Kategooria

muud jutud

Ma ei armasta jahedat aega ja see aeg ei armasta mind. Mulle meeldib kui ei ole palav, aga see äärmus, mis praegu õues valitseb, tekitab ka minus tugevat tuska. Eile olid lapsed meile armulised ja me magasime terve perega kella poole üheteistkümneni. Väga hull. Kui ma silmad lahti tegin oli aga mu esimene reaktsioon, et ei kell on liiga vähe, paneme nüüd ühiselt silmad kinni. Alles kella vaadates jõudis teadmine, et hoolimata pimedusest õues, oleme siiski pool päeva maha maganud.

Õue astudes oli mu esimene reaktsioon kohe tagasi ümber keerata, sest see läbilõikav tuul, mis mind näotu ilma saatel tervitas, oli kõike muud kui julgustav. Kuid see on kõigest eelistuste küsimus. Mind aga häirib külm hoopis muul moel. Nimelt ei kannata mu näonahk temperatuuride kõikumist ja seda just kraadiklaasi alumises pooles. Nii kui termomeetri näit on lähemal nullile kui 15 pluss kraadile, on mu näonahk laigulisem kui Gorbatšovi laup. See on mind terve elu mõjutanud.

Näole tekivad punased kuivad laigud, kus nahk ketendama kipub ja need löövad alati välja külmal ajal. Minu habetunud näo tõttu seda teised suurt ei näo. Välja arvatud need, kes mu nägu väga lähedalt takseerivad ja õnneks/kahjuks pole neid palju. Ja ma olen pikalt otsinud endale sobivat kreemi. Alustasin nende tavaliste geneeriliste poest ostetud kreemidega, sest arvasin, et ainus, mida mu nahk vajab, on natuke rasvast määret. Vale. Need kreemid ajasid lisaks kõigele muule ka mu naha sügelema ja kui ka kratsid punast ala, siis see kipub veel punasemaks minema.

Olengi aastaid otsinud mingit lahendust sellele. Otsinud on vale sõna. Ma pole teadlikult käinud mööda kohti oma muret kurtes, sest see mure tekib ja kaob ning loomulikult oleks ma pigem ilma mureta. Esileedi õde on aastaid töötanud sellises firmas nagu JOIK ja kui keegi on siin Tartu jõululaadal JOIKi leti taga käinud küünlaid nuusutamas, siis tõenäoliselt olete näinud ka teda ja arvatavasti ka teisi Esileedi õdesid. Aastaid on Esileedi temalt ka kingitusteks saanud erinevaid JOIK tooteid ja oleme neid ka minu peal katsetanud. Ning tundub, et enamikes hästi varustatud poodides JOIKi sortiment esindatud nii ehk naa.

Ma olen neid erinevaid JOIKi kreeme järjepanu ikka kasutanud, kuid pole ühtegi kasutama jäänud, kuni Esileedi küsis, kas ma tahaksin proovida ühte meeste kreemi, mida ta vend kasutab ja ka tema hipsterist vennapoeg, kes enda antiikse jalgratta kollaseks värvis. Ta ei öelnud, et ta on hipster, aga tal viskab neid hipsteritele omaseid jooni sisse küll. Värvis ta ju vana jalgratta kollaseks, sest oma uue rattaga poleks Kalamajas pilke pööranud. Kuna vennapoeg on selline hästi trenditeadlik ja enda eest hoolitsev noor mees, siis keda selles vallas ma veel järgima peaksin kui mitte teda ja saingi endale JOIKi meeste päevakreemi.

Sellest päevast alates olen ma seda kasutanud regulaarselt. Nii oma kätel ja ka näol. Ning peale kolmapäevast pediküüri käiku kavatsen seda ka jalgadel kasutada. Kiidan lõhnavalikut ja ka seda, et see pole nii hirmus rasvane. Ei, ta on rasvane, aga ma ei tunne, et ma tahaks peale kreemitamist käsi pesema minna nagu mul see osade kreemidega instinktina pähe tuleb. Kas see võttis mu näonaha probleemi ära? Ei oska öelda, sest viimase paari nädala jooksul pole mu näonahk endast märku andnud. Ma olen enda nägu sellega kreemitanud ehk viimased kolm nädalat ja mul on vara ka tulemusi oodata. Kas ta ei ole hetkel laiguline, sest kreem aitas, või sellepärast, et pole lihtsalt veel avaldunud. Eks aeg näitab. Loodan väga, et leidsin leevenduse. Kui te küsite mult seda näiteks märtsis, siis oleks ehk õiglasem mingeid otsuseid teha.

Aga jah, mina, kes ma tahan luua inimestele illusiooni, et ma olen hirmus mehelik, ei saaks ju lubada enda kreemitamist, sest õige mees ju seda ei tee. Kui õigel mehel kulub liivapaber siledaks, siis ta ei torma poodi, vaid ta hõõrub kareda pinna siledaks oma rakkus karedate kätega. Kui õige mehe näonahk kipitab ja külmast tuppa tulles on see pingul nagu trumminahk, siis ta kannatab. Antud kreem on aga õnneks meestele ja selle kasutamine pole liiga gei.. nagu pediküür või jooga või maasikal käimine.

