Kategooria

muud jutud

Postitus valmis koostöös Apolloga

Neljas mäng. Õuemäng Purgi Täpsusvise, mida toob maale Dada AD OÜ. Oh ei! See on jälle täpsusvise ja jälle on Esileedi rõõmsa näoga karpi avamas. See tähendab seda, et ta tahab kindlasti ka osa võtta. Oh, ei! Alles me mängisime Mölkky mängu (Loe SIIT), kus ülesandeks oli õues maha asetatud pulgad pikali saada ja nüüd on uueks mänguks purgivise. Kui erinev see olla saab?

Mängus on kümme purki, millel kõigil on peal number ühest kümneni. Mängija peab asuma kokkulepitud joone taha ja väikese padjakesega purgid pikali viskama nii, et ta teeniks kokku 21 punkti, sest siis on ta võitnud.

Esileedi sammus võis tajuda energiat ja rõõmu, kui ta mänguks valmistus. Lisaks on küla lapsed meie mängude nädalast haisu ninna saanud ja nüüd oli mängu pretendente juba mitme võrra rohkem kui varem. Mis seal’s ikka. Noorsand on alati nii liigutatud kui keegi temaga mängima tuleb. Seega, naabrilapsed – olete ikka oodatud. Aga ainult õues. Ja vaikselt.

Kuid seda mängu vaikselt mängida ei saa ning seda kahel peamisel põhjusel. Esiteks on purgid tehtud plekist, mis annab mängule nii palju juurde, sest kui need oleks papist või plastikust, siis kaoks ära see mõnu, kui terve purgihunnik kokku variseb. Teiseks vaikuse rikkujaks on minu trash talk. Ma ei saanud ju Esileedil lihtsalt visata lasta. Ma pidin ta vaimse tasakaalu kuidagi uppi ajama. “Ma usun sinusse Esileedi. Terve küla rahva silmad on sinu viskel!”, “Mitu tuhat silmapaari loeb blogist, kuidas sul siin mängus läheb. Ära vea neid alt!”.

Esileedi ajas silmad kissi nagu ta on näinud filmis snaipreid tegemas, võttis käega hoogu ja lennutas padja purkide suunas ning….

…padi lendas umbes meetri jagu purkidest mööda. Kogu aed jäi hetkega vait. Isegi maailma lärmakaim laps, Noorsand, jäi Esileedit vaatama. Andsime talle uue võimaluse, sest ilmselgelt sihtis ta midagi muud, sest kuidas on üldse võimalik nii mööda visata? Ta võttis hoogu ja viskas ning see lendas umbes meetri jagu teiselt poolt mööda. Maailma kord on taastatud – Esileedi seda mängu küll ei võida!

Minu kord. Võtsin padja, viskasin ja kuigi eesmärgiks on saada 21 punkti, ehk visata tuleb targalt, siis lihtsalt selleks, et Esileedi saaks imetleda oma imepärase abikaasa täpset kätt, viskasin padja, mis tabas täpselt alumise purgirea keskele ja kümnest purgist üheksa kukkusid kolisedes ümber. Ma ei tea, kas mulle tundus või see juhtus päriselt, aga ma kõndisin vist aegluubis purkide suunas, et nad püsti panna, samal ajal kui Esileedi hämmeldunult mind selja tagant vaatama jäi.

Ka järgmise viskekorra ajal ei suutnud Esileedi tabada enda purke. Kõik olid hämmingus ja eelkõige Esileedi: “Henry, äkki on mul midagi ajus viga? Äkki on mul mingid tõsised koordinatsiooni häired!” arvas ta murelikult. “Tõenäoliselt mu kallis. Tõenäoliselt”, vastasin ma keskendunult kui järjekordselt visatud vise enamus purke graatsiliselt über ajas.

Teil tekib õigustatult küsimus, et kas Esileedi üldse mõne purgi mängu jooksul ümber viskas? Jah, peale ei-tea-mitmendat katset. Ja tal vedas, et ma seda korda just pildistasin ka ning seda võib tõestusena siinsamas pildil ka näha. Vaadates ta keskendunud nägu, pole ka ime.

Ka lastele meeldis purke visata, sest kellele ei meeldiks? Sul on suur torn kolisevaid purke ja su ülesandeks on need kolinal maha visata. Perfektne mäng. Mäletan kui oli aeg kui paljud kogusid õllepurke, siis mu sõber oli kõik kapi pealsed neid torne täis ladunud ja ma mäletan siiani seda kihku, mida ma tundsin kui ma mõtlesin, et tahaks teada, mis häält need teeks kui ma neid palliga viskaks. Polnud minus seda kuraasi ja julgust neid ümber visata ja siiani kahetsen. Siit ka elutarkus – sa kahetsed alati vaid seda, mida sa ei teinud, mitte seda, mida sa tegid. Jättes äärmused välja, siis täpselt nii ongi.

Purgi täpsusvise on olnud tõeline hitt, sest seda saab mängida ka toas ja kaksikutel ei saa küllalt. Noorsand on olnud küll suurema osa ajast endast väljas, sest kaksikud tahavad ainult loopida, aga purke ise püsti ei pane. See tähendab, et Noorsand sätib purke ja enne kui ta jõuab joone taha neid ümber viskama, on üks kaksikutest need salakvalalt hoobiga pikali ajanud ning jookseb juba appi karjudes mööda elamist ringi, sest ta teab, mis on tulemas.

See on olnud meil ka abiks asjade lahendamisel, sest tavaliselt kui me otsustame, kumb meist mõnd tüütut kodutööd tegema peab, mängime me alati kivi-paber-kääre. Sel nädalal tegid meie eest otsuseid ka purgid – kes saab suurema skoori, see võidab ja teine peab seda tegema, pluss korjab purgid kokku. Kahju on ka tõdeda, et Esileedi on aina osavamaks saanud ja kõik need mängud olen kaotanud mina.

Kui soovid ka ise enda täpsuse proovile panna ja võita endale Dada õuemängu Purgi Täpsusvise, siis kirjuta postituse alla kommentaariks, milles sina osav oled. See võib olla mis iganes. Mina olen näiteks osav purgi täpsusviseks (ajee!), laste lõunaunne panekus ja omleti valmistamises. Jäta see kommentaarina kas blogi alla postituse alla FBs ja üks kommenteerija, kes peab olema ka meie ja Apollo FB lehe jälgija, saab endale ka selle vahva mängu. Kõik viis mängu loosin ma välja juba sel neljapäeval ja kuulutan välja meie FB lehel.

Teised mängud, mida me mängisime, võib leida siit:

  1. Mölkky
  2. Vestluskaardid: karjäär
  3.  Mimiq

 

Postitus on valminud koostöös Apolloga

Oleme jõudnud mängude nädala keskpaigani. Mängisime kolmandat seltskonnamängu ja las ma ütlen, et see on nagu ei miski, mida ma kunagi mänginud olen. Mängu nimeks on Mimiq, mida toob maale Aasageko OÜ ja nagu nimigi reedab, on mängus tähtsal kohal miimika. Ehk nägude tegemine.

Pakis on hulk kaarte ja igal kaardil on peal mingi nägu ja ülesandeks on kokku koguda kolm ühesugust nägu, et need maha saaks panna. Ja kätte saab neid oma mängukaaslaste käest, kellel sa loodad, et on sulle vajalik kaart ja selgust saab selles siis, kui sa küsid, kas neil see kaart on. Kuid sa ei tohi seda küsida mitte sõnadega, vaid sa pead võimalikult täpselt näo järgi tegema, mis seal kaardil on.

Lapsed ei ole varem meid nägusid tegemas näinud. Ei ole me neile ei keelt näidanud, ega nina uppi ajanud ega midagi. Ma pole ammu neid nii rõkkavalt naermas näinud nagu selle mängu ajal kui me Esileediga neile nägusid tegime. Pluss kui Noorsand püüdis samuti kaardil olevat nägu järgi teha, olid kaksikud naerust nõrkemas. Ma tabasin alles poole mängu pealt, et ma ei suudaks elades seda emotsiooni blogiga edasi anda ja olukorra filmimine olnuks kõige õigem viis.

Esileedi unustab sageli ära, et mina olen mina ja ta tegi kaardil olevat nägu ning ma palusin tal seda umbes neljal korral järjest teha, kuni ta aru sai, et ma lollitan. Ma tahtsin lihtsalt näha, kaua ta viitsib nägusid teha. Päris kaua.

Mäng on mõeldud vanusele 4+, kuid Piiga oli terve mängu ninapidi juures ja üritas samuti nägusid teha. Ta ei saanud küll päris hästi reeglitest aru (Noorsand ka mitte), aga see ei olnudki tol hetkel oluline, sest emotsioon, mis sellega kaasnes, oli kulda väärt. Isegi mu kõditamine ei saavuta ligilähedaseltki seda emotsiooni, mida nägude tegemine suutis. Avastasime, et Noorsand ei oska ühte silma kinni panna ja tema lahendus, kui ta pidi tegema järgi pilti, kus on üks silm kinni, teine käega kinni katta või sulgeda mõlemad. Seega, et kuigi see tundus selline lihtne meelelahutusmäng, mida ta ka ongi, oli sel ka õppefaktor juures, sest pingutas ta neid näolihaseid, mida ta muidu vist väga ei kasuta. Lisaks oli paki tagaküljel kiri, et see on heaks kiidetud Eesti logopeedide ühingu poolt ning seda punti usaldan ma küll (:

Kas see mäng oleks naljakas ka siis kui ainult täiskasvanud mängiksid? Jah, esimesel paaril korral kindlasti, sest kui täiskasvanud üksteisele nägusid teevad on see naljakas vaid nii mitu korda. Lapsed seevastu arvavad, et need näod on kõige naljakamad asjad maailmas ja kui teil on 4+ vanuses lapsi, siis ma usun, et te saate terve perega korraliku keretäie naerda.

Ma lisan siia postitusse ka pilte, mis meil õnnestus mängu ajal klõpsata ja kuigi Esileedi oli mures, et äkki ta näeb liiga tobe välja, siis ma arvan, et ei näe. Ta ei näe ennast kõrvalt, aga tegelikult teeb ta pooli nägusid, mis seal kaartidel näha on, pea iga päev. Näiteks kui ma sokid pesukorvi kõrvale jätan ja ta seda mulle seletama tuleb, et pesukorvi kõrval ei ole sama, mis pesukorvi sees.  Siis ta teeb just sellist nägu nagu siin alloleval pildil.

Esileedi võitis taaskord kõik mängud, sest nagu me teame, saadab teda mänguõnn. Lisaks on tal väga väljendusrikas nägu. Nagu vaese mehe Jim Carrey. Pluss on tal ebaloogiliselt pikk keel. Kui tema suudab sellega enda kulme siluda, siis minu keel ulatub vaevu esihammasteni. Ok, võib olla ma liialdan natuke. Õige pisut.

Ka teie võite endale ühe Mimiq mängu võita kui te jätate kommentaari, mis teid viimati südamest naerma pani. Osalemiseks peaksite te olema ka nii meie kui ka Apollo FB sõber. Me läheme nüüd järgmist mängu lahti pakkima ja lähedalt uurima. See on üks toredamaid ja pereliitvamaid koostööprojekte, mis me kunagi teinud oleme (:

Eelmised mängud, mida me mängisime, võib leida siit:

  1. Mölkky
  2. Vestluskaardid: karjäär

Postitus valmis koostöös Neptunasega.

Me oleme suured vee joojad. Meil on lastega kuidagi hästi läinud, et nad on küll mahla joonud ja proovinud, kuid eelistavad ikkagi vett. Mahlad ongi jäänud tähtpäevade joogiks. Joome me nii mulli- kui ka tavalist vett. Päevas soovitatakse juua ära mingi kindel kogus vastavalt oma kehakaalule, kuid selle kalkulatsiooni kohaselt peaks ma põhimõtteliselt iga peäv väikese järve tühjaks lürpima. Seega olen need valemid kõrvale lükanud ja joon vett siis kui mul janu on. Suurim probleem sellega kipub mul olema see, et enamus veest saab joodud päeva teises pooles ja ärkveloleku viimastel tundidel, mis tähendab öist wc-s käimist. Tuleb see rutiin matuke üle vaadata.

