Kategooria

muud jutud

Ma vaatasin neid pilte, mis ma endast tegin. Kuramus küll, ma näen välja nagu tatikas. See tunne valdas mind umbes neli aastat tagasi kui ma endast peegli ees pilte tegin, et ühest projektist osa võtta. Ma näitasin Esileedile ka, kes taktitundetu inimesena ei lükanud mu provotseerivat küsimust “Kas ma näen siin pildil välja nagu macho lesbi?” kuidagi ümber ja ainult purskas naerma. Ma ütlesin talle, et see on just see koht, kus ta võiks julgelt ohjad enda kätte võtta ja öelda, et ei Henry, sa näed ikka mehine välja. Aga me vaatasime sama pilti ja see oli päev kui ma sain tõuke muutusteks. Ma otsustasin kasvatada endale habeme.

Ma olen ka varem habet kandnud, kuid need on sellised tinglikud habemed- lõua otsas või tabalukk suu ümber. Kuid ma otsustasin seekord, et kasvatan endale korraliku täishabeme. Ma olen ka varem selle peale mõelnud, aga minu habemekasv ei olnud eriti eeskujulik, sest ta on kasvanud just seal, kus ta heaks arvas. Kuid ma märkasin, et 30ndaks eluaastaks oli ka minu habe mõistuse pähe võtnud ja hakkas vohama nii nagu mehele omane. Küll täitsa punane, aga siiski oma.

Kes iganes on kunagi habet kasvatanud, see teab, et see pole lihtne. Noh, kuna ubes 98% mu lugejatest on naised, siis teie vaevalt oskate mulle siin kohal kaasa tunda. Kuid teadlik habemekasvatamine on korralik ettevõtmine. Ma jaotaks selle suisa nelja etappi:

1. Itaalia hurmur- see on see ilus nahalähedane tume läige, mis naiste põlved värisema võtab. Sa küll näed välja nagu sul poleks lihtsalt olnud aega kodus käia, kuidometi on miski selles välimuses, mis naistele meeldib. Võib olla sellepärast, et meestele endile meeldib see ka, sest jätab mulje, et meest lihtsalt ei huvita. Kuigi loomulikult huvitab, sest kui selline kahepäevase habeme look on taotluslik, siis see nõuab pidevat hoolt, et see jumala eest järgmisesse etappi ei kasvaks.

2. Kodutu heidik- See on etapp, kus osa näost on veel kaetud lühikeste karvadega ja osa nägu on pikemate juuste alla peitumas. See on koos kolmanda etapiga kõige hullem. See on etapp, kus sa tahad KÕIGILE seletada, miks sa näed välja nagu oleks sind hundid kasvatanud. Kõik kellega sa vähegi vestlusesse satud, saavad teada, et sa lihtsalt kasvatad habet. Kui ma töötasin kunagi restoranis, siis oli seal mitmeid habemekasvatajaid ja kõik need töötasid teise ja kolmanda etapi aja köögis. Rahva silmade alt ära.

3. Make it or break it. Nüüd on su näos valdavalt pikad karvad, kuid need pole veel piisavalt pikad, et nad langeksid kenasti alla suunas, vaid need turritavad kõik väljapoole. Sa näed välja nagu nõelapadi. Sa ei uskunud, et su näonahk võiks veelgi enam sügeleda kui teises etapis, kuid siin sa oled sooviga enda nägu happega loputada. Sa võitled pidevalt kiusatusega see rõvedus maha ajada, kuid samas sa oled igalt poolt lugenud, et sa ei tohi alla anda.

4. Kui sa ei annagi alla, siis ärkad sa ühel päeval, vaatad peeglisse ja sealt vaatab sulle vastu ilmselgelt üliintelligentne ja elu näinud mees, kes võiks vabalt Kalamajas kuurist leitud transistorraadioga ringi kõndida ning ta ei jääks kuidagi silma. See habe annab sulle õiguse rääkida pikki ja igavaid lugusid, sest habemega mehi tuleb austada. Kuna ülejäänud nägu on selle all peidus, toob see ka su silmad esile ning sa jõllitad kõiki ilusaid inimesi ka siis kui nad ilmselgelt ebamugavalt tunnevad, sest sul on, noh, habe.

Kuid habemega kaasneb ka hulk ebameeldivusi. Suudlemine on raskendatud. Seda kahel põhjusel. Esiteks suudab Esileedi alati mu habemest leida selle ühe lahtise karva ja selle endale suhu tõmmata, et siis ülejäänud laste magamise aja seda sõrmega mööda suud taga ajada. Või on see tema strateegia, sest mul on üks teine probleem. Ja siin tuleb välja teine põhjus – kõik, mis millimeetrigi suust mööda läheb, leiab enda koha habemes. “Henry, kas sa oled borši söönud?”. Sõin küll jah. Mitte küll sel nädalal… Soovimata Esileedi minestama ajada, sest puhtusefriigist inimesena ei jõua talle kohale, et habet ei olegi nii lihtne hooldada.

Eelmise aasta jõuludeks kinkis aga mulle mu sõbranna habemeharja ja habemekreemi. Ma ei olnud kunagi selle peale mõelnud, et ka habe on osa kehast, mida võiks ja peaks hooldama. Ainus asi, mida ma teadsin, on see, et kui vunts juba üle huule turritab, on aeg lõigata. Aga see kreem avas mu silmad selles mõttes, et mul on aastaid pikk probleem, et nii kui väljas läheb jahedaks, on mu näonahk käest ära. Tekkisid punased laigud ja habe oli ka üks hea viis seda varjata. Ehk siis lisaks boršisupile varjas see kenasti ka kuiva nahka. Habeme ja selle all oleva naha niisutamine andis lühikese ajaga nii hea tulemuse, et mu kõrvad jäid lahti ka muude ideede suunas, kuidas enda näonaha eest hoolitseda.

Olgem ausad, see on see külg, mis enamus Eesti meestest on naiste õlgadele asetatud. Kui teie meile vitamiine, kreeme, avokaadot, probiootikume, kreembrüleed ja muud karusele mehele sobimatut kraami ei ostaks, käiksime me rahulikult oma rakkus käte, lõhkiste kandadega ja sureksime rahulikult varajastes viiekümnendates nagu Eesti mehele kohane. Seepärast on meil naised, kes meid enda eest otsustama utsitavad.

Esileedi on mulle aastaid öelnud, et ma end kreemitaks, enda habet õlitaks ja teeks kõike muud metroseksuaalset (sest hoia jumal selle eest, kui Eesti mees läheks kulme korrigeerima või mis veel hullem – niisutaks nahka), kuid see rääkimine ei anna mingeid tulemusi, sest kõik sellised ostud on jäänud Esileedi õlgadele. Jõudsimegi etappi, et ta teatas, et ostab mulle habemeõli ja habemešampooni, sest kui ma kavatsen selle habemega jääda, siis ma pean ka selle eest hoolt kandma. Ja nii nagu univesiumi seadus ütleb – küsi ja sulle antakse. Täpselt päev hiljem kirjutas mulle ettevõte, kes tahtis, et ma katsetaks just meestele suunatud tooteid, mida nad maale toovad. Tooge aga lauale!

Brändiks on Barba Italiana ja nagu nimigi ütleb, on see pärit Soomest. Ja mis mulle kogu selle sarja juures meeldis.. oot, ma lihtsalt vaatan kui tähelepanelikult sa loed – loomulikult pole see pärit Soomest, vaid Itaaliast nagu nimi ütleb. Kui sa märkasid seda, kirjuta kommentaaridesse!) Aga mis mulle selle sarja juures väga meeldis, oli see, et tegemist ei ole mõne suure gigaettevõtte haruga, vaid nad ongi ise välja töötanud sarja meestele.

Saingi katsetamiseks šampooni, habemešampooni, habemeõli, aftershavekreemi ja siis nipet-näpet testereid.

Ma ootan hirmuga päeva, mil esimene asi, mida inimesed mu puhul näevad, on mu paljas peanupp. Meie suguvõsas ei kesta meestel juuksed väga kaua ja ime on üldse, et nad mul veel peas on ja veel sedavõrd paksud. Kui mulle öeldi, et šampoon on lisaks kõõmavastasusele abiks ka kiilanemise vastu, siis kõik muu jutt läks juba kõrvadest mööda -ma tahan seda. Nüüd, kus ma olen seda paar nädalat kasutanud, võin teile kinnitada, et mul on juuksed jätkuvalt peas.

Habemešampoon oli mulle ka huvitav avastus. Kuna kõik nende tooted on lõhnastatud eeterlike õlidega (Esileedi lõhnataks kodus kõik kohad eeterlike õlidega kui saaks), siis on need hästi värskendavad ja habemešampoon on kasutatav nii duši all veega pestes, kui ka siis kui duši alla asja pole, ehk kiirelt törts habemesse, hõõrud sisse ja ongi värske ja puhas olemine. Duši all läks kauem aega küll, sest kui sul on habeme jaoks eraldi toode, siis sa ikka kasutad seda põhjalikult. Õnneks ei ole ma veega pladistaja ja mul on alati seebitamise ajal vesi kinni. Teisalt, külm hakkas.

Habemeõli on nagu habemeõli ikka. See annab habemele hästi ilusa läike ja loomulikult ka hea lõhna ning boršisupp ei ole kindlasti esiimene aroom, mida minu suudleja nüüdsest tunneb. Kui ei usu, proovige järgi.

Kuid üks, mis mulle meeldis, oli ka nende habemeajamisgeel. Ma küll idee järgi ei vaja seda, sest ma ei aja enam naha pealt habet žiletiga, kuid see on mul kasutuses näokreemi ja habeme stiliseerijana. Eks ikka külgmised karvad kipuvad krussi tõmbuma ja kreemiga sobiva kuju andmine on hea viis habe kontrolli all hoida. Ma pole stiliseerimiseks habemevaha kasutanudki seetõttu.

Kas ma oleks ise seda kraami endale ostnud? Vaevalt. Ma oleks ostnud 4 eurose Nivea kreemi ja arvanud, et see ongu parim tulemus, mis minuga saavutada annab. Sellepärast teebki Esileedi mulle aeg-ajalt üllatusi ja tellib mulle tooteid, mida ma ise kunagi ei ostaks, aga ma olen nii tänulik talle, et tema ostab. Sest ta teab, et ma olen alati nii liigutatud ja tänulik, kui ma saan midagi, mida ma ei pea jagama. Midagi, mis on ainult ja ainult mulle. Ma olen selline isekas juba.

Igal aastal emadelpäeval kingin mina Esileedile lilli, sest ta on andnud mulle kaks suurepärast last ja selle kolmanda. Ning ka tema tahab kuidagi mind alati isadepäeval tänada. Ma ei pea seda vajalikuks, aga tema peab. Minu kodulinnast Tartust leiab neid tooteid, mis mehe habeme, vurrud, juuksed või sileda näonaha lõhnama panevad nii Võlumaa salongist kui kaugemad saavad oma hebemikele veebipoes uudistada seda, millest ma siin räägin. Minu vihje kui kellelgi on veel kombeks isadepäevaks kingitusi teha. Ja eks selliste väljatöötatud toodete kasutamine vajab natukene harjumist, sest keskmine mees on nii harjunud odava keemiaga. Aga ei peaks. Kuid looduslähedasemat ise ka ostma ei lähe. Meestevärk, tead. Seega jääb see alati naiste õlule.

Ülaloleval kollaažil on ka üks pilt tehtud, mis ma tegin enne ja teine peale Barba Italiana habemešampooni kasutamist. Kui võrrelda vasakut ja paremat pilti, siis on selgelt näha, et ainus vahe on kahel pildil see, et parem pilt on nõksa kelmikam. Sest visuaalselt ei olegi mingit vahet. Küll on aga värske ja puhas tunne. PS! Ma alles nüüd märkasin, et ma olin just ajanud habet ja kael on täitsa karvane. Oleks võinud ära pühkida, aga mis ma enam nüüd.

Seega, mina veel jään habemikuks. Mul on plaan see ära lõigata täiesti ootamatult ja filmida laste reaktsioone. Eriti pikale ei tohiks seda küll venitada, sest varsti on nad vanuses, kus nad minu nalju enam naljakaks ei pea ja minu ülepaisutatud huumorit avalikkuses piinlikuks peavad. Praegu mulle lihtsalt meeldib see habememajandus ja kui tehakse selliseid mõnusaid asju, siis lükkub see lõikamine aina kaugemale.

Kuu aega (kuni 25.11.2017) saate te #Barba Italiana tooteid osta ka 20%lise soodustusega, kui sisestate nende veebipoes sooduskoodi “amidahenryteeb”. Tooteid saate uudistada SIIN(LINK) ja nuusutada minu habemes 🙂

Ma olen teiega siin ikka jaganud ka enda tegemisi väljaspool isaks olemist ja teeks ka siin ühe ülevaate, kus ma olen ja mis ma teen. Pildid postituses pole kuidagi teemaga seotud. Mul lihtsalt pole pilte, kus lapsi peal ei ole.  Kel lapsed on, siis teate ise ka- 99% piltidest telefonis on lastest.

Nagu enamus teist teab, siis mingi paar kuud tagasi koondati mu töökoht ja ma avastasin, et ma olen jälle samas seisus nagu kaheksa aastat tagasi – vandumas, et ma ei lähe enam kunagi palgatööle.

Suhtlesin siin ühe inimesega, kes ütles, et tema jaoks tähendab palgatöö kindlust ja stabiilsust. Ettevõtlus aga vastupidi teadmatust ja stressi. Ta ei ole kunagi ettevõtlust katsetanud, kuid see oli uskumus, mis ta peas oli.

Minu jaoks on see olukord täpselt vastupidine. Minu jaoks tähendab palgatöö ristivastupidiselt ebastabiilsust – keegi teine otsustab sinu saatuse üle. Näiteks müük ei suuda müüa, aga koondatakse hoopis komplekteerija ja raamatupidaja, kuna müüki koondada ei saa, sest siis jääks müük veel väiksemaks. Ma mõistan, et ettevõtete peamine eesmärk on teenida tulu. Palgad vaja maksta, maksud tasuda, tarnijatele ja koostööpartneritele tasuda ja kui kuumaõhupall hakkab kõrgust kaotama, tuleb liivakotte üle ääre alla loopima hakata. Ehk inimesi koondama.

Ettevõtjana ei saa sind keegi koondada. Sa ju teedki selle nimel tööd, et sul oleksid stabiilsed suhted ja tulemused stabiilselt head. Ma ei pea kunagi heaks ettevõtluseks seda, et tehakse näiteks suuri alltöövõtte. Siis võiks sama hästi ka palgatööline olla. Nii kui peatöövõtja otsustab sulle mitte maksta, on su firma upakil – pole raha, pole tööd. Olen seda väga palju näinud ja ometi nad astuvad ikka ja jälle samasse ämbrisse- nad on mõtlemiselt jätkuvalt nagu palgatöötajad.

Kuid ma otsustasin nüüd, et aitab. Ma ei tee enam palgatööd, vaid ma leian oma tee. Minu ideaalne töökoht oleks loomulikult blogi pidamine ja ma annan sellele võimaluse ning vaatame, kuidas läheb. Sest blogimine ei ole väga erinev muudest meelelahutusliikidest. Olgu selleks laulmine, näitlemine, kirjutamine või mis iganes muu. Kõigi eesmärk on püüda tähelepanu. Mina püüan luua inimestel positiivse tunde, jagades meie tegemisi. Ma tegelikult ei püüagi, aga see täidab ise kuidagi oma eesmärki. Kuid kuidas saab see töö olla? Kuidas ma teenin?

Blogi kaudu on võimalik teenida peamiselt kolmel viisil:

Esiteks, mis on kõige levinum – bännerreklaam. See on see vilkuv kastike, mis teil ristikesest kinni tuleb panna, et see ei segaks. Ma ei ole seda kasutanud veel peamiselt sellepärast, et ma ei oska seda üles panna ja ma pole leidnud mahti ka sellega tegelda. Selle pealt teenivad hästi need, kes palju postitavad ja sedagi siis kui reklaamil klõpsitakse, mida 90% inimestest ei tee. Kui postitada iga päev ja vahel ka mitu korda päevas, siis loomulikult on liiklus lehel suur ja bänner toob ka mõistlikult sisse. Mina postitan enamjaolt korra nädalas ja seega on ka liiklus selline nagu on. Olenevalt postitusest käib neid lugemas 5000-10000 inimest. Mis on Eesti mõistes väga hea number. Kui minu käest küsitakse palju klikke mul nädalas, siis see number on väike, kuna jällegi- ma postitan korra nädalas.

Teine variant on teenida siis kui sa kirjutad sisu, mis avaldatakse kusagil mujal. Nii nagu ma tegin Delfiga. Delfi maksis mulle õiguse eest avaldada minu postitusi enda keskkonnas. Ka selle lõpetasime me suurelt jaolt ära. Nii palju jäi veel tiksuma, et avaldatakse üks postitus kuus, mille eest ma saan sümboolse numbri. Ma ei taha numbritesse lahkuda, aga see üks postitus katab meie kuised mähkmekulud.

Kolmas variant on teha koostööd firmadega ja pakkuda neile reklaami enda kanalites ja see on peamine suund, mida ma sooviksin hoida. Ma tahan olla esimeste hulgas, kes katsetab mingit uut tehnoloogiat. Ma tahan olla üks neist, kes saavad osa toodetest, millest ma muidu kuulnudki poleks. Ja blogi annab selleks võimaluse. Seega on see minu jaoks ka meeldiv viis, kuidas blogiga teenida. Ma olen viimasel ajal teinud rohkem ja edaspidi loodetavasti veelgi enam koostöid firmadega, kes näevad minu kanalites endale kasu. Nad ei tule ju mulle lihtsalt heast peast tooteid ja teenistust pakkuma. Nad teevad seda, sest ma suudan toota tulemusi. Aina enam saan ma tagasisidena tänu, et kajastused on ületanud kõiki ootusi. Minu tulemused ei jää kuidagi alla teistele suurema audientsiga blogidele ja seepärast on ettevõtted ka nõus enda rahakotiraudu paotama.

Aga miks peaks firmad olema huvitatud blogiga koostööd tegemast? Sest ma arvan, et tänapäeval, kus meie kõigi silmad on suunatud internetti, on blogi reklaamikanalina väga väärtuslik. Ettevõtted maksavad paarikümne sekundilise kõlli eest teleris sadu eurosid, lootes, et äkki keegi ei kasuta veel järelvaatamise teenust ning ei keri ta reklaami edasi. Makstakse sadu reklaami eest ajakirjades ja/või ajalehtedes ning loodavad, et äkki loeb selle ajakirja seda lehekülge täpselt see õige inimene. Sest nii kui see õige inimene ei satu seda õiget lehte lugema, on raha raisus. Ma ei ütle, et need on iganenud reklaamiviisid.. Ei. oot. Tegelikult ütlen küll. Traditsiooniline reklaam on küll üks viis, kuid tänapäeval on kordi efektiivsemaid lahendusi.

Ma ei taha liiga värsket näidet tuua, kuid näiteks möödunud aastal postitasin ma pildi meie tellitud tordist. See ei olnud kuidagi reklaampostitus, aga ma tägisin tootja ikka ära nagu ma seda koostööpostituste puhul teeks. See kondiiter kirjutas meile hiljem kirja, et ta ei saanud aru, mis toimub. Ühe õhtuga olid tal kuue nädala tellimused koos. Täiesti ootamatu nii talle kui ka mulle. Ma ei müünud ju teile torti maha, vaid jagasin meie oma ning teile meeldis, mida te nägite ja tellisite endale ka. Võitis nii kondiiter kui teie.

Või näiteks kirjutasime siin Maherullidest, mida me lapsed tänaseni armastavad ja muide alles hiljuti saime neilt uue saadetise. Neilt ma ei küsinud sentigi reklaami eest, sest lastele tõesti maitses ja nende vaikelu elavale FB lehele lisandus kohe mingi 300 fänni ja tellimusi ning selle tagajärjel terve suur hulk uusi kliente. Ja ma ei teinud selleks isegi mitte postitust blogisse, vaid mainisin Facebookis. Mul on nende pärast eriti hea meel, sest alati on tore kui tehakse midagi, millesse ise sedavõrd usutakse.Igal juhul super alternatiiv kui soovida lastele suhkruvaba maiust anda.

Aga nüüd, kus ma blogimist endale elustiiliks rakendada püüan, ma enam tasuta tööd teha ei saa. Mul on viis suud toita ja see on mul prioriteet. Ma pean lähtuma mingist hinnakirjast, kuid samas ma mõistan, et ka firmad ei taha maksta ju rohkem kui asi väärt on. Kokkuvõttes peab reklaami investeeritud raha ju ka ära tasuma. Seda kas uute klientide, suurema teadlikkuse või muu püstitatud eesmärgi täitmise näol. Enne koostööd seame me ettevõttega alati ka eesmärgi, et mida ta koostööga saavutada tahab. See on ka paras teadus, mis vast teile eriti põnev lugeda pole 🙂

Blogi on hea kanal enda tutvustamiseks/meenutamiseks, sest see pakub sisu ja kui see sisu on huvitav, siis jõuab ka see sõnum inimesteni. Kui postitus on inimesele põnev, loeb ta selle lõpuni. Loomulikult otsuse, kas te selle reklaami teadmisega midagi peale hakkate, teete te ise. Aga mina olen vahendajana abis olnud firmal sõnumi levitamisel ja teil sõnumi saamisel. Kindlasti saate te alati selgelt teada, kas tegu on koostööpostitusega. Ma jätan selle alati läbipaistvaks ning üheselt arusaadavaks. Sest need katsed seda mitte teha, on minu jaoks suhteliselt ebaõnnestunud katsed varjata midagi ilmselget. Nagu youtube videosid vaadates, saate ju hetkega aru, kas mingi video on lavastatud või loomulik ning püüd teha reklaampostitust orgaaniliseks, on alati sama tulemusega. Usun, et ka teie näete selle läbi.

Nii et olge mõistvad ja ma väga loodan, et ka leiate ka neis reklaampostitustes endale vajalikku, mida te ehk varem teadnud poleks. Näiteks tutvustati mulle ühte meestesarja habeme ja juuste hoolduseks, mida ma nüüd regulaarselt kasutan, millest ma teile peagi räägin. Ma sain koostööna maailma kiireima ja vingeima kõvaketta. Photopoint toetas mind ülimugava fotokakotiga, millest ma räägin teile hea meelega. Rääkimata Telia otsusest toetada minu ettevõtmist vinge arvutiga. Ehk ma ei plaani teile rääkida lihtsalt toodetest, vaid kuna need on kõik meil endil kasutuses, siis ma räägin teile meist ja kuidas on need asjad meil kasutuses.

Aga see selleks. See, et mul tuleb rohkem koostööpostitusi, ei tohiks teid aga kuidagi morjendada. Kui ma seni postitasin vaid korra nädalas, siis koostööde tõttu hakkan ma postitama rohkem. See üks kord nädalas, mis siiani on teid siin hoidnud ei kao kusagile. Ehk siis midagi ei kao. Juurde tuleb. Kui minu esimeseks ülesandeks on blogi, siis üks postitus nädalas oleks ilmselgelt liiga vähe.

Mis on veel mu plaanid?

Siin ma tunnen, et ma peaksin tegelikult suu kinni hoidma, aga ma usaldan teid ja teie ei räägi ju kellelegi edasi ;).

Mul on plaan teha oma stand-up esitus. Mulle soovitati kommentaarides ka siin umbes nädal tagasi, aga see on mul peas valminud juba selle aasta jaanuarist. Ehk ligi aasta. Kas ma kannaksin selle ise ette, või kirjutaksin selle kellelgi teisele, on veel lahtine. Kuid ma tunnen, et hetkel, kus see žanr on Eestis nii hõre veel, siis seal ruumi on.

Mul on kindel plaan siseneda videomaailma. Hetkel olen ma selles vallas eneseleidmisretkel, sest siin on koht, kus ma ei soovi kedagi kopeerida, vaid olla hästi omanäoline. Seega peab see žanr olema… ma veel ei teagi, mis. 

Ma plaanin luua lauamängu. Mul on juba temaatika paigas ja räägitud inimesega, kel selle loomises väikeseid kogemusi ka. Aga see oleks selline seltskonnamäng ja paneks provokatiivselt proovile ühes konkreetses vallas, mille sisu ma veel enda teada jätaksin. Kuna mängu tootmine on mõnevõrra kallis, siis ma tõenäoliselt võtaksin kusagil hooandjas hoogu ja mäng läheks peamiselt ettetellijatele.

Avada oma veebipood. Selle spetsiifika jätaks ma veel lahtiseks. Aga mul mõned ideed tiksuvad, kuid sellest siis kui mul midagi ka rääkida on.

Ehk mõtteid mul on. Ma olen alati ideede inimene olnud. Ma pole väga hea asjade läbiviija, sest ma vajan kedagi, kes mind tagant utsitaks. Seega nende plaanidega pole mul mingeid tähtaegu. Mul on lihtsalt õde, kes motiveeris mind tegutsema. Astuma sammu edasi. Õigemini pigem sammu kõrvale ja laiendada enda haaret. Ma olen selline arg ja algaja kirjutaja, et ma pole kordagi mõelnud kastist väljapoole ja tema pani mulle pähe mõtte, et äkki mu ampluaa võiks olla laiem kui titeteema, sest põnevat toimub ju kõikjal maailmas ja miks mitte mõelda laiemalt.

Ka mitmed välisorganisatsioonid on pakkunud mulle ideid hakata paralleelselt muukeelset blogi pidama, sest nende Eesti kolleegid on mind soovitanud. Kuigi ma olen elanud üle viie aasta ingliskeelses keskkonnas ja ma valdan keelt, siis ma usun, et pool läheks kaduma. Ma ei usu, et ma suudaks ingliskeeles sama kerget lugemist toota nagu Eesti keeles. Isegi kui keel hästi käpas on. Olen lugenud ka neid siinseid võõrkeelseid blogisid ja nad on pea kõik kohmakad ning ei saagi kõnetada laiemat publikut, kuna blogi keel peab imiteerima pigem kõnekeelt kui oxfordi sõnaraamatut, mis grammatiliselt on küll korrektne, kuid stilistikalt lootusetu.

Aga väga tore, et te olemas olete ja ma teiega ka sellist südamest südamesse juttu saan ajada. Mul on tarvis perekond nüüd ära toita, kus Esileedi emapalk ammu läbi on ja mina pere ainuke sissetulek olen. Aeg jalad tagumiku alt välja võtta ja tegutsema asuda 🙂

„Me saame kaksikud!” teatasin ma emale telefonitorru. Vaikus. „Sa teed ju ikka nalja, Henry. Räägi nüüd tõsist juttu. Kuidas teil läks?”

„Päriselt saame ka kaksikud!”

„Oh issand. Ausalt?”

„Aprill! Mõtle, kui me saakski päriselt kaksikud. Kui hull see oleks. Me ei saa ühe lapsegagi hakkama…”

Sel hetkel me ei teadnud, et aprillinali, mille ma just teinud olin, ei olnudki nali. Ma ei teinud oma ema narriks ja kes viimasena naerab, naerab paremini, pidas antud kontekstis ideaalselt paika. Selle vahega, et keegi ei naernud, vaid mu ema oli samasuguses šokis nagu ma isegi. Kuid kõigest paar nädalat hiljem ütles arst ultrahelis meie peres klassikaks saanud lause: „Seda, et te kaksikud saate, seda te ju teate, eks?”

Maailm kukkus kokku. Noorsand lasi ju ennast meisterdada üle aasta. Palju vaeva ja sahmerdamist. Jah, me olime jõudnud sellesse olukorda, kus seks oli muutnud tüütuks kohustuseks, sest me ei saanud ju ometi ovulatsiooni perioodi maha magada.

„Ma ei jõua täna kallis. Ma olen niiiii väsinud.”

„Henry, võtame ennast kokku. Minu jaoks on mõte seksist sama ebameeldiv nagu sinulegi…”

Kuid kaksikud tulid esimese korraga. Me vist ei pidanud selle jaoks seksimagi. Ma vist hüüdsin Esileedile; „Hei, tellime või teeme ise midagi süüa?” ja järgmine hetk oli ta rase. Nii lihtsalt see käiski. Ma arvan, et ma alateadlikult võtsingi isaks saanuna nii palju kaalus juurde, et Esileedi edaspidi minuga voodisse minna ei tahaks ja me jumala eest enam lapsi ei saaks. Aga ma ei saa midagi parata, oma šarmiga olen ma vaese proua põlved nii nõrgaks ajanud, et ta aina usutleb mind lootusrikkalt, et kas ma olen ikka 100% kindel, et ma enam kunagi ühtegi last ei taha? „99,99%” vastan ma ja astun otsemaid külmkapi ette, et 14 kohukest alla neelata ja 3 kilo nädalavahetusega juurde võtta. See 0,01% jäi tagavaraks, sest mine tea, äkki ma sisimas kunagi tahan, sest kui meil tuli jutuks, kas ma võiksin kaaluda vasektoomiat, teatasin mina, et on kaks asja siin maailma, mida ma nõus tegema pole – vasektoomiat ja värskekapsasuppi. Las teised teevad. Äkki ma jätan endale igaks juhuks võimalused avatuks. Ja kurat, mine tea, äkki kui Esileedi ütleks, et ka tema enam lapsi ei soovi, hakkaks mult see naiseiha peletav pekikiht ka hoogsamalt kaduma. Siin pildil ma umbes kuu enne Noorsandi sündi ja just habemega tutvununa.

Täna kaks aastat tagasi nad olidki kohal. ”Isa, kas teil on paha?” küsis üks ämmaemandatest sünnituse ajal. Rahvast oli seal üsna rohkelt. „Ei. Ei ole. Emotsioonid!” teatasin ma vastu. Siiani painab sees, et kas mu emotsionaalne kõrghetk, kus ma poetan pisara, näeb kõrvaltvaatajale samasugune välja nagu ma hakkaks kohe-kohe oksendama? Teinekord kui ma mingil põhjusel liiga palju alkoholi jooma peaks ja tualetis potti kallistan, siis saan ukse taga muretsejatele öelda, et ei, ma ei oksenda. Ma lugesin Bämbi raamatut ja ta ema tapeti just ära. Ma olen lihtsalt emotsionaalne siin poti juures…

See oli ka päev kui Noorsand pidi suureks poisiks hakkama. Ta oli nüüd suur vend. Ta kisti ema kaitsvast kaisust ja suruti minu üha kosuvasse rüppe, mis tulevikus Esileedi lähenemiskatseid tõrjuma oli mõeldud. Enam ei saanud ta meie 100%list tähelepanu ja pidi hakkama seda jagama kahe kortsulise ja jaurava tegelasega. Juba peale paari päeva nende jalaga togimist ja minust eemal hoidmist andis Noorsand mõista, et oli tore ja värki, aga saadaks need tegelased nüüd tuldud teed tagasi. Aga nad ei läinud. Nad jäidki. Ja tänaseks on need kolm tattnina (neil kõigil nohu hetkel) maailma suurimad sõbrad.

Sellised sõbrad muidugi, kes on nõus üksteist liumäelt alla tõukama ja viimase kommi kausist ära krabama. Aga siiski suured sõbrad. Nad ise ei märkagi, aga nad teevad selle alaise nääklemise ja võitluse juures pidevalt üksteisest hoolivaid žeste. Kuigi nad võistlevad pidevalt, kes kolmest saab mulle teise tuppa ununenud telefoni või diivani all peidus oleva puldi tuua (parim võistlus ever) ja kolmest kaks nutavad, kui neil see ei õnnestu, siis järgmine hetk on võitja luuserite juures ja lohutab neid. Toob neile teisi mänguasju ja silitab päid, et kaotusvalu kuidagi summutada.

Piiga, sa oled imeline. Sa oled kõige rõõmsam tüdruk meie peres. Küll ka ainus tüdruk kui me Esileedi välja jätame. Aga jätame tema välja, sest tema pole aastaid maganud ja sealt rõõmsat nooti ilma ähvarduseta välja võluda on keeruline. Sa lähed särama kui sa leiad selle, mida sa otsimas oled. Iga kord kui ma sulle musi teen, ütled sa mulle aitäh. Võta heaks! Kuid kui sa teaks kui palju see väike musi mulle annab. Sa oled ka kõige kangem tüdruk meie peres. Sa vihkad tagant kiirustamist. Kui ma ei luba sul paljalt külma kivi peale minna kui välisuks lahti on tehtud, siis selle asemel, et kiirelt tuppa sooja joosta, istud sa paljalt maha ja keeldud liikumast, sest kes ma selline olen, et sind tagant kiirustada?

Sa tahad juua, kui keegi teine küsib juua. Sa tahad süüa, kui keegi teine sööb midagi. Isegi kui su taldrik puutumata on ja minu taldrikus on täpselt sama toit, on minu toit sulle 100 korda maitsvam. Sa tahad mängida nende asjadega, millega teised mängivad ja seega sa oled ka meister konfliktide korraldamises. Sa oskad nii armsalt käsu peale kurba nägu teha ja siis jälle naeratada. Sa oled imeline ja selle kahe aastaga oled sa mulle õpetanud, et ma suudaksin kogu südamest armastada naisterahvast ka siis, kui ta end täis kakab ja mina seda puhastama pean.

Vennas, sina oled hoopis teist tõugu kui su vend ja õde. Sa oled meie pere insener. Kui nemad on kaks sellist, kes teevad asju lahti haamritega, siis sina võtad iga mutri ja kruvi üksipulgi lahti. Kui me olime Noorsandi pärast mures, et äkki on tal midagi viga, et ta üldse sõna ei kuula, siis võrreldes sinuga on Noorsand nagu dresseeritud pommikoer. Sa oled lihtsalt nii taltsutamatu. Kui ma tõstan su peale häält, sa naerad. Kui ma tulen kurjalt su nina alla sõrmega vehkima, üritad sa sellest naerdes hammastega kinni saada. Kui ma keelan miskit, siis su pilk reedab hetkega, et piisab mul vaid teise ruumi astuda, kui sa oled seda juba tegemas. Ma tunnen sinus väga palju ennast ära ja see hirmutab ja rahustab mind, sest see tähendab, et sinust saab küll mässaja, kuid sa ei kaota kunagi enda vastutustunnet.

Sa armastad blondi peaga naisterahvaid ja kõik blondid, kes on sinuga tegelemas käinud, on saanud sinu jäägitu tähelepanu. Sa istud neile sülle ja kallistad neid liikumatult seni kaua, kuni nad kontrollima hakkavad, kas sa ikka ärkvel oled. Sa oled alati. Me oleme suutnud sind edukalt nutiseadmetest eemal hoida, kuid viimastel nädalatel on see aina keerulisem, sest see kõik pakub sulle meeletut huvi. Sina tood meie perre selle kodusoojuse ja tunde, et me toimime kõige paremini perekonnana, sest nii kui on keegi puudu, käid sa pidevalt kontrollimas, kas ta on juba tulemas- lähed koridori klaasi juurde, vaatad õue ja tuled tagasi mängima, et mingi aja pärast uuesti ootama minna.

Piiga ja Vennas, palju õnne teile kahe aasta täitumise puhul! Issi, emme ja venna poolt!

Kes veel ei tea, siis nädalavahetusel oli Tartus Linnamaraton. Sai valida kolme distantsi vahel 10km, 21km ja täispikk maraton, mis on siis törts üle 42km. Igal juhul ärkasin ma laupäeva hommikul suure elevusega, sest… ma olin üksi kodus ja ma ei kujuta ette, mis jõud sunniks mind vabal päeval rahvamassiga kaasa jooksma. Ehk siis ei käinud ma mingil jooksul. Võid kulmud kukla tagant tagasi silmade juurde lasta, kui mu maratoni jutt need sinna kergitas 😉

Kõik, mis ma endale selleks üksinda olemise nädalavahetuseks eesmärgiks seadsin, jäi tegemata. Ei, kõik ei jäänud. Ma käisin oma heal sõbral külas, keda ma pea kunagi ei näe, sest ta elab kaugel. Aoveres. See on Tartus oma 11km kaugusel. Lisaks saime temaga väikese fotosessiooni teha, sest mul pole enam jäänud ühtegi suitsetavat sõpra ja mul oli vaja uue kodulehe jaoks suitsetamisest pilte. Ma teadsin, et tema aitab hädast välja. Aitaski. Läkastas ja turtsus kui sigaretti süütas, aga saime hakkama.

Aga kõik muud asjad on veel ootel. Näiteks üks asi, millele ma kuidagi head lahendust ei leia – me sorteerime prügi ja pakendi- ning paberprügi viime me linnas asuvatesse vastavatesse konteineritesse. Aga me ei tee seda iga päev, sest need ei jää eriti meile tee peale. Nüüd ongi meil sageli olukord, kus katlaruum on paksult pakendiprügi täis ja takistab liikumist. Plaanisin selle tühjaks vedada, aga ma arvasin, et maraton läheb kindlasti sealt mööda ja viimata ta jäigi.

Ka plaanisin kogu aiamööbli talveks ära panna ja olla muidu kasulik, aga näe, läks teisiti. Tuleb siis sel nädalal see ette võtta. Lisaks oli ka sel nädalal Linnamaraton ja kui ma oleks sel jooksmas käinud, ei oleks ma nagunii, midagi teha saanud. Mis siis, et ei käinud. Oleksin võinud ju minna. Näiteks 10km rajale. Aga ma ei tahtnud korraldajaid kiusata, et nad hommikuni mu järele ootama oleks pidanud.

Muide, kui keegi teab kedagi, kes on Tartus kuldsete kätega (sest ma ei oska enda kätevärvi isegi kirjeldada, aga need on kõike muud kui kuldsed), siis ma otsin kedagi, kes aitaks paari väiksema ehitustööga. Kahte kohta oleks tarvis lihtsamad riiulid ehitada. Kui sa tead kedagi, kel oleks aega ja oleks valmis proovima, siis andke palun märku. Ehitaja, kes mul korteri ära remontis baseerub Lääne-Virumaal ja ei viitsi eriti nii väikeste asjade pärast tulla. Ma ka ei viitsiks.

Kuid täpselt nädala pärast on kaksikute sünnipäev ja Esileedi juba elab selles rütmis. Juba on organiseerimas nii riideid, mille peaproov täna oli, mõtleb koogi ja muu toidu peale. Mõtleb, kuidas seda pidada. Minu asi on lihtsalt kohale tulla. Mõtlesime, et me seda suurelt ei pea. Hommikul lähme lastega kusagile mõnda Tartus asuvasse mängumaale, kus laseme lastel mürada ja õhtul tulevad meile külla need, kes soovi avaldavad. Kuna nad on nii väiksed veel, siis neil pole veel sõpru ja mängivad peamiselt omavahel nii ehk naa. Pole ka mõtet asja suureks ajada.

Ka on mõned teist avaldanud soovi neile kingitusi teha. Ei võta mina teilt seda rõõmu. Vastan täna kõigile. Eks oleme paljude jaoks juba suhteliselt omaks saanud ja isegi tänaval kui juurde astutakse, siis suhtleme võõraste inimestega nagu omadega. Õigemini mina olen kohmetu, aga õnneks teie ei ole.

Aga, mis ma siin teinud olen. Ma töötan väga intensiivselt enda mõtte kallal luua ka lisaks nendele FB säutsudele ja blogile videosisu. Kuid see ei saa olla klassikaine vlogi, sest püüan, mis ma püüan, aga ma olen tuim Eesti mees. Ma ei oska naeratada naeratamise pärast. Seega peab ka selle formaat olema natuke loovam ja teistsugune. Minu plaan ei ole hakata youtuberiks, vaid siiski veeta koos teiega aega. Youtuberite keskmine vaataja on kusagil seal 8 ja 14 aasta vahel ning ma ei taha võtta vastutust olla kogu aeg poliitiliselt korrektne. Ei pruugi ka nad mu irooniast aru saada. Seega, vaatame, kuidas sellega läheb. Igal juhul on mul videote jaoks nüüd ülivinge arvuti, Samsungi väline kõvaketas ja ka viisakas kaamera, mis suudab toota vägagi head pilti. Aga rääkides välisest kõvakettast – ma ei arvanud, et miski selline asi, võib olla nii hea. Kõvaketas on kõvaketas ju. Eks? Ei. Kui ma poleks seda koostööna endale saanud ja peaksin selle nüüd ostma, siis ma läheksin otsejoones poodi ja ostaksin just selle, sest ma ei saaks enam leppida kehvemaga. See tõepoolest nii kiire ja jõuline. Aga eks ma tutvustan seda teile peagi nii ehk naa. Kui ma poleks seda enne näppida saanud, ma läheks poodi ja ostaks kõige soodsama, sest enne seda olen ma elanud teadmatuses, et neil erilist vahet on.

Hästi. Ma ei hoia teid kauem kinni. Kes ei ole veel blogi FB lehe jälgija, tulge sinna. Seal see põhi elu käibki.

PS! Kellel on Mac. Mul teeb siin Pagesi programmis kirjutades vahepeal mingid sõnad suure algustähega. Peab neid sõnu nimedeks äkki ja teeb automaatselt algustähe suureks. Kuidas seda maha saab? Mul on seal spelling ja grammari alt see autocorrect maha võetud, aga näe, ikka.

Hoiatan, et tänane postitus ei tule eriti rõõmsameelne ja humoorikas, kuna see nädal on olnud minu jaoks raskem kui tavapärased.

„Vanaema see munapuder on maailma kõige parem! Aitäh, et sa seda mulle tegid!”. Need on laused, mida ma hiljem olen korduvalt kahetsenud, sest KÕIK järgmised korrad, kui ma vanaema juurde ööseks jäin, ootas see omlett mind hommikusöögiks. Pole vaja vist geenius olla, et taibata, kui vastumeelseks see mulle muutus. Aga ma ei öelnud seda talle kunagi, sest tema rõõm kui ta seda mulle taas serveeris oli minu jaoks olulisem kui söök, mida hommikul süüa.

„Henry, anna oma kotid minu kätte. Las ma kannan. Sa oled laps ja sa peaksid rõõmsalt ringi jooksma, mitte olema veohobune!” Mu vanavanematel oli üks talukoht, kus kedagi ei elanud, aga kus nad kasutasid selle talumaa põllumaad. Keegi sugulane oli ära surnud. Kuid see talu asus keset metsi. Sinna ei läinud isegi elektrit ja bussipeatusest oma 6km eemal ning sinna andis alles kõmpida. Maja oli ka külm ja kubises kirpudest, kuid me majas suurt ei käinudki. Vanaisa tegi enda telliskividest aretatud suitsuahjus suitsusinki, mis mitte kunagi välja ei tulnud ja pisut tooreks jäi ning vanaema koos mu isaga toimetasid põllu peal. See mälestus ei ole väga helge, sest see oli tõesti bussipeatusest maratoni kaugusel.

Mu vanaema üks põhiküsimusi on terve elu olnud: “Henry, kuidas sul külm ei ole?” Vahet ei ole, mis mul seljas oli, ta oli alati pahviks löödud, et miks mu külm ei ole. Ma arvan, et see oli tema viis small talki alustada, aga see oli alati nii koomiline ja ma teadsin ette, et see küsimus alati tuleb. Üks kord panin suvel paksu sviitri selga, et teda lihtsalt tögada. Vanaema tuli ukse peale , vaatas mu sviitrit ja küsis- „Henry, kas sul niimoodi õues külm ei ole?” Lootusetu.

Vanaema neiupõlvenimi on Schweizberg ning mind on hämmastanud terve elu, et ta on puhast verd lätlane. Ta isegi räägib oma õega läti keelt. Terve elu on ta venelaste peale viha kandnud, kuna ta rääkis, kui suur vahe oli sõjaajal, kas majja astusid sisse punasõdurid või natsisõdurid. Kui tulid punased, valitses majas hirm – nad käisid mööda maja ringi, kõike ümber keerates, lõhkudes ja võttes kaasa kõik, mis vähegi ilus või väärtuslik tundus. Kui tulid sakslased, siis kõigepealt nad rahustasid pere maha, et nad tulid vaid lühikeseks ajaks. Kõik lapsed said neilt kommi ja ka maja taga olevad puud said lõhutud.

Minu vanaema ei ole enam. Pühapäeval hingas ta viimast korda. Kui nädal enne mu ema helistas, et vanaema ei tunne ennast hästi ja kirjeldas, kui halvas seisus ta on, muutis see mu väga murelikuks. Esileedi, kes nägi, et ma istun omaette ja kaugusesse vahin, küsis, kas ma kardan, et mu vanaema sureb ära? Ma ütlesin, et ei, seda ma ei karda. Ma kardan hoopis, et ta ei sure.

Mu vanaema oli väga uhke selle üle, et ta sai kuni 90nda eluaastani ise hakkama. Alles kaks aastat tagasi võttis mu ema oma ämma enda juurde elama, sest teated sellest, et ta kaotab tasakaalu, muutusid liiga sagedaseks. See oli ka põhjus, miks mu ema sageli meid külastada ei saanud, sest vanainimese hooldamine on vaata et täiskohaga töökoht. Kui ta sai, siis lapsed rippusid ta seljas otseses mõttes.

Minu suur hirm oli, et mu uhke vanaema jääbki voodisse, kes ei suuda ise potilgi käia. Kuid ta ei jäänud selliseks. Peale kahte haigusnädalat ta lahkus ja kolmapäeval saatsime ta ära.

Ma ei tule surmaga väga hästi toime. Seda enam hirmutab mind tulevik, sest elus on veel mu 94 aastane vanatädi, 90seks saav vanaisa ja 86 aastane vanaema. Seni pole mul surmaga väga palju tegemist olnud. Mõned korrad ikka. Varasemalt olen ma neil rasketel hetkedel alati püüdnud nalja ja huumoriga üle saada, kuid seekord enam mitte. Ma lasen endal tundeid tunda ja mu toetav pere on olnud ka alati juures. Alati. Ka siis kui ma olen soovinud üksi olla, on keegi mu pea otsas turnimas. Igal. Jumala. Sekundil. On nad seal.

Lastele on üldse keeruline surma olemust selgitada. Püüdsin Noorsandile seletada, aga mul jäi mulje, et ta tegi järelduse, et ma ütlesin „Mu vanaema suri ära” valesti ja tahtsin tegelikult öelda „Mu vanaema sulas ära”, sest ta on mitu päeva mult küsinud juba, et miks mu vanaema ära sulas. Ka see tekitas talle meelehärmi, et vanaema enam kunagi tagasi ei tule. „Ma lähen toon ta tagasi! Mul on vaja superkangelase riideid ja ma pean õppima lendama ja siis ma toon su vanaema tagasi!”, ütles ta mulle silma vaadates lohutavalt kätt õlale pannes.

Tsau, vanaema Friida! Sa oled kümmekond aastat rääkinud, kuidas sa vanaisast puudust tunned ja hiljem ka mu isast. Olid imetore vanaema ja sinust jäävad vaid ilusad mälestused! Head teed meie kõigi poolt! Räägin sinust kindlasti oma lastele ka siis kui nad vanemaks saavad ja mõistavad, et sa ei sulanud ära.

 

Ma töötasin kunagi Saku Õlletehases Tartu piirkonna suurklientide müügimehena. Mul läks selles ametis väga hästi. Kõikide ostujuhtidega soojad suhted. Naersime koos. Muretsesime koos. Ehk kõik see, mis müügitööga kaasas käib. Ka tulemused olid suurepärased. Ma saavutasin alati kõik seatud eesmärgid ja polnud ühtegi põhjust, miks keegi peaks minuga rahulolematu olema. Ei oldud ka. Kõik rõõmsad ja rahulolevad. Kuna palk oli üle keskmise ja lisaks veel ametiauto ning firmaüritused ja toetav meeskond, siis olin ma täiesti enesekindel, et kulub veel aastaid kuni ma sellest kohast lahti võiksin öelda.

Kes mäletab, siis 2009 ei olnud hea aasta. Ei olnud hea aasta ka õllemüügile ja kõige esimese koondamislainega kadus ka minu töökoht. See oli ka loogiline, kuna minul oli kliente kõige vähem, siis jaotati need teistele ja seal ma istusin valge paber näpus, stressis homse ees. Ma olin majanduslanguse tipphetkel töötu ja ma ei näinud võimalust, kuidas olukord laheneda võiks.

Mul kulus mitu kuud enesehaletusese ja -otsingute peale, kui ühel hetkel tabas mind selline „Heureka” moment: aga kui kellelgi pole mulle mingit tööd pakkuda, siis miks ma ei võiks luua endale selle ise? Täpselt sellel samal hetkel kadus mul stress ja see asendus elevusega, sest sellest samast hetkest ma teadsin, et ma ei sõltu mitte kellestki teisest kui iseendast. Ma pean nüüd ainult välja mõtlema, mis see on.

Taaskord nädalaid pikk mõtteperiood, kus ma pidin leidma, mis on see, millega ma end edaspidi seon. Ma teadsin, et see peab olema midagi huvitavat. Ma olen varemgi raha pärast tööd teinud ja ma põlen läbi kiiremini kui leek süttidagi jõuab. Ja ühel hommikul ärkasin ma üles ja teatasin Esileedile, et ma hakkan Eesti suitsetajaid ravima!

Mõni aasta varem olin ma ühe meetodiga suitsetamise päeva pealt maha jätnud ja kogu see meetod oli sedavõrd loogiline, et ma isegi ei mõistnud, kuidas teiste lähenemistega võiks see võimalik olla. Otsus tehtud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui lennata Londonisse, et saada õigus ka Eestis tegutseda. Nüüd olen ma tegutsenud sellega Eestis kaheksa aastat ja ma näen end sellega taustal tegelemas kuni lõpuni välja. See ei võta mult palju aega ja ma ei panusta sellesse palju aega, sest ma ei taha seda näha kui äri ja ma tahan hoida madalat joont, et saaksin igale abivajajale tähelepanu pühendada.

Kuid enne ettevõtte loomist ei teadnud ma ettevõtlusest mitte midagi. Mul polnud elu jooksul mitte ainsamatki kogemust ega vajalikku teadmist. Mul oli vaid plaan. Minu plaan oli mitte enam palgatööle minna, kus ma teenin raha kellelegi teisele ja keegi teine otsustab minu saatuse üle. Kuid selline teraapia pakkumine ei ole hea äri. See on hingele 1000 korda olulisem kui rahakotile ja nüüd, kus Esileedi emapalk sai läbi, siis ma otsustasin, et ma tahan midagi veel teha.

Üks variant olnuks seda suitsust loobumise asja suuremaks ajada – luua sidemed korporatiivklientidega, koolitada välja terapeudid, et suudaksin pakkuda teenust laiemale publikule, koolitada välja ka muukeelsed terapeudid ja miks mitte võtta juurde ka teisi sõltuvusi, milles inimesi aidata. Kuid nagu öeldud, siis see ei ole päris see, millega ma tahan oma elu sisustada, kuna sel tööl on väga kõrged tõusud ja väga madalad mõõnad. Me keskendume ikka ebaõnnestumistele enda elus ja unustame sageli õnnestumised ja kahjuks ka mina ei saa aidata kõiki ja ma elan liiga südamest kaasa igale inimesele, keda ma aidata ei ole saanud. Seega ma otsustasin liikuda millegi muu suunas.

Üldse tuli see EASi pakkumine olla seotud Ettevõtlusnädala tutvustamisega väga õigel ajal, sest ma olen sellest igal aastal (va. eelmisel aastal) osa võtnud. Need koolitused, mis nad seal pakuvad ei ole süvitsi minevad, kuid on täiesti piisavad, et äratada huvi ja anda mingis vallas täiesti uus perspektiiv. Kui teie piirkonnas need toimuvad, siis jumala eest, võtke osa! Need on täiesti tasuta. Ma oleksin nõus ka maksma sümboolset tasu. Kasvõi selleks, et inimesed end kirja ei paneks ja hiljem kohale ei tuleks, sest nii jääb keegi teine äkki sellest ilma.

Ma sain aastaid tagasi ka mitmete koolitajatega tuttavaks, kellega ma mõne koolituse järgselt ühendust võtsin ja mõnega suhtleme me tänase päevani. Ettevõtlusnädala koolitustel on aga ka üks suur miinus ja see on see, et kohtade arv on paljudel koolitustel piiratud ning kirja tuleks panna end võimalikult varakult. Mäletan aastaid tagasi olid põnevad teemad ning workshopid toimusid Tartus loomemajanduskeskuses ja ma ei pääsenudki sinna. Seekord olen targem.

Kavatsen ka sel aastal aktiivselt osa võtta, sest nagu ma ütlesin, on mul selle nädala eesmärk rajada ettevõte. Mida ma pakkuma hakkan? Seda, milles ma end kõige enam kindlalt tunnen ja selleks on turundus. Ma hakkan pakkuma sisuturundusteenuseid. Minu tööks saab olema panna ettevõtted särama. Muide, aastaid tagasi, Ettevõtlusnädalal saadud mõte on miski, mida ma kasutan tänase päevani – Turundus on silmade särama panemise kunst! Seda ütles Andrus Kuusik, kes oli ühtlasi ka mu turunduse õppejõud kõrgkoolis ja kui ta annab ka sel aastal Ettevõtlusnädala raames koolituse, siis osalege. Ma olen alati üritanud osaleda kõikjal, kus ta rääkimas käib ja ma tulen alati targemana tagasi. Kui tema nime ei leia, siis olen kindel, et seal on palju kõnelejaid, kes on oma ala samasugused fännid ja panevad oma teema särama. Muidugi arvestage, et paljud kõnelejad tõenäoliselt ei ole igapäevaselt rahvahulga ees kõnelenud ja võivad olla pisut närvis. See on ka alati tore vaatepilt 🙂

Kui sirvida Ettevõtlusnädala ürituste ja koolituste kalendrit www.ettevotlusnadal.ee, siis ma väga loodan, et me leiame endale selleks nädalaks hoidja, sest on nii palju koolitusi, millest ma tahan osa saada. Õpetatakse, kuidas FB-s turundada, kuidas teleintervjuud üle elada, ettevõtete külastused, naaberriikide eksperdid annavad nõu, kuidas tooteid eksportida, kuidas oma telefoniga võimalikult parimaid pilte teha, antakse aimu raamatupidamisest ja väga palju muud.

Igal juhul pange ennast varakult kirja ja te saate midagi suurepärast täiesti tasuta. Võtke heaks. Kui sa isegi ei kavatse ettevõtjaks hakata, siis on seal ka selliseid loenguid, mis seda ei eelda. Igal juhul olen mina juba ette väga elevil. Ja kui keegi mu koolitusel ära tunneb, siis võite julgelt tere ütlema tulla. Mul ka lõbusam. Kommenteerige palun siia postituse alla ka, et missugustest koolitustest osa võtta plaanite ja kus linnas see toimub.