Kategooria

muud jutud

Mul olid kunagi ühed lemmikpüksid. Mõnusad, linased, loomulik jahutus, mugavad. Ja nad olid sellised ok välimusega püksid. Kui ma ütlen linased, siis nad ei olnud seda tüüpi, millega 17. sajandi talupojad teravilja veskisse vedasid. Kuigi ma kasutasin neid ükskord stiilipeoks küll, kus teemaks oli vanaaja talurahvas vmt. Mis veel hullem – ma sain ka eriauhinna parima kostüümi eest. Ma loodan, et mitte tänu pükstele, sest need tõesti meeldisid mulle.

Esileedi, kelle maitse pole kunagi kiita olnud (ta abiellus minuga) aga vihkas neid. Iga kord kui ma välja minnes need püksid jalga tõmbasin krimpsutas ta nägu. Peamine etteheide oli see, et  “Henry, su sootunnus joonistub täielikult läbi pükste välja”. Ma ei teagi, kuidas seda võtta – kas see oli kompliment, või oli see negatiivne asi pükste juures. Kuid ka selle teadvustamine, et ma käin mööda linna liputamas, ei rikkunud minu jaoks nende pükste võlu.

Ühel päeval neid pükse enam lihtsalt ei olnud. Küsimuse peale, kus need on, teatas Esileedi, et ta avastas neis augu ja selle asemel, et see ära paigata, arvas ta, et kõige parem oleks need minema visata, sest need nägid mu jalas nagunii kohutavad välja. Esileedi pole kunagi oma taktitundega hiilanud.

See ei jäänud meie suhtes ainsaks korraks, kus ta üritab mind muuta läbi garderoobi hävitamise. Sama asja tegi ta ka mu lemmik-dressipluusidega. Neid oli kaks ning jah, need olid päevinäinud, jah, neid oli korduvalt nõelutud, kuid need olid niiii kuramuse mugavad. Ma sulasin sinna sisse. Pluss kaasnes nendega väikene nostalgia, sest olid need ühed esimesed ostud, mis ma elus kunagi ise endale ise ostsin. Ma ei olnud elus kordagi oma raha eest endale riideid varem ostnud ja esimesed asjad olid need. Iirimaal Dun Laoghaire nimelises linnakeses, Dunnes Storesi poest ja ühel hetkel neid lihtsalt enam ei olnud. “Henry, ma lihtsalt ei tahtnud, et sa neid enam selga paned”, oli Esileedi selgitus.

Tunnistan, mul on komme riietesse kiinduda ja selles mõttes on Esileedi mulle olnud suurepärane täiendus, sest temal ei teki mingit suhet riietega. Tema on alati kandnud seda, mis talle sel hetkel meeldib ja sellest lahti saanud, kui see enam ei meeldi. Mina kannan asju seni.. noh seni, kuni Esileedi need salaja ära viskab. Mul on isegi lemmik aluspüksid, mida ma kunagi viis paari ostsin ja ma pole ühtegi neist ära visanud, kuid alles on jäänud vaid üks. Esileedi ainult kehitab õlgu ja ütleb, et tema ei tea, kus need on, aga kui mul neid vähe on, siis mingu ja ostku ma endale uued.

Ka jalanõudesse on mul on komme kinni jääda ja ka siin on mul vaja Esileedi karmi sekkumist. Ta teeb mulle iga kord märkuseid, kui ma salaja taas mõned vanad mugavad ketsid jalga panen. “Henry sul on nii palju uusi jalanõusid, miks sa neid jubedaid pastlaid ikka veel jalga paned?” Sest need on niiii mugavad!

Samas ka need uued, mis ma siin NS Kingast paar nädalat tagasi koostööna sain, on ilgelt mugavad, aga kui kõrvuti seisavad need uued, ilusa vormiga ja puhtad jalanõud ning kõrval need vanad pastlad, siis ma kipun ikka neid vanu jalga ajama. See on mu jala järgi ära vajunud ja sellega on nii mugav kõndida. 

Ometi kui ma end kõrvalt vaatan, siis need näevad koledad välja ja on vist aeg need igavesele puhkusele saata. Teen seda ise enne kui Esileedi need öösel erioperatsiooniga kaaperdab ja kusagile lõkkesse viskab. Olen tegelikult kahe käega selle poolt, et jalanõud peavad olema korralikud. Kui vaba aja riided ei ole olulised, mida inimene seljas kannab, siis minu jaoks näitavad kaks asja – jalanõud ja inimese käed, mis tüüpi inimesega tegu on. Ma ei hakka välja tooma, mida need ütlevad, aga aegade jooksul on mul tekkinud omad eelarvamused, mis peavad sageli paika.

Olengi neid uusi vaba-ajakaid nädal aega kandnud ja võin julgelt vanadel minna lasta. Uued on oodatust mugavamad ja see teebki minu jaoks reklaampostitused kergeks – kui ma teen koostööd firmadega, kes pakuvad hea kvaliteediga tooteid. Seega, aitäh NS Kingale mugava teekonna eest!

Kirjutan seda postitust seepärast, et ma ei ole kolm päeva enda lemmik-teksapükse leidnud ja mul on hirm, et nendega on midagi juhtunud. Esileedi kehitab ainult õlgu ja kui ma talle laualambi valgusvihu näkku keeran ja vastuseid nõuan, siis sealt ei tule midagi.

