Petuvärk

24.04.2013

Ma nüüd hädaldaks veidikene. Kuid enne, kui ma kurtmiseni jõuan, räägin natuke tagamaadest. Selle projekti üks suurimaid kasusid on olnud minu jaoks silmade avanemine. Silmade avanemine selles mõttes, et ma olen mõistma hakanud kogu seda rämpsu, mida meile poodides toidu pähe müüakse. Igasugu maitselised ja lõhnalised asjad on jama. Võtame esimese, mis pähe tuleb- näiteks apelsini nektar. Mida see tähendab? Mida see nimetus sulle üldse ütleb? Esimene asi, mida sa võid kindlalt teada on see, et see on apelsini maitsega. Kas see tähendab, et seal on apelsini sees? Tõenäoliselt mitte. Tegemist on suhkruveega ja sellele on lisatud apelsini maitselist vedelikku, et see joodav oleks. See selleks. Kui sa oled endale selgeks teinud, et see on täielik petukaup, siis see ei häiri sind. Kuid kus müüakse nektareid poodides? Mahlariiulites. Ja kui sa ei keskendu sellele jutule, mis paki peal on, siis sa võidki aastaid seda jama endasse lürpida teadmata, et sa jood suhkruvett, millele on lisatud apelsini maitselist ollust, et sa seda ostaksid. Isegi paki peal oleval pildil on värsked apelsinid. Eriti, kui nektaritel ja mahladel pole muud ühist, kui, et nad on mõlemad vedelad. Nii nagu ka juuresolev pilt. Lastele loomulikult meeldivad jänesed ja kollane värv paistab kaugele välja. Samuti meeldivad lastele VÄGA magusad asjad. Kuid kuidas lollitada vanemat ja panna ta ostma kahjulikku asja. Ütle talle, et see on kasulik! Lisaks loomulikult intensiivne telereklaam, et laps seda ka ise nõuaks! Üks kuuendik paki esikaanest ütleb, et seal on kaltsiumi, rauda ja kaheksa erinevat vitamiini. Unustatakse öelda, et need kaheksa vitamiini on uputatud tohutusse suhkruhunnikusse.

Tegelikult nad suudavad täna millele iganes panna ükskõik, mis maitse ja inimesed ostavad, sest kogu toiduainetööstus teeb pidevat ajupesu, et asi on maitses. Nad suudaksid ka koera junnil halva maitse ära võtta, lisada sellele näiteks maasika lõhna ja maitse. Kas me siis sööksime seda? Miks mitte, kui me keskenduksime maitsele, mitte sellele, mida me sealt toidust saame. Kui pandaks ka üks kirss veel sinna sisse, saaks ka pakile kirja panna, et see on lisaks orgaanilisusele ka väga kasulik, sest seal sees on päris kirsid.

Seega, ma olen väga palju viimasel ajal keskendunud sellele, et toit, mida ma söön, et ma teaksin, millest see tehtud on. Kui ma loen sildilt ja seal on kirjelduses asju, mille olemasolust ma teadlik enne polnud, siis kust peaks minu keha aru saama, mida ma sisse ahmin. Seega ostan ma vaid värskeid tooteid ja kui toote kirjelduses on enam, kui viis koostisosa, siis seda ma ei osta. Miks peaks keegi nii palju vaeva nägema, et muuta miski söödavaks? Järelikult pole see söömiseks mõeldud.

Kuid nüüd siis kurtmise juurde. Kas te olete viimasel ajal pirni hindu vaadanud? Täiesti uskumatu. Ma olen väga suur pirnisõber. Ma võiks neid vist tõesti iga päev süüa, ilma, et nad mul üle viskaks. Meie põhiline kodupood on Rimi ja paar päeva tagasi olid seal poes Conference pirnid otsas. Mulle meenus, et eelmisel päeval olin ma just käinud Prismas ja ka seal olid väga ilusad pirnid ning sama hinnaga, mis Rimis (2.63€ kui ma ei eksi). Läksin siis Prismasse ja üleöö oli nende hinnaks saanud 3.15€. Täitsa pekkis, kus ikka röövivad- teavad, et neil, kes pirne taga ajavad ei ole valikut- me ostame selle hinnaga , mis müüakse. Olen suht kindel, et kui Rimi oma tarneprobleemid ära lahendab, siis langetab ka Prisma kohe oma hinnad vanale hinnale tagasi. Võib olla lisab ka kollase sildi, kuhu märgivad “hind enne 3.15€”.

Nii, kurtmistega on nüüd ühel pool. Eelmisel nädalal läks kõik kenasti. Käisime esileediga näiteks Maamessil. Võiks arvata, et mina suur tugev mees käin huviga seal traktorite vahel traktorite võimsuseid uurimas. Kuid kahjuks on tõsiasi see, et jumal või geenid on mind ilma jätnud igasugusest tehnilisest huvist. Ma küll noogutan alati kaasa, kui keegi maamees mulle oma vastsoetatud kombainist või künnitraktorist räägib, kuid mõtetes on ikka: “huvitav, mis juhtuks, kui ma lihtsalt järsku pikali langeks ja liikumatult lamama jääks kolmeks sekundiks ja siis järsku püsti tõuseks ja edasi kuulaks- kas ma suudaksin mehe uskuma panna, et see oli tema enda fantaasia ja mingit kukkumist pole toimunud”. Mul käivad vahel sellised veidrad mõtted peast läbi. Eriti kui mul igav on ja keegi mulle parajasti midagi tehnilist räägib.

Kuid maamess iseenesest oli väga lahe. Isegi hoolimata traktoritest ja muust igavast jamast. Sest seal olid loomad. Loomad seevastu pakuvad mulle väga huvi. Ma oleks tahtnud patsutada igat lehma, keda ma seal nägin, kaisutada igat kitsetalle ja vabaks päästa iga Chinchilla, keda tapmiseks eluaeg puuris peetakse. Ma mõistaks, kui me sööks nende liha. Kuid neid kasvatatakse vaid kasukate pärast- miski, millele on ammu leitud alternatiiv. Eriti haige oli see, et elusa looma puuri kõrval müüdi nende kasukatest tehtud tooteid. Kuid ma siis käisin ja puudutasin igat looma, keda sain. Kindlasti loomadele väga meeldib, et keegi võõras aina käib ja näpib neid. Seepärast nad kõik puuri tagumistes otstes aega veetsidki ja ainus, keda ma siis puudutada sain, oli üks lehm. Oleksin ka üht hobust soovinud silitada, kuid esileedi põhimõtteliselt rippus mu käe otsas ja oli valmis vajadusel ka nutma puhkema, et ma sellele hobusele liiga lähedale ei läheks.

Veetsime messil hea kaks tundi ja lõppes see nii nagu alati- esileedi hakkas käituma nii nagu mina hakkan peale veerandit tundi riidepoes. Ta hakkas valjul häälel nõudma, et me peame kohe ära minema. Selles mõttes oleme me täiesti erinevad- ta võib shopates veeta tunde ja tunde, kuid laadal väsib vähem, kui veerand tunniga. Mina võin veeta laadal kasvõi terve päeva, kuid nii kui poodi satun, saab mul 10 minutiga jõud otsa ja ma tunnen sõna otseses mõttes, kuidas ma surema hakkan.