Kategooria

AMHIT

See Dublini äärelinn, kus ma oma järgmised aastad veetsin, on konkurentsitult üks ilusamaid äärelinnu, mida see suur linn enda küljes hoiab. See ei ole vaid minu arvamus, vaid mõne minuti kaugusel hotellist võis näha üpris võimast lossi, mille seinte vahel raseeris iga nädalaselt enda pead Sinead O’Connor ja mõned minutid edasi kõndides seisid sa suure müüri ääres ja teiselt poolt müüri võis kuulda metalset kolinat kui U2 laulja Bono põlvist saadik kuldmüntides ringi jalutas. Staare oli see ilus kant enda juurde kutsunud terve kamaluga. Lisan ka ühe ülevaatliku droonivideo siia, et teil tekiks ettekujutus sellest lummusest, mida mina pea kunagi ei näinud. Sest ma töötasin peamiselt öösiti. Videos on vilksamisi näha ka seda hoonet, milles varem asus hotell, milles ma töötasin.

Kõik need staarid elasid selle mäe nõlval, millel avanes vaade vingele Killiney lahele Iiri meres. See kõik jäi hotellist nö paremale poole ja mu süda rõkkas rõõmust, sest mulle öeldigi, et minu majutus on mulle tasuta ja ma ju seisin hotelli ees ja nägin neid neid ümbitsevaid hooneid ja käisin peas läbi, missugune häärber siis minu eluruumiks saab. Istusin Andrew autosse, kes autole hääled sisse pani ja sõitma asus ja nii kui hotelli parklast välja sai, keeras ta hoopis teises suunas. Mitte sinna ilu ja rõõmu suunas, vaid järsust mäest alla. Tee mõlemat poolt ääristasid enam kui kolme meetri kõrgused paksud kiviaiad ja nende kohal kõrguvad puud muutsid tänava palju pimedamaks kui ta oleks pidanud olema. Sellised paksud kivimüürid olid üldse sellele kandile hästi omased.

Umbes kaheksa minutit sõitu ja me seisime maja ees… mis nägi välja TÄPSELT samasugune nagu kõik teised majad ümbruskonnas. Valge krohvitud maja, mis oli umbes kahe meetri kaugusel järgmisest majast. Hetkel Google tänavavaadet kerides ei suuda ma uskuda, et ma suutsin leida maja, kus ma elasin 17 aastat tagasi. Korda tehtud ja üles vuntsituna. Kuna ma lõikasin alati läbi keelatud alade, et teekond tööle lühem oleks, siis oli see hetkel puhas õnn, et ma õigele tee otsale komistasin.

Andrew, kes ilmselgelt ei nautinud selle hädise ida-eurooplase seltskonda ja näitas selgelt välja, et ainus asi, mida ta soovib, on sealt kiirelt minema saada, lasi mul kohvri pagasiruumist välja tõsta, osutas maja uksele ja teatas, et inimesed peaksid kodus olema ja kui ei ole, siis hoovi värav on lahti ja maja taga lillepotis on võti. Ma oleksin nii soovinud, et ta oleks mind ka tuppa juhatanud ja inimestele tutvustanud, aga enne kui ma midagi öelda jõudsin, oli ta oma valgel VW Golfil pöörded üles ajanud ja edvistamiseks lasi kummivilinat ka.

Lasin kella. Ma vihkan kui majadel on sellised kellad, mida õue kuulda ei ole. Ma ei tea mitte kunagi, kas ma ei kuule lihtsalt, või kell ei tööta. Lasin paar korda veel, sest mina ei kuulnud kella ja mingit liikumist majas see nupuvajutus ka kaasa ei toonud. Koputasin vaikselt. Noh, et viisakas olla. Siis valjemalt. Siis ma prõmmisin juba uksele rusikaga nii, et ümbruskonnas ringi jalutavad inimesed kõik pilgud minu suunda pöörasid. Ma naeratasin neile totakalt ja kobisesin midagi arusaamatut. Vahel on nii, et teed suu lahti ja kuna sa pole päris läbi mõelnud, mida sa öelda kavatsed, siis tuleb sealt suust lihtsalt kohtlast lalinat. Läksin aiavärava juurde, mis nagu lubatud, oli lahti, kuid maja taga ei olnud ühtegi lillepotti. Oli suur läbipaistmatu kile, mille sisse oli midagi laiba sarnast keeratud, aga ma ei hakanud seda igaks juhuks lahti harutama. Piilusin läbi suure akna elutuppa, kus istus umbes 150-aastane vanamehepäss, kes oma hammasteta suud maigutas ja ehmunult sõrmega minu suunas näitas. Mine pekki! Mis ma pean sellise pässiga kodu jagama või?

Äkki nad kasutavad mind, vaest kodutut, nüüd nii ära, et kui tahad tasuta elamist, siis pead ühtlasi ka onu Johnil mähkmeid vahetama? Väriseva sõrmega näitas ta jätkuvalt minu suunas kui elutuppa ilmus ärritunud olekuga naisterahvas, kes mitte kõige ilusamaid sõnu loopima hakkas. Ma sain paarist roppusest küll aru, kuid Iiri aktsendiga Inglise keel oli minu jaoks sel hetkel täielikult käsitlematu. Eriti kui seda tulistatakse minu suunas 100 sõna sekundis. Võtsin taskust välja paberi hotelli nimega ja teatasin et ma kavatsen nüüd sinna pässi kõrvale kolida, aga naine lõi käega ja teatas, et ma olen majaga eksinud ning Court hotelli “staff house” on täpselt vastasmaja. Kõik majad olid täpselt ühesugused ja ju siis ei teinud ka Andrew neil vahet.

Elasin siin otsamajas

Seisin uue katsega enda maja ees ja lasin kella. Persse! Pange endale kell, mida kuulda oleks! Vajutasin sõrme peaaegu seinast läbi ja ei helinat ega kedagi, kes mind vastu võtaks. Kui ma eelmise maja juures alustasin koputamist vaikselt, siis nüüd ärritunud ja mures olekus, kas ma kunagi kodu üles leian, virutasin ma uksele kolm nii valju obadust, et see mu nukid järgmiseks paariks päevaks üles paistetas. Hetke pärast avanes uks ja mind võttis vastu rõõmsate pipi-patsidega ja lühikese vallatu seelikuga umbes 50-aastane naisterahvas. Tema nimi oli Collette. Ta töötas hotellis kokana ja keeldus aktsepteerimast, et ta enam 18 pole. Kuna ma saabusin Iiirmaale ajal kui Halloweenini ei olnud enam väga pikk aeg ja lennuki pealgi nägin ma paari last kostüüme kandmas, siis ma järeldasin, et ka tema riietus ja liiga intensiivne meik on justkui vallatu koolitüdruku outfit. Selgus, et ei ole. See oli tema viis riietuda.

Ma sain kõige rõõmsama kilke osaliseks, kui ma teatasin, et ma olen Henry ja kolin tänasest majja. Ta võttis mult käest kinni ja juhatas mind kättpidi minu tuppa. Ta ei olnud kole.. ta oli lihtalt.. 50 ja mina olin 21. Ma olen varemgi rääkinud, et ma olin hiline tärkaja ja sel hetkel, kui ta mind sinna tuppa juhatas, teadsin ma, et just temale ma enda süütuse kaotangi (ruttan sündmustest ette ja ütlen ära, et ei kaota). On küll 50+, aga nagu vanasõna ütleb “Beggars can’t be choosers”, mis tõlgituna oleks vist, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Minu tuba oli kõle ja vajas remonti. Toas oli segunenud kopitava niiskuse ja tuhatoosi sisemuse lehk. Aknalauaalune hallitas, lae äärtes kukkus krohvi. Ruumis oli voodi, mis iga väiksemagi liigutuse peale kriuksus, kapilaadne asi, mida kattis eest sinine kardin, milles oli rohkem suitsuauke kui kokku lugeda jõudis. Tegelt jõudsin. Ükskord ei tulnud mul und ja ma tõusin püsti, seisin kapi ette ja lugesin kokku 83 suitsuauku. Kellelgi pidi väga igav olema. Sama igav kui mul sel hetkel. Ja voodi kõrval oli öökapp, mida taaskord oli kasutatud tuhatoosina ja selle külge oli nii palju tobisid kustutatud, et pruun öökapp oli pea must.

Viskasin ennast voodisse pikali ja mõtlesin hirmuga, et ma pean magama selles ebamugavas asemes nüüd iga öö järgmised ei tea mitu miljonit ööd. Õigemini päeva, sest öödel oli mul muud tegemist. Uks, mis viis toast välja, viis otse kööki ja see oli uks ainult selle sümboolses mõttes, sest sel oli vahe sees nii üleval kui ka all, mis tähendab, et see ei hoidnud kinni mitte mingeid helisid ja ma kuulen igat sõna, igat liigutust, mida inimesed ukse taga teevad. Kõik lõhnad, mis köögis tekivad, imbuvad ka minu tuppa. Kõik helid, mida mina toas teen, jõuavad kööki. Ma ei osanud kartagi kui palju aega inimesed seltskonniti köögis veedavad. Päeval. Siis kui mina peaks rahulikult und saama.Aga mis teha. Mul oli selge eesmärk võetud -see saab olema raha teenimise aasta ja sellised väikesed asjad, mind ära ei hirmuta. Hingasin sügavalt välja, panin silmad kinni, et hetke puhata, sest vähem kui viie tunni pärast ootas minu Iirimaa esimene tööpäev ülemusega, kes ennast mu esimesel tööpäeval kanepist nii pilve tõmbas, et ei saanud sõnastki aru, mis ma talle rääkisin. Ja mina tema omast.

Kuid see on nüüd mõneks ajaks viimane Iirimaa mälestus, sest ma tegin otsuse need raamatu vahele panna. Ma luban, et ma hakkan kiirelt pihta, sest hetkel on mul emotsioon üleval ja tuleb aina enam seikasid meelde, mis muidu olid kusagile muude mälestuste alla maetud.

Endine hotell. Nüüd luksuskorterid
Hotell kui mina seal töötasin

PS! Ma Googledasin seda maja, mille jaoks hotell lammutati ja uuena üles ehitati. Ainus, mis alles jäi, oli hotelli esialgne osa, mis on muinsuskaitse all. Seda vana osa saab rentida hinnaga 10 000 eurot kuus. Mõtlesin kui lahe oleks oma raamatut just seal kirjutada. Seega, kui te tahate mind sinna saata, siis iga Facebooki jälgija peaks panustama 50 senti ja ma oleksingi seal. Päris hea matemaatika, eks :). SIIT saate seda elamist vaadata.

Te ise tahtsite minu memuaare Iirimaal elatud ajast ja siin need on. Eelmine kord rääkisin, kuidas ma Iirimaale jõudsin ja täna räägin, kuidas mind kõige esimesed inimesed vastu võtsid. Esimeste postitustega ei räägi ma värvikatest sündmustest niivõrd, kui tutvustan teile natuke inimesi ja olustikku, et oskaksite end äkki natuke koha peale ette kujutada. Mu ema rääkis, et ma ei rääkinud talle eriti palju midagi sealsetest hullumeelsetest asjadest, et ju siis toimunud väga palju. Oh ema, kui sa teaks kõiki asju, mis toimusid isegi sinu nina all Eestis, jääks sa kohe kümme aastat vanemaks! Emadele ei räägitagi enamus asju. Mul on nii kahju, et ma seal olles rohkem pilte ei teinud, sest mul on Iirimaa ajast alles nii vähe jäädvustusi. Mul oli väga palju videoid, mille mu sõber kahetsusväärsel kombel väidetavalt ära kaotas. Netis ei ole ka pea midagi leida.

