I’m back bit*hes

Ma olen nüüd tagasi. Eesti sai nüüd korvpallivõistlustelt välja kukutatud ja nüüd ma enam nii põnevil pole. Ma ei oska eriti kaasa elada, kui mängivad meeskonnad, kelle puhul pole mul erilist vahet, kes võidab. Sellepärast ma arvangi, et peaks ka kusagil mingis portaalis panuseid panema, sest siis vaataks ma igat mängu tohutu põnevusega. Kunagi vedasin sõbraga kihla, kas mängu võidab Eesti või Saksamaa ning mina pidin oma 10 eurot Saksamaa poolt panema. Ma pole kunagi nii õnnelik Eesti kaotuse üle olnud. Seega ma ei imesta, et kõik need spordiülekanded meeletult hasartmänge promovad. Mina seda heaks ei kiida, aga ma siiski mõistan- sport muutub kohe 1000x paeluvamaks, kui sul on võimalus raha võita.

Ja olen tõesti vähe sisu teieni toonud, sest meil pole siin tatise ja köhasena suurt midagi ette kanda. Selline kergem viirus käis meist kõigist siin paari nädala jooksul läbi. Mina Vennasega pidasime kõige kauem vastu, aga siis jõudis ikkagi kord meieni ka. Eriti lollil ajal, sest sel nädalal algas kaksikutel eelkool ja eile pidi Vennas puuduma. Kui Noorsandi eelkool oli korra nädalas tund aega ja algas kusagil poole kooliaasta pealt, siis neil on kaks korda nädalas poolteist tundi. Igal juhul on mõlemad täielikult sillas nii õpetajast, kui sellest, mis seal klassis toimub. Ma ei tea, mis seal toimub, aga olla nii-nii lahe.

Nagu kaks korda nädalas lapsi kooli sõidutada oleks vähe, otsustas Esileedi kuulata Piigat, kes soovis tantsutrenni kõrvale võtta lisatrennipäeva tantsu süvaõppele, mis tähendab, et nüüd tuleb teda trenni viia kolmel päeval nädalas. Ja siin see veel ei lõpe. Aastaid on lapsed käinud akrobaatika trennis, mis ei asu meist eriti kaugel ja sel aastal teatasid poisid, et nad tahavad jalgpalli trenni ka veel minna. Ja see asub täpselt teises linna otsas. Mis teeb meie sõidud siis nädalas: kaks korda eelkool, kolm korda tantsutrenn ja kahel korral jalgpall. Kuigi meie ise tahaks poisid panna kusagile võitlusesse, näiteks judosse. Kui kellelgi laps käib Tartus judos, andke märku, kus ja kuidas rahul olete. Minu unistus, et nad korvpalli kätte hoopis võtaks, ei paista täituvat, sest ainus, kes neist põrgatada oskab ja lahtiste silmadega palli püüda julgeb, on Piiga, kel aga ambitsioon tantsumaailm vallutada.

Üldse sai kõigil kolmel selgeks, kelleks nad saada soovivad. Piiga teab, et temast saab tantsija. Äärmisel juhul loomaarst. Emb-kumb. Üks on kindel, et tema ei koli kunagi välja ja kogu see jutt, et peab mehe võtma ja lapsi saama, on totaalne jama, sest nad ei mahuks kõik siia meie väiksesse tuppa ära. Vennase unistus on politseinikuks hakata. Peamiselt sellepärast, et siis saab ta karistamatult autol kumme põletada. See on suhteliselt ainus asi, millest ta räägib. Pean ta kunagi kusagile driftivõistlusele viima. Oleks vist parim päev üldse. Ja meie pere arvutimängur Noorsand on teinud otsuse, et temast saab IT-mees, kes loob arvutimänge. Ma polekski temast muud oodanud. Tegime talle just paarinädalase nutipaastu ja meie armas poeg tuli meie perre tagasi ning see draamakunn, kes kõige peale pöördesse läks kadus. Püüame tal hoida seda nutiaega tasemel üks tund päevas. See läks siin haiguste ajal natuke lappama, aga nüüd, kus tervis tagasi on, on see nõue tagasi. See paistab loovat sellise hea balansi, et ei aja aju lühisesse, aga samas saab enda mängu mängitud.

1.septembri tähistamine

Aga nüüd, kus korvpall läbi ja ma lühkarite, t-särgi ja plätudega majast välja astusin, sain ma aru, et midagi on juhtunud. Tuuleiil, mis läbi pükste sääre sisse silkas ja teisest välja lipsas ei olnud see mõnus soe tuuleke, mis mõned päevad tagasi. See oli selline vastik, jäine, mis munandid kõhuõõnde tagasi meelitas. Kas tõesti ongi läbi? Peangi pikad püksid välja otsima? Mida hekki. Kuidas saab nii olla, et 31.08 on imeilus ilm ja 01.09 käisid lapsed toas kindaid ja salli otsimas? Ma ei ole rahul. Ma tahan veel vähemalt kuu aega kodus oma konditsioneeri all viimaseid kuid odavat elektrit nautida ja õuesolevat palavust trotsida. Ok, nii palavat ei taha, aga kas tõesti on ilmataadil ainult kaks valikut- kas põrgukuumus või november? Igal juhul ei anna mina alla ja nagu igal aastal käin mina plätudega seni ringi, kuni inimesed poes sosistama hakkavad. Ja pealegi, ma olen 41, õnnelikus abielus naisega, kes sünnitas mulle kolm hullu last – miks peaks mind kottima, mida inimesed arvavad? Novot. Sel aastal lasen kevadeni. Või siis vähemalt nii kaua, kuni mu varbad tumesinised on ja arst  anub, et ma kinnised jalanõud paneks. Siis soovin ka teist arvamust!

Kommentaarid

“I’m back bit*hes” on saanud 6 vastust

  1. CV ütleb:

    Villaste sokkidega saa ka plätsid kanda 😛 (lased kududa sellised, kus on suure varba jaoks nagu oma sõrmik)

  2. Kaidi ütleb:

    Nii jalgpalli kui judot saab Veeriku kooli juures teha, asub teile piisavalt lähedal. Ei ole vaja teise linna otsa sõita 🙂

  3. :) ütleb:

    Minu laps käis Tamme staadionihoones judos. Poleks kah väga kauge.
    Helios ja Tammeka teevad ju pigem seal linna otsas trenni? Või see oli kunstiline liialdus 🙂

    • amht ütleb:

      ei ole liialdus. Panime nad algselt soovituste järgi sellesse klubisse, mis teeb ERMi juures trenni. Aga kuulsime nüüd ka Heliosest ja lähevad sinna hoopis katsetama 🙂

  4. Iiris ütleb:

    Piiga sellesuvine “kaalulangetusprogramm” millegipärast ei toiminud. Arusaadav muidugi, kogu aeg sadas vihma ja oli mega külm suvi 🙂

    • amht ütleb:

      ma saan aru, et sul on kaaluteema olnud siin blogis aastaid kinnisideeks ja sellega su huvid piirduvadki. Mul on hea meel, et sul materjali vähemalt, millest kirjutada. Järgmise “paksu” kommentaarini! 🙂

Vasta CV-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…