Kategooria

Terviseblogi

*Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kus ma katsetan nende erinevaid tooteid ja jagan teiega kogemusi. Täna katsetasin nende aasiapärast puljongit.

Ma söön kõike. Mitte päris kõike, aga pakkuda midagi, mida ma ära põlgaksin, on päris keeruline. Siiski on vahel mõned seda suutnud, kuid ka siis ma ei ole ära põlanud, vaid enda instinktid alla surunud ja selle endasse ajanud. Neid asju, mida ma keelduksin söömast oli varasemalt palju rohkem ja tänaseks olen ma muutnud väga leplikuks.

Üks asi, mida ma ei armasta, on keedukapsas. Kuid samas ei saa ma ka öelda, et ma seda ei söö. Ma armastan väga hapukapsast. Kuid värske keedetud kapsas peab olema hästi ühtlaselt hakitud, et see mind otseses mõttes öökima ei ajaks. Seal ei tohi olla ühtegi paksu tükki. Kuna seda on päris raske saavutada, siis enamjaolt hoian ma sellest eemale. Kuid siiski on minu vastupanu vähenenud ja vahel ma võtan end kokku ja söön ema tehtud kapsarulli koos kapsaga ära. Ka Esileedi oskab tänaseks kapsa-hakkliha hautist teha nii, et sinna oleks lõigutud vaid sellised tükid, mida ma ära ei põlga. Muide, kuna ma tutvustan teile Food Studio puljongeid, siis viimasel ajal oleme hakkliha-kapsahautise jaoks kapast hautanud Food Studio kanapuljongis. Väga mõnus jääb.

Ka lapsed kipuvad olema pirtsakad sööjad. Neid on ikka keeruline saada sööma kõike, mida sa sooviksid, et nad sööks. Ma olen sellest teemast korduvalt nii FB lehel kui ka vist blogis rääkinud, et kui nad saaks valida, siis sööks nad igaks käiguks makarone. Ometi, kui Noorsand ja Piiga väiksemad olid, sõid nad kõike. Brokoli? Anna siia! Lillkapsas? Näm-näm. Ühel hetkel asendus vaimustus aga tülgastusega ja ma võiks seda kasutada isegi väljapressimismeetodina – “Kui te tuba ära ei korista, teeb issi õhtuks brokolit!” Usun, et tuba oleks hetkega särav.

Ka mina ei söönud väiksena pea ühtegi köögivilja. Toorelt veel, aga nii kui seda kuumutada, muutusid nad millekski hirmuäratavaks. Mul on siiani meeles see hirmujudin, kui ma lasteaias lõunaunest ärkasin ja köögist keedetud juurviljade lehk voodini levis. Kogu õhtu oli minu jaoks rikutud. Tihti öeldi mulle, et söögu ma või pool, et alles siis saan teistega mängima. Istusin seal norgus peaga oma puutumata kausi ees seni, kuni kasvatajal minust lihtsalt kahju hakkas.

Mina hakkasin erinevaid juurvilju sööma alles kahekümnendate teises pooles. Esimesed mitukümmend aastat veendusin ma, et mu toidus poleks küüslauku, sibulat, ühtegi köögivilja peale kartuli ja porgandi. Ma hakkasin analüüsima, mis muutus. Miks miski, mis oli minujaoks sedavõrd põlgust tekitav, muutus millekski, mida ma ise toidule meeleldi lisasin?

Üks viis on see toidu sisse peita. Näiteks pane smuutide sisse ja mikserda puuviljadega ära ja lapsed ei saa sageli arugi, et midagi lisaks seal sees oli. Mina olen läinud aga seda teed pidi ja olen katsetanud erinevaid toite ja on selgunud, et teatud toitudes on lastele vastikud köögiviljad täiesti vastuvõetavad. Näiteks põlgavad nad brokolit ja lillkapsast. Välja arvatud siis kui see on ühepajatoidus. Siis söövad nad neid meeleldi. Minuga algas see täpselt sama moodi. Ma ei söönud kumbagi neist, kuni Esileedi tegi mulle enda ühepajatoitu, mis oli kardinaalselt erinev sellest, millega ma olin üles kasvanud. See oli esimene kord kui ma sõin keedetud brokolit ja lillkapsast ning see läks suust edasi. Alates sellest ajast on tekkinud minus kahtlus, et äkki need köögiviljad polegi nii jäledad. Äkki tuleb neid lihtsalt teisiti valmistada, kui ma seni harjunud olen.

Sõna seller hirmutab mind siiani. Ma ei suuda aru saada, kuidas Esileedi suudab Waldorfi salatit nautida. Võib olla on see tõesti hea. Ma ei tea. Ma ei ole kunagi proovinud, sest mõte toorest sellerist on mulle umbes sama ahvatlev nagu vistrik nina otsas. Tõesti ei soovi. Paar aastat tagasi osalesin ma Triinu Toidumaailma koolitusel, kus me tegime seda suppi, mis tänases postituses on ja üks oluline osa supist, on seller. Ma kandsin loomulikult supi juba enne proovimist maha, sest midagi head sellest tulla ei saa.

Seller antud supis on täiesti suurepärane. Eelkõige seetõttu, et tal puudub täielikult sellerile omane lõhn ja seega ka maitse. Ta on lihtsalt hästi mõnusa tekstuuriga ja maitsev.  Kui teie olete mingite toiduainete puhul hästi skeptilised, siis katsetage lihtsalt erinavaid toite sellega, sest inimesed on mingil põhjusel aastasadu seda toiduainet söönud. Äkki tuleb seda süüa lihtalt selle õiges valguses.

Täna ma tegin vürtsikat kinoasuppi. Selle retsepti leiate SIIT, kuid ma tegin ka video, kus on retsept olemas. Originaalist oli erinev see, et mul polnud kodus juursellerit ja ma asendasin selle suvikõrvitsaga ja mul polnud tšillikauna. See eest oli mul Food Studio Aasia puljong, kus sees on nii sidrunheina, ingverit kui ka tšillit. Lisaks lisasin tšillit kuivatatud kujul. See supp sobib vürtsikana ja seda ütlen mina, kes ma ei armasta vürtsikaid toite. Kasutasin seda puljongit esimest korda ja see sobis suppi imeliselt. Ma arvasin, et kuna tegu on Aasia puljongiga, siis on see kindlasti hästi tuline. Aga ei ole ja sidruneina ja ingveri maitse andis niigi maitsekale supile veel väga mõnusa varjundi. Selles võiks julgelt tunduvalt enam kick’i olla. Kuid arvestades põhjamaa inimese õrnade maitsepungadega, siis on selline mahe variant arvatavasti optimaalne. Juurde saab alati lisada. Siia supi sisse oleks suurepäraselt sobinud ka Food Studio juurviljapuljong, sest selle röstitud juurviljade maitse on ka väga meeldiv. Igal juhul väga mõnus supp, mida proovida, aga lisage kindlasti ka pool tšillikauna!

Mis toite teie varem põlgasite ja ühel hetkel sööma hakkasite?

Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kelle naturaalseid puljongeid me katsetame ja teile tutvustame!

Nagu lubatud, sai möödunud nädalal tehtud kalasuppi. See oli mu elu esimene kalasupp, mis ma kunagi teinud olen. Lihtsalt ma ei ole kunagi saanud kalasuppi, mida ma oleksin tahtnud veel. Võib-olla sain väiksena ka mingi trauma mõnest kohutavast uhhaast, mida keegi valmistas. Ei mäleta. Kuid kalasupp pole kunagi menüüsse kuulunud.

Ei kuuluks praegugi, kui Food Studio valikus ei oleks kalapuljongit. Otsustasingi, siis kalasupile uue võimaluse anda ja järgisin enam-vähem seda retsepti, mida nad enda FB lehel jagavad. Oot, püüan lingi siia ka panna (LINK). Ma panin lihtsalt törts rohkem kartulit ja rohkem kala. Mulle meeldivad tummised supid. Ma polegi vist kunagi kohanud ühtegi meest, kes väidaks vastupidist, et tema eelistab leemest ja hõredat suppi. Ei, supp peab olema korralik.

Las ma ütlen – see supp oli tõeline maitseelamus. Ma arvan, et see on parim supp, mis ma kunagi teinud olen. Ja see on nii kuramuse lihtne ja ma tean, et selle teeb heaks see puljong, aga natuke au võtan ma ka endale, sest mina lõikusin asjad sinna sisse. Ok, Esileedi lõikus. Aga mina lõikusin kala ja segasin. Praegugi kirjutades hakkab suu vett jooskma. Kindlasti on abiks ka see, et ma püüan siin eksperimendi korras hoida silma sellel, mida ma nädala jooksul söön ja kõik kirja panna ning automaatselt, kui sa hakkad ennast jälgima, hakkad sa ka tegema paremaid valikuid. Ja kõht on veidike tühi. Kuid see selleks, see supp oli ka imeline. Mis ma järgmine kord teistmoodi teeks: ma paneks riisi, mis valmiks rutem, või keedaks selle enne valmis ja ma lisaks enam teisi erinevaid köögivilju nagu suvikõrvits, hernes, lillkapsas.

Nagu ma ka eelmises postituses ütlesin, siis nende puljongid teevadki kõik supid heaks. Kuigi tegu on valmispuljongiga ja selle suur eelis on see, et see on imekiire – viskad juurikad sisse, keedad 10 minutiga pehmeks ja voila! sul on supp olemas, siis mina olen selle supi keetmisega võtnud aega ja seda meelega kauem keetnud, sest võib olla olen ma liiga palju kokasaateid vaadanud ja kujutan endale asju ette, aga kui ma olen seda kauem keetnud, siis selle supi maitsesügavus on hoopis teistsugune ja see maitseb veelgi parem. Mul on kogemus nüüd kanapuljongiga ja nüüd ka kalapuljongiga. Mõlema puhul pöidlad püsti.

Eelmisel aastal kui mulle neid tutvustati, siis üks asi, mis silma jäi, oli see, et puljongid ei olnud teps mitte odavad. Maksta kolm eurot, kui selle puljongi kuubiku/kallerdise saad sa 50 sendiga, tundus palju. Ometi olen ma nüüd pea aasta seda regulaarselt ostnud ja mitte kordagi pole mu käsi tõusnud ostma uuesti neid kuubikulisi, sest neid kahte ei saa võrrelda. Isegi kui me keskendume ainult maitsele ja jätame tervislikkuse poole välja. Loomulikult on keskmine eestlane (mina näiteks) nii harjunud nende odavate kuubikute maitsega, aga me ei peaks. Kui me ajame taga sügavat ja naturaalset maitset, siis me ei saa loota seda tootest, mille koostise nimekirjast ei tea sa pea ühtegi nimetust.

Ja pealegi, arvata, et mingi 3.20 maksta puljongi paki eest on palju, on naeruväärne. See kalasupp, millest jagus meile kõigile lõunaks ja täiskasvanud sõid seda ka õhtusöögiks, siis selle supi kogumaksumus oli: 3.20 puljong, 1.00 euro juurviljad, 5.00 eurot kala ja kuna tegu on valmispuljongiga, siis pole tegelikult ka vahet, mis kala sa sinna sisse paned. Meie panime lõhet, sest lapsed muud ei söö. See teeb siis 7 inimese eine hinnaks 1.20 inimese kohta. Ma tahaks öelda, et pole paha. Ja oluline aspekt on ka see, et ei mingit keemiat, ei mingeid maitsetugevdajaid ja soolasust saab igaüks reguleerida ise maitse järgi, kuna puljongid on teadlikult tehtud vähesoolased, et me julgeksime anda ka pere kõige pisematele.

Ma püüdsin supitegu ka filmile saada, aga kuna KÕIK mälukaardid olid täis ja tühjendamata, siis ma pidin filmima telefoniga ja telefoniga filmides saab telefoniga filmimise kvaliteedi. Aga ma olen iga korraga aina targem :).

Kas te tahate ka muidu proovida neid puljongeid, mida ma siin kiitnud olen? Noh, ühele teist saadan ma terve kastitäie erinevaid puljongeid, kuid selleks mine viska lisaks minu lehele ka nende lehele pöial püsti (SIIN LINK) ja jäta Facebooki mu postituse alla kommentaariks, mis on sinu lemmiksupp. Keegi teist saab reedel väga mõnusa auhinna!

“Henry, kas sa tead, et su vererõhk on hirmus kõrge?”. Tegelikult ei tea. Ma ju võtan aastaid vererõhurohtu. Ja vererõhurohi on minu jaoks lihtsalt üks näide, mis moodsa meditsiiniga valesti on. Rohud, mida ma võtan alandavad mu vererõhku. Ma võin elada absoluutselt sama elustiiliga nagu ma elan praegu ja tunda end sama hästi nagu inimene, kes enda tervise eest ülipingsalt hoolt kannab. Aga minu probleem ei ole ju kõrge vererõhk. Minu probleem on see, et ma olen ülekaaluline ja olen elanud passiivset elu, söönud valesid toitusid ja kõige selle tagajärjel on ka mu vererõhk täiesti paigast ära. Mulle lisati nüüd teine rohi, sest ühest enam ei piisa.
Moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal kui me oleme tegelikult haiged ja me ei pea ka midagi muutma, sest rohtudega on meie tervisenäitajad kõik normis. Kuid see kõik süveneb- mida edasi, seda enam probleeme, seda kangemad ja eripärasemad rohud ja kui võtta näiteks mu isa, siis ta oli vist 55 kui tema öökapp oli paksult tablette ja süstlaid täis ning umbes pooled tablettidest olid selleks, et eemaldada kõrvalnähte, mida teised tabletid tekitasid. Ta tundis ennast normaalselt enamus ajast. Ja siis ta suri 61 aastaselt.
Sel aastal sai alguse projekt “Teeme koos 2018”. Ma ei algatanud seda sellepärast, et ma tahtsin hirmsasti inimesi kaasata. Ma tegin seda enda pärast. Et mitte tunda end tervena tänu rohtudele, vaid selleks, et ma ei vajaks taolisi elustiili ravimeid. See tähendab toitumises paremaid valikuid ja suurenenud füüsiline aktiivsus. Ma tegin seda koos rahva kaasamisega, sest teie kirjutasite mulle ,et ma teid kaasa võtaksin ja ma loodan, et te olete jätkuvalt reel ja iga nädal enda tervisesse panustamas. Igal juhul oli selle grupi loomine hea mõte, sest ma tunnen, kuidas see grupp mind motiveerib.
Ja siis ma jäin haigeks. Ma pole veel terveks päriselt saanud, kuid kui võrrelda seda, kuidas ma tundsin ja praegust seisu, siis need ei ole võrreldavad. Ma ei tunne, et ma hakkan otsi andma või et mu aju tahab mu kõrvadest end välja uuristada. Mul on lihtsalt kusagil sügaval kurgus kõditus ja hingeldamine paneb mind köhima. Sellepärast astusin ma ka hetkeks Teeme ära tiimiliidri kohalt tagasi, sest nagu ma ütlesin, ma teen seda enda pärast. Loodetavasti olen uuel nädalal tagasi ja saan taas selle 4500+ inimese kõrval anda endast parima.
Saime Esileediga ka endale isiklikud jalaga tagumikku tagujad, ehk Fitbit aktiivsusmonitorid. Ja ütle, mis sa ütled, sellest on kasu, et keegi su aktiivsusel silma peal hoiab. Iga tund ta meenutab mulle mitu sammu mul tunni jooksul ära tuleks teha. Kusjuures ma olen analüüsinud enda möödunuid kaalukaotusi ja kõige kiiremad ja efektiivsemad ei ole olnud need, kus ma olen kiivalt enda toitumist ja trenne jälginud, vaid ajad, kui mu töö ei lasknud mul istuda ühe koha peal. Olin ma siis kusagil laos komplekteerijana tööl, teetöölisena või hotellis portjeena (Iirimaal on portjee hotellis see, kes teeb kõike – tassib kohvreid, koristab, on kelner, barman, sätib ruume valmis jne). Seega selline igatunnine üleskutse olla aktiivne sobib mulle. Et ei ole aktiivne ainult see tund aega, mis sa trenni teed, vaid oled aktiivne terve päeva, kuna need paarsada sammu saab kirja väga kiiresti. Eriti siis kui sa kiiresti kõnnid.
Ka toidupool on meil karmi ülevaatliku pilgu all. Leiame viise, kuidas teha paremaid valikuid. Ka siin ei lähe pööraseks, vaid 80/20 printsiip võiks olla hea tee – et 80% ajast oleme me tublid ja 20% ehk selleks lõdvemaks marginaaliks. Meie pere suurimaid kasvamisi saab olema pliidi taga, sest kumbki meist ei ole kokanduses eriti loov. 
Õnneks ei ole näiteks restoranist kaasaostetav toit enam ainult burgerid ja pitsad. Vastupidi, vahel külmkappi vaadates on selge, et restoranist tellides, saab 100 korda tervislikuma kõhutäie, sest tegelikult saab tellida kõike – smuutidest ja salatitest kuni praadideni välja. Valikute küsimus. Ma olen seda korra reklaaminud ka, et meie kasutame WOLT kojukande teenust, sest selle toomiskulu on Tartu linnas enamjaolt vaid 1.90. Ja kui keegi tahab ka WOLTi äpiga tellida, siis saate kasutada meie promokoodi AMHT, millega saate 7 eurot krediiti ja kui te selle 7 eurot ära kasutate, siis saame seitse eurot ka meie. Registreerimisel ei ole vajalik krediitkaart, vaid piisab ka deebetkaardist ja hetkel toimib WOLT vist ainult Tallinnas ja Tartus. Igaljuhul eriti just haiguse ajal oli see meile elupäästja, sest iiveldades ja kõrge palavikuga oleks see pingutus pliidi ääres olnud ebainimlik. Aga loomulikult eesmärk ei ole elada restoranitoidust, vaid õppida planeerima, süüa tegema, mõtlema.
Juba oleme ka muutusi sisse viinud ja viimas ning näiteks on meie lapsed vastuvõtlikumad puuviljade ja smuutide suhtes. Kui me neile pool aastat tagasi smuutisid pakkusime, siis tuli meil seda laualt lapiga kokku pühkida – mitte kellelegi ei maitsenud. Nüüd joovad nad seda isuga ja Noorsand korrutab aina, kuidas ta ei jõua ära oodata, et ma talle ometi rohelist smuutit teeks. Homme ostan spinatit ja teen ning ma tean ka seda, et see maitseb talle.
Tänane postitus oli teade, et ma olen ennast vaikselt hobuse otsa tagasi vinnamas ja terviseblogi uuesti ülesvõtmas. Kuna a mida henry teeb leht on keskendunud pigem mu pereelule, siis kes veel ei ole, siis tulge laikige mu terviseblogi lehte, kuhu ma edaspidi terviseblogi postitusi panen. Selleks klõpsa SIIN(link).
PS! Kui tahate ka endale isiklikku kubjast, siis ma järgmises postituses teen ma ühe üleskutse ja reageerijate vahel saab välja loositud ka üks inimene, kes samuti endale ühe Fitbiti võidab. Mudeliks Alta HR (vaata SIIT). See on see mudel, mis kõikidel Esileedi õdedel on, mida nad Esileedile aina promovad. Meie saime endale mõnevõrra suuremad monitorid Fitbit Ionicud, mille kohta Esileedi natuke kurvalt ohkas, et tema oleks ka ehk pigem Alta HR tahtnud, kuna Ionic on natuke liiga massiivne, et seda restorani või seltskonda kanda, samas kui Alta HR oleks pisike ja nagu disainielement. Naised.

Ma kirjutasin pika, ligi 6500 tähemärgiga postituse, et kokku võtta meie jaanuar, mis on olnud eranditult haiguste tähe all. Andsin seda Esileedile lugeda, kes leidis igas lõigus 44 asja, mida muuta tuleks. “Henry, esimese öö olin ikka haiglas mina temaga! Ära kirjuta sellist asja sinna – meid lintšitakse ära! Ei tulnud haigena koju – tulles tundus ta täiesti terve!” Ja sada märkust veel, et ma otsustasin, et ma ei avaldagi seda. Oli kuu täis muret ja vaeva ja kahjuks pole see veel läbi, sest nüüd tabas meie peret ka veel kõhuviirus ning kaksikud koos Esileediga oksendavad sünkroonis. Vähemasti oleme haiglast väljas. Noorsand näeb välja nagu ta oleks paastulaagris käinud. Kaks korda järjest. Ta pole isegi oma näoga mitte.

Kuid parem oleks öelda, et mis järeldusi me sellest tegime. Oleme selle kuu jooksul paljude arstide, lastearstide, aternatiivmeditsiini inimeste ja muude inimestega suhelnud, kelle elukutseks ongi inimeste tervise eest hoolt kanda. Ja kõigest sellest infost, mida meiega lahkelt on jagatud, jõudsime järeldusele, et see haiguspuhang oli meile suureks äratuskellaks. See näitab kui haavatavad me oleme. Meie missiooniks saab laste ja enda immuunsuse parandamine. Ning üks asi, mida tuleb muuta, on toidulaud – rohkelt värsket ja rõhk taimsele. Iga kord kui me oleme haigeks jäänud, oleme me sööma hakanud probiootikume, kuid tegelikult peitub nende tõeline “võluvõime” immuunsuse tugevana hoidmisel. Ehk probiootikumid saavad üheks osaks meie päevast. Eriti on nende suurepärases toimes veendunud Esileedi. Ma olen nõus kõike tegema, aga sellist kogemust nagu jaanuar on meile pakkunud, ma enam läbida ei sooviks. Kolmandaks füüsiline aktiivsus. Ma sain selleks isegi uued aktiivsusmonitorid endale ja Esileedile, mis hoiab meie aktiivsusel silma peal.

Kuid hea tunne on tagasi blogilainel olla. Kuu aega eemal olla oli keeruline, sest ma tunnen, kuidas emotsioon tahab minust välja tulla, kuid käsi oli liiga lõtv ja ekraani vaatamine liiga pingutust nõudev. Ma olen alati soovinud, et see blogi pidamine tuleks minu seest, et ma teeksin seda eelkõige seepärast, et see meeldib mulle. Haigena see mulle ei meeldinud. Seepärast astusingi sammu tagasi. Astusin ka sammu tagasi Teeme Koos 2018 eestvedajate hulgast. Kuigi sinna tahan ma peagi tagasi.

Mulle on seal grupis kiitusena öeldud, et ma olen hea motivaator. Võib olla ka. Nimelt ma olen domineeriv inimene. Igas mõttes. Ma ei ole see, kes suudab elu nautida kinni seotud kätega. Vastupidi. See oleks minu jaoks väga traumeeriv kogemus kui ma ei saaks kogu asja ise juhtida. Isegi pulma minnes pean ma saama 100% lubaduse, et ma ei saa seal üllatusi. Ma pean kas teadma, et ma mingi ameti saan või pean teadma, et ma ei saa mingit ametit. Kui mul on selles vallas kahtlusi, et ma ei saa 100% asja kulus kindel olla, siis ma ei naudi ka pidu. Kuna ma olen nii domineeriv tüüp, siis on minu jaoks oluline ka see, et inimesed, kelle eest ma vastutan, tunneksid pidevalt minupoolset tuge. Et nad teaksid, et minu poole võib pöörduda ja selleks, et neil see teadmine oleks, tuleb neid aeg-ajalt motiveerida. Need kõned ei ole mõeldud hirmsaks sütitamiseks, vaid meeldetuletusena, et me oleme ühise asja eest väljas.

Aga loodetavasti peagi tagasi. Hetkel ei ole minu tervis veel ligilähedane sellele, kus ma tahan, et see oleks. Ma köhin nagu hobune, ma tahaks kogu aeg magada, nina jookseb. Ma võtsin mingeid antibiotse, mida tuli võtta kolm päeva, aga see pidi kehas toimima 10 päeva, ehk elava hävitamine mu kehas toimib ikka veel ja olekski narr paljut oodata. Aga peagi. Mõõdukalt liigutada saan ma ju ennast ikka.

Netis ringleb ka üleskutse osaleda järjekordsel EBAl, ehk blogiauhindade jagamisel. Mina tegin põhimõttelise otsuse juba möödunud aastal, et ma sellest osa ei võta. Lõplikult matsin ma maha osalemise otsuse, kui tulid välja kategooriad ja seal ei ole ühtegi kategooriat, mille seas ma enda blogi näeksin. Ma ei arva, et mul on tegu beebiblogiga, ma ei arva, et see on elustiiliblogi ja kusagile mujale see ka ei sobitu. Eelmisel aastal olid korraldajad pannud meesteblogide kategooria, mille eest nad suurt kriitikat said, kuid samas see sobis mulle. Sellesse kõrvalisse kategooriasse kandideerimine tekitas minus tunde, et ma ei võta oma hinge blogisse panevatelt inimestelt hääli ära, sest ajalugu on näidanud, et mul on kombeks võita igas kategoorias, milles ma osalen (nina veits püsti). Ok, teistelt meestelt võtab, aga meestel on oskus asju vabamalt võtta (seksist!). Kuid ma ei taha võita ei beebi ega elustiili blogi kategooriat. Tahan võita teie südameid ja ilma raamidesse panduna. Meesteblogi kategooria andis selleks võimaluse.

Loomulikult mulle meeldib võita ja te olete seda naudingut mulle ka igal aastal pakkunud. Kuid suurim võit on siiski see pidev tugi ja kaasaelamine, mida te meile pakute. See tekitab soovi edasi tegutseda ja annab kinnitust, et blogi on jätkuvalt aktuaalne ning teid huvitab, mida me teeme.

EBA ürituse kohta ütleme nii, et ilmselgelt korraldustiim tegelikult fännab selle läbiviimist ja need ideed, mida ma nendega suvel arutasin, olid väga lahedad ja annab üritusele võimaluse astuda samm edasi. Kuid kui peaaegu ükski eelmiste aastate enim hääli kogunud blogija üritusest osa ei võta, siis tuleks korraldajatel kiirelt pead kokku panna ja arutada, et massi huvi tagant ära ei kaoks. Usun Mari-Leenu võimetesse teha sellest ühel hetkel blogijate Oscarite jagamine, kus osalemine oleks au ja privileeg. See võiks vähemasti olla suund.

Aga hästi. Haiguskuu suurim probleem on see pankrot, mis sellega kaasas käib. Kuu aega ei ole ma teinud blogiga koostöid ja kõik on olnud unaruses. Olles nüüd ka pere ainus sissetulek, on need alustavale ettevõttele alati teravad löögid. Kuid olen nüüd tagasi. Lapsed on peagi rivis. Esileedi otsustab ka ehk peagi pea potist välja võtta ja vahelduseks naeratada. Kõik läheb paremaks!

Täna on mu elu üks tähtsamaid päevi. Igal aastal on. Täna neli aastat tagasi avanesid mu silmad täiesti uuele maailmale, millest mul varem aimugi polnud. Vanad lugejad vast juba teavad ka, et ma sain isaks. Maailm sai ühe imetoreda, elujanulise ja rõõmsameelse poisi võrra rikkamaks.

Need neli aastat Noorsandiga on olnud minu elu parim aeg. Ta on väga intensiivne ja aktiivne laps ja just selles ongi tema võlu. Paar päeva tagasi oli ta mõned päevad maal vanavanematel külas ja Esileedi vaatas mulle otsa ja ütles naerdes: “Henry, suudad sa uskuda, et meil kodus nii rahulik on?” Kaksikud mängisid omas nurgas ja kui nad samal ajal mingi mänguasja pärast surmaheitlust ei korralda, siis on nad nii vaiksed, et neid nagu polekski kodus. “Ei ole rahulik. Igav on” teatasin ma vastu. Sest mida me vanematena õpime, kui meil on lapsed, kes kuuletuvad, on rahulikud ja teevad kõike seda, mida vanemad tahavad? Meie kaksikud ei ole sellised, aga sellel hetkel olid. Noorsand on ilmselgelt saadetud siia maailma, et ma õpiks enda emotsioone taltsutama. Ta on siin, et õpetada mulle kannatlikkust ja hinnata siirust ning armastust, mida ta meile iga päev nii isetult jagab,

“Issi ma armstan sind niiiiiiiii palju!” ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Kui ta tajub,et kas mina või Esileedi oleme närvis, või endast väljas, siis ta ei küsi, mis viga on, vaid ta toidab alati meie positiivset enesetunnet kui ta tuletab meile meelde kui väga ta meid armastab. Eile kui ta teatas, et ta ei saa ise kõndida, sest ta jalg on valus, ehmatas see mind väga, sest mingit vigastust me ei fikseerinud. Ei olnud sellist olukorda, kus ta oleks tulnud kurtma, et väänas enda jala välja ja minu suurim hirm oli, et see nõme haigus, mis meid siin kodus jätkuvalt kimbutab, on teinud mingi tüsistuse ja liikunud liigestesse. Haigus on üldse minu suurim hirm. Mitte enda oma. Enda pärast lõpetasin ma muretsemise neli aastat tagasi. Õnneks ütles valvearst, et tegu on kindlasti traumaga ja luu katki ei ole.

Muide, ma viin blogija Mallukaga läbi projekti “Teeme koos 2018” ja minu jaoks on see projekt, kus ma hakkan taas enda pärast muretsema. Noorsand ja kaksikud vajavad tervet ja aktiivset isa. Nad tahavad endale isa, kellega ujumas käia, kes viitsiks ja jõuaks mürada, mitte isa, kes paneb igaks juhuks vannitoa ukse lukku ka siis riideid vahetades, kui kedagi kodus ei ole. Seega ma teen taas samme, kus ma hakkan hoolima sellest, kes ma olen ja kuidas ma end tunnen, mida ma suudan ja kes ma olla tahan. Kui sa ei ole ka rahul sellega, kus sa oled, siis tule otsi FBst grupp Teeme Koos 2018, sest iga nädal on uus eesmärkide püstitamine ja nädala jooksul saavutamine. Iga nädal natuke tervema mina poole.

Kui ma eile Noorsandilt küsisin, et mis ta sünnipäevaks tahab, siis ta ütles, et ta tahab ralliautot. Ma ütlesin, et mul ralliautot pole, aga ma kingin talle hoopis sokid. Ootasin raevupurset ja pettumust, aga Noorsand naeratas ja noogutas. “Kas sa tahaksid siis tõesti sokke sünnipäevaks?” “Ikka. Siis ma saan need hommikul endale jalga panna!” Ta tõepoolest saaks, aga mul pole talle sokke ka. Tema puhul ongi fenomenaalne, et on hetki, kus ta on nii jaburalt mõistlik nagu ma ei räägiks alla-neljasega, vaid elukogenud reisiselliga, kes teab kui oluline jalas on mugav ja kuiv sokk.

Tegelikult kingin ma talle midagi eriti põnevat. Ma kingin talle drooni. Ta nägi hiljuti ühte toas lennutatavat drooni ja see on talle sellest ajast kinnisideeks olnud. Ta ei ole taas selline laps, kes trambiks jalgu ja nõuaks kohe, vaid tuleb aeg-ajalt ligi ja ütleb “Issi, kui sa kunagi saad, siis osta mulle droon. See meeldiks mulle väga” Ja kõik. Ei mingit kauplemist ja nõudmist. Ja nüüd ta saabki selle endale. Photopointis maksab selline pisike vaid 30 euro ringis ja see nõuab palju oskusi, et selle taltsutamine ära õppida. Ei mina ega Noorsand temaga hakkama veel ei saa, kuid see ongi parim esimene droon, sest see on kerge (ei lähe kukkudes katki) ja selle tiivikud ei tee millelegi viga. Ma tean, et me mõlemad oleme järgmised paar nädalat väga elevil. Kui kedagi huvitab, siis just SEE tundus hea valik. Aga eks te näete vast pilte ka järgmiste päevade jooksul 🙂

Esileedi on mulle kinkinud kolm inimest, kes laiendasid mu südant ja maailma sellisel määral, et ma ei teadnud seda võimalik olevat. Ma armastan seda kaost ja lärmi, mida nad toota jõuavad ja see on miski, mida ma ei kujutanud kunagi ette end ütlevat. Kallis Noorsand palju õnne sulle ja sa magad mu kõrval ning niutsud läbi une. Sa oled mures ja sul on valus. Mul on väga kahju, et su aasta pidi niimoodi algama, aga siit läheb sul kõik ainult üles mäge. Issi tegeleb nüüd endaga ka, et su neljas eluaasta oleks täis rõõmu, avastusi ja kõike, mida lapsed vajavad. Sa ei ole siiamaani ära õppinud ühtegi roppu sõna ja loodame, et ka sel aastal sa ses vallas targemaks ei saa. Palju õnne poeg!

Aastaid oli mu iga-aastane uusaastalubadus (rohkem nagu uusaastapalve), et ma järgmist aastavahetust ei peaks üksi vastu võtma. Läks täide. Soovisin, et ma saaks suitsetamisest lahti. Sain. Soovisin, et ma saaks liigsetest kilodest lahti ja järgmise aastavahetuse võtsin ma 20 kilo raskemana vastu. Mis on läinud valesti? Miks on kõik minu katsed lisakaalust lahti saada, on olnud muserdavalt masendavad?

Sest ma ootan alati ideaalset aega. Ma alustan siis kui kõik on ideaalne – plaan paigas, treeningud planeeritud, toitumiskava paigas. Kui ma lõpuks siis saavutan selle ja sellega pihta hakkan, siis piisab ühest vääratusest ja kogu mu ideaalne plaan laguneb koost ja seal ma siis istun ja söön viiendat rasvast tilkuvat lihapirukat, sest tänane ei lähe nagunii ju enam arvesse, sest ma sõin hommikul ühe mandli lubatust rohkem. Nii paljud katsed lõppevad farsiga, kus ma söön, sest ma sõin. Kui juba siis juba. Ning sealt tagasi ree peale minna on võimatu.

Ma ei plaani enam olla ideaalne, sest inimesed ei ole ideaalsed. Päriselt ka. Isegi Paljas Porgand polevat ideaalne ja sõi jõuludega viis kilo juurde. Tema ei viska ju nüüd oma porgandeid nurka ja ei kuku viie kilose jäätisega teleka ette. See oli tema jaoks lihtsalt jõulusöök. See selleks, nüüd ma lähen tagasi oma elustiili juurde.

Ka pole minu elustiil hirmus trenni lõhkumine. Ma tahaksin teha lihtsalt natuke rohkem – et mul oleks enam energiat. Et ma ei muretseks, et mida see tuimus mu vasakus käes tähendab. Ma tahaksin olla enda üle uhke, sest ma mäletan, et kui ma liigutasin rohkem, siis ma ka hoolisin endast enam, siis ma ka sõin paremat toitu.

Seega, persse ideaalid, ma hakkan lihtsalt paremaks! Ja teate kellest ma kavatsen eriti parem olla? Mallukast, kes ka siin oma blogis hüüab, et tema kavatseb tervislikumaks hakata. See saab olema minu motivaator, et ma võiksin näiteks poole aasta pärast selja sirgu lüüa, silmad õrnalt kissi ajada, talle silma vaadata, hetke pausi pidada ja nagu mees öelda: “Nää-nänä-nää-nä, mina võitsin!” Ja pealegi kaua võib olla olukord, et nurga tagant ilmub kõige pealt välja minu kõht ja siis alles mingi aja pärast (kui sul on kannatust oodata) ülejäänud mina.

Ma olen seda teed käinud varemgi üksi ja mul pole hästi läinud. Kuid aasta, mis ma veetsin Crossfitis, läks mul imehästi. Ma saavutasin aastaga füüsilise vormi, mis andis lootust, et äkki ma saangi seekord hakkama, aga siis tuli kaksikute näol tohutu suur muutus ellu ja kõik läks nagu läks. Mis seals ikka õpime sellest ja teeme paremini. Crossfiti üks suurimad jõude on see koostegemise jõud- see pidev õlatunne, kõik ergutavad sind, elavad kaasa ja kui on paarilisega trenn, siis tema tulemus sõltub otseselt ka sinust. Ehk märksõnaks oleks – koos tehes, suudad rohkem, sest sa ei pinguta vaid enda pärast.

Sel korral tahaks ma teha seda kellegagi koos. Ma tahaks seda teha koos teiega ja moodustada koos teiega võistkonna, kes teeb Malluka võistkonnal selja prügiseks, sest ma viskasin talle kinda.

Seega alates esimesest jaanuarist kuni juuni lõpuni on toimumas vastasseis #TeamMallukas vs #TeamAMHT ja iga nädal tuleb meil täita nädala eesmärgid ning kummas meeskonnas on eesmärgi täitjate protsent kõrgem, võidab endale nädala auhinna.

Kuna meeskonnas on inimesi mitmeid, siis tuleb teha loos kõigi võitja meeskonna eesmärgitäitjate vahel. Ärge võtke auhinda eesmärgiks, vaid võtke seda kui vinget võimalust saada lisaks paremale enesetundele, eneseaustusele ka näpuotsaga lahedat nänni. Plaan oleks ka paar vingemat auhinda välja panna neile, kes kõige järjepidevamalt teekonnal on. Kui eesmärgid täidavad mõlemad meeskonnad, siis olenevalt sponsorist – kas auhinna saavad mõlemad meeskonnad või kandub auhind järgmisesse nädalasse edasi ja keegi meeskondadest võib saada uuel nädalal kaks auhinda.

Igal pühapäeval saavad kõik soovijad end uueks nädalaks kirja panna ja eesmärgi täitudes sellest koos tõestusega märku anda ja kummas meeskonnas nädalalõpuks rohkem täitjaid on, võidab. Eesmärgid ei saa olema midagi suurt ega rasket, sest eesmärk ei ole end suveks vormi näljutada. Eesmärk on olla aktiivsem kui sa oled praegu ja teha paremaid valikuid kui sa teed praegu.

Mis saavad olema auhinnad, ma veel ei tea. See mõte tuli mul alles eile ja mul pole ühtegi sponsorit. Seega kui keegi sooviks meie üritust toetada ja olla nädala/kuu sponsor, siis andke aga julgelt märku. Saate enda toote sadade/tuhandete lugejateni tuua ja nad sellest teadlikuks teha.

Mida siis selleks teha, et osa võtta? Selleks tuleb tulla kinnisesse gruppi Facebookis: Teeme koos 2018 ja panna SÜDA (ainult süda läheb arvesse, sest pöial võib ka kogemata näpuvääratusest tulla) vastavale postitusele, kas oled team Võitja (01.01-07.01 #teamAMHT) või team luuserid (01.01-07.01 #teamMallukas) ja oledki esimese nädala eesmärkidel kirjas.

Igal pühapäeval postitame me kumbki uue postituse koos eesmärgiga ja kõik, kes sellele südame panevad osalevad. See läheb lukku pühapäeva keskööl ja tulemusi vaatame igal pühapäeval hiljemalt kell 16.00. Tulemusi annate teada nädala postituse all kommentaariga. Näiteks: Lisatud pilt, “siin on peedi-kitsejuustu salat. Retsept: röstitud peet, ruccola, spinat, oliiiviõli, kitsejuust, natuke sidrunit ja soola. Kõik kokku segada ja voila. Tehtud ka kolm trenni – pilates 48 minutit, korvpall 60 minutit, kõnd 45 minutit #teamAMHT PS! Leia trennipildid instagramist kasutaja @janunejoodik.” Ja meie lööme kokku osalejad ja vastajad ning arvutame välja protsendi. PEa meeles ka seda, et kui sa oled pühapevaks kell 00.00 enda südame pannud, siis sa ei saa poole nädala pealt loobuda. Saad, aga su meeskond kaotab sellest, sest teeme pühapäevase seisuga ka osalejatest pildi, et nädala lõpus tulemusi võrrelda. Lihtne- kui teed otsuse, et see nädal teen ära, siis tee ära 🙂

Lisaks oleks tore kui sul oleks Instagrami konto ja abiks oleks kui avalik, sest kui sa jagad enda eesmärkdie täitmiseid ka instagramis õigete trellidega, siis aegajalt võib sulle mõni auhind pudeneda lihtsalt selle eest, et sa ka Instagramis näitad, et sa aktiivne oled ja enda eeskujuga teisi sütitad.

Kuid kuna suur osa eesmärkide täitmisest on aususe peale – me ei hakka su järel käima, et kontrollida, et kas see Endomondo trenn oli ikka sinu oma või kas selle supi keetsid ikka sina ise, siis palun osale vaid juhul kui su eesmärk on saada tervislikumaks ja sa oled nõus selle nimel ka natukene pingutama. Valetada võid sa niisamagi. Ülekaalulistena valetame me endale pidevalt ja alati kui keegi meist pilti teeb, siis me üllatume, et kas me tõesti oleme nii käest ära :). Seega osale, kui sa tahad seda parandada ja lubad endale, et sa ei valeta ja oled üdini aus.

Esimese nädala eesmärk ongi sulle – esimese nädala jooksul tuleb sul end lihtsalt käima saada. Ennast diivani küljest lahti kangutada. Esimese nädala eesmärk on, et sa pead tegema kolm treeningut, millest kõik on vähemalt 45 minutit pikad. 40 minutine trenn ei lähe arvesse. Mis trenn see on, on täiesti sinu teha. Kui sa kõnnid niigi 30 minutit päevas, siis lisa neile 30 minutile kolmel päeval veel 45 minutit, et see jalutuskäik oleks 1:15 pikk. Eesmärk on teha natuke rohkem kui sa seni tegemas oled. Muidu ei muutu midagi.

Ja teine esimese nädala eesmärk on teha üks salat. Selline salat, mida sa pead tervislikuks ja tee sellest pilt ning postita pilt sinna gruppi koos oma tiimi hashtagiga. Loomulikult oleks tore, kui sa paneksid selle ka enda instagrami ja teeksid hashtagidega ka leitavaks.

Treeningutest pilte tegema ei pea, aga kui sa jagad oma trennijärgset pilti, või Endomondo või mingit muud screen captionit näiteks Instagramis koos hashtagiga, siis oled kohe olukorras, kus sa võid midagi võita. Mida rohkem postitusi hashtagiga, seda suurem võimalus võita.

Esimesel nädalal kaks asja ja juba sa oeldki tenud suure sammu, et midagi muuta. Sest see saab olema meie aasta. Kaua me soiume ja seda õiget hetke ootame. Pekki küll, paremat aega ei tule – 1. jaanuar ja veel esmaspäev. Tavaliselt kestavad uusaastalubadused kolm nädalat, sest me püüame olla perfektsed ja väiksemgi vääratus (kasvõi mõttes) toob meid vana juurde tagasi. Kuid sina ei muudagi vana, vaid sa lisad vanale natuke uut ja vaikselt lähme suvele vastu tehes iga nädal natukene paremini kui seni.

See kestab kuus kuud ja loomulikult kuue kuuga ei saa me kõik supervormi, aga me saame kõik paremasse vormi kui me oleme praegu ja äkki see kuus kuud nende väikeste sammudega annabki meile võimaluse ümber mõelda, mis on tegelikult toit. Leida ja avastada uusi liikumisvõimalusi. Leida elus taas rõõm ja soovi endale paremat. Pealegi pole meil peale hunniku peki mitte midagi muud kaotada. Tead, mis on kõige hullem, mis juhtuda võib? See, et mitte midagi ei muutu – et sa jääd sinna, kus sa oled praegu – rahulolematu ja õnnetu. Ehk kõige hullem, mis juhtuda võib on see, et sa jääd koha peale. Sellepärast need iganädalased kerged väikesed sammud, et sa ei jääks. Kuid need sammud saavad olema tõesti miinimum eesmärgid, sa ei saa neist viilida, sest need ei tohi olla ka liiga kerged, sest just selles väikeses pingutuses peitub kasvamine. Areng.

Ma kavatsen ka teid motiveerida ja me kõik võiksime üksteist motiveerida ja kui keegi tunneb raskusi, siis kirjutage ja me aitame üksteist. Seega palun, kõik kes te tulete osalema, võtke kaasa vaid parimad soovid ja arvestame inimeste tunnetega. Me ei ole lasteaed ja ma ei hakka kedagi ukse taha saatma, aga kui vaja, siis saadan :D. Loomulikult ei pea te Malluka tiimi liikmetele kaasa elama, aga oleme nendega vähemalt võltsviisakad.

Ma püüan gruppi saada ka kedagi, kes teab toitumisest palju (toitumisnõustaja), kedagi kes oskab treeningnõu anda, et te saaksite oma küsimustele vastused. Kui näiteks ei saa kõndida, sest põlved on läbi, et kuidas mingit trenni asendada vms. Minu enda plaan on läbida Allen Carri kursus, et näha, kas see on mul abiks kaalulangetusteekonnal ja kui on, siis jagan oma tarkust ka teiega. Lisaks olen ma kasutama hakanud seedeensüüme siin Esileediga ja ma ei taha midagi veel sellest rääkida, enne kui ma kindel olen ,et see just nende teene on, aga mul on viimasel ajal kõht justkui kogu aeg täis. Kuid ma ei taha neist enne rääkida, kui mul midagi rääkida on. Olen katsejänes.

Paar näidet, mis eesmärgid tulla võivad, aga eks me jooksvalt sätime:

*  tee esmaspäeval 20 kükki, teisipäeval 25, kolmapäeval 30 jne

  • see nädal on rafineeritud suhkru vaba nädal. Selle asemel tee üks magustoit, kus seda sees ei ole ja jaga pilti retseptiga
  • sel nädalal tee kaks lihavaba päeva ja valmista üks taimetoit, mida sa varem kordagi teinud pole
  • selle nädala staar on spinat. Teeme kaks toitu, kus me kasutame spinatit ja jagame retsepti pildiga
  • Sel nädalal me peame lisaks muudele kõndimistele maha kõndima 20km (kui sa niigi kõnnid, siis 20 km lisaks)

Kui sa tahad olla #teamAMHT liige ja olla ebatäiuslik ning lihtsalt parem, siis tule FB gruppi Teeme koos 2018 ja teeme ära. Kui sa tahad olla #teamMallukas liige, siis võid ka tulla kui sul mitte midagi muud paremat teha pole. Võta eesmärgiks iga nädal täita eesmärk ja selle täitmisel ka sellest märku anda ja kõige tähtsam: OLE AUS! Selle projekti jätkusuutlikkus sõltub meist endist ja kindlasti tuleb meil motivatsioonilangusi ette, selle uudsus kaob, aga selleks olemegi seda koos tegemas. Kui sa tunned, et ei jõua, siis kirjuta gruppi ja lase kellelgi endale väljakutse teha. Küll me sulle meelde tuletame, miks sa alustasid.

Vaata ka Malluka postitust SIIN