Ma astusin taksost välja ja seisin hotelli ees. Närviline taksojuht, kes minult viis korda kinnitust küsis, kas ma talle ikka hotellist raha toon, ootas sõrmedega vastu armatuuri koputades autos. Astusin läbi pöördukse avarasse fuajeesse, mille põrandat kattis punane vaip, mis oli ammu oma algupärase suursugususe minetanud. Vastuvõtu laua taga pingutas maailma kõige teeseldumat naeratust umbes 50-aastane lühikeste juustega naisterahvas, kellele ma ennast ja enda kokkulepet saada hotellist taksojuhile arve maksmiseks sularaha, rääkisin. Terve selle aja hoidis ta kramplikult seda võltsi naeratust ees ja mul hakkas suisa kahju temast ja tahtsin lihtsalt öelda, et sa võid nüüd lõpetada.

Tema nimi oli Theresa. Theresa vaatas mulle rõõmsa suu ja surnud silmadega otsa ja kui jutt sai räägitud, siis oli umbes minutiline paus, kus ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ei öelnud mitte ühtegi sõna. See aeg tundus nii meeletult pikk, sest ma ei saanud aru, kas ta ootab, et ma veel midagi ütleks? Või ta mõtleb? Või ta otsustab midagi? Mida ta teeb? Otsustasin ära oodata. Silmi pööritades võttis ta kassast 50 naelase ja andis selle sõna lausamata minu kätte. Kogu see protsess oli niivõrd ebameeldiv, nagu ma oleks tema taskust selle välja imenud ja ta pidi justkui oma kõrvale pandud kirsturaha minu kätte andma.

Taksojuhile makstud, kotid maha tõstetud, seisin ma taas fuajees Theresa pilgu all, kes teatas, et ma peaksin ootama ja keegi tuleb peagi mind vastu võtma. Minu jaoks oli tegu täiesti uude ellu astumisega, aga teiste jaoks, kes seal ringi sahmisid, ei olnud minust sooja ega külma. Mingis mõttes ma sisimas ootasin, et mind võetakse soojalt vastu, tehakse olemine õdusaks. Ma ju nagu kaugelt kandi poiss, kes pole maailma näinud. Aga seal ma seisin fuajees, oodates kedagi, kes mind vastu võtab. Ootasin oma 45 minutit ja mitte keegi ei paistnud minust huvi tundvat. Iirimaal on huvitav küll see, et kuigi keegi mind justkui ei märganud, siis kõik, kes minust möödusid, teretasid mind. Üldse on see Iirimaal fenomenaalne, et kõik teretavad. Mäletan, et aastaid hiljem olin ma peale mingit pummelungi külas nimega Naas, istusin varajasel hommikul pohmas olemisega bussipeatuses ning kõik, kes mööda kiirustasid noogutasid ja tervitasid. Üks vanem härra tõstis suisa kaabut. Muide, Iirimaa noogutus on hoopis teistsugune kui meil. Ma ei leidnud ühtegi videot sellest. Äkki kunagi.

Lõpuks saabus mind vastu võtma suur, kiilanev, prillidega mees, kes isegi ei püüdnud varjata, et ta enda naljadest vaimustub ja iga visatud killu peale norsatades naerab. Tema nimeks oli Andrew. Hotellis oli kaks restorani ja kolm baari. Istusime väiksemasse restorani, millel nimeks Library Restaurant. Library sellepärast,et kõik seinad olid täis raamaturiiuleid ja need oma korda vanu raamatuid. Istusime sellesse hämarasse restorani, et läbi käia, mida ma teha oskan ja mis saab minu ülesandeks.

