Kui Esileedi oleks blogija… – a mida henry teeb?

Kui Esileedi oleks blogija…

2.02 2021

Kas te teate, kuidas algab 90% blogijate postitusi? Lausega: „Vabandan, et ma pole ammu siia kirjutada jõudnud…“ . Ma võiks alustada samamoodi, aga ma ei tee seda. Mitte sellepärast, et vabandamine mulle üle jõu käiks. Ei käi. Kui ma tunneks ennast süüdi, siis ma vabandaks. Aga ma ei tunne. Sest te ise pole ka mulle kirjutanud, et hei , kus sa oled? Mitukümmend tuhat jälgijat ja mitte kedagi ei huvita? „Aga Facebookis sa ju postitad..“ Mis siis! Ma olen blogija mitte feissbuugitaja!!! Kui te päriselt hooliks, siis te kirjutaks ja julgustaks!

See oli väike näide, kui Esileedi oleks blogija. Vähemalt kindlatel kuupäevadel kuus. Alati, kui ta mu blogisse ühe postituse kirjutab, on need väga loetavad ja mustmiljon kommentaari, et Esileedi võiks tihedamalt kirjutada ja tal võiks oma blogi olla. Nüüd te vist mõistate, miks see ei ole hea plaan. Teie õnneks olen mina puhvrina vahel.

Kuidas meil läinud on. Ütleme, et Covidist on suht villand. Mul on isegi laste näod pähe jäänud.  Esileedi omast rääkimata. Me töötasime varem ka kodukontoris ja lapsed käivad lasteaias ainult poole päevani, sest mingi kaheselt arvasid, et meie seltskond on nii mõnus ja seda oleks patt maha magada. Enam ei maganudki. Eks me pingutasime, aga suhe jäi samaks, et uinutamine ja närvide kruttimine võttis neli tundi ja magamine 40 minutit, siis tundus kõigi huvides lasta asjadel minna omasoodu. Kuid varem oli hetki, kus maja läks tühjaks. Oli vaikus. Kuidas ma igatsen vaikust! Eestis toodetakse neid helikindlaid vaikuse putkasid, mida ettevõtetele müüakse. Mul oleks täiega vaja.

Oh, teine asi, mida mul vaja on, on massaažitool. Need paar tonni maksvad, mis Euronicsi sissepääsu juures seisavad. Kui mõnus oleks see, et sul selline asi kodus on, mis sind vähemalt ühelt poolt keha korralikult läbi mudib. Meil on nii palju sääste küll, et saaks endale ühe tooli osta… Kuid ma olen otsustanud, et ma ei ole üks neist, kes sõidab S-klassi mersuga (ma just tabasin, et mu tekstitöötlusprogrammil on automaatne vigade parandaja ja ta vahetas sõna „mersuga“ sõna „mürsuga“ vastu. Mida ta veel teinud on?) ja pargivad selle kusagil magala parklasse, kus nad ikka veel ema juures tagatoas elavad. Minu kulutused mugavusele peavad vastama minu reaalsetele võimetele. Seega, et ma saaksin õigustada endale massaažitooli ostu, peaks ma teenima vähemalt topelt rohkem, kui hetkel ja teised esmavajadused, nagu terrassi remont jms peab olema prioriteedina enne seda. Praeguse sissetulekuga on ok see, et lapsed õhtuti mu selja peal talluvad. Keegi naudib veel sellist kodust hoolitsust?

Teine asi, mida ma olen juba üle aasta kaalunud ja otsuseni jõudnud pole, on see massaažipüstol. Ma lisan äkki mõne lingi ka siia, et te teaks, millest ma räägin. Nagu te näete, on mul pandeemia ajal tekkinud mingi eriline vajadus igast massaaži kraami kokku muretseda. Kuid ma pole ka seda agregaati ostnud. Uurin, kas keegi teist on kasutanud? Kas on asi ostmist väärt? SELLIST mõtlen.

Ma tahtsin kirjutada, et meie elus ei toimu praegu väga palju, kuid olukord on täpselt vastupidine. Just toimub, sest me oleme kõik viiekesi siin majas koos ja kui koos on nii palju inimesi, on emotsioonid ja tunded alati üles köetud. Õnneks on talv selline nagu me oleme alati unistanud – mitte liiga külm, räigelt lund. Ideaalne. Saab natuke ka õues käia. Esileedi otsis isegi suusad välja ja käis lastega meie küla vahel tiirutamas. Mina vihkan suusatamist. Kunagi ma armastasin ja ma arvasin, et ma olen selles päris osav. Siis tulid kooliaegsed suusatunnid, mis tähendas tunde Anne kanali sileda maa peal nühkimist. Selgus, et ma polnudki osav. Siledal maal vähemalt mitte. Ja pole igavamat ettevõtmist kui laugel maal suusatada. Mitte ainult seetõttu, et ma selles ekstreemselt koba olen, vaid ma olen mäest alla lasknud ja ma olen siledal maal suusatanud. Lõbu vahe nende kahe vahel on lihtsalt liiga suur.

Aga jah tülisid on palju. Õnneks mina Esileediga ei tülitse. Tema minuga küll. Ma ka mõistan, et kui keegi on nii positiivne ja heasoovlik majas nagu mina, siis tulebki tahtmine talle panniga piki pead anda. Õnneks Esileedi ei andnud. Vennas virutas. Pärast vabandas. Arvas, et see võiks naljakas olla. Igal juhul on Tom ja Jerry multikad nüüd meie elamises keelatud kraam.

Muide Esileedi saab jägmisel nädalal jälle aasta vanemaks. Ega seda vist enam pidama saa ka. Tuleb leppida. Tuleb igal juhul taas nuputama hakata kinki inimesele, kes ei taha mitte midagi ja on nii pettunud, kui ei saa mitte midagi. „Ei, ei, ma ei ole pettunud…!“ toetab lõua käele ja jääb aknast kaugusesse vaatama. See on naiste salakeeles: „Sul on veel sünnipäeva lõpuni 10 tundi. Hakka parem heaga tegutsema!“

Eelmine postitus Järgmine postitus

1 kommentaar

  • tom

    07.02.2021 at 22:28

    Meil on sihuke massaazhi aparaat, päris mõnus kui kael või selg vahel kange, pealegi maksavad alla kümnendiku su mainitud massaazhitooli hinnast. Erinevalt reklaamist saab edukalt ka muid kehaosasid masseerida peale kaela ja selja. https://trumedic.com/products/is-3000-instashiatsu-neck-back-massager-heat

    Suusatamise koha pealt olen sama meelt, ehkki vahel on äraütlemata tore talvises vaikses metsas omaette murdmaa laudadega kulgeda, niisama ringi vahtida ja mõtteid mõlgutada.

Vasta kommentaarileTühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga