Don´t worry, be happy

30.10.2013

Posititasin enda Facebooki lehele, et see teisipäevane torm andis kinnitust sellele, et üks ülekaaluliseks olemise plusse on see, et ma ei pea kunagi muretsema, et tuul mu ära viib. Ma võin arvatavasti rahulikul ilmel keset orkaani nina nokkida ja vaadata, kuidas bussid must mööda lendavad.

Tänases postituses ma natuke jauran ja siin on tegemist puhtalt minu enda mõttelennuga ja kui sa sellega ei nõustu, siis on see täiesti ok.

Ma astusin Facebookis ühe grupi liikmeks, mille nimeks on “Kaalulangetajad – etapp 2”. See on selle kanal 2 saate “Sa ei ole üksi” toimetaja loodud grupp. Ma ei ole ise küll kunagi ühtegi saadet näinud, kuid seal on vist korduvalt puudutatud ka kaaluteemat, kuna saatejuht on ise selle asjaga kimpus olnud. Ma isegi ei tea, miks ma liitusin, kuid ma ehk mõtlesin, et see annab inspiratsiooni ja ehk mingeid häid uusi retsepte vms. Kuid ma vaatan, et enamus sealsetel postitajatel ei ole probleem kaaluga, vaid kahe kõrva vahel. Suur osa neist on ilusad, saledad naised, kuid nad on loonud endale pähe mingi ideaali täiuslikkusest, mis ei vasta sellele, mida nad peeglist näevad. See on see meedia hävitav mõju inimeste enesekindlusele- see ei lase normaalse välimusega naistel tunda ennast normaalsena. Kahju tegelikult- need inimesed veedavad suure osa enda elust õnnetutena, sest nad pole saavutanud enda soovkaalu- mingit suvalist numbrit.

See ongi minul olnud vabastavaks. Ka mina olen kunagi pannud ennast pinge alla ja öelnud- ma ei puhka enne, kui ma saavutan enda soovkaalu. Teisisõnu- ma ei naudi teekonda, vaid raban tulemuse nimel tööd teha. Aga kurat võtaks, me elame vaid korra ja kui kogu su elu ongi rabamine, mingi üürikese hetke nimel, siis mida sa saad vanaduses tagasi vaadates nautida- neid üksikuid hetki? Sa muudad ise oma elu õnnetumaks ja need hetked, kus sa tunned end normaalsena, paistavad justkui eredamalt välja. Kuid normaalne ei tohiks olla sinu elus ere, vaid see peakski olema normaalne! Miks mitte hakata normaalseks kohe? Kas poleks loogilisem lasta lahti nendest pähe topitud ideaalidest? Ma tean, et see on raske, kuid see on ka väga vajalik. Ma ei ütle, et paks olla on ok. Seda eelkõige sellepärast, et selle käes kannatab su tervis ja sinu oodatav eluiga on seetõttu tunduvalt lühem. Kuid ma ütlen seda, et dieet ei ole enam dieet ja trenn ei ole enam tahtejõudu nõudev pingutus, kui sa aktsepteerid ennast- võtad end sellisena, kes sa oled. Hakkad ennast armastama. Siis sa tahad pakkuda endale parimat. Siis hakkad sa nautima neid pingutusi trennis, sest sa tead, et see tugevdab su südant. Siis sa ei söö meeletutes kogustes suhkrut sisse, sest sa tead, kui laastavalt see mõjub. Tuleb teha endale justkui positiivne ajupesu. Teisisõnu saada lahti ajupesust, mida meile läbi meedia igapäevaselt tehakse.

Seepärast naudingi mina nüüd teekonda. Ma ei oota nüüd pikisilmi, et ma saledaks saaks, sest see ei ole teekond, millel on alguspunkt ja lõpppunkt- mulle meeldib olla aktiivsem ja tervislikum puhtalt sellepärast, et ma tunnen ennast paremini- nii kehas, kui peas. Minu stress on palju madalam ja ma olen tunduvalt rõõmsameelsem. Loomulikult see ajupesu, mis meile tehakse, on konstantne- reklaamid, mis reklaamivad igast kräppi, jooksevad sulle silmade ette nii internetis, kui teleris, nii tänaval, kui poes. Taban ennastki ihaldamas asju, mida ma ehk kunagi proovinudki ei ole. Kuidas on see võimalik? Läbi pideva alateadvuse pommitamise.

Kuid ma ei vaata üleolevalt neid grupis olevaid noori naisi, kes on õnnetud, sest on omasoovkaalust 5 kilogrammi kaugusel. Oleks rumal arvata, et see inimene, kes tahab kaotada 40 kilogrammi, on õnnetum, kui see, kes tahab kaotada 5 kilogrammi- nad on mõlemad õnnetud. Nad on mõlemad rahutud ja stressis sellepärast. Ja mida tahab stressis olev inimene teha? Süüa! Kas söömine maandab stressi? Ei, see tekitab seda juurde- sest mitte ainult ei ole kadunud stress sellest, et sa ei ole enda soovkaalus, vaid juurde on tulnud uus stress- sa oled nüüd kaalus juurde võtmas. Ja nii nad yo-yo´tavad. Ma tahaks lihtsalt astuda igale õnnetule ligi, kallistada teda ja öelda, rahune, sa oled juba ilus, elu on liiga lühike, et veeta seda õnnetuna. Ja kui talle siis ka see pärale ei jõua, anda talle üks korralik bitch slap.

On täiesti ok omada eesmärke. Kuid see eesmärgi saavutamise teekond ei peaks võtma sult võimaluse nautida teekonda. Kui sulle ei meeldi joosta, siis ära jookse. Kui sa ei suuda süüa kaalikat, siis ära sunni end seda sööma. Kui sa ei suuda juua 100 liitrit vett päevas, siis ära joo. Leia enda jaoks midagi, mis muudab selle teekonna sinu jaoks meeldivaks. Sa võid ju tõesti jooksu ja tartapudruga kaotada kiiresti kilosid, kuid kui sulle ei maitse ei tartapuder, ega meeldi ka jooksmine, siis see ei ole jätkusuutlik elu- sa ei ole õnnelik ka siis, kui sa saavutad enda soovkaalu, sest sa pead jätkuvalt sööma tatart ja jooksma. Ning kui sa oled midagi taolist proovinud, siis sa tead oma kurvast kogemusest, et kui sa lõpetad tatra söömise ja jooksmise, on ka kilod tagasi. Tee asju, mida sa naudid. Teiste sõnadega muuda enda elustiili.

Kuid, et see pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis me tegime Esileediga (ma mõtlesin, et Esileedi algustäht peaks ikka suur olema) hakitud kalkuni rinnalihast muffineid. Super head tulid ja täiesti paleo. Homme panen retsepti Facebooki lehele ka.