“Sa tulid siis siia tööle night porteriks, eks? See tähendab, et sinu vahetus algab südaööl ja lõpeb hommikul kell 10, kui hommikusöök läbi saab. Tavaliselt ei saa hommikusöök läbi kell 10, sest inimesed hakkavad alles 9.55 end restorani sättima. Aga Henry, see pole sinu asi. Sinu vahetus lõpeb täpselt punkt kell 10.00”. (Minu vahetus ei saanud kunagi läbi kell 10 ja mitte kordagi ei muudetud mulle täpselt kell 10 lahkumine mugavaks. Kord läksin täpselt vahetuse lõpus, keset kiiret hommikusöögi teenindust – terve järgmise nädala pidin taluma hommikusöögi teenindajate vaenulikku suhtumist ja silence treatmenti.)

Omast arust tulin ma Iirimaale portjeeks ja portjee on ju see tüüp, kes uksi lahti teeb ja aitab võib olla kohvri vastuvõtulauda tuua. Miks on mul vaja teada hommikusöögi toimumisaegu?Aga vahet ei ole. Äkki pean ma restorani uksi siis lahti tegema hommikusöögilistele või midagi taolist. Natuke kahtlaseks muutis mulle see, et mind võeti öisesse vahetusse, sest midaon portjeel öösel teha?

“Sinu tööpäev näeb välja siis selline. Sa tuled tööle kell 12.00 öösel. Sinuga töötab koos night manager, kes on siis sinu otsene ülemus. Põhimõtteliselt pead sa tegema seda, mida tema ütleb. Aga igapäevaselt on sinu ülesanneteks – sa tuled tööle, sead restoranid hommikusöögiks valmis, sead konverentsiruumid konverentsideks valmis, kui kööki on jäänud musti nõusid, siis tuleb need läbi masina lasta, sa pead tolmuimejaga üle käima vastuvõtu ala, esimese korruse koridorid (kus ei ole magamistube), mõlemad restoranid, konverentsiruumid, ära koristama nii esimese kui teise korruse meeste tualetid, ära puhastama esiukse klaasid ja kõikide esimese korruse messingust uste plaadid. Kell kuus hommikul paned rösterid valmis, kohvimasinad valmis, kui kokk pole tööle tulnud, siis paned ahjud, grillid ja fritüürid valmis, võtad vastu piima ja saia kullerid, pühid hotelli esise ja parkla puulehtedest puhtaks ning kella seitsmest algab hommikusöök ja sa oled siis abis hommikusöögi serveerimisel. Hommikusöögi serveerimist juhib Joe.”

Ma lihtsalt kuulasin, sest see, mis mulle ette loeti, ei saa olla ühe inimese töö ja ei olekski pidanud olema, sest idee järgi peaks night manager, ehk öise vahetuse juht olema toeks ja abiks. Kuid tegelikult oli tema ainus vastutus, et hommikuks oleks kõik vajaminev tehtud. Mulle loeti ette nii palju asju, mida ma kunagi teinud polnud. Mina, uhke 21-aastane tugev noormees, kellele oli kogu maailm valla, pidin nüüd igaöiselt peldikuid küürima ja tolmuimejaga ringi jooksma. Juba enne kui ma jutuajamise lõpetatuks lugeda võisin, valdas mind nii suur kahetsus, et ma selle ette võtsin, sest oli see Theresa nõme ja jättis oma käitumisega mulle terve aja mulje, et ma olen kõige ebasoovitum inimene maailmas ja Andrew, kes arvas, et see on hirmus naljakas, kui ta kirjeldas, et kuna hotell on kuulus oma konverentsiruumide tõttu, siis seal toimuvad iganädalaselt pulmad, et neil päevadel tuleb ropsi ja sitta küürida kohtades, kuhu ükski inimene loogiliselt mõeldes roojama ei peaks ulatuma. Naeris norsatades ja rääkis edasi. Minu jaoks oli suurim šokk tualettide koristamine, sest sel hetkel poleks nad mulle alandavamat tööd pakkuda saanudki. Nüüd, kus mul on kodus kolm tegelast, kelle tagumikke ja laga olen ma koos Esileediga aastaid puhastanud, oleks sinna tualette koristama minek nagu puhkusele minek.

