Mis mul ometi arus oli? – a mida henry teeb?

Mis mul ometi arus oli?

23.09 2020

Ma ostsin endale printeri. Mul oli vana ka, aga see ajas mind närvi. Ärge küsige miks. Ok, küsige. See ajas mind närvi, sest selle tarkvara oli nii aegunud, et ainus viis midagi printida oli füüsiliselt end püsti ajada, arvuti juhtmega ära ühendada ning siis printida. Ma usun, et kiviajal kasutati ka moodsamat tehnikat. Ok, see pole nii vana, aga igal juhul ma tundsin, et see ahistab mind. Esiteks oli see must-valge ja teiseks.. Ok, ma ei mõelnud seda loetelu väga hästi läbi. Seega, kui keegi tartukas tunneb suurt puudust printerist, siis ma annan hea meelega enda vana Samsungi printeri ära. See on laserprinter, tahmakassett on vist kohe tühjaks saamas, seega tuleb kassett endal osta ja mõnel arvutiinimesel lasta tarkvara arvutisse laadida.

Kuid uus printer on palju asjalikum. See on värviline, see töötab läbi õhu (vana töötab ka, aga ma ei oska ühendada), sel on skänner ja see paljundab. Viimased päevad olengi ma skänneriga vaeva näinud ja otsisin enda vanad fotod välja, et need arvutisse tõmmata. Oli tore jalutuskäik mööda mälestusteradu. Näed neid vanu pilte ja on vaid üks küsimus – mis sul arus oli? Teksapüksid rinnuni, teismelise Koit Toome soeng ja iga pildi peal tuleb nägusid teha.

Püksid on mul nüüd jupp maad madalamal, aga nägusid teen ma siiamaani. Siiani ei meeldi, kui mind pildistatakse ja ma näen vaeva, et pildile mitte jääda ja kui jään, siis oleks nagu kromosoom puudu. Täpselt sellise näoga. Ja mul on seega endast nii vähe pilte ja tahangi teha üleskutse, et kui sa oled minu minevikust ja sul on mingigi pilt, kus ka mina peal olen, siis ole vunts ja saada mulle see. Ühelt poolt on ebamugav enda arengut vaadata, aga teisalt toovad fotod nii palju mälestusi. Kindlasti oleks neid rohkem, kui telefone ka siis pildistamise kasutada saanuks. Vanal ajal olid telefonid kasutud. Neid sai kasutada vaid helistamiseks. Tänapäeval on nutiseadmed inimesed päris maailmast nii kaugele tõuganud, et helistamine on paljudel suht viimane asi, mida nad enda telefoniga teevad. Kui mõnel ettevõttel ei ole Facebooki lehte, siis keskmise milleeniumilapse kaebus jääbki esitamata, sest kuidas teisiti ta seda teha saaks? Helistaks või?

Teine asi, mida fotod mulle meelde toovad, on see, et ma ei jää kunagi nälga! Mul on alati leib laual. Täpsemalt on mul nii palju kompromiteerivaid pilte inimestest, et nad oleks kindlasti nõus maksma suuri summasid, et need pildid välja ei tuleks. Võiks ainult arvata, et kui ma näitaks seda pilti, kus üks tüüp pudelisse urineeris ja pärast oma meheau, mille ta vaevaga pudelisse pressis, enam kätte ei saanud ning pilt on sellest, kuidas see pudel ta kahe jala vahel ripub, et see võiks häirekellad tööle panna. Rohkete auhindadega pärjatud ettevõttejuhina näeks vist vaeva küll, et see pilt kusagile ringlema ei pääseks. 

Eestlane ja hispaanlased

Kuid loomulikult ei levitaks ma seda ja keegi ei pea muretsema, et ma neist piinlikke fotosid ringlema lasen. Sest ega ma mingi ajudeta tropp ei ole, et teise inimese elu meelega rikkuda sooviks. Seega ära muretse, ma ei jaga seda kellelegi…. 10 000 euro eest!

Nali! Loomulikult oli see nali! Tegelik summa on 12 000. Väikestes märgistamata kupüürides.

Kuid ma ei ole kunagi armastanud pildi peale jääda, sest ma ei ole kunagi endale meeldinud. Mu kaal on korrast ära olnud umbes kuuendast eluaastast ja mida rohkem ma endaga tööd teen, seda enam jõuab mulle pärale, mis siis juhtus. Miks sai aktiivsest rõõmsameelsest poisist nii lühikese ajaga kaks korda suurem poiss. Ma usun, et selle pika analüüsimise ja eneseotsingu teekonnal olen ma nüüdseks jälile jõudnud, mis minu elus siis sellist oli, mis mu ajus sedavõrd vussi keeras ja ma ei ole kindel, et ma seda ilma kõrvalise abita üldse kunagi korda saakski. Igal juhul olen ma täiesti nõus Timmeri ja Puura nädalavahetusel Star FMis olnud saatega, kus räägiti toitumishäiretest, et kui kaevuda, siis leiab alati igal kaaluga kimpus oleval inimese mingi psühholoogilise triggeri, mis muutis suhet toiduga.  Seega iga teekond ja paranemine peab olema üheaegselt nii füüsiline kui psühholoogiline ning kui sa jätad ühe lahendamata, siis sa ei jõua kunagi kohale.

Aga ma õpin iga päev juurde nii enda kui maailma kohta ning tänane õppetund on mul see, et kui 12000 kella viieks ukse taga ei ole, siis ma saadan sulle oma väikese sõrme! Tead küll, kes sa oled! Või oot…. käis see ikka sedapidi…? Vist ikka käis… filmides on alati nii, et see, kellelt raha välja pressitakse, talle tuleb saata äralõigatud sõrm, et ta teaks, et tõsi taga. Seega, sa tead küll, kes sa oled! Kui sa mulle seda raha ära ei too, saad sa homme kulleriga mu ära lõigatud sõrme!

Enne lapsi… kui mul veel raha oli…

Ja kui keegi vajab mu vana printerit endale, siis kirjuta mulle ning kui sul on minust rohkem või vähem kompromiteerivaid fotosid, mida mul endal võib olla ei ole (lasteaia- ja kooli ametlikud fotod mul ikka on), siis ole vunts ja anna ka märku. Ma oleksin hiiglama tänulik 🙂

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • M

    24.09.2020 at 00:27

    Kui ma vaatan seda flanellsärgiga pilti, siis mul tekib ainult üks küsimus. Kas sa oled TKG ‘s õppinud?

    1. Henry

      24.09.2020 at 10:01

      Kui karlova gümnaasiumi mõtled, siis jep, 1987-1997. Viimased kaks 1997-1999 olid HTG

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.