Blogimisest ja EBA2016st – a mida henry teeb?

Blogimisest ja EBA2016st

1.07 2016

Ma räägiks ka nõks möödunud blogiaastast ja selle kokkuvõttest, ehk blogi auhindade galast.

Aasta on läinud tormiliselt. Mida muud see kolme lapsega olla saab. Mu juustes on rohkem halli, kui kunagi varem. Isegi mu punases habemes on halli. Ehk ma olen isa staatuse korralikult välja teeninud, sest ma nüüd ka näen oma halliga selline elutark välja. Muide, elutarkusest rääkides, siis ma läksin suveks Delfisse tööle, kus ma asendan Elutarga toimetajat, kuni ta puhkusel on. Väga põnev tegelane. Aastaid kroonikas, Õhtulehes ja Nelli teatajas uudiseid ja artikleid treinud ning ka raamatu (äkki ka mitu) välja andnud. Eks mul tuleb need suured kingad kuidagi ära täita ja siiani on täitsa ok. Eriti, kui arvestada, et on suvi ja netis inimesi tunduvalt vähem, kui pimedal-külmal ajal.LRG_DSC01324

Nagu regulaarsed lugejad teavad, siis ma olen ka regulaarselt enda isablogi postitanud. Igal neljapäeval ja ma püüan ka nii, et see ilmuks kella 10.30-11.00 vahel, kuid see ei sõltu alati minust, sest Eve, kellele ma enda postitusi saadan, teeb miljon muud asja veel. Te teate Evet sellest muutumise saatest, kus ta saatejuht on.

Kuid ma räägin natuke mõtteid, mis mul on tekkinud. Nagu te teate, võitsin ma enda kategoorias, ehk siis Pere- ja beebiblogide kategoorias. Ma olin väga kahe vahel, kas osaleda beebi või eluliste blogide kategoorias ja nagu tulemused näitasid, siis ei oleks ka vahet olnud, ma oleksin ka eluliste blogide kategooria kinni pannud. Mitte, et mul rohkem lugejaid oleks, aga minu lugejad olid pea tuhande võrra aktiivsemad hääletajad, kui teisel tulemusel. Teisisõnu oli mul üldse kõige rohkem hääletajaid, mis on mulle kõige suurem kompliment üldse.

Paljud blogid rääkisid sellest, et see Laura blogi poleks pidanud osalema. Mina arvan, et ta võis ikka osaleda, sest jah, ta ei ole päris inimene ja tal on suur meediatugi taga, kes tema blogi iga päev mitu korda prime timel reklaamib, kuid lihtsalt see kategooria oleks pidanud olema miski muu. Mis, ei ole ma süübinud, sest mina seal suurt vastuolu enda jaoks ei tunnetanud. Kui ma oleksin videoblogija olnud, kes püüab end nähtavaks saada, siis oleks ehk teine asi. Siis oleks see tõenäoliselt ebaõiglane tundunud küll.

Kuid minu jaoks ei olnud nii märgiline see, et ma nii palju hääli sain, vaid see, kui suur oli vahe eelmise aastaga. Ma sain sel aastal enam kui neljakordse häältesaagi võrreldes mullusega ja kõik need hääletajad on ju päris inimesed, kes tegid enda valiku. Suur suur aitäh teile.

Selle taga on järjepidevus. Ma ei ole eriti aktiivne blogija, kuid ma olen selle asemel topelt aktiivne sotsiaalmeedias, kus ma jagan teiega pidevalt enda hetki päevast. Jah, ma ju võiks selle kõik blogisse kanda, selle asemel, et see Facebookis või Instagramis välja hüüda, kuid siis kaoks minu jaoks ära spontaansus. See vahetu emotsioon, mis ma sellest hetkest just sain. Äkki, kui ma otsustan hakata pidama videoblogi, saan ma selle edasi anda.

Ka olen ma igas blogipostituses kasutanud võimalust ja kutsunud üles neid, kes tahavad meie tegemisi jälgida, et nad tuleks ja laigiksid ka meie Facebooki lehte ja see kasvab pidevalt. Keskmiselt lisandub lehele 160 inimest nädalas. Miks ma seda üleskutset teen? Sest ma ei jää ju Delfisse alatiseks blogima. Ühel hetkel, kui mu numbrid ei ole enam sellised nagu nad ootavad, võivad nad mind tänada pikaaegse koostöö eest ja siis olengi ma paljude jaoks radarilt kadunud. Kui nad on Facebookis, siis on nad vähemasti olemas.

Hetkel on mu numbrid väga ilusad. Nüüd, kus mul on ligipääs suurtele Delfi andmebaasidele, siis igat mu postitust klikib 8000-18000 inimest (suvel vähem, külmal ajal rohkem), mis on super tulemus, arvestades, et ma kirjutan vaid korra nädalas. Kuigi need on ilusad numbrid, siis mu sotsiaalmeedia numbrid on veelgi ilusamad. Kuna te olete nii faking head laikijad ja kommenteerijad, siis on mu FB postituste reach on samuti super hea ja need ilmuvad 20 000-40 000 inimese seinale. Ma olen nii tänulik, et te ei ole kitsid enda laikidega ja kommentaaridega, sest tänu teile on mul võimalusi, mida ma olen küll väga laisk ära kasutama.

Kuid tulles teema juurde tagasi. EBA2016. Kõige pealt, mis ma võitsin? Mis oli mu auhinnakotis? Ma olin eelmise aasta tõttu väga elevil, sest eelmisel aastal oli seal hunnik väiksemaid auhindu ja tooteid, millest mul muidu isegi aimu poleks. Näiteks oli eelmisel aastal seal Dermoshopi duššigeel, mis sai paugult mu lemmikuks ja ma tellin seda neilt tänase päevani. Dermoshop võiks mulle nüüd selle reklaami eest tasuta geeli saata :D. Aga veel oli seal.. ma ei mäleta. Ma mäletan seda emotsiooni, et kui põnev see koti läbi tuhlamine minu jaoks oli.

Sel aastal oli kotis kategooria peaauhind Pesutarga kinkekaart 200 euro väärtuses, siis see aukiri/diplom/tunnustus ja paar reklaamlipikut. Kõik, ei mingit põnevat pudi-padi. Ma mõistan seda, miks korraldaja uskus, et arvestades kategooriat on see pesumaja kinkekas hea auhind ja see seda ka on, kuid see on miski, mille ma kasutan ära ja mulle ei jää midagi alles. Ei elamust, ega mingit asja. Isegi puhtaid riideid mitte, sest ka need määrduvad. Siiski olen ma tänulik auhinna eest ja me saame kõik oma talveriided puhtaks. Ma lihtsalt räägin dilemmadest, mis mu peas hulguvad. Iga firma, mis on nõus sellisele projektile õla alla panema, on kiitust väärt ja ma kavatsen nende pesumajast ühe riidepuu ka pihta panna, siis jääb mul vähemalt mingi mälestus auhinnast. Kuid annan kindlasti läbi blogi ka tagasisidet, kuidas mu kogemus pesumajaga oli. Ma pean selle kinkekaardi ära realiseerima enne augusti lõppu, nii et eriti pikka pidu pole 🙂 DSC_0359

Kui see sama võistlus toimuks nüüd sama moodi, kas ma osaleks? Ei. Ma ei osaleks enam pere- ja beebikategoorias, sest olgem ausad, mul on ikka ebaaus eelis. Mitte ainult see, et ma kirjutan nagu noor jumal .. tjahh :D.. minu eelis on see, et mu blogi avaldatakse Eesti suurimas uudisteportaalis, mida külastab päevas mingi 100 000+ inimest. Kuna mu blogi on ka nii loetav, siis on see tihti mitte ainult Delfis, vaid Delfi esilehel 11 tippuudise seas (kohe delfi esilehe esimeses plokis). Sinna on väga raske pääseda, mis ütleb nii mõndagi selle populaarsuse kohta. Seega, kui mu blogiga mingit krahhi ei juhtu ja/või mina mõne alaealise poisiga kusagil uduste akendega autos vahele ei jää, siis ka järgmisel aastal kavatsen ma hoida teid ikka kursis enda tegemistega ja ma väga loodan, et teile meeldib.

Ma teen EBA korraldajatele ettepaneku tuua tagasi see kategooria, kus ma osalesin möödunud aastal, milleks oli Meediablogid (oh krt ma just märkasin, et jalka käib.. aga ma ei lähe vaatama, muidu kaob see draftidesse ja see postitus ei ilmugi.. hoian siiski pöialt Portugalile). Arvan, et see oleks õigalne. Minu võimalused end nähtavaks teha on suuremad, kui keskmisel blogijal ja ma olen väga üllatunud, et keegi minu osalemist ebaausaks ei pidanud. Ebaaus ehk polegi, võib olla ka mitte ebaõiglane, sest Delfisse ja Delfi esikale saan ma tänu loetavale sisule, aga siiski pean ma õiglasemaks ja ausamaks, kui mul oleks võimalus osaleda kategoorias, kus on blogid, mis ilmuvad meedias. Muide, kui keegi arvab, et tal on väga hea blogi ja see sobiks Elutarga rubriiki Delfis, siis andke mulle märku ja kui ka mina pean sobivaks, siis võid endale feimi saada läbi selle portaali.

Kuigi ka Britt oli minu kategoorias kolmandast kohast jupp maad ees, siis seal on kõigil võrdsed võimalused ja kõik võiksid kasvada selle alles jäänud aja jooksul ning seisu võrdsustada. Minu blogi kasv ei hakanud siis, kui ma Delfisse postitama hakkasin. Esimesed kuus kuud ei olnud mingit märgatavat kasvu. Kuid nägin seda, et kuna ma lubasin Delfile regulaarsust, et iga nädal, kindlal päeval ja ajal saavad nad minu käest postituse, siis hakkasid tekkima ka püsilugejad ja nii see aina kasvas. Paari suurema hüppega, kui me saime teada kaksikute rasedusest ja kui oli sünnitus. Neid postitusi luges oma 60 000 inimest.

Seega need on minu mõtted. Kui kogu see pikk jutt kokku võtta, siis minu ettepanekud järgmiseks aastaks- panna mind uude kategooriasse nendega, kelle postitused ilmuvad samuti meedia väljaandes ja tooge tagasi goodie bag-id, et oleks põnev neid avada.

Ja ma mõtlesin, et ma annaks alustavatele blogidele mõned nõuanded, mida mult küsitud pole 😛

Ma tean, et keegi pole mult küsinud nõu, kuidas teha paremat blogi, siis hoolimata sellest oleks minu soovitus sisu luues pidada meeles ühte asja, mis on igale inimesele kõige tähtsam – tema ise. Kui sinu blogi on enesekeskne ja sa räägid enda päeva tegemistest, siis see tõenäoliselt ei saagi populaarseks, kuid kui sa suudad oma jutuga puudutada teisi- luua neile äratundmisrõõmu, pakkuda positiivset emotsiooni (ka negatiivset), tuua nende päeva natuke värskust, sealt hakkab sinu muutus pihta. Kui sa ei ole humoorikas, siis ära püüa nalja teha. Kui sa ei ole poliitik, siis ära räägi poliitikast, sest see jääb naeruväärne. Räägi sellest, milles sa hea oled ja sa saad endale lugejaid. Kui sa ei ole milleski hea, siis oled sa ilmselge liiga enesekriitiline. Äkki sa oledki kriitikas hea.

Ja teine märksõna on järjepidevus- ole järjepidev. Loo endale regulaarsus. Isegi, kui see on korra nädalas- loo see endale ja jää sellele kindlaks. Et su lugejad teaksid, et sel päeval, sel kellaajal ilmub sinu postitus. Ära jäta pikki pause, sest sind unustataks kiiresti.

Äkki siin on mõni idee, mis annab su blogile uue hingamise (kui sa oled blogija). Ka on abiks, kui teised blogijad end su blogrolli panevad. Mind ei ole keegi eriti sinna pannud. Ma ei teagi miks. Varem mõnes olin, nüüd on enamjaolt kadunud. Ju ei loeta. Siiski on kõige olulisem minu jaoks see, et teie loeksite. Seni, kuni teie loete, seni ma kirjutan.

Aga ok, selline mõtete postitus tänaseks. Ma nüüd loen selle läbi, et otsida kirjavigu ja kui on liiga tühi mula, siis ma kustutan selle ära. Kui sa siiski näed seda postitust, siis see ei ole maailma kõige kohutavam 🙂

PS! Ja ma vabandan A kuhu Henry jäi lugejate ees, et me Henry kusagile kadunud on. Väga varsti ma tagasi. Natukene kannatlikkust. Mul on siin mõned ideed pooleli ja need vajavad natukene aega. Ma olen jätkuvalt paks ja ma ei ole jätkuvalt sellega rahul. Õnneks söömisega on praegu suurepärane. Kuid kõigest lähemalt peagi.

Ja kes te jõudsite selle pika pika postituse lõppu, jätke palun kommentaar, et mida A mida Henry teeb? blogi/FB/Insta sinu päevale annab? Mis on sind siia köitnud? (kui on). Oleksin väga tänulik.Aitab mul blogi asja paremaks teha. Ja kui on miski, mis võiks parem olla/ mis ei meeldi, palun räägi sellest ka.

Ok, tsau!

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

21 kommentaari

  • Heli

    01.07.2016 at 08:55

    Kahe lapse emana meeldib mulle, et sina, Henry, oled nii aus ja siiras ja vahetu. Räägid asjadest nii nagu need on ja seda tihti läbi huumoriprisma. Vahva on lugeda, et meie pere pole ainuke kus üks vanem teisele ebameeldivate asjade eest maksab 😀
    Oma laste kasvamist nii hästi ei näe, nagu teiste omade kasvamist. Seda sel põhjusel et mina näen oma lapsi iga päev, teie omi aga korra nädalas (või kui iganes tihti pilte kuskile laetakse) ja igal pildil on midagi uut. Tegevus, ilme või oskus. Äge!
    Jätka samas vaimus!

  • T

    01.07.2016 at 08:59

    Mind köidab selle blogi juures väga mitmeid asju. Iga kord saan lugedes palju naerda ning igast postitusest leian vähemalt 4-5 kohta, mida lihtsalt pean teistele pereliikmetele ka ette lugema. Muidugi meeldib mulle see, et Sa lased lugejaid täielikult oma ellu. Kihvt on vaadata igat pilti ja videot ning nende pealkirju. Loomulikult oled sa suurepärane kirjutaja, jutt ladus ja vastuvõetav igas vanuses lugejale. Lisaks on mul kodus üks 2,5 kuune, mis on küll kaks last vähem kui teil, kuid siiski tunnen end pisut teie perega ühes paadis olevat.
    Jätka samas vaimus, õige blogi võitis!

  • Nele

    01.07.2016 at 09:07

    Kusjuures! Minu jaoks ei ole selle blogi delfis figureerimine üldse oluline (vastupidi, pigem tüütu, sest kõigepealt tuleb FB lingilt blogile klikkida, sealt suunab edasi delfisse ja ohissandkuitüütu see on, aga selle pärast lugemast ka ei loobu) ja usun, et sama kehtib ka suures osas teiste lugejate kohta. Kui ma õigesti mäletan, oli mingi hetk Britt sarnaste hääletusnumbritega, aga teie vahe oli selles, et sina kutsusid inimesi aktiivsemalt hääletusest osa võtma. Usun, et need üleskutsed jäid pigem silma FB lehelt, mitte delfi iganädalastest postitustest (kui sa sellest üldse seal kirjutasidki…).

    Kuigi tehniliselt võiks seda blogi “meediablogi” kategooriasse paigutada, siis sellele lehele mõtlemisel ma isiklikult asja kohe meediaga ei seostagi. Kahtlemata sobiks Laura-blogi sellesse kategooriasse paremini.

    Kogu jutu kokkuvõtteks ütlen, et nii mina kui ka paljud teised loevad blogi huviga ning jäävad seda tegema ka siis, kui see peaks meediaportaalist mingi hetk kaduma. Jätkake samas vaimus! 🙂

  • Mina

    01.07.2016 at 09:08

    Ma ei mäleta millal ma lugejaks hakkasin, aga delfi kaudu ma siia kunagi jõudsin. Ja köidab mind see äärimiselt mõnus humoorikas väljendus ning see, et räägid ka mitte ainult toredatest asjades. Vaid ka magamata öödest jne, elust, mis käib lastega kaasas, lisaks rõõmudele.

  • Kaili

    01.07.2016 at 09:23

    Mina loen nüüdseks üle aasta Su blogi… Nii hea sõbralik lugemine – ilma roppuste ja sõimamise ning reklaamideta 😉 lisaks hunnikuga äratundmisrõõmu, milline oli elu 6-5 aastat tagasi väikeste lastega… Uskumatu, kuidas aeg lendab…

    Kuna suurem osa blogijaid on naised (tundub nii, sest ma jälgin aktiivsemalt paari blogi ainult), siis nii mõnus on lugeda mehe vaatevinklist pereelus – ehk aitab ka mõnes osas oma elukaaslast mõista 😀

    Hääletasin EBA valimisel ka Su poolt ja nõustun tegelikult, et kui on võimalus suuremaks meediakajastuseks, siis on mõneti ebaaus võistelda tavakategooriates – samas jällegi, kas on ka väljamõeldud tegelasel, kelle loomise ja eksisteerimise taga on meeskond eksperte, võistelda tavainimesega… Ma ei tea… Minu jaoks tekib küsimus, et kust kaob reaalsus ja algab väljamõeldis sel juhul… Selle Laura blogi juures hirmutab mind ka mõte, et tema sihtgrupp on see kõige mõjutatavam teismeliste vanusegrupp… Aga see kõik läheb vist juba EBA kontekstist välja 🙂

    Sulle soovin edu ja jõudu ja ootan uusi postitusi 😉

  • Karmen

    01.07.2016 at 09:31

    Mind kõidab see, et isa/mees julgeb kirjutada avalikult ka enda nõrkustest. Huumor on pidevalt olemas ja väiksed igapäevased äpardused teevad asja veelgi inimlikumaks. Eluterve suhtumine oma lähedastesse on hämmastav. Loodan, et selle blogi eeskujul sirgub järjest rohkem mehi, kes naisest ja lastest hoolimist ja kooselu hindama hakkavad.

  • Mariliis

    01.07.2016 at 10:12

    Ok ma tulistan siis ka puusalt, st kirjavead on kindlalt suuuured sees.
    Mina hakkasin lugema Sinu blogi kuskil siis, kui oli korteri müük käsil ja peale seda olen rahuliku aktiivsusega seda jälginud.
    Viskan mõned üksikud kommentaarid ja olen selline keskmine jälgija…loen ka mõnikord tagant järgi, kui kiiremad ajad.
    Meeldib see, et on tavaline elu, tavaline tekst, selline nagu saaks sõbraga lõunaajal kokku ja vestaks muhedat juttu 🙂 Mulle tundub, et see blogi täidab sellise meessõbra rolli mida paljudel pole… kes on lihtsalt sõber, kellega on tore suhelda ( saab ju tegelt kommentaaridega isegi vastu rääkida :P) ja tema tegemistele kaasaelada. See võimalus on meil kõigil läbi blogi, Facebooki ja Instagrami olemas. Pealegi on ju Teil imeline pere ja seda on nii hea jälgida ja pilte vaadata millega väikesed tegelevad.

    Mina soovin edu ja ootan uusi postitusi.

  • T

    01.07.2016 at 10:14

    Mina loen su blogi, sest ma saan iga kord naerda. Need spontaansed postitused on nii vahvad ja mõnikord just see, mida ma vajan 🙂 kuna mul endal on ka üks (mitte enam nii)pisike oktoobrikas, siis on vahva näha kaksikute arengut ja tegemisi ning võrrelda neid enda mõnglikesega. Aga kuna tihti on nii, et just siis, kui ma telefoni kätte võtan ja diivanile potsatan, siis pean ma sealt jälle sama targalt püsti tõusma ja lapsega tegelema. Ja kui õhtul on vaikus majas, siis võtan ma fb või instagrami lahti ja hakkan järgi lugema 🙂 ja see on minu lõõgastumine. Näha, et ka teistel on mõnikord magamata öid. Või et ka teiste inimeste päevadesse toovad lihtsad asjad rõõmu 🙂

  • Pille

    01.07.2016 at 10:15

    Miks ma Sinu mõtteterasid loen? Saan paralleele tõmmata enda eluga (oki, kuni selle ajani, kui sündisid kaksikud, sest mul pole 2a 8k vanusele pojale lisaliikmeid tulnud) ja hahahaa, aga mul pole ainukesena raske :). Mulle meeldib, kuidas te toimite perena ja olete mõlemad südamega asja juures lapsevanemad. On raske, aga ikkagi anda see edasi positiivse noodina. Positiivsus on kindlasti üks asi, mis mind hoiab selle blogi juures. Ja mis siin salata, kaksikud on ju imearmsad ja Noorsandike on ju vahva, krutskeid täis noormees.

  • T

    01.07.2016 at 10:18

    Seda tahtsin ka öelda et su blogis pole pidevalt mingeid jagamismänge ja tüütut reklaami või mingite toodete (sponsorite) promo. Ma tean, et sellist asja ei pea lugema, aga mõnikord loed terve postituse ära ja lõpuks taipad et see oli lihtsalt reklaampostitus. Kuidagi väga kavalalt kirjutatud lihtsalt 😛

    1. Britt

      01.07.2016 at 11:06

      Ma küsin aga omalt poolt, et miks need häirivad on? Muidugi lähtudes sellest, et terve blogi ainult reklaamist ei koosne. Aga kui inimene kirjutab näiteks millestki, mida ta oleks nagunii plaaninud soetada, ent sai selle siiski tasuta? Küsin lihtsalt seetõttu, et olen märganud pisikest tendentsi, et kui blogija ise ostab ja kiidab, siis noogutatakse kaasa ja tänatakse info eest, aga kui saab tasuta ja kiidab, siis öeldakse, et mõttetu reklaamblogi ja nõmedalt kinnimakstud. Mulle lihtsalt ei jõua see loogika kohale 😀

  • Britt

    01.07.2016 at 10:28

    Kusjuures mulle ei tundunud su osalemine vastavas kategoorias üldse ebaausana. Sest noh, kui blogi ikka räägib pereelust, siis on ju täitsa õiges kohas. Kuigi ma saan su mõttekäigust samas aru küll. Samas ma ei tea kui perspektiivikas see meediablogide kategooria tagasitoomine oleks? Mitu blogi sinna alla lõpuks läheks? Kui juba üle viie, siis oleks isegi jumet. 🙂

  • K

    01.07.2016 at 10:56

    Minu jaoks oli sinu blogi täiesti õiges kategoorias ja nagu üks eelkõnelejagi mainis- see delfi on pigem tyytuseks.
    Miks loen? Humoorikas, eluline, lihtne. Selline mõnus lugemine, pole pidevat draamat ja skandaali. Alustasin lugemist enne kaksikuid, kuna endal ka kahejapoolene kodus, sai luua häid seoseid ja nyyd kergendatult ohata, et mul on ju ainult 1 aktivist, teie peate kolmega hakkama saama 😀

  • Annika

    01.07.2016 at 12:11

    Ma ei ole küll eriti tihe Sinu postituste lugeja, sest ma lihtsalt unustan, aga kui mul fb lehel silma jääd, siis alati loen. Miks? See on seesama äratundmise rōōm. Ka mul on üks veidi vanem laps ja siis kaksikud suht ruttu tema järel. Nad on mul küll veidi vanemad ( viie ja kolme aastased), kui tagantjärele meenutades oli mured ja rōōmud suht samasugused. Lohutuseks Sulle vōin öelda, et järjest hullemaks läheb ??

  • Liina

    01.07.2016 at 12:33

    Enamasti jõuan Sinu blogisse ikka läbi fb ja see ei häiri mind põrmugi, sest paari hiireklõpsu tegemine ei nõua just kuigisuurt füüsilist pingutust. Olen juba pikka aega iganädalane lugeja ja ka fb-lehe jälgija. Instagrami vaatan enamasti siis, kui Sa fb-s teatad, et oled sinna midagi põnevat lisanud.
    Miks loen? Meeldib. Väga. Mis meeldib? Kõige enam meeldib mulle Sinu humoorikas positiivsus. Keegi eelpool ütles tabavalt, et Sinu postitusi lugedes jääb tunne nagu oleks hea sõbraga juttu puhunud. Ka mulle tundub nii. Ma olen jätnud nii mõnegi blogi jälgimise-lugemise katki seetõttu, et neisse tekib liiga palju kriitikat ja virisemist Olen tähele pannud, et mida suuremaks blogide lugejaskond paisub, seda enam püüab blogija hakata “arvamusliidriks” ning hakkab arvamust avaldama ka nende teemade kohta, milles ta on, viisakalt väljendudes, väga nõrk ja see ei kutsu enam lugema. Õnneks ei ole Sina seda teed läinud. Su postitused on endiselt siirad ja soojad. Minu jaoks on oluline ka see, et Sa suudad oma mõtteid kirja panna ilusas eesti keeles, heas lauseehituses. Lust on lugeda! Jätka ikka samas vaimus! A Mida Henry Teeb? on mu lemmikblogi!

  • Kristiine

    01.07.2016 at 12:52

    Tere. Ei mäletagi enam, kust lugemine alguse sai. Lugesin usinalt kaalublogi ja sealt vist hakkasingi lugema. meeldib, et kirjutab mees. Meeldib, et ei ole väga sagedased postitused. Igas postituses on iva sees. Meeldib, et kirjutad neutraalselt, mõte saab endal joosta. Tekst on lihtne ja humoorikas. Meeldib, et reklaam ei vilgu silmade ees. Töötan lastearstina ja näen lastega pereelu teist külge läbi sinu silmade

  • Lehti

    01.07.2016 at 15:04

    Palju õnne võidu puhul! Hakkasin lugema kohe üsna alguses, umbes siis, kui ilmus 3-4 postitus. Ja see oli üsna juhuslik, sest mulle Delfi kui uudisteportaal eriti ei istu, satun sinna umbes korra paari kuu jooksul. Lisasin sind kohe oma blogrolli, aga samas ma sealtkaudu enam ei jälgi, sest kasutan blogide lugemiseks feedlyt. EBA hääle said puhtalt iganädalaste postituste põhjal, sest FB ja Instasse satun harva. Ja loen ikka huumorisoone pärast ja tore on lugeda isa-vaatenurka. Üsna sageli loen enda mehele lõike ette või räägime teie pere juhtumitest ja tõmbame paralleele enda lastega.
    Kategooria osas ma ei näe küll, et peaksid muus osalema, hääle said ikka sisu põhjal ja seetõttu, et ma loen su blogi, mitte selle järgi, kuidas ma blogi leidsin.

  • killuke

    01.07.2016 at 20:12

    Mul oli hea meel sinu võidu üle! Andsin oma hääle ainult mõnele ja see blogi oli kindlalt üks 😉 Pean samas kahjuks ütlema, et ei loe järjepidevalt su postitusi. Jälgin küll FBs, kuid sealt klõpsan harva millelelgi. Peamiselt käib mul ikka blogide lugemine feederis, mitte eraldi lehkülgi külastades. Ja nõnda juhtub, et näiteks sinu puhul lööb ette vaid esimesed laused, mille põhjal otsustan, kas loen edasi või mitte. Kui kogu tekst tuleks feederisse, siis poleks kahtlustki, kas loen edasi või mitte 😉 Häirib pisut Delfi keskkond, üldse blogid, kus reklaami sees :-/ Mis ei tähenda, et su postitused kuidagi halvad oleks!!! Nii et tegelikult peaaegu et ootan, millal “omaette” lehele lähed Delfi hõlma alt ära. Aga kui ei lähe, siis muidugi loen ikka edasi. Sinu kirjastiil on mõnusalt muhe! Ja isegi nüüd, mil mu lapsed juba vanuses, mil ise võiks teoreetiliselt peret alustada, siis ikka on vahva jälgida (ja meenutada), kuidas see lapsekasvatus käis/käib. Jätka aga samas vaimus.

  • Leila Pommer

    01.07.2016 at 21:20

    Tere! Sattusin kuidagi kogemata ja sellest ajast peale naudin. Enda emotsioonid tulid meelde (poeg 35 ja tütar 30, tänaseks). Ja kui ma neile vahel ütlen (kui on midagi, mis mulle ei meeldi nende tegemistes), et “miks ma küll välistasin raseduse katkestamise või miks mulle ei meenunud lastekodude olemasolu”, mugistavad nad naeru! Ja naudin seda, et nad on absoluutselt saanud minult kaasa huumorimeele. Ka selle musta, mille näiteks on kasvõi seegi, et kui vastuseks küsimusele, kuidas oli sõbrantsi ema matustega, ütlesin, et jube kallis ja ma ei tea, kuidas minakene maetud saan, sain vastuseks tütrekeselt, “oota, emme, praegu on mul rahhiga kitsas”. Ja analoogne pojaga, kui küsisin ” kas vannitoa plaatide pakkumine kehtib” , siis tema, et ” saada pilt, millist tahad” ja siis mina, et “mul on vana telefon” ja siis tema, et “halloo proua, me elame 21 sajandil, osta endale korralik telefon” ja siis mina, et “äkki ostangi, kui enam lastele jõuludeks kalleid elektroonilisi vidinaid ei osta”, mille peale tema: “pilti pole vaja…kirjelda!”
    Väga naudin. Keelekasutust, naljakust, vaimukust ja eriti seda armastust, millist kõik Sinu kirjutised pilgeni täis on! Esileedile tervitus! On teinud hea valiku!
    Leila

  • Merli

    02.07.2016 at 14:12

    Tere. Sattusin su blogi peale läbi FB-i, keegi sõpradest laikis/kommenteeris su postitust. Delfit ma muidu üldse ei loe. Sellest ajast saadik (umbes pool aastat ehk) olen su tegemisi regulaarselt jälginud. Tore on see, et postituste vahepeal lisad FB’i lehele vahvaid pildikesi; pea iga päev on su lehel midagi uut ja toredat. Instagramis on tõenäoliselt isegi veel rohkem ja tihedamalt, aga sinna on meeles minna küll ainult siis, kui seda oma FB lehel mainid.

    Mul endal lapsi veel ei ole, seega ma ei suuda sinuga väga samastuda. Üldiselt ma pere- ja beebiblogisid eriti ei loe, sest need on natuke hirmutavad. Ka sinu blogi lugedes tekib mul vahel tunne, et mina küll kõige sellega (ehk siis kolme väikese lapsega) hakkama ei saaks.

    Sinu blogi loen ma sellegipoolest, sest see on lihtsalt nii hästi kirjutatud, nii hea huumoriga. Täpselt sellises stiilis nagu mulle meeldib. Ma loeksin su blogi tõenäoliselt ka siis, kui sa kirjutaksid mõnel (minu jaoks) eriti igaval teemal, sest ma usun, et sa suudaksid ka selle põnevaks muuta.

  • Mannu

    04.07.2016 at 17:44

    Sul on lihtsalt nii hea kirjutamisstiil ja huumor, et seda tuleb lugeda 🙂 Ja lapsed on ka superarmsad

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga