Kategooria

muud jutud

Viimased kolm nädalat pole säranud mitte ainult minu puhanud naeratus (Noorsand oli 3 päeva maal vanaisa juures ja Esileedi õde käis meil külas ja Noorsand tahtis nädal otsa magada temaga ühes toas), ega ka päikeseloojangud, mis siin kandis eriti kaunid on, vaid ka meie elamine, sest me saime endale koristaja. Ja ta on imeline. Ta on ülipõhjalik ja teeb laitmatut tööd.

See kord kestab küll maksimaalselt 2 tundi peale tema lahkumist. Siis on perekond „lähme ajame kõik sassi” kodu jälle koduseks teinud, kuid siiski selle korralageduse all paistab välja puhtus. Kui enne oli meil korralagedus koos tolmuga, siis nüüd on lihtsalt korralagedus.

Esileedi küll püüab kogu jõust päästa ja esimesel paaril õhtul paneb asjad enne magamaminekut ära, aga mida aega edasi seda enam raugeb ka tema initsiatiiv ja tegelikult ka see teadmine, et teisipäeval tuleb koristaja, on lohutav. Esileedi üks peamiseid stressi põhjuseid on olnud pikalt see, et lapsed kogu elamise segi pööravad ja seal ta siis istub, keset segadust, stressis, aga koristada ka ei jõua, sest kolm aastat magamatust teeb oma töö. Nüüd ta võib vähemasti teada, et see ei jää nii.

Ka see, et mina koristan, ei sobi talle. Mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma olen väärt enamat, mitte ei peaks kodus koristama nagu tavaline inimene, vaid sellepärast, et meie standardid on täiesti erinevad. Ma olen sellest kirjutanud varemgi, aga minu puhas on see, kui ma enam millegi sisse ei astu ja ma võin julgelt vastu lauda nõjatuda, ilma, et ma kardaks, et ma millegisse küünarnukini vajun. Esileedi jaoks ei ole see puhas, vaid sageli, kui ta kusagilt tagasi tuleb, siis ta kortsutab kulmu ja on südamepõhjani solvunud, et ma koristanud pole, kuigi ma olen viimased tund aega kodu läikima löönud.

Kõige raskem on minu jaoks olnud tolmu imemine. Kui ma kunagi Iirimaale tööle läksin, siis minu esimene töökoht oli hotellis. Imeline hotell. Mitte ainult väljast, vaid ka inimesed, kellega ma koos töötasin on mulle kõik kustumatu mulje jätnud. Üldse Iirimaale minek oli minu jaoks meheks saamise aeg. Olin 21 ja ma olin vaid korra klassiga Slovakkias käinud. Rohkem mul välismaa kogemust polnud. Läksin täiesti üksi, kehvapoolse ingliskeelega, taskus 100 naela (mille ma lennujaamas ära kaotasin koos rahakotiga) ja täiesti tundmatusse vette kargasin. Minu esimeseks tööks oli portjee amet. Portjee Iirimaal ei ole tüüp, kes uksi lahti teeb. Portjee seal kandis on tüüp, kes koristab, on kelner, on baarman, on see, kes konverentse üles paneb ja hiljem ruumid korda seab. Ehk portjee teeb absoluutselt kõike. Üks suur osa minu tööst oli tolmu imemine ja ma pidin iga päev imema umbes viis miljonit ruutmeetrit vaipa. Oh kui tüütu see oli. Triiksärgi ja viigipükstega, üleni higine. Sain seal tolmuimemise eluaegse trauma.

Õnneks on meil see Philipsi vinge varstolmuimeja, millest ma olen juba rääkinud ja mida ma siiani ära kiita ei jõua. Lisaks sellele, et see meil on, siis kõik, kes seda meie juures kasutanud on (ämmad), küsivad, et palju selline asi maksab. Arvata on, et varsti see ka nende juures, sest see võtab tolmuimemise juures selle vastiku osa ära. Sa teed sellega iga kord mingi minutilisi sutse. Keegi tõi liiva tuppa – kiirelt masinaga peale. Keegi pudistas põrandale – masin näppu ja korras. Ei ole seda juhtmetega jamamist . Ning kui keegi ajab midagi määrivat maha, siis sama masina alla käib ka mopp ja see töötabki nagu tavaline mopp, mida saad sama masinaga niisutada. Kui keegi tahab lähemalt uurida, siis link on SIIN.

Aga tuline võistlus on käimas ja valitakse aasta parimat blogi. Kui sulle meeldib see blogi, siis mine anna kohe üks hääl meile (võid ka viis) aadressil http://eba.marimell.eu . Ma tean lihtsalt kui suurt motivatsiooni on mulle iga aasta andnud tõdemine, et nii paljudele teist läheb korda see, mida me teeme. See väike emotsioon, mida me jagame teiega pea iga päev. Paljud teist ka kirjutavad tänades, et nii palju negatiivset on kõikjal ja meie blogi on see väike oaas, kus te teate, et saate hea tuju. Kui soovite ka meile seda head tuju pakkuda, siis meie kandideerime meesteblogide kategoorias. Miks seal? Sest ma ei tahtnud kandideerida pereblogide kategoorias ja mujale ka nagu ei sobinud 🙂 Aitäh sulle, kes sa selle hetke võtad!

 

Mis töö vastu sul muidu allergia on? Mida sa hea meelega alati kellelegi teisele delegeeriks?

Möödunud aastal, kui mu vanaema ei tea mitmes kord kukkunud oli ja ise enam püsti ei saanud, tegi ema otsuse, et võtab oma ämma enda juurde elama. Ei näinud ta vaeseke enam eriti. Ei kuulnud ja suuresti ka ei mäletanud. Kes iganes on vanainimest hooldanud, see teab, et ega see just maailma parim töö pole. Eriti, kui tegu ämmaga. Samas ka Esileedi ema hooldas aastaid oma ämma, kes neil ühe toa endale hõivas. Ka tuli nende juurde surema nende vanatädi, kes siis seitse aastat hiljem selle ka teoks tegi.

Kõik see tähendas, et vanaema korter jäi tühjaks, millega mul miskit ette võtta tuli. Kas müüa või üürida? Müügil ma suurt mõtet ei näinud, sest mul polnud plaanis investoriks kolme lapse kõrval hakata ja kuigi korterite ost, renoveerimine ja siis nende müük, võib olla põnev, siis hetkel polnud mul aega, et isegi pisiremonti seal teha. Seega müük jäi kõrvale. Otsustasime välja üürida.

Ma ei tea remondist suurt midagi, sest lapsest saadik on vanemad mulle karuteene teinud ja selle asemel, et ma kõike seda kõrvalt jälgiks ning midagi ehk kõrva taha paneks, saadeti mind maale eest ära. Kuid ma olin vanaemal külas käies harjunud, et korter oli seisus, mis ta oli ja ma ei pidanud seda eriti kehvaks. Ma oleks hindeks pannud rahuldava. Seda kuni hetkeni, mil ma tegin korterist pildid, et üürnik leida. Alles piltidel avanesid mu silmad ja ma sain aru, et tegelikult on asi julm. Proovisin siiski üürida ja pakkusin pool muidu hinnaga, et keegi lihtsalt kommunaale maksaks. Keegi ei soovinud. Ma ka ei süüdista, sest see nägi välja nagu punker.

Vaikselt hakkas sisse hiilima ka kahetsus, et kuidas me lasime vanaemal sellises seisus korteris elada. Tema näeb oma silmadega peamiselt vaid valgust ja ehk õrnalt kontuure ja ise ehk ei tajunud, kui hull seal seis oli. Ometi, kui ta mulle toreda vanaemana tahtis näiteks viieka visata, siis seda nägi ta päevselgelt ja see ilmus sealt kümneste ja kahekümneste vahelt eksimatult välja. Selge oli see, et korter vajab remonti. Sanitaarremondist peaks ehk piisama – võib olla siit-sealt nipet näpet, et üürnikud, kes saabuvad ennast lihtsalt mugavalt tunneksid.

Sanitaarremondist oli asi muidugi valgusaastate kaugusel, sest alla kapitaalremondi siin rääkida ei saanud. Suurimat muret valmistas mulle vannituba, mis oma kooruvate seinte ja kolletuva vanniga ajas mulle judinad peale. Rääkimata tualetist, mis nägi välja selline, et ma pigem niristaks süüdimatult säärde, kui tühjendaks sinna enda põie. Kuid väiksem polnud mure ka köögipõrandaga, kus täpselt ruumi keskel oli batuut. Vähemasti sama vetruvad olid need põrandalauad küll. Kunagi oli uputuse tagajärjel vesi linoleumi vahele läinud ja jumal teab, mis seal nüüd olla võis. Tegelikult terve korter karjus remondi järele. Mu ema pani küll korterile aastaid tagasi küll raudukse ette, aga ma ei tea, mis see põhjus oli, sest ma pakun, kui varas end sealt korterist leiaks, poetaks ta pisara ja jätaks 20 eurot köögilauale, kuna see elamine nägi tõesti nukker välja. Aga, mis ma seletan, siin on pildid. Kuigi siit see nukker olukord ehk nii selgelt välja ei paistagi.

Kuid kes siis remonti peaks tegema? Mina? Eee.. ok, aga kuidas see käib? Ilmselgelt ei saanud see olla mina, sest kogu see avastamise protsess võiks olla põnev, aga lapsed on nii intensiivses vanuses, et see, kes kolmega üksi koju jääb, on õhtuks viis aastat vanem ja poole hallim. Tuli leida inimene, kes teemat jagaks ja kui te mäletate, siis möödunud aastal hõikasin ma siin samas FB lehel välja, et otsin endale remondimeest.

Korterit uurimas käis mitmeid mehi ja mitmed kellest, olid teie mehed. Kuid millegi põhjal tuli teha otsus. Kui esimene mees käis korterit vaatamas, siis ta küll mõtles igas toas pikalt, aga ta tuli kohale nii ,et ei olnud tal ei mõõdulinti, ei laserit, millega mõõta, ei pastakat, ei paberit ja kui ma pakkusin, siis ta keeldus viisakalt. Käis igas toas, ajas silmad kissi, justkui arvutas midagi ja enne kui jõudis ära minna, teatas, et läheb 3500 eurot ja kuni kaks nädalat. See oli umbes 2000 eurot rohkem, kui ma tahtsin maksta ja küsimusele, et kas tingimisruumi ka on, teatas ta, et ok summa 2000. 1500 eurot sekundiga alla. Mitte miski ei jätnud mulle muljet, et ma võiks neid numbreid usaldada. Aga vähemasti sain kindel olla, et 2000 euroga saab korteris remondi ära teha küll.

Mida ma siis soovisin teha – seinad ära viimistleda ja värvida või panna tapeet, siseuksed uutevastu väljavahetada, tualetis ja vannitoas ning köögis täisremont ja esikus, köögikoridoris ka köögis uus põrand. Ma ei tea remondist suurt midagi, aga see, et ta ütles, et ta teeb üksinda ja tal kulub vaid kaks nädalat, tundus ka mulle, võhikule, kuidagi kahtlaselt ilus.

Tulid mitmed pakkujad veel, kes tegid pakkumisi vahemikus 2500-3800, kuid ka nemad ei osanud öelda kaua läheb ja kuna nad üldse alustada saavad. Ja siis tuli ühe pakkujana terve seltskond ja vaatas korteri üle, ilma mõõtmata, ilma materjale arutamata, tehti mulle pool sosistades pakkumine, et mustalt oleks hinnaks 11000, mis on väga soodne ja ajakulu on umbes kaks kuud. What!? Ehk siis mul muutus asi aina segasemaks ja võta siis kinni, mis need odavamad nii palju odavamaks teeb. Igal juhul olin ma nõutu, sest polnud mul ka võtta 11 000 ega soovinud ma oodata kahte kuud.

Ja siis tuli Andre. Kuna ma kasutan ta eesnime, siis võite vist juba aru saada, et ma valisin tema. Minu jaoks oli juba see kvaliteedimärk, et ta naine loeb blogi ja et ka neil on peres kaksikud. Kaksikute vanemad ei keera üksteisele, vaid toetavad teineteist – see on mitmikute vanemate kirjutamata reegel. Kui ei ole, siis peaks olema.

See, kuidas ta mõõtis ja arutles igat detaili mind kaasavalt jättis mulle mulje ülimast professionaalsusest. See ei ole siin reklaampostitus ja ma ei saanud isegi soodustust. Ma isegi ei küsinud. Kuid ta mõistis mind lennult ja tegi ka endapoolseid pakkumisi, kuidas midagi paremini lahendada. Mõistis, et sellest saab üürikorter ja et mul ei ole rahaliste vahenditega just eriti kiita ning tema pakkumine tuli põmaki täpselt sinna 11 000 ja 2000 vahele, ehk oli mingi 5000+ eurot. Ma ei tea, kuidas teie, aga meie pere jaoks on see väga suur raha. Kuid õnneks oli meil korterimüügist, kui me selle maja ostuks maha müüsime, natuke alles jäänud ning saime Andret endale lubada.

Las ma ütlen, kogu temaga tegelemine oli puhas rõõm. Ta saatis pea üle päeva mulle pilte progressist ja talle sobisid ka vastused, et „vaata ise, kuidas parem on” ja „ma ei tea, sina oled proff”. Ehk ta julges teha otsuseid ja ma jätsin talle sageli vabad käed. Naabrid küll kurtsid, et väliskoridor tolmune ja lihvimine kestis vahel 23ni välja, kuid nii kui keegi kaebama tuli, see lõppes ja tehti midagi muud, mis inimeste õhtust kodurahu säilitaks. Ka naabrid kiitsid, et nemad ei ole varem nii asjalikku ja viisakat ehitusmeest näinud. Ta ei jätagi muljet, kui ehitusmehest, vaid kui soojast suhtlejast, kes hoolib sama palju enda tööst, kui kliendi rahuolust. Mulle selline avatud ja mõistlik suhtumine meeldis. Ka poodidest sisustust otsides, saatis ta mulle valikutest pilti, et äkki ma näen midagi sobivat.

Muide, jumal tänatud Jyski eest, sest me saime kõik vajaliku kauba sealt nii, et ei pidanudki end vaeseks maksma. Mulle meeldis ka see, et kuna korter sai selline heledates toonides, siis Jyski disaineritel oli toodetud super valik Skandinaavia stiilis mööblit. Stiilipuhtus polnud meile küll primaarne, kuna ma tõesti tahtsin korterile kulutada võimalikult vähe.

Algul ma vahtisin oksjoneid ja FB gruppe, et leida kasutatud mööblit, kuid tegelikult on mul väike foobia kasutatud mööbliga, sest ma olen väiksena laua all, kellegi rögasesse tatiklimpi enda käe pannud. Rääkimata laua alla topitud nätsudest, mis iga koolipingi põhielement oli. Sellest ajast eelistan ma, et see mööbel, mis ma ostan, on kas uus, või vähemasti sealt, kust ma tean sele ajalugu. Jyski puhul on need asjad isegi liiga uued, sest need tuleb koha peal veel ise kokku panna ja mina ning juhised ei ole maailma parim kooslus. Selle kokkupanemise rõõmu said endale üürnikud. Küll aga on hea kooslus mina ja e-poed ning jumal tänatud on Jyskil see olemas. Erinevalt Selverist ja Prismast, mille e-teenusest ma Tartus väga puudust tunnen, on Jyski e-pood täiesti funktsioneeriv – kaup valitud ning paari päeva pärast kulleriga ukse taga. Kõik poed peaksid seda pakkuma ja tellimine peaks sama lihtne ja loogiline olema. Riidekapiks soetasime selle. 

Tulles tagasi remondi juurde, siis Andre lubatud kolm nädalat, oli lõpuks ikka neli nädalat, kuna paarimehed olid päevi erialasel koolitusel. Aga kuna mul otseselt ei põlenud ka, siis ma ei heitnud ka seda ette. See on nagu hea söögiga – kui sa tead, et see saab olema hea, siis sa oled nõus hea tulemuse nimel natuke kauem ootama. Sama oli mu remondiga, kuna ma olin kaudselt kogu protsessi juures, siis ma ka teadsin, et see saab olema korralik.

Ja ongi korralik. Täpselt nii korralik, nagu me esimesel päeva kokku leppisime. Kuna kogu korter sai uue ilme, siis otsustasime ka elutoa ja magamistoa põranda välja vahetada, mis lisandus hinnale. Kuigi ootamatult vähe. Ma ei tea, kas minu murelik kalkuleerimine igakord kui me rahast rääkisime oli põhjuseks, aga kõik asjad, mida ma hiljem juurde tahtsin (köögimööbli paigaldus ja põrand tubadesse) olid ootamatult mõistliku hinnaga. Ma ei taha öelda soodsa, sest minu algne plaan oli korterile kulutada maksimaalselt 1500 eurot. Läks üle 6000 kokku, aga noh, kui üürnik 2,5 aastat tublisti üüri maksab, siis saan ma selle raha ka tagasi. Natuke kauem läheb, sest riik tahab endale ka tüki kasumist. Las ta siis võtab. Vähemasti ei tee ma sama viga nagu esimestega, kes arvasid, et üüri maksmine on pelgalt vabatahtlik. Loodetavasti saab nendega kõik oodatult ühele poole nii nagu mul õnnestus nendega kokku leppida, kui ühendust sain.

Kui keegi on samas seisus, et vaja leida kedagi, kes oleks remondiga abiks, siis ma ei kõhkle hetkekski, et Andre oma firmaga on hea valik. Rakveres nad pesitsevad, aga nagu näha, teevad töid üle Eesti. Suured tänud ja kummardused meie poolt, sest meie oleme väga rahul. Nagu öeldud, ei ole see OÜ Renovatsiooni reklaampostitus, mul puudub igasugune kaudne või otsene kasu ning ma lihtsalt jagan enda väga positiivset kogemust. Nende FB lehe võib leida SIIT. Ja kui te neilt pakkumist küsite, siis öelge, et Henry soovitas, eks ma siis pärast saan öelda ka, kas minu sellisest kogemuse jagamisest ka neile mingit kasu oli. Siin ka pildid valmis korterist. PS Sektsioon nüüd korterist väljaviidud ja akendel ees rulood. Toad ei ole valged, vaid kõik on mingit eri tooni.

 

Jaanuaris palusin ma teil vastata ühele küsimustikule ja hea meel oli näha, et nii paljud teist seda tegid. Mul oli vaja lihtsalt selleks, et ma teaksin, kes te olete, mis teid huvitab ja kuidas nii paljud teist saavad minu naljadest aru. Kui ma siin linnavahel poodides või kusagil nalja viskan, siis peale nalja pean ma tavaliselt silmad alla laskma ja teatan punastades, et ma tegelikult tegin nalja. No ei saada aru. Kuid, kes iganes mind isiklikult tunneb, siis te teate, et ma olen täpselt selline nagu end siin blogis kujutan ja ma ei ole karakter, vaid ma olen päriselt selline kohmakas suhtleja, kes itsitab eelkõige iseenda äparduste üle. Ma ei karda öelda, kui mulle miski ei meeldi. Mind on vähemalt korra viimase aasta jooksul muuseumist välja visatud (I KNOW!). Mind on vähemalt korra viimase nädala jooksul G4S turvamees läbi sõimanud ja ma olen aru saanud, et mul läheb suurepäraselt. Blogil läheb ka.

Uhketes Bredeni kostüümides

Blogil läheb nii hästi, et kõik koostööd, mis ma olen eelnevalt teinud, on rõõmsaks teinud mitte ainult koostööpartnerid, vaid ka nii paljud teist. Ma saan tänaseni teateid, kus tänatakse, et ma Bredenist rääkisin ja ega mul ei ole nende sooduskoodi. Ei ole. Aga äkki peaks sebima. See on ka liin, mida ma jään hoidma, et ma teen koostööd vaid firmadega, millest ma ise huvitatud olen. Ja eks tuntuse kasvades, tuleb ka rohkem pakkumisi ning see on minu jaoks dream come true. Mulle soovitakse maksta, või pakkuda midagi lahedat ja seda lihtsalt sellepärast, et ma teen midagi, mis mulle väga meeldib- ma saan kirjutada. Ütluski on, et hetkest, kui su hobi hakkab sulle sisse tooma, ei pea sa enam töötama päevagi. See on minu pikem eesmärk – et see blogi olekski see, mis võimaldaks teha muid asju, mis on praegu minu töö, hobina. Mulle väga meeldib minu töö veebitoimetajana, aga ma olen siiski kellegi teise palgal ja ühe otsusega võib palgatöötaja ju end tänavalt leida. See siin on midagi kindlat. Koht, kus mul on hea olla ja loodetavasti ka teil.

Kuid nagu ma rääkisin, siis iganädalased postitused Delfis lõppevad aprilli kuuga ära ja hakkavad seal ilmuma vaid korra kuus. See oli minu enda algatus, sest ma tundsin stagnatsiooni. Et ma hoidsin ühte kindlat turvalist joont. Tõenäoliselt pelgasin ma mingil määral ka anonüümseid kommentaare ja oli seline alateadlik soov kaitsta lapsi ja Esileedit, seega ei rääkinud ma nii palju nende ämbritest, vaid enda omadest. Siin, oma blogis saan ma olla palju avatum ja omanäolisem. Siin hakkab mu pere tuld ja vilet nägema. Siin ma paljastan tõelise Esileedi olemuse ja laste türannia, mille hirmus ma elama pean. Ok, võib olla mitte türannia, aga vahel, kui Noorsand lõunaund ei maga, siis õhtuti, kui ma teda üleväsinuna voodisse püüan lohistada, ta näpistab. Novot – esimene paljastus. Juba läheb. Ma tahan hakata tegema ka videosid, mitte mingeid regulaarseid vlogisid aravatavasti, aga kui ma kusagil põnevas kohas käin, siis miks mitte seda ka filmile võtta. Seda ma saan kajastada just siin ja enda Youtube kanalil.

Lõpeb ära ka koostöö Sportlandiga, kuhu ma kolm kuud terviseblogi saatsin. Eks ma tajusin ka, et ma eriti ei süngi nendega blogi mõttes. Minu blogi ei toiminud nende keskkonnas. Minu blogi toimib siin. Ma võin teha mingeid projekte väljapoole, millel on algus ja lõpp, kuid oma teekonda ja elu on mul kõige mõttekam jagada siin. Kuigi mind loeti ka seal ja varem, kui oli näha populaarsemaid nädala postitusi, siis minu blogid olid seal kogu aeg loetumate tipus, aga Sportland on siiski oma olemuselt nooruslik ja aktiivne äriettevõte ja see pole kuvand, mida mina kiirgan. Ma võiksin kirjutada noorusest pakatavalt või luua mingi karakteri, kuid see liiguks väljamõeldiste suunas ja see polnud ka minu eesmärk. Oma blogis olen mina ja see kas meeldib või mitte. Seega tegin ettepaneku järgi mõelda ja nemad arvasid samuti, et minuga ei jätkata. Saab keegi teine võimaluse.

Kuid tuleme tagasi selle küsitluse juurde, mis te jaanuaris täitsite, siis vastused, mis te andsite mulle on siin:

Kunagi tuleks natuke sügavamalt neid tulemusi läbi käia. Nagu näha, loevad mind ülekaalukalt naised ja eks see on mõistetav. Räägin ma ju peamiselt perest ja lastest. Kuid ma ise ei pea seda otseselt pereblogiks, vaid pigem ikka meelelahtusblogiks. Siin on neil naljakail avastustel, mis me iga päev kogeme sama suur kaal, kui sellel, et Piigal tuli silmahammas, või sellel, et Noorsand õppis pedaale väntama. Sel aastal parima blogi valimisel kandideerin ma ka mitte pereblogi kategoorias, vaid meesteblogi. Tehti eraldi kategooria, et julgustada mehi osalema. Mina kiidan väga. Ma olen üldse väga toetav, kui avastan, et keegi mees blogib ja püüan julgustada. Ma ei tahtnud pereblogi kategoorias osaleda, sest seal on blogisid, kes reaalselt on pühendunud sellele, et oma kogu oma pereelu näidata.

Igal juhul näitab see tagasiside ka põhjuseid, miks ettevõtted soovivad blogijate kanaleid kasutada, et enda toodet paremini pildile tuua. Naised teevad ju tegelikult pea kõiki ostuotsuseid. Ok võib olla mitte spinningu ja landi, aga kõik otsused – alates autost, lõpetades meeste spordikellaga. Naised annavad olulisematele ostuotsustele enda heakskiidu ja kusagilt tuleb see info hankida. Seega ongi tore, kui mina või Esileedimidagi eelnevalt ära katsetan. Eks ole. Esileedi ongi katsetamas hetkel ühte toodet, millest ta naeruväärselt suures vaimustuses on. Miks ta eile tund aega magamaminekuga venitas ja oli nördinud, miks me sellest varem midagi ei teadnud. Mis see on, sellest peagi. Ja mul ongi nii hea meel, kui ma saan teha koostööd firmaga, kes on enda toote või teenuses kindel. Kes ei ütle enne koostööd, et nad soovivad positiivset tagasisidet. Teadmiseks -ma negatiivset ei teegi, sest kui miski mulle ei meeldi, siis see on subjektiivne arvamus. See, et miski mulle ei meeldi, see ei tähenda, et see halb on. Kui firma teeb koostööd ja mulle miski ei meeldi, siis ma sellest ka ülevaadet ei tee, sest ma ei taha ega saa valetada.

Hetkel otsin ka kedagi, kes oleks nõus mu blogi kohendama. Ma sooviks siia uut kujundust ja kui teil on miski, millest te tunnete siin blogis puudust, siis andke märku. Üks asi, millest puudust tuntakse nagu ma aru sain, on arhiiv. Et te ei peaks kõiki lehti läbi lappama, vaid saaksite võtta näiteks 2015 jaanuari ja vaadata, mida ma siis kirjutasin. Kui on veel midagi, mis võiks lehel parem olla, siis kommenteerige kindlasti.

Kuid see blogimise tee on olnud minu jaoks väga palju pakkuv ja võimalusi loov. Kahjuks kolme lapsega pean ma palju võimalusi tagasi lükkama. Näiteks taheti mind eelmisel aastal mingi projekti raames saata nädalaks Rootsi koolitusele, kus räägiti mingil isaduse teemal (ma ei mäleta enam, mis seal täpselt oli). Ma olen korduvalt raadios ja teles pere teemadel rääkinud. Hetkel minu töö, kus ma olen https://www.facebook.com/Delfihomme/ toimetaja, on tänu sellele, et ma kirjutasin juba mitu aastat blogi ja soovisin eelmisel aastal Delfisse ühele ametile kandideerida, mis aga eeldanuks, et ma olen Tallinnas koha peal. Pakuti hoopis, et äkki ma sooviks olla puhkuse asendaja portaalis Elutark (muide, kes on Elutarga FB fänn, siis need hommikused mõtteterad, mis seal iga päev postitatakse, siis need on minu poolt). Kui Elutarga asi läbi sai, tehti mulle pakkumine minna sinna täiskohaga Homme portaali juhtima ja nad leppisid sellega, et esimene aasta ei saa ma olla 100% laste kõrvalt ning nägid minus potentsiaali ja ka viimane arenguvestlus oli vägagi positiivsetes nootides. See toimetaja töö ei ole lihtne ja seal on meeletult nüansse, aga see on siiski ka väga rahuldustpakkuv.

Ka tuli mul välja raamat, mis paljudel nüüdseks olemas on. Natuke on veel saadaval ka. Suur suur aitäh kõigile, kes selle soetasid. Kui me teeme suvel ühe kokkusaamise, siis võtke kaasa kindlasti ja ma kirjutan midagi ilusat teile sinna ka. Kel ei ole, aga sooviks, siis saab endale tellida SIIT. Mina selle müügi pealt enam sentigi ei teeni, aga ma lihtsalt ei taha üldse, et see jääk vedelema jääks. Aitäh siinkohal Heigole, kes on mitu raamatut ostnud ja kingib neid enda peatselt vanemaks saavatele sõpradele.

Ka saime me möödunud aastal võimaluse minna Lottemaale ja ma poleks ise nii noore Noorsandiga läinud, sest oleksin arvanud, et ta pole veel valmis. Ta räägib sellest siiamaani sellise vaimustusega. Meid kutsuti ka sel aastal ühte SPAsse, aga me ei saanud veel kevadel minna, kuna see asub Saaremaal ja eirnevatel põhjustel nii pikka reisi mitmeks päevaks me endale lubada hetkel ei saa. Loodetavasti sügisel. Pole ma ju elus kordagi SPAs käinud. Olen käinud, aga selleks, et tualettpaberi rulli hoidikuid seina külge kruvida (oli kunagi üks minu tööülesannetest).

Mis ma tahan öelda on see, et see blogi on avanud mulle hulganisti uksi ja pakkunud võimalusi ning ma pean selles tänama kolme asja – enda järjepidevust, teiseks enda perekonda, et nad nii värvikad ja erinevad on ning eelkõige teid, et te meile kaasa elate ja meie elust osa soovite saada. Reedel käisin ka Maamessil ja nii mitmed teist tulid mind kallistama ja lihtsalt tere ütlema. Oli tunne küll, et teen justkui õiget asja.

Püüan edaspidigi hoida blogi positiivsena. Ka edaspidi ei õpeta ma teid elama. Ka edaspidi ei räägi ma vastuolulistel teemadel, mis inimesed pöördesse ajavad, nagu pagulased, homoabielud ja vaktsineerimine. Ma olen ka edaspidi uudishimulik. Ma katsetan uusi tooteid ja räägin neist ka teile, kui nad on tõesti rääkimist väärt. Teen meie tegemistest videosid. Ja kuna ma toon blogi siia keskkonda tagasi, siis ma loodan, et te mõistate, kui ma lisan siia reklaami. Te ei pea neid klikkama, kuid need on alati abiks, sest kuulõpus lähevad peamiselt arvesse siiski need, millel klikatakse. Samas, kui sa tunned, et mu perel on niigi kõike piisavalt, siis ära kliki. Tule siiski lugema, kuid ära kliki. Ma tahaks alati tunda, et maailm on õiglane.

mm.. suhkur. Kui on üks asi, mis meie laste silmad särama paneb, siis on see suhkur. See pole küll selline hea sära, mil nad heldimusest pead mu rinnale asetavad. See on selline sära, kus on peidus tuhat kuradit ja ma pean kõik asjad hirmuga kõrgemale tõstma. Ma saan alati aru, kui nad on õhtul kusagilt endale magusat sebinud (loe:diivani alt kommi leidnud), sest nad jooksevad ringi nagu hullumeelsed ja maha neid naljalt ei rahusta. Ehk siis me üritame laste suhkrutarbimist võimalikult piirata. Räägin ka natuke hetkel populaarel teemal, ehk suhkrust.

Lihtne see ei ole, sest kui sul on kolm last, siis pidevalt ise nullist süüa teha, on paras ettevõtmine, kuid ostes midagi poest, siis on raske leida tooteid, milles seda sees ei oleks. Hea, odav säilitusaine, mis inimestele maitseb ka. Seda on isegi soolastesse toodetesse lisatud ja täielik valge suhkru elimineerimine oleks paras ettevõtmine.

Seega me ei olegi päris ekstreemseks läinud, et suhkur täielikult välja saada. Mihkel Zilmer, kes tundub mulle kui oma ala ekspert, armastab ikka öelda, et suhkur ei ole valge surm. Liiga palju suhkrut on. Ma olen nõus.

Kuid ma olen ka teadlik, et meie lapsed tarvitavad liiga palju suhkrut. Kuidagi märkamatult on Noorsandi lemmikmaiuseks saanud kohuke, mis meil imekombel kapis alati olemas on. Vaadates pakki, siis selgub, et kui see väike batoon jagada viieks, siis üks neist osadest on puhtalt suhkur. Kui me vaatame jogurteid, siis tops on 500 grammi ja selles on oma 75 grammi suhkrut.

Tegime just katse hiljuti, et kui palju on see 75g suhkrut. Mul on kahju, et ma pilti ei teinud tookord, aga 75g suhkrut. Ah, ma ei oskagi seletada. Ma teen ikka pildi. See oli meeletu kogus ja ma ei taha üldse, et minu lapsed seda endasse kahmaksid. Pildi pealt ei taju äragi, mis hunnik mul siia kaalu peale tekkis.

Mina paksu mehena ei ole oma lastele hea eeskuju ja see on üks põhjuseid ka, miks ma ilmselge probleemiga tegelen ja ka mina olen magusa enda elust pea välja lülitanud. Kui ma räägin magusa, siis ma pean ikka silmas vaid magusat, milles on rafineeritud valge suhkur. See suhkur, mida poes pakkidena müüakse.

On ju nii palju teisi magusaid asju, mida on võimalik nautida- banaan, õun, maasikad, pirnid, arbuus jpm. Ka need pakatavad suhkrust, aga see on looduslik suhkur ja ma pole kunagi näinud ühtegi inimest, kes ütleks, et ta läks paksuks, sest ta sõi liiga palju puu- ja juurvilju. See on suhkur, mida ei tohiks karta. Loomulikult pole millegi liigne tarbimine tervisele hea, aga mida rohkem ma suudaks oma laste suhkru tabimist ümber suunata puuviljade tarbimisele, seda parem.

Tänapäeva ühiskonnas on see küll keeruline, sest magusareklaam on suunatud otse lastele ja täitsa jabur on see, et see lubatud on. Isegi Lotte, kes on laste suur iidol, ei kutsu neid üles tarbima vett, vaid suhkrust üle ujutatud maisipulki ja limonaadi. Armas roheline draakon ei räägi diabeedist, vaid ta räägib väikestest kujukestest, mis kõikidel lastel eluks vajalikud on ja on šokolaadimunades peidus. Karud, kes elavad looduses, söövad rohkelt tooreid marju, aga karu, kes kaubanduskeskuses naeratab, meelitab lapsi kommilettide vahele.

Viimati, kui me poes käisime, oli mul nii selge äratundmine, kuidas lapsi mõjutatakse, sest lettide vahel kõndides, ei tahtnud Noorsand komme, vaid ta tahtis Lottet, ja Draakonit ja Mõmmit ja mänguasja, mis end üllatusmunas peidab. Kuidas ma saan siis kolme aastasele selgeks teha, et need joonistatud tegelased ongi sinna joonistatud selleks, et sind lollitada.

Aga nagu ma ütlesin, ei pea me tegema kogu aeg häid valikuid. Me peame tegema häid valikuid lihtsalt enamus ajast. Aeg-ajalt jäätist ja sünnipäevadel kook ei ole see, mille pärast mina lapsevanemana muretsen. Mina muretsen rohkem selle 330 päeva pärast aastas, kui nad ei saa sünnipäevakooki ja jäätist. Mis on nende toiduvalikud siis?

Seepärast võtangi ma alates mai kuust eesmärgiks hakata leidma alternatiive maiustustele. Hakkan leidma lahendusi, mis neile maitseks ja asendaks magustoidu. Need saavad olema ilma rafineeritud suhkruta ja ma jagan neid meeleldi ka teiega. Ma teen sellest videoid ja kui teil on endil retseptisoovitusi, mis on tervislikud, aga lapsed hirmsasti tahavad, siis jätke mulle siia kommentaar ja need, mis tunduvad, et võiksid maitsta ka meie lastele, võtan ma samuti linti ja postitan meie blogisse või FB lehele. Või instagrammi. Küll näete 🙂

Muide, väga silmiavav suhkruviktoriin väärib kindlasti ülevaatamist. Leiab SIIT Seal on ka suhkrukalkulaator, mis arvas, et me tarbime nõks palju seda kraami 🙂

Mõned nädalad tagasi võttis meiega ühendust üks Läti firma, mis soovib enda tegevust Eestisse laiendada, kuna nii Lätis ja Leedus on nende bränd juba laialt tuntud. Miks ka mitte. Mingil määral on nad ka Eestis müügil, kuid teadlikkus neist ei ole naaberriikidega võrreldav ja nad püüavad tegutseda ka otse, mitte ainut läbi edasimüüjate. Blogimine on hea võimalus uusi asju katsetada ja meie kaksikud on suured mähkmetarbijad. Kuigi Piiga on avastanud nüüdseks ka potil käimise. Vahel tekib üldse küsimus, et ega ta ometi geenius ei ole. Lihtsalt Noorsandil tuli kõik natukene hiljem ja Piiga on kõiges nii varajane.

Eeldasin, et kuna saadetakse Lätist kulleriga, eks ta peaks kunagi nädalalõpuks ju kohale tulema, aga ei midagi esmaspäeva hilisõhtul saatsin tellimuse ja kolmapäeva varahommikul oli kohal. Ehk siis tuli ühe päevaga. Ma ei tea, mis kullerfirma see oli, kes paki tõi, aga pakiga ukse taga oli ta kell 7:40. Mis teil viga on? Kes käib niiii vara?

Kui ma küsisin firmalt, et miks need paremad on, kui teised poes müüdavad, siis ütles esindaja, et tal oleks hea meel, kui ma algselt neid ise laste peal kasutades avastaks, sest muidu ei oleks tegemist kasutuskogemusega, vaid reklaampostitusega. Ainus, mis ta ütles oli, et üks asi, mida ma ei pruugi märgata, kui mul pole laps allergiline, siis need mähkmed sobivad ka allergikutele ja sellise mugavusega mähkmete seas muud valikut suurt polegi.

Oleme neid nüüd nädala jagu kasutanud ja mul pole mitte midagi negatiivset mähkmete kohta öelda. Need on täpselt nii head nagu sa loodad, et need on. Need on palju õhemad, kui meie tavamähkmed, aga ei ole aru saanud, et need vähem imaksid, sest tagumik jäi kuivaks. Esileedi ei suuda neid rohelise pakiga Pamperseid näiteks kasutada nende tugeva spetsiifilise lõhna tõttu. Moonydel, mida me kasutasime, ei ole mitte mingisugust lõhna. Null.

Seni oleme me kasutanud päevasel ajal punases pakis Libero püksmähkmeid ja vahe ei ole mitte ainult selles, et Libero on kolm korda paksem mähe, vaid ka need küljekinnitused eeldavad üpris tugevat sikutamist. Mis on muidugi parem variant kui mõned, mis vajuvad ise lahti. Moony küljekinnitus oli tugev, kuid samas rebides tulid need tunduvalt lihtsamalt lahti, kui Libero puhul.

Ma soovisin loomulikult neid testida erinevates tingiustes, et olla headuses tõeliselt veendunud. Plaan oli need toas põlema panna, katsetada nende kuulikindlust ja vaadata, kas need toimiksid langevarjuna kaljult hüpates, aga kindlate põhimõtetega Esileedi pani nagu alati veto peale. Ma tean! Peorikkuja. Seega peate leppime sellise pooliku ülevaatusega.

Pakendid on hästi Jaapanile omased- hästi palju kirja, väga erksad värvid ja üldse selline segadusse ajav. Nagu need Jaapani telereklaamidki. Samas need meeldisid lastele. Piiga turnis päevi pakkide seljas, kui need oma kasutuskorda ootasid.

Ma usun, et igaüks, kes oleks katsetanud oma lapse peal, oleks nendega rahule jäänud Kuigi kommentaaris üks ema kirjtuas, et neile ei sobinud, kuna tuli vahelt välja. Ma ise ei näe, kuidas see võimalik oleks ja äkki oli vale suurus vms, aga kunagi ei tea.

Meid igal juhul veenas see prooviperiood ja kuigi järgmine pakk tuleb meil endil juba välja osta, siis me jääme tarvitajateks. Mõnevõrra kallim, kui kohalikul turul müüdavad, kuid kätte võttes saad sa kohe ka aru, miks nad kallimad on. Kiidan ja annaks hinded viiest viis. Ka kõik need, kes said katsetamise korras neid mähkmeid proovida ja ma soovisin, et nad oleksid ausad, rääkisid neist ülivõrretes. Need on kasvõi neil kordadel head, kui sa tahad mähkme alla panna, aga sa ei taha, et väljast oleks aru saada, et mähe on all. Nii palju õhemad on need teistest kaubanduses leitavatest.

Ise ma sain katsetada neid kolme sorti. Kõikidega väga rahul. Nagu ma aru sain siis Moony on nende premium bränd, mida nad ise kõige enam soovitavad.

Kuna teid oli väga palju, kes soovisid katsetada paar nädalat tagasi, siis teeks ka ühe loosi ja kaks lugejat võidavad endale tasuta kaks suurt pakki vabalt valitud mähkmeid. Selleks postita kas siia või Facebooki lehele link tootest, mida sa võidu korral sooviksid. Osaleda saab esmaspäevani (13.03) ja esmaspäeval loosin ma kaks inimest välja, kes mingi aja ise mähkmeid ostma ei pea.

Kodulehe võib leida SIIT. Lisaks võiks olla nende FB lehe järgija, sest uue tulijana, teevad nad mitmeid kampaaniaid ja annavad ka tasuta manti ära, et inimesed ära proovida saaks. Nende FB lehe võib leida SIIT. Ärge pange tähele nende kehva Eesti keelt. Lätlaste värk tead 😉

 

Piiga! Olemas. Vennas! Olemas. Noorsand! Olemas. Esileedi! Olemas. Mina olen ka olemas. Perega väljasõite tehes on alati see oht, et mu unustame millegi/kellegi maha. Kuna keegi neist ei näita tavaliselt huvi välja, kui kusagile minek on. Isegi, kui nad tahavad minna, siis piisab tolmurullist, mis uste avanedes, kusagilt nurgast välja lendab ja Piiga tähelepanu on hõivatud. Seega, füüsiline ülelugemine on alati kasuks.

Istun istmesse ja see on mõnus. Ma olen alati armastanud autosid, kuhu sa istud sisse nii, et sa ei pea kusagile urgu pugema. Nädalavahetuseks meile antud Renault Grand Scenic kõrgus on täpselt selline, et sa istud justkui tugitooli, mis on sinu pikkust ja suurust arvesse võttes tehtud. Kui ma masinat eelmisel päeval emale näitamas käisin ja ta kõrvalistmele istus, siis tema esimene küsimus ei olnud loogiline „Kelle auto see on?” ega „Kas te ostsite uue auto?”. Esimene küsimus, mis ta minu kõrvale istudes ütles, oli „Mis hinnaga ma endale sellise saaks?” Minu ema on riigitöötaja, kes rahaga kokku ei puutu, seega misiganes see hind oleks, jääks see talle kalliks. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ma ostan talle.
Vajutan autol start nuppu ja ma saan aru, et ma olen millestki valesti aru saanud. Helistan mehele, kes mulle auto tõi, et täpsustada üle, et ma millestki valesti aru ei saa, sest mulle jäi kõrvu, et nad toovad mulle diiselmootoriga auto. Mees vastas (perekonna nimest lähtuvalt pakun, et see mees on Henrik Sal-Salleri vend), et on täitsa diisel. Kõige vaiksem diisel, mida kuulnud olen. Vajutan uuesti start nuppu ja auto käivitub taas. Täitsa pekkis, mootorit on ka õues auto kõrval seistes vaevu kuulda. Sätin tooli paika ja silmad löövad särama, sest nii roolil, kui armatuuril on nii palju nuppe, mis tähendab, et nii palju avastamist. Ma olen suur tehnoloogiahuviline ja sukeldun auto digimaailma, sest keskkonsoolis on suur puutetundlik ekraan, kus on auto seadistamiseks miljon võimalust.

Nii, siit käib raadio seadistamine, siit saab valida armatuuri valguse erinevad värvid, siit. Järsku kuulen köhatust ja vaatan tahavaatepeeglisse. Seal istub Esileedi kahe turvatooli vahele litsutuna ja vaatab mulle etteheitva pilguga otsa. „Kas me võiksime sõitma hakata? Või tule istu ise siin toolide vahel!” Mul pole mingit soovi millegi vahel istuda, panen tagumise käigu sisse ja .. Kas sel autol on kõik lisad, mis üldse olla saavad? Mitte ainult ei läinud tööle tahavaatekaamera, vaid autol on kogu kere ulatuses kaugussensorid, mis näitavad, kui lähedal mingi takistus on. Nagu ma ütlesin, et mina olen tehnoloogiafänn ja kui on nupud, mis teevad midagi, siis mul on tundideks tähelepanu läinud.

Me sõidame Esileediga paariks tunniks sõbrale külla. Õnneks ta ei ela kaugel, sest auto mahutab tahaistmele küll kaks turvatooli, kuid ruum, mis nende kahe vahele keskele jääb, on pisut kitsas, et sinna mahutada täiskasvanud inimene. Esileedi istub küll ära, kuid pikka maad me sellega sõita just sel põhjusel ei saaks. Seega kolme nii väikse lapse puhul vaataksime me mõnd suuremat masinat.

See, et ma autoga sõidan, ei tähenda, et ma ei võiks uurida, mis autos veel toimub. Mis mulle väga meeldis, oli see, et käetugi keskkonsoolis oli liigutatav. Seda sai edasi ja tagasi libistada, et leida just sobiv asend. Minu jaoks on see väga vajalik lisa, sest ma sõidan palju Tartu ja Tallinna vahet ning istumisasend võiks ja peaks olema maksimaalselt mugav.

Sõites näppisin erinevaid nuppe ja lüliteid, taustaks Esileedi näägutamine, et ma võiks sõidu ajal sõitmisele keskenduda, kui järsku Jackpot! Tunnen, kuidas tooli seljatoes hakkavad liikuma rullikud, mis mu selga masseerima hakkavad. WHAT!? Tegelt. Kõik, mulle mitte ainult ei meeldi see auto, vaid me peame selle endale ostma. Aga ma just ütlesin, et me ei mahu kõik turvatoolidega ära… Ma ei tea, kas mind ei olnud kuulda, aga SELJATUGI MASSEERIB! Me peame selle endale ostma!

Mõtlen juba stressiga, et oleme kohe sõbrannal külas ja ma tean ette, et Esileedi sunnib mind sisse pererahvaga juttu ajama, kui ma miljon korda enam sooviksin jääda selleks paariks tunniks autosse ja selle erinevaid funktsioone avastada.

Mul oli õigus. Esileedile see idee ei meeldinud ja ma istusin tühja pilguga toas ja vaatasin unustavalt oma uut pruuti, kes nukralt õues vihma käes mind igatses. Tema lõhn, see kõik – ma ei tea, ma oleks Esileedi asemel mures, et ma suudan auto vastu selliseid tundeid tunda. Siiski umbes pool tundi enne minekut teatasin ma Esileedile, et ma lähen panen auto sooja. Küsimuse peale, kas vara pole veel, ütlesin ma veel ukse peal ajatu targa vastuse, et parem vara, kui hilja. Tõstsin asjad pagasiruumi ja selle ruumi järgi mahuksid kõik meie asjad ära. Välja arvatud kaksikute vanker. See ei mahtunudki ühtegi autosse ära ja eeldas bussi. Kuid kottide ja meie tavapärase tavaari jaoks oli ruumi luksuslikult.

Ma oleksin pidanud filmima end avastamas, sest kui üks auto on nii lisasid täis, siis on seal avastamist küllaga. Mängisin salongituledega, kui ühel hetkel avanes taevas – autol sõitis pealt katus ja avanes tohutu avar panoraamkatus. Sõna otseses mõttes oli peakohal kõik lahti. Ma võin vaid ettekujutada neid romantilisi õhtuid, mida me võiks seal toolides perseiitide sadu vaadates veeta. Kuid hetkel paistis sealt vaid hall taevas ja märg katuseklaas. Kes üldse ostab Eesti kliimas endale kabrioletti. Meil ühel naabril oli kunagi ja juba märtsis püüdis ta katuseta ringi sõita. Korra sõitis ja paar nädalat ravis kõrva- ja kurgupõletikku.

Aeg liikus halastamatult ja peagi oli Esileedi kolme lapsega valmis lahkuma ja tundus, et ta tahtis vist minuga tulla. Mis seal ikka, eks ma võtsin nad siis auto peale. Kõik autosse sätitud, teatas Esileedi, et äkki võiks tema ise koju sõita. Ühest otsast hea idee, aga teisest otsast ei viitsinud mina bussiga koju sõita, sest sinna lastetoolide vahele poleks mu üks kann ka ära mahtunud. Sättisin armatuuri valguse lillaks, panin peale sumeda loo ja sõit võis alati. Kõigi laste pilgud olid taevasse suunatud ja vaatasid läbi katuse klaasi, kuidas tänavalambid silmist mööda vuhisesid.

Koju jõudes tõstsime lapsed tuppa, kui Esileedi küsis: „Kuidas see massaaž tööle käis”. Asi selge, istus ta tooli ja teatas, et ta käib ära ja tuleb poole tunni pärast tagasi. Eriti mugav. Mina olgu siis see tohman, kes kõik lapsed peab riidest lahti võtma ja riided ära panema. Kuid enne, kui midagi öelda jõudsin, oli Esileedi juba käigu sisse lükanud ja eemaldus majast. Kurat, kus on Renault arenenud, käis mu peast läbi mõte. See ei ole mitte lihtsalt mugav auto, vaid ka on nad selle nii kuramuse ilusaks saanud. Kes iganes neil uus disainer on, hoidke teda.

Poole tunni pärast astus Esileedi esikust sisse ja naeratas mulle: „Nüüd saan ma sust aru küll. Juhiistmel on ikka hoopis teine tera.”

Kui ma peaksin andma hinnangu juhist lähtuvalt, annaksin ma väga head punktid. Kõik on mugavalt ja loogiliselt. See auto isegi ise pargib ennast. Müratase autos väga madal, kiirendus enam-vähem, küttekulu meie autoga võrreldes olematu. Kuid arvestades, et meil on kolm last, kes kõik on vanuses, et vajavad turvatoole, siis ei saaks me seda valida endale pere peamiseks autoks. Kui meil oleks kaks last, oleks see pereautoks väga tugev kandidaat. Teatasingi Esileedile, et me võiks selle pere teiseks autoks osta, sest varsti on meil see nagunii ees, kuna laste kasvades muutub Esileedi mobiilsemaks, kui kaksikud enam tissi ei saa ja me vajame kahte autot, kui ma iga nädal Tallinnas käin. See auto saab ametliku a mida henry teeb pereauto heakskiidu (see on päris auhind!), mööndusega, et kasutusel ei ole kolme lastetooli.

 

Kuid kõige tähtsam ja mida te küsisite mult kommentaariumis kõige enam – kas ees on ikka kaks topsihoidjat, siis jah, ette saab panna kaks topsi.