Meie jaanuar, Teeme koos 2018, EBA

02.02.2018

Ma kirjutasin pika, ligi 6500 tähemärgiga postituse, et kokku võtta meie jaanuar, mis on olnud eranditult haiguste tähe all. Andsin seda Esileedile lugeda, kes leidis igas lõigus 44 asja, mida muuta tuleks. “Henry, esimese öö olin ikka haiglas mina temaga! Ära kirjuta sellist asja sinna – meid lintšitakse ära! Ei tulnud haigena koju – tulles tundus ta täiesti terve!” Ja sada märkust veel, et ma otsustasin, et ma ei avaldagi seda. Oli kuu täis muret ja vaeva ja kahjuks pole see veel läbi, sest nüüd tabas meie peret ka veel kõhuviirus ning kaksikud koos Esileediga oksendavad sünkroonis. Vähemasti oleme haiglast väljas. Noorsand näeb välja nagu ta oleks paastulaagris käinud. Kaks korda järjest. Ta pole isegi oma näoga mitte.

Kuid parem oleks öelda, et mis järeldusi me sellest tegime. Oleme selle kuu jooksul paljude arstide, lastearstide, aternatiivmeditsiini inimeste ja muude inimestega suhelnud, kelle elukutseks ongi inimeste tervise eest hoolt kanda. Ja kõigest sellest infost, mida meiega lahkelt on jagatud, jõudsime järeldusele, et see haiguspuhang oli meile suureks äratuskellaks. See näitab kui haavatavad me oleme. Meie missiooniks saab laste ja enda immuunsuse parandamine. Ning üks asi, mida tuleb muuta, on toidulaud – rohkelt värsket ja rõhk taimsele. Iga kord kui me oleme haigeks jäänud, oleme me sööma hakanud probiootikume, kuid tegelikult peitub nende tõeline “võluvõime” immuunsuse tugevana hoidmisel. Ehk probiootikumid saavad üheks osaks meie päevast. Eriti on nende suurepärases toimes veendunud Esileedi. Ma olen nõus kõike tegema, aga sellist kogemust nagu jaanuar on meile pakkunud, ma enam läbida ei sooviks. Kolmandaks füüsiline aktiivsus. Ma sain selleks isegi uued aktiivsusmonitorid endale ja Esileedile, mis hoiab meie aktiivsusel silma peal.

Kuid hea tunne on tagasi blogilainel olla. Kuu aega eemal olla oli keeruline, sest ma tunnen, kuidas emotsioon tahab minust välja tulla, kuid käsi oli liiga lõtv ja ekraani vaatamine liiga pingutust nõudev. Ma olen alati soovinud, et see blogi pidamine tuleks minu seest, et ma teeksin seda eelkõige seepärast, et see meeldib mulle. Haigena see mulle ei meeldinud. Seepärast astusingi sammu tagasi. Astusin ka sammu tagasi Teeme Koos 2018 eestvedajate hulgast. Kuigi sinna tahan ma peagi tagasi.

Mulle on seal grupis kiitusena öeldud, et ma olen hea motivaator. Võib olla ka. Nimelt ma olen domineeriv inimene. Igas mõttes. Ma ei ole see, kes suudab elu nautida kinni seotud kätega. Vastupidi. See oleks minu jaoks väga traumeeriv kogemus kui ma ei saaks kogu asja ise juhtida. Isegi pulma minnes pean ma saama 100% lubaduse, et ma ei saa seal üllatusi. Ma pean kas teadma, et ma mingi ameti saan või pean teadma, et ma ei saa mingit ametit. Kui mul on selles vallas kahtlusi, et ma ei saa 100% asja kulus kindel olla, siis ma ei naudi ka pidu. Kuna ma olen nii domineeriv tüüp, siis on minu jaoks oluline ka see, et inimesed, kelle eest ma vastutan, tunneksid pidevalt minupoolset tuge. Et nad teaksid, et minu poole võib pöörduda ja selleks, et neil see teadmine oleks, tuleb neid aeg-ajalt motiveerida. Need kõned ei ole mõeldud hirmsaks sütitamiseks, vaid meeldetuletusena, et me oleme ühise asja eest väljas.

Aga loodetavasti peagi tagasi. Hetkel ei ole minu tervis veel ligilähedane sellele, kus ma tahan, et see oleks. Ma köhin nagu hobune, ma tahaks kogu aeg magada, nina jookseb. Ma võtsin mingeid antibiotse, mida tuli võtta kolm päeva, aga see pidi kehas toimima 10 päeva, ehk elava hävitamine mu kehas toimib ikka veel ja olekski narr paljut oodata. Aga peagi. Mõõdukalt liigutada saan ma ju ennast ikka.

Netis ringleb ka üleskutse osaleda järjekordsel EBAl, ehk blogiauhindade jagamisel. Mina tegin põhimõttelise otsuse juba möödunud aastal, et ma sellest osa ei võta. Lõplikult matsin ma maha osalemise otsuse, kui tulid välja kategooriad ja seal ei ole ühtegi kategooriat, mille seas ma enda blogi näeksin. Ma ei arva, et mul on tegu beebiblogiga, ma ei arva, et see on elustiiliblogi ja kusagile mujale see ka ei sobitu. Eelmisel aastal olid korraldajad pannud meesteblogide kategooria, mille eest nad suurt kriitikat said, kuid samas see sobis mulle. Sellesse kõrvalisse kategooriasse kandideerimine tekitas minus tunde, et ma ei võta oma hinge blogisse panevatelt inimestelt hääli ära, sest ajalugu on näidanud, et mul on kombeks võita igas kategoorias, milles ma osalen (nina veits püsti). Ok, teistelt meestelt võtab, aga meestel on oskus asju vabamalt võtta (seksist!). Kuid ma ei taha võita ei beebi ega elustiili blogi kategooriat. Tahan võita teie südameid ja ilma raamidesse panduna. Meesteblogi kategooria andis selleks võimaluse.

Loomulikult mulle meeldib võita ja te olete seda naudingut mulle ka igal aastal pakkunud. Kuid suurim võit on siiski see pidev tugi ja kaasaelamine, mida te meile pakute. See tekitab soovi edasi tegutseda ja annab kinnitust, et blogi on jätkuvalt aktuaalne ning teid huvitab, mida me teeme.

EBA ürituse kohta ütleme nii, et ilmselgelt korraldustiim tegelikult fännab selle läbiviimist ja need ideed, mida ma nendega suvel arutasin, olid väga lahedad ja annab üritusele võimaluse astuda samm edasi. Kuid kui peaaegu ükski eelmiste aastate enim hääli kogunud blogija üritusest osa ei võta, siis tuleks korraldajatel kiirelt pead kokku panna ja arutada, et massi huvi tagant ära ei kaoks. Usun Mari-Leenu võimetesse teha sellest ühel hetkel blogijate Oscarite jagamine, kus osalemine oleks au ja privileeg. See võiks vähemasti olla suund.

Aga hästi. Haiguskuu suurim probleem on see pankrot, mis sellega kaasas käib. Kuu aega ei ole ma teinud blogiga koostöid ja kõik on olnud unaruses. Olles nüüd ka pere ainus sissetulek, on need alustavale ettevõttele alati teravad löögid. Kuid olen nüüd tagasi. Lapsed on peagi rivis. Esileedi otsustab ka ehk peagi pea potist välja võtta ja vahelduseks naeratada. Kõik läheb paremaks!