Kategooria

muud jutud

Kui Evelin meiega ühendust võttis, et meile kaksikute sünnipuhul fotosessioon kinkida, olin ma väga üllatunud, sest ma aimasin, kui mahukas ettevõtmine kahe imiku pildistamine olla võib. Kui loomulikult võtsin ma selle tänulikkusega vastu. Mul siin osad sugulased ikka muretsevad, et ärge laske võõraid blogifänne enda koju, mõtle, kui satub mõni psycho, kes pärast hakkab šantažeerima ja ähvardab muidu meie koduse elu meediale paljastada. Noh, sellega oleks see šantažeerija ikka suht hiljaks jäänud, sest ma olen selle töö tema eest juba ära teinud.

aga Evelin oli kõike muud, kui psycho. Jumal tänatud. Ta oli justkui päikeseratas, mis pühapäevasel hommikul meie koduuksest sisse veeres. Isegi unisel/pahural Esileedil õnnestus väike naeratus välja pigistada. Eelnevalt tuli mul tuba kuumaks kütta, kus kaksikuid pildistada ja see tuba oli tõesti kuum. Eks ta pidi olema, sest kaksikud olid suure osa ajast alasti, vaid õhuke võrk kattis neid, et sündsaid pilte saada.
sddsa
Ma jagaksingi teiega selle päeva tulemust. Kuid tahaksin lihtsalt Evelini kohta öelda, et ma nautisin kogu seda protsessi väga. Sa said väga hästi hakkama, rääkimata imelistest piltidest, mis sul õnnestus võtta. Kokku läks meil pildistamisega .. äkki kaks tundi? Umbes nii ma pakun. Seega, kui keegi tahab enda lapsest või perest ilusaid pilte, siis Evelini ei ole raske leida. Tema Facebooki lehe leiad SIIT

Jakobson-beebi-251015-13

Jakobson-beebi-251015-20

Jakobson-beebi-251015-48

Jakobson-beebi-251015-65

Jakobson-beebi-251015-73

Jakobson-beebi-251015-86_bw

Jakobson-beebi-251015-100

Jakobson-beebi-251015-213_bw

Jakobson-beebi-251015-281

Maailmas on vaid kaks asja, milleks sa kunagi valmis ei ole: kaksikud! -Josh Billings

Jakobson-beebi-251015-294

Kui sa arvad, et meie käed on täis, siis sa võid vaid ettekujutada, kuidas on lood meie südametega. – Tundmatu

Jakobson-beebi-251015-111

Jakobson-beebi-251015-112_bw

Jakobson-beebi-251015-120

Jakobson-beebi-251015-130

Jakobson-beebi-251015-135

Jakobson-beebi-251015-136_bw

Jakobson-beebi-251015-148

Jakobson-beebi-251015-185

Jakobson-beebi-251015-193

Jakobson-beebi-251015-202

Jakobson-beebi-251015-210

Nagu ma rääkisin, siis ma teen vahel ka tootepostitusi, kuna meile vahel üht-teist saadetakse.

DSC_0636a
Seekord saatis meile paki näputoitu lastetoit.ee(LINK) veebipood. Nad on meile varemgi degusteerimiseks üht-teist saatnud ja uurisid, et äkki oleks me huvitatud Noorsandiga nende uute näputoitude proovimisest huvitatud. Eks ma skeptiline olin, sest Noorsand on põhimõtteliselt täismees juba. Tema näputoit võiks olla juba seakoot ja 6-pack. Kuid kuna nende eelmised näputoidud läksid Noorsandile hästi peale, kui me tellisime (Organixi porgandipulgad), siis proovime need uued ka ära.
DSC_8886
Tegime väikese video ka selle kohta, mida ma ei viitsinud töödelda ja lühemaks lõigata. Lisaks on valgus selja tagant, seega andke andeks.Parim osa videost on see, kuidas Noorsand iga asja peale “mkm” ütleb ja edasi sööb.

Pean ütlema, et olid tõesti asjalikud tooted. Nii nagu ikka, ei arvanud Noorsand maisikepikestest suurt midagi, küll aga meeldisid talle väga neis väiksemates pakkides olevad puuviljakommid. Vahvlitesse suhtus ta ka skeptiliselt, sest ka neil ei olnud nii intensiivset maitset. Küll sõi ta neid isukalt, kui ta lõunauinakust ärkas.

Millal me taolisi näputoite kasutaksime? Näiteks kui on vaja käigupealt midagi süüa anda, või kommi asemel, sest ei ole lisatud suhkrut. Pakendid on ka ok suuruses, sest laps on võimeline terve paki korraga ära sööma ja ei jää vedelema.
DSC_8882

DSC_8881
Kas ma neid ise ostaksin? Neid smoothie melts kommikesi küll. Tellimegi järgmiseks nädalaks. Maisikepikesed olid küll maitsvad, kuid Noorsandile pole nad kunagi eriti maitsenud. Vahvleid tellime ka, sest need ei pudise ja autos hea anda. Need on ka gluteenivabad, aga see ei ole meie jaoks argument, sest tal ei ole talumatust.

Lisan siia mõne pildi ka. Seega, kui te ei soovi oma lapsele suhkruid täis komme anda, et neid hiljem laelambi küljest turnimast maha kiskuda, siis ma arvan, et need on hea valik. Seal lehel müüakse vist pea kõiki lastetoite ja enamusi neist mõnevõrra ka soodsamalt, kui poes. Noorsandiga kulutasime seal väikese varanduse, aga noh, poes oleks veel rohkem läinud.
DSC_8878

DSC_8887

DSC_8688Hei! Hullumeelsed ajad eks. See Pariisis juhtunu ja loomulikult spargli hind. Ma olin siin ikka suhteliselt häiritud, kui sellest lehes lugesin. Päev otsa oli selline vastik tunne sees, aga siis ma rahunesin, sest palju ma seda sparglit ikka söön. Aga Pariisi asi ka.. hullumeelne. Aga siiski leidsin ma aega teie küsimustele vastamiseks ja kõige pealt aitäh küsimuste eest. Ei tulnudki eriti palju. Seega ei võtnud ka vastamine eriti aega. Kõik küsimused olid poliitiliselt korrektsed ja nii on ka vastused.

Oled sa ehk kuulnud “less carbs high fat” suunast? Ehk oleks see sulle sobiv?

