Kategooria

muud jutud

Mitte ainult pealkiri ei sobi, vaid ka pildid on täiesti random pildid viimastest päevadest.

“Keda sa rohkem armastad, kas issit või emmet?” on küsimus, mida ma poleks oma lastelt pidanud kunagi küsima. Kõik kolm teatasid kui ühest suust, et emmet ja kuigi Esileedi on tore, olin ma sisimas veendunud, et mul on lastega tugev side ja sellise küsimuse tekkides, ei oleks nii üksmeelselt “Emmet” karjutud. Ok, ma saan aru, et Piiga, kuna naised hoiavad ikka kokku, aga minu pojad. Minu liha ja veri ning kui ma varem olin oma peas päranduse asja väga selgelt läbi mõelnud, siis nüüd selline hoop pani mind väga sügavalt järgi mõtlema… Kas pärija peabki üldse olema veresugulane? Seda pole ju kusagil kirjas. Sest hetkel ei tunne ma, et ma sooviks oma lastele midagi jätta. Mind on ka elus varem ühe korra reedetud, kuid seekord lükati mind konkreetselt bussi alla….

Praeguseks hetkeks, peale esimese lõigu lugemist, on umbes 1% teist enda arvamuse minust kujundanud ja mõtlete, et Henry on ikka hea tropp, et oma lastele nii teeb. Kuid 99% saab loodetavasti aru, et midagi on valesti. Miks ma heast peast sellist sooda juttu ajan. Mul on väga hea meel, kui sa muutusid skeptiliseks, see tähendab, et sul on minust ligilähedaselt õige arvamus kujunenud ja see eelnev jutt ei sobitunud sinna. Kuid 1% lugejaist teeb ikka oma 50-60 inimest, mis on terve bussitäis inimesi, kes ei saa irooniast aru ja ei hammusta läbi kui ma midagi tõsiselt ei mõtle. Kuigi kogu jutt on tõsi, aga ma ju ei solvuks laste peale. Mina oleks ka vastanud “emmet”.Välja arvatud kui tal PMS on. Siis ma kardan teda. Päriselt.

Ja see 1% kasvab aina. Mitte see protsent ei kasva, aga kuna lugejaskond aastatega suureneb, siis ka lugejaid on aina enam ja kui kunagi oli 1% paar inimest, siis nüüd on see mitukümmend. Kui me võtame näiteks mu Lottemaa postituse, siis seda luges pea 30 000 inimest ja kui te mäletate, siis oli kogu postitus üles ehitatud selliselt, et ma justkui virisesin asjade üle, kuid samas tõin ma välja just teemapargi parimad küljed. A la – et kurat peab see vaade sealt rannabaarist nii ilus olema ! Me tahaks ju muud teemaparki ka näha, mitte imetleda pool päeva, kuidas päike loojub horisondi taha. Ja sina hammustasid selle läbi, et a-haa, henry teeb seda postitust selles võtmes. Kuid on olemas täiesti arvestatav hulk inimesi, kes seda ei tee.

Eile rääkisin just ühe inimesega, kes oli vestelnud teise inimesega, kes ütles, et tema enam Henry blogi ei loe, sest ma olla kirjutanud Lottemaast, mis on niiiii imeline, sedavõrd negatiivse postituse. Ta oli kohanud samal päeval veel üht inimest, kes teadis vaid kahte blogijat, kellest üks on see mees Tartust, kellele Lottemaa ei meeldi….

Mis te arvate, kas ma peaksin järgi mõtlema ja panema end igakord mõnd iroonilist nalja tehes tädi Krõõda olukorda, kes ei tea minust, ega mu blogist mitte kui midagi? Et kas tema saaks aru, et see nali on? Kas ma peaksin iga nalja lõppu kirjutama, et see oli nali? Igakord kui ma räägin Esileedi alkoholismist ja veinilembusest, siis ma peaksin lõppu kirjutama, et tegelikult ma tegin nalja ja ta PÄRIS iga päev ei joo. On ka kaineid päevi olnud. Vist. Oot. Ei, ei kindlasti on olnud, ma lihtsalt püüan meenutada, millal viimane kord oli.. Tegin taas nalja, mul on täiesti meeles, millal see oli. See oli.. ee.. praegu on juuli, eks? Ma tegin nalja, ma ei pea tegelt kuid lugema, sest ta oli ka eile täiesti kaine. Ei, oot. Eile oli teisipäev. Enne oli esmaspäev, siis oli ka mingi pidu… Vahet ei ole, ma ei pea midagi tõestama. Esileedi on ka kaine vahepeal. Ta ei ole alkohoolik. Miks ma siis üldse teemaks võtan, et ta tegelikult on? Vot vot. Kui suitsu seal tuld äkki? Nali.

Väsitav ju kui ma igat väikest nööki või nalja peaksin tõlkima hakkama. Pealegi on minu blogi suunatud intelligentsetele inimestele ja kes ei saa aru seda, mida ma olen püüdnud öelda, siis äkki sa peaksid ma ei tea, Malluka blogi lugema minema! What? Draama? Ei, selle asja nimi oli nali. Kui sa mind natukenegi oled tudma õppinud, siis sa tead, et mina ei võta draamadest osa ja ei viska inimesi bussi alla. Ja Malluka blogi loen ma isegi, mis peaks ju olema garantiiks, et sobib ka intelligentsetele inimestele. Nali! Ma ei pea end teistest paremaks ega targemaks. Ok, sellest 1%-st pean, sest nemad tõesti natuke segaduses kumba pidi raamatut käes hoidma peab. Nali. Tegelt nad teavad nagunii.

Minu suurim hirm on see, et ma hakkan selliste olukordade tõttu end ise tsenseerima. Kuid ometi ma püüan kirjutada võimalikult läbipaistvalt, et ka need, kes meid otseselt ei tunne, saaksid aru, et tegu on naljaga. Aga alati ei saa ja vahel kui te ei saa aru, kas ma tegin mingil teemal nalja, või mõtlesin tõsiselt, siis küsige. Päriselt. Ma ei mõista teid hukka, sest mul pole mingit naljastandarti ja mõni nali tuleb paremini välja ja teine on lamedam. Kirjutage mulle privaatselt ja küsige.

Ma kirjutan viimaseks lõiguks jälle näite minu tüüpi tekstist, mida võiks skepsisega lugeda, et teha vahet.

Me oleme Esileediga arutanud ka ideed neljandast lapsest, sest meie pere jaoks on sel mitmeid kasusid. Näiteks ükski meie laps ei kasuta tänaseks mähkmeid ja meil on mitu pakki number 6 liberosid ja nr 2 pamperseid. Nõme oleks neil rasiku lasta minna. Samuti ei võtnud Vennas päevagi lutti ja et teda lutti imema saada, ostsin ma mingi 10 erinevat lutti ja enamus neist luttidest on vaid paar korda suhu pandud ja seda peamiselt minu poolt, et Vennasele ette näidata. Ma palju raha ei tahaks, küsiks sama hinna, mis nad poest maksid, sest nad on praktilsielt imemata. Lisaks  peame rääkima lasterahast, mis lapsega lisanduvad. Mult ei jookseks ka lisa 100 eurot lasteraha mööda külge maha. 100 lisaeuriga saaks ma Esileedile mõne hea lõhna ja mõne ehtegi, sest meil on 15 august pulmaaastapäev tulemas. Selleks ajaks ei jõua küll vist last saada.

Kõik siin lõigus on tõsi ühelt poolt ja see on sinu ülesanne ära haugata, et kuigi see kõik on tõsi, mis siin kirjas, on see kõik jama, need ei ole kuidagi argumentideks neljanda lapse saamisel.

Mis te siis arvate? Kas oleks oluline lahti seletamine?

Üks minu elu unistusi on väike maja või suvila, mis asub veekogu ääres. Ma olen terve elu unistanud, et mu suvila või kodu krunt piirneks veekoguga, kust oleks otse pääs ujuma/paadiga sõitma/kalale. Nagu siin kohe alloleval pildil, kus me oleme Väike-Juusa talus Avatud talu päevade raames. Tänased pildid postituses on eilsest päevast, kus me käisime Võrtsjärve ääres ja Avatud talu päevadel.

Eile veetsin ma tunde otsides kinnisvaralehtedelt krunte ja maju, mis midagi taolist pakuks ja täiesti pöörane on see, kuidas see kinnisvara hinda muudab. Rõve lobudik pärapõrgus hinnaga 10 000 eurot. Rõve lobudikpärapõrgus, kuid mis asub veekogu kõrval 110 000. Hetkega on hinna tempel oma korrektuurid teinud ja mul pole teha muud kui näppu imeda. Igal juhul otsisin ma eile suure hulga erinevaid müügipakkumisi välja. Eks neid oli ka erinevaid ja ainus takistus on mul see, et mul puudub igasugune raha, et endale midagi taolist osta. Isegi meie enda kodu pole meie oma.

Kuid unistama peab. Minu elu on mind seni hoidnud ja mul pole kunagi jäänud asjad raha taha. Mul on jäänud asjad piisava tahtmise taha, ehk kui ma midagi ei saa, ju siis ma ei taha seda piisavalt. Ja tegelikult rannajoonega elamine on küll minu unistus, kuid see on Esileedi hirm ning tema on suur osa sellest, miks ma enda unistust aktiivsemalt taga ei aja. Tema muretseb sellise tühise asja pärast, et meil on kolm last ja kui elada veekogu vahetus läheduses, siis ei saa hetkekski end lõdvaks lasta, sest sa pead olema kogu aeg teadlik, kus su lapsed on. Siin külas, kus meie oleme, kus suurim veekogu on poriloik ühe kurvi peal, võivad lapsed ringi joosta nagu soovivad, sest meie tänav on ringtee ja kui mõni võõras auto siia ära eksib, siis on garanteeritud kõigi uudishimulikud silmad, et mida see auto siit nüüd otsib. Turvalisuse mõttes on see suurepärane paik.

Kuid see minu unistuste paik võiks ideaalis asuda Pangodi järve ääres, sest selle paigaga on mul eriline side. Kui me olime väiksed, siis me käisime igal suvel Pangodi ääres puhkamas. Mu ema töötas Tartu Piimakombinaadis ja ettevõtte suvila asus fantastilises kohas, kohe Pangodi järve ääres (Palomäelt otse üle järve). Iga suvi nagu rusikareegel läksime mina, mu õde ja mu ema kolmekesi paariks nädalaks kaldal asuvasse puumajja ühte tuppa. Kõik seal oli minu jaoks vinge- et oli maja peale ühisköök, oli ühine puhkeruum, kus inimesed mängisid koroonat, oli teisi lapsi, sai vesirattaga ja paadiga sõitma minna. Praegu muidugi ei tunduks mulle eriti ahvatlev idee kuivkäimlast, ühisköögist ja privaatsuse puudumisest, aga tollal ei oleks ma kogu seda olustikku teisiti ka ette kujutanud. Fännasin, et sel krundil oli kolm ujumiskohta – üks liivase rannaalaga koos hüppesillaga, teine kivise põhjaga vettemineku koht, mis kubises kaanidest ja kolmas oli saunast järve juurde viiv trepp, mis oli hästi privaatne ja millest umbes viiskümmned meetrit eemal oli Tartu Konservitehase vette hüppamise koht. Konservitehase rahvas tundus end alati palju paremini tundvat, sest kilked, vali muusika ja räuskamine olid helid, mida meie suvila poolt kunagi kosta ei olnud. Konservikas oli justkui koguaeg pidu. Enam pole Piimakombinaati ja ka suvilat pole. Peale kombinaadi kaotamist läks kompleks Riigikohtu inimestele ja mis seal täna toimub, pole mul aimugi.

Esileedi seevastu arvab, et me tõepoolest ei vaja kinnisvara kusagil eemal veekogu ääres (mitte, et meil selleks raha oleks), vaid me peaksime püüdma endale leida mõnusa järveäärse puhkemaja, kus eriti teisi inimesi ei käi ja me saaksime olla kas oma perega, või inimestega, kes hommikuni Nexuse vanu hitte ei käia ning seda nädalaks-paariks rentida. Kuid ka selliseid rendikaid on väga keeruline leida. Arvatavasti kusagil lääne-Eestis oleks, kuid ma ei tunne seda kanti absoluutselt ja me peame hakkama järgmise aasta puhkust varakult ette planeerima, sest nii palju kui ma olen siin viimastel päevadel uurinud, siis kõik on broneeritud. Leidsime ühe koha Võrtsjärve ääres, kus on majake järvest umbes 60 meetri kaugusel, kuid ma tegin otsuse, et ei, see pole päris see, mida ma otsin. Kuna ma olen seal samas majas kunagi hirmsal läbul käinud (minu poissmeesteõhtul) ja ma tean seda kohta rohkem pidutsemiskohana, siis ma ei näinud end seal lastega toredalt aega veetmas.

Ma oleksin isegi nõus minema telkima, kui me suudaksime leida selle mõnusa paiga. Ma ei taha minna kusagile RMK puhkealale, sest hetkel on need kõik täis ja sul veab, kui need on täis mõistlikke ja teistega arvestavaid inimesi. Aga lugesin just ühte blogi, kus autor rääkis, et said Peipsi ääres puhkealal oma telgile just viimase koha ja terve öö kostus mingite osside räuskamine ja tümakas ning mitu korda välja kutsutud politsei, ei saanud ka midagi eriti lahendatud. Ma vihkan naabrite muusikat. Olenemata muusikast. Kui see kostub kellegi teise kõlarist, siis see mind ka häirib.

Siinkohal üleskutse: Äkki teil on soovitada mõni koht, kus suvitada. Kus oleks vesi lähedal ja lastel tore, siis kirjutage mulle. Kui te elate ise sellises kohas ja rendite endal tuba või käpingut või kasvõi telkimisplatsi, siis võite mulle julgelt kirjutada, kas privaatselt või jätke soovitus kommentaaridesse. Ma tõesti sooviks, et lastel oleks lapsepõlve suvedest, kus me oleme terve perega ära, samad helged mälestused nagu mul. Luban, et paik jääb meie vahele!

Ka eile tegime mälestusi, kus me käisime Avatud talude päeva raames Pühajärve kandis Väike-Juusa talu uudistamas. See on sürreaalne kui maaililiselt ilus paik see on. See maja, mis seal on – kui see ükskord kunagi korda saab, siis on see midagi nagu muinasjuturaamatust. Lisaks käisime Võrtsjärve ääres, kus vesi oli nii soe, et see peaaegu ei jahutanud. Natuke jahutas. Pull oli see, et seal tuleb mingi kilomeeter maha kõndida, et vesi üle põlve ulatuks. Suurema osa ajast tuli olla sügavuses, kus põhja puutusid kas tagumik või käed. Mul tagumiku vahe siiani liivane. Pole veel duši alla jõudnud. Hommikul lähen. Aga selline seikluste otsimine oli väga laheda päeva meile loonud, sest lastel oli kogu aeg põnev – me tegime kogu aeg midagi ja kuigi me otsustasime päeva kulgu suurel jaol ise, siis me jätsime suunavate küsimustega neile tunde, et see päev oli tore sellepärast, et nad tegid just õigeid valikuid, kui me neilt midagi küsisime.

Andke vihjeid, kus me võiksime end privaatselt hästi tunda. Mina luban vastu, et ei avalda kellelegi ei blogis ega muudes kohtades. Aitäh kõigile, kes midagi soovitada oskavad/viitsivad.

PS! Muide, üks reklaam. Kes ei soovi reklaami, siis ärge siit edasi lugege. Kuna mult eile küsiti koodi, siis kui te ei ole veel kasutanud BredenKidsi lehel koodi AMHT15, siis võite seda julgelt teha! See annab 15% täishinnaga toodete hinnast alla. Kui olete koodi kasutanud, siis tehke kasutaja oma mehele/naisele ja saate jälle kasutada. Tänastel piltidel võib mitmes kohas näha nende ilusaid mütse.

PS2! Esileediga vesteldes selgus, et me mõlemad oleme alati mõelnud, et miks tehakse nii väikestele tüdrukutele lisaks ujumispükstele ka top, mis rinna(d?) ära katab. Kuid nüüd me teame, miks ka nii pisikestele tüdrukutele on kahe osalist rannariietust vaja. Sellepärast, et nad tahavad. Ise küsivad.

Postitus valmis koostöös Pombel smuutidega

See nädal on olnud blogis vaikus, sest miski ei soosi seda, et ma maha istuks ja kirjutama hakkaks. Ma viin korra kuus läbi neid seminare, mis aitavad inimestel suitsulõksust välja saada ja need on alati emotsionaalselt hästi kurnavad ja mida edasi, seda raskem on. Kas sellepärast, et ma vanemaks jään, või sellepärast, et süsteemi aina enam mõistes, püüad anda endast rohkem. Ei tea. Igal juhul on mul alati seminarijärgsel nädalal loov olemine problemaatiline.

Teine ja vähemalt sama mõjuv põhjus, on ilm. Kui mul silmad kinni seotaks ja õue toimetataks, siis ma ei teaks, kas ma seisan siin Kambja vallas nisupõllu kõrval, või Sahara kõrbes. Nii jube palav on. Mina kurdan ainult siis kui liiga kuum on, sest mina ei armasta palavat. Tegelt vahel ka siis kui liiga külm on, sest ma ei armasta ka -25 kraadist külma. Kuid kui ma peaks valima, kas +30 kraadi sooja või -20 kraadist külma.. ok siis ma valiks vist sooja, sest külmaga lähevad ka küttearved suureks. Samas soojaga huugab meil ööpäevaringselt õhksoojuspump igas toas. Siiski, pigem valiks kuuma ja kannataks kuidagi ära. Tegelt ei, kindlasti valiks kuuma, sest mulle just meenus kõik see, mis talvega kaasneb – kogu see laste riietamine. EI! Ei taha talve!

Õnneks elame me Eestis ja siin on iga lühikese maa tagant mõni järveke, kus ujudes end jahutada saab ja meie leidsime ühe endale meeldiva ka. See on meie kodust umbes 7km kaugusel ja lastele meeldib seal ka väga. Võiks veidi vähem mudasem olla, aga kui olekski ilus liivane rand ja liivane põhi, siis ei oleks seal paar inimest nagu hetkel, vaid terve vald oleks kokku aetud, külarahvas kokkukutsutud. Nii nagu nende ilusate plääžidega kipub minema.

“Lähme randa!” on meil hetkel ka võlusõna, mis paneb kõik liikuma. Noorsandi riietumine võtab tavaliselt ilgelt pikalt aega. Ta jõuab selle riietumise aja jooksul sada asja avastada ja unustab selle kestel ära, et ta riideid vahetamas on ning kui küsida, miks tal üks käsi varrukas on ja teine särgi all, siis ta peab korra mõtlema – “ah jaa, ma ju vahetasin riideid.” Kuid kui öelda – “me lähme randa, kes kaasa tahab tulla, peab kohe ujumisriided selga panema,” siis on lastel ujukad seljas enne kui me lause lõpetada jõuame. Ok, võib olla mitte Noorsand, sest ta avastab tavaliselt poole riietumise pealt, et tal on kõht tühi, mis toob meid tänase toetaja juurde, sest Pombeli smuuti on kiire snäki väga mugavaks teinud.

Me ei tarbi neid ainult kodus, vaid see on ka põhiline kõhutäide, mida me randa kaasa võtame, sest selliste ilmadega on vedeliku kaotus suur ja lisaks veele tahaks lastele pakkuda midagi, mis annab natuke enamat kui kõhutäidet. Sellepärast ongi Pombeli maaletoojad neist smuutidest ise nii sillas, et kui tavaliselt kasutatakse puuviljade säilitamiseks kuumutamist ja suhkurt, siis Pombeli smuutide puhul ei kasutata kumbagi, vaid kasutatakse väljatöötatud külmpress meetodit, mis säilitaks maksimaalselt kõik vitamiinid, mis vähegi võimalik on. Ja ma ei tea, kas see ongi toitainete rohkusest, aga need smuutid on väga täitvad. Mina, suur mees, suudan ära juua maksimaalselt kaks tükki ja siis on kõht juba piisavalt täis, et enam ei naudi.

Ma tean, et kõige kasulikum on puuvilju süüa nende algsel kujul, aga mina eelistan enda puuvilju smuutides. Kas Pombelis või isetehtus. Muide, maaletoojatele märkus -meie kandis on Pombeli smuutidega kriis. Käisin täna ostmas ja müügile olid jäänud vaid punased. Meie külmkapis kaovad kõige esimesena kollased, siis rohelised, siis oranžid ja punased  tulevad ka viimastena järgi. Iirlastele, kes meil külas käisid, meeldisid seevastu punased kõige enam. Võta siis kinni. Igal juhul Ringtee Selver – tellige smuutisid juurde! Õnneks olid Lõunakas Coopis ja Rimis mõlemad olemas ja veel hea hinnaga. 

Suvel ongi isu millegi kerge järele. Kui ilmad soojaks läksid ja grill jälle teemaks oli, siis tundus šašlõkk millegi väga ahvatlevana. Nüüd otsime grillile panekuks alternatiive. Ei taha seda rasvast sealiha, vaid äkki hoopis mingit valget kala ja juurde salatit, mida me ise enda aiast saame. Nii palju kui saame. Kuna meie kasvuhoone on tehtud saunaklaasidest, mis on natuke tumedamad kui tavalised klaasid, siis kõik valmib natuke hiljem ning meie tomatid alles hakkavad valmima ja kõik tomatid, mis on valminud, olen palunud oma sabarakul (Loe:Vennasel) tuppa viia. Ükski tomat pole tänaseni veel tuppa jõudnud. Vahel asendab smuuti suisa toidukorda.

Aga igal juhul olen ma tagasi rajal ja järgmisel nädalal kolmel päeval teiega nagu alati(postitan esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 11). Et ka teie saaksite meie hea koostööpartneri smuutisid proovida, siis ma loosin jälle ühe kasti välja. Kirjutage kommentaaridesse, mis on see puuvili, mis teil põhimõtteliselt alati smuutisse käib. Mul on pea alati banaan või avokaado. Ja kui te veel ei ole, siis osalemiseks peaksite olema ka Pombeli smuutide lehe jälgija. Loosin võitja teisipäeval. Edu!

Selle kasti võid võita

Mul tuli üks väga hea idee, millest ma teile rääkida tahtsin. Ma olin pool päeva elevil, sest see oleks midagi uut. See liigituks see rohkem arvamusblogide alla ja ma ei ole eriti palju arvamust avaldanud. Mitte sellepärast, et mul seda pole, aga te teate küll arvamusi.. see on nagu tagumik – igal ühel on see olemas, aga teised ei soovi, et võõras tagumik neile näkku pistetaks. Mõni soovib. Kuid see oli minu jaoks oluline teema ja ma tahan selle tõstatada. Ja mis see oli… seda ma ei mäleta. Ma ei kirjutanud seda üles, sest ee ajas mu nii elevile ja sellist asja ma ometi ära ei unusta ja siin ma nüüd olen. Tänasest uus reegel – ma kirjutan kõik mõtted üles. Kõik mõtted, mida ma võiksin kunagi kusagil kasutada, aga kohe hetkel ei saa. Paljud teist soovitasid mulle äppi nimega Google Keep ja enne kui ma uut lõiku alustan, tõmban ma selle ära ja panen otsetee avakuvale.

Viimastel päevadel olen ma kirjutanud, aga facebooki seinale ja seda on ikka nii lahe näha, kuidas te ei jää kõrvaltvaatajaks ja suudate samastuda ning jagate ka enda kogetut/mõtteid. Ma jagan siin paari näidet pildi näol ka. Iga selline postitus jõuab ligi 10 tuhande inimese ekraanile, sel on sadu pöidlaid/südameid/muud ja kümneid ja kümneid kommentaare. Sellepärast mulle selline kirjutamine meeldibki. Kui keegi kirjutab raamatut, siis ta teeb seda enda pimedas koopas ja alles siis kui ta valmis saab, saab ta tagasisidet. Mina saan tagasisidet iga päev. Paljud teist, kes kommenteerivad, te olete ammu oma nimega mulle pähe kulunud. Isegi need, kelle kommentaarid mulle kunagi ei meeldi. Eriti need. Aga me ei olegi Henry kuningriigis (veel!) ja mulle ei peagi kõik kommentaarid meeldima.

Kuid selline seinale kirjutamine ei ole hea mõte, sest kuigi need saavad väga suurt tagasisidet, tahaks ma neid kirjutada pigem hoopis blogisse, sest siis jäävad need alles. Facebookis kaovad postitused kusagile aja vagude vahele ja mingeid vanu postitusi otsides ei tulegi need enam välja. Seega julgustan- tulge lugege ikka blogipostitusi eelkõige, sest nüüd on mul Google Keep ja kõik tähtsamad mõtted saavad ka kirja.

Rääkides äppidest, siis tegelikult saab väga palju öelda inimese kohta, kui sa vaatad ta telefoni esilehte. Seal sisalduv on minu jaoks indikaator, kuidas inimene veedab enda vaba aega ja mida internetimaailmas oluliseks peab. Välja arvatud siis, kui mõni lastest mu telefonile küüned taha saab, sest siis ei jää sealsest midagi alles. Pole harv juhus kui ma tahan helistada ja ei suuda helistamise ikooni kusagilt leida.

Kui me teeme minu telefoni esilehe lahti, siis esimene äpp on Fitbit. See on vajalik neile, kellel on Fitbiti aktiivsusmonitor. Minul on Fitbit Ionic kevadest ja neile, kes püüavad enda ellu muutusi tuua, siis sellega saab monitoorida kõike- alates unest, lõpetades veetarbimisega ja pulsi mõõtetulemustega, sest see kell võtab pulsi randme pealt.

Teisel real on SoundCloud ja Pocket Casts. Need on kaks programmi, mida ma kasutan podcastide ehk taskuhäälingute kuulamiseks. Ma kuulan päris palju neid ja iga pikem autosõit, kui kedagi autos pole, siis üks neist äppidest pea alati töötab. MU auto helisüsteem on telefoniga seotud, et heli tuleb autokõlaritest, mis muudab iga sõidu nauditavaks. Esileedi arust piinavaks ja seepärast ma teda enda podcaste kuulama ei sunni. Kahjuks on mul mõlemat äppi vaja, sest mitmed podcastid on saadaval ainult teatud platvormidel. Ma ei tea miks.

Kolmandal real Youtube ja Analytics. Youtube on vajalik selleks, et lapsed laseksid juuksuril rahulikult nende juukseid lõigata ja Analytics on selline tark riist, mis näitab mulle, kuidas mu kodulehtedel läheb. Kuidas sinna inimesed satuvad, mis nad seal teevad, kuhu nad klõpsavad, palju neid käib, kas nad kasutavad lauaarvutit, tahvlit või telefoni, kus linnas/maal nad elavad ja muu, et olla natuke paremini teadlik, kes mu lugejad on.

Neljandal real on puha sotsiaalmeedia – Facebook, Pages, Instagram ja Chrome. Kasutan neid kõiki igapäevaselt. Facebooki selleks, et vaadata, mida teised teevad. Ise olen ma Facebookis maru passiivne. Ma postitan keskmiselt 3-4 korda aastas midagi, sest sõpradega kellega ma tahan ühenduses olla, nendega suhtlen ma messengeris. Pages on programm selleks, et hallata enda Facebooki lehti. Nagu minu AMHT Facebooki lehte. Kuid mul on ligipääs umbes kümnekonnale Facebooki lehele. Aktiivselt haldan ma vaid kahte – amidahenryteeb ja igav.ee. Teiste jaoks ei jagu tähelepanu kahjuks. Ma tean, et ma peaks ka teisi lehti aktiivsena hoidma, aga meh. Instagramis olen ma ka aktiivne ja ma ikka ütlen – kui sul on insta, siis tule meie sõbraks ka. Seal me jagame hoopis teist meediat kui blogis või fbs. Mitte hoopis teistsugust, aga teistsugust küll. Vabandan muide kjui keegi teist on mulle kunagi kirjutanud ja ma ei ole vastanud. Mu lapsed näpivad alati mu telefoni ja sageli klõpsivad ka sissetulevatel kirjadel ja siis kaob ära see, et ma saan aru, et tegemist on lugemata kirjaga. Kui ma teile päeva-paari jooksul ei vasta, siis kirjutage palun uuesti.

Ja viiendal real on mul Shazam. Kui raadiost tuleb ilgelt eha lugu ja sa tahaksid väga teada, kes see esitaja on, siis piisab kui see äpp tööle panna ja ligi viie sekundiga on sul vastus olemas. Kuna seda on alati ootamatult ja kiiresti tarvis, siis see peab olema esilehel. Teiseks on seal galerii ja nüüd kolmandaks asjaks Google Keep, et mõtte tekkides, oleks äpp kohe olemas.

 

Jagage enda tähtsamaid äppe ka, mis teil avakuval on ja FBs lisage kommentaariks pildina enda telefoni esilehe pilt, et ma näeksin kui sarnased või erinevad me oleme. Kui mul on mingi äpp puudu, mis peaks seal kindlasti olema, siis andke ka sellest teada.

 

 

Postitus valmis koostöös Pombel smuutidega.

Et meie kõigi kolme lapse lemmiktoite üles nimetama hakata, võib päris jupp aega minna. Kuid kõige enam on neile meeltmööda näiteks punapeet. Armastavad, spinatit ja kurki ning loomulikult hulgaliselt erinevaid puuvilju. Kõik vitamiinidest pulbitsevad ja meie laste suured lemmikud…Mnjah, see oleks kõik tõsi kui me elaks kusagil paralleeluniversiumis, aga kahjuks me ei ela ja ma arvan, et Vennas oleks nõus pigem põletama kõik enda lemmikmänguasjad kui prooviks näpuotsagagi spinatit.

Ometi nad söövad kõiki loetletud asju ja sellest endale ise aru andmata, sest juulis on meil koostöö taas Food Studioga, kelle puljongeid ma teile mõned kuud tagasi tutvustasin, siis nüüd palusid nad mul teile rääkida nende Pombel smuutidest ja neis smuutides on kõik see loetletud köögivilja kraam sees. Lapsed söövad kahe suu poolega peeti, porgandit ja spinatit ning neil pole sellest aimugi.

Meie jaoks on sellised pakendatud smuutid ideaalne lahendus snäkiks, sest tahaks ju anda midagi, mis ei täida ainult kõhtu, vaid annaks vajalikke vitamiine ja miks me Pombeli fännid olime juba enne, oli see, et see pakendamisviis, mida nad Pombeli puhul rakendavad säilitab kõik vitamiinid. Me ostsime muidu ka jätkuvalt püreesid lastele, aga püreed on siiski mõeldud eelkõige beebidele ja seepärast on need läbi keedetud, kuna beebi õrn seedimine tahab ka õrna toitu. Need ei ole enam vitamiinidest pulbitsevad. Seega oleme nüüd juba tükk aega Pombeli smuutisid vahepaladeks kasutanud.

Ka on need mugavad kui sa ärkad üles nii, et sul on valik, kas sööd hommikusöögi või paned riidesse. Kuna paljalt tööl käimine ei ole aktsepteeritav enamik firmades, siis oleme järginud trendi, et kodust välja minnes on riided reeglina seljas. Sest hommikusööki saab süüa käigult. Seda ei tule teha õnneks tihti, aga näiteks kui me Lottemaal käisime, ka siis võtsime igaks juhuks need smuutipakid kaasa, sest lastega on see teema, et nad ei tea kunagi, mil neid tabab nälg, mis nad paari sekundi jooksul ära võib tappa kui nad kohe midagi süüa ei saa. Eriti kui on sellised dramaatilised lapsed nagu Noorsand ja Piiga. Kui nemad ei saa soovitud asja nüüd ja kohe, on nad kohe otsi andmas. Paar päeva tagasi vajuski Noorsand kokku kui ma teatasin, et ma pean enne hambad ära pesema kui talle soovitud asja külmkapist otsin. Rauhti! Oli Noorsand pikali ja õrnast piiksumisest sain vaid aru ,et ainus asi, mis teda aitab, on see, kui issi talle smuutit toob ja siis selle korgi ka maha keerab.

Pere lemmikuks kujunes kollane Pombel, sest seal on selline kooslus puuvilju, mis paneb selle maitsema nagu Pina Colada. Kollased saavad meil alati kõige kiiremalt otsa. Ainuke, kes eelistab kollasele mõnd muud, on Vennas, sest spinatiga smuuti on tema vaieldamatu lemmik. Me oleme neid smuutisid vaheluva eduga kasutanud möödunud aasta suvest ja mul on ainult hea meel soovitada teile midagi, mis meie perele väga meelt mööda on.

Seega, kui teie olete ka hädas sellega, et lastel järsku kõhud tühjaks lähevad, siis ma arvan, et valik number üks võiks antud kuul olla värske puuvili/marjad, aga kui neid pole käepärast, siis selline smuuti on ka super valik – häid asju täis ja maitseb ka imeliselt. Kes tahab proovida, siis käisime mõned päevad tagasi COOPis ja seal on Pombeli smuutid hetkel hea alega. Kui muidu maksab pakk 2+ eurot, siis hetkel saab mingi 1,50 euroga. Me pidime smuutisid ostma minema, sest koostöö alguseks saadeti karbitäis smuutisid, aga enne kui ma esimese postituseni jõudsin ja söömisest pilte klõpsutada sain, olid lapsed kõikidele lemmiksmuutidele päkad silma teinud.

Leppisime Food Studio rahvaga kokku ka selle, et keegi teist võidab juulis igal nädalal terve kasti Pombeli smuutisid ja saate mu sõnadele vaid kinnitust. Kui soovite osaleda, siis jätke kommentaar, olge meie ja Pombel smuutide järgijad Facebookis ning kommenteerige, mida teie lapsepõlves ei söönud ja nüüd sööte hea meelega. Loosin esmasüpäeval.

Ma olen leidnud ühe väga nutika viisi, kuidas külastada hulka Eesti tipprestorane, süüa nende käekirjaga toitu ja mitte kulutada sellele terve varandus. Nimelt käisin ma sel aastal teist korda üritusel Flavor Fair, mis toimus Sausti mõisas.

 

Tartus pole just väga suurt hulka restorane. On igast pubisid ja kohvikuid, aga kui tahta sellist peenemat toitu, siis võib neid siin kandis ühe käe sõrmedel üle lugeda. Nagu vanad olijad teavad, siis me käime tähtpäevadel peamiselt Pühajärvel GMP hotelli restoranis, sest seal on garanteeritud maitseelamus ja teenindus on ka Eesti parimaid. Seal kulub meil kahekesi kolmekäigulisele õhtusöögile koos jookidega ligi 100 eurot. Korralik summa, aga arvestades, et seda juhtub vaid paar korda aastas, siis ma arvan, et on ok. Me saame seda endale lubada. Selle eest me saame eelroa, pearoa ja magustoidu. Me oleme sellised sööjad, et meil pole ka mingit häbi poole söögi ajal omavahel taldrikud ära vahetada, et me saaksime proovida mõlema toitu. Ma ei tea, miks ma kasutasin sõna häbi. Ma arvan, et see on suhteliselt tavaline praktika inimestel. No ja meil ka.

Seega 100 euro eest saame ühe väga hea koka roogi maitsta. Aga! See sama Flavor Fair, mis eile toimus, on üritus, mille suurem eesmärk on näidata inimestele, kui võimekad ja mitmetahulised on need suured rohelised munagrillid, sest kõik toidud valmivad just neil grillidel ja kõik need kokad kasutavad neid grille ka igapäevaselt enda restoranides. Selle pääse maksis 45 eurot inimese kohta, ehk kahe peale koos jookidega kulub kahel inimesel ikka 100 eurot, kuid sul on võimalus proovida 21 absoluutse tippkoka hõrgutisi ja nende toitude õige nimetus on tõepoolest hõrgutised.

Ma olen selline tüüpiline grillija – mingi aja jooksul taandub minu grillimine poest ostetud maitsestatud šašlõki grillimisele ja lisaks meeldib meile selles grillis ka juurvilju wokida ning bataati hõbepaberis küpsetada. Ideid justkui polegi. Sellel üritusel tehti täiesti pööraseid asju – alates püreedest, millele andis maitset grillil röstitud paprika, lõpetades sõrnikutega, mida Angelica Udeküll valmistas. Las ma loetlen toite, mida ma eile proovisin ja vabandan kui mõni välja jääb – 3-4 eri moodi valmistatud veiseliha, aasiapärast burgerit, ribi, vutti, sinimerekarpe, kaheksajalga, AUSTREID!, sõrnikuid, teine magustoit veel, maksa, harknääret (mis oli täielik kogemus omaette), Joel Ostrati salatit grillitud porruga, pitsat, lammast ja kindlasti midagi veel, mis mul hetkel meelde ei tule. Kust on võimalik 45 euroga saada sellist variatsiooni toitu?

Portsud ei olnud suured, aga kõik toidud olid läbi mõeldud – kastme, salati ja muuga, mis kaasas käib. Kui oleks suuremad portsud, ei oleks võimalik kõike ka proovida. Niigi jäi viimaseks jäänud restoranidele isus ja kõhus väga vähe ruumi. Üritus kestab kolm tundi ja need maitsete kogemused, mida sel päeval saab, on midagi täiesti teistsugust. Need ongi nii hõrgud nagu sa tipprestoranist ootaksid. Meie jaoks olid need kui visiitkaardid- et missugusesse restorani me sooviksime järgmine kord minna. Seekordne võitja oli minu jaoks restoran Ö lammas. Esileedi pani samale pulgale ka vuti ja harknäärme.

Mis veel on ürituse puhul lahe, siis kõik kokad on oma kinnistest köökidest rahva sekka toodud ja kui nad pakuvad seal toite, mille üle nad põhjusega ise uhked on, siis tahavad inimesed ka teada, kuidas neid valmistatakse ja kõik kokad suhtlesid inimestega ja rääkisid etapp-etapilt, kuidas nad midagi valmistavad. Ma lootsingi, et ma saan näpunäited selle lamba valmistamiseks, kuid selleks, et saada selline rabav tulemus, tuleb lammast esimesena sous-vide meetodil valmistada (vaakumkotis, kindlal temperatuuril), seejärel pannil rasvane külg läbi praadida ja alles siis Suurde rohelisse munasse madalal kuumusel suitsema panna. Tulemuseks oli parim lammas, mida mina kunagi proovinud olen.

Teistmoodi maitseelamus oli elus esimest korda austri proovimine. Austreid pakuti grillis küpsetatuna koos seene täidisega, aga soovijatele anti ka täiesti elus auster näpu vahele. Kuna Esileedil oli vist igav ja vajas meelelahutust, siis lisaks küpsetatud austrile tõi ta mulle proovimiseks ka elusa austri. Ma olin kuulnud, et neid neelatakse tervena alla, kuid küsides austrispetsidelt nõu, ütlesid nemad, et sellist toitu süüakse maitse pärast ja seda alla kugistades ei tunne sa mingit maitset peale soolase vee. Seega peale lühikest enesekogumist see mulle suhu kadus, mälusin seda täpselt ühe korra ja neelasin alla. Ma arvan, et austrid on selline asi, mida peab õppima nautima. See ei olnud kohutav ja ma kindlasti prooviksin veel (sest see on põnev), aga samas ma ei nautinud ka. Hirmutav on mõelda, et sa sööd midagi elusalt. Kui mõned ekstreemsemad kutsuvad lihasööjaid laibasööjateks, siis kuidas kutsutakse austrite sööjaid? Nemad ei söö ju laipu. Täitsa elusaid olendeid. Lisan ka väikese näite söömisest. Ärge pöörake plekil pluusil tähelepanu, olin just midagi peale ajanud ja Esileedi arvas, et seda tuleks kohe rohke veega puhastama hakata.

Kuid kogu see päev oli tore, sest meil oli üle viie aasta esimene kord kui me kahekesi kodust nii kaugele pääsesime. Lapsed on juba piisavalt suured, et võisid päev otsa vanaema piinata, kes lausa tuiskas minema kui me lõpuks koju jõudsime. Kui me seal kodus kinni oleme, siis me vahel unustame ära, mis meid üksteise juures võlus. Tekib rutiin. Tekivad tülid. Kõik elu keerleb ümber kodu ja laste ning ise jääme tahaplaanile. Ei pööra üksteisele ehk nii palju tähelepanu, aga sellised koos väljaskäimised, kus on võimalus rääkida, olla lihtsalt kahekesi, nautida imelisi toite, väga head muusikat (Brigita Murutar oli minu jaoks väga suur üllatus, et ta nii hea laulja on ja nii head repertuaari esitab ja saatjaks üks parimaid kitarriste Eestis Paul Neitsov, kellega nad vist ka paar on).. See kõik oli lihtsalt väga hea nii hingele kui meie suhtele.

Ma võtsin kaasa ka retseptiraamatu grilli jaoks ja mul on paar ideed, mida võiks teha, et ka teil huvitav oleks. Mida täpsemalt, räägin kui on aeg. Mul on sisu jaoks paar ideed.

Ei ole see koostööpostitus ega reklaampostitus, kuigi mul on Big Green Eggi meestega väga head suhted ja nad suhtuvad minusse nagu oma inimesesse ja see tuli kõik lihtsalt grilliostuga kaasa. Ei saa ma selle eest raha, lihtsalt oli väga nauditav päev, Rohelised munad on väga head grillid ja me saime korraks rutiinist plehku pista. 

PS! Ah jaa, kohal oli ka Peenjoogivabrik Nudist, mida ma lubasin reklaamida, sest Esileedi ostis terve kasti nende vahuveini ja siidrit. Või noh kaks pudelit ja kaks pudelit.. pole vist päris kast. Aga see selleks. Me polnud nende jooke kunagi proovinud, aga Esileedil on mingi teema rabarberiga ja kui panna vahuveini nimeks Rabarbara ja teha see rabarberist, siis Esileedi on müüdud ja kogu meie Tartu tee tagasi oli kuulda, kuidas pagasiruumis pudelid vaikselt kastis üksteise vastu kolksusid. Ma ei tee alkoholile reklaami ja ei taha siin rahva ette esitada Esileedi alkoholilembust, aga üle kahe aasta, mis ta kaksikuid imetas, unistas ta külmast valgest veinist ja nüüd, kus tal on võimalus kasvõi igapäev juua, ta ei joo, vaid ostab peeneid jooke, mis oma korda ootama jäävad.

PS2! Ja nii tore oli see, et nii paljud teist juurde tulid juttu ajama. Alati on meelitav kui äratuntakse ja teretatakse. Üks, kes ära tundis oli suisa kolme lapsega tulnud, mis ajas korra pähe mõtte, et äkki tuleme meie ka järgimsel aastal kolme lapsega. Ah, näis. Ilma lasteta oli ka väga tore.

PS3! Oot, tuleme korra pealkirja juurde tagasi. Päris šokeeriv, eks? Täpselt nii šokis oli meie sõbranna, kes telefonis just seda minu mitte parima diktsiooni tõttu kuulis. Loomulikult oli õige sõna, et ma proovisin elusat austrit mitte hamstrit, aga kuna tema kiljatus oli nii naljakas, siis ma jätsin ta seda just eile arvama ka ja ta saab alles tänast blogi lugedes teada, mis ma tegelikult ütlesin. Ma ei hakanud teda parandama, vaid läksin tema versiooniga kaasa ja selgitasin, et hamstri söömine on väga kiiresti leviv kulinaariatrend ja ei ole üldse nii hirmus, sest nad rabelevad suus vaid esimesed viis sekundit ja kui kurku kõditavad karvad välja jätta, siis oli see väga põnev kogemus. Kui teile räägitakse midagi, mis ei saa tõsi olla, siis see tõenäoliselt polegi. Sõbranna hakkab küll tagasi ajama, et ta ei uskunudki, aga ma olen teda veel ilmsemate asjadega orki tõmmanud. Tervitan siinkohal sõbrannat 🙂

Ilusat alanud nädalat! Tulge järgmisel aastal ka. Näeme Flavor Fairil 2019 🙂