Miks pean mina arenguvestlusele minema?!

“Henry, teisipäeval on lasteaias arenguvestlus!”

Ei no tore. Arenguvestlused on olulised asjad. Vist. Ma ei tea. Ma pole kunagi ühelgi osalenud. Mulle sellised ettevõtmised eriti ei meeldi, sest ma kardan alati, et minus ärkab mingi uinunud isalõvi, kes iga kriitikaga tormiliselt kaitsvaks muutub. Oleksin äkki nagu üks neist kohutavatest vanematest, kes õpetajaid sõimavad, et laps kahe sai. Vast ei oleks, aga õnneks ma ei saagi teada, sest Esileedi on filtrina vahel ja no eks ma pärast kuulen, mida seal räägiti.

“Henry, sina tuled ka kaasa!”

Esileedi kasutab alati iga lause alguses mu nime, kui ta tahab mulle midagi sellist öelda, kus mulle isegi vaidlusruumi ei jäeta. Tuimalt surub selle nime sinna lausesse ja väldib silmkontakti, et see ei olekski justkui teema, mida me lahkame peaksime ning see on justkui iseenesest mõistetav.

“Miks mina sinna tulema pean?”

Ma teadsin juba ette, et ju ta midagi põhjapanevat ütleb ja ta on väga hea väitleja.. tegelikult isegi mitte niivõrd hea, vaid konkreetne. Kui mina vaidlen nii, et ma esitan enda seisukoha ja siis lasen viisaka inimesena ka teisel enda mõtteid väljendada, siis Esileedi esitab enda seisukoha ära ja annab võimaluse mul enda oma esitada.. umbes kolme sekundi jooksul ja kui ma selle ajaga kõiki argumente välja pole jõudnud laduda, on taas tema kord rääkida ja kui ma ta lõpuks piisavalt närvi olen ajanud (loe: ei allu), siis ta ütleb “STOP!”, mis oli meil kunagi koodsõna, et kui me tunneme, et see vaidlus läheb üle piiride, siis me võime seda kasutada ja teine pool peab seda austama ning vaidluse lõpetama. Küll kehtib see ainult siis, kui Esileedi seda ütleb. Nii olla õiglasem.

“Sest sa oled ta isa!”

Ma ütlesin, et ta midagi sellist ütleb, millele ma vastu vaielda ei saa. See küll ei selgita kuidagi, miks mina sel osalema pean, aga ma olen tõepoolest kõige potentisaalsem Noorsandi isakandidaat ja ju siis kui ma otsustasin Esileediga lapse saada, otsustasin ma automaatselt, et ma käin ka oma tulevase lapse arenguvestlustel. Sellest loomulikult Esileedi ei rääkinud, kui ta nuias, et ta nii väga tahaks last. Maalis mulle ilusa pildi, kuidas me võilillepõllul pehme heina vahel naerame ja kuidas ma oma imelisel lapsel aitan trakse üles ja soni pähe sättida, kuid välja jäeti see osa, kus sa pead arenguvestlusel käima ning toruga ninast tatti välja imema. Ja võilillepõllul pole me siiani kordagi käinud ja ka trakse pole ta kordagi kandnud. Sonist rääkimata.

Facebooki jälgijad ka teavad kui tõsiselt Esileedi kogu seda asja võttis ja keelas mul igasuguse karakteri mängimise. Ei tohtinud ma ühtegi vimkat visata ja ütles, et palun ole lihtsalt normaalne. “Kas selline normaalne sobiks, et mul oleks kogu vestluse aja justkui midagi kogu aeg kurgus ja ma üritan seda terve aja vaikselt välja köhatada, aga üritan seda teha poolsalaja, et mitte vestlust segada?”. “EIIIIIIII!” oli Esileedi resoluutne.

Nii ma siis olingi seal vestlusel täiesti kuiv ja igav mina. Õnneks oli õpetajal piisavalt enesekontrolli, et ta ei jäänud seal igavas keskkonnas tukkuma, vaid säilitas energilisuse kogu vestluse väitel. Pidi see kestma tund aega, aga meil läks üle pooleteise tunni, sest Noorsand on igavene marakratt, kes ei kuule kunagi, kui sa palud tal midagi teha… kodus. Selgus, et lasteaias on ta sotsiaalne, nutikas, arenev, tore, säravate silmadega noormees. Otsisin isegi ta pildi välja, et lõpus üle kinnitada, et me räägime samast lapsest, aga ta näitas mulle ise pilte ja oli tõepoolest meie poeg. Ja need joonistused, mis ta teinud oli, mul tahtis pisar silma tulla – nagu päris kunstnik. Selline, kes üldse joonistada ei oska, aga minu jaoks tegi ta need kõige ilusamal võimalikul viisil.

Lisaks olla Noorsand väga tubli laulumees. Siis ma sain aru, et me ikkagi oleme valel arenguvestlusel, sest iga kord, kui tal lasteaias laulutund on, siis ta maurab terve hommiku, et ta ei kavatse mitte ühtegi nooti laulda ja mitte sammukestki tantsida. Aga ei, oli ikka meie enda Noorsand, kes on lisaks üks sellistest, kes unustab lauldes ära, et ta on tegelikult häbelik ja läheb laulu kogu hingega sisse. Viisipidamisega on nagu on, aga nii ilusasti räägiti minu pojast. Kui kõik edaspidised arenguvestlused saavad olema samas toonis, siis jumala eest, ma lähen sinna suurima heameelega.

Vestlus kestis poolteist tundi sellepärast, et see oli nii meeldivates toonides ja tulevikku vaatav, mitte hetkekski kiruv ja tauniv. Ma ju tean, et Noorsand ei ole musterõpilane, aga ma näen, kuidas ta areneb ja see ongi minu jaoks kõige olulisem. Et ta ei oleks parem kui teised, vaid toimuks progress ja see on olnud märgatav.

Tean, et Noorsand vajab enam tähelepanu peenmotoorikaga, sest ta käed on natuke kanged. Mitte kanged kanged ja ega silmaga ei olegi midagi näha, aga see viis, kuidas ta näiteks pliiatsit käes hoiab, on näha, et nõks kange ta on. Hakkas ta ju meil ka käima alles aasta ning seitsme kuuselt ja me jõudsime kõige hirmsamaid asju selle ajaga läbi mõelda. Isegi see neuroloog, kes uuris, miks ta jalgu nii imelikult hoiab ja käima ei hakka, ütles, et ta pole enda 40+ aastase karjääri jooksul mitte kunagi midagi taolist näinud. Ei ole just asi, mida sa neuroloogilt kuulda sooviksid. Kuid ma olen alati teadnud, et ta on eriline ja neuroloog ning eilne arenguvestlus ainult kinnitasid seda.

Tahan siin avaldada tänu Tartu Terakese lasteaiale, et nad on üles ehitanud nii vinge süsteemi, kus ma tunnen, et mu laste individuaalsusega arvestatakse ja teda toetatakse. Kogu õpe käib läbi kunsti ja maailma avastamise ning see on just see keskkond, kus ma soovin, et mu lapsed oleks.

Kommentaarid

“Miks pean mina arenguvestlusele minema?!” on saanud 11 vastust

  1. Katrin ütleb:

    Mina panin kõik oma lapsed esimeses klassis plokkfööditundi. Et lahti saada kangetrest sõrmedest ja tagada vähegi loetavama käekiri. Ei pea olema muusikaline geenius, laps saab selle pilliga kenasti hakkama. Lisaks aktiveerub ka keeltekeskus, sest noodilugemine on ka nagu võõrkeel. Endal muidugi soovitan investeerida ka korralikesse kõrvatroppidesse või välismüra summutavatesse kõrvaklappidesse 🙂

    • Henry ütleb:

      Haha 😀 . Tõepoolest oleks plokkflöödiga vilistamine päris karm. Eriti kui neid saaks olema kolm. Kuid nooditundmise juures olen ma sinuga 100% nõus. Mina näiteks ei õppinudki nooti ära, sest kuigi mulle laulda meeldis ja noodihuvi oli, ei pandud mind kunagi muusikakooli. Väga tahaks osata, aga nüüd pea vanainimesena, tundub liiga suur ettevõtmine, et seda õppima hakata 🙂

  2. R ütleb:

    Kas on plaan laps panna ka Tera kooli?

  3. yxkb ütleb:

    Nii tore kuulda, et keegi kiidab oma lasteaeda.
    Minu mõlemal lapsel oli ka probleeme peenmotoorikaga. Soovitan umbes sellist mängu https://www.teemeise.ee/manguasjad-oppemangud/pusled-ja-nupumangud-mosaiik/nupumang-150-osaline-nupud-15mm.html
    Väga hästi aitab, kui seda igapäevaselt veidi mängida.

    • Henry ütleb:

      Lapsesõbralik süsteem ja motiveeritud õpetajad teevad imesid. Aitäh mängusoovituse eest. Plaanime lapsi ka enam toiduvalmistamisse kaasata, kus nad oma sõrmedega rohkem vaeva peavad nägema.

  4. Kristi ütleb:

    Minu poiss käib Tera koolis ja seal on ka superhästi kõik. Kordagi pole kuulnud temalt, et ta ei taha kooli minna või, et midagi halvasti oleks. Algul oli ta teistest veidi aeglasem, aga õpetajad tegelesid temaga siis rohkem ja õige pea jõudis ta teistega samale tasemele. Kui nüüd Terakeses mu tüdrukutele ka ruumi tekiks…

    • Henry ütleb:

      Ma ei tea siiani, mis tähed pidid taevas joonduma, et kõik kolm meie last Terakesse sisse said. Nii kui kuulsime, et uude Terakesse võetakse avaldusi vastu, saatsime kiirelt ära ja ega me eriti ei lootnud. Imesid juhtub 🙂

  5. Marian ütleb:

    Ma ka ei tahtnud hommikuti lasteaeda minna, kuna seal pidi lõunaund magama ja taidlesin hommikuti alati sellega. Lisaks kodus vedelesid pidevalt kõik mänguasjad laiali ja kui keegi koristamist mainis, oli ving lahti. Tegelikkuses olin lasteaias esmene laps kes voodisse jooksis ja magama jäi ning nii kui nägin ema või isa aknast tulemas, hakkasin omaalgatuslikult kiiruga oma mänguasju õige kohapeale tagasi panema ja enne ei saanud ära minna. Aga vanematele pidi ikka tsirkust tegema 😀

  6. tom ütleb:

    Ma lähen nüüd ühiskonna arusaamisega vastuollu aga peenmotoorika, tähelepanuvõime ja suhtluse osas aitavad arvutimängud, eriti sihukesed kus meeskondades üksteise vastu võisteldakse (võideldakse). Minu tüdrukud mängisid väikesest peast, vahepeal koos issiga “Call of Duty” tüüpi nottimise või siis rallimänge. Üllatus, üllatus aga ei läinudki pätiks, üks töötab tarkvara insenerina teine eriti osavat peenmotoorikat nõudvas hambatehnika laboris. Mõned hirmud on massimeedia poolt vähe ülevõimendatud

    • Kristi ütleb:

      Oi, Tom! Ma arvasin, et ma olen see ainuke halb lapsevanem kes oma lapsi arvutimänge kasutades arendab. Nii hea näha, et on veel selliseid. Loomulikult päris selliseid mänge ma neile ei näita, mis on ülemäära vägivaldsed (nt Mortal Kombati uuemad, mis on anatoomiliselt lausa piinlikult detailsed), sest õudusunenäod on kerged tulema. Kui õigesti mänge valida ja tasakaalustada need ka muude tegevustega, siis on tulemus päris hea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…