Üldse kogu hotell oli täis kõige hullumeelsemaid karaktereid. Hotelli peadirektor John, kes oli alati halvas tujus, hommikusöögijuht Joe, kes 65-aastase vanamehena käitus kõike muud kui väärikalt ja tema lemmikmeelelahutus oli meesettekandjate munadest haaramine ning seda mitte eestpoolt, vaid selja tagant, itsitas ning läks vilistades edasi, Jackie, kelle ametist ja funktsioonist ma päris lõpuni aru ei saanudki, aga tema ülesanne oli sisse imbuda ja Johnile kuulujutte ette laduda, kokk Richard, kes arvas, et tema suguelnudid on meeletu vaatamisväärsus ja presenteeris neid igal võimalikul juhul, restorani juhataja Tom, kes oli kõige geim tüüp, keda mina kunagi kohanud olen ja enne Iirimaad ei olnud ma kohanud ühtegi kapist väljas olevat geid ning see natuke hirmutas mind. Tomist sai minu majakaaslane. Need on paar näidet karakteritest, keda selles segasummasuvilas kohata võis. Aga järgmine kord räägin elamistingimustest, kuidas töötajaid majutati.

AMHIT – a mida henry iirimaal tegi?

Uudiseid meie pere seisust: kõik on ikka haiged. Poisid hakkavad vaikselt välja tulema, aga Piiga koos Esileediga tunnevad ikka end suhteliselt räbalalt. Mingil imekombel olen mina sellest pääsenud. Ainuke asi, mida mina teistmoodi teen, on see, et ma ei ole juba neli nädalat suhkrut ega jahutooteid söönud. Ma ei hoidu neist, aga ma tegin läbi Allen Carri meetodil kaaluga sõbraks saamiseks ja need kukkusid kuidagi ise menüüst välja. Väliselt ma ise mingeid muutuseid ei näe, kuigi särgid on nõks lohvakamad ja vastupidavus on ka tunduvalt parem. Ma blogiks kaalu teemal ka, aga ma nagu ei tee hetkel mitte midagi selle jaoks. See meetod pani ajus ise nagu asjad paika ja nii see vaikselt ise taustal tiksub. Äkki nende ainete mittesöömine on minu immuunsust kuidagi tugevdanud. Ei tea.

Mul on alati kaalu kaotusega väga hästi läinud, kui ma olen elanud võõrsil. Täpsemalt Iirimaal. Nii kui ma Iirimaale läksin, hakkasid kilod seljast pudenema. Nii kui ma lennukiaknast Eestit nägin, tundsin, kuidas nööbid pluusil ees ragisesid. Ja üldse see Iirimaale minek oli täiesti ootamatu, sest ma ei saanud Tatu Ülikooli sisse ei tasuta psühholoogiasse ega avalikku haldust tudeerima ning valikusse jäi vaid EPMÜs mehhaniseerimine, mille ma valisin selleks, kui ma tõesti mitte kusagile sisse ei saa. Ma ei saanud mitte kusagile sisse peale EPMÜ ja ei läinud ka mehhaniseerimisse, sest ma ei ole tehniline tüüp. Ma olen läbi ja lõhki loovuse, keelte, kunsti inimene, kellel on aga ka ambitsioonid. Ma olen nagu moodsa aja Nipernaadi. Miinus löök naiste seas. Tegelikult see tehnilise huvi puudumine oli vaid 10% põhjusest, miks ma EPMÜst loobusin. 90% oli seetõttu, et sel kursusel ei olnud mitte üht tüdrukut. Null. Ainult poisid. Seega tuli leida kiiresti plaan C ja ma tegin otsuse, et lähen hoopis kutsekooli ärikorraldust õppima.

See oli mu elu parim plaan. Õppekava oli nagu ta oli, aga seal kursuselt skoorisin ma endale midagi miljon korda väärtuslikumat, kui see haridus mulle kunagi anda saanud oleks – eluaegsed sõbrad. Lõviosa inimestest, keda ma täna võin enda sõpradeks lugeda, tuli gümnaasiumijärgsest kutsekoolist (ma nüüd arvutasin ja neid polegi tegelikutl sealt nii palju, sest kutsekast on neid kokku  vaid kolm, pluss nüüd on lisandunud ka nende perekonnad). Tänu ühele kursavennale elame me ka praegu siin, kus me elame, sest ostsime nende soovitusel boksi nende vastasmajja. Paar sõpra on püsima jäänud põhikooli ajast, aga mitte ühtegi gümnaasiumi perioodist, ega Mainori kõrgkooli ajast. Paaril viimasel aastal on mu sõpruskonda veel paar inimest lisandunud, kellega ei jaga ma vaid viisakusi, vaid kellega on mõnus lihtsalt maha istuda ja juttu ajada.

Kuid kutsekool läbi, paber käes, ei olnud mul õrna aimugi, mida ma tegema peaks ja justkui ei kusagilt tuli võimalus minna tööle Iirimaale, ühte kolme tärni hotelli öövahetuse portjeeks. Ega mul eriti aimu polnud, mida portjee amet endas kujutab, aga ettekujutus oli, et küll see lihtsalt uksehoidja amet on. Iirimaal on see kõike muud kui uksehoidja, aga sellest võin teile rääkida mõni teine kord. Andke märku, kas mu Iirimaa jutud oleksid teile huvitavad. Jätke kas kommentaar, või visake postitusele näiteks ohoo-like (see üllatunud näoga).

Kuidagi saime me perega Iirimaale lennuks raha kokku ja kulurahagi 100 Iiri naela, sest 2001. aastal ei olnud eurot olemaski. Ma ei teadnud mitte midagi Iirimaast, ma ei osanud eriti Inglise keelt. Koolis oli see mul hindele kolm. Ma pole kunagi elanud iseseisvat elu. Ma polnud elus kordagi pesu pesnud. Ma polnud kordagi triikinud triiksärki. Ainus, mida me kodus triikisime väiksena, olid taskurätikud ja sokid. Mu ema triikis KÕIKE! Ma olin vaid korra elus klassiga Slovakkias ekskursioonil käinud. Ma olin Tallinnaski 21. eluaastaks kokku kusagil kümme korda käinud. Lennukit olin vaid eemalt näinud. Ja nüüd ma plaanisin minna täiesti üksi, täiesti tundmatusse riiki, kohta, kus ma ei tundnud mitte kedagi, ega osanud ka väga hästi keelt. Isegi mu ema poetas ukse peal pisara. Aga see oli pigem kergendusest, sest 21 aastaselt polnud mul kunagi olnud pruuti ja eks ma olin selline potentsiaalne koorem talle järgmiseks kahekümneks aastaks.

Lennukisõit oli täpselt nii lahe nagu ma ette kujutasin. Mäletan, et istusin Tõnis Lukase kõrval ja tundsin ennast jõle tähtsana kui tema kõrval Financial Timesi lahti lõin nagu temagi seda tegi. Maailma kõige igavam ajaleht. Aga ma pidin ju mingit prestiiži säilitama ja jätma muljet, et ma olen ka tähtis tegelane. Kui ma nüüd meenutan, mis mul lennates seljas oli, siis ma nägin välja nagu eht hilly-billy – jalas roomikkingad ja turult ostetud teksad ja seljas Statoili logoga pusa, mis oli juba neli aastat mu lemmik. Igal juhul Lukasega meil jutuks ei läinudki ja kui ma sain talt veel hiljem etteheitva pilgu, sest ma olin hajameelselt tema apelsini mahla ära joonud, siis ma sain aru, et sõpru meist vist ei saa.