Aga JOIKil on kaks asja, mida ma veel tahaksin välja tuua ja need on näopesuvaht ja dušivaht. Näopesu peale hakkasin ma mõtlema alles vähem kui aasta tagasi kui mu üks kosmetoloog andis mulle intervjuu, mida peaksid mehed tegema, et näonahk liiga noorelt kortsu ei läheks ja enneaegselt ei vananeks. Kuna paljude meeste elustiil just seda soosib, siis on mitu asja, mida me saame endale selle peatamiseks teha ja üheks ta soovitaski just kasutada näopesuvahendeid ja täpsemalt näopesuvahtu. Soovitavalt pesta mitu korda päevas, et poorid puhtad oleksid ja peale kantavast kreemist ka kasu oleks. Kuna näopesuvahendid ei ole päris meigieemaldusvedelikud, millega võiks autol värvi maha võtta, siis need on nahale hästi leebed. JOIKi näopesuvaht on meil kasutuses olnud sellest saadik ja on olnud üks suurepärane leid.

Kuid ka dušivaht vajab ära märkimist, sest ka selle toomine meie majapidamisse on olnud kiitust vajav avastus. Ma ei tea, kas mulle tundub, et just vahuna on see eriti kokkuhoidlik ka. Pumpan ma sealt justkui ainult vahtu välja ja pudel tühjeneb teosammu kiirusel. Kuid jällegi, mis vajab ära märkimist on selle lõhn. See on täpselt minu maitse ja ka Esileedi ei vihka mind peale sellega pesu. Ta on peale kaksikute ootama jäämist ja ka peale sünnitust eriti lõhnatundlik ja enamus mu dušigeele ära keelanud. Seda ei ole. Seda kasutab ta isegi. Meil on paar brändi veel, mis on kasutuses, aga JOIKi oma on oma uudsuses olnud värskendav.

Seega kui keegi tahab oma mehele teha praktilise kingituse, või otsib lihtsalt head kreemi ning pesuvahte ja mees oskab hinnata kvaliteetseid tooteid, siis need on kolm, mida ma julgen soovitada, sest need on kasutuses ka meil endil. Olen kindel, et ka teised tooted on head, aga keskendun just neile kolmele, sest julgen siia alla panna enda nimega garantii, kuna olen kasutanud ja rahule jäänud. Meil on vist igas ruumis majas midagi JOIKilt – seebid, kreemid, küünlad, vahud ja mida iganes veel. Ja mitte ainult sellepärast, et Esileedi õde seal tööd teeb, vaid tänu temale oleme me avastanud tooteid, mida me muidu äkki poleks.

Muide, üks hea uudis veel. Esileedi õde saatis meile ühe selle kolmese komplekti viisakas maskuliinses pakendis ka teie jaoks. Kes soovib seda minu poolt heakskiidetud komplekti endale võita, jätke siia alla kommentaar, mida te JOIKist proovinud olete. Meenutuseks visake nende lehele(LINK) pilk peale, et sortimenti kaeda. Kui ei ole midagi proovinud, siis kommenteerige, mida te sooviksite proovida ja äkki nad otsustavad kunagi veel mulle midagi saata, siis nad teaksid, mida.

Üks asi veel, kõik meeste tooted Movembri lõpuni 15%-lise soodustusega. Vaata SIIA(LINK).

VÕITJAD LOOSITUD. KINKEKOTI VÕITSID MARIT HMK JA LILLE MESTILJAINEN. PALJU ÕNNE!

Ma rääkisin teile paar nädalat tagasi sellest, et meie külmkappi on tekkinud Gefilus jogurtijoogid ja see juhtus peamiselt kahel põhjusel – lapsed armastavad neid ja vanavanemad armastavad neid tuua. Kuid loomulikult ei ole laste jogurtijoogi lembus peamine ja ainuke argument, miks me mingit toitu tarbime.

Pealegi, ma loodan, et neist kirjutistest ei kuma välja, justkui me oleks hirmus teadlikud toitujad. Ei ole. Me ei aja pühalikult toitainetel näpuga järge, me ei demoniseeri toidugruppe ja lastega on üldse see keeruline- sest lapsed söövad seda, mida nad söövad ja mul on alati hea meel kui sellesse söödavasse gruppi langeb kasulikku. Puhtalt jahu ja suhkru pealt nad vast kasvada ei saaks. Saaks, aga sellepärast ongi vanemad, kes näevad vaeva, et oleks täidetud ka muud vajadused.

Gefilus jogurtijoogid on üks näide, et süvenemine toote sisusse on oluline, sest muidu on oht beebi vanniveega välja visata. Muide, see on üks aforisme, mida mulle meeldib kasutada, kuid millest sageli aru ei saada. Minnakse kohe pingesse, et oh, sul kolm beebit, kelle sa välja siis viskasid? Kõik beebid alles. Ütlus beebit vanniveega välja visata tähendab, et kui mingi mõte ei meeldi, siis ei tohiks seda kohe maha kanda, sest äkki on selles mõni iva, mis on täiesti toimiv.