Eestisse tuli uus vesi. Neptunas. Kuulu järgi vahetab see Bonaqua välja, millest mul algselt väga kahju oli, sest see on minu eelistatuim vesi. Õnneks on Neptunas väga sarnane Bonaquaga – nii maitselt kui mullilt. Öeldakse, et vesi on vee maitsega, aga ei ole. Ma ei hakka aga täna rääkima veedest, mis ja miks mulle ei maitse. Igal juhul võtsin ette ja katsetasin vett mitmel erineval viisil. Selleks palusin eile teil Facebookis mulle soovitada ideid, kuidas teile teie vesi maitseb. Seega kui teie soovitatud vesi mu lemmik pole, siis ärge ennast üldse halvasti tundke – see ei peagi mulle maitsma. See peab teile maitsma.

Minu lemmik viis vett tarbida, on maitsestamata. Ma kardan üldse sageli kui ma ostan kusagil maitsestatud vett, et see ei meeldi mulle. Tihti on vesi liiga intensiivselt maitsestatud ja teine kord vastupidi ei ole mingit maitset tunda. Ma mäletan, et ma käisin mõni aasta tagasi pulmas, kus igal laual oli mitu kannu vett ja kõik olid maitsestatud ja nad olid kõik jubedad.

Õnneks teie soovitused jubedad ei olnud ja hakkasime katsetama. Selleks tühjendasin ma meie külmkappi ja puuviljavarusid ning ka Neptunase vett kulus selleks katseks 3 liitrit mulliga ja 3 liitrit mullita vett. Ühe asja sain isegi meie oma aiast. Mündi.

Vesi jää ja arbuusiga.


Väga suvine. Arbuusi maitse võiks rohkem esile tulla, kuid sellegi poolest täiesti talutav vesi. Huvitav on see, et mullivees jäi arbuus vee peale hõljuma ja mullita vees vajusid tükid põhja. Võiks öelda, et see annab õrna meki, kuid muud omadused sel puuduvad – ei ole sellist maitseelamust ega värskendavat efekti. Esileedi kommentaar oli, et maitseb nagu vesi, kuhu on arbuusi sisse pandud. Ta on meil väga terane ja kujundlik rääkija.

Vesi apelsini tükkide ja mündiga.


Mul ei olnud algselt plaanis münti lisada, sest sellist kooslust polnud keegi pakkunud, aga Esileedi arvas, et see võiks hästi sobida. Holy moly, küll oli tal õigus. Ma kortsutasin paar mündi lehte ja pressisin klaasi põhjas lusikaga mõned tükid apelsini katki, et mahl välja tuleks, lisasin vett ja… super. Eriti mulliga vee puhul. Mullita vesi oli ka hea, aga mulliga võitis. See oli tänastest kõige maitsvam kooslus.

Vesi rabarberiga.


Siin me läheme Esileedi arvamusega lahku. Mina ei fänna tooteid, kus on rabarber sees. Tema ei jäta ostmata ühtegi asja, kui see on rabarberiga. Mina ei fänna lihtsalt sellepärast, et kuigi rabarberikook on üks mu lemmikuid, siis mujal toitudes ja jookides ei anna ta mu meelest eriti maitset. Ok rabareri kissell meenub ka lapsepõlvest, kus oli seda tugevalt tunda. Seega vesi rabarberiga- kui sulle meeldib hapu, siis meeldib sulle ka see vesi. Noorsandile, Piigale ja Esileedile meeldis.

Vesi sidruniga.


Klassika. Meie baarides vist muud midagi suurt veele ei olegi lisada. Alati küsitakse, kas soovin jääd ja sidrunit ka. Minu arust sobib sidrun vette ideaalselt, aga ainult siis, kui tegu on mulliveega. Kui tegu on mullita veega, siis sidrun minu jaoks ei tööta. Pigem jätab meki nagu oleks vesi nõudepesuvahendiga kokku jäänud.

Vesi kurgiga.


Maitseid on erinevaid, aga kes tuli sellele ideele, et panna kurk vette? Meie seltskond jagunebki põhimõtteliselt kaheks – ühed, kes armastavad kurgimaitselist vett ja teised, kes sellest kooslusest aru ei saa. Kui kogu seltskond joob meeleldi kurgivett, siis mina olen meie seltskonna ainus, kes aru ei saa, miks seda tehakse. Jube. Just seda vett seal pulmas pakutigi igal laual. Miks? Ma ootasin kaua, et see kann pulmalauas tühjaks saaks, ma need kurgitükid minema viskaks ja paluks täita uue veega. Täidetigi. Koos uute kurgiviiludega. Ma ei tahtnud küsida ka, et ärge kurgiviile pange, sest teised just kiitsid, et kui lahe ja uudne on see, et ei pakuta lihtsalt vett.

Vesi pressitud apelsinimahlaga.


Pressisin ühe apelsini jagu mahla ja valasin vett peale. See kooslus oli super, aga eeldusel, et vesi on kargelt külm. Sooja veega ei toimi pea ükski maitsevesi. Seekord oli mullita vesi sellises vormis maitsvam. Lapsed viskasid ka pöidla püsti.

Vesi maasika ja laimiga.


Kuna meil ei ole mingil põhjusel kunagi sügavkülmas jääkuubikuid, siis üks lihtsamaid viise jooke jahutada, on sügavkülmutatud marjad ja maasikad domineerivad meie külmkapis korralikult. Kuid maasikad ei anna eriti maitset ja kui sellele lisada laim, siis on see pigem laimi vesi. Siiski parim osa on siis kui klaas tühjaks saab ja maasikate õngitsemiseks läheb. Siis on maasikat tunda enam kui küll.

Vesi vaarika ja mustikaga


Olgem ausad, siin on tegu rohkem dekoratsiooniga kui maitse andmisega. Kuigi kui lasta veidi seista, siis vaarikat hakkab tundma küll. Mitte aga mustikat. Nagu maasikategi puhul, siis parim osa on klaasi lõpp kui marjade söömiseks läheb. Lapsed ei viitsinud lõppu oodata ja päris huvitav kogemus oli vaadata neid klaasist joomas kui nad samal ajal keelega klaasist marju püüdsid õngitseda.

 

Postitus valmis koostöös Apolloga

Jätkub meie seltskonnamängude avastamisnädal ja täna on mäng eelmisega võrreldes hoopis teistsugune. Eelmise postituse võid leida SIIT. Seekordne mäng mahub sulle pükstetaskusse kui sa seda kusagile kaasa tahad viia. Tegemist on Fonterego arengu- ja vestluskaartidega, mille loojaks on Maia Tihvan. Kaartide keskseks teemaks on karjäär.

Ma olin natuke skeptiline mängu suhtes lihtsalt sellepärast, et kuna ma plaanisin seda mängida Esileediga, siis mida me oskame väga karjäärist rääkida? Ei ole tema neli ja pool aastat tööl käinud ning tegelikult ei ole ka mina kunagi ettevõttesiseselt karjääri teinud. Kuid antud mängus ei ole see absoluutselt oluline, sest see ei keskendu otseselt karjäärile, vaid mängijate isikuomadustele. Kuidas inimene ennast ise näeb ja milliseid otsuseid teatud olukordades langetaks.

Mängus on 80 kaarti ja igal kaardil kaks küsimust, millest ühe küsid mängukaaslaselt ja teisele pead vastama ise. Ise saab valida kumb kummale läheb. Kuid lisaks on üks osa mängust mänguks häälestumine, mis on kogu mängu raskeim osa. Kahekesi mängides tuleb kõige pealt võtta peegel või selfikaameraga telefon ja vaadata endale 60 sekundit vaikides silma. Sellega sain ma enam-vähem hakkama. Kuid seejärel tuli peegel ära panna ja vaadata enda vestluskaaslasele 90 sekundit silma. Ma ei ole mitte kunagi kellelegi nii pikalt silma vaadanud. Välja arvatud ehk siis kui me teismelisena võistlust tegime, kumb esimesena pilgutab. Kuid ka need ei kestnud kunagi 90 sekundit.

MInuga on lihtne silma vaatamine juba paras väljakutse. Ma ajasin silmad poolvidukile ja etendasin väga kirglikut silmapõrnitsejat, keda Esileedi lihtsalt häbematult ignoreeris. Siis hakkasin ma sensuaalselt endale huulde hammustama. Ei mingit reaktsiooni. Siis torkasin ma endale kaks pastakat ninna, mis peale Esileedi naerma purskas ja teatas, et mul on ilmselgelt lapsena hüperaktiivsus diagnoosimata jäänud.

Kuid olles häälestunud ja kohustuslik silmajõllitamisering tehtud oli aeg hakata kaarte võtma. Soovituslik mängu aeg on 30 minutit kuni kolm tundi. Arvatavasti seetõttu, et inimesel läheb aega, et avaneda.

