Kategooria

muud jutud

Istusin ma siin üks päev mugavalt verandal asuvasse aiatooli, tegin „klõpsti” õllepurgi lahti ja nautisin perfektselt niidetud muru. Elu on ilus. Teate seda niidetud muru lõhna? See on midagi imelist. Eriti kui sellega käib kaasas muruplats, mis oma pügatud välimu…. ok. Saite vist ise ka aru, et ma ajan kägu. Mugavalt verandal asuvasse aiatooli? Õlut? Perfektselt niidetud muru?

Ma ootasin seda aega, kui lapsed ligi kaheseks saavad nii väga, sest siis on nad mõistlikumad ja saavad aru, mida sa neile räägid. Kõik teie, kes te seda ootate: võite nüüd lõpetada. Mitte midagi ei juhtu. Mul ei ole võimalik aiatoolil lösutada, sest sekund hiljem on korraliku sangpommi raskune Noorsand oma heleda häälega juures: „Issi opa”. Seda märkavad tõenäoliselt kaksikud ja nad teavad, et mul on vaid kaks kätt ning jooks elu ja surma peale hakkaski pihta. Tavaliselt võidab Piiga, sest ta jalad on vist umbes kolmveerand tema pikkusest. Kui anatoomiaõpiku kohaselt peaks inimesel asuma seal rinnak, siis Piigal on seal juba jalad pihta hakanud.

Seal nad siis kahekesi mu ümber nõuavad ja vahet ei ole kumma ma lisaks sülle võtan, üks neist jääb nutma. Või teine variant, et ma teatan, et issi peab ära käima ja tõstan ka Noorsandi maha, et minna tuppa lihtsalt selleks, et pingeid maha tõmmata. Seal ma siis seisan pimedas koridoris ja ootan. Selle asemel, et mugavas aiatoolis end välja sirutada. Selliseid momente, kus me Esileediga ise olla saame, on väga vähe.

Muide, alati kui ma selliseid asju kirjutan, et mõni laps tegi seda või toda ja me ei saa omaeette aega, tuleb üks osa lugejaid kommenteerima, et aga tehke nii või naa. Ma ei kirjuta neid asju sellepärast, et mul on nõu vaja või ma olen korralduse üle õnnetu. Kui ma oleks, siis ma muudaks olukorda. Kui me tajuksime Esileediga, et mingi olukord on selline, mis meid igapäevaselt muserdab, siis me muudame seda. Ma kirjutan seda lihtsalt sellepärast, et kirjeldada meie olukorda ja enamus teist oskab neid huumoriga võtta ning kõik need heasoovlikud nõuanded lähevad suhteliselt raisku, kuna ma ei otsi lahendusi. Mulle meeldib meie elu. Nii nagu ma panin pildi, kus kaksikud mängivad veega ja kohe tuldi õpetama, et miks me selgeks ei tee, et need pole mänguasjad. Või kui Noorsand vanni ära värvis ja kohe pistsid mõned ohkima, et kuidas meil sellised asjad juhtuvad. Sellepärast, et ma julgustan lapsi katsetama ja olema uudishimulik. Kindla piirini, kuni see ei riku vara ja kellegi teise vabadust ning on ohutu.

Ka see perfektselt pügatud muru on kõike muud kui tõsi. Tegelikult tabab mind niites alati ehmatus, kui niiduk ühe hetkel julmalt klõbisema hakkab. Selle põhjustajaks võib olla vaid üks asi kahest – kas ma olen just üle sõitnud kullakangist, mille keegi mu hoovis muru sisse kaotas, või on lapsed jälle muru sisse enda mudelauto jätnud, mille ma nüüd niidukiga tükkideks lasin. Kuna kullakangiga pole mul aias õnne olnud, siis seni on see alati olnud laste mänguasi.

Mänguasjadest rääkides, siis ma olin nii liigutatud teie aktiivsest kaasamõtlemisest, et kust ma Noorsandile kombaini leian. Ju te olete ise olnud sarnases olukorras, kus te näete oma last sedavõrd õnnetus ja abitus olukorras ning sai taha muud, kui vaid tõsta natukenegi ta moraali ja parandada tuju. Nii paljud isegi kirjutasid teist mulle, et leidsite selle teises linnas, et kas ostate ära panete teele? Kuid ei pidanud keegi ostma, ega oma kodusolevat kombaini mulle saatma, sest leidsin netipoest. Kahjuks pole veel kohale jõudnud, aga samas pole Noorsand ka enam eriti haige. Ootame.

Oh, kolme haige lapsega ise haige olla, on halvim asi, mis juhtuda võis. OK, mitte halvim (ärme pane universiumit proovile), aga see oli jube tüütu. Oled ise viril ja õnnetu ja lapsed on veel kaks korda virilamad ja õnnetumad. Mõtlesimegi, et äkki ei peaks enam Noorsandi lasteaeda saatma, uut haiguspuhangut ma enam üle ei elaks. Kuid jah, seda me ei tee. Las läheb laamendab seal. Sõime hunnikute viisi probiootikume, mis on juba meile tõestanud, et aitavad eriti kiirelt terveks saada. Lisaks tegi Esileedi veel igast riituseid siin oma eeterlike õlidega ja tundub, et aitas. Paar päeva ja korras. Las ma ütlen, et Esileedi, keda on koolitatud proviisoriks ja ravimiusku, on viimasel ajal eriti märgatavalt pooli vahetanud. Meie pere haigetele väljastatakse rohtu alles siis, kui kõik muu on ära proovitud. Varem oli nii ,et võtsid tableti sisse ja nätaki sümptomid kadunud. Aga jah, kui sa sümptomid ära kaotad, siis kuidas peaks keha mõistma, mis sul viga on? Ühe Actifedi ma lõpuks ikka sain suure nõudmise peale. Magasin nagu nott ja nina ei lörisenud.

Aga kuidas meil läheb? Kuna minu koht koondati Delfist ära, siis olen ma nüüd töötu. Noh niivõrd kuivõrd töötu. Ma teen ikka Delfile mingeid projekte, aga mul ei ole midagi kindlat. Samas on olnud paar pakkumist, mis on küll toredad, kuid ma veel mõtlen, mida teha. Üks idee on teha oma firma. Et luua oma sisuturundusagentuur. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib näha asju suuremalt. Aga see on alles idee veel. Isegi nime pole veel. Loomulikult on firma loomisel nimi üks väike osa, aga eelmine nimi on mul nii igav, et uus võiks olla midagi põnevamat. Võiks kuidagi olla eristuv ja samas tore. OÜ Kirjaneitsi näiteks. Või midagi eriti moodsat nagu OÜ Marketing Solutions. Tõenäoliselt on need mõlemad nagnii võetud. Bastards.

Või siduda see kuidagi blogiga… Paneks kõikide pereliikmete eesnime esimesed tähed kokku. Siis saaks HKKHK. Ok, pole ka väga hea. Võite soovitada kui kellelgi mingi vahva nimi peidus on. See ei tähenda, et ma ütleks, et ma enam palgatööle ei lähe. See tähendab, et ma mõtlen, et äkki käivitaks oma sisuturundusagentuuri, kes aitab firmadel jõuda lähemale enda tarbijateni. Pluss on mul üks kirjutaja, kelle ma kohe tööle võtaks ja talle suurima hea meelega kogu tulu palgaks maksaks, sest kõik, mida ta kirjutab, on puhas kuld. KÕIK! Seega, kui keegi vajab, et keegi nende ettevõtte blogi peaks ja ettevõtte nägu tarbijate seas kinnistaks, siis võtke ühendust ja vaatame, kas leiame ühiseid pidepunkte. Paar uksele koputajat ja teenuse soovijat on juba olemas ja sellest ka idee oma firma loomisest. Aga ma lasen hetke veel settida.

Aga tegemist on jah rohkem kui siis kui ma veel palgatööd tegin. Ja ma tahan, et mu tegevus oleks natuke koordineeritum. Ma tahan, et see blogi oleks miski, kuhu ma saaksin end pühendada kõige enam. Et oleks mul huvitavam teha ja rohkem võimalusi seda arendada ja ka teil põnevam ja mitmekesisem sisu. See muidugi eeldab, et ka toetajaid on projektile enam, ehk koostöid on rohkem. Ja koostööpakkumisi tuleb blogile tõesti palju, aga selleks, et see ei muutuks blogis ülemäära domineerivaks, on mul nõudmine, et koostöö paneks nii minu kui partneri silmad särama. Enamus pakkumisi ei pane, aga mina hindan teid piisavalt kõrgelt, et võileiva hinna eest ma teie tähelepanu maha ei müü. Te olete siin, sest teile meeldib ja vähim mis ma teha saan, on see, et olla ka teist vaimustuses ja kui keegi mulle meeldib, siis ma ka hindan teda kõrgelt. Koostöö peab minu jaoks olema huvitav, sest siis on see seda ka teile. Kui mina pettun milleski, siis pettute tõenäoliselt ka teie. Ja see ei oleks tore. Tahan, et minu soovitus püsiks usaldusväärsena, et kui ma midagi soovitan, siis sel oleks mingi garantii teie silmis. Alles pidin ära ütlema mitmele kiirlaenufirmale, kellest üks pakkus ligi kolmekordset summat sellest, mida ma ise koostöö eest küsin ja minu vastus oli ikka kindel ei… sest ma tõesti loodan, et keegi teist ei peaks võtma laenu maksimaalse lubatud intressiga nagu nad küsivad. Nad ei teeni nende arvelt ju, kes õigel ajal tagasi maksavad, vaid nende arvelt, kes hädas on. Ei ole eetiline äri minu silmis. Miks muidu nende reklaam aina karmimaid piiranguid saanud on.

Aga siin me oleme ja tulge olge ikka ka Facebooki (LINK) lehel ka aktiivsed. Rohkem koostöid tähendab ka rohkem võimalusi ka teile midagi muretseda. Kahjuks mitte kõigile ja seega pean ma auhindu loosima. Hoian teile kõigile pöialt ja hoidke meile ka. Igal juhul harjutan oma kätt ka videotöötluses. Eriti osav ma veel kahe päevaga ei ole, aga algus seegi. Kõik. Tsau!

Te võisite veidi aega tagasi näha seda, et me katsetasime GoGoNano kattevahendeid. Tegime sellest ka laivi ja puha. Küll jäi üles küsimus, et kuidas läks?

Me oleme ka varem nanotehnoloogiaga kokkupuutunud. Mitte palju, aga kui me enda viimase diivani ostsime, siis müüdi see meile diivaniga kaasa. Nanotehnoloogia on silmale nähtamatu. See kaitsekiht, mis ta pindadele tekitab on lõhnatu, värvitu ja seda ei ole näha. Kui me sellega diivani aastaid tagasi ära katsime, siis ega ma midagi aru ei saanud, kas see toimis või mitte. Mäletan, et ma seisin ketšupipudeliga diivani ees, kui Esileedi justkui aegluubis magamistoast välja jooksis ja „EIIIII!” karjus. Kui ma ei tohi diivanile isegi ketšupilärakat lasta, siis kuidas ma tean, et see toimib? „Ei teagi” vastas Esileedi ketšupipudelit kappi tagasi pannes.

Seekord olen targem. GoGoNano saatis meile kaks pudelit enda spreid, et me katsetaksime nende toimivust. See on mõeldud nahast ja tekstiilist toodete peale. Otsustasime laste õueriided sellega ära katta. See võttis ilmatuma aja. Mitte küll katmine, vaid aja leidmine. See on ikka jabur, kui lahe inimene ma olen ja kui väga mu lapsed minuga kogu aeg mängida tahavad. Aga ühel õhtul mängisid nad imekombel omaette ja ära me need pinnad katsime. Ning juba ma olin taas ketšupi pudeliga riiete kohal, kui Esileedi mind oma rinnaga minema puksis, sest selleks, et toode täisulikult tööle hakkaks, peavad riided 24 tundi kuivama.

Ma pole eriti hea ootaja. Ma imestan üldse, kuidas see võimalik on, et mul pole mingit ADHD diagnoosi. Ilmselgelt on mul keskendumisraskused ja ma olen kohutav ootaja. Kuid see 24 tundi kuidagi ju ära täita. Selle aja jooksul jõudsin ma lapsed 40 korda veega täis pritsida, oma rahakoti 15 korda ära kaotada ja jõuda selgusele, et kui mina lapsed märjaks pritsin, pean ka mina nende riided ära vahetama. Isegi siis, kui Esileedi parasjagu midagi ei tee, siis pean ikka mina seda tegema. „Kes sul siis käskis nende riideid märjaks teha?”. „Keegi ei käskinud…” teatasin ma nukralt ja vahetasin kolmel lapsel riideid samal ajal kui kalgi südamega Esileedi ei pööranud Sherlockilt pilkugi…

Kuid aeg tiksus täis ja oli aeg katseid teha. Selleks sättisime kõik paika- kaamera, riided, haamer. Milleks haamer vajalik on? Rumal küsimus. Selleks, et naelu seina lüüa. Gosh. Olimegi valmis filmima, kui Vennas suutis teha midagi võimatut. OK, mitte võimatut, aga võimatult rasket asja ikka. Ta sõitis oma pealeistutava autoga nii, et ta käis selle pealt ülepeakaela ja lõua alt taas lõhki. Vennas lõhub end nii kuis jõuab. Tema on see laps, kes peaks profülaktika mõttes kiivriga ringi käima. Otsustasime seekord EMOsse mitte minna, sest eelmine kord liimiti lihtsalt haava ja pandi stripsid peale. Panime ka kodus stripsid peale. Need olid seal küll tugevad 15 minutit, aga mõte loeb.

Seega me pidime ise üle vaatama, kuidas see toimib. Kõige pealt kallasime Vennase pükstele vett. Ja ikka piisavalt, et nad oleksid läbimärjad ja võta näpust, pükste vooder jäi täiesti kuivaks. Vesi ei pääsenud pükste välismaterjalist läbi ja lapse tagumik oleks siinkohal kuivaks jäänud. Siin aga tekkis mul küsimus- kui ei tule läbi niiskus, kas siis äkki ei muuda see nano toode materjali selliseks, kus ka õhk enam läbi ei käi? Küsisin seda ka firma esindajalt ja sain vastuse:

„See on üks oluline vahe teiste sarnaste nanotehnoloogiliste kaitsevahenditega turul. Teised tooted toimivad kõik pinnapealselt, mistõttu võib pinna hingavus väheneda. Sammuti võivad nad jätta tuntava kihi, muuta materjali värvi või materjali muid omadusi. Meie kaitsevahend on toodetud uudsel viisil, ehk siis kaitse imendub/reageerib peale kantava pinnaga. Ehk siis kaitse töötab mitte ainult pinna peal vaid sügaval materjali sees. See tagab siis pikaajalise kaitse ja samal ajal jättes riided/jalanõud kõik hingavaks. Sellised probleemid meie tootega on kindlasti välistatud.”

Muidugi teades mu uudishimu, siis siinkohal mu küsimused ei lõppenud ja kuna te tõenäoliselt proovite ka selle toote ära, sest sügis on tulemas ja teie ilusad kingad vajavad kaitset, siis oleks mõistlik lugeda ka järgmiseid vastuseid, mis ma enda küsimustele sain:

Kas seda piserdades peaks veenduma, et neid osakesi sisse ei hinga?

„Nagu iga teise aerosooli puhul tasuks vältida otseset sissehingamist või sattumist limaskestadele(silma, suhu). Sellepärast on soovitav kasutada väljas või tuulutatud ruumis. Kindlasti mitte suunata inimeste poole. Väga tundliku nahaga inimestel soovitav kasutada kindaid/maski. Ei, toode ei ole ohtlik isegi kui sissehingata, see on lihtsalt elementaarne aerosoolide kasutamise ettevaatus abinõud. „

Kui ohutu see on? Kui see on kuivanud ja riiete peal, siis kas imik võib seda lutsutada ilma, et see tema jaoks ohtlik oleks?

„Kasutame uut tehnoloogiat ehk nn. C6 tehnoloogia ja kasutame tootes ainult osaliselt flourpolümeere. Tehnoloogia on tuntud kui PFOA ja PFOS vabana, mis on kõige ohtlikumad ühendid flourpolümeeride tehnoloogias. Meie pakutavad tooted ei sisalda raskeid kemikaale ega ole kantserogeen.

Väga väikeste laste riideid, kes aktiivselt ja iseseisvalt väljas ringi veel ei liigu, katta pigem ei oleks vajalik. Lutsutada või suhu panna juba kaetud materjali ei ole soovitatav. Võimalusel tuleks seda vältida. Pudel tuleks hoida lastele kindlasti kättesaamatus kohas”

Kui paljuks piisab ühest purgist?

„1 purgist(300ml) piisab ca 10-12 paari jalanõude katmiseks. ca 1,5 m2 tekstiili, ca 2 m2 nahkpinda ja ca 1 m2 villal. Väga palju oleneb milline on aluspind ja kui suur on pinna imavus.”

Kui kaua selle kaitse toimib? Kui riided masinasse panna ja puhtaks pesta, kas siis kaob ka kaitse? Kui mustaks läinud pükse kraani all pesta, kas kaob ka nano kaitse?

“Kaitse toimib kuni 18 kuud. Väga aktiivsel pinnakasutamisel(jooksujalanõud vms. mida igapäevaselt kasutatakse) siis tuleks pind üle vaadata iga 3 kuu tagant, et olla kindel kaitse toimivuses. Väiksema koormusega pindadel kestab kuni 18 kuud.

Määrdunud koht oleks hea pesta jooksva vee all. Piisab ainult veest, ei ole vaja väga suurt nühkimist, mis võib mustuse materjali sisse viia. Kaitse ei kao peale pesemist. Kannatab päris mitu pesukorda kuid peaks kindlasti veenduma, et pesemisel ei kasutata mitte mingisuguseid muid keemia vahendeid(valgendajad, pesupulbrid jms.), mis võivad kaitse lõhkuda. Pesta tuleks lihtsalt sooja veega. Vältida tuleks selliste esemete katmist mis vajavad tihedat pesu(sokid, pesu) või mis on kehaga pidevas kokkupuutes. Ehk siis on pigem suunitlus just väliriietele, jalanõudele, matkavarustus, aksessuaarid, seljakotid, vihmavarjud, tekstiilist varjualused jms.”

Veega katse tehtud, oli Esileedi valmis tuppa kaduma, kui ma tal sabast kinni võtsin ja teatasin, et meil on üks asi veel teha. Järgmisena kallasime riietele õli peale. See läks suure sõjaga, sest Esileedi ei olnud kuidagi rõõmus idee üle, et me teeme puhtad riided teadlikult mustaks. Kuid enne kui ta arugi sai, oli mul Extra Virgin pükste peal ja Esileedi kõrval üle õla õlipudelit haaramas. Kätte sai. Küll aga oli õli pükstel ja tõepoolest ka õli ei pääsenud kanga kiududesse. Õli võis lihtsalt lapiga maha pühkida ja kadunud ta oligi. Pildil valgus veits mängib. Kinnitan, et pruunidest pükstest ei saanud musti. Olidki mustad algusest peale 🙂

Kõiges halvas on midagi head ja tänu sellele, et Vennas oma lõua lõhki kukkus, oli nüüd ka tema jope kaelus verine ning Esileedi hõõrus niiske lapiga verist kohta ja taas oli see jäänud kanga peale ning paari tõmbega oli jope krae punasest plekist prii.

Miks me siis jääme ka edaspidi kasutama? Sest kogu see laste riiete määrimine ja millegi peale valamine omandab hoopis uue tähenduse. Ma vastupidi julgustasin neid end mäkerdama, sest tahtsin näha, kui lihtne või raske see puhastus hiljem on. Igal juhul jagage enda kogemusi ja kui mingil põhjusel ei ole tulemusega rahul, siis võtke kindlasti firmaga ise ühendust. Ma näen harva, et keegi on nii hingega selle taga, mida ta esindab. Juba see on minu jaoks kvaliteedigarantii.

Meie esimesed kogemused on siin olnud väga positiivsed ja meie sügisene kingakollektsioon on juba täna saamas uut katet, mida me silmaga küll ei näe. Silmaga näeme seda, mis ta aga teeb – kuidas vee ja õli tilgad materjalil mängivad ja ei kavatsegi sisse imenduda. Seega, proovige ära ja kõik, kes te nüüd tellite ja panete parooliks amidahenryteeb , saate te hinnast ka 10% alla. Vaadake ise lähemalt SIIT(LINK)

Esileedi on hull. Tuleb üllatusena? Ta ei ole hull mitte ainult seetõttu, et ta sööb salaja võileiba, millel on: leib, või, suitsuvorst ja pealmiseks katteks mustsõstra-vaarika moos, vaid ta on ka hull lasteasjade ostmise järele. Praegu olemegi olukorras, kus me oleme kaks töötut ja ometi käitub Esileedi justkui oleks ta lotos jackpoti võitnud. Ei ole. Midagi pole võitnud. Me mängime lotot keskmiselt üks pilet kahe aasta tagant. Mulle ei meeldi mängida mänge, kus ma alati kaotan. Igal juhul Esileedi väidab loomulikult, et ma liialdan ja et tegelikult ostab ta asju, mida ta muidu peaks nagunii ostma, aga lihtsalt leiab internetis kohti, kus neid saab soetada tunduvalt soodsamalt. „Näe, need kingad maksavad poes 80 eurot. Paku mitmega mina need sain?! Paku! 35ga. Jep. Tutikad Ecco ketsid Noorsandile lasteaeda.”

PS! Tänast postitust ilmestavad pildid laste jalanõudest Ecco uuest sarjast, mida me poes vaatamas käisime

Esileedil on sõbranna, kes on kõige teravama ninaga šopahoolik, kes siin pool Emajõge elab. Ta suudab internetis avastada selliseid diile, millest Esileedi vaid unistada võib. Just, Esileedi. Mina sellist asjadest ei unista. Minu jaoks on ka 35 eurot lastejalatsi eest rämedalt ülemakstud. Sinna kulub neli korda vähem materjali võrreldes minu lestadega, aga maksab ikka nagu täiskasvanu jalats.

Eccod on kallid. Kuid kui ma vaatan enda kingavalikusse, siis oma 10st jalanõupaarist on kuus paari Eccosid. Mul jookseb alati süda verd, kui ma sealt midagi soetan, aga ometi ma lähen ikka ja jälle just sinna kui mul on uusi jalanõusid vaja, sest nende kvaliteet on lihtsalt nii ületamatult hea. See, kuidas need jalas istuvad ja ka disain on täpselt minu maitse. Ostsime kolm talve tagasi mulle sealt ka talvesaapad ja ilma mingi erilise hoolduseta on nad täiesti uute välimusega.

Ok, kolm aastat ei olegi Eccodele mingi vanus. Kuid ka mu umbes kaheksa aastat vanad kingad näevad ka täna täiesti esinduslikud ja ilusad välja. See ongi Ecco jalanõude suurim miinus – need kestavad liiga kaua. Mina soovin vaheldust tihedamini, kui üks jalatsipaar terveks eluks. Aga ei – seal koridoris need jalatsid on. Irvitavad näkku.

Kuid suur oli mu rõõm kui Ecco mulle ise kirjutas, et kuna Noorsand läheb lasteaeda, siis nad hea meelega toetaksid meie jalanõude ostmisvaeva. Vähe on firmasid kellega ma nii hea meelega koostööd teen. Meie pika-ajaline eelistatuim jalatsifirma. Ma käin sealt poest isegi pika varrega kingalusikaid ostmas. Korra aastas ikka, sest varem või hiljem painutab keegi ka selle metall-lusika ära.

Noorsand hakkas hilja kõndima ja ka ta kõnnimuster oli alguses selline, kus ta hoidis ühte jalga sissepoole. Meie füsioterapeut, kes temaga võimlemas käis (Tartus on selline teenus täitsa olemas ja las ma kiidan – ta on imeline), andis jalanõude soovitusi ja kõik soovitused sobisid just Ecco valikus olevate jalanõudega, mis tähendab ühte kahest – kas meie füsioterapeut on tegelikult Ecco spioon, või teeb Ecco tõesti nii ergonoomiliselt õigeid jalatseid. Võib olla mõlemat. Igal juhul on need hästi kerged ja tugeva tallaga, mida soovitataks väikestele, et kõnnimuster paigas oleks.

Igal juhul oleme me Ecco fännid nii endi jalatsitele kui ka lastele. Ecco kutsuski meid poodi vaatama nende uut laste kollektsiooni ja kui me täna neid Noorsandile jalga proovisime, siis juhtus see, mis juhtub alati – kaksikud omavahel tülis (Noorsand ja Piiga) ning ei suuda ära jagada, kumb kummad jalanõud saavad. Laheneski nii nagu all pildil näha. Lisaks saabusid postiga ka Noorsandi uued dressipüksid, mille samuti Piiga ärastas.

Poes oli valik korralik ja las ma lihtsalt ütlen – ma tean, et Ecco jalanõud on kallid. Aga see on ka jalanõu, mis kestab kauem, kui sa neid kanda viitsid. Igati oma hinda väärt. Olime fännid enne ja oleme veel rohkem ka nüüd. Piltidel olevate Eccodega oleks edev esimesse klassi minna küll.

Täna öösel ma eriti ei maganud. Magasin, aga see oli selline pindmine uni. Ma tundsin igat korda öösel kui Esileedi mulle käe või jalaga pihta tuli. Tavaliselt ma seda öösiti ei märka, sest ma magan. Seda isegi hoolimata Esileedi suurest laiutamisvajadusest. Mäletan, kui me ostsime selle 180 cm laia voodi, siis oli selline tunne, et me eksime sina voodisse ära. Nii suur erinevus oli meie 110cm kušetiga, mis voodiks lahti käis. Kuid ka selle uue laiusega harjub ära ja ühel hetkel oli Esileedi minu poole vallutanud ja mõte hakkas liikuma, et aga miks me ei võiks soetada 220 laia voodi…

Nagu terasem lugeja võis välja raalida, siis ma ei räägi eilsest ööst, kuna minu vabadust voodis ei piira hetkel Esileedi, vaid seda teevad Noorsandi pikad jalad ja Esileedi pole enam aastaid laitanud, vaid kaksikud veenduvad igal ööl, et Esileedi ärkaks hommikul täpselt samas poosis nagu õhtul uinub. Selleks tuleb talle mõlema külje peal hästi külje alla ronida, et rinnaku tõusmine ja laskumine, mis hingamisel toimub, oleks tema ainuke liikumine.

Kirjeldasin teile hoopis ööd, mis leidis aset täpselt kaheksa aastat tagasi ja uni oli raske tulema, sest päeval seisis mul ees missioon – teha Esileedist aus naine. Täna on siis meie kaheksas pulma-aastapäev!

Kuidas on need kaheksa aastat läinud? Väga suurte tõusude ja langustega. On ilusaid päevi ja on päevi, kus ma mõtlen, et paneks enda seitse asja kokku ja läheks kergema vastupanu teed. Siiski on need vaid emotsioonid, mis tulenevad väsimusest, privaatsuse puudumisest ja hullusest, mida kaheksa last peres korda suudavad panna. Ok, tegelikult mul pole neid kaheksa, kuid tunne on küll selline.

Eks lastega ja eriti kui lapsi on ühes vanuses nii palju, tulebki mitmeid ootusi alla suruda. Üks peamisi küsimusi, mis mu postkasti potsatab, on see, et kuidas me üksteisele aega leiame? Kuidas me suudame üksteise täiskasvanute vajadused rahuldatud saada? Hea küsimus. Ei leiagi ja ei suudagi. Õigemini nõudlus on tunduvalt suurem kui pakkumine. Seega need harvad juhud, kui tähed langevad kokku ja mingi ime läbi on kõik kolm last teadvusetud või kodust eemal, tuleb see aeg täita võimalikult kvaliteetselt.

Seepärast ei saanudki Durex oma aastapäeva kingitusega rohkem pihta panna, kui saatis meile katsetamiseks kondoome ja stimuleerivaid geele. Kui ma ütlesin Esileedile, et Durex meile taolised asjad saatis, läks ta hetkega näost punaseks ja teatas, et tema ei tunne ennast mugavalt, et ma sellist asja blogis lahkan. Hetk hiljem sosistas ta mulle, et ma peaksin siiski Durexit tänama, sest ta on ammu mõelnud need geelid ära katsetada.

Minul ei ole probleemi sest va vanainimese asjast rääkida. Me kõik ju teeme seda. Kes tihedamalt ja kes harvemalt ja ma ei ole seda kunagi spordina teinud. Minu jaoks ei ole kunagi olnud oluline enda asi ära lahendada. Vastupidi. Selles vallas olen ma väga isetu ja minu jaoks miljon korda olulisem kogeda seda, mida kogeb teine pool. Just see kui sa koged, et teisel on hea ja see on kõik sinu süü, on see, mis minu mõtlemise välja lülitab.

Eks ma olen aastatega õppinud ka, mida teine pool soovib, sest Esileedi ei ole juhendamisega kooner olnud ning eks paremaks üksteise tunnetamiseks kulubki aega. Usun, et ootustest ja tajudest rääkimine on oluline, et need korrad linade vahel (või auto tagaistmel) oleksid hetked, millele mõeldes, alati sooja tunde sisimas tekitab. Enamus inimesi vahetab elu jooksul partnereid mingites eluetappides ja kui lähtuda terve elu sellest, mis esimesele partnerile meeldis, võivad järgmised suhted eriti lühikeseks jääda. Seega sellised abistavad mänguasjad ei teegi muud kui abistavad ja võimendavad ehk seda sensatsiooni, aga see kuulamine ja hetkele pühendumine tuleb meil endil ära teha.

Kuid nüüd, kus meie ühine voodielu on häbematult harv ja kaootiline, siis on eriti oluline üksteist tajuda. Kas te teate, mis lihas lastevanematel seksi ajal kõige aktiivsemalt tööd teeb? Kui selline lihas oleks olemas, oleks see kuulmislihas, sest vanemana oled sa valmis paratamatusega 50% on tõenäosus, et asi tuleb pooleli jätta. Eks see, et need vajadused on jäänud lapsevanemana kusagile tahaplaanile, on ka üks pingete põhjuseid ja ka selline emotsionaalne distantseerumine kaasneb füüsilise kokkupuute vähenemisega. Sellepärast ongi kõik sellised seksi rikastamise jaoks mõeldud leiutised eriti põnevad. Tegelikult ei peakski me kondoome kasutama, sest Esileedi on selle asja seal korralikult hetkel ära korraldanud, aga te olete mind seal oma kaksikute ja kolmikute jutuga kommentaarides nii ära hirmutanud, et liiga palju kaitset on alles see piir, mis on minu jaoks piisav. Kui Esileedi lubaks, oleksin ma ka tuukrikostüümis, et kindel olla.

Mina olen Henry. Suure osa oma töötavast elust olen ma töötanud müüki tehes. Mul on alati sobinud inimestega suhtlemine. Olen müünud kunagi Balbiinos jäätist, Puhastajakaubamajas vetsupaberit ja Saku Õlletehases õlut. Mulle on alati sobinud müüa. Kuid ma olen olnud kiiksuga müüja – ma ei saa müüa toodet, mida ma ise nõus ostma pole. Õnneks olen ma sattunud peamiselt müüma siiski tooteid, mille eest oleks ma nõus ka ise enda rahakotiraudu avama. Sarnast joont hoian ma ka siin blogis koostööpartnereid valides.

Kui minu tööks on olnud müüa tooteid, mille kvaliteeti ja vajalikkusesse ma uskusin, pole mul olnud mingit moraalset dilemmat. Vastupidi. Minu jaoks ei olnud vastuvõetav mõte, et inimene selle näiteks hinna tõttu maha kannab. Kui mina (va ihnuskoi) olen nõus selle eest raha välja käima, siis ilmselgelt pole tegu kallis hinnas, vaid selles, et sul pole piisavalt infot, et selle vajalikkust mõista. Selleks olingi mina müügimehena valmis seda sulle selgeks tegema.

Mulle on ka regulaarselt pandud pähe ideid, et ma mõnda püramiidi astuks (või võrkturundus, või soovitusturundus, või kuidas iganes sa neid nimetad), kuid see pole minu jaoks. Mulle ei sobi, et sõbrad, kellele ma helistan, oleksid minu suhtes skeptilised, et mis on see tegelik põhjus, miks ma nendega kokku tahan saada. Võrkturundus ei ole minu teema kunagi olnud.

Kuid müük on olnud vaid osa sellest, mida ma teha tahtnud olen. Ma olen alati olnud loov inimene ja mina suudan luua enda sõnadega. Kui mina millestki vaimustun, siis on mul suur soov ka teisi sellega nakatada, sest jagatud rõõm ei lähe pooleks, vaid kahekordistub.

Mind ajavad elevile sõnad nagu ajurünnak ja strateegia ning seepärast meeldis mulle ka idee tulla Ekspress Meediasse toimetajaks, sest luua midagi pea nullist ja selleks antakse sulle veel vabad käed – täielik unistus ju. Õnneks on minu visioon sobinud ka mu ülemustele ja reklaamiosakonnale, kuna ma leidsin hea balansi klikikate ja kvaliteetsete artiklite vahel. Ekspress Meedias meeldib mulle üldse kõik. Ma pole sellist isetut ja professionaalset suhtumist varem kohanud, kus sind usaldatakse ja koheldakse kui võrdset. Väga positiivne aasta on olnud. Ja saada palka millegi eest, mida mulle meeldib teha. Ma ei olegi reaalselt aasta jooksul kordagi tundnud, et ma käin päriselt tööl. Mulle on tundunud, et ma saan palka enda hobi eest, mis on kirjutamine.

Tegelikult võiksin ma ju kirjutada ja rääkida ka vene ja inglise keeles, sest elasin kunagi ma kuus aastat Iirimaal Dublinis, kus ma omandasin Inglise keele sellisel tasemel, et ühel hetkel ei usutud, et ma iirlane pole, kuna isegi kohalik aktsent jäi külge. Nüüdseks on see kadunud ja eestlastele omane puisus on tagasi, aga siis küll. Ja oma puhast Eesti verd vanaisaga olen ma terve elu rääkinud vaid Vene keeles, kuna ta vanemad elasid Venemaal ja ta tuli 1953 Eestisse juurte juurde tagasi, kuid uuesti Eesti keelt ära ei õppinudki. Ongi tore. Olen saanud oma keelt praktiseerida. Ka Vene keelt pole ma ammu muudel puhkudel kasutama pidanud ja ka see on veidike roostes ning väga lahe oleks seda kusagil rakendada.

Ka on Delfis olnud suurepärane võimalus teha tööd vaba graafikuga ja sageli tegin ma seda poole ööni, et päeval perele rohkem aega jääks. Nüüd on selle järgi vajadus tuntavalt vähenenud, sest Noorsand on nüüd suur lasteaialaps ja kui kodus on vaid kaksikud, siis on vahel selline tunne, et mul polegi lapsi. Nii rahulik on olla lihtsalt.

Aga oma loovust olen ma saanud kasutada nii oma müügitööde kogemuses, kui ka nüüd Delfis. Aru sain ma, et ma olen loov juba koolis, kus mulle meeldis väga kirjandeid kirjutada ja fantaseerida. Siiski oli mu emakeeleõpetajal arvamus heast kirjatükist midagi muud ja nii kadus ka mul usk endasse, et ma võiksin seda kunsti mingilgi määral vallata. Tagasi sain usu, et minus võiks siiski ainest olla, kui ma läksin Mainori Kõrgkooli Ärijuhtimist õppima. Spetsialiseerumisega turundusele. Ja mis see turundus muu on, kui „Silmade särama panemise kunst”. Enamus kodutööd ja projektid, mis ma turunduses ja müügijuhtimise kursustel tegin, said maksimum tulemused. Isegi kui ma tegin neid selgelt üle võlli ja midagi erilist ei oodanud, sest ma läksin sageli enda fantaasiaga kaugemale, kui ülesandeks antud, said need kiituse osaliseks. Mainorist ma enda kõrgharidusdiplomi turunduse alal ka sain. Ma ei kiidaks sealset haridust üle, kuid üks asi, mida see kolm aastat mulle toona andis- see tekitas minus väga palju küsimusi, ehk huvi just müügiprotsesside, inimpsühholoogia ja turunduse vastu ning mul on osaliselt ka kahju olnud, et ma ei ole saanud selle keskel edaspidi olla.

Turundus on müügi kõrval minu jaoks teine väga põnev ala. Mitte küll see turunduse pool, kus on tarvis eelarvestada ja kogu see numbrite pool (see on tüütu kohutus, mis selle valdkonnaga kaasneb), vaid see, kuidas leida potentsiaalse kliendi jaoks just need nupud, mis tekitavad temas vajaduse, on alati mind paelunud. Ma olen end ka jooksvalt soojas hoidnud ning mul on umbes mustmiljon lõpetamata raamatut, mis on hädavajalikud, et olla müügis, turunduses ja reklaamis hea. Sinna kõrvale ka paarkümmend lõpetatut ja ma olen nii uhke enda üle, et ma needki läbi töötada jõudnud olen. Eriti huvitab mind sisuturundus ja seepärast on ka blogimine mulle meeltmööda, et see on üks kanal, mis võiks olla lisaks huvitavale ka tulutoov.

Mulle on sobinud vastutusrikas, kuid samas vabade kätega töö. Ma tahan kirjutada, suhelda ja olla oma asja eest vastutav. Mulle sobib vastutus, sest ma usun, et inimene on loomult laisk ja mina olen lisaks ka rahutu olemisega (kes iganes on püüdnud minuga rahulikult filmi vaadata, võib seda kinnitada). Kuid ma olen efektiivne siis, kui minu panusest sõltub midagi ja ma ise tunnen seda ka. Mul on vaja, et minu/meeskonna/osakonna/ettevõtte maine sõltub minu tegevusest, sest siis ma funktsioneerin kõige paremini.

Seepärast toimib ka mu blogi, kuna mina ise kujundan selle kuvandit ja te umbes teate, mida te saate, kui te siin nädalast nädalasse käite. Ma olen selle ülesehitanud kindla teadmisega, et see oleks koht, mis mõjutaks kuidagi teie päeva. Et ma ei jaga lihtsalt teiega suvalisi pilte, vaid et te saaksite sellest mingi emotsiooni. Nii palju jama ja negatiivset on igapäevaelus, et minu blogi võiks olla väike oaas, kuhu te tulete ja saate väikese sõõmu värsket õhku. Kui hästi või halvasti see mul välja tuleb, eks see oleneb ka olukorrast ja mis tundega ma blogi kirjutan. See on blogi meie pere õppetundidest ja kasvamisest (minu puhul otseses mõttes) ja nagu statistika näitab, siis ka teile meeldib, kuidas ma kirjutan ja te tulete ikka ja jälle tagasi. Isegi pildid saavad FB ja Instagrami lehel tuhatkond reageeringut ning loomulikult ma märkan neid asju. Ja eks ma aegapidi joondan end alateadlikult ka selles suunas, et kirjutan ja pildistan asju, mis inimesi rohkem huvitavad. Ehk kirjutamine sobib mulle.

Miks ma seda kirjutan? Sest homme.ee projekt külmutatakse majanduslikel põhjustel ja kahe nädala pärast, olen ma avatud uuteks väljakutseteks. Suur aitäh Ekspress Meediale, et nad olid nii super tööandjad ja kes teab, äkki teeme tulevikus mingis vormis veel koostööd.

Kes näeb minus enda ettevõttes potentsiaali, siis mina olen vägagi avatud mõtete vahetamiseks ja ausaks arutluseks, kas me saame täita üksteise ootusi. Võite julgelt ka jagada. Minuga saab kontakti jakobsonh@gmail.com

Pärastlõuna. Istume Esileediga koos diivanil ja naudime hetkelist vaikust. Kõik lapsed on õues ja segamini keeratud elamine varjab isuga fakti, et vähem kui 24 tundi tagasi käis meil koristaja. Liivane põrand, kellegi läbinäritud Rukkipala, mis oli demonstratiivselt keset põrandat välja tatistatud ja rääkimata veerajast, mis tualetist välisukseni jookseb, sest Noorsand avastas, et just tema peab oma pisikese kastekannuga majaesist põõsast kastma.

Järsku taban silmanurgast, kuidas üks väike poiss elutoa aknast mööda kõnnib. Keerame mõlemad pilgud poisi suunas, naeratame ja vaatame rahulikult teleka suunas tagasi.

„Kas sa tead, kes see poiss oli?” küsin ma Esileedilt.

„Ei, ma arvasin, et sina tead. Kas see mitte naabripoiss polnud?”

„Ei olnud, sest naabripoiss istub ju näed seal, liivakastis”

„On jah, aga kes see tüdruk seal naabripoisi kõrval istub?”

„Ma ei tea. Pole teda varem näinud. Kas see mitte sealt küla teisest otsast üks uutest pole?”

„Pole aimugi….”

See on olnud viimased päevad meie reaalsus. Meie hoov on täis sagimist ja mängu ning enam kui pooled sagijatest ei ole meie lapsed. Just nimelt – meie lastel on tekkinud sõbrad. Sõbrad on vist natuke palju öelda, pigem on tekkinud lapsed, kes tahavad nendega mängida ja see on nii tore. Mul on naabrilaste üle meie aias ainult hea meel. Ka on mul ütlemata hea meel näha oma laste sotsialiseerumist ja eriti just Noorsandi puhul, kes uuest nädalast lasteaeda väisama hakkab.

Noorsand on hästi õrn ja habras laps ja elab alati kõiki korvisaamisi väga üle. Ta sageli ei näita seda välja, kuid ühel hetkel on ta nende kogunenud emotsioonidega ise nii kimpus, et käitub halvasti -lööb või loobib asju ning kui ei tunneks teda, siis arvaks, et ta lihtsalt ei oska käituda. Oskab, aga ju siis keegi ei võtnud teda mingil hetkel mängu, millega ta lihtsalt veel toime ei oska tulla. Ja nii ma vaatan teda eemalt ning kaitsva isana mõtlen hirmuga, kui palju ta peab veel korve saama, pettuma, haiget saama selleks, et nahk pakseneks ja kui mina tahan olla hea isa, siis ma pean kõigel sellel ülekohtul laskma juhtuda.

Minu asi on talle lihtsalt alati meenutada, et olgu mis on, siis tal on alati selja taga armastav perekond. Armastus on üks asi, millega ma mitte kunagi ei kauple ka, et tal kahtlust ei tekiks. Ma võin kaubelda Lottemaale minekuga (jää ruttu magama, muidu homme Lottemaale ei lähe) või mõne muu taolisega, aga minu armastuses võib ta alati kindel olla. Kui homme (reedel) pussnuge ei saja, siis lähebki Noorsand Esileediga seda koera vaatama. Sa eeldasid nagunii pealkirja lugedes, et me võtame endale koera. Kahjuks mitte. Lihtsalt eemisel aastal sai Noorsand Lottemaal väga positiivse elamuse ja nüüd minnakse taas. Sel aastal ma ise kaasa ei lähe, sest esiteks on mul tööpäev ja teiseks ei oska kaksikud gaasipliiti ise kasutada ja seega arvasime, et oleks parem, kui keegi nendega koju jääks. Esileedi läheb ise Noorsandiga, pluss on mu lapsepõlvesõbranna Iirimaalt oma tütrega meil külas, kes läheb ka seda kohta avastama. Soovitan väga. Eelmisel aastal sain ka ise väga hea elamuse. Ka sel aastal pakuti meile võimalust koostööna sinna minna, aga me ei saanud tingimustes kokkuleppele ja me planeeritud kohtumist lugejatega seal ei korralda. Aga Lottemaad soovitan ma igal juhul. Kui sul muidugi on kolm last nagu meil, siis see on korralik väljaminek, kuid ma arvan, et tasub ära.

Ma polegi teistes teemaparkides Eestis käinud. Neid on ju veel. Igast Vudilad, Vembutembumaad, Pokumaad ja mida kõike veel. Eks me hakka neid järgmistel aastatel jõudumööda avastama. Kuidas te kirjeldaksite neid teisi? Kas lapsed on neist vaimustuses olnud?

Aga hästi. Ma tulevasest nädalast tiba aktiivsem ka, sest siis ma enam ELUTARKA ei tee. Uskumatu, et ma pidasin 4 nädalat puhkuseasendajana vastu. Õnneks kuu eesmärgid sain täis. Nädal aega toimetan enda HOMME lehega ja siis 2 nädalat puhkust. Ma polegi ammu puhkust kui sellist kogenud. Ma olen aastaid aidanud inimestel suitsetamist maha jätta ja pole sellest puhkust võtnud, kuna see ei ole selline ettevõtmine, mis mult igapäev tähelepanu nõuaks. Tegelikult on küll, aga ma olen sellega ise laisk olnud ja ei ole ettevõtte kasvuks suurt midagi teinud. Tegemist on hästi stressirikka ja emotsionaalse tööga ja mul saab peagi 10 aastat täis ning ma olen väga kahe vahel, kas ma sellega jätkan. Inimesi sõltuvusest välja aidata – iga üks, kes su käest haarab ja end sealt välja vinnab – see heaolutunne, mis sellega kaasneb, on kirjeldamatu, kuid see pinge, mis kaasneb soovides igat hädasolijat aidata, see väsitab. Teenimise mõttes ei ole tegu mõistliku ettevõtmisega ja töö peab küll pakkuma nii hingele kui rahakotile, kuid kuna ma olen mingi aja pere ainuke sissetulek, kuni kaksikud ka lasteaeda lähevad, siis ma pean ka raha peale mõtlema. Ja minu blogi meile suurt sisse ei too. Seega, kui ühel hetkel blogisse reklaamid tekivad, siis iga klikk saab olema suureks abiks. Millal need tulevad? Pole aimugi.

Läkski selliseks loba postituseks. Olge tublid ja kui homme (täna, kui täna on reede) Noorsandi Lottemaal näete, siis võite julgelt tere ütlema minna.