Kategooria

Terviseblogi

Nagu mu viimastest sotsiaalmeedia postitustest võib välja lugeda, siis mu mojo hakkab tagasi tulema. Pole Esileedit ja pole lapsi. Olen vaid mina ja minu mõtted ning see on mulle mõjunud väga hästi. Hirmutav on see, et nad tulevad homme tagasi ja kuigi ma igatsen neid väga, on mul natuke ka hirm, kuidas me edasi elama hakkame. Ma olen selle viie päevaga täielikult metsistunud. Kui keegi praegu mind näeks, siis ta tõenäoliselt ehmataks ära. Habetunud, karvane, viis päeva pesemata, kellegagi ei räägi, kellegagi ei arvesta…

Ok, pesemas ma ikka käin. Aga kuna mul pole autot olnud, siis ei ole ma ka juuksuris käia saanud ja seega on juba varsti nädal üle mu tavaliselt tsüklist, mis on iga 17-18 päeva tagant. Üritan reeglina käia natuke üle kahe nädala tagant. Kuid ma olen saanud ära teha palju muid asju, mida ma aina edasi lükkasin ja üks asi, millega ma algust tegin, on projekt nimega “MINA”.

Ehk ma hakkan endaga tegelema. Pühapäeval läbisin ma Allen Carri kaaluteemalise kursuse ja sellest on möödas juba pea kolm päeva ja mul läheb väga kenasti. Iga uus asi vajab harjumist, olgu see muutus positiivne või negatiivne, aga programmi kohaselt läheb mul kenasti. Ma ei hakka detailidesse langema, millele see meetod keskendub (võib-olla kunagi tulevikus), sest enne tahaks ma näha selle toimimist enda peal. Aga miskipärast on mul seekord tunne, et mul läheb väga hästi. Sest ega mul taganemisteed ka enam pole. Ma olen kõik munad siia korvi pannud, sest kui see töötab nii imeliselt suitsetajate puhul, siis miks ei peaks see toimima kaalu puhul. Kõik sõltuvused põhinevad hirmul.

Muide just hirm on see, miks ma alati neid alustamisi aina edasi lükkan. Hirm, et nagunii tuleb suurest hulgast asjadest loobuda. Hirm, et see saab olema raske katsumus. Hirm, et toidukorrad ei ole enam nauditavad. Ja just hirm on see, mis sunnib meid iseendale vabandusi otsima, miks see algusaeg aina edasi lükata – oh, ma teen seda siis, kui mul puhkus läbi saab. Mul tuleb kahe nädala pärast sünnipäev, kus ma nagunii kooki söön- ma alustan peale seda. Ma praegu ei saa seda ette võtta, sest mul on niigi nii palju asju teha. Hirm ebaõnnestumise ees sunnib meid seda alustamise päeva aina edasi lükkama.

Kuid nii palju võin rääkida, et meetodi üks oluline osa on mõista värske toidu olulisust. See ei sunni sulle värsket toitu peale, kuid ise analüüsides, mis toitu ma kõige enam oma naturaalsel moel naudin, siis tegelikult värske puuvili on minu valik number üks. Alati. Jahe arbuusiviil. Eile ostsin turult mustsõstart ja ma olin unustanud kui maitsvad nad on, kui sa selle suus katki hammustad ja selle magus sisu su keele peale valgub. Või kui sa lööd hambad küpsesse õuna ja selle mahlad sulle suhu jooksevad. Ma olin siin poetoitu süües täiesti kõrvale jätnud kogu värske, mida meile suvi pakub.

Ka liha armastan ja eile näiteks tegin oma suure rohelise muna peal midagi, mida ma kunagi varem teinud polnud. Ma suitsutasin ära ühe küüliku ja kanamaksa. Mõlemad said väga maitsvad. Eriti koos wokiga, mida ma juurde tegin. Ma pole varem taibanud, aga tomat sobib woki nagu rusikas ja ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud pole. Küülikuga on mul endal mõnus nostalgia, sest me kasvatasime ise maal küülikuid ja suitsuküülik oli iga peolaua põhitoit. Olen seda nülginud, puhastanud ja söönud.

Ma tegin endale inventuuri sellest, mida ma igapäevaselt söön ja ma tegin seal hulga korrektuure. Ma ei kavatse loobuda ühestki toidust, aga ma kavatsen edaspidi süüa võimalusel vaid oma lemmiktoite. Mida ma sellega silmas pean, on Allen Carri programmi põhine. See programm aitab mõista, mis on inimese lemmiktoidud, kui eemaldada sõltuvust tekitavad ained ja ajupesu. Ning ma tean, et ma olen neid elumuutvaid otsuseid varemgi korduvalt teinud ja tagasi auku kukkunud, kuid keda see huvitab. Oluline, et ma seekord õnnestuks, eks 🙂

Kuna ma räägin värskest, siis ma püüdsin tänaseks ka videot teha, kuidas ma püüan Pombeli smuutisid järgi teha, aga esiteks – selline katsetamine ilma lasteta, on miljon korda vähem lõbusam ja teiseks, kuna mul puudub auto, on mul keeruline ka koostisosi kokku koguda. Siiski ma kavatsen video teha siis, kui lapsed kodus on, et koos teha ja koos proovida.

See, et neid kodus pole, ei tähenda, et neil elu ei keeks. Lapsed elavad praegu oma senise elu kõige huvitavamat elu (eriti tihe sõnakordus sai). Iga päev võtab Esileedi ja ta õde kolm last kaasa ning käivad kohtades ja näitavad paiku, mida lapsed kunagi näinud pole. See pole eriti keeruline, sest kahe ja nelja aastased enamjaolt ei olegi eriti midagi näinud. Kuid piltidelt on näha kui põnevil nad on. Nad käisid vabaõhumuuseumis, Haapsalus, Nõmmel mingis põnevas pargis, kus oli palju käike, sõitsid hobuvankris, suplesid. Täpselt selline, nagu suvi peakski olema.

Ma olen jah, elevil ning änksi täis. Mitte ainult ei lahendaks õnnestumise korral see mu kaalumuret, vaid annaks ka väga head ohjad enda karjääri jätkamisel. See oleks unistus, sest kõik need teised lahendused, millest kõik kaaluga tegelejad räägivad, tegelevad füüsilise poolega- sulle tehakse tasakaalustatud toitumiskava, mis hoiab ära suured veresuhkru kõikumised, aga ometi kukuvad enamus ju tagasi vanale rajale. Miks?

Paljudel kaalulangetajatel on konto nii Orgus, kui Fitlapis, kui tellitud kava Kalmuselt ning nad on ikka samas seisus. Ja kui nende kavadega ebaõnnestutakse, siis süüdistatakse ennast ja ka teised süüdistavad sind – ju sa ei järginud kava 100%, ju sul pole piisavalt tahtejõudu. Mis muudabki minu silmis kõik need lahendused ajutiseks. On see üksik protsent, kes võtab hunniku kilosid alla, aga mis siis saab? Kui nende õnnestujate intervjuusid lugeda, siis ütlevad nad kõik kui ühest suust, et kaalulangetamine on raske – igapäevane võitlus iseendaga. Võtame päeva korraga. Kuid raskeim osa on hoopis edaspidi kaaluhoidmine. Ehk sul on valik, kas jääda neid kavasid ja enesepiiramist jälgima elu lõpuni, või kukkuda tagasi.

Mitmed mu tuttavad räägivad kui mantrat, et nad peaksid uuesti fitlapi või orgu kava ette võtma, sest kaalu on jälle kõvasti juurde tulnud. Ehk nad aina kukuvad ja lähevad tagasi, kukuvad ja lähevad tagasi. Kui ma küsin, et aga millal selle kava jälgimise võiks ära lõpetada, ei oska keegi midagi öelda. Tahtejõul põhinevad lahendused on loogilised, kui eesmärgid on ajaliselt piiritletud, et sa pead pingutama mingi aja – näiteks, et läbida maraton, et võtta alla viis kilo, et kleit selga läheks, et hoida põit kinni, kuni koju jõuad, sest sa pead kannatama ja siis on see läbi – võid puhata. Aga kui kaaluhoidmine on raskeim osa, siis millal sa lõpuks puhata sellest saad? Millal sa võid end lõdvaks lasta? Ka mina olen oma kaalust paari aastaga 40 kilo alla võtnud, aga nii kui aktiivne elustiil ja ettevalmistatud karbikestest söömine olude sunnil ära kadus, olin ma vanas rutiinis tagasi ja ka kogu kaal oli paari aastaga tagasi. Pluss veel lisaks.

Probleem on, et need tegelevad probleemi füüsilise poolega- mida sa suhu paned, aga need ei tegele selle psühholoogilise poolega, miks me midagi suhu paneme. Miks me sööme, kui me oleme õnnetud? Miks me sööme kui meil on igav? Või kui me oleme süvenenud filmi? Miks me sööme siis kui meil kõht on täis? Miks me topime end nii täis, et pärast ägiseme? Miks me premeerime end nende toitudega, millest me üritame eemale hoida? Nüüd on populaarne öelda, et sa ei pea pidama dieeti, vaid muutma elustiili ja siis saadetakse nende sõnadega edasi dieedile. Midagi pole tegelikult muutunud. Ainult sõnastus. Loomulikult kui sa muutud Raivo E. Tammeks ja hakkad pööraselt trenni vihtuma, oled sa ka sale ja sportlik, aga ka temagi vorm püsib ainult seni, kuni ta seda trenni teeb.

Ma ei ütle, et need toitumiskavade programmid ei tööta. Ma ütlen, et mina ei näe neid kui jätkusuutliku lahendusena. Need võivad olla, kui sa jäädki neid kasutama. Kui teie olete seda kasutamas/kasutanud ja rahul, siis see ongi kõige olulisem.

See on see, millega ma olen siin oma aju okupeerinud ja millest Allen Carri meetod aitas aru saada. Ma väga loodan, et see jõudis kõik kenasti pärale ja ma ei pea veetma ülejäänud elu ennast millestki jõuga eemal hoides, vaid ma tulen sellest lõksust välja ja oskan sedasi ka teistel abiks olla.

Ma joon piisavalt vett. Tegelikult oma kehakaalu kohta vist mitte. Aga selliste kuumadega tuleb oma 2-2,5 liitrit ikka ära. Jama on sellega see, et kui ma joon 2,5 liitrit, siis umbes 0,5 liitrit päeva peale ja ülejäänud 2 tund aega enne magamajäämist. See on nii loll komme vastu ööd vett jooma hakata, sest see tähendab keskmiselt kahte ärkamist öö jooksul. Ja minu plaani puhata maksimaalselt kuni mu pere Tallinnas on, ei sobitu kuidagi pissipausid une vahele.

Mul on plaanis võtta hästi vabalt. Ilma, et mul oleks mingit sundi. Sest nii olen ma kõige efektiivsem. Mina olen klassikaline näide sellest, et dieedid ei tööta. Mitte ainult sellepärast, et ma paks olen, vaid ka sellepärast, et nii kui ma sean endale pinge, et ma PEAN midagi ära tegema, nii ma hakkan otsima viise, kuidas sellest ära nihverdada või see edasi lükata. See on täiesti absurdne. Kui ma sean endale eesmärgiks hoiduda šokolaadist, siis kuigi ma tavaoludes eriti šokolaadi ei söögi, siis endale keelates muutub see mul kinnisideeks.

See kõik on väga sarnane tahtejõuga suitsetamise maha jätmisele ja sellepärast ei olegi efektiivne jätta suitsetamist maha enda soovi tahtejõuga maha surudes, sest mida rohkem ma endale midagi keelan, seda suuremaks kinnisideeks see mulle muutub. Seepärast ongi see meetod, millega mina inimesi aitan, palju efektiivsem, sest kõige pealt me vabaneme soovist suitsu teha ja alles siis jätame maha. Mul polnud suitsu imemisest ühtegi pilti. Ma panen kõrre imemise pildi. Ja teile teadmiseks, siis meie ei osta enam kõrsi. Ostsime metallist kõrred ja toimivad sama hästi. Lapsed kasutavad veel jääke.

Allen Carri meetod aitab ka ülekaalu puhul ja ma sain endale materjalid kaaluteemale ja ma hoian kõiki oma sõrmi ja varbaid, et see jõuaks mulle samamoodi pärale nagu suitsuteema, sest suitsetamisest sain ma lahti pea 11 aastat tagasi. Minu jaoks on siin väga palju kaalul, sest isegi mu arst seletab aina mulle, et ma peaksin minema ja enda mao välja lõikama. Siiski on see viimane asi, mida ma kaaluks. Ma tahan ära proovida enne kõik muu. Jah, ahvatlev perspektiiv on see, et sa lähed pikali, sulle tehakse operatsioon ja sa hakkadki kaalus alla võtma, sest sulle füüsiliselt ei mahu enam nii palju sisse. Kuigi paljud maotud ütlevad, et mao ära lõikamine on tööriist, mitte lahendus, siis loomulikult, kuid kui sulle mahub 1000 grammi asemel 50 grammi, siis on see kuramuse efektiivne tööriist, kui jätta kõrvale, et sult lõigati kehast välja täiesti funktsioneeriv ja vajalik organ.

Mina olen jätkuvalt veendumusel, et minu probleem ei ole liiga suur magu, vaid probleem on minu peas, et ma seda magu nii täis aina topin. Kuid nii nagu moodne meditsiin ei oska lahendada suitsetamisprobleemi (lahendus on anda nikotiinisõltlastele nikotiini või väga tugevaid ravimeid), ei oska nad kaaluteemat lahendada ja on läinud seda teed, et tegeldakse tagajärgede, mitte põhjustega. Jah, parem kui mitte midagi, kuid siiski on see minu jaoks sama, et kui keegi suitsetab kaks pakki päevas, siis lõikaks talt ära ühe kopsu, sest siis ta organism lihtsalt ei lase enam üle viie suitsu päevas tõmmata. Laias laastus sama.

Ülekaal ei lase tõesti end mugavalt ja hästi tunda, kuid see on hämmastav, kuidas lapsed panevad sind mõistma, et väline ei koti neid absoluutselt. Üks päev magasin ma enda voodis, jalas bokserid. Nagu ikka saatis Esileedi nad kõik minu tuppa mulle teatama, et nad ärkasid nüüd üles. Väga õel tegu. Ja Noorsand pani käe mu unisele põsele ja ütles: “Issi, kui mina suureks kasvan, siis ma tahan olla täpselt selline nagu sina. Sama suur ja tugev!” Su lapsed armastavad ja näevad sind täiuslikuna ja isegi kui sa lähed nendega tülli ja pahandad, siis tulevad nad peagi hellust otsima, sest nad teavad, et sealt saab. Kui Piiga teatas, et ta tahab saada ka sama suureks ja tugevaks meheks nagu mina, siis ma ütlesin, et ei, sina saad ilusaks nooreks naiseks. Mul kulus terve igavik, et teda maha rahustada ja kinnitada, et küll saab temast ka suur ja tugev mees.

Aga hästi, hoidke mulle pöialt, et ma suudaksin oma ajus selle kaalujama lahti dešifreerida, et ma näeksin toite, mis mulle midagi head ei tee, negatiivse probleemina mitte naudinguna. See oleks minu unistus – lahendada enda kaaluprobleem ja aidata teisi täpselt samamoodi nagu mina abi sain. Täpselt see, mida ma suitsetamisega hetkel teen.

PS! Ma lihtsalt räägin, kuidas ma sel korral oma kaaluteemat ründan. Ma ei vaja üldse nõu ega soovitusi. Ma olen fitlappidest ja orgudest teadlik ja mul nende kohta oma teooria :). Hoidke parem pöialt, et ma selle endal lahendatud saaks, et ma saaks teid aidata. See oleks küll vahva. Kuigi äkki ongi hea, et ma kaaluteemat kuidagi lahendatud ei saa – ongi asi, millega kogu aeg tegelda 🙂

Oh, täna ma olin hoos. Ma kirjutasin ühe artikli Delfile ja teise Pere ja kodule ning mõtlesin, et äkki ma jõuan siia ka. Kell on küll 3:15 öösel ja ma tean, et ma hommikul vihkan ennast, et ma läpakal ekraani alla ei vajutanud, kuid ma tunnen end hästi. Sõin pool tundi tagasi selle kohvi bari ära ja nüüd on tunne, et aju on mingi suure boosti saanud. Kirjutan siis sellise nö lobapostituse, kus ma räägin kõigest natuke. Räägin, mida henry pere teeb (:

Mul on muide komme kasutada palju ingliskeelseid väljendeid. Juba esimeses lõigus kasutasin sõnu boost ja bar. Kuid mulle endale ei meeldi blogis seda väga viljeleda ja tänu sellele ma püüan tuletada, mis on emakeelne vaste, et neid ingliskeelseid slänge liiga palju ei saaks.

Aga see nädal on olnud väga lahe. Ma sain paar koostööd blogile, mida ma väga hindan. Nimelt lõime käed Sportlandiga ning nüüd on mõlemal kaksikul jalgrattad ja just sellised nagu me ise neid ostma minemas olime. Esileedi tegi põhjaliku uurimustöö eelnevalt ja kõik soovitasid Botecchiat (mitte kõik. Ütleme, et need, keda ta enim usaldas) ja seda müüb minu teada ainult Sportland. Lastele sünnipäevafondi oli paari aastaga kogunenud ka täitsa arvestatav hulk raha ja kui Sportlandil poleks huvi olnud, oleksime need nagunii endale ostnud. Aga ma teen neist nagunii postituse õige pea ja siis räägin ka, miks Esileedi nii kindlalt väitis, et meil just Botecchiat vaja.

Teine asi, mis meie arsenali lisandus, on ratta käru. Kindlasti olete näinud rattureid, kell käru taga, kuhu mahub kaks last. Meil on ka see nüüd olemas. Oleme pikalt silmi lahti hoidnud ja seda osta plaaninud, kuid õnneks kirjutas meile Nordic Cab, kellele meie blogi silma jäänud ja nüüd saimegi endale ühe, millega peagi tiire tegema hakkame. Seda käru saab kasutada ka tavalise käruna ja mis on eriti lahe, on see, et kõik kolm last mahuvad ära ja kokku pandes võtab ta sama vähe ruumi nagu meie teine lahtikäiv kaksikute jalutuskäru. Nii et mul on pekipõletusega tõsi taga. Täna kirjutas mu sõber mulle ka, et me peaks nüüd end jõusaali liikmeks arvama, sest tal oleks suveks 1-packist 6-pack saada. Mu meelestatus rasvapõletuseks on päris hea. Mind inspireerib hetkel täiesti ootamatu inimene. Kunagi oli üks blogija deadlifting barbie, või mingi barbi oli. Selline ümaram tüdruk, kes tegeles jõutõstmisega. Ta võttis enda kaalu käsile ja on saavutanud super tulemuse. Kõik see, mis ta instagramis enda teekonna kohta kirjutab on nii loogiline ja tervemõistluslik. Tubli töö. Oled minu muusa (:

Sel- ja järgmisel nädalal on meil ka suurepärane võimalus katsetada teenust, mida ma olen instagramis juba paaril korral kajastanud. Kaks nädalat tuuakse meile koju toiduained, mis on juba õigeteks portsjoniteks arvestatud ja minu asi on etteantud toorained ette valmistada, kokku panna ja sellest söök valmis teha. Väga vinge teenus, sest sa teed küll ise nullist süüa, aga keegi on sinu eest ära ostnud toorained ja sul on seda täpselt õige kogus, mis tähendab, et külmkappi ei jää vedelema asju, mida sa järgmise 10 kuu jooksul kordagi ei kasuta. Nagu dijoni sinep või maltoosa. Ma ükskord tegin hummust kodus ja hummusesse läks üks lusikas tahiinit. Purk ise oli mingi 300ml ja nii ta seisabki ja ootab järgmist korda, mil ma äkki kunagi jälle hummust teen. Pole hetkel plaanis. Ja see purk maksab ju mingi viis eurot. Kui ma oleks saanud osta 1spl tahiinit, oleks ma seda nii palju ka ostnud. Lisaks on see lahe, sest me sööme hoopis teistsugust toitu, kui me tavaliselt sööme ja see aitab avastada uusi maitseid. Näiteks tänase kanafilee burgeri üks koostisosa oli aioli. Nii lihtne asi ja ma pole kunagi teinud ja selle peale tulnud ka mitte. Imemaitsev. Neljapäeval on menüüs roheline curry riisiga. Näis. Pole kunagi söönud. Saate ise ka uurida dinee.eu lehelt.

Lapsed muidugi sellest teenusest väga sillas pole, sest nemad on meil väga konservatiivsed sööjad. Nad isegi ei proovi kui see makaron või ahju/frii/prae kartul pole. Õnneks nad armastavad ka porgandit, kurki ja tomatit ning kõiki puuvilju, siis saab kräpi kõrvale ka midagi head pakkuda. Maasikaid fännavad nad eriti. Kui teil on suvel palju ilusaid maasikaid, siis kirjutage meile, me vajame! Ostsin alles maasikaid ja turult ühelt müüjalt, kellega mul head suhted ja ikkagi kurat, olid ilusad maasikad peal ja alumiste eest poleks ma sentigi maksnud. Tegime otsuse, et enne ostma ei hakka kui kohalikud maasikad valmis on. Hispaania maasikaid las söövad teised. Meil veel sügavkülmas ka terve hulk. Tuleb ära tarbida enne kui uued peale tulevad.

Sügavkülmast rääkides, siis see seisab meil koridoris ja selleks, et see välja lülitada, tuleb off-nuppu 3 sekundit alla hoida ja keegi tõenäoliselt toetas selle vastu kui kingi jalga pani ning me avastasime üles sulanud külmkapi päevi hiljem. See aitas meid maasikate lõpuni söömisele suure sammu lähemale, kuid meil on teine kapp veel ja seal on veel oma jagu.

Aga jah, mulle meeldib osta maasikaid kasvatajate käest ja kui keegi otsib kellele oma imelilusaid maasikaid pakkuda, siis pakkuge meile. Sama käib vaarikate-herneste kohta. Oluline on, et oleks pritsimata. Kuidas ma tean, et ei ole? Ei teagi. Sellepärast ma usaldangi kasvatajat eelkõige, mitte edasimüüjat. Ma ostan ka mune inimese käest, kelle kanad lasevad mööda õue vabalt ringi. See on mulle oluline. Olen nõus selle eest palju enam maksma kui ma tean, et seda vaesekest kusagil kitsas puuris kinni ei hoita. Küsisin kunagi oma munamüüjalt, et kui vanalt kanast suppi tehakse, siis vaadati mulle otsa kui mõrtsukale, sest nemad enda kanu ei tapa, vaid linnud elavad seal kuni surmani ja kui nad enam ühel hetkel ei mune, siis nad ei mune. See on peaaegu vegan munad ju 😀

Nii, kell on 3:52. Ma ei hakka seda kohe üles panema. Tegelen sellega hommikul. Ah jaa. Lasin ennast blogi draamasse kaasa tõmmata, sest üks blogija pani mulle diagnoosi, et ma pean ennast teistest paremaks. Mul on väga piinlik, et ma lasin end sellest mõjutada ja dialoogi laskusin. Luban, et ei kordu. Ma saan lubada, et mu blogi pole mind mitte kusagile ära tõstnud. Vastupidi ma olen väga alandlik ja tänulik teile ja blogile, et te mõlemad mul olemas olete. Esileedil saab kohe aasta sellest kui meil emapalk ära lõppes ja tänu blogile saame me olla olukorras, kus Esileedi saab lastega kodus olla, mitte me ei pea neid sundkorras lasteaeda viima. Lihtsalt piisab sellest, et te käite mu blogi lehe peal lugemas.

Üks asi veel. Ma hakkan regulaarselt postitama kolm korda nädalas: Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Alati kell 10 hommikul. Kuna facebook tõmbab aina kokkupoole seda, kelle seinale mu teated jõuavad, siis võite julgelt tulla neil päevadel kaema, ehk on midagi uut. Püüan hoida seda sagedust. Ühel päeval ilmub lastega blogi, ühel päeval nädala pildipostitus, mida 98% teist heaks kiitis ja ühel päeval mingi muu. Loodan videoga rohkem sina peale saada. See ei tähenda, et teistel päevadel ei ilmu, kuid kui ma hetkel postitan 1, vahel 2 korda nädalas, siis püüan olla natuke produktiivsem ja sisu rohkem pakkuda.

Aga küsiks teilt seda, kas on ka teil asju, mida te poest osta ei soovi, vaid eelistaksite käest-kätte? Kas see on mingi võrkturunduse kodukeemia? Mune? Liha? Riideid? Ja kui on häid soovitusi, siis jagage minuga ka. Ma tahaks vähendada liha tarvitamist ja minna nii palju kui võimalik üle mahelihale. Kas keegi Tartu kandis pakub? Lisaks tiksub meil mõte terve perega Linnanmäki lõbustusparki minna. ma tean, et ma kahetsen seda juba enne kui me Tartust välja jõuame, aga kui te olete käinud, siis rääkige kui läbus seal 2-4 aastastel olla võib.

“Ma võtan endale koera!” teatasin ma ükspäev Esileedile. “Lõpeta, me oleme sellest juba korduvalt rääkinud.” Ma ei jätnud jonni: “Aga mul on juba kõik ettevalmistused tehtud ja juba homme on väike Timmy meie uus pere liige!” Esileedi langetas raamatu põlvedele, vaatas teraselt minu suunas, et näha väiksematki märki, et ma tegelikult valetan. Ma ei valetanud, ma tõesti sain endale järgmisel päeval koera. “Kas sa räägid tõsiselt, või teed nalja? Henry, kui sa teed nalja, siis see ei ole naljakas ja kui sa räägid tõsiselt… Henry, sa ju ei räägi ometi tõsiselt?”

Noh, nii ja naa.

Ma tõepoolest võtan endale koera, kuid see on natukene teistsugune koer. Ta on täiesti elus koer ja vajab hoolitsust, kuid ma ei saa tema karva paitada. Ma ei sa teda kaissu võtta ja lasta tal oma keelega üle mu näo tõmmata. Muide, see ei ole ühestki otsast rõve! See koer on küll täiesti olemas, aga ta elab minu kella sees.

Kui te olete mu tervislikkuse teekonna blogisid lugenud, siis te teate, et ma kasutan enda tegemiste monitoorimiseks Fitbiti kella. Täpsemalt Ionicut. See on täiesti fenomenaalsete võimalustega kell, mis mitte ainult ei mõõda su pulssi ja trenne, vaid seal on suur hulk viise endale väljakutseid esitada ja võtta endale koer on lihtsalt üks paljudest.

Minu koera nimi on Timmy ja kuna ta pole päris elus koer, siis päris toidu pärast ma muretsema ei pea. Selleks, et hoida TImmy rõõmsana tuleb talle teenida päeva jooksul kaheksa konti ja kondi saab vastutasuks siis, kui sa oled täis saanud 10% päevasest sammude eesmärgist. Ehk kui eesmärgiks on näiteks läbida 10 000 sammu, siis iga 1000 sammuga saab koer ühe kondi. Samuti tuleb jälgida, et ta enda unetunnid täis saaks. Mõlemad on minu jaoks väljakutse, aga no kurat, ma olen ammu koera tahtnud. Tõestatakse tegude mitte sõnadega. Nüüd tuleb näidata, et ma oleksin hooliv koeravanem.

Hea uudis on see, et saime enda auto tagasi ja kuna kindlustus saatis uuesti tegemisse Fordi esindusse, siis on kõik parandustööd olnud laitmatud ja noh, mis seal salata, ka see teenindaja, kellega mul on hea meel suhelda, on tippklassi klienditeenindaja. Vahel peab mõne teenindajaga kangiga vastuseid välja kangutama. See ei sobi mulle, sest võhikuna ei pruugi ma osata õigeid küsimusi küsida ja Andresega oligi super see, et selle asemel, et iga mu küsimusele tüdinult vastata, räägib ta mulle ise, mis seis on, mida tehakse jne.

Auto on olemas ja ka taldrikud on olemas, mis tähendab seda, et taas kõik, kes Tartu ümbruses Disc golfi radade läheduses ringi hulguvad, olge ettevaatlikud, sest tõenäosus mult taldrikuga vastu pead saada on päris suur. Tegelikult ei ole- ma ei saa nagunii pihta. Minu suurim mure ei olegi enam selle pikamaa taldrikuga, vaid putteriga, mida kasutatakse selleks, et lähedalt taldrik korvi saada. Ma küll näen korvi ja pean ennast päris hea koordinatsiooni ja visketunnetusega inimeseks, aga kui ma üritan seda ketast sinna korvi saada, siis see  vise jääb alati ilmselgelt liiga pikaks või liiga lühikeseks. Kuid see analüüs siin näitab, et ma arenen ja mulle läheb asi korda. Mulle meeldib see mäng ka sellepärast, et ma olen võistlushimuline, aga selliselt, et mul on vähemalt mingigi võimalus võita. Kes keelab mul disc golfis heaks saada ja siis lammutama hakata? Vähemasti Esileedile teeks ma arvatavasti juba praegu pähe. Või mõnele oma lapsele. Nende silmis oleks ma tegelikult juba praegu kunn.

Tulles tagasi kaalu teema juurde, siis Esileedi võttis mu mõni päev tagasi ette ja ütles asju, mis mu mõtted taas paremini ritta seadis. “Henry, su kaal piirab sinu elu. Sa ei tee nii palju asju sellepärast, et sa ei ole endaga rahul ja lased elul lihtsalt mööda minna. Sa sead endale ise piiranguid ja see teeb sind ennast õnnetuks. Henry, sa teed kogu aeg ühte ja seda sama – sa vaimustud milleski ja sukeldud sellesse täielmääral ja kui sa ei saa seda sellises mahus teha, siis sa pigem ei tee üldse. Alustaks sellest, et sa kõnnid teadlikult 15-30 minutit päevas. Seda ei ole palju ja selle aja sa ju ometi leiad. See oleks 15-30 minutit rohkem kui sa hetkel teed. Võta ennast kokku ja tee lõpuks plaan, mida sa saavutada tahad ja mis on selleks vajalik ja lihtsalt tee seda. Mõtle läbi, kas see on jätkusuutlik ja hakka pihta. Oleks aeg hakata elama!”

Erinevalt levinud arvamusest on ta üpris tark. Ta on mul vahepeal väga motiveeriv. Teistmoodi kui mina. Kui mina rõhun emotsioonidele, siis tema faktidele. Ma tegingi plaani – ma olen Timmyle vastutustundlik koeraomanik ja veendun, et ta saaks kõik enda kondid kätte.

PS! Ma ei tea, kas see on sponsoreeritud postitus. Ma tahaks pigem, et see ei oleks, sest ma sain küll kella tasuta, aga see, et ma Timmyga kuu aega hängin ja ma seda teiega jagan, ei ole kuidagi tellitud. Samas, ma ei saaks seda teha, kui mul seda kingitud kella poleks. Võtke lihtsalt teadmiseks, et ma sain Fitbiti endale ja ma avastan aasta jooksul võimalusi, mida sellega teha saab ja jälgin sellega enda progressi.

Nagu ma jagasin FB seinal, siis möödunud nädala laupäevast hakkasime me Esileediga koos käima Gordoni perekoolis. See on põhimõtteliselt suhtlemiskoolitus ja kuigi see on suunatud lastega suhtlemisele, siis tegelikult aitab see luua suhteid absoluutselt kõigiga. Vähemalt selline on selle programmi lubadus ja esimene kord oli väga paljulubav. Muide, ma ei saa mingit raha selle eest, et ma sellest räägin. Nad isegi eitea, et ma blogija olen. Me maksame Esileediga täpselt sama moodi kursuse eest täishinda.

Esimesel korral oli peamine fookus, kuidas me laste poole pöördume – kas me räägime nende tegevusest, või anname tahtmatult neile hinnanguid. Esileedi on mind juba aastaid õpetanud, kuidas ma tegelikult rääkima peaks, sest ta on igast tarku raamatuid lugenud ja väga suurt ahaa-momenti esimesel korral ei olnud. Ma ei ütle kunagi oma lastele, et nad on rumalad, vaid tegu võib olla rumal. Kuid selgub, et kuigi ma ei anna lapsele hinnangut, siis sellele teole annan ikka, kuna ma nimetan seda tegu rumalaks. Kuid tegelikult see ju ei ole – see on äkki lapse jaoks huvitav ja põnev ning mina ennast lähtuvalt nimetan seda rumalaks.  Seega kui laps kallab vett põrandale, siis ta ei tee rumalust, vaid ta teeb seda vales keskkonnas. Kui ta kallaks topsitäie vett õues murule, ei oleks ju mingit probleemi. Ning see tulebki lapseni kommunikeerida. Kuidas seda teha? Kõik tahtsid seda teada, aga selleni on meil veel jupp maad koolitusel minna.

Igal juhul on mul hea meel, et me läksime, sest kolm last, kes kogu aeg kodus on, on väsitavad ja päeva teises pooles, kui nad on hommikust saadik testinud, et mis juhtub siis kui keeldudest üle astuda, kipume me kõrgendatud häälega rääkima. Ehk jällegi – ega õhtuks ei ole probleem suurem kui päeva esimeses pooles, lihtsalt mina olen väsinum ja talun vähem ja antud koolitus annab juhiseid, kuidas ennast kõrvalt näha ja kuidas suhelda lastega nii, et see ka tulemust tooks. Ma nägin ise kõrvalt, kuidas selle koolituse läbinud inimesed jõudsid lõpuks teismeliseni, kes oli nad oma elust täielikult välja lülitanud ja kelle kõik mässavad tegevused olid jusktui appihüüded. Saadud tehnikaga olid vanemad kuu ajaga lapsega lähedasemad kui kunagi varem. See oli ka üks põhjus, miks ma tundsin, et me seda vajame ja tean enne alustamist, et see programm toimib.

Tore on olla samal kursusel hulga inimestega, kes on sedavõrd head vanemad, et tahavad saada paremaks. Lapsed armastavad meid ju olenemata sellest, millised me oleme. Küll aga oli seal hulk vanemaid, kes arvasid sarnaselt meiega, et suhtlemiskoolitus, mis aitab lapsega hoida tervislikke suhteid, mööda külge alla ei jookse. Kestab see kuni juuni teise nädalani ja see tähendab, et mu ema saab lastega igal laupäeva hommikul kvaliteetaega veeta. Tahab ta seda või mitte.

Nii palju siis koolitusest. Muide, ma tajun aina enam, kuidas andmine on kordades parem kui saamine. Laupäeval peale koolitust läksin ma maale vanavanemate juurde, sest juhatasin sinna Esileedi venna, kes on ametilt katusepanija, kuna mu vanaisal jookseb garaaži katus läbi. Ma veetsin lapsepõlves kõik suved maal. Ma armastasin ja vihkasin seda vist võrdselt, kuna ma olin laias laastus ainuke poiss koos terve hulga minust vanemate tüdrukutega. Kuna meil lapsepõlves autot ei olnud, siis enamjaolt tuli liigelda bussiga. Vanavanemate maja asub bussipeatusest pooleteise kilomeetri kaugusel ja nad elavad orus. See ei ole selline org, kust sa viie pikema sammuga välja astud, vaid see on selline korralik org, kust libedal ajal autoga välja ei pääse ja käikudeta jalgrattaga ka päris üles välja ei vänta. Tuleb käe kõrvale võtta.

See tähendas, et maale minek mööda pidevat laskumist oli tore, aga linna tagasiminek oli korralik ettevõtmine. Eriti närvidele käisid need mööda sõitvad autod, kes tolmusel kruusateel toretsedes mööda vurasid. Ma unistasin, et keegi mind peale võtaks ja bussipeatuseni sõidutaks, sest kuhu mujale raskete kottidega poisike seal mööda kruusateed läheb. Mitte kunagi, mitte kordagi.

Kui ma vanavanemate juurest ära hakkasin minema, siis tee peal oli üks vanaproua, kelle mõlemad käed olid rasked kilekotid pulksirgeks venitanud. Sõitsin tast mööda, sest ma kardan natuke vanureid. Ma võtsin kunagi ühe naise Kosel peale, et ta Mäoni viia ja siis tuulutasin autot kuni Tartuni. Kui ta oli tahavaatepeeglist kadunud, mõtlesin ma, et mida ma loll teen. Ma ju põen talle abi mittepakkumist järgmised mitu päeva. Mul on siiani meeles, kui ma 2006ndal aastal Valgutast läbi sõites üht noort hääletavat ema peale ei võtnud, kel paarikuune laps rätikuga rinnal. Sest ma olin suitsetaja ja kui ma võtan lapse ja ema peale, siis ei saa ma ju suitsu teha. Väljas oli -20 kraadi ja suur tuisk. Ma näen seda siiani unes ja ma vihkan enda otsust ja vihkan, et mingi kuramuse aine mind tol ajal kontrollis, siiamaani.

Keerasin auto ümber, võtsin memme peale ja ma ei viinud ta mitte bussipeatusesse, vaid Tartusse ta kodutänavale. Oli tore reis, tore vestlus ja üks halb kogemus hääletajaga ei kaalu üles soovi ka edaspidi võõraste päeva natuke helgemaks muuta. Ma olen isekas inimene ja andmine on alati väga isekas tegu, sest andes midagi ja teise päeva paremaks muutes, saad sa ise endale palju enam vastu. Ei tähenda ka, et ma Ema Theresa olen. Ja muide need heateod peavad olema minu enda initsiatiiv – kui keegi abi palub ja sa aitad, siis see on lihtsalt tavalise inimese tunnus. Kuid kui ma märkan ise probleemi ja enda algatusel selle ära lahendan,  on see midagi hoopis teistsugust.

Autost rääkides, siis meie auto on jätkuvalt remondis ja loodetavasti saame me selle kätte sellel reedel. Hetkel sõidame me ringi imepisikese hübriidi Toyota Aurisega. Ma olen 190 cm pikk ja kaalun samapalju kui see Toyota ise. Ja see Toyota ei ole ehitatud minule. Ülalolev gif on väga sarnane minu kogemusega Aurises. Ma jätan pidevalt auto parkla tagumistesse otsadesse, kus teisi inimesi pole, sest minu sisse- ja väljapääs on vaatamisväärsus omaette. Kõige pealt tuleb sisse lükata parem jalg, istuda ja siis füüsiliselt käega enda pea allapoole suruda, et mu pea ukse avast sisse läheks. Kuna eest uksest sissepääs on nii keeruline, siis Esileediga sõites otsustasin taha istuda. Taga on sel autol veel vähem ruumi. Mu kael oli reaalselt 90 kraadise nurga all kui ma üritasin taga istuda. See on kõige madalama katusega auto, kus ma kunagi istunud olen. Kuid see on ka täiesti võluauto, sest selle kolme nädalaga, mis me oleme selle masinaga igapävaselt sõitnud, tuli alles eile esimest korda tankida. Enda bussiga oleks me juba mitu korda tanklas pidanud käima. Oleks see Auris 50 cm kõrgema katusega, siis ma täiesti kaaluks endale sellise soetamist, kuna sügisel tuleb pere teise auto peale ka mõelda kui lapsed lasteaeda lähevad ja Esileedil omad käimised pihta hakkavad. Ei teagi, mis uue auto mark olla võiks.

Eile avati Tartus ka uus jõusaal Näituse tänaval. Seal kohe raudteeülesõidu juures. Alumisel korrusel mängitakse tennist ja sulgpalli. Mul oli aastaid trots jõusaali ees, kuid nüüd tunnen, et tahan taas. Tahan oma jõudu ja lihaseid tagasi ja suurest hulgast rasvast lahti saada. Käisin lahtiste uste päeva raames seda uudistamas ka ja täitsa ok nägi seest välja. Lisaks on see hästi odav – avamise puhul on juuni lõpuni 5 euri kuus ja siis tõuseb tavahinnale 15 euri kuus. Miinus on muidugi see, et minimaalne lepingupikkus on 1 aasta. Aga samas 15 euri kuus on suhteliselt selline summa, mida sa arvelt maha minnes isegi ei märka. Kuid on üks aga selle jõusaaliga – selle hind. Olematu hinna tõttu, on see mõnus sotsialiseerumis paik ka neile, kes tulevad sinna lihtsalt hängima. Mingil määral eraldab kõrge hind ikka need, kes vähemasti püüavad pühenduda nendest, kes seda ei ürita. Seega mul on hetkel veel lahtine, mis jõusaaliga liituda. Tartus on nüüd see uus Gym Eesti, MyFitness, Arctic ja Lemon Gym. Aga eks te ise näete, mis jõusaalist mu higised selfied ühel hetkel ilmuma hakkavad.

Jätkuvalt olen ma vaimustuses discgolfist. Discgolfar.ee varustas mind õpetussõnade ja kolme algaja kettaga ka ja viimane kord kui ma käisin, hakkas lõpuks visetele ka pikkust tulema. Ma pean ikka teadlikult mõtlema, mis poosis mu käsi viske hetkel on ja kui see on õigesti, siis nüüd lennutan ma taldrikut pea kaks korda kaugemale  kui eelmisel korral. Little by little.

 

Kilomeeter möödas. Mingi aeg kõmpimist ja teine kilomeeter möödas. Uhh, kui raske ja igav. Ma teen selle endale ise raskeks, sest püüan olla kogu aeg tempos, mis mind pingutama sunnib. Kõnd ja kepikõnd on ka kaks peamist õueala, mida ülekaalulised inimesed teha võiksid, sest jooksmine ja põrkamine ei ole liigeste parimad sõbrad ja kui ma vaatan, kuidas mu ema tänasel päeval oma põlvega hädas on, siis ma meeleldi hoiaks enda liigesed võimalikult kaitstuna.

Loomulikult ma igatsen eelkõige korvpalli, aga ma saan vähem kui nädala pärast 37 aastaseks. See on vanus, mil tuleb juba tervist ja jaksu soovida. Ma ei saa kunagi enam professionaalseks sportlaseks. Välja arvatud kui ma äkki mingis sellisel alal heaks ei saa, kus vanus oluline pole, nagu noolevise või ma ei tea, snooker. Mul pole ka mingit sellist ambitsiooni, aga lihtsalt asi, mida nentida.

Kuid liikuma peab. Sellesse, kuidas mu keha peale füüsilist pingutust valutab, võib suhtuda kahte moodi. Kas võib seda võtta kui märguannet, et ma nii enam ei rassiks. Või võib seda võtta kui märguannet, et Henry, võta ennast kokku ja treeni end, sest juba selline väike pingutus väsitab sind.

Loomulikult pean ma end liigutama. Mul on ka pulsikell käe peal, mis näitab karmi tõde, et ma liigun tavapäevadel umbes sama pika maa kui keskmine potilill. Peabki raske olema – ma olen sisuliselt 2,5 aastat rääkinud, kuidas ma end liigutama hakkama peaks. Ma tunnen end justkui muumia, kes nüüd sealt kirstust välja ajas ja liigutama hakkab. Arvata võib, et kui ta seal vedelenud on, siis on muumia ka kange ja valus. Sellepärast need muumiad nii sirgete jalgadega alati kõnnivadki.

Õnneks avastasin ma ka alternatiivi kõndimisele. Õigemini kõndimine on suur osa sellest alast, aga see on selline sport, kus sa kõndimist isegi ei märka. Nimelt käisin ma esimest korda discgolfi mängimas! See on miski, mida ma olen alati tahtnud ära proovida. Kuid varem oleks mul alati olnud probleem 2-3 tunniks ära minemine. Päeval tuleks tööd teha ja õhtuti oleks ebaõiglane Esileedi kolme vääksuga üksi koju jätta.

Nüüd on elu õnneks seal maal, et lapsed ei vääksu eriti ja nendega aja veetmine on puhas rõõm. Seda muidugi kui sa oled sisemiselt surnud ja sind ei häiri kaos, nutt, kisa ja harv kannalöök näo piirkonda. Igal muul juhul on see paras töö selgitada, miks Piigale süstlaga vett pükstesse ei tohi pritsida, või miks Vennas kapi otsast peakat ei tohi hüpata. Noorsandi seletus, et ta pani pehmenduseks käterätiku põrandale näitab küll tema hoolivust, kuid tuletab ka meelde, et ma ei tohi neid eriti pikaks omapäi jätta.

Aga discgolf. Kindlasti te kõik teate, mis see on. Kes ei tea, siis see on põhimõtteliselt golf ja selle asemel, et sul oleks kaasas valik keppe ja pall, on sul kaasas valik lendavaid taldrikuid. Ehk see on golf, kus sa pead võimaliku väikese arvuga lendava taldriku ühte kindlasse rajal olevasse korvi viskama.

Ma olen alati arvanud, et ma olen päris osav lendava taldriku lennutaja. Ma olen kohutav lendava taldriku lennutaja. Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, et ma sokutan end kellelegi kaasa ja mängin koos nendega raja läbi nii, et mind eriti märgatagi pole. Jah, nii palju sellest. Suur osa kulus sellele, et ma õppisin, kuidas taldriku lennutamine käib. See on parajalt teistmoodi kui ma koduaias lennutanud olen. Õnneks läksin koos tuttavaga, kel oli kannatust ja initsiatiivi mind koolitada – kuidas kehahoiak, missugune taldrik valida, missugune haare, kuidas õige visketehnika on, millised erinevad tehnikad on. Ta ei ole proff, aga ta on aastaid mängimas käinud ja ma arvan just seetõttu, et esimene kogemus nii tore oli, ei jõua ma järgmist korda ära oodata.

Rääkimata füüsilsest koormusest. Ma rääkisin siin valutavast kehast. Kuna taldrik tuleb maast üles korjata, siis selle kahe tunni jooksul tuli teha oma 100 kükki/kummardust. Kuna taldrik tuli õigesse kohta lennutada, mis oli sageli päris kaugel, siis ka biitseps oli valus ja mu Fitbit näitas, et selle kahe tunniga läbisin ma ligi 3,5 km. Tegelikult see distants on umbes 1km, aga kuna kõndimist on palju rohkem kui selle distantsi läbimine (taldrikute järel käimine), siis see vahemaa automaatselt kolme+ kordistus. Tavaliselt läbib ta sama ajaga selle raja kaks korda, aga kuna mina veetsin taldikut põõsast põõsasse loopides, siis läks tavapärasemast tunduvalt aeglasemalt.

Mind motiveerib väga see kui ma saan oma treeninguid analüüsida ja spordikellad seda lasevad. Ja kuna Fitbit ei eelda pulsivööd, vaid võtab selle randmelt ja täiesti täpselt nagu ma aru olen saanud, siis on pärast uurimist küllaga. Üks koht seda uurida on Fitbiti äpp, aga ülipõhjaliku tagasiside saab selle kodukalt, kus sa näed minuti täpsusega, mis toimus. Minu vana Polar näitas ka igast asju, aga ma hakkasin uut lahendust otsima, sest olemasolev Polar eeldas treeningutel pulsivööd, mis mul alati maha ununes.

Igal juhul on discgolf väga hea leid ja nüüd teisipäeva hommikul olen ma taas lendavat taldrikult häbiväärselt võssa lennutamas. Aga noh, ma õpin. Õnneks esimese päeva viimased lõigud tulid juba nõks paremini välja ja 12st (vist oli 12 korvi) rajast, sain ma kaks par-i (ettenähtud visetega ketta korvi). Teisipäevahommikune eesmärk on teha rada läbi kahe viske võrra vähemaga. Kui esimesel korral vajasin ma ettenähtule 20 lisa viset, siis homme püüan vajada “vaid” 18.

Kas teie olete discgolfi katsetanud? Kui ma tahaks endale isiklikke kettaid osta, kus oleks mõistlik neid endale osta?