Eesmärk: olla boss!
03.03.2022
Eilne matusetiir ei olnudki nii hull nagu ma pelgasin. Ma põdesin, et ma näen vanaisa ja hakkan põdema, et MIIIIIKS!?! Aga ta nägi seal nii rahulik ja vana välja. Ta nägi välja nagu inimene, kes oli oma elu ära elanud. Seega minu poolt rahulik meel ning hingerahu. Esileedi muidugi pidi nagu ikka stseeni korraldama ja nuttis pahinal meie mõlemi eest. Ta on selline tähelepanu.. oh ma oleks peaaegu kirjutanud siia „tähelepanuhoor“, aga sain õnneks sõnasabast kinni. Inglise keeles kõlab see hoopis talutavamalt.
Aga lapsed jäid meil esimest korda nii pikaks ajaks koju. Ma ei tea, kas nii väikesed lapsed üldse võivad üksi kodus olla, või peaks siia lastekaitse sekkuma? On seal mingeid nõudeid? Praegu peab ju kõik mingitele nõuetele vastama. Mu joodikust isaga lapsepõlvesõber oli vanasti mitu nädalat üksi kodus ja sõi päevast päeva praekartuleid, mis oli ainus toit, mis tal siis kodus oli ja mida ta teha oskas. Oi, kuidas ma kadestasin seda. Küll tal vedas, et ta isal nii pikad tsüklid olid ja ta terve selle aja kusagil ilma peal kondas. Minu isa tuli alati koju ja kuna ajaga oli mul ammu tema alkoholismi suhtes allergia tekkinud, siis ma võisin vaid unistada, et ta kunagi mitmeks nädalaks ära läheb. Ei läinud kunagi ja tema purjutamise staadium oli alati täpselt ühe kava järgi – läheduse ja seltskonna otsimine, solvumiseks põhjuse otsimine, solvumine, karjumine ja uste paugutamine, ähvardamine, veel suurem solvumine, ukse paukudes toast väljumine, oma ette töinamine ja suure norskamise saatel uinumine. Nagu kella värk. Hommikul oli alati siiralt üllatunud, miks keegi temaga rääkida ei soovi. Alati võis ette teada, mis järgneb.
Ah sorry, ma vist olen veel veits selles natuke mustas meeleolus, et ma selliseid asju kirjutan. A las ma täna veel kirjutan, saan selle endast välja.
Kuid kuna kõik lapsed teatasid, et nemad matustele tulla ei viitsi, siis ma kedagi sundima ka ei hakanud. Mitmetunnine täiskasvanutega hängimine.. missugusel lapsel ei hakkaks igav? Lubasimegi neil omapäi üksi koju jääda. Ma valin iga kord, kui me kodust korraks ära läheme, ühe lastest, kes sel päeval kõige tähtsam on ja kontrollib, et kõik korras oleks. Iga laps soovib seda vastutust. Ei tea, kas mingi võimuahnus on inimeses DNA-ga sisse süstitud, et kui sul on valida kas niisama chillida ja reegleid rikkuda, või olla vastutav, kes on pinges ja ainuke kasu on, et teised peavad ta sõna kuulama, siis kõik lapsed tahavad seda viimast ülesannet. Määrasin Vennase bossiks ja Piiga Noorsandiga tema abilisteks, et nad siis kolmekesi valvavad kodus, et asjad käest ära ei läheks.
Kuid siis teatas naabrinaine, et ka tema on lastega sel päeval kodus ja koligu ma oma põngerjad selleks ajaks tema juurde ja no seal peres neile meeldib. Neil on Nintendo ja perenaine pidavat tegema maailma maitsvaimat pitsat. Noorsand oli talle isegi eile öelnud, et ta on parim lapsehoidja, kes tal kunagi olnud on. Peamiselt seepärast, et ta lasi neil teha, mida nad soovisid. Õnneks nad midagi hullu kokku ei keeranud ja üldse see on nii suureks abiks, kui sind ümbritsevad head naabrid.
Minu suurim hirm kolimisel on alati olnud, et ma kartsin, et me saame endale kohutavad naabrid. Viimases korteris elades oli meil kohutav vastasmaja naaber, kes hoidis oma rekkat meie magamistoa aknast umbes viie meetri kaugusel (elasime esimesel korrusel), pani selle hommikuti kell kuus tööle ja kadus umbes tunniks tagasi tuppa kohvi jooma. Igal hommikul kell kuus oli seega mul äratus, kui tuba oli täis diislihaisu, rekka laternad paistsid läbi kardina otse tuppa ja see müra oli nii vali, sest rekkat soojendades, on alguses selle pöörded hästi kõrged. Igal juhul ei aidanud rääkimine, auto vahele parkimine, et ta nii maja lähedale ei pääseks.. mitte miski. Mõni inimene lihtsalt m*nn. Ma reaalselt plaanisin ta rekkale atentaati. Aga siis jäi Esileedi kaksikutega rasedaks ja me pidime uue kodu otsima ja jumal tänatud, et me minema pääsesime (ka uued omanikud ei pidanud ta terrorit kaua kannatama, sest paari kuu pärast hakati maja kõrvalkrundile maja ehitama ja rekkat seal hoida enam ei saanud).
Siin alevikus, kus me nüüd elame, ümbritsevad meid ainult toredad inimesed. Mõned on kinnisemad, mõned avatumad. Mõnega suhtleme tihedalt ja teisega vaevu teretame, aga kõik on toredad. Äkki ma homses postituses räägingi erinevatest naabritest, keda me Esileediga aastate jooksul kogenud oleme. Ma juba tunnen, kuidas kõikide mu endistel naabritel, kes mu blogi loevad, hakkas hetkega särgikrae pigistama.
Kui vanalt teie oma lapsi üksi koju olete usaldanud ja kui kauaks?
Loading ...
Suuremat poissi (9a) üksi hakkasin jätma kui oli 7 (tema tungival soovil ja kuna ta ei viitsinud alati igale poole kaasa tulla, kasvatasin endas julguse ja lapses iseseisvust).Praegu 6 ja 2 üksi ei jätaks. Samamoodi ei saa ma jätta 9a ja 6a koos koju,sest ma tean mis sellest tekib. Küll aga olen u 15min koju jätnud 2a ja 6a- siis mõlemad maganud ja olen kiirelt saanud suure lapse bussi peale viia, et ta saaks bussiga kooli minna.
Ma arvan, et umbes 5-6 aastaselt jäi laps esimest korda üksi koju. Praegu on 9 ja ma kahtlustan, et ega ta üle paari tunni pole kordagi üksi olnud. Kuna mina olen kodukontoris, siis neid hetki lihtsalt ei tule eriti ette, kus ta peaks üksi olema.
Mina jätsin esimest korda kui esimene laps oli 4,5- aastane. Läksime oma tavapärasele tunnisele jautuskäigule teise lapsega ja suurem teatas, et miks jälle peab minema. Ma ütlesin, et olgu, kui ta julgeb, võib üksi koju jääda, aga võib ainult oma asjadega sel ajal toimetada. Algul korra kõhkles veidi, aga ütles, et jah, tahab küll jääda. Lasin tal veel valida, kas keerame ukse lukku või jätame lahti, soovis et paneksime lukku, sest äkki mõni võõras muidu tuleb 😀 Aga seletasime talle, et me ei oota kedgi, aga kui keegi peaks tulema, siis ega võõras niisama sisse ei tohi astuda ja tema ei pea ka kellelegi ust avama. Sellegi poolest sellel esimesel korral läks uks lukku. Kui tagasi jõudsime, teatas ta et nii lahe oli ja kuidas me küll nii kiiresti tagasi tulime. Sellest on 2 aastat ja selle aja jooksul on ta umbes 5-6x tunnikeseks üksi koju saanud jääda. 2x on jäänud tunniks väiskema vennaga, kes on 3,5- aastane. Väga ilusti on mänginud selle aja koos 🙂 Üldiselt pole vaja neid jätta koju, võtan nad alati ja igale poole kaasa, sest hoidjat pole. Varsti nad nagunii suured, küll siis käin ilma nendeta.