*Tegemist on koostööpostitusega, kus ma tutvustan teile toodet nimega Vipoo

Mulle saadeti tutvumiseks ja tutvustamiseks toode nimega Vipoo. Need, kes teie seast on koolis käinud ja võõraid keeli õppinud, võivad nimes ära tunda sõna poo, mis maakeeli tõlgituna tähendab seda, mis kevadel lume alt välja sulab. Ehk siis kakat. Algul pani see mind kulme kergitama, kuni ma taipasin kui palju tänu sellele mu elu nüüd muutuda võib, kui see tõepoolest toimib ligilähedaselt nagu lubatud.  Keegi tootearendajatest on väga hästi ära tabanud minu ja paljude teiste ebakindluse ning leidnud sellele lahenduse.

Toimib see järgmiselt:

Kujutame ette situatsiooni – sa lähed üritusele, kus osaleb sadu inimesi. Kui sa oled minu tüüpi inimene, siis sa seisad kusagil seina ääres ja loodad, et keegi sind ära tunneb ja sinuga juttu tuleb ajama. Ma ei oska ise kunagi võõraste ega ka pooltuttavatega vestlust alustada. Veel vähem lõpetada. Vestluse lõpus kipun ma alati sõnu venitama nagu näiteks “Ooook, jep, niiiiiii on, pfff..” ja sellest tavaliselt piisab, et öelda, et naudi siis õhtut ja liigun edasi. Mnjah. Nagu mul oleks kusagile minna. Tegelt teen lihtsalt asjaliku näo, et uus jook võtta ja kusagile sõnajala varju tagasi minna, kuna pausid meie vestluses muutusid liiga pikaks.

Kujuta nüüd ette, et sel pidulikul õhtul hakkab su kõht tegema veidraid hääli. Sa taipad nüüd, et sa poleks tohtinud Surströmmingut vahetult enne üritust süüa ja see on nüüd su sooltes oma elu elamas. Kes ei tea, mis on Surströmming, siis googeldage. Tegelt ma panen siia lõigu lõppu ühe video, kus seda proovitakse. See on põhimõtteliselt Rootsi traditsiooniline hapendatud mädanev heeringas. Ma pole seda kunagi proovinud, ega nuusutanud, aga ma toon lihtsalt siin ekstreemse näite.  Ja kujutame ette, et see punnitava kõhu tõttu lased seal sõnajala taga ühe salapuuksu ja sa ei oodanud midagi taolist, sest see kuramuse Surströmming haiseb välja tulles veel hullemini kui sisse minnes. Isegi sinu poole kaarduval sõnajalal lähevad pooled lehed pruuniks ja kukuvad küljest. Pealegi sa ei saa sinna nurka nüüd jääda, vaid sa kiirustad ruumi teise poolde, et keegi jumala eest selle haisuga sind ei seostaks.

 

Kuid kõht teeb oma tööd ja sa tead, et sa ei pääse paratamatusest, vaid sinu kõige hullem unenägu on tõeks saamas – sa pead minema ühiskondlikku tualetti number kahele. Ma tean, et paljudel seda kompleksi pole, aga ma tean, et väga paljudel on. Minul on. Ma olin ükskord kaks nädalat pioneerilaagris ja ma ei käinud mitte kordagi number kahel! Ma elasin Esielediga juba kuus kuud koos ja ma käisin ikka seda teist häda kodus, linna teises otsas lahendamas. Kui ma vähegi vältida saan, siis ma väldin alati tualette, mida kasutavad ka teised, perekonda mitte kuuluvad inimesed.

Ja kujuta ette, et on vaid kaks tualetti – meeste ja naiste oma ja mõlemad tualetid on ühekohalised. Sellisel juhul ei ole võimalik varjata, kes selle jama sinna õhku jättis. Ja selliseid ürituste pidamise kohti, kus on ainult ühe inimese WC, on väga palju. Ma tean, et mina oleksin sellisel hetkel dilemma ees, et kas minna õue ja lasta end täis, et siis mustade pükstega koju vantsida, või olla normaalne inimene ja minna tualetti. Mõlemad variandid on väga halvad ja esmapilgul tõenäoliselt täiesti võrdsed.

Siinkohal tulebki mängu Vipoo. See on aerosoolpihusti, mis elimineerib paha lõhna kui sa number kahel käid. Töötab see nii, et sa pihustad seda enne toimetusi tualettpotti, istud potile ja toimetad oma asjad ära, lased vee peale ja korras – ei mingit jälgegi, et sa kodus sellist jälkust nagu Surströmmingut sõid. Loomulikult olin ma skeptiline, sest eeldasin, et tegemist on tavalise tualeti värskendajaga, mis ei võta paha haisu ära, vaid üritab enda intensiivsusega paha haisu enda sisse matta. Kuid Vipoo tegi just seda, mida ta lubas – paha haisu 98% ei olnudki tunda, vaid ruumis oli tunda seda värsket lõhna, mille aroom sellesse pudelikesse pandud oli. Ma jätsin 2% varuks, sest ma nägin vaeva, et ära tajuda, kas ikka midagi on tunda ja kui su eesmärk on tunda paha lõhna, siis küll sa midagi ikka tunned.

Vipoo pudelike on ka sellises heas suuruses, et sa ei pea suure pihustiga mööda pidu ringi tuiama ja kõigile seletama, mida see Vipoo tähendab, vaid see on selline väike pudelike, mis mahub ka kõige mõttetumalt väiksesse käekotti (teate küll neid, millega naised teatris käivad, kuhu ka ID-kaart vaevu ära mahub) ja ka härrasmehe rinnataskusse. Igal juhul on see mul nüüd kaasas ja mitmel korral ka kasutuses olnud. See ei tähenda, et ma nüüd igal pool, kus pott silmapiiril on, seda ka kohe kasutama jooksen, aga mul on üks suur stress vähemaks läinud ja see tõepoolest toimib. Neli lõhna neid oli ja mulle isiklikult oli lillas pudelis kõige meeldivama lõhnaga. Seega kui lähed külla ja teise tualeti täishaisutamine ka sulle ebakindlust tekitab, siis hea asi, mida ühes võtta. Enam ei pea vetsupaberit kärsatama.

 

Mis ühendab blogija Jaanikat, Marimelli, Mallukat, Ailit, Margitit ja palju-palju teisi? Nad on kõik blogijad. Selle määratlusega kuulun ka mina nende seltskonda. Kuid neil on üks asi veel, mida mul veel arusaamatul põhjusel ei ole. Nad on kõik ka fotograafid.

See mõte on mu ajus pikalt valminud. Oleks see ju loomulik jätk. Nagunii teen ma blogile pilte ja selleks on mul ka ajajooksul tekkinud korralik fotovarustus. Minu praegune kaamera on Nikon D500 ja kes on seda näppinud, see teab, et sel puudub isegi välk ja automaatrežiim ning see on tõsise profikaamera tunnus. Sa ei saa võtta seda lihtsalt kätte ja sellega tulistama hakata, vaid kõik seaded tuleb eelnevalt paika sättida.

See ongi minu hetke nõrgim külg. Ma pean arendama enda seadete paikasättimist, kuna mul ei ole hetkel ühtegi fototöötlusprogrammi. Seepärast püüan pildistada võimalikult sellised pildid, millega ma ise rahul olen. Jah, mõned on ala- ja mõned on ülesäris. Kõik pildid ei pruugi olla fookuses. Eriti kui ruumis on hämar, siis on see klõps nii aeglane, et need pildid ei taha kuidagi eriti teravad välja kukkuda. Eriti lastega. Kuid selleks sai soetatud endale ka korralik ja kallis Nikoni originaal välk. Ja ma arvan, et olulisim ei olegi selle pildi kõrge kvaliteet, vaid see sõnum ja mälestus, mida see meile aastate pärast jätkuvalt edastab.

Pluss on mul väga hea statiiv, mis on ka mu viimane ost. Sel on korralik kuulpea, et ka videomaastikule sisenemine oleks võimalikult lihtne. Kaasas kandmiseks on mul ülimugavad ja praktilised Manfrotto fotokotid. Stiilsed välimuselt ja mahutavad ka rohkem kui isegi oodata oskaks.

Ehk mul on olemas rohkem varustust kui nii mõnelgi teisel, kes tänaseks raha eest pilte teeb. Ja selleks, et mul oleks vajalikud teadmised, kuidas pilte teha, olen ma läbinud ka kaks koolitust. Ok, võib olla kasutada sõna koolitus on natuke liiast, sest ükskkord käis mulle nuppe ette näitamas Margit ja teisel korral Siim Kinnas, kes on nagu päris proff fotograaf. Mitte, et Margit ei oleks. Kindlasti on. Ja nüüd kavatsen mina ka hakata.

Ja teatangi, et Henry’s Fotography alustab enda tegutsemist ja võtab vastu tellimusi. Kuna mulle ei meeldi stuudiod ja stuudiopildid, siis eelistan avardada enda meeli, kuidas saada klišeelikele stuudiopiltidele alternatiive. Beebisid ei pea pildistama ainult korvides ja sissemässitutena, vaid võimalusi on ju tohutult veel. Näiteks saab ta asetada auto pagasiruumi. Või näiteks panna loote asendisse duši alla, et väljend “nutsin looteasendis duši all” saaks endale ka reaalse kuju. Või panna magav laps pikali tühja viinapudeli kõrvale, et väljend “Ississe” ei hõlmaks ainult isalt päritud välimust, vaid ka väärtushinnanguid.

Kuid minu eelistatuim žanr ei ole beebide pildistamine. Mina sooviksin hoopis jäädvustada inimeste igapäeva tegemisi. Lähete täna jalutama ja tahaks seda jäädvustada? Täna on plaanis piknik? Plaanis on kartulivõtt? Lihtsalt lebo päev rannas? Just selliseid momente tahaks ma pildistada. Mitte ainult sellepärast, et nende piltide nurjumine pole eriline kaotus, sest kõike saab korrata, vaid ka sellepärast, et just need on hetked, mida me kipume unustama. Pulm jääb eluks ajaks meelde, aga see, et sa käisid Selveris soodushinnaga tualettpaberit ostmas ja terve ploki koju lohistasid, ununeb sul kiirelt.

Ka akti ja buduaari pildid ei pea olema alati maitsekad ja ilusad. Need võivad olla väga ka loovad. Ma ei taha pildistada lihtsat poseerimist ja aelemist. Kaamera suudab tabada ka kirge ja sisemist põlemist. Oluline on end enne meeleollu viia.

Kuid žanrid ja hinnakirjad olen hinnastanud järgmiselt:

Beebid kuni 1 kuu vanused – 500 eurot tund
Väikelapse pildistamine – 500 eurot tund
Raseduspildid – 500 700 eurot tund
Sünnituse jäädvustamine 1000 eurot 30 minutit
Akti/buduaarifoto (naisterahvas kuni 45a) – 8 eurot tund
Akti/buduaarifoto (meesterahvas) – 500 eurot tund
Pulmad/juubelid – 400 eurot üritus + koht lauas
“Päev minu elus” – kokkuleppel

Seega, ilma naljata. Võtke ühendust ja muudame teie mälestused eriliseks. Mõtleme kastist välja poole. Iga sessiooni puhul garanteerin ka pilte. Mida rohkem suudate te ühekoha peal ja teie laps liikumatult olla, seda enam selgeid ja teravaid pilte. Huvilised, kirjutage jakobsonh@gmail.com.

 

Lisan lõppu ka mõned pildid lähipäevist.

 

APRILL!

*Märtsis on minu koostööpartner Food Studio, kelle puljongeid ma teile tutvustada tahan

Kõik me oleme teekonnal… on üks klišeelikke lauseid, mida targutajad kasutada armastavad. Seda ütlevad alati need poeetilised  tüübid, kes veekogu ääres tunde kiigel istuvad ja kaugusesse vaatavad. Vahelepõige – kiiged on kiikumiseks! Kui sa tahad filosofeerida, siis tee seda kivi peal, mitte ära ahnitse enda alla kiike, kus ma võiks endale praegu hoogu teha! Oot, see on hüpoteetiline kiik ja hüpoteetiline targutaja ja ma läksin nii hoogu, nagu ma räägiks kellestki kindlast. Ei räägi. Näe, juba ma olen isegi väljamõeldud targutaja peale üles köetud.

Kuid ma arvan, et tarkus tuleb aastatega. Mitte kõigil. Mõnel tulevad ainult aastad, aga enda puhul näen küll, et ma olen ikka iga aastaga topelt targem kui ma olen aasta enne. Kui isegi mitte targem, siis kindlasti vähem lollim.  Ning tabasingi eile end jõe ääres kiigel istumas ja mõtisklemas, et tegelikult me tõepoolest oleme teekonnal… Kõiges. Mitte miski ei püsi konstantsena. Välja arvatud mu vanaisa. Mu vanaisa näeb täpselt samasugune välja nüüd, nagu ta nägi siis, kui ta mind põlve peal hüpitas. Sellest on juba päris mitu aastat möödas. Ma saan homme 37 ja ta pole hea 33 aastat mind enam sülle võtnud. Ma ei ole sellepärast õnnetu. Eriti. Aga jah, kõik on pidevas arengus.

Ja nii palju kui see võimalik, me voolime enda elu endale ise. Loomulikult on mõjutajateks ka ümbritsevad inimesed ja üldine keskkond, kuid see, milles me areneme, on meie enda teha. Mina arenen ja tahan areneda kokakunstis. Ma olen korduvalt mõelnud enda peas, et ma tahan minna kokaks õppima. Mul pole ambitsiooni kokaks saada, aga kogu see maitsete kombineerimine, kastmete segamine, ilusa ja maitsva toidu tegemine, on teekond, mis ma tahan, et oleks üks osa minu elust.

Muide ma sebisin endale sellsie asja välja, et ma saan minna enda lemmikrestorani, kus toimub ühepäevane bootcamp, mille viib läbi selle restorani peakokk, kes on Eesti absoluutses tipus. Sellist koolitust ei olnud varem olemas, aga ma tegin asutuse direktorile ettepaneku, et ma tahan ka osata sarnast toitut teha, mida tema kokk pakkuda suudab ja saimegi jaole, et päeva jooksul õpetatakse, kuidas teha tõeliselt õrna steiki, kuidas valmistada erinevaid kastmeid, mida kasutatakse tipprestoranides ja palju muud, mis sellesse päeva mahub. Igal juhul saab see olema väga põnev ja oluline samm edasi ka minu toidutegemise oskustes.

Hetkel ei ole ma põnev kokkaja. Ma arvan, et ma olen päris hea neis asjades, mida ma teen, aga mind piirab minu teadmiste pagas. Seepärast ka sellised koostööd nagu mul Food Studioga olnud on, on ka mind edasi arendanud. Ma olin ju enda peast välistanud supid, sest ma ei liialda kui ma ütlen, et ma ei olnud kunagi saanud head suppi. Õigemini suppi, mida ma tahaks teist portsu veel. Valetan, Iirimaal restoranis ja hotellis töötades proovisin ma elus esimest korda püreesuppi (köögivilja) ja see oli väga maitsev kogemus. Kuid küsimus, kas ma suppi soovin, ajas mind alati nina krimsutama.

Nüüd olen ma suppe valmistanud eelmisest suvest saadik, peale seda kui ma Food Studio puljongitega tuttavaks sain ja ma arvan jätkuvalt, et ma pole suurem asi kokk, aga ma ei liialda – need teevad tõepoolest IGA supi heaks. Ma olengi arusaanud, et HEA supi aluseks on hea puljong. Selles ju kõik valmib ja maitsestub. Mäletan, kui ma pakkusin emale esimest korda kanapuljongiga tehtud frikadellisuppi, kui ta mul lastega abis oli, seni kuni Esileedi oma järjekordsel koduhülgamis retkel käis. Ta võttis paar lusikatäit ning hetke pärast oli ta püsti ja uuris puljongi pakki ning ma juhendasin, kuidas seda kasutada.

Kvaliteetsed tooted aitavad mind teekonnal edasi. Kuigi ma ei pea näiteks külmutatud juurvilju halvaks, siis olgem ausad, need ei ole värsketega sama maitsega. Kui neid wokida või supi sisse panna, siis teeb kohe vahet, kas tegu külmutatud või värske toorainega. Sama asi kehtib ka puljongi kohta – kas tegu on päris puljongiga toidu sees, või on seal puljongikuubik. Ma ei ütle, et kuubiku ja maitseainetega ei saa toidule head maitset. Ma ütlen, et sa saad kohe aru, et tegu pole päris puljongiga, vaid lihtsalt maitsestatud soolase vedelikuga.

Kui sa ikka panustad tootesse ja keedad seda kaksteist tundi väikesel tulel, siis on seda maitsesügavust ja tummisust tunda ka maitsest. Üks päev, kui me olime lastega õues natuke liiga kaua ja me lõdisevana tuppa tulime, oli meil kiire, et kontidesse peitunud külm sealt välja saada. Ajasin pliidil soojaks Food Studio Kanapuljongi, otsisime sügavkülmast kunagi sinna pandud lihapirukad, sulatasime ja soojendasime need üles. Istusime viiekesi vaikides tekkidesse mässituna ja nautisime seda sooja, mida see toit pakkus. Need on mälestused, mida ma tahan oma perega luua – minu pere on hädas ja siin tulen mina ning päästan päeva.

See koostöö Food Studioga on mind sellel teekonnal arendanud, sest ma tegin oma elu esimese kalasupi ja see oli imeline ning ma kavatsen seda ikka ja jälle teha. Ma tegin oma elu esimese risoto. See ei olnud imeline, sest ilmselgelt kasutasin ma mingit valet tüüpi riisi. Maitse jäi hea kui ma neid kõvasid riisiterasid hammaste all raksutasin. Ma olen puljongeid kasutanud hautiste põhjana. Keetnud kapsa-hakkliha hautist kanapuljongis ja see muutis isegi selle minu jaoks meeldivaks. Ma vihkan keedukapsast. Nende punase veini kaste maitseb täpselt nagu punase veini kaste. Kes on selle kastme fänn ja seda restoranis tellinud, saab antud valmiskastmega täpselt sama kogemuse, sest seda tehakse täpselt sama tehnikaga nagu restoranis. Ma ei tea, kas te teate, aga üks neist, kes Food Studio asja ajab, oli kunagi President Rüütli ja Ilvese kokk Indrek Kivisalu ja aastaid telekokk ka olnud.

Minu poolt tuleb ainult kiitust, sest mul ei ole olnud ühtegi negatiivset kogemust. See kuuajaline koostöö on mind minu kulinaarsel teekonnal kindlasti mitu sammu edasi aidanud ja seepärast tänan ma neid, et nad mulle koostööd pakkusid ja veelgi enam, et nad selle sedavõrd hea tootega turule tulnud on. Ma olen täiesti veendunud, et muidu oleks ma jätkuvalt suppide peale nina kirtsutanud ja püüaks neid kuubikutega puljongilaadseks muuta. Panen siia alla ühe suure pöidla. Soetage endale üks kanapuljong ja tehke järgmine supp sellega ja tänage mind hiljem. Selveris on nad smuutide juures juurvilja osakonnas. Vähemalt meie koduselveris.

Ka sul on võimalus saada endale korralik kogus Food Studio puljongivalikut. Selle loos toimub eksklusiivselt meie instagrami lehel. Suundu siia pildile ja seal on kõik juhised juures olemas. Pilt on SIIN

*Selle postituse partner on NS King, kes on vastutav, et mul on nüüd ilus paar mugavaid jalatseid.

Meie majatagune muruplats on nädala taguse ajaga kardinaalselt muutunud. Miski, mis nägi välja nagu talvevõlumaa, siis nagu uisuväljak, näeb välja nüüd nagu kevadet ootav maa (viskas korraks Nancyt sisse). Enne uisuväljakut oli maja taga ka paar päeva tiik, mis jää näol endale libeda katte sai. See kõik juhib mu tähelepanu sellele, et talv hakkab läbi saama. Tahaks siinkohal kiita selle aasta talve, sest kui aeglane start välja jätta, on see olnud ilmapoolest täiesti kift. Tartu maraton toimus. Oli piisavalt lund, et talverõõme nautida ja ka see kole külm periood kestis lühikest aega. Kuid sellega paistab nüüd ühele poole saavat, mis tähendab, et mu talvised saapad rändavad samuti kappi.

