Lapsepõlvekodu vs praegune kodu – a mida henry teeb?

Lapsepõlvekodu vs praegune kodu

27.08 2019

Fazer Eesti palus mul koostööna rääkida enda kodust ja millisena ma seda näen.

Kui ma elasin Iirimaal, oli mul kõige suurem igatsus just hetkede järgi, mis juhtusid kodus. Loomulikult tundsin ma puudust sõpradest, pidudest, romantikast tüdrukutega, aga silma tegid märjaks just helgemad mälestused kodust.

Hommikune päikesekiir, mis äratab. Terve oma lapsepõlve olen ma maganud toas, kuhu langeb hommikupäike ja nii kui hommikune päike end horisondi tagant tutvustas, oli see mängimas ka mu näol. Ma vandusin, et kui ma kunagi päris oma kodu loon, siis ei tee ma kunagi magamistuba päikesepoolsesse otsa. Kuid just sellest äratusest tundsin ma eemal olles kõige enam puudust.

Nüüd on mu oma kodus, toas, kus mina magan, õhtupäike, kuid see ei tähenda, et ma kauem magada saan. Nüüd äratab mind teine päike. Noorsand. Ta on kõige armsam ärkaja maailmas. Ta hakkab naeratama enne kui ta silmad lahti teeb. Kui ta õrnalt piilub oma laugude vahelt ja näeb, et mina olen ärganud enne teda, on tal juba esimese ringutuse ajal suu kõrvuni, poeb mulle teki alla, surub end sügavale minu kaissu ja naudib neid viimaseid hetki, mis tal enne vetsu tormamist veel jäänud on. Selleks, et vanu aegu mitte igatseda, peab uus olema parem. Ma vaatan ikka sellele vanematekodu ärkamisele naeratusega tagant järgi, kuid ma ei vahetaks praegust mitte mingi hinna eest.

Oma lapsepõlvekodust mäletan ma hommikutest pidevat ringi sahmimist. Kõigil oli alati kiire. Kui mina seal keset tuba unisena pidžaamas seistes und silmast pühkisin, tormasid kõik ringi, sest tööpäev oli peagi algamas. Köögis mängis alati raadio ja hommik otsa kuulati sealt uudiseid. Vanaisa istus tähtsa näoga köögis ja kasutas viimaseid hetki, et lugeda ajalehte, kuni kõik ümberringi sebisid.

Meie praegused hommikud on hoopis teise dünaamikaga. Meie lapsed on pärinud Esileedilt ühe tema kõige kohutavama omaduse- ei tema, ega ka lapsed ei ole hommikuinimesed, kui nad ei saa magada selle ajani, et uni ise ära läheb. Kui neid on äratatud, on terve elamine täis häda ja nuttu, kuid ka selles on oma võlu. See olek tähendab, et nad vajavad kallistusi ja õrnust ning kes olen mina, et seda mitte pakkuda. Võtan meeleldi nuuksuva Vennase kaissu ja lasen tal mõne hetke olla. Tavaliselt ronib peagi sülle ka Piiga ja ka Noorsand surub end mulle külje pealt kaissu.

Minema pääsen ma sealt vaid teavitusega, et ma lähen hommikusööki valmistama ning esimene asi, mida nad kohe hüüavad, on see, et nad kõik tahavad sooja saia! See tähendab grillitud võileiba. Hommikusöök ei ole meie laste lemmik toidukord ja mis seal imestada. Hommikul on nii palju muid asju, mida teeks meelsamini ning peamiseks neist, on lihtsalt olla kellegi soojas kaisus.

Lapsepõlvekodus on mul meeles ka see sotsiaalne pool, kui ma sõpradega mööda tänavaid, hoove ja parke ringi tormasin. Hea oli, kui mingil hetkel meelde tuli, et kusagil on ka kodu. Niivõrd põnev oli elamine ja selle kogemine väljaspool kaitsvaid seinu. Võimalus ise otsustada ja vastutada, võtta riske ja neid mitte võtta. Kuid kui ma lõpuks koju jõudsin, läks kõik taas tagasi vanasse rööpasse. Rutiin ja turvalisus, mida koduseinad pakkusid, oli see, mis akusid laadis ja lasi rahulikult järgmiseks päevaks puhata.

Nüüd on olukord vastupidi. Minu vastutus- ja otsustusala on hoopis kodus. Mul on kodu seinte vahel palju rohkem draamat ja seiklusi, kui ma eales suudaks leida seda väljaspoolt. Ja see on suurepärane. See kasvatab ja õpetab mind. Lapsed ei jäta ühtki võimalust kasutamata, et teha kindlaks, kus on nende vanemate piirid. Nad on väikesed geeniused, kes teavad täpselt, millal tagasi tõmbuda ja millal on veel ok hagu anda. Kuigi meie oleme Esileediga need, kes end koolitavad, et mõista lapsi paremini, tundub aga, et targaks saavad hoopis nemad.

Kuid kuigi meie kodu on arvestatava osa ajast täielik kaos, on see meie kaos ja seni, kuni kõik end selles pilla-palla maailmas turvaliselt tunnevad, on kõik ok. Nad teavad, et keegi ei löö neid ja nad on armastatud. Nad teavad, et kui õues läheb pingeliseks (näiteks veesõjad naabrilastega), siis kui nad koduukse enda järel kinni tõmbavad, on nad kaitstud. Nad teavad, et nad ei pea kannatama nälga ega külma. Ok võib-olla Noorsand, kes minuga tuba jagab, sest mina armastan magamistuba jahedana hoida. On oht, et ma olen ka teda seda nautima õpetanud.

Kõik areneb ja ka meie. Ja ka minu nägemus kodust. Kui keegi oleks mulle kirjeldanud minu praegust kodu kümme aastat tagasi, oleks see mulle tundunud absurdse hirmutamisloona. Kui keegi ütleks, et mu kodu saab olema samasugune nagu kümme aastat tagasi, tunduks see absurdse hirmuloona. Minu kodu on täpselt selline nagu ma tahangi, et see oleks. Natuke rohkem sassis, kui ideaalolukorras, kuid ma ei ajagi taga ideaali. Ma ajan taga seda tunnet, et jõuda koju, astuda üle asjade, võtta kaissu oma naine ja kolm last, kes tähelepanu eest võitlevad ja tunda, et ma olen kodus.

Milline on teie kodu? 

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • Mari

    29.08.2019 at 09:34

    Nii vahvalt kirjutasid oma praegusest ja lapsepõlve kodust.
    Ma igatsen nii neid suve, kus ema meid õe ja vennaga maale vanema juurde saatis.
    Oii seda nuttu ja hala, et miks me peame maaale minema ja et.miks ei.või linna/Tartusse siis/ jääda..
    Elan nüüd Tallinnas korteris ja igatsen vanaema maja , suuuuurt hoovi ja Lõuna-Eesti künklikke külavahe teid, kus rattaga sai sõidetud.. Annaks enda noorele minale tappa.vingumise eest praegu!
    Ja annaks viimase sendi, et saaks maal tunde muru niita, õhtuti teed vms trepil.juua ning linnulaulu kuulata ja lihtsalt looduses olla..

    1. Henry

      30.08.2019 at 16:04

      mõistan täielikult, mida räägid. Ka mina mäletan kõike seda ilu ja kogemist, mis lapsepõlvest meenub. Kui saaks aega vaid tagasi kerida…

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga