Tegin algust projektiga: “MINA”

Nagu mu viimastest sotsiaalmeedia postitustest võib välja lugeda, siis mu mojo hakkab tagasi tulema. Pole Esileedit ja pole lapsi. Olen vaid mina ja minu mõtted ning see on mulle mõjunud väga hästi. Hirmutav on see, et nad tulevad homme tagasi ja kuigi ma igatsen neid väga, on mul natuke ka hirm, kuidas me edasi elama hakkame. Ma olen selle viie päevaga täielikult metsistunud. Kui keegi praegu mind näeks, siis ta tõenäoliselt ehmataks ära. Habetunud, karvane, viis päeva pesemata, kellegagi ei räägi, kellegagi ei arvesta…

Ok, pesemas ma ikka käin. Aga kuna mul pole autot olnud, siis ei ole ma ka juuksuris käia saanud ja seega on juba varsti nädal üle mu tavaliselt tsüklist, mis on iga 17-18 päeva tagant. Üritan reeglina käia natuke üle kahe nädala tagant. Kuid ma olen saanud ära teha palju muid asju, mida ma aina edasi lükkasin ja üks asi, millega ma algust tegin, on projekt nimega “MINA”.

Ehk ma hakkan endaga tegelema. Pühapäeval läbisin ma Allen Carri kaaluteemalise kursuse ja sellest on möödas juba pea kolm päeva ja mul läheb väga kenasti. Iga uus asi vajab harjumist, olgu see muutus positiivne või negatiivne, aga programmi kohaselt läheb mul kenasti. Ma ei hakka detailidesse langema, millele see meetod keskendub (võib-olla kunagi tulevikus), sest enne tahaks ma näha selle toimimist enda peal. Aga miskipärast on mul seekord tunne, et mul läheb väga hästi. Sest ega mul taganemisteed ka enam pole. Ma olen kõik munad siia korvi pannud, sest kui see töötab nii imeliselt suitsetajate puhul, siis miks ei peaks see toimima kaalu puhul. Kõik sõltuvused põhinevad hirmul.

Muide just hirm on see, miks ma alati neid alustamisi aina edasi lükkan. Hirm, et nagunii tuleb suurest hulgast asjadest loobuda. Hirm, et see saab olema raske katsumus. Hirm, et toidukorrad ei ole enam nauditavad. Ja just hirm on see, mis sunnib meid iseendale vabandusi otsima, miks see algusaeg aina edasi lükata – oh, ma teen seda siis, kui mul puhkus läbi saab. Mul tuleb kahe nädala pärast sünnipäev, kus ma nagunii kooki söön- ma alustan peale seda. Ma praegu ei saa seda ette võtta, sest mul on niigi nii palju asju teha. Hirm ebaõnnestumise ees sunnib meid seda alustamise päeva aina edasi lükkama.

Kuid nii palju võin rääkida, et meetodi üks oluline osa on mõista värske toidu olulisust. See ei sunni sulle värsket toitu peale, kuid ise analüüsides, mis toitu ma kõige enam oma naturaalsel moel naudin, siis tegelikult värske puuvili on minu valik number üks. Alati. Jahe arbuusiviil. Eile ostsin turult mustsõstart ja ma olin unustanud kui maitsvad nad on, kui sa selle suus katki hammustad ja selle magus sisu su keele peale valgub. Või kui sa lööd hambad küpsesse õuna ja selle mahlad sulle suhu jooksevad. Ma olin siin poetoitu süües täiesti kõrvale jätnud kogu värske, mida meile suvi pakub.

Ka liha armastan ja eile näiteks tegin oma suure rohelise muna peal midagi, mida ma kunagi varem teinud polnud. Ma suitsutasin ära ühe küüliku ja kanamaksa. Mõlemad said väga maitsvad. Eriti koos wokiga, mida ma juurde tegin. Ma pole varem taibanud, aga tomat sobib woki nagu rusikas ja ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud pole. Küülikuga on mul endal mõnus nostalgia, sest me kasvatasime ise maal küülikuid ja suitsuküülik oli iga peolaua põhitoit. Olen seda nülginud, puhastanud ja söönud.

