Kategooria

muud jutud

Ma tänan kiidan midagi, aga see ei ole koostööpostitus. Ma arvan, et on oluline rääkida, kui millegagi väga rahul oled ja kui millegagi üldse rahul pole. Täna on üks neist, kus ma jagan enda ootamatut avastust. Räägin teile magamisest. Tänased pildid on erinevast ajast pildiarhiivist, kus me oleme voodis. Arvestades kui palju me voodis oleme, oli mul häbematult vähe voodiga pilte.

Ja see on teema, mis on mulle eriti südamelähedane. Mulle meeldib magamise juures kõik. Mulle meeldib külili magada. Selili põõnutada. Isegi kõhuli. Kuigi kõhuli nägu padjas magades ärkan ma alati peavaluga. Siis ma tean, et ma ei tohi kohe ärgata. Ma pean natuke enda kaelasooni masseerima, hingama selili olles sügavalt sisse-välja ja korras. Samas tulevad selliselt kõhuli, nägu padjas, hapnikupuuduses magades maailma elavaimad ja parimad unenäod. Vahel ma keeran näo teadlikult padja sisse, et näha midagi põnevat ja teades ette, et küll ma hiljem selle peavaluga tegelen.

Kuid üks tähtsamaid investeeringuid, mida me endale teha saame, on investeerida mugavasse asemesse. Ma ei osanud seda hinnata enne kui me ostsime endale Sleepwelli madratsi umbes kaheksa aastat tagasi. Esiteks me kolisime 120cm voodist 180cm voodisse, mis on juba iseenesest tohutu samm edasi. Selline tunne oli, et seal voodis võib päevi ringi roomata ilma, et sa teist elavat hinge näeks. Nii suur tundus. Kuigi see ei ole väga hea võrdlus, sest kui sa roomad voodis päevi ringi ja ei näe kedagi teist seal, siis tõenäosus on, et sa oledki seal voodis üksinda.

Teine asi, mis selle madratsiga oli, oli see, et sel olid eraldi pakitud vedrud, mis tähendas, et samal ajal kui Esileedi oma voodipooles tireleid ehitas ja silda viskas, ei teadnud mina sellest mitte kui midagi. Nii stabiilne oli see madrats. Olime ju harjunud magama lahtikäiva diivani peal, mis tundus meile tol hetkel mugav ja kui me uuele asemele kolides vana jututeemaks võtsime, siis oli vaid üks küsimus peas- kuidas me ometi võisime arvata, et meil seal mugav võis olla?

See madrats teenis meid tubli kaheksa aastat ja eelmisel nädalal saatsime me ta pensionile. Hetkel on ta meil külaliste toas/kontoris ja ootab enda saatust. Äkki tahab keegi endale, või mis tõenäolisem – mul tuleb ta kuidagi jäätmejaama transportida. Muide- kas keegi oskab soovitada kedagi, kel oleks buss, kes aitaks mul selle ära transportida? Ma toetaks alati parema meelega lugejate ettevõtmisi kui päris võõrast.

Kuid enne kui ta päris pensionile saata, tuli meil leida endale uus. Kui me kunagi paar aastat tagasi enda uude elukohta kolisime, tuli meil lisaks olemasolevale 180cm voodile leida paar tükki veel juurde- üks külalistetuppa ja teine lastetuppa. Esileedi hõivas enda tissitavate kaksikutega meie abieluvoodi, mina kolisin Noorsandiga kõrvaltuppa. Seega oli ka mul vaja aset ja leidsime lõpuks Tartus ühe mööblipoe, kus me avastasime endale sellise brändi nagu Hypnos. Eesti firma, mis toodab madratseid ja voodeid jms. Ma olin varem kuulnud ainult Sleepwellist ja see teine, mida seal Teleturus müüakse… Dormeo! Tuli meelde. Ma ei olnud kunagi varem kuulnud Hypnosest ja ei osanud sellest ka miskit oodata. Kuid seal poes olid just sellised kušeti tüüpi voodid, mis meile meeldima hakkasid ja kui ma sellele pikali heitsin, olin ma müüdud. See oli parajalt jäik, see ei nagisenud absoluutselt, seal sai valida sobiva värvi ja mis kõige olulisem – see jäi minu raskuse all terveks (väga oluline kusjuures 🙂 )

Seega sai endale ostetud kušett, mis 140 lai ja külalistetuppa samasugune, aga 120cm lai. Ma soovisin natuke laiemat, sest Noorsandil on tänaseni kombeks, mingi kell öösel minu voodisse end vedada, end mu kaissu poetada ja sundida mind öö otsa ühes poosis magama.

Täna kaks ja pool aastat hiljem on voodid jätkuvalt suurepärases seisus. Kaks ja pool aastat pole mingi saavutus, aga algus seegi. Nagu ma aru sain, siis Hypnos toodab enda toodangut peamiselt hotellidele, mis oli minu jaoks ka väike kvaliteedigarantii, sest hotellivoodeid ei kasutata sageli vaid magamiseks. Lapsed, kel kodus voodites hüppamine keelatud on, võivad end just hotellides julgelt välja elada. Pluss ka igasugu muu kargamine…

Kuid nagu öeldud, saatsime me ka oma Sleepwelli madratsi pilve peale puhkama, sest Esileedi kurtis, et enam ei ole see. Kohati on vedrud nõks väsinud ja üldse tahaks midagi paremat. Kuna kaks eelmist voodit sai soetatud Hypnose omad, siis läksime sinna poodi katsetama ka madratseid ja saigi endale soetatud ning esimesel hommikul kui Esileedi oma uuelt madratsilt püsti tõusis- ta ei tulnud mind tavapäraselt väsinud ilmega tervitama. Vaid läks vaikselt lastega alla korrusele ja kui ma siis lõpuks ärkasin ja allkorrusel teistega ühinesin, oli tuba juba mõnusat kohvilõhna täis, lastepoolt tuba juba segi keeratud ja leiva-avokaado-soolalõhe-pehme praemuna võileib mind juba ootamas. Ta on viimastel päevadel seletamatult rõõmsameelne ja harjumatult sõbralik. Ma ei saa väita, et see just sellest mugavast madratsist on, agaa usun, et sel on kindlasti selles suur osa.

Proovisin ka mina järgmisel ööl seda imemadratsit ja see oli faking mõnusalt jäik. See toetas täielikult igat mu kehaosa (seal oli ka kirjas, et sobib ka inimestele kehamassiindeksiga 25+) ja ma panin silmad kinni… ning tund aega hiljem haarasin ma enda padja ja läksin enda voodisse tagasi. No ei tulnud und. Oma voodi on ikka oma voodi.

Mis ma tahtsin sellega öelda, on see, et kui te pole oma magamisasemega 150% rahul, siis investeerige sellesse. Te veedate selles pea poole oma elust. Loomulikult ei pea te Hypnost ostma. ma olen kindel, et on ka hulk teisi väga häid madratseid. Lihtsalt meie oleme endale selle avastanud ja selle fänniks jäänud. Aga ok. Ma keeran nüüd magama. Kõhuli. Nägu padjas. Tahaks midagi põnevat vaadata. Ühel juhul sajast on see erootiline, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda teadlikult esile manada. I so would. Need alati nii eltruud, aga krt lõppevad alati just siis kui põnevaim osa hakkab.

PS! Kui kedagi huvitab, siis Tartus müüb Hypnose asju Linea Casa Mööbel Teguri tänaval. Seal, kus Common mööbel on. Aga teisel korrusel. Parim teenindus, mis ma mööblipoodidest kunagi saanud olen. Madrats läks mulle küll maksma umbes 450 eurot, aga nagu ma ütlesin, siis see ei ole koht, kus koonerdada.

Teate, mille üle on mul hea meel? Selle üle, et mul pole mingeid talumatusi. Ei mingeid gluteeni, laktoosi, koorikloomade ega millegi. Mul on ainult üldise toidu vastu mingi talumatus – nii kui söön, nii ma paiste lähen. Mitte nähtavalt, aga tasapisi. Aastatega. Kuid jah, ma võin kõike süüa.

Ka teised perekonnaliikmed võivad kõike süüa. Peale Piiga. Tema ei tohi süüa krevette. Esileedi arvab, et ta ei tohi süüa, sest tal on krevettide vastu allergia. Tegelikult see ei ole nii. Tegelikult ei saa ta krevette süüa, sest Esileedi ei lase, kuna ta on veendunud, et tal on krevetiallergia. Lihtsalt kunagi kui me sõime õhtusööki, oli Piiga näost punane ja kuna ta oli muuhulgas söönud ka krevette, siis Esileedi on endale pähe võtnud, et nii ongi. Ma ei tohi seda teooriat isegi kahtluse alla panna. Pff, ma olen veendunud, et ma saan täna veel Esileedi käest peapesugi selle eest, ma esitasin Piiga allergia tema teooriana, mitte tõestatud faktina.

Aga kõik muu on lubatud. Mitte, et kõik muu käiku läheks. Mäletan, kui me andsime oma tittedele kunagi esimest korda brokolit ja istusime ning vaatasime uhkusega, missugused fantastilised ilmakodanikud me neist üles kasvatnud oleme- lapsed söövad brokolit suuima hea meelega. Mnjah. Nad sõid seda sellepärast, et nad ei osanud veel selle peale öökida. Nüüd nad oskavad ja on väga osavad selles.

Eriti peps sööja on Noorsand. Isegi lasteaias kurdetakse, et ta on nõnda närb sööja. Ei ole. Nad lihtsalt ei serveeri toite, mis talle meeldivad. Ta on hästi konservatiivne sööja ja see tuleb Esileedist. Kui me kunagi temaga väljas käima hakkasime, siis ta valis alati menüüdest toite, mille kohta ta teadis, et see talle maitseb. Mina, kel mul polnud eriti kogemusi väljas söömisega peale päevapraadide ostmise lõunaks, olin vastupidi alati elamuste jahil. Iga kord tahtsin proovida midagi, mida ma varem proovinud polnud. Tänaseks olen ma toiduga sama igav nagu Esileedi ja Noorsand – igakord kindlapeale minek.

Kodus on kindlad asjad, mida meie pere lapsed söövad. Üks asi, mida nad amastavad on need väikestes topsides jogurtijoogid. Me ise ei osta neid sageli, kuid peamiselt varustavad meid nendega Esileedi vanemad. Iga kord kui me neil külas käime, või nemad meil, siis on meil mitu nelipakki külmkapis. Seega on need meil pea kogu aeg kapis olemas.

Loomulikult ma tean, et neis on suhkur ja võiks küsida, kas ma peaks neid oma lastele andma. Ütleme nii, et meie eesmärk on jätkuvalt hoida suhkrutarbimist kontrolli all ja sellel teekonnal oleme avastanud mitmeid vahvaid suhkruvabu alternatiive, mis asendavad suhkruga tooteid, kuid me ei ole ka hulluks läinud. Me ei keela lastele magusat. Me püüame hoida mõistlikku joont. Tegelikult teevad nad seda peamiselt ise. Pole harv juhus, et keegi neist sööb kaks kommi ära ja kolmas jääb poolikuna vedelema, sest lihtsalt enam ei taha. Magus ei asenda toidukorda, kuid kui hommikupuder üldse ei lähe, siis just need jogurtijoogid on meil käiku läinud.

Neid on miljon erinevat ja see kord saatis valiku enda Gefiluse jogurtijooke meile Valio. Ehk olete isegi näinud – need on sellistes rohelistes pudelites ning need ongi olnud ka vanavanemate eelistatuimad, kui nad meid nendega vaustanud on. Just nende bakterite ja vitamiinide tõttu, mida neisse lisatakse. Noh, kui kõrvuti on jogurtijook, kus need sees on ja kus neid sees ei ole, siis valik ei ole tõepooelst keeruline. Lisaks maitsevad need ka lastele.

Miinuspoolena tahaksin ma välja tuua nende puhul selle, et need jogurtid on vedelad. Üldse kõik vedelad toidud on üks suur miinus, sest need topsid ei tule jonnipunnina püsti tagasi, vaid kui keegi topsi ümber ajab, on laud, põrand ja laps ise valgest joogist läbiligunenud. Ja alati keegi ajab vähemalt ühe topsi ümber.

Gefiluse nime kannab mitu erinevat sorti. Lemmik maitse oli meil maasika-banaani. Maasika vaimustus on meil kõigil peal. Vähemasti mul ja lastel ning kui miski maitseb nagu maasikas, siis see ka käiku läheb. Igal juhul tänud Valiole, et meile jogurteid saatsite. Need olid meie pere esimene valik jogurtijookide seas enne ja on seda ka nüüd jätkuvalt. Kuna Valio on järgmise nädala blogi toetaja, siis tuleval nädalal teen ühe postituse veel, mis räägib natuke spetsiifilisemalt, mis neis jogurtijookides siis sellist on, mille üle nad tootjana nii uhked on. Endalgi huvitav teada, sest kasutuses need ju on.

Ma vaatasin neid pilte, mis ma endast tegin. Kuramus küll, ma näen välja nagu tatikas. See tunne valdas mind umbes neli aastat tagasi kui ma endast peegli ees pilte tegin, et ühest projektist osa võtta. Ma näitasin Esileedile ka, kes taktitundetu inimesena ei lükanud mu provotseerivat küsimust “Kas ma näen siin pildil välja nagu macho lesbi?” kuidagi ümber ja ainult purskas naerma. Ma ütlesin talle, et see on just see koht, kus ta võiks julgelt ohjad enda kätte võtta ja öelda, et ei Henry, sa näed ikka mehine välja. Aga me vaatasime sama pilti ja see oli päev kui ma sain tõuke muutusteks. Ma otsustasin kasvatada endale habeme.

Ma olen ka varem habet kandnud, kuid need on sellised tinglikud habemed- lõua otsas või tabalukk suu ümber. Kuid ma otsustasin seekord, et kasvatan endale korraliku täishabeme. Ma olen ka varem selle peale mõelnud, aga minu habemekasv ei olnud eriti eeskujulik, sest ta on kasvanud just seal, kus ta heaks arvas. Kuid ma märkasin, et 30ndaks eluaastaks oli ka minu habe mõistuse pähe võtnud ja hakkas vohama nii nagu mehele omane. Küll täitsa punane, aga siiski oma.

Kes iganes on kunagi habet kasvatanud, see teab, et see pole lihtne. Noh, kuna ubes 98% mu lugejatest on naised, siis teie vaevalt oskate mulle siin kohal kaasa tunda. Kuid teadlik habemekasvatamine on korralik ettevõtmine. Ma jaotaks selle suisa nelja etappi:

1. Itaalia hurmur- see on see ilus nahalähedane tume läige, mis naiste põlved värisema võtab. Sa küll näed välja nagu sul poleks lihtsalt olnud aega kodus käia, kuidometi on miski selles välimuses, mis naistele meeldib. Võib olla sellepärast, et meestele endile meeldib see ka, sest jätab mulje, et meest lihtsalt ei huvita. Kuigi loomulikult huvitab, sest kui selline kahepäevase habeme look on taotluslik, siis see nõuab pidevat hoolt, et see jumala eest järgmisesse etappi ei kasvaks.

2. Kodutu heidik- See on etapp, kus osa näost on veel kaetud lühikeste karvadega ja osa nägu on pikemate juuste alla peitumas. See on koos kolmanda etapiga kõige hullem. See on etapp, kus sa tahad KÕIGILE seletada, miks sa näed välja nagu oleks sind hundid kasvatanud. Kõik kellega sa vähegi vestlusesse satud, saavad teada, et sa lihtsalt kasvatad habet. Kui ma töötasin kunagi restoranis, siis oli seal mitmeid habemekasvatajaid ja kõik need töötasid teise ja kolmanda etapi aja köögis. Rahva silmade alt ära.

3. Make it or break it. Nüüd on su näos valdavalt pikad karvad, kuid need pole veel piisavalt pikad, et nad langeksid kenasti alla suunas, vaid need turritavad kõik väljapoole. Sa näed välja nagu nõelapadi. Sa ei uskunud, et su näonahk võiks veelgi enam sügeleda kui teises etapis, kuid siin sa oled sooviga enda nägu happega loputada. Sa võitled pidevalt kiusatusega see rõvedus maha ajada, kuid samas sa oled igalt poolt lugenud, et sa ei tohi alla anda.

4. Kui sa ei annagi alla, siis ärkad sa ühel päeval, vaatad peeglisse ja sealt vaatab sulle vastu ilmselgelt üliintelligentne ja elu näinud mees, kes võiks vabalt Kalamajas kuurist leitud transistorraadioga ringi kõndida ning ta ei jääks kuidagi silma. See habe annab sulle õiguse rääkida pikki ja igavaid lugusid, sest habemega mehi tuleb austada. Kuna ülejäänud nägu on selle all peidus, toob see ka su silmad esile ning sa jõllitad kõiki ilusaid inimesi ka siis kui nad ilmselgelt ebamugavalt tunnevad, sest sul on, noh, habe.

Kuid habemega kaasneb ka hulk ebameeldivusi. Suudlemine on raskendatud. Seda kahel põhjusel. Esiteks suudab Esileedi alati mu habemest leida selle ühe lahtise karva ja selle endale suhu tõmmata, et siis ülejäänud laste magamise aja seda sõrmega mööda suud taga ajada. Või on see tema strateegia, sest mul on üks teine probleem. Ja siin tuleb välja teine põhjus – kõik, mis millimeetrigi suust mööda läheb, leiab enda koha habemes. “Henry, kas sa oled borši söönud?”. Sõin küll jah. Mitte küll sel nädalal… Soovimata Esileedi minestama ajada, sest puhtusefriigist inimesena ei jõua talle kohale, et habet ei olegi nii lihtne hooldada.

Eelmise aasta jõuludeks kinkis aga mulle mu sõbranna habemeharja ja habemekreemi. Ma ei olnud kunagi selle peale mõelnud, et ka habe on osa kehast, mida võiks ja peaks hooldama. Ainus asi, mida ma teadsin, on see, et kui vunts juba üle huule turritab, on aeg lõigata. Aga see kreem avas mu silmad selles mõttes, et mul on aastaid pikk probleem, et nii kui väljas läheb jahedaks, on mu näonahk käest ära. Tekkisid punased laigud ja habe oli ka üks hea viis seda varjata. Ehk siis lisaks boršisupile varjas see kenasti ka kuiva nahka. Habeme ja selle all oleva naha niisutamine andis lühikese ajaga nii hea tulemuse, et mu kõrvad jäid lahti ka muude ideede suunas, kuidas enda näonaha eest hoolitseda.

Olgem ausad, see on see külg, mis enamus Eesti meestest on naiste õlgadele asetatud. Kui teie meile vitamiine, kreeme, avokaadot, probiootikume, kreembrüleed ja muud karusele mehele sobimatut kraami ei ostaks, käiksime me rahulikult oma rakkus käte, lõhkiste kandadega ja sureksime rahulikult varajastes viiekümnendates nagu Eesti mehele kohane. Seepärast on meil naised, kes meid enda eest otsustama utsitavad.

Esileedi on mulle aastaid öelnud, et ma end kreemitaks, enda habet õlitaks ja teeks kõike muud metroseksuaalset (sest hoia jumal selle eest, kui Eesti mees läheks kulme korrigeerima või mis veel hullem – niisutaks nahka), kuid see rääkimine ei anna mingeid tulemusi, sest kõik sellised ostud on jäänud Esileedi õlgadele. Jõudsimegi etappi, et ta teatas, et ostab mulle habemeõli ja habemešampooni, sest kui ma kavatsen selle habemega jääda, siis ma pean ka selle eest hoolt kandma. Ja nii nagu univesiumi seadus ütleb – küsi ja sulle antakse. Täpselt päev hiljem kirjutas mulle ettevõte, kes tahtis, et ma katsetaks just meestele suunatud tooteid, mida nad maale toovad. Tooge aga lauale!

Brändiks on Barba Italiana ja nagu nimigi ütleb, on see pärit Soomest. Ja mis mulle kogu selle sarja juures meeldis.. oot, ma lihtsalt vaatan kui tähelepanelikult sa loed – loomulikult pole see pärit Soomest, vaid Itaaliast nagu nimi ütleb. Kui sa märkasid seda, kirjuta kommentaaridesse!) Aga mis mulle selle sarja juures väga meeldis, oli see, et tegemist ei ole mõne suure gigaettevõtte haruga, vaid nad ongi ise välja töötanud sarja meestele.

Saingi katsetamiseks šampooni, habemešampooni, habemeõli, aftershavekreemi ja siis nipet-näpet testereid.

Ma ootan hirmuga päeva, mil esimene asi, mida inimesed mu puhul näevad, on mu paljas peanupp. Meie suguvõsas ei kesta meestel juuksed väga kaua ja ime on üldse, et nad mul veel peas on ja veel sedavõrd paksud. Kui mulle öeldi, et šampoon on lisaks kõõmavastasusele abiks ka kiilanemise vastu, siis kõik muu jutt läks juba kõrvadest mööda -ma tahan seda. Nüüd, kus ma olen seda paar nädalat kasutanud, võin teile kinnitada, et mul on juuksed jätkuvalt peas.

Habemešampoon oli mulle ka huvitav avastus. Kuna kõik nende tooted on lõhnastatud eeterlike õlidega (Esileedi lõhnataks kodus kõik kohad eeterlike õlidega kui saaks), siis on need hästi värskendavad ja habemešampoon on kasutatav nii duši all veega pestes, kui ka siis kui duši alla asja pole, ehk kiirelt törts habemesse, hõõrud sisse ja ongi värske ja puhas olemine. Duši all läks kauem aega küll, sest kui sul on habeme jaoks eraldi toode, siis sa ikka kasutad seda põhjalikult. Õnneks ei ole ma veega pladistaja ja mul on alati seebitamise ajal vesi kinni. Teisalt, külm hakkas.

Habemeõli on nagu habemeõli ikka. See annab habemele hästi ilusa läike ja loomulikult ka hea lõhna ning boršisupp ei ole kindlasti esiimene aroom, mida minu suudleja nüüdsest tunneb. Kui ei usu, proovige järgi.

Kuid üks, mis mulle meeldis, oli ka nende habemeajamisgeel. Ma küll idee järgi ei vaja seda, sest ma ei aja enam naha pealt habet žiletiga, kuid see on mul kasutuses näokreemi ja habeme stiliseerijana. Eks ikka külgmised karvad kipuvad krussi tõmbuma ja kreemiga sobiva kuju andmine on hea viis habe kontrolli all hoida. Ma pole stiliseerimiseks habemevaha kasutanudki seetõttu.

Kas ma oleks ise seda kraami endale ostnud? Vaevalt. Ma oleks ostnud 4 eurose Nivea kreemi ja arvanud, et see ongu parim tulemus, mis minuga saavutada annab. Sellepärast teebki Esileedi mulle aeg-ajalt üllatusi ja tellib mulle tooteid, mida ma ise kunagi ei ostaks, aga ma olen nii tänulik talle, et tema ostab. Sest ta teab, et ma olen alati nii liigutatud ja tänulik, kui ma saan midagi, mida ma ei pea jagama. Midagi, mis on ainult ja ainult mulle. Ma olen selline isekas juba.

Igal aastal emadelpäeval kingin mina Esileedile lilli, sest ta on andnud mulle kaks suurepärast last ja selle kolmanda. Ning ka tema tahab kuidagi mind alati isadepäeval tänada. Ma ei pea seda vajalikuks, aga tema peab. Minu kodulinnast Tartust leiab neid tooteid, mis mehe habeme, vurrud, juuksed või sileda näonaha lõhnama panevad nii Võlumaa salongist kui kaugemad saavad oma hebemikele veebipoes uudistada seda, millest ma siin räägin. Minu vihje kui kellelgi on veel kombeks isadepäevaks kingitusi teha. Ja eks selliste väljatöötatud toodete kasutamine vajab natukene harjumist, sest keskmine mees on nii harjunud odava keemiaga. Aga ei peaks. Kuid looduslähedasemat ise ka ostma ei lähe. Meestevärk, tead. Seega jääb see alati naiste õlule.

Ülaloleval kollaažil on ka üks pilt tehtud, mis ma tegin enne ja teine peale Barba Italiana habemešampooni kasutamist. Kui võrrelda vasakut ja paremat pilti, siis on selgelt näha, et ainus vahe on kahel pildil see, et parem pilt on nõksa kelmikam. Sest visuaalselt ei olegi mingit vahet. Küll on aga värske ja puhas tunne. PS! Ma alles nüüd märkasin, et ma olin just ajanud habet ja kael on täitsa karvane. Oleks võinud ära pühkida, aga mis ma enam nüüd.

Seega, mina veel jään habemikuks. Mul on plaan see ära lõigata täiesti ootamatult ja filmida laste reaktsioone. Eriti pikale ei tohiks seda küll venitada, sest varsti on nad vanuses, kus nad minu nalju enam naljakaks ei pea ja minu ülepaisutatud huumorit avalikkuses piinlikuks peavad. Praegu mulle lihtsalt meeldib see habememajandus ja kui tehakse selliseid mõnusaid asju, siis lükkub see lõikamine aina kaugemale.

Kuu aega (kuni 25.11.2017) saate te #Barba Italiana tooteid osta ka 20%lise soodustusega, kui sisestate nende veebipoes sooduskoodi “amidahenryteeb”. Tooteid saate uudistada SIIN(LINK) ja nuusutada minu habemes 🙂

Ma olen teiega siin ikka jaganud ka enda tegemisi väljaspool isaks olemist ja teeks ka siin ühe ülevaate, kus ma olen ja mis ma teen. Pildid postituses pole kuidagi teemaga seotud. Mul lihtsalt pole pilte, kus lapsi peal ei ole.  Kel lapsed on, siis teate ise ka- 99% piltidest telefonis on lastest.

Nagu enamus teist teab, siis mingi paar kuud tagasi koondati mu töökoht ja ma avastasin, et ma olen jälle samas seisus nagu kaheksa aastat tagasi – vandumas, et ma ei lähe enam kunagi palgatööle.

Suhtlesin siin ühe inimesega, kes ütles, et tema jaoks tähendab palgatöö kindlust ja stabiilsust. Ettevõtlus aga vastupidi teadmatust ja stressi. Ta ei ole kunagi ettevõtlust katsetanud, kuid see oli uskumus, mis ta peas oli.

Minu jaoks on see olukord täpselt vastupidine. Minu jaoks tähendab palgatöö ristivastupidiselt ebastabiilsust – keegi teine otsustab sinu saatuse üle. Näiteks müük ei suuda müüa, aga koondatakse hoopis komplekteerija ja raamatupidaja, kuna müüki koondada ei saa, sest siis jääks müük veel väiksemaks. Ma mõistan, et ettevõtete peamine eesmärk on teenida tulu. Palgad vaja maksta, maksud tasuda, tarnijatele ja koostööpartneritele tasuda ja kui kuumaõhupall hakkab kõrgust kaotama, tuleb liivakotte üle ääre alla loopima hakata. Ehk inimesi koondama.

Ettevõtjana ei saa sind keegi koondada. Sa ju teedki selle nimel tööd, et sul oleksid stabiilsed suhted ja tulemused stabiilselt head. Ma ei pea kunagi heaks ettevõtluseks seda, et tehakse näiteks suuri alltöövõtte. Siis võiks sama hästi ka palgatööline olla. Nii kui peatöövõtja otsustab sulle mitte maksta, on su firma upakil – pole raha, pole tööd. Olen seda väga palju näinud ja ometi nad astuvad ikka ja jälle samasse ämbrisse- nad on mõtlemiselt jätkuvalt nagu palgatöötajad.

Kuid ma otsustasin nüüd, et aitab. Ma ei tee enam palgatööd, vaid ma leian oma tee. Minu ideaalne töökoht oleks loomulikult blogi pidamine ja ma annan sellele võimaluse ning vaatame, kuidas läheb. Sest blogimine ei ole väga erinev muudest meelelahutusliikidest. Olgu selleks laulmine, näitlemine, kirjutamine või mis iganes muu. Kõigi eesmärk on püüda tähelepanu. Mina püüan luua inimestel positiivse tunde, jagades meie tegemisi. Ma tegelikult ei püüagi, aga see täidab ise kuidagi oma eesmärki. Kuid kuidas saab see töö olla? Kuidas ma teenin?

Blogi kaudu on võimalik teenida peamiselt kolmel viisil:

Esiteks, mis on kõige levinum – bännerreklaam. See on see vilkuv kastike, mis teil ristikesest kinni tuleb panna, et see ei segaks. Ma ei ole seda kasutanud veel peamiselt sellepärast, et ma ei oska seda üles panna ja ma pole leidnud mahti ka sellega tegelda. Selle pealt teenivad hästi need, kes palju postitavad ja sedagi siis kui reklaamil klõpsitakse, mida 90% inimestest ei tee. Kui postitada iga päev ja vahel ka mitu korda päevas, siis loomulikult on liiklus lehel suur ja bänner toob ka mõistlikult sisse. Mina postitan enamjaolt korra nädalas ja seega on ka liiklus selline nagu on. Olenevalt postitusest käib neid lugemas 5000-10000 inimest. Mis on Eesti mõistes väga hea number. Kui minu käest küsitakse palju klikke mul nädalas, siis see number on väike, kuna jällegi- ma postitan korra nädalas.

Teine variant on teenida siis kui sa kirjutad sisu, mis avaldatakse kusagil mujal. Nii nagu ma tegin Delfiga. Delfi maksis mulle õiguse eest avaldada minu postitusi enda keskkonnas. Ka selle lõpetasime me suurelt jaolt ära. Nii palju jäi veel tiksuma, et avaldatakse üks postitus kuus, mille eest ma saan sümboolse numbri. Ma ei taha numbritesse lahkuda, aga see üks postitus katab meie kuised mähkmekulud.

Kolmas variant on teha koostööd firmadega ja pakkuda neile reklaami enda kanalites ja see on peamine suund, mida ma sooviksin hoida. Ma tahan olla esimeste hulgas, kes katsetab mingit uut tehnoloogiat. Ma tahan olla üks neist, kes saavad osa toodetest, millest ma muidu kuulnudki poleks. Ja blogi annab selleks võimaluse. Seega on see minu jaoks ka meeldiv viis, kuidas blogiga teenida. Ma olen viimasel ajal teinud rohkem ja edaspidi loodetavasti veelgi enam koostöid firmadega, kes näevad minu kanalites endale kasu. Nad ei tule ju mulle lihtsalt heast peast tooteid ja teenistust pakkuma. Nad teevad seda, sest ma suudan toota tulemusi. Aina enam saan ma tagasisidena tänu, et kajastused on ületanud kõiki ootusi. Minu tulemused ei jää kuidagi alla teistele suurema audientsiga blogidele ja seepärast on ettevõtted ka nõus enda rahakotiraudu paotama.

Aga miks peaks firmad olema huvitatud blogiga koostööd tegemast? Sest ma arvan, et tänapäeval, kus meie kõigi silmad on suunatud internetti, on blogi reklaamikanalina väga väärtuslik. Ettevõtted maksavad paarikümne sekundilise kõlli eest teleris sadu eurosid, lootes, et äkki keegi ei kasuta veel järelvaatamise teenust ning ei keri ta reklaami edasi. Makstakse sadu reklaami eest ajakirjades ja/või ajalehtedes ning loodavad, et äkki loeb selle ajakirja seda lehekülge täpselt see õige inimene. Sest nii kui see õige inimene ei satu seda õiget lehte lugema, on raha raisus. Ma ei ütle, et need on iganenud reklaamiviisid.. Ei. oot. Tegelikult ütlen küll. Traditsiooniline reklaam on küll üks viis, kuid tänapäeval on kordi efektiivsemaid lahendusi.

Ma ei taha liiga värsket näidet tuua, kuid näiteks möödunud aastal postitasin ma pildi meie tellitud tordist. See ei olnud kuidagi reklaampostitus, aga ma tägisin tootja ikka ära nagu ma seda koostööpostituste puhul teeks. See kondiiter kirjutas meile hiljem kirja, et ta ei saanud aru, mis toimub. Ühe õhtuga olid tal kuue nädala tellimused koos. Täiesti ootamatu nii talle kui ka mulle. Ma ei müünud ju teile torti maha, vaid jagasin meie oma ning teile meeldis, mida te nägite ja tellisite endale ka. Võitis nii kondiiter kui teie.

Või näiteks kirjutasime siin Maherullidest, mida me lapsed tänaseni armastavad ja muide alles hiljuti saime neilt uue saadetise. Neilt ma ei küsinud sentigi reklaami eest, sest lastele tõesti maitses ja nende vaikelu elavale FB lehele lisandus kohe mingi 300 fänni ja tellimusi ning selle tagajärjel terve suur hulk uusi kliente. Ja ma ei teinud selleks isegi mitte postitust blogisse, vaid mainisin Facebookis. Mul on nende pärast eriti hea meel, sest alati on tore kui tehakse midagi, millesse ise sedavõrd usutakse.Igal juhul super alternatiiv kui soovida lastele suhkruvaba maiust anda.

Aga nüüd, kus ma blogimist endale elustiiliks rakendada püüan, ma enam tasuta tööd teha ei saa. Mul on viis suud toita ja see on mul prioriteet. Ma pean lähtuma mingist hinnakirjast, kuid samas ma mõistan, et ka firmad ei taha maksta ju rohkem kui asi väärt on. Kokkuvõttes peab reklaami investeeritud raha ju ka ära tasuma. Seda kas uute klientide, suurema teadlikkuse või muu püstitatud eesmärgi täitmise näol. Enne koostööd seame me ettevõttega alati ka eesmärgi, et mida ta koostööga saavutada tahab. See on ka paras teadus, mis vast teile eriti põnev lugeda pole 🙂

Blogi on hea kanal enda tutvustamiseks/meenutamiseks, sest see pakub sisu ja kui see sisu on huvitav, siis jõuab ka see sõnum inimesteni. Kui postitus on inimesele põnev, loeb ta selle lõpuni. Loomulikult otsuse, kas te selle reklaami teadmisega midagi peale hakkate, teete te ise. Aga mina olen vahendajana abis olnud firmal sõnumi levitamisel ja teil sõnumi saamisel. Kindlasti saate te alati selgelt teada, kas tegu on koostööpostitusega. Ma jätan selle alati läbipaistvaks ning üheselt arusaadavaks. Sest need katsed seda mitte teha, on minu jaoks suhteliselt ebaõnnestunud katsed varjata midagi ilmselget. Nagu youtube videosid vaadates, saate ju hetkega aru, kas mingi video on lavastatud või loomulik ning püüd teha reklaampostitust orgaaniliseks, on alati sama tulemusega. Usun, et ka teie näete selle läbi.

Nii et olge mõistvad ja ma väga loodan, et ka leiate ka neis reklaampostitustes endale vajalikku, mida te ehk varem teadnud poleks. Näiteks tutvustati mulle ühte meestesarja habeme ja juuste hoolduseks, mida ma nüüd regulaarselt kasutan, millest ma teile peagi räägin. Ma sain koostööna maailma kiireima ja vingeima kõvaketta. Photopoint toetas mind ülimugava fotokakotiga, millest ma räägin teile hea meelega. Rääkimata Telia otsusest toetada minu ettevõtmist vinge arvutiga. Ehk ma ei plaani teile rääkida lihtsalt toodetest, vaid kuna need on kõik meil endil kasutuses, siis ma räägin teile meist ja kuidas on need asjad meil kasutuses.

Aga see selleks. See, et mul tuleb rohkem koostööpostitusi, ei tohiks teid aga kuidagi morjendada. Kui ma seni postitasin vaid korra nädalas, siis koostööde tõttu hakkan ma postitama rohkem. See üks kord nädalas, mis siiani on teid siin hoidnud ei kao kusagile. Ehk siis midagi ei kao. Juurde tuleb. Kui minu esimeseks ülesandeks on blogi, siis üks postitus nädalas oleks ilmselgelt liiga vähe.

Mis on veel mu plaanid?

Siin ma tunnen, et ma peaksin tegelikult suu kinni hoidma, aga ma usaldan teid ja teie ei räägi ju kellelegi edasi ;).

Mul on plaan teha oma stand-up esitus. Mulle soovitati kommentaarides ka siin umbes nädal tagasi, aga see on mul peas valminud juba selle aasta jaanuarist. Ehk ligi aasta. Kas ma kannaksin selle ise ette, või kirjutaksin selle kellelgi teisele, on veel lahtine. Kuid ma tunnen, et hetkel, kus see žanr on Eestis nii hõre veel, siis seal ruumi on.

Mul on kindel plaan siseneda videomaailma. Hetkel olen ma selles vallas eneseleidmisretkel, sest siin on koht, kus ma ei soovi kedagi kopeerida, vaid olla hästi omanäoline. Seega peab see žanr olema… ma veel ei teagi, mis. 

Ma plaanin luua lauamängu. Mul on juba temaatika paigas ja räägitud inimesega, kel selle loomises väikeseid kogemusi ka. Aga see oleks selline seltskonnamäng ja paneks provokatiivselt proovile ühes konkreetses vallas, mille sisu ma veel enda teada jätaksin. Kuna mängu tootmine on mõnevõrra kallis, siis ma tõenäoliselt võtaksin kusagil hooandjas hoogu ja mäng läheks peamiselt ettetellijatele.

Avada oma veebipood. Selle spetsiifika jätaks ma veel lahtiseks. Aga mul mõned ideed tiksuvad, kuid sellest siis kui mul midagi ka rääkida on.

Ehk mõtteid mul on. Ma olen alati ideede inimene olnud. Ma pole väga hea asjade läbiviija, sest ma vajan kedagi, kes mind tagant utsitaks. Seega nende plaanidega pole mul mingeid tähtaegu. Mul on lihtsalt õde, kes motiveeris mind tegutsema. Astuma sammu edasi. Õigemini pigem sammu kõrvale ja laiendada enda haaret. Ma olen selline arg ja algaja kirjutaja, et ma pole kordagi mõelnud kastist väljapoole ja tema pani mulle pähe mõtte, et äkki mu ampluaa võiks olla laiem kui titeteema, sest põnevat toimub ju kõikjal maailmas ja miks mitte mõelda laiemalt.

Ka mitmed välisorganisatsioonid on pakkunud mulle ideid hakata paralleelselt muukeelset blogi pidama, sest nende Eesti kolleegid on mind soovitanud. Kuigi ma olen elanud üle viie aasta ingliskeelses keskkonnas ja ma valdan keelt, siis ma usun, et pool läheks kaduma. Ma ei usu, et ma suudaks ingliskeeles sama kerget lugemist toota nagu Eesti keeles. Isegi kui keel hästi käpas on. Olen lugenud ka neid siinseid võõrkeelseid blogisid ja nad on pea kõik kohmakad ning ei saagi kõnetada laiemat publikut, kuna blogi keel peab imiteerima pigem kõnekeelt kui oxfordi sõnaraamatut, mis grammatiliselt on küll korrektne, kuid stilistikalt lootusetu.

Aga väga tore, et te olemas olete ja ma teiega ka sellist südamest südamesse juttu saan ajada. Mul on tarvis perekond nüüd ära toita, kus Esileedi emapalk ammu läbi on ja mina pere ainuke sissetulek olen. Aeg jalad tagumiku alt välja võtta ja tegutsema asuda 🙂

„Me saame kaksikud!” teatasin ma emale telefonitorru. Vaikus. „Sa teed ju ikka nalja, Henry. Räägi nüüd tõsist juttu. Kuidas teil läks?”

„Päriselt saame ka kaksikud!”

„Oh issand. Ausalt?”

„Aprill! Mõtle, kui me saakski päriselt kaksikud. Kui hull see oleks. Me ei saa ühe lapsegagi hakkama…”

Sel hetkel me ei teadnud, et aprillinali, mille ma just teinud olin, ei olnudki nali. Ma ei teinud oma ema narriks ja kes viimasena naerab, naerab paremini, pidas antud kontekstis ideaalselt paika. Selle vahega, et keegi ei naernud, vaid mu ema oli samasuguses šokis nagu ma isegi. Kuid kõigest paar nädalat hiljem ütles arst ultrahelis meie peres klassikaks saanud lause: „Seda, et te kaksikud saate, seda te ju teate, eks?”

Maailm kukkus kokku. Noorsand lasi ju ennast meisterdada üle aasta. Palju vaeva ja sahmerdamist. Jah, me olime jõudnud sellesse olukorda, kus seks oli muutnud tüütuks kohustuseks, sest me ei saanud ju ometi ovulatsiooni perioodi maha magada.

„Ma ei jõua täna kallis. Ma olen niiiii väsinud.”

„Henry, võtame ennast kokku. Minu jaoks on mõte seksist sama ebameeldiv nagu sinulegi…”

Kuid kaksikud tulid esimese korraga. Me vist ei pidanud selle jaoks seksimagi. Ma vist hüüdsin Esileedile; „Hei, tellime või teeme ise midagi süüa?” ja järgmine hetk oli ta rase. Nii lihtsalt see käiski. Ma arvan, et ma alateadlikult võtsingi isaks saanuna nii palju kaalus juurde, et Esileedi edaspidi minuga voodisse minna ei tahaks ja me jumala eest enam lapsi ei saaks. Aga ma ei saa midagi parata, oma šarmiga olen ma vaese proua põlved nii nõrgaks ajanud, et ta aina usutleb mind lootusrikkalt, et kas ma olen ikka 100% kindel, et ma enam kunagi ühtegi last ei taha? „99,99%” vastan ma ja astun otsemaid külmkapi ette, et 14 kohukest alla neelata ja 3 kilo nädalavahetusega juurde võtta. See 0,01% jäi tagavaraks, sest mine tea, äkki ma sisimas kunagi tahan, sest kui meil tuli jutuks, kas ma võiksin kaaluda vasektoomiat, teatasin mina, et on kaks asja siin maailma, mida ma nõus tegema pole – vasektoomiat ja värskekapsasuppi. Las teised teevad. Äkki ma jätan endale igaks juhuks võimalused avatuks. Ja kurat, mine tea, äkki kui Esileedi ütleks, et ka tema enam lapsi ei soovi, hakkaks mult see naiseiha peletav pekikiht ka hoogsamalt kaduma. Siin pildil ma umbes kuu enne Noorsandi sündi ja just habemega tutvununa.

Täna kaks aastat tagasi nad olidki kohal. ”Isa, kas teil on paha?” küsis üks ämmaemandatest sünnituse ajal. Rahvast oli seal üsna rohkelt. „Ei. Ei ole. Emotsioonid!” teatasin ma vastu. Siiani painab sees, et kas mu emotsionaalne kõrghetk, kus ma poetan pisara, näeb kõrvaltvaatajale samasugune välja nagu ma hakkaks kohe-kohe oksendama? Teinekord kui ma mingil põhjusel liiga palju alkoholi jooma peaks ja tualetis potti kallistan, siis saan ukse taga muretsejatele öelda, et ei, ma ei oksenda. Ma lugesin Bämbi raamatut ja ta ema tapeti just ära. Ma olen lihtsalt emotsionaalne siin poti juures…

See oli ka päev kui Noorsand pidi suureks poisiks hakkama. Ta oli nüüd suur vend. Ta kisti ema kaitsvast kaisust ja suruti minu üha kosuvasse rüppe, mis tulevikus Esileedi lähenemiskatseid tõrjuma oli mõeldud. Enam ei saanud ta meie 100%list tähelepanu ja pidi hakkama seda jagama kahe kortsulise ja jaurava tegelasega. Juba peale paari päeva nende jalaga togimist ja minust eemal hoidmist andis Noorsand mõista, et oli tore ja värki, aga saadaks need tegelased nüüd tuldud teed tagasi. Aga nad ei läinud. Nad jäidki. Ja tänaseks on need kolm tattnina (neil kõigil nohu hetkel) maailma suurimad sõbrad.

Sellised sõbrad muidugi, kes on nõus üksteist liumäelt alla tõukama ja viimase kommi kausist ära krabama. Aga siiski suured sõbrad. Nad ise ei märkagi, aga nad teevad selle alaise nääklemise ja võitluse juures pidevalt üksteisest hoolivaid žeste. Kuigi nad võistlevad pidevalt, kes kolmest saab mulle teise tuppa ununenud telefoni või diivani all peidus oleva puldi tuua (parim võistlus ever) ja kolmest kaks nutavad, kui neil see ei õnnestu, siis järgmine hetk on võitja luuserite juures ja lohutab neid. Toob neile teisi mänguasju ja silitab päid, et kaotusvalu kuidagi summutada.

Piiga, sa oled imeline. Sa oled kõige rõõmsam tüdruk meie peres. Küll ka ainus tüdruk kui me Esileedi välja jätame. Aga jätame tema välja, sest tema pole aastaid maganud ja sealt rõõmsat nooti ilma ähvarduseta välja võluda on keeruline. Sa lähed särama kui sa leiad selle, mida sa otsimas oled. Iga kord kui ma sulle musi teen, ütled sa mulle aitäh. Võta heaks! Kuid kui sa teaks kui palju see väike musi mulle annab. Sa oled ka kõige kangem tüdruk meie peres. Sa vihkad tagant kiirustamist. Kui ma ei luba sul paljalt külma kivi peale minna kui välisuks lahti on tehtud, siis selle asemel, et kiirelt tuppa sooja joosta, istud sa paljalt maha ja keeldud liikumast, sest kes ma selline olen, et sind tagant kiirustada?

Sa tahad juua, kui keegi teine küsib juua. Sa tahad süüa, kui keegi teine sööb midagi. Isegi kui su taldrik puutumata on ja minu taldrikus on täpselt sama toit, on minu toit sulle 100 korda maitsvam. Sa tahad mängida nende asjadega, millega teised mängivad ja seega sa oled ka meister konfliktide korraldamises. Sa oskad nii armsalt käsu peale kurba nägu teha ja siis jälle naeratada. Sa oled imeline ja selle kahe aastaga oled sa mulle õpetanud, et ma suudaksin kogu südamest armastada naisterahvast ka siis, kui ta end täis kakab ja mina seda puhastama pean.

Vennas, sina oled hoopis teist tõugu kui su vend ja õde. Sa oled meie pere insener. Kui nemad on kaks sellist, kes teevad asju lahti haamritega, siis sina võtad iga mutri ja kruvi üksipulgi lahti. Kui me olime Noorsandi pärast mures, et äkki on tal midagi viga, et ta üldse sõna ei kuula, siis võrreldes sinuga on Noorsand nagu dresseeritud pommikoer. Sa oled lihtsalt nii taltsutamatu. Kui ma tõstan su peale häält, sa naerad. Kui ma tulen kurjalt su nina alla sõrmega vehkima, üritad sa sellest naerdes hammastega kinni saada. Kui ma keelan miskit, siis su pilk reedab hetkega, et piisab mul vaid teise ruumi astuda, kui sa oled seda juba tegemas. Ma tunnen sinus väga palju ennast ära ja see hirmutab ja rahustab mind, sest see tähendab, et sinust saab küll mässaja, kuid sa ei kaota kunagi enda vastutustunnet.

Sa armastad blondi peaga naisterahvaid ja kõik blondid, kes on sinuga tegelemas käinud, on saanud sinu jäägitu tähelepanu. Sa istud neile sülle ja kallistad neid liikumatult seni kaua, kuni nad kontrollima hakkavad, kas sa ikka ärkvel oled. Sa oled alati. Me oleme suutnud sind edukalt nutiseadmetest eemal hoida, kuid viimastel nädalatel on see aina keerulisem, sest see kõik pakub sulle meeletut huvi. Sina tood meie perre selle kodusoojuse ja tunde, et me toimime kõige paremini perekonnana, sest nii kui on keegi puudu, käid sa pidevalt kontrollimas, kas ta on juba tulemas- lähed koridori klaasi juurde, vaatad õue ja tuled tagasi mängima, et mingi aja pärast uuesti ootama minna.

Piiga ja Vennas, palju õnne teile kahe aasta täitumise puhul! Issi, emme ja venna poolt!