Meie “äkki läheb vaja” asjad – a mida henry teeb?

Meie “äkki läheb vaja” asjad

10.01 2019

Kui me kunagi Esileediga enda isiklikku korterisse kolisime, oli see võrreldes meie üürikoduga nagu palee – nii suur ja nii palju ruumi. Ma olen alati pooldanud minimalistlikke sisustuslahendusi. Palju ruumi ja rohkelt õhku. Ei meeldi kui on palju taimi või nipsasjakesi, mis tolmu koguvad. Heledad toonid, vähe asju. Leppisime kokku, et selliseks me kodu ka jääb, sest ka Esileedi oli nõus, et kodu, kui asju pole laokil, on kõige ilusam.

Sellest on möödas pea üksteist aastat kui me ahhetavalt oma ruumikat ja tühja kodu imetlesime. Nüüd on mul hirm toas aevastadagi, sest on oht, et midagi kukub pähe. Meil on kõike nii palju. Lastega, kel on ostmisnäljas vanavanemad, on see vist paratamatu, et kodu mattub kõikmõeldavate mänguasjade alla. Sellele oleme vaevaliselt suutnud õnneks piduri panna. Meie vanemad peavad nüüd enne meilt luba küsima kui nad lastele midagi toovad. Aeg-ajalt oleme me ikka salakaupa avastanud, mida keegi (99,99% kordadest minu ema) mantlihõlma varjus lastele smuugeldada üritab, aga õnneks pole asi enam nii hull.

Kuid lisaks laste mänguasjadele on kõik kohad täis kraami, mida ma ei kasuta. Samas ei viska ka ära, sest võib-olla kunagi läheb äkki vaja. Võtsin siiski end paar päeva tagasi kokku ja korrastasin hulga sahtleid, mida ma enda asjade hoiustamiseks kasutan. Täpsemalt oli sahtleid neli ja ka kraami, mis ma sealt leidsin, jaotasin ma neljaks – vajalikud asjad; kas ikka on vajalikud asjad? Esileedi asjad; prügi.

Esileedil on üldse komme enda kraamiga minu asjade sees laiutada. Ma sain pea terve sahtlitäie tema kraami, mis mingil imekomble minu asjade vahele imbunud on. See on nii tüütu! Isegi t-särgi virnast särki välja koukides ei ole ma kunagi kindel, kas see pluus on minu või Esileedi oma ja mul tuleb see lahti võtta. Kui see on minu särgist 3 korda väiksem, sädelevate litritega, vinge v-kaelusega ja rangelt kehasse lõikega, siis see on… siis see on mingi gei-mehe peoriietus ja ma ei oska kuidagi seletada, kuidas see minu riidehunnikusse sai. Kuid kui see särk on minu omast 3 korda väiksem ja hoopis teise lõikega, siis on taas Esileedi julmalt oma särgi minu hunnikusse surunud ja kui ma kurdan seda suurt muret enda hingelt, siis saan vastuseks, et “aga pane siis see minu asjade juurde!” See pole sama! See peaks olema MINU virn.

Sama asi on tal failidega. Mul on arvutis umbes neli kausta, mille pealkirjaks on Esileedi nimi ja ma ei tohi neid ära kustutada, sest esiteks äkki tal läheb neid kunagi vaja ja teiseks sellepärast, et need on tema omad.

Tagasi teema juurde. Kõige rohkem kraami läks just sellesse “Kas on ikka vajalikud asjad?” sahtlisse. Mul on seal umbes 10 mälupulka, mis on ajale jalgu jäämas, aga ma ei saa ära visata, sest äkki läheb vaja? Mul on seal mitu pulsikella, mis on kõik täiesti töökorras, aga mul on ainult kaks kätt ja kui ma isegi mingil veidral põhjusel kannaks kummalgi käel ühte kella, jääks paar tükki ikka sahtlisse enda korda ootama. Mul on terve minigrip kotitäis neid kummist otsakesi, mis käivad kõrvaklappide külge, mis kõrva sisse käivad. Mulle piisaks ju tegelikult kahest, aga ei – pealegi palju see kotike ikka ruumi võtab? Las ootab oma aega. Ja palju muud mõttetut kraami.

Ma tegin kunagi Esileedile ettepaneku, et teeks köögis nii, kuna kõik köögikapid on täis karbikesi, mida me mitte kunagi ei kasuta, siis saaks lahti neist, mis aasta jooksul kordagi kasutust ei leia. Meil tuleb Tupperware kausikesi, mille kaaned teadmata kadunud on, igast avausest välja. Aga me ei ole neid ära visanud, sest äkki läheb kunagi vaja ja teiseks .. Tupperware, kamoon! Keegi ei viska Tupperwaret ära. Sel on ju eluaegne garantii!

Meil on suur hulk raamatuid, milleni me mitte kunagi ei jõua. Mina olen kokaraamatute maniakk aga ka neid on aastatega kogunenud nii palju, et see riiul, mis nende ladustamiseks mõeldud on, on ammu täis ja mis veelgi olulisem – me ei kasuta neid pea mitte kunagi. Kui ma mingit retsepti otsin, siis 99% ajast teen ma seda internetist. Mul on kontoris kaks juhtmega hiirt, sest no äkki läheb vaja. Kui bluetoothiga hiirel patareid tühjaks saavad vms. Ma isegi ei kasuta bluetoothiga hiirt. Läpaka kasutajana libistan ma sõrmega.

Kuid see aasta on nagu lubatud teistsugune. Sel aastal hakkan ma julmalt elimineerima kõike, mida me ise ei kasuta. Kujutan ette, kuidas Esileedi teisest toast juba hüüab: “Kas oma sangpomme ja teisi treeningvahendeid ka?”. Esiteks EI! Äkki läheb mul neid veel vaja.Teiseks, ouch! Kuigi ma mõtlesin selle Esileedi nipsaka vahemärkuse ise enda peas just välja, siis oli see temast ikka väga alatu.

Kuidas teil kodus lood on? Kui vaatate kriitilise pilguga üle, siis kas seda kraami, mis teil olemas on, aga tegelikult ju ei kasuta (kogu minu DVD kollektsioon), on seda palju? 

Eelmine postitus Järgmine postitus

13 kommentaari

  • Mariann

    10.01.2019 at 10:43

    Ma aegajalt eemaldan elamisest kõigi “võibolla” kunagi läheb vaja asju. Viimati koristasin kirjutuslaua sahtleid, üks sahtel oli mingiseid kaableid täis. Enamus lendas prügisse, sest mu abikaasa tõi välja hea pointi – isegi kui vaja on, siis pigem läheb ostab poest uue kui hakkab sahtlist otsima.

  • Ly

    10.01.2019 at 11:36

    Viskab minema kõik, mida ma tean, et lähi tulevikus vaja ei lähe ja pole ka siiamaani olnud vajadust end kiruda, polegi vaja läinud. Küll aga on mul hullus osta lastele mänguasju ja riideid ( pooli riideid ei jõua nad isegi mitte ära kanda).
    Ps:kui sul on mõnd head kokaraamatut ja oled nõus loobuma, anna teada, olen hull nende järgi, aga oma koju pole veel jõudnud midagi eriti muretseda. Ehk siis paar head kokaraamatut kuluks hädasti ära😉

  • A.

    10.01.2019 at 11:45

    Kuna ees on kolimine, siis on olnud seda sorteerimist üpris palju teha. Kasutut jama on välja ilmunud kottide viisi. Terved, korralikud ja kellelegi võibolla vajalikud asjad oleme viinud uuskasutuskonteinerisse ja kasutuskõlbmatu julmalt prügikasti.

  • Aska

    10.01.2019 at 12:08

    Ma olen ka viimasel ajal hakanud toa kaupa ette võtma ja jaotan kolme gruppi : 1. Vaja. 2. Prügi 3. Uuskasutuskeskus (olen ikka üsna mitu mitu kotitäit asju neile viinud).

  • Pille

    10.01.2019 at 18:52

    Mingiaeg kolisin nii palju, et spordikotti pidi kõik ära mahtuma, okei, paar kilekotti ka vb. Aga nüüd pea kaks aastat oma kodus ja lapsega, no..lapsega 🙂 aga üritan ikka iga paari kuu tagant ikka üle vaadata. Juba lapse asju üritan kontrolli all hoida. Üks suur mänguasjakast ja rohkem asju olla ei tohi, mis katki see ära.
    Enda riidekappi koristades ka ikka ja jälle viskan midagi ära, mehe asju ka (salaja) aga ta nkn pole aru saanud. Nipsasjakesed meeldivad aga neid vahetan vahelduvalt hooajale ja teised kappi. Ja ikka ja jälle koristades viskan ikka midagi ära.

  • Karin

    11.01.2019 at 08:45

    Minu poliitika on selline,et kui oma pool aastat vaja pole läinud siis ei lähe ka edaspidi. Kui läheb on ju poed ööpäevaringselt avatud ja defitsiitkaupa meil ei ole. Rõivastega täpselt sama lugu. Iga sügis vaatan lisaks suve riided ja jalanõud üle ning vastupidi ka talve asjadega. Kui ruumi pole kus midagi hoiustada ja saa ka misagi tekkida.

  • Pilleriin

    11.01.2019 at 12:35

    Oleme viimasel 6 aasta jooksul palju kolinud ja iga kolimisega on tekkinud kotte/kaste, kus on sees “äkki läheb vaja, väga vajalikud asjad”, kuid uues kohas ei ole neile kohta. Lõpuks on need asjad räänanud maale, kus ma suvel mitmel korral oma vanu asju tuustisin ja sortisin ning palju mõttetut ka minema viskasin. Aga kuidagi on ikkagi meil uues kohas panipaigas paar kotitäit sellist äkki-läheb-vaja kraami, mille jaoks meil tegelt kohta pole. Nt mingid vanad juhtmed, laadijad, terve hunnik mingeid cd-dvd plaate, mingid jubinad (äkki saab parandada) no tegelt kui praegu mõelda, täielik sodi. Peakski nädalavahetusel ette võtma ja vaatama, mis on tõesti vajalik, selle alles jätma ja ülejäänud kõik minema viskama.
    Ma ühest küljest ei kannata üldse korralagedust ja sellist mõttetute asjade kuhjamist, kuid teisest küljest ei suuda ma asju ära visata ja hoian neid alles 😀

  • Merit

    11.01.2019 at 13:17

    Minu vanemad on eluaegsed asjade kogujad ja lubasin iseendale, et mina küll asju koguma ei hakka. Nüüd, kui elame oma majas ja meil on 2 väikese vanusevahega last, siis neid asju ikka koguneb, a la stiilis, et selle saab ju kunagi veel pojale selga panna või et sellega hakkab ju poja hiljem mängima. Aeg ajalt ikka teen suurpuhastust ja viin kottide viisi asju (riideid, mänguasju) taaskasutuskeskusesse. Kõik kohad on ikkagi ASJU täis ja see ajab närvi küll. Nt uus tööriistakuur on täidetud batuudi, liumäe, liivakastimänguasjade, kiikude jms. Sul soovitan pulsikellad jms asjad panna mõistliku hinna eest müüki, Mallukas ju saab kenasti oma üleliigsetest asjadest lahti. Win-win nii Sulle kui asjade uuele omanikule 🙂

  • TN

    11.01.2019 at 22:49

    Aga need pulsikellad ja vidinad, mis on kasutuskõlblilkud, aga mida ikkagi ei kasuta, anna ära. Neile, kes seda ise endale lubada ei saa (Facebookis on näiteks võrratu grupp nimega Heategevus Eestis, kus iga maakonna kohta on ka üks vastutav isik, kes hädasolijate palveid vahendab ja ka kontrollib, et abi läheb tõesti õigesse kohta). Siis ei ummista need sinu kodu ja on ehk veidi lihtsam tervet ja töötavat asja ära anda, kuna sa tead, et see läheb õigesse kohta.

  • Yutulind

    17.01.2019 at 17:08

    kui viitsid, siis spunk.ee on tasuta asjade turg, muidu aga riiamäe taaskasutusse viska üle ukse neile, seal suur konteiner ukse juures kohe

  • ronja

    18.01.2019 at 12:28

    Mul põhimõte, mille pärandanud ka lastele edasi😛
    Kui ostad uue särgi, leiad kapist yhe vana, mis läheb kas kaltsuks, ära anda või maha myya..

    Väikelapsele uus mänguasi..koheselt mõni vanem ja juba ebahuvitav myyki või ära anda..

    jne.jne

    Teine nipp, mida kasutan..Paar korda kuus võan kilekoti ja sean eesmärgi see mööda maja ringi tuiates täis saada kõike mida kannatab ära visata, ära anda või maha myya..Mind meeletult asjad ahistavad, 7 inimest peres ja kõik on tosi minimaalne..

    Sisemine loob välise ja väline loob sisemuse 😉

  • Nimi

    19.02.2019 at 16:14

    Ma viskasin just nädalavahetusel hunniku cd ja dvd karpe minema, kõik sisud läksid sellisesse mappi:
    https://www.google.com/search?q=case+logic+cd&tbm=isch&ved=2ahUKEwiIlJ3U78fgAhUIwaYKHTTaAjMQ2-cCegQIABAC&oq=case+logic+cd&gs_l=mobile-gws-wiz-img.12..0i19l2.8724.9926..10977…0.0..1.237.836.0j4j1……0….1………0j0i30.R2MrrTk_vSY&ei=fgBsXIjdEoiCmwW0tIuYAw&bih=518&biw=360&client=ms-android-huawei&prmd=imvn&hl=et#imgrc=4H8H1LjQJAF6eM
    Ülihea lahendus+riiul ei ole ka enam dvd-dest värviline, muidugi osad jäid veel alles(lapse omad, mida ta puutuda ei lubanud), aga kohe kui 1 mapi veel juurde ostan, lähevad tema plaadid ka koheselt sinna.

  • Helena

    15.01.2020 at 10:24

    Ma ise suudan ENAM-VÄHEM asjad kontrolli all hoida. Kogu aeg on garderoobis üks kott, kuhu ma panen asju, mis lähevad taaskasutuskeskusse. Või on selle nimi nüüd uuskasutuskeskus. No vahet pole, teisele ringile saatmiseks. Kui täis saab, viin ära. Või viin siis, kui teine ka täis saab, sest ma ei viitsi sinna kunagi sõita. See selleks.
    Aga see, mis mu mehe asjadega toimub… õu gaad. KÕIK vanad augulised t-särgid tuleb alles hoida, sest neid saab garaažis kaltsuna kasutada. Millegi pärast see virn aga kuidagi ei kahane vaid kasvab ning millegi pärast ma ei näe, et ta neid kaltse garaažis kasutaks. Siis vanad cd-plaadid. Neid on umbes mitusada mitmes kastis, sest ta on it-inimene ja niisama ei saa neid ära visata, sest äkki on tundlik materjal peal või siis äkki kunagi läheb vaja. Ma tõesti kahtlen, ka win98 installiplaati ikka tänasel päeval läheb enam vaja. Kastitäis kõvakettaid. Ise ka tunnistab, et neid enam ei kasuta. Osad ei tööta. Aga kuna peal on tundlik materjal, siis ei saa ära visata. Aga kuna nad ei tööta, siis ei saa kontrollida, ka peal on tundlik materjal. Mul on endast nii kahju, sest ma pean nüüd elu lõpuni elama mittetöötavate kõvaketaste kastide keskel, selle asemel, et elutoas ilusa korstnajala kõrval tühjust nautida. Ei, ma vaatan elu lõpuni kasti, kus sees on mittetöötavad tundliku sisuga kõvakettad. Keldris on 7 suurt kasti vanade nõukaaegsete nõudega, sest kunagi läheb vaja. Sest pooli neist nõudest läkski vaja ühe korra 10 a tagasi, kui ema pidas oma juubelit. Äkki 10 a pärast peab jälle, siis on hea, kui nõud on olemas. Mis siis, et need kõik on kas liiga suured või väiksed ning kahvlid on alumiiniumist ja me kindlasti neid sellel juubelil ei kasutaks. Aga ära ei saa ka viia, sest need on vanaema pärand. Mu isa on samasugune. Selleks ma väikesest saadik ei kannatagi, kui asju on liiga palju. Ma ei hakka kirjutama, mida mu isa garaažist leidub, sest seda postitust ei jõuaks mitte keegi läbi lugeda.
    Aegajalt ma ikka teen vaikselt ettepaneku, et äkki viiks ära neid asju, mis on katki või ei kasuta – see solvunud pilk ja nördinud etteheide: sa tahad kõik minu asjad lihtsalt ära visata! (ärme sellest räägi, et enda asjad olen juba ammu ära viinud, selleks ma enda asju pidevalt ei saa rohkem ära visata, aga see on juba edasijõudnute tase, et seda mõista).

Vasta kommentaarileTühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.