Et mul oleks seljatagune

09.09.2019

Lugesin, et Liisa suvi olnud nii hektiline, et on ta #Kogumispäeviku eesmärgi täitmisest visanud kaugemale, kui ta oli aasta alguses projekti alustades. Oh, need noored… (üleolevalt aeglaselt pead raputades). Kuid mis parata, enda maja soetamine on luksus ja seab tahestahtmata valikute ette. Eriti, kui pole rikkaid vanemaid. Huvitav, kas Liisa vanemad on rikkad? Pluss me ei tea siiamaani palju ta mees palka saab… Ma olen mõlemat küsimust talt korduvalt küsinud, aga ta lihtsalt ei vasta… Liisale meeldib Youtubes teha neid uurivaid videoid sündmuste ja müsteeriumite kohta. Võib siit ideed napsata, mida järgmises videos avaldada.

Aga kuidas on läinud minul? Kaheksa kuud on möödas, neli on jäänud. Kuna meil majaehitust käsil ei ole, on ka kulud märgatavalt väiksemad ja aasta algul püstitatud eesmärist olen ma täitnud enam kui 50%. Kuigi august oli selline nõme kuu, kus üks kulu ajas teist taga. Eriti autoga seotud kulud. 

“Kuule, sul käib varsti pauk, kui sa tagarehve välje ei vaheta!” 250 eurot

“Hmm, ma ei ole kindel, et sa nende puksidega ülevaatuselt läbi saad…” 200 eurot

“Sul üks esiamort higistab ja kuna tegu on elektriliste amortidega, siis need maksavad umbes 800 eurot tükk. Korraga vahetatakse välja mõlemad. Ehk koos vahetusega läheb sul umbes 1800 eurot.” Selle kulu jätsin ma mõneks ajaks õhku, sest kindlasti tuleb mu teele mõni soodsam variant. Lisaks tuli ära käia ülevaatusel, osta autole uus kasko ja liikluskindlustus. Kui teil ei ole veel autot, siis mõelge, kas teil ikka on seda väga vaja. Tundub, et siin tuleb teha valikuid, kas sõita autoga, või säästa.

Laste lasteaeda registreerimine 3×150 eurot

Ka puhkus pani mu säästud tol kuul ootele ja midagi suurt kõrvale panna ei õnnestunud. Seega, arvestades, et kaks kuud on mu panus säästudesse olnud olematu, siis see iseenesest põhjendabki ära, miks mul ei ole eesmärgist täidetud 75% nagu praeguseks olema peaks. 

Aga mis on mind rajal hoidnud selle möödunud aasta? Ma ei mäleta, kelle filosoofia see oli (ma pakun, et Robert Kyosaki), aga ma maksan endale kõige esimesena. Ehk palka saades panen ma esimesena raha säästupuhvrisse ja siis toimetan ülejäänuga. Olgem ausad, see on tunduvalt stressirikkam ettevõtmine kui seda oleks mitte-säästmine. Mulle ei meeldi olla teadlik, kui palju ma saan veel kulutada. Tuleb selline vaese inimese tunne peale. Aga teate, mis oleks veel stressirikkam? Kui ma olekski vaene ja mul ei oleks ka mingitseljatagust säästupuhvri näol. See on imeline asi, mille nimel pingutada. Räägitakse ju peatsest majanduslangusest erinevaid jutte, kuid kui see peakski juhtuma, siis ei ole keegi kaitstud. Eriti, kui sinu töökoht sõltub kellestki teisest. 

Mind on elus kahel korral koondatud- Saku Õlletehasest ja Ekspress Meediast. Mõlemas olin ma enda tulemuste tipus ja seljatagune tundus kindel, kuid mõlemas olin ma spetsialiseerunud spetsiifilisele sihtgrupile ja minu tööd oli lihtne jaotada teiste vahel. Mõlemal korral tuli see mulle nagu välk selgest taevast ja jumal tänatud, et Esileedi töö ning tasu aitas meil selle üle elada, sest masu ajal ei ole ka uue töö leidmine eriti lihtne. Eriti Tartus. Mäletan, et esimese koondamise järel oli ka Soome minek laual. Õnneks läks teistmoodi ja jäin koju Esileedi palgast elatuma ja lulli lööma. Hetkel me seda enam kolme lapsega nii üle ei elaks, sest meil ei ole piisavalt sääste… veel.

Säästmine on vaid üks pool, mis aitab mind eesmärgile lähemale. Teine, mida ei tohiks ka kuidagi alahinnata, on lisaraha teenimine. Sel suvel oli mul lisaks oma tööle paar projekti, mida ma tegin, et sissetulekuid suurendada. Kuna teised raamatupidajad on umbes sama kiuslikud, nagu mu enda raamatupidaja, siis kõik tööd on tulnud teha ametlikult ja seda lisaks teenitud raha mul endal veel reaalselt ei ole, vaid istub ettevõtte arvel. Ju siis tuleb mul end premeerida jõulude paiku, kui sellelt seitse nahka enne riigile maksan.

Rääkides maksude maksmisest – see on umbes sama mõttetu nagu kasko kindlustus. Kui see oleks kliendisõbralik, saaks seda tagantjärgi teha, aga ei – see tuleb ette teha ja kui sul õnnetuse juhtudes tervise- või kaskokindlustust pole, on kööga. Ma ei olnud koormanud aasta jooksul mitte kordagi ei tervise süsteemi, ega teinud ühtegi avariid. Täiesti mahavisatud raha. Aasta varem sõitsime küll kitsele otsa ja remondikulud olid kindlustajale pea 5000 eurot. Vot see oli hea investeering. Ok, et mitte ära sõnada, siis ma loodan, et mu raha kindlustusele ja riigile läheb tuulde ka sel aastal ja me püsime elusate ning tervetena.

Kuid septembri oleme #Kogumispäevikus pühendanud sellele, et end taas kokku võtta ja seda ma just teengi. See raha kõrvalepanek on muutunud mul natuke liiga lihtsaks, sest ma olen harjunud mõõdukamate kulutustega. Panen siis vunki juurde. Püüan septembris ära kasutada kõik aiasaadused, mis me enda lähedaste käest tasuta saame ja mõelda sügavkülmapõhiselt. Kõige pealt kasutame ära sügavkülmavarud ja alles siis ostan, kui tarvis. Teiste sõnadega toidukulud rangema kontrolli alla. Ja teine eesmärk kuni aasta lõpuni -MITTE ÜHTEGI KILEKOTTI!

Aasta lõpuni on jäänud neli kuud. Kes võtab end veel kokku, et aastalõpus oleks kindlustunne suurem, kui praegu, sest sa tead, et kui juhtubki midagi, siis sa saad hakkama?