Minu täiuslik mina

Neck_crackOled sa kunagi pannud valmis veeklaasi juhuks, kui janu tuleb, sättinud lambi õigele kõrgusele, raksutanud valmisolekuks sõrmi, painutanud pead kahele poole ning sirutanud käed klaviatuuri poole, et hakata kirjutama… Mina olen seda just tegemas ning mu käed on välja sirutatud olnud viimased kolm tundi. Mitte ei taha see inspiratsiooni hetk peale tulla ja ma ootan mingit välist tõuget, et hakata lõpuks kirjutama. See on muide enamus ülekaaluliste suurim probleem- oodatakse tõuget väljaspoolt: tuleks mulle ometi peale motivatsioon, küll ma siis teeks. Aga see ei toimi nii: kõige pealt tuleb hakata tegutsema ja alles selle järgneb motivatsioon.

Ma olen oodanud siin juba ei tea mitu aastat, f-duuret ma kitarrimängu lõpuks selgeks saaksin. Võttis aega, mis ta võttis, kuid ma sain siiski valusa õppetunni näol aru, et ega ta vist ikka ise vist selgeks saa. Tuleb vist reaalselt õppima hakata. Kuid kitarri mängides lähevad sõrmed valusaks ja F-duuri on puhtinimlikult võimatu ühekäe sõrmedega võtta. Loomulikult kaob motivatsioon mingitel hetkedel ära, kuid need ongi murdehetked. Need hetked otsustavad, kas sa oled oma ettevõtmises edukas või mitte.

Ok, kitarri mängus ma ei ole seni veel edukas olnud. Mul on vist reaalselt vaja, et keegi seisaks ähvardavalt mu seljataga ja sunniks mind õppima. Näiteks ähvardaks, et kui ma kohe “Kes aias” laulu selgeks ei saa, pean ma taldrikutäie aedvilja-piima suppi ära sööma. Ma usun, et mul oleks samal päeval lisaks “Kes aias” laulule veel selged nii mõnedki teised.

Kuid ma olen olnud järjepidev oma trennidega. Ma ei ole sel kuul puudunud ühestki trennist ja olen terve selle nädala toitunud puhtalt- ei mingit valmiskräppi, vaid olen esileediga igapäev teinud nullist toite. Näiteks täna tegin ahjus koha. Esimest korda elus. Ainus asi, mida ma senise elu jooksul ahjus teinud olen, on juustusaiad viineriga. Viimati vist kunagi viiendas klassis. Seega nagu aru võib saada, siis kogu see küpsetamise ja toitude algusest lõpuni tegemine, on minu jaoks üpriski uus maailm. Koha tuli suurepärane. Esileedi ka kiitis. Küll ainult lõhna. Proovimiseni ta ei jõudnudki, sest minu koha retseptis ei ole suitsuvorsti ega õunamoosi ning hetkel mulle tundub, et ainult need kaks asja teda isutavadki.

Nii ma vaatasin järgi ja ma siiski valetasin. Ma puudusin trennist ühe päeva kuu esimesel nädalal. See oli see mu haiguspäev. Kes on hoolikam lugeja, see teab. Kas sina teadsid? Kui su vastus on jah, siis oled sa ilmselgelt liiga huvitatud mu blogist…creepy…
ee

Kuid motivatsiooni juurde tagasi tulles. Siis me ootame tihti motivatsiooni, et midagi ette võtta. Eks keskmine eestlane ju tegutsebki omal initsiatiivil vaid siis, kui on sattunud väljapääsmatusse olukorda. Siis oleme me väga efektiivsed. Kuid see ei ole hea koht, kus olla, sest siis on edasiviivaks jõuks stress ning kogu see eesmärk saab negatiivse varjundi. Mõtle, kui palju produktiivsemad me oleksime, kui me suudaksime lihtsalt võtta pähe midagi ja see ära teha- ilma selleta, et me peame.

Ma tegingi nüüd otsuse, et ma ei lükka enam asju niisama edasi. Ma võtan need ette ja teen ära. Ma tegingi selle otsuse just hetk tagasi ära. Postitust kirjutades ma ei teadnud sedagi, et ma motivatsioonist rääkima hakkan- ma hakkasin lihtsalt järjest kirjutama. Kuid mu järgmise kahe nädala eesmärgiks on olla kõige efektiivsem, mis ma suudan olla. See käib siis absoluutselt kõige kohta. Ma panen kirja kõik eesmärgid, mis mul on vaja kahe nädala jooksul ära teha ning hakkan homme pihta.

20131023_173324Esileedi veel ei tea ja homme ma kindlasti kahetsen seda, et ma seda kõike siin öösel unise peaga luban, kuid homme teen ma tühjaks meie komka, kuhu me hakkame garderoobi ehitama ja ma proovin oma ülikonda selga. Meie lähedased sõbrad on järgmisel kuul abiellu astumas (meie hoiatustest ei piisa vist ja tahavad oma nahal ära tunda) ja esileedi ei olnud nõus, et ma lühikeste trennipükstega lähen. Mul on veel hunnik eesmärke ja ma juba näen, et järgmised kaks nädalat saavad olema mul tihedad. Ma luban siin ja nüüd, et ma ei laiskle ja käitun kahe nädala jooksul nii nagu mu unistuste Henry käitub: efektiivne, sööb kvaliteetset toitu, treenib isuga, on tähelepanelik ja abivalmis. Ma ju tahan olla just selline inimene, miks ma seda siis juba ei ole? Miks ma justkui ootan, et selliseks saada? See ei tule iseenesest ja selleks, et muutus toimuks, pean mina ise tegema esimese sammu. Küll motivatsioon järgi tuleb.

Kas mul tuli siis motivatsioon peale, et hakata siia kirjutama? Ei. Ma hakkasin lihtsalt kirjutama ning kui ma olin esimesed paar lauset kirja saanud, tuli ka tuhin ei tea kusagilt peale. Sama ka trenniga neil päevadel, kui sa kohe kuidagi ei viitsi- kõige raskem osa on enda kohale viimine. Kui sa lõpuks kohal oled ja ennast liigutad, siis on mingil hetkel ka motivatsioon kohal. Kuid nagu ma olen arusaanud: võtmesõna on järjepidevus. Kui sa mõni päev pead, aga kuidagi ei viitsi, siis pole hullu- tee ikka. Sa ei saa kunagi kahetseda seda, et sa oma vajalikke tegemisi teed. Sa võid vaid kahetseda seda, et sa ei teinud või miks sa seda nii pikalt edasi lükkasid. Nagu ühes raamatus kirjutab, et kui su päevaseks ülesandeks on ära süüa suur kärnkonn, siis kõige targem on see kohe hommikul ära süüa, sest siis on kogu ülejäänud päev palju helgem. Ok, kaua sa loed nüüd siin- mine tee ära see, mida sa tegema pead, kaua sa lased sel enda peas stressi tekitada. Tee ära see, mida sa tead, et sa pead ära tegema, kuid oled nii pikalt edasi lükanud, sest sa ei suuda end sundida- hakka pihta ja tee see lihtsalt ära. Tsau!

Kommentaarid

“Minu täiuslik mina” on saanud 10 vastust

  1. Kristina ütleb:

    Ahh, meil selline vabam pidu, trennipüks on hea, näitab, et oled sportlik 😀

  2. henry343 ütleb:

    ja Esileedi ei uskunud. Ma ju rääkisin talle sama…

  3. Reelika Vene ütleb:

    Ma suutsin kitarrimängus sünnipäva laulu ära õppida ja no natuke Auld Lang Syne’ i ka ja nüüd mu kitarr nukralst seisab magamistoas, a no äkki pimedatel talveõhtutel võtan jälle ennast käsile :p

    • henry343 ütleb:

      Ma sain ka sünnipäevalaulul selgeks- ühe noodi kaupa mängides. Sepeapoisid ka. Meil aia äärsel tänaval hakkas ka selgeks mingi hetk saama.

  4. ktagel ütleb:

    Lahedalt kirjutad. Kohe mõistetav, miks me kirjasõbrad olime;)

    • henry343 ütleb:

      Ma mäletan, et me veetsime tunde telefonis rääkides. Kas me kirjutasime ka?

      • ktagel ütleb:

        Tead, ma nii täpselt ei mäletanudki, aga kui sa seda ütled,siis tundub nagu päris:) mulle jäi meelde,et saatsid oma juuksesalgu kirjaga. Oli nii? 🙂

  5. henry343 ütleb:

    see on mul meeles jaa. Käisin teil kurgimüümisel seltsis ka

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…