Kategooria

muud jutud

Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kelle naturaalseid puljongeid me katsetame ja teile tutvustame!

Nagu lubatud, sai möödunud nädalal tehtud kalasuppi. See oli mu elu esimene kalasupp, mis ma kunagi teinud olen. Lihtsalt ma ei ole kunagi saanud kalasuppi, mida ma oleksin tahtnud veel. Võib-olla sain väiksena ka mingi trauma mõnest kohutavast uhhaast, mida keegi valmistas. Ei mäleta. Kuid kalasupp pole kunagi menüüsse kuulunud.

Ei kuuluks praegugi, kui Food Studio valikus ei oleks kalapuljongit. Otsustasingi, siis kalasupile uue võimaluse anda ja järgisin enam-vähem seda retsepti, mida nad enda FB lehel jagavad. Oot, püüan lingi siia ka panna (LINK). Ma panin lihtsalt törts rohkem kartulit ja rohkem kala. Mulle meeldivad tummised supid. Ma polegi vist kunagi kohanud ühtegi meest, kes väidaks vastupidist, et tema eelistab leemest ja hõredat suppi. Ei, supp peab olema korralik.

Las ma ütlen – see supp oli tõeline maitseelamus. Ma arvan, et see on parim supp, mis ma kunagi teinud olen. Ja see on nii kuramuse lihtne ja ma tean, et selle teeb heaks see puljong, aga natuke au võtan ma ka endale, sest mina lõikusin asjad sinna sisse. Ok, Esileedi lõikus. Aga mina lõikusin kala ja segasin. Praegugi kirjutades hakkab suu vett jooskma. Kindlasti on abiks ka see, et ma püüan siin eksperimendi korras hoida silma sellel, mida ma nädala jooksul söön ja kõik kirja panna ning automaatselt, kui sa hakkad ennast jälgima, hakkad sa ka tegema paremaid valikuid. Ja kõht on veidike tühi. Kuid see selleks, see supp oli ka imeline. Mis ma järgmine kord teistmoodi teeks: ma paneks riisi, mis valmiks rutem, või keedaks selle enne valmis ja ma lisaks enam teisi erinevaid köögivilju nagu suvikõrvits, hernes, lillkapsas.

Nagu ma ka eelmises postituses ütlesin, siis nende puljongid teevadki kõik supid heaks. Kuigi tegu on valmispuljongiga ja selle suur eelis on see, et see on imekiire – viskad juurikad sisse, keedad 10 minutiga pehmeks ja voila! sul on supp olemas, siis mina olen selle supi keetmisega võtnud aega ja seda meelega kauem keetnud, sest võib olla olen ma liiga palju kokasaateid vaadanud ja kujutan endale asju ette, aga kui ma olen seda kauem keetnud, siis selle supi maitsesügavus on hoopis teistsugune ja see maitseb veelgi parem. Mul on kogemus nüüd kanapuljongiga ja nüüd ka kalapuljongiga. Mõlema puhul pöidlad püsti.

Eelmisel aastal kui mulle neid tutvustati, siis üks asi, mis silma jäi, oli see, et puljongid ei olnud teps mitte odavad. Maksta kolm eurot, kui selle puljongi kuubiku/kallerdise saad sa 50 sendiga, tundus palju. Ometi olen ma nüüd pea aasta seda regulaarselt ostnud ja mitte kordagi pole mu käsi tõusnud ostma uuesti neid kuubikulisi, sest neid kahte ei saa võrrelda. Isegi kui me keskendume ainult maitsele ja jätame tervislikkuse poole välja. Loomulikult on keskmine eestlane (mina näiteks) nii harjunud nende odavate kuubikute maitsega, aga me ei peaks. Kui me ajame taga sügavat ja naturaalset maitset, siis me ei saa loota seda tootest, mille koostise nimekirjast ei tea sa pea ühtegi nimetust.

Ja pealegi, arvata, et mingi 3.20 maksta puljongi paki eest on palju, on naeruväärne. See kalasupp, millest jagus meile kõigile lõunaks ja täiskasvanud sõid seda ka õhtusöögiks, siis selle supi kogumaksumus oli: 3.20 puljong, 1.00 euro juurviljad, 5.00 eurot kala ja kuna tegu on valmispuljongiga, siis pole tegelikult ka vahet, mis kala sa sinna sisse paned. Meie panime lõhet, sest lapsed muud ei söö. See teeb siis 7 inimese eine hinnaks 1.20 inimese kohta. Ma tahaks öelda, et pole paha. Ja oluline aspekt on ka see, et ei mingit keemiat, ei mingeid maitsetugevdajaid ja soolasust saab igaüks reguleerida ise maitse järgi, kuna puljongid on teadlikult tehtud vähesoolased, et me julgeksime anda ka pere kõige pisematele.

Ma püüdsin supitegu ka filmile saada, aga kuna KÕIK mälukaardid olid täis ja tühjendamata, siis ma pidin filmima telefoniga ja telefoniga filmides saab telefoniga filmimise kvaliteedi. Aga ma olen iga korraga aina targem :).

Kas te tahate ka muidu proovida neid puljongeid, mida ma siin kiitnud olen? Noh, ühele teist saadan ma terve kastitäie erinevaid puljongeid, kuid selleks mine viska lisaks minu lehele ka nende lehele pöial püsti (SIIN LINK) ja jäta Facebooki mu postituse alla kommentaariks, mis on sinu lemmiksupp. Keegi teist saab reedel väga mõnusa auhinna!

“Lapsed, mida te täna süüa tahate?” Ma viskan selle küsimuse sellisena üles, kuid tegelikult hakkab vastuseid tulema vaid ühest suust. Vähemasti selliseid vastuseid, millega mul midagi peale on hakata. Noorsand oskab enda soove päris kenasti väljendada. Kaksikud ka, kuid ainult “kas” küsimusele vastates. Kui ma küsin, “mida nad süüa soovivad?”, siis Vennas saab tavaliselt küsimusest valesti aru ja juba ta istub ootusärevalt laua taga, sest küsimuses kõlas talle tuttav sõna “süüa” ja nüüd peab ta süüa ka saama. Piiga nii krapsakas pole ja vastab tavaliselt küsimusele mõne tähtsa faktiga, nagu “mina juba pissisin” või “mina olen väike ilus printsess.” Võib olla enne sööki. Söögijärgselt tuleb fantaasiat rohkem kasutada, et sealt printsess leida.

Kuid Noorsand teatab 90% kordadest kohe esimese asjana, et tema soovib oranže makarone. Ta räägib lõhe tagaliatelledest, mida me Itaalia restoranist ikka tellinud oleme ning mis on kõige kolme lapse vaieldamatud lemmikud. Kuid ei, täna me ei telli. Täna me teeme ise süüa ja nüüd ei ole meil ka eriti palju aega teha, sest Vennas, kes kogu asjast valesti aru sai, istub jätkuvalt hämmendulnult lusikas püsti laua taga.

“Kas te soovite suppi?” Sellest küsimusest saavad kõik aru ja tavaliselt tuleb ühine “Jaa”. Kõik kolm on suured supisõbrad. Ainus supp, mida keegi neist ei söö, on eilne supp. Ma ei teagi, miks see nii on. Mingil veidral põhjusel ei armasta nad soojendatud suppi ega soojendatud üldse midagi. Kas see on seetõttu, et nad just eelmisel päeval seda sõid, või on soojendatud toidul madalam kvaliteet, võta näpust.

Supp on hea valik, sest see on kiire. Puljong keema, samal ajal koorid ja tükeldad juuviljad, mis sisse lähevad ja umbes 5 minutiga on kogu mant seal sees, 10 minutit hiljem läheb sisse lihaline/kalaline ja viis minutit veel ning olemegi taas olukorras, kus laste närvid lõpuni pingesse ajada – nad ei tohi ikka veel süüa, sest nüüd peab supp jahtuma. Kui see aeg, mis neile tundub 10 tunnina ja kell tõestab, et möödub vaid 4 minutit, läbi saab, on kolm supisööjat kiivalt ametis.

See siin on lugu ideaaltingimustes, kus kõik kolm last on samal ajal näljased ja keegi kolmest lapsest ei käi mulle peale, et mul on kindlasti tarvis abikokka, kes juurviljadega mul abis peab olema. Kui see on nii, siis korrutage toidutegemise aeg kolmega. Ükskõik mille tegemisele lapsi kaasata, pikeneb aeg märgatavalt. Seepärast paljud meist ongi sellised, et teeme pigem ise ära kui lapsi tegema kaasame. Kurb tunnistada, et olen isegi läinud korduvalt seda teed ja ma kahetsen seda alati kui järgmisel korral ma neid kaasan ja näen kui palju rõõmu neile osalemine valmistab. Esileedi on selles vallas minu suur eeskuju – tema kaasab lapsi kõiges.

Kuid rääkides suppidest, siis sel kuul ma räägin teile tootesarjast, mida meie kasutame juba eelmise aasta suvest. Olemas on see olnud poelettidel juba paar aastat vist. Selleks on Food Studio valmispuljongid. Lõime käed, et märtsis räägime neist ka teile.

Ma olen suur võistlevate kokasaadete fänn. Noh tegelikult ma olen Austraalia MKR-i fänn. Ameerika MasterChef ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma alati hämmastan Esileedit kui ma suudan juba saate poole peal ära arvata, kes välja kukub. Ma oleksin justkui ise saate produtsent ja umbes 90% kordadest tean ma, et see, kes ei loo seal saates draamat, vastuolu või vastupidi ei räägi, kuidas ta näeb isegi unes kokkamist, sest kirg on nii suur, siis ta kukub tõenäoliselt välja. Ma vaatangi seda peamiselt seetõttu, et see on nii klišeesid täis ja suur osa sellest liiga läbinähtavalt lavastatud.

Kuid neis saadetes ja ka paljudes Youtube retseptivideotes kasutati alati valmis puljongit. Kui ma püüdsin siin Eestis retseptide järgi teha, siis minu puljong oli alati vees lahustatud puljongikuubik ja kõik need puljongikuubikud maitsevad nagu puljongikuubikud. Ma mõtlesin aastaid, et miks ei võiks juba Eestis poodidesse keegi maale tuua valmispuljongeid. Ma ei tulnud selle pealegi, et aga miks neid mitte ise valmistama hakata. Food Studio tuli ja nad teevad seda tõesti hästi, sest ükskõik, mis suppi ma sellega valmistanud olen, see teeb kõik supid heaks.

Just see kiirus, mida selle puljongi kasutamisega saavutab – sa lihtsalt valad selle potti ja kõik muu mant sinna juurde. Kaob ära see tundide pikkune puljongi valmistamine. Food Studio puljongitegu võtab kaheksa tundi ja kujuta siis ette, et sa peaksid 8 tundi midagi keetma lihtsalt selleks, et teha üks supp. Ja tänapäeval kui toodetel peavad olema peal kirjas koostised, siis kes iganes on lugenud, mis tema kasutatavas puljongikuubikus sees on, on arvatavasti samuti alternatiivide otsingul.

Sel nädalal teen ma nende puljongiga neljapäeval kalasuppi ja andke märku, kas te tahaksite, et ma hakkaks ka videot rohkem kasutama ja püüan selle teo ka linti võtta?

Nagu öeldud, on märtsis Food Studioga mitu koostöös valminud postitust.

!See postitus sisaldab reklaami tootele, mille saatis meile üks blogilugeja abiks selle tüütu nohu vastu, mis meil haigusega kaasnes!

Kui ma peaksin valima kõige raskema asja, mis kolme lapsega on, siis see on haigustega tegelemine. Meie kogemus näitab, et kui jääb üks, siis jäävad teised ka. Kui mitte kohe, siis väikese viibega. See tähendab alati unetuid öid, sest nohuga magamine on tõeline katsumus. Eriti kui keegi veel lutiga on, või ema rinnal- kuidas sa imed kui kinnise ninaga on suu ainus õhuvõtuava.

Sellist asja, mida me nüüd jaanuaris gripiga kogesime, ei ole me tõesti varem kogenud. Me olime üks aasta kõik viiekesi mingi kõhu viiruse käes, kus me kõik viiekesi jäime samaaegselt haigeks, aga see sai pooleteist päevaga läbi. Gripp vindus siin majas detsembri lõpust veebruari keskpaigani ja ka praegu ei ole me veel terved. Suurem osa perest käib nuusates ja köhides ringi. Ometi ma käin ka kõikjal ringi taskus desinfitseeriv geel taskus, mida ma päevas 10 korda kasutan. Iga kord kui ma midagi väljaspool kodu puutun, on pudel kasutuses.

Haiguse kõige hullem osa minu jaoks on alati nohu. Pole tüütumat asja kui see, et sa üritad magada ja sa lihtsalt ei saa hingata. Suu kaudu ju saab, aga esimese paari päevaga on suukaudsele hingamisele ümber lülitumine nii paganama harjumatu. Just sellega seoses tekkis meil sel haiguskorral üks uus asi, mis just nohu puhul abimees on.

Mu blogi üks ammune lugeja soovitas meil nohu puhul kasutada seadeldist, mida ta ise aastaid Eestisse on toonud ja mida ta isegi kasutab. Selle tarvitusele võtt vajavat natukene harjutamist, aga kui lõpuks see nipp selge on, siis olla see suurepärane abivahend. Mis iganes aitab mul nina tööle saada, siis palun, saatke. Saimegi endale sellised asjad, mille kõige täpsem kirjeldus oleks vist – ninasarviku sarve kujuline ninaloputuskann. Ingliskeelne nimetus sel ka Rhino horn, ehk ninasarviku sarv. Töötab see nii, et tuleb võtta mõõtelusikatäis kvaliteetset söögisoola (näit. meresool) klaasi või tassi ja valada käesooja vett peale ning segada. Otse kannu tehes võib sool jääda sulamata, seda on raske lõplikult ära lahustada. Võite Esileedilt küsida, mis juhtub kui juhiseid eirata ja soola graanulid ninna satuvad. Ja polegi muud kui kraani kohal pea viltu ajada ja vesi kannust endale ninasõõrmest sisse kallata.

Juba selle kasutamine lasi mul avastada uusi asju. Näiteks, mis värk sellega on, et sa kallad vee sisse ühest ninasõõrmest ja see voolab välja teisest? Ma ei teadnud, et seal kusagil üleval on avaus. Esileedi vaatas mind nagu ilmaime, et ma sellist asja ei teadnud. Ma ei teadnud, et see on üldteadmisküsimus. Aga tõesti toimib. Soolveega nina loputamine pole mingi uus asi, aga ma olen sellest alati eemale hoidnud, sest need apteegis müüdavad, mis gaasi survega ninna pritsivad, olid minu jaoks äärmiselt ebameeldivad. Niimoodi kannuga valades, on see protsess lihtsalt loomulik.

Ka lastele saadeti kann, aga Noorsand, kes on pelglik uute asjade ees, enda peal seda kasutada ei lasknud. Ainult pildi jaoks oli nõus. Piiga näitas küll suurt huvi üles ja sai suisa kurjaks kui ma teatasin, et see sarv käib ninna mitte suhu. Kes on enne nina kaudu vett jooma pidanud? Rumalus. Sa.. ei.. peagi.. seda.. jooma.. muidu.. ah las olla. Kuigi me oleme nüüd mitmelt poolt kuulnud, et tegelikult lapsed kasutavad seda meeleldi, lihtsalt harjutamise asi. Ma loodan, et me nii pea enam harjutada ei saa. Siin on üks õpetlik video. Mina soovitan siiski lahuse enne klaasi teha. Eriti kui on jämedam sool.

Seega meie ravimite kapis on nüüd lisaks ka see ninasarviku sarve kujuline ninaloputuskann, mis nohuga leevendust pakub. Kui ka teie soovite, et teil selline abivahend arstikapis olemas oleks, siis ma loosin välja 3 komplekti, Rhino Horn ninaloputuskann + Biolatte Boulardii annusepakendid (samuti meie majapidamises olevad probiootikumid). Selleks peab lisama Rhino Horn Eesti FB lehe meeldivate hulka ja jagage seda postitust. Loosi teen neljapäeval.

See võtab mõne korra aega, et see õige hingamine selgeks saada ja kui saate, siis see kann kestab teil elu lõpuni.

Ma ei oska öeldagi, kas tänane postitus on reklaampostitus. See ei ole tellitud postitus ja me koostöö jäi üldse eelmisesse aastasse. See on selline tagasivaatav postitus, kus ma räägin kahest õnnestunud koostööst, mis on jäänudki meie pere lemmikute sekka ja saanud meie näol endale truud kliendid.

Ma tahtsin selle postituse kirjutada juba eelmise aasta lõpus, aga läks teisiti. Ma tegin eelmisel aastal otsuse, et ma üritan segada kaks asja- hobi ja töö. Ehk teisisõnu ma otsustasin proovida, kas mul õnnestub jätkata nii, et blogi oleks ka minu töö. See oli tore mõte, kuid eks see asi võtab aega, et idaneda. Blogiga saab teenida peamiselt kahel viisil – panna lehele vilkuma reklaamibännerid, või olla katsejänes ja teha ettevõtetega koostööd, kus sa nende pakutuid tooteid/teenuseid omal nahal katsetad.

Ma ei ole reklaami blinkima pannud, sest reklaamide puhul loevad klikid ja siin on väga oluline blogida nii tihedalt kui võimalik, sest mida rohkem sa kirjutad, seda rohkem inimesed su blogisse tagasi tulevad. Aga mina ei blogi tihedalt. Vastupidi, mina kirjutan tavaliselt 1-2 postitust nädalas, mis tähendaks, et arvestades lugejate hulka, teeniks ma kuus võibolla 70 eurot. Kui ma blogiks aga iga päev (või suisa mitu korda päevas), oleks olukord hoopis midagi muud ja ma võiks teenida päris korralikult. Aga ma olen mees ja selline mees, kes eriti small talki ei mõista. Ma ei oska inimestega mitte millestki rääkida. Ma ei oska lihtsalt spontaanselt teemat aretada. See on asi, mida ma aga peaksin kindlasti endas arendama. Ma ei taha kunagi kusagil üritustel üksi käia, sest ma ei oskaks kusagile seltskonda sulanduda, sest ma tunnen, et olen oraalselt taandarenenud.

Küll aga ma olen teinud mitmeid koostöid ettevõtetega, kes kirjutavad mulle, et ma aitaks nende sõnumit levitada. Sest eks ole blogi fantastiline reklaamikanal- seda loevad tuhanded inimesed ja see on ettevõttele hindamatu väärtusega. Kas reklaami tegemine blogis, kuhu inimesed tulevad hoopis meie pere tegemistest lugema, on eetiline? Ma arvan, et selline suust suhu reklaam on eetiline, sest minul puuduvad igasugused kasud ja mulle pole absoluutselt oluline, kas mu lugejad selle reklaami tagajärjel ostavad või mitte. Minu jaoks on oluline, et te saaksite minu blogist adekvaatset infot, et ma oleksin usaldusväärne. Et mu soovitus oleks teie jaoks garantiiks. Seega ma palun alati, et kui ma olen midagi soovitanud ja te ostate, aga pole üldse rahul, siis kirjutage mulle, kuna mul on ettevõttega otsekontakt alati olemas ja loodetavasti saab minu kaudu mure alati ära lahendatud.

Kuna see postitus oli planeeritud aastalõppu, siis mul oli plaan üle rääkida kaks koostööd, mis meie jaoks olid eelmisel aastal ehk parimad leiud. Eks ikka on nii, et mõni hea asi, mille sa avastad- see on küll hea, aga misiganes põhjusel sa ei jää seda kasutama. Teine hea asi on aga miski, mis jääbki sinuga. Ja täna on kaks asja, mida ma tahaks lihtsalt üle kiita ja tänada, et me möödunud aastal nad avastasime. Ma valisin just need, kuna need ei ole lastele, vaid me kasutame neid ise ja igapäevaselt.

Ma olen kuulnud mitmest blogist, et nurisetakse, et nii paljud blogijad kirjutavad kahest asjast BredenKidsist ja Linea Eestist. Bredenist ma täna ei räägi, seda te näete isegi meie piltidelt, et Breden on meil jätkuvalt päevakorras ja palavalt armastatud. Kuid räägiks Lineast. Miks nii paljud blogijad räägivad Lineast? Sest nende tooted on tõepoolest sedavõrd head. Kui keegi väidaks, et ei ole ja pettus kvaliteedis, siis ma lihtsalt ei usuks.

Me oleme jäänud kasutama nende Linea Mamma Baby sarja ja Esileedi kasutab seal Linea Natura sarjast enda juustele ja kõik tooted, mida me katsetanud oleme, on olnud väga head. Ainuke tüütu asi nendega on see, et kui ma palusin nõu, missugust juuksetoodet Esileedile soovitatakse, siis küsiti mult umbes 4500 küsimust (kas tahab lokke siluvaid või esiletõstvaid, missugune on juus, kui pikad ta varbad on?), et ma tüdinesin enne ära kui toode tellitud sai. Lasin Esileedil endal küsimustele vastata. (Ok päris varbapikkust teada ei soovitud). Palusin Linealt ka sooduskoodi juhuks, kui keegi soovib tellida ja küsige julgelt Esileedilt, mis on need tooted, mida tema julgeb soovitada. Lisaks piltidel olevatele kasutab ta ka mingeid kapsleid, aga kuna ma ei saanud ta seletusest aru, kus ned vannitoas asuvad, siis ma neid pildistamiseks ka ei otsinud. Palusin hoopis poistel toodetega poseerida. Aga sooduskood on HENRYARVAB10, mis annab 10% hinnast alla, see kehtib 15.02-28.02.

Ja teine asi, mis on just mulle eriti südamelähedane oli, oli avastus siit samast kodulinnast Tartust, kus Võlumaa ilusalong müüb sarja Barba Italiana. Nii salongist kui e-poes. See on sari meestele ja eelkõige habemikele. Kui ma möödunud aastal nende tooteid algselt katsetasin, siis meeldis mulle kohe see, et nende toodete lõhnad olid sellised maskuliinsed ja üpris intensiivsed ning kuigi nad mulle meeldisid, ei olnud ma kindel, kas ma harjun nendega ära. Ma mitte ainult ei harjunud, vaid ma julgeks diagnoosida endal väikestviisi sõltuvuse, sest näiteks nende šampoon on minu jaoks nii pööraselt hea lõhnaga, et mul oli hirm, et see võib ühel hetkel otsa saada ja mul pole kohe uut pudelit võtta. Ma kasutan regulaarselt nende valikust just kolme toodet: šampooni juustele, šampooni habemele ja habemeõli. Nüüd, kus ma olen neid oma 3 kuud kasutanud, siis juuste šampoon pidi olema kiilanemisvastane ja ma võin kinnitada, ma ei ole selle ajaga kiilamaks jäänud 🙂

Kui ma rääkisin Võlumaale, et ma plaanin sellist postitust teha ja loomulikult selle eest raha ei küsi, sest minu arvamus ei ole ostetav, siis on neil ka üks põnev pakkumine, kus nad on kokku pannud kolm kindlat komplekti, pistnud need lahedatesse seljakottidesse ja pannud müüki soodushinnaga ning nii, et ostes on kott üldse tasuta. Sain endale ka ühe koti ja on juba ka kasutuses. Mahutab kenasti 13” läpaka ära ja kõik muu, mis lisaks kaasa võtta tarvis. Ma lisan siia lingi ka, äkki keegi soovib oma meest sõbrapäeva puhul üllatada. Vaata seda pakkumist SIIN(LINK). Ma isiklikult arvan, et see on väga lahe komplekt ja olles nüüd tootega tutvunud ka, siis ma ei kahtleks hetkekski.

Ma arvan, et sellised tagantjärgi ülevaatlikud postitused on vajalikud, sest sageli kui blogijale saadetakse midagi testida, soovitakse postitust nii pea kui võimalik. Kuid vahel kui uudsus kaob ja välja hakkavad tulema miinus pooled, siis ei ole tegelikult see esialgne postitus enam õige. Antud kahe puhul aga vaimustus kinnistus ja me oleme tänu koostööle saanud kaks sarja, mida me soovitame sõpradele ja julgeme soovitada ka teile.

Ma kirjutasin pika, ligi 6500 tähemärgiga postituse, et kokku võtta meie jaanuar, mis on olnud eranditult haiguste tähe all. Andsin seda Esileedile lugeda, kes leidis igas lõigus 44 asja, mida muuta tuleks. “Henry, esimese öö olin ikka haiglas mina temaga! Ära kirjuta sellist asja sinna – meid lintšitakse ära! Ei tulnud haigena koju – tulles tundus ta täiesti terve!” Ja sada märkust veel, et ma otsustasin, et ma ei avaldagi seda. Oli kuu täis muret ja vaeva ja kahjuks pole see veel läbi, sest nüüd tabas meie peret ka veel kõhuviirus ning kaksikud koos Esileediga oksendavad sünkroonis. Vähemasti oleme haiglast väljas. Noorsand näeb välja nagu ta oleks paastulaagris käinud. Kaks korda järjest. Ta pole isegi oma näoga mitte.

Kuid parem oleks öelda, et mis järeldusi me sellest tegime. Oleme selle kuu jooksul paljude arstide, lastearstide, aternatiivmeditsiini inimeste ja muude inimestega suhelnud, kelle elukutseks ongi inimeste tervise eest hoolt kanda. Ja kõigest sellest infost, mida meiega lahkelt on jagatud, jõudsime järeldusele, et see haiguspuhang oli meile suureks äratuskellaks. See näitab kui haavatavad me oleme. Meie missiooniks saab laste ja enda immuunsuse parandamine. Ning üks asi, mida tuleb muuta, on toidulaud – rohkelt värsket ja rõhk taimsele. Iga kord kui me oleme haigeks jäänud, oleme me sööma hakanud probiootikume, kuid tegelikult peitub nende tõeline “võluvõime” immuunsuse tugevana hoidmisel. Ehk probiootikumid saavad üheks osaks meie päevast. Eriti on nende suurepärases toimes veendunud Esileedi. Ma olen nõus kõike tegema, aga sellist kogemust nagu jaanuar on meile pakkunud, ma enam läbida ei sooviks. Kolmandaks füüsiline aktiivsus. Ma sain selleks isegi uued aktiivsusmonitorid endale ja Esileedile, mis hoiab meie aktiivsusel silma peal.

Kuid hea tunne on tagasi blogilainel olla. Kuu aega eemal olla oli keeruline, sest ma tunnen, kuidas emotsioon tahab minust välja tulla, kuid käsi oli liiga lõtv ja ekraani vaatamine liiga pingutust nõudev. Ma olen alati soovinud, et see blogi pidamine tuleks minu seest, et ma teeksin seda eelkõige seepärast, et see meeldib mulle. Haigena see mulle ei meeldinud. Seepärast astusingi sammu tagasi. Astusin ka sammu tagasi Teeme Koos 2018 eestvedajate hulgast. Kuigi sinna tahan ma peagi tagasi.

Mulle on seal grupis kiitusena öeldud, et ma olen hea motivaator. Võib olla ka. Nimelt ma olen domineeriv inimene. Igas mõttes. Ma ei ole see, kes suudab elu nautida kinni seotud kätega. Vastupidi. See oleks minu jaoks väga traumeeriv kogemus kui ma ei saaks kogu asja ise juhtida. Isegi pulma minnes pean ma saama 100% lubaduse, et ma ei saa seal üllatusi. Ma pean kas teadma, et ma mingi ameti saan või pean teadma, et ma ei saa mingit ametit. Kui mul on selles vallas kahtlusi, et ma ei saa 100% asja kulus kindel olla, siis ma ei naudi ka pidu. Kuna ma olen nii domineeriv tüüp, siis on minu jaoks oluline ka see, et inimesed, kelle eest ma vastutan, tunneksid pidevalt minupoolset tuge. Et nad teaksid, et minu poole võib pöörduda ja selleks, et neil see teadmine oleks, tuleb neid aeg-ajalt motiveerida. Need kõned ei ole mõeldud hirmsaks sütitamiseks, vaid meeldetuletusena, et me oleme ühise asja eest väljas.

Aga loodetavasti peagi tagasi. Hetkel ei ole minu tervis veel ligilähedane sellele, kus ma tahan, et see oleks. Ma köhin nagu hobune, ma tahaks kogu aeg magada, nina jookseb. Ma võtsin mingeid antibiotse, mida tuli võtta kolm päeva, aga see pidi kehas toimima 10 päeva, ehk elava hävitamine mu kehas toimib ikka veel ja olekski narr paljut oodata. Aga peagi. Mõõdukalt liigutada saan ma ju ennast ikka.

Netis ringleb ka üleskutse osaleda järjekordsel EBAl, ehk blogiauhindade jagamisel. Mina tegin põhimõttelise otsuse juba möödunud aastal, et ma sellest osa ei võta. Lõplikult matsin ma maha osalemise otsuse, kui tulid välja kategooriad ja seal ei ole ühtegi kategooriat, mille seas ma enda blogi näeksin. Ma ei arva, et mul on tegu beebiblogiga, ma ei arva, et see on elustiiliblogi ja kusagile mujale see ka ei sobitu. Eelmisel aastal olid korraldajad pannud meesteblogide kategooria, mille eest nad suurt kriitikat said, kuid samas see sobis mulle. Sellesse kõrvalisse kategooriasse kandideerimine tekitas minus tunde, et ma ei võta oma hinge blogisse panevatelt inimestelt hääli ära, sest ajalugu on näidanud, et mul on kombeks võita igas kategoorias, milles ma osalen (nina veits püsti). Ok, teistelt meestelt võtab, aga meestel on oskus asju vabamalt võtta (seksist!). Kuid ma ei taha võita ei beebi ega elustiili blogi kategooriat. Tahan võita teie südameid ja ilma raamidesse panduna. Meesteblogi kategooria andis selleks võimaluse.

Loomulikult mulle meeldib võita ja te olete seda naudingut mulle ka igal aastal pakkunud. Kuid suurim võit on siiski see pidev tugi ja kaasaelamine, mida te meile pakute. See tekitab soovi edasi tegutseda ja annab kinnitust, et blogi on jätkuvalt aktuaalne ning teid huvitab, mida me teeme.

EBA ürituse kohta ütleme nii, et ilmselgelt korraldustiim tegelikult fännab selle läbiviimist ja need ideed, mida ma nendega suvel arutasin, olid väga lahedad ja annab üritusele võimaluse astuda samm edasi. Kuid kui peaaegu ükski eelmiste aastate enim hääli kogunud blogija üritusest osa ei võta, siis tuleks korraldajatel kiirelt pead kokku panna ja arutada, et massi huvi tagant ära ei kaoks. Usun Mari-Leenu võimetesse teha sellest ühel hetkel blogijate Oscarite jagamine, kus osalemine oleks au ja privileeg. See võiks vähemasti olla suund.

Aga hästi. Haiguskuu suurim probleem on see pankrot, mis sellega kaasas käib. Kuu aega ei ole ma teinud blogiga koostöid ja kõik on olnud unaruses. Olles nüüd ka pere ainus sissetulek, on need alustavale ettevõttele alati teravad löögid. Kuid olen nüüd tagasi. Lapsed on peagi rivis. Esileedi otsustab ka ehk peagi pea potist välja võtta ja vahelduseks naeratada. Kõik läheb paremaks!

Täna on mu elu üks tähtsamaid päevi. Igal aastal on. Täna neli aastat tagasi avanesid mu silmad täiesti uuele maailmale, millest mul varem aimugi polnud. Vanad lugejad vast juba teavad ka, et ma sain isaks. Maailm sai ühe imetoreda, elujanulise ja rõõmsameelse poisi võrra rikkamaks.

Need neli aastat Noorsandiga on olnud minu elu parim aeg. Ta on väga intensiivne ja aktiivne laps ja just selles ongi tema võlu. Paar päeva tagasi oli ta mõned päevad maal vanavanematel külas ja Esileedi vaatas mulle otsa ja ütles naerdes: “Henry, suudad sa uskuda, et meil kodus nii rahulik on?” Kaksikud mängisid omas nurgas ja kui nad samal ajal mingi mänguasja pärast surmaheitlust ei korralda, siis on nad nii vaiksed, et neid nagu polekski kodus. “Ei ole rahulik. Igav on” teatasin ma vastu. Sest mida me vanematena õpime, kui meil on lapsed, kes kuuletuvad, on rahulikud ja teevad kõike seda, mida vanemad tahavad? Meie kaksikud ei ole sellised, aga sellel hetkel olid. Noorsand on ilmselgelt saadetud siia maailma, et ma õpiks enda emotsioone taltsutama. Ta on siin, et õpetada mulle kannatlikkust ja hinnata siirust ning armastust, mida ta meile iga päev nii isetult jagab,

“Issi ma armstan sind niiiiiiiii palju!” ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Kui ta tajub,et kas mina või Esileedi oleme närvis, või endast väljas, siis ta ei küsi, mis viga on, vaid ta toidab alati meie positiivset enesetunnet kui ta tuletab meile meelde kui väga ta meid armastab. Eile kui ta teatas, et ta ei saa ise kõndida, sest ta jalg on valus, ehmatas see mind väga, sest mingit vigastust me ei fikseerinud. Ei olnud sellist olukorda, kus ta oleks tulnud kurtma, et väänas enda jala välja ja minu suurim hirm oli, et see nõme haigus, mis meid siin kodus jätkuvalt kimbutab, on teinud mingi tüsistuse ja liikunud liigestesse. Haigus on üldse minu suurim hirm. Mitte enda oma. Enda pärast lõpetasin ma muretsemise neli aastat tagasi. Õnneks ütles valvearst, et tegu on kindlasti traumaga ja luu katki ei ole.

Muide, ma viin blogija Mallukaga läbi projekti “Teeme koos 2018” ja minu jaoks on see projekt, kus ma hakkan taas enda pärast muretsema. Noorsand ja kaksikud vajavad tervet ja aktiivset isa. Nad tahavad endale isa, kellega ujumas käia, kes viitsiks ja jõuaks mürada, mitte isa, kes paneb igaks juhuks vannitoa ukse lukku ka siis riideid vahetades, kui kedagi kodus ei ole. Seega ma teen taas samme, kus ma hakkan hoolima sellest, kes ma olen ja kuidas ma end tunnen, mida ma suudan ja kes ma olla tahan. Kui sa ei ole ka rahul sellega, kus sa oled, siis tule otsi FBst grupp Teeme Koos 2018, sest iga nädal on uus eesmärkide püstitamine ja nädala jooksul saavutamine. Iga nädal natuke tervema mina poole.

Kui ma eile Noorsandilt küsisin, et mis ta sünnipäevaks tahab, siis ta ütles, et ta tahab ralliautot. Ma ütlesin, et mul ralliautot pole, aga ma kingin talle hoopis sokid. Ootasin raevupurset ja pettumust, aga Noorsand naeratas ja noogutas. “Kas sa tahaksid siis tõesti sokke sünnipäevaks?” “Ikka. Siis ma saan need hommikul endale jalga panna!” Ta tõepoolest saaks, aga mul pole talle sokke ka. Tema puhul ongi fenomenaalne, et on hetki, kus ta on nii jaburalt mõistlik nagu ma ei räägiks alla-neljasega, vaid elukogenud reisiselliga, kes teab kui oluline jalas on mugav ja kuiv sokk.

Tegelikult kingin ma talle midagi eriti põnevat. Ma kingin talle drooni. Ta nägi hiljuti ühte toas lennutatavat drooni ja see on talle sellest ajast kinnisideeks olnud. Ta ei ole taas selline laps, kes trambiks jalgu ja nõuaks kohe, vaid tuleb aeg-ajalt ligi ja ütleb “Issi, kui sa kunagi saad, siis osta mulle droon. See meeldiks mulle väga” Ja kõik. Ei mingit kauplemist ja nõudmist. Ja nüüd ta saabki selle endale. Photopointis maksab selline pisike vaid 30 euro ringis ja see nõuab palju oskusi, et selle taltsutamine ära õppida. Ei mina ega Noorsand temaga hakkama veel ei saa, kuid see ongi parim esimene droon, sest see on kerge (ei lähe kukkudes katki) ja selle tiivikud ei tee millelegi viga. Ma tean, et me mõlemad oleme järgmised paar nädalat väga elevil. Kui kedagi huvitab, siis just SEE tundus hea valik. Aga eks te näete vast pilte ka järgmiste päevade jooksul 🙂

Esileedi on mulle kinkinud kolm inimest, kes laiendasid mu südant ja maailma sellisel määral, et ma ei teadnud seda võimalik olevat. Ma armastan seda kaost ja lärmi, mida nad toota jõuavad ja see on miski, mida ma ei kujutanud kunagi ette end ütlevat. Kallis Noorsand palju õnne sulle ja sa magad mu kõrval ning niutsud läbi une. Sa oled mures ja sul on valus. Mul on väga kahju, et su aasta pidi niimoodi algama, aga siit läheb sul kõik ainult üles mäge. Issi tegeleb nüüd endaga ka, et su neljas eluaasta oleks täis rõõmu, avastusi ja kõike, mida lapsed vajavad. Sa ei ole siiamaani ära õppinud ühtegi roppu sõna ja loodame, et ka sel aastal sa ses vallas targemaks ei saa. Palju õnne poeg!