Kulleri šokeerimine vol 2. Kuidas ma ähvardasin kulleri telefonist ilma jätta – a mida henry teeb?

Kulleri šokeerimine vol 2. Kuidas ma ähvardasin kulleri telefonist ilma jätta

8.11 2019

Postitus valmis koostöös Elisa Eestiga

“Ega sa mu poissi näinud ei ole?” on mu naabrimees mult vist umbes sada korda küsinud. Igal õhtul käis naabrimees ringe ümber meie küla ja otsis oma poega taga, kes unustas kokkulepitud ajal koju minna. Meil on selline vahva küla, mis paikneb 500 meetrise ringtee peal ja pea igas majas elavad pered lastega. Võimalusi, kus lapsed sel õhtul enda aega veedavad, on tõsiselt palju. Nii ta siis käib ukselt uksele ja uurib, kas ta poeg äkki nende juures on. Lõpuks leiab üles, loeb löödud poisile sõnad peale ja paari päeva pärast on manitsus unustatud ja ta on taas end kusagile mängima unustanud.

Olgem ausad, see, et keegi mu lastest ära kaob, on üks minu suurimaid hirme. Korra meil Vennas kadus ühe rattaralli melus ära, aga õnneks nii, et leidsime ta üles enne, kui me taipasime, et ta kadunud on. Nimelt üks blogilugeja astus Esileedi juurde ja ütles, et nägi Vennast eemal autode vahel uitamas. Jumal tänatud, et te mu blogi ikka loete ja ta ära tundsite. Küsitakse, kas blogist tulenev tähelepanu ja tuntus meile ka midagi negatiivset toonud on. Ei. Siiani ainult positiivset.

Sellepärast võtsin mina Elisa idee soetada lastele Elisa Põnniradarid (VAATA SIIA) kahe käega vastu. Põhjus, miks ma kardan nende kadumist, on see, et siis ma ei saa neid kaitsta ja sel hetkel, kui Esileedi nad endast välja surus, kukkus mulle pähe nähtamatu kiiver ja kätte nähtamatu oda ning see on minu elu ülesanne- hoida neid turvalisuses. 

Praegu, kui nende trajektoor on kodust lasteaeda ja lasteaiast koju, ei tule mul pabistada, et kus nad on ja mis toimub. Ka on meie küla sellise ehitusega, et siit välja nad suurt ei kipu, sest kõik on nii kaugel. Kuid varsti, kui nende jalad pikemaks kasvavad ning uudishimu murdma hakkab, tahavad nad kodust suuremaid ringe teha. Selleks puhuks tahaks ma mingi aja vähemasti olla teadlik, kus nad on ja kas nendega on kõik korras. Kui nad 30 saavad, siis tehku, mida soovivad.

Aga ma räägin lühidalt, mis see Elisa Põnniradar on ja kuidas see mulle hingerahu toob. Tegemist on käekellaga (saab ümberdisainida ka kaelaripatsiks), kuid ta teeb palju rohkemat. See on kell, telefon ja gps seade! Esiteks saab sinna kiireks ligipääsuks sisestada vanemate telefoninumbrid. Avakuval ongi kaks ikooni, mida puudutades saab helistada, kas emale või isale (kontaktidesse saab lisada veel 15 numbrit). Natuke on see toode ajale jalgu jäänud ja ei ole piisavalt progressiivne ning avakuvale ei saa panna kahte isa, ega kahte ema. Aga küll tuleb nõudluse kasvades ka rohkem võimalusi.

Seega on telefoni ekraanil ootel alati kaks kontakti, kellele saab ühe näpuliigutusega helistada ja samuti, et lapsele ei saaks helistada kes iganes, saab ka kellale seadistada nimekirja numbritest, mis talle helistada saavad. Meil saigi sisestatud vanavanemate ja endi numbrid. Alustuseks piisab.

Teiseks saan ma iga kell ka infot, kus mu laps on, sest kellal on ka gps andur ja ma näen kaardi pealt, kus ta hetkel on. Seal on rohkelt võimalusi, kuidas Elisa Põnniradar just enda omaks teha, aga super oli ka võimalus lisada märguanne, et kui su laps näiteks koolist lahkub, siis sa tead, et nüüd on ta koduteel. 

Pühapäevase isadepäeva eel, on see paljudele isadele suurepärane kingiidee, sest kui Esileedi mul siin nädalaid pinninud on, et nad hirmsasti tahaks mulle midagi kinkida, siis ainus kingitus, mida ma sooviks, on see, et kõik terved oleks ja kaitstud. Südamerahu on mulle parim kingitus. Ah jaa ja kooritud kiivid hommikul ärgates, aga neid ma sel aastal ei saa, sest Esileedi on kogu nädalavahetuse taas Tallinnas koolitusel.

Ma rääkisin nüüd Elisa Põnniradari plussidest, kuid räägime ka pahupoolest. Lapsed olid väga elevil oma uute kellade pärast. Hommikul venitati mu silmalaud jõuga laiali: “Issi, kus me kellad on?”. Leppisime kokku, et nad saavad need kätte peale lasteaeda. Lasteaiast saabudes kuulsin juba koridorist hüüdeid: “Kus me kellad on??!”

Pidulikult kinnitasin kõigi randmetele uued kellad ja käisime kiiresti läbi ka kella võimalused ja kuidas meid Esileediga mure korral kätte saada. Ma pole ammu kedagi nii pühendunult kuulamas näinud. Ikkagi elu esimene telefon. Oh, muide, sageli tehakse teemasid, et kui vanalt peaks laps enda telefoni saama, et ei taha nutikat anda, sest muidu veedab seal päevi, aga samas tahaks, et tal oleks alati võimalus helistada. See on ideaalne variant!

Kellade instruktaaž läbi viidud, jooksid nad rõõmsalt teise tuppa Esileedi ette uhkustama. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi on neil mingiks ajaks mänguasi käes ja ma saan natuke töösse pühenduda. Järsku helises telefon. Võõras number.

“Halloo!”
“Issi, see olen mina! Ma olen allkorrusel!” teatas eriti rõõmus Noorsand
“Ma pean tööd tegema. Ära helista palun, kui sul midagi tähtsat pole.” ja panin toru ära.

10 sekundit hiljem:
“Issi, sa unustasid öelda “side lõpp””
“Side lõpp!”
“Haha, issi, sa oled nii tore! Side lõpp!”

30 sekundit hiljem taas tundmatu number:
“Halloo!”
“HALLOOOOOOOO!” karjus Vennas teiselpool toru
“Jah, poja, mida sa soovid?”
“Suitsuvorsti ja Käpapatrulli!”
“Palun saage ise natuke hakkama, või paluge emmet. Ma tõesti pean oma asjad valmis saama!”
“HALLOOOOOOOO!”
Panin toru ära ja kuulsin vaid läbi ukse Vennase pahast huilgamist, kes pahandas, et miks issi toru ära pani!

30 sekundit hiljem heliseb telefon ja ma vastan ärritunult:
“Palun ära helista mulle praegu, ma teen tööd!”
“Issi, see olen mina. Sinu tütar! Ma olen allkorrusel ja hakkan nukku vannitama”.
“Väga tore, tsau” ja panin toru ära.

Hetk hiljem telefon:
“Issi, üks asi veel.”
“Noh?”
“Sa pead ütlema side lõpp!”
“Ei pea! …. Side lõpp”
“Jee! Issi ütles side lõpp!”

Taas helises telefon. Vajutasin kinni. Uuesti helin! Vajutasin kinni. Arrrrggghhhh!

Vähem, kui minuti möödudes heliseb taas ja mul on raske enda ärritust alla suruda, sest mu mõttelõng on niigi sassis. Võtsin kurja häälega toru:

“Nii, kuula nüüd, kui sa veel helistad, siis ma tulen ja võtan su telefoni su käest ära ja viskan nii kaugele kui jõuan!”
Vaikus…. kuid ma kuulen, kuidas see marakratt seal teises toru otsas hingab. Tunnen, kuidas tegin vist natuke ülekohut ja vabandan.
“Anna andeks. Ma olen natukene ärritunud. Ma luban, et ma ei puutu su telefoni. Ära lihtsalt helista mulle praegu.”
“Selge värk” vastas mulle telefonis tundmatu mehehääl, “Ma olen siin teie ukse taga nüüd ja võtaks hea meelega pakkide vastu ühe allkirja..”

Kulleri kõne laste kõnede vahele. Enne numbrite salvestamist, olid kõik võõrad numbrid

Mul ikka ei vea nende kulleritega siin. Kord nad satuvad mulle tualetis peale (ma vaatan eelmise postituse kuupäeva ja see oli peaaegu täpselt aasta aega tagasi) ja kord ma ähvardan nad telefonist ilma jätta. Loo moraal – olge valmis, et esimesel paaril päeval on teie lapsed kellast tohutult vaimustunud ja nad helistavad teile 10000000000 korda päevas ja teiseks – salvestage laste numbrid kohe ka endale telefoni, sest võib juhtuda, et kui võõraste numbrite vahele helistab kogemata veel üks võõras number, võid sa talle kogemata käratada.

Hetk peale kulleri kõnet helistas taas võõras number ja seekord vastasin viisakalt:
“Halloo, Henry kuuleb!”
“Issi!”, vastas Piiga.
“Jah”, vastasin tüdinult. 
“Ma tahtsin öelda, et ma armastan sind!”
“Mina sind ka…. side lõpp!”
“Jee! Side lõpp”

Lõpuks ka üks asjalik telefonikõne, millega võib mind tülitada igal ajal. Kuid vaata seda laste nutikella ise lähemalt ja ma arvan, et südamerahuks igati õigustatud investeering

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

5 kommentaari

  • Eva

    08.11.2019 at 11:31

    Appiii 😂😂😂
    Kuller vist võtab edaspidi kõvasti hoogu enne kui kellegi numbri valib 😁😁Eriti sinu 😁
    Tädikeste ehmatamisest kulleriteni jõudnud juba 😁
    Aga lapsed armastavad 😍😀

    1. Birgit

      11.11.2019 at 17:04

      Black Mirroris on üks väga hea osa ‘Archangel’, mis käsitleb seda laste jälgimise teemat. Iseenesest saan aru, et seadeldis annab mudilaste puhul südamerahu, aga teisalt tekitab natuke rahutust, et what’s next.

  • K

    09.11.2019 at 08:15

    Maša ja karu multade seerias on selle kohta kena ja õpetlik osa, et mis juhtub kui liialt palju mõtlematuid kõnesid teha. Meil aitas sellele viitamine, soovitan üles otsida ja vaadata.

  • Maia

    10.11.2019 at 15:49

    Oi kui hea :))

  • Kertu

    11.11.2019 at 14:03

    😀 Parim postitus!

Vasta kommentaarileTühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga