Mehed, kes te teist korda abiellute! Mis teil esimesel korral arusaamatuks jäi?

16.01.2019

Facebookis ringleb nali, mis ütleb: “Teie, mehed, kes te teist korda abiellute! Mis teil esimesel korral arusaamatuks jäi?” Ma isegi laikisin seda nalja, sest abielu on kõige parem ja kõige frustreerivam asi, mis ma kunagi teinud olen. 

Kujuta ette, et sa lähed kusagile olemisele ja seal pannakse inimesed kahe kaupa tubadesse. Satud kellegagi kokku, kes tundub tore, aga mingi paari päeva pärast ei olegi ta nii tore – mingid veidrused hakkavad häirima ja sul on nüüd kolm valikut – paluda end teise tuppa vahetada, kannatada, sest varsti saab laager nagunii läbi, või teha kõige hirmutavamat – rääkida probleemist toakaaslasega. 

Sama asi on abieluga. On olemas ükssarvi, kes ei tülitse, kes armastavad enda paarilise juures kõike, jumaldavad pinda, millel teine kõnnib ja siis on ülejäänud 7,5 miljardit inimest. Mina langen sinna ülejäänud inimeste sekka. Kui meie vahel valitseksid vaid olme asjadest tulenevad emotsioonid, oleks ma juba ammu välja kolinud. Kuid kuna kõike seob ka armastus teise inimese vastu (pluss on maja Esileedi nimel), siis on ka need negatiivsed emotsioonid lihsalt justkui vajalik osa millestki olulisemast kui tujud, mis üle käivad.

Kas mind häirivad asjad Esileedi juures? Jep! Kas ka minul on omadusi mis Esileedile vastukarva? Oojaa! Me oleme mõlemad enda eripäradega ja meie elud ei sulandu kokku nagu küünlavaha, vaid meie elu on nagu pusle, kus me sobitame üksteise veidruseid teineteise ellu ja ja kui alguses tundub, et see tükk ei sobi siia, siis ühel hetkel saad aru, et see kõik vajab lihtsalt väikest muudatust ja kõik on jälle tervik. Koos selle veidrusega. 

Näiteks ma ei talu kui keegi minu juuresolekul küüsi viilib. Esileedi seevastu ei saa aru, kuidas see kedagi häirida saab. Isegi mõte, et keegi libistab viili üle konarliku küüne serva, ajab mul turjal karvad püsti. Kuid me oleme sellele leidnud lahenduse, mis pidavat sobima kõigile – kui mulle ei meeldi, lähen ma lihtsalt toast ära. Ma pole veel aru saanud, kuidas see lahendus mulle sobib, aga ma usaldan Esileedit. Ta on selles suhte asjas osav.

Ka käib ta kodust hästi palju ära. Väidetavalt koolitustel. Loomulikult ei ole see minu jaoks sobivaim lahendus, sest mida vähem on Esileedi kodus, seda rohkem olen ma sunnitud lapsi valvama ja kolme lapse jaoks jääb kahest silmast väheseks. Kuid Esileedi ütles, et me olla sellest rääkinud ja ma olla teda ise julgustanud seda kõike ette võtma. Ma küll ei mäleta ühtegi selleteemalist vestlust, aga Esileedi pani käed puusa ja küsis, kas ma nimetan teda valetajaks. Ma võin julge tunduda, aga kui Esileedi juba käed puusa paneb, siis on targem kõik omaks võtta.

Samuti ajab mind hulluks see, et Esileedi ei pane kunagi võtmeid õigele kohale. Me tegime isegi kokkuleppe peale ehmatust, kus me otsisime terve maja läbi, et autovõtit leida ja lõpuks leidsime ka, et alates nüüdsest paneme võtmed alati oma koha peale. Ja see kokkulepe kestis. Umbes kümme tundi. Sellest üheksa me magasime. Hommikul tuli mul siiski taas Esileedi jope taskutes sobrada ja Esileedi ütles vabanduseks vaid “Ups”.

See nimekiri on loomulikult palju pikem, sest Esileedi ei ole mina. Ta teeb asju omamoodi ja nii nagu ta alati ise harjunud on. Mul on ju põhimõtteliselt samad kolm valikut nagu teises näites – minema jalutada, kannatada ära kuni lapsed 18 saavad, või mis kõige hullem- rääkida. Ja nii me räägimegi Esileediga asjadest, mis meid häirivad, sest ajalgu on näidanud, et kui on miski, mis häirib ja sellest mitte rääkida, on sel komme kasvama hakata. Ja kuigi on asju, mis ka peale rääkimist ei muutu, oled sa enda rahulolematusest kurtnud ja teine pool on nüüd teadlik, et probleem on olemas ja järgmine kord ei tulegi ette võtta pikka ja tüütut vestlust, vaid piisab “Mäletad, me rääkisime sellest?”

Kuid kas selline pidev teise inimeste veidrustega arvetamine ei ole väsitav? Ütleme nii, et ma valin probleemidega suhte iga kell enne täiuslikku suhet. Suhe peab minu silmis pakkuma emotsiooni äärmusest äärmusesse. Selleks, et nautida häid aegu, tuleb aeg-ajalt kogeda ka raskeid aegu. Kui sa ei tülitse, siis sa ka ei lepi ja kui sõita kogu aeg laineharjal, siis sa ei õpigi teist inimest tundma. Sa ei pea, sest kõik on hästi. Me uurime teise inimese mõtete ja tunnete kohta ju vaid siis kui ta on õnnetu. Kui ta on rõõmus kogu aeg ja on nõus iga sinu öeldud sõnaga ja väljapakutud ideega, siis pole midagi küsida. Mulle meeldib Esileedi põhimõttekindlus ja võitlusvaim. Nö tõrksa taltsutamine on palju rahuldust pakkuvam kui vagura talutamine. Kogu see emotsioonide virrvarr aga ei väsita mind, sest miski neist ei ole suur häiriv tegur, mis mulle totaalselt vastuvõetamatu oleks, vaid väikesed asjad, millega võib nii leppida kui ka mille vastu võidelda.

See eelnev pikk jutt inspireeritud sellest, et hiljuti oli kommentaar, et Esileedist ja suhtest ei räägi ma viimasel ajal pea üldse, et kas midagi on lahti? Omast arust ma küll räägin ja meil on kõik suurepärane. Ei ole lahku minemas. Ma isegi ütlesin talle, et kui peakski midagi juhtuma, et ma satun teda teis(t)e nais(t)ega petma, siis ta ei pea kunagi muretsema – ma tulen alati tagasi! See variant talle ei sobinud. Abielus tuleb ka teada, millest maksab rääkida ja millest mitte 😀

Meil on kõik korras!