Hirmutav hilisõhtu… – a mida henry teeb?

Hirmutav hilisõhtu…

19.12 2019

Vahel, kui ma hiljem magama lähen, tekivad mu pähe küsimused, millele ma vastuseid ei tea. Näiteks eile kirjutas üks õnnetu vegan, kuidas ta oli kohvikus endale vegeburgerit tellinud, aga toodi kogemata veiseburger, millest siis suutäis haugati. Tänaseks on ju igast impossible brugereid, kus pole grammigi liha, aga see maitseb täpselt nagu liha. Kuid tekkis küsimus, et oletame on mingi kohvik, mis pakub impossible burgeri pähe aga tavalist burgerit ja kohalik vegan käib seda iga päev söömas ja ei suuda uskuda, kuidas see nii liha moodi maitseb. Kas vegan, kes sööb teadmatusest liha, on ikka vegan? Enda arust teeb ta ju kõike õigesti ning teebki, aga ometi liha sööb ka.

Mina ei ole vegan. Kuigi ma suurima heameelga laiendaks enda teadmisi taimetoidu maailmas, et seda osakaalu kõvasti tõsta. Tahaks osata kõiki neid gemüüsesid teha ning kikerherneid ja ube ära kasutada muul moel, kui pannil muu kraamiga kokku segada. Eriti on see teemaks siin ränkade söögipühade eel ja kui kõht ikka sealiha täis süüa, siis nauding on ainult selleks söömishetkeks. Ülejäänud aeg sa kirud, et miks ometi ei taibanud sa dressides ämma juurde tulla.

Aga jõulud jõudsid meil nüüd pärale ja lõpuks ometi on ka meie elutoa põrand kuuseokkaid täis. Kolmapäeval, keset suurimat tormi, kogusime lapsed, kes ukse peal vastumeelselt tuult trotsisid, auto peale ja sõitsime sõbranna juurde, kes meile ühe saleda ning pika isendi viiekaga maha äris. Loomulikult ei ole kuusk kohev ja tihe nagu neid tänasel päeval aretatakse, aga see ei olnudki meile primaarne. Oluline oli, et lapsed tunneksid rõõmu, et meil on kodus nüüd päris kuusk. Eelnevatel aastatel oli meie valik kunstkuusk, kuid me otsustasime, et me anname selle järgmisele õnnelikule, kuna selles, et toome ise kuuse tuppa, on võlu olemas. Nii, et ostes 80 eurot maksev, kohev, tihe ja päris kõrge kunstkuusk otsib uut kodu. Ma pole veel otsustanud, kas ja mida ma vastu tahaks. Mõned liitrid head mahla ehk.

Eile oli Esileedi tagajalgadel. Õhtul, kui kõik ehtimise toimingud tehtud olid, ehk päris hilja, peale kella 21, kui me valmistusime voodisse minekuks, lasi keegi uksekella. Esiteks, kes käib nii hilja ukse taga? Ette teatamata. Tänapäeva inimesele ei ole hirmutavamat asja, kui hiline uksekell, kui sa ei oota mitte kedagi. Kusjuures ma näen siiamaani õudukaid aeg-ajalt unes lapsepõlvest, kui keegi võõras meie uksekella öösel lasi ja sõrme uksesilma ette pani ning me paaniliselt koridoris värisesime ning ema läbi ukse hõikus, et kes see on? Neid olukordi oli mitmeid, sest trepikojad ei käinud lukku. Tulles tagasi eilse juurde, igal juhul kellale järgnes üldine vaikus ja kui ma teatasin, et mina ei oota mitte kedagi ning ka Esileedi mitte, läks ta uksele ja mina teisel korrusel rõdule ning ukse taga… ei olnud mitte kedagi. Ainult tuul, mis raputas elupuudelt kuivanud oksi murule. 

“Henry, vanarahvas ütleb, et kui keegi koputab uksele ja seal ei ole mitte kedagi, siis see tähendas, et surm tuli külla!”

“Kas see käis uksekella kohta ka?”

“Ma ei tea. Siis vist ei olnud uksekellasid..”

“Tänapäeva surm vist ei käi vikatiga ka enam ja mustas kuues, vaid tuleb Uberiga ukse taha seljas Didrikson ning Husquarna trimmer õla peal.” üritasin ma Esileedit rahustada.

Kuid Esileedil polnud naljatuju ja sellest piisas, et ta aju turbokiirusel ringe ketrama hakkaks ja uni oli hetkega pühitud ning magamaminek lükkus edasi. Jäin ise toimetama (Youtube vahtima) teisele korrusele ja Esileedi alumisele ning möödus umbes pool tundi, kui järsku Esileedi karjatas hirmunult: “Henry keegi on ukse taga ja üritab sisse saada!!!”

Jooksin kibekiirelt (kes mind näinud, itsitab vist pihku selle väite peale.. tead, mine sa tead ka õige peesse!) rõdule, et näha, kes seal on ja seal… ei olnud mitte kedagi. Üle tee eemal suitsetas vaid meie uus naaber enda sigaretist viimaseid mahve, et see siis kustunult prügikasti heita. Seisin vaikides rõdul, pilk puurimas igat põõsast ja nurgatagust, kuhu silm ulatas.

“Oled sa kindel, et keegi linki katsus?”

Vaikus.

“Oled sa kindel, et keegi linki katsus?!”

“… no mulle tundus. See võis Piiga ka olla, kes koridoris mängis”

Tõmbasime elamises kõik rulood ette, otsisin välja enda kodukaitsevahendid (haamer ja varrega prügikühvel), panime alumise korruse valve alla ja nii ma valvasin elamist kella kolmeni öösel. Välja nägi see nii, et jätsin enda toa ukse lahti ja ähvardava prügikühvli ukse kõrvale, kui tormamiseks läheb, siis saab hoo peal kaasa haarata. Teile ehk tundub, et pole suurem asi kaitsetehnika, aga ma arvan, et see töötaks suurepäraselt, sest kui olekski all korrusel röövel ja ta näeks suurt märgades trussikutes meest (Miks märjad? Mis te ise teeks, kui kuuleksite, et keegi on majas?), kellel ühes käes lihahaamer ja teises varrega prügikühvel, siis annaks see mulle vajaliku edumaa, mis röövlil kuluks naerust taastumisele ja pisarate pühkimiseks. Mine tea.. võib-olla ma hoopis solvuks selle naerupahvaku peale ja läheks vihaselt turtsudes üles korrusele tagasi.. No ma loodan, et ma ei pea seda kunagi teada saama.

Öö möödus siiski sündmustevaeselt ja kui Vennas täna kuuse järgi minnes uksekella nupule vajutas ja uuris, miks see ei tööta, jõudsin ma järeldusele, et ju see mingisse lühisesse läks, sest Esileedi otsustas selle ümber tõsta ja see lingiloksutamine on seletatav vanasõnaga “Hirmul on suured silmad”.

Selliselt möödus meie jõuludeks valmistumine. Paar rida ka üldisemat juttu lõpetuseks. Ma vabandan, et mul on viimasel ajal siin reklaami olnud tavapärasest enam, peagi on jõuluhullus ühel pool ja ma võtan oma reklaamiguru mütsi peast ja me teeme taas koos igast asju. Lõppes mul ära ka #Kogumispäeviku aasta. Pean neile veel ühe postituse kirjutama ja siis võin tänutundega joone alla tõmmata, sest sain tänu sellele koostööle nii targemaks kui rikkamaks. Siiski ma loodan, et ettevõtted näevad mu blogis potentsiaali ka uuel aastal ja ma saan end veelgi enam proovile panna. Sest blogijana (kuigi vaadates mu tegevuse iseloomu, on vist õigem kasutada koledat nimetust “sisuloojana”) ma ei saa loota nendele bännerreklaamidele blogis, kuna enamus teist ei klikka neil ja see on täitsa ok. Ma olen alati väga tänulik, aga ma mõistan ka, et see on tüütu.

Igal juhul ilusat jõuluaega teile ja loodan, et ka teie kuused on ehitud ning jõulutunne natukenegi kimbutab. Meie kuuse ehtisid pea täielikult lapsed ja erilist rõõmu tegid ehted, mille teie meile möödunud aastal saatsite. Ma enam küll ei mäleta, kes te olite, aga teadke, et te olete meil kõik kuuse peal esindatud. Kui keegi veel armastab asju ise teha ja sooviks meid jõuludel rõõmustada, siis saatke meile endi/enda laste tehtud ehe/ehteid (küsige postkastis kuhu ja me näitame kõiki saabunuid ehteid ka insta storydes). Hea meelega jõuaks sinnamaale, et igal asjal, mille me kuusele paneme, oleks mingi lugu. Oleks nö hing – et keegi valmistas ja saatis selle meile, mõeldes meile. Või kui te olete minu minu majast, või näiteks Eestist kaugemal ja ei pea paljuks meile postitada mingi sümboolne ehe just teie kandile, oleks ka super. Ma panengi tänase blogi kaunistama pilte ehetest, mis meie puul on ja millest osad on teie väikeste kätega meisterdatud.

Pange tänase postituse FB kommentaariks pilt enda kodusest kuusest, või kui pole siis kõige jõululikumast asjast, mida leiate 🙂

Eelmine postitus Järgmine postitus

6 kommentaari

  • Jane

    19.12.2019 at 09:20

    Mina ei ole vegan, pigem kaldun taimetoitlusele (kirjutan, et kaldun, sest söön ikka veel juustu ja mune) aga inspiratsiooniks taimetoidu osas on kindlasti Taimne teisipäev (https://taimneteisipaev.ee/), Sandra Vungi blogi (http://www.taimetoit.ee/p/retseptid.html) ja ka Loodusväe retseptid (https://loodusvagi.ee/retseptid/). Videosisuloojatest aga The Happy Pear (https://www.youtube.com/user/happypeargreystones).
    Taimetoit on väga põnev ja tasub katsetamist! Meil tuleb sel aastal kogu jõuluõhtusöök sõprade ja sugulastega taimetoitlasele sobilik (ja ei panegi liha lauale! Küll aga Peas of Heaveni supermõnusaid “lihatooteid”).

    1. Henry

      21.12.2019 at 01:04

      aitäh väärt soovituste eest!

  • Illa

    19.12.2019 at 19:46

    Mind paneb pigem mõtlema öösiti see, et kuidas veganid loomi peavad. Mõtle – sa ju ometigi ei sööda LIHA oma kassile või koerale. Vegan toitu ka neile eksisteerib, aga ma ei tea, kas Eestis. Ja mis sest vaesest loomast selle peale veel saab…

    1. Henry

      21.12.2019 at 01:06

      ma pole selle veganmmaailmaga väga kursis jah

  • Tiina

    19.12.2019 at 20:01

    Meil lasi ükskord tuul uksekella. Väljas marutas ja ka suht hilja oli, kui äkki uksekell. Vaatama minnes polnud kedagi. Mõtlesin, et küllap puhus tuul nii kõvasti, et pani kella helisema :)))

    1. Henry

      21.12.2019 at 01:05

      see pidi ikka eriti hull tuul olema… võib olla lennutas ühe kivi täpselt nupu keskele.. see seletaks ka 😀

Vasta kommentaarileTühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga