Kuidas ma EMOsse sattusin ja vähe eneseirooniat

14.01.2014

Noh, nüüd sai piisav pikk vahe sisse jäetud, et minu arvestuste kohaselt, peaksid sa olema viimase 48 tunni jooksul korduvalt mõelnud, et “A mida Henry teeb ja miks ta nii pikalt kirjutanud pole”. Kui sa seda ei mõelnud, siis ma pean oma strateegiat pisut kohendama.

Kuid ei lähe mu asjad hetkel nii hästi kui tahaks. Esimene nõme asi, mis minuga juhtus, oli see, et ma veetsin aastavahetuse õhtu Esileediga EMOs. Ooteruumis tuli küll telekast Robbie Williamsi kontsert, kuid meeleolu pole selles kohas ikka päris see, kui kusagil teises kohas. Nimelt, kui ma olin 31.12 hommikul ära söönud enda kaks prae muna peekoniga tabas mind korralik kõhuvalu. Loomulikult ei olnud sellel päeval voodis kõhu valutamine mulle vastuvõetav valik. Olime just eelmisel päeval ostnud lastetuppa mööbli ja nendel kappidel oli mustmiljon juppi ja mustmiljon võimalust need jupid valesti kinni panna.

Kuid punnitasin läbi häda kapid kokku ja kuidas sa saadad aasta ära nii, et põrandad on tolmused ning mõtlesin, et enne kui ma siiski hetkeks pikali heidan, lasen tolmuimejaga ka üle. Olin vaevalt jõudnud kaks liigutust teha, kui valu hetkega kahekordistus. Andsin siis teatekepi (loe: tolmuimeja toru) Esileedile üle ja läksin ära pikali. Kuna valu läks aina intensiivsemaks (kiirgas alaselga ja rinnakusse), siis tegime (loe: Esileedi tegi) otsuse, et lähme käime EMOs ära (kes muidu ei tea, siis EMO pole emode peakontor, vaid vana nimega traumapunkt).

Rääkisin enda mure aknakese juures ära ja peale kaheminutilist vestlust öeldi mulle, et võin koju minna ja ühte mingit gaasirohtu süüa. Ütlesin, et kutsuks Esileedi ka lähemale, sest tema (ta muidu hariduselt proviisor) teab täpsemalt, mis rohtusid ta oli mulle päeva jooksul manustanud. Kui ta kuulis, et mind tahetakse koju saata, tõusis Esileedis esile justkui mingi ürginstinkt ning veenis ennekuulmatu argumenteerimisoskusega ja väga otsustava olekuga seda sama õde vastu võtma uue otsuse, et ma jään uuringutele.

Peale igast analüüse jõuti järeldusele, et minu kehas ei ole põletike näitajaid. Kuid mu pankrease ja maksa näitajad olid pehmelt öeldes kohutavad. Mingi näitaja(ASAT? ALAT? vms), mis pidi olema 28 ja 100 vahel oli mul 2823. Ja teine mis pidi olema ka mingi 150 ehk, oli üle 9000. Nad olid täiesti üllatunud, et kuidas ma suudan olla nii normaalne- et minu näitajad ja enesetunne ei lähe kuidagi omavahel kokku. Lühemalt diagnoositi mul äge pankreatiit, ehk äge kõhunäärmepõletik.

Tavaliselt on tegu alkohoolikute haigusega, kuid samas võib seda põhjustada ka see, kui sul on sapikivid, .. ja mult leiti sapikivid. Kuid ma mõtlen, et enamus inimestel ei ole oma meditsiiniteadlikku Esileedit. Kui ma oleksin üksi läinud, oleksingi ma usaldanud ühe õe arvamust ja koju läinud. Kõik eksivad. Ka minule ukse peal diagnoosi määrates eksiti sel päeval. Jumal tänatud, et Esileedi oli nõus Robbie Williamsit EMOsse kuulama tulema.

Kuid ma seostan seda haiguspuhangut sellega, et olin viimasel kolmel nädalal katsetanud enda jaoks kõrge rasva ja madala süsivesiku sisaldusega dieeti. Keha kasutab rasva lõhestamiseks sappi, mis omakorda paneb liikuma sapikivid. Sealt see kõik algaski. Pean oma toitumise läbi mõtlema. Usun, et liigun tagasi paleo poole. Ma tegelikult ei teagi, miks ma sealt ära liikusin- ehk soovisin kiiremaid tulemusi. Ma ei nimetaks ehk enda toitumist edaspidi paleoks, sest see ei ole seda. Kui sa ikka sööd hommikuti kaerahelbe putru, siis see ei ole paleo. Kuid ma jätan alles kõik paleo põhimõtted- et söön päris toitu- väldin töödeldud- ja suhkrurikkaid toite.

Kogu see värk lõi mul selle toitumise ikka korralikult segamini. Ma ei olnud selleks ette valmistunud. Tagasi tuli suhkrut sisaldavad toidud, ma käisin korra mäkis (wtf), sõin magusat. Ei pööranud enam tähelepanu, mida toit sisaldas ja kuidas ma ennast peale söömist tundsin. Sellega kaasnes loomulikult kaalutõus ja kui ma sain eelmise aasta lõpuga pulmaeelsesse kaalu, siis nüüd olen jälle kaks kilo raskem, kui enda pulmas. Seega, mitte midagi väga hullu ja sain pidurid peale.

Täna ongi esimene suhkruvaba päev. Suht raske on olla ja ma pidasin endaga korralikku võitlust, et mitte minna ja ära süüa see Heidi nimeline šokolaad, mis meil garderoobis on. Kuid tean ka seda, et see on raske vaid esimestel päevadel. Tean, et olen tugevam ja tean ka seda, et Heidi ära söömine ei teeks olukorda paremaks, vastupidi- kui ma tahan ennast homme tunda sama si*asti, siis ma peaksingi selle ära sööma. Seega tegin otsuse, et ma joon päevas lisaks trennis joodavale veele 3 liitrit päevas ja väldin suhkrut nii, nagu oleks see mu töö. Ma jälgin neid kahte asja nii nagu oleks see mu töö.

Seadsin selleks ka tähtaja järgmiseks kaheks kuuks. Selleks, et saavutada pikaajaline eesmärk, tuleb seada lühiajalisi eesmärke. See ongi minu lühiajaline eesmärk. Vett pean ma jooma nii palju sellepärast, et pankreatiidile ei ole otsest ravi. Kuid su pankreas on rõõmus ja toimiv, kui sa jood palju vett ja sööd vähe rasvast. Vältisin ju täielikult ka toitu 31.12 hommikust kuni 3.01 õhtuni. Valetan, 02.01 sõin ma ära veerand värsket kurki.

Eks sellepärast ka see postitus nõnda venis- mul ei olnud mitte midagi positiivset kirjutada. Kuid äkki ongi see blogi asjalikum, kui ma ei räägi vaid positiivsetest asjadest.

Aga ma tunnen, kuidas ülekaalulise elu mulle kohe kuidagi enam ei sobi. Eriti korvpalli mängides. Ma olen ikka nii kuramuse aeglane, kui mina kaitsesse jõuan, on see mees, keda mina peale võtan juba ammu oma punktid ära visanud, ja dušši allgi käinud. Mind ei häirigi enam niivõrd vähene vastupidavus, kuivõrd kiiruslike omaduste puudumine. Sama asi CrossFitis- kõik need kangirebimised ja näiteks kastile hüpped- no ei ole mul seda kiirust, et see järsk liigutus ära teha.

Aga ma ei ole enam see kibestunud paks. Kuna ma näen, et olukord on minu kätes ja ainult mina saan seda muuta, siis suudan ma nüüd enda üle ka naerda ja näha naljana kõiki neid asju, mis näisid mulle kunagi hirmsuured probleemid. Ma toon siin mõned välja…

Kui ma ülekaalulisena ütlen, et ma lähen šoppama, siis ma lähen šoppama asju, mis käivad kategooriasse “one size fits all” ehk siis sobivad igale suurusele. Asju nagu päikeseprillid, lõhnad, käekellad, mütsid ja jalanõud.

Ainuke positiivne asi, mis mulle ülekaalulisusega pähe tuleb on see, et pakse inimesi on väga raske unepealt ära röövida. Sa ei võta teda õla peale ja ei torma pimedusse. Sa peaksid mind tõenäoliselt Roclaga (googelda) röövima tulema.

Käetugedega toolile istumine. Kuna ma olen nüüd kaalus alla võtnud, siis enam see mind ei hirmuta, aga ilma naljata- alati, kui me Esileediga kusagile välja istuma läksime, uurisin ma, mis tüüpi toolid seal on, sest käetugedega toolid olid mulle ilmselgelt liiga kitsad. Või kui grillipidudel olid need plastmassist aiatoolid. Neis istudes ei julgenud köhatadagi, sest Ameerika naljakatest koduvideote saadetest võib näha, et paksud inimesed ning plastikust aiatoolid ei ole hea klapp.

Ainuke spordiala, kuhu mind valiti esimesena, oli köievedu. Mind naljalt ikka paigalt ei liiguta. Kui mu käsi on sama suur, kui vastaspoole suurima poisi pea, siis vea mind palju tahad, ainuke, mis paigalt liigub, on sinu ego.

Kui su naba on nii sügav nagu paksul inimesel kipub olema, saab sellega teha igast trikke. Võid jalutada pulgakommi hoidva lapse juurde ja küsida, kas ta trikki tahab näha. Võtad talt kommi, peidad nabasse ja pärast kodus otsid välja. WIN!

Üks asi, mis mulle ei meeldi osades seltskondades, on maas istumine. Ma ei tea, kas see on kõikide paksude inimeste puhul, aga minu puhul küll. Ma ei tea, kas asi on painduvuses või selles, et suur kõht vajutab veresooned kinni, kuid umbes viie minutiga on mu jalad surnud ning õige pea hakkab ka tagumik surisema ja kui tagumik surisema hakkab, on mäng läbi. Siis ma pean end püsti ajama ja eemale ajama kõiki neid, kes üritavad mu surisevat jalga itsitades puudutada.

PS! Ma ikka kaalun seda vlogimise asja ka. Selleks vaatan silmad lahti mõnd asjalikku väikest kaamerat.

PPS! Kui kedagi huvitab, kuidas mu eelmine tööaasta numbrites läks, siis siin on väikene kokkuvõte.

Aga edu teile ja räägime jälle!

[polldaddy rating=”7251350″]