Daily Archives

5. nov. 2018

Kui pikalt olen ma ülekaalus olnud? Põhimõtteliselt kogu oma elu. Samas pole ma sellega kunagi leppinud ja minu jaoks on terve elu olnud sõna “paks” mind alandav ja mulle halvasti ütlev sõna, sest ma ei ole kunagi valinud paksu inimese elu. Minu kaal hakkas kasvama tugevalt siis kui mulle tehti lapsena ühte hormoonravi ning lisada sinna emotsionaalsed probleemid, mis kõik ongi teinud tulemuse, et ma olen terve elu endaga teist inimest enda seljas kaasas kandnud. On perioode, kus ma võtan ennast kokku, lõhun trenni teha ja jälgin toitumist, aga väikene muudatus elus (saad isaks) ja oled vanas rööpas tagasi ja sügavamal kui varem.

Seega, kuna minu jaoks on kaaluteema alati olnud ebamugavust tekitav, siis minu üks suurimaid hirme on olnud väikesed lapsed. Sest neil kuraditel pole filtrit. Mäletan siiani, et seisin Maxima kassas ja minu selja taga vaatas mu tagumikuga tõtt umbes kolme aastane armas rosinasilm. Naeratasin talle ja lehvitasin sõbralikult. “Emme, miks see onu nii paks on?” kostus järsku selja tagant. Ja mina veel naeratasin ja olin sõbralik selle väikese tõpraga? Kus kasvavad sellised kasvatamatud sitapead? Kas ema pole tõesti kodus õpetanud, et teiste inimeste eripärade välja toomine ei ole viisakas? Annaks sellele tatile põlvega näkku ja väidaks, et see oli kogemata…

Ma tean, ma olen väga agressiivne, aga õnneks ainult enda peas. See ei olegi oluline, mis mõtted inimese peas on, oluline on see, mis ta nende mõtetega peale hakkab. See eristabki normaalset inimest ja psühhopaati.

Kuid aastatega olen ma aru saanud, et lastel ei olegi filtrit ning seega püüan ma lastega olla eos hästi sõbralik, et nad näeksid minus enamat kui lihtsalt suurt kuju ja enamasti see toimib. Neid märkuseid on laste poolt tulnud ikka, aga väga harva. Mäletan ka ühte korda, kus laps küsis emalt, et kas see onu on nii suur, sest ta sõi kogu toidu ära? Tead kasvatamatu tattnokk….!!!

See on miski, mida meie Esileediga aastaid tagasi otsustame, et me enam ei tee. Me ei anna inimestele hinnanguid, sest kõige tühisemad inimesed arutlevad teiste inimeste välimust. Ma tunnistan, et ma olen suure osa oma elust olnud täis hinnanguid ja hetkest kui ma ei hakanud inimeste välimusele tähelepanu pöörama, on mu maailm tohutult avardunud. Ma olen tutvunud imeliste inimestega, kellega ma varem kindlasti ei oleks tutvunud. Ja ma arvan, et ka lastele on see hea eeskuju, et nad oleksid avatud kõigi inimeste suhtes ja see veider poiss seal klassinurgas,  see ratastoolis kokutaja või punapäine kõrend, kellel on kohanemisraskusi, võib olla su elu parim kogemus teise inimesega. Ära viska seda nurka lihtsalt sellepärast, et kõik teised seda teevad!

Mõni kuu tagasi läksime Noorsandiga poodi, seisime Nutella degusteerimise järjekorras. Ma tegelikult tean, kuidas Nutella maitseb ja ma ei oleks pidanud sinna seisma jääma, aga ole nüüd, see oli ju Nutella! Meie ees seisis korpulentsem daam kuuekümnendates ja äkitselt Noorsand astus sammu ettepoole ja teatas prouale: “Meie emmel olid ka kunagi kaksikud kõhus!”.

Ma oleks tahtnud maa alla vajuda. Minu poeg ja on nii ebaviisakas!? “Aga mul ei ole kaksikuid kõhus!” vastas lõbusalt naeratav proua. “Aga miks sul siis nii suured tissid on? Kas sul ei tulegi piima?”. Ma oleks tahtnud ta sinna samma poodi jätta ja kiirelt autosse joosta, aga Esileedi poleks vist mõistnud. Ma tõmbasin Noorsandi eemale ja seletasin, et inimesed ongi hästi erinevad- mõned suuremad ja mõned väiksemad, kuid sellest rääkimine on väga ebaviisakas. Ta küll ei saanud aru, miks, aga noogutas siiski nõustuvalt. Meil on paar sellist vestlust veel olnud, kui ta on kelleltki küsinud, kas tita kõhus liigutab ka või veel mitte. Enamjaolt tulevad tal sellised vestlused ette just küpses eas prouadega.

Ma sain alles oma lastega aru, et tegelikult paksude inimeste kohta märkuseid tegevad lapsed ei olegi halvasti kasvatatud ega ebaviisakad, vaid nad on nii ülisiirad ja uudishimulike inimestena tahavad saada lihtsalt vastuseid. Ainuke, kes seda märkust solvavaks on pidanud, olen olnud mina ise. Kas mulle tekitab ebamugavust kui mõni laps mulle paks ütleb? Ikka, kuid ma ei solvu enam, vaid ma tean, et tema jaoks on täpselt samasugune tähelepanek, nagu ta näeks tänaval kollast VW põrnikat. Ta lihtsalt on väike laps, kes räägib, mida ta näeb.

Eile saatis mu sõber mulle ühe pildi aastast 1999, mis oli meie kursuse üks esimesi koosviibimisi ja ma palusin Noorsandil ennast pildil üles leida. Väikese vihjega, et mul on pildil seljas sinine pluus ja sinised püksid, suutis ta siiski lõpuks leida ja ütles vabanduseks, et nii kaua läks sellepärast, et ta ei tundnud mind kohe ära, sest selle pildi peal olen ma veel täitsa õhuke. Nüüd olla mul palju suurem kõht ja mind on palju kergem ära tunda. Taaskord – täiesti tavaline vaatluse tulemus, mitte mingi solvang. Ta tuli sõna peale “õhuke”, sest me ei kasuta Esileediga kunagi inimese kirjeldamiseks sõna “paks”, sest me oleme ise kogenud, kuidas see mõjutab inimese enesehinnangut. Kui me kirjeldame ülekaalulist inimest lastele, siis me kasutame teisi näitajaid nagu “see tädi, kes sulle seal patsu tegi”, või “see onu, kes seal tooli peal istus”. Ka ei käi nad lasteaias ja nende sõnavara tuleb peaasjalikult meie kodusest kasutusest.

Kui ka sina oled kaaluga kimpus ja sulle teevad haiget väikeste laste repliigid, siis see on ainult ja ainult sinu enda peas. Laste jaoks oled sa lihtsalt põneva kehaga inimene, mis talle huvi pakub. Teisisõnu – sa oled lihtsalt huvitav inimene 😉 Kui sinu laps teeb mingi taolise märkuse, siis sa ei ole halvasti teda kasvatanud, vaid su laps on lihtsalt siiras ja uudishimulik. Kuid tuleta talle siis lihtsalt meelde, et inimesed ongi erinevad ja paljud ebakindlad lasteta inimesed võivad muutuda kurvaks, kui neid arvustatakse.

 

Kas ka teie lapsed on öelnud avalikus kohas asju, mille pärast oleksite soovinud maa alla vajuda?