Esimest korda kodust üksi eemal, tuli Iirimaale jõudes kohe koju helistada ja selleks vedasin ma kogu oma kraami lennujaamas asuva telefoniputka juurde ja helistasin hääle värisedes emale. Mul oli juba koduigatsus peal. Läbi pisarate rääkisin, et kõik on korras ja kuna emotsioonid olid nii valla, siis kiirustasin värske õhu kätte suitsu tegema. Teadsin, et hotell on kaugel ja hotelli kontaktid soovitasid võtta takso ning ma pidin arvestama, et üks ots maksab umbes 40 naela. Mul pidi hing kinni jääma- 40 naela on 800 krooni! See oli Eestis mu nädala palk! Mul oli üldse kaasas 100 naela(2000 EEKu ehk 135 EURi), mis tundus ilmatu raha enne kui Euro hinda tõstma hakkas.

Enne minekut kiire limonaad kohalikust putkast ja järjekorras enda korda oodates jäi mul kogu maailm hetkeks seisma…. sest ma käisin läbi enda taskuid ja ainus, mida ma ei suutnud leida, oli mu rahakott. Ma olin selle koju helistades telefoniautomaadi peale unustanud. Mul oli niigi nutt silmis ja nüüd lisaks paanika ning ma tormasin nagu pöörane oma asjadega telefoniautomaatide juurde ja loomulikult polnud seal midagi. Olin täiesti rahata riigis, kus ma ei teadnud mitte kui kedagi.

Ma kujutasin juba ette, kuidas ma lähen tagasi sellele lennule, millega ma tulin, et viige mind koju tagasi. Ma olin tõesti löödud. Mul oli häbi, ma olin vihane enda peale ja selle peale, kes rahakoti võttis, sest ka infoletist ei osatud mind aidata. Ei jäänud muud üle kui istuda nurka, panna müts maha ja teha inimestele korralik break tantsu etendus. Suurim probleem oli aga see, et ma ei oska tantsida. Laulda veidi oskan, aga mitte piisavalt, et keegi oleks nõus selle eest maksma. Mõtlesin läbi juba stsenaariume, kuidas ma siiski püüan sinna rongiga minna, kuidas ma jänest sõidan, vahele jään ja öö vangis veedan, näole tattoo teen ja narkomaaniks hakkan. Aga õnneks oli lennujaama töötaja minust taibukam ja pakkus, et ta helsitab hotelli ning küsib, kas hotell on nõus mu taksoarve kinni maksma ja hiljem saan ma nendega ise arveldada. Ma kül lei tahtnud, et mu esimene kontakt mu tööandjaga sedavõrd äbarik oleks, aga see oli siiski parem mõte kui minu kõlav “Kungla rahvas” Dublini lennujaama ees.

Umbes tunni pärast olin ma suure rohelise hoone ees, millest sai järgmiseks kolmeks aastaks minu teine kodu. Ma ei teadnud kui väga ma seda maja vihkama ja armastama õpin. Et ma saan ühel hetkel justkui üleöö Iiri aktsendist aru, mis tundus algul võimatu. Et ma torman ühel päeval mööda hotelli ringi, et kätte saada noaga vehkinud kaabakas. Et kohalikud natsid mu elu põrguks püüavad teha. Et ma Eestist tulnud sõbrad enda juurde illegaalselt tööle sokutan ja et esimesel aastal töötan ma 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas, terve aasta, ilma ainsagi vaba päevata. Et minust saab hotelli esimene välismaalasest Duty Manager. Ma ei tea, kuida seda tõlkida, sest nii nagu ka porter ei ole Eesti keeles portjee.