Esimest kaarti võttes ja küsimusi lugedes, ei tundunudki asi absoluutselt hull. Täiesti ülevale poole vööd küsimused. Kuid ma ka mõistsin, et need küsimused ei ole lihtsalt ajaviite küsimused, vaid need näitavad inimese põhiväärtusi – mida inimene tegelikult mõtleb ja kuidas tegutsevad erinevad inimesed sarnastes situatsioonides. Kuid samuti aitavad need kaardid teha üdini ausa inventuuri sinus eneses. Näiteks: Millal sa lugesid LÄBI oma viimase raamatu ja mis see oli? Ja ma mõtlesin ning mõtlesin. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatu algusest lõpuni lugesin. Mul jäävad kõik raamatud pooleli. Ma ei suutnudki meenutada ühtegi läbiloetud raamatut viimase 10 aasta jooksul ja mul on väga häbi tunnistada, sest mõnel tööintervjuul ütleksin ma, et mulle meeldib lugeda. Meeldibki, aga ainult korraks. Ei imesta, miks ma lapsena nii suur koomiksite fänn olin. Mul on hetkel umbes 10 pooleliolevat raamatut, mida ma iga mingi aja tagant loen. Äkki on mul tõesti diagnoosimata hüperaktiivsus? Ka mu postitused on kõik keskmiselt 4000 tähemärki pikad, mis on selline hea pikkus, mille lugemiseks eriti üle 4 minuti ei kulu.

Milliseid sõnu kasutaksid sinu endised kolleegid sinu kirjeldamiseks? Me oleme ise endi suurimad kriitikud ja me näeme alati endi vigu võimendatult. Näiteks mul on halb diktsioon ja ma räägin liiga kiiresti, ma olen ülekaaluline ja ma aevastan naljakalt (võin kunagi Instagrami video panna kui peale jääb). Just sellisena ma arvan, et inimesed  mind näevadki. Kusjuures me alles hiljuti tegime ühes teises seltskonnas sarnast mängu, et kirjutasime kolm omadussõna enda kohta ja siis paluti kellelgi teisel kirjutada teisele küljele kolm omadussõna sinu kohta ja need olid kardinaalselt vastupidised. Mina panin stressis, tema pani uudishimulik. Mina panin paanitseja, tema pani töökas. Mina panin halva diktsiooniga, tema pani loov. Kui me ei ole tõprad, siis me oleme head inimesed ja teised näevad meie positiivseid külgi palju enam.

Kuidas sa veenad kedagi tegema tööd, mida ta ilmselgelt teha ei taha? See on minu elu. Ma olen isa ja ma pean olema pidevalt loov, sest laste (tegelikult üldse kellegi) sundimine ei too pea kunagi soovitud tulemust. Isegi kui toob, siis sellega kaasnevad ka negatiivsed tunded. Kui ma püüaksin kedagi trikitada midagi tegema, mida ta teha ei taha, siis ma püüaksin näidata seda tegu kui võimalust, mitte kui kohustust. “Lapsed, kuulge, mis oleks kui te koristaks põrandalt kõik enda mänguasjad ära, siis me saame tuua matid ja mattidel mürada!”. Toimib. Kui ei toimi, siis tuleb sekka võtta hirmutamine: “Hästi, te ei pea koristama kõiki. Koristage vaid need, mis te tahate alles hoida. Teised võin ma ise suurde kotti panna ja ära viia”. Töötab. Inimene peaks alati nägema, et seda tegu tehes saab ta midagi juurde, mitte lihtsalt tüütu kohustusena.

Sulle antakse elevant. Sa ei saa seda ära anda ega maha müüa. Mida sa temaga teeksid? Dream come true. Kui ma hetkel vahel kurdan Esileedile, et meie elud on nii igavad ja mul pole millestki kirjutada, siis oleks elevandiga see probleem igaveseks pühitud. Ma oleks ülemaailmne sensatsioon. Minu Instagram läheks hulluks. Videod, kuidas me Mikuga (elevandi nimi) iPhone vastupidavusteste teeme saaks vaatamisi nagu pöörased. Igal juhul ma armastaksin teda ja nuiaks enam Esileedilt koera (:. Pluss oleks Turovski mu bff.

Need olid vaid neli küsimust. Mängus on neid 156 veel ja ma kujutan ette kui mõnus oleks seda mängida näiteks pikemal autosõidul. Sul pole selleks isegi kaaslast vaja, sest veelgi enam kui ma avastasin kui imeline, leidlik ja soe inimene on Esileedi (hoopis uus nägemus temast), siis ma avastasin, et minus on endas ka palju enam peidus kui ma siin igapäevases rutiinis tajun. Väga lahe kogemus ja super silmiavardav. Soovitan näiteks kingitusena, kui te valutate pead, mida kinkida.

Aga ma ei ole kade, vaid üks Vestluskaardid: Karjäär(LINK) mäng läheb ka loosi ja osalevad kõik, kes kirjutavad vastuse küsimusele, mis on siit samast mängust: Kelleks sa tahtsid saada lapsena? Kirjuta vastus siia või FBsse ja osaled loosis. Ning nagu ikka pead osalemiseks olema meie ja Apollo Fb sõber.

!Postitus on valminud koostöös Apolloga!

Meil on tulemas põnev nädal. Nimelt saatis Apollo meile viis mängu, et me neid mängiksime ja jagaksime enda mõtteid ja emotsioone ka teiega. Seega algamas on viie postituse pikkune sari, kus meid on ootamas raske töö – mängimine.

Esimeseks mänguks valisin ma selle, mida ma juba varasemast ajast teadsin – Tactic õuemäng Mölkky(LINK). Umbes viis aastat tagasi olin ma sünnipäeval, kus mingil hetkel otsiti välja karp puust pulkadega, asetati need maha seisma ja hüüti, kes mängida tahab. Mõistes, et suur osa mängust seisneb täpsusviskamises, siis mina enda võimetes ei kahtle ja mul oli esimesena käsi püsti. Mulle meeldib vähemasti mõelda, et mul on täpne käsi. Päris elu küll seda ei kinnita, sest kui me koolijütsidena käisime hilja õhtul keemia klassi aknasse kivi viskamas, siis maandusid nad alati korrus all pool geograafia klassi aknas ja meie lemmik õpetaja pidi hommikuti töömehe ümisemist kuulama.

Niisiis Insplay on maale toonud Tacticu õuemängu Mölkky, mis on segu strateegiast, petanqist ja keeglist. Mängus on 12 pulka, mis tuleb kindla korra järgi murule seisma panna. Igal pulgal on number ühest kaheteistkümneni. Pulgad paigas, tuleb liikuda 3-4 meetri kaugusele ja visata viskamispulgaga kurikate suunas. Kui sa viskad maha kurika, millel on kirjas 12, saad sa 12 punkti, kui on number 5, saad 5 punkti jne. Kui sa viskad aga maha korraga enam kui ühe kurika, saad sa nii palju punkte, mitu kurikat maha kukkus. Mäng kestab nii kaua, kuni üks mängijatest saab täis TÄPSELT 50 punkti. Kui läheb üle, kukub tagasi 25 punkti peale ja hakkab taas üles ronima.

Tundub lihtne ja eesmärk oleks maha visata vaid üks kurikas võimalikult suure numbriga, aga see on palju rohkem vilumust nõudev kui arvata võib. Pluss kui mängus olen mina ja Esileedi, siis ma ei saa ju ometi lubada, et tema võidab. Ta võib võita, kui ma lasen tal võita. Kuid ma ei saa tal lasta, kui me mängime seda põhimõttelsielt esimest korda, kui välja arvata see üks kord, mis ma viis aastat tagasi katsetasin.

Ma suutsin näole manada kõige ükskõiksema näo, mis ma vähegi suutsin ja tegin näo, et mind punktid ei huvita ja et tähtis pole mitte võit vaid osavõtt. Ja ma ei saanud aru, et kuidas tema suudab kurikaid ühe kaupa maha visata, samas iga kord kui mina viskan, vajuvad teised järele. KUIDAS?!

Ütleme nii, et esimene mäng oli algaja õnn. See ei takistanud tal tüdruku moodi kekselda ja öelda mulle, et “Henry sina olid ka tubli”. Mida iganes, mul pole su haletsust tarvis! Tegime teise mängu veel. Teatasin, et joon on kurikatele liiga lähedal. Lähme meeter tahapoole. Ilmselgelt oligi asi selles, sest nüüd kasvasid Esileedi punktid tunduvalt visamalt. Kuid mitte piisavalt. Teise mängu tulemus jäi kaheldavaks, sest Esileedi väidab, et ta võitis, kuid mulle tundus, et viimase viske ajal oli tal varvas üle joone. Kahjuks pole meil videokordust ja ennast täis Esileedile omaselt keeldus ta ka mu kätt surumast kui ma püüdsin temaga viiki leppida.

Mida iganes. Kolmas mäng otsustab. See, kes kolmanda mängu võidab, võidab kõik kolm ja pakkusin välja reegli, et kuna me oleme mõlemad paremakäelised, et teeme selle mängu huvitavamaks ja viskame ainult vasaku käega. Ütleme nii, et see ei ole oluline, kes selle mängu võitis. Me mõlemad alles harjutame ja skoori pidamine on mõttetu, sest keda see huvitab. Ma nõudsin revanši ja kes neljanda mängu võidab, on üldvõitja, kuid Esileedi keeldus. Ta pidavat minema lapsi äratama, sest ka nemad soovisid seda mängu proovida.

See on väga lahe seltskonnamäng ja see vajab osavust, kuid nagu tänane katse Esileediga näitas, siis osavus ei ole peamine, pigem on tähtsaimal kohal pime õnn. Vähesti ei vea tal armastuses siis. Oot…

Karbil näitab, et mäng on mõeldud lastele vanuses alates kuuendast eluaastast. Tundus veider, sest mäng on ju puupulkadest. Miks ei võiks mu neljane ja kahesed puust pulkadega seda mängu mängida? Seda põhjust ei tulnud kaua oodata, sest nii kui Esileedi oli lastele pulgad püsti saanud, jooksis Vennas nagu trank läbi asetatud pulkade, et need kõik jalgadega maha ajada. Enne kui Esileedi jõudis pulgad tagasi püsti panna, oli Piiga juba enda pulga Esileedi suunas lennutanud. Õnneks läks mööda. Pime õnn saadab seda naist ma ütlen.

Ka reeglist, et visata võib ainult altkätt, ei pidanud keegi neist kinni. Kohutav. See mäng on tõepoolest vanematele kui meie omadele ja ma panin selle juba meie auto pagasiruumi ära, sest see on parim õuemäng, mida seltskonnaga mängida saaks. Ma ei teagi, mis see muu olla võiks, mida meie seltskond mängida viitsiks. Sulgpalli saab mängida ainult kahekesi. Tacticu õuemängu Mölkkyt võib mängida kasvõi 10 inimest. 10 on tegelikult palju, võiks vähem olla, sest muidu tuleb enda viskekorda lihtsalt liiga kaua oodata. Tavaliselt kui seltskonnad kellegi aias kokku saavad, siis ongi lihtsalt laua taga istumine ja lobisemine. Mölkky lööks mingiks ajaks ikka seltskonna kihisema. Ja kuna Esileedi võttis kõik enda võidud juba esimesel päeval välja, siis pole mul probleemi temaga edaspidi mängida 🙂

 

Kui tahad ka endale ühe Mölkky mängu võita, siis veendu, et oled meie ja Apollo sõber Facebookis (LINK) ja kommenteeri postituse all, kas Esileedi võis sohki teha. NB! Osalevad vaid õigesti vastanud! Mängu saab lähemalt uurida SIIN.

Ma küsisin kord teilt, kas teid huvitaksid ka pildipostitused ja vastuseks tuli ühehäälne jaa. Välja arvatud need paar, kellele ilusad pildid ei meeldi. Meil oli väga perekeskne ja tore nädalavahetus. Ma veetsin perega väga palju aega ja üldse on nädalavahetusest selline väga mõnus ja soe tunne. Loodan, et suudan läbi piltide selle toreda emotsiooni teile ka edasi anda. Mõned pildid siin ka nädala keskpaigast. Kui teil on küsimusi piltidel nähtava kohta, siis küsige julgelt. Nagu miks neil basseinis nii sogane vesi on. Hea küsimus (:

Muide, leidke ka mind Instagramis üles, sest ma postitan sinna pmtslt iga päev  ja hoopis teistsugust kraami kui FBsse.