Kategooria

muud jutud

Pärastlõuna. Istume Esileediga koos diivanil ja naudime hetkelist vaikust. Kõik lapsed on õues ja segamini keeratud elamine varjab isuga fakti, et vähem kui 24 tundi tagasi käis meil koristaja. Liivane põrand, kellegi läbinäritud Rukkipala, mis oli demonstratiivselt keset põrandat välja tatistatud ja rääkimata veerajast, mis tualetist välisukseni jookseb, sest Noorsand avastas, et just tema peab oma pisikese kastekannuga majaesist põõsast kastma.

Järsku taban silmanurgast, kuidas üks väike poiss elutoa aknast mööda kõnnib. Keerame mõlemad pilgud poisi suunas, naeratame ja vaatame rahulikult teleka suunas tagasi.

„Kas sa tead, kes see poiss oli?” küsin ma Esileedilt.

„Ei, ma arvasin, et sina tead. Kas see mitte naabripoiss polnud?”

„Ei olnud, sest naabripoiss istub ju näed seal, liivakastis”

„On jah, aga kes see tüdruk seal naabripoisi kõrval istub?”

„Ma ei tea. Pole teda varem näinud. Kas see mitte sealt küla teisest otsast üks uutest pole?”

„Pole aimugi….”

See on olnud viimased päevad meie reaalsus. Meie hoov on täis sagimist ja mängu ning enam kui pooled sagijatest ei ole meie lapsed. Just nimelt – meie lastel on tekkinud sõbrad. Sõbrad on vist natuke palju öelda, pigem on tekkinud lapsed, kes tahavad nendega mängida ja see on nii tore. Mul on naabrilaste üle meie aias ainult hea meel. Ka on mul ütlemata hea meel näha oma laste sotsialiseerumist ja eriti just Noorsandi puhul, kes uuest nädalast lasteaeda väisama hakkab.

Noorsand on hästi õrn ja habras laps ja elab alati kõiki korvisaamisi väga üle. Ta sageli ei näita seda välja, kuid ühel hetkel on ta nende kogunenud emotsioonidega ise nii kimpus, et käitub halvasti -lööb või loobib asju ning kui ei tunneks teda, siis arvaks, et ta lihtsalt ei oska käituda. Oskab, aga ju siis keegi ei võtnud teda mingil hetkel mängu, millega ta lihtsalt veel toime ei oska tulla. Ja nii ma vaatan teda eemalt ning kaitsva isana mõtlen hirmuga, kui palju ta peab veel korve saama, pettuma, haiget saama selleks, et nahk pakseneks ja kui mina tahan olla hea isa, siis ma pean kõigel sellel ülekohtul laskma juhtuda.

Minu asi on talle lihtsalt alati meenutada, et olgu mis on, siis tal on alati selja taga armastav perekond. Armastus on üks asi, millega ma mitte kunagi ei kauple ka, et tal kahtlust ei tekiks. Ma võin kaubelda Lottemaale minekuga (jää ruttu magama, muidu homme Lottemaale ei lähe) või mõne muu taolisega, aga minu armastuses võib ta alati kindel olla. Kui homme (reedel) pussnuge ei saja, siis lähebki Noorsand Esileediga seda koera vaatama. Sa eeldasid nagunii pealkirja lugedes, et me võtame endale koera. Kahjuks mitte. Lihtsalt eemisel aastal sai Noorsand Lottemaal väga positiivse elamuse ja nüüd minnakse taas. Sel aastal ma ise kaasa ei lähe, sest esiteks on mul tööpäev ja teiseks ei oska kaksikud gaasipliiti ise kasutada ja seega arvasime, et oleks parem, kui keegi nendega koju jääks. Esileedi läheb ise Noorsandiga, pluss on mu lapsepõlvesõbranna Iirimaalt oma tütrega meil külas, kes läheb ka seda kohta avastama. Soovitan väga. Eelmisel aastal sain ka ise väga hea elamuse. Ka sel aastal pakuti meile võimalust koostööna sinna minna, aga me ei saanud tingimustes kokkuleppele ja me planeeritud kohtumist lugejatega seal ei korralda. Aga Lottemaad soovitan ma igal juhul. Kui sul muidugi on kolm last nagu meil, siis see on korralik väljaminek, kuid ma arvan, et tasub ära.

Ma polegi teistes teemaparkides Eestis käinud. Neid on ju veel. Igast Vudilad, Vembutembumaad, Pokumaad ja mida kõike veel. Eks me hakka neid järgmistel aastatel jõudumööda avastama. Kuidas te kirjeldaksite neid teisi? Kas lapsed on neist vaimustuses olnud?

Aga hästi. Ma tulevasest nädalast tiba aktiivsem ka, sest siis ma enam ELUTARKA ei tee. Uskumatu, et ma pidasin 4 nädalat puhkuseasendajana vastu. Õnneks kuu eesmärgid sain täis. Nädal aega toimetan enda HOMME lehega ja siis 2 nädalat puhkust. Ma polegi ammu puhkust kui sellist kogenud. Ma olen aastaid aidanud inimestel suitsetamist maha jätta ja pole sellest puhkust võtnud, kuna see ei ole selline ettevõtmine, mis mult igapäev tähelepanu nõuaks. Tegelikult on küll, aga ma olen sellega ise laisk olnud ja ei ole ettevõtte kasvuks suurt midagi teinud. Tegemist on hästi stressirikka ja emotsionaalse tööga ja mul saab peagi 10 aastat täis ning ma olen väga kahe vahel, kas ma sellega jätkan. Inimesi sõltuvusest välja aidata – iga üks, kes su käest haarab ja end sealt välja vinnab – see heaolutunne, mis sellega kaasneb, on kirjeldamatu, kuid see pinge, mis kaasneb soovides igat hädasolijat aidata, see väsitab. Teenimise mõttes ei ole tegu mõistliku ettevõtmisega ja töö peab küll pakkuma nii hingele kui rahakotile, kuid kuna ma olen mingi aja pere ainuke sissetulek, kuni kaksikud ka lasteaeda lähevad, siis ma pean ka raha peale mõtlema. Ja minu blogi meile suurt sisse ei too. Seega, kui ühel hetkel blogisse reklaamid tekivad, siis iga klikk saab olema suureks abiks. Millal need tulevad? Pole aimugi.

Läkski selliseks loba postituseks. Olge tublid ja kui homme (täna, kui täna on reede) Noorsandi Lottemaal näete, siis võite julgelt tere ütlema minna.

Oh jummel, tundub nagu oleks viimasest postitusest möödas mingi mitu nädalat. Viimasest postitusest ongi möödas mitu nädalat ja ma kohe räägin miks. Nimelt oli asi selles, et ma olen üksi kodus. Esileedi võttis lapsed ühes ja kolis oma vanemate juurde tagasi. Kuid mis kõige hirmutavam – ta tuleb täna tagasi. Kõigi kolme lapsega. Ma olen nii harjunud kõndima mööda puhast köögi põrandat. Juba mitu päeva pole ma millegisse märga astunud ja palvetanud – jumal tee nii, et see märg asi, mille sees ma seisan, oleks vesi. Ma olen ärganud hommikuti täielikult puhanuna ja mu keha ei valuta. Täna saab see läbi.

Ma küll kõlan, et ma olen ilgelt õnnetu, aga tegelikult eks ma ikka igatsen neid ka. Esileedi saadab mulle regulaarselt maalt pilte ning Piiga on selle nelja päevaga, mis ma teda näinud pole, täiesti teise näoga. Ma vaatan peale postituse lõpetust, äkki ma saan mõnda pilti temast ka jagada. Esileedi nimelt ei ole hingega blogi asja juures – tema lihtsalt klõpsib telefoniga pilte teha ja meie lapsed on hingelt nudistid. Kui mina näen lapsi midagi vahvat tegemas, siis kõige pealt mõtlen ma nurga ja pildi ülesehituse peale, et kuidas saada vahva moment pildile ja hoida samas perverdid eemal.

 

Kuid üksi kodus olemine ei seleta, miks ma pole bloginud. Kui üldse, siis on see vastupidi – üksi olles peaks ju just rohkem aega olema, et blogida. Jah, kuid nautimise kõrvalt ei jää üldse aega. Eile näiteks ostsin ma endale turu pealt herneid ja istusin õhtul terassil ning sõin herneid ja nautisin vaikust. Kuna me oleme ümbritsetud lastest, siis vaikus pole vist õige sõna, et kirjeldada olustikku. Õigem oleks öelda, et ma nautisin seda, et ma sain lihtsalt olla.Naabermajade lapsed ikka kisasid oma batuutide peal. Teine asi, mida ma tahtsin öelda, oli see, et see aasta on esimene kord elus, kui ma ostan herneid. Viis euri kilo ja ma pakun, et kui ma oleks hiljem selle tühjade kaunade koti ära kaalunud, oleks see kaalunud ikka mingi 800 grammi. Seega hernekilo ei ole mitte 5 euri vaid 25 euri. Aga õnneks olid herned head. Turu peal müüvad ühe talu tooteid (oli äkki Kuusiku talu?) kaksikud naisterahvad ja neil on alati hästi mõnus värske kaup. Noh need, kes oma naeriseid ja nuikapsaid kuubikuteks lõikavad maitsmiseks pakuvad.

Kuid eelnevad nädalad olen ma olnud rakkes sellega, et lisaks sellele, et ma toimetan lehte homme.ee, asendan ma juulikuus ka Elutarga toimetajat taas ning sel aastal on see eriti raske. Ma olen sellesse oma meesteportaali nii sisse elanud, minu kirjutamisstiil on seal hästi vastu võetud ja püüda end nüüd Elutarga lainele viia, on paras väljakutse. Seega, kes tahab olla mu lemmik inimene maailmas, võib tulla aeg-ajalt ja Elutark.ee lehel ringi luusida. Kindlasti leiad seal hästi palju põnevat lugemist. Kellel on mõnd head näpunäidet millegi kohta, või tahab enda põnevat suhtelugu mulle kirja panna, siis kirjutage mulle. Saan natuke honorari ka maksta. Saate hea võimaluse natuke ajakirjandust teha 🙂

A kuidas Esileedil lastega maal on läinud? Ütleme nii, et maal olemine on ikka maal olemine. Lapsed naudivad seda täiel rinnal. Suur aed, koer, teised lapsed, teised mänguasjad, kogu aeg ainult õues olemine. Kõik pildid, mis Esileedi mulle saadab, on täis rõõmu ja päikest. Noorsand käis esimest korda ka järvevees sulistamas ja näha, kuidas minu enda poeg nii julgelt vette sumpab, tekitab minus eriti uhke tunde, sest ma olin ise ka nagu veeloom. Ta küll ei läinud põlvesügavusest edasi, aga algus seegi. See on muide üks mu motivaatoreid siin kaalualandus teekonnal – ma armastasin ujumist ja suplemist nii väga ja nüüd pole ma oma 20 aastat ujumas käinud just sellepärast, et ma ei võta avalikus kohas särki ära. Jabur. Elu jääb elamata. Valetan, paar korda olen käinud. Ühe korra Pangodis neli aastat tagasi ja ühe korra käisime Esileediga umbes seitse aastat tagasi Palojärves keskööl ujudes tähti vaatamas.

Küll aga Esileedi ei ole maal olles päris sama rõõmus. Võõras keskkond. Miljon hulluvat last. Õnneks sõidab ta ka Põlvas Babboe rattaga ringi, mis meile paariks nädalaks katsetamiseks toodi. Ütleme nii, et kui see oli nende müügitaktika, siis suurepärane töö, sest Esileedi on müüdud. Ta pole ammu nii palju füüsilist teinud. Sõidab rattaga pikki ringe, lapsed kõik kaasas. Õnneks on ka kodus rattaga lihtne sõita, sest nii nagu maal vanemate juures jookseb maja eest kohe kergliiklustee mööda, siis ka siin on kergliiklus tee põhimõtteliselt pea maja taga. Kas me selle ka ostame endale? Pff, väga raske öelda. Ütleme nii, et selle hind on piisavalt kõrge, et olla väga kahe vahel. Kui meil poleks majalaenu, siis me vist ei kahtleks ka enam.

Loodan, et minu eemalolek on andestatav. Luban, et olen aktiivsem. Mul ongi siin mitu uut toodet saadetud, mida ma peagi katsetama hakkan ja teiega sel teemal mõtteid jagan. Ühte katsetan juba neljapäeval ja teen selles ka FB laivi. Kõik sellised koostööprojektid tekitavad minus alati entusiasmi ja elevust. Seega, mina ootan väga 🙂 Suhtleme.

Kuulge, ma mõtlesin, et räägiks täna blogimisest ja selle telgitagustest. Mõtlesin, et teeks selle mulli katki 🙂

Tõenäoliselt te pole siin blogis esimest korda. Ma küll ei pea end suureks blogijaks, vaid rohkem nagu sotisaalmeedia „näoks”, sest enamus minu suhtlusest teiega käib just Facebooki ja Instagrami kaudu. Sel on nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks on see, et Facebookis läheb ajalugu ajaloo hõlma ja postitused ei jää alatiseks kõigile nähtavaks. See sama on ka miinuseks, sest suhteliselt igapäevane on see, et keegi teist kirjutab mulle, et kunagi oli seinal mingil teemal mingi jutt, näiteks hambaarstist, keda ma väga soovitasin, ja nüüd ei suudeta seda enam leida. Lisaks peaksin ma neid naljakaid seiku äkki rohkem blogisse jäädvustama, sest peagi ma neid ei mäleta ja Facebooki seinalt pole neid ka lihtne leida. Mõtlen sellele mingi lahenduse edaspidi. Ka teie kommentaarid on sageli kuld ja ka need vajuvad seinal ainult tahapoole.

Kuid räägiks, mida ma ei viitsiks blogiga teha. Ma ei viitsi takseerida pilte ja videoid, et mõelda, kas siin pildil on midagi, millest keegi hakkab järeldusi tegema. Ma ei räägi siin alastusest ega muust ebasobivast, vaid mürast, mis piltidel on. Teate, kaua pildi tegemine käib? Umbes ühe sajandiku. Te näete pildil seda hetke, mis oli toimumas sellel ruutmeetril, sellel ajahetkel. Paari sekundi pärast on olukord tõenäoliselt kardinaalselt muutunud. Ehk siis see sajandik on imepisike hetk ühes minutis. Rääkimata, tunnist, päevast, nädalast, kuust, aastast, elust. Kuid kuna teid pole reaalis meie toas ringi uudistamas, siis te saate selle infokillu ja hakkate pusle tükke ise enda peas kokku panema ja järeldusi tegema.

Hiljuti oli üks kommentaar teemal, et ma vaatan, et te toidate lastele pidevalt makarone sisse nii, et neil lõuad pidevalt õlist nõrguvad, et me peaks hoopis mõtlema, kuidas neile tervislikke valikuid pakkuda. Kas keegi reaalselt arvab, et me söödame neile ainult pastat sisse? See kommenteerija võibolla. Miks ta võis arvata, et mu lapsed vohmivad pidevalt pastat? Sest ma teen sellest pilte rohkem, kuna pasta söömine laste poolt on vaatemänguline- käed, nägu, riided, laud, põrand kõik on kastmene. Kui laps sööks porgandit, poleks mul millestki pilti teha. Te ei saaks arugi, et ta midagi sööb, sest see ei pudise, see ei määri. Loomulikult teen ma pilte just neist olukordadest, mis räägivad pildil lugu. Meie lapsed söövad suurima hea meelega makarone, kuid ka ühepajatoitu, herneid, porgandit, tomatit, puuvilju, woki, kurki, kodujuustu salatit kurgiga, aga ka pitsat, praekartulit, pannkooke, komme. Nad söövad erinevaid asju ja pasta on lihtsalt alati selline, mis kutsub pildistama.

Või see, et piltidel telekas taustal käib. Meil on elamises neli tuba ja elutuba on ainus, kus on teler. Ehk see on tuba, kus me sageli veedamegi aega ja üheks viisiks on teleri vaatamine. Millal hakkavad lapsed asju omapäi tegema? Siis, kui vanemad neile tähelepanu ei pööra ja millal ei pööra vanemad neile tähelepanu? Siis kui nende tähelepanu on mujal. Kui nad vaatavad näiteks telerit. Just siis kui telekas käib, on see, kui hakkavad asjad juhtuma. Ma püüan vahel teadlikult pilti teha nii, et teler peale ei jääks, sest keegi hakkab kohe järeldusi tegema. Seega andestage mulle edaspidi, kui ma lihtsalt taolistele kommentaaridele ei reageeri. Ja järeldused nende klõpsude põhjal, et teil käib telekas pidevalt, on ka ennatlikult. Meil käib telekas siis, kui me oleme elutoas telekat vaatamas. Kui te näete, et see taustal käib, siis tegelikult on pildi eesmärk ju midagi muud, kui näidata taustal käivat telekat.

Ma olen mitmeid pilte jagamata jätnud just sellepärast, et on inimesi, kes teevad järeldusi. Ma jagan lihtsalt teiega enda hetki elus koos kõigi murede ja rõõmudega. Ma püüan olla aus ja nö filtrita, aga minu palve on, võtke seda sellena, mis see on – see on hetk päevas. Kui ma näitan teile enda korrast ära tuba ja pildi kommentaariks on midagi stiilis – just another day vms, siis see ei tähenda, et ma olen kurtmas ja otsin lahendusi, kuidas lapsed tuba segamini ei ajaks. Ma lihtsalt jagan teiega enda päeva. Siin on mitmed soovitanud mänguasju annetada. Kuid see pole minu asi annetada, sest need pole minu omad. Enamus pole isegi minu ostetud, vaid need on neile kolmele kingiks toodud. Ma arvan, et annetamise peale on mõistlik mõelda siis, kui lapsed hakkavad mõistma, et on olemas lapsi, kellel ei ole nii palju ja selleks, et ka nemad mängida saaksid, kingime mõned meie mänguasjadest neile. Sel oleks kasvatuslik pool ja mänguasju saaks vähemaks. Aga jah, minu eesmärk ei ole neid pilti jagades vähemaks saada, vaid ma jagan teiega, mis meie peres toimub.

Kui ma piltide puhul saan filtreerida ja lõigata, et jääks peale see, mida ma tahan, siis video puhul on see kordades keerulisem, kuna võte kestab kauem kui ühe pildi klõps. See on ka üks põhjusi, miks ma pole näiteks vlogi ja muud taolist teinud, sest siis kaob mul kontroll, mida ma tahan jagada ja mida mitte. Ega meie elud ei erine teie omast ju eriti suurel moel. Ka meil on sarnased mured nii üksteise vahelistes suhetes. Lapsed teevad koeruseid. Ei lõpeta ka siis, kui sa oled neile 40 korda öelnud, et teisele ei meeldi, kui ta talle nii teeb ning lõpuks tuleb teha palju valjemat häält, kui sooviks. Ka meie oleme rutiinis ja korralikult välja puhkamata ning kolme lapsega olles endale tähelepanu unustanud pöörata. Sellega ma nüüd enda puhul rakkes olengi – peale kolme aastat, lõpetan ma söömise, mis ülikiirelt valmib, sest sul pole endale sekunditki aega (võileivad) ja leian endas ka motivatsiooni liigutada, sest minu unegraafik on natuke mõistlikumaks muutunud, kuna Noorsand nüüd 3,5selt on täitsa ok magaja. Mitte väga hea, aga täitsa ok. Lisaks mul avanes midagi hiljutist postitust kirjutades, kus ma rääkisin, miks ma paks olen ja midagi hakkas koitma. Aga vara hõisata, olen varemgi entusiastlikult alustanud ja vaikselt vaikselt tagasi vajunud. Loodan, et seekord on teisiti. Peab olema. On teisiti :).

Kuid kõigi nende probleemide ja murede varjus on need hetked. Need imelised hetked, mida ei märkaks, kui ma neid märgata ei püüaks. Neis on huumorit, ilu, armastust ja võlu. Need on need hetked, mida ma jagan teiega ja ma tahaks neid teile esitada nii elusalt nagu meie neid kogeme, aga ma sageli ei saa, sest seal võib olla miski, mida ma pean hakkama lahti seletama. Jah, see on pitsakarp. Ei, Esileedi keegi ei pea sind selle pärast halvaks emaks, aga ok, kui sa kardad, et nii võib minna, siis ma sellest ei kirjuta/sellest pilti ei tee. Ehk selle asemel, et märgata selle hetke ime, märkavad osad hoopis midagi ebahuvitavat ja konteksti mitte sobivat. Ja ma üldse ei viitsi seletada lihtsalt sellepärast, et keegi teeb järeldusi. Ma mõistan, et ma räägin hetkel väga väikesest lugejate vähemusest (enamus teist ei kommenteeri kunagi ja enamus on väga positiivsed ning jagavad enda hetki ka meiega), aga ma märkan neid ja ma taban, kuidas ma ise seetõttu muutun ja kontrollin ennast kõrvalt, kuigi ma üldse ei tahaks. See on nagu mu ema ükskord minuga poes olles, ütlesin, et mul on ainult 2 eurot sularaha ja ta ei saanud öö otsa magada, sest tema tegi järelduse, et mul on näpud täitsa põhjas. Kuid see pole ju tõsi, vaid ta tegi järelduse sellest hetkest ja ainult selle põhjal, mis mul oli ühe püksipaari sügaval taskus. Ärme anname hinnanguid. Mitte ainult mulle(meile), vaid üldse. Maailm ongi hästi kirju ja on hästi palju erinevaid inimesi. Ma elan nö avalikku elu ja pean kõiki teid enda sõpradeks, kes tahavad olla kursis meie tegemistega ja sõbrad ei anna üksteisele hinnanguid, vaid on toetavad ja inspireerivad.

Vist oli möödunud nädalal, kui meie peres juhtus märgiline asi. Naabritüdrukud tulid Noorsandi õue kutsuma. Nad pole kunagi varem koos mänginud ja ainult lehvitanud eemalt ning nüüd olid nad ukse taga ja küsisid, kas ta õue tohib tulla. Loomulikult võib ja loomulikult jättis see Noorsandile nii sügava jälje, et ta rääkis veel päevi, kuidas ta tüdrukutega koos õues käis. Ka naabripoiss käib aeg-ajalt külas, kuid tema ei loe, sest selle perega oleme nagunii 10 aastat tihedalt suhelnud.

Minu mure on ikka isana olnud see, et kuidas ta sõpru leiab, kuna ta ei ole väga hea jagaja ja vahel, kui ta ei saa seda, mida tahab, siis ta võib virutada. Õnneks viimane on sada korda paremaks läinud ja käed enam nagu tuuleveskid ei käi. Välja arvatud siis, kui ta üleväsinud on. Või söömata. Siis on see stressitase tuntavalt kõrgem. Ta ei maga enam lõunauinakuid. Vähemalt ta väidab nii. Paar päeva tagasi leidis Esileedi ta hoovis muru pealt sellisena:

Sügisel läheb ta ju lasteaeda ja ma lootsin, et see löömiskomme kaob enne kui ta sinna läheb ja õnneks on see sures jaos kadunud. Tore muidugi, et ta enda eest seisab, aga siiski me püüame talle alati tagasi peegeldada, et ta on pahane ja kuri ja see on täitsa ok, aga lüüa ei tohi.

Peamised mängukaaslased on Noorsandile küll kaksikud ja vastupidi. Nüüdseks mängivad nad koos väga lahedalt, kuid peamiselt siiski Noorsandi mänge, kes ei ole ka papist poiss ja ta teab, mis asjad on keelatud ja neid ta enam jaolt ei tee. Ta laseb need asjad hoopis kaksikutel ära teha. Võtab varrukast kinni ja juhatab keelatud asja juurde, osutab näpuga ja juba ongi kaksikud pahandustega hakkama saanud. Ühest otsast sobib mulle see Noorsandi projektijuhtimise oskus, kuid samalt teisalt lasta teistel enda must töö ära teha…

Loomulikult satub ta ka ise pahandustesse, kuid Vennasega võrreldamatult. Vennas on laps, kes vajab pidevalt tegevust, sest muidu ta vallutab maja.

 

Üks pahandus, mida nad teavad, et nad teha ei tohi, on õuest asjade tuppa toomine. Õueratas on ikka õues ja selle koht pole toas. Siis nad istuvadki seal ukse lävel, üks ratas jalgrattal toas ja teine õues ning ootavad, kuidas me reageerime. Kui me eriti ei reageeri, siis peagi on ka teine ratas toa parketil ja ootab reaktsiooni. Üldse nad teevad nii palju asju, millele reaktsiooni oodatakse, sest tavaliselt need seda ikka saavutavad.

Iga titt, ka meie tited teavad, et liiva ei tohi tuppa tuua. Igakord, kui neist mingi rada maha jääb, on Esileedi oma tolmuimejaga platsis. Ometigi tulevad liivakastist ja toovad kasvõi salaja, kasvõi peotäie liiva, et see „kogemata” ukse ette paotada. Üks päev oli meil sissepääsus arvatavasti rohkem liiva kui liivakastist. See oli suhteliselt muserdav, arvestades, et tegemist oli õhtuga, kui energiatase on niigi nullilähedane. Meil on igapäeva koristuseks Philipsi varstolmuimeja ja ma olen teie küsimustele vastanud iga postituse juures kokku pea 10000000 korda. Ma siis ütlen kiirelt ära, küsimustele vastused- jah, see on tõesti väga hea abimees. Ei, see ei tõmba nii kõvasti tavaline tolmuimeja. Jah, see tõmbab väga hästi. Jah sellele käib mopp alla ja seda saab kasutada ka käsitolmuimejana. Kõik vist. Aga vaadake ise SIIT

Kuid meie enam tolmuimejaga väga löögile ei saa, sest see on muutunud laste üheks lemmik mänguasjaks. Enne tolmuimemist tuleb selle akutase üle vaadata, sest küll kestab hästi, aga me ei tea, kaua lapsed seda selleks hetkeks käianud on. Lisaks sellele, et neile meeldib selle tolmuimejaga mööda elamist ringi lasta, ostis Esileedi kusagilt ka mopi, mida eriti Vennas mööda põrandat ringi ajab. Vennas lõbus ja põrandad puhtamad. Miinuseks antud asja juures on see, et ta tõstab mopi üles, kui maas mõni praht juhtub olema. Ei saa ju ometi uut moppi kohe ära määrida.

Aga tahtsin öelda, et Noorsandile sobib sotsialiseerumine väga ja kui ta paari nädala pärast juhtute Lottemaal olema, siis äkki isegi näeme. Andke märku, kas teile eelmise aasta kajastus meeldis, kus me tegime mitmeid FB Live lülitusi. Kas soovite, et ka sel aastal seda teeksime? Sel aastal püüame minna kogu perega. Plaan oli algselt augustis minna, kuna siis pidime sellest suurema sünduse tegema, kuid paistab, et minek juba õige pea. Äkki augustis siis uuesti.

Ma tahan tääkida täna endast. Kui millalgi oli see blogi algusjärgus, siis oli selle nimi a mida henry teeb? täiesti õigustatud, sest ma rääkisin endast. Mul polnud üldse plaanigi kedagi teist siia sisse tuua. Esileedi täitis taustajõudude rolli ning ma rääkisin enda toimetamistest. Nüüd sobiks selle blogi pealkirjaks pigem: a mida kõik teised peale henry teevad? ja ma teeksin väikese inventuuri enda sees, et teie, kes te siin käite, oleksite minuga samal lainel. Tänane postitus ei ole tavapärane perepostitus ja ma ei jaga seda ka Facebookis enda pealehel, vaid siin a kuhu henry jäi? lehel. Mul on tunne, et äkki ma vajan seda natuke endast välja kirjutamist.

Ma olen terve elu olnud ülekaaluline. Mitte päris terve elu, aga kui me käisime Esileediga läbi minu arstikaardi, mis mul õnnestus kuidagi enda kätte saada, siis juba kuue aastaselt oli mul diagnoositud rasvumistõbi. Kuni selle ajani olin ma rõõmsameelne ja aktiivne peenike poiss. Kuid siis, kui ma olin neljane, kolisime me tagasi elama mu alkoholikust isa juurde, kes väitis end olevat muutunud mees. Ei olnud. Mul pole elu jooksul temast mitte ühtegi head mälestust. Ma olen nii püüdnud meenutada, kuid ainus, mis meenub, on joomine ja lubaduste mitte täitmine. Kõik, mis oli potentsiaalselt hea, lõppes alati sellega, et see oli alati tore ainult selle hetke, kui ta midagi lubas, sest kui asi tegudeni jõudis, siis seda ei juhtunud kunagi, sest alkohol tuli alati vahele. Ka see ei aidanud, et ta oli tohutu introvert ja ma ei ole temaga kordagi teadliku elu jooksul vestelnud rohkem kui teretanud ja vahetanud paar lauset. Nüüdseks on ta paar aastat surnud olnud ja ma pole kordagi ta haual käinud, sest see oleks ainult sellepärast, et surnuid on kombeks mälestada, aga kui ma ei mäleta mitte midagi, siis mida ma mälestan?

Lisaks avastati mul põhikoolis hormonaalne probleem, mida hakati hormoonraviga ravima. See lahendas küll probleemi, kuid selle kõrvalnähuks oli suur kaalutõus. Niigi pontsakast lapsest sai lühikese ajaga oma eakaaslastest ligi poole suurem poiss, kelle suurim hirm oli iga—astane kutse arsti juurde, kus kõiki mõõdeti kaaluti. See hirm on siiani ja see ebakindlus ning häbi, mis sellega kaasneb on mu tervet mu elu piiranud.

Seda rääkides, siis ilmselgelt ei söö ma ainult nälja pärast, vaid juba väiksest saadik olen leidnud endale miskise toimetulekumehhanismi, kuidas jääda ellu ja minu suhe söömisega ei ole selline nagu see võiks olla normaalsel inimesel. See on minu elu missioon – saada endas selgus ja lahendada see. Mul on tunne nagu ma oleks suures labürindis ja otsiks pidevalt väljapääsu ja käin ja otsin ning lahendust ei kusagil.

Ma olen suurema osa oma elust tundnud enda ülekaalu tõttu väga suurt ebakindlust ja olen olnud veendunud, et ma ei saa kellelegi meeldida. Et inimesed ei taha tegelikult minuga aega veeta. Ka praegu mulle ei meeldi inimestega kokku saada, sest ma usun, et inimesed annavad hinnanguid – tõenäoliselt mitte, aga ebakindlus teeb seda inimesega, et ta näeb end sellisena nagu ta arvab inimesena teda nägevat.

Siiski suudan ma inimestele mõjuda väga enesekindlalt, sest ma olen õppinud, kuidas ebakindlust maskeerida huumori ja enesekindlusega. Juba teismelisest saadik võisin ma tüdrukutega tunde telefonis lobisedes veeta, kellega ma kusagilt a la Meie Meele kaudu tuttavaks sain, aga ma ei saanud nendega kunagi kokku, sest ma ei näinud endas kunagi kaalust kaugemale. Väga tihe kommentaar, mis ma sugulaste käest sain, oli, et Henry sa oled nii ilus poiss, aga (alati järgnes sellele aga) kui sa ka selle kaalu asja korda saaksid. Mina kuulsin sellistes kommentaarides alati vaid üht- Henry sa oled paks ja nii ma olen ka end terve elu tundnud.

Seega ma olen päris elus täpselt sama Henry, kes on siin blogis. Lihtsalt päris elus te ei näe seda haavatavat poolt ja te näete seda Henryt, kes on ühelt poolt hädas kaaluga ja teisalt te näete mind üle võlli nalju tegemas, sest siis te ei ole keskendunud minule, vaid sellele naljale.

See kõik ei tähenda, et minu naljad ja huumor tuleks läbi valu. Ma usun, et ma oleksin selline ka siis, kui ma oleksin elanud teistsugust elu, kuid äkki ma suudaksin siis olla tõsine kui tuleb tõsine olla…

Ma olen suure osa oma elust püüdnud kaalu kaotada ja kohati on see olnud ka edukas. Seda eriti neil perioodidel, kui ma töötasin töökohtadel, mis olid füüsilised – kaubakomplekteerijana laos kunagi kooli vaheajal, või Iirimaal portjeena töötades, kus ma olin ka väga aktiivne ja sõin seda mis juhtus, siis kui juhtus. Kuid kõik need on kestnud seni, kuni ma olen olnud selles töös ja uues rutiinis ning kui ma tulen tagasi enda loomulikku keskkonda, tuleb tagasi ka kaal pluss alati ka lisa.

Iga kord, kui ma asja ette võtan, järgneb sellele ühel hetkel tagasilöök. Kuid tegelikult on see protsess alati nauditav – see hetk, kui sul on võhma ja sa tahad ning viitsid füüsiliselt aktiivne olla ning kui sa oled aktiivne, siis ei soovi seda halva toiduga ära rikkuda ja hakkad tegema ka paremaid valikuid. Kuid siis jälle midagi juhtub. Näiteks saad kaksikud (peaaegu kolmikud) ja kaob ära võimalus trenni teha, väheneb võhm ning vähenevad ka toidu head valikud.

Eriti trenniga nagu crossfit, mis on oma olemuselt täielikult saavutussport. Üks põhjusi, miks ma ei lähe sinna trenni tagasi, on see, et ma olen kõik seal saavutatu ammu kaotanud ja langenud veel tahapoole, kui sinna trenni minnes, kuna enne minekut, käisin ma juba korvpalli mängimas ja mingi võhm oli mul juba olemas. Nüüd teen ma 20 kükki ja mu jalad on krambis, kui ma võisin crossfitis käies teha ühe trenniga vahel 200 ja see oli alles soojendus.

Seega uuesti tagasi ree peale saamisega ma tegelengi, aga seekord pean ka teadlikum olema. Üks ütlus ütleb, et hullumeelsuse definitsioon on teha iga kord sama asja ja oodata erinevat tulemust. Järelikult ma pean tegema midagi teistmoodi. Ma olen olnud paks viimased 30 aastat ja dieet ning trenn on toonud mind ikka ja jälle siia tagasi.

Äkki, kui mu probleem tekkis siis, kui me selle mehe (isa) juurde kolisime, siis äkki on hoopis see teema, millega ma tegelema peaksin. Juba mõte, et ma peaksin seda asja enda jaoks uuesti läbi mõtlema, tekitab minus õudu, kuna ma olen selle teema kusagile sügavale ära matnud ja mul on reaalselt tunne, et ma ei mäleta mitte midagi. Ma mäletan siis, kui ma selle peale ei mõtle ja nii kui mõtlen, on see meelest läinud. Aga ma pean sellega tegelema – enda ja laste pärast. Ma armastan elu – see on mu ellu toonud nii palju uusi elamusi ja inimesi. Mõned on sellised, kes jäävad minu sisse elama ka siis, kui neid lähedal pole ja teised, kes mu elu lihtsalt hetkeks oma juuresolekuga rikkamaks teevad. Ma tahan seda pikalt kogeda. Ja lapsed. Nad on mul kõik imeliselt välja kukkunud ja nemad väärivad tervet ja tervislikku isa, mitte katkist ja ebatervislikku.

 

See on minu uus algus. See pole üks neist paljudest taasalustamistest, mida ma iga mingi aja tagant teen. See on minu täiesti uus algus – isana, mehena, Henryna. Ma ei anna teile mingeid lubadusi. Ma annan ainult endale. Kuidas teie saate mulle kaasa aidata? Nii nagu te ise soovite. Ärge kontrollige, kas ma ikka teen ja kus ma olen, vaid jagage enda tegemisi, olge minu cheerleaderid. Mul on seda vaja. Olge toeks ja osa sellest protsessist.

Ma tunnen, et mul on nii palju anda ja see kaal on ankruga mul kaelas (otseses mõttes), mis mind maadligi kisub. Ma võtan oma elu tagasi ja ka seda otseses mõttes. Ma ei saa lasta millelgi kontrollida enda elu – ma olen mees ja ma pean elama vabana. Inimesed elavad nikotiinisõltlastena, alkoholisõltlastena, narkootikumide sõltuvuses ja minu sõltuvus ei erine eelnevatest, kuna ka minu valikud pole vabad, sest kui ma saaks valida, valiks ma loomulikult terve Henry. Ma pean tegema otsuseid, mida MINA soovin ja olema see mees, kes ma MINA tahan olla. Minu fookuseks ei saa tulemus, vaid protsess. Muutumise protsess ja eelkõige sisemiselt, on minu õnnestumise eelduseks, et see ka väljaspoolt välja paistma hakkaks.

Teate, mis on maailma üks toredamaid ajaviitmisviise? Kiikumine!
Teate, mis on maailm üks igavamaid ajaviitmisviise? Kiigutamine!

Eelmise aasta lõpus saadeti meie lastele igale ühele üks kiik, sest jah, nad pole suuremad asjad jagajad. Nad jagavad asju vaid seni, kuni nad neid ise ei kasuta ja nad ei kasuta neid vaid siis, kui neil need asjad meeles pole. See tuleb neil kohe meelde, kui keegi teine nende asjadega tegelema hakkab ja need tuleb kohe endale tagasi võidelda.

Õnneks sai kiikusid kolm ja kuna meil on mängutoas (tuba, kus mina magan ja töötan) päris suur see avatud ala, arvasime, et paneme sinna lakke. Kahjuks jäi see ära, kuna meil on lagi kipsist ja mitte betoonist.

Ootasid kiigud siis lõpuks ära kevade ja mai kuus panime me need kiigud lõpuks õues asuva kiigupuu külge üles. Tegemist on selliste kookon kiikudega, kuhu nad saavad sisse pugeda ja madala raskuskese tõttu kiiguvad need pea ise. Komplektis oli kookon ja selline hästi õhuline padi, mis põhja käis. Me kinnitasime need kiigupuu külge ja ei läinud sekunditki mööda, kui kõigil laul lahti. Eks te vaadake ise:

Kindlasti ei tohi sellega kiigutada last, kellel on uneag tulemas, aga pole veel käes. Enne kui ma mõistagi jõudsin, oli Noorsandil silm loojas ja magas. Küll ei asenda need tavalisi kiikusid, kuna nendega ei saa nii suurt hoogu teha. Kuid sellegi poolest super vaheldus ja selline mõnus chillimise koht väikestele. Kiik kannatab kuni 80 kilo. Katsetatud – lapsehoidja istus kiigus ja laps oli ka veel süles. Kandis küll.

Ühel hetkel nägi meie aed välja nagu mõnest ulmefilmist, kus mingi elukas oleks justkui kolm kookonit tekitanud ja need nüüd seal vastsete valmimist ootasid. Õnneks ei oodanud, sest mina ja putukad pole just suurimad sõbrad.

Muide, kui tahate ühte kiiku endale ka võita, siis valige SIIT(LINK!) lehelt endale meeldiv ja kirjutage minu Facebooki lehele , missugust ripp-pesa te võita soovite (pange kiigu link). Tingimus on see, et olete ka kiiged.ee FB lehe jälgija (FB LINK). Võitja saab ka kinnituskomplekti koos juhendiga, kuidas kinnitada. Kes meil lastega külas käinud, teab missugused hitid need on. Aga osalege ja ma loodan, et see kiik läheb õigesse kohta. Loosin võtja välja reedel 23.06