Inimkatse: Autovabanädal

Mina ja Liisa tegime midagi, mida vist ükski inimene veel suutnud ei ole. Kui te tänasest kutsuksite mind poolnaljatledes Bear Gryllsiks (sees on SEE mees), siis oleks see peaaegu õigustatud, sest ma ei usu ,et uriini joomine ja surnud kaamli õõnsustes magamine eriti palju raskem oleks, kui terve nädal autota olla. Nimelt me panime end #Kogumispäeviku raames proovile ja seadsime eesmärgiks olla terve nädala autovaba! Mitte kordagi sõita autoga ja leida endale transpordiks teisi lahendusi. Kindlasti on mõni tagajalgadel, et “mis mõttes pole keegi seda kunagi suutnud? Mina teen seda igal nädalal!”. Ok, võib olla on siiski mõni inimene suutnud…

Tegelikult kasvasin ka mina üles peres, kus polnud autot. Ka oli meil kunagi maal naaber, kes jalutas iga paari päeva tagant poodi, mis asus 5km kaugusel ja ta nägi ka 65selt selja tagant vaates välja nagu 25. Seda suurem oli ehmatus, kui ma taipasin, et mul tekkisid just pähe nurjatud mõtted 65-aastase prouaga seoses, olles ise 14. Aga autoga harjudes, on see muutus nii suur ja see puudutab kõike- alates füüsilisest pingutusest, lõpetades ajaplaneerimisega.

Minu nädal kestis peaaegu nädala. Umbes kümme tundi jäi puudu. Alustasin pühapäeval ja lõpetasin järgmise nädala laupäeval. Mul polnud valikut. Esileedi teatas, et hommikul on lastel jooksuvõistlus ja kui mina tahan hommikul kaks tundi varem vihmaga teele asuda, siis palun väga. Tõepoolest, kodust kesklinna bussiga minek võtab umbes 35 minutit. Kuid võistlus ei toimunud kesklinnas, vaid Tartu lauluväljaku juures. Eksperdina ma nüüd tean, et sinna sõidab kord tunnis buss 16, kuid lähedal saab ka bussidega 6, 8 ja 16A. Koos ootamistega oleks sellele reisile kulunud umbes 1,5-2 tundi. Autoga startisime kell 10.35 ja hoolimata ummikust võistluspaiga juures, olime kohal enne kella 11.

Ütlesin, et tõstku finišis võidukalt käed üles, aga see näeb pigem välja nagu pangaröövel, kes politsei käsklusele allub

Ehk igale poole, kuhu autota minna tarvis, on vaja teha plaan, sest sinuga ei arvesta keegi, vaid sina pead alluma teiste reeglitele, mis muutiski selle minu jaoks sedavõrd raskesti talutavaks. Kui sa bussile hiljaks jääd, siis ei vahi bussijuht närviliselt kella, et mind ära oodata, vaid külma südamega sulgeb uksed ja sõidab graafikujärgselt edasi. Mida ma tahan lisaks öelda on see, et Tartus on häbematult kitsad teed liikluse kohta, sest ilmselgelt peaks ka Tartus olema rohkem bussiradu, sest bussid passivad täpselt samamoodi ummikutes nagu autod ja tiheda liiklusega olukorras peaks busside eelis selgelt välja tulema, aga ei tule.

Lisaks otsisime me garaažist välja rattad ja rattakäru, millega lapsed sappa haakida. Et ennetada küsimusi, siis valik sai kunagi tehtud Nordic Cabi kasuks, sest me ei näinud ühtegi teist, mis mahutaks kolme last (oli eelnevalt ka Thule oma). Pluss on seda väga lihtne nii kokku panna, et mahub vabalt iga auto pagasiruumi. Varasemalt kasutasime seda intensiivselt ka kui jalutuskäru, kuid nüüdseks on lapsed juba piisavalt suured, et ise vahemaid maha kõndida. 

Foto: Oliver Tomson

Kuid rattaga harjumine võtab igal kevadel koledasti aega. Paar minutit sadulas ja ma ei tundnud enam oma tagumikku. Katsusin käega ja see oli täiesti alles (kurat!), aga ma ei tea, mille see sadul kinni vajutab, et alguses sureb tagumik ära ja varsti on ka suus juba sadula maitse. Lihtsalt nii valusaks tõmbab. See ebamugavus läheb loomulikult ajaga vähemaks. Aga need esimesed sõidud alati.. uhh.

Tahaks tänada ka oma ema ja abivalmeid naabreid, keda me isegi paluma ei pidanud, vaid helistasid mulle ise poest, et ega meil midagi tarvis pole. Sellisel hetkel pühid pisara ja oled segaduses, et mida ma nii õigesti teinud olen, et inimesed ise nii kaasa elavad.

Kuid peamine liiklusvahend oli meil sel nädalal jalgsi liikumine. Kuna suurem šoping sai tehtud väljakutsele eelnenud ajal, siis nädala jooksul oli poest tarvis vaid nipet-näpet. Ehk minu kulutused transpordile sel kuul ei vähenenud mitte 10%, vaid 25%. Kui meil kulub tavaliselt kütusele ja muudele autoga seotud kulutustele umbes 200 eurot kuus, siis 50 eurot on kenasti kokku hoitud. Laupäeval istusin Citroeni juhiistmele, silitasin rooli, meelitasin käigukangi, hingasin sisse veel tuntavat “uue auto lõhna” ja lubasin valjuhäälselt, et ma ei võta mitte kunagi teda enam iseenesestmõistetavalt. Kui Esileedi oleks sel hetkel armukadedaks muutunud, oleks see olnud õigustatud. 

Berlingo rahvast täis
Foto: Oliver Tomson

Kokkuvõtteks: autota on võimalik. Eriti, kui sa elad tihedalt asustatud piirkonnas. Kui me oleksime teinud autovabanädalat meie vanas kodus, kus 300 meetri raadiuses asus kolm suurt toidupoodi, Raekoda oli 15 minuti kiire kõnni kaugusel ja bussi peatus üle tee maja ees, oleks see nädal olnud nagu lumme lasta. Kuid elades tähtsatest elementidest sedavõrd kaugel, vajas see suurt planeerimist ja palju aega. Jumal tänatud, et see nädal lõpuks läbi sai. Enam ei kontrolli minu elu mitte keegi!… Ok, peale Esileedi, mitte keegi!

Tähelepanek: autoga sõites on ka riietumine lihtsam. Sa lihtsalt viskad midagi koduriietele peale. Plätad, lühikesed püksid ja dressikas peale, on mu kõige tavalisem kiire poeringi riietus. Kui sa pead arvestama, et keset tühermaad tuleb bussi oodata, bussis loksuda, vastu vihmast läbi ligunenud inimesi liibuda (see juhtub siis, kui bussis on palju inimesi. Kui bussis on vaid üks inimene lisaks, siis on see ahistamine), bussipeatusest sihtkohta vantsima ja siis veel sama retk tagasi ette võtta… võeh. Tundub uskumatuna, et oma elust esimesed 21 aastat ei olnud ka meie peres autot. Kuid samas me ka elasime kesklinnas.

Kas teie seas on olnud mõni autoinimene, kes on olnud sunnitud mingi aja autota läbi ajama (avarii, remont vms), siis mis transpordiga asendasite ja kui kauaks?

Kommentaarid

“Inimkatse: Autovabanädal” on saanud 6 vastust

  1. H2 ütleb:

    Kunagi kui ma veel tööl käisin (väga ammu) ja miskil kahtlasel põhjusel mu mees ka koduriigis (isegi kodulinnas) tööl käis, siis juhtus tihti, et tema läks hommikul kell 6 tööle ja mina pidin kell 9 jalgsi minema. Sest mu töökoht asus 2km lähemal. Otse minnes oli mu teekond u 1,7km. Aga kuna me elame sellises kohas, kus iga 100m peale on mingi mägi või org, siis tundus see teekond nagu 17km. Alati tööle jõudes olin ma väsinu ja higine ja oleks tahtnud töölehakkamise asemel magama heita. Õnneks ma enam ei tööta. Ja kui kunagi lähengi tööle, siis nüüd me elame linnast väljas ja saan alati oma kalli Škodaga roolida 🙂

    • Henry ütleb:

      Ma töötasin Iirimaal sellises kohas, et tööle minek oli kilomeeter tõusu. Ainuke hea osa sellest oli hilisem kojuminek mäest alla.

  2. TN ütleb:

    Ma üldiselt pooldan igasugu võimalikult loodussäästlikke tegevusi, aga vat auto osas ei ole ma valmis järeleandisi tegema. Pidevalt imestatakse, et näe, elavad linna piirkonnas, aga peres mitu autot. Kiputakse justkui unustama, et mina ja mees oleme eraldi inimesed eraldi käimiste ja tegemistega. Tööle sõidan bussiga kuskil tunnikese. Autoga max 20 min. Tagasi peab ka veel saama. Ja siis trenni. Ja lõunasöök tööle kaasa. Lõpuks matkad mööda linna nagu koormaeesel oma kolme kotiga, õlad valusad ja jalad eesti ilusast suveilmast läbi ligunenud. Kui auto remondis on, siis katsume ühe autoga hakkama saada või laename kelleltki teise auto või sõidame taksoga või rendime Elmo. Buss on küll viimane võimalus.

    • Henry ütleb:

      autoga saab ka paremaid valikuid teha. Ei peagi loobuma. OSta säästlikum auto või alternatiivse jõuallikaga jms. Ma neid Elmo autosid ikka laadijate juures näen. Et ikka siis renditakse 🙂

  3. Anett ütleb:

    Ma jalutan hommikuti lastega lasteaeda 1,5km. Aega kulub 10-15min. Pidevalt tullakse küsima, et issand, iga ilmaga jalutate, kas teil autot pole või. On isegi ütlema tuldud, et vaesed lapsed, jalutavad tuisuga,ninad punased. Jah, mul ei ole juhilube, aga peres auto olemas. Suurem poetiir kord nädalas, kui vaja, liigun bussiga/rattaga/jalgsi. Meil muidugi korralik infrastruktuur, bussid käivad tihti (Viimsi). Kuskil maal elades oleks ammu load teinud 🙂

  4. H ütleb:

    Me loobusime täitsa vabatahtlikult autost, sest kasutame seda vähe. Elame mägises piirkonnas (mitte Eestis st :D) keskmise suurusega linnas. Enamasti liigume jalgsi, joostes, suuskade/ või rattaga. Bussi kasutame üli-üliharva. Lapsi veame rattatreileris, nii saab ka pikemaid, kuni 100 km sõite kenasti teha. Vanem laps (4a) jaksab ise pikalt kõndida ja rattaga sõita, mitte küll üle 15 km. Poes käime matkaseljakotiga ja teeme suurema poetiiru kord nädalas. Päevane kilometraaž tuleb 10-25 km (ikka tempokalt, mitte venides). Trenni eraldi ei peagi tegema.
    Plussiks on see, et mina olen saavutanud maratonivormi, mees oli juba varem heas vormis. Raha hoiab ka kenasti kokku.
    Miinused? Pole seni avastanud neid 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…