Plaanita. Mul pole aimugi, mida ma viie aasta pärast teen

See on üks sellistest mõtiskluse postitustest. Ma ei räägi siin ei perest, ei enda tegemistest, vaid jagan enda mõtteid, mis mul hetkel peas ringlevad.

Mul on elus väga palju. Naine, lapsed, teie, blogi, sõbrad, tuttavad ja inimesed minu ümber. Kui võtta sellest aspektist, et kas ma olen sotsiaalselt kindlustatud, siis seni, kuni ma olen mina ise, siis ma tundun inimestele meeldivat. Täpsem oleks öelda, et nad taluvad mu seltskonda. Teie tulete ja viitsite kaasa rääkida ja jälgida minu ja mu pere tegemisi. Kõik see on suurepärane, aga ometi on minus pidevalt mingi rahutus sees, sest enda peas on mul veel nii palju puudu, mis ma kunagi eesmärgiks seadsin.

Umbes kümme aastat tagasi tegin ma otsuse, et selleks ajaks kui ma kunagi vanainimene olen, näiteks 40, peaks mu elu olema selliselt kindlustatud, et raha ei ole enam mulle mureks. Ma saan siin viie kuu pärast juba 39 ja 39 on 40ndale eluaastale ohtlikult lähedal. Palju lähemal, kui mina majanduslikule kindlustatusele. Me ei ole sendiveeretajad, aga me ei ole ja jõukad. Näiteks antud kuu on meile rahaliselt palju keerulisem, kui see ammu olnud on. Me tuleme toime loomulikult, sest #Kogumispäevikuga mässates on mul tekkinud puhver, et lühiajalised rahalised kriisid, mind liialt rajalt maha ei võtaks, aga siiski sellised rahaliselt rasked kuud tekitavad tuska – maailm on raha täis ja ometi on see igal pool mujal, mitte minu käes.

Ma jõudsin alles hiljuti tõdemusele, et sageli ei ole edukus peidus ainult idees, järjepidevuses ja töös, vaid see on inimtüübis – sa pead olema go getter, keegi, kes näeb midagi, mida ta tahab, siis ta läheb ja võtab selle. Nahaalne isiksus, keda ei huvita, mida teised temast arvavad, kes on valmis ohverdama inimeste ja enese heaolu, et saavutada eesmärk. Sellised inimesed jõuavad karjääri mõttes kaugele ja mina ei ole selline tüüp. Mina olen liiga keskendunud sellele, mida teised arvavad ja tunnevad. Ma ei muretse sellepärast, et ma inimestele ei meeldiks, ma pigem põen, et kui ma hakkaks etendama sellist nahaalset rolli, siis see ei oleks mina ja inimeste hinnangud mulle oleks valedel alustel. Seega ma ei näe end kusagil suurt karjääri tegemas, sest vabadus, mida mulle annab praegune elu kirjutades blogi ja tekste teistele inimestele, on mind pannud väga hindama seda, et mul on nii suur jälgijaskond tänu sellele, et mina olen mina.

Aga millest see rahutus? Sellest, et mul ei ole selget plaani ja teadmist, mida ma teha/mida ma teen, kui ma suureks saan. 

“Aga Henry, sa oled 38, sind võib juba peaaegu keskealiseks pidada!”

Esiteks: väga ebaviisakas! Teiseks, suured inimesed peaksid teadma, mis neid ootab ees viie aasta pärast. Või mida nad teevad kümne aasta pärast. Mul ei ole vähimatki aimu ja see on minu jaoks hirmutav ja rahutuks tegev. Esileedi, kes on alati imetlenud minu lahtist pead turundusteemadel ja uskunud minu edusse, on minuga koos olnud aastast 2005 ja minu suurt läbimurret ei ole kusagil. Ka tema muretseb rahalise seisu pärast ja see on tema jaoks uus asi, sest kümme aastat ei pidanud ta seda tegema, sest oli kõrgepalgaline ja nüüd, kus mina olen pere peamine sissetulek, on meie igakuine raha, millega me toimetame, pea kaks korda vähenenud, sest Eesti riik ei soodusta väikeettevõtlust ja endale palga maksmist. Ma maksaks endale suuremat palka, kui maksud ei oleks nii pöörased. Ma ei ole kindel, kes täpsemalt astmelise tulumaksuga võitjad olid. Kindlasti mitte väike-ettevõtjad, kes sooviksid maksta ausalt palka ja ka minu sissetulekud blogijana ei ole just maailma stabiilseimad. Muide, olge palun mõistvad novembri keskmisest suurema reklaamsisu mahu pärast. Jaanuar ja veebruar saavad nagu tavapäraselt olema nagunii vaiksed ja hetkel on ainus võimalus kuuma rauda taguda.

Mis on aga mu väljavaated? Kelleks ma saada tahan? Kuna ma ei ole see go getter mees, siis minu lähenemine peab olema miski muu. Ma pean tegema midagi, millesse ma väga usun. Kui ma teen midagi, millesse ma ise väga usun ja mida ma naudin, siis on edu vaid ukse taga. Rahakad investorid korrutavad, et rikkus ei ole idee taga, vaid säästmises ja tarkades valikutes ning järjepidevuses. See tundub minu jaoks nii igav viis, kuidas enda raha kokku ajada. Elad terve elu säästes, et vanaduses raha nautida. Ärge saage minust valesti aru, jooksev aasta on mulle õpetanud säästmise ja rahaga targalt ümber käimise kohta palju ning ma pean seda väga vajalikuks, et luua endale puhver ja paigutada vaikselt raha, et sul oleks seljatagune, aga selleks, et osta endale kaater ja suvila mere ääres, oleks minu meelest palju põnevam olla tegutseja ja idee-mees. Ma olen seda aastaid rääkinud, et minu oskus on panna inimeste silmad särama, aga seda vaid juhul, kui minu enda silmad säravad. Kui on miski, millesse ja mille edusse ma ise usun, siis on ka mu ideed lennukad ja toimivad. Kui teil on idee, millesse te ise jäägitult usute, aga te vajaksite juurde kommunikatsiooni/turunduse poolt, siis mina olen alati avatud uuteks ideedeks.

Ma võiks ju ka pühenduda kirjutamisele. Ma olen kirjutamas raamatut enda Iirimaa kogemusest ja umbes täpselt tuhat teist vastas küsimusele ja ütles, et teie olete kindlad soovijad. Ehk 22000 ei ole huvitatud/ei näinud küsimust. Samas ka tuhat raamatut Eestis müüa on päris korralik tulemus. See ei teeks kedagi rikkaks, aga see on siiski rohkem, kui nii mõnigi müüa on suutnud. Muidugi pole see ligilähedanegi Malluka saavutusele, kellel tuli müüki juba kolmas tiraaž. Kade? Veidi küll. Ma võiks ka suuta müüa ikka mingi 2000 tükki, nagu läks mu esimest raamatut. Muidugi oli sellel Delfis promo ka. Mul ei ole plaanis suurt promo teha. Plaanin seda reklaamida ainult siin enda kanalis, et kõik, kes soovivad, selle endale ikka soetaksid. Kuid eks näis, kui paljud reaalselt ostavad ja eks see mingil määral aitab otsustada ka edaspidiseks, kas raamatute kirjutamine on mulle. 

Mis ma tahan öelda on see, et mind häirib see, et mul ei ole selget plaani ja isa ning mehena peaks see mul olema, et mu pere teaks, et nad kindlustatud ja turvalises kohas.  Ma nüüd ei soovi ka, et keegi teist hakkaks minu pärast muretsema ning jumala eest ärge pakkuge mulle raha, sest meil on keskmisest raskem kuu – ma ütlesin, mul on sääste ja pool kuud on möödas ning ma pole seda isegi pidanud puutuma. Järgmine kuu on kindlasti parem. Kui te käite blogi lugemas ja jätate tagasisidet, siis juba see on suur asi ning rohkemat ma ei ootagi. Kui vahel mõnel huvipakkuval reklaamil klõpsate, on suur boonus. Ma lihtsalt sooviks, et miski oleks mu silmad juba särama löönud ja ma teaksin, et see on miski, mida ma teen ka viie ning kümne aasta pärast. 

Tore on aga ka see, et selle aasta jooksul on mul olnud paar sähvatust, mis ajasid mu hetkeks vägagi elevile ja tagajalgadele ning ma nägin neis suurt potentsiaali, aga kõik need sumbusid erinevatel põhjustel, mis minust ei olenenud. See on see pahupool, kui on tegu kellegi teise ideega – see ei ole sinu oma ja sul pole kontrolli.

See on selline väike kokkuvõte, mis minu peas toimub antud ajahetkel toimub. Ja taas, siin ei ole midagi muretsemist väärt ja see on hea, et ma olen rahuolematu. See tähendab, et soovin rohkemat ja paremat, mis on alati hea 🙂

Kommentaarid

Vasta Anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päeva küsimus

Oled sel alanud talvel ka ise liugu lasknud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid