Kategooria

muud jutud

Ma kirjutasin pika, ligi 6500 tähemärgiga postituse, et kokku võtta meie jaanuar, mis on olnud eranditult haiguste tähe all. Andsin seda Esileedile lugeda, kes leidis igas lõigus 44 asja, mida muuta tuleks. “Henry, esimese öö olin ikka haiglas mina temaga! Ära kirjuta sellist asja sinna – meid lintšitakse ära! Ei tulnud haigena koju – tulles tundus ta täiesti terve!” Ja sada märkust veel, et ma otsustasin, et ma ei avaldagi seda. Oli kuu täis muret ja vaeva ja kahjuks pole see veel läbi, sest nüüd tabas meie peret ka veel kõhuviirus ning kaksikud koos Esileediga oksendavad sünkroonis. Vähemasti oleme haiglast väljas. Noorsand näeb välja nagu ta oleks paastulaagris käinud. Kaks korda järjest. Ta pole isegi oma näoga mitte.

Kuid parem oleks öelda, et mis järeldusi me sellest tegime. Oleme selle kuu jooksul paljude arstide, lastearstide, aternatiivmeditsiini inimeste ja muude inimestega suhelnud, kelle elukutseks ongi inimeste tervise eest hoolt kanda. Ja kõigest sellest infost, mida meiega lahkelt on jagatud, jõudsime järeldusele, et see haiguspuhang oli meile suureks äratuskellaks. See näitab kui haavatavad me oleme. Meie missiooniks saab laste ja enda immuunsuse parandamine. Ning üks asi, mida tuleb muuta, on toidulaud – rohkelt värsket ja rõhk taimsele. Iga kord kui me oleme haigeks jäänud, oleme me sööma hakanud probiootikume, kuid tegelikult peitub nende tõeline “võluvõime” immuunsuse tugevana hoidmisel. Ehk probiootikumid saavad üheks osaks meie päevast. Eriti on nende suurepärases toimes veendunud Esileedi. Ma olen nõus kõike tegema, aga sellist kogemust nagu jaanuar on meile pakkunud, ma enam läbida ei sooviks. Kolmandaks füüsiline aktiivsus. Ma sain selleks isegi uued aktiivsusmonitorid endale ja Esileedile, mis hoiab meie aktiivsusel silma peal.

Kuid hea tunne on tagasi blogilainel olla. Kuu aega eemal olla oli keeruline, sest ma tunnen, kuidas emotsioon tahab minust välja tulla, kuid käsi oli liiga lõtv ja ekraani vaatamine liiga pingutust nõudev. Ma olen alati soovinud, et see blogi pidamine tuleks minu seest, et ma teeksin seda eelkõige seepärast, et see meeldib mulle. Haigena see mulle ei meeldinud. Seepärast astusingi sammu tagasi. Astusin ka sammu tagasi Teeme Koos 2018 eestvedajate hulgast. Kuigi sinna tahan ma peagi tagasi.

Mulle on seal grupis kiitusena öeldud, et ma olen hea motivaator. Võib olla ka. Nimelt ma olen domineeriv inimene. Igas mõttes. Ma ei ole see, kes suudab elu nautida kinni seotud kätega. Vastupidi. See oleks minu jaoks väga traumeeriv kogemus kui ma ei saaks kogu asja ise juhtida. Isegi pulma minnes pean ma saama 100% lubaduse, et ma ei saa seal üllatusi. Ma pean kas teadma, et ma mingi ameti saan või pean teadma, et ma ei saa mingit ametit. Kui mul on selles vallas kahtlusi, et ma ei saa 100% asja kulus kindel olla, siis ma ei naudi ka pidu. Kuna ma olen nii domineeriv tüüp, siis on minu jaoks oluline ka see, et inimesed, kelle eest ma vastutan, tunneksid pidevalt minupoolset tuge. Et nad teaksid, et minu poole võib pöörduda ja selleks, et neil see teadmine oleks, tuleb neid aeg-ajalt motiveerida. Need kõned ei ole mõeldud hirmsaks sütitamiseks, vaid meeldetuletusena, et me oleme ühise asja eest väljas.

Aga loodetavasti peagi tagasi. Hetkel ei ole minu tervis veel ligilähedane sellele, kus ma tahan, et see oleks. Ma köhin nagu hobune, ma tahaks kogu aeg magada, nina jookseb. Ma võtsin mingeid antibiotse, mida tuli võtta kolm päeva, aga see pidi kehas toimima 10 päeva, ehk elava hävitamine mu kehas toimib ikka veel ja olekski narr paljut oodata. Aga peagi. Mõõdukalt liigutada saan ma ju ennast ikka.

Netis ringleb ka üleskutse osaleda järjekordsel EBAl, ehk blogiauhindade jagamisel. Mina tegin põhimõttelise otsuse juba möödunud aastal, et ma sellest osa ei võta. Lõplikult matsin ma maha osalemise otsuse, kui tulid välja kategooriad ja seal ei ole ühtegi kategooriat, mille seas ma enda blogi näeksin. Ma ei arva, et mul on tegu beebiblogiga, ma ei arva, et see on elustiiliblogi ja kusagile mujale see ka ei sobitu. Eelmisel aastal olid korraldajad pannud meesteblogide kategooria, mille eest nad suurt kriitikat said, kuid samas see sobis mulle. Sellesse kõrvalisse kategooriasse kandideerimine tekitas minus tunde, et ma ei võta oma hinge blogisse panevatelt inimestelt hääli ära, sest ajalugu on näidanud, et mul on kombeks võita igas kategoorias, milles ma osalen (nina veits püsti). Ok, teistelt meestelt võtab, aga meestel on oskus asju vabamalt võtta (seksist!). Kuid ma ei taha võita ei beebi ega elustiili blogi kategooriat. Tahan võita teie südameid ja ilma raamidesse panduna. Meesteblogi kategooria andis selleks võimaluse.

Loomulikult mulle meeldib võita ja te olete seda naudingut mulle ka igal aastal pakkunud. Kuid suurim võit on siiski see pidev tugi ja kaasaelamine, mida te meile pakute. See tekitab soovi edasi tegutseda ja annab kinnitust, et blogi on jätkuvalt aktuaalne ning teid huvitab, mida me teeme.

EBA ürituse kohta ütleme nii, et ilmselgelt korraldustiim tegelikult fännab selle läbiviimist ja need ideed, mida ma nendega suvel arutasin, olid väga lahedad ja annab üritusele võimaluse astuda samm edasi. Kuid kui peaaegu ükski eelmiste aastate enim hääli kogunud blogija üritusest osa ei võta, siis tuleks korraldajatel kiirelt pead kokku panna ja arutada, et massi huvi tagant ära ei kaoks. Usun Mari-Leenu võimetesse teha sellest ühel hetkel blogijate Oscarite jagamine, kus osalemine oleks au ja privileeg. See võiks vähemasti olla suund.

Aga hästi. Haiguskuu suurim probleem on see pankrot, mis sellega kaasas käib. Kuu aega ei ole ma teinud blogiga koostöid ja kõik on olnud unaruses. Olles nüüd ka pere ainus sissetulek, on need alustavale ettevõttele alati teravad löögid. Kuid olen nüüd tagasi. Lapsed on peagi rivis. Esileedi otsustab ka ehk peagi pea potist välja võtta ja vahelduseks naeratada. Kõik läheb paremaks!

Täna on mu elu üks tähtsamaid päevi. Igal aastal on. Täna neli aastat tagasi avanesid mu silmad täiesti uuele maailmale, millest mul varem aimugi polnud. Vanad lugejad vast juba teavad ka, et ma sain isaks. Maailm sai ühe imetoreda, elujanulise ja rõõmsameelse poisi võrra rikkamaks.

Need neli aastat Noorsandiga on olnud minu elu parim aeg. Ta on väga intensiivne ja aktiivne laps ja just selles ongi tema võlu. Paar päeva tagasi oli ta mõned päevad maal vanavanematel külas ja Esileedi vaatas mulle otsa ja ütles naerdes: “Henry, suudad sa uskuda, et meil kodus nii rahulik on?” Kaksikud mängisid omas nurgas ja kui nad samal ajal mingi mänguasja pärast surmaheitlust ei korralda, siis on nad nii vaiksed, et neid nagu polekski kodus. “Ei ole rahulik. Igav on” teatasin ma vastu. Sest mida me vanematena õpime, kui meil on lapsed, kes kuuletuvad, on rahulikud ja teevad kõike seda, mida vanemad tahavad? Meie kaksikud ei ole sellised, aga sellel hetkel olid. Noorsand on ilmselgelt saadetud siia maailma, et ma õpiks enda emotsioone taltsutama. Ta on siin, et õpetada mulle kannatlikkust ja hinnata siirust ning armastust, mida ta meile iga päev nii isetult jagab,

“Issi ma armstan sind niiiiiiiii palju!” ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Kui ta tajub,et kas mina või Esileedi oleme närvis, või endast väljas, siis ta ei küsi, mis viga on, vaid ta toidab alati meie positiivset enesetunnet kui ta tuletab meile meelde kui väga ta meid armastab. Eile kui ta teatas, et ta ei saa ise kõndida, sest ta jalg on valus, ehmatas see mind väga, sest mingit vigastust me ei fikseerinud. Ei olnud sellist olukorda, kus ta oleks tulnud kurtma, et väänas enda jala välja ja minu suurim hirm oli, et see nõme haigus, mis meid siin kodus jätkuvalt kimbutab, on teinud mingi tüsistuse ja liikunud liigestesse. Haigus on üldse minu suurim hirm. Mitte enda oma. Enda pärast lõpetasin ma muretsemise neli aastat tagasi. Õnneks ütles valvearst, et tegu on kindlasti traumaga ja luu katki ei ole.

Muide, ma viin blogija Mallukaga läbi projekti “Teeme koos 2018” ja minu jaoks on see projekt, kus ma hakkan taas enda pärast muretsema. Noorsand ja kaksikud vajavad tervet ja aktiivset isa. Nad tahavad endale isa, kellega ujumas käia, kes viitsiks ja jõuaks mürada, mitte isa, kes paneb igaks juhuks vannitoa ukse lukku ka siis riideid vahetades, kui kedagi kodus ei ole. Seega ma teen taas samme, kus ma hakkan hoolima sellest, kes ma olen ja kuidas ma end tunnen, mida ma suudan ja kes ma olla tahan. Kui sa ei ole ka rahul sellega, kus sa oled, siis tule otsi FBst grupp Teeme Koos 2018, sest iga nädal on uus eesmärkide püstitamine ja nädala jooksul saavutamine. Iga nädal natuke tervema mina poole.

Kui ma eile Noorsandilt küsisin, et mis ta sünnipäevaks tahab, siis ta ütles, et ta tahab ralliautot. Ma ütlesin, et mul ralliautot pole, aga ma kingin talle hoopis sokid. Ootasin raevupurset ja pettumust, aga Noorsand naeratas ja noogutas. “Kas sa tahaksid siis tõesti sokke sünnipäevaks?” “Ikka. Siis ma saan need hommikul endale jalga panna!” Ta tõepoolest saaks, aga mul pole talle sokke ka. Tema puhul ongi fenomenaalne, et on hetki, kus ta on nii jaburalt mõistlik nagu ma ei räägiks alla-neljasega, vaid elukogenud reisiselliga, kes teab kui oluline jalas on mugav ja kuiv sokk.

Tegelikult kingin ma talle midagi eriti põnevat. Ma kingin talle drooni. Ta nägi hiljuti ühte toas lennutatavat drooni ja see on talle sellest ajast kinnisideeks olnud. Ta ei ole taas selline laps, kes trambiks jalgu ja nõuaks kohe, vaid tuleb aeg-ajalt ligi ja ütleb “Issi, kui sa kunagi saad, siis osta mulle droon. See meeldiks mulle väga” Ja kõik. Ei mingit kauplemist ja nõudmist. Ja nüüd ta saabki selle endale. Photopointis maksab selline pisike vaid 30 euro ringis ja see nõuab palju oskusi, et selle taltsutamine ära õppida. Ei mina ega Noorsand temaga hakkama veel ei saa, kuid see ongi parim esimene droon, sest see on kerge (ei lähe kukkudes katki) ja selle tiivikud ei tee millelegi viga. Ma tean, et me mõlemad oleme järgmised paar nädalat väga elevil. Kui kedagi huvitab, siis just SEE tundus hea valik. Aga eks te näete vast pilte ka järgmiste päevade jooksul 🙂

Esileedi on mulle kinkinud kolm inimest, kes laiendasid mu südant ja maailma sellisel määral, et ma ei teadnud seda võimalik olevat. Ma armastan seda kaost ja lärmi, mida nad toota jõuavad ja see on miski, mida ma ei kujutanud kunagi ette end ütlevat. Kallis Noorsand palju õnne sulle ja sa magad mu kõrval ning niutsud läbi une. Sa oled mures ja sul on valus. Mul on väga kahju, et su aasta pidi niimoodi algama, aga siit läheb sul kõik ainult üles mäge. Issi tegeleb nüüd endaga ka, et su neljas eluaasta oleks täis rõõmu, avastusi ja kõike, mida lapsed vajavad. Sa ei ole siiamaani ära õppinud ühtegi roppu sõna ja loodame, et ka sel aastal sa ses vallas targemaks ei saa. Palju õnne poeg!

Kuulge, midagi ootamatut ja hirmsat juhtus eile. Igal juhul on kell kohe üks öösel ja mul pole unest haisugi. Silmad pärani nagu tõllarattad. Nimelt teatas Esileedi uudise, mis mind totaalselt rajalt maha võttis. Ei, me ei saa neljandat last. Selle elaksin ma veel kuidagi üle. Isegi ühes Roaldi saates ütles Saaremaa praost, et peale kolmandat last pole enam vahet mitu last sul on. Seega poleks see midagi väga hullu. Ja Esileedi on nagunii oma kavala pilguga noogutamas, et nagunii me saame kunagi ühe lapse veel. Ma ei tea, kuidas ja kellega, aga ta tundub nii enesekindel, et ka see sunnib mind magama üks silm lahti, puhuks, kui ta midagi üritama peaks.

Aga see hirmus asi. Oh jah. Nimelt me läheme 24. detsembril Esileedi vanemate juurde õhtusöögile. Nii nagu igal aastal ja seal on alati tore. Kuid siis teatas Esileedi, et lisaks sellele jääme me kõik ka sinna ööseks!!! Mina ka! Te ei kujuta ette missugune piin on mul kellegi teise juures magada. Ok, hotelliga pole mul probleemi, aga kellegi teise kodus magada… Vale madrats, vale voodi. Seal on alati ilgelt palav, tualett on kilomeetri kaugusel esimesel korrusel. Võõras padi. Ok jah, esimese maailma probleemid, aga pole midagi mõnusamat kui ärgata peale toredat õhtut iseenda kodus.

Ma vist olen ka rääkinud, aga mul on ka tualetis käimine külas raskendatud. Ma olin juba aasta aega Esileedi juures ööbinud ja ma käisin ikka number kahel kodus. Isegi kui vajadus tuli kell 22 õhtul peale – autole hääled sisse ja koju sudokut lahendama. Minu kiiks. Ma olin kunagi väiksena pioneerilaagris 10 päeva. Kogu selle aja – mitte ühtegi korda. Isegi häda ei tekkinud. Nii kui autoaknast kodu nägin, läks kiireks.

Eks ma olen seda asja lõdvemaks nüüd lasknud ja saan ka võõrsil olles asjad tehtud, kuid see on siiski minu jaoks stress. See pole ka peamine põhjus, miks ma ei taha sinna ööseks minna. Ma ei taha sinna ööseks minna, sest ma saaksin ju olla kodus. Lisaks tuleb me sõber meie maja selleks ajaks valvama ja mul oleks võimalus temaga hommikuni arutada, kuidas maailma paremaks teha.

Kuid rääkides jõuludest, siis ma ei ostnudki Esileedile mitte midagi. Ma ostsin talle parka (see jopeasi), aga see oli vale number ja ma sain raha tagasi. Ehk siis tegelikult ma ostsin, aga samas ei ostnud ka. Aga eks mul on homme-ülehomme aega veel kaevata ja leida midagi, mis ta heldima paneb. Minule on kerge kingitusi teha. Üks asi, millest ma unistan, on droon. Lihtne – kingi mulle droon. Mul pole seda kunagi olnud ja ma pole seda ka kunagi kordagi lennutanud, aga see on miski, mis mind hetkel paelub. NB Esileedi! Ära kingi mulle drooni, sest see on nagu kõigi muude tehnika vidinatega- ma kasutan seda 5 korda ja siis võtan ta iga 5 kuu tagant välja, et viis minutit mängida. Aga siiski, kui kellelgi on droon, mis seisab ja tahaksite tuju rikkuva hinnaga ära müüa, siis ma võin olla täitsa huviline. Tuju peab siis sul ära minema. Mina peaksin vastukaaluks hästi rõõmus olema ja peaksin tundma, et ma ei suuda oma õnne uskuda. Aga ma eriti palju jõuludele ei pühenduks, sest 24.ndal tuleb mul nagunii jõuluteemaline postitus.

Aga räägin kahe sõnaga möödunud aastast. Või äkki teen liiga pealiskaudse, kui ma siia otsa lihtsalt lisan. Äkki võtan arvuti Esileedi vanemate juurde lihtsalt kaasa ja seal teeks põhjaliku postituse. Teeme nii jah. Siis ma räägiks möödunud aastast ja räägiks plaanidest uueks aastaks. Lisaks ei taha ma võlgu uude aastasse kaasa võtta ja mul tuleb paar võlga ära klattida. Mul seisab riiulil juba jupp aega mitu asja, mida ma lubasin teiega jagada. Need üritan ka veel jooksvasse aastasse mahutada.

Üks asi, mida ma tahtsin küsida. Ega teie seas ei ole graafilist disainerit? Mu blogil on praegu mingi logo, mis aga mind kuidagi ei rahulda. Ei ole mingit samastumist, ega miskit. Äkki keegi teist oskab kunsti ja teil on tekkinud mingi ettekujutus, mis võiks sobida meie blogile. Praegune on valmistatud Pakistanis 5 euro eest ja see näeb ka välja nagu logo, mis on valmistatud Pakistanis viie euro eest. Loomulikult ei eelda ma, et sa peaksid tasuta tööd tegema. Tasu määrad ikka sina ise. Nii nagu need asjad ikka käivad.

Kuid häid jõule tahaksin soovida kõigile teile juba praegu. Olete olnud väga toetavad lugejad terve aasta jooksul. Aitäh teile rohkete häälte eest, mis te mulle EBA valimistel andsite. Kolm aastat olen osalenud ja kolm aastat olen ma ka kõikides kategooriates võitnud, kus ma end üles seadsin. Kas ka järgmisel aastal? Ma olen kindel, et te toetaksite meid jätkuvalt, sest teie number on ajas kasvav ning tulemus oleks isegi parem, kuid ma pigem arvan, et ma järgmisel aastal ei osale. Ma ei pane seda lukku, aga kui ma hetkel neid kategooriaid vaatan, siis ma ei oskaks end kusagile paigutada, kus ma end nö koduselt tunneks ja pealegi on nii palju omanäolisi peale kasvamas ja ka vanu olijaid, kes vääriksid enam tähelepanu, et äkki olekski mõistlik kõrvale astuda. On ka mitmeid teisi suuri, kes seal ei osale (väga erinevatel põhjustel). Füüsiliselt on blogijad kõik minust kolm korda väiksemad, aga nende lugejaskond on võimas. Kui nemad ei aja seal au ja kuulsust taga, siis äkki ei peaks mina ka. Näis. Mis teie arvate?

Häid jõule ka kõikidele kaasblogijatele! Mul on natuke kahju, et blogi kirjutamine on Eestis suuresti see, mis ta algselt olema peaks – päeviku kirjutamine. Kuid ma arvan, et need, kes ei taha lihtsalt põlve otsas kirjutada, vaid hea meelega represendiks (mis oleks siin parem sõna? esindaks? meh) enda nimega blogisfääri, siis saaks nii palju lahedat ette võtta. Nagu blogijate collabid, ühisüritused, mõttetalgud, kuidas kaasata meediat/partnereid jne. Asi võiks olla palju vahvam ja meelelahutuslikum. Kuid loomulikult see võib paljude puhul olla vastupidine soov. Ei tahagi teistega suhelda, ega kusagile kuuluda. Tahetaksegi kirjutada, mis südamel ja kõik. Loeb keegi või ei loe, ei olegi oluline. Ma lootsin, et midagi taolist hakkab marimellide Blogit arendama, aga eks nad seavad oma atra vist veel, sest ma ei ole veel päris kindel, mis rolli ta täpsemalt endal näeb.

Ja häid jõule kõigile ettevõtetele, kellega ma sel aastal midagi koos teinud olen! Ma küsin ikka alati tagasisidet ka, et kuidas tulemustega rahule jäädi ja hea on tõdeda, et kõik, peale ühe ettevõtte, jäid tulemustega väga rahule ja soovivad minuga ka edaspidi koostööd teha. Mul on väga kahju, et see üks ettevõtmine ei toonud loodetud tulemust. Kaks võimalust, kas ootused olid põhjendamatult suured või minu poolne tulemus ootamatult halb. Kuidas iganes, ma õpin sellest ja oskan ehk partneritega tulevikus eesmärke paremini paika panna.

Ma olen viimastel nädalatel mitu väga head koostööd tagasi lükanud. Erinevatel põhjendustel. Kuid üheks on olnud see, et sisend ja väljund pole olnud loogilises vahekorras. Kui sa paned rahavahetusmasinasse ühe euro ja ootad et sealt pudeneks välja kümme 20-sendist, siis sa pettud. Seega selleks, et ettevõtted ei pettuks, olen ma tagasi lükanud korduvalt nii raha kui ka häid pakkumisi. Üks mahahõige facebookis ei saa ettevõtet pankrotieelsest seisust välja tuua. Kui sa kirjutad mulle, et ma olen ta viimane lootus, et müüki tõsta, palun teeme koostööd, siis ma ei ole võluvits. Ma ei müü blogis tooteid. Ma olen abiks ehk eelistuste tekitamisel, aga keegi ei lähe ostma endale uut triikrauda, sest sel on viis uut funktsiooni. Kui neid olemasolev enam ei rahulda, siis poodi minnes võivad nad osta selle, mis ma neile soovitasin, sest ma olen rääkinud, miks see hea on. Kui ettevõte suudab mind vaimustada, suudan mina ka selle emotsiooni edasi anda.

Aga ma kirjutakski lõppu siia natuke ettevõtetele, kes plaanivad blogidega koostöid, et kuidas mina seda näen. Teistele ei olegi see jutt ehk huvitav. Aga 24ndal siis tuleb uus blogi, ärge unustage!

Kuna ma hindan seda blogi kui ka potentsiaalset elatusallikat, siis ma püüan selle kvaliteeti hoida ja soovitada asju, mille puhul ma tõesti usun, et sellest asjast rääkimine võiks neile kasuks tulla. Või siis vähemasti ei tule kahjuks. Sellepärast on mul moraalselt raske soovitada tööstust, mis võtab inimesel vabaduse- nikotiini, alkoholi, hasartmängud. Kuigi mehena olen ka mina natuke kõige selle lummuses – ma tahaks hea meelega teha koostööd mõne viski firmaga, et mekkida nende parimaid maitseid, sest mul ei ole kunagi alkoholiprobleemi olnud. Küll oli mu isa joodik ja selleks ei pea olema ekspert, et näha, kuidas see sõltuvus meie rahvast muserdab. Seega ma olen nõus loobuma rahast ja võimalusest avastada enda jaoks nii huvitavat maailma ja seda mitte reklaamima. Ma joon nagunii alkoholi keskmiselt korra aastas, kui me kusagile ööseks jääme. Kui mul on väiksemgi lootus, et me võiksime siiski koju tulla, ei joo ma juba selle olematult pisikese lootuse tõttu. Sama ka kasiinodega – lahe võiks olla seltskonna blogijatega teha üks vinge pokkeriõhtu, aga 99% neist, kes oma raha neisse kohtadesse viivad, istuvad tursanägudega automaatide taga ja palvetavad, et nad osagi mahamängitud rahast tagasi saaks.

Kuid ettevõtetega on mul erinevaid koostöövõimalusi – kas ainult facebook, instagram, blogi, või kõik koos. Kõik sõltub sellest, mis on eesmärk. Loomulikult küsin ma ka tasu erinevalt, sest kõik võtavad mult erinevalt aega. Kui blogipostitus võtab mul äkki mingi 2 tundi aega, pluss piltide juurde tegemine jne, siis FB postitus võtab aega ehk 20-30 minutit. Aga ma ei müü ju ainult enda tööd, vaid pigem potentsiaali, mida minu ehitatud platvorm kannab.

FB postitus on ka kõige lühema elueaga. Umbes kahe päevaga on see ajaloos ja seda justkui ei olegi enam olemas. Seega on see mõistlik kiirete üleskutsete jaoks – näiteks loosid, et saada endale rohkem fänne Facebooki, või on limiteeritud aeg mingile allahindlusele. Miski, mis paneb inimesed kiiresti tegutsema. Kui sinu eesmärk on mingi kauba müüki tõsta, siis see ei ole sinu lahendus, vaid sa peaksid mõtlema blogipostituse peale. Kui sa ei müü mingit “vau” toodet, mille puhul inimesed näeksid, et jumal tänatud, et ma sellise vinge asja otsa komistasin, siis ma ei näe, kuidas reklaam aitaks kirelt müüki tõsta. Blogi on siiski platvorm, kus on palju jälgijaid ja koostöö on võimalus neile end tutvustada.

Blogipostitus on vajalik siis kui tegu on rohkem süvenemist nõudva tootega. Või keerulisema väljendiga öeldes – kui tekib kognitiivne dissonants. Näiteks ökotooted ja hind- selleks, et tarbijale selgeks teha, miks öko on parem kui täispritsitud, vajab see natuke laiemat lähenemist kui FB väljahõige. Või siis tehnikatooted. Kui mina räägin tehnikast, siis ma ei räägi tehnikast nagu tehnikaajakirjad, vaid ma räägin kui tavatarbija, kellele tegelikult tehnika suunatud ongi. Kui mina suudan selle endale maha müüa, siis ma suudan selle ka blogi kaudu edasi anda. Näiteks sel aastal tegin koostööd Philipsiga, nende tolmuimejat kasutades. Mulle kirjutavad ka nüüd, pool aastat hiljem inimesed, et uurida, kas me oleme jätkuvalt rahul. Sest blogipostitus elab kauem ja mida aega edasi, seda paremini ta elab, sest ta liigub google otsingutes ettepoole. Ma tean kahte konkreetset inimest, kes ostsid endale auto suuresti selle põhjal, mida mina blogis kirjutasin. Kahtlesid kahe vahel ja peale minu postitust, tegid otsuse selle kasuks, mida mina soovitanud olin. See on vaid meeldetuletus mulle kui suur vastutus mul enda sõnade eest on.

Seega kui te näete enda toodetes konkurentsieelist või huvitavat nüanssi, siis seda on blogi kaudu tunduvalt parem edasi anda. Õigemini FBs on see suhteliselt võimatu.

Kuid kõige paremini toimib jooksev koostöö. Kõik, kes meid sotsiaalmeedias jälgivad, teavad arvatavasti, et ma teen koostööd BredenKidsiga. Nüüdseks teevad nad koostööd ka paljude teistega. Mina olin esimene :). Ja kui meie lapsed kannavad midagi BredenKidsi toodetut (nagu allolev pilt), siis ma mainin selle ka trellidega ära, sest just selline on meie koostöövorm ja selliselt on nad pidevalt pildis. Mitte pealesunnitult ega surutult, sest me ei näe vaeva, et lastel kogu aeg Breden seljas oleks, aga kuna meie koostöö on jooksev, siis on ta ka kogu aeg pildis ja ka teilt tuleb regulaarselt kirju, kas meie kaudu Bredenit soodsamalt saab. Hetkel mitte, aga äkki ühel hetkel. Asja point on see, et te märkate seda ja kui teile see meeldib, siis te teate, kelle toodetud.

#bredenkids

Aga kogu asja mõte on see, et te peate ise nägema seda potentsiaali. Kui te ostate endale ajakirja näiteks A4 müügipinda, siis te maksate selle eest kindla summa ja loodate, et keegi, kes seda ajakirja loeb, satub teie reklaamile sel hetkel, kui tal just selle järgi vajadus on. Mitmetel blogidel on ajakirjade tiraažiga võrreldav jälgijaskond ja inimesed käivad neid postitusi konkreetselt lugemas. Te ei pea lootma, et äkki inimesed satuvad selle peale – tuhanded inimesed tulevad, et lugeda ja kui teemaks on tooted, mida te pakute ja mis probleemi need lahendavad, siis sellest saavad teada ka lugejad. Mitte ükski teine vorm seda ei paku – te ei loe ju Postimehes reklaamartikleid, mis on kirjaga SISUTURUNDUS. Kuid blogidega on teine lugu, sest isegi kui on ära märgitud (ja ma loodan, et see öeldakse ikka välja), et tegemist koostööpostitusega/reklaamartikliga/makstud postitusega, siis seda loetakse ikka, sest see on selle blogija enda kirjutatud, kelle lugusid lugema tullaksegi, mitte mingi portaali anonüümne copywriter.

Aga jällegi, seda potentsiaali peavad mõistma ettevõtted ise. Ja ma ei küsi ka eriti väikest summat koostöö eest, mis tähendab, et me peame selle eesmärgi ja sõnumi enne konkreetselt paika panema, et tulemus ei oleks pettumust valmistav. Ma arvan, et ma hindan õiglaselt potentsiaali ja ka hind, mida ma küsin, on õiglane. See on ka koostööpartneritele kasulik, sest kui ma teeks tööd toodete eest või poolmuidu, oleks ka blogi reklaami täis, kuid lugejad käivad siin meie, mitte toodete pärast. Kõrgem hind tähendab paremat tähelepanukeskmes olemist ja paremaid võimalusi saada loodetud tulemus.

Kuid aitäh kõigile, kes mind sel aastal usaldasid ja nagu te näete, see ei ole võluvits (kuigi üks ettevõte tõstis ühe postitusega ja nädalase pildis olekuga enda fännide arvu 40lt 700ni), kuid see võib olla väga hea tööriist, et jõuda inimeste silmapiirile ning muutuda kindlaks valikuks. Blogi võimaldab viia sõnumi tuhandeteni ja koostööna lahendada lugejate olemasolevaid probleeme. Vahel ka neid, milelst nad ise teadlikud ei olnud:). See eeldab nii koostööpartneriga kui lugejatega täielikku ausust, sest mina hindan seda, et mind usaldatakse ja ma annan heas usu endast parima, et see nii ka jääb. Ilusat algavat nädalavahetust!


PS! Kõik tänased pildid (peale lumemehe ja auto pildi) tegi meist imeline Raili Adoson sel päeval kui lund oli

Mul on hea meel, et viimasel ajal olen ma palju rohkem elus positiivselt üllatunud kui pettunud. Näiteks tänagi – lapsed olid minuga nii armsad ja mõistvad ning isegi Vennas aktsepteeris minu olemasolu. Esileedi nimelt läks oma koolitusele, kus ta iga paari nädala tagant käib ja mina jäin üksi kolme lapsega. Tavaliselt on mul ema toeks, kes neid vaatab hetkedel, kus ma teen näiteks süüa või muid toimetusi. Täna seda võimalust ei olnud, sest ema pakkis kohvri ja sõitis Valgevenesse tervist parandama. Ma tean! Leidis ka koha. Igatahes seal Minski külje all on mingi sanatoorium, kus ta saab 4000 protseduuri päevas ja jättis minu üksi jumala hoolde.

Igal juhul tähendas see, et mul oli keeruline süüa teha. Eriti just Vennase tõttu, sest tal on mingi emmeka periood peal. Teda ei huvita üldse minu tunded ja ta ei pelga vastikust väljendamast kui näiteks mina satun teda hommikul esimesena tervitama. Ta sõna otseses mõttes öögib terve aja kui ma püüan temaga mehe juttu ajada. Ok, ma saan aru, et teda ajab öökima see viis, kuidas ta nutab (ta nimelt nutab täiest kõrist ja teeb oma kurgule liiga, mis omakorda ta öökima ajab. See tähendab, et võõras ei saaks arugi, kas ta seal ukse taga nutab või ajab näppe kurku), aga siiski – ma olen su isa!

Aga lastega on see värk, et neile ei piisa selgitusest, et ma ei saa täna süüa teha. Nagu terasemad teavad, siis ma tegin siin Woltiga diili mõni kuu tagasi. Oot, enne kui ma edasi lähen. See ei ole sponsoreeritud, kokkulepitud ega üldse reklaampostitus, ma tahan lihtsalt rääkida, kui tänuväärne on see võimalus, et sa saad toitu koju tellida – kasuta selleks Wolt, Tellitoitu või mis iganes veel seda teenust pakuvad. Ja Wolti diil oli selline, et kõik, kes laevad telefoni Wolti äpi ja registreeruvad Wolti kasutajaks ja kasutavad registreemisel minu koodi AMHT, saavad kohe endale 7€ krediiti ja samas laekub ka mulle 7€, kui inimene Woltist esimest korda tellib. See tähendab, et mitukümmend teist on seda teinud ja suur aitäh teile! Te olete nii palju närve meil säästnud ja samas saanud ka ise 7€ reaalset raha. Nii, et win-win

Kuid miks ma seda räägin, on see, et enne Wolti olime ka endale toitu koju tellinud, aga ühes teises keskkonnas ja neil rakendustel on omad kindlad koostööpartnerid ja me olime sageli Esileediga nõutud, et mida me siis seekord tellime, sest kõik kohad, kust oli huvi midagi tellida, nii ära tüüdanud. Kaua sa seda hiinakat ja sushit tellid. Muide, minu sushi limiit on järgmiseks kümneks aastaks täis. Umbes aasta tagasi ei saanud ma aru, kuidas on sushist võimalik kõhtu täis saada, sest ma võisin seda süüa lõputult. Viimane kord kui ma sushit sõin, jäin ma öösel kõhugrippi ja korras – ma ei suuda enam üle paari tüki süüa.

