Kategooria

muud jutud

Esileedi on hull. Tuleb üllatusena? Ta ei ole hull mitte ainult seetõttu, et ta sööb salaja võileiba, millel on: leib, või, suitsuvorst ja pealmiseks katteks mustsõstra-vaarika moos, vaid ta on ka hull lasteasjade ostmise järele. Praegu olemegi olukorras, kus me oleme kaks töötut ja ometi käitub Esileedi justkui oleks ta lotos jackpoti võitnud. Ei ole. Midagi pole võitnud. Me mängime lotot keskmiselt üks pilet kahe aasta tagant. Mulle ei meeldi mängida mänge, kus ma alati kaotan. Igal juhul Esileedi väidab loomulikult, et ma liialdan ja et tegelikult ostab ta asju, mida ta muidu peaks nagunii ostma, aga lihtsalt leiab internetis kohti, kus neid saab soetada tunduvalt soodsamalt. „Näe, need kingad maksavad poes 80 eurot. Paku mitmega mina need sain?! Paku! 35ga. Jep. Tutikad Ecco ketsid Noorsandile lasteaeda.”

PS! Tänast postitust ilmestavad pildid laste jalanõudest Ecco uuest sarjast, mida me poes vaatamas käisime

Esileedil on sõbranna, kes on kõige teravama ninaga šopahoolik, kes siin pool Emajõge elab. Ta suudab internetis avastada selliseid diile, millest Esileedi vaid unistada võib. Just, Esileedi. Mina sellist asjadest ei unista. Minu jaoks on ka 35 eurot lastejalatsi eest rämedalt ülemakstud. Sinna kulub neli korda vähem materjali võrreldes minu lestadega, aga maksab ikka nagu täiskasvanu jalats.

Eccod on kallid. Kuid kui ma vaatan enda kingavalikusse, siis oma 10st jalanõupaarist on kuus paari Eccosid. Mul jookseb alati süda verd, kui ma sealt midagi soetan, aga ometi ma lähen ikka ja jälle just sinna kui mul on uusi jalanõusid vaja, sest nende kvaliteet on lihtsalt nii ületamatult hea. See, kuidas need jalas istuvad ja ka disain on täpselt minu maitse. Ostsime kolm talve tagasi mulle sealt ka talvesaapad ja ilma mingi erilise hoolduseta on nad täiesti uute välimusega.

Ok, kolm aastat ei olegi Eccodele mingi vanus. Kuid ka mu umbes kaheksa aastat vanad kingad näevad ka täna täiesti esinduslikud ja ilusad välja. See ongi Ecco jalanõude suurim miinus – need kestavad liiga kaua. Mina soovin vaheldust tihedamini, kui üks jalatsipaar terveks eluks. Aga ei – seal koridoris need jalatsid on. Irvitavad näkku.

Kuid suur oli mu rõõm kui Ecco mulle ise kirjutas, et kuna Noorsand läheb lasteaeda, siis nad hea meelega toetaksid meie jalanõude ostmisvaeva. Vähe on firmasid kellega ma nii hea meelega koostööd teen. Meie pika-ajaline eelistatuim jalatsifirma. Ma käin sealt poest isegi pika varrega kingalusikaid ostmas. Korra aastas ikka, sest varem või hiljem painutab keegi ka selle metall-lusika ära.

Noorsand hakkas hilja kõndima ja ka ta kõnnimuster oli alguses selline, kus ta hoidis ühte jalga sissepoole. Meie füsioterapeut, kes temaga võimlemas käis (Tartus on selline teenus täitsa olemas ja las ma kiidan – ta on imeline), andis jalanõude soovitusi ja kõik soovitused sobisid just Ecco valikus olevate jalanõudega, mis tähendab ühte kahest – kas meie füsioterapeut on tegelikult Ecco spioon, või teeb Ecco tõesti nii ergonoomiliselt õigeid jalatseid. Võib olla mõlemat. Igal juhul on need hästi kerged ja tugeva tallaga, mida soovitataks väikestele, et kõnnimuster paigas oleks.

Igal juhul oleme me Ecco fännid nii endi jalatsitele kui ka lastele. Ecco kutsuski meid poodi vaatama nende uut laste kollektsiooni ja kui me täna neid Noorsandile jalga proovisime, siis juhtus see, mis juhtub alati – kaksikud omavahel tülis (Noorsand ja Piiga) ning ei suuda ära jagada, kumb kummad jalanõud saavad. Laheneski nii nagu all pildil näha. Lisaks saabusid postiga ka Noorsandi uued dressipüksid, mille samuti Piiga ärastas.

Poes oli valik korralik ja las ma lihtsalt ütlen – ma tean, et Ecco jalanõud on kallid. Aga see on ka jalanõu, mis kestab kauem, kui sa neid kanda viitsid. Igati oma hinda väärt. Olime fännid enne ja oleme veel rohkem ka nüüd. Piltidel olevate Eccodega oleks edev esimesse klassi minna küll.

Täna öösel ma eriti ei maganud. Magasin, aga see oli selline pindmine uni. Ma tundsin igat korda öösel kui Esileedi mulle käe või jalaga pihta tuli. Tavaliselt ma seda öösiti ei märka, sest ma magan. Seda isegi hoolimata Esileedi suurest laiutamisvajadusest. Mäletan, kui me ostsime selle 180 cm laia voodi, siis oli selline tunne, et me eksime sina voodisse ära. Nii suur erinevus oli meie 110cm kušetiga, mis voodiks lahti käis. Kuid ka selle uue laiusega harjub ära ja ühel hetkel oli Esileedi minu poole vallutanud ja mõte hakkas liikuma, et aga miks me ei võiks soetada 220 laia voodi…

Nagu terasem lugeja võis välja raalida, siis ma ei räägi eilsest ööst, kuna minu vabadust voodis ei piira hetkel Esileedi, vaid seda teevad Noorsandi pikad jalad ja Esileedi pole enam aastaid laitanud, vaid kaksikud veenduvad igal ööl, et Esileedi ärkaks hommikul täpselt samas poosis nagu õhtul uinub. Selleks tuleb talle mõlema külje peal hästi külje alla ronida, et rinnaku tõusmine ja laskumine, mis hingamisel toimub, oleks tema ainuke liikumine.

Kirjeldasin teile hoopis ööd, mis leidis aset täpselt kaheksa aastat tagasi ja uni oli raske tulema, sest päeval seisis mul ees missioon – teha Esileedist aus naine. Täna on siis meie kaheksas pulma-aastapäev!

Kuidas on need kaheksa aastat läinud? Väga suurte tõusude ja langustega. On ilusaid päevi ja on päevi, kus ma mõtlen, et paneks enda seitse asja kokku ja läheks kergema vastupanu teed. Siiski on need vaid emotsioonid, mis tulenevad väsimusest, privaatsuse puudumisest ja hullusest, mida kaheksa last peres korda suudavad panna. Ok, tegelikult mul pole neid kaheksa, kuid tunne on küll selline.

Eks lastega ja eriti kui lapsi on ühes vanuses nii palju, tulebki mitmeid ootusi alla suruda. Üks peamisi küsimusi, mis mu postkasti potsatab, on see, et kuidas me üksteisele aega leiame? Kuidas me suudame üksteise täiskasvanute vajadused rahuldatud saada? Hea küsimus. Ei leiagi ja ei suudagi. Õigemini nõudlus on tunduvalt suurem kui pakkumine. Seega need harvad juhud, kui tähed langevad kokku ja mingi ime läbi on kõik kolm last teadvusetud või kodust eemal, tuleb see aeg täita võimalikult kvaliteetselt.

Seepärast ei saanudki Durex oma aastapäeva kingitusega rohkem pihta panna, kui saatis meile katsetamiseks kondoome ja stimuleerivaid geele. Kui ma ütlesin Esileedile, et Durex meile taolised asjad saatis, läks ta hetkega näost punaseks ja teatas, et tema ei tunne ennast mugavalt, et ma sellist asja blogis lahkan. Hetk hiljem sosistas ta mulle, et ma peaksin siiski Durexit tänama, sest ta on ammu mõelnud need geelid ära katsetada.

Minul ei ole probleemi sest va vanainimese asjast rääkida. Me kõik ju teeme seda. Kes tihedamalt ja kes harvemalt ja ma ei ole seda kunagi spordina teinud. Minu jaoks ei ole kunagi olnud oluline enda asi ära lahendada. Vastupidi. Selles vallas olen ma väga isetu ja minu jaoks miljon korda olulisem kogeda seda, mida kogeb teine pool. Just see kui sa koged, et teisel on hea ja see on kõik sinu süü, on see, mis minu mõtlemise välja lülitab.

Eks ma olen aastatega õppinud ka, mida teine pool soovib, sest Esileedi ei ole juhendamisega kooner olnud ning eks paremaks üksteise tunnetamiseks kulubki aega. Usun, et ootustest ja tajudest rääkimine on oluline, et need korrad linade vahel (või auto tagaistmel) oleksid hetked, millele mõeldes, alati sooja tunde sisimas tekitab. Enamus inimesi vahetab elu jooksul partnereid mingites eluetappides ja kui lähtuda terve elu sellest, mis esimesele partnerile meeldis, võivad järgmised suhted eriti lühikeseks jääda. Seega sellised abistavad mänguasjad ei teegi muud kui abistavad ja võimendavad ehk seda sensatsiooni, aga see kuulamine ja hetkele pühendumine tuleb meil endil ära teha.

Kuid nüüd, kus meie ühine voodielu on häbematult harv ja kaootiline, siis on eriti oluline üksteist tajuda. Kas te teate, mis lihas lastevanematel seksi ajal kõige aktiivsemalt tööd teeb? Kui selline lihas oleks olemas, oleks see kuulmislihas, sest vanemana oled sa valmis paratamatusega 50% on tõenäosus, et asi tuleb pooleli jätta. Eks see, et need vajadused on jäänud lapsevanemana kusagile tahaplaanile, on ka üks pingete põhjuseid ja ka selline emotsionaalne distantseerumine kaasneb füüsilise kokkupuute vähenemisega. Sellepärast ongi kõik sellised seksi rikastamise jaoks mõeldud leiutised eriti põnevad. Tegelikult ei peakski me kondoome kasutama, sest Esileedi on selle asja seal korralikult hetkel ära korraldanud, aga te olete mind seal oma kaksikute ja kolmikute jutuga kommentaarides nii ära hirmutanud, et liiga palju kaitset on alles see piir, mis on minu jaoks piisav. Kui Esileedi lubaks, oleksin ma ka tuukrikostüümis, et kindel olla.

Mina olen Henry. Suure osa oma töötavast elust olen ma töötanud müüki tehes. Mul on alati sobinud inimestega suhtlemine. Olen müünud kunagi Balbiinos jäätist, Puhastajakaubamajas vetsupaberit ja Saku Õlletehases õlut. Mulle on alati sobinud müüa. Kuid ma olen olnud kiiksuga müüja – ma ei saa müüa toodet, mida ma ise nõus ostma pole. Õnneks olen ma sattunud peamiselt müüma siiski tooteid, mille eest oleks ma nõus ka ise enda rahakotiraudu avama. Sarnast joont hoian ma ka siin blogis koostööpartnereid valides.

Kui minu tööks on olnud müüa tooteid, mille kvaliteeti ja vajalikkusesse ma uskusin, pole mul olnud mingit moraalset dilemmat. Vastupidi. Minu jaoks ei olnud vastuvõetav mõte, et inimene selle näiteks hinna tõttu maha kannab. Kui mina (va ihnuskoi) olen nõus selle eest raha välja käima, siis ilmselgelt pole tegu kallis hinnas, vaid selles, et sul pole piisavalt infot, et selle vajalikkust mõista. Selleks olingi mina müügimehena valmis seda sulle selgeks tegema.

Mulle on ka regulaarselt pandud pähe ideid, et ma mõnda püramiidi astuks (või võrkturundus, või soovitusturundus, või kuidas iganes sa neid nimetad), kuid see pole minu jaoks. Mulle ei sobi, et sõbrad, kellele ma helistan, oleksid minu suhtes skeptilised, et mis on see tegelik põhjus, miks ma nendega kokku tahan saada. Võrkturundus ei ole minu teema kunagi olnud.

Kuid müük on olnud vaid osa sellest, mida ma teha tahtnud olen. Ma olen alati olnud loov inimene ja mina suudan luua enda sõnadega. Kui mina millestki vaimustun, siis on mul suur soov ka teisi sellega nakatada, sest jagatud rõõm ei lähe pooleks, vaid kahekordistub.

Mind ajavad elevile sõnad nagu ajurünnak ja strateegia ning seepärast meeldis mulle ka idee tulla Ekspress Meediasse toimetajaks, sest luua midagi pea nullist ja selleks antakse sulle veel vabad käed – täielik unistus ju. Õnneks on minu visioon sobinud ka mu ülemustele ja reklaamiosakonnale, kuna ma leidsin hea balansi klikikate ja kvaliteetsete artiklite vahel. Ekspress Meedias meeldib mulle üldse kõik. Ma pole sellist isetut ja professionaalset suhtumist varem kohanud, kus sind usaldatakse ja koheldakse kui võrdset. Väga positiivne aasta on olnud. Ja saada palka millegi eest, mida mulle meeldib teha. Ma ei olegi reaalselt aasta jooksul kordagi tundnud, et ma käin päriselt tööl. Mulle on tundunud, et ma saan palka enda hobi eest, mis on kirjutamine.

Tegelikult võiksin ma ju kirjutada ja rääkida ka vene ja inglise keeles, sest elasin kunagi ma kuus aastat Iirimaal Dublinis, kus ma omandasin Inglise keele sellisel tasemel, et ühel hetkel ei usutud, et ma iirlane pole, kuna isegi kohalik aktsent jäi külge. Nüüdseks on see kadunud ja eestlastele omane puisus on tagasi, aga siis küll. Ja oma puhast Eesti verd vanaisaga olen ma terve elu rääkinud vaid Vene keeles, kuna ta vanemad elasid Venemaal ja ta tuli 1953 Eestisse juurte juurde tagasi, kuid uuesti Eesti keelt ära ei õppinudki. Ongi tore. Olen saanud oma keelt praktiseerida. Ka Vene keelt pole ma ammu muudel puhkudel kasutama pidanud ja ka see on veidike roostes ning väga lahe oleks seda kusagil rakendada.

Ka on Delfis olnud suurepärane võimalus teha tööd vaba graafikuga ja sageli tegin ma seda poole ööni, et päeval perele rohkem aega jääks. Nüüd on selle järgi vajadus tuntavalt vähenenud, sest Noorsand on nüüd suur lasteaialaps ja kui kodus on vaid kaksikud, siis on vahel selline tunne, et mul polegi lapsi. Nii rahulik on olla lihtsalt.

Aga oma loovust olen ma saanud kasutada nii oma müügitööde kogemuses, kui ka nüüd Delfis. Aru sain ma, et ma olen loov juba koolis, kus mulle meeldis väga kirjandeid kirjutada ja fantaseerida. Siiski oli mu emakeeleõpetajal arvamus heast kirjatükist midagi muud ja nii kadus ka mul usk endasse, et ma võiksin seda kunsti mingilgi määral vallata. Tagasi sain usu, et minus võiks siiski ainest olla, kui ma läksin Mainori Kõrgkooli Ärijuhtimist õppima. Spetsialiseerumisega turundusele. Ja mis see turundus muu on, kui „Silmade särama panemise kunst”. Enamus kodutööd ja projektid, mis ma turunduses ja müügijuhtimise kursustel tegin, said maksimum tulemused. Isegi kui ma tegin neid selgelt üle võlli ja midagi erilist ei oodanud, sest ma läksin sageli enda fantaasiaga kaugemale, kui ülesandeks antud, said need kiituse osaliseks. Mainorist ma enda kõrgharidusdiplomi turunduse alal ka sain. Ma ei kiidaks sealset haridust üle, kuid üks asi, mida see kolm aastat mulle toona andis- see tekitas minus väga palju küsimusi, ehk huvi just müügiprotsesside, inimpsühholoogia ja turunduse vastu ning mul on osaliselt ka kahju olnud, et ma ei ole saanud selle keskel edaspidi olla.

Turundus on müügi kõrval minu jaoks teine väga põnev ala. Mitte küll see turunduse pool, kus on tarvis eelarvestada ja kogu see numbrite pool (see on tüütu kohutus, mis selle valdkonnaga kaasneb), vaid see, kuidas leida potentsiaalse kliendi jaoks just need nupud, mis tekitavad temas vajaduse, on alati mind paelunud. Ma olen end ka jooksvalt soojas hoidnud ning mul on umbes mustmiljon lõpetamata raamatut, mis on hädavajalikud, et olla müügis, turunduses ja reklaamis hea. Sinna kõrvale ka paarkümmend lõpetatut ja ma olen nii uhke enda üle, et ma needki läbi töötada jõudnud olen. Eriti huvitab mind sisuturundus ja seepärast on ka blogimine mulle meeltmööda, et see on üks kanal, mis võiks olla lisaks huvitavale ka tulutoov.

Mulle on sobinud vastutusrikas, kuid samas vabade kätega töö. Ma tahan kirjutada, suhelda ja olla oma asja eest vastutav. Mulle sobib vastutus, sest ma usun, et inimene on loomult laisk ja mina olen lisaks ka rahutu olemisega (kes iganes on püüdnud minuga rahulikult filmi vaadata, võib seda kinnitada). Kuid ma olen efektiivne siis, kui minu panusest sõltub midagi ja ma ise tunnen seda ka. Mul on vaja, et minu/meeskonna/osakonna/ettevõtte maine sõltub minu tegevusest, sest siis ma funktsioneerin kõige paremini.

Seepärast toimib ka mu blogi, kuna mina ise kujundan selle kuvandit ja te umbes teate, mida te saate, kui te siin nädalast nädalasse käite. Ma olen selle ülesehitanud kindla teadmisega, et see oleks koht, mis mõjutaks kuidagi teie päeva. Et ma ei jaga lihtsalt teiega suvalisi pilte, vaid et te saaksite sellest mingi emotsiooni. Nii palju jama ja negatiivset on igapäevaelus, et minu blogi võiks olla väike oaas, kuhu te tulete ja saate väikese sõõmu värsket õhku. Kui hästi või halvasti see mul välja tuleb, eks see oleneb ka olukorrast ja mis tundega ma blogi kirjutan. See on blogi meie pere õppetundidest ja kasvamisest (minu puhul otseses mõttes) ja nagu statistika näitab, siis ka teile meeldib, kuidas ma kirjutan ja te tulete ikka ja jälle tagasi. Isegi pildid saavad FB ja Instagrami lehel tuhatkond reageeringut ning loomulikult ma märkan neid asju. Ja eks ma aegapidi joondan end alateadlikult ka selles suunas, et kirjutan ja pildistan asju, mis inimesi rohkem huvitavad. Ehk kirjutamine sobib mulle.

Miks ma seda kirjutan? Sest homme.ee projekt külmutatakse majanduslikel põhjustel ja kahe nädala pärast, olen ma avatud uuteks väljakutseteks. Suur aitäh Ekspress Meediale, et nad olid nii super tööandjad ja kes teab, äkki teeme tulevikus mingis vormis veel koostööd.

Kes näeb minus enda ettevõttes potentsiaali, siis mina olen vägagi avatud mõtete vahetamiseks ja ausaks arutluseks, kas me saame täita üksteise ootusi. Võite julgelt ka jagada. Minuga saab kontakti jakobsonh@gmail.com

Pärastlõuna. Istume Esileediga koos diivanil ja naudime hetkelist vaikust. Kõik lapsed on õues ja segamini keeratud elamine varjab isuga fakti, et vähem kui 24 tundi tagasi käis meil koristaja. Liivane põrand, kellegi läbinäritud Rukkipala, mis oli demonstratiivselt keset põrandat välja tatistatud ja rääkimata veerajast, mis tualetist välisukseni jookseb, sest Noorsand avastas, et just tema peab oma pisikese kastekannuga majaesist põõsast kastma.

Järsku taban silmanurgast, kuidas üks väike poiss elutoa aknast mööda kõnnib. Keerame mõlemad pilgud poisi suunas, naeratame ja vaatame rahulikult teleka suunas tagasi.

„Kas sa tead, kes see poiss oli?” küsin ma Esileedilt.

„Ei, ma arvasin, et sina tead. Kas see mitte naabripoiss polnud?”

„Ei olnud, sest naabripoiss istub ju näed seal, liivakastis”

„On jah, aga kes see tüdruk seal naabripoisi kõrval istub?”

„Ma ei tea. Pole teda varem näinud. Kas see mitte sealt küla teisest otsast üks uutest pole?”

„Pole aimugi….”

See on olnud viimased päevad meie reaalsus. Meie hoov on täis sagimist ja mängu ning enam kui pooled sagijatest ei ole meie lapsed. Just nimelt – meie lastel on tekkinud sõbrad. Sõbrad on vist natuke palju öelda, pigem on tekkinud lapsed, kes tahavad nendega mängida ja see on nii tore. Mul on naabrilaste üle meie aias ainult hea meel. Ka on mul ütlemata hea meel näha oma laste sotsialiseerumist ja eriti just Noorsandi puhul, kes uuest nädalast lasteaeda väisama hakkab.

Noorsand on hästi õrn ja habras laps ja elab alati kõiki korvisaamisi väga üle. Ta sageli ei näita seda välja, kuid ühel hetkel on ta nende kogunenud emotsioonidega ise nii kimpus, et käitub halvasti -lööb või loobib asju ning kui ei tunneks teda, siis arvaks, et ta lihtsalt ei oska käituda. Oskab, aga ju siis keegi ei võtnud teda mingil hetkel mängu, millega ta lihtsalt veel toime ei oska tulla. Ja nii ma vaatan teda eemalt ning kaitsva isana mõtlen hirmuga, kui palju ta peab veel korve saama, pettuma, haiget saama selleks, et nahk pakseneks ja kui mina tahan olla hea isa, siis ma pean kõigel sellel ülekohtul laskma juhtuda.

Minu asi on talle lihtsalt alati meenutada, et olgu mis on, siis tal on alati selja taga armastav perekond. Armastus on üks asi, millega ma mitte kunagi ei kauple ka, et tal kahtlust ei tekiks. Ma võin kaubelda Lottemaale minekuga (jää ruttu magama, muidu homme Lottemaale ei lähe) või mõne muu taolisega, aga minu armastuses võib ta alati kindel olla. Kui homme (reedel) pussnuge ei saja, siis lähebki Noorsand Esileediga seda koera vaatama. Sa eeldasid nagunii pealkirja lugedes, et me võtame endale koera. Kahjuks mitte. Lihtsalt eemisel aastal sai Noorsand Lottemaal väga positiivse elamuse ja nüüd minnakse taas. Sel aastal ma ise kaasa ei lähe, sest esiteks on mul tööpäev ja teiseks ei oska kaksikud gaasipliiti ise kasutada ja seega arvasime, et oleks parem, kui keegi nendega koju jääks. Esileedi läheb ise Noorsandiga, pluss on mu lapsepõlvesõbranna Iirimaalt oma tütrega meil külas, kes läheb ka seda kohta avastama. Soovitan väga. Eelmisel aastal sain ka ise väga hea elamuse. Ka sel aastal pakuti meile võimalust koostööna sinna minna, aga me ei saanud tingimustes kokkuleppele ja me planeeritud kohtumist lugejatega seal ei korralda. Aga Lottemaad soovitan ma igal juhul. Kui sul muidugi on kolm last nagu meil, siis see on korralik väljaminek, kuid ma arvan, et tasub ära.

Ma polegi teistes teemaparkides Eestis käinud. Neid on ju veel. Igast Vudilad, Vembutembumaad, Pokumaad ja mida kõike veel. Eks me hakka neid järgmistel aastatel jõudumööda avastama. Kuidas te kirjeldaksite neid teisi? Kas lapsed on neist vaimustuses olnud?

Aga hästi. Ma tulevasest nädalast tiba aktiivsem ka, sest siis ma enam ELUTARKA ei tee. Uskumatu, et ma pidasin 4 nädalat puhkuseasendajana vastu. Õnneks kuu eesmärgid sain täis. Nädal aega toimetan enda HOMME lehega ja siis 2 nädalat puhkust. Ma polegi ammu puhkust kui sellist kogenud. Ma olen aastaid aidanud inimestel suitsetamist maha jätta ja pole sellest puhkust võtnud, kuna see ei ole selline ettevõtmine, mis mult igapäev tähelepanu nõuaks. Tegelikult on küll, aga ma olen sellega ise laisk olnud ja ei ole ettevõtte kasvuks suurt midagi teinud. Tegemist on hästi stressirikka ja emotsionaalse tööga ja mul saab peagi 10 aastat täis ning ma olen väga kahe vahel, kas ma sellega jätkan. Inimesi sõltuvusest välja aidata – iga üks, kes su käest haarab ja end sealt välja vinnab – see heaolutunne, mis sellega kaasneb, on kirjeldamatu, kuid see pinge, mis kaasneb soovides igat hädasolijat aidata, see väsitab. Teenimise mõttes ei ole tegu mõistliku ettevõtmisega ja töö peab küll pakkuma nii hingele kui rahakotile, kuid kuna ma olen mingi aja pere ainuke sissetulek, kuni kaksikud ka lasteaeda lähevad, siis ma pean ka raha peale mõtlema. Ja minu blogi meile suurt sisse ei too. Seega, kui ühel hetkel blogisse reklaamid tekivad, siis iga klikk saab olema suureks abiks. Millal need tulevad? Pole aimugi.

Läkski selliseks loba postituseks. Olge tublid ja kui homme (täna, kui täna on reede) Noorsandi Lottemaal näete, siis võite julgelt tere ütlema minna.

Oh jummel, tundub nagu oleks viimasest postitusest möödas mingi mitu nädalat. Viimasest postitusest ongi möödas mitu nädalat ja ma kohe räägin miks. Nimelt oli asi selles, et ma olen üksi kodus. Esileedi võttis lapsed ühes ja kolis oma vanemate juurde tagasi. Kuid mis kõige hirmutavam – ta tuleb täna tagasi. Kõigi kolme lapsega. Ma olen nii harjunud kõndima mööda puhast köögi põrandat. Juba mitu päeva pole ma millegisse märga astunud ja palvetanud – jumal tee nii, et see märg asi, mille sees ma seisan, oleks vesi. Ma olen ärganud hommikuti täielikult puhanuna ja mu keha ei valuta. Täna saab see läbi.

Ma küll kõlan, et ma olen ilgelt õnnetu, aga tegelikult eks ma ikka igatsen neid ka. Esileedi saadab mulle regulaarselt maalt pilte ning Piiga on selle nelja päevaga, mis ma teda näinud pole, täiesti teise näoga. Ma vaatan peale postituse lõpetust, äkki ma saan mõnda pilti temast ka jagada. Esileedi nimelt ei ole hingega blogi asja juures – tema lihtsalt klõpsib telefoniga pilte teha ja meie lapsed on hingelt nudistid. Kui mina näen lapsi midagi vahvat tegemas, siis kõige pealt mõtlen ma nurga ja pildi ülesehituse peale, et kuidas saada vahva moment pildile ja hoida samas perverdid eemal.

 

Kuid üksi kodus olemine ei seleta, miks ma pole bloginud. Kui üldse, siis on see vastupidi – üksi olles peaks ju just rohkem aega olema, et blogida. Jah, kuid nautimise kõrvalt ei jää üldse aega. Eile näiteks ostsin ma endale turu pealt herneid ja istusin õhtul terassil ning sõin herneid ja nautisin vaikust. Kuna me oleme ümbritsetud lastest, siis vaikus pole vist õige sõna, et kirjeldada olustikku. Õigem oleks öelda, et ma nautisin seda, et ma sain lihtsalt olla.Naabermajade lapsed ikka kisasid oma batuutide peal. Teine asi, mida ma tahtsin öelda, oli see, et see aasta on esimene kord elus, kui ma ostan herneid. Viis euri kilo ja ma pakun, et kui ma oleks hiljem selle tühjade kaunade koti ära kaalunud, oleks see kaalunud ikka mingi 800 grammi. Seega hernekilo ei ole mitte 5 euri vaid 25 euri. Aga õnneks olid herned head. Turu peal müüvad ühe talu tooteid (oli äkki Kuusiku talu?) kaksikud naisterahvad ja neil on alati hästi mõnus värske kaup. Noh need, kes oma naeriseid ja nuikapsaid kuubikuteks lõikavad maitsmiseks pakuvad.

Kuid eelnevad nädalad olen ma olnud rakkes sellega, et lisaks sellele, et ma toimetan lehte homme.ee, asendan ma juulikuus ka Elutarga toimetajat taas ning sel aastal on see eriti raske. Ma olen sellesse oma meesteportaali nii sisse elanud, minu kirjutamisstiil on seal hästi vastu võetud ja püüda end nüüd Elutarga lainele viia, on paras väljakutse. Seega, kes tahab olla mu lemmik inimene maailmas, võib tulla aeg-ajalt ja Elutark.ee lehel ringi luusida. Kindlasti leiad seal hästi palju põnevat lugemist. Kellel on mõnd head näpunäidet millegi kohta, või tahab enda põnevat suhtelugu mulle kirja panna, siis kirjutage mulle. Saan natuke honorari ka maksta. Saate hea võimaluse natuke ajakirjandust teha 🙂

A kuidas Esileedil lastega maal on läinud? Ütleme nii, et maal olemine on ikka maal olemine. Lapsed naudivad seda täiel rinnal. Suur aed, koer, teised lapsed, teised mänguasjad, kogu aeg ainult õues olemine. Kõik pildid, mis Esileedi mulle saadab, on täis rõõmu ja päikest. Noorsand käis esimest korda ka järvevees sulistamas ja näha, kuidas minu enda poeg nii julgelt vette sumpab, tekitab minus eriti uhke tunde, sest ma olin ise ka nagu veeloom. Ta küll ei läinud põlvesügavusest edasi, aga algus seegi. See on muide üks mu motivaatoreid siin kaalualandus teekonnal – ma armastasin ujumist ja suplemist nii väga ja nüüd pole ma oma 20 aastat ujumas käinud just sellepärast, et ma ei võta avalikus kohas särki ära. Jabur. Elu jääb elamata. Valetan, paar korda olen käinud. Ühe korra Pangodis neli aastat tagasi ja ühe korra käisime Esileediga umbes seitse aastat tagasi Palojärves keskööl ujudes tähti vaatamas.

Küll aga Esileedi ei ole maal olles päris sama rõõmus. Võõras keskkond. Miljon hulluvat last. Õnneks sõidab ta ka Põlvas Babboe rattaga ringi, mis meile paariks nädalaks katsetamiseks toodi. Ütleme nii, et kui see oli nende müügitaktika, siis suurepärane töö, sest Esileedi on müüdud. Ta pole ammu nii palju füüsilist teinud. Sõidab rattaga pikki ringe, lapsed kõik kaasas. Õnneks on ka kodus rattaga lihtne sõita, sest nii nagu maal vanemate juures jookseb maja eest kohe kergliiklustee mööda, siis ka siin on kergliiklus tee põhimõtteliselt pea maja taga. Kas me selle ka ostame endale? Pff, väga raske öelda. Ütleme nii, et selle hind on piisavalt kõrge, et olla väga kahe vahel. Kui meil poleks majalaenu, siis me vist ei kahtleks ka enam.

Loodan, et minu eemalolek on andestatav. Luban, et olen aktiivsem. Mul ongi siin mitu uut toodet saadetud, mida ma peagi katsetama hakkan ja teiega sel teemal mõtteid jagan. Ühte katsetan juba neljapäeval ja teen selles ka FB laivi. Kõik sellised koostööprojektid tekitavad minus alati entusiasmi ja elevust. Seega, mina ootan väga 🙂 Suhtleme.

Kuulge, ma mõtlesin, et räägiks täna blogimisest ja selle telgitagustest. Mõtlesin, et teeks selle mulli katki 🙂

Tõenäoliselt te pole siin blogis esimest korda. Ma küll ei pea end suureks blogijaks, vaid rohkem nagu sotisaalmeedia „näoks”, sest enamus minu suhtlusest teiega käib just Facebooki ja Instagrami kaudu. Sel on nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks on see, et Facebookis läheb ajalugu ajaloo hõlma ja postitused ei jää alatiseks kõigile nähtavaks. See sama on ka miinuseks, sest suhteliselt igapäevane on see, et keegi teist kirjutab mulle, et kunagi oli seinal mingil teemal mingi jutt, näiteks hambaarstist, keda ma väga soovitasin, ja nüüd ei suudeta seda enam leida. Lisaks peaksin ma neid naljakaid seiku äkki rohkem blogisse jäädvustama, sest peagi ma neid ei mäleta ja Facebooki seinalt pole neid ka lihtne leida. Mõtlen sellele mingi lahenduse edaspidi. Ka teie kommentaarid on sageli kuld ja ka need vajuvad seinal ainult tahapoole.

Kuid räägiks, mida ma ei viitsiks blogiga teha. Ma ei viitsi takseerida pilte ja videoid, et mõelda, kas siin pildil on midagi, millest keegi hakkab järeldusi tegema. Ma ei räägi siin alastusest ega muust ebasobivast, vaid mürast, mis piltidel on. Teate, kaua pildi tegemine käib? Umbes ühe sajandiku. Te näete pildil seda hetke, mis oli toimumas sellel ruutmeetril, sellel ajahetkel. Paari sekundi pärast on olukord tõenäoliselt kardinaalselt muutunud. Ehk siis see sajandik on imepisike hetk ühes minutis. Rääkimata, tunnist, päevast, nädalast, kuust, aastast, elust. Kuid kuna teid pole reaalis meie toas ringi uudistamas, siis te saate selle infokillu ja hakkate pusle tükke ise enda peas kokku panema ja järeldusi tegema.

Hiljuti oli üks kommentaar teemal, et ma vaatan, et te toidate lastele pidevalt makarone sisse nii, et neil lõuad pidevalt õlist nõrguvad, et me peaks hoopis mõtlema, kuidas neile tervislikke valikuid pakkuda. Kas keegi reaalselt arvab, et me söödame neile ainult pastat sisse? See kommenteerija võibolla. Miks ta võis arvata, et mu lapsed vohmivad pidevalt pastat? Sest ma teen sellest pilte rohkem, kuna pasta söömine laste poolt on vaatemänguline- käed, nägu, riided, laud, põrand kõik on kastmene. Kui laps sööks porgandit, poleks mul millestki pilti teha. Te ei saaks arugi, et ta midagi sööb, sest see ei pudise, see ei määri. Loomulikult teen ma pilte just neist olukordadest, mis räägivad pildil lugu. Meie lapsed söövad suurima hea meelega makarone, kuid ka ühepajatoitu, herneid, porgandit, tomatit, puuvilju, woki, kurki, kodujuustu salatit kurgiga, aga ka pitsat, praekartulit, pannkooke, komme. Nad söövad erinevaid asju ja pasta on lihtsalt alati selline, mis kutsub pildistama.

Või see, et piltidel telekas taustal käib. Meil on elamises neli tuba ja elutuba on ainus, kus on teler. Ehk see on tuba, kus me sageli veedamegi aega ja üheks viisiks on teleri vaatamine. Millal hakkavad lapsed asju omapäi tegema? Siis, kui vanemad neile tähelepanu ei pööra ja millal ei pööra vanemad neile tähelepanu? Siis kui nende tähelepanu on mujal. Kui nad vaatavad näiteks telerit. Just siis kui telekas käib, on see, kui hakkavad asjad juhtuma. Ma püüan vahel teadlikult pilti teha nii, et teler peale ei jääks, sest keegi hakkab kohe järeldusi tegema. Seega andestage mulle edaspidi, kui ma lihtsalt taolistele kommentaaridele ei reageeri. Ja järeldused nende klõpsude põhjal, et teil käib telekas pidevalt, on ka ennatlikult. Meil käib telekas siis, kui me oleme elutoas telekat vaatamas. Kui te näete, et see taustal käib, siis tegelikult on pildi eesmärk ju midagi muud, kui näidata taustal käivat telekat.

Ma olen mitmeid pilte jagamata jätnud just sellepärast, et on inimesi, kes teevad järeldusi. Ma jagan lihtsalt teiega enda hetki elus koos kõigi murede ja rõõmudega. Ma püüan olla aus ja nö filtrita, aga minu palve on, võtke seda sellena, mis see on – see on hetk päevas. Kui ma näitan teile enda korrast ära tuba ja pildi kommentaariks on midagi stiilis – just another day vms, siis see ei tähenda, et ma olen kurtmas ja otsin lahendusi, kuidas lapsed tuba segamini ei ajaks. Ma lihtsalt jagan teiega enda päeva. Siin on mitmed soovitanud mänguasju annetada. Kuid see pole minu asi annetada, sest need pole minu omad. Enamus pole isegi minu ostetud, vaid need on neile kolmele kingiks toodud. Ma arvan, et annetamise peale on mõistlik mõelda siis, kui lapsed hakkavad mõistma, et on olemas lapsi, kellel ei ole nii palju ja selleks, et ka nemad mängida saaksid, kingime mõned meie mänguasjadest neile. Sel oleks kasvatuslik pool ja mänguasju saaks vähemaks. Aga jah, minu eesmärk ei ole neid pilti jagades vähemaks saada, vaid ma jagan teiega, mis meie peres toimub.

Kui ma piltide puhul saan filtreerida ja lõigata, et jääks peale see, mida ma tahan, siis video puhul on see kordades keerulisem, kuna võte kestab kauem kui ühe pildi klõps. See on ka üks põhjusi, miks ma pole näiteks vlogi ja muud taolist teinud, sest siis kaob mul kontroll, mida ma tahan jagada ja mida mitte. Ega meie elud ei erine teie omast ju eriti suurel moel. Ka meil on sarnased mured nii üksteise vahelistes suhetes. Lapsed teevad koeruseid. Ei lõpeta ka siis, kui sa oled neile 40 korda öelnud, et teisele ei meeldi, kui ta talle nii teeb ning lõpuks tuleb teha palju valjemat häält, kui sooviks. Ka meie oleme rutiinis ja korralikult välja puhkamata ning kolme lapsega olles endale tähelepanu unustanud pöörata. Sellega ma nüüd enda puhul rakkes olengi – peale kolme aastat, lõpetan ma söömise, mis ülikiirelt valmib, sest sul pole endale sekunditki aega (võileivad) ja leian endas ka motivatsiooni liigutada, sest minu unegraafik on natuke mõistlikumaks muutunud, kuna Noorsand nüüd 3,5selt on täitsa ok magaja. Mitte väga hea, aga täitsa ok. Lisaks mul avanes midagi hiljutist postitust kirjutades, kus ma rääkisin, miks ma paks olen ja midagi hakkas koitma. Aga vara hõisata, olen varemgi entusiastlikult alustanud ja vaikselt vaikselt tagasi vajunud. Loodan, et seekord on teisiti. Peab olema. On teisiti :).

Kuid kõigi nende probleemide ja murede varjus on need hetked. Need imelised hetked, mida ei märkaks, kui ma neid märgata ei püüaks. Neis on huumorit, ilu, armastust ja võlu. Need on need hetked, mida ma jagan teiega ja ma tahaks neid teile esitada nii elusalt nagu meie neid kogeme, aga ma sageli ei saa, sest seal võib olla miski, mida ma pean hakkama lahti seletama. Jah, see on pitsakarp. Ei, Esileedi keegi ei pea sind selle pärast halvaks emaks, aga ok, kui sa kardad, et nii võib minna, siis ma sellest ei kirjuta/sellest pilti ei tee. Ehk selle asemel, et märgata selle hetke ime, märkavad osad hoopis midagi ebahuvitavat ja konteksti mitte sobivat. Ja ma üldse ei viitsi seletada lihtsalt sellepärast, et keegi teeb järeldusi. Ma mõistan, et ma räägin hetkel väga väikesest lugejate vähemusest (enamus teist ei kommenteeri kunagi ja enamus on väga positiivsed ning jagavad enda hetki ka meiega), aga ma märkan neid ja ma taban, kuidas ma ise seetõttu muutun ja kontrollin ennast kõrvalt, kuigi ma üldse ei tahaks. See on nagu mu ema ükskord minuga poes olles, ütlesin, et mul on ainult 2 eurot sularaha ja ta ei saanud öö otsa magada, sest tema tegi järelduse, et mul on näpud täitsa põhjas. Kuid see pole ju tõsi, vaid ta tegi järelduse sellest hetkest ja ainult selle põhjal, mis mul oli ühe püksipaari sügaval taskus. Ärme anname hinnanguid. Mitte ainult mulle(meile), vaid üldse. Maailm ongi hästi kirju ja on hästi palju erinevaid inimesi. Ma elan nö avalikku elu ja pean kõiki teid enda sõpradeks, kes tahavad olla kursis meie tegemistega ja sõbrad ei anna üksteisele hinnanguid, vaid on toetavad ja inspireerivad.