Me võtsime Esileediga miskit ette…

Me sõime eile õhtuks isetehtud toitu. Ei olnud mitte midagi erilist. Paar härjasilma, värsket kurki, avokaadot , bataati.  Selline 100% mitte-toidublogija eine. Miski, mida võib olla iga inimene võiks kodus teha, kui tal midagi muud süüa ei ole. Meil oli muud ka, aga me ei söönud muud, sest me vaatasime Esileediga üksteisele hinge ja otsustasime olla üksteisele toeks ja võtta samm-sammult muutus ette koos.

Istusime laua taga, sõime vaikides, kui Esileedi ütles, et ta ei mäleta, millal me niimoodi teadlikult endile süüa tegime. Et mõtlesime läbi, mis taldrikule läheb. Viimased viis aastat oleme me söönud seda, mis kõige väiksema vaevaga ja kiiremini valmis saab. Ei ole lugenud silte ja koostisi. Ma olen veendunud, et kui sul pole millegi suhtes ülitundlikkust, siis kõik on mõõdukalt lubatud. Tuleb lihtsalt planeerida, et „vahepeal toidud“ ei muutuks su „koguaeg toiduks“ ja „natuke toidud“ ei võtaks „lõviosa toidu“ rolli. Sest see on väga lihtne juhtuma, sest need on poest juba ostes valmis. Ja kui on kolm suht sama vana last, siis on lihtne minna seda teed, et selle vähese energiaga tarbida seda, mis kohe valmis.

Seega ma ei arva, et keskmine inimene peaks loobuma kõigest. Vastlad tulevad – kas te tõesti ei sööks vastlakukleid? Ok, toiduna on ta ikka päris mõttetu – sai ja vahukoor. Veits moosi ka vahel. Kuid ma ei tea, mis seos mu peas tekib, aga minu arust on tegu maailma parima hooajalise maiusega. Kui ma peaks kõigist loobuma ja valima vaid ühe, oleks see vastlakukkel.

Ja mul on hea meel, et Esileedi minuga otsustas koos end armastama hakata. „Issand ma ole nii kole!“, „Kuidas sa saad mind armastada?“, „Ma mõistan, kui sa ei tahaks enam minuga koos olla…“ ja muud taolised repliigid, mis ta endale ütleb, ei ole eluterve inimese suhtumine. See on enesega kimpusoleva inimese appihüüe. Ta on ju südamepõhjani hooliv kõikide teiste murede suhtes. Ta on nõus öösel une pooleli jätma ja tormama sünnitaja juurde, kes teda vajab ning ise ei usu, et tema taolist suhtumist väärt oleks. Me oleme mõlemad triivinud sellel enese kõrvale jätmise parvel päris kaugele sellest, kus me aastaid tagasi olime, aga kaalunumber ei ole juba ammu see, mis mind huvitaks. Päriselt ka. Ma ei püüa juba ammu kellelegi meelejärele olla ja ma teen seda ainult enda pärast. Ma olen suuri edusamme teinud lapsepõlvetraumadele silma vaadates ja nüüd on mul tarvis sealt ainult edasi minna.

Esileedi on juba ka füüsiliselt algust teinud, sest on juba üle kuu käinud ühes väga.. eee.. naistevärgis. Igal juhul käib ta ühes salongis , kus talle tõmmatakse põhimõtteliselt sukk ümber ja siis hakatakse ühe masinaga ta keha masseerima. Selle nimi oli LPG massaaž. See jäi mulle meelde, sest mulle tehti selgeks, et LPG ei tähenda selles kontekstis kuidagi maagaasi. Ta saab seda kord näole ja kord kehale ning meil oli kokkulepe, et ta blogib sellest ise ja räägib, mida see teeb ning mis muudatused tal sellega kaasnenud on. Äkki veel lähipäevilgi.

Mida me täpselt teeme ja mis programme me ette võtame, sellest ma räägin ka jooksvalt. Ei ole mitte mingi ekstreemne kõhnumisprogramm, vaid meie muutumine saab eelkõige pihta hakkama meie peadest ja üheks osaks sellest on teadlik toitumine.

Ka lapsed on üks põhjus, miks me end taas esile tõstma peame. Mitte ainult see, et nad vajavad terveid vanemaid, vaid ka meie eeskuju mõjutab neid otseselt. Ka nemad armastavad toitu, mis on kergesti kättesaadav – seal samas, kohe olemas. See toit on ok, kui sul midagi muud hetkel pakkuda ei ole. Kuid kui nad on sellel tagavaratoidul pidevalt, tekib ka neil vale nägemus, mis päris toit tegelikult on. Kuigi nemad on nii aktiivsed, et jooksevad kõik maha. Eriti poisid. Piiga on samas loodusega hästi kooskõlas – kogub talveks väikese polstri ja kevadel, kui külm taandub, laseb sellest taas kenasti lahti. Täpselt nii nagu loodus mõelnud on.

Kuidas teil läheb? Kas seate ennast esikohale? Me oleme aastaid teinud kõike ainult ja ainult lasterütmis ja ma isiklikult olen isegi vaadanud halvakspanevalt neid, kes seda ei tee. Tänaseks olen ma targem ja ei tee seda, sest sina oledki kõige olulisem – enda, enda lähedaste, enda laste jaoks. Sa peaksidki ennast kõige enam hoidma. Kui sina enda eest ei hoolitse, jäädki sa hoolitsuseta. Tean seda omast käest.

Ja mis kõige tähtsam: kas te märkate millised võimsad muutused mu peas toimumas on? Ise ka ei usu.

Kommentaarid

“Me võtsime Esileediga miskit ette…” on saanud 9 vastust

  1. M ütleb:

    Palun võtke meid (jälgijaid) ka kampa!! Motivatsiooni jagamiseks jälle mingeid teeme ära challengeid vms… Midaiganes, aga koos on lihtsam

    • Henry ütleb:

      See oleks väga hea mõte. Me lihtsalt oleme sellesse uude süsteemi juba vaikselt sisse sulanud ja kohe täitub neljas nädal. Kuid siiski me võiksime teha midagi koos küll, et muutusi looma hakata. Ma räägin ka sellest programmist, mida me teeme peagi, kuid eraldi võiks üleskutseid koos teiega teha ka, absoluutselt. Aitäh, et soovi avaldasid. hakkan kohe nuputama selgemat sisu 🙂

  2. Liisu ütleb:

    Nii tublid olete! Mina olen terve täiskasvanu elu olnud suurem, kui tervislik oleks. Põhiliselt regulaarse söömise puudumise tõttu. Raseduse ajal oli rasedusdiabeedi tõttu motivatsioon korralikult jälgida ja kaalusin päev peale sünnitust 17kg vähem, kui enne rasestumist. Nüüd on poja 4,5ne ja kõik see on tagasi. Ja ei möödu päevagi, kus ei mõtleks, et peab hakkama korralikult sööma, mitte lihtsalt möödaminnes ampsama, et olla lastele ka tulevikus võimalikult pikalt ja tervelt olemas… Motivatsioon nagu oleks, aga mõistus veel ei ole suutnud keha järele vedada, et reaalselt tegutsema hakata
    Jõudu! Ja andke teada, kuidas reel püsimine läheb. Mõned ahvatlevad retseptid oleks ka abiks loomulikult

  3. Diana ütleb:

    Minu moto – enne kui sa hakkad keha parandama, tuleb parandada hing.
    Ehk siis lastega kaasneb teatud rutiin ja hingeline tuimus. Pidevalt käib “tulekahjude kustutamine” ehk siis näiteks see sama kiirete einete valmistamine, ja ise kaod selle virr-varri sisse ära. Küsimus on ainult, et kuidas siis seda hinge parandada? Nii et tekiks see sisemine õnnetunne, et kõik on hästi ja elu on päris ok. Et närvid rulli ei läheks ja kui midagi “juhtub” siis jääb sisemine balanss alles. Ma olen seda sisemise balansi teed käinud juba 10 aastat. Ja söön rahulikukt vastlakukleid.

  4. Kaie ütleb:

    Ma kõnnin vaimse arengu teed, seda mida vist tuntakse rohkem esoteerilise arengu vmt all. Alustasin mediteerimisest ja nüüd on minu jaoks mõttemaailma muutnud tuge alt Amaryllise Valguslastest kõnelev kirjandus (loen hetkel alles I osa). See ei ole nö alguseks parim, see on juba selline väheke rohkem hoomamatum värk, lökui mõttelaad seal veel pole. Esileedi ma usun, et suudaks hästi samastuda. Aga kuhu ma tahtsin jõuda, oli see, et niimoodi vaimselt puhastades kaovadki teatud isud, kui oled taskaalus, siis keha läheb ka paika. Tahaks rohkem puu- ja juurvilja süüa ja liha pole nagu vajagi. Päris vegan pole veel, aga mõistan, et see tuleb iseenesest koos vaimse puhastusega. Seega kõik see, mis mõistuse ja ego tasandil meid piirab, kõik mõtted endast ja arvamused, võrdlemised, hinnangud jne – see kaob.

  5. Helen ütleb:

    Soovin hästi palju hingejõudu. Mina olen küll sedasorti, et olen peaaegu kogu aeg ise suht nullist süüa teinud. Nüüd seoses koroonaga on see olnud keeruline. See pidev söögitegemine tappis mu söögitegemisarmastuse. Ja sain alles nüüd, 11 kuud peale jama algust sõbraks teadmisega, et see on ok, kui ma vahel kiirel ajal ostan lõunaks purgisuppi vms valmistoitu. Niisiiis, eilsel kiirel päeval (2 last kolmest olid juhtumisi distantsõppel) ostsin poest rõõmsalt mingit valmistoitu – ja see ei maitsenud üldse hästi. Ma ei ole pirts, aga see ei olnud üldse hea. Ja see pole mitte esimene kogemus. Mu pere ei tahagi nt väga väljas söömas käia (v.a pitsa- la Dolce Vita muidugi, ja vahel burgerid), sest pettumust on liiga palju. Kodus olevat palju parem toit. Vahel küsin, mida te süüa tahate, pea on on nii tühi – nad vastavad, et ükskõik – kõik, mis sa teed, on hea. Ehkki see ei ole tegelikult tõsi.
    Ma olen aastaid oma isiklikku veebikogusse kirja pannud retseptid, mis on meie perele meeldinud. Ja üldjuhul on need sildiga “lihtne ja kiire”. Sest gurmeetada ma ei viitsi ja ei näe mõtet. Tõsi, meie puhul on see lihtne asi, et me sööme kõike. Tean, et see ei ole sugugi enesestmõistetav. Aga ma mõtlen, et kui te vahel sinna piilute ja otsite mõne “lihtsa ja kiire” retsepti, saate seda ehk omale kohandada ja olete jälle väikese sammu paremas seisus? Kogu on siin: http://riiuliretseptid.blogspot.com/ Selles ei ole pilte ja võib-olla pole väga atraktiivne, aga ma olen ausalt kirja pannud, kuidas maitses ja mida kohendasin.

  6. Luize ütleb:

    Aaaaaa mulle NIIIII meeldib kui keegi on teinud täiega teadliku otsuse ennast armastama hakata, tingimustetaaaa 😀 Appi kui paljud inimesed selleni kunagi ei jõua. Imeline 😀

    Mõttega söömine on ka imeline. Minul on ainult üks laps aga millegipärast alati kui tal söögiaeg kätte jõuab siis mul pole midagi valmis pandud ega valmis mõeldud (sest ma ei jaksanud ja puhkasin) ja siis tuleb ikka mõni kiire variant mis kindla peale läheb. Ja need on teadagi kui “tervislikud” (värske kurk välja arvatud)

  7. Annemai ütleb:

    Oh jumal, jälle hakkate selle kaalujamaga. Kui palju Te olete üritanud – sõite ju kunagi suhkruvabu toite ja Henry sikutas peale igat küpsist sangpommi. Mis sest kasu oli?
    Väga lihtne – tuleb lihtsalt vähem ja kalorivaesemalt süüa. Mitte mõnutundest mugida.
    Mis hullu kunsti siin vaja on? Miks sellest kogu aeg mingit teemat teha?

    • Henry ütleb:

      Et sul oleks midagi lugeda ja mul millestki kirjutada. Kui ma poleks seda kirjutanud, poleks ma saanud seda virisevat kommentaari. win win

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…