Kategooria

muud jutud

Mis on koostööpostitus? Koostööpostitus on selline suurepärane asi, mis aitab mul kogeda ja katsetada asju, mida ma muidu võib olla ei saaks. Lisaks aitab see blogil kasvada ja uut sisu toota, kuna ma saan nende eest enamjaolt ka tasu.

Koostööpostitusi saadab üldjuhul negatiivne varjund, et räägitakse ainult ilusat juttu ja arvamus on kinnimakstud. Tegelikult ei sea 99% ettevõtetest absoluutselt tingimust, et meile peab antud toode meeldima, või et ma tohin rääkida vaid positiivset. Koostööpostituse jutt on enamjaolt positiivne, sest me ei ela enam 90ndate alguses ja kui keegi toodab sit*a toodet, siis ta ei jää elama nagunii. Turg on üleujutatud konkurentidest ja see, kes pakub toodet, mis täidab, või soovitavalt ületab inimeste ootuseid, see jääb ellu.

Enamjaolt ettevõtted pöörduvadki minu ja teiste blogijate poole, sest neil on midagi uut ja midagi põnevat, millest nad ise vaimustuses on. Kui see oleks kräpp, siis ei kasutataks reklaamikanalina blogijaid, vaid te saaksite selle endale soetada pika mantliga tüübi käest, kes teile parklas läbi akna midagi sosistab. Seega kurtmiseks, et koostööpostitused on positiivse varjundiga, pole põhjust. Millal teie käisite viimati poes ja ostsite midagi, milles te pettusite? Ma enda puhul ei mäletagi. Virsikud olid seest mädad möödunud nädalal. See oli pettumus. Kuid ka see ei tähenda, et virsikud kräpid on, vaid see partii oli. Täna ostsime jälle virsikuid ja olid täitsa ok.

Eelmisel aastal soovis minuga koostööd teha üks valmistoitu pakkuv ettevõte ja saatis mulle enda valmissalateid. Ta saatis need peale seda kui ma konkreetselt ütlesin talle, et ma ei osta kunagi poest koorega segatud salateid. Kunagi ostsin. Pettusin iga kord. Ma ei tea, mis koort nad salatitele lisavad või mida nad juurde panevad, aga minu jaoks on nad vastuvõetamatud. Ei ole suuremat rõõmu, kui keegi sünnipäevaks ISE kartulisalati või kasuka teeb ja pole suuremat pettumust, kui need on ostetud poest. Igal juhul nad saatsid need salatid ja need olidki ilge kräpp. Kuid ma teadsin seda juba ette, et nad mulle ei maitse. Samas ma tean nii paljusid, kellele maitsevad ja ma arvan, et siinkohal ei oleks õiglane kui ma firma toodangu maapõhja halvustaks, sest asi ei ole ju niivõrd salatis, vaid selles, et mulle päriselt ei maitse poesalatid. Eks ma võtsin juba ka esimese proovisuutäie nina poolkrimpsus ja olin eelarvamusega. Seega ma ei parseldanud teile endale mittemeeldivat toodet, lükkasin tagasi pakutava raha ja läksime eludega edasi. Salatid on siiani müügil ja paistab, et neil läheb hästi. Iga avalikult kirjutaja peab mõistma seda võimu ja võimalusi, mis ta käes on ja sellega vastutustundlikult ümber käima.

Koostööpostitused annavad mulle võimaluse ka kogeda tooteid/teenuseid, mida ma võib olla ei teakski kogeda. Näiteks erinevad meestele suunatud tooted, kodukeemia, mille peale ise ei satu, uued turule tulnud tooted jpm. Kui keegi minu poole pöördub, et koostööd teha, siis ma küll küsin tasu, kuid see tasu ei ole selle eest, et see määrab minu hoiaku ja kogemuse selles tootes,vaid see tasu on selle platvormi eest (blogi, fb, instagram) ja selle eest, et ma võtan aja ja püüan tootega võimalikult põhjalikult tutvuda ja enda kogemuse blogis ka edasi anda. Ma ei kopeeri teile kunagi toote müüja teksti, vaid ma annan alati edasi enda kogemuse. Kui see on omasugustest võimsaim, siis ma ütlen teile seda. Reklaam? Jah. Toote kohta vajalik info? Jah. Kui see jalgratas on hea ja lastele tõesti meeldib. Reklaam? Jah. Meie endi kogemus?Jah.

Lisaks ma üritan need koostööpostitused hoida sellisena, et need ei oleks tootepõhised, sest te tulete siia, et lugeda meie kohta, mitte kellegi kolmanda tootest. Seega reklaampostitused on hädavajalikud, et blogi toimimas hoida ja mina näen vaeva, et need ei oleks kuivad- et need oleksid piisavalt meelelahutuslikud ja samas ka informatiivsed.

Minu jaoks ongi koostööpostituste rubriik hoopis nimega – Henry katsetab, et sina ei peaks. Ma võtan enda peale, et ma pikutan madratsil enne kui sina seda ostma jooksed. Kui see on mulle sobimatu ja ma ei taha seda soovitada, siis ma ütlen koostöö üles. Kui see on piisavalt hea, et mul pole süümekaid, et ka sina selle ostad, siis ma räägin sellest. Seega, kui Henry pole seda testinud ja sellest rääkinud, siis on oht, et see ei kõlba kuskile :).

