Kategooria

Terviseblogi

Oh, täna ma olin hoos. Ma kirjutasin ühe artikli Delfile ja teise Pere ja kodule ning mõtlesin, et äkki ma jõuan siia ka. Kell on küll 3:15 öösel ja ma tean, et ma hommikul vihkan ennast, et ma läpakal ekraani alla ei vajutanud, kuid ma tunnen end hästi. Sõin pool tundi tagasi selle kohvi bari ära ja nüüd on tunne, et aju on mingi suure boosti saanud. Kirjutan siis sellise nö lobapostituse, kus ma räägin kõigest natuke. Räägin, mida henry pere teeb (:

Mul on muide komme kasutada palju ingliskeelseid väljendeid. Juba esimeses lõigus kasutasin sõnu boost ja bar. Kuid mulle endale ei meeldi blogis seda väga viljeleda ja tänu sellele ma püüan tuletada, mis on emakeelne vaste, et neid ingliskeelseid slänge liiga palju ei saaks.

Aga see nädal on olnud väga lahe. Ma sain paar koostööd blogile, mida ma väga hindan. Nimelt lõime käed Sportlandiga ning nüüd on mõlemal kaksikul jalgrattad ja just sellised nagu me ise neid ostma minemas olime. Esileedi tegi põhjaliku uurimustöö eelnevalt ja kõik soovitasid Botecchiat (mitte kõik. Ütleme, et need, keda ta enim usaldas) ja seda müüb minu teada ainult Sportland. Lastele sünnipäevafondi oli paari aastaga kogunenud ka täitsa arvestatav hulk raha ja kui Sportlandil poleks huvi olnud, oleksime need nagunii endale ostnud. Aga ma teen neist nagunii postituse õige pea ja siis räägin ka, miks Esileedi nii kindlalt väitis, et meil just Botecchiat vaja.

Teine asi, mis meie arsenali lisandus, on ratta käru. Kindlasti olete näinud rattureid, kell käru taga, kuhu mahub kaks last. Meil on ka see nüüd olemas. Oleme pikalt silmi lahti hoidnud ja seda osta plaaninud, kuid õnneks kirjutas meile Nordic Cab, kellele meie blogi silma jäänud ja nüüd saimegi endale ühe, millega peagi tiire tegema hakkame. Seda käru saab kasutada ka tavalise käruna ja mis on eriti lahe, on see, et kõik kolm last mahuvad ära ja kokku pandes võtab ta sama vähe ruumi nagu meie teine lahtikäiv kaksikute jalutuskäru. Nii et mul on pekipõletusega tõsi taga. Täna kirjutas mu sõber mulle ka, et me peaks nüüd end jõusaali liikmeks arvama, sest tal oleks suveks 1-packist 6-pack saada. Mu meelestatus rasvapõletuseks on päris hea. Mind inspireerib hetkel täiesti ootamatu inimene. Kunagi oli üks blogija deadlifting barbie, või mingi barbi oli. Selline ümaram tüdruk, kes tegeles jõutõstmisega. Ta võttis enda kaalu käsile ja on saavutanud super tulemuse. Kõik see, mis ta instagramis enda teekonna kohta kirjutab on nii loogiline ja tervemõistluslik. Tubli töö. Oled minu muusa (:

Sel- ja järgmisel nädalal on meil ka suurepärane võimalus katsetada teenust, mida ma olen instagramis juba paaril korral kajastanud. Kaks nädalat tuuakse meile koju toiduained, mis on juba õigeteks portsjoniteks arvestatud ja minu asi on etteantud toorained ette valmistada, kokku panna ja sellest söök valmis teha. Väga vinge teenus, sest sa teed küll ise nullist süüa, aga keegi on sinu eest ära ostnud toorained ja sul on seda täpselt õige kogus, mis tähendab, et külmkappi ei jää vedelema asju, mida sa järgmise 10 kuu jooksul kordagi ei kasuta. Nagu dijoni sinep või maltoosa. Ma ükskord tegin hummust kodus ja hummusesse läks üks lusikas tahiinit. Purk ise oli mingi 300ml ja nii ta seisabki ja ootab järgmist korda, mil ma äkki kunagi jälle hummust teen. Pole hetkel plaanis. Ja see purk maksab ju mingi viis eurot. Kui ma oleks saanud osta 1spl tahiinit, oleks ma seda nii palju ka ostnud. Lisaks on see lahe, sest me sööme hoopis teistsugust toitu, kui me tavaliselt sööme ja see aitab avastada uusi maitseid. Näiteks tänase kanafilee burgeri üks koostisosa oli aioli. Nii lihtne asi ja ma pole kunagi teinud ja selle peale tulnud ka mitte. Imemaitsev. Neljapäeval on menüüs roheline curry riisiga. Näis. Pole kunagi söönud. Saate ise ka uurida dinee.eu lehelt.

Lapsed muidugi sellest teenusest väga sillas pole, sest nemad on meil väga konservatiivsed sööjad. Nad isegi ei proovi kui see makaron või ahju/frii/prae kartul pole. Õnneks nad armastavad ka porgandit, kurki ja tomatit ning kõiki puuvilju, siis saab kräpi kõrvale ka midagi head pakkuda. Maasikaid fännavad nad eriti. Kui teil on suvel palju ilusaid maasikaid, siis kirjutage meile, me vajame! Ostsin alles maasikaid ja turult ühelt müüjalt, kellega mul head suhted ja ikkagi kurat, olid ilusad maasikad peal ja alumiste eest poleks ma sentigi maksnud. Tegime otsuse, et enne ostma ei hakka kui kohalikud maasikad valmis on. Hispaania maasikaid las söövad teised. Meil veel sügavkülmas ka terve hulk. Tuleb ära tarbida enne kui uued peale tulevad.

Sügavkülmast rääkides, siis see seisab meil koridoris ja selleks, et see välja lülitada, tuleb off-nuppu 3 sekundit alla hoida ja keegi tõenäoliselt toetas selle vastu kui kingi jalga pani ning me avastasime üles sulanud külmkapi päevi hiljem. See aitas meid maasikate lõpuni söömisele suure sammu lähemale, kuid meil on teine kapp veel ja seal on veel oma jagu.

Aga jah, mulle meeldib osta maasikaid kasvatajate käest ja kui keegi otsib kellele oma imelilusaid maasikaid pakkuda, siis pakkuge meile. Sama käib vaarikate-herneste kohta. Oluline on, et oleks pritsimata. Kuidas ma tean, et ei ole? Ei teagi. Sellepärast ma usaldangi kasvatajat eelkõige, mitte edasimüüjat. Ma ostan ka mune inimese käest, kelle kanad lasevad mööda õue vabalt ringi. See on mulle oluline. Olen nõus selle eest palju enam maksma kui ma tean, et seda vaesekest kusagil kitsas puuris kinni ei hoita. Küsisin kunagi oma munamüüjalt, et kui vanalt kanast suppi tehakse, siis vaadati mulle otsa kui mõrtsukale, sest nemad enda kanu ei tapa, vaid linnud elavad seal kuni surmani ja kui nad enam ühel hetkel ei mune, siis nad ei mune. See on peaaegu vegan munad ju 😀

Nii, kell on 3:52. Ma ei hakka seda kohe üles panema. Tegelen sellega hommikul. Ah jaa. Lasin ennast blogi draamasse kaasa tõmmata, sest üks blogija pani mulle diagnoosi, et ma pean ennast teistest paremaks. Mul on väga piinlik, et ma lasin end sellest mõjutada ja dialoogi laskusin. Luban, et ei kordu. Ma saan lubada, et mu blogi pole mind mitte kusagile ära tõstnud. Vastupidi ma olen väga alandlik ja tänulik teile ja blogile, et te mõlemad mul olemas olete. Esileedil saab kohe aasta sellest kui meil emapalk ära lõppes ja tänu blogile saame me olla olukorras, kus Esileedi saab lastega kodus olla, mitte me ei pea neid sundkorras lasteaeda viima. Lihtsalt piisab sellest, et te käite mu blogi lehe peal lugemas.

Üks asi veel. Ma hakkan regulaarselt postitama kolm korda nädalas: Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Alati kell 10 hommikul. Kuna facebook tõmbab aina kokkupoole seda, kelle seinale mu teated jõuavad, siis võite julgelt tulla neil päevadel kaema, ehk on midagi uut. Püüan hoida seda sagedust. Ühel päeval ilmub lastega blogi, ühel päeval nädala pildipostitus, mida 98% teist heaks kiitis ja ühel päeval mingi muu. Loodan videoga rohkem sina peale saada. See ei tähenda, et teistel päevadel ei ilmu, kuid kui ma hetkel postitan 1, vahel 2 korda nädalas, siis püüan olla natuke produktiivsem ja sisu rohkem pakkuda.

Aga küsiks teilt seda, kas on ka teil asju, mida te poest osta ei soovi, vaid eelistaksite käest-kätte? Kas see on mingi võrkturunduse kodukeemia? Mune? Liha? Riideid? Ja kui on häid soovitusi, siis jagage minuga ka. Ma tahaks vähendada liha tarvitamist ja minna nii palju kui võimalik üle mahelihale. Kas keegi Tartu kandis pakub? Lisaks tiksub meil mõte terve perega Linnanmäki lõbustusparki minna. ma tean, et ma kahetsen seda juba enne kui me Tartust välja jõuame, aga kui te olete käinud, siis rääkige kui läbus seal 2-4 aastastel olla võib.

“Ma võtan endale koera!” teatasin ma ükspäev Esileedile. “Lõpeta, me oleme sellest juba korduvalt rääkinud.” Ma ei jätnud jonni: “Aga mul on juba kõik ettevalmistused tehtud ja juba homme on väike Timmy meie uus pere liige!” Esileedi langetas raamatu põlvedele, vaatas teraselt minu suunas, et näha väiksematki märki, et ma tegelikult valetan. Ma ei valetanud, ma tõesti sain endale järgmisel päeval koera. “Kas sa räägid tõsiselt, või teed nalja? Henry, kui sa teed nalja, siis see ei ole naljakas ja kui sa räägid tõsiselt… Henry, sa ju ei räägi ometi tõsiselt?”

Noh, nii ja naa.

Ma tõepoolest võtan endale koera, kuid see on natukene teistsugune koer. Ta on täiesti elus koer ja vajab hoolitsust, kuid ma ei saa tema karva paitada. Ma ei sa teda kaissu võtta ja lasta tal oma keelega üle mu näo tõmmata. Muide, see ei ole ühestki otsast rõve! See koer on küll täiesti olemas, aga ta elab minu kella sees.

Kui te olete mu tervislikkuse teekonna blogisid lugenud, siis te teate, et ma kasutan enda tegemiste monitoorimiseks Fitbiti kella. Täpsemalt Ionicut. See on täiesti fenomenaalsete võimalustega kell, mis mitte ainult ei mõõda su pulssi ja trenne, vaid seal on suur hulk viise endale väljakutseid esitada ja võtta endale koer on lihtsalt üks paljudest.

Minu koera nimi on Timmy ja kuna ta pole päris elus koer, siis päris toidu pärast ma muretsema ei pea. Selleks, et hoida TImmy rõõmsana tuleb talle teenida päeva jooksul kaheksa konti ja kondi saab vastutasuks siis, kui sa oled täis saanud 10% päevasest sammude eesmärgist. Ehk kui eesmärgiks on näiteks läbida 10 000 sammu, siis iga 1000 sammuga saab koer ühe kondi. Samuti tuleb jälgida, et ta enda unetunnid täis saaks. Mõlemad on minu jaoks väljakutse, aga no kurat, ma olen ammu koera tahtnud. Tõestatakse tegude mitte sõnadega. Nüüd tuleb näidata, et ma oleksin hooliv koeravanem.

Hea uudis on see, et saime enda auto tagasi ja kuna kindlustus saatis uuesti tegemisse Fordi esindusse, siis on kõik parandustööd olnud laitmatud ja noh, mis seal salata, ka see teenindaja, kellega mul on hea meel suhelda, on tippklassi klienditeenindaja. Vahel peab mõne teenindajaga kangiga vastuseid välja kangutama. See ei sobi mulle, sest võhikuna ei pruugi ma osata õigeid küsimusi küsida ja Andresega oligi super see, et selle asemel, et iga mu küsimusele tüdinult vastata, räägib ta mulle ise, mis seis on, mida tehakse jne.

Auto on olemas ja ka taldrikud on olemas, mis tähendab seda, et taas kõik, kes Tartu ümbruses Disc golfi radade läheduses ringi hulguvad, olge ettevaatlikud, sest tõenäosus mult taldrikuga vastu pead saada on päris suur. Tegelikult ei ole- ma ei saa nagunii pihta. Minu suurim mure ei olegi enam selle pikamaa taldrikuga, vaid putteriga, mida kasutatakse selleks, et lähedalt taldrik korvi saada. Ma küll näen korvi ja pean ennast päris hea koordinatsiooni ja visketunnetusega inimeseks, aga kui ma üritan seda ketast sinna korvi saada, siis see  vise jääb alati ilmselgelt liiga pikaks või liiga lühikeseks. Kuid see analüüs siin näitab, et ma arenen ja mulle läheb asi korda. Mulle meeldib see mäng ka sellepärast, et ma olen võistlushimuline, aga selliselt, et mul on vähemalt mingigi võimalus võita. Kes keelab mul disc golfis heaks saada ja siis lammutama hakata? Vähemasti Esileedile teeks ma arvatavasti juba praegu pähe. Või mõnele oma lapsele. Nende silmis oleks ma tegelikult juba praegu kunn.

Tulles tagasi kaalu teema juurde, siis Esileedi võttis mu mõni päev tagasi ette ja ütles asju, mis mu mõtted taas paremini ritta seadis. “Henry, su kaal piirab sinu elu. Sa ei tee nii palju asju sellepärast, et sa ei ole endaga rahul ja lased elul lihtsalt mööda minna. Sa sead endale ise piiranguid ja see teeb sind ennast õnnetuks. Henry, sa teed kogu aeg ühte ja seda sama – sa vaimustud milleski ja sukeldud sellesse täielmääral ja kui sa ei saa seda sellises mahus teha, siis sa pigem ei tee üldse. Alustaks sellest, et sa kõnnid teadlikult 15-30 minutit päevas. Seda ei ole palju ja selle aja sa ju ometi leiad. See oleks 15-30 minutit rohkem kui sa hetkel teed. Võta ennast kokku ja tee lõpuks plaan, mida sa saavutada tahad ja mis on selleks vajalik ja lihtsalt tee seda. Mõtle läbi, kas see on jätkusuutlik ja hakka pihta. Oleks aeg hakata elama!”

Erinevalt levinud arvamusest on ta üpris tark. Ta on mul vahepeal väga motiveeriv. Teistmoodi kui mina. Kui mina rõhun emotsioonidele, siis tema faktidele. Ma tegingi plaani – ma olen Timmyle vastutustundlik koeraomanik ja veendun, et ta saaks kõik enda kondid kätte.

PS! Ma ei tea, kas see on sponsoreeritud postitus. Ma tahaks pigem, et see ei oleks, sest ma sain küll kella tasuta, aga see, et ma Timmyga kuu aega hängin ja ma seda teiega jagan, ei ole kuidagi tellitud. Samas, ma ei saaks seda teha, kui mul seda kingitud kella poleks. Võtke lihtsalt teadmiseks, et ma sain Fitbiti endale ja ma avastan aasta jooksul võimalusi, mida sellega teha saab ja jälgin sellega enda progressi.

Nagu ma jagasin FB seinal, siis möödunud nädala laupäevast hakkasime me Esileediga koos käima Gordoni perekoolis. See on põhimõtteliselt suhtlemiskoolitus ja kuigi see on suunatud lastega suhtlemisele, siis tegelikult aitab see luua suhteid absoluutselt kõigiga. Vähemalt selline on selle programmi lubadus ja esimene kord oli väga paljulubav. Muide, ma ei saa mingit raha selle eest, et ma sellest räägin. Nad isegi eitea, et ma blogija olen. Me maksame Esileediga täpselt sama moodi kursuse eest täishinda.

Esimesel korral oli peamine fookus, kuidas me laste poole pöördume – kas me räägime nende tegevusest, või anname tahtmatult neile hinnanguid. Esileedi on mind juba aastaid õpetanud, kuidas ma tegelikult rääkima peaks, sest ta on igast tarku raamatuid lugenud ja väga suurt ahaa-momenti esimesel korral ei olnud. Ma ei ütle kunagi oma lastele, et nad on rumalad, vaid tegu võib olla rumal. Kuid selgub, et kuigi ma ei anna lapsele hinnangut, siis sellele teole annan ikka, kuna ma nimetan seda tegu rumalaks. Kuid tegelikult see ju ei ole – see on äkki lapse jaoks huvitav ja põnev ning mina ennast lähtuvalt nimetan seda rumalaks.  Seega kui laps kallab vett põrandale, siis ta ei tee rumalust, vaid ta teeb seda vales keskkonnas. Kui ta kallaks topsitäie vett õues murule, ei oleks ju mingit probleemi. Ning see tulebki lapseni kommunikeerida. Kuidas seda teha? Kõik tahtsid seda teada, aga selleni on meil veel jupp maad koolitusel minna.

Igal juhul on mul hea meel, et me läksime, sest kolm last, kes kogu aeg kodus on, on väsitavad ja päeva teises pooles, kui nad on hommikust saadik testinud, et mis juhtub siis kui keeldudest üle astuda, kipume me kõrgendatud häälega rääkima. Ehk jällegi – ega õhtuks ei ole probleem suurem kui päeva esimeses pooles, lihtsalt mina olen väsinum ja talun vähem ja antud koolitus annab juhiseid, kuidas ennast kõrvalt näha ja kuidas suhelda lastega nii, et see ka tulemust tooks. Ma nägin ise kõrvalt, kuidas selle koolituse läbinud inimesed jõudsid lõpuks teismeliseni, kes oli nad oma elust täielikult välja lülitanud ja kelle kõik mässavad tegevused olid jusktui appihüüded. Saadud tehnikaga olid vanemad kuu ajaga lapsega lähedasemad kui kunagi varem. See oli ka üks põhjus, miks ma tundsin, et me seda vajame ja tean enne alustamist, et see programm toimib.

Tore on olla samal kursusel hulga inimestega, kes on sedavõrd head vanemad, et tahavad saada paremaks. Lapsed armastavad meid ju olenemata sellest, millised me oleme. Küll aga oli seal hulk vanemaid, kes arvasid sarnaselt meiega, et suhtlemiskoolitus, mis aitab lapsega hoida tervislikke suhteid, mööda külge alla ei jookse. Kestab see kuni juuni teise nädalani ja see tähendab, et mu ema saab lastega igal laupäeva hommikul kvaliteetaega veeta. Tahab ta seda või mitte.

Nii palju siis koolitusest. Muide, ma tajun aina enam, kuidas andmine on kordades parem kui saamine. Laupäeval peale koolitust läksin ma maale vanavanemate juurde, sest juhatasin sinna Esileedi venna, kes on ametilt katusepanija, kuna mu vanaisal jookseb garaaži katus läbi. Ma veetsin lapsepõlves kõik suved maal. Ma armastasin ja vihkasin seda vist võrdselt, kuna ma olin laias laastus ainuke poiss koos terve hulga minust vanemate tüdrukutega. Kuna meil lapsepõlves autot ei olnud, siis enamjaolt tuli liigelda bussiga. Vanavanemate maja asub bussipeatusest pooleteise kilomeetri kaugusel ja nad elavad orus. See ei ole selline org, kust sa viie pikema sammuga välja astud, vaid see on selline korralik org, kust libedal ajal autoga välja ei pääse ja käikudeta jalgrattaga ka päris üles välja ei vänta. Tuleb käe kõrvale võtta.

See tähendas, et maale minek mööda pidevat laskumist oli tore, aga linna tagasiminek oli korralik ettevõtmine. Eriti närvidele käisid need mööda sõitvad autod, kes tolmusel kruusateel toretsedes mööda vurasid. Ma unistasin, et keegi mind peale võtaks ja bussipeatuseni sõidutaks, sest kuhu mujale raskete kottidega poisike seal mööda kruusateed läheb. Mitte kunagi, mitte kordagi.

Kui ma vanavanemate juurest ära hakkasin minema, siis tee peal oli üks vanaproua, kelle mõlemad käed olid rasked kilekotid pulksirgeks venitanud. Sõitsin tast mööda, sest ma kardan natuke vanureid. Ma võtsin kunagi ühe naise Kosel peale, et ta Mäoni viia ja siis tuulutasin autot kuni Tartuni. Kui ta oli tahavaatepeeglist kadunud, mõtlesin ma, et mida ma loll teen. Ma ju põen talle abi mittepakkumist järgmised mitu päeva. Mul on siiani meeles, kui ma 2006ndal aastal Valgutast läbi sõites üht noort hääletavat ema peale ei võtnud, kel paarikuune laps rätikuga rinnal. Sest ma olin suitsetaja ja kui ma võtan lapse ja ema peale, siis ei saa ma ju suitsu teha. Väljas oli -20 kraadi ja suur tuisk. Ma näen seda siiani unes ja ma vihkan enda otsust ja vihkan, et mingi kuramuse aine mind tol ajal kontrollis, siiamaani.

Keerasin auto ümber, võtsin memme peale ja ma ei viinud ta mitte bussipeatusesse, vaid Tartusse ta kodutänavale. Oli tore reis, tore vestlus ja üks halb kogemus hääletajaga ei kaalu üles soovi ka edaspidi võõraste päeva natuke helgemaks muuta. Ma olen isekas inimene ja andmine on alati väga isekas tegu, sest andes midagi ja teise päeva paremaks muutes, saad sa ise endale palju enam vastu. Ei tähenda ka, et ma Ema Theresa olen. Ja muide need heateod peavad olema minu enda initsiatiiv – kui keegi abi palub ja sa aitad, siis see on lihtsalt tavalise inimese tunnus. Kuid kui ma märkan ise probleemi ja enda algatusel selle ära lahendan,  on see midagi hoopis teistsugust.

Autost rääkides, siis meie auto on jätkuvalt remondis ja loodetavasti saame me selle kätte sellel reedel. Hetkel sõidame me ringi imepisikese hübriidi Toyota Aurisega. Ma olen 190 cm pikk ja kaalun samapalju kui see Toyota ise. Ja see Toyota ei ole ehitatud minule. Ülalolev gif on väga sarnane minu kogemusega Aurises. Ma jätan pidevalt auto parkla tagumistesse otsadesse, kus teisi inimesi pole, sest minu sisse- ja väljapääs on vaatamisväärsus omaette. Kõige pealt tuleb sisse lükata parem jalg, istuda ja siis füüsiliselt käega enda pea allapoole suruda, et mu pea ukse avast sisse läheks. Kuna eest uksest sissepääs on nii keeruline, siis Esileediga sõites otsustasin taha istuda. Taga on sel autol veel vähem ruumi. Mu kael oli reaalselt 90 kraadise nurga all kui ma üritasin taga istuda. See on kõige madalama katusega auto, kus ma kunagi istunud olen. Kuid see on ka täiesti võluauto, sest selle kolme nädalaga, mis me oleme selle masinaga igapävaselt sõitnud, tuli alles eile esimest korda tankida. Enda bussiga oleks me juba mitu korda tanklas pidanud käima. Oleks see Auris 50 cm kõrgema katusega, siis ma täiesti kaaluks endale sellise soetamist, kuna sügisel tuleb pere teise auto peale ka mõelda kui lapsed lasteaeda lähevad ja Esileedil omad käimised pihta hakkavad. Ei teagi, mis uue auto mark olla võiks.

Eile avati Tartus ka uus jõusaal Näituse tänaval. Seal kohe raudteeülesõidu juures. Alumisel korrusel mängitakse tennist ja sulgpalli. Mul oli aastaid trots jõusaali ees, kuid nüüd tunnen, et tahan taas. Tahan oma jõudu ja lihaseid tagasi ja suurest hulgast rasvast lahti saada. Käisin lahtiste uste päeva raames seda uudistamas ka ja täitsa ok nägi seest välja. Lisaks on see hästi odav – avamise puhul on juuni lõpuni 5 euri kuus ja siis tõuseb tavahinnale 15 euri kuus. Miinus on muidugi see, et minimaalne lepingupikkus on 1 aasta. Aga samas 15 euri kuus on suhteliselt selline summa, mida sa arvelt maha minnes isegi ei märka. Kuid on üks aga selle jõusaaliga – selle hind. Olematu hinna tõttu, on see mõnus sotsialiseerumis paik ka neile, kes tulevad sinna lihtsalt hängima. Mingil määral eraldab kõrge hind ikka need, kes vähemasti püüavad pühenduda nendest, kes seda ei ürita. Seega mul on hetkel veel lahtine, mis jõusaaliga liituda. Tartus on nüüd see uus Gym Eesti, MyFitness, Arctic ja Lemon Gym. Aga eks te ise näete, mis jõusaalist mu higised selfied ühel hetkel ilmuma hakkavad.

Jätkuvalt olen ma vaimustuses discgolfist. Discgolfar.ee varustas mind õpetussõnade ja kolme algaja kettaga ka ja viimane kord kui ma käisin, hakkas lõpuks visetele ka pikkust tulema. Ma pean ikka teadlikult mõtlema, mis poosis mu käsi viske hetkel on ja kui see on õigesti, siis nüüd lennutan ma taldrikut pea kaks korda kaugemale  kui eelmisel korral. Little by little.

 

Kilomeeter möödas. Mingi aeg kõmpimist ja teine kilomeeter möödas. Uhh, kui raske ja igav. Ma teen selle endale ise raskeks, sest püüan olla kogu aeg tempos, mis mind pingutama sunnib. Kõnd ja kepikõnd on ka kaks peamist õueala, mida ülekaalulised inimesed teha võiksid, sest jooksmine ja põrkamine ei ole liigeste parimad sõbrad ja kui ma vaatan, kuidas mu ema tänasel päeval oma põlvega hädas on, siis ma meeleldi hoiaks enda liigesed võimalikult kaitstuna.

Loomulikult ma igatsen eelkõige korvpalli, aga ma saan vähem kui nädala pärast 37 aastaseks. See on vanus, mil tuleb juba tervist ja jaksu soovida. Ma ei saa kunagi enam professionaalseks sportlaseks. Välja arvatud kui ma äkki mingis sellisel alal heaks ei saa, kus vanus oluline pole, nagu noolevise või ma ei tea, snooker. Mul pole ka mingit sellist ambitsiooni, aga lihtsalt asi, mida nentida.

Kuid liikuma peab. Sellesse, kuidas mu keha peale füüsilist pingutust valutab, võib suhtuda kahte moodi. Kas võib seda võtta kui märguannet, et ma nii enam ei rassiks. Või võib seda võtta kui märguannet, et Henry, võta ennast kokku ja treeni end, sest juba selline väike pingutus väsitab sind.

Loomulikult pean ma end liigutama. Mul on ka pulsikell käe peal, mis näitab karmi tõde, et ma liigun tavapäevadel umbes sama pika maa kui keskmine potilill. Peabki raske olema – ma olen sisuliselt 2,5 aastat rääkinud, kuidas ma end liigutama hakkama peaks. Ma tunnen end justkui muumia, kes nüüd sealt kirstust välja ajas ja liigutama hakkab. Arvata võib, et kui ta seal vedelenud on, siis on muumia ka kange ja valus. Sellepärast need muumiad nii sirgete jalgadega alati kõnnivadki.

Õnneks avastasin ma ka alternatiivi kõndimisele. Õigemini kõndimine on suur osa sellest alast, aga see on selline sport, kus sa kõndimist isegi ei märka. Nimelt käisin ma esimest korda discgolfi mängimas! See on miski, mida ma olen alati tahtnud ära proovida. Kuid varem oleks mul alati olnud probleem 2-3 tunniks ära minemine. Päeval tuleks tööd teha ja õhtuti oleks ebaõiglane Esileedi kolme vääksuga üksi koju jätta.

Nüüd on elu õnneks seal maal, et lapsed ei vääksu eriti ja nendega aja veetmine on puhas rõõm. Seda muidugi kui sa oled sisemiselt surnud ja sind ei häiri kaos, nutt, kisa ja harv kannalöök näo piirkonda. Igal muul juhul on see paras töö selgitada, miks Piigale süstlaga vett pükstesse ei tohi pritsida, või miks Vennas kapi otsast peakat ei tohi hüpata. Noorsandi seletus, et ta pani pehmenduseks käterätiku põrandale näitab küll tema hoolivust, kuid tuletab ka meelde, et ma ei tohi neid eriti pikaks omapäi jätta.

Aga discgolf. Kindlasti te kõik teate, mis see on. Kes ei tea, siis see on põhimõtteliselt golf ja selle asemel, et sul oleks kaasas valik keppe ja pall, on sul kaasas valik lendavaid taldrikuid. Ehk see on golf, kus sa pead võimaliku väikese arvuga lendava taldriku ühte kindlasse rajal olevasse korvi viskama.

Ma olen alati arvanud, et ma olen päris osav lendava taldriku lennutaja. Ma olen kohutav lendava taldriku lennutaja. Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, et ma sokutan end kellelegi kaasa ja mängin koos nendega raja läbi nii, et mind eriti märgatagi pole. Jah, nii palju sellest. Suur osa kulus sellele, et ma õppisin, kuidas taldriku lennutamine käib. See on parajalt teistmoodi kui ma koduaias lennutanud olen. Õnneks läksin koos tuttavaga, kel oli kannatust ja initsiatiivi mind koolitada – kuidas kehahoiak, missugune taldrik valida, missugune haare, kuidas õige visketehnika on, millised erinevad tehnikad on. Ta ei ole proff, aga ta on aastaid mängimas käinud ja ma arvan just seetõttu, et esimene kogemus nii tore oli, ei jõua ma järgmist korda ära oodata.

Rääkimata füüsilsest koormusest. Ma rääkisin siin valutavast kehast. Kuna taldrik tuleb maast üles korjata, siis selle kahe tunni jooksul tuli teha oma 100 kükki/kummardust. Kuna taldrik tuli õigesse kohta lennutada, mis oli sageli päris kaugel, siis ka biitseps oli valus ja mu Fitbit näitas, et selle kahe tunniga läbisin ma ligi 3,5 km. Tegelikult see distants on umbes 1km, aga kuna kõndimist on palju rohkem kui selle distantsi läbimine (taldrikute järel käimine), siis see vahemaa automaatselt kolme+ kordistus. Tavaliselt läbib ta sama ajaga selle raja kaks korda, aga kuna mina veetsin taldikut põõsast põõsasse loopides, siis läks tavapärasemast tunduvalt aeglasemalt.

Mind motiveerib väga see kui ma saan oma treeninguid analüüsida ja spordikellad seda lasevad. Ja kuna Fitbit ei eelda pulsivööd, vaid võtab selle randmelt ja täiesti täpselt nagu ma aru olen saanud, siis on pärast uurimist küllaga. Üks koht seda uurida on Fitbiti äpp, aga ülipõhjaliku tagasiside saab selle kodukalt, kus sa näed minuti täpsusega, mis toimus. Minu vana Polar näitas ka igast asju, aga ma hakkasin uut lahendust otsima, sest olemasolev Polar eeldas treeningutel pulsivööd, mis mul alati maha ununes.

Igal juhul on discgolf väga hea leid ja nüüd teisipäeva hommikul olen ma taas lendavat taldrikult häbiväärselt võssa lennutamas. Aga noh, ma õpin. Õnneks esimese päeva viimased lõigud tulid juba nõks paremini välja ja 12st (vist oli 12 korvi) rajast, sain ma kaks par-i (ettenähtud visetega ketta korvi). Teisipäevahommikune eesmärk on teha rada läbi kahe viske võrra vähemaga. Kui esimesel korral vajasin ma ettenähtule 20 lisa viset, siis homme püüan vajada “vaid” 18.

Kas teie olete discgolfi katsetanud? Kui ma tahaks endale isiklikke kettaid osta, kus oleks mõistlik neid endale osta?

*Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kus ma katsetan nende erinevaid tooteid ja jagan teiega kogemusi. Täna katsetasin nende aasiapärast puljongit.

Ma söön kõike. Mitte päris kõike, aga pakkuda midagi, mida ma ära põlgaksin, on päris keeruline. Siiski on vahel mõned seda suutnud, kuid ka siis ma ei ole ära põlanud, vaid enda instinktid alla surunud ja selle endasse ajanud. Neid asju, mida ma keelduksin söömast oli varasemalt palju rohkem ja tänaseks olen ma muutnud väga leplikuks.

Üks asi, mida ma ei armasta, on keedukapsas. Kuid samas ei saa ma ka öelda, et ma seda ei söö. Ma armastan väga hapukapsast. Kuid värske keedetud kapsas peab olema hästi ühtlaselt hakitud, et see mind otseses mõttes öökima ei ajaks. Seal ei tohi olla ühtegi paksu tükki. Kuna seda on päris raske saavutada, siis enamjaolt hoian ma sellest eemale. Kuid siiski on minu vastupanu vähenenud ja vahel ma võtan end kokku ja söön ema tehtud kapsarulli koos kapsaga ära. Ka Esileedi oskab tänaseks kapsa-hakkliha hautist teha nii, et sinna oleks lõigutud vaid sellised tükid, mida ma ära ei põlga. Muide, kuna ma tutvustan teile Food Studio puljongeid, siis viimasel ajal oleme hakkliha-kapsahautise jaoks kapast hautanud Food Studio kanapuljongis. Väga mõnus jääb.

Ka lapsed kipuvad olema pirtsakad sööjad. Neid on ikka keeruline saada sööma kõike, mida sa sooviksid, et nad sööks. Ma olen sellest teemast korduvalt nii FB lehel kui ka vist blogis rääkinud, et kui nad saaks valida, siis sööks nad igaks käiguks makarone. Ometi, kui Noorsand ja Piiga väiksemad olid, sõid nad kõike. Brokoli? Anna siia! Lillkapsas? Näm-näm. Ühel hetkel asendus vaimustus aga tülgastusega ja ma võiks seda kasutada isegi väljapressimismeetodina – “Kui te tuba ära ei korista, teeb issi õhtuks brokolit!” Usun, et tuba oleks hetkega särav.

Ka mina ei söönud väiksena pea ühtegi köögivilja. Toorelt veel, aga nii kui seda kuumutada, muutusid nad millekski hirmuäratavaks. Mul on siiani meeles see hirmujudin, kui ma lasteaias lõunaunest ärkasin ja köögist keedetud juurviljade lehk voodini levis. Kogu õhtu oli minu jaoks rikutud. Tihti öeldi mulle, et söögu ma või pool, et alles siis saan teistega mängima. Istusin seal norgus peaga oma puutumata kausi ees seni, kuni kasvatajal minust lihtsalt kahju hakkas.

Mina hakkasin erinevaid juurvilju sööma alles kahekümnendate teises pooles. Esimesed mitukümmend aastat veendusin ma, et mu toidus poleks küüslauku, sibulat, ühtegi köögivilja peale kartuli ja porgandi. Ma hakkasin analüüsima, mis muutus. Miks miski, mis oli minujaoks sedavõrd põlgust tekitav, muutus millekski, mida ma ise toidule meeleldi lisasin?

Üks viis on see toidu sisse peita. Näiteks pane smuutide sisse ja mikserda puuviljadega ära ja lapsed ei saa sageli arugi, et midagi lisaks seal sees oli. Mina olen läinud aga seda teed pidi ja olen katsetanud erinevaid toite ja on selgunud, et teatud toitudes on lastele vastikud köögiviljad täiesti vastuvõetavad. Näiteks põlgavad nad brokolit ja lillkapsast. Välja arvatud siis kui see on ühepajatoidus. Siis söövad nad neid meeleldi. Minuga algas see täpselt sama moodi. Ma ei söönud kumbagi neist, kuni Esileedi tegi mulle enda ühepajatoitu, mis oli kardinaalselt erinev sellest, millega ma olin üles kasvanud. See oli esimene kord kui ma sõin keedetud brokolit ja lillkapsast ning see läks suust edasi. Alates sellest ajast on tekkinud minus kahtlus, et äkki need köögiviljad polegi nii jäledad. Äkki tuleb neid lihtsalt teisiti valmistada, kui ma seni harjunud olen.

Sõna seller hirmutab mind siiani. Ma ei suuda aru saada, kuidas Esileedi suudab Waldorfi salatit nautida. Võib olla on see tõesti hea. Ma ei tea. Ma ei ole kunagi proovinud, sest mõte toorest sellerist on mulle umbes sama ahvatlev nagu vistrik nina otsas. Tõesti ei soovi. Paar aastat tagasi osalesin ma Triinu Toidumaailma koolitusel, kus me tegime seda suppi, mis tänases postituses on ja üks oluline osa supist, on seller. Ma kandsin loomulikult supi juba enne proovimist maha, sest midagi head sellest tulla ei saa.

Seller antud supis on täiesti suurepärane. Eelkõige seetõttu, et tal puudub täielikult sellerile omane lõhn ja seega ka maitse. Ta on lihtsalt hästi mõnusa tekstuuriga ja maitsev.  Kui teie olete mingite toiduainete puhul hästi skeptilised, siis katsetage lihtsalt erinavaid toite sellega, sest inimesed on mingil põhjusel aastasadu seda toiduainet söönud. Äkki tuleb seda süüa lihtalt selle õiges valguses.

Täna ma tegin vürtsikat kinoasuppi. Selle retsepti leiate SIIT, kuid ma tegin ka video, kus on retsept olemas. Originaalist oli erinev see, et mul polnud kodus juursellerit ja ma asendasin selle suvikõrvitsaga ja mul polnud tšillikauna. See eest oli mul Food Studio Aasia puljong, kus sees on nii sidrunheina, ingverit kui ka tšillit. Lisaks lisasin tšillit kuivatatud kujul. See supp sobib vürtsikana ja seda ütlen mina, kes ma ei armasta vürtsikaid toite. Kasutasin seda puljongit esimest korda ja see sobis suppi imeliselt. Ma arvasin, et kuna tegu on Aasia puljongiga, siis on see kindlasti hästi tuline. Aga ei ole ja sidruneina ja ingveri maitse andis niigi maitsekale supile veel väga mõnusa varjundi. Selles võiks julgelt tunduvalt enam kick’i olla. Kuid arvestades põhjamaa inimese õrnade maitsepungadega, siis on selline mahe variant arvatavasti optimaalne. Juurde saab alati lisada. Siia supi sisse oleks suurepäraselt sobinud ka Food Studio juurviljapuljong, sest selle röstitud juurviljade maitse on ka väga meeldiv. Igal juhul väga mõnus supp, mida proovida, aga lisage kindlasti ka pool tšillikauna!

Mis toite teie varem põlgasite ja ühel hetkel sööma hakkasite?

Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kelle naturaalseid puljongeid me katsetame ja teile tutvustame!

Nagu lubatud, sai möödunud nädalal tehtud kalasuppi. See oli mu elu esimene kalasupp, mis ma kunagi teinud olen. Lihtsalt ma ei ole kunagi saanud kalasuppi, mida ma oleksin tahtnud veel. Võib-olla sain väiksena ka mingi trauma mõnest kohutavast uhhaast, mida keegi valmistas. Ei mäleta. Kuid kalasupp pole kunagi menüüsse kuulunud.

Ei kuuluks praegugi, kui Food Studio valikus ei oleks kalapuljongit. Otsustasingi, siis kalasupile uue võimaluse anda ja järgisin enam-vähem seda retsepti, mida nad enda FB lehel jagavad. Oot, püüan lingi siia ka panna (LINK). Ma panin lihtsalt törts rohkem kartulit ja rohkem kala. Mulle meeldivad tummised supid. Ma polegi vist kunagi kohanud ühtegi meest, kes väidaks vastupidist, et tema eelistab leemest ja hõredat suppi. Ei, supp peab olema korralik.

Las ma ütlen – see supp oli tõeline maitseelamus. Ma arvan, et see on parim supp, mis ma kunagi teinud olen. Ja see on nii kuramuse lihtne ja ma tean, et selle teeb heaks see puljong, aga natuke au võtan ma ka endale, sest mina lõikusin asjad sinna sisse. Ok, Esileedi lõikus. Aga mina lõikusin kala ja segasin. Praegugi kirjutades hakkab suu vett jooskma. Kindlasti on abiks ka see, et ma püüan siin eksperimendi korras hoida silma sellel, mida ma nädala jooksul söön ja kõik kirja panna ning automaatselt, kui sa hakkad ennast jälgima, hakkad sa ka tegema paremaid valikuid. Ja kõht on veidike tühi. Kuid see selleks, see supp oli ka imeline. Mis ma järgmine kord teistmoodi teeks: ma paneks riisi, mis valmiks rutem, või keedaks selle enne valmis ja ma lisaks enam teisi erinevaid köögivilju nagu suvikõrvits, hernes, lillkapsas.

Nagu ma ka eelmises postituses ütlesin, siis nende puljongid teevadki kõik supid heaks. Kuigi tegu on valmispuljongiga ja selle suur eelis on see, et see on imekiire – viskad juurikad sisse, keedad 10 minutiga pehmeks ja voila! sul on supp olemas, siis mina olen selle supi keetmisega võtnud aega ja seda meelega kauem keetnud, sest võib olla olen ma liiga palju kokasaateid vaadanud ja kujutan endale asju ette, aga kui ma olen seda kauem keetnud, siis selle supi maitsesügavus on hoopis teistsugune ja see maitseb veelgi parem. Mul on kogemus nüüd kanapuljongiga ja nüüd ka kalapuljongiga. Mõlema puhul pöidlad püsti.

Eelmisel aastal kui mulle neid tutvustati, siis üks asi, mis silma jäi, oli see, et puljongid ei olnud teps mitte odavad. Maksta kolm eurot, kui selle puljongi kuubiku/kallerdise saad sa 50 sendiga, tundus palju. Ometi olen ma nüüd pea aasta seda regulaarselt ostnud ja mitte kordagi pole mu käsi tõusnud ostma uuesti neid kuubikulisi, sest neid kahte ei saa võrrelda. Isegi kui me keskendume ainult maitsele ja jätame tervislikkuse poole välja. Loomulikult on keskmine eestlane (mina näiteks) nii harjunud nende odavate kuubikute maitsega, aga me ei peaks. Kui me ajame taga sügavat ja naturaalset maitset, siis me ei saa loota seda tootest, mille koostise nimekirjast ei tea sa pea ühtegi nimetust.

Ja pealegi, arvata, et mingi 3.20 maksta puljongi paki eest on palju, on naeruväärne. See kalasupp, millest jagus meile kõigile lõunaks ja täiskasvanud sõid seda ka õhtusöögiks, siis selle supi kogumaksumus oli: 3.20 puljong, 1.00 euro juurviljad, 5.00 eurot kala ja kuna tegu on valmispuljongiga, siis pole tegelikult ka vahet, mis kala sa sinna sisse paned. Meie panime lõhet, sest lapsed muud ei söö. See teeb siis 7 inimese eine hinnaks 1.20 inimese kohta. Ma tahaks öelda, et pole paha. Ja oluline aspekt on ka see, et ei mingit keemiat, ei mingeid maitsetugevdajaid ja soolasust saab igaüks reguleerida ise maitse järgi, kuna puljongid on teadlikult tehtud vähesoolased, et me julgeksime anda ka pere kõige pisematele.

Ma püüdsin supitegu ka filmile saada, aga kuna KÕIK mälukaardid olid täis ja tühjendamata, siis ma pidin filmima telefoniga ja telefoniga filmides saab telefoniga filmimise kvaliteedi. Aga ma olen iga korraga aina targem :).

Kas te tahate ka muidu proovida neid puljongeid, mida ma siin kiitnud olen? Noh, ühele teist saadan ma terve kastitäie erinevaid puljongeid, kuid selleks mine viska lisaks minu lehele ka nende lehele pöial püsti (SIIN LINK) ja jäta Facebooki mu postituse alla kommentaariks, mis on sinu lemmiksupp. Keegi teist saab reedel väga mõnusa auhinna!