Kuidas ma memmekese poolsurnuks ehmatasin (Esileedi süü läbi) – a mida henry teeb?

Kuidas ma memmekese poolsurnuks ehmatasin (Esileedi süü läbi)

8.10 2019

Muide, alati kui ma toon minu ja Esileedi vahelise vastuseisu Facebooki lehel välja, jaotute te kohe kahte leeri. Ühed toetavad Esileedit ja teised toetavad mind. Suhe jaguneb aga keskmiselt, et 23000st jälgijast toetab Esileedit 22 999 ja see üks on lihtsalt kogemata valele nupule vajutanud. Väga ebaõiglane, aga eks ma olen ise selle elu valinud, et vahel naisega vastasleeris olen. Mu vana Vene keele õpetaja Boris Goldman (üks mu lemmikuid läbi aegade) jagas juba kooli ajal tarkusi, et see, kes naisega vaidleb, on oinas. Noh, ma olengi jäär. Jäär ja oinas on põhimõtteliselt sama asi. 

Kuid ma vaidlen vahel tõesti ja teen seda sellepärast, et alati ei ole tal õigus. Kujutan ette, kuidas tuhat teist praegu aegluubis kohvitassi maha pillas. “Mida ta just ütles!?!”. Aga päriselt ka, Esileedil ei ole alati õigus. Ja sellepärast tahaksingi ma tuua täna teile ühe näite, kuidas Esileedi andis täiesti kohutavat nõu.

Eile teatas Esileedi, et ma võiks minna poodi ja tuua hakkliha, sest sügavkülma oma ei sula piisavalt kiiresti üles (näete, juba esimene eksimus – valearvestus). Olin hea meelega nõus… sest kõik lapsed olid lasteaiast koju jõudnud ja peale kümmet minutit olin ma valmis autosse hüppama ja poodi sõitma. Kuid lisaks oli mul tarvis tuua mulliveemasinale gaasi ja ma olin just avastanud, et Lõunakeskuses asub Umami pood ja seal olevat müügil soolahelbeid. Teadsin vaid seda, kuidas kõik Tallinnas selle poe pärast flipivad ja sealt soolahelbeid ostavad. Ja mul oli vaja soolahelbeid.

Miks mul oli vaja soolahelbeid? Sest ma tahtsin teha ahjukana ja kõik moodsad kokad kasutavad soolahelbeid! Kas tavaline sool ei oleks asja ära ajanud? Mul oli vaja SOOLAHELBEID! Ei saa mina ju toidublogijatest maha jääda ja kui ma vaatan nende retsepte, siis juba ei ole retseptides sageli mitte sool, vaid soolahelbed. Ma pean ka ajaga kaasas käima. Kui kilo soola maksab umbes mingi kaks eurot, siis kilo soolahelbeid maksab 22. Aga noh, vaja.

Igal juhul ma olin valmis minema ja olin just üle põrandal mossitava Piiga astumas, et kodust lahkuda, kui Esileedi tuli välja suurepärase ideega – kuule, aga võta Piiga kaasa. Seisin seal jalg õhus, mis oli valmis üle Piiga astuma, vaatasin alla Piigale otsa. Ei näinud. Kõht oli ees. Pidin kõhu sisse tõmbama. Vaatasin uuesti ja seal vaatas ootust ja ähmi täis Piiga nägu ja kuidas ma sain öelda, et ma ei võta. “Pane riidesse, me läheme poodi!”. Hetkega oli tal paha tuju kadunud ja juba oligi ta rõõmsalt auto poole kekslemas, kui Esileedi oma kiusu taas ajama hakkas: “Sokid, müts, saapad, kombe! Kuhu sa lähed niimoodi paljalt?” Igal juhul peagi oli Piiga riides ja terve sõidu aja Lõunakeskuse poole ohkas ta rõõmsalt ja tänas aina südamepõhjast, et ma ta kaasa võtsin. “Aitäh issi! Sa oled mu lemmik! Aitäh, et sa mind kaasa võtsid! Ma olen nii rõõmus nüüd!”

Kuid nii, kui me Lõunakeskusesse sisenesime, tundis ta juba eemalt mänguasjade lõhna ja järgmised pool tundi tuli mul vastata ja võidelda küsimustega, miks ometi me talle Barbit ja nukumaja ei osta, kui me ometi oleme juba Lõunakeskusesse tulnud? Tundsin, kuidas mu pulss ja vererõhk teevad võidu, kumb esimesena mu pikali saab. Lisaks kuulasin ma Esileedi sõna ja panin endale tuulekindla jope selga, mis pani mu poes higistama nagu paksu poisi kommipoes… sest noh, ma olengi tegelikult paks poiss.. ja seal Rimis olin ma kommileti kõrval kohe ka. 

Igal juhul ajas Piiga mu hulluks. Mul ei ole probleeme lastele millegi ostmisega, aga nad ei taha osta asju, sest nad neid tahavad. Nad tahavad osta asju sellepärast, et nad näevad neid. Pealegi on meil lähipäevil ees üks meeleolukas postitus, kus me teeme lastega pimetesti ja testime mardi- ning kadripäeva eel erinevaid komme, mille saatis meile Kommipomm, mida me siis ukse peal jagama hakkame. Seega, ka kommi ei soovinud neile osta.

Silmanurgas aga silmasin ma enda päästjat – Rimi kassade ees on lastehelikopter, kuhu nad sisse saavad ronida ja mündi eest selle õõtsuma panna. Selleks, et sellest tüütust mangumisest lahti saada, saatsingi Piiga helikopterisse aega veetma, kuni mul on makstud ja kotid pakitud. Sellega ühel pool, andsin Piigale kahe-eurose, mis tähendas, et järgmised neli minutit veedab ta selles õõtsudes ja mina saan hetkeks jalga puhata.