Ma tegin endale inventuuri sellest, mida ma igapäevaselt söön ja ma tegin seal hulga korrektuure. Ma ei kavatse loobuda ühestki toidust, aga ma kavatsen edaspidi süüa võimalusel vaid oma lemmiktoite. Mida ma sellega silmas pean, on Allen Carri programmi põhine. See programm aitab mõista, mis on inimese lemmiktoidud, kui eemaldada sõltuvust tekitavad ained ja ajupesu. Ning ma tean, et ma olen neid elumuutvaid otsuseid varemgi korduvalt teinud ja tagasi auku kukkunud, kuid keda see huvitab. Oluline, et ma seekord õnnestuks, eks 🙂

Kuna ma räägin värskest, siis ma püüdsin tänaseks ka videot teha, kuidas ma püüan Pombeli smuutisid järgi teha, aga esiteks – selline katsetamine ilma lasteta, on miljon korda vähem lõbusam ja teiseks, kuna mul puudub auto, on mul keeruline ka koostisosi kokku koguda. Siiski ma kavatsen video teha siis, kui lapsed kodus on, et koos teha ja koos proovida.

See, et neid kodus pole, ei tähenda, et neil elu ei keeks. Lapsed elavad praegu oma senise elu kõige huvitavamat elu (eriti tihe sõnakordus sai). Iga päev võtab Esileedi ja ta õde kolm last kaasa ning käivad kohtades ja näitavad paiku, mida lapsed kunagi näinud pole. See pole eriti keeruline, sest kahe ja nelja aastased enamjaolt ei olegi eriti midagi näinud. Kuid piltidelt on näha kui põnevil nad on. Nad käisid vabaõhumuuseumis, Haapsalus, Nõmmel mingis põnevas pargis, kus oli palju käike, sõitsid hobuvankris, suplesid. Täpselt selline, nagu suvi peakski olema.

Ma olen jah, elevil ning änksi täis. Mitte ainult ei lahendaks õnnestumise korral see mu kaalumuret, vaid annaks ka väga head ohjad enda karjääri jätkamisel. See oleks unistus, sest kõik need teised lahendused, millest kõik kaaluga tegelejad räägivad, tegelevad füüsilise poolega- sulle tehakse tasakaalustatud toitumiskava, mis hoiab ära suured veresuhkru kõikumised, aga ometi kukuvad enamus ju tagasi vanale rajale. Miks?

Paljudel kaalulangetajatel on konto nii Orgus, kui Fitlapis, kui tellitud kava Kalmuselt ning nad on ikka samas seisus. Ja kui nende kavadega ebaõnnestutakse, siis süüdistatakse ennast ja ka teised süüdistavad sind – ju sa ei järginud kava 100%, ju sul pole piisavalt tahtejõudu. Mis muudabki minu silmis kõik need lahendused ajutiseks. On see üksik protsent, kes võtab hunniku kilosid alla, aga mis siis saab? Kui nende õnnestujate intervjuusid lugeda, siis ütlevad nad kõik kui ühest suust, et kaalulangetamine on raske – igapäevane võitlus iseendaga. Võtame päeva korraga. Kuid raskeim osa on hoopis edaspidi kaaluhoidmine. Ehk sul on valik, kas jääda neid kavasid ja enesepiiramist jälgima elu lõpuni, või kukkuda tagasi.

Mitmed mu tuttavad räägivad kui mantrat, et nad peaksid uuesti fitlapi või orgu kava ette võtma, sest kaalu on jälle kõvasti juurde tulnud. Ehk nad aina kukuvad ja lähevad tagasi, kukuvad ja lähevad tagasi. Kui ma küsin, et aga millal selle kava jälgimise võiks ära lõpetada, ei oska keegi midagi öelda. Tahtejõul põhinevad lahendused on loogilised, kui eesmärgid on ajaliselt piiritletud, et sa pead pingutama mingi aja – näiteks, et läbida maraton, et võtta alla viis kilo, et kleit selga läheks, et hoida põit kinni, kuni koju jõuad, sest sa pead kannatama ja siis on see läbi – võid puhata. Aga kui kaaluhoidmine on raskeim osa, siis millal sa lõpuks puhata sellest saad? Millal sa võid end lõdvaks lasta? Ka mina olen oma kaalust paari aastaga 40 kilo alla võtnud, aga nii kui aktiivne elustiil ja ettevalmistatud karbikestest söömine olude sunnil ära kadus, olin ma vanas rutiinis tagasi ja ka kogu kaal oli paari aastaga tagasi. Pluss veel lisaks.

Probleem on, et need tegelevad probleemi füüsilise poolega- mida sa suhu paned, aga need ei tegele selle psühholoogilise poolega, miks me midagi suhu paneme. Miks me sööme, kui me oleme õnnetud? Miks me sööme kui meil on igav? Või kui me oleme süvenenud filmi? Miks me sööme siis kui meil kõht on täis? Miks me topime end nii täis, et pärast ägiseme? Miks me premeerime end nende toitudega, millest me üritame eemale hoida? Nüüd on populaarne öelda, et sa ei pea pidama dieeti, vaid muutma elustiili ja siis saadetakse nende sõnadega edasi dieedile. Midagi pole tegelikult muutunud. Ainult sõnastus. Loomulikult kui sa muutud Raivo E. Tammeks ja hakkad pööraselt trenni vihtuma, oled sa ka sale ja sportlik, aga ka temagi vorm püsib ainult seni, kuni ta seda trenni teeb.

Ma ei ütle, et need toitumiskavade programmid ei tööta. Ma ütlen, et mina ei näe neid kui jätkusuutliku lahendusena. Need võivad olla, kui sa jäädki neid kasutama. Kui teie olete seda kasutamas/kasutanud ja rahul, siis see ongi kõige olulisem.

See on see, millega ma olen siin oma aju okupeerinud ja millest Allen Carri meetod aitas aru saada. Ma väga loodan, et see jõudis kõik kenasti pärale ja ma ei pea veetma ülejäänud elu ennast millestki jõuga eemal hoides, vaid ma tulen sellest lõksust välja ja oskan sedasi ka teistel abiks olla.

Kommentaarid

“Tegin algust projektiga: “MINA”” on saanud 9 vastust

  1. Birgit ütleb:

    Hoian sulle väga pöialt!!! 🙂

  2. Camme ütleb:

    Tubli! Edu!

  3. Andre ütleb:

    Super! Püüan ka ise alustada trenniga ning samuti hakata jälgima, mida söön ja millal ning miks! Nii palju vabandusi on hommikuti ärgates, et ah õhtul, ah siis ei jõua normil ajal tööle, see ja too. Tegelikult peaks lihtsalt voodist välja astuma ja minema. Tulgu mis tuleb. Täna juba feilisin sellega muidugi. Homme loodetavasti mitte enam! Ning nende kavadega jne ma olen nõus sinuga. Hakata grammi järgi toituma jne, see ei ole tõesti päris pikaajaline lahendus! Pigem söö puhast toitu, normaalsed kogused ja liiguta. Võib võtta natuke rohkem aega, aga siiski pikaajaliselt on see kasulikum ja vähem muretum kui mõelda igakord, et oioi, mitu kalorit siin on, mitu grammi ma süüa võin seda ja toda. Olen kaks korda proovinud erinevate kavadega, tahe kadus ära, aga see juba minu probleem muidugi! Tubli oled, Henry! Jõudu ja jaksu, edu ja vastupidavust! Kindlat meelt!

  4. Ann ütleb:

    CICO – calories in, calories out!

    Arvutage mõne netikalkulaatoriga välja enda TDEE ja sööge sellest vähem (st ostke toidukaal, kui ei oska silmaga adekvaatselt hinata, ja näiteks MyFitnessPal’i kasutades logige kaloreid, kasvõi umbkaudselt). Ei pea mitte midagi endale keelama, ei ole mingeid toitumiskavasid… lihtsalt peab kõike sööma VÄHEM kui varem. Kui veidi aega sisse elada, on teadmisi tekkinud juba nii palju, et mina näiteks login oma päevase toidu MFP-sse vaid paari minutiga ja magan rahulikult teades, et mu päev oli täis maitsvaid, tervislikke ja mu keha vajadustele vastavaid toite (MFP näiteks annab ka infot makrode ja vitamiinide kohta!).

    Kalorite lugemist peetakse eksklikult, nagu eelmine kirjutaja postitas, “grammi pealt elamiseks” või et tegu on millegi obsessiivsega – samas me mõõdame oma elus absoluutselt kõike muud – enda pikkust, vererõhku, astume regulaarselt kaalule jmt, miks siis on oma igapäevasel energiakogusel silma peal hoidmine niivõrd halb asi?

  5. Janika ütleb:

    Kusjuures, mind aitab just kalorite jälgimine, aga mitte toitumiskavade järgi, vaid süües seda mis mulle meeldib, kuid samal ajal teadvustades palju ma täna kaloreid tarbinud olen ja kui palju ma veel tarbida võin. Kui tahan kaalu kaotada, siis täidan TAI toitumisprogrammis toidupäevikut, mis arvutab ise mu eest kaloreid. Tänu sellele olen teadlik mida kui palju tarbida võib ja kui kalorite jälgimise lõpetan, siis kaal küll enam ei lange, aga ei tõuse ka ja kui hakkab tõusma, siis pean nädalake jälle toidupäevikut, et end maa peale tagasi tuua. Võtsin selle tee just uuesti ette, et raseduskilodest vabaneda. Kusjuures, ma ei ole kunagi sale olnud ja nii palju järjepidevust pole ka olnud, et ideaalkaal saavutada, aga kui ma poleks peale esimese lapse sündi seda toitumisprogrammi ja kaloritemaailma avastanud, siis oleks ma end tänaseks hiigelsuureks söönud.

    Millegipärast arvatakse, et kalorite lugemine on jube piin ja näljutamine. Tegelikult ju ei ole. Liiga vähe niikuinii tarbida ei tohi, keha vajab puhtalt baasainevahetuseks kindla koguse kaloreid.

    Kaloritega on nagu raha kulutamisega. Kui oma rahaasju ei planeeri ja kulutad liiga palju, siis elad üle oma võimete ja oled lõpuks jamas. Kui toitumist ei planeeri, siis tarbid liiga palju kaloreid ja oled ka jamas.

  6. Kärt ütleb:

    Väga tuttav tunne. Ma pole küll ülekaaluga hädas,kaugeltki mitte, pole kunagi olnud, sest DNA ja kasvatus on olnud mulle armulised – olen pikk ja sihvakas, pärit öko-möko ema ja spordientusiastist isaga perest, igati aktiivne, eelistan tervislikku. Aga minu sõltuvus on suhkur. Kuna ma olen kõhn ja sportlik, kiputakse mind selle jutu peale kohe näpistama, et “Mis see suhkur sulle teeeeeb, peadki rohkem sööma!” Paraku pole sel minu kaaluga midagi pistmist – suhkur on minu drug ja ma olen emotsionaalne sööja olnud alati. Halb olla – lohutan suhkruga, hea olla – premeerin toiduga. No klassika.

    Minu puhul ei kehti mingisugune söö-vähem, ainult täielik resoluutne päeva pealt otsus, et ma ei taha seda endale teha. Sest ega ma siis rahul pole, kui 200g Fazerit kõhus – nahk nagu pubekal, kõht mullitab,nahk sügeleb ja umbes tunni pärast kisun raudselt elukaaslasega tüli üles 😀
    Ja nii ma suve alguses – kõige raskemal ajal,kus kõik kuumaga jäätist söövad – loobusin magusast. Jätsin võimaluse endale ise valmistada datlite,mee, agaavisiirupi või kookossuhkruga magustatud maiuseid. Kõik lõpetamised, sünnipäevad ja koosviibimised sai üle elatud suure enesetööga,et see pole seda väärt,sul pole seda vaja ja sa ei jää millestki ilma. Ei seadnud endale ajalist piiri, lihtsalt märkisingi X-e kalendrisse ja märkamatult sai 80 päeva täis. Võtsin vastu otsuse teha 90päeva täis ja siis süüa pulmas torti ja reisil jäätist. Aga 85. päeval sai kirju koera kook minust võitu. Olin terve päeva kohvikis kooke ja torte aidanud serveerida ja peaaegu juba pisarates, et kui ma nüüd kogemata näppe limpsin, on kõik rikutud. Lõpuks loobusin, tundus nii arulage ja kolmel päeval patustasin jäätise,koogi, vahvlitega. Koju tulles jätkasin puhtalt ja nüüd kolm päeva pole ühtegi kiusatust olnud. Olen peaaegu vist harjunud selle eluga.

    Minu piiiiiika jutu mõte oli see, et ka minu segadus on,kus on selle enda piiramise piir? Kas ongi terve elu vaja iga kord poodi ja peole minnes endaga tööd teha. Vöi on võimalik jõuda punkti, kus aeg-ajalt saab endale ilma käest ära minemata lubada hõrgutisi? Jään huviga ootama sinu teekonda.

  7. Mirja ütleb:

    Mina olen paari aastaga võtnud alla võtnud pea 22 kg. Kõik tuttavad uurivad kas jälgin mingit kava või olen sootuks liitunud Kaalujälgijatega, või mis on mu kaalulanguse saladus. Mingit saladust ei ole. Mina olen väga mugav ja laisk inimene kellele tohutult meeldib süüa ning kes iga sügisel alustas suure hurraaga trennis käimist, mis tänu igasugustele vabandustele jäi jõuludeks soiku. Kuni ühel hetkel hakkas trennis käimine meeldima, sest seal oli (on siiani) tore seltskond ja hea muusika. Nagu käiks 2x nädalas peol mitte trennis 😀 Üheks hetkeks olin ma ületanud ka maagilise piiri- ehk läksin peale jõuluvaheaega trenni. Ning siis käis minus ära see klõps mida olin aaaaaastaid oodanud. Mul sai kõrini senistest toitumisharjumustest ning hakkasin sööma kergemaid, värskemaid asju. Järkjärgult vähenesid ka kogused, sest vahetasin suured praetaldrikud väiksemate taldrikute vastu. Vaikselt hakkas ka kaal langema, paari nädala tagant panin kirja oma ümbermõõdud ning need väiksed muutused andsid motivatsiooni edasi trennis käia ning ka nautida trennis käimist. Eelmise aasta aprillis, kui olin kaalus alla võtnud u 17 kg, proovisin kas ja kui palju ma jaksaksin joosta ( pole kunagi pikamaajooks meeldinud). Alustasin paarisaja meetri kaupa ning mai lõpus jooksin esimesed 5 km ilma vahepeal kõndimata. Jooksmine hakkas nii meeldima, et tegin seda peaaegu iga päev. Detsembriks näitas kaalunumber -21 kg vähem kui 2015 aasta detsembris.
    Olen ka üritanud mingeid kavasid jälgida, kuid ma olen veits veidrik. Nii kui mulle pannakse mingid piirangud peale, lähen ma endast välja ning kurjaks. Sest MITTE KEEGI ei tule mulle ütlema mida ma süüa võin, või palju ma süüa võin 😀 Ja just siis kui ma tean, et ma ei tohi, sest Erik Orgu ju ei luba, hakkan ma trotsist õgima.
    Seega minu kaalulanguse saladuseks on see, et ma hakkasin armastama hoopis kergemat toitu, trennis käimine oli hea muusika tõttu nagu peol käimine ja muutus mu suhtumine. Söön mille järgi isu on, lihsalt need kogused ei pea olema nii suured nagu varem.

  8. Kersti ütleb:

    Mul on samad mõtted. Korra õnnestus alla võtta ja nüüd korduvalt ebaõnnestunud. Saan isegi aru, et söön valedel põhjustel. Ootan huviga, et kas meetod toimib.

  9. Laura ütleb:

    Minu kogemus on, et magusasõltuvusest on küll võimalik üle saada nii, et ei pea elu lõpuni kooki nähes silmi igaks juhuks kinni pigistama. Algus on muidugi raske ja nõuab enesedistsipliini, kuid millalgi saabub hetk, mil poejogurt enam ei maitse, sest on liiga magus, korraga ei jaksa süüa rohkem kui tüki-paar šokolaadi, ette võetud koogitükist võib pool järelegi jääda jne. Nii et võidki end vabalt tunda ega pea magusasöömist tahtejõuga piirama, sest lihtsalt enam ei suudagi nii palju magusat süüa kui varem. Sinnani jõudmine eeldas aga minu puhul loobumist lisaks maiustustele ja nn peidetud suhkrust (toitudes sisalduv lisatud suhkur). Paar aastat vist oli see tahtejõuga loobumise aeg, edasi sain sisetunde järgi maiustama hakata. Julgustan proovima, kel vaja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…