Jube trennimees

27.08.2013

Pealkiri võis kaudselt vihjata, et selles postituses pööran ma rohkem tähelepanu trennidele.

Esiteks läbisin ma oma elu esimese spordivõistluse. Valetan. Esimene spordivõistlus toimus mul Tamme staadionil, kus ma jäin tõukerattavõistluses viimaseks. Tegelikult oleksin ma võinud tulla ka eelviimaseks, kuid ma mäletan seda võistlust, nagu see oleks olnud eile. Umbes 50 meetrit enne finišit hakkas see selja taga olev poiss nuuksuma ja misiganes põhjusel otsustasin ma hoo maha võtta ja ta endast mööda lasta. Nagu tegelt ka. Ma olen selline imelik- isegi kui ma sõpradega näiteks kaarte mängin ja mul on käes väga hea käsi. Nii hea käsi, et sõbral, kes mu suuremate panustega kaasa tuleb, ei saa nii häid kaarte olla, siis ma ei kasuta seda ära (nagu iga normaalne inimene teeks) ja hoian panused madalamad. Samuti, kui ma vaatan mingit sporti ja ma ei oska kummagi meeskonna poolt olla, siis ma olen alati nõrgema poolt. See omakorda tähendab, et meeskond, kelle poolt ma olen, kaotab pea alati. Igal juhul on sellest tõukeratta võistlusest tänaseks möödas oma 26 aastat. Huvitav, kuhu see tõukeratas tänaseks jäänud on… Aga see selleks. Võistlus, millest ma siis otsustasin osavõtta oli Tartu suvejooks ja kepikõnd. Distantsiks oli 10 km ja ma võtsin osa kepikõnnist. Eesmärke ei seadnud. Eesmärk oli see läbida.

Ma olin nõus kepikõnnist osavõtma vaid seepärast, et mu sõbranna Margot (punases), oli nõus minuga ühte tempot hoidma. Samuti oli meiega kambas ka meie Crossfiti treener Sille. Läksime siis jooksjatele sappa ja stardist esimesel paaril meetril avastas Margot, et tema kõnnikepp kaotas otsast kummijulla, mis on asfaldil kõndimiseks mõeldud. Leidsime selle kiirelt üles, kuid samas tekkiski peagrupiga kohe stardis oma 100 meetrine vahe sisse. Selja taha jäi veel paar inimest. Noh, väike võistleja hing on mul ikka sees ka ja see, et keegi õnneks veel seljataha jäi, oli mulle väikeseks lohutuseks. Lisaks ei näinud nemad ka absoluutselt sportlikud välja. Kuid ei läinud pikalt, kui need tädikesed meist mööda tuhisesid. Uskumatu. Üks osaleja, kes oli sinna justkui eksinud, kes tuli kõnnil osalema ilma keppideta. Tal oli käes kilekott, milles oli veepudel ja mingit muud manti, liipas veits jalga ning kõndis sellise muretu sammuga vaadates samal ajal ümbritsevat loodust. Ka tema möödus meist, kui tuul. KUI AEGLASELT ME SIIS KÕNNIME??? Kuid need võistlusmõtted olid peas vaid esimesel paarisajal meetril, sest vestlus Margoti ja Sillega oli sedavõrd paeluv ja värskendav, et need kilomeetrid läksid lennates. Kokkuvõttes olime viimased finišeerijad. Margot ja Sille seda vaevalt märkasid, kuid ma tegin enne finishit väikese ettepoole kallutuse ja sisuliselt finišeerisid nemad siiski peale mind. MINU VÕIT! Oli tore päev. Järgmine päev andsid jalad ikka korralikult tunda.

Tegelikult ei olnudki eriti kaua aega jalgu valutada. Järgmisel päeval oli meil juba Crossfiti trenn. Ma ei jõua ära korrata, et kui keegi tahab mingit uut trenni proovida, siis ma soovitan südamest Crossfiti. Super seltskond, super motivatsioon ja väga kiire areng, sest sa annad igas trennis enda maksimumi. Sa lihtsalt ei saa seal poolkõvaga trenni teha, sest muidu oled sa trenni lõpus endas jube pettunud. Lisaks on esimene trenn tasuta. Igal juhul ei andnud meie treener meile armu ja me ei saanudki trennis niisama pikutada. Päeva trenn sisaldas endas kangiharjutusi, kõhulihase harjutusi rippes ja sõudeergomeetriga sõudmist. Kuid, kui sa oled Tartu inimene ja soovid lihtsalt teada, mis on Crossfit, tule kohale ja ütle, et Henry saatis. Esimene kord ei maksa midagi. Siinkohal kinnitan, et mul ei ole Crossfitiga mingeid rahalisi huvisid seotud ja ma tahan sellest rääkida lihtsalt sellepärast, et enamus inimesi, ei tea, mis see on. Ja see on super asi. Kuid oma silm on kuningas.

Ja ühel päeval oli esileedil paha päev. Eks vahel löövad lained peakohal kokku ja emotsioonidega on raske toime tulla. Ma siis mõtlesin, et viiks ta kusagile romantilisele päevale. Kuid teeks siis ka asju, mida ma ise viitsiks teha. Ma pole suurem asi pikniku mees näiteks. Ma olen vahel esileedi pärast kuival heinal juustu ja õuna korvist nõus närima, kuid ma ei tahaks seda eriti tihti teha. Ma olen selline püsimatu hing- minu kvaliteetaeg peab olema sisustatud tegevustega. Esileedi on vastupidi väga sotsiaalne inimene ja tema võib lihtsalt istuda ja veeta juttu ajades tunde ning tunde. Mina hakkan peale kümmet minutit otsima silmadega erinvaid potentsiaalseid tegevusi. Super, kui ma näiteks avastan kusagil aianurgast palli, mida loopida või tagaajada, või siis on majaperemehel koroona. Ma lihtsalt ei viitsi ühe koha peal istuda. Läksimegi siis esimese asjana Pangodi järve äärde, kus ma käisin ujumas. Esileedi arvas, et augusti lõpus on vesi ilmselgelt liiga külm. Vesi oli külmavõitu, aga mitte liiga külm. Muide, kes iganes tuli suurepärasele ideele, et panna kohe telkimisplatsi kõrvale kuivkäimla.. on loll. Terve rannaala oli *itahaisu täis.

Peale suplust läksime edasi Otepää poole ja rentisime Pühajärvel aerupaadi. Tunnihind oli 8 euri. Ma ei oska öelda, kas see on kallis, kuid mulle tundus see ikka väga kallis. Rääkides kroonidest, siis ligi 130 eeku tund. Kuid koonerdamine pole kokkuhoid. Ma arvan, et sellel päeval paadiga mitte sõitma minnes oleks ma kaotanud palju rohkem. Veetsimegi siis järgmise tunnikese mööda Pühajärve vett libisedes ja juues lõuna-Eesti kõige kallimat vett, mis mul samuti sealt samast rannaalast osta õnnestus. Teisisõnu 0,5 liitrine Everini vesi 1.50 eurot. Ma ei tea, äkki ma olen tõesti nii kooner, et mulle need marukallid tunduvad, kuid see hulgiladu, kust nad ju seda vett ostavad, küsib sama pudeli eest maksimaalselt 40 senti. Nemad müüvad selle siis neljakordse hinnaga minule edasi. Kuid vaevalt tolle putka omanik rahas püherdab ja ehk peabki seal sellist hinda hoidma, et hinge sees hoida. Ei tea… aga siiski.. POOLTEIST EUROT?? :). Endomondo kohaselt läbisime aerutades me natuke üle kolme kilomeetri. Oli tore päev ja peale sellist stressirikast hommikut oli mul ainult rõõm esileedit taas naeratamas näha. Ma oleksin isegi nõus 8.50 paadi tunni eest maksma, et panna ta kasvõi korraks naeratama. Ja pudeli vee eest maksma isegi… ei, vee eest ma nii palju maksma enam nõus ei ole. Las nutab parem.

Meie päev sai endale jätku Tatraoru forellipüügis, kus tehakse vaieldamatult parimat forelli, mis Tartu lähedalt võimalik saada on. Ma ei tea, mis on nende võlu. Ma usun, et ahjus. Oleme proovinud ka teistes kohtades ja mujal on tõepoolest paremad lisandid, mis kalale pakutakse (salativalikud jne), kuid kala maitsele, ei saa keegi ligilähedalegi mitte. Tõmbasin siis välja selle 2,2 kilose purika, peale 20 sekundilist ootamist. Nii palju siis püüdmisrõõmust. Sõime kahepeale pool kala ära, mis tähendas seda, et esileedi sõi paar ampsu ja mina siis ülejäänud. Tema tellis endale lisaks kohapeal pakutavaid friikaid ja salatit. Mina kumbagi noist endale seal tellida ei saa, sest kartulit ma ei söö ja salatile lisatakse suhkrut, et mahlasem oleks.

Kalast rääkides, siis minu paleo teekond jätkub. 30 päevase challenge viimane nädal sai alguse ja kokkuvõtteid saangi teha juba tuleval nädalal. Tellisin endale Amazonist koju ka uue kodumasina, mida ma olen ammu ammu soovinud- Slow Cookeri või Crock Pot’i. Kuidas keegi seda teab. See on selline huvitav riistapuu, mis küpsetab toitu madalal temperatuuril . Seepärast jääb selles masinas küpsetatav liha alati hästi pehme ja mahlane. Oleme juba teinud selles nii pikitud sealiha kui kana- sa ei pea tegema muud, kui panema potti juurviljad, natuke vett või puljongit ja maitsetatud liha. Kõik . Mõlemad tulid super head välja. Lisaks on see väga mugav. Paned kana Slow Cookerisse, sead ajaks 8 tundi, tuled koju, sul on soe söök kodus ootamas. See ei vaja absoluutselt mingit järevaatamist ega nikitsemist. Elektrit võtab ta ka umbes sama palju, kui jätta selleks kaheksaks tunniks mõni lamp põlema. Olen seni ostuga väga rahul