Esileedi tegi Ott Kiivikasele pähe!

Postitus valmis koostöös Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumiga

“Tulge meile muuseumisse külla!” on vist üldse viimane asi, mida ma oleksin oodanud, et öeldakse perele, mis kubiseb süüdimatutest röövlitest. Ok, nad pole süüdimatud. Nad alluvad päris hästi röögatustele, aga muuseumis sa ju ei röögata. Muuseum on ju nagu raamatukogu. Ma isegi ei tea miks. Kõik mälestused mis mul lapsepõlvest muuseumites käimistega meenuvad, on olnud imevaiksed. Vahel on kuulda mõne kuraatori kaugusest kostuvaid samme ja külastajate vaikset jutukõminat, kuid see on ka kõik. Minu lapsed ei sosista. Mulle tundub üldse, et neil puudub igasugune sisemine valjuseregulaator. “Issi, onju kakat ei tohi süüa” hüüatas paar päeva tagasi Piiga, kui ma samal ajal ühte ärikõnet tegin.

Kuid ometi leidub maailmas optimiste, kes arvavad, et minu lapsed on selleks valmis. Nimelt nemad polevat tavaline muuseum ja kõige näppimine, katsumine ja testimine on vastupidi tervitatav. Mulle meeldis väiksena tohutult zooloogia muuseum ja seal tohtis näppida ainsa asjana ühte pulti, kus olid nupud linnunimedega ja kui sa nupule vajutasid, süttis väljapanekul vastava linnu juures roheline tuluke. Muud puutuda ei tohtinud. Aga Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum ainult itsitas selle heietuse peale ja palus kohale tulla, et ise veenduda.

Möödunud nädalal me päral seal olimegi. Ma ei tahtnud laste ootusi liiga kõrgele ajada, seega ei seletanud ma neile kodus ka täpselt, mis asi on muuseum ja ütlesin lihtsalt, et ärge puutuge midagi. Ma tean, et öeldi, et tohib, aga nad ei ole kohtunud minu lastega. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga Vennasel on kogu aeg käed šokolaadised, Piiga pole oma kolme eluaasta jooksul söönud ühtegi toidukorda nii, et ta oma joogitopsi ümber ei aja. Ma ei arvanud, et ma suudan sellist asja kunagi öelda, aga Noorsand on ainuke, keda ma usaldaksin. Aasta tagasi poleks ma seda kindlasti julgenud öelda.

Joped ära pandud, vetsus käidud, hakkasime me muuseumi avastama. Juba esimese saali juures võisin ma aru saada – see ei ole tavaline muuseum. See on pigem nagu spordielamuskeskus. Olin just jõudnud öelda kaksikutele ja mõistlikule Noorsandile, et ärge midagi puutuge, kui nad järgmisel hetkel nurga taha kadunud olid ja jalgpalli taga ajasid. Esimene reaktsioon oli ehmatus, et äkki on see mingi tähtis pall, millega Ronaldo Eestile värava lõi vms. Kuid neid palle oli seal mitmeid ja kõik olid mängimiseks. Neil oligi väravaga jalgpalliplats sinna tehtud. 

Samas ruumis oli agregaat, kus sai 30 sekundi jooksul panna proovile enda reaktsioonikiirus. Flegmaatilisele Esileedile vastast ei olnud. Veelgi enam – seal olid ka kuulsate sportlaste tulemused ja mul on uhke tunne, et minu abikaasa on kiiremate refleksidega kui Ott Kiivikas! Esileedi sai 35 vs Oti 32 tabamuse tulemus. Mul on kohe täiesti uut moodi austus Esileedi vastu!

Ka sai ennast katsetada spordikommentaatorina mängule päris kommentaari peale lugedes ja anda mängujärgset intervjuud. Teha pilti erinevatel spordiareenidel. Me taipasime alles hiljem, kuidas see värk seal töötab ja endale pilte ei teinud. Aga kogu oma kommentaari ja pildid koos videotega saab lasta endale e-mailile saata, kui sisestada piletinumber.

Siis avastati pallimeri, kus me eriti kaua aega veetma olime sunnitud. Kõrval oli kohe ka korvpalliväljak, kus ma näitasin Esileedile, mis puust ma tehtud olen. Ei ole väga heast vist. Aastaid ei ole korvpalli kätte võtnud ja ka Esileedi ees sabalehvitamine ei tulnud väga hästi välja. Vabaviskel sain rõngale siiski pihta. Mõnel korral. Vana kergejõustiklane Esileedi näitas samas ruumis enda hüppevõimet. Selleks oli lakke riputatud ketid märgistega ja oli võimalus proovida, kui kõrge märgiseni sa küündid. Esileedi suutis mind üllatada, sest ta ulatas tõesti kõrgele. Kuid seda peamiselt seetõttu, et tal on ebaproportsionaalselt pikad käed. Kui me aeglustusega videot vaatasime, siis kerkis ta maast umbes 13cm. Naersime koos.

Teisel korrusel oli palju pühendatud motospordile, raskejõustikule ja maadlusele. Teisel korrusel oli tõesti paari väljapaneku juures silt, et ära puutu. Seda just raskejõustiku tehnika juures. Arvatavasti selleks, et keegi jõujuurikas, kes selle raskuse üles suudab vinnata, seda läbi põranda esimesele korrusele ei kukutaks. Oli ka lava, kuhu tohtis peale minna ja teha endast korralik retropilt sangpommiga või vanaaegse kangiga.

Kuid siis jõudsime ka poiste lemmiktoani, mis oli pühendatud autorallile. Seal sai vahetada ratast, et näha kui osav keegi selles on, sai istuda Ott Tänaku kaardilugejana- kiiver peas ja ekraanilt auto seestvaatega pilti nähes. Ja hämaras toas sai ise rallit sõita! Selleks oli seal rool, ralliiste ja seinasuurune ekraan, kus sai siis end rallis proovile panna. Kõik proovisid. Esileedi ka. Kuidas ta nii vähe avariisid päris elus teinud on, jääb mulle müstikaks. Õigemini see, et ta nii vähe neid teinud on, on väikest viisi ime.

Noorsandi stiilinäide, kuidaspidi kiiver pähe käib

Alles alla esimesele korrusele tagasi jõudes avastasime me ühe ruumi veel, milleks oli veel üks jalgpalliplats, mis oli kaetud kunstmuruga ning mõlemas otsas oli värav. Väikestele lastele ideaalne, kus mingi matš maha pidada. Kuid nagu ma aru sain, oli see mõeldud lisaks ka suurtele, sest seal on peetud inimlauajalgpalli turniiri, kus nagu lauajalgpalliski, hoiavad inimesed torust kinni ja koha pealt lahkuda ei tohi. Ma googeldasin, et näha, kuidas see välja näeb. Vot see on sport, kus ma hea oleksin – ma kataksin oma laiusega päris palju ära ja mis eriti positiivne – jooksma ei peagi.

Meil kulus muuseumis natuke alla kolme tunni. Loomulikult ei plaaninud ma seal nii pikalt veeta ja kui me oleksime võtnud eesmärgiks märgata kõiki detaile ning väljapanekuid, mida seal pakkuda, oleks meil läinud veelgi kauem. Näiteks saab seal vaadata erinevate spordikuulsuste jalanumbreid ja enda omaga kõrvutada. Võrrelda enda enda siruulatust võrkpallur Mart Naabriga jpm. Isegi Esileedi oma pea põlvedeni ulatuvate kätega, ei suutnud ligilähedalegi jõuda. Täiesti eraldi väljapanek oli tehtud Kaunase Žalgirisele, mis avaldas mulle ehk kõige enamgi muljet.

Piiga: “Mm, šokolaadimedalid!”

Mul tekkis kohe mõtteid, et see muuseum oleks ka suurepärane koht, kus veeta tunnike poissmeeste õhtust, või kus pulmarong võiks peatuse teha, sest seal on nii palju asju, kus peigmees proovile panna – reaktsioonikiirus, rattavahetus, korvpallivisked, jalgpalli täpsus, spordikommentaar, kõrgushüpe, rallietapi läbimine jpm. Lastele oli see väga suur elamus ja sealt lahkudes ning lähedal asuvas Itaalia restoranis maha istudes, jõuti järeldusele, et me peaks iga nädal seal käima hakkama. Tore, et muuseum teeb seda, mida ta tegema peab – tutvustab sporti ja mitte ainult teoorias, vaid ka otseselt praktikas. Kuna seda saab rentida ka sünnipäevadeks, siis järgmise aasta Noorsandi peopaik on vist otsustatud. Kui te ei ole seal veel käinud, siis kindlasti soovitan. Hariv ja lõbus.

Loodan, et sain selle positiivse emotsiooni, mis me sellest päevast saime ka teile edasi anda ja mul on voli loosida välja kolm Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi perepiletit. Selleks jäta kommentaar, kui teie peaksite valima oma pere lemmikuima spordiala, siis mis see oleks? Võite kommenteerida nii siia kui Facebooki. Loosin esmaspäeval.

Kommentaarid

“Esileedi tegi Ott Kiivikasele pähe!” on saanud 35 vastust

  1. Birgit ütleb:

    Meie pere lemmiksport on ilmselt õhupallikõksimine.

