Kategooria

Terviseblogi

Ma olen tahtnud juba pikalt jagada teiega enda mõtteid, aga see on olnud keeruline, sest esiteks suri mu arvuti ära. Andiski lõplikult otsad. Mu IT-mees pani sinna kiirema ja uuema tehnoloogiaga kõvaketta ja see suri mingi tehasepraagi tõttu ära ning kui vana tehnoloogia ketastel oli selline, kust on asju võimalik kätte saada, siis need uued SSD kettad on sellised, millega katki minnes on kööga. Eriti on mul kahju, et mul polnud mingeid backupe ka tehtud. Õnneks pilte ma seal ei hoidnud, aga kõik tööga seonduv on nüüd vastu taevast. Seitsme aasta meilivahetus jne. Ise olin loll, et neid backupe teha ei viitsinud. Tuleb nüüd uus arvuti soetada ja edaspidi hakkan mingit pilveteenust kasutama, et asjad kaotsi ei läheks. Seni kasutan oma tööarvutit, mis on aga Mac ja kuigi ta on õhuke ja ilus, siis mina tahan omale PCd. Võib olla kui Mac isiklik oleks, siis meeldiks, sest antud hetkel pole mul administraatori õiguseid ja ma ei saa midagi juurde tõmmata ega muud taolist.

Teiseks on mul kolm masuurikat, kes igal võimalusel midagi kusagilt alla tõmbavad. Vennas tuhlab juba terve maja läbi, et enda jalgealuseid ehitada, kuhu peale seista, et vajaminev asi kusagilt alla tõmmata. Soovitavalt suure prantsatusega.

Missugune oli meie 2016? Hästi heitlik. Kahju, et aastalõpp oli mustades toonies, kuna Esileedi täiesti tervel ja sportlikul isal avastati vähk ning eemaldati 1,5 neeru. Avastati kasvaja ka kõhunäärmes, kuid mis õnneks osutus healoomuliseks. Loodetavasti on sellega siiski ühel pool, aga siiski, see lõi kõigil natuke jalgealuse kõikuma. Ka käisime Vennasega paaril korral EMOs, sest sündides oli tal mured neerudega ja igakord, kui tal palavik on, on Esileedil esimene hirm, et äkki on põletik tagasi. Hoiame ka sellel jooksvalt silma peal.

Imeline oli see, et minu lubadus Esileedile oli sel aastal, et mul ilmub raamat ja see sai teoks ning aitäh teile, kes te selle endale soetanud olete. See oli mu kõige esimene ja igaüks, kes te selle ostate, on see mulle suurimaks komplimendiks. Ma veel pean mõtlema, kuidas teid tänada. Päriselt ka see tähendab mulle nii palju. Mitte rahalises mõttes. Ma sain oma honorari kätte juba ammu ja hakkaksin protsenti saama, kui 1000 raamatut on müüdud, aga vist ei trükitagi juurde ja jääbki 1000. Seega, kes soovib lugeda, kuidas isa õpib isaks olemist läbi äpardumiste ja õnnestumiste, siis “Isa blogi ” raamat on Prismades-Selverites lettidel veel olemas. Saab tellida ka SIIT

Ka on tore, et ma läksin tööle. Kas see on edasiminek või samm tagasi, ei oska öelda. Polnud mul ju plaanis enam palgatööd teha, aga õnneks on see töö, mis on põnev. Kes ei tea, siis ma olen www.homme.ee portaali toimetaja, mis on Delfi meestele mõeldud portaal. Mul läheb seal päris hästi, kuid mu ambitsioon on siiski teha midagi päris oma ja praegu on mul peas tuluke, et luua sisuturundusfirma. Hakata firmadele, kes soovivad kaasata endale jälgijaid ja luua nendega sidet, pakkuma teenust, et ma aitan neil luua sisu, mis oleks huvitav. Hetkel on nii nukker see, kuidas enamus ettevõtteid räägivad oma sotsiaalmeedia lehtedel ja blogis endast- meil on uus toode, me oleme väljas seal messil. See ei ole sisu, mis inimesi huvitaks. Inimesi huvitavad nemad ise. Ka siin blogis te ei loe vaid minu toimetusi, vaid sageli tabab teid äratundmisrõõm ja huvi, sest ma püüan ka teid võimalikult palju kaasata ja ka kirjutades mõtlen ma, et kas see huvitaks mind, kui ma loeks seda võõra inimese blogist. See on idee, mis on praegu kaane all podisemas ja kui keegi soovib olla esimene katsealune, siis võta minuga julgelt ühendust.

Samas blogis on miski, millega ma hetkel rahul ei ole. Ma olen pikalt otsinud endale koostööpartnerit, kes sooviks olla minu koostööpartner piltide vallas ja leiaksime ühised huvid, et mina saaks kasutada nende fotovahendeid ja mina vastutasuks aitaksin neid pildis hoida, kui ma tootega rahul olen. Mul ei ole mingit moraalset probleemi teha reklaami asjadele, millega ma rahul olen. Varem oli mul koostöö Nikoniga, kes aga turult ära kadus. Hetkel on mul viis aastat vana Sony hübriid, mis aga on ajale hirmus jalgu jäänud ja sellisel pimedal ajal eriti häid pilte ei tee. Seepärast olen ka pilte vähem postitanud ja need, mis on, on sellised.. meh. Noh nagu tänases postituses. Need kõik küll Esileedi telefonist võetud.

Meie pooleaastane koostöö Salvestiga sai nüüd tänasega läbi. Seda olete vist kõik märganud, et see oli laste põhitoit. Pole muud, kui kiidusõnad nii nendepoolsele suhtlusele, kui toodetele. Kõik toidud lastele ei istunud, aga suuremalt jaolt ikka meeldisid. Ma teen uue aasta alguses ühe postituse ka, mis olid need meie lemmikud Salvestilt, et joon alla tõmmata. Ka ma lubasin teha pimetesti video, mis sai ka tehtud. Kuid siin süüdistage Esileedit, kes mu püksid koos mälukaardiga ära pesi. Sealt enam infot kätte ei saanud. Täna plaanisime video teha, kuid siis sain aru, et pole mõtet, kuna filmitöötlusprogramm oli surnud arvutis ja siia tööarvutisse ei saa ma ühtegi programmi lisada. Eesmärk on siis maitsta erinevaid beebitoite, et ära arvata, mis seal sees on. Kui ma endale uue läpaka soetan, siis see mu prioriteetide seas. ÄkkiEsileedi loeb siit vihje sünnipäevaks välja ja kingib selle mulle juba jaanuaris :).

Olen tänulik ka teistele koostööpartneritele, kellega sel aastal oleme mingeid projekte koos teinud. Esiteks tuleks kindlasti välja tuua Breden Kidsi, kellega meie koostöö jätkub ja ka edaspidi on meie laste riietevalikus ka nende riideid. Esileedi suur lemmikfirma. Teiseks jätkub meie koostöö One and Only e-poega, kelle maailma paremini libisevad kelgud, meil garaažis lund ootavad. Meie laste hambaid hoiavad jätkuvalt valgetena Jack and Jill’i hambapastad ja hambaharjad. Just kulutasin 70 euri OMA RAHA, et Noorsandile sealt elektriline hambahari osta ja täiendada pastade varusid ja midagi ostsin veel… Muide kahes viimases nimetatud poes kehtib ka meie allhindluskood AMHT10 ja kui te läehete sealt midagi soetama, siis kindlasti kasutage. Saate hinna rõõmsamaks. Lelunurgale aitäh, et nad meile need nutikad mängutekid saatsid, mis tänaseni igapäevases kasutuses on. Puzzledega on lubatud mängida ainult nende tekkide peal ja kui isu täis, tõmbab nööridest kinni ja trepi alla. Kindasti oli teid veel, kes kohe lennult ei meenu. Kui meenub, sisi kindlasti täiendan.

Kuid kuidas blogiga jätkan veel ei tea. Kuna blogi uudsus on kadunud, siis kui see varem ilmus Delfi esikal, siis enam ta sinna ei jõua ja ka lugejanumbrid ei ole enam päris need. Kui varem luges igat postitust oma 20 000 inimest, siis nüüd on see number ligi poole väiksem ja vahel veelgi vähem ja loevad need, kes on püsilugejad. Seega, kuidas blogiga edasi minna, et see jätkuvalt inimestele huvitav oleks, on miski, millele ma peaksin mõtlema, kuna lugejanumber on hetkel langustrendis. Eks igal asjal on oma eluiga, aga ma siiski ei sooviks päris ära lõpetada, vaid peaksin mõtlema, kuidas tuua uut elu.  Mina olen seda tüüpi inimene, kellel peab kõik olema arengus. Kõik peab liikuma edasi. Teha uus laps? Ei? 🙂 Hetkel tegime veel otsuse, et blogi jääb veel delfis ilmuma kolmeks kuuks, siis otsustame. Ilmuma jääb ta ka edaspidi, lihtsalt Delfi on hea motivaator, sest minult oodatakse seda igal neljapäeval. Muidu äkki kaoks regulaarsus ära.

Eks abiks oleks, kui ma paneksin blogisse reklaamid, aga te olete nii kiitnud mind nende mitte panemise eest, et ma olen seda ikka ja aina edasi lükanud. Loodan, et te ära ei lähe, kui te neid siin ühel hetkel ristist kinni panema peate. Kuigi teeniksime me mitte nende reklaamide eest, vaid kui keegi neil ikka klikiks.

Ja mu blogi algne vorm, ehk kaalublogi saab kohe kohe uue hingamise, sest olin mina üks kahest blogijast, kes valiti Sportlandi blogijateks. Postitused hakkavad ilmuma siin lehel, aga Facebooki leht ei ole a mida henry teeb, vaid a kuhu henry jäi. Päris ära ma ei kao, aga loodetavasti jääb mind palju vähemaks, sest enne kolme last, oli mu kaal 40kg kergem kui praegu, sest ma sõin kontrollitud dieeti ja käisin 5 korda nädalas trennis. Siis kadus kõik päevapealt ja sõin seda, mida kiirelt sai, magada sai episoodiliselt ja mulle meeldivad trennid (korvpall, crossfit) tuli ära unustada, sest mõlemad algasid kindlal kellaajal. Eks mul on eluaeg olnud kaalu jama. Aga vahet pole. See on minu alguspunkt.

