Kategooria

Terviseblogi

Ma tahan tääkida täna endast. Kui millalgi oli see blogi algusjärgus, siis oli selle nimi a mida henry teeb? täiesti õigustatud, sest ma rääkisin endast. Mul polnud üldse plaanigi kedagi teist siia sisse tuua. Esileedi täitis taustajõudude rolli ning ma rääkisin enda toimetamistest. Nüüd sobiks selle blogi pealkirjaks pigem: a mida kõik teised peale henry teevad? ja ma teeksin väikese inventuuri enda sees, et teie, kes te siin käite, oleksite minuga samal lainel. Tänane postitus ei ole tavapärane perepostitus ja ma ei jaga seda ka Facebookis enda pealehel, vaid siin a kuhu henry jäi? lehel. Mul on tunne, et äkki ma vajan seda natuke endast välja kirjutamist.

Ma olen terve elu olnud ülekaaluline. Mitte päris terve elu, aga kui me käisime Esileediga läbi minu arstikaardi, mis mul õnnestus kuidagi enda kätte saada, siis juba kuue aastaselt oli mul diagnoositud rasvumistõbi. Kuni selle ajani olin ma rõõmsameelne ja aktiivne peenike poiss. Kuid siis, kui ma olin neljane, kolisime me tagasi elama mu alkoholikust isa juurde, kes väitis end olevat muutunud mees. Ei olnud. Mul pole elu jooksul temast mitte ühtegi head mälestust. Ma olen nii püüdnud meenutada, kuid ainus, mis meenub, on joomine ja lubaduste mitte täitmine. Kõik, mis oli potentsiaalselt hea, lõppes alati sellega, et see oli alati tore ainult selle hetke, kui ta midagi lubas, sest kui asi tegudeni jõudis, siis seda ei juhtunud kunagi, sest alkohol tuli alati vahele. Ka see ei aidanud, et ta oli tohutu introvert ja ma ei ole temaga kordagi teadliku elu jooksul vestelnud rohkem kui teretanud ja vahetanud paar lauset. Nüüdseks on ta paar aastat surnud olnud ja ma pole kordagi ta haual käinud, sest see oleks ainult sellepärast, et surnuid on kombeks mälestada, aga kui ma ei mäleta mitte midagi, siis mida ma mälestan?

Lisaks avastati mul põhikoolis hormonaalne probleem, mida hakati hormoonraviga ravima. See lahendas küll probleemi, kuid selle kõrvalnähuks oli suur kaalutõus. Niigi pontsakast lapsest sai lühikese ajaga oma eakaaslastest ligi poole suurem poiss, kelle suurim hirm oli iga—astane kutse arsti juurde, kus kõiki mõõdeti kaaluti. See hirm on siiani ja see ebakindlus ning häbi, mis sellega kaasneb on mu tervet mu elu piiranud.

Seda rääkides, siis ilmselgelt ei söö ma ainult nälja pärast, vaid juba väiksest saadik olen leidnud endale miskise toimetulekumehhanismi, kuidas jääda ellu ja minu suhe söömisega ei ole selline nagu see võiks olla normaalsel inimesel. See on minu elu missioon – saada endas selgus ja lahendada see. Mul on tunne nagu ma oleks suures labürindis ja otsiks pidevalt väljapääsu ja käin ja otsin ning lahendust ei kusagil.

Ma olen suurema osa oma elust tundnud enda ülekaalu tõttu väga suurt ebakindlust ja olen olnud veendunud, et ma ei saa kellelegi meeldida. Et inimesed ei taha tegelikult minuga aega veeta. Ka praegu mulle ei meeldi inimestega kokku saada, sest ma usun, et inimesed annavad hinnanguid – tõenäoliselt mitte, aga ebakindlus teeb seda inimesega, et ta näeb end sellisena nagu ta arvab inimesena teda nägevat.

Siiski suudan ma inimestele mõjuda väga enesekindlalt, sest ma olen õppinud, kuidas ebakindlust maskeerida huumori ja enesekindlusega. Juba teismelisest saadik võisin ma tüdrukutega tunde telefonis lobisedes veeta, kellega ma kusagilt a la Meie Meele kaudu tuttavaks sain, aga ma ei saanud nendega kunagi kokku, sest ma ei näinud endas kunagi kaalust kaugemale. Väga tihe kommentaar, mis ma sugulaste käest sain, oli, et Henry sa oled nii ilus poiss, aga (alati järgnes sellele aga) kui sa ka selle kaalu asja korda saaksid. Mina kuulsin sellistes kommentaarides alati vaid üht- Henry sa oled paks ja nii ma olen ka end terve elu tundnud.

Seega ma olen päris elus täpselt sama Henry, kes on siin blogis. Lihtsalt päris elus te ei näe seda haavatavat poolt ja te näete seda Henryt, kes on ühelt poolt hädas kaaluga ja teisalt te näete mind üle võlli nalju tegemas, sest siis te ei ole keskendunud minule, vaid sellele naljale.

See kõik ei tähenda, et minu naljad ja huumor tuleks läbi valu. Ma usun, et ma oleksin selline ka siis, kui ma oleksin elanud teistsugust elu, kuid äkki ma suudaksin siis olla tõsine kui tuleb tõsine olla…

Ma olen suure osa oma elust püüdnud kaalu kaotada ja kohati on see olnud ka edukas. Seda eriti neil perioodidel, kui ma töötasin töökohtadel, mis olid füüsilised – kaubakomplekteerijana laos kunagi kooli vaheajal, või Iirimaal portjeena töötades, kus ma olin ka väga aktiivne ja sõin seda mis juhtus, siis kui juhtus. Kuid kõik need on kestnud seni, kuni ma olen olnud selles töös ja uues rutiinis ning kui ma tulen tagasi enda loomulikku keskkonda, tuleb tagasi ka kaal pluss alati ka lisa.

Iga kord, kui ma asja ette võtan, järgneb sellele ühel hetkel tagasilöök. Kuid tegelikult on see protsess alati nauditav – see hetk, kui sul on võhma ja sa tahad ning viitsid füüsiliselt aktiivne olla ning kui sa oled aktiivne, siis ei soovi seda halva toiduga ära rikkuda ja hakkad tegema ka paremaid valikuid. Kuid siis jälle midagi juhtub. Näiteks saad kaksikud (peaaegu kolmikud) ja kaob ära võimalus trenni teha, väheneb võhm ning vähenevad ka toidu head valikud.

Eriti trenniga nagu crossfit, mis on oma olemuselt täielikult saavutussport. Üks põhjusi, miks ma ei lähe sinna trenni tagasi, on see, et ma olen kõik seal saavutatu ammu kaotanud ja langenud veel tahapoole, kui sinna trenni minnes, kuna enne minekut, käisin ma juba korvpalli mängimas ja mingi võhm oli mul juba olemas. Nüüd teen ma 20 kükki ja mu jalad on krambis, kui ma võisin crossfitis käies teha ühe trenniga vahel 200 ja see oli alles soojendus.

Seega uuesti tagasi ree peale saamisega ma tegelengi, aga seekord pean ka teadlikum olema. Üks ütlus ütleb, et hullumeelsuse definitsioon on teha iga kord sama asja ja oodata erinevat tulemust. Järelikult ma pean tegema midagi teistmoodi. Ma olen olnud paks viimased 30 aastat ja dieet ning trenn on toonud mind ikka ja jälle siia tagasi.

Äkki, kui mu probleem tekkis siis, kui me selle mehe (isa) juurde kolisime, siis äkki on hoopis see teema, millega ma tegelema peaksin. Juba mõte, et ma peaksin seda asja enda jaoks uuesti läbi mõtlema, tekitab minus õudu, kuna ma olen selle teema kusagile sügavale ära matnud ja mul on reaalselt tunne, et ma ei mäleta mitte midagi. Ma mäletan siis, kui ma selle peale ei mõtle ja nii kui mõtlen, on see meelest läinud. Aga ma pean sellega tegelema – enda ja laste pärast. Ma armastan elu – see on mu ellu toonud nii palju uusi elamusi ja inimesi. Mõned on sellised, kes jäävad minu sisse elama ka siis, kui neid lähedal pole ja teised, kes mu elu lihtsalt hetkeks oma juuresolekuga rikkamaks teevad. Ma tahan seda pikalt kogeda. Ja lapsed. Nad on mul kõik imeliselt välja kukkunud ja nemad väärivad tervet ja tervislikku isa, mitte katkist ja ebatervislikku.

 

See on minu uus algus. See pole üks neist paljudest taasalustamistest, mida ma iga mingi aja tagant teen. See on minu täiesti uus algus – isana, mehena, Henryna. Ma ei anna teile mingeid lubadusi. Ma annan ainult endale. Kuidas teie saate mulle kaasa aidata? Nii nagu te ise soovite. Ärge kontrollige, kas ma ikka teen ja kus ma olen, vaid jagage enda tegemisi, olge minu cheerleaderid. Mul on seda vaja. Olge toeks ja osa sellest protsessist.

Ma tunnen, et mul on nii palju anda ja see kaal on ankruga mul kaelas (otseses mõttes), mis mind maadligi kisub. Ma võtan oma elu tagasi ja ka seda otseses mõttes. Ma ei saa lasta millelgi kontrollida enda elu – ma olen mees ja ma pean elama vabana. Inimesed elavad nikotiinisõltlastena, alkoholisõltlastena, narkootikumide sõltuvuses ja minu sõltuvus ei erine eelnevatest, kuna ka minu valikud pole vabad, sest kui ma saaks valida, valiks ma loomulikult terve Henry. Ma pean tegema otsuseid, mida MINA soovin ja olema see mees, kes ma MINA tahan olla. Minu fookuseks ei saa tulemus, vaid protsess. Muutumise protsess ja eelkõige sisemiselt, on minu õnnestumise eelduseks, et see ka väljaspoolt välja paistma hakkaks.

Mis ma oskan öelda. Ah jaa, seda oskan, et ma võitsin aasta parima meesteblogi kategoorias esikoha! Nii vinge! Mul on peagi siis kolmas diplom, sest kahe eelmise aasta esikohtade aukirjad on mul riiulil ja tuletavad mulle iga päev meelde, et ma peaks riiuli ära koristama. Teisipäeval astun Marimellide juurest läbi ja korjan nodi kaasa.

Kuid terasem lugeja ja mitte niivõrd terane lugeja (sest ma kirjutasin sellest FBsse ja lisasin lõppu hunniku hüüumärke) teab, et ma võitsin ka aasta blogi tiitli. Ehk ma sain kõige enam hääli ja neid oli kokku 8819! Tegelikult ma sain ka möödunud aastal kõige enam hääli, kuid siis valiti aasta lemmikblogi teise loogikaga.

Igal juhul maani kummardus. OK, ma liialdan, minu suur kõht nii madalale kummardada ei lase. Igal juhul mõõdukas peanoogutus teile kõigile ja loodan, et ka sel aastal on teil siin huvitav jälgida meie pere tegemisi, et järgmisel aastal samal kõrgel lainel jätkata. Kuid eks aasta näitab. Inimene ikka väsib. Isegi asjadest, mis talle meeldivad. ka mina järgin blogisid ja vlogisid ning eriti just mõne vlogiga, mis mulle tegelikult meeldib, läheb mul vahel kuid ja isegi üle aasta ning ma ei suuda neid lihtsalt avada. Kuigi need inimesed ja vlogid mulle meeldivad.

Saatsin ka tänukõne viimasel minutil Marimellile. Kuigi see tänukõne oli täiesti laest tulnud ja mul olid sellega kardinaalselt teised plaanid. Kui ma sain teada, et mul on meesteblogides hea tulemus tulemas, siis palus Mari-Leen mul ka väike videotervitus kokku panna ning mul tuli geniaalne idee ja kõik klappis. Inimesed nõusse saadud ja värki. Kuid kokkuvõttes ei tulnud midagi.

Täpsemalt olin ma rääkinud läbi Horvaatia esindajaga Eurovisioonil, kes pidi ette vuristama lühikese eestikeelse tervituse, sest meie välimuses on ilmselge sarnasus, mida ka teie kõik nägite. Pildi 3100 laiki vaid kinnitasid seda. Ta oli nõus ja arvas, et see oleks päris fun idee ja siis… ta kadus. Ei vastanud enam kirjadele ning täna hommikul sain kirja, kus ta vabandas, et on olnud ilgelt busy ja kunaseks mul seda tarvis on? Seega selle plaaniga läks nii nagu läks. Lisaks oli mul plaan võtta ühendust Karl-Erik Taukariga, kes oleks lausunud paar sõna, kui ma oleksin öelnud, et paar sõna ka Noorsandilt, kelle päris nimi on Karl-Erik. Kuid selle jätsin ise pooleli, sest see oleks sobinud minu silmis hästi vaid siis, kui horvaat oleks oma osa ära teinud. Selle asemel saite kuulda minu 50 sekundi pikkust tänukõnet.

Kuid tulemustest rääkida, siis ma ei ole väga adekvaatne kaasarääkima, sest ma ei loe paljusid blogisid. Malluka head tulemust võis etteaimata, sest teist sellise tootlikkusega blogijat ma ei tea. Kui mina punnitan, et 1-2 postitust nädalas üles saada, siis tema suudab oma lugejatele pakkuda sageli mitu korda päevas. Tubli töö ja igati teenitud võit.

Teine, keda ma olen sattunud lugema läbi Facebookis oleva reklaamigrupi on Ebapärlikarp. Tal tundub ka olevat parajalt suur jälgijaskond ja kiitused hea tulemuse eest, sest temale tundub blogi olevat täiesti eneseväljendusvahend ja mitte äriprojekt ega edevuse asi. Ta ei kirjuta sageli seda, mida inimesed lugeda tahavad, vaid ta kirjutab seda, mida ta mõtleb. Eks see inimesi paelubki, et sa saad toore materjali ilusas Eesti keeles. Vahel ta postitused kipuvad minu jaoks liig negatiivseks, kuid siis meenub, et tegemist on arvamusblogiga ja sellisel juhul tulebki paratamatult väljendada just selle üle arvamust, mis ei meeldi. Ta kirjutab ka positiivset teksti oma perekonnast, kuid kes viitsiks lugeda mingi võõra perekonna tegemistest… ee.. 😀

Ka tean võitjatest spordiblogide võitjat Margitit, aga kuna ta kirjutab peamiselt jooksmisest, siis ma ei suuda sealt enam midagi enda jaoks leida. Kui ta kirjutaks veeremisest, oleks see rohkem minu teema. Vanasti, kui see oli kaalulangetusblogi, oli see minu jaoks päevakajalise sisuga.

Igal juhul on igal ühel oma fännibaas ja keegi meist ei konkureeri ju tegelikult üksteisega. Sulle kas keegi meeldib vähem, või keegi meeldib rohkem ja just sellele sa enda sümpaatiat väljendadki. ME ei püüa üksteise eest hääi, vaid kui sa soovid paremat tulemust, siis ma arvan, et on kolm märksõna populaarse blogi ülesehitamisel: järjepidevus, põhjus, sina. Ehk siis kirjutama peaks kindla intervalliga, et lugejad teaksid oodata. Miks sa seda kirjutad- keda see peaks huvitama? Ja kas sa oled blogis ikka sina ise? Kui sa oled karakter, siis see ei kesta kaua (va kui sa oled nagu Vello42, mis ongi nalja”blogi”). Kui inimesed minuga tutvuvad siis nad saavad täpselt sama Henry, kes siin blogis on. Sageli onsee nende jaoks ka miskipärast üllatus.

Kes ei tea, siis mina sain enda kõrghariduse turunduse erialal ja kui turundus hästi lihtsalt kellelegi lahti seletada, siis minu turunduse õppejõud Andres Kuusik kasutas alati lihtsat selgitust: “Turundus ei ole midagi muud kui silmade särama panemise kunst!” Ja see on olnud lause, mis on aidanud mul olla edukas paljudes valdkondades ja nii ka blogimise valdkonnas. Loomulikult ajavad inimesi elevile erinevad asjad ja see, mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida kellelegi teisele. Seega see blogi peab eelkõige minu silmad särama panema ja kui see paneb mul, siis tõenäosus on, et on keegi veel, kellel see seda sama teeb. Ja teid, kes te käite siin sellest blogist/Facebooki lehelt midagi saamas, on juba 20 000 inimest. Te ei ole ju siin lootuses, et te võidate midagi. Vahel ma tõesti loosin nipet-näpet, kuid seda ei juhtu eriti tihti. Vahel on põuda suisa pool aastat järjest. Te olete siin, sest te olete minu tüüpi inimesed, kel lähevad silmad särama sarnaste asjade peale. Teie olete need, kes loovad sellele blogile väärtuse, sest teie kinnitate, et ma ei ole üksi hull ja end täitsa ok tüübiks pean. Meid, hulle, on 20 000.

Palju õnne teile võidu puhul!

Teate, mis sel nädalal on? Sel laupäeval toimuvad blogiauhindade jagamised. Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, olen ma väga elevil. Ma olen üldse loomult väga võistlushimuline ja ma otsin endale pidevalt viise, kuidas teiste või iseendaga võistelda. Üheks heaks viisiks on ka see sama gala, mis korra aastas toimub.

Võita on alati tore ja seni olen ma ka mõlemal aastal võitnud. Minu jaoks on see justkui tagasiside teilt – kas teile ikka jätkuvalt läheb korda see, mida meie teeme ja kui ma tunnen suurt toetust, siis ma ka tajun, et ma ei saa teid ometi alt vedada ja blogimist pooleli jätta. Kas mul on olnud mõtteid, et peaks selle kinni panema. Loomulikult. Eks mu tujud ja emotsioonid käivad tõusude ja mõõnadena üles ning alla, suurt rolli mängib selles, kuidas ma öösel maganud olen. Kuna mul ilmub selle hooaja viimane HOMME ajakiri järgmisel nädalal, siis olen ma sellega väga hõivatud olnud. Mu lehekülje statistika (www.homme.ee), mida ma hoidma pean, on sel nädalal kohutavas seisus, kuid õnneks tuleb ajakirja number suurepärane. Väga head kaasautorid ja jäin ka enda lugudega rahule. Eriti ühe grilli looga, kus ma käisin Meat Marketis koka käest tarkust taga ajamas, et kuidas saavutada hea tulemus. Ta peab hea kokk olema ja mitte ainult sellepärast, et ta on grillmises pärjatud Eesti Meistriks, vaid tal on täpselt sama grill, mis minul.

Nagu te teate, et ma osalsin meesteblogi kategoorias ja mitmed teist avaldasid imestust, et miks ma just seal, aga pole pere ja beebiblogide kategoorias? Sest ma ei tahtnud. Ma tahtsin osaleda kusagil mujal ja õnneks ma leidsin selle kategooria, kuhu ma enamvähem sobin, sest muidu ma poleks äkki kandideerinudki. Ma ei tea, kus kategoorias ma järgmisel aastal osalen. Mitte meeste omas, sest see sai palju kriitikat, et mis imeasjad need mehed on, et nad peavad eraldi kandideerima. Ei olegi. Ei peagi. Oli võimalus, kandideerisin.

Eks ma siis peagi saan teada, kui paljud teist pidasid meid võidu vääriliseks ja kui ma saan hea tulemuse, siis peame mõtlema, kuidas samm edasi teha. Ma olen mõelnud vlogi lisamisele, kuid ma olen siin ikka püüdnud enda tegemisi filmida ja ma olen nii kuramuse igav. Päriselt. Mina ei saa aru, kuidas inimesed minuga rääkida viitsivad. Tuim, ilma karismata. Jube. Lapsed on õnneks väga teatraalsed aga seda ka siis, kui kaamera ei käi. Enamjaolt ma filmin nende kuklaid või jalgu välkumas, kui nad minema tormavad, kui ma neile kaamera suunan.

Aga ma siiski tajun teatud vabanemist, kui ma kirjutan uuesti siia enda blogisse, mitte kusagile mujale ja loodan, et teie ka. Ja ma loodan, et see algatus, mis ma siin sel nädalal teen, kus tutvustan teile erinevaid viise, kuidas laste maiustamine võimalikult tervislik olla võiks, on teile huvitav ja kasulik. Ma tean, et mul on olnud. Ma ei ole küll kellegi käest reklaami eest raha saanud, aga ma pean ise oluliseks, et suhkrut vähendada. See kogus, mida me igapäevaselt sisse ahmime, kui me teadlikult seda ei jälgi, on mehine.

Kuid tulles tagasi blogi juurde, siis loomulikult peab kõik arenema ja ka see blogi peab arenema. Juba selline lisamata suhkruta teavitusnädal on ju tegelikult areng – varem ma seda ei teinud. Kuid ka teemad arenevad, sest lapsed kasvavad ja muutuvad iseseisvamaks, tahavad rohkem privaatsust (mitte veel) ja seega peab ka fookus muutuma. Kuid seni, kuni te arvate, et ma võiks jätkuvalt kirjutada ja toetate meid Eesti blogiauhindadel ning käite ikka lugemas, seni on ka see blogi elus.

Tänane postitus on lihtsalt selleks, et selgitada, mis toimub ja kus me oleme. Mulle on öeldud, et mu tekstid on liiga pikad. Ma ise ei tunne seda. Minu arust just hea pikkusega- mitte liiga lühikesed ja samas piisavalt pikad, et see üle viie minuti elust ära ei kulutaks. Aga ma siis igaks juhuks tõmban otsad kokku. Mis teie arvate? Kas ma peaksin enda postituste pikkust lühemaks tegema? Mis mõtteid on teil, kuidas blogi paremaks teha?

Jaanuaris palusin ma teil vastata ühele küsimustikule ja hea meel oli näha, et nii paljud teist seda tegid. Mul oli vaja lihtsalt selleks, et ma teaksin, kes te olete, mis teid huvitab ja kuidas nii paljud teist saavad minu naljadest aru. Kui ma siin linnavahel poodides või kusagil nalja viskan, siis peale nalja pean ma tavaliselt silmad alla laskma ja teatan punastades, et ma tegelikult tegin nalja. No ei saada aru. Kuid, kes iganes mind isiklikult tunneb, siis te teate, et ma olen täpselt selline nagu end siin blogis kujutan ja ma ei ole karakter, vaid ma olen päriselt selline kohmakas suhtleja, kes itsitab eelkõige iseenda äparduste üle. Ma ei karda öelda, kui mulle miski ei meeldi. Mind on vähemalt korra viimase aasta jooksul muuseumist välja visatud (I KNOW!). Mind on vähemalt korra viimase nädala jooksul G4S turvamees läbi sõimanud ja ma olen aru saanud, et mul läheb suurepäraselt. Blogil läheb ka.

Uhketes Bredeni kostüümides

Blogil läheb nii hästi, et kõik koostööd, mis ma olen eelnevalt teinud, on rõõmsaks teinud mitte ainult koostööpartnerid, vaid ka nii paljud teist. Ma saan tänaseni teateid, kus tänatakse, et ma Bredenist rääkisin ja ega mul ei ole nende sooduskoodi. Ei ole. Aga äkki peaks sebima. See on ka liin, mida ma jään hoidma, et ma teen koostööd vaid firmadega, millest ma ise huvitatud olen. Ja eks tuntuse kasvades, tuleb ka rohkem pakkumisi ning see on minu jaoks dream come true. Mulle soovitakse maksta, või pakkuda midagi lahedat ja seda lihtsalt sellepärast, et ma teen midagi, mis mulle väga meeldib- ma saan kirjutada. Ütluski on, et hetkest, kui su hobi hakkab sulle sisse tooma, ei pea sa enam töötama päevagi. See on minu pikem eesmärk – et see blogi olekski see, mis võimaldaks teha muid asju, mis on praegu minu töö, hobina. Mulle väga meeldib minu töö veebitoimetajana, aga ma olen siiski kellegi teise palgal ja ühe otsusega võib palgatöötaja ju end tänavalt leida. See siin on midagi kindlat. Koht, kus mul on hea olla ja loodetavasti ka teil.

Kuid nagu ma rääkisin, siis iganädalased postitused Delfis lõppevad aprilli kuuga ära ja hakkavad seal ilmuma vaid korra kuus. See oli minu enda algatus, sest ma tundsin stagnatsiooni. Et ma hoidsin ühte kindlat turvalist joont. Tõenäoliselt pelgasin ma mingil määral ka anonüümseid kommentaare ja oli seline alateadlik soov kaitsta lapsi ja Esileedit, seega ei rääkinud ma nii palju nende ämbritest, vaid enda omadest. Siin, oma blogis saan ma olla palju avatum ja omanäolisem. Siin hakkab mu pere tuld ja vilet nägema. Siin ma paljastan tõelise Esileedi olemuse ja laste türannia, mille hirmus ma elama pean. Ok, võib olla mitte türannia, aga vahel, kui Noorsand lõunaund ei maga, siis õhtuti, kui ma teda üleväsinuna voodisse püüan lohistada, ta näpistab. Novot – esimene paljastus. Juba läheb. Ma tahan hakata tegema ka videosid, mitte mingeid regulaarseid vlogisid aravatavasti, aga kui ma kusagil põnevas kohas käin, siis miks mitte seda ka filmile võtta. Seda ma saan kajastada just siin ja enda Youtube kanalil.

Lõpeb ära ka koostöö Sportlandiga, kuhu ma kolm kuud terviseblogi saatsin. Eks ma tajusin ka, et ma eriti ei süngi nendega blogi mõttes. Minu blogi ei toiminud nende keskkonnas. Minu blogi toimib siin. Ma võin teha mingeid projekte väljapoole, millel on algus ja lõpp, kuid oma teekonda ja elu on mul kõige mõttekam jagada siin. Kuigi mind loeti ka seal ja varem, kui oli näha populaarsemaid nädala postitusi, siis minu blogid olid seal kogu aeg loetumate tipus, aga Sportland on siiski oma olemuselt nooruslik ja aktiivne äriettevõte ja see pole kuvand, mida mina kiirgan. Ma võiksin kirjutada noorusest pakatavalt või luua mingi karakteri, kuid see liiguks väljamõeldiste suunas ja see polnud ka minu eesmärk. Oma blogis olen mina ja see kas meeldib või mitte. Seega tegin ettepaneku järgi mõelda ja nemad arvasid samuti, et minuga ei jätkata. Saab keegi teine võimaluse.

Kuid tuleme tagasi selle küsitluse juurde, mis te jaanuaris täitsite, siis vastused, mis te andsite mulle on siin:

Kunagi tuleks natuke sügavamalt neid tulemusi läbi käia. Nagu näha, loevad mind ülekaalukalt naised ja eks see on mõistetav. Räägin ma ju peamiselt perest ja lastest. Kuid ma ise ei pea seda otseselt pereblogiks, vaid pigem ikka meelelahtusblogiks. Siin on neil naljakail avastustel, mis me iga päev kogeme sama suur kaal, kui sellel, et Piigal tuli silmahammas, või sellel, et Noorsand õppis pedaale väntama. Sel aastal parima blogi valimisel kandideerin ma ka mitte pereblogi kategoorias, vaid meesteblogi. Tehti eraldi kategooria, et julgustada mehi osalema. Mina kiidan väga. Ma olen üldse väga toetav, kui avastan, et keegi mees blogib ja püüan julgustada. Ma ei tahtnud pereblogi kategoorias osaleda, sest seal on blogisid, kes reaalselt on pühendunud sellele, et oma kogu oma pereelu näidata.

Igal juhul näitab see tagasiside ka põhjuseid, miks ettevõtted soovivad blogijate kanaleid kasutada, et enda toodet paremini pildile tuua. Naised teevad ju tegelikult pea kõiki ostuotsuseid. Ok võib olla mitte spinningu ja landi, aga kõik otsused – alates autost, lõpetades meeste spordikellaga. Naised annavad olulisematele ostuotsustele enda heakskiidu ja kusagilt tuleb see info hankida. Seega ongi tore, kui mina või Esileedimidagi eelnevalt ära katsetan. Eks ole. Esileedi ongi katsetamas hetkel ühte toodet, millest ta naeruväärselt suures vaimustuses on. Miks ta eile tund aega magamaminekuga venitas ja oli nördinud, miks me sellest varem midagi ei teadnud. Mis see on, sellest peagi. Ja mul ongi nii hea meel, kui ma saan teha koostööd firmaga, kes on enda toote või teenuses kindel. Kes ei ütle enne koostööd, et nad soovivad positiivset tagasisidet. Teadmiseks -ma negatiivset ei teegi, sest kui miski mulle ei meeldi, siis see on subjektiivne arvamus. See, et miski mulle ei meeldi, see ei tähenda, et see halb on. Kui firma teeb koostööd ja mulle miski ei meeldi, siis ma sellest ka ülevaadet ei tee, sest ma ei taha ega saa valetada.

Hetkel otsin ka kedagi, kes oleks nõus mu blogi kohendama. Ma sooviks siia uut kujundust ja kui teil on miski, millest te tunnete siin blogis puudust, siis andke märku. Üks asi, millest puudust tuntakse nagu ma aru sain, on arhiiv. Et te ei peaks kõiki lehti läbi lappama, vaid saaksite võtta näiteks 2015 jaanuari ja vaadata, mida ma siis kirjutasin. Kui on veel midagi, mis võiks lehel parem olla, siis kommenteerige kindlasti.

Kuid see blogimise tee on olnud minu jaoks väga palju pakkuv ja võimalusi loov. Kahjuks kolme lapsega pean ma palju võimalusi tagasi lükkama. Näiteks taheti mind eelmisel aastal mingi projekti raames saata nädalaks Rootsi koolitusele, kus räägiti mingil isaduse teemal (ma ei mäleta enam, mis seal täpselt oli). Ma olen korduvalt raadios ja teles pere teemadel rääkinud. Hetkel minu töö, kus ma olen https://www.facebook.com/Delfihomme/ toimetaja, on tänu sellele, et ma kirjutasin juba mitu aastat blogi ja soovisin eelmisel aastal Delfisse ühele ametile kandideerida, mis aga eeldanuks, et ma olen Tallinnas koha peal. Pakuti hoopis, et äkki ma sooviks olla puhkuse asendaja portaalis Elutark (muide, kes on Elutarga FB fänn, siis need hommikused mõtteterad, mis seal iga päev postitatakse, siis need on minu poolt). Kui Elutarga asi läbi sai, tehti mulle pakkumine minna sinna täiskohaga Homme portaali juhtima ja nad leppisid sellega, et esimene aasta ei saa ma olla 100% laste kõrvalt ning nägid minus potentsiaali ja ka viimane arenguvestlus oli vägagi positiivsetes nootides. See toimetaja töö ei ole lihtne ja seal on meeletult nüansse, aga see on siiski ka väga rahuldustpakkuv.

Ka tuli mul välja raamat, mis paljudel nüüdseks olemas on. Natuke on veel saadaval ka. Suur suur aitäh kõigile, kes selle soetasid. Kui me teeme suvel ühe kokkusaamise, siis võtke kaasa kindlasti ja ma kirjutan midagi ilusat teile sinna ka. Kel ei ole, aga sooviks, siis saab endale tellida SIIT. Mina selle müügi pealt enam sentigi ei teeni, aga ma lihtsalt ei taha üldse, et see jääk vedelema jääks. Aitäh siinkohal Heigole, kes on mitu raamatut ostnud ja kingib neid enda peatselt vanemaks saavatele sõpradele.

Ka saime me möödunud aastal võimaluse minna Lottemaale ja ma poleks ise nii noore Noorsandiga läinud, sest oleksin arvanud, et ta pole veel valmis. Ta räägib sellest siiamaani sellise vaimustusega. Meid kutsuti ka sel aastal ühte SPAsse, aga me ei saanud veel kevadel minna, kuna see asub Saaremaal ja eirnevatel põhjustel nii pikka reisi mitmeks päevaks me endale lubada hetkel ei saa. Loodetavasti sügisel. Pole ma ju elus kordagi SPAs käinud. Olen käinud, aga selleks, et tualettpaberi rulli hoidikuid seina külge kruvida (oli kunagi üks minu tööülesannetest).

Mis ma tahan öelda on see, et see blogi on avanud mulle hulganisti uksi ja pakkunud võimalusi ning ma pean selles tänama kolme asja – enda järjepidevust, teiseks enda perekonda, et nad nii värvikad ja erinevad on ning eelkõige teid, et te meile kaasa elate ja meie elust osa soovite saada. Reedel käisin ka Maamessil ja nii mitmed teist tulid mind kallistama ja lihtsalt tere ütlema. Oli tunne küll, et teen justkui õiget asja.

Püüan edaspidigi hoida blogi positiivsena. Ka edaspidi ei õpeta ma teid elama. Ka edaspidi ei räägi ma vastuolulistel teemadel, mis inimesed pöördesse ajavad, nagu pagulased, homoabielud ja vaktsineerimine. Ma olen ka edaspidi uudishimulik. Ma katsetan uusi tooteid ja räägin neist ka teile, kui nad on tõesti rääkimist väärt. Teen meie tegemistest videosid. Ja kuna ma toon blogi siia keskkonda tagasi, siis ma loodan, et te mõistate, kui ma lisan siia reklaami. Te ei pea neid klikkama, kuid need on alati abiks, sest kuulõpus lähevad peamiselt arvesse siiski need, millel klikatakse. Samas, kui sa tunned, et mu perel on niigi kõike piisavalt, siis ära kliki. Tule siiski lugema, kuid ära kliki. Ma tahaks alati tunda, et maailm on õiglane.

mm.. suhkur. Kui on üks asi, mis meie laste silmad särama paneb, siis on see suhkur. See pole küll selline hea sära, mil nad heldimusest pead mu rinnale asetavad. See on selline sära, kus on peidus tuhat kuradit ja ma pean kõik asjad hirmuga kõrgemale tõstma. Ma saan alati aru, kui nad on õhtul kusagilt endale magusat sebinud (loe:diivani alt kommi leidnud), sest nad jooksevad ringi nagu hullumeelsed ja maha neid naljalt ei rahusta. Ehk siis me üritame laste suhkrutarbimist võimalikult piirata. Räägin ka natuke hetkel populaarel teemal, ehk suhkrust.

Lihtne see ei ole, sest kui sul on kolm last, siis pidevalt ise nullist süüa teha, on paras ettevõtmine, kuid ostes midagi poest, siis on raske leida tooteid, milles seda sees ei oleks. Hea, odav säilitusaine, mis inimestele maitseb ka. Seda on isegi soolastesse toodetesse lisatud ja täielik valge suhkru elimineerimine oleks paras ettevõtmine.

Seega me ei olegi päris ekstreemseks läinud, et suhkur täielikult välja saada. Mihkel Zilmer, kes tundub mulle kui oma ala ekspert, armastab ikka öelda, et suhkur ei ole valge surm. Liiga palju suhkrut on. Ma olen nõus.

Kuid ma olen ka teadlik, et meie lapsed tarvitavad liiga palju suhkrut. Kuidagi märkamatult on Noorsandi lemmikmaiuseks saanud kohuke, mis meil imekombel kapis alati olemas on. Vaadates pakki, siis selgub, et kui see väike batoon jagada viieks, siis üks neist osadest on puhtalt suhkur. Kui me vaatame jogurteid, siis tops on 500 grammi ja selles on oma 75 grammi suhkrut.

Tegime just katse hiljuti, et kui palju on see 75g suhkrut. Mul on kahju, et ma pilti ei teinud tookord, aga 75g suhkrut. Ah, ma ei oskagi seletada. Ma teen ikka pildi. See oli meeletu kogus ja ma ei taha üldse, et minu lapsed seda endasse kahmaksid. Pildi pealt ei taju äragi, mis hunnik mul siia kaalu peale tekkis.

Mina paksu mehena ei ole oma lastele hea eeskuju ja see on üks põhjuseid ka, miks ma ilmselge probleemiga tegelen ja ka mina olen magusa enda elust pea välja lülitanud. Kui ma räägin magusa, siis ma pean ikka silmas vaid magusat, milles on rafineeritud valge suhkur. See suhkur, mida poes pakkidena müüakse.

On ju nii palju teisi magusaid asju, mida on võimalik nautida- banaan, õun, maasikad, pirnid, arbuus jpm. Ka need pakatavad suhkrust, aga see on looduslik suhkur ja ma pole kunagi näinud ühtegi inimest, kes ütleks, et ta läks paksuks, sest ta sõi liiga palju puu- ja juurvilju. See on suhkur, mida ei tohiks karta. Loomulikult pole millegi liigne tarbimine tervisele hea, aga mida rohkem ma suudaks oma laste suhkru tabimist ümber suunata puuviljade tarbimisele, seda parem.

Tänapäeva ühiskonnas on see küll keeruline, sest magusareklaam on suunatud otse lastele ja täitsa jabur on see, et see lubatud on. Isegi Lotte, kes on laste suur iidol, ei kutsu neid üles tarbima vett, vaid suhkrust üle ujutatud maisipulki ja limonaadi. Armas roheline draakon ei räägi diabeedist, vaid ta räägib väikestest kujukestest, mis kõikidel lastel eluks vajalikud on ja on šokolaadimunades peidus. Karud, kes elavad looduses, söövad rohkelt tooreid marju, aga karu, kes kaubanduskeskuses naeratab, meelitab lapsi kommilettide vahele.

Viimati, kui me poes käisime, oli mul nii selge äratundmine, kuidas lapsi mõjutatakse, sest lettide vahel kõndides, ei tahtnud Noorsand komme, vaid ta tahtis Lottet, ja Draakonit ja Mõmmit ja mänguasja, mis end üllatusmunas peidab. Kuidas ma saan siis kolme aastasele selgeks teha, et need joonistatud tegelased ongi sinna joonistatud selleks, et sind lollitada.

Aga nagu ma ütlesin, ei pea me tegema kogu aeg häid valikuid. Me peame tegema häid valikuid lihtsalt enamus ajast. Aeg-ajalt jäätist ja sünnipäevadel kook ei ole see, mille pärast mina lapsevanemana muretsen. Mina muretsen rohkem selle 330 päeva pärast aastas, kui nad ei saa sünnipäevakooki ja jäätist. Mis on nende toiduvalikud siis?

Seepärast võtangi ma alates mai kuust eesmärgiks hakata leidma alternatiive maiustustele. Hakkan leidma lahendusi, mis neile maitseks ja asendaks magustoidu. Need saavad olema ilma rafineeritud suhkruta ja ma jagan neid meeleldi ka teiega. Ma teen sellest videoid ja kui teil on endil retseptisoovitusi, mis on tervislikud, aga lapsed hirmsasti tahavad, siis jätke mulle siia kommentaar ja need, mis tunduvad, et võiksid maitsta ka meie lastele, võtan ma samuti linti ja postitan meie blogisse või FB lehele. Või instagrammi. Küll näete 🙂

Muide, väga silmiavav suhkruviktoriin väärib kindlasti ülevaatamist. Leiab SIIT Seal on ka suhkrukalkulaator, mis arvas, et me tarbime nõks palju seda kraami 🙂