Kas sina jääd alati rahule tootega, millest mina olen enda blogis rääkinud? Absoluutselt mitte. Nagu ma enne ütlesin, et ma ei tee salatitootjatega koostööd, sest mul on väga suur eelarvamus poesalatite asjus, aga kui mulle need maitseks, siis see ju ei tähenda seda, et need automaatselt ka sulle meeldivad. Ja on inimesi, kes teevad järeldusi, et ma soovitasin sit*a. Ei ole nii. Meil lihtsalt ei pruugi asjades sama maitse olla. Kuid peamiselt, kui ei olda nõus sellega, mida ma blogis räägin, on see, et mingit toodet kasutatakse lihtsalt valesti. Mitmel korral olen saanud kurje kirju, et näe, sa soovitasid, aga see ei tööta. Olen suunanud alati otse müüjale/tootjale ja 90% kordadest on jõutud mõistmisele, et midagi on tehtud valesti. Eesti inimesele on üldse omane, et kui toode ei tee seda, mis lubatud, lüüakse käega. Sa oled maksnud toote eest! Kui see ei tee seda, mis lubatud, siis uuri otse müüjalt ja kurda muret. Enamjaolt saadakse kiiresti mure korda. Mul on sõber klienditeeninduses, kes ütles, et 99,99% kaebustele võiks alati vastata lühikese tähelühendiga – RTFM (read the fucking manual).

Ma püüan koostööpostitused ka teile kuidagi tulutoovaks teha ja sellepärast ma üritan saada ka allahindlusprotsente ja loosiauhindu, et vähemalt üks teist saaks lisaks positiivse emotsiooni võidust. Ja mina saan lisaemotsiooni kui sa oled keegi, kel veab esimest korda. Mina näiteks ei ole kunagi üheski loosimängus mitte midagi võitnud. Never. Ma ikka aegajalt osalen neil. Küll mitte sellistel, kus ma pean nende reklaami enda seina peale jagama. Sellised mulle ei meeldi. Siis isegi ei üritata varjata, et ainus eesmärk on firmat promoda. Firmat saab promoda ka nii, et sa ei sunni kõiki elavateks reklaampostriteks. Meeldiv on ka näha, et teile mu koostööpostitused väga igavad ei tundu, sest nende lugejate arv ei erine tavapostituste lugejatest. Keskmiselt loeb igat postitust viimasel ajal 3000-6000 inimest ja kuna ma teen kolm postitust nädalas, siis nädala külastajate arv on 9000-18000 (see nädala number pole mulle oluline, kuna ma pole lehele reklaame üles vilkuma pannud). Loomulikult võiks lugejaid enam olla, aga eks ma selle nimel näen ka vaeva. Parim viis oleks kui Esileedi taas rasedaks jääks. Soovitavalt jääks ootama kolmikuid. Või võtta endale labrador ja instagramil oleks kohe 5000 vaatajat juures. Või tekitada skandaal/rääkida vastuolulisel teemal. Jätame need variandid viimasteks abivahenditeks.

Lisaks kui on tegu koostööpostitusega, siis te ei pea kukalt kratsima, et kas see on koostöö või mitte – ma ütlen selle välja postituse kõige esimeses lauses. Seega, kui sind just huvitavad vahetud kogemused ja emotsioonid asjadest, mida kaubanduses leida võib, siis sulle piisab esimese lause lugemisest ja sa võid teada, et kui seal on kirjas, et tegu on koostööpostitusega, siis oled sa täpselt õiges kohas! 🙂

Võtke koostööpostitusi sellena, mis need on – minuni on toimetatud mingi toode/olen katsetanud mingit teenust ja ma jagan enda kogemust sellega. Ma testin midagi, et sina saaksid seda ostma minnes omada mingeid ootusi. Et ainus info, mis sul toote kohta on, ei oleks vaid müüjalt, kelle huvi on sinu ostu pealt teenida, vaid ka minult, kes ma ei saa sellest mitte punast krossigi kui sa minu koostööpostituse peale kusagile midagi ostma lähed. Isegi kui ma jagan sooduskoodi, siis mulle ei  too see absoluutselt mingit rahalist tulu. Ainus, mida see aitab, on see, et kui koodi usinalt kasutatakse, siis võib ettevõte kuangi äkki taas minuga koostööd kaaluda.

Miks ma sellest kirjutan, on see, et on sügis ja suvepuhkused on läbi ja blogijate poole pöördub rohkem ettevõtteid, et jõuda sihtrühmani. Loodan, et olete mõistvad ning avatud. Te saate läbi blogikanalite infot, mida muidu teil poleks. Teil on oma lemmikblogijad ja kasutage neid ära! Las nad katsetavad, et teie ei peaks. Kui teid huvitab miski ja te tahaksite kuulda nende kogemusest sellega, kirjutage blogijale ja uurige, kas tal oleks võimalik seda asja katsetada ja sellest rääkida. Ka minul on ootel hulga koostööpostitusi. Homme hakkan ma näiteks uusi erinevaid putrusid katsetama. Siis ma uurin kui kerge/ebamugav on neti kaudu endale fotosid tellida. Siis ma teen pastasid ja suppi, uurin väga lahedat digitaalset raamatut, vahetan enda elektri energia pakkujat (mida tehes ma sain teada millestki, millest mul polnud absoluutselt aimugi ja tänu millele ma sain oma aastase elektriarve 120 euri odavamaks. See võttis ühe minuti ja ühe linnukese tegemise. Räägin peagi. Kui ma poleks selle koostööga edasi läinud, maksaksin jätkuvalt üle lihtsalt sellepärast, et ma ei teadnud, et teisiti saab. Olen kindel, et minusuguseid on veel). Ehk kõik kasulik ja testitav kraam. On ju tore?! 😀

PS! Parandan ühe eksimuse. Saan küll kahe koodiga otsest kasu. Kui te kasutate BredenKidsist ostes koodi AMHT15, siis saan mina iga mingi 30 inimese ostu pealt kümmekond eurot krediiti. Kood kehtib ainult ühe korra. Ja teine ka – kui te ei ole veel WOLTi äppi endale tõmmanud, et restorani toit otse koju tellida, siis tõmmates ja kasutades registreerudes koodi AMHT, laekub teie kontole automaatselt 7 eurot. Täpselt sama palju ka mulle, aga alles siis kui te teete oma esimese tellimuse. Teie 7 eurot kustub arvelt paari nädalaga, nii et ärge jätke niisama vedelema. Kasutage. Tasuta raha.

Teate, mis meie garaažis nüüd on? Uus auto? Poni? Ma ostsin endale mootorratta! I wish! Esileedi on nõus pigem jõulude paiku vaestele raha annetama, kui annab õnnistuse, et ma endale tsikli osta võiks. Kujutan ette Esileedi kolbast välja tungivaid silmi, kui ta loeb seda eelmises lauses olevat võrdlust. Tegelikult on ta suur annetaja. Palju suurem kui mina ennast mugavalt tunneks. Tal on suisa eraldi pangaarve, millel nimeks Heategevus. Mul pole. Ainuke heategevus, mis ma teen, on otsekorraldus SOS lastekülale. Vähemasti ma väidan seda kui nad mind kusagil poe sissepääsu juures rajalt üritavad maha võtta. Kuid ma teen heategevust küll. Näiteks kui pudeleid viin, siis ma vajutan seda heategevuse nuppu. Seda küll ainult siis kui keegi kõrvaltvaataja seda ka ikka pealt näeb. Mis mõte on muidu heategevust teha kui keegi ei tea kui suuremeelne ma olen?

Aga mis on siis meie garaažis? See ei saa olla auto, ega tsikkel ning ega isegi poni ja seda sellisel lihtsal põhjusel, et need ei mahuks sinna ära, kuna see on triiki koli täis. Teiste sõnadega on meie garaažis koli.

Terve uks on blokeeritud paberjäätmetega, sest eelmisel aastal tegime me koostööd mingi taaskasutusettevõttega ja saime sealt nii palju inspiratsiooni, et me sorteerime kogu prügi. Kui varem sai meil prügikast täis poole nädalaga, siis nüüd iga kahe nädala tagant käiv prügiauto tühjendab meie pooltühja prügikasti. Ja nii neid jäätmeid koguneb, mida tuleks ära viia ja see viimine on ka alati selline tüütus, kuna Tartus pole neid taaskasutus konteinereid tühjendatud kordagi viimase viie aasta jooksul. Vähemalt tundub nii, sest iga kord kui mina sinna oma kottidega ligi vajun, on need triiki täis.

Nii ongi garaažiukse esise hõivanud paber ja papp ning katlaruumi pudelid ja pakendid. Ma pole kaks kuud juba gaasinäite ära saatnud, sest mõõdikuni jõudmine on tõeline kadalipp. Kõige pealt tuleb välja tõsta tühja taara kott, seejärel beebitool, mille puhul pole me 3 aastat suutnud ära otsustada, kas müüme, anname ära või viime jäätmejaama ja siis kaks suurt kotti pakenditega. Jube tüütus on see prügi sorteerimine. Meil võiks olla külapeal plats, kuhu kõik elanikud oma prügi ja solgi viksavad. Nagu vanasti. See võiks loomulikult olla teisel pool küla. Mitte meie maja läheduses. Selle suurim miinus oleks muidugi see, et siis ei viitsiks ma prügi välja viia, kuna see on nii kaugel.

Kuid see kogunenud jäätmete osa on kaduvväike selle kõrval, mis kola seal garaažis tegelikult leida võib. Meil on niiiiiii palju beebi asju. Kõik asjad, mis lastele väikeseks jäävad ja huvi ei paku, rändavad garaaži. Selle süü võtan ma osaliselt enda peale. Kuna beebid kasvavad nii kiiresti ja nad ei jõua enamus riideid ja jalanõusid läbi trööbata, siis enamus neist on täiesti korralikud riided, mida võiks vabalt järelturul edasi müüa, kuid kui on üks asi, mida ma vihkan, siis see on enda vanade asjade müümine. Olgu selleks misiganes. Isegi enda vana autot ei taha müüa. Oma vana korterit ei tahtnud müüa. Nüüd on garaažitäis manti, mida ei taha müüa, kuid nagu tasuta ka ära anda ei taha. Nii ta siis ootabki seal. Peaks siiski tegema garage sale’i. Et paneks igale asjale hinnasildi peale ja kuulutaks välja, et tulge vaatama…

Kuid õnneks on mul Esileedi. Ma ei tea, kas ta on rase (ei ole!) või tal on orava geenid, kes hakkab talveks asju varuma ja pesa korrastama, aga midagi lõi talle pähe ja ta on päevad läbi sorteerinud ja korrastanud kõike, mis meil kodus on. Ta sunnib mind isegi valima, et mis varbavahekaid ma tahan kanda ka edaspidi ja mida ma nagunii ei kanna. Kui me räägime mugavusest, siis Crocsil ei ole mitte mingit vastast. Kui teha edetabel, siis esimesed 498 kohta võtab enda alla Crocsi varbavahekas ja siis alles hakkavad muud tulema. Aga kõik need plätud on minu omad ja ma ei tahaks ühestki lahti öelda. Äkki paneme garaaži ootele?

Igal juhul on Esileedi koduse õhkkonna väga ärevaks muutnud, sest ta ei oska asju üksi teha, vaid nõuab, et mina koristaks ja sorteeriks koos temaga. Ma tean, mis te mõtlete- et on alles hädapätakas. Ma tean. Aga kunagi kirikus vannet andes lubasin, et ma olen talle toeks ka siis kui ta hulluks läheb ja hullunult koristama hakkab. Ma ei ole kindel, kas täpselt see sõnastus küll oli. Igal juhul algas meil kodus sügiskoristus ja ma ei ole selle üle üldse rõõmus!

Postituse valmimisele on õla alla pannud FS Goods.

Mu elu esimesed 25 aastat ei meeldinud mulle pasta. Makaronid. Nõukogude inimene nimetab pastat makaronideks ja tegelikult õigusega, sest seda jama, mida mina üles kasvades sõin, ei saagi pastaks nimetada. Ainuke viis, kuidas meie peres makarone valmistati, oli keedetud makaron pannil praetud hakklihaga. Segada need kaks kokku ja põmaki, olemas. Kes soovis, võis seda ketšupiga segada. Nii me tegimegi, sest see andis roale mingigi maitse. Mu ema ei hooli tänaseni makaronidest ja ma ei imesta.

Alles siis kui ma Esileediga tuttavaks sain, kuulsin ma esimest korda, et itaallased ei panegi enda makaronide peale ketšupit ja vastupidi, nad kukuksid pikali kui keegi sellist toidurüvetamist teeks. Esileediga tutvudes oli ta just tulnud Itaaliast puhkuselt, kus ta veetis sõbranna juures aega ning kelle mees neile iga päev traditsioonilisi Itaalia toite valmistas ning selle asemel, et pakkuda mulle ketšupiga makarone, keeras ta tomatitest ja basiilikust ning parmesani juustust kokku sellise pastakastme, mis mind totaalselt pahviks lõi. See oli hapukas, kreemjas ja see, kuidas see pennede toru täitis ja see soe kaste suus maitseelamuse pakkus, see oli minu jaoks muutnud kogu mu teadmist pastast. Sellest päevast alates hakkasin makarone nimetama pastaks.

Sellest päevast alates ei ole ma kunagi enam söönud makarone ketšupiga, sest see ei ole võrreldav kastmetega, mida saab ise kokku keerata. Poodides müüakse hulganisti ka erinevaid pastakastmeid, aga ma ei ole kunagi ostnud ühtegi, mida ma oleks kasutama jäänud. Enamikel neist on liiga tugev kunstlik või õli maitse ja sageli lihtsalt ei meeldi. Isegi ühe Inglismaa staarkokanimelised kastmed, mis maksavad tunduvalt enam kui konkurendid, ei vastanud üldse minu ootustele. Ma ei ole neid kunagi koju varunud, vaid selle asemel ostan purustatud tomateid, millest saab alati kiirelt kastme valmis teha.

Kui Food Studio (uue nimega FS Goods) teatas, et neil tuleb välja täitsa ise välja töötatud pastakastmete sari, siis ma teadsin juba ette, et nad tulevad taas hitiga välja. On meeskonnas ju endine presidendi kokk, kellele maksti suurt raha just oma oskuste eest head sööki teha. Nende puljongitest on saanud meie pere suured lemmikud ja nüüd oli meil ühtede esimestena Eestis võimalus proovida, mida kujutavad endast nende pastakastmed.

Kokku tuli välja kuus erinevat, millest kaks valget kastet ja neli punast. Antud hetkel on meil siis kogemus kahe punase kastmega ja nagu ma eelnevalt ütlesin, siis ma teadsin, et nad ei vea meid alt ja tõepoolest – esimene valmis pastakaste, mida ma oleksin nõus taas ostma. Ütleme nii, et kui ma telliks restoranist pasta ja see segataks selle sama kastmega, siis oleksin ma absoluutselt rahul.

 

Eile katsetasime pastakstet nimega VODKA SAUCE. Kastmes on 0,2% viina. Maitses ma viina ei tajunud ja purju ka ei teinud. Lapsed hakkasid küll hiljem märatsema, kuid vaevalt viinavinest, vaid sellepärast, et see vannivaht, mis ma apteegist ostsin, sakib- vaevu vahutab ja lapsed võitlesid vannis nagu pöörased, et üksteise käest seda vähest vannivahtu röövida.

Aga kaste oli kreemjas, sest sees oli ka rõõska koort, mõnusalt tomatine ja juustu, mis seal sees oli, oli tunda nii tekstuuris kui ka maitses. Ma soovisin seda kastet kasutada kas pennede või tagliatelle pastaga, aga Noorsand on muutunud nii nõudlikuks enda pasta suhtes, et ainus tema jaoks aktsepteeritav pasta vorm on sarvekesed. Ehk makaronid. Tuli teha makarone.

Kuigi mina sain juba purki lakkudes aru, et see maitseb mulle, siis muretsesin ma eelkõige laste pärast, sest nemad ei võta kergelt omaks maitseid, millega nad harjunud pole. Kui me aeg-ajalt tellime toitu, siis me peame pastat tellima alati ühest kohast, sest ühtegi teist tellitud pastat nad ei söö, sest need pastakastmed neile lihtsalt ei maitse. Kuidas nad võtavad vastu Vodka kastme? Alloleval pildil võite näha.

Proovisime ka TOMATO & SAUSAGE kastet, ehk selline, kus oli ka liha sees. Ka see oli väga maitsev ja mis veelgi enam.- see tekitas ka minus väikese kire, et katsetada ka ise erinevaid kastmeid tegema. Kui Esileediga tuttavaks sain, siis sain ma ju suure maitseelamuse osaliseks ja nüüd suudavad need uued kastmed taas mu silmad särama lüüa. Ma tahan ka ise midagi taolist osata teha! Kuid antud pasta oleks teinud veelgi paremaks kui ma oleksin lisanud tuunikala, aga ma ei teadnud, kuidas lapsed selle omaks oleks võtnud.

Igal juhul minu pöial on püsti ja kui te järgmine kord pastat plaanite teha, siis proovige FS Goodsi toode ära. See on ka vähese soola sisaldusega, mis tähendab, et sobib ka väikestele lastele. Endale saab alati soovikorral soola juurde lisada. Kuna tegu on täiesti tuttuue tootega, siis kõikjal seda veel saada pole. Olemas on see 39s suuremas COOPi kaupluses üle Eesti ja neljas suures Tallinna Selveris (Järve, Kadaka, Pirita, Viimsi). Seega kui sa elad väljaspool pealinna ja sul on läheduses suurem Coop ja/või Maksimarket, siis peaks toode ka olemas olema.

Lisaks on mul võimalus anda ühele teist proovimiseks kogu valiku FS Goodsi pastakastmeid. Selleks peate te olema meie ja FS Goodsi Facebooki sõbrad ja kirjutama kommentaariks, kas siia või Facebooki, mis on teie lemmik pasta? On see spagetid bolognese kastmega? Koorese kastmega kana penned? Makaronid ketšupiga? Loosin võitja esmaspäeval.

Postitus valmis koostöös GoGoNanoga

Paar päeva tagasi postitas üks tuttav pildi enda majaesisest, mis oli hommikul mahal sadanud lörtsist valge. Täna lugesin, et suvega ongi nüüd kööga ja kolme päeva pärast on oodata lörtsi laiemalt, mitte ainult mu tuttava maja ees. Hakkab pihta see aeg, kui inimesed vaatavad mind imelikult, sest mina ilma võitluseta alla ei anna. Veel tänagi käisin ma asju ajamas oma suviste šortsidega ja päikesekollaste Crocsi varbavahekatega. Midagi pole teha – ma vajan õhku. Ma sõidan autoaken lahti ja seda hoolimata sellest, et autol on kliima täiesti olemas. Ma magan aken lahti, seda hoolimata sellest, et ma saaksin iga toa temperatuuri ära seadistada just selliselt nagu ise soovin. Ma armastan lahtiseid jalanõusid. Ma ei tea, miks ma kasutasin väljendit “lahtiseid jalanõusid” nagu ma peaks enesega igal hommikul diskussiooni, kas otsustada täna rihmikute, sandaalide või varbavahekate poolt.

 

Kuid paratamatus on see, et väljas viibides tuleb arvestada ka sellega, mida ilmataat meile nautimiseks pakub. Eile oli väljas õhtupoolikul kaheksa kraadi ja see on märgatavalt vähem kui soovitud kakskümmend ja õhtu veetsin ma juba pikkade riietega (ja varbavahekatega). Loomulikult ka kogu ülejäänud pere, sest kui mina otsustan t-särgile midagi peale visata, sest jahe on, siis on Esileedi & Co on ammu juba soojas pesus ja vatijopedes.

 

 

 

 

Ja ilmad on ka väga heitlikud. Eile käisime jalutamas ja selle aja jooksul oli väljas torm, vihm, päike, vihm, päike ja jälle vihm. Ei oodanud sellist ilma ja seljas polnud neil ka päris otseselt vihmariideid ning koju jõudes tuli meil kõigil seljast võtta märjad riided ning kuna tee peale jäi ka paar porilompi, siis ükski laps ei suutnud kiusatusele vastu panna ning nüüd olid kõigi tossud poriveega kaetud. Kõik sai kuivama, et nad homme nanospreiga üle lasta.

Juba kolmas aasta teeme me GoGoNano-ga koostööd ja mul on selle üle väga hea meel, sest umbes kuu aega tagasi oli Esileedi löödud, sest eelmisel aastal said ära kasutatud kõik Nano spreid ja andis mulle korralduse paar pudelit juurde tellida, et kaitstud oleksid riided, mille esimeseks funktsiooniks ei ole täielik vihmakindlus. See, kuidas nano sprei töötab on täiesti kreisi – tuleb võtta riide-ese või jalanõud, mida soovid katta, minna soovitavalt paika, kus õhk hästi liigub (õue) ja katta soovitud pinnad, panna need 24 tunniks kuivama ja ööpäeva pärast toimub midagi väga lahedat. Pritsitud riideesemed ja/või kingad on tänu nano pinnatöötlusele vedeliku ja porikindlad, sest moodustavad pinnale vedelikke hülgava kaitsekihi.

Kolmas aasta, kus me oleme seda kasutanud ja meie näol on tegu fännidega ja oleksime jätkanud selle kasutamist ka siis, kui selleaastast koostööd toimunud poleks. Näiteks Esileedi tegi katse: kogemata õnnestus ta Vennase pool-kilesed püksid ära pesta 60 kraadiga ja nende pükste märja vastased omadused olid sellega rikutud. Selleks, et teha eksperiment ka enda jaoks, et kas see värk ikka päriselt toimib, katsime me pükste ühe sääre GoGoNano kaitsevahendiga ja teise jätsime katmata. 24h tundi hiljem kastsime me pükse veega ja tulemust vaadake ise. Üks säär on sai täielikult läbimärjaks ja teine säär veeretas raskuseta kõik piisad endalt maha. Ma tegin siin pilte ka.

Teise eksperimendi tegime me jalanõudega, mis märjaks saades kohe ka jala märjaks teevad. Katsime ka selle kollase kaunitari, see kuivas päevakese ja vett peale valades jäi jalanõu täiesti kuivaks. Minu käest on möödunud aastatel küsitud, et kas see ei muuda jalanõusid siis nö kummikuks, et kui vett läbi ei lase, kas siis ei lase ka õhku. Nüüd, aastate pikkuse kogemuse järel võin kinnitada, et see ei muuda jalanõu ja riietuse õhku läbilaskvaid omadusi mitte kuidagi, sest aine tekitab kaitsekihi materjali pinnale, mitte ei täida õhuauke kiudude vahel. Sellepärast toimib aine kõige paremini nahal ja tekstiilil. Vanaema kootud kinnaste puhul ei anna vahend suurt midagi juurde, sest kiudude vahelised avad on nii suured, et märg pääseb läbi igal juhul. Eelmisel aastal katsetasime me ka õliga, seda jalanõudele valades ja toime oli täpselt sama – mitte midagi ei jäänud kinga peale.

Meie olemegi igal aastal katnud need riiete pinnad, mis on küll õues käimiseks mõeldud, aga mitte otseselt vihmakindlad. Näiteks pea kõik kasutatavad jalanõud (plätusid pole mõtet katta, sest isegi kaetuna saavad varbad märjaks), õueriided nagu Esileedi parka, windstopper ja muud riided, mis muidu märjaks saades kohe vett läbi lasevad.

Teine küsimus oli, kas riietele mingi lõhn lisaks tuleb, kui seda peale pritsida? Ei, mitte mingit. Ma ei ole toote esindaja ja saan rääkida ainult enda kogemusest – ei mingit lõhna ega silmaga nähtavat ja käegakatsutavat erinevust pindadel ei täheldanud.

Kolmas küsimus on miski, mida ma saan alati siis kui koostööpostitusest on möödas mingi aeg – miks sooduskood ei kehti? Sooduskood kehtib, aga tänasest järgmise kahe nädala jooksul (kuni 10.10.2018). Seega kui tahate anda õueriietele lisakaitset, siis teil on vaid kaks nädalat aega, et saada GoGoNano lehel(LINK!) tellimuselt 15% alet. Selleks tuleb kasutada koodi AMHT15.

Kuid ühele teist loosime me välja ka GoGoNano täiskomplekti. Selleks olge meie ja GoGoNano Facebooki(LINK!) lehe jälgijad ja jätke kommentaariks siia või Facebooki, mis teile selles märjas ja sombuses sügises meeldib? Loosimine toimub esmaspäeval.

Ma käisin eile juuksuris. Mul on olnud sama juuksur viimased viis aastat äkki ja ta on tõesti imeline. Eelkõige seepärast, et ta arvab, et tal on hästi hea huumorisoon. See tähendab, et ta püüab iga kord kildu rebida ja need naljad ei olegi naljakaim osa, vaid see üritus iseenesest. Kuidas ta midagi ütleb ja siis reaktsiooni ootama jääb. Teiseks on tal hästi nõrk süda, ta tunneb end iga kord natukene halvasti ja tema suurim hirm on saada kokutajaks. Vähemasti ta väidab seda mulle iga kord, kui ma tooli istudes teatan: “Täna ma ehmatan sind kolm korda!” Tema ehmatamine on parim osa juuksuriskäigust, sest see kiljatus ja võpatus, mis sellega alati kaasneb, on sedavõrd naljakas. Õnneks peab ka ta ise seda naljakaks. Mul on vaja sellist juuksuriskäiku, sest kodus ei tohi ma kedagi ehmatada – Esileedi hakkab nutma ja lastele ei taha ma lihtsalt seda õpetada, sest muidu oleks õige pea mina see, kes peaks kogu aeg valmis olema, sest keegi võib nurga tagant karjudes välja karata. Ei, mul on nõrk süda ja ma tunnen ennast halvasti ning pealegi ei taha ma kokutama hakata.

Eile lasin ma juuksuris endale teha senise kõige julgema soengu. Kui ma koju tulin ja Esileedilt arvamust küsisin, siis kõige pealt jäi ta seda suu ammuli jõllitama ja kui oli mingid sõnad leidnud, siis küsis: “Henry, kui vana sa omast arust oled?”.  Kuid siiski ta pidi tunnistama, et tegelikult sai päris hea lõikus ja lisas, et ma olla hirmsat moodi edev. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt tahtsin seda ühte triipu enda juustesse juba ammu ammu. Mitte värvitriip, aga masinga tehtud triip seal, kus jookseb seitel. Ma panen lähipäevil vast pildi ka sellest Instagrami ja kes seda veel ei jälgi, siis tulge aga julgelt. Minu lehe leiab SIIT(LINK!)

Esmaspäeval ei ilmunud blogi sellepärast, et pühapäeval oli mul Tallinnas seminar, kus ma aitasin suitsetajatel suitsetamist maha jätta. Väga hästi läks. Alati läheb. Väga harva jääb mulle sisse tunne, et ei olnud päris see. Kuid see seminar imeb mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma ei suuda terve järgmise päeva inimestega suhelda ja rääkimata blogi kirjutamisest. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle viimastel aastatel nii mõjuma on hakanud. Samas ma tajun, et ma olen viimastel aastatel kogu sellest meetodikast ka palju parema arusaamise saavutanud ja lähen asja palju intensiivsemalt sisse. Ma tunnen, et ma pean olema hästi tugeva energiaga, et inimesed ka seda tajuksid ja saaksid aru, kuidas nad seal seminaril oma elu muutmas on. Järgmine päev on alati tunne nagu ma oleks nädal otsa joonud – valus, väsinud, emotsionaalne, eemalehoidev. Esileedi on sellest ka aru saanud ja see oli tema enda soovitus kunagi, et kuna endale töötades ei ole kedagi, kes mind esmaspäeval tööle sunniks, siis miks ma olen masohist ja püüan kohe järgmisel päeval taas töösse sukelduda. Ma enam ei ürita. Seega, te võite mu kodulehe järgi vaadata, millal see esmaspäev on, mil ma arvatavasti teieni ei jõua. Ja kui suitsetate, siis tulge ja saame sellest kerge vaevaga lahti.

Isegi lapsed on tööpäevajärgsel päeval mõistvad ja ei roni mul seljas. Nad leiavad endale muid tegevusi. Näiteks Noorsand tegi süüa, Piiga mängis arsti ja Vennas kukkus eile ajaviiteks meie kodu trepist alla. Võttis käed asju täis, läks trepi peale ja hüüdis Esileedit appi. Esileedi tõusis, et tulla, kuid järgmisel hetkel astus Vennas ja Esileedi nägi justkui aegluubis, kuidas Vennas aste aste haaval pea ees alla põrkab. Minu reaktsioon on sellistes olukordades alati ebasobilik ja ma püüan täie tõsidusega end muuta – ma kipun automaatselt tänitama ja ütlema, et ei tohi nii paljude asjadega korraga alla tulla. Loomulikult pole sellest rääkimisest antud hetkel kasu ja targem oleks aega veeta lohutamisega, mida me Esileediga ka tegime.

Esileedi loomulikult reageeris 14000000 korda üle. Nagu tavaliselt. “Ma arvasin päriselt, et ta saab surma. Mul käed siiamaani värisevad!”. Kuna ta on aastaid veetnud telekast krimisarju vaadates, siis näeb tema alati kõiges kõige mustemaid stsenaariumeid. Pluss pidi ta magistri saamiseks viis aastat haiguseid õppima ja nii kui ma teatan, et mul on nohu, paneb tema juba matusebüroos aega kinni, sest mis see muu kui muhkkatk või pidalitõbi on. Ta teab liiga palju õnnetuste stsenaariume ja liiga palju haiguseid.

Ma esitasin Facebooki lehel ka küsimuse, et kas teil oleks huvi ka videosisu vaatamiseks ja sellele on vastanud pea 700 inimest, ehk üldist meelsust võiks sellest järeldada küll. 67% vastas jah ja 33% ei ole huvitatud. Õnneks te ka kommenteerisite ja hea oli tõdeda, et ka 33% seas on selliseid, kes video puhul oleksid nõus pingutama ja selle kuidagi vastutahtmist ära vaatama. Järgmisel nädalal teen ma juba esimese video, mis anti mulle teatekepiga edasi. Nimelt on challenge, kus ma pean midagi proovima/tegema silmad kinni seotuna. Te võiksite mulle ideid pakkuda, mida te tahaksite mind pimesi tegemas näha. Proovida toite, mille lasen Esileedil poest osta ja pean ära arvama, mis see on? Joonistama midagi? Tegema Noorsandile tattoo õla peale? Andke märku ja võtan kindlasti arvesse.

Muide,  kui teie seda kolmapäeva hommikul loete, olen mina juba seeni korjamas.

Viimased päevad on veninud nagu tatt. Lapsed otsustasid riburadapidi haigeks jääda ja ma olen suure osa päevast olnud ametis enda keha küljest lahti raputamisega. Sedavõrd kaisutajaks ja sülekaks muutuvad tõbised lapsed. Haigena ei söö nad midagi, ei huvita neid miski ja veedetakse suur osa ajast jorisedes ja liibudes. Päeva esimesel poolel on see armas ja ma olen lohutav ning kaasatundlik isa. Kuid mida päev edasi, seda raskem on mul kaastunlik olla ja õhtuks olen ma nõus pigem ühe oma neerudest ära andma kui tunda ühegi lapse palavikus keha enda ihu vastas.

Aga nad tulevad siiski. Seega, mida teha kui lapsed on haiged, virilad ja loiud? Tuleb kodust ära minna. Soovitavalt üksi. Kuna see variant Esileedile ei sobinud, siis tuli kogu pere kaasa võtta. Otsustasimegi, et läheme jalutama. Kohaks sai valitud Toomemägi. Ega Tartus rohkem mõnusat jalutamispaika suurt polegi ja enamajolt ongi valikus, kas Emajõe kallas või Toomemägi. Tartus on üldse Emajõge nii nadilt kasutatud ja sel oleks potentsiaali sada korda paremaks. Mõlemas kohas jalutades on mul tunne, et lapsi on Tartus ilmselgelt liiga palju. Mitte sellepärast, et neid igal pool on, ei ole, vaid mulle tundub, et linnavalitsus valib meelega piirdeid, kust lapsed saaksid vaevata läbi kukkuda ning siis kas vette prantsatada või Toomemäel kuristikku langeda.

Toomemäel on suur osa nõlvadest piiramata ja see on täiesti ok, sest lastel on seal ohutunne täitsa olemas. Seal on ta teadlik, et seal on suur kukkumine ja sinna ta ei lähegi. Kuid aga kui nõlv on piiratud, siis seal tekib lastel petlik kindlustunne ja esimese asjana minnakse aia juurde, kus sellele toetutakse, sellele astutakse, sest see on pandud sinna ilmselgelt selleks, et takistada kukkumist. Kuid nii mõnigi piire on selline, et ma ei ole kindel, et selle olemasolu olukorra ohutumaks muudaks. 

Toomemäel polnudki asi nii hull. Kuigi mu süda tegi paar kiiremat takti kui Vennas seal kõõlus ja oleks vaevata sealt piirdest läbi mahtunud, siis pole need kaugeltki nii jubedad nagu Emajõe ääres on. Eriti turu ääres, aga ka kaarsillal. Iga kord kui ma üle selle silla lähen, kamandan ma kõik lapsed käest kinni hoidma, sest mu peas käib iga kord film, kuidas keegi komistab, veereb veits ja sillalt vette kukub. Vaadake seda piiret siin.

Mitte ainult on mul hirm, et mu laps võib vette kukkuda, vaid mul on hirm, et see sild võib lõhkuda ka mu abielu, kui ma lapse kukkudes ootavalt Esileedile otsa vaatan ja peaga nõksutan, et hüpaku nüüd järgi. Vaevalt, et Esileedi ootama jääks, kas ma teen nalja või mõtlen seda tõsiselt ja hüppaks mõtlemata järgi. Püüa siis hiljem seda siluda. Miks ma ise ei hüppa? Mis ma enam hüppan, kui Esileedi juba hüppas. Daa!

Aga virilate lastega jalutamine on pingutus, kuid miljon korda lihtsam kui kodus istumine. Käisime Toomemäel varemete vahel jalutamas ja kuigi oli hetki, kus nad olid justkui elevil, siis tuli neile kohe meelde, et täna on torisemispäev ja nii nad seal oma jalgu lohistasid, nuiasid kõike võimalikku ja rääkisid aina kui igav neil on. Ma isegi ei tea, kas nad teavad, mida sõna “igav” tähendab. Noorsand kasutab seda väga kergekäeliselt. “Mul on igav selle rattaga sõita!”, “See viiner on nii igav!”, “Ma ei taha uinumiseks pikutada! See on nii igav!”

Kuid selleks, et neil ei oleks kogu aeg igav, hakkasid nad käima loovustunnis ja akrobaatika trennis. Kuigi see nädal jääb neil vist tervise tõttu vahele. Esileedi otsus. Eilegi tahtsime me minna Toomemäe mänguväljakule ja Esileedi teatas, et me ei tohiks minna, sest seal on teisi lapsi veel, keda me oma viirusega nakatada võime. Gosh! Me ei näe neid lapsi nagunii enam kunagi. Ma saan aru, et lasteaeda ei saa haiget last viia, sest siis saavad kõik näpuga näidata, aga mänguväljakul on ju kõik puha võõrad. Esileedit aga see ei veennud ja otsustasime hoopis automaatpesulasse minna, mis on lastele alati elamus. Eriti tore on see, kui kuivatamise ajal aken alla lasta. Nagu ikka ei jaga Esileedi minuga seda vaimustust ja kilkab (loe:möirgab) alati kui ma akent paotan. Püsige terved!