Lõunakeskuses on sellised tohutu suured rohelised tugitoolid, mis pöörlevad ja kui sa sisse istud, oled sa justkui natukene nagu kapslis sees. Üks asus kohe helikopteri kõrval. Lükkasin käru asjadega helikopteri kõrvale, et see neli minutit mugavalt toolis istuda. 

Tool oli suunatud teisele poole ning ma haarasin sellest kinni, et see enda poole pöörata. Kuid nii nagu ikka – kõik, mis liigub, see ka kulub ja nii ka see tool oli vist liiga kulunud, sest hoolimata selle keeramisest, ei pöördunud see minu poole. Võtsin appi ka teise käe, et tooli natukene edasi tagasi õõtsutada, sest äkki on see lihtsalt kinni kiilunud ja seda raputades hakkaski see õrnalt  liikuma. Võtsin siis servast kinni ja järsu liigutusega keerasin tooli enda poole ja kui iste jõudis minu poole pöörduda, vaatas mulle otsa toolil istuv ehmunud näoga memmeke, kes enda märssi vastu oma rinda surus. Maigutas suud, püüdes paanikas midagi öelda, aga hääl ei tahtnud kuidagi üle huulte tulla.

Ma oleks tahtnud maa alla vajuda. Ja mis kõige hullem, selle asemel, et vabandada, ütlesin ma ainult “Ups” ja keerasin memme tooliga teise suunda tagasi. Haarasin helikopterist Piiga ja minema me kiirustasimegi. Ilmselgelt ei olnud memm seal poes üksi, vaid keegi oli ta hetkeks turvaliselt toolile ootama jätnud ja siis tulin mina, kes ma mitte ainult ei teinud talle tooliga ringi peale, vaid enne ma raputasin ja kangutasin seda. 

Mulle ei tulnud kordagi.. mitte hetkekski pähe, et keegi võis toolis istuda. Ma ei tea miks. Palav oli, sellepärast äkki. Või sellepärast, et Piiga ajas mu hulluks. Aga eelkõige sellepärast, et Esileedi palus mul poodi minna. Kui keegi loeb seda, kelle memm rääkis, kuidas teda terroriseeris suur paks habemik, siis mina olin lihtsalt tööriist Esileedi kavalas skeemis. Mina näitaks näpuga tema peale.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

8 kommentaari

  • Monss

    08.10.2019 at 12:25

    Mis blogiatel viga on poes?? Mallukas käib liputamas poes.. Henri terroriseerib mutikesi… 😂😂

    1. Henry

      08.10.2019 at 13:32

      ma sain kommentaaridest aru, et päris paljudel sama asi juhtunud. Lugejad ei pane neid lihtsalt kirja. Meie paneme:) Nii jääbki tunne justkui meiega juhtuks rohkem.

  • Anett

    08.10.2019 at 15:25

    Sõidan mina rattaga mäest alla, et poodi minna. Ilus ilm, mõtted mujal, päiksekad ees. Äkki läheb teeäärse kortermaja välisuks lahti ja mutike teeb paar sammu tee poole. See pilk, millega ta mind mõõtis kui ma temast mööda tuhisesin… ma tõesti ei osanud/julgenud vabandama hakata et teate proua ma ei näinud teid, aga tänage õnne et ma teid alla ei ajanud.

  • Kaisa

    10.10.2019 at 21:30

    Jeerum… see juhtus kunagi ca 20 a tagasi, olin Tallinna Kaubamajas naiste pesu ostlemas. Hunnik sülle korjatud, marsin uljalt kabiinide poole, tol ajal olid veel uksed, mitte kardinad, aga see pole oluline. Igatahes, valisin endale sobiva välja ja tõmban ukse lahti.. mismôttes seal juba keegi poolpaljas proua ees on? Môneks ajaks oli täitsa error. Aga siis koitis, et no uks oli ju kinni, mitte lahti, oleks pidanud aru saama, aga ei 😀 no reaktsioon oli u sarnane Ups, aga mitte korralik vabandus. Ma ära siiski ei jooksnud, vaid ootasin vabanevat kabiini 🙂 Täitsa häbilugu siiani, mis mäletamist väärt.

  • Tali

    11.10.2019 at 10:18

    Hehh, jäär ja oinas on suht põhimütteliselt erinevad asjad, vahe väike aga oluline – paar mune 😉

    1. Henry

      11.10.2019 at 15:19

      haha, jälle targem 😀

  • Lorena

    13.10.2019 at 19:18

    Sõitsin mina 10 aastat tagasi rattaga kodu poole. Olin siis 17. Kodu hakkas peagi paistma. Aga enne kodu nägin selja tagant tee ääres samas suunas liikuvat sõbrannat. Tulin just poest. Rattakorvis oli toidukott, aga rahakotti hoidsin kindluse mõttes pihus. Mul oli sinna kogunenud hea hunnik metallraha, oli teine päris raske. Sõbrannast möödudes andsin talle tervituseks rahakotiga kerge obaduse pikku pead. Plaanisin ta kõrval rõõmsalt seisma jääda, kui nägin…..ei olnudki sõbranna….. ups.

  • Nele

    18.10.2019 at 19:23

    Tükk aega lükkasin selle loo lugemist edasi, kuna see oli tekitanud miskit furoori ja nende lugude lugemiseks tuleb valida õige aeg ja koht. Nüüd ei saanud siiski rahu ja oh, häda-ma ka ei näinud ette loo püanti. Palun edaspidi pane pealkirjade juurde selged hoiatused, et rahvarohkes kohas lugedes võid langeda ootamatu tähelepanu alla🙄🤣

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga