Daily Archives

26. okt. 2018

Ma jäin eile vaeseks. Meie autol oli 200 000km hooldus, mille käigus vahetati ka hammasrihm ja arve oli kõigest 830 eurot. Seega ma lisan tänasele postitusele enda pangakonto numbri ja kui te soovite toetada seda, et ma võiks elada laia ja muretut elu, siis kandke mulle julgelt. Oh, kuidas mulle meeldib elu kui ma ei pea üldse raha pärast muretsema. Vähemasti ma arvan nii, sest mul ei ole kunagi nii palju raha olnud, et ma tunneks, et oh, mul on nüüd palju raha.

Aga praegu pole mul isegi võimalik rikkaks saada. Igasugune rikasutmine eeldaks tööd, aga ma ei ole selleks valmis. Ma olen valmis tegema piisavalt tööd, et meil oleks vajadused kaetud, aga minu praegune elu annab mulle ju harukordse võimaluse, mida nii paljudel Eesti peredel pole! Ma näen, kuidas mu lapsed üles kasvavad. Ma näen neid iga päev. Ma võin minna suvalisel ajal ja ühe neist endale sülle krabada ja teda kallistada, aga sina, kes sa oled sunnitud pikki vahetusi tegema ja näed alles oma lapsi siis kui nad õhtul voodis on, või mis veel hullem, sa pead nädalaid kodust eemal olema, et su lapsed ei tunneks puudust, siis kogu minu respekt ja kaastunne teile. Ma ei tea seda raskust ja kahjutunnet, mida teie kogete, kui te tahaksite perega rohkem aega veeta, aga lihtsalt ei saa. Seda eeldusel, et ka sinu jaoks see probleem on. Kui see on lihtsalt suurepärane võimalus kodus võimalikult vähe aega veeta, siis palju õnne – sa teed kõike õigesti.

Aga meie elu eeldab, et me peame rikkad olema. Me ei saa endale tegelikult lubada 830 eurost arvet, sest see lööb meie rahakotti eriti valusa augu. Lisaks higistab ka üks amortidest ja meie autol on elektrilised amordid ning amorte vahetatakse paari kaupa. Eeldatav maksumus koos vahetusega läheb umbes 1600 eurot. Kui mõelda seda, et 1600 eurot ja saab jälle 200 000km muretult sõita, siis polegi asi nii hull, aga siiski peaks see raha mul kusagil olemas olema.

Lisaks ütles üles meie pesumasin ja uus masin, mis meil üldse kõne alla tuleb, algab samuti seal 800 euro kandist. Kindlasti on terve hulk teid, kes ütleb, et ou Henry, nii kallist masinat ei pea üldse ostma ja saab palju odavamalt, aga seda, mida meie soovime, ei saa. Õigemini seda, mida Esileedi soovib, sest mul pole mingit vahet, mis masin meil seal undab. Pesupesemine on meie peres puhtalt ja ainult Esileedi ampluaa. Mina pesen pesu nii – Esileedi paneb pulbri sisse, programm on paigas ja mina viskan enne duši alla minekut oma musta pesu sisse, panen ukse kinni ja vajutan Start-nuppu. Korras. Ta ei usalda mind. Ta käib isegi siis üle kontrollimas kui ma pean lihtsalt oma musta pesu sisse viskama, et ma jumala eest midagi punast või valget ei paneks. Kuigi nüüd värvipüüdmislappidega on ta natuke rahulikumaks jäänud.

Siis me tahame hakata kodus remonti tegema. Lapsed on selle kolme-poole aastaga, mis me siin olnud oleme, teinud korraliku laastamistöö. Valged pinnad pole enam nii valged kui tahaks ja üldse sooviks kõik värvirullikuga üle käia. Lisaks tuleks meil kevadel uus terrass ehitada ja see vana ära lõhkuda. Uue terrassi hind on ka usutavasti mingi jõle-palju-tuhat euri.

Ehk mul ei ole rikkaks saamiseks just parimad ajad. Siiski mul see pikas perspektiivis plaanis on. Kui LHV gängsterid mind poe ukse peal maha murravad, siis mul on hea võimalus end alati lahti rabeleda ja ma ei pea isegi selleks valetama – ma olen sündinud aastal 1981 ja mul tõepoolest ei ole teist sammast. Siis ma neid ei huvita. See tähendab, et mu pension tulevikus ei toeta minu plaane veeta ilusaid aastaid vahemeres purjetades ning India ookeani saari avastades. Riigilt saadava pensioniga pean ma enda piimanõuga teiste vihaste vanakeste vahel oma korrusmaja hoovis piimaautot ootama ja ainus ekskursioon, mida ma lubada saan, on tasuta linnaliinibussiga tiirutamine. Ei ole just kõige optimistlikum väljavaade. Seega ei ole valmis mina riigi peale lootma, vaid enda pensionisammas tuleb endal väljavõluda.

Alles müüs meie sõbranna enda imelise Emajõe vaatega korteri härrale, kelle startupi miljonärist poeg selle talle lihtsalt kingituseks ostis, et ta treppe kulutama ei peaks. It-meest minust enam ei saa, sest kuigi ma tundun enda sõpradele arvuti asjades ilgelt pädev, siis ma olen lihtsalt bluffija ja parim, mis ma tegelikult teha oskan, on messengeris smailisid saata. Ma olen kunagi isegi programmeerimist õppinud, aga kuna seal eeldas tähelepanu ja igavat koodikirjutamist, siis minu puhul ei olnud see võimalik. Ma olen veendunud, et mul on diagnoosimata hüperaktiivsus, sest minu jaoks ei ole talumatumat tegevust kui millegisse süvenemine. Eile lugesin meie sügavkülma kasutusjuhendit. Ma oleks peaaegu krampides köögipõrandale kukkunud. Nii raske oli süveneda.

Niisiis tuleb minul enda parimaid väljavaateid otsida ikka selles, milles mind heaks peetakse. Tundub, et selleks võiks olla kirjutamine. Mul tulekski lihtsalt kirjutada enda Harry Potter või Sõrmuste Isand ja olengi ka mina miljonär valmis. Enne aga tuleb mul edasi minna raamatuga enda Iirimaa avastustest ja täna kirjutasin ma peatüki, kus ma lihtsalt ajaviiteks veensin enda ülemust, et mu usk ei luba kolmanda kuu pühapäeval füüsilist tööd teha ja kuidas mõmisemine ja puuosktega tants on suure vaimu tänamine ning mulle ei teeks midagi muud rohkem rõõmu kui see, kui ta minuga ühineks. Mul on nii kahju, et mul tol ajal videokaamerat polnud ja ma ei saanud filmile, kuidas me temaga hotelli ees öösel kell kolm oksaraagudega ümisedes tantsisime ja kuidas ta minu religiooni tunnustavalt kõik pinnad ise ära koristas.

Ma siiski ei pane enda pangaarvet, sest mine tea, äkki mõni kannabki. Ma jätan selle raha palumise mõne eriti tõsise asja puhuks. Näiteks kui me oleme hädas ja ei saa endale Disneylandi lubada, või kui mul tuleb keskeakriis peale ja tahan endale motikat osta.