Selle üle on mul hea meel. Kuid mille üle ei ole, on see, et kui ma homme oma varbavahe plätudega poodi läheks, siis vaadataks mind kui hullu, sest kusagil on keegi võtnud pähe jabura mõtte, et enne peab lumi ära sulama ja ilm soojemaks minema, kui plätudega avalikus ruumis ringi käia paslik on. See tähendab, et tuleb välja otsida midagi vahepealset, ehk siis mõni kevadjalanõu.

Nagu tellitult andis endast märku NS King, kes on panustamas klienditeenindusse ja nende positiivsesse kogemusse ja pakkus välja, et mina võiks sellest osa saada ja siis rääkida, mis oli hea ja mis olid puudujäägid.

Hea meelega. Mulle meeldib kingi ostmas käia. Erinevalt riietest, mis mulle kuidagi selga ei taha minna, siis kingadega seda muret ei ole. Kuigi mu lampjalgsus ja üpris suur jalanumber panevad teatud brändide ostmisele kriipsu peale. Näiteks ei saa ma kanda Puma valikust midagi, kuna neil on alati minu jaoks liiga kitsa liistuga ja lampjalg seda ei võimalda. Lisaks ma tean, et kui ma kaalun rohkem, on mu jalanumber ligi 46 ja kui ma teen sporti ja söön paremini, siis on see pigem 45.

Kuid mulle ei meeldi poes käia kauem kui pean. Kui mul on võimalust minimeerida seda kaubanduses veedetud aega, siis ma teen seda. Ainuke müügikoht, kus mulle meeldib käia, on laat ja suvine roheline turg. Kui ma lähen poodi, siis ma püüan alati teada, mida ma sinna konkreetselt ostma lähen. Kui raamatut, siis mis raamatut ja netist vaatan ka järgi, et see selles konkreetses poes ka olemas oleks. Kui toidupoodi, siis ainult koos nimekirjaga ja ma valin poodi sageli nimekirja järgi.

Ka NS King andis hea võimaluse mitte sukelduda arvukate riiulite vahele, vaid eeltöö sai tehtud kodus ekraani ees. Eks ma tean, mis mulle meeldib. Veider on see, et ma ei ole moodi järgiv inimene, kuid minu eelistused näiteks kingade alal, on pidevas muutumises. Kui ma vaatan seda stiili jalatseid, mida ma kandsin kümme aastat tagasi, siis tekib mul õigustatud küsimus – Mis mul viga oli? Ühe nurinana võiks kodulehel surfamise juures välja tuua, nimelt, kui nad pakuvad seal erinevaid filtreid brändide, hinna ja soo eristamise jaoks, siis võiks olla võimalik filtreerida ka selle järgi, et need kingad, mida ma seal vaatan, võiks olla olemas ka mu lähimas poes. Mis kasu on mulle sellest, et see on olemas kusagil Ülemistes. Isegi kui seda saab tellida, siis ma ei tea, kas on mõtet, kuna ma tahan lihtsalt jalga proovida.

Ma pole oma kingade valikuga eriti fancy. Minu märksõna kevadjalanõuks on lihtsus, sportlikkus ja mugavus ning nende seas oli õnneks valikut igas hinnaklassis. Kuigi meeste jalanõud eriti kalliks seal ei läinudki ja mu valikus jäid kõik 100 euro piiresse (vahemärkus: oma paari sain mina tasuta #bloggingrules). Kolm paari välja valitud, läksingi neid jalga proovima. Raskeim osa minekust oli laste küljest raputamine. “Miks mina ei või tulla?” päris imestunud Noorsand. Sest nagu ma ütlesin, ei viitsi ma kaubanduses kaua passida ja Noorsandiga võin ma poes oleku aega julgelt kahe-kolme kordistada. Eriti Lõunakeskuses, kus on iga kümne meetri tagant erinevad laste atraktsioonid, mis mu rahakotist münte õngitsevad.

Käik kingapoodi näitas, kuidas ma olen ajast maha jäänud. Ma ei tea, kas see on kõikides poodides nii, aga enam ei pea ma käima iga kingaga müüja juures, et õiget suurust leida, vaid poes on ekraanid, kus saab ise poe laoseisu vaadata. Introvertsele eestlasele ideaalne lahendus.

Igal juhul olen mina nüüd ilusate jalanõude uhke omanik. Vastab kõigile nõudmistele ja nagu pildil näha, siis sobis Piigale täpselt sama number. Või on teine variant, et ta on taas mu kingad endale kaaperdanud. Kuna mul paluti hinnata kasutusmugavust ja kogemust, siis mul pole siin eriti midagi kommenteerida – ma ei pidanud poes ekseldes aega eriti veetma ja enamus asju on nutikalt lahendatud, mis sobib mulle suurepäraselt. Neid lahendusi ei pea kasutama, aga mul on väga hea meel, et see võimalus olemas on. Sobib, et müüja ei pea käima iga paariga arvutist suurust vaatamas ja neid ühe kaupa toomas. Valin välja, mida ma proovida soovin ja küsin korraga kolme paari proovimiseks, sest olen järgi vaadanud, et minu number on igast mudelist olemas. Kiidan!

Ma ei ole kunagi mõelnud edasi vanusest umbes 32 aastat. Kõik oma elu eesmärgid, mis ma oma elus seadsin, olid tärminiga enne 32. eluaastat. Valetan, üks eemsärk oli ka seatud vanusega 40. Ok, eesmärk ei ole õige sõna, sest ma pole selle nimel eriti sihipärast tööd teinud. See on rohkem nagu daatum, millest võiks miski muutuda. Vanuseks 40 pidi mul olema piisav vundament laotud, et mul võib olla vaba voli, kas minna pensionile, või teha ka edaspidi seda, mida ma ise teha tahan. Minu nägemus oli, et kui ma saan 40, siis ma siiski pensionile ei lähe, kuid võtan aja paariks aastaks maha, kui ma enda purjekaga kusagil Vahemere ja Aadria mere sinistes vetes õõtsun. Loomulikult on üks muutuja juurde tulnud – ma ei seostanud ka enda tulevikuga kunagi seda, et mul võiks kunagi lapsi olla. Rääkimata kolmest.

 

Loomulikult on mul sellega alati olnud kahtlusi, sest mul pole küll midagi, mis seda kinnitaks, aga ma olen suht kindel, et ma jääks esimese tuulega merehaigeks ja see plaan ei oleks enam üldse nii ahvatlev. Pealegi on mulle pankrot 40ndaks eluaastaks 1000 korda lähemal kui finantsiline vabadus ja Vahemere puhkusest võin ma vaid und näha. Muide, trivia küsimus: mitu korda on Henry käinud soojamaareisil (sh Euroopa vahemeremaad?) Vastus: mitte kordagi. Ma pole elus käinud ühelgi soojamaa reisil, ega ühelgi sellisel reisil, mis sisaldaks lihtsalt päikese käes vedelemist. Kõik minu reisid on olnud tihedad kultuurireisid, või sellised, kus ma käin mööda mägesid matkamas, või kus ma käin mööda koopaid uudistamas. Minu lähim reis päikesevõtuga oli ükskord, kui ma reisisin Tallinnasse laulupeole ja kui see läbi sai, siis ootasime me meid majutanud kooli ees oma bussi ja ma põlesin seal maja ees istudes ära. Minu ainus päikesereis.

Kuid, miks ma ei ole lähedal oma planeeritud finantsilisele vabadusele? Kas need on elus tehtud valed valikud? Kindlasti. Eriti need, mis suunas ma enda elu sätin. Ma arvan, et kuritegelik on see, et koolides ei õpetata säästmist ja investeerimist. Terve minupoolne pere on rahalise puudega – vahet ei ole palju peale tuleb, alt läheb vähemalt sama palju ära. Ma olen aastatega suutnud seda kalduvust endas kontrolli alla võtta ja säästmine tuleb mul vähesel määral välja, kuid investeerimine seevastu absoluutselt mitte. Kui mina mõtlen rikkaks saamisele, siis ma otsin endale ideed, mis mu rikkaks teeks. Nagu Facebook või Instagram, või idee panna kohvritele rattad alla. See on olnud alati see, kuidas mina olen näinud ennast sellest rahalisest sõltuvusest välja tulekut. Reaalsus on aga see, et enamus, kes selle saavutavad, teevad seda ohverdades ja järjepideva tööga, kus nad kasvatavad vähe haaval, kuni sellest saab suurem ja siis suurem ja siis suurem, kuni sa siis saavutadki selle.

Ka minu karjäärivalikud on olnud alati küsitavad. Need on sellised ideaalsed keskmise inimese valikud. Ma olen suure osa oma elust olnud müügimees. Müüsin ma koristustarvikuid, müüsin õlut, jäätist ja ma tean, et ma sain enda asjadega suurel jaol alati hakkama, sest see, mida ma müüsin, oli miski, mida ma ka ise ostaks. Sellisel juhul on see käkitegu. Siis sa isegi ei müü, vaid võtad tellimusi vastu. Ja müügimehe töö on selline kuldne lõks – see on üks hävitavamaid kohti, kus ma tööl olin, sest ma sain head palka. Mul oli enda tarbeks alati ametiauto. Töötajana võisin saada ka igasugu muid boonuseid ja mis kõige hullem – ma olin rahul. Rahulolev inimene ei otsi paremat. Ta on rahul. Ta ei pea pingutama, et midagi paremat ehitada. Tal pole selleks vajadust. Koondamine, mis minu ametikohaga juhtus ja mis tundus siis suurima katastroofina, oli tegelikult õnnistus, sest see andis mulle jalaga tagumikku – Henry tee oma ajaga midagi targemat, mitte ära kühvelda teistele raha kokku!

Paar kuud masendust ja enesehaletsust ning siis kargaski mulle pähe, et kui ma suitsetamise maha jätsin, siis jäi kõlama, et kui sinu piirkonnas veel esindust ei ole, siis võta meiega ühendust. Võtsingi ning ostsin üüratu summa eest endale Eesti piirkonna frantsiisi. Juba alustades ei tundunud see küll rikkaks saamise mõistes hea plaan, kuid miks mitte proovida ja ma tõin Eestisse Allen Carri meetodi, mis aitas nii mul ja tänaseks Eestis juba sadadel inimestel suitsetamisest lahti saada. See võttis kogu mu aja ja kogu mu tähelepanu. Esimestel aastatel olin ma end sellega täielikult sidunud ja ei läinud kaua aega kui ma sain aru, et sõltuvuse see pool, kus sa tahad inimest välja aidata, ei ole isegi tolmukübeme suuruselt sama kasulik kui see pool, mis inimest lõksus hoiab. Miljon korda tulusam ja lihtsam on inimestele sigarette peale müüa, kui inimest sellest välja aidata.

Mis hoiab sõltlast lõksus? Hirm. Hirm, et sellest sõltuvusest lahti öeldes ei naudi enam elu, pidusid, koosviibmisi. Et elu aeg tuleb end sellest tahtejõuga eemal hoida (see käib kõigi sõltuvuste kohta – nikotiin, alkohol, suhkur, uimastid). Et mahajätmise protsess saab olema pikk ja piinarikas. Ja kui inimesel on hirm, siis ta ei tegutse – ta on seal enda pisikseses väljamõeldud mugavas kookonis ning ei astu neid esimesi samme. Need, kes astuvad, ei tea, mida oodata ja haaravad sageli esimesest võimalusest kinni, mis neile abi lubab ja mis see võimalus on ? See, mida palju palju reklaamitakse. Minul selliseid ressursse pole, et pidevalt pildis olla ja seega tuli mul ka see tegevus tahaplaanile jätta. Mõelda vaid – üliefektiivne ja loogiline ja lihtsasti toimiv viis suitsetamist maha jätta ja ma lasen sel frantsiisil lihtsalt tiksuda, mis vähem kui aasta pärast läbi saab ning kas ma seda pikendan – ei oska öelda. Ma tõenäoliselt otsustan selle põhjal, kuidas aasta kulgeb. Rahaliselt rikkamaks see mind ei tee. Vaesemaks ka mitte. See on olnud nagu minu panus ühiskonda. Mind on hoidnud tegutsemas need tänukirjad, mis ma enda silmis täiesti lootusetute sõltlaste käest saanud olen. See on mind toonud tagasi ja meenutanud, et selle töö boonus ongi see pool, kus ma kingin inimesele võibolla 10 või 20 aastat elu (keskmise suitsetaja oodatav eluiga on 13!!! aastat lühem kui mittesuitsetajal). Rääkimata elukvaliteedist elu teises pooles. Kui ma selle Eestisse tõin, siis püüdsin tasuvust prognoosida ja eeldasin, et esimesel aastal tuleb mu seminarile 350 inimest. Tuli 32. Terve aasta peale. Nüüd on see number iga aastaga loomulikult kasvanud, kuid see ei tee kedagi rikkaks.

Seega ma olen aru saanud, et rikkaks ei saa sõltlasi ravides ja rikkaks ei saa teenides pisikest protsenti ja andes lõviosa kasumist lihtsalt ära. See hoiab sind lihtsalt rahuolevana. Raha tuleb sinuni siis kui sa pakud piisavalt suurele hulgale inimestele seda, mida nad vajavad. Minu otsingud ühesõnaga jätkuvad.

Blogimine ei tee ka rikkaks. Vaeseks ka mitte. Seda ma teen rohkem sellepärast, et see pakub midagi rohkem hingele kui rahakotile. Kui ma varem põdesin koostöid, et kes neid loeb, siis see on minu jaoks isegi üks põnevamaid külgi blogimise juures. Mul on hea meel tõdeda, et mu koostööpostitusi loeb sama palju inimesi kui ka muid postitusi. Ma olin mures, et kes neid loeb, aga ma olen aru saanud, et need tooted, mida meile testimiseks antakse, on sama palju osa meie elust kui poest ostetud leib või jalamatt ukse ees. Tulekski sellesse suhtuda selliselt ja inkorporeerida see meie ellu, mitte keskenduda tootele. Sest lõppude lõpuks te loete seda blogi, et lugeda meie toimetuste kohta, mitte tooteinfot.  Muide ma sain 2018 aasta sotsiaalmeedia auhindade jagamisel esikoha “Aasta parim kirjatükk” kategoorias. Ja ma sain selle…  reklaampostituse eest! Ma rääkisin seal jäätmenädalast. Nii et ettevõtted, kes tahavad end  tuhandete teadvusesse tuua, siis pöörduge julgelt ja kui see, mida te pakute on hea, siis ma arvan, et mu lugejad väärivad ka seda, et sellest kuulda.

Tänane postitus oligi lihtsalt rant sellest, et ma saan põhimõtteliselt kahe nädala pärast 37 aastat vanaks ja 40nda eluaastani on veel aega. Mul on veel aega avastada enda andeid ja huvisid, mis toetavad mu plaani elada ja võimaldada enda perekonnale piisavalt head elu, et raha ei oleks peamine kriteerium, mis elus valikuid tegema sunnib. Kuid tuleb alla neelata tõdemus, et 40ndaks eluaastaks ma Vahemerele muretult purjetama veel ei jõua. Lükkame selle viie aasta võrra edasi.