Kategooria

muud jutud

Mis ma oskan öelda. Ah jaa, seda oskan, et ma võitsin aasta parima meesteblogi kategoorias esikoha! Nii vinge! Mul on peagi siis kolmas diplom, sest kahe eelmise aasta esikohtade aukirjad on mul riiulil ja tuletavad mulle iga päev meelde, et ma peaks riiuli ära koristama. Teisipäeval astun Marimellide juurest läbi ja korjan nodi kaasa.

Kuid terasem lugeja ja mitte niivõrd terane lugeja (sest ma kirjutasin sellest FBsse ja lisasin lõppu hunniku hüüumärke) teab, et ma võitsin ka aasta blogi tiitli. Ehk ma sain kõige enam hääli ja neid oli kokku 8819! Tegelikult ma sain ka möödunud aastal kõige enam hääli, kuid siis valiti aasta lemmikblogi teise loogikaga.

Igal juhul maani kummardus. OK, ma liialdan, minu suur kõht nii madalale kummardada ei lase. Igal juhul mõõdukas peanoogutus teile kõigile ja loodan, et ka sel aastal on teil siin huvitav jälgida meie pere tegemisi, et järgmisel aastal samal kõrgel lainel jätkata. Kuid eks aasta näitab. Inimene ikka väsib. Isegi asjadest, mis talle meeldivad. ka mina järgin blogisid ja vlogisid ning eriti just mõne vlogiga, mis mulle tegelikult meeldib, läheb mul vahel kuid ja isegi üle aasta ning ma ei suuda neid lihtsalt avada. Kuigi need inimesed ja vlogid mulle meeldivad.

Saatsin ka tänukõne viimasel minutil Marimellile. Kuigi see tänukõne oli täiesti laest tulnud ja mul olid sellega kardinaalselt teised plaanid. Kui ma sain teada, et mul on meesteblogides hea tulemus tulemas, siis palus Mari-Leen mul ka väike videotervitus kokku panna ning mul tuli geniaalne idee ja kõik klappis. Inimesed nõusse saadud ja värki. Kuid kokkuvõttes ei tulnud midagi.

Täpsemalt olin ma rääkinud läbi Horvaatia esindajaga Eurovisioonil, kes pidi ette vuristama lühikese eestikeelse tervituse, sest meie välimuses on ilmselge sarnasus, mida ka teie kõik nägite. Pildi 3100 laiki vaid kinnitasid seda. Ta oli nõus ja arvas, et see oleks päris fun idee ja siis… ta kadus. Ei vastanud enam kirjadele ning täna hommikul sain kirja, kus ta vabandas, et on olnud ilgelt busy ja kunaseks mul seda tarvis on? Seega selle plaaniga läks nii nagu läks. Lisaks oli mul plaan võtta ühendust Karl-Erik Taukariga, kes oleks lausunud paar sõna, kui ma oleksin öelnud, et paar sõna ka Noorsandilt, kelle päris nimi on Karl-Erik. Kuid selle jätsin ise pooleli, sest see oleks sobinud minu silmis hästi vaid siis, kui horvaat oleks oma osa ära teinud. Selle asemel saite kuulda minu 50 sekundi pikkust tänukõnet.

Kuid tulemustest rääkida, siis ma ei ole väga adekvaatne kaasarääkima, sest ma ei loe paljusid blogisid. Malluka head tulemust võis etteaimata, sest teist sellise tootlikkusega blogijat ma ei tea. Kui mina punnitan, et 1-2 postitust nädalas üles saada, siis tema suudab oma lugejatele pakkuda sageli mitu korda päevas. Tubli töö ja igati teenitud võit.

Teine, keda ma olen sattunud lugema läbi Facebookis oleva reklaamigrupi on Ebapärlikarp. Tal tundub ka olevat parajalt suur jälgijaskond ja kiitused hea tulemuse eest, sest temale tundub blogi olevat täiesti eneseväljendusvahend ja mitte äriprojekt ega edevuse asi. Ta ei kirjuta sageli seda, mida inimesed lugeda tahavad, vaid ta kirjutab seda, mida ta mõtleb. Eks see inimesi paelubki, et sa saad toore materjali ilusas Eesti keeles. Vahel ta postitused kipuvad minu jaoks liig negatiivseks, kuid siis meenub, et tegemist on arvamusblogiga ja sellisel juhul tulebki paratamatult väljendada just selle üle arvamust, mis ei meeldi. Ta kirjutab ka positiivset teksti oma perekonnast, kuid kes viitsiks lugeda mingi võõra perekonna tegemistest… ee.. 😀

Ka tean võitjatest spordiblogide võitjat Margitit, aga kuna ta kirjutab peamiselt jooksmisest, siis ma ei suuda sealt enam midagi enda jaoks leida. Kui ta kirjutaks veeremisest, oleks see rohkem minu teema. Vanasti, kui see oli kaalulangetusblogi, oli see minu jaoks päevakajalise sisuga.

Igal juhul on igal ühel oma fännibaas ja keegi meist ei konkureeri ju tegelikult üksteisega. Sulle kas keegi meeldib vähem, või keegi meeldib rohkem ja just sellele sa enda sümpaatiat väljendadki. ME ei püüa üksteise eest hääi, vaid kui sa soovid paremat tulemust, siis ma arvan, et on kolm märksõna populaarse blogi ülesehitamisel: järjepidevus, põhjus, sina. Ehk siis kirjutama peaks kindla intervalliga, et lugejad teaksid oodata. Miks sa seda kirjutad- keda see peaks huvitama? Ja kas sa oled blogis ikka sina ise? Kui sa oled karakter, siis see ei kesta kaua (va kui sa oled nagu Vello42, mis ongi nalja”blogi”). Kui inimesed minuga tutvuvad siis nad saavad täpselt sama Henry, kes siin blogis on. Sageli onsee nende jaoks ka miskipärast üllatus.

Kes ei tea, siis mina sain enda kõrghariduse turunduse erialal ja kui turundus hästi lihtsalt kellelegi lahti seletada, siis minu turunduse õppejõud Andres Kuusik kasutas alati lihtsat selgitust: “Turundus ei ole midagi muud kui silmade särama panemise kunst!” Ja see on olnud lause, mis on aidanud mul olla edukas paljudes valdkondades ja nii ka blogimise valdkonnas. Loomulikult ajavad inimesi elevile erinevad asjad ja see, mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida kellelegi teisele. Seega see blogi peab eelkõige minu silmad särama panema ja kui see paneb mul, siis tõenäosus on, et on keegi veel, kellel see seda sama teeb. Ja teid, kes te käite siin sellest blogist/Facebooki lehelt midagi saamas, on juba 20 000 inimest. Te ei ole ju siin lootuses, et te võidate midagi. Vahel ma tõesti loosin nipet-näpet, kuid seda ei juhtu eriti tihti. Vahel on põuda suisa pool aastat järjest. Te olete siin, sest te olete minu tüüpi inimesed, kel lähevad silmad särama sarnaste asjade peale. Teie olete need, kes loovad sellele blogile väärtuse, sest teie kinnitate, et ma ei ole üksi hull ja end täitsa ok tüübiks pean. Meid, hulle, on 20 000.

Palju õnne teile võidu puhul!

Teate, mis sel nädalal on? Sel laupäeval toimuvad blogiauhindade jagamised. Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, olen ma väga elevil. Ma olen üldse loomult väga võistlushimuline ja ma otsin endale pidevalt viise, kuidas teiste või iseendaga võistelda. Üheks heaks viisiks on ka see sama gala, mis korra aastas toimub.

Võita on alati tore ja seni olen ma ka mõlemal aastal võitnud. Minu jaoks on see justkui tagasiside teilt – kas teile ikka jätkuvalt läheb korda see, mida meie teeme ja kui ma tunnen suurt toetust, siis ma ka tajun, et ma ei saa teid ometi alt vedada ja blogimist pooleli jätta. Kas mul on olnud mõtteid, et peaks selle kinni panema. Loomulikult. Eks mu tujud ja emotsioonid käivad tõusude ja mõõnadena üles ning alla, suurt rolli mängib selles, kuidas ma öösel maganud olen. Kuna mul ilmub selle hooaja viimane HOMME ajakiri järgmisel nädalal, siis olen ma sellega väga hõivatud olnud. Mu lehekülje statistika (www.homme.ee), mida ma hoidma pean, on sel nädalal kohutavas seisus, kuid õnneks tuleb ajakirja number suurepärane. Väga head kaasautorid ja jäin ka enda lugudega rahule. Eriti ühe grilli looga, kus ma käisin Meat Marketis koka käest tarkust taga ajamas, et kuidas saavutada hea tulemus. Ta peab hea kokk olema ja mitte ainult sellepärast, et ta on grillmises pärjatud Eesti Meistriks, vaid tal on täpselt sama grill, mis minul.

Nagu te teate, et ma osalsin meesteblogi kategoorias ja mitmed teist avaldasid imestust, et miks ma just seal, aga pole pere ja beebiblogide kategoorias? Sest ma ei tahtnud. Ma tahtsin osaleda kusagil mujal ja õnneks ma leidsin selle kategooria, kuhu ma enamvähem sobin, sest muidu ma poleks äkki kandideerinudki. Ma ei tea, kus kategoorias ma järgmisel aastal osalen. Mitte meeste omas, sest see sai palju kriitikat, et mis imeasjad need mehed on, et nad peavad eraldi kandideerima. Ei olegi. Ei peagi. Oli võimalus, kandideerisin.

Eks ma siis peagi saan teada, kui paljud teist pidasid meid võidu vääriliseks ja kui ma saan hea tulemuse, siis peame mõtlema, kuidas samm edasi teha. Ma olen mõelnud vlogi lisamisele, kuid ma olen siin ikka püüdnud enda tegemisi filmida ja ma olen nii kuramuse igav. Päriselt. Mina ei saa aru, kuidas inimesed minuga rääkida viitsivad. Tuim, ilma karismata. Jube. Lapsed on õnneks väga teatraalsed aga seda ka siis, kui kaamera ei käi. Enamjaolt ma filmin nende kuklaid või jalgu välkumas, kui nad minema tormavad, kui ma neile kaamera suunan.

Aga ma siiski tajun teatud vabanemist, kui ma kirjutan uuesti siia enda blogisse, mitte kusagile mujale ja loodan, et teie ka. Ja ma loodan, et see algatus, mis ma siin sel nädalal teen, kus tutvustan teile erinevaid viise, kuidas laste maiustamine võimalikult tervislik olla võiks, on teile huvitav ja kasulik. Ma tean, et mul on olnud. Ma ei ole küll kellegi käest reklaami eest raha saanud, aga ma pean ise oluliseks, et suhkrut vähendada. See kogus, mida me igapäevaselt sisse ahmime, kui me teadlikult seda ei jälgi, on mehine.

Kuid tulles tagasi blogi juurde, siis loomulikult peab kõik arenema ja ka see blogi peab arenema. Juba selline lisamata suhkruta teavitusnädal on ju tegelikult areng – varem ma seda ei teinud. Kuid ka teemad arenevad, sest lapsed kasvavad ja muutuvad iseseisvamaks, tahavad rohkem privaatsust (mitte veel) ja seega peab ka fookus muutuma. Kuid seni, kuni te arvate, et ma võiks jätkuvalt kirjutada ja toetate meid Eesti blogiauhindadel ning käite ikka lugemas, seni on ka see blogi elus.

Tänane postitus on lihtsalt selleks, et selgitada, mis toimub ja kus me oleme. Mulle on öeldud, et mu tekstid on liiga pikad. Ma ise ei tunne seda. Minu arust just hea pikkusega- mitte liiga lühikesed ja samas piisavalt pikad, et see üle viie minuti elust ära ei kulutaks. Aga ma siis igaks juhuks tõmban otsad kokku. Mis teie arvate? Kas ma peaksin enda postituste pikkust lühemaks tegema? Mis mõtteid on teil, kuidas blogi paremaks teha?

Ühel hommikul, kui Esileedi oma vajalikud kaheksa tundi und kätte saanud, otsustasime me, et … Saite vist isegi aru, et ma tegin nalja. Esileedi ei maga kaheksa tundi öösiti. Tema magab 4-5 tundi nagu normaalsed emad. Mitte küll järjest, aga niimoodi tunniste settidena ja lisaks on Piiga avastanud hea viisi, kuidas emaga üks-ühele aega saada. Selleks tuleb ärgata öösiti ja enam mitte uinuda. Uinuda alles siis, kui Vennas ärkama hakkab, sest siis tuleb tähelepanu jagada.

Ma just postitasin siin, et ma pean enda nelja pätakat siin ohjes hoidma ja tekkisid kohe küsimused, kas me ootame neljandat. Jumal, ei! Ainus viis, et ma oleksin nõus ühe lapsega veel, oleks 10000000% kinnitus, et ta tuleb üksinda ja soovitavalt tüdruk, et ka Piigal oleks mängukaaslane. Kuna keegi seda garantiid mulle anda ei suuda, siis minu püksid on mul kurguni kinni nööbitud ja Esileedi meelitustele (loe: röögatustele, sest ta pole ammu maganud) järgi ei anna. Kaksikute saamiseks piisas ühest korrast, samas kui Noorsand lasi end oodata üle aasta ja ma käisin dr. Punabi juures kontrollis, kes analüüse vaadates teatas, et ma küll päris tõupull pole, aga korralik 4+. Peaks talle kaksikud kabinetti viima, demonstratiivselt ümber pöörama nii, et sall lehvides ta kohkunud nägu riivaks ja aegluubis mööda koridori minema kõndima. Kui selline kogus lapsi esimese korraga pole tõupulli tunnus, siis ma ei tea, mis on.

Kolm last on tore küll, aga kõike kulub nii kohutavalt palju. Kõike. Isegi neid asju, mida nad ei kasuta. Näiteks vetsupaberit. Eile sattusin poes kokku vana tuttavaga, kes vaatas mu ostukorvi ja ainult itsitas. Suur hunnik vetsupaberit ja kõike muud ka vähemalt kolm eksemplari. See ongi naeruväärne, et ema palk on ühe lapse puhu täpselt sama, mis kahe lapse puhul. Riigil oleks kaksikud just kasulikud – vanem on vähem töölt eemal, kui saada kaks eraldi last. Minu silmis oleks õiglane kaksikute puhul see, et selle eest ei tohiks karistada, et nad kahekesi korraga tulid.

Kuid jah vetsupaberit, mähkmeid, banaane. Kõike kulub nii palju. Mul on kahtlus, et seda kohalikku Selverit ei olekski, kui meid siin poleks. Mul juba praegu mingi 30 eurot partnerkaardile kogunenud ja seda mitte eriti pika aja jooksul. Lisaks on kõik sedavõrd kallis. Üks suurimaid valesid, mida mulle on aetud, oli see, et euro hinda ei tõsta. My ass. Proovi sa kellelegi 100 krooni vääringus kingitust teha. Kui ma vanaemal külas käisin andis ta mulle alati 25 krooni ja küll ma olin helde vanaema üle rõõmus. Ja siis tuli euro. Kuidas tänapäeval inimesed stripiklubis käivad? Topivadki viie euroseid sukkade vahele? Või on stripparitel tugevate kummisäärtega püksikud, mis põrsaga kaasatoodud münte kannavad? Ma ei tea. Ma pole elus kordagi ühtegi taolisse kohta sisse astunud ja mul on vaid ettekujutus, kuidas nad pungil pükstega sentide kolisedes posti otsas turnivad.

Paar nädalat tagasi saatis mind Esileedi poodi, et toogu ma Zewa niisket tualettpaberit? Mis asja? Milleks? Missugusest vahest ma neid otsima pean? Milleks? Iga mingi aja tagant jõuab Esileedi järelduseni, et meil on taas mingit uut asja vaja. Enamjaolt need asjad on mingid puhastus-koristusvahendid. Milleks talle märg vetsupaber? Nagu alati on tal ka igale küsimusele vastus: kuna sellega saab Noorsandi puhastada nii, et pärast ei tulegi eraldi käsidušiga üle pesta. Olen aus, mina olen meie peres see, kes püüab laste tagumikke mitte puhastada. Paberiga. Ma võin kraani all pesta, aga paberiga ma seda teha ei armasta, sest ma ei saa kunagi piisavalt puhtaks. Seega on Noorsand Esileedi kasida.

Ja tõepoolest. See muutis asja miljon korda meeldivamaks talutavamaks, sest teeb kerge vaevaga puhtaks ja erinevalt neist niisketest salvrätikutest, võib selle otse tualettpotti visata nagu tavalist wc-paberit. Keegi kunagi soovis, et ma räägiks headest leidudest, mis ma olen avastanud, kuid mis poleks reklaamartiklid. Ehk me oleme need ise avastanud, mitte pole firma palunud mul neid katsetada. Ja see oligi üks neist, mida ma tahtsin kiita, mis meie peres on saanud täiesti asendamatuks ning siis tuli Zewa ja rikkus mul selle ära, sest nad pakkusid, et kas me ei sooviks neid katsetada. Loomulikult soovime, sest meil kulub kõike hästi palju. Ning nad saatsidki meile terve kastitäie neid pabereid.

Poes ma sellist valikut ei näinud, aga kastis olid nad erilõhnalised ka. Esileedi sõbranna laps, kes meil külas käis ja seletas aina kui lahedad on juutuuberid ning kui ma ütlesin, et ma olen ka ju lahe, et ma blogin, heitis ta mulle pilgu, mis ütles, et õu vanamehepäss, mis sa seletad. Igal juhul oli see jõmpsikas mandlilõhnalisest paberist nii sillas, et enne kui me ise neid katsetada ja nuusutada saime, oli ta paki lahti teinud ja pööritas silmi, et kui hea lõõõhn. Et tema läheb koju ja hakkab sellega meiki endal maha võtma. See, et ta veel meiki ei kanna, ei olnud siinkohal tähtis argument.

Minu jaoks ei ole see maailma kõige tähtsam argument, et paber, millel nii nukker saatus on, peaks hästi lõhnama. Kuid see, et ta niiske on, on just eriti lastega peredes, täiesti geniaalne. Nüüd ka täiskasvanuil, sest teise korruse tualetis pole meil käsidušši. Olime tarvitajad enne kui Zewa ettepaneku tegi ja jääme ka edaspidi. Poest (Selverist) leiate need sealt köögipaberite ja tualettpaberite vahelt. Võtke heaks. A mida henry teeb soovitus olemas. Tempel.

