Daily Archives

2. nov. 2018

Blogijatele saadetakse nänni. Päris sageli. Keskmiselt kolm-neli korda nädalas kindlasti helistab kuller ja uurib, kas ma olen järgmise veerand tunni jooksul kodus. Veerand tundi on päris hea etteteatamisaeg, sest isegi kui mul oli plaan kusagile ära minna, siis 15 minutit saan ikka oodata ja vajalikud asjad, mis pooleli, oskan ka veerand tunniks ära planeerida.

Sel päeval kui ta helistas, olin ma just puhtaid nõusid masinast välja võtmas ja musti asemele panemas ja samal ajal oli mul jalad risti tegu, et vetsuminemist nii kaugele edasi lükata, et enne nõud pesema panna. Sain hakkama! Ammu see oli kui ma lastele sõnu peale lugesin, et kaka käib potti ja ma ei oleks suutnud kuidagi seletada, miks mina ise seda ei praktiseeri. See ei ole muidugi ainus põhjus, miks ma potil käin ja püksi ei lase.

Asend sees ja toimetustega poole peal, tungis ootamatult tualetti Piiga, kes lõi ukse pärani lahti ja teatas, et temal on nüüd tarvis pissile.. Lükkasin jalaga talle poti lähemale. Ta istus potile ja vaatas tänulikult minu poole ja teatas oma lemmiklause: “Issi, sina oled minu lemmik issi!”. Äkitselt katkestas selle armsa tualeti õrnushetke uksekell. Piiga kargas püsti ja tormas püksid rebadel välisukse suunas. Loomulikult olid pahkluude ümber keerduvad püksid kiirustavale Piigale takistuseks ja nii ta kõhuli põrandale prantsatas. Uksekella peale olid püsti karanud ka Vennas ja Noorsand, kes võidu välisukse suunas tormasid. Vennas, nähes palja tagumikuga Piigat maas lamamas, ei saanud tormates võimalust kasutamata jätta ja istus talle selga. Noorsand ei pööranud aga sellisele igapäevasele nähtusele tähelepanu ja sööstis ukseni, lükkas selle pärani ja uksel seisis kuller.

Ma tean seda kõike kirjeldada, sest meie wc uks käib välja poole, Piiga oli selle pärani jätnud ja tualett on peaaegu vastastikku välisuksega, ehk esimene asi, mida koridori astunud kuller nägi, olin mina, kes ma istusin pärani uksega wc-s ja keset põrandat palja tagumikuga tüdrukut ja ratsutavat poissi. Eestlasele omaselt ei reageerinud ta ootamatule vaatepildile, vaid jäi kohkunult kokutama:

 

“Eeee…eeee…. Jaanson jah? See tähendab, et eeee.. Jakobson, eks? Mul on teile pakk!”

“Jah, aitäh. Jätke palun koridori!”

“Mul oleks tegelikult allkirja ka vaja!”

“Jaa tulge siia, ma viskan oma konksu alla!”

Isegi siis kui mul on nii piinlik, et mu nägu on punasem kui kunagi varem, leian ma viisi, kuidas olukord endale talutavamaks muuta ja naljaks keerata. See oli nii naljakas näha kulleri kohmetust, kes ei soovinud kuidagi sinna kitsukesse tualetti minuga aega veetma tulla. Sellest hoolimata hakkas ta kõhklevalt minu suunas tulema ja ma hüüatasin:

“Ma tegin nalja. Ei pea siia tulema. Hehh, Kas mu poeg võib anda?”

“Võib!”

See oli minu elu ebamugavaim vestlus. Ma olen vetsupotil sadu vestlusi maha pidanud, kuid teine pool pole sellest kunagi teadlik olnud, et ma tegelikult temaga suheldes kempsus istun. Ja nüüd vahtisin ma tõtt kulleriga, kes ei julgenud minuga silmsidekontakti katkestada, kartes, et äkki näeb muidu veel midagi hirmsat. Te ei kujuta ette kui ebamugav tunne on see, et sa istud peldiku potil ja võõras mees vaatab sulle samal ajal silma sisse. Ma ei saanud ka püsti tõusta, et ust kinni panna. Ma ei saanud mitte midagi teha peale selle, et teha nägu, et see on täiesti normaalne. Lugupeetud kuller, see ei ole meie peres normaalne. Noh tegelikult on, aga on esmakordne kui keegi sellisel hetkel ukse taha satub.

Ja need kullerile antavad allkirjad. Ma ei tea, kui mina neid annan, siis ei näe need kunagi välja nagu minu päris allkirjad, vaid suvalised kriipsud, mis sinna peale jäävad. Seega usun, et Noorsand sai oma tööga suurepäraselt hakkama.

Sellest päevast on reegel, et vetsu sisenedes ja väljudes, käib ruumi uks alati kinni. Keegi ei pea sellest kinni ja ma pean neile seda iga päev 40 korda meelde tuletama, aga küll ühel hetkel see loogiliseks muutub.

See ei ole esimene kord kui meie pere kullereid kohutab. Suvel võttis paki vastu kolm täiesti alasti last, kes vannist välja tormasid kui uksekella kuulsid. Kuna me teadsime, et ukse taga on maalt tulnud vanaisa, siis ei pööranud sellele ka olulist tähelepanu. Loomulikult ei olnud see vanaisa, vaid kuller, kes ei osanud kuidagi reageerida kui palja tilliga Noorsand teda tervituseks kallistada soovis. Leppisime lastega kokku, et enam alasti ukse peale ei minda ja võõraid inimesi ei kallista. Eriti palja noksiga. Eriti kui kallistatav on palja noksiga. Pole ette tulnud, aga kasulik teadmine sellegi poolest.

On ka teil piinlikke seikasid kulleritega?