Kaks nädalat päris elu nüüd vöö vahel – a mida henry teeb?

Kaks nädalat päris elu nüüd vöö vahel

14.10 2019

Kaks lasteaianädalat selja taga. Kuidas meil siis läheb?  Õigemini see polnud päris kaks, sest septembri algul käisid nad paaril proovipäeval ka, et aru saada, et neile nii väga meeldib ja et siis kolmeks nädalaks haigeks jääda. Kuid nüüd on nad kaks nädalat käinud esmaspäevast reedeni ja läksid täna ka ning mis veelgi enam- kõik on terved! Ootamatu igal juhul.

Kuidas siis lasteaiaga läheb? Kas nad lähevad lasteaeda rõõmsa meelega? Kahjuks mitte. Iga hommik algab nutu ja vastuseisuga, kuna teatatakse, et nende arvestuse kohaselt peaks täna üldsegi puhkepäev olema. Ma ei tea, kust nad enda kalendrid saanud on. Ometi, iga kord, kui Esileedi lapsed lasteaiast ära toob, siis ta õhkab, kui fantastiline see koht on ja kui suurepärased õpetajad meie lastel on. Siiski istub Noorsand hommikuti käed risti diivanil, Vennas nutab trepi peal ja Piiga teeb kõike muud kui valmistub lasteaeda minekuks, sest mitte keegi ei taha minna. Õnneks ei ole see ka mingi hambad risti vastuseis, vaid lihtsalt igal võimalikul moel näidatakse enda vastumeelsust välja.

Ma arvan, et probleem on lihtsalt selles, mis olid nende ootused ja mis on reaalsus. Piiga ootus oli, et lõpuks ometi ta saab endale sõpru, kelle järgi ta nii väga igatsenud on. Kunagi tal oli üks sõbranna, kes elas meie vastasmajas ja see sõbranna oli väga iseteadlik ning Piiga ei pidanud isegi mõtlema, mida ta teha tahab, kuna talle laoti kõik ette. Talle sobis, et on keegi, kes teda ise mängima kutsus, kes olukorda enda kontrolli all hoiab. Kuid nüüd lasteaias, kus on palju potentsiaalseid sõbrakandidaate, mängib ta peamiselt üksi, sest ei ole tal kuraasi minna teiste juurde ja sõbruneda. Pole seda oskust. Vennase olukord on täpselt sama ja nii nad peamiselt omavahel mängivadki. Üks sõber neil on, kellega nad olid korra kohtunud enne lasteaeda ja temaga nad vist mängivad ka vahelduva eduga nagu ma aru olen saanud.

Noorsand sai seal kiirelt ühe vahva poisiga tuttavaks ja oli temast vaimustuses. Nad veetsid päevad läbi koos ja siis ühel päeval mängis sõber teise poisiga. Ennekuulmatu! Kes nii teeb? Noorsand ei saanud aru, miks ta sõber enam tema sõber ei ole. Meie selgituste peale, et nad on ikka sõbrad ja sõpru võib olla ka rohkem kui üks, tegi ta vaid suuri silmi, sest see ei kõlanud ta kõrvus kuidagi loogiliselt – kuidas saab olla rohkem sõpru kui üks? Tal ei ole sellist situatsiooni kunagi olnud ja ta vist ei oska veel enda tähelepanu jagada, vaid kes iganes ta sõber, saab talt jäägitu tähelepanu ja kui see sõber mängib kellegi teisega, siis Noorsand ei oska ühineda, vaid jätab end eemale.

Lühemalt, mul on nii kurb, et hommikuti see vastuseis on, sest see lasteaed on tõesti parem veel, kui me oleksime osanud oodata. Siiani on kogu suhtlus olnud Esileedi kanda ning me saame sealt innustavat tagasisidet ja seal osatakse näha ka väikeseid võite. Üldse lähenetakse seal lastele hoopis teistmoodi, kuid sellest metoodikast saate lasteaia kodulehel ise lähemalt uurida (lasteaed Terake). Ma ei hakka siin ümber jutustama.

Ma tean, et kui lapsed saaksid sellest krambist teiste lastega suhelda üle, muutuks ka kogu see kogemus neile palju helgemaks ja kindlasti see juhtub ühel hetkel. Mul on kolm nii toredat tegelast ja ma miks ei peaks keegi tahtma nendega sõbrustada. Ma ei ole ka päris erapooletu muidugi ja tegelikult võib juhtuda, et Noorsand ei olegi maailma kõige vingem laps, vaid mulle ainult tundub nii, sest ta on minu poeg. Aga ma ei usu. Ma arvan, et ta ikka on.

Kuid hetkel me ei sunni neid ka tervet päeva aias olema, kuna nii minu kui Esileedi töö ei ole kellast kellani ja saame seda teha kodustes tingimustes, siis minugi poolest võivad nad ka poole päeva pealt ära tulla. Muidugi, kui nad taipasid, et koju tulles ei saagi nad päev otsa nutiseadmetes olla, siis tekkis sageli küsimus, et kui ma ei saa kodus nutiseadmes olla, siis ma võiks ju samahästi ka lasteaias olla! Ja Piiga ning Noorsand ongi mitmel korral sinna lõunauinakule jäänud ja veetnud lasteaias täispika päeva. Vennas ei kavatse aga võitluseta alla anda ja pressib koju esimesel võimalusel seni, kuni võimalus on.

Kuid mulle meeldib, et Noorsandil, kes on umbes sama jube keskenduja nagu ma isegi, on aina paranemas jutustamisoskus ja kui ma palun tal rääkida, mida ta päeva jooksul koges, siis seal ei ole vastuseks enam “ma ei tea”, vaid ta kannab ette kõik suuremad päeva sündmused. Ma aina küsin, kas ta kellegi teisega ka veel mängis, või ongi nüüd päevad läbi üksi ja ma tunnen, kuidas ma talle mõttetult pinget peale panen, et ta peab kõigiga suhtlema ning kui ta kellegagi sõnagi vahetab, siis ta sellest mulle ka suure uhkusega räägib. See ei ole minu eesmärk. Mul vanemana on lihtsalt mure, et ta ei ole nii seltsiv kui võiks. Kuid tegelikult ei ole ju ma isegi suhtleja ja kui inimesed mulle ligi ei astuks ja minuga suhtlust ei alustaks, oleks ka ma ise sotsiaalsetes olukordades täiesti üksi. Aga enda pärast ma ei muretse. Mina saan hakkama. Oh, see vanema koorem on raske kanda.

Kuidas teie lastel sisseelamine läks/läinud on?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

9 kommentaari

  • P

    14.10.2019 at 08:10

    Terake on suurepärane lasteaed ja õpetajad tõesti super. Minu enda lapsed Tähe Terakeses ja läksid 3. Aastaselt ja harjusid kohe kui sõbrad tekkisid. Läks väga kiiresti. Mõlemad ootavad lasteaeda minekut, sest sealne õhkkond on tõesti lapsesõbralik.

  • Ann

    14.10.2019 at 13:54

    Kas Terake on teie piirkonnalastead?

    1. Henry

      14.10.2019 at 17:23

      ei ole vist. See eralasteaed

  • Aiks

    14.10.2019 at 15:00

    Kohe neljaseks saav tegelane läks augusti teisel nädalal esimest korda lasteaeda. Ma ei saanudki teada, mis on lasteaiaga harjumine. Magas kohe esimesel päeval ka lõunaund ja järele minna palub hiljem, et saaks veel teistega õues mängida. Haigeks pole veel jäänud ehk on selle põhjuseks ka varem tehtud pneumokoki vaktsiin. Hommikuti on ka veidi unist jauramist, et ei taha, aga tegelikult tahab küll. Oleme teinud mõned vabad reeded, sest võiks ju, aga siis ta jaurab, et tahab minna 🙂 Lasteaed on tore, õpetajad sõbralikud ja minu inimeste lembelisele tegelasele super koht.
    Süda kohe rõõmustab, kui lahkudes on rühmast kuulda, et keegi lastest juba ootas teda ja hüüab teda nimepidi mängima.

