Kategooria

muud jutud

Kellega ka ei räägiks, siis kõik kiidavad Lottemaad – nii positiivne paik, nii põnevil ja rõõmsad lapsed, nii detailirohke teemapark, põnev ka lapsevanematele jne. Mina tahaks rääkida hoopis selle varjupoolest ja anda viis põhjust, miks Lottemaale mitte minna. Seekord käisime terve perega, pluss olid kaasas meie Iiri sõbrad ja sõbranna, kes meie lastest ära ei väsi. 

1.Kui ma eelmisel korral Lottemaal käisin, olin ka mina vaimustunud. Noorsand toimetas igas nurgas ringi, uuris kõike ja oli veel päevi põnevil. Sel aastal käisime Lottemaal Noorsandiga juba kolmandat korda ja minu ootused olid, et lõpuks saab talle siis ühest kohast küll. Kuid, mis te arvate, millest me Noorsandiga järgmisel päeval vestlesime? Lottemaast ja sellest, et ta tahaks juba tagasi minna. Väga pettunud, et teemapark on ehitatud selliselt, et lastel küll ei saa.

2. Lottemaa on liiga suur. Me jõudsime teemaparki natuke peale kella 11 ja lahkusime eelviimase rongiga (kell 18), mis meid autoparklasse tõi. See tähendab, et me veetsime seal pea seitse tundi ja me ei jõudnud ikka paljudes kohtades käia ja kõigest osa saada. Iga maja pakkus nii palju detaile ja uudistamist, et ei olnud võimalik ära minna. Lastel läks ainuüksi Lotte majas ligi kolmveerand tundi. Lisaks on Lottemaa ühest küljest ääristatud Pärnu lahega ja ka vesi sattus olema mõnusalt soe, mis tähendas, et ka vees platserdamisele kulus omajagu aega. Kusjuures kui ma eelmisel korral Lottemaal käisin, siis ma sinna ranna-alasse ei sattunudki ja et selline asi olemas oli, oli minu jaoks paras üllatus. See tähendab, et kui Lottemaa tundub suur, siis tegelikult on see veel suurem ja ühest päevast jääb väheks, et kogu teemapark täielikult läbi käia ja end seal nautida. Loomulikult oleks see võimalik, kui kaart käes, igas majas tiir peale teha, aga siis jääks mängulisus ja kogemuse nautimine tahaplaanile.

3. Selle raha eest võiks lapsed mitu korda kinno saata. Lottemaa pilet ei ole odavamate killast ja selle raha eest saaksid lapsed mitu korda kinos mõnd filmi vaatama minna. Jah, neil poleks aktiivset päeva ja avastamist, aga vähemalt saaks raha kokku hoida. Mis on meie jaoks üks suurimaid Lottemaa võlusid, siis see on inimesed – tegelased alates müüjatest ja lõpetades näitlejatega. Kõik nad on karakteris sees ja lastel tekibki tunne, et nad on Lottemaal. Meile pöörasid sel päeval enim tähelepanu rebased, kes kutsusid meie lapsi käbisid korjama, et suppi teha ja iga kord kui nad meist möödusid, siis nad võtsid aega, et lastega suhelda ja arutleda erinevate asjade üle. Kui me päeva lõppedes rongi istusime ja Lottemaa tegelased ühekaupa kõigile lahkujatele patsu andsid, siis teatas Noorsand kõlaval häälel, et see ilus rebane on tema kõige lemmikum. Kõige populaarsem oli muidugi Lotte, keda piirasid pidevalt lastehordid. Saime siiski ka ise ta ühel hetkel rajalt maha. Loomulikult saab päeva jooksul osa mitmetest ühismängudest ja teatrietendustest… aga noh sama raha eest saab kino+popcorni ja mitu korda.

4. Sa ei saa veeta päeva enda tempos. Täiskasvanuna ei näe me enam pisidetaile kui maailmaimet. Küll on need meie jaoks tavapärased asjad imelised lastele. Kaksikud võivad sageli tund aega meie kodu terassi kõrval istuda ja uurida, kuidas sipelgad kiviparketi vahele oma tunneleid uuristavad. Terve Lottemaa on väikeseid detaile täis. Kuhu sa ka ei läheks, siis hetkeks seisma jäädes hakkad sa avastama pisikesi asju ning teemapargi sarnasus multikaga on uskumatu. Absoluutselt kõigele on mõeldud. Nii siis ei olnudki meil võimalik käia ühest kohast järgmisesse, vaid kõike tuli teha laste tempos, sest no nii põnev oli.

5. Liiga palju õhevil lapsi. Õnneks on Lottemaa hästi avar, et ei teki tunnet, et lapsed sind pikali jooksevad, aga ometi on kõik kohad neid täis, kes ringi tormavad ja emad-isad kompsudega taga komberdavad. Seega, kui sa ei armasta rõõmsaid lapsi, siis ei ole Lottemaa sinu jaoks. Midagi on selles kohas, mis kaotab ajataju ja toob meis esile lapsemeelsuse, sest lapsed ei olnud ainsad, kes vaimustunult päeva muljeid jagasid, kui me tagasi koju sõitsime. Ma isegi loobusin filmimisest. Päev oli nii sündmusterohke lihtsalt.

Et mitte olla liiga negatiivne, siis üks positiivne asi ka – õnneks on Lottemaa piisavalt kaugel, et sinna päris igal nädalal sattuda on keeruline, küll ma tean, et me ei pääse sellest, et korra tuleb meil sel suvel sinna veel minna.

Kui teie seda postitust loete, on kell juba 10 läbi, ehk meie oleme tegemas lastega hullumeelset autotrippi kahe tunni kaugusele, ehk Lottemaale. Juba eile algasid ettevalmistused ja esimene asi, mida me tegime, oli laste vääksutamine pool päeva. Lasime neil karjuda, nutta, ustest välja tormata ja olla kurjad kogu maailma peale. See ei olnud küll plaanis, aga nii juhtub alati kui neil lõunauinak vahele jääb ja me pidime jätma, kui me soovime kodust mõistlikul kellaajal välja saada. Plaan on jõuda hiljemalt 11:30 kohale, et näidata kaksikutele seda maailma, mida nad nii palju kordi telerist multikas näinud on.

Noorsand on seal kaks korda käinud. Mina olen ka ühe korra ja isegi mina olen elevil, sest see rõhk detailidele, mida seal kohas pandud on, on märkimisväärne. Aga eks ma teen pilte ja videot ka ja jagan hiljem käiku ka teiega.

Ma ikka mõtlen, et nii vahva oleks olnud kui sellised teemapargid oleks ka minu lapsepõlves olemas olnud. Ma olin väga elava fantaasiaga ja ma tean, et minu elu missiooniks oleks olnud salaja ööseks kusagile sinna teemaparki end ära peita, et öösel seal ringi luusida, et näha, kas need jänesed on ikka päris jänesed. Mis seal salata, ka praegu tundub see idee üpris ahvatlevana. Aga ma pole eriti nõtke peitja ja mind ei ole keeruline üles leida ja kujutan ette seda kohmetust kui öösiti ringkäiku tehakse ja siis mingi paksu pea kahe meetrist meest laste mängumaa põõsastes peitmas nähakse. Kuidas sa seda neile seletad? “Ah, ma teen siin herbaariumi. Öösel. Pimedas. “ või “Ah ma tulin lihtsalt põõsastesse, et hommikul lapsi üllatada. Ma lihtsalt nii armastan lapsi!”

Jääks vist ära.

Ainus atraktsioon minu lapsepõlves oli Tartu Laulalava juures üles pandud lõbustuspark, mis sisaldas endas paari okseratast, kiikusid, autodroomi, laste karuselli ja vaateratast. Kõike saatis loomulikult võimas kurjakuulutav krigin ja rooste domineeris kõikide atraktsioonide disainis. Tänapäeval ei julgeks keegi selliste asjanduste suunas vaadatagi, aga siis seisti järjekorras, et vaaterattaga tiir peale teha.

Me püüame ka lastele mälestusi luua. Hetkel on kaksikud veel maru väikesed ja ega nad suurt midagi tulevikus praegusest ajast ei mäleta. Mina vähemasti ei mäleta midagi, mis juhtus enne neljandat eluaastat. Vaatan neid lapsepõlvepilte ja null – mitte mingit mälestust. Mälestused tekkisid kusagil neljandast eluaastast ja nii olen ma aru saanud, et see on paljudel nii.

Kuid sellegipoolest võiks Lottemaa neile positiivseid emotsioone pakkuda ja isegi kui nad unustavad kasvades ära, siis ma kavatsen hunniku pilte teha ja näidata neile tulevikus kui hoolitsev isa ma olin. Eriti kulub see ära kui tuleb vanadekoduteemaline debatt ja mina seisan enda õiguse eest voodisse lasta. Siis saan ma väriseva käsi selle Lottemaa pildi neile ulatada ja öelda ,et mina küll ei kurtnud kui nad voodisse lasid. Boom! Olemas! Kui ma neist päris südametuid elukaid ei kasvata, siis sellest peaks piisama.

Lisaks olen ma fotokaga aina osavam käpp ja hiljuti kutsuti mind ka pildistama Eesti-Soome ragbi mängu ja ma ei tea, kas asi on minus või minu suurepärases kaameras, aga ma jäin nii rahule piltidega. Raha ma ei võtnud, vaid naudin selliseid kogemusi.

Fotondusest rääkides, siis sain ma tuttavaks ühe hästi laheda tüübiga, keda ma paar kuud tagasi elus esimest korda nägin. Nädal peale tutvumist ta kirjutas mulle, kas ma ei tahaks enda ligi 3000 euri maksvat MacBook Pro-d talle paariks nädalaks laenata, et ta läheb ringsõidule. Pikalt mõtlemata ütlesin jaa, sest ta lubas vastukaaluks mulle fototöötlus programmi Adobe Lightroomi põhjaliku koolituse teha. Mõnda inimest sa lihtsalt usaldad. Vähestega sa lihtsalt tead, et tegu on fantastilise inimesega ja ma ei ole pidanud pettuma. Selliseid inimesi võiks rohkem minu ellu eksida. Seega peagi olen ma natuke teravam ka piltide töötluses kui leiame koos aega, et seda õppida. Hetkel oskan ainult instafiltreid peale panna kui Instagrami pilte laen. Blogis ja FBs on täiesti töötlemata pildid.

Loodetavasti tuleb meil mõnusa õrna tuulega päikesepaisteline ilm ja loodetavasti inimesi ka liiiiiga palju ei tule. Kuid isegi kui tuleb, kavatseme meie veeta suurepärase päeva. Jätka postitusele FBsse SÜDA kui tahaksite päevast ka mõnd laivi näha. Tsau!

Jaanipäev. Alati olnud minu jaoks aasta tähtsaim üritus, sest need on olnud peod, mis on mulle alati kõige enam emotsioone pakkunud. Enne kui mind maha väänati ja sõrmus sõrme sunniti, oli iga aasta mul see püha erinevas kohas, uute inimestega ja loomulikult rohke alkoholiga.  Ma olen rääkinud ka, et enam ma alkoholi eriti ei tarbi. Ma usun, et ma jõin oma limiidi vanuses 17-25 täis, sest ma pidutsesin ikka korralikult. Ma ei ole kunagi alkoholi joonud selleks, et lõõgastuda, sest mind see ei lõõgasta.  See paneb mul jala tatsuma ja muudab kõik naised vastupandamatuks. Mitte ainult naised, kõik muud asjad ka – vau see on maailma parim laul! Sa oled mu kõige kallim sõber! Sul on kõige vingem takso! Sina oled baarmanina klass omaette! Vau kui puhas peldik! Vau, see on ka maailma parim laul! Kõik muutub minu jaoks ülivõrdes parimaks.

Enam ma ei joo, sest minu jaoks on see peojärgne päev nii maha visatud aeg, kui ma võiks teha mida iganes. Isegi kui ma ei tee tavaliselt midagi, siis minu jaoks on alati oluline valikuvõimalus. Kui sa oled omadega läbi ja tahad pool päeva kudeda, siis sul pole valikut, sest su keha vajab taastumist. Isegi kui sa siiski oled aktiivsem, ei naudi sa seda, mida sa muidu naudiks.  Seega olen ma aastatega õppinud, et tegelikult ei eeldagi minu jaoks hea seltskonna nautimine ja peol meeldivalt aja veetmine alkoholi. Klubis keset purjus inimesi on see loomulikult keeruline, sest kaine peaga on seda tümakat ja ülisõbralikke inimesi taluda keeruline, kuid ma jõudsin tõdemusele, et äkki see ei olegi siis meeldiv koht kui ma selle nautimiseks end purju pean jooma. Ma ei ütle, et ma enam alkoholi ei joo ja klubisse ei lähe. Vast ikka lähen kui sõbrad ära veenavad.

Seekordne jaanipäev oli aga vist minu elu üks parimaid, sest see tuli täpselt õigel ajal. Kui see olnuks minu pidu 20 aastat tagasi, kui ma 17-aastaselt sõpradega lärmata tahtnuks, oleks see pidu olnud maailma kõige mõttetum. Kuid nüüd 37-aastasena ja kolme lapse isana, oli see täielik idüll. See oli meie esimene päris õige jaanituli koos kolme lapsega. Eks me oleme ikka vaikselt tähistanud, kuid mitte sellise lõkkega. Lisan pildi ka, sest süüdates tõusid leegid  ligi 10 meetri kõrgusele.

Koht, kus me pidasime, oli Esileedi vanemate juures, kelle kruunt piirneb Põlva järvega ja kohe selle ääres oli ka tuli püsti pandud. Õhtuti on seal üldse ilus vaatepilt, sest ka naabermajad on enda lõkked just järve äärde püstitanud ja mingil hetkel ääristab veekogu kümmekond lõket. Ainuke, mis õhtu täiuslikkust nautida ei lasknud, olid need pisikesed kärbsed, kes alati muru sees passivad, et kellelegi kambakat teha. Oligi valik, kas minna lõkkele lähemale, kuhu kärbsed ei tikkunud või vehelda elu eest, et neid raipeid eemale ajada. Isegi sääsetõrjevahend ei aidanud. Muide, Liena Natura sääsetõrjevahend aitab väga hästi sääskede vastu. Küll aga mitte nende kärbeste. Me ei taha päris kanget kraami lastele pihustada ja Linea sprei ongi vist just lastele mõeldud. Aga toimib ka suurte inimeste puhul.

Kuna mina olin sel õhtul suur laps ja lennutasin oma uut mänguasja, ehk drooni, siis mul polnud valikus lõkkele lähemale minemist. Olin üldse mänguasja tõttu õhtu kõige popim poiss, sest kõik lapsed piirasid mind, et ma ka neile lennutada annaksin. Kõige enam fännab asja Vennas, kes küll eriti ei lennuta, vaid pigem seisab pult käes ja vaatab pikisilmi, kuidas droon õhus hõljub. Ometi tunneb tema, et ta lennutab, sest seda pulti ei saa tema käest keegi kätte.

Täiuslikuks muutiski selle õhtu see, et oli näha, kuidas lapsed fännasid seda üritust. Suur krunt, kus ringi joosta (lisan pildi ülaltvaatest, sest mul on droon :D), mis droonilt vaadates ei tundugi nii suur. Kogu see seltskond, kes sinna kogunes, kelleks oli Esileedi õe pere, Esileedi vanemad, Esileedi vend, Esileedi õemees Saksamaalt ja meie. Kogu kodutee autoga me laulsime terve aja ja üldse, selline idülliline õhkkond valitses. Väga mõnus olemine ja ma ei oleks muutnud mitte kui midagi.

Lisaks oli mul võimalus sõbraga aega veeta ja täita oma Selge grupijuhi kohust ning sõita Põlvast Tartusse naasedes talle Otepääle järgi. Istusime veel tunde tema maja ees autos ja kuulasime üksteise muusikat. See on meie thing aastetagusest ajast, kus me istume autosse, laseme istmed pool pikali ja kuulame silmad kinni natuke alternatiivsemat muusikat, et ära tajuda lahedamaid bassikäike ja huvitavamaid sämpleid. Me ei vaja selliseks nautimiseks isegi kanepit mitte. Kella viie paiku olin ma kodus. Loodan, et ka teie jaanijärgsed emotsioonid on sama kõrgel. Järgmiseks aastaks plaanime lastele ka erinevaid jaanimänge. Soovitage, mida lisaks saapa viskamisele veel teha!

Suure tähtsa isana on mul ka suured tähtsad kohustused. Ma pean looma lastele arusaamu, kuidas maailmas asjad käivad. Iga päev tulevad nad minu juurde küsimustega, millele ma pean vastuseid leidma ja ehk see ei kuma siit blogist nii teravalt läbi, aga ma pole maailma kõige targem inimene anatoomias/geograafias/antropoloogias/bioloogias/zooloogias/jamuudesloogiates. Lapsed küll arvad, et ma olen, aga tegelikult ma pole. Päriselt. See võib tulla külma dušina, aga maailmas on mõni inimene, kes teab maailma asjadest rohkem kui mina. Eilse küsimuse peale “Miks mul selline noku on?” ei osanud ma eriti põhjapanevaid selgitusi anda peale selle, et see peabki selline olema. Ma ei oska ka seletada kust neil need küsimused tekivad. “Kus herne kodu on?”, “Kui inimene ära sureb, kas nahk tuleb temaga kaasa?”, “Miks issil nii suur noku on?”. Pidin selle viimase siia kirja panema. Päriselt ka küsis. Ei kekuta niisama. Tegelt see pole nii suur. Oleneb muidugi millega võrrelda. Kui me võrdleme … what? Lõpetage. See on peresõbralik blogi.

Kuid ma soovin, et mingid asjad toimiksid meie peres ja neil ei tekiks kahtlust, et asjad käivadki nii. Ma tahan luua traditsioone, mis on meie perele omased. Mitte midagi pöörast nagu ma ei tea.. nokude võrdlemine. Sest ma võidaks. Praegu vähemalt. Kuidas jutt jälle selleni läks? Mida iganes. Ma tahan luua traditsioone, mis ühendavad perekonda ja jäävad mälestuseks ka tulevases elus.

Üheks asjaks, mida me oleme juurutanud, on ühised õhtusöögid. Kui me oleme kõik kodus, siis me sööme kõik koos ka õhtusööki. Istume ümber laua ja sööme ühiselt. Ma ei poolda mingeid karme lauakombeid nagu et söögi ajal ei tohi rääkida, ega küünarnukke lauale asetada, aga ma palun, et söömise ajal ei lollitataks ja kõrvalistuja taldrikusse ei tohi vett valada. Isegi kui ta tahab seda. Ma ei tea, mis teema neil vee valamisega on, sest mingi hetk oli peale sööki köögilaua ümber nagu torm üle käinud. Kõik ujus. Kui me siin Neptunase veega koostööd tegime, siis saime paar plokki mullivett ka ja õnneks sellega nad ei lödista, sest nad teavad, et see vesi maksab raha. Kõrvalepõikena – see on uskumatu, kui palju kulub suvel vett. Gaseeritud veega jäimegi Neptunase peale, sest selle mullilisus on lihtsalt kõige mõnusam ja gaasita vett saame me kraanist. Õnneks on siinkandis torudes hea joogivesi.

Teine traditsioon, mida ma tahaks juurutada, on see, et me käime õhtuti terve perega jalutamas. Sellega on veel keeruline, sest kuigi tahaks, siis õhtuks oled kolme lapsega emotsionaalselt nii läbi, et füüsiline pingutus tundub nii meeletu ettevõtmine. Õnneks nad magavad normaalselt lõunaund ja annavad meile päeval paar tundi ülivajalikku puhkust neist. Aga ühised jalutuskäigud mööda külast möödaminevat kergliiklusteed, on alati väga vahvad ja neil tekib alati miljon küsimust, mis vastust ootavad ja kuna nagu öeldud, et õhtuks on nad sinu tassi niitühjaks loksutanud, siis viimane asi, mida sa teha tahad, on küsimustele vastata. Seega on mul stampvastus: “Ma ei tea, küsi emme käest”. Töötab alati.

Kolmas traditsioon on rohkem vajadusest tingitud – igapäevane hambapesu. Nii hommikul kui õhtul. See, kuidas me alustame seda traditsiooni, määrab selle kui palju meil hambaarsti juures tulevikus asja on. Kuid kaksikutel on hetkel jube mina-ise periood peal ja nad ei lase end absoluutselt aidata ja nende hambapesu on rohkem hambaharjalt pasta söömine kui mingisugunegi pesemine. Tagumised hambad ei näe harja absoluutselt ja selleks me peamegi pidevaid võitlusi, et nad end aidata laseks. Mina hambaarstifoobikuna olen nii tänulik, et minusse hea hambahügieeni harjumus süstiti ja et mul endal on nii tugevad hambad, et ainus, mida ma arsti juures tegemas käin, on hambakivi eemaldamine.

On ka teisi traditsioone, mida ma olen juurutanud, aga Esileedi seisab risti vastu. Näiteks perekondlik korvpalli/võrkpalli/jalgpalli vaatamine. Ja seda vaikuses. Ok, ei pea olema vaikuses, aga jututeemad peaksid olema mänguga seotud. Lootusetu. Esileedi küsis veel alles paar päeva tagasi, kas ma tõesti kujutan ette, et järgmised kuu aega peab ta igal õhtul telekast jalkat vahtima? See ei ole kuu aega! Paar päeva vähem ju…

Või teine traditsioon, et enne majas kõva häälega ei räägita kui issi üles ärkab. Ka lootusetu. Esileedi ei võta omaks, aga ma võiks mürki võtta, et tema on selle taga – Noorsand ärkab kõige varem ja iga hommik kui ta ärkab, lööb ta suure pauguga mu toa ukse lahti ja teatab, et ta läheb nüüd pissile ja et ma võiks oma telefoni tema kätte anda. Ta ütleb, et poeg tuleb omal initsiatiivil, aga ei tundu eriti usutav.

Kuidas teil perekonnatraditsioonidega lood on? Mida teie perega ühiselt teete, mis alguses väljakutsuv oli, aga nüüd on lihtsalt üks osa teie päevast?

Ma olen täielik tehnoloogiahull. Nii kui tuleb mingi uus tehnoloogiavidin välja, lähevad mul silmad särama. Ma pean enda käed sellele külge saama. Õnneks on blogimise jooksul väljakasvanud ka tutvused inimestega, kel on neile tehnoloogilistele imedele ka ligipääs olemas ja ma olen neid ilma piinlikkust tundmata järjepidevalt ära kasutanud. Kui tuleb välja mingi telefon, mida ma pean lähemalt uurida saama, siis ma helistan oma Telia kontaktile, kui tuleb välja midagi fotomaailmast, siis tülitan ma Photopointi inimest. Kui mingi muu tehnikavidin, siis on mul hea sõber Euronicsis, kes mulle küll asja välja ei laena, aga teeb mulle põhjaliku tutvustuse.

Ja mul on rõõm (loe: suur mure) näha, et ka Vennas on samasugune tehnikahuviline ja kõik minu asjad, mis kogemata kusagile ripakile jäävad, leiavad tee tema moosiste sõrmede vahele. Ma ei tea, miks sel noormehel näpud KOGU AEG moosised on. Isegi kui meil pole kodus moosi ega midagi, näeb tema välja nagu oleks ta just pannkooki söönud. Eriline lemmik on tal minu peegelkaamera, sest sel on valikus viis, mis teeb mingi miljon fotot sekundis ja ta istub rõõmsalt fotokaga, hoiab näppu nupul ja tulistab sadu pilte põrandast, või enda jalgadest, või toolijalast.

Viimati võtsin ma Photoponti kontaktiga ühendust, sest ma lootsin, et äkki on tal võimalik mulle tutvustada ühte drooni, mida ma olen jupp aega netis vaadanud. DJI Mavic Air. See näeb välja nagu mänguasi, aga see on kõike muud. Saan seda kinnitada, sest viimased kaks nädalat oleme me seda kodu juures katsetanud. Aitäh Jürgen! Üleeile pidin ma selle suure kurbusega tagasi viima. Aitäh Jürgen (väga irooniliselt).Õnneks hakkas samal õhtul sadama ja ilm muutus tormiseks ja selliste tingimustega nagunii lennutada suurt mõnu ei ole.

Kuigi see ei ole mänguasi, on Vennasel sellest teistsugune arusaam, sest terve aeg, mis ma seda maja taga lennutasin, oli tema minu kõrval ja nuuksus, sest tema arust peaks drooni pult hoopis tema käes aega veetma. Selle drooniga pole ka erilist hirmu, et ta seda kusagile vastu lennutaks, sest sel on nii ees kui taga, vasakul ja paremal ning isegi all andurid, mis ei lase tal sellega kusagile vastu lennata, vaid jääb ise umbes poolteist meetrit enne takistust seisma.

Mul oli plaan rääkida, kuidas Vennas mu tehnikat lammutab, aga ma räägin teile hoopis äkki sellest droonist, sest kui teil on pojad, siis varem või hiljem hakkavad ka nemad millestki taolisest unistama.

See, mida me siis kaks nädalat lennutasime oli DJI Mavic Air. Ta on nii väike, et mahub ilma vaevata sulle pükste taskusse, kui sa seda kusagile kaasa tahad võtta. Minu jaoks ei ole väiksus primaarne, sest kui mina tahaks endale drooni, siis ma vaatan asju selles järjekorras: mis on ta lennuaeg, kui kaugele ta suudab lenutajast lennata ja kui head pilti/videot ta suudab teha. Tegelikult selle pildi/video kvaliteet on mulle olulisem, aga kuna DJI enamus droone teeb niigi väga head pilti/videot, siis olulisemaks on tõusnud muud kriteeriumid.

Tema lennuaeg on ühe akuga kusagil 15-18 minutit. Paberite järgi lubab rohkem, aga nii nagu auto küttekulu, siis ka droonide lennuaega esitatakse alati ideaaltingimustes. Meil siin põlluarendusel ideaaltingimusi enamjaolt pole ja väike tuul on enamjaolt olemas. Kuid see, mida me katsetasime, oli Fly More komplekt, ehk drooniga oli kaasas kolm akut ja 45-50 minutit lennutamisrõõmu, on enam kui küll.

Ma eriti kaugusesse drooni ei lennutanud. Esiteks sellepärast, et meie krunt on hästi väike. Kui nüüd üldse droonipilte vaadata, siis meie krunt on ligi kolm korda väiksem kui meie kõrval elava pere krunt. Samas niidavad nemad seda ka kolm korda kauem :). Lisaks ma muretsesin, et kuigi paberite järgi lendab see droon kuni 2km kaugusele, siis äkki juhtub midagi ja ta maandub kusagil seal, kus minu silm ei näe. Ma igaks juhuks ei katsetanud seda, aga umbes 500 meetri kaugusele lennutasin küll ja mingit tõrget ei esinenud. Tõrked esinesid siis kui puldi ja drooni vahele sattus näiteks maja. Signaal ei kadunud, aga tuli hoiatus, et signaal on nõrk. Lisaks on siinkandis elavatel pääsulistel vist koorumisaeg ja nii kui ma drooni nende lennukõrgusele lasin, hakkasid nad nagu hävitajad droonile napikaid tegema. Õnneks keegi vastu ei lennanud, sest muidu.. vaene lind.

Milleks mulle drooni vaja? Ei olegi otseselt vaja, kuid see annaks mu blogile ja minu pildistamishuvile väga palju juurde. Hoopis teistsugused võtted kui need, mida me tavalise fotokaga saame. See tähendab, et see oleks firmale täiesti põhjendatud ost. Lisaks ma näen rõõmu ka laste silmis, kui nad puldi enda kätte saavad ja saavad lennumasinat juhtida. See on arendav “mänguasi”. Lisaks tänu anduritele ei lenda see kusagile vastu ka.

Kas ma ostan selle endale? Ei tea. Mul on selle ostuga üks suur probleem. Nimelt on samal tootjal teine mudel Mavic Pro ja kõik droonientusiastid ootavad pikisilmi, sest neil pidi välja tulema uus mudel. Uus mudel tähendab, et tekib võimalus osta midagi veelgi paremat, või osta vanem mudel odavamalt. Mavic Pro on meie käes olnud Mavic Airist kaks korda suurem, kuid samas suurema lennuajaga ja lendab ka kaks korda kaugemale. Kuid siiski ka 2km on mulle enam kui piisav.

Seega, DJI Mavic Air (lisan lingi ka SIIA) on väga hea droon ja Photopointis on valik kolme värvi vahel. See teeb 4K videosid, ehk väga kvaliteetseid videosid ja suudab teha väga häid pilte. See on pisike ja kompaktne ja mahub igale poole kaasa. Selle lennuaeg võiks olla natuke parem, aga ostes Fly More komplekt, kaob see mure, et lennurõõmu liiga väheks jääb. Ah, ei, pekki. Ma ostan ära!Esileedi, selleks ajaks kui sina seda loed, on meil kodus uus droon! Ma päriselt ka olin täiesti kahe vahel enne kirjutamise alustamist, kuid müüsin selle endale just maha. Mõtlesin, et kui me oleme nädalavahetusel maal jaanipäeva tähistamas, siis kui lahe oleks poistega seda maal lennutada. Nii, et ma pakun nüüd uut teenust – kui teil on vaja droonikaadreid, siis võtke minuga julgelt ühendust :).

PS! Siin liikuvad pildid on gif- failid, mis ma vieotest tegin. Videod ise super kvaliteediga.

PS2! Ei ole sponsoreeritud postitus. Ei saanud tasu, ega muid hüvesid.

Mis tunne on olla kolm päeva kolme lapsega üksikisa? Seda ma tegelikult teada ei saanudki, sest kuidagi läks nii, et Noorsand veetis nädalavahetuse maal, Esileedi vanemate hoole all ja samal ajal tuli mul kaksikuid lõbustada. Mingil määral on mul sellest kahju ka, sest see ei olnudki mingi eriline väljakutse, kuna kaks 2,5 aastast last on nii lihtne. Lihtne on ka see, kui kodus on ainult Noorsand. Kuid pane kaksikud ja Noorsand kokku ja asjad hakkavad juhtuma. Selles mõttes läks üpris libedalt ja ka erilisi kilde ei tulnud, kuna meie pere ülekaalukas naljahammas on ikka Noorsand.

Kus Esileedi siis käis? Ma ei ole päris täpselt aru saanud. Mingis sellises laagris, kus enamus inimesi on veganid ja taimetoidulased, kannavad mugavaid laiu pükse, hindavad ökot ja räägivad asjadest, mis keskmise skeptiku vihast nutma ajaks. Mina olen muide väga suur skeptik, aga see on miski, mille kallal ma tööd teen, et jääda küll skeptiliseks, aga austada teiste inimeste maailma nägemusi ka. Igal juhul tuli Esileedi koju ja oli nii vaimustunud kogu üritusest ja teatas, et tal oli nii vaja seda patareide laadimist ning pangu ma endale kalendrisse kirja, et ka järgmisel aastal, umbes nädal enne jaanipäeva, on tema kolmeks päevaks kadunud. Vaatame. Oleneb, kuidas ma enda graafikut ümber mängida saan. Sest äkki teeb EBA (Eesti blogiauhinnad) tuleval aastal läbi mõned põhimõttelised muutused ja ma osalen taas, siis kuidas ma saan, kui Esileedi samal ajal puid kallistab. Ma niisama nokin. Puude kallistamine on täiesti ok. Välja arvatud kaskede. Kased on tropid. Lepad ka.

Aga sain hakkama kaksikutega ja ma olin üldse nii tubli isa. Kolme päeva jooksul ei tõstnud ma laste peale kordagi häält. Nad küll korraldasid nii mõndagi, aga ma tean ju, et Esileedi on suuresti nende turvaisik ja ma üritasin seetõttu eriti osavõtlik ja õrn olla. Näha oli, et nad igatsesid ema, sest ka Piiga mängud olid sageli sellised mõtlikud ja õrnad emarollid. Tavaliselt on ta kaak, kes majas seinu ümber ajab. Nüüd oli ta selline nukk süles, kaugusesse vaatav ja ohkav. Õnneks mitte kogu aeg. Lisan tänasesse postitusse pilte, mis sai tehtud nädalavahetusel, kuna ülejäänud jutt tuleb EBAst ja mul selle kohta pilte pole.

 

Aga räägiks mõne sõnaga ka EBAst. Kas ma nüüd tagantjärgi oleksin tahtnud sellel osaleda? Ei, sest ma olen oma olemuselt ka pigem introvert ja ma ei ole väga vaba suhtleja. Alati kui ma mõnda pooltuttavat esimesena teretan, on see minu jaoks väikene võit ja ma käin päev otsa heatujuliselt ringi. Ma ei oleks ette kujutanud, et ma oleksin end seal laval diivanil istudes mugavalt tundnud (kui ma oleks mingis kategoorias võitnud). Teate seda tunnet, kus sa annad intervjuu ära või pead kellegagi vestlust ja läheb mingi viis minutit mööda ja siis tuleb sulle pähe maailma parim lause ja sa ei jõua end ära kiruda, et miks see sulle siis pähe ei tulnud, kui vestlus pooleli oli? Noh, see on põhimõtteliselt minu elu. Seega, nii nagu suurele osale blogijatest, sobib ka mulle suhtlus kirja teel palju paremini. Kui ma oleks suhtleja ja sorava jutuga, teeks ma ammu ka video blogi.

Mis oleks mulle olnud sobivam lahendus? Mul ei ole mingit probleemi väikeste burnidega, ehk heatahtlike ärapanemistega, aga mulle oleks meeldinud, et õhtujuht oleks keegi, kel oleks mingigi taju blogimaailmas toimuvaga. Jah, inimestele meeldib nali, isegi selline nali, mis on nende kulul, aga seda vaid juhul kui talle ei ole prožektorid otse peale suunatud. Ehk nalju võib visata nii, et keegi ei tunneks ennast sellepärast halvasti, sest sa pead sellele kohe reageerima, aga kui sa oled prožektorite väljas ja pead kohe vastama kohmetuks tegevale naljale, siis enamus inimesi tunneb piinlikkust… Inimesed olid Anu diivanil suures osas nii kaitseseisakutes ja kidakeelsed, mis on täiesti mõistetav. Kultuuriblogide võitjal tulid õnneks vastu-burnid ka eriti sujuvalt välja.

Ma olen tajunud, et Meelisele meeldib tähelepanu ja ma arvan, et ta oleks võinud ise katsetada õhtut juhtida, sest mingil määral ta ju ikka tajuks blogide põhjal ära, mida keegi naljakaks peab. Kes mis teemal tundlik on.

Mida ma loodan blogiauhindadest järgmiseks aastaks – täielikku restarti ja läbi mõelda, kuidas edasi. Kuid ma ei ole väga optimistlik selles, sest ma lugesin Marimelli blogist, et sel aastal oli osavõtjate rekord, kes kohapeal käis ja seda isegi ilma nende kümne blogita, kes end kirja ei pannud. Ehk äkki korraldajale siis sobibki hetke lahendus, kus suurema lugejaskonnaga blogid on enamjaolt eemale tõmbunud ja et uued on pildis ning kohal rohkem rahvast. Siis ei tulekski midagi muuta, sest organisatoorse poole pealt, mis videoülekandes näha oli, oli kõik väga hea ja professionaalne. Ehk välimuselt suurepärane. Tööd tuleks teha ürituse südamega.

Minu silmis, tuleks leida viis korraldada üritus nii, et selle võit oleks oluline. Aastaid on paljud osalejad uhkustanud sellega, et ma panin end nalja pärast kirja ja mingit promo enda poolt hääletamise eest teinud. Miks sa siis ennast kirja panid, kui sa võita ei taha? Inimesed ei tee asju,kui sa neil seda konkreetselt ei palu. Ja kui sa teed promo, siis sa ei saa promoga ju neid hääli, kes sinu poolt tegelikult hääletada ei taha, promoga sa lihtsalt kindlustad, et kõik, kes hääletada soovivad, teaksid, et selline asi üleüldse toimub. Eestlaslik tagasihoidlikkus aga ei lase meil seda teha.

Üritusele tuleks teha täiesti uus PR, et see oleks ihaldusväärne auhind ja üritus, et see innustaks blogijaid kirjutama huvitavamat sisu, osalema põnevates projektides ja seda huvitavalt kajastama. Ja isegi mitte auhind, vaid see teadmine, et sinu panust märgatakse. Tunnustusvajadus on isegi Maslow püramiidis olemas ja me kõik vajame seda. Eriti kui me kirjutame avalikult – me ju alati täname, kui keegi avaldab kiitust ja mis see EBA diplom muu on kui üks suur kiitus. Ka väiksed suudavad teha suuri asju. Alles siin üks blogija, kellest ma varem midagi kuulnud polnud, tegi ülevõlli naljaka postituse, kus ta pilas eneseirooniliselt blogijate pildistamistehnikaid. Naljakas ja sai kindlasti tähelepanu ning võinuks kindlasti konkureerida mingile eripreemiale.

See peaks olema üritus, milles tahavad osaleda kõik blogijad (nagu näitlejatele Oscar – tunnustus panuse eest filmimaailmas), ehk see on nagu koht, kus kord aastas inimesed kokku tulevad,vanu nägusid näevad, lepivad omavahel collabe kokku, vahetavad kontakte jne ja auhindadega tunnustatakse neid, kelle jälgijad osalejaid kõige enam võitjaks soovivad. Ehk enim hääli saavad. Pluss eritunnustused, et ka väiksemate lugejaskondadega blogidel oleks väljund ja väike ootusevärin, et äkki keegi märkas, kui naljakalt/põnevalt/teistmoodi ma midagi kajastasin. Selleks peaksid nad esitama mingi postituse/postituse sarja, mis nende silmis võiks teiste šedöövritega konkureerida. Otsustajaks oleks žürii. Need on minu kaks senti nagu öeldakse.

Aga ma arvan, et hetkel oleks hea aeg kõigil lugejatel ja blogijatel teha sisulisi postitusi ja kommentaare, et mis peaks muutuma, et see üritus veel paremaks teha. Ka ilu- ja moeblogijad (kes minu blogi suure suure tõenäosusega ei loe), võiksid arutleda, et mida see nõuaks, et nad osa võtaks. Aasta on järgmiseni aega, et maha istuda ja ideid arutada. Kui on konflikt nende ja korraldajate vahel, siis lahendus ei ole kumbagi poolt materdada, vaid pakkuda ideid, kuidas edasi minna.

Blogin igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ning vahel tihedaminigi. Postitused on alati üleval hiljemalt kell 11:00.