Jaa olen kuulnud, kuid kahjuks see ei sobi mulle. Kirjutasin selle katsetuse tulemusest SIIN

Küsimus Noorsandile: mis oleksid need kolm asja, mida sa oma isal paluksid enda juures muuta?

Esiteks, tegelt ka issi, võta end kokku ja saa nüüd saledamaks, siis jõuad sa minuga kauem põrandal mängida, muidu sa aina ulud, et sul jalad surnud.
Teiseks, lepiks kokku, et kui ma ütlen opa, siis sa ei püüa mind ratta peale sokutada ega edasi kõndima sundida. Me ju teame kuidas see lõpeb- mina nuttes põlvili märjal asfaldil ja sina pahase ilmega ringi vaatamas, et mida naabrid arvavad. Võtad sülle ja on probleem lahendatud.
Kolmandaks, sul on liiga lame kukal, muuda see ära.

(ma tõesti ei teadnud, et Noorsand mafiooso on)

Esileedi, päris ausalt, mida sa Henry blogist arvad või arvaksid, kui see oleks mõne võõra poolt kirjutatud?

Päris ausalt on mul hea meel, et Henry tunneb mind piisavalt ja ei pane blogisse asju, mis mulle piinlikust valmistaksid. Ta küll vahepeal väitleb minuga sel teemal, aga me oleme vaikimisi kokku leppinud, et blogi peaks meile mõlemale positiivset emotsiooni pakkuma, mitte ainult talle.
Väga põnev oleks lugeda, kui see oleks kellegi võõra blogi, sest Henry võtab tihti ühe kindla situatsiooni ja räägib sellest, kuid ta jätab selle eelloo või järelloo rääkimata, mis muudabki mõne pealtnäha täiesti igava/tavalise momendi naljakaks.

Küsimus Henryle: Kas sul mingi lemmik(trenni?)muusika playlist ka on ja kui, siis kas sa raatsiksid seda jagada?

Hmm.. mul pole kindlat playlisti, sest kui ma trenni teen, on mu tähelepanu beebimonitoril. Aga need korrad, kui mul ei ole, siis mulle meeldib selline rõõmus muusika, mida ma ei tunnistaks püstoli toru ees ka, et ma neid lugusid kuulan 🙂

Minu küsimus oleks, kes oli teie sünnitoetaja või oma ämmaemand, kes teid toetas

Sünnitoetaja oli Inge Bachaus ja ma soovitaksin teda igale sünnitusele minevale perele. Tohutu tugi nii sünnitajale, kui ka näost kaamele mehele. Ämmakas oli pff… Siiri äkki? 😀 Esileedi teab, aga ta läks just imetama. Kui kellelgi on konkreetne huvi suurepärase tasulise ämmaemanda järele, siis kirjutage mulle FB postkasti ja ma küsin Esileedilt ta nime ja numbri.

Kas sul ja Esileedil on hüüdnimesid?

Eks mingitel ajahetkedel on ikka olnud, kuid need lähevad mööda. Kui me jätame Esileedi poolt pandud lembenimed nagu Kiisu ja Musi, siis on paar inimest, kes mind Hentsiks kutsuvad ja paar inimest kutsuvad Hennuks. 99% inimestest kutsub mind minu nimega.

Esileedil on aga hüüdnimed päevakorras ja teda kutsutakse kas Käxiks või Käkuks. Mina kutsusin teda kunagi Bobiks, sest tal oli hästi lokkis juuksed nagu Bob Marleyl

Minu poolt selline küsimus- lugedes ühte varasemat postitust, kus sa mainisid, et sinu jaoks langes lapse saamine väga õigesse aega, kus sa enam ei hoolinud pidutsemisest ja klubides käimisest, siis kas see teadmine ja valmisolek oli sul enne lapse sündi juba või jõudsid sa selleni koos lapse tulekuga? On inimesi, kellel on isegi pärast lapse sündi väga raske loobuda oma senistest eluviisidest ja see lõhub päris paljud perekonnad kahjuks. Kas Sinu jaoks tuli suur elukorralduse muutus kuidagi loomulikult või vajas siiski harjumist ja teatud asjadest loobumist?

Ma ei tahtnud enne lapsesaamist lapsi. Isegi, kui Esileedi rase oli, ei olnud ma sellest ideest vaimustunud. Alles sünnitusmajas, kui Noorsand mulle otsa vaatas, tuli see äratundmine ja ma sain aru, kuidas kõik see endine elu nii sisutühjaks muutus.
Ma ei oska öelda, kas see muutus tuli lihtsalt ja loomulikult, kuid eriti valikut ka ei olnud. Kui lapsel on kõht tühi, siis tuleb talle süüa anda. Kui tal on mähe täis, tuleb see ära vahetada. Ma ei ole kunagi end selleks sundima pidanud, sest mul pole ka valikut olnud. Ma ei tunne ka, et ma olen millestki loobuma pidanud, nagu ma ütlesin, et kõik teised asjad elus kahvatusid ja muutusid ebaolulisteks. Olin ju kunagi väga edev- kandsin kalleid kingi, ilusaid kellasid, mul oli hästi maitsekalt tuunitud ilus Audi. Ma pidasin oluliseks niivõrd naeruväärseid asju. Isaks saamine muutis väärtushinnanguid ja ma ei pidanud selleks ise midagi tegema.

Küsida tahaks kuidas olete paika loksutanud kodused rutiinid väikelapse ja 2 beebiga? Ja kas olete avastanud ja midagi üllatavat olles 3-lapseline pere?

Muidu ei olekski väga hull, kui Noorsand magaks õhtust hommikuni ja Vennas väga häälekas nutja ei oleks. Vennasel vist gaasidega häda ja need teevad valu. Seega need ei lase rutiinil tekkida. kogu aeg on keegi rakkes.
Ma ei oskagi öelda, kas midagi üllatavat. Siiamaani üllatab mind see, et mul on ikka kuramuse palju lapsi. Käisime siin oma viieliikmelise perega jalutamas, kui ma sattusin mõtetesse ja kui Esileedi küsis, millest ma mõtlen, siis ma ütlesingi, et ma mõtlen, et meil on ikka paganama palju lapsi.

Ning kui küsimuste juurde tulla siis ehk kirjutaksid teie pere traditsioonidest?

Noh me veel nõnda noor pere, et traditsioone, mis kanduksid aastaid edasi, meil veel eriti ei ole. Ühe traditsiooni ma juurutasin, milleks on see, et ma teen igal aastal kindlal kuupäeval pildi, et näha lapsi muutumas ja kasvamas.

Ka õppisin ma kibedast kogemusest, et igal pulma aastapäeval peame me Esileediga koos olema. Isegi kui ta ütleb, et ei pea, siis me peame. Hiljem on vabandamist vähem.

Kuid minu kysimus on – kas sa n2itad/kysid heakskiitu oma postituste kohta ka Esileedilt enne avalikustamist? Nt lased teksti yle lugeda v6i kysid tema heakskiitu avaldatavate piltide kohta? Teinekord ju juhtub, et kirjutad midagi yhtemoodi, kuid teine inimene v6ib midagi muud v2lja lugeda. Samuti pildid, ehk sinu arust on pildid OK, aga 2kki Esileedile tundub miskit h2irivat.

Kui olete märganud, siis minu blogi on selline meelelahutuslik kerge lugemine ja ma püüan edasi anda mingi situatsiooni või mõtete kirjeldust. Ma ei räägi blogis isiklikest asjadest. Te saate küll mingi üldise pildi, kuid ma väldin intiimsetest asjadest rääkimist. Kui ma räägin mõnest natuke delikaatsemast teemast, kus on küsitav, kas esileedi selle avaldamisega nõus on, siis ma lasen tal loomulikult üle vaadata ja lõplik sõna jääb talle. See, kui lugeja loeb midagi teistmoodi välja kui mina kirjutan, seda ma ei karda, sest alati loeb paar inimest minu blogist ei tea mida välja. Viimases blogis kirjutasin ma, kuidas ma last magama panen ja 99% tulid positiivsed kommentaarid ja suur hulk soovitusi, kuidas asjaga tegelda. Kuid ikka oli paar tükki, kes lugesid sellest blogist välja, et ma halasin, et poega uinuma ei saa. Seega ma ei keskendu sellele, et äkki keegi saab valesti aru- nagunii saab. Las ta siis olla 🙂
Pildid mõtlen ma ka alati läbi, et nad ilmestaksid natuke postitust, kuid seal ei oleks midagi, mis paneks minu, Esileedi või Noorsandi ebamugavasse olukorda, sest see jääb internetti 🙂

Elame Soomes ja üks nädala parimaid hetki on see, kui me su postitusi loeme. Olete juba nagu meie enda perekond. Algul mees vaatas, et mida ma seal pidevalt loen ja nüüd on olukord selline, et ta loeb mulle ise kõva häälega ette. Me tahaksime väga su lastele midagi jõuludeks saata, kas sa oleksid sellega nõus? Kui jah, siis palun ütle kuhu.

Noh, ma ei tea lapsi, kellele kingitused ei meeldiks, nii et saada julgelt. Kajastame kingitust ka FBs ja/või blogis. Kuhu saata? Ma pigem ei paneks enda aadressi ülesse ja kui sa kirjutaksid mulle kas FB postkasti või siis mailile jakobsonh@gmail.com, siis ma annan sulle ka kontaktid. Aga aitäh sulle ette, lastel on kindlasti hea meel. Noorsandil vähemasti. Tal esimene aasta, kus ta kuuse alt kingituse saab ja saab aru, et see on kingitus, sest eelmisel aastal oli ta veel liiga väike. Väiksemad on praegu rõõmsad vaid emme tissi üle 🙂

Pea kõikidel teistel blogijatel on leht vilkuvaid reklaame täis, miks sinul ei ole?

Peamine põhjus- ma ei oska neid paigaldada. Ja eks ikka mõne lugeja kaotab reklaamide paigaldusega, aga ma kaotaks paar lugejat ka siis, kui ma kirjutaks järgmise lause nii, et oleks hirmpalju trükivigu. Sets, osat inimeesed eisuudalugedakuio n palju vig u. Mina ka mitte 🙂 . Lisaks ma kirjutan vaid paar korda nädalas, mis reklaamiraha mõttes ei tooks mulle suurt eriti midagi sisse. Kui ma kirjutaks iga päev, või suisa mitu korda päevas, siis võiks sellega teenida ka. Vaatame tulevikus, kui see võiks reaalselt tasuvaks muutuda, siis ma räägin teiega pilk maas läbi.

mitmekiloste sangpommidega treenid ja milline kang ja kettad sul on? kas sa tead, kust saaks vanakooli kangikettaid?

Mul on kõiki sangpommi raskusi kaks tükki, ehk siis 2x16kg, 2x24kg ja 2x32kg. Hetkel kasutan ma 16 kiloseid, sest ma ei ole üldse vormis. Kui vorm paraneb, siis hakkan paralleelselt 16 ja 24kg kasutama ja kui ma kunagi 32kg jõuan, .. krt see oleks päris lahe, kui jõuaks. Mul pole kangi ega kettaid. Müüsin need enne korterist väljakolimist. Jätsin vaid sangpommid ja kaks hantlit.
Ma usun, et vanakooli kettaid leiab portaalidest okidoki, osta, soov ja kuldnebors. Lihtsalt peab iga päev vaatamas käima, sest näiteks sangpommid ostetakse loetud tundidega ära.

Küsimustest: enda tegemistega seoses ei saa küsimata jätta, et milliseid raamatuid teie majas loetakse? Mida lapsele ette loete (kui üldse)?

Pean tunnistama, et loen ilukirjandust väga vähe, kuid ma olen ennast parandamas, sest ma muretsesin endale suure hulga klassikat ja hakkan peagi otsast lugema. Saab olema selline aeg iseendale. Ma loen rohkem praktilisi raamatuid. Hetkel näiteks reklaami psühholoogiat aastast 1920.. midagi. Kõik siis kehtinud loogikad reklaamide kohta on tänaseni pea muutumatud.

Me loeme lapsega koos raamatuid küll, aga need on sellised raamatud, mis on papist ja ühel lehel on näiteks palli pilt ja alla on kirjutatud pall. Noorsandiga on keeruline juturaamatut lugeda, sest tema tahab raamatus eelkõige koeri ja autosid näha. Ma küll püüan lugeda, aga ta suudab iga lehe juures peatuda maksimaalselt 4 sekundiks ja siis ta juba nõuab häälekalt, et ma lehte kinni ei hoiaks ja sirvib järgmise auto või koerani.

Kui palju/tihti sa oma lapsi musitad?

Ma arvan, et Noorsand saab iga päev enda musidoosi täis küll. Ma musitan põhimõtteliselt teda laubale, põsele või ninaotsa iga kord, kui ma ta sülle võtan. Teen seda täiesti automaatselt. Seega, ei lange vist kumbagi äärmusesse. Ma ei ole ka kunagi täheldanud, et keegi oma lapsi liiga palju musitaks, ehk siis ma ei ole kunagi tundnud end härituna. Aga jah, ei käi teda spets taga ajamas, et musitada. Välja arvatud siis kui me mürame, siis on üks osa musitamine, mis ta hirmsat moodi itsitama ajab.

Sa kaalust ei taha rääkida, aga kui pikk sa oled ja mis su jalanumber on?

189,5cm ja jalg on 46. Kirjuta üles 🙂

Kui kellegi küsimus jäi vastamata, siis andke märku, kui teil tekib uusi küsimusi, andke märku. Aga praegu, tsau! Kell on 2:29 öösel 🙂

12182168_1084867241537943_445129030_n

Tänast postitust kaunistan ma täiesti random piltidega, mis mul arvutis on, millel ei ole mingit konteksti jutu sisuga. Lithsalt sellepärast, et see pikk jutt liiga tõsine ei tunduks. Ei ole õiges kronoloogilises järjekorras ja ühel võib Noorsand olla aastane ja teisel üle 40. Täiesti suvalises järjekorras. See jutt ei olegi tõsine. Ma lihtsalt räägin natuke selle blogi hingeelust, kuna viimase paari nädalaga on lisandunud suur hulk uusi lugejaid. Võtke see 4 tundi enda tänasest päevast ja püüdke päris lõpuni lugeda ja kui olete lõpuni jõudnud, siis jätke ka enda küsimus.

Ehk siis ma tahaks natuke rääkida sellest va blogimise asjast. Kui ma hakkasin siin enda tegemistest kirjutama kunagi ammu, siis sai see alguse sellest, et ma osalesin ühes programmis, mis lubas aidata mul kaalust alla saada. Mul ei olnud plaanis blogima jääda ja ma mõtlesin lihtsalt, et ah, kui ma selle eest tasuta jõusaalis käia saan ja igast iluprotseduure (mingi kõhu massaaž oli), siis miks ka mitte.
DSC05983
Ega ma ei uskunud seda, et see kestma jääb, sest ma olen alati olnud ebakindel enda kirjutamise suhtes. Mitte alati, aga alates keskkoolist ja ma olen sellest ka korra rääkinud, aga ma sain gümnaasiumisse sisse nii, et ma pidin seal kirjutama kirjandi ja selle alusel otsustatakse, kas mind võetakse vastu või mitte. Eesti keele õpetaja ütles, et mitte mingil juhul, aga direktor olles kirjandi läbi lugenud, teatas, et kirjand ju päris hea ning saingi kooli sisse. Ei tekkinudki mul emakeele õpetajaga head klappi ning kui endises koolis olid kirjandid hindele neli-viis, siis uues koolis sain ma kahtesid ja ühtesid ning ma pidin pidevalt järeltöid tegema ja parandatud tööde hinded ei tõusnud tavaliselt üle kolme miinuse. Isegi proovi lõpukirjandi eest sain ma ühe ja teise proovikrjandi eest tuli üks miinus. Igal juhul võtsid need paar aastat mul soovi kirjutada, sest ma olin veendunud, et ma kirjutan kohutavalt. Õpetajast sõltub nii palju, kas ta inspireerib sind või laseb su tükkideks.

Kuid kui ma alustasin paar aastat tagasi uuesti kirjutamist selle blogi näol peale ligi 15 aastast pausi, siis tundus, et inimestele läheb peale, kuidas ma enda üpriski igavat elu kirjeldan ja kuidas ma leian positiivseid hetki tavapärastest sündmustest. Tahangi tänada teid, kes te loete ja viitsite lugeda ning annate tagasisidet ka.

Kui Noorsand sündis, siis ma kirjutasin enda kaalublogisse tema sünniloo ja kuidagi jõudis see artikkel Delfisse, kes tegi mulle ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama nende uhiuues portaalis Pere ja laps. Noh, mis seal’s ikka. Raha nad küll ei pakkunud, kuid see andis mul võimaluse saada jalg nende toimetuse ukse vahele ja vastutasuks on mul õnnestunud rääkida paaril korral enda tööst, milleks on siis see, et ma aitan inimestel suitsetamisest loobuda. Ehk siis avaldati paar minu artiklit. Tänaseks on nad hakanud mulle ka artiklite eest natuke maksma, kuid arvestades, et ma jään tänu sellele ilma enda autoriõigustest, on see ikka kommiraha. Umbes aasta peale alustamist hakati mulle maksma paarkümmned eurot kirjutise eest, nüüd on see natuke suurem, sest üks teine portaal tahtis mu blogi enda avarustesse. Aga Delfisse kirjutamine on hea selles mõttes, et see hoiab mind järjepidevana ning postitused ilmuvad regulaarselt. Lisaks on minu kontakt seal suurepärane ja ma saan naudingu juba puhtalt temaga suhtlemisest.

DSC05602
Kui mu esimesi blogipostitusi luges paarsada inimest, siis näiteks eelmist postitust luges 25000 inimest. Ehk blogi on aastaga tohutult kasvanud. Sellele on kaasaaidanud lugude jagamine ja laikimine FBs ning mida rohkem laike ja jagamisi, seda suurem jälgijaskond ning seda kauem on ka Delfil huvi mind kajastada. Kuid olgem realistid- igal asjal on oma parim enne ja ühel hetkel ammendab tõenäoliselt ka see blogi end.

Tegelikult olin ma juba aasta tagasi veendunud, et see blogi on nagu seisev vesi ja ei ole mul tegelikult suurt millestki rääkida, aga siis tuli kiri ühelt lugejalt, kes ütles, et ta tunneb mu kirjutistes ära enda mehe, kellega on tal praegu väga rasked suhted, sellepärast, et mees ei hooli ja kuna ta tundis enda mehe minu kirjutistes ära, siis ta sai aru, et ta mees ei ole halb, vaid ta lihtsalt ei oska enda mõtteid ja tundeid väljendada, mis Eesti mehe puhul vist ei ole ka väga harv nähe. Igal juhul ta oli minu blogist innustust saanud ja istunud ühel õhtul mehega maha ja kaevunud temasse ning õhtu lõppes sellega, et nad nutsid koos valju häälega, sest mees oli veendunud, et naine ei armasta teda ja naine oli sama moodi veendunud, et mees ei hooli temast. Sel hetkel sai mu blogi reaalseks. See ei olnud enam lihtsalt naljakas jutt ekraanil, vaid üks inimene pidas blogi enda suhte päästjaks.
20150128_134628
Kuid kasvas blogi ja kasvas ka lugejaskond ning selle tohutu positiivse tagasiside kõrvale eksib vahel ikka ka mõni ära, kellel ei ole midagi positiivset öelda ja tulevad küsimused- kelle jaoks seda si**a vaja on? Keda huvitab mingi suvaka arvamus? Miks sa eksponeerid enda perekonda tervele maailmale?

Kuid tänaseks on teid mu FB lehel juba üle 7500 inimese! Ma ei ole tänaseni teinud selleks mitte midagi rohkem, kui kirjutanud. Mitte ühtegi jagamise mängu, mitte ühtegi auhinna mängu. Mitte midagi. Ma kirjutan ainult postituste lõppu lause- et kui sa tahad meie elust osa saada, siis tule ja laigi meie FB lehte. Ehk siin lehel on 7500+ inimest, kes saavad enda jaoks midagi. Kas see on muie suul, positiivne emotsioon, või usu sellesse, et maailm polegi nii hirmus paik. Või kindlasti on nii mõnelgi ka miski negatiivne, mis teda aina ja uuesti tagasi tulema kannustab. Misiganes see see on, oled sa siia oodatud.

Ma olen algusest peale võtnud tooni, et minu blogi saab olema positiivne. Ma ei võta mingeid seisukohti, vaid lihtsalt räägin meie pere tegemistest. Välja arvatud juhul kui teema on minu jaoks oluline ja ma olen veendunud, et ma tean, millest ma räägin. Nagu näiteks suitsetamine. Ka ei ole see tüüpiline blogi, mis räägib detailideni päevakava, vaid ma edastan mingit situatsiooni, või mõtteid, mis mul mingis olukorras on. Aga ma ei võta seisukohti. Seisukoha võtmine tekitaks diskussiooni, mis oleks tegelikult loetavusele hea, kuid nagu ma ütlesin on minu blogi positiivne koht, kus lugejal võimalus tulla ja saada väikene doos meie päevast. Võiksin teha draamat, aga see tooks siia ehk hulga inimesi, kes tulidki siia draama pärast, mitte ei huvita neid, mida Henry teeb.

IMG_0633
Näiteks olen ma saanud mitmel korral küsimuse, et kas ma oma lapsi vaktsineerin ka. Ei ütle. Sest ma ei ole sel teemal ekspert. Ma ei ole vaktsineerimise ekspert ja ma ei ole ka mittevaktsineerimise ekspert. Seepärast jätan ma selle välja ütlemata, kuna mõni inimene võib mind ekslikult pidada arvamusliidriks lihtsalt selle põhjal, et ma sean sõnu ilusasti ritta ja ei tundu ehk täis idioot. Ja kui ma ütleks, et ma ei vaktsineeri, või vaktsineerin, siis võiks ma mõjutada tema arvamust. Ma arvan, et mõlemal poolel on poolt ja vastu argumenti ja mõlema poole argumendid põhinevad hirmutamisel ning igaüks peaks ise otsuse langetama. Ka sina ära ole mõjutatav ja loll ning ära lase end mõjutada inimestel lihtsalt selle pärast, et ta räägib palju või valjult, või kannab prille või mis iganes.

Blogi kandis algselt nime Tervise poole, sest see oli suunatud minu tervise parandamisele, ehk kaalust alla võtmisele. Kuid ühel hetkel muutus see nimi liiga piiravaks, sest muud teemad ei sobinud absoluutselt siia blogisse. Muutsingi, siis selle nime ja uueks nimeks sai “A mida Henry teeb”. Kuid ka see nimi on natuke kitsaks jäämas, sest seda nime pannes ei olnud mul plaani isa blogi kirjutama hakata. Kuid kuna see blogi on läbi minu silmade, siis hetkel olen otsustanud selle nime jätta. uus blogi nimi võiks olla Jakobson’s Five (nagu Jackson’s Five), aga äkki meid on ühel hetkel kuus? 😀 Rahune Esileedi, ma lihtsalt spekuleerin.

Miks on mu perel bloginimed? Sest nad on väljamõeldud tegelased. Noorsand ei ole 100% Karl-Erik. Kerstin ei ole 100% Esileedi. Toon ühe näite. Eile kirjutasin ma üheks FB kommentaariks, et Esileedil ei ole eriti hea fantaasia. See on minu nägemus temast. See ei pruugi üldse paika pidada ja kuna ma nägin, et Kerstin seda kommentaari ei laikinud, siis tema sellega vist nõus ei ole. Ehk siis minu näegmuse Kerstin, ehk Esileedi on fantaasiavaene, aga Kerstini Kerstin seda ei ole. Loodan, et selgitus ei olnud liiga keeruline.

DSC_8461Teine näide. Umbes nädal tagasi postitasin ma Noorsandist juures oleva pildi allkirjaga, et “Kas ma võin korraks üksi tualetis ära käia” ning tema vastuseks “Muahahahahaha”. Ka siin ei ole tegu ju tegelikult Karl-Erikuga, vaid välja mõeldud Noorsandiga. Karl-Erik jooksis hoopis auto varjust suure naeruga välja ja mina hüüdsin vastu joostes “Saan su kätte, saan su kätte”, mille peale tema kössi tõmbus, et ma liiga kergesti kõditama ei pääseks. Ehk siis ta ei lase mul üksi vetsus käia küll, aga see pilt ei olnud sellest olukorrast.

See on põhjus, miks ma kasutan bloginimesid, et tegemist on minu interpretatsiooniga.

Ka on mul väga hea meel, et FB leht on nii aktiivne ja kommentaarumisse tekivad diskussioonid ja jutuajamised. See elab täiesti enda elu. Ka olen ma tänulik teie kriitika ja tagasiside eest, sest mul ei ole tõe monopoli ja kui te millegagi nõus ei ole, siis andke sellest ka teada. Täitsa võimalik, et ma muudangi enda arvamust, sest olen tänaseni teadnud valesid fakte. Mul ei ole probleem enda ego alla suruda ja võtta kriitikat vastu, kui see on põhjendatud ja on edasiviiv.
DSC_7518
Kuid kuhu ma selle blogiga edasi tahan minna. Ma hetkel ei tea. Minuga võttis ühendust üks mu lapsepõlve tuttav, kelle üheks tööks on videograafia, ehk ta tegeleb filmimisega ning ta küsis, et kas ma ei tahaks temaga arutada ideed, teha kaksikute esimesest aastast dokumentaalfilm. Et ta pole ise kunagi mingit taolist projekti teinud, kuid ta väga sooviks. See on üks asi, mida võiks arutada ja loodetavasti, kui läheb asjaks, siis saame selle ka kuidagi blogiga siduda.

Ka ma mõtlen, et see blogi võiks ka mulle kuidagi kasulik olla ja peagi ma teen ka paar reklaampostitust, kuid ma luban teile kohe, et ma ei reklaami teile kunagi mitte ühtegi asja, mida ma ise ei kasutaks ja täielikult rahul ei oleks. Ehk, kui on miski millega me rahul oleme, siis me anname sellest ka teile teada ja me anname teile ka teada, et kas me saame sellest rääkimise eest ka mingit kasu või mitte. Olen kahe käega läbipaistva blogimise poolt ning kui ma olen selle saanud tasuta, või selle eest raha saanud, siis ma peaksin seda ka ütlema. Erinevad blogide kirjutajad suhtuvad sellesse erinevalt. Miks, ma ei tea.

Kuid plaanin ka need tootepostitused teha enda võtmes, et need igavad ei oleks. Kas õnnestub, eks näis.

Ka olen ma jätkuvalt paks ning mitte rahul sellega. Ehk terviseblogi postitused jätkuvad. Esmaspäeviti.
DSC_8378
Ka tahan enda blogile uut kujundust. Mul on isegi vaimusilmas olemas, missugune see olema peaks, aga ma ei tea ühtegi veebidisainerit, kes oleks piisavalt pädev. Seega otsin veel. Äkki leian mõne valmis lahenduse.

Kõikidele uutele lugejatele teretulemast ja vanadele olijatele, aitäh, et ikka veel olemas olete!

Muide, kes te meid tänaval ära tunnete, võite julgelt Noorsandi hüüda ja talle lehvitada. Ta on maailma suurim lehvitaja ja naudib tähelepanu. Ka meie oleme Esileediga pigem sõbralikud kui vaenulikud. Noh, mina vähemalt. Andke andeks, kui me teid ise ära ei tunne, sest mul on nägude peale kohutav mälu ja isegi kui me oleme suhelnud, siis tõenäosus on, et homme kõnnin ma sinust kui postist mööda ja mitte sellepärast, et ma ülbe olen (ei ole), vaid ma lihtsalt ei tunne sind ära. Ma võib olla isegi vaatan sind silmi kissitades ja ei suuda meenutada, kust ma sind tean. Nagu puue, ma tean 😀

Loodan, et jõudsid lõpuni ning veelkord, aitäh, et viitsid panna mu postitustele laike, jagamisi ja anda tagasisidet, sest minu inspiratsioon püsib selle najal, et ma näen, et teile läheb korda, mis ma kirjutan.

Ma mõtlesin muide, et teeks ühe küsimuste ja vastuste postituse ka. Kui sind huvitab miski meie/minu elus, siis jäta siia blogi alla kommentaaridesse küsimus (mitte FBsse) ja ma teen peagi ühe küsimuste-vastuste postituse. Võib olla kõik, alates sellest, mitu tassi kohvi ma päevas joon (ma joon keskmiselt ühe tassi poole aasta kohta), palju ma kaalun (küsi, aga ma ei ütle ikka), kus ma Esileediga kohtusin (Mammastes) ja lõpetades, mis mu jalanumber on (45,5), või kas ma usun armastusse esimesest silmapilgust (ei). Küsimused lähevad lukku pühapäeva keskpäevaks, siis hakkan otsast vastama
10622294_840591492642231_1457642138_n
Kunagi lubasin ka Esileedi küsimuste vooru ja plaan oli teha üks video, aga siis ta oli rase, läks paiste, nuttis kogu aeg ja see polnud ilus vaatepilt. Pakkusin välja, et filmime siis nii, et tal on paberikott peas, aga siis ta solvus. Ah, keeruline naistega. Kuna ta nuttis kogu aeg, siis oli raske ta jutust aru saada ning ma panin subtiitrid alla, mille peale ta solvus veelgi. Igal juhul, läks sellega nagu läks. Muide! Ma saan selliseid teravaid nalju teha, sest ma tean, mis on Esileedi taluvuspiir (kuigi praegu sünnitusjärgne ja magamata.. hetkel ei ole ma päris kindel) ja kui ta solvuks minu öeldu peale, siis ma seda ka ei kirjutaks.

Aga ok, kui tahate midagi teada, siis küsige julgelt. Vastan julgelt. Küsimused ei pea olema ka ainult mulle suunatud, vaid võivad olla ka Esileedile, Noorsandile, Vennasele ja Piigale. Eks ma püüan neilt vastused kätte saada 😉

PS! Ma tean, et ma teen trüki- ja kirjavahemärkide vigu, kuid ma ei viitsi neid kõiki korrigeerima hakata. Muudaks selle blogi liiga steriilseks. Kui siiski liiga silma kriipima hakkab, siis andke märku. Ma näen neid ise üle lugedes ka, kuid kui need ei ole minu jaoks liiga häirivad, siis ma neid ka parandama ei tõtta.

Kõik. Tsau. Sorry, et nii pikk sai 😀

What? Henry blogib väljaspool Delfit? What?

Pane nüüd imestusest lahti vajunud suu kinni ja tõepoolest ma kirjutan lisaks isablogile ka. Mõtlesin, et vastan blogiteemalistele küsimustele, mis mul on siin aegade jooksul kogunenud ning miks mitte nüüd Parimate blogide auhindade jagamise valguses sellest rääkida.

Teadmiseks siis, et ma sain auhindade jagamisel esikoha Meediablogis ja neljanda koha ühes teises kategoorias. Toas on maru pime ja ma ei näe riiulile, mis see teine oli.. selle nimetus oli.. ah mis ma leiutan.. kohe vaatan järgi: parim pere- ja beebiblogi.

11426321_1600404283574410_5809202084677384875_nMulle tundub, et neiud tahtsid lihtsalt mulle mingit auhinda anda, sest meediablogi kategooria on selline veider kategooria, mis ei ütle minu blogi kohta mitte midagi. Vaid seda, et see ilmub kusagil kommertsväljaandes. Aga ma olen väga tänulik, et selline kategooria tehti, sest muidu ei oleks mul midagi peale pin-kalkulaatori ja kuurivõtme seal riiulil hoida. Seega aitäh kategooria eest, aitäh korraldajale tänuväärse ürituse eest ja loomulikult kõik, kes te hääletasite: istuge korraks peegli ette ja pilgutage ühte silma- sellise kelmika winki ma teile siit teele panen.

Kui sa ei hääletanud siis… ma lihtsalt loodan, et sa suudad enda raske südamega nüüd edasi elada.

Kogu asjaga käib kaasas ka kriitika, et ebaõiglane auhindade jagamine või veidrad kategooriate võitjad. Kuid arvesse tuleb võtta, et seda korraldati esimest korda ja enne jooksmist tuleb käima õppida. Selle aasta vead võetakse arvesse ja tehakse järgmine aasta parem. Kindlasti samamoodi vigadega, kuid parem, kui sel aastal ja nii iga aasta edasi.

Ma pean lihtsalt imetlusväärseks, et selline asi ära korraldati, sest Eestlasele omaselt ei jõua me ideest tihti peale kaugemale. Meis pole seda käivitajat. Kuid siin tekkis neil idee ja peagi oligi asi korraldatud. Seega müts maha, et asjaga maha saadi.

Kuid minu käest on tihti peale küsitud blogi kohta erinevaid küsimusi ja ma annaks neile nüüd ka vastused:

Miks sa kaalublogi enam ei pea? Kas sa plaanid seda jätkata?

Plaanin! Ma kavatsen minna tagasi vanale rajale, sest minu pekk pole kusagile kadunud. Kuid lisaks lisandunud rasvakihile, on mul vähenenud ka võhm, vastupidavus ja jõud. Asi oli lihtsalt selles, et Esileedi rasedus kulges maru raskelt ja esimesed neli kuud ta veetis suurema osa aja pikali püüdes magada või püsti vetsupoti kohal öökides. Mis tähendas, et ma olin Noorsandile põhimõtteliselt üksikisa ja mul hakkasid korvpalli trennid vahele jääma, CrossFiti tagasiminek oli välistatud ja liikumine üldse, sest Noorsand ei kõnni ega ole nõus ka ühe koha peal istuma. Nii tuli temaga kogu aeg tegelda. Siiani tuleb. Kuigi Esileedil nüüd enam ei iivelda, siis tema kõht nüüd, 20 nädalal on umbes sama suur, kui eelmise raseduse lõpus. Mis tähendab, et suurem osa kodutöödest on minu kanda ning majja kolinuna ei ole neid vähe.

Kuid ma näen seda, et minu ülekaal väsitab mind- ma olen õhtuti täiesti läbi ja seepärast pean ma uuesti ülevaatama enda söömise ja hakkama taas trenni tegema ning sellega on mul plaan alustada juba uuest nädalast. Seega, trenni/kaalublogi on back in business järgmisest nädalast.

Kas sa teenid blogimisega raha ka?

Ütleme nii, et tõepoolest Delfi maksab mulle iga postituse eest. Kuid see summa on rohkem sümboolne ja üks postitus katab meil ühe mähkmepaki ostu… natuke jääb puudu :). Teisisõnu- kuigi ma saan Delfilt Isapostituste eest raha, on see igakuise sissetulekuna mingi kuus korda väiksem kui miinimumpalk 🙂

Kuidas hästi kirjutada?

Sellele on raske vastata, sest aja jooksul kujuneb sul välja oma stiil, kuidas sa mõtteid edastad. Kui sa arvad, et sul olid koolis kirjandite tulemused kehvad, et siis sa ei oska kirjutada, siis see ei ole nii. Minu lõpukirjandi proovikirjandi hinne oli ÜKS ja teise proovikirjandi eest sain ÜHE MIINUSEGA. Minu emakeele õpetajale ei meeldinud, kuidas ma kirjutan, kuid see ei ole mingi näitaja, sest sa ei saagi kõigile meeldida. See, kellele mina ei meeldinud, juhtus lihtsalt olema mu emakeeleõps.

Ära ürita kirjutades lihtsalt parem paista, kui sa oled. Jää iseendaks. Kui sa oled loomult humoorikas, küll siis see ka su blogist välja peegeldub. Kui sa ei ole humoorikas inimene, siis vaevalt, et sa peaksid ka blogi naljade peale üles ehitama. Kuid leia lihtsalt endale asi, mis sinu jaoks oluline on ning ära püüa kõigile meeldida. Kui sa püüad, siis sa põled kiiresti läbi.

Kas sa loosimisi ka plaanid teha?

Ma olen olnud selle reklaami poolega hästi konservatiivne ja pole tänaseni teinud mitte ühtegi tasuta jagamise kampaaniat. Keegi teist ei ole sattunud mu blogisse, ega Facebooki lootuses midagi võita, vaid selleks oli miski muu. Kas teile meeldis mõni postitus, või ei meeldinud teile mõni mu postitus absoluutselt ja te tulite edaspidi lugema lihtsalt sellepärast, et näha, kui kohutav üks kirjutaja olla suudab 🙂

Kui keegi teeb koostöö pakkumise, siis loomulikult ma kaalun seda, kuid ma pean sellesse tootesse ise uskuma ja ma tõesti ei soovi mingit kräppi välja loosida. Ma teen loosimise vaid, siis, kui ma ei pea tundma piinlikkust, et teile seda välja loosin.

Ma arvan, et see on lähiaastate küsimus, kui tootjad mõistavad blogi jõudu, sest vana reklaamitaktika on osta näiteks reklaami kusagil ajakirjas ja sa jääd lootma, et just sel päeval, loeb seda inimene, kes seda osta soovib. Kui te olete nagu mina, siis te ajakirjades reklaame ei loe. Peagi nad saavad aru, et läbi blogide endale klientide leidmine on kordades arukam. Seepärast pean ma endale mingid piirid seadma ja ma ei loosi ega tutvusta ühtegi toodet, mida ma ise osta ei sooviks.

Kui ma sind tänaval näen, kas ma sulle tere võin ütlema tulla?

Ei.

Päriselt?

Ei! Loomulikult võid :). Ole lihtsalt valmis, et ma olen kohmetu ja ei oska sulle kohe midagi öelda, kui seda, et “oo väga tore” ja hakkan ilma kiitma/laitma.

Mis tööd sa täpselt teed?

Mina teen sellist tööd, et ma aitan inimestel suitsetamisest lahti saada ja teen seda väga edukalt. Kui sul on keegi, kes suitsetab ja väidab, et ei suuda sellest lahti saada, või et see on raske, siis võta minuga ühendust. Ta on lihtsalt teinud seda valesti :). Veel eelmisel nädalal sain ma neli edulugu, mis ma panin enda ettevõtte selle kuu infokirja. Näe, loe SIIT.

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

DSC_0001Vot sellised lood. Kui sul on ka uudishimu, et mis ma seal blogi auhindade üritusel auhinnaks sain, siis seal oli üks suur mänguauto Noorsandile, seebid, duššigel, juust, leib, muffin, mõned kommid, Tallina Crocsi poodide 50€ kinkekaart, Sparta spordiklubi 10x tasuta pääse, üks tasuta CoffeIn kohvi.. midagi oli veel. Siis oli selline karahvin, milles oli hunnik rulli keeratud pabereid ja igas oli mingi tarkus. Ma vähemasti eeldan, sest avasin täna vaid ühe, kus oli kirjas, et sa võid õppida ka enda vaenlaselt. Vist.. Igal juhul midagi vaenlasega seotud ning vel oli fotostuudio kinkekaart üheks tunniks. Jalakreem oli ka. Nüüd sai vist kõik.

Paha lugu nüüd sellega see, et ma Tartu inimene ja mul ei õnnestu kuidagi Spartas 10x käia ja ma uurin järgi, et kas ma saan kellegi enda asemele saata ja kui see on lubatud, siis miks mitte ära anda see mõnele enda lugejale. Ma annan märku, kui see võimalikuks osutub ja kui selle tasuta pääsme järgi on huvi rohkem kui ühel inimesel, siis teeme ka loosimise.

Homme hakkan ma Esileedit pommitama küsimustega, mis ma teilt sain. Aga veelkord aitäh, et te mu heietusi loete. Kui teid ei huvita minu kaalublogi, siis ma nagu te olete ehk märganud, siis kõikide isablogide postituste pealkirjad algavad nii: “Isa blogi:”. Seega, kui postituse pealkiri ei alga “Isa blogi:”, siis on see tõenäoliselt kaalublogi.

OK, Tsau!

Neil, kes pakkusid mu jalamureks kukekannust või ühte ladinaakeelse nimetusega asja, oli õigus. Mul ei ole päris kukekannus, ehk ei ole seda luustumist seal talla sees, küll aga on mul seal tallas see sidekudede põletik, mis pikemas perspektiivis, kui ei tegele, võib tekitada seda kukekannust.

Nüüd on eelmisest postitusest nädal möödas ja jalg on ikka valusavõitu. Kindlasti vähem valus, kui nädal varem, aga siiski annab tunda. Eriti peale koormuse andmist. Käisin esmaspäeval korvpalli trenni niisama vaatamas ja mängu lõpus mängisin ka mingi 10 minutit, sest… sest ma tahtsin ja õhtul oli jalg päris täbaras seisus.

Olen nüüd nädala jooksul kenasti venitanud ja rullinud nagu ette on nähtud ja loodetavasti uuel nädalal saan taas midagi kaasa teha. Ootused on suured, sest täna on jalg võrreldes nädala esimese poolega palju parem.

Kuid ma täna rohkem kaaluteemal ei peatukski. Ahjaa seda ka, et ma võtan osa leheküljel Dietbet.com ühest võistlusest, kus ma pean nelja nädalaga kaotama neli protsenti enda kaalust. Osalemiseks tuli sisse panna raha ja mina osalen võistlusel, kus sissemaks oli 100 dollarit. Kui sa ei kaota nelja nädalaga 4%, siis jagavad sinu raha omavahel need, kes kaotavad. Kui sa kaotad selle 4%, siis saad tagasi oma 100$ ja lisaks kõik see, mis tuli nende arvelt, kes ei kaotanud. Seega motivatsioon suur, sest ma tõesti ei saa endale 100$ kaotamist lubada 🙂 . Lihtsalt selline tore väljakutse teel.

Hetkel on meil peateemaks korteri müük ja nüüd läks müümisega ka kiiremaks, sest see, kuhu me soovime edasi kolida läheb kuu pärast avalikku müüki, sest omanik ei saa enam pikalt meile kinni hoida. Loodan seega, et peagi leiame kellegi, kes on meie korterist sama vaimustuses nagu meie oleme. Ma hea meelega ei lähekski kusagile, aga Noorsand hakkab suuremaks kasvama ja ma sooviksin kolida kusagile, kus tal oleks tore ja turvaline kasvada, ehk siis meil on plaan kolida natuke linnast välja ja kohta, kus on meil oma õu. Kui sa tead kedagi, kes võiks mõlgutada korteriostu mõtteid, siis ma oleksin sulle ülimalt tänulik, kui sa minu kuulutust jagad. Kui ostja tuleb sinu kaudu, teen ma sulle suurima hea meelega ka välja näiteks nädalavahetuse kusagil toredas spas. Võin sinuga suisa ühineda.. enne tuleb lihtsalt Esileedile selgeks teha, kui oluline see on, et ma kaasa tuleksin :). Aga kuulutus on ise siin ja sinu jaoks võib see olla üks väike nupuklõpsatus, minu jaoks võib see tähendada uut elu.
http://www.kv.ee/kui-otsid-uut-kodu-ja-soovid-avarust-ja-head-plane-2489202.html

lotto_o_405485
Võib olla tegelikult ongi mul juba uus elu, sest ostsin täna R-Kioskist lotot. Ma ostan lotot üliharva. Võib olla korra aastas ja ma olen alati veendunud, et ma võidan ja alati ülipettunud, kui ma ei võida. Sellepärast ma eriti ei ostagi, sest ma pettun igakord. Esileedil oli täna sünnipäev ja oleks see vast vahva kingitus, kui me ei peagi endale uut maja ostma, vaid me saame selle põhimõtteliselt tasuta tänu lotole. Aga hästi, olge ise ka toredad ja palun jaga mu kuulutust enda Facebooki seinal. Kui sa jagad, siis anna mulle märku näiteks kommentaariga ja ma tean kellele tänulik olla :). Tsau