Oi, homset blogipostitust naabritest jään nüüd kannatamatult ja põnevusega ootama!
Lastekaitsena ütlen, et kõik on tip-top. Sellist seadust meil ei ole, mis seda reguleeriks ning see on vanemate vastutus arvestades sh arengut heaolu ja turvalisust (ajaline periood, reageerimise võimekus jms). Samas enda viiene ja kuuene ei ole rohkem kui 10 min üksi jäänud 😅
Kuna me elame üsna maal metsa sees, siis sai see korra üksi koju jäämine vist alguse alles paar aastat tagasi, kui preili oli 7-8. Seda ka pigem siis, kui oli vaja linnas poes käia ja tema ei viitsinud kaasa tulla. Ja no ta jäi hea meelega koju üksi, siis keegi ei hädalda kui liiga kaua telefonis või arvutis või teleka ees istuda 😀
Kõige vanem sai nüüd 7a vanaks. Tema kogu aeg emme lapsuke olnud ja esimest korda üksi koju jäigi alles hiljuti, kui saadeti lasteaiast peavaluga koju ja mul oli vaja just ämmaemanda juurde minna. Abikaasa oli võtnud auto, kus kõigile turvatool ja mulle oli jäänud kahe turvatooliga auto, sain kaks nooremat ainult kaasa võtta. Kuna tal telefoni ka pole, kirjutasin talle paberi peale kellaaja, millal ma umbes koju tagasi jõuan, et ta teaks mind oodata. Keerasin autoga maja ette ja ta juba istuski aknal ja ootas mind. Olin umbes 2h ära.
Teine laps on 4a vana, tema juba tahtis 3,5 aastaselt üksi koju jääda, ei viitsinud vennale lasteaeda järgi tulla ja jalutamas ka väikevennaga käija. Üle tunni ei julge teda üksi koju jätta.
Hetke kõige pisem kahene ja teda ei julge isegi ühele korrusele korraks üksi jätta, selline suslik!
Esimene laps jäi üksi koju… vist oli 4-aastaselt? Või no…peaaegu neljaselt. Kord, kui ta jauras, et ei taha õue minna. Pisemaga aga ikkagi siis läksin, rääkisin koju jääva lapsega läbi, mis ta siin kodus siis teeb jne, vaatasin, et kõik ohutu oleks. Mure oli mul muidugi ikkagi, õuesolekut ma õndsas rahus nautida ei saanud ja äraolek jäigi väga üürikeseks. Tagasi koju jõudes oli laps rahulik ja mängis omaette. Teine laps jäi vist aga juba 2,5aastaselt koju multikaid vaatama, kuni ma kiirelt suurema lasteaiast ära tõin (lasteaed üsna kodu lähedal). Selle eelduseks oli muidugi teatavad iseseisvust nõudvad oskused, ilma nende oskusteta poleks jätnud. Noh ja kui nad mõlemad juba lasteaias hakkasid käima, siis hakkasid nad mõlemad sedasi koju jääma, kui ei soovinud kaasa tulla. Alati kordasin üle, mida teha ei tohi, mis on ohud, mõtlesime välja valiku tegevusi, mida teha. Taustaks multikad või raadio. KOroona tuli, siis hakkasid jääma koju, kui mul oli vaja poes käia. Muidu käisid ikka alati kaasas. Pere pisim on ka nüüd varsti 3a ja ka tema on jäänud hommikuti multikaid vaatama, kui teised lasteaeda on vaja viia. Või jäävad nad kõik kolmekesi koju midagi vahtima. Julgen nad nii jätta, sest kodus nähtud, et kui multad ees, siis nad enne ekraani eest ei lahku kui multa läbi. Vahepeal aind ruttu käivad pissil või köögis lonksu vett joomas. Oleks ma kodus, ei kuuleks neist sel ajal keegi, kui ma neid kõnetan, kui ma neil silme eest 10x eest mööda virvendan vm.