  2. sline ütleb:

    Meil on jalgpall esimesel kohal ja korvpall teisel 🙂

  3. Helena ütleb:

    Meie perele meeldib kõige enam jalgpall 🙂

  4. Mari ütleb:

    Meie pere lemmik sport oleks vast jalgrattaga sõitmine 😀

  5. Kaisa ütleb:

    Lemmik spordialaks on rattasõit. Sõidan küll hobikorras kuid see on minu jaoks väga lõõgastav tegevus.

  6. Marina ütleb:

    Kahtlemata motosport

  7. Küllikki ütleb:

    Meie pere lemmik on kindlasti ralli!

  8. Piret ütleb:

    Elame agaralt kaasa laskesuusatamisele, kergejõustikule ja jäähokile.

    • Merle ütleb:

      Meie poiste lemmik on ralli.

      • Mariann ütleb:

        Meie pere lemmik on korvpall ja ralli.

        Me käisime paar nädalat tagasi spordimuuseumis. Läksime zalgirise näituse pärast ja olime meeldivalt üllatunud kõige muu osas. Plaanis oli seal olla tunnike aga kulus 2,5h

  9. Hmmmm…ilmselt…lumelauad ja mäesuusad ja rulad meesperel. Ma rohkem metsas jalutaja. Seegi sport.

  10. Erika ütleb:

    Meile meeldib jalgpall ja rallisport 🙂

  11. Monika ütleb:

    Ujumine.. Või pigem sulistamine orjenteerumine seenemetsas läheb ka väga peale.

  12. piret ütleb:

    üsna võrdselt korvpall ja sulgpall 🙂

  13. Eve ütleb:

    Vaieldamatult jalgpall (peres ka tõsine mängija olemas lisaks kaasaelajatele), telekavas järgnevad võrdsetel posutsioonidel ralli , võrkpall ja tennis.
    Väljaspool tugitooli käib terve pere spordiklubis treenimas. Tänaseks olen mina ainuke, kes talvel mägedesse ei kipu, aga rattaga sõidame kõik. No ja siis rulluisutamine, jooks ja kepikõnd ka veel, mis pereliikmete vahel ära jagunevad.

  14. moonika ütleb:

    jpoksmine

    • Liisa ütleb:

      Ohh lahe koht!
      Ma ei oska otsustada kumb, kas jalgpall või rattasõit. Ma kardan, et keegi ei tea

  15. Hanna-Liisa Roosileht ütleb:

    Korvpall

  16. sylva ütleb:

    Motosport on lemmik

  17. Birgit ütleb:

    Meie peres on neid lemmik spordialasid niii palju. Kindlasti lauatennis, tennis, korvpall, suusatamine, uisutamine, rattasõit jms.
    Põhimõtteliselt teeme me kôike
    Sinna spordimuuseumisse tahaks oma kolme põnniga minna kûll, tundub väga äge

  18. Kaie Loorits ütleb:

    No ikka jalgpall!

  19. Reele ütleb:

    Väiksematele meeldib ikka see nn õhupallikõkksimine, suurematele suusatamine

  20. Merli ütleb:

    Meie pere lemmik on jalgrattasõit. 🙂

  21. Helena ütleb:

    Meie peres lemmik spordiala korvpall , nii abikaasa kui ka tütar mängivad 😉

  22. Karin ütleb:

    Meie pere lemmik ralli ja korvpall. Nimelt laps ralli (drifti soitja) ja mees kodune korvpalli fann.

  23. Kristi ütleb:

    Hetkel lemmik discgolf!

  24. Mirjam ütleb:

    No meil vaieldamatu lemmik kiiking, aga suure au sees on ka võrkpall.

  25. Piret ütleb:

    Rattasõit on vast selline, mis on nii lõõgastav kui ka treeninguks hea! 🙂

  26. Cätlin ütleb:

    Lemmik on kindlalt ralli.

  27. Kadri ütleb:

    See on super koht! Meie pere on aktiivselt ja passiivselt Ott Tänakule kaasa elanud.
    Tänan humoorika kokkuvõtte eest

  28. Karin ütleb:

    Meie tegeleme paberlennukite kauguslennuga 🙂

  29. C ütleb:

    Korvpall!

  30. K ütleb:

    No lausa võimatu on ühte kindlat ala välja valida…aga alati elame kaasa jalgpallile ja rallile

  31. Merili ütleb:

    Me elukaaslasega mõlemad eelistame pigem jõusaalis käimist muule spordile, aga päris spordialadest siis pigem sulgpall või võrkpall 🙂 Aga muuseum tundub küll super huvitav! Kui loosi isegi ei võida, siis võtame mingi hetk ise sammud sinna poole

  32. Kristiina ütleb:

    Lemmikspordiala on võrkpall

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…