Viimased kolm nädalat pole säranud mitte ainult minu puhanud naeratus (Noorsand oli 3 päeva maal vanaisa juures ja Esileedi õde käis meil külas ja Noorsand tahtis nädal otsa magada temaga ühes toas), ega ka päikeseloojangud, mis siin kandis eriti kaunid on, vaid ka meie elamine, sest me saime endale koristaja. Ja ta on imeline. Ta on ülipõhjalik ja teeb laitmatut tööd.

See kord kestab küll maksimaalselt 2 tundi peale tema lahkumist. Siis on perekond „lähme ajame kõik sassi” kodu jälle koduseks teinud, kuid siiski selle korralageduse all paistab välja puhtus. Kui enne oli meil korralagedus koos tolmuga, siis nüüd on lihtsalt korralagedus.

Esileedi küll püüab kogu jõust päästa ja esimesel paaril õhtul paneb asjad enne magamaminekut ära, aga mida aega edasi seda enam raugeb ka tema initsiatiiv ja tegelikult ka see teadmine, et teisipäeval tuleb koristaja, on lohutav. Esileedi üks peamiseid stressi põhjuseid on olnud pikalt see, et lapsed kogu elamise segi pööravad ja seal ta siis istub, keset segadust, stressis, aga koristada ka ei jõua, sest kolm aastat magamatust teeb oma töö. Nüüd ta võib vähemasti teada, et see ei jää nii.

Ka see, et mina koristan, ei sobi talle. Mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma olen väärt enamat, mitte ei peaks kodus koristama nagu tavaline inimene, vaid sellepärast, et meie standardid on täiesti erinevad. Ma olen sellest kirjutanud varemgi, aga minu puhas on see, kui ma enam millegi sisse ei astu ja ma võin julgelt vastu lauda nõjatuda, ilma, et ma kardaks, et ma millegisse küünarnukini vajun. Esileedi jaoks ei ole see puhas, vaid sageli, kui ta kusagilt tagasi tuleb, siis ta kortsutab kulmu ja on südamepõhjani solvunud, et ma koristanud pole, kuigi ma olen viimased tund aega kodu läikima löönud.

Kõige raskem on minu jaoks olnud tolmu imemine. Kui ma kunagi Iirimaale tööle läksin, siis minu esimene töökoht oli hotellis. Imeline hotell. Mitte ainult väljast, vaid ka inimesed, kellega ma koos töötasin on mulle kõik kustumatu mulje jätnud. Üldse Iirimaale minek oli minu jaoks meheks saamise aeg. Olin 21 ja ma olin vaid korra klassiga Slovakkias käinud. Rohkem mul välismaa kogemust polnud. Läksin täiesti üksi, kehvapoolse ingliskeelega, taskus 100 naela (mille ma lennujaamas ära kaotasin koos rahakotiga) ja täiesti tundmatusse vette kargasin. Minu esimeseks tööks oli portjee amet. Portjee Iirimaal ei ole tüüp, kes uksi lahti teeb. Portjee seal kandis on tüüp, kes koristab, on kelner, on baarman, on see, kes konverentse üles paneb ja hiljem ruumid korda seab. Ehk portjee teeb absoluutselt kõike. Üks suur osa minu tööst oli tolmu imemine ja ma pidin iga päev imema umbes viis miljonit ruutmeetrit vaipa. Oh kui tüütu see oli. Triiksärgi ja viigipükstega, üleni higine. Sain seal tolmuimemise eluaegse trauma.

Õnneks on meil see Philipsi vinge varstolmuimeja, millest ma olen juba rääkinud ja mida ma siiani ära kiita ei jõua. Lisaks sellele, et see meil on, siis kõik, kes seda meie juures kasutanud on (ämmad), küsivad, et palju selline asi maksab. Arvata on, et varsti see ka nende juures, sest see võtab tolmuimemise juures selle vastiku osa ära. Sa teed sellega iga kord mingi minutilisi sutse. Keegi tõi liiva tuppa – kiirelt masinaga peale. Keegi pudistas põrandale – masin näppu ja korras. Ei ole seda juhtmetega jamamist . Ning kui keegi ajab midagi määrivat maha, siis sama masina alla käib ka mopp ja see töötabki nagu tavaline mopp, mida saad sama masinaga niisutada. Kui keegi tahab lähemalt uurida, siis link on SIIN.

Aga tuline võistlus on käimas ja valitakse aasta parimat blogi. Kui sulle meeldib see blogi, siis mine anna kohe üks hääl meile (võid ka viis) aadressil http://eba.marimell.eu . Ma tean lihtsalt kui suurt motivatsiooni on mulle iga aasta andnud tõdemine, et nii paljudele teist läheb korda see, mida me teeme. See väike emotsioon, mida me jagame teiega pea iga päev. Paljud teist ka kirjutavad tänades, et nii palju negatiivset on kõikjal ja meie blogi on see väike oaas, kus te teate, et saate hea tuju. Kui soovite ka meile seda head tuju pakkuda, siis meie kandideerime meesteblogide kategoorias. Miks seal? Sest ma ei tahtnud kandideerida pereblogide kategoorias ja mujale ka nagu ei sobinud 🙂 Aitäh sulle, kes sa selle hetke võtad!

 

Mis töö vastu sul muidu allergia on? Mida sa hea meelega alati kellelegi teisele delegeeriks?

Möödunud aastal, kui mu vanaema ei tea mitmes kord kukkunud oli ja ise enam püsti ei saanud, tegi ema otsuse, et võtab oma ämma enda juurde elama. Ei näinud ta vaeseke enam eriti. Ei kuulnud ja suuresti ka ei mäletanud. Kes iganes on vanainimest hooldanud, see teab, et ega see just maailma parim töö pole. Eriti, kui tegu ämmaga. Samas ka Esileedi ema hooldas aastaid oma ämma, kes neil ühe toa endale hõivas. Ka tuli nende juurde surema nende vanatädi, kes siis seitse aastat hiljem selle ka teoks tegi.

Kõik see tähendas, et vanaema korter jäi tühjaks, millega mul miskit ette võtta tuli. Kas müüa või üürida? Müügil ma suurt mõtet ei näinud, sest mul polnud plaanis investoriks kolme lapse kõrval hakata ja kuigi korterite ost, renoveerimine ja siis nende müük, võib olla põnev, siis hetkel polnud mul aega, et isegi pisiremonti seal teha. Seega müük jäi kõrvale. Otsustasime välja üürida.

Ma ei tea remondist suurt midagi, sest lapsest saadik on vanemad mulle karuteene teinud ja selle asemel, et ma kõike seda kõrvalt jälgiks ning midagi ehk kõrva taha paneks, saadeti mind maale eest ära. Kuid ma olin vanaemal külas käies harjunud, et korter oli seisus, mis ta oli ja ma ei pidanud seda eriti kehvaks. Ma oleks hindeks pannud rahuldava. Seda kuni hetkeni, mil ma tegin korterist pildid, et üürnik leida. Alles piltidel avanesid mu silmad ja ma sain aru, et tegelikult on asi julm. Proovisin siiski üürida ja pakkusin pool muidu hinnaga, et keegi lihtsalt kommunaale maksaks. Keegi ei soovinud. Ma ka ei süüdista, sest see nägi välja nagu punker.

Vaikselt hakkas sisse hiilima ka kahetsus, et kuidas me lasime vanaemal sellises seisus korteris elada. Tema näeb oma silmadega peamiselt vaid valgust ja ehk õrnalt kontuure ja ise ehk ei tajunud, kui hull seal seis oli. Ometi, kui ta mulle toreda vanaemana tahtis näiteks viieka visata, siis seda nägi ta päevselgelt ja see ilmus sealt kümneste ja kahekümneste vahelt eksimatult välja. Selge oli see, et korter vajab remonti. Sanitaarremondist peaks ehk piisama – võib olla siit-sealt nipet näpet, et üürnikud, kes saabuvad ennast lihtsalt mugavalt tunneksid.

Sanitaarremondist oli asi muidugi valgusaastate kaugusel, sest alla kapitaalremondi siin rääkida ei saanud. Suurimat muret valmistas mulle vannituba, mis oma kooruvate seinte ja kolletuva vanniga ajas mulle judinad peale. Rääkimata tualetist, mis nägi välja selline, et ma pigem niristaks süüdimatult säärde, kui tühjendaks sinna enda põie. Kuid väiksem polnud mure ka köögipõrandaga, kus täpselt ruumi keskel oli batuut. Vähemasti sama vetruvad olid need põrandalauad küll. Kunagi oli uputuse tagajärjel vesi linoleumi vahele läinud ja jumal teab, mis seal nüüd olla võis. Tegelikult terve korter karjus remondi järele. Mu ema pani küll korterile aastaid tagasi küll raudukse ette, aga ma ei tea, mis see põhjus oli, sest ma pakun, kui varas end sealt korterist leiaks, poetaks ta pisara ja jätaks 20 eurot köögilauale, kuna see elamine nägi tõesti nukker välja. Aga, mis ma seletan, siin on pildid. Kuigi siit see nukker olukord ehk nii selgelt välja ei paistagi.

Kuid kes siis remonti peaks tegema? Mina? Eee.. ok, aga kuidas see käib? Ilmselgelt ei saanud see olla mina, sest kogu see avastamise protsess võiks olla põnev, aga lapsed on nii intensiivses vanuses, et see, kes kolmega üksi koju jääb, on õhtuks viis aastat vanem ja poole hallim. Tuli leida inimene, kes teemat jagaks ja kui te mäletate, siis möödunud aastal hõikasin ma siin samas FB lehel välja, et otsin endale remondimeest.

Korterit uurimas käis mitmeid mehi ja mitmed kellest, olid teie mehed. Kuid millegi põhjal tuli teha otsus. Kui esimene mees käis korterit vaatamas, siis ta küll mõtles igas toas pikalt, aga ta tuli kohale nii ,et ei olnud tal ei mõõdulinti, ei laserit, millega mõõta, ei pastakat, ei paberit ja kui ma pakkusin, siis ta keeldus viisakalt. Käis igas toas, ajas silmad kissi, justkui arvutas midagi ja enne kui jõudis ära minna, teatas, et läheb 3500 eurot ja kuni kaks nädalat. See oli umbes 2000 eurot rohkem, kui ma tahtsin maksta ja küsimusele, et kas tingimisruumi ka on, teatas ta, et ok summa 2000. 1500 eurot sekundiga alla. Mitte miski ei jätnud mulle muljet, et ma võiks neid numbreid usaldada. Aga vähemasti sain kindel olla, et 2000 euroga saab korteris remondi ära teha küll.

Mida ma siis soovisin teha – seinad ära viimistleda ja värvida või panna tapeet, siseuksed uutevastu väljavahetada, tualetis ja vannitoas ning köögis täisremont ja esikus, köögikoridoris ka köögis uus põrand. Ma ei tea remondist suurt midagi, aga see, et ta ütles, et ta teeb üksinda ja tal kulub vaid kaks nädalat, tundus ka mulle, võhikule, kuidagi kahtlaselt ilus.

Tulid mitmed pakkujad veel, kes tegid pakkumisi vahemikus 2500-3800, kuid ka nemad ei osanud öelda kaua läheb ja kuna nad üldse alustada saavad. Ja siis tuli ühe pakkujana terve seltskond ja vaatas korteri üle, ilma mõõtmata, ilma materjale arutamata, tehti mulle pool sosistades pakkumine, et mustalt oleks hinnaks 11000, mis on väga soodne ja ajakulu on umbes kaks kuud. What!? Ehk siis mul muutus asi aina segasemaks ja võta siis kinni, mis need odavamad nii palju odavamaks teeb. Igal juhul olin ma nõutu, sest polnud mul ka võtta 11 000 ega soovinud ma oodata kahte kuud.

Ja siis tuli Andre. Kuna ma kasutan ta eesnime, siis võite vist juba aru saada, et ma valisin tema. Minu jaoks oli juba see kvaliteedimärk, et ta naine loeb blogi ja et ka neil on peres kaksikud. Kaksikute vanemad ei keera üksteisele, vaid toetavad teineteist – see on mitmikute vanemate kirjutamata reegel. Kui ei ole, siis peaks olema.

See, kuidas ta mõõtis ja arutles igat detaili mind kaasavalt jättis mulle mulje ülimast professionaalsusest. See ei ole siin reklaampostitus ja ma ei saanud isegi soodustust. Ma isegi ei küsinud. Kuid ta mõistis mind lennult ja tegi ka endapoolseid pakkumisi, kuidas midagi paremini lahendada. Mõistis, et sellest saab üürikorter ja et mul ei ole rahaliste vahenditega just eriti kiita ning tema pakkumine tuli põmaki täpselt sinna 11 000 ja 2000 vahele, ehk oli mingi 5000+ eurot. Ma ei tea, kuidas teie, aga meie pere jaoks on see väga suur raha. Kuid õnneks oli meil korterimüügist, kui me selle maja ostuks maha müüsime, natuke alles jäänud ning saime Andret endale lubada.

Las ma ütlen, kogu temaga tegelemine oli puhas rõõm. Ta saatis pea üle päeva mulle pilte progressist ja talle sobisid ka vastused, et „vaata ise, kuidas parem on” ja „ma ei tea, sina oled proff”. Ehk ta julges teha otsuseid ja ma jätsin talle sageli vabad käed. Naabrid küll kurtsid, et väliskoridor tolmune ja lihvimine kestis vahel 23ni välja, kuid nii kui keegi kaebama tuli, see lõppes ja tehti midagi muud, mis inimeste õhtust kodurahu säilitaks. Ka naabrid kiitsid, et nemad ei ole varem nii asjalikku ja viisakat ehitusmeest näinud. Ta ei jätagi muljet, kui ehitusmehest, vaid kui soojast suhtlejast, kes hoolib sama palju enda tööst, kui kliendi rahuolust. Mulle selline avatud ja mõistlik suhtumine meeldis. Ka poodidest sisustust otsides, saatis ta mulle valikutest pilti, et äkki ma näen midagi sobivat.

Muide, jumal tänatud Jyski eest, sest me saime kõik vajaliku kauba sealt nii, et ei pidanudki end vaeseks maksma. Mulle meeldis ka see, et kuna korter sai selline heledates toonides, siis Jyski disaineritel oli toodetud super valik Skandinaavia stiilis mööblit. Stiilipuhtus polnud meile küll primaarne, kuna ma tõesti tahtsin korterile kulutada võimalikult vähe.

Algul ma vahtisin oksjoneid ja FB gruppe, et leida kasutatud mööblit, kuid tegelikult on mul väike foobia kasutatud mööbliga, sest ma olen väiksena laua all, kellegi rögasesse tatiklimpi enda käe pannud. Rääkimata laua alla topitud nätsudest, mis iga koolipingi põhielement oli. Sellest ajast eelistan ma, et see mööbel, mis ma ostan, on kas uus, või vähemasti sealt, kust ma tean sele ajalugu. Jyski puhul on need asjad isegi liiga uued, sest need tuleb koha peal veel ise kokku panna ja mina ning juhised ei ole maailma parim kooslus. Selle kokkupanemise rõõmu said endale üürnikud. Küll aga on hea kooslus mina ja e-poed ning jumal tänatud on Jyskil see olemas. Erinevalt Selverist ja Prismast, mille e-teenusest ma Tartus väga puudust tunnen, on Jyski e-pood täiesti funktsioneeriv – kaup valitud ning paari päeva pärast kulleriga ukse taga. Kõik poed peaksid seda pakkuma ja tellimine peaks sama lihtne ja loogiline olema. Riidekapiks soetasime selle. 

Tulles tagasi remondi juurde, siis Andre lubatud kolm nädalat, oli lõpuks ikka neli nädalat, kuna paarimehed olid päevi erialasel koolitusel. Aga kuna mul otseselt ei põlenud ka, siis ma ei heitnud ka seda ette. See on nagu hea söögiga – kui sa tead, et see saab olema hea, siis sa oled nõus hea tulemuse nimel natuke kauem ootama. Sama oli mu remondiga, kuna ma olin kaudselt kogu protsessi juures, siis ma ka teadsin, et see saab olema korralik.

Ja ongi korralik. Täpselt nii korralik, nagu me esimesel päeva kokku leppisime. Kuna kogu korter sai uue ilme, siis otsustasime ka elutoa ja magamistoa põranda välja vahetada, mis lisandus hinnale. Kuigi ootamatult vähe. Ma ei tea, kas minu murelik kalkuleerimine igakord kui me rahast rääkisime oli põhjuseks, aga kõik asjad, mida ma hiljem juurde tahtsin (köögimööbli paigaldus ja põrand tubadesse) olid ootamatult mõistliku hinnaga. Ma ei taha öelda soodsa, sest minu algne plaan oli korterile kulutada maksimaalselt 1500 eurot. Läks üle 6000 kokku, aga noh, kui üürnik 2,5 aastat tublisti üüri maksab, siis saan ma selle raha ka tagasi. Natuke kauem läheb, sest riik tahab endale ka tüki kasumist. Las ta siis võtab. Vähemasti ei tee ma sama viga nagu esimestega, kes arvasid, et üüri maksmine on pelgalt vabatahtlik. Loodetavasti saab nendega kõik oodatult ühele poole nii nagu mul õnnestus nendega kokku leppida, kui ühendust sain.

Kui keegi on samas seisus, et vaja leida kedagi, kes oleks remondiga abiks, siis ma ei kõhkle hetkekski, et Andre oma firmaga on hea valik. Rakveres nad pesitsevad, aga nagu näha, teevad töid üle Eesti. Suured tänud ja kummardused meie poolt, sest meie oleme väga rahul. Nagu öeldud, ei ole see OÜ Renovatsiooni reklaampostitus, mul puudub igasugune kaudne või otsene kasu ning ma lihtsalt jagan enda väga positiivset kogemust. Nende FB lehe võib leida SIIT. Ja kui te neilt pakkumist küsite, siis öelge, et Henry soovitas, eks ma siis pärast saan öelda ka, kas minu sellisest kogemuse jagamisest ka neile mingit kasu oli. Siin ka pildid valmis korterist. PS Sektsioon nüüd korterist väljaviidud ja akendel ees rulood. Toad ei ole valged, vaid kõik on mingit eri tooni.

 

Jaanuaris palusin ma teil vastata ühele küsimustikule ja hea meel oli näha, et nii paljud teist seda tegid. Mul oli vaja lihtsalt selleks, et ma teaksin, kes te olete, mis teid huvitab ja kuidas nii paljud teist saavad minu naljadest aru. Kui ma siin linnavahel poodides või kusagil nalja viskan, siis peale nalja pean ma tavaliselt silmad alla laskma ja teatan punastades, et ma tegelikult tegin nalja. No ei saada aru. Kuid, kes iganes mind isiklikult tunneb, siis te teate, et ma olen täpselt selline nagu end siin blogis kujutan ja ma ei ole karakter, vaid ma olen päriselt selline kohmakas suhtleja, kes itsitab eelkõige iseenda äparduste üle. Ma ei karda öelda, kui mulle miski ei meeldi. Mind on vähemalt korra viimase aasta jooksul muuseumist välja visatud (I KNOW!). Mind on vähemalt korra viimase nädala jooksul G4S turvamees läbi sõimanud ja ma olen aru saanud, et mul läheb suurepäraselt. Blogil läheb ka.

Uhketes Bredeni kostüümides

Blogil läheb nii hästi, et kõik koostööd, mis ma olen eelnevalt teinud, on rõõmsaks teinud mitte ainult koostööpartnerid, vaid ka nii paljud teist. Ma saan tänaseni teateid, kus tänatakse, et ma Bredenist rääkisin ja ega mul ei ole nende sooduskoodi. Ei ole. Aga äkki peaks sebima. See on ka liin, mida ma jään hoidma, et ma teen koostööd vaid firmadega, millest ma ise huvitatud olen. Ja eks tuntuse kasvades, tuleb ka rohkem pakkumisi ning see on minu jaoks dream come true. Mulle soovitakse maksta, või pakkuda midagi lahedat ja seda lihtsalt sellepärast, et ma teen midagi, mis mulle väga meeldib- ma saan kirjutada. Ütluski on, et hetkest, kui su hobi hakkab sulle sisse tooma, ei pea sa enam töötama päevagi. See on minu pikem eesmärk – et see blogi olekski see, mis võimaldaks teha muid asju, mis on praegu minu töö, hobina. Mulle väga meeldib minu töö veebitoimetajana, aga ma olen siiski kellegi teise palgal ja ühe otsusega võib palgatöötaja ju end tänavalt leida. See siin on midagi kindlat. Koht, kus mul on hea olla ja loodetavasti ka teil.

Kuid nagu ma rääkisin, siis iganädalased postitused Delfis lõppevad aprilli kuuga ära ja hakkavad seal ilmuma vaid korra kuus. See oli minu enda algatus, sest ma tundsin stagnatsiooni. Et ma hoidsin ühte kindlat turvalist joont. Tõenäoliselt pelgasin ma mingil määral ka anonüümseid kommentaare ja oli seline alateadlik soov kaitsta lapsi ja Esileedit, seega ei rääkinud ma nii palju nende ämbritest, vaid enda omadest. Siin, oma blogis saan ma olla palju avatum ja omanäolisem. Siin hakkab mu pere tuld ja vilet nägema. Siin ma paljastan tõelise Esileedi olemuse ja laste türannia, mille hirmus ma elama pean. Ok, võib olla mitte türannia, aga vahel, kui Noorsand lõunaund ei maga, siis õhtuti, kui ma teda üleväsinuna voodisse püüan lohistada, ta näpistab. Novot – esimene paljastus. Juba läheb. Ma tahan hakata tegema ka videosid, mitte mingeid regulaarseid vlogisid aravatavasti, aga kui ma kusagil põnevas kohas käin, siis miks mitte seda ka filmile võtta. Seda ma saan kajastada just siin ja enda Youtube kanalil.

Lõpeb ära ka koostöö Sportlandiga, kuhu ma kolm kuud terviseblogi saatsin. Eks ma tajusin ka, et ma eriti ei süngi nendega blogi mõttes. Minu blogi ei toiminud nende keskkonnas. Minu blogi toimib siin. Ma võin teha mingeid projekte väljapoole, millel on algus ja lõpp, kuid oma teekonda ja elu on mul kõige mõttekam jagada siin. Kuigi mind loeti ka seal ja varem, kui oli näha populaarsemaid nädala postitusi, siis minu blogid olid seal kogu aeg loetumate tipus, aga Sportland on siiski oma olemuselt nooruslik ja aktiivne äriettevõte ja see pole kuvand, mida mina kiirgan. Ma võiksin kirjutada noorusest pakatavalt või luua mingi karakteri, kuid see liiguks väljamõeldiste suunas ja see polnud ka minu eesmärk. Oma blogis olen mina ja see kas meeldib või mitte. Seega tegin ettepaneku järgi mõelda ja nemad arvasid samuti, et minuga ei jätkata. Saab keegi teine võimaluse.

Kuid tuleme tagasi selle küsitluse juurde, mis te jaanuaris täitsite, siis vastused, mis te andsite mulle on siin:

Kunagi tuleks natuke sügavamalt neid tulemusi läbi käia. Nagu näha, loevad mind ülekaalukalt naised ja eks see on mõistetav. Räägin ma ju peamiselt perest ja lastest. Kuid ma ise ei pea seda otseselt pereblogiks, vaid pigem ikka meelelahtusblogiks. Siin on neil naljakail avastustel, mis me iga päev kogeme sama suur kaal, kui sellel, et Piigal tuli silmahammas, või sellel, et Noorsand õppis pedaale väntama. Sel aastal parima blogi valimisel kandideerin ma ka mitte pereblogi kategoorias, vaid meesteblogi. Tehti eraldi kategooria, et julgustada mehi osalema. Mina kiidan väga. Ma olen üldse väga toetav, kui avastan, et keegi mees blogib ja püüan julgustada. Ma ei tahtnud pereblogi kategoorias osaleda, sest seal on blogisid, kes reaalselt on pühendunud sellele, et oma kogu oma pereelu näidata.

Igal juhul näitab see tagasiside ka põhjuseid, miks ettevõtted soovivad blogijate kanaleid kasutada, et enda toodet paremini pildile tuua. Naised teevad ju tegelikult pea kõiki ostuotsuseid. Ok võib olla mitte spinningu ja landi, aga kõik otsused – alates autost, lõpetades meeste spordikellaga. Naised annavad olulisematele ostuotsustele enda heakskiidu ja kusagilt tuleb see info hankida. Seega ongi tore, kui mina või Esileedimidagi eelnevalt ära katsetan. Eks ole. Esileedi ongi katsetamas hetkel ühte toodet, millest ta naeruväärselt suures vaimustuses on. Miks ta eile tund aega magamaminekuga venitas ja oli nördinud, miks me sellest varem midagi ei teadnud. Mis see on, sellest peagi. Ja mul ongi nii hea meel, kui ma saan teha koostööd firmaga, kes on enda toote või teenuses kindel. Kes ei ütle enne koostööd, et nad soovivad positiivset tagasisidet. Teadmiseks -ma negatiivset ei teegi, sest kui miski mulle ei meeldi, siis see on subjektiivne arvamus. See, et miski mulle ei meeldi, see ei tähenda, et see halb on. Kui firma teeb koostööd ja mulle miski ei meeldi, siis ma sellest ka ülevaadet ei tee, sest ma ei taha ega saa valetada.

Hetkel otsin ka kedagi, kes oleks nõus mu blogi kohendama. Ma sooviks siia uut kujundust ja kui teil on miski, millest te tunnete siin blogis puudust, siis andke märku. Üks asi, millest puudust tuntakse nagu ma aru sain, on arhiiv. Et te ei peaks kõiki lehti läbi lappama, vaid saaksite võtta näiteks 2015 jaanuari ja vaadata, mida ma siis kirjutasin. Kui on veel midagi, mis võiks lehel parem olla, siis kommenteerige kindlasti.

Kuid see blogimise tee on olnud minu jaoks väga palju pakkuv ja võimalusi loov. Kahjuks kolme lapsega pean ma palju võimalusi tagasi lükkama. Näiteks taheti mind eelmisel aastal mingi projekti raames saata nädalaks Rootsi koolitusele, kus räägiti mingil isaduse teemal (ma ei mäleta enam, mis seal täpselt oli). Ma olen korduvalt raadios ja teles pere teemadel rääkinud. Hetkel minu töö, kus ma olen https://www.facebook.com/Delfihomme/ toimetaja, on tänu sellele, et ma kirjutasin juba mitu aastat blogi ja soovisin eelmisel aastal Delfisse ühele ametile kandideerida, mis aga eeldanuks, et ma olen Tallinnas koha peal. Pakuti hoopis, et äkki ma sooviks olla puhkuse asendaja portaalis Elutark (muide, kes on Elutarga FB fänn, siis need hommikused mõtteterad, mis seal iga päev postitatakse, siis need on minu poolt). Kui Elutarga asi läbi sai, tehti mulle pakkumine minna sinna täiskohaga Homme portaali juhtima ja nad leppisid sellega, et esimene aasta ei saa ma olla 100% laste kõrvalt ning nägid minus potentsiaali ja ka viimane arenguvestlus oli vägagi positiivsetes nootides. See toimetaja töö ei ole lihtne ja seal on meeletult nüansse, aga see on siiski ka väga rahuldustpakkuv.

Ka tuli mul välja raamat, mis paljudel nüüdseks olemas on. Natuke on veel saadaval ka. Suur suur aitäh kõigile, kes selle soetasid. Kui me teeme suvel ühe kokkusaamise, siis võtke kaasa kindlasti ja ma kirjutan midagi ilusat teile sinna ka. Kel ei ole, aga sooviks, siis saab endale tellida SIIT. Mina selle müügi pealt enam sentigi ei teeni, aga ma lihtsalt ei taha üldse, et see jääk vedelema jääks. Aitäh siinkohal Heigole, kes on mitu raamatut ostnud ja kingib neid enda peatselt vanemaks saavatele sõpradele.

Ka saime me möödunud aastal võimaluse minna Lottemaale ja ma poleks ise nii noore Noorsandiga läinud, sest oleksin arvanud, et ta pole veel valmis. Ta räägib sellest siiamaani sellise vaimustusega. Meid kutsuti ka sel aastal ühte SPAsse, aga me ei saanud veel kevadel minna, kuna see asub Saaremaal ja eirnevatel põhjustel nii pikka reisi mitmeks päevaks me endale lubada hetkel ei saa. Loodetavasti sügisel. Pole ma ju elus kordagi SPAs käinud. Olen käinud, aga selleks, et tualettpaberi rulli hoidikuid seina külge kruvida (oli kunagi üks minu tööülesannetest).

Mis ma tahan öelda on see, et see blogi on avanud mulle hulganisti uksi ja pakkunud võimalusi ning ma pean selles tänama kolme asja – enda järjepidevust, teiseks enda perekonda, et nad nii värvikad ja erinevad on ning eelkõige teid, et te meile kaasa elate ja meie elust osa soovite saada. Reedel käisin ka Maamessil ja nii mitmed teist tulid mind kallistama ja lihtsalt tere ütlema. Oli tunne küll, et teen justkui õiget asja.

Püüan edaspidigi hoida blogi positiivsena. Ka edaspidi ei õpeta ma teid elama. Ka edaspidi ei räägi ma vastuolulistel teemadel, mis inimesed pöördesse ajavad, nagu pagulased, homoabielud ja vaktsineerimine. Ma olen ka edaspidi uudishimulik. Ma katsetan uusi tooteid ja räägin neist ka teile, kui nad on tõesti rääkimist väärt. Teen meie tegemistest videosid. Ja kuna ma toon blogi siia keskkonda tagasi, siis ma loodan, et te mõistate, kui ma lisan siia reklaami. Te ei pea neid klikkama, kuid need on alati abiks, sest kuulõpus lähevad peamiselt arvesse siiski need, millel klikatakse. Samas, kui sa tunned, et mu perel on niigi kõike piisavalt, siis ära kliki. Tule siiski lugema, kuid ära kliki. Ma tahaks alati tunda, et maailm on õiglane.