    1. Henry

      14.10.2019 at 17:27

      Ma nii ootan ka, et nad rohkem sissesulanduks. Praegu hoiavad nii eemale ja võtavad hinge, kui keegi 100% sõbralik nendega pole. Täna kutsus paar last niigi eemale hoidvat Noorsandi kapten aluspüksiks ja rääkis seda mulle pisar silmil. Ometi poleks ta kodus eales selle peale solvunud ja kutsub sageli kodus isegi teisi erinevate ja mitte liiga kaunitte hüüdnimedega 🙂

  • Kata

    14.10.2019 at 17:02

    Ma võin sind lohutada, Henry – asi läheb veel hullemaks kui nad ühel hetkel kooli lähevad. Ma olen samasugune pabistaja nagu sina ja reageerin 100-ga üle kogu aeg. Kord ma pabistan, et neil pole piisavalt sõpru ja koduvälist suhtlust, siis järgmisel hetkel mulle tundub, et seda on liiga palju. Ma olen ise kogu aeg mõelnud, et küll oleks hea kui neil oleks omavanused õde või vend, kellega saaksid oma rõõme-muresid jagada, aga seda neil kummalgi ka ei ole ja omavaheline vanusevahe on 4 aastat. No ei ole neil tore koos mängida. Enamasti. Aga tõde on see, et kui sina saad hakkama, saavad nemad ka. Ja ma olen täiesti kindel, et need väga head sõbrad tekivad kui teistega rohkem tuttavaks saavad. Nad on ju imearmsad ja toredad lapsed.

    1. Henry

      14.10.2019 at 17:25

      aitäh sulle lohutuse eest. On tõesti suurepärased väikesed inimesed 🙂

  • AnnM

    18.10.2019 at 15:46

    Minu lapsed alustasid nûüd lasteaeda soomes. Ennem nad kàisid sellises mângurûhmas ( ka soomes), mis oli kolm korda nàdalal 4 tundi. Aga nûûd, kui ma otsustasin ôppima minna, siis pidid lapsed lasteaeda minema. Suured ka juba 3 ja 4 aastased. Ja oh kuidas ma kartsin. Mu lastel làheb pàris palju aega, enne kui nad avavad ennast uuele inimesele. Kartsin seda magamis asja, söömist. Pluss siis veel keel. Nad oskavad ja saavad soome keelest aru, aga no ikka vôib olla hirm, kuna uus koht ja inimesed. Me kàisime yks pàev tutvumas lasteaiaga, neile meeldis. Esimene päev lâksin neile párast lôunat jàrgi. Ja mida ûllatust. Ôpetaja rààkis et tûdrukud mul olid niii tublid, kysisid abi kui oli vaja, pisem magas isegi lôunaund. Môlemad sôid. Mângisid, kordagi ei nutnud. Okei nutsid siis kui nâgid et tulid varem jàrgi… ei tahetud koju tulla😄. Ma olin nagu niii yllatunud. Teine pàev jâtsin nad siis kohe pikaks pàevaks kuna nad ei tahtnud varem koju tulla. See pâev oli ka tähtis pâev- nad said endale esimese lasteaia sôbranna. Terve ôhtu kodus râágiti , kuidas nad oma uue sôbrannaga rààkima hakkasid ja kuidas juba kylla tahetakse minna🤣. See nádal on láinud hàsti, nohu on kylge saanud. Aga soomes pole nohu ja köha haigus. Kôik lapsed tatiste ninadega ja köhadega kohal. Kui palavik siis tuleb koju jààda. Lapsed ootavad et saaks juba lasteaeda😂. Minu süda on ka siis rahul ja saan pàeval rahulikult koolis olla 😊

  • Ritsik

    18.10.2019 at 23:26

    Mul tütar kolis teise linna ja mina mõtlen sellele, kas ta leiab uusi sõpru või tunneb end üksildaselt. Tütar on 21aastane 🙂.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga