Kategooria

muud jutud

Ma kardan kõrgust. Ja kitsaid ruume. Õigemini kitsaid ruume ma ei karda, aga ma tunnen, et näiteks kitsastes käikudes ja tunnelites/koobastes on mul vererõhk üleval ja süda peksleb. Varem oli see ka liftis, aga ajaga on liftis olemine muutunud minu jaoks lihtsamaks. Mulle ei meeldi küll jagada lifti ja kui ma saan siis ma püüan seda alati vältida. Minu suurim hirm on, et mu lift jääb äkki mingi rikke tõttu poole peal seisma ja ma olen seal kinni mõne teise inimesega veel. Hirmu ei tee see, et lift jäi kinni, vaid see, et nüüd oleme seal kinnises väikeses ruumis mina ja see teine inimene veel. See piinlik vaikus on lihtsalt nii jube ja veel hullem on pingutatud vestlus. Ma ei tea kumb hullem oleks. Sest ebamugavatesse olukordadesse ei satuta kunagi toredate inimestega, vaid alati on teine inimene see jube friik, kes ainult sellepärast kodust välja tuli, et kellelgil päev pekki keerata. Huvitav, kui ma satun mõne normaalse inimesega ebamugavasse olukorda ja ometi peab teine inimene alati friik olema… kas neil kordadel olen siis mina see friik?…

Aga kõrgust kardan ma päriselt. Kui keegi on küsinud kunagi, kas ma kusagilt kõrgelt ei karda alla kukkuda, siis ma võin alati ausalt vastata, et ei karda. Mul ei ole hirmu kõrgelt alla kukkumise ees. Sest ma ei lähe sinna. Ma ei kuku kunagi kusagilt kõrgelt surnuks ja kui kukun, siis ma palun, et teie kõigi silmad vaataksid nutmisest paistes silmadega Esileedi suunas. Tõenäosus on, et ta ei nuta mitte mind taga, vaid ta on avastanud, et mul pole elukindlustust. Kuna praegu ta silmad paistes pole, siis pane ühe kellel on.

 

Kui ma Londonis käisin ja sõbrad kõik vaimustunult London Eye peale minna tahtsid, siis ma ei saanud aru, miks peaks keegi tahtma minna kõrgele, et sealt alla vaadata. Minu jaoks on juba viienda korruse aknast välja vaatamine omaette elamus. Käisin kunagi praktikandina Tartu Milli teraviljahoidlat uudistamas ja nad tegid mulle tuuri ja näitasid ka kui hea vaade sealt torni otsast on. Töömees, kes hooletult ääre peale istus ja kaugusesse vahtis ja siis mina seal oma higiste kätega redeli viimasest astmest kramplikult kinni hoidsin ja kiitsin, et küll siin on hea vaade. Mul olid silmad kinni.

Ma kardan ka pimedust. Mitte igasugust ja mitte pimedust ennast, vaid kõike seda, mis pimedus endas hõlmab. Ma ei maga öölambiga ja ei vaja valgust, et end turvaliselt tunda, kuid kui mul on kahtlus, et pimeduses võib midagi olla, siis on teine lugu. Mul on väga hea nägemine. Ma näen tõesti hästi kaugele ja hästi teravalt, aga pimeduses see eelis kaob. See, et ma eile pimedas oma muru niitsin, siis see ei tähenda, et ma ka pimedas hästi näen. See oli puhas tahtejõud, sest meie aia muru oli nii piinlikult pikk, et Esileedi ütles juba, et Henry, palun niida ära, sest ma kardan, et nii pikas heinas on juba puugid reaalne oht. Naised. Liialdavad nagu alati. See muru nii pikk ka polnud. Vaevalt põlveni.

Kuid Esileedit see ei huvita, et pimedas asjad juhtuda võivad. Regulaarsusega umbes korra kuus, kuuleb tema asju. Kuuleb ta neid alati pimedas ja tavaliselt saadab ta mulle kõrvalt toast sõnumi või helistab sosistades: “Henry, keegi on all korrusel. Palun mine vaata…”, “Henry, maja ees oli mingi imelik müts. Palun mine vaata rõdult!”, “Henry ma kuulen kilomeetri kaugusel metsast lapse õrna häält, kes mu nime hüüab. Palun mine vaata!”

HELL NO, BITCH! Sorry, sa ei ole bitch – ma olin lihtsalt emotsionaalne must mees korraks. Kui keegi on pimedas all korrusel, siis ma ei taha teda küll vaatama minna. Ma olen suht kindel, et ta ei tulnud mind otsima, vaid midagi muud. Ja kui väljas on kolin ajal, kui kõik ümbritsev magab, siis ei ole ka mõistlik pere kalleimat vara (mind) seda uurima saata. Ok, tundmatu lapse hüüdu pole ta mind veel kuulama saatnud, aga tundes teda, siis ma ei välistaks seda absoluutselt. Loomulikult ma lähen uurima, aga see lööb alati mul sellise adrenaliini ülesse, et järgmised paar tundi uinuda on lootusetu ja siis ma istun ärkvel ja monitoorin mitu tundi igat krõbinat, mis majast läbi käia võib.

Reaalsuses ma ju tean, et kedagi ei saa all olla, sest me paneme ööseks alumise korruse valve alla, aga mingi võimalus ju siiski on, et nad on mingid superpätid, kellel on mingi maailma tasemel varustus ja murdsid meile sisse, et alt korruselt varastada… ee… ploome? Aegunud Apollo kinkekaarte? 5,5 aastat vana teleka? Meil pole midagi suurt varastada. Ainus kallis asi on mu läpakas ja fotokas ja need on kenasti ülemisel korrusel minu range silma all. Aga fakk, ploome tuleb kaitsta ja alla ma vaatama läksin. Võtsin julgustuseks kärbsepiitsa ka kaasa. Ah jaa, kuna kõik puhtad aluspüksid olid all korrusel ja ma käisin duši all ülemisel korrusel, siis võib ette kujutada, kuidas ma palja noksiga mööda krigisevat treppi ähvardavalt kärbsepiitsaga alla tulen. Tegelikult võiks see olla päris hea strateegia, sest lõpuks kui pätid naerust toibuma hakkavad, olen ma ammu politseisse helistanud. Teine variant on see, et ma solvun nende naeru peale. Siis ma löön lihtsalt solvunult ukse kinni ja ei helistagi kusagile, sest mina sellistele troppidele aega ei raiska. Pealegi pole siin midagi naerda.. tuba oli lihtsalt jahe ja paksudel meestel ongi rohkem peidus. Seda parem üllatus hiljem. Aga ma ei hakkaks neile seda seletama…

Ka täna saatis Esileedi mind keskkööl õue kontrollima, sest ta kuulis mingit mütsu. Nagu alati polnud seal midagi. Vaid ühel korral on ta kuulnud päris asja kui öösel maja kõrval oli suurem sahistamine. Siis oli arvatavasti rebane meie aias ja tassis ukse taha tõstetud prügikoti sisu mööda hoovi laiali.

Ah jaa, selle mütsu kontrollimise jutule järgnes veel see ka, mis all pildil näha on. Kas ta tõesti kuulis, või see oli tema kavalus, mine tea…

Ma lõin autoukse kinni, saatsin õhusuudluseid ja lehvitasin nagu suutsin – mu pere läks ööseks maale ja mina jäin koju üksi. Mida kõike ma selle aja jooksul ära teha jõuan. Ma kirjutan seda blogi kell üks öösel vastu esmaspäeva ja võin teile ette kanda, et ma ei teinud mitte ühtegi asja ära, mida ma plaanisin, sest liiga palju oli segajaid.

PS! Kuna ma ei taibanud magades endast pilti teha, siis peate leppima piltidega, kus on lapsed autos ja/või mind ära saatmas.

Suurim segaja on loomulikult laiskus. Suurem osa asju, mida ma planeerisin ära teha, nõudis kükitamist. Oh, kuidas ma ei armasta kükitada. See ei ole ainult ülekaalu tõttu (kuigi see on peamine põhjus), vaid aastatega on minu lihased lühenenud ja ma lihtsalt ei paindu eriti hästi. Kui ma kunagi Crossfitis käisin, siis üks lisaülesandeid, mida ma pidin kogu aeg tegema, oli nende lihaste venitamine, mida ma kükil kasutan. Läks tõepoolest paremaks, aga nüüd, kolm aastat hiljem, on kõik tollased kasud kadunud.

Seega ma otsustasin, et kõik need põrandal hoolt vajavad ülesanded saab ju alati edasi lükata. Ega see põranda liist ei peagi ju nii kindlalt põranda küljes kinni olema. Las ta turritab seal vallatult ja ka meie saame nalja, kui üks kaksikutest jalaga selle taha jääb ja pikali komistab. Esileedi küll seda naljakaks ei pea…

Mul oli ka plaan ära teha 2017 aastaaruande vajalike dokumentide kokkupanemine. Kuid ka see lükkus uude nädalasse, sest nii kui ma tooli istusin ja seda igavat ekraani vaatasin, meenus mulle, et mul on vaja ju nõud ära pesta. Õigemini mitte pesta, vaid tõsta nõudepesumasinasse. Sellele peaks muidugi eelnema see, et enne tuleb sealt puhtad nõud välja tõsta. Muide, maailmas pole suuremat nuhtlust, kui see nõudepesumasina kitsam versioon. Vist on 40cm. Miks inimesed ostavad selle? Sinna paned paar taldrikut, ühe kahvli ja see ongi täis. Meil oli kodu ostes see sees ja see oli esimene asi, mida me plaanisime 60cm vastu välja vahetada. Sellest on nüüd möödas üle kahe aasta. Ma ei ole sellega ikka absoluutselt rahul, aga ma olen õppinud temaga elama.

Igal juhul taipasin ma nõudepesumasina juurde jõudes, et masina tühjendamine on üks selline tegevus, mis on põrandale liiga lähedal, et see eeldab peaaegu, et kükitamist ning otsustasin selle edasi lükata ja selleks ajaks olin ma ka unustanud, et ma üldse mingit aruannet koostada olin plaaninud. Selle asemel seadsin ma end mugavalt diivanile, sest kogu see tegevuste planeerimine oli mult ilmselgelt liiga palju energiat ära võtnud ja ma mõtlesin, et laseks korraks pleedi all silma looja. Mitte kaua, sest ma ei taha ju ometi perest vabat päeva magamisele kulutada. Ma tahan ju veel ka muru ära niita.

Ma olin aga unustanud, et täna öösel magas minu kaisus Noorsand, kes öösel oma teki ja padjaga mu voodi jalutsis käevangu palus ja ma ei maga eriti hästi kui keegi minuga voodit jagab. Minu uni oli öösel vaevu kolm tundi pikk, ehk umbes neli tundi jäi väljamagamisest puudu. Selle neli tundi magasin ma nüüd ühe raksuga täis nii kui mu pea diivanipatja puudutas. Kui ma kell kümme õhtul silmad ehmatusega lahti tegin, süljest läbiimbunud patja uurisin, sain ma aru, et täna pole mõtet enam pingutama hakata. Pimedas nagunii niita ei saa. Homme on ka päev.

Märge iseendale: ära maga päeval, muidu passid jälle hommikuni üleval!

Ma ei planeerinud üleval passida. Kuna mu uni oli nagunii teadmata ajaks edasi lükatud, siis ma plaanisin vaadata paari youtube videot, et siis sukelduda kodukate maailma ja hakata otsima enda kodulehele uut kujundust. Umbes viis tundi hiljem, kui ma olin youtube sügavustes ja vaatasin, kuidas üks paks must mees istus koos hästi kondise valge mehega ja nad vaatasid üksteisele otsa ning üritasid üksteisele nägusid tehes teineteist naerma ajada, küsisin ma endalt: “Henry, mida sa teed?”. Mul ei olnud head vastust. Ma isegi ei teadnud, kuidas ma olin selle video peale sattunud. Kuid kuna väljas hakkas õrnalt valgeks minema, siis tegin otsuse, et ma lähen parem magama, sest homme on tulemas tegus päev – tarvis kodukale kujundust otsida, vastata e-mailidele, köök ja elutuba korda teha ning muud nipet näpet.

Kui ma kell 11 lõpuks üles ärkasin, vandusin, et ma ei söö enam mitte kunagi enne magamaminekut arbuusi. See, kuidas arbuus mõjub minu põiele, on midagi erakordset. Ma vist käisin öö jooksul 2-3 korda tualetis. Pole midagi hullemat kui sa näed unes pool-erootilist unenägu ja midagi hakkab kohe juhtuma ja siis põmaki- aeg vetsu minna. Need pipardavad naised mu unenägudes justkui teaks, et tegudega tuleb võimalikult kaua venitada, sest peagi läheb Henry tualetti. Olen püüdnud käia vetsus pool-kinniste silmadega ja lootnud, et tagasi voodisse jõudes unenägu jätkub, aga see ei jätku kunagi. Kes tahakski semmida mehega, kes just sel hetkel kui huuled hakkavad kohtuma peldikusse minema peab? Näe Esileedi, isegi unes olen ma truu. Peamiselt põie tõttu, aga siiski.

Ajasin end püsti ja meenus, et täna niita ju ka ei saa, sest meie külas pühapäeviti ei niideta. Ainus, mida ma lõpuks saingi tehtud, oli koristamine ja kes on minu Facebooki lehe jälgija, siis teie juba teate, et ka see tuli kõige naljakamal viisil. Nimelt tänitas Noorsand kulm kortsus teisel pool telefoni ekraani, et kuidas ma pole ikka veel elamist jõudnud korda teha? See oli näga naljakas, aga ma otsustasin, et ma surun oma ego alla ja koristan sellegi poolest. Ei hakka jonni ajama ja rääkima, et muna ei tule kana õpetama nagu kunagi minu lapsepõlves kombeks oli.

Ma küll arvan, et kui mu kodused eemal on ja ma majas vaikust naudin, et siis olen ma palju produktiivsem, aga reaalsus on hoopis, et nende lahkumine loob kodus õhkkonna, mida ei ole kunagi muul ajal. Mul ei ole tava päevas luksust vajuda diivanile ja magada nii nagu torust tuleb. Mina olen efektiivne siis, kui mul on midagi kuklas. Kui ma pean tegema perele näiteks õhtusööki ja ma pean enne midagi ära jõudma teha, siis ma olen keskendunud ja tegutsen nagu noor jumal. Kui mul on aega küll, siis ma ka käitun nii nagu mul oleks aega küll. Seega, ma pean endale seadma eesmärgid kindlate aegadega ja kui ma sean näiteks praegu mingi eesmärgi, et see peab aasta lõpuks tehtud olema, siis tundes ennast, stressan ma sellepärast järgmised paar kuud, aga ette võtan ma selle ikka alles aasta viimasel päeval, sest tähtaeg kukub. Jama.

Kuidas teil on lood enese motiveerimisega, kui tuleb teha asju, mida teha eriti ei viitsi? Otsite ka viise, kuidas edasi lükata? Ingliskeeles hea sõna procastinating. Olete ka prokastineerija või pole probleemi- kohe härjal sarvist?

Ja kui te veel ei jälgi meie Facebooki või Instagrami, siis tulge! Olete oodatud. Ma jagan neis pea igapäevaselt videoklippe ja/või pilte. Kõigis kolmes kanalis on erinev materjal – siin pikemad postitused, Facebookis naljakad igapäevased juhtumised pluss mõned pildid ja Instagramis videod ja pildid igapeävastest tegemistest.

Meil ei ole palju raha. Me ei ole ka vaesed. Tegelikult oleme, sest me maksame selle maja eest veel järgmised 20+ aastat. Meil on piisavalt palju raha, et me ei pea poes sõrmega hindu taga ajama, et näha, kas me endale seda lubada saame. Ma tahan, et see jääkski nii. Selleks ma pean end natuke rohkem tööle pühendama ja siis me tuleme kenasti toime. Sest kuigi me tuleme enam-vähem toime, siis meie varud ei ole suured ja suured ootamatud väljaminekud lööks meile ikka korraliku kiilu sisse. Meie säästud võiksid olla suuremad ja kulud väiksemad, aga eks see ole nii ju igas keskmiselt toimetulevas perekonnas.

Ma just ükspäev arutlesin siin, et kui me võtaksime ette ja peaksime hakkama säästma, siis mis on need luksused, millest ma oleksin nõus esimesena loobuma?

Esiteks tooksin ohvriks väljas söömise. Me ei söögi nii väga väljas, kuivõrd me tellime toitu koju. Viimasel ajal aina vähem, kuid tuleb järkuvalt ette. Muide, kui keegi tahab natuke säästa ja tal ei ole veel WOLTi toidu kojutoomisäppi installitud, siis installige ning kasutage rakenduse seadistamisel koodi AMHT. See annab teile 7 euri esimesel tellimisel hinnast alla. See 7 euri püsib kontol küll vaid paar nädalat, aga igaljuhul kui registreerute, siis kasutage julgelt koodi AMHT ja esimene päevapraad on põhimõtteliselt tasuta.

Teiseks kuluks, kus ma oleks nõus kokku hoidma, on erinevad tellitavad meelelahutused nagu Viaplay ja Netflix. Ma kasutan neid mõlemaid, aga kõike legaalset on põhimõttelsielt võimalik internetis vaadata ka illegaalselt. Kvaliteet tõenäoliselt kannataks, aga siiski, elaks üle. Hetkel tahaks ma tegelikult ühte asja veel juurde, mis mu varandusest iga kuu 10 euri sööks – Spotify. Aga ma ei raatsi. Arvata võib, et ühel hetkel ma siiski tellin. Ma ei tea, kas Spotifyl saab korraga mitu kasutajat ka olla. Kui saab, siis ma ühineks kellegagi ja ma oleks nõus maksma osa. Andke märku 🙂

Kolmandaks võiks kirjutada, et ma loobuks koristajast, kes meil korra nädalas maja läikima lööb, aga ma loobuks vist pigem elektrist. Te ei kujuta ette, millist rõõmu ta meie elamisse toob. Ta ei ole mitte ainult ilus ja rõõmus ja lastega suurepärane ja ülipüüdlik, vaid tema on see meie päike, kes meile igal teisipäeval rõõmu toob. Ta ei ole küll odav, aga ma olen silma pilgutamata nõus tema küsitavat hinda maksma, sest see puhtus, mis temast maha jääb, see on hinge kosutav. See ei kesta küll kaua ja õhtuks on tunne justkui koristajat poleks pool aastat käinud. Kuid tegelikult on tajuda küll, sest kui lapsed suudavad elamise hetkega pahupidi keerata, on siiski tolm pühitud, põrandad pestud, tualetid säravpuhtad. Ta on imeline leid ja peaaegu meie perekonnaliige. Noorsand küsib pidevalt, et miks ta iga kord ära läheb ja meile ööseks ei jää. Hea küsimus. Tahaks ka teada.

Kuid kokku saaks hoida kindlasti ka vee arvelt. Kuidas, ma päris hästi ei tea. Meil on selline loll veesüsteem, et torudes on pidevalt selline leige vesi ja kui sa soovid, kas külma või kuuma, siis tuleb umbes 30 sekundit lasta veel lahmata, et temperatuur õigeks läheks. Ma usun, et meil kulub kuus paar kanti vett lihtsalt selleks, et vee temperatuur õigeks saada. Kindlasti saaks ka elektrilt säästa ja suviti näiteks mitte käiata õhksoojuspumpasid, vaid kannatada kuuma nagu mees, või meisterdada endale lehvikud. Sel aastal, kui kõik kodudes sulasid, hoidsime meie toas pidevalt mõnusat 23 kraadi. Need masinad ei võta vist väga palju, aga kui need 24/7 taga on, siis midagi kindlasti.

Suurim koht, kus aga saaks säästa, on toidupoes käimine. Ma olen kohutav planeerija. Ma ostan alati toidu ühele toidukorrale mõeldes. Sageli venitab sellest ka järgmisesse päeva, aga ma näiteks käisin täna poes ja mul õrna aimugi, mida me homme sööme. Kui ma õpiksin toiduainete ostu paremini planeerima, siis ma arvan, et meie kulu toidupoes võiks langeta head 30%. Aga see tähendaks, et ma peaksin millegisse tüütusse süvenema ja ma ei ole selles üldse hea. Turul võiks ka mitte käia, sest seal läheb ka raha nii, et tolmab, samas ei saa ma ka mitte minna. Olete näinud turu arbuuse? Need punased ja ilusad, mitte aneemilised (heleroosad), mida meie kaubandusest osta saab. Ploomikilo 5 euri – andke kaks kilo. Õunte kilo 2.50 – andke kolm kilo. Arbuusi kilo 1.20 – andke üks 7 eurine tükk. Tartu turul on üks vene mees, kes on maailma parim müügimees ja tal on ühtlasi ka väga maitsvad soolakurgid. Kui sa ütled talle, et palun kümme kurki, siis ta laob kümme tükki ära ja pakub, et äkki ta paneb siis kohe viie euro eest, et ei peaks senti otsima. Loomulikult sa oled nõus ja vaatad, kuidas kümme kurki juurde paneb. Samal ajal pakub ta kõike oma müüdavast kraamist üks haaval. Tsirkel-K müüjad peaksid sinna koolitusele minema, et kabanossile lisaks keegi ikka juua ka kaasa ostaks.

Aga et see jutt ei oleks lihtsalt jutt, siis ma peaksin ju ka endale mingi eesmärgi püstitama ja ma teen seda nüüd – järgmisel nädalal ei lähe ma esmaspäevast kuni kolmapäevani kordagi toidupoodi, sest ma mõtlen meie toidud läbi ja ostan kogu vajaliku pühapäeval ära. Annan märku, kas õnnestub. Kui teie peaksite praegu mõtlema, et kuidas oma olemasolevate kulutuste juures säästa, siis millest alustaksite? Jagage mõtteid!

Postituse valmimisele aitas kaasa OÜ Nimeline

Ma olen enda Facebooki jälgijaid kahel korral tillist tõmmanud, kui ma olen postitanud Vennase pildi, aga pannud inimesed uskuma, et tegu on Piigaga. Seda isegi ütlemata, et tegu on Piigaga, vaid esimesel korral ei viitsinud ma talle otsida õiged retuuse ja tõmbasin jalga Piiga roosad püksid ning teisel korral kui tal olid peas Piiga juukseklambrid. Esimesel korral ei saanud keegi aru, et tegu on tillikaga, aga nüüd, kus laste näod on juba paremini selged, hammustati see päris kiiresti läbi.

Seega ei ole mu kaksikud enam sedavõrd sarnased, et neile peaks otsa ette kleepima sildi, kes on kes, küll aga tuleb meil vahet teha kõigel muul. Me oleme teinud otsuse mitte pankrotti minna ja mitte osta kõiki asju kolme kaupa, aga mõndasid asju siiski tuleb. Näiteks esmaspäeval käisime me kodulähedases Coopis, kuhu me läksime piima ostma ja tulime välja hunniku kommidega (lapsed olid poes kaasas) ja kolme hambaharjaga. Sageli tekib jagelus, kellele milline kuulub ja meil tulebki ühesuguseid asju sildistada.

Nimeline OÜ just sellega tegelebki, et nad on väljatöötanud erinevate disainidega sildid, mida saab kasutada erinevate asjade sildistamiseks. Tellimiseks istusime kogu kambaga arvuti taha ja iga laps sai valida endale disaini, missugust silti ta endale soovib. Sildile sai pandud nimi ja väikene pilt. Pilt on vajalik selleks, et meie lapsed pole tänaseni lugemist ära õppinud ja ei tee vahet, kas kirjas on nimi või hernesupi retsept.

Seega kõigi kolme hambaharjad on nüüd identifitseeritavad ja ära tuli sildistada ka muud asjad, mille üle nad alati võitlevad, sest keegi ei tea, kelle omaga on tegu. Sildid said ühesugused taskulambid, mille tädi neile Tallinna reisi ajal kinkis, rahakotid ja isegi rattakiivrid, mis pole küll sarnased, kuid ära tuli sildistada kõik asjad, millel oli konkreetne omanik. 

Tahtsin lihtsalt vahemärkusena öelda, et mul tuli hirmus hernesupi isu peale…

Kuigi meie lapsed sel aastal veel lasteaeda ei lähe, siis ma kujutan ette, et just lasteaias on oma asjade identifitseerimine suurem probleem. Paljudel lastel on sarnased riided, jalanõud ja muud asjad, mis vajaksid tuvastamist. Mõelge korraks koolile, kus on koolivormid – mütsid, vestid, püksid, särgid – kõik on täpselt ühesugused. Tellisime Nimelise e-poest ka riietele kinnitatavad sildid. Lehel saab valida, kas soovid silti lihtsalt kleepida, või sellist, mida triikrauaga külge kuumutada. Igal juhul ka kleebitav silt pidi kannatama 40 kraadist pesu. Möödunud aastal, kui me Noorsandiga laulutunnis käisime, oli samas rühmas ühel poisil täpselt samasugune jope ja ma üritasin kahel korral võõra lapse jopega ära minna. Kui esimesel korral vea avastanud poisi ema naeris, siis teisel korral oli tal kulm juba kortsus, kui ta nägi jälle mind ukse peal tema ehmunud poja riietega minema hiilimas. Nüüd on Noorsandi, Vennase ja Piiga mütsidel, jopedel ja saabastel ilusad nimesildid peal, et seda enam ei korduks. Isegi kui peaks korduma, siis ainult sellepärast, et  elu huvitavaks teha ja näha kui hämmingus selle naise nägu nüüd oleks, kus ma uuesti ta lapse jopet pätsan.

Ühed asjad, mis lastel sageli kipuvad vahetusse minema, on jalanõud, sest kõik üritavad olla moekad ja selle tulemusena on kõigil samasugused kossid jalas. Meie lapsed ei tea veel moest midagi, aga kõikide laste jalanõud on minu arust ühesugused ja sellepärast tellisime ka laste jalanõudesse sildid, mis on tõestatult väga vastupidavad, sest Vennas kannab järelturust ostetud kingi, kus on eelmise omaniku nimi veel tänaseni sees. Ma saaks selle küll maha võtta, aga pole tänaseni tundnud selle järgi vajadust. Pealegi saab nüüd nime üle kleepida.

Lisaks tellisime kõigile kolmele lapsele käepaelad, kuhu saab kirja panna lapse nime ja kontaktnumbri, kui keegi peaks meie lapse üles leidma. Esileedi ei olnud nõus seda töösse panema ja last linnas ära kaotama, et näha, kas see toimib. Kuid eks lapse rahvarohkes kohas kaotamine on alati šokk nii kadunud lapsele, kui peata kanana ringi tormavale lapsevanemale. Ma olen korduvalt laatadel ning messidel näinud väikelapsi, kel on ema silmist kadunud- ei tea nad paanikas, mis on nende endi nimi, rääkimata sellest, mis on vanemate nimi või telefoninumber. Ilusate värvidega korduvakasutatav käepael torkab silma ja selle asemel, et politseisse helistada, et see lapsele järgi tuleks, saab leidja otse vanemale helistada, et ta kiirelt kohale jõuaks. Ja kui lapsel on mingid erivajadused nagu allergia või diabeet, siis ka selle info, mis vajab kiiret reageerimist, saab sinna üles kirjutada. Ma panin meie käepaelade piltidel delikaatsele infole ilusad vikerkaared peale. No, et te teaks, et päriselt neid vikerkaari paeltel ei ole 🙂

Nüüd, kus lapsed lähevad kooli ja lasteaeda, siis ma arvan, et on hea mõte valida endale Nimeline e-poest meeldiv disain ja lastele nimesildid ära tellida. Bussi ununenud koolikott, pargipingi peale ununenud vahetusjalanõud, võtmehoidja, mis kelgutades taskust pudenes, jalgratas või rula, mis kooli ees seisab, lõunasöögikarp, mis kordiori aknalauale ununes- kõik need on kordades lihtsamalt leitud, kui need on varustatud nime ja numbriga. Lapsed on tuulepead ja kui ma mäletan ennast lapsepõlves, siis mina kaotasin kõike. Ja ma mäletan seda segadust, kui kellelgi olid samasugused talvesaapad nagu minul, või isegi koolikott nagu minul, sest alati kellelgi oli. Rääkimata suuskadest ja keppidest, mis on pea kõigil ühesugused. Disainimene ja tellimine on imelihtne. Isegi Esileedi sai esimese korraga aru.

Üks inimene aga ei peagi enda perele silte tellima, sest ma loosin ühe võitja välja esmaspäeval. Seekordne loos saab toimuma Facebookis kommenteerijate vahel. Võitja saab 2 lehte rõivaste iseliimuvaid nimesilte (54tk) ja kuus paari silte jalanõudele. Osalemiseks kommenteeri Facebookis postituse all, mis sul sildistamist eriti vajab ja veendu, et oled ka Nimeline.ee jälgija Facebookis (LINK). Edu!

Igav pühapäev. Pühapäevad peavadki igavad olema, sest sel päeval puhkad sa oma vaimu ja keha algavaks nädalaks. Kuid alati see nii ei ole, sest meie peres oli kombeks, et need tööd, mis ei saanud tehtud laupäeval, tuli ära teha pühapäeval. Kedagi ei huvitanud karvavõrdki, et sõnas”pühapäev” on peidetud sõna “püha”, mis tähendab seda, et sel päeval töötegemine on paras patt. Ja ma olen seda mitu korda deklareerinud, et mina keeldun pühapäeval tööd tegemast ja ma ei tea, mis asi see naistel on, et isegi kui ma mingist tööst ära vingerdan, siis nad ei lase mul selle pisikese võidu üle rõõmu tunda. Vastupidi, nad ei pea isegi sõnagi ütlema, aga su südametunnistus läheb hetkega nii raskeks, kui nad ise seda tööd tegema hakkavad, et sa lõpetad nii ,et sa lausa anud neid, et nad laseks sul selle töö ära teha.

Ka Esileedi valitseb seda manipulatsioonikunsti. Näiteks eile oli mul täielik plaan päev otsa mitte kusagile minna ja mitte midagi teha. Meie poolde põlve kõrguv aiamuru vajab küll niitmist, aga küla põhikirjas on kokkulepitud see, et siin külas pühapäeviti muruniidukeid ei käivitata. Ma arvan, et see on hea reegel, sest muruniitmine ongi üks suur negatiivne külg eramajade rajoonis elamisel. Vahel on tunne, et niidetakse justkui graafiku järgi- üks saab valmis ja kohe alustab teine. Peamine, et midagi kogu aeg müriseks.

Seega ei tulnud mul muretseda muru pärast ja kõik viitas sellele, et me võime veeta ühe mõnusa laisa pühapäeva. Esileedil olid aga muud mõtted, kes teatas, et tema ei kavatse lastega tervet päeva kodus passida, kuna juba keskpäevaks olid lapsed kodu muutnud sõjatandriks ning nad igavusest lihtsalt kräunutasist teineteist. Ma arvasin, et kräunutama peab olema Esileedi väljamõeldud sõna, aga ma just googeldasin ja see on ÕSis täitsa olemas. Kräunutama tähendab siis üksteist surkima, et teine siis kräunuks. Seega nad siis surkisid üksteist aina, kräunusid ja kaebasid üksteise peale. Kõik kolm on piisavalt jubedad tegevused, et Esileedi udused silmad võisid tähendada kas hulluks minemise piiri, või ta leidis garaažist jälle pulmaviinad üles. Rooli ta igatahes ei läinud.

Esileedi ei lasknud mul isegi vastuväiteid otsima hakata ja jättis mulje, justkui oleks mul valik – ma pidin valima, kes me läheme sõprade peetavasse Rebase kohvikusse Ahjas toimuval kodukohvikutepäeval või teeme midagi muud. Otsustasime siis, et läheme hoopis ja katsetame kõige esimest geopeitust ja esimene aare viis meid laululavale, kus me siis otsisime ja ma olen veendunud, et me olime sellest otsitavast aardest ka meetri kaugusel, aga see eeldanuks seal peidukohas pikali minemist ja kellelgi meist polnud selleks tuju. Sest peidukas oli arvatavasti ühe võlvi all ja mida tehakse varjatud kohtades kontserdipaikades? Just nimelt, nina sõõrmeid ründav kusehais võttis soovi seal põhjalikumalt otsida ja kokkuvõttes läks meie esimene katse lörri ning aaret me ei leidnuki. Siiski oli see tore ettevõtmine, sest see tõi meid kodust neljaks tunniks välja ning viis meid lisaks Tähtvere spordirajale ja ühele mänguväljakule.

Laste käitumine viitab üldse sellele, et me peaksime kodus veetma võimalikult vähe aega, sest ainuke koht, kus nad kaklevad ja tülitsevad, on kodu. Ükskõik, kuhu me mujale läheme, löövad inimesed käsi kokku ja kiidavad kui hästi meie lapsed käituvad. Nii kui koju jõudnuna välisuks meie selja taga sulgub, on hoopis teine maailm. Nad teavad täpselt, mis teisi ärritab ja jama on sellega see, et kõiki ärritab sama asi. Näiteks Noorsand läheb pöördesse kui ta midagi esimesena ei saa. Vennas hakkab karjuma aga hoopis siis kui ta midagi esimesena ei saa ja Piiga trambib jalgu kui tema midagi esimesena ei saa. Ja siis nad võistlevad kõiges. Kes esimesena trepist alla jõuab, kes esimesena juua saab, kes esimesena musitada saab, kes esimesena pesema pääseb. Isegi need asjad, mida nad ei armasta, nagu rohu võtmine või hambapesu, ka seal on neile oluline olla esimene. Meie kodu on pidevalt nagu vaese mehe “Näljamängud”, kus nad vahendeid valimata kõiges võistlevad.

Seega, terve õhtu möödus taas võistlemise tähe all ja ära kuulamise tähe all, kui nad kurtsid, kuidas keegi võiduks sohki tegi. See on viimasel ajal võimendunud, sest juba nädalaid, või isegi üle kuu, on nad otsustanud, et nad ei vaja enam lõunaund. Loomulikult vajavad, sest õhtul on emotsioonid laes. Võiks ju siiski üritada neid mingil moel uinutada…. aga… sellega kaasneb ka üks väga mõnus asi – kell kaheksa õhtul minnakse voodisse ja hiljemalt pool üheksa on maja vaiksem kui Esileedi puuks. Ma päriselt pole teda 13 koosoldud aasta jooksul kordagi kõhutuult väljaspool tualetti laskmas kuulnud. Müstika. Nüüd te teate.

Kuid ka see, et meie vaikne ja laisk pühapäev oli sedavõrd aktiivne ja intensiivne, polnud lastele piisav ja eile õhtul, umbes viis minutit enne magamaminekut, tegid nad avastuse, mis nende suu jahamatusest lahti jättis – padja sees on suled! Kui meie lõpuks oma silmad nende suunas pöörasime, oli terve põrand sulgi ja ebemeid paksult täis ja kolm alasti last olid nii rõõmsad nagu oleksid leidnud ei-tea-mis aarde. Nemad olid ka ainsad, kes selle üle selgelt rõõmsad olid. Ainuke naljakas asi selle juures oli see pisike harjake, millega Esileedi sulgi kokku pühkima hakkas, sest ülakorrusel suuremat polnud. Mõtlesin, et lähen võtan hambaharja ja lähen appi. Siiski otsustasin, et vaatepilt tema koristamisest sedavõrd pisikese harjaga, oli just see hea komöödia, mida pikk ja raske päev enda lõpetamiseks vajas.

Mõned lapsed on lollid. Kohe nii lollid, et nende tegudele ei ole mitte mingisugust seletust. Ma tean, et see on õhukesel jääl kõndimine, sest igat postitust loeb tuhandeid inimesi, kellest umbes 90% on väikeste laste emad, siis oleks väga rumal minust kasutada väljendit, et lapsed on lollid. Tegelikult lapsed ei ole lollid.

Kuid mõned siiski on. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga üks laps toppis endale nööbi ninna. Lihtsalt niisama. Isegi mitte uudishimust, vaid tal oli käes nööp ja peas oli nina, mille sees oli kaks auku ja noh, tundus nagu loogiline koht, kuhu see pista. Ja kuigi selle lapse ema väidab, et see tuli paar päeva hiljem välja, siis väidab see nüüd juba täiskasvanueas mees, et ta mäletab selgelt, kuidas see alles järgmisel aastal koos aevastusega ninast välja tuli ja ta rõõmsalt üllatus, et vot, kuhu see ümmargune rüblik kadus. Võib-olla tuligi see ninast paar päeva hiljem välja, kuid sel juhul pani laps selle sinna esimesel võimalusel tagasi, sest see oli seal ikka mitu mitu kuud. See laps ei olnud mina!

Ok, olin tegelikult küll. Muide, lisaks sellele pudrulõuale, olen ka seal potil käimise pildil mina – see kõige pikem, nagu ikka. Kuid mina olen ka ekstreemne näide sellest, kuidas pealt näha arukas ning asjalik inimene võib teha täiesti idiootseid asju. Ja ma ütlen teile nüüd ehk midagi väga ehmatavat – tarkust tuleb küll vanusega juurde, kuid see lollus ei kao kusagile. 2005ndal aastal kui ma Iirimaal vabal päeval igavlesin, jäi mulle triiksärgilt lahtitulnud nööp sõrmede vahele. Ning jah, see mahtus ninna. Jah, see läks sügavale. Jah, see ehmatas mind täiega ära. Jah, ma sain selle peale poole tunnist nuuskamist kätte. Meenus see sellepärast, et ma kõhutan siin praegu kirjutades enda voodis ja veeretan sõrmede vahel ühte nööpi, mis mingil põhjusel mu lina peal oli. Ma ei pane seda ninna! Sest see oleks rumal.. eks? See isegi ei mahuks sinna. Samas on mu ninasõõrmed arvatavasti täna suuremad, kui titena… Äkki siiski… Henry, ära ole loll!

Kui ma oleks minu isa, siis ei usaldaks ma tänaseni end üksinda koju, ma ei jätaks tikke kättesaadavasse kohta ja ma tunneks iga kord vajadust mulle sõnu peale lugeda. Eile näiteks kutsus Esileedi mind alla korrusele lastega mängima, aga samal ajal seisin mina keset tuba ainiti põrandal vedelevat taskulampi vahtides.  Ma arutlesin endamisi, kas minna alla või teha katse, kas ma suudan suurel füsiopallil istudes jalgadega maas oleva taskulambi riiulisse tõsta. See eeldanuks väga head tasakaalu, sest jalgu üles tõstes, tuleb sama-aegselt keha taha poole kallutada ja seda tuleb teha hästi ettevaatlikult, et mitte üle pea käia. Võtsin ettevaatlikult kahe jalaga ümber taskulambi, tõstsin seda jalgadega vaikselt ülespoole… ja enne kui ma mõistagi jõudsin, oli terve mu pere teisele korrusele tormanud, seisid mu pea kohal ning uurisid, mis suurt mürtsu nad kuulsid. Mul oli seda väga keeruline seletada. Esileedi siis nüüd teab, mis mütakas see oli. Esileedi on üldse sageli heaks lolluse indikaatoriks (loe: suureks piduriks) ja kui ma küsin, et kas ta usub, et ma midagi teha julgen, siis ta ütleb alati: “Jah usun. Ära palun tee seda!”

Ma hindan sageli enda võimeid üle, aga samas kui ma seda ei teeks, siis ma ka ei teaks, mida ma suudaks. Nüüd ma tean, et ma suudan edukalt kuid nööp ninas ringi jalutada ja tasakaaluharjutused ei ole just minu tugevaim külg. Seepärast oli mul mõte, et ma peaks otsima välja mõne harjutuse, mis oleks jooga täiesti algajatele. No nii algajatele, kes ei paindu üldse ning tasakaal on kehva. Minu  painduvus on nii olematu, et ma mõtlen hirmuga, et varsti saab Crocside aeg läbi ja ma pean hakkama käsitsi kingi jalgu panema. Jube. Lapsed teeksid kindlasti võimlemisharjutusi kaasa. Nad arvavad, et issi on lahe. Nad tahavad kõike seda, mida mina teen ja minna igale poole sinna, kuhu minagi lähen. Seega ma mõtlen kohti, kus nendega käia võiks. Ma ei tahaks nendega mööda mänguväjlakuid ja mängutube ainult ringi käia, sest esiteks ei paku need mulle mitte midagi ja teiseks, tahaks neisse looduse armastust ka süstida.

Üks väljund, mida ma olen mõelnud, on geopeitus, sest see on nagu aktiivne füüsiline liikumine koos väikese seiklusega. Ma ei ole sellega väga tuttav, aga ma tean mõnda inimest, kes sellest vaimustuses on ja see on selline ettevõtmine, et üle maailma (ja ka üle Eesti), on peidetud aarded, mida leida tuleb ja nendeni jõuab läbi koordinaatide, ehk peaks kasutama äppi, mis õigesse paika juhendab. Aarded on mingid pisikesed asjad, mis sul tuleb üles leida, enda nimi juurde kirjutada ja aare tagasi oma koha peale panna. Kui keegi on sellega hästi kursis, siis kirjutage mulle! Ma küsiks nõu.

Ma arvan, et see võiks väga põnev olla. Nii mulle, kui ka teistele pereliikmetele. Eriti kuna me tegime otsuse, et sel aastal ei saada me ühtegi last lasteaeda. Tundub veider otsus, justkui me ise endale elu ei soovikski ja tahakski ainult lastega olla. Tegelikult asi selles, et Noorsandil aasta alguses avaldunud vaskuliit (veresoontepõletik) võis teha rohkem pahandust kui me kartsime ja see avaldub tal iga kord kui ta mõnda viirushaigusesse jääb. Ma ei hakka detailidesse minema, milles see avaldub, aga me tegime otsuse, et me ohverdame aasta veel ja otsime lasterohkele kinnisele ruumile alternatiive. Eelmisel aastal veetis Noorsand kodus haigena kauem aega kui tervena lasteaias. Sageli hoidsime teda pikemalt kodus seetõttu, et me tahtsime ta alati täiesti lõpuni terveks ravida, aga paljudel vanematel seda võimalust pole ja mõni päev aias ning nina taas jooksis ning peagi järgnes palavik. Ja kui on üks laps haige, siis on peagi ka teised ning kolm haiget last. Ei ole eriti mõnus.

Seega, kui Tartus on keegi, kes on lastega tegelenud ja tahaks endale väljundit, siis me otsime kedagi, kes lastega paar-kolm päeva nädalas tegeleks. Joonistaks nendega, loeks raamatuid, käiks väljas, laulaks ehk, õpiks tähti, värviks, maaliks, lõikaks jms. Super oleks, kui sa oleksid läbinud Gordoni perekooli kursuse. See ei ole küll kohustuslik, aga see andis lihtsalt mulle väga palju mõistmist juurde. Hoida saaks meie juures, või veel parem –  saaksime kõik kolm tuua hoidja juurde. Meie lapsed on hästi suured inimeste inimesed, võtavad kiirelt omaks, jutukad ja oskavad enda soove väljendada. Kõik käivad potil ja on üldse väga rõõmsameelsed lapsed. Koeri kardavad. Nemad ei ole lollid, kuid siiski ma ei usaldaks neile teravat nuga ega välgumihklit. Mine tea. Seega kui keegi näeb, et tal oleks selline võimalus, siis võiks mulle kirjutada ja küll me tasus ning ajas ka kokku lepime. Kui sul on keegi, kes võiks huvitatud olla, siis jaga ka talle.

PS! Nööp ninast käes!