Kuid mul ei ole üldse kahju seda aastat ära saata ja uus tuleb kindlasti palju parem, sest mina olen palju targem :). Ja ka teid on palju rohkem. Täna oli Malluka lehel küsimus, et nimetageenda lemmik lapseblogi ja süda läks soojaks kui kommentaare lugesin. Ilusat algavat aastat ja mina pean panema mõned eesmärgid, kus ma tahan olla täna aasta pärast. Ma tahan olla 40 kilo kergem, uue firma juhatuses, olla edukas Homme.ee toimetaja, mul on uus peegelkaamera ja töökindel uus arvuti. Olen aktiivne isa, kes hommikuti lastega hommikuvõimlemist või joogat teeb. Kui nemad kaasa ei teegi kohe, siis nad näevad mind tegemas. Edu teile ja te võite mind julgelt teretada, kui mind näete. Sorry, et ma alati kohmetun, aga rõõmus tunne on ikka 🙂

 

 

 

Võiks arvata, et kuna ma pole regulaarselt kaalublogisse postitanud, et järelikult olen jälle rajalt maas. Seekord mitte. Seekord olen ma paremini rajal, kui ma ammu olnud olen. Meeldib see mulle või teile, või mitte, aga kõik mu katsed süüa suhkurt mõõdukalt lõpevad salaja poest ostetud jäätist süües. Mul lihtsalt ei õnnestu natukene seda süüa. Kas see on suhkru võimsast sõltuvuslikust jõust, või see, et ma keelan endale midagi (nagu kõik teavad, kui sa midagi endale keelad, siis just seda sa kõige enam tahad), aga suhkru piiramine mulle ei sobi. Seega täitub täna kaks nädalat sellest, kui ma sõin midagi magusat- kooke, saiakesi, magustatud jooke, komme, šokolaadi jne.

Mis on kahe nädala muutused? Esiteks miinus viis kilo, ehk pool Piigat olen ma enda seljast lihtsalt selle muudatusega raputanud. Mul käib ikka mõtteid, et tahaks midagi magusat. Aga see on lihtsalt mõte ja kui ma selle mõtte pärast ei muretse, siis see kaob sama kiirelt, kui tuli. Magusa järgi isusid enam põhimõtteliselt pole. Nagu ma ütlesin, et mõte ikka aegajalt käib. Mõte on asi, mida me ei kontrolli, aga selleks, et see ei muutuks kinnisideeks, tuleb lihtsalt teadvustada, et see oligi kõigest mõte. Mul võib tulla mõte pähe, et viskaks Vennase aknast välja. Kui ma selle pärast muretsema ei hakka, siis see oli lihtsalt üks suvaline uitmõte peas (inimesel käib päevas peas 40 000 mõtet). Kui ma hakkan sellepärast aga muretsema (kui kaugele ma ta viskama peaks? mida ma kiirabile ütlen? jne), oleks mul probleem 🙂

Üks asi, mida ma märkasin, mis uskumatul kombel vähendab vägagi mahusaisu, on vee joomine. Tavalise külma vee joomine. Ma ei tea, äkki see polnudki magusaisu, vaid janu, kuid kuna ma varem panin sel hetekl alati midagi magusat põske, on mu aju hakanud seda tunnet ära tundma kui magusaisu. Joomiseks saime me tervele perele ka väga mugavad ja prakitilised pudelid, mis meil igapäevaselt kasutuses on. Mina sain halli ja kollasega, esileedi roosakas lilla ja noorsand rohekas sinise. Esileedil oli varem alati foobia neist täidetavatest pudelitest joomisel. Ta keeldus alati mu sportpudelitest joomast, sest ta oli veendunud, et neis kitsastes kohtades vohab baktereid. Ta on veits foobik. Kuid see pudel on kasutuses, sest see on läbipaistev ja kõiki osi on võimalik puhastada. Kõige suurem pudelite fänn on aga Vennas. Talle meeldivad kõik asjad, kust saab vett kätte, et see mööda elamist laiali puristada.

dsc01083 dsc01110 dsc01122 dsc01123 dsc00376 dsc00379

Ma mõistangi, et ülekaalulistel on need keha signaalid ajus segamini ja vee joomine on üks lollikindel viis, kuidas neid signaale mitte kuritarvitada. Kõik, kes on operatsioonita õnnestunult kaalu kaotanud, rõhutavad, et üks olulisemaid asju oli nende jaoks vee joomine. Muide, neil pudelitel on alumises osas ka eraldi lahter, kuhu saab panna puuvilju (sidrunit, laimi, külmutatud marju, jõhvikaid või mida iganes), mis annavad veele maitset. Minu õnneks maitseb mulle vesi, kui ta on vee maitsega, aga siiski on vahel mõnus, kui sel õrn vaarika mekk man. Täna olen näiteks terve päeva joonud sidruniga vett. Ilus ja praktiline pudel, mida omada. Valikuga tutvuda ja endale tellida saad SIIT(LINK).

Teine asi, mis mul sai tänu ühele lugejale hästi ära lahendatud, on vahepalad. Mitte kõik, aga paljud neist. Nimelt saatis mulle üks lahke proua kama. See pole aga mitte lihtsalt kama, vaid kama, millele on lisatud erinevaid naturaalseid maitseid. Kuna see on hästi kiudainerikas ja selles on nö pikad süsivesikud, siis tõepoolest püsib kõht pikalt täis. Mul oli alati mure, et kui ma Tallinnas käin, siis ma üritan seal võimalikult palju tööd ära teha ja võimalikult vähe aega söömise peale kulutada (mulle ei meeldi üldse tööst lõunapause pidada. Mulle sobiks väga, kui keegi tooks mulle toidu lauda) ja kama peti või keefiriga, või maitsestamata jogurtiga on väga hea variant- kallan peti klaasi, lisan paar lusikat kama ja tagasi lauda.

dsc01167 dsc01173 dsc01182

Meil on hetkel külas ka Esileedi õde, kes on väga suur foodie. Ehk ta tahab kõike maitsta ja ta on hästi peene maitsemeelega. Seal, kus mina ei tunne veel midagi, hakkab tema tajuma juba maitse erisusi ning ta ütles nende kamade kohta, et need, kellele meeldib kama, meeldivad kindlasti ka need tooted. Teda ma usaldaksin. Mis mulle alguses nõrgana tundus oli see, et varem, kui ma kama jõin, siis ma tegin selle hästi magusaks. Sellele kamale on lisatud roosuhkurt ja mina tahtnuks seda palju magusamana. Samas Esileedi ja ta õde ütlesid, et kui oleks magusam, oleks lääge. Kes kuidas harjunud on. Olen nüüdseks ka selle vähem magusa kamajoogiga harjunud ja see täidab regulaarselt mu ühe snäkikorra toidu. Neid oli ka palju erinevaid maitseid, aga minu lemmik oli kirsi ja astelpaju oma. Neid saab endale tellida nende FB lehelt, mille võid leida SIIT(LINK).

dsc01192 dsc01189 dsc01188 dsc01186 dsc01185

Kuid jätkan suhkruvabal kursil ja raputan ka teise osa Piigast maha. Siin soovitati mulle, et selle asemel, et nende väliste muudatustega siin rinda pista, tuleks kõige pealt sisemised ära teha, et selleks võisk pöörduda psühholoogi poole. Ma olen sellega nõus. Ma tegelen hetkel iseendaga ise ja kui ma tunnen, et sellest pole kasu, siis ma räägin ka psühholoogiga. Pigem oleks mul vaja mõnda endist paksu inimest, kes räägiks, kuidas tema enda mõtlemise paika sai. Üks minu eesmärkidest on saada enda pea klaariks, et lahendada see õgardlus ära enda peas, et ma saaksin sama meetodiga aidata ka teisi. Aga ma olen täiesti teadlik, et ma ei ole paks sellepärast, et mu magu on liiga suur, vaid sellepärast, et ma tunnen vajadust süüa ka siis, kui mul kõht tühi pole (igavus, stress, lõõgastumine, keskendumine). Ja sellega ma tegelengi. Püüan järgmisel nädalavahetusel teile uuesti enda tulemustest teada anda.

 

Olge rõõsad!

Henry

00:48, peaks vist kirjutama hakkama. Mul on muide eriti edev MacBook Air, mis ma Delfilt sain ja tee, mis sa teed, aga on mugav ja kiire. Isegi kirjutada on mõnusam. Mu oma arvutil on ka küll klahvivalgustus nagu Macilgi, aga ka klahvid on mugavamad ja üldse mulle meeldib. Kiire, õhuke, jube kerge kaasas kanda. Noorsand naerab praegu läbi une ja nüüd seletab midagi. Segab mõtet mu peas.

Täna käisin linnas ja kõndisin umbes 500m ja mul oli higi täitsa lahti. Lihtsalt rahuliku kõnni peale. Mul on pidevad alaseljavalud. Ma võtan vererõhu rohtusid. Ah jaa, mulle meenub, et mu pereõde helistas mulle, et ma peaksin sinna vererõhku ja suhkurt kontrollima minema, sest viimasest korrast on viis aastat möödas ja ma ei julge. Kardan, et ma olen endale juba nii palju viga teinud, et nüüd on tulemused käes. Ei läinudki. Ehk minu tervis ei ole ligilähedanegi seal, kus ta olema peaks.

Mis siis juhtus? Miks ma olen siin, kus ma olen? Mäletan kolm aastat tagasi, uusaasta öösel, kui ma sattusin kõhuvaluga EMOsse ja mul tuvastati pankreatiit, siis ma sain aru, et ma ei saa enam LCHFi edasi teha. Miski, mis toimis nii hästi. Paar nädalat hiljem sündis Noorsand ja kodused tööd jäid suuresti minu kanda. Eriti söögi tegemine ja enne ma ju ei teinud üldse süüa. Ma kartsin hirmsasti kriitikat, et mis siis saab, kui keegi sööb ja neile ei maitse? Praeguseks pole vähimatki sooja ega külma, aga siis oli. Tihti tõin siis söögi väljapoolt ja eelistasin kiireid toite nagu võileivad jms.

Selle aastaga võtsin ma juurde 11kg. See ei ole ju tegelikult nii palju, et seda märgata. See tähendab umbes 230g nädalas. Kuu ajaga alla kilo. Number aina kasvas ja kasvas ning ma ei märganudki. Teadsin seda, et ma peaksin alla võtma- miski, mida ma olen teadnud viimased 25 aastat.

Siis sündisid kaksikud ja lisaks söömisele läks käest ka trenn ja liigutamine üldse. Ma sõin kõike, mis kiirelt käis- võileivad jms. Ka ei saanud ma enam korvpallis käia, sest see algab õhtuti ja ajal, kui meie titearmee magama suundub. Kuid selle aastaga on mul juurde tulnud oma 20kg ja nüüd ma olengi raskem, kui ma kunagi olnud olen. Juba see number oli minu jaoks šokeeriv ja ma olen eluaeg oma kaalunumbrit häebenenud, sest ma olen suure osa oma elust olnud teistest suurem. Peale väiskena saadud hormoonravi, mis mul aastaga mitukümmend kilo juurde pani, olen ma sinna ainult juurde kasvatanud.
72237-fat-cat-roll-gif-gif-animation-animated-pictures-funny
Ma kvalifitseeruks igas kliinikus probleemideta tasuta maovähenduslõikuse kandidaadiks, aga ma ei taha. Veel mitte. Ma olen jätkuvalt veendunud, et minu probleem ei ole liiga suur magu, vaid mu peas on midagi valesti. See on umbes sama loogiline, et selleks, et suitsetamist maha jätta, lõigatakse su kopsud olematult väikseks. Probleem, et sa suitsetasid palju, ei olnud selles, et sul olid tugevad kopsud, vaid selles, et su peas oli midagi valesti. Sa olid sõltuvuses. Ma annan endale selle võimaluse veel ja mingite oppide peale ei mõtle.

Kuid nüüd ma olengi olukorras, kus ma kaalun nii palju nagu kaks keskmist meest ja kusagilt tuleb alustada. Ma tean, et neid alustamisi on mul palju ja ma olen uhke nende kõigi üle. Kui ma alustan siis järelikult ma hoolin. Ma mõistan probleemi ja ma tahan sellega tegelda.

Ma enda kaalunumbrist ei räägi, kuid ma hakkan seda jälgima ja minu kaal saab olema teie jaoks nüüd hetkel 0kg. Null. Ja iganädalane kaotus või tõus hakkab pihta nullist. Ehk kui ma uuel nädalal kaaluksin tänasest 2 kilo vähem, oleks mu kaal -2kg. Ning ma hammustan selle teekonna tükkideks. Ma hakkan ära kaotama enda lapsi ning kõige pealt kaotan ma ära Vennase. Ma kaalun homme Vennase ning minu kaalukaotuse eesmärk saabki olema Vennase kaal. Ma ei tee suuremaid eesmärke, sest need tunduvad liiga suured mu jaoks.

Ma hakkan endale ka seadma teekonnal väikseid ja lihtsalt saavutatavaid eesmärke. Minu eesmärk ei olegi end pidevalt pushida, vaid olla järjepidev ja need eesmärgid saavadki olema lihtsad ja lihtsalt selleks, et ma püsiks rajal. Ja minu uue nädala eesmärk saab olema, süüa igal toidukorral sama kogus aedvilju, kui muud. Ehk, kui ma söön kartuli, siis pean ma sööma ka koguse näiteks porgandit. Kui ma söön õuna, söön ma ka sama koguse kurki. Kui ma söön burgeri, siis tuleb ära süüa ka kaalikas. Minu eesmärk on õppida integreerima juurvilju enda söökidess, sest praegu on ta seal pea olematu ja pmtslt garneeringuks.

Kui keegi soovib mind toetada teekonnal, siis andke endast märku. Kui mõni firma tahab enda heade toodetega ka teisteni jõuda, siis võtke minuga ühendust. Päise menüüs on kontaktid olemas. Paar inimest, kes tegelevad tervise teemadega, on minuga ühendust võtnud ja neist ma räägin õige pea.
giphy
Kuid mu palve on teile, et ärge kirjutage mulle iga postituse alla kommentaare, et poovi Fitlapi, või proovi mingit muud meetodit, et see toimib. Ma tean kõiki lähenemisi, mida Eestis pakutakse. Kõik need Kalmuse, Orgu, Fitlapi kavad.. las nad olla. Neist pidevalt kommentaariumis rääkimine, ei tee muud, kui tekitab trotsi. Kui ma tahan nende kohta küsida, küll ma küsin. Ma tahan teha asja oma tempos ja ma hoian teid kõiki kursis. Kui tahad orgudest ja fitlapidest rääkida, räägi, aga mitte minu seinal. Kui nad tahavad, küll nad võtavad ise minuga ühendust, või mina nendega.

Kuid ma jagan enda update’e igal nädalal. Ma püüan nädalavahetusteti, kuid korra kuus nädalavahetusel aitan ma suitsetajatel sõltuvusest välja tulla. Siis võib mu jutukest oodata varem, või natuke hiljem.

Mis on mu plaan? Minna tagasi loogika juurde- mida vähem valmistoitu ja töödeldud toitu seda parem. Ehk aeg on hakata taas ise sööki valmistama. Singid ja vorstid asenduvad lihaga, leiba püüan süüa täistera toite, kartulit ja liha taldrikul peab olema sama palju, kui aedvilju. Ehk taldrik pooleks- üks pool on aedviljad. Kartul või mõni muu süsivesik jagavad lihaga teist poolt taldrikust. Ka kehtib ühe taldriku reegel- tõstan palju tahan, aga juurde mitte. Ka liigutan rohkem. Otsin välja oma sangpommid, hantlid ning püüan kõndida nii sageli kui saan. Lastega on see väga väga keeruline, sest tahaks ka Esileedile puhkust anda, kuid ma pean püüdma.

Teine asi, mis ma hakkan igal hommikul tegema, kui ma kodus olen, on koos Esileediga hommikuvõimlemist. Iga päev. Et ka lapsed näeksid ja seda loomulikuks elu osaks peaksid. Andke ideid, mis harjutusi hommikuvõimlemiseks teha?

Aga ok edu meile ja teile. Püsige terved. Tsau!

Nagu lubatud, siis sellest nädalast taas aktuaalne terviseblogi. Eks asi on ikka käest ära ja selle kontrolli tagasi võtt on läinud nii vaevaliselt, kuid vaikselt olen oma mõtteid jälle selles suunas liigutanud, et nii edasi ei saa. Ma olin tegelikult väga hästi rajal, kuni Noorsandi sünnini, kaalus oli algkaalust 25+ kilo all ja siis muutus kõik. Siis ma sain isaks. Magamine läks sassi. Ma pidin üle võtma kokaameti ja ma ei olnud varem enda elus eriti palju süüa teinud. Eks ma ikka olin, kuid väga vähe. Tänaseks olen ma üle kahe aasta pea ainuisikuliselt köögitoimkonnas olnud. Isegi mõte, et Esileedi võiks midagi õhtuks süüa välja mõelda ja valmistada, tundub tänaseks veider. Ma ei kujuta teda juurvilju koorimas ettegi. Muidugi on ta nende aastate jooksul ka süüa teinud (ma pidin selle lisama kodurahu huvides), kuid mitte tihti ja kui me täna üritasime meenutada, et millal ta viimati õhtusööki valmistas, siis ta ei suutnud meenutada. Mina ka mitte.

Ehk siis halvad asjad kokku- une kvaliteet läks kohutavaks, sõin enamjaolt lihtsaid süsivesikuid ja üldse toite, mis valmivad kiiresti ja lisaks kaksikute sünniga, kadus mul ära ka trenn, sest minu meelistrenn on korvpall, mis algas kell kaheksa õhtul ja see on see aeg, kui kaksikud magama lähevad ja Noorsand vanni. Ehk siis kadus ka ära trennipool
IMG_20160415_195253
Ja nii vaikselt, vaikselt on see kaal tagasi tulnud ja paari aastaga olen ma tagasi enda alguspunktis. Kuid ma ei ole löödud, sest kuidas see kaal olekski saanud langema jääda või jääda isegi sinna, kus ta selleks hetkeks oli, kui ma olin tagasi samas tsüklis, kus ma olin oma tippkaalus- trenni ei teinud, magasin vähe, sest tuli ju internetis olla ja sõin kõike, mis kiiresti valmis, või oli juba ostes valmis.

Kuid see üles alla kaal tegi mu silmad lahti ka selles mõttes, et minu probleem ei ole see, et ma olen ülekaalus. See on lihtsalt probleemi tulem. Seega, ei ole minu pikaajaline lahendus ka see, et ma söön vähem ja liigun rohkem. Minu eesmärk sel teekonnal, ei ole tegelda ainult kaaluga, vaid minu eesmärk on aru saada, mis minu peas toimub ja miks ning kuidas seda muuta.

Ma ju ei söö, siis, kui mul kõht tühi on, vaid siis, kui söök valmis on. Ma söön tihtipeale hunniku kräppi siis, kui ma olen söönud väikese kräpi- et ah, ma sõin juba ühe kommi, kuradile, tänane päev läks pekki. Alustan homme uuesti. Seniks söön ülejäänud kommid ära ja toon igaks juhuks poest endale jäätist ka juurde, sest homsest ma ju enam seda enam ei söö. Ehk mida rangemalt ma ennast keelan ja mida rangemaid jooni ma endale tõmban, seda suurem kiusatus on mul neid endale antud lubadusi rikkuda.

Minu söömine on üldse väga vähe seotud tühja kõhuga, mis peaks tegelikult olema ainus põhjus, miks inimene sööb. Ma söön siis, kui ma jään üksi teleka ette. Ma söön siis, kui mul igav on. Ma söön siis, kui millelgi kukub homme kuupäev. Ma söön siis, kui ma ei taha, et see koju alles jääb. Ehk mul on väga palju issuesid, millega enda peas tegelda. On selgitus hullumeelsuse kohta, mis kõlab nii, et hullumeelsus on see, et kui sa üritad ikka ja aina ühte moodi ühte ja sama asja ning ootad iga kord erinevat tulemust.

Ma ei ole hullumeelne ja minu teekond seekord ei saa olema nii nagu alati, sest ma hakkan tegelema ka enda peas toimuvaga. Ma võtsin kaalus kõvasti juurde, siis, kui ma väiksena hormoonravi sain ja see ülekaal on püsinud terve minu elu, kuid ma olen ka näinud, et ma suudan kaalus kaotada, kui ma seda natukenegi tõsisemalt võtan. Ma pean lihtsalt tegelema peas peituvate probleemidega.

Minu silmi on avanud ka see, et ma jäin siin mõned nädalad tagasi haigeks ja kuigi mu selline passiivne periood, kus ma oleks tahtnud lihtsalt teki all lesida, kestis vaid ühe päeva (mida ma muide ei saanud teha, sest haiged olid ka kõik mu lapsed (ja mul on väga palju lapsi) ning ka Esileedi), siis tüsistused sellest kestavad tänaseni. Esimesel nädalal peale haigestumist ei tundnud ma mitte mingisugust lõhna ja ei tundnud ka mingeid maitseid. Tänaseni pole need tahud täielikult taastunud. Kui ma peaks andma mingi hinnangu sellele, siis ütleks, et minu lõhna ja maitsetaju on tänaseks umbes 70% peal. Loodan, et tuleb tagasi. Ma tundsin küll maitseid nagu soolane, hapu, kibe ja magus, aga ma ei teinud mingit vahet, kas see soolane asi suus on vorst või krabipulk. Ma sain aru küll tekstuurist, mis mul suus on aga kõik soolased maitsesid mulle ühte moodi. Nagu ka magusad ja hapud ja kibedad.
received_1202788466412486
Kuid see nädal õpetas mulle seda, kui palju on võimalik saavutada ühe terivsliku toitumise nädalaga. Kuna mul polnud mingit vahet, mida ma sõin ja kõik maitses sama moodi, siis ma sõin päevi ainult tervislikult ning nädalaga kadusid seljavalud, liigese kangus hommikuti ärgates, energiat lisandus tohutult ja üleüldine olemine oli suurepärane. Ja kõik see ühe nädalaga. Kui see oli nii suurepärane, miks ma siis nii ei jätkanud? Sest vaikselt hakkasid maitsed naasema ning ma tahtsin tunda toitude spetsiiflisi maitseid. Seega, ka see tuleb peas ära lahendada, et ma ei peaks sööma maitse, vaid tühja kõhu pärast. Ma tegin seda, kui ma maitseid ei tundnud.

Mis on mu plaanid siis? Kõige pealt pean tegelema enda peaga, kuid paralleelselt hakkan ka pühenduma iseendale- ma tahan süüa paremaid toite, mitte neid, mis tehases mingi liini pealt maha tulevad. Ma sean endale esimese nädala eesmärgi, milles ma olen alati läbi kukkunud- ma ei näksi. Ma ei näksi sel nädalal mitte midagi. Isegi poolt pähklit mitte, mis tähendab, et ma söön ainult toidukordade ja vahepalade ajal. Kavatsen ka liigutada ja enda keha uuesti tugevaks teha. Selle nädala eesmärk on igapäev, kasvõi ühe minuti plankingut teha. Liiga väike eesmärk? Mitte minu jaoks. Alustangi vaikselt.

Ja kes te olete saavutanud imelisi tulemusi erinevate toitumisnõustamise programmidega, siis ma tean, et soovite parimat, kuid ma olen nende olemasolust teadlik ja vähemasti antud hetkel ei soovi ma neid kasutada. Seni, kuni ma olen pea selgeks saanud.

Ma tegin otsuse ka teha enda terviseblogile eraldi FB lehe ja te soovitasite päris häid nimesid ning ma kaalusin pikalt ja polegi hetkeks veel välja mõelnud, kuid see on protsessis. Seni postitan blogi a mida henry teeb FB lehele.
LRG_DSC00662
Igal juhul ma olen aastakümneid oma keha kurnanud ja rikkunud ning mu keha pole teinud muud, kui selle kõik vaikides alla neelanud. Otseses mõttes. Aitab. Ta on väärt mitte ainult paremat, vaid parimat- piisav füüsiline koormus ja kvaliteetne vitamiini- ja toitaineterikas toit. Need saavad olema peamised märksõnad. Ma kasutan siin teadmisi Triinu Toidumaalima tervisliku toitumise koolituselt, mis peaks olema igale kaaluga tegelejale kohustuslik, sest see avardab nii palju su teadlikkust, mis on veel olemas, peale selle, mida sa oled harjunud sööma. Mulle saadeti üks imeline kokaraamat nimega “Maitsev kõhutäis”, kus sees on lihtsad ja pigem tervislikud retseptid. Tänagi tegin nende sidrunikana ja homme on plaan teha selle jääkidest kanasuppi, mille retsept on ka seal kirjas. Noorsand on suur supisõber. Ning minuga võttis ühendust üks toitumisnõustaja, kes pakkus enda abi samm sammult muuta minu toidulaud tervislikumaks- mitte ma ei muuda kogu enda toidulauda, vaid nipet näpet, siit sealt, et valikud oleksid tervislikumad, kuid laias laastus harjumuspärane toidulaud.

Aga ok. Step by step. Järgmises postituses räägin, mis mind hetkel motiveerib tegutsema.

Pidage vastu. Küll vihma ka tuleb 🙂

Laul ka, mis pealkirjaga sobib

Kuidas siis mul esimene nädal läks? Esimese nädala eesmärk on lõpetada valge suhkru tarvitamine, ehk lõpetada maiustuste söömine. Sellega läks nii, et läks suurepäraselt. Ma ei söönud nädala jooksul mitte ühtegi kommi, šokolaadi ega ühtegi maiustust. Mis kõige veidram on see, et isegi raske polnud. Paaril korral oli mõte, et võtaks lusikatäie õunamoosi, mis purgis mitte kuidagi minu abita väheneda ei taha. Aga ma ei söö suhkrut, järelikult jääb ka moos teistele.

Jätkan seda suhkruvaba elu ka edaspidi ja selle nädala eesmärk on eelmise omast üks samm edasi- Sel nädalal ei söö ma ka toite, kuhu suhkur sisse pandud on- saiad, suhkruga leivad, valmistooted, marineeritud tooted. See sunnib mind omakorda ka paremaid valikuid tegema, sest kui ma ikka saia ega leiba ei söö, siis tulevad ka hommikusöögiks paremad valikud.

Teine eesmärk uueks nädalaks on hommikusöögid. Ma kavatsen süüa iga päev (va laupäev, sest siis on mul töö varahommikust) ühe tervisliku hommikusöögi ja laiendan see läbi lihtsalt enda kujutlusvõimet, et mida tervislikku hommikuks süüa. Triinu andis koolitusel palju ideid ja hakkan sealt noppima seda, mis mulle sobib. Panen kõigist hommikusöökidest pildid ka enda Instagrami (LINK)

Ka trennipoolel võiks ühe eesmärgi panna, sest ülekaal, öine magamatus, pimedad õhtud, mille tagajärjel tõenäoliselt ka igast vitamiinipuudused, on muutnud mind maru väsinuks ja loiuks ja ma tean, et vanasõna: “Do the thing and you’ll get the energy to do the thing” peab vägagi paika. Ehk raskeim osa on endast võitu saamine, tulla sooja teki alt välja ja hakata tegema midagi, mida sa üldse teha ei jõua/ei viitsi. Kuid sa ei jõuagi teha seda seni, kuni sa seda ei tee. Kui ma ühel hetkel ennast käsile võtan, siis on mul selleks ka energiat. See on alati nii.

Minu uue nädala trenni eesmärk on saada enda aktiivsuseks iga päev vähemalt 100% ja see ei lähe täis, kui ma jätkan elustiili, mis mul on hetkel. Selleks, et mul 100 täis tuleks, pean ma reaalselt vaeva nägema ja enda mugavustsoonist väljuma. Et siis 27.01-02.02 peavad kõik mu päevad olema aktiivsusega vähemalt 100% (va laupäev, sest siis on mul hommikust õhtuni seminar ja mul ei ole võimalust end liigutada). Selle tõestuseks pean ma igal õhtul Instagrami postitama enda päevase tulemuse ja järgmises postituses postitan ka blogisse kõik tulemused. Igal juhul saab see olema väljakutse, et mitte niisama olla, sest mulle tundub, et ma olen nii läbi omadega.

Hea uudis on ka see, et homme teen ma seda kinoa suppi, mis on parim supp, mis ma üle pika aja söönud olen. Teen homme ka video sellest ja püüan järgmiseks postituseks selle ka kokku lõigata. Aga ma olen juba elevil, sest mulle tõesti maitses. Seller oli ju veel mõni nädal tagasi miski, mida ma isegi sigadele söötnud poleks, aga selles supis on kõik maitsed super head. Isegi seller 🙂
IMG_20160126_203324
Poes teen ma ka juba paremaid valikuid. Rääkimata sellest, et ma ei osta suhkruga tooteid enam, mõtlen ma juba järgmisele toitumisalasele väljakutsele, mis järgmisel nädalal pihta hakkab. Ma jätan veel ühe aine enda söögist välja ja see saab olema keerulisemgi ehk kui suhkru välja jätmine. Ei, see ei ole keedukaalikas. Kuigi keedukaalikas oleks ka õige pakkumine olnud, sest seda jälkust ei puutu ma jalaga ka mitte. Mis see on, sellest järgmisel nädalal.

Ma peaks nüüd magama minema, aga ma lisan siia ühe pildi veel ja sellel pildil olen üheteistkümnenda klassi mina. Räägin sellest pildist sellepärast, et ma ei mäleta absoluutselt endast sellist pilti ja keegi kodusest ka mitte. Kuid ühel päeval saadeti emale Tallinna kontorist, kus ta kunagi käinud pole, vanad raamatud, et sorteeritaks läbi, et mida soovitakse alles jätta ja mis läheks ära viskamisele. Ema vaatas raamatud läbi ja järsku oli raamatute vahelt välja pudenenud see pilt ja taga oli ka pühenduseks pubekalik luuletus. Ehk ma olin kunagi kellelegi selle pildi saatnud, kuid taga ei olnud nime ja väga kriipi on see, et see sattus minu ema lauale. Pilt, mille olemasolust me keegi kunagi teadlikud polnud. Vähemasti ei mäletanud.

Ok Tsau!
received_1121977044493629