Ma olen alati mõelnud, et kõik jogurtid on ühesugused – suhkrut täis ja võta üks ja viska teist. Nagu ma ütlesin, siis me ei ole hirmus teadlikud toitujad, kuid samas ma ka tean, et parim lahendus jogurtit magustada on teha seda ise, sest siis sa kontrollid selle sisaldust. Kuid alati ju ei tee seda ja siis tulekski süveneda, miks mingi toode on teistest peajagu üle. Ma räägiks, mis äratundmisele meie jõudsime:

Ja rääkideski suhkrust, siis Gefilus jogurtijookidesse on teistega võrreldes lisatud kõige vähem suhkrut. See on oluline argument. Kuid sellest hoolimata, maitseb see kõigile kolmele. Valio esindaja rääkis ka, et nad teevad aktiivselt tööd, et suhkru sisaldust vähendada, kuid seda ei saa kiirustades teha. Üleminek peab olema sujuv, sest tarbija peab teadma, mis teda topsi avades ees ootab. Ta ei tohi maitses pettuda ja seepärast ongi suhkru sisaldust vähendatud järk-järgult.

Gefilus jogurtijoogid on laktoosivabad. See ei ole meie jaoks oluline argument, aga paljude jaoks on. Mul on nii palju sõpru kusjuures, kel on see talumatus avaldunud alles vanuses 25+ ja kui ma mõned aastad tagasi ei tundnud kedagi selle murega, siis nüüdseks ma tean neid rohkem kui ma kokku jõuaksin lugeda.

Minu jaoks on oluline, et need on ainsad jogurtijoogid, mis on kodumaised. Kõik teised on lehmadelt, keda ei kutsuta Vissiks või Mustikuks, vaid kannavad nimesid nagu Sparky või Lūcija. Mitte, et ma suhtuksin võõramaa lehmadesse vaenulikult, aga ma olen Eesti patrioot. Veelgi enam, need on tehtud Lõuna-Eesti lehmadelt saadud piimast ja Esileedi isa on viimased 50 aastat olnud Põlva Agros tööl, ehk kaudselt toetate te Valiot ostes meie lapsi, sest just nende peale armastab Esileedi isa oma raskesti teenitud raha kulutada. Eriti jogurtijooki ostes.

Viimaseks ja võib olla üheks olulisemaks tuleks rääkida ka vitamiinidest, mille üle Valio ise Gefilus jogurtijookide puhul kõige enam uhkust tunneb. D-vitamiinist räägivad kõik. See on oluline ja meie polaaröös siin on selle kätte saamine sageli raskendatud. Esileedi käib iga päev mööda meie maja elanikke väikese pudelikesega ringi ja kamandab kõiki suud lahti tegema, et seda siis suhu tilgutada. Gefilus sisaldab D-vitamiini ja uuendusena ka B-12 vitamiini, mille tähtsut ka pidevalt rõhutatakse ja sellega rikastatud toidud peaksid olema osa meie menüüst. Pluss ka veel LGG piimhappebakter, mis on risti-rästi läbi uuritud ja jõutud järeldusele, et organismi sujuvaks toimimiseks, võiks selle tarvitamist kindlasti kaaluda.

Meie kiires elus unustame me hoolitseda oluliste asjade eest. Ma näen seda enda pealt. Enne kui ma endale kolm last sain, käisin ma trennis viiel päeval nädalas ja ka toit, mida ma sõin, oli selline, millest soovisin vaid pilte klõpsutada. Kui tulid kaksikud, lõi see kogu rutiini laiali-ma ei saanud enam ei käia ei korvpallis, sest see algas siis kui ma pidin juba ammu lapsi magama panema ja ka Crossfitis, sest kella pealt kusagile jõudmine, oli puhas õnn. Toit asendus sellega, mida kiirelt sai, ehk võileivad olid 90% meie manustatavast toidust. Kuid nüüd, kus lapsed on vaat, et iseseisvad, siis on aega mõelda ka endale ja sellele, et toidu tähtsaim omadussõna poleks – kiire. Vaid sel võiksid olla ka teised omadused, mis selle tarbimise teistega võrreldes mõistlikuks teeb ja jogurtijooke valides on Gefilus meie peres esimene valik. Seda juba jupp maad enne seda koostööpostitust.

Sageli kasutavad Eestit väisavad välismaalased ja ka reisilt naasvad eestlased Eestit tutvustava omadussõnana, et Eesti on puhas. Kuid tegelikult ei ole. Eesti on puhtam kui paljud teised riigid, aga Eesti on ikka prahti täis. Linnas jalutades on raske leida paari järjepanu ruutmeetrit, kus maas ei vedeleks ühtegi suitsukoni. “Teeme ära” talgutajatel on igal aastal meeletult tööd ja kuigi olukord on parem, on siiski veel väga pikk tee minna.

Meie oleme iga aastaga aina teadlikumaks muutunud nii prügisorteerimise kui ka taaskasutuse suhtes. Me oleme kaugel eeskujulikest, kuid ma arvan, et võttes arvesse, kust me tulnud oleme ja kuhu jõudnud, siis see muutuski on juba märkimisväärne. Meil on katlaruum nagu prügisorteerimisjaam. Õigemini seal on mul ära jaotatud kotid klaasile, panditaarale, pakenditele ja paber/papile. Kui ma pean sinna gaasinäitu vaatama minema, siis on see alati tükk tegemist, et neist mööda trügida. Kuid on näha ka eeskuju pool, sest lapsed taipavad juba ka vaikselt ise, mis prügi läheb prügikasti ja mis läheb kasti kõrval olevasse kotti.

Kuid oleme tegemas esimesi tähtsamaid samme ka selles suunas, kuidas me pakendeid näeme. Ma mäletan kui ühel hetkel ei saanud poest enam seda sooja saia ja leiba osta, vaid sa läksid poodi ja kogu leivariiul oli täis kilepakendites viilutatud ja viilutamata leiba ja saia. See tundus nii veider, sest pakendis olev leib tundus palju kehvem. Miski, mille ma olen ammu unustanud ja nüüd seda kirjutades see meenus. Täna ostame me ka neid kilesse pakendatud viilutatud jahutooteid ja see tundub täiesti normaalne. Jaa, müüakse ka lahtist, aga ma pole enam saanud seda nostalgiat neist ja pole ostma jäänud.

See on ka üks põhjus, miks ma tahan ise poes käia. Tartus ei ole veel e-toidupoe võimalust, aga olles kuulnud erinevatelt inimestelt tagasisidet, siis ma olen mõelnud, kas ma tahaksingi. Mitmed on kurtnud, et e-poodide puhul minnakse pakenditega suhteliselt hulluks – üks sidrun ja üks kilekott, üks mandariin ja üks kilekott, üks sibul ja üks kilekott. Ehk kõik erinevad puu- ja juurviljad pakendatakse eraldi kottidesse. Kui ka teie arust ei ole see mõistlik, siis kirjutage neile. Kui piisavalt palju inimesi kaebab, küll siis ka muutused toimuvad. Te ei taha, et keegi teie puuvilju näpiks? Nagunii näpib ju – keegi peab selle sidruni sinna oma sõrmedega ju kilekotti panema.

Ma ei võta pea kunagi puu ja juurviljade ostmiseks neid läbipaistvaid kilekotte. Kui need on nagunii seal lahtiselt, siis ma ka ostan need lahtiselt. Kuna ma kasutan pea alati kiirkassasid, siis olen ka mina viimane, kes neid vilju näperdab. Ka oleme me ostnud endale puu-ja juurviljade tarbeks võrgud. Mis küll meil aga pea alati maha ununevad.

Sama asi ka poekottidega. Meil on piisavalt tugevaid kangast kotte, et tegelikult ei peaks me üldse poest kilekotte ostma. Kuid taaskord – kui ma poekoti köögis ära tühjendan, siis kipub ka poekott kööki jääma ja ma ei käi poes eriti planeeritult. Kui ma sõidan poest mööda, siis ma korra lihtsalt mõtlen, kas poest ka midagi vaja on ja tavaliselt on sel hetkel kõik kotid kodus. Ja see on ka taoliste postituste võlu. See inspireerib mind muutusi sisse viima. Ma luban, et ma ei osta aasta lõpuni mitte ühtegi kilekotti ja ei kasuta ka ühtegi ühekordset kilekotti. Null. Ainult hurmaa jaoks, sest see on alati nii kleepuv. Ei. Oot. Kui null siis null. Isegi hurmaa jaoks mitte.

Tehke ka proovi, sest see nädal on üleeuroopaline jäätmetekke vähendamise nädal ja nii tore kui võimalikult paljud meist teeksid selle otsuse, anda enda panus, et me neid jäätmeid võimalikult vähe tekitaksime. Paar aastat tagasi ei olnud me suured sorteerijad ja meil oli pidevalt häda, et prügiauto tulekuks oli lootus prügikasti kaas kinni saada lootusetu. Me mõtleme nüüd, et äkki peaks prügiauto käimiskordi harvendama, sest sageli ei ole ta tulekuks kast täis.

Taaskasutus on lastega peredes alati aktuaalne ja nii ka meil pidevalt asjakohane. Esileedi saadab mind sageli kusagile inimestele uste taha, sest ta olla kelleltki jälle mingid teise ringi saapad või riided soetanud. Lastega ongi kerge, sest nad ei jõua riideid ära kulutada ja kasvavad neist enne välja. Ka paljud Esileedi sõbrannad saavad talt hunnikute viisi laste esimese aasta riideid, mille meie eelnevalt kelleltki saanud oleme. Ka kõik riided, mis me oleme saanud Breden Kidsiga koostööd tehes, on leidnud endale uued kandjad, sest kvaliteetsed materjalid kestavad kaua.

Üks kuluartikkel, mis pole märkimisväärne, aga siiski lastega peredes ülivajalik – joogikõrred. Neid ei kulu meil palju, sest 99,99% ajast joovad nad kraanivett. Kuid on päevi kui laual on õunamahl või mõni muu magusam jook, siis seda soovitakse alati tarbida läbi kõrre imetuna. Me ostsime endile taaskasutatvad kõrred, mis on tehtud ….. metallist. Ja need toimivad sama hästi kui tavalised kõrred. Veelgi enam. Nendega tahan ka ma isegi juua. Neid müüdi selles otsemüügifirmas, mis müüb igast lappe ja muud. Meenus, nimeks on Norwex. See on üks brändidest, millest Esileedi vaimustuses on ja paneb pool palka nende erinevate lappide peale.

Ka kogu meie elutoa mööbel on taaskasutuses. Ka köögilaud ja köögimööbel üldse. Oma vanaema korterisse panime me kööki uue mööbli, mis oli samuti taaskasutuses ja vajas vaid veidi meistrimehe kätt, et see ära sobitada. Tasuta saadud asjade puhul on meil ka kunagi langetatud otsus, et kõik, mis me oleme tasuta saanud, selle anname me ka tasuta edasi. Küll aga eeldusel, et keegi sellest endale äri ei tekita. Auto, millega me liigume oli ka eelnevalt kasutuses. Aga see pole vist eriti saavutus.

Jäätmenädala toimumiseks on tehtud ka informatiivne leht www.jäätmed.ee ja kui seal ringi lappate, siis seal jagatakse infot, et kuhu saaks enda jäätmed ära viia, antakse nippe, kuidas vähendada ja isegi õpetusi, kuidas kogu asi endale võimalikult lihtsaks muuta. Ma nägin, et ka Mallukat inspireeris see nädal ja ma loodan, et ka teid.

Veel kord, me ei ole rohelised ja eeskujulikud, aga ma tahan, et me oleksime palju rohelisemad ja palju eeskujulikumad ning rääkige ka enda kogemusi, kuidas teie sellesse panustate. Mida teie teete enda jalajälge keskkonnale vähendada? Kas sorteerite jäätmeid? Kas taaskasutate?

Kas teete minuga kaasa väljakutse, et aastalõpuni kilekotte ei osta juurde ja puuviljaosakonnas ka ei võta? Vaatame kuidas läheb, sest kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et mitte midagi ei muutu. Iga uus harjumus on alguses harjumatu ja mina olen valmis seda piina kannatama, et ma ei saa poolteist kuud loodust tavapärases tempos reostada.

Kõigi kommenteerijate vahel on mul välja loosida viis auhinda – kolm teist saab hugbagi, mis on väga mugav võrkkott ja teil ei lähegi enam kilekotti tarvis. Eeldusel muidugi, et te selle poodi kaasa võtate. Ja kaks teist saab korduvkasutatava bambusest kohvitopsi. Mõlemad suurepärased abivahendid puhtama kodukandi nimel.

Täna ma räägin tõsisemal ja olulisemal teemal.  Ma ei ole ammu enam suhtumisega “peale mind tulgu või veeuputus”. Isana ei saa sa seda olla. Ma näen juba ka oma lühikese elu jooksul, kuidas me keskkonda mõjutame ja ma mõtlen sageli, kas ma saaksin teha paremaid valikuid. Mitte alati, kuid sageli.

Toidu puhul olen ma teadlik, et kui seal on peal teatud templid või kleebised, siis see on minu jaoks mingi kvaliteedi garantii. Näiteks kui leiva peal on, et Eesti aasta parim toit 2017, siis tõenäoliselt see eriti kehv asi olla ei saa. Või kui seal on peal märk, et tegu on ökotoodanguga, siis see tähendab, et selle toorainel pidi olema ka mingi järelvalve.

Kui mu sõbrad Norrast tagasi tulid ja ma nendega poodi läksin, siis nad itsitasid ja samas kiitsid mind, et ma kõiki valmistoidupurke sõrmede vahel keerutan ja uurin, mida nad sisaldavad. Pole vist kellelegi üllatus, et suur osa valmistoitudest ei ole terivsele kasulikud. Seega on minu asi see, et ma käin läbi toitude sisaldused, et kui ma söödangi enda perele neid e-sid sisse, siis ma vähemalt teen seda teadlikult ja olen teadlik, mis seal purgis peitub.

Kuid kui me jõudsime nendega tööstuskaupade vahele, siis minu tähelepanu hajus, kuid samas nende oma läks teravaks. Nemad uurisid kodukeemia jms pudeleid täpselt sama suure tähelpanuga nagu mina hetk tagasi toidu puhul. Miks? Mida nad loodavad/karvad sealt leida? Kui me võtame mingi puhastusvahendi endale ette ja selle sisaldust hindama hakkame, siis ei oska mina ju hinnata, mis selle mõju mulle ja keskkonnale on. Süüa ma seda nagunii ju ei kavatse.

Küsimuse peale, et mida nad sealt otsivad, sain ma vastuse ja see oli esimene kord kui ma kuulsin sellisest asjast nagu “luige”märgis. Selle võib leida erinevatel tööstuskaupadel – roheline lärakas, milles tähelepanelikum vaataja tunneb ära luige kujutise. Selgus, et Norras ja põhjamaades üldse olla inimesed sellest vägagi teadlikud ja keskkonna mõjude pärast enam hoolivamad inimesed pididki eelistama alati tooteid, millel on peal just see märgis.

 

Ma tunnistan- ma ei ole mitte kunagi sellele tähelepanu pööranud. Ma olen ostnud täiesti pimedalt hinda ja seda, mida telekas reklaamitakse. Kui see on sobinud meie majapidamisse, siis ma ei ole enam kordagi vaaginud, et mis võiks olla selle mõju maailmale. Kuid olen teinud seda juba kevadest saadik. Ehk lisaks hinnale on mul poes valikukriteeriumiks ka see, et sel oleks peal ökomärgis. Loomulikult paljudel asjadel pole, aga ma otsin seda siiski teadlikult silmadega. Sellest ajast alates on nii mõnigi meie igapäevaartikkel välja vahetatud. Üheks näiteks on mähkmed.

Mida need märgised siis tähendavad? Lihtsaim selgitus oleks vist see, et seda märgist kandvate toodete mõju keskkonnale kogu olelusringi kestel, on väiksem kui teistel analoogsetel toodetel. Ehk kui me võtame kaks ühe hinnaga pesupulbrit, siis mõju loodusele võib neil kahel olla täiesti kardinaalselt erinev. Ja on kaks märgist, mida võiks jälgida ning need ongi see “luige” märgis ja teiseks lille kujutisega märk.

Kui mult paluti, kas ma ei oleks sellisele asjale nõus tähelpanu juhtima, siis loomulikult ma olen, sest ma tahan, et kui me selle maa lastega lõpuks täidame, siis oleks ka nende lastel puhas maailmaruum, kus mängida. Me oleme ammu eeskujulikud prügisorteerijad (Esileedi on, mul on veel arenemisruumi), me oleme ka aina enam taaskasutust sisse viimas. Loomulikult saab alati paremini. Me oleme niigi ülerahvastatud maailma kurnamas kolme lapsega ja Esileedi sõnul ei usu tema, et me veel lõpetanudki oleme (ma ei tea kellega ta neid veel saada kavatseb). Vähim, mis me teha saame, on sellistele asjadele tähelepanu juhtida.

Esileedi kasutab juba ökotooteid nii pesupesuks kui ka muuks koristuseks. Põrandaid peseme me üldse puhta veega. Välja arvatud siis kui üks teatud tegelane oma number kahe poti kõrvale põrandale otsustab teha. Ma ei taha küll öelda, kes seda teeb, aga et lihtsam arvata oleks, siis kinnitan, et see ei ole Esileedi. Vähemasti ta pole mulle kordagi sellega vahele jäänud. Siis me kasutame põrandapesuks ka leebet vahendit.

Täiesti võimalik, et teie olete ökomärgistest ise juba täiesti teadlikud ja see mõjutab ka teie ostuotsuseid ja kui see on nii, siis on see suurepärane. Kuid paljud ei ole ja paljud, kes on, on sellele sattunud täiesti juhuslikult nagu mina. See on väärt asi, mida levitada ja järgmine kord kui te ostate endale kodukeemiat, siis hoidke enda silmad lahti ja otsige sealt pealt, kas Põhjamaade “Luige”märki või Euroopa Liidu “lillekest”. Selle märgisega liitumine on ettevõtetel täiesti vabatahtlik ja samas annab see tarbijale kindlust, et see valik on võimalikult loodustsäästev. Järgmine kord kui te poes olete, visake ka kodukeemia vahes pilk riiulitele ja vaadake, kas te märkate neid ja kui märkate, siis mõelge, äkki saate liikuda just nende toodete kasutamise suunas.

Kas teie olite varem sellest teadlikud?

Umbes nädal tagasi kirjutas söögikoht Gustav Gastro Cafe, millest ma varem midagi kuulnud polnud, et võtku ma enda bande kaasa ja tulgu neile sööma. Idee on suurepärane ja mõte ise mitte õhtuks süüa teha ka igati kiiduväärt, kuid on üks aga – ta ei ole kohanud mu lapsi.

Ma käin Noorsandiga akrobaatika trennis, kus treener annab harjutused ette ja lapsed siis tulevad riburadapidi järel ja teevad ettenähtud harjutusi. Kõik, välja arvatud Noorsand. Kui kõik kukerpallitavad, siis jookseb tema teistest kukerpallitajatest pööraselt karjudes mööda ja viskub raja lõpus asuvale batuudile.

Kui on harjutus, kus treener seab ülesandeks ära tuua kolm palli, siis Noorsand ei kuula juhiseid lõpunigi, vaid ta teab, mis ta tegema peab. Ta peab pööraselt karjudes pallide keskele jooksma, pikali viskuma ja siis palle igasse ilmakaarde laiali loopima. Esileedi arvas, et äkki peaks järgmine kord nii tegema, et ma jään trenni ajal ukse taha, et treener oleks ruumis kõige autoriteetsem isik. Et äkki siis suudab paremini keskenduda. Näis. Ta tegi trennis kõike kaasa, aga siis kui MINA ütlesin, et oleks aeg kaasa teha.

Igal juhul ei soovinud ma seda enda peale võtta, et rikkuda õhtusöök kõigil külastajatel. Ma tean, et ma muidugi muretsen üle, sest kui me oleme käinud söögikohtades, kus ei ole batuute ja jooksuradasid, siis on ta suurepäraselt käitunud. Kuid ei tohi unustada, et meil on neid kaks veel. Igal juhul ütlesin, et me oleme kutsest väga liigutatud, kuid me pigem veel ei tuleks.

Õnneks sai Gustav Gastro esindaja ise aru, kuhu ma jutuga tüürisin ja nii me saimegi kokkuleppele, et seda sama toitu saan ma ju süüa ka kodus. Ma pole viimasel paaril aastal tekkinud toidukohtadega eriti kursis, sest väljas me perega suurt ei käi. Õigemini väljas me käime. Sees ei käi.

Nad pakkusid, et ma tõmbaks endale rakenduse nimega Wolt. Ma ei teadnud sellest suurt midagi. Tean, et nad teevad siin Marimelli blogiga koostööd, sest olen näinud Marimelli seda korduvalt jagamas. Tõmbasin ja tõepoolest olen ma elanud koopas, sest selgus, et Tartus on väga palju söökohti, millest ma kunagi kuulnud polnud. Me olime küll varemgi tellinud toitu koju, kuid teise rakendusega ja ei osanud sealt enam midagi tellida, sest seal olid esindatud samad restoranid, mida ma teadsin isegi. Wolti restoranide nimekirjas oli väga palju uusi nimesid.

Tund aega hiljem oligi toit kohal ja kuna me ise toidu eest maksma ei pidanud ja mina olen agar jootraha andja, siis sirutasin ka neiu suunas, kes toidu koju tõi, käe välja, kus peos kõlises 3-4 eurot. Tüdruk aga naeratas ja lükkas ukse kinni. Ma sain kohe aru kui tobe see olukord oli, sest ta arvas, et ma sirutasin käe, et ukselingist haarata, et uks kinni tõmmata. Igal juhul seisin kinnise ukse ees, käsi välja sirutatud ja mõtlesin, mis just juhtus. Kehitasin õlgu, panin mündid taskusse ja hakkasin lapsi pükste küljest lahti raputama, kes käitusid nagu poleks elades süüa saanud.

Kotid lahti pakkinuna pean ma aga teid hoiatama, kes te satute Gustav Gastro Cafesse, mis asub Tartu Kaubamaja esimesel korrusel- olge valmis selleks, et kui te võtate endale Liivimaa lihaveise pihviga burgeri, siis arvestege kahe asjaga- te ei suuda seda üksinda ära süüa ja teiseks – te kammite veel mitu päeva hiljem juustu ja salatitükke habemest välja. Kui teil on habe. Kui pole, siis pääsete ehk kastmese põskede ja ninaga. Kuid burger oli esmaklassiline. Isegi pihv oli selline medium miinus- ehk seest mõnusalt punane ja ülimahlane. Just nagu mulle meeldib. Ka see punane marineeritud sibul seal vahel on neil super. Üks parimaid burgereid, mis ma Tartus saanud olen. Juurde võtsime peedi carpaccio, mis oli sobiv värskendus tummisele kõhutäiele.

Restoranis on hetkel käimas maailmamaitsete teemanädalad ja sel nädalal on Eesti nädal, kus pakutakse Eestipäraseid toite ning Esileedi telliski endale pikalt küpsetatud seakõhu hapukapsa ja fooliumikartuliga. Tema praad oli selle õhtu võitja. Me proovime alati üksteise toite ja nõustusime, et see oli tõeline maitseelamus.

Lastele võtsime kanafilee stripsidega lasteeined, mis ka kaubaks läksid. Veelgi põnevam oli neil minu burgerist ampsu nuruda. Kui mina ei suutnud seda hammustada nii, et ma üleni kastene poleks, siis loomulikult ei suutnud ka nemad. Aga hei, me olime kodus – õhtusöögi lõppedes istusid pea kõik ilma särkideta laua taga. Restoranis see vist läbi poleks läinud.

Oli väga põnev avastada uus koht, sest me ei käi küll väljas söömas, aga me tellime paar korda kuus kindlasti ja lisaks ka tänu Woltile laienes meie valik tublisti. Nad pakkusid muide ka mulle erilise promokoodi, mida ma julgustan kõiki kasutama. Kui te ei ole veel Wolti kasutajad, siis tehke proovi ja registreerumisel kasutage julgelt koodi AMHT. Sellega saate tellimusest 7 euri alla ja ka mina 7 euri endale krediiti. Maksma ei lähe see teile midagi ja 7 euri on ikka 7 euri. See on üle 100 krooni. Kusjuures kui me vahel Esileediga rahast räägime, siis ta ütleb päris sageli lause: “Oot, aga palju see kroonides oleks?”. Siiamaani.

Ja kui te olete linnas ja mõtlete, et tahaks ühte kuramuse head burksi, aga sellist kvaliteetset, siis nende oma oli ideaalilähedane küll. Neil oli ka valikus vegeburger ja rebitud sealihaga burger. Teinekord kui isutab, siis saabki muud ka proovida. Ma oleks tahtnud nende steiki proovida, aga kahjuks pakuvad nad seda vist ainult kohapeal söömiseks.

Aga Androidi saab Wolti tõmmata SIIT  ning õunaseadmesse SIIT ja mine tea, äkki avastate teie ka sellega uusi toidukohti, millest te kuulnudki polnud ja olgem ausad, vahel (loe:alati) on ikka mõnus kui keegi teine su eest söögi valmis teeb.

Ouch! Ma olen aastaid plaaninud oma fotosid paberile printida ja aastaid seda edasi lükanud. Kõik mu pildid on välise kõvaketta peal ja nüüd…. Kõik mu Iirimaa mälestused, lõpupildid, pulmapildid, Noorsandi esimene eluaasta.. kõik on läinud, sest see kuramuse väline kõvaketas otsustas, et ta enam minuga koostööd ei tee.

Mul on isegi voucher Photopointi, kus ma saan mitusada pilti paberile panna, aga ma lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma olen ikka oma ema kallal ilkunud, sest minust ei ole ühtegi pilti kuni 11-nda elukuuni. Ma ei teagi, missugune ma beebina välja nägin. Kindlasti ilgelt kole, sest kuidas muidu seletada praegust olukorda. Ema väitel näris Hipi selle filmirulli ribadeks. Mugav eks? Hipi oli mu suurim sõber. Ta oli mu vanavanemate koer. Meil oli samal päeval sünnipäev.

Kuid nüüd pole ka mul ühtegi pilti Noorsandist…

Sellised muserdavad mõtted valitsesid mind paar aastat tagasi. Õnneks asi päädis ehmatusega, sest ma sain tuttavaks ühe IT-mehega, kes meiega korvpalli mängis. Ta võttis, uuris, tegi korda. Raha võttis ka, sest mõned inimesed on sellised jobud, et tahavad tehtud töö eest tasu saada.

Jumal tänatud. Homme lähen ja ostan paar albumit ja prindin kõik pildid välja. Vähemasti on see lollikindel, sest neid hävitaks vaid tuli…

Ka see mõte valitses mu peas paar aastat tagasi ja täna ma olen siin ning mitte midagi pole muutunud. Mu fotod on jätkuvalt kõvaketta peal. Selle kõvaketta peal, millel on pikk voolujuhe, mis seina tuleb ühendada ja kui seda teha, on kuulda, kuidas see kõvaketas hoogu üles kogub ja hakkab häälitsema nagu kunagi kui arvutid telefoniliinipidi internetti läksid. Mitte nii valjult, aga umbes sama masendavalt.

Otsustasin siis varuda pildid osaliselt teise ketta peale, mis oli tehtud mu ärasurnud arvuti vanast kettast. Mis olla kordades kiirem kui see vana väline kõvaketas. Panin tõmbama 30 giga andmeid ja arvuti viskas ette tabeli, et jäänud kõigest 1h ja 53 minutit. 30giga ei ole eriti palju. Mu telefonis on 32Gb mälukaart. Seega olin ühel hetkel seisus, kus pildid olid kahe ketta peal, sest ma ei leidnud aega ega võimalust, et hakata neid ühelt kettalt teisele tõstma.

Umbes paar kuud tagasi sain ma aga pressiteate, et Samsung tuli välja maailma kõige kiiremate väliste kõvaketastega ja ka suurused olid 2Tb, 1Tb ja 500Gb. Kui see ei ole märk siis, mis veel on. Ma olen pikalt plaaninud enda kahtlased kõvakettad välja vahetada, aga missugune valida. Samsung saatiski mulle katsetamiseks ühe Samsung T5 1Tb ketta ja see lähemalt tutvumine oleks vajanud kalipsot ja kiivrit või mõnd muud voolujoonelist kaitsevarustust, sest selle kohta öelda, et see on kiire, on vaid tagasihoidlik väljendus. Ma oleksin istunud justkui ameerika mägedele.

See on nii kiire ja võimas, et ma ühendasin selle enda telefoni taha, mis andis mulle märku, et mu mälukaart ja telefoni mälu on täis ning ma kahjuks aega ei võtnud, kui kiiresti need pildid ja videod kõvakettal olid, aga ma mäletan seda emotsiooni, kus ma tundsin end nagu koopamees, kellele nutitelefon kätte on antud. Üle 60Gb andmeid oli ülekantud paari minutiga. Ma olin valmistunud vähemalt tunniks ja veelgi enam olin ma valmis, et varasemalt pole mu telefon suutnud kõvakettaid ära toita ja need pole telefoniga ühendades midagi jõudnud teha. See suutis seda mängleva kergusega.

Ma proovin teha katseid kohe praegu, et tuua teieni, kui suur on vahe olemasolevate kõvaketastel võrreldes uuega:

Püüan igale kõvakettale peale laadida kataloogi, mis on 2,35Gb suur.

Suurele kobakale läheb see peale umbes minutiga. Taju järgi küll natuke kauem, aga umbes minutiga on andmed üle kantud.

Teisele kõvakettale, mis on ümber tehtud arvutis olnud kõvakettast, mida ma varem kiireks pidasin, läks see kataloog peale kirjaga, et aega läheb “less than a minute” ja ma pakun, et kulus umbes 45 sekundit. Ma unustasin foto teha, sest kõvaketas tõrkus ja ma pidin oma 5 korda seda lahti ühendama ja tagasi panema.

Uus Samsungi kõvaketas on aga nii kiire, et mul ei õnnestu eriti head fototki saada. Sel kulub umbes 4 sekundit. Kui ma pildistamiseks nupu jõudsin alla vajutada, oli 2,06Gb juba üle tulnud. See on pöörane kui kiire asi on loodud.

Kuna mul lapsevanemana lasub kohus oma lapsi igas olukorras pildistada, siis ma vajan midagi usaldusväärset, kuhu need pildid talletada. Loomulikult tuleks meeldivad pildid välja printida ja albumi vahele panna, aga digitaalsel kujul jäävad need siiski samuti kusagile alles. Ma võin kinnitada, et see Samsung T5 on väga hea valik. Tähtsaim parameeter on loomulikult kiirus. Kuid ka selle väiksust ei saa alahinnata. See ei ole oluliselt suurem kui tikutoos. Kolmas ja ka oluline asi on see, et ta pakub kohe esimesel käivitamisel võimaluse, et kui sa soovid, siis võid kõvakettale ka parooli peale panna. Et kui see peakski kellegi pahalase kätte sattuma, siis vähemasti sinu topless pildid on kaitstud.

Ma panen võrdluseks kõik kolm kõvaketast üksteise kõrvale ka:

Ma sain kõvaketta endale päriseks jätta, kuigi ma olin valmis, et ma ostan selle endale ise, sest hoolimata selle mõnevõrra kõrgemast hinnast, ei suutnud ma end ette kujutada midagi muud soetamas. Ma olen väga nutiinimene ja võimalus selliseid imeasju katsetada, teeb mul terve nädala heaks 🙂