Woltis avastasime siis kohti, mida teises rakenduses polnud. Üheks neist oli La Dolce Vita. Kui keegi üldse kunagi Tartusse turistitama tuleb, siis minu suurim restorani soovitus Tartus on just see koht. Ma ei näe võimalust, kuidas sealses toidus on võimalik pettuda. Sellest võib tüdineda ja just see teema meil hetkel on, sest meie lapsed armastavad sealset pastat ja me oleme Wolti tõttu natuke liiga mitu korda sealt tellinud. Peamiselt lõhe tagliatellesid. Õnneks on ka nemad sellest tüdinemas, aga see lõhepasta tõepoolest on imeline kooslus. Aga kaksikute sünnist saadik, kui söögitegemine on viimane asi, mida ma õhtul teha viitsin, siis ma olen käinud sealt ettetellides pastat toomas. Vahel mitu korda nädalas. Ma olen veenudnud, et omaniku Porschest on umbes pool legaalselt minu oma, sest mul on sinna ikka kulunud. Aga jah, ma arvan, et hinna ja kvaliteedi mõistes on see itaaliakas Tartu parimaid. Meie lemmikud on seal tagliatelle al salmone, kõik pitsad ning ravioolid spinati-ricotta ja tomati kastmega. Eriti need viimased. Aga Wolt tegi selle mulle lihtsamaks, et nemad toovad Dolce vitast ka koju. Menüüd on küll korralikult kärbitud võrreldes sellega, mis seal kohapeal pakutakse, aga valik on siiski päris ok. Vähemasti ei pea enam ise otsimas käima. Ja teiste restoranide pastasid lapsed ei söö. Ainult kodus tehtuid ja Dolce vita omasid. Vanaema makarone ka.

 

Kuid teine pärl, mis sadas mulle sülle täiesti ootamatult, oli Wolti valikus restoran, millel on kõige igavam nimi maailmas – RP9. Ok, selle hammustab kohe läbi, et nimi tuleb aadressist Raekojaplats 9, aga nimi ei öelnud mulle mitte midagi, et mis tüüpi toiduga on tegemist. Ja ma ei tellinudki sealt seetõttu kunagi. Kuid ühel päeval vaatasin ma netist kellegi vlogi, kes tuli sealt restost ja kiitis sealset burgerit ning ma mõtlesin, et prooviks siis ka. KÕIK, mida me sealt tellinud oleme, on olnud ülimaitsev. Kõik toidud on olnud maitsestatud imeliselt ja jätab väga värske ning kvaliteetse tunde. Kui mitu kesklinna kõrgema otsa restorani on mind natuke eemale peletanud, sest on oma toidud liiga keeruliseks muutnud ja maitsestamisega ammugi liiale läinud, siis RP9 toitude maitsed olid kõik puhtad ja just sellised nagu ma heast toidust ootan. Ma pole sealt tellides pettunud üheski asjas. Super on sealne jõulupraad ja ma ei tea, kas nad seda ka peale jõule mingis vormis pakuvad. Ma saan ka lihale sarnase õrna suitsuse meki, kui ma seda meie Big Green Eggi grilli peal teen. Nemad kasutavad mingit Josper ahju, mis nagu maitse näitab, töötab ka väga hästi. Igatahes on mul hea meel, et me selle koha avastanud oleme ja Tartus häid maitseid au sees hoitakse ja super, et Wolt sealt ka koju toob, sest jah, kolme lapsega kusagile sööma minna… Ma olen niigi hall.

 

Kolmas koht, mille ma ära märgiks, kui see juba selliseks restorani keskseks postituseks kujunes (ma ei teinud alustades isegi plaani, millest ma kirjutan. Ma hakkasin lihtsalt rääkima teile. Muide, nii sünnivad enamus mu postitusi – ma ei tee plaani. Ma lihtsalt jutustan teiega 🙂 ), on nüüd Tartust jupp maad väljas ja asub Pühajärvel. Selleks on GMP Clubhotel ja restoran. See on minu ja Esileedi koht. Kui meil tekib võimalus, sest keegi on nõus paar tundi meie lapsi vaatama, siis GMP on meie väike pelgupaik. See on piisavalt kaugel Tartust, et tekiks illusioon, et oleks justkui kusagile kaugemale sõitnud ja samas ka piisavalt lähedal, et kojusõitu ei pea liiga täpselt arvestama. Kuid kõige olulisem on loomulikult kvaliteet, mida restoran pakub. Arve on meil seal alati kopsakas, kuid ma olen selle nõus alati kinni maksma, sest maitse-elamused on seal alati garanteeritud. Kuigi vahel tundus, et hakkavad ka maitsetega hulluks minema ja boeuf a la tartar juures oli tunda igast teisi maitseid, aga mitte boeufi. Õnneks nad vist katsetasid midagi, sest viimane kord oli see taas imeline. Toore liha juures on minu arvamus alati – vähem on rohkem. Mida vähem te seal maitseid sisse panete ja mida enam ma saan tunda puhtaid maitseid, seda parem. Ka teenindus on seal esmaklassiline. Ei jõuagi järgmist korda ära oodata. Saab kodust välja ja end hästi tunda. Sealt Wolt ei too. Õnneks. 50% elamusest on teenindus.

Me oleme mõelnud, et äkki tooks vaheldust sisse, sest on ka teisi kohti, kus räägitakse, et saab maitseelamusi. Kuna me pääseme koos nii harva kodust minema, siis tahaks aga alati kindla peale minna. Üks, mida tahaks ära proovida Tartus, on Hõlm. Teine koht, kuhu oleme ammu mõelnud minna, mis on aga üsna kaugel, on seal enne Mäo neljarealist. Mis selle koha nimi nüüd oli. Mmm.. ee.. oot. Ma googeldan. Googeldasin keskeesti-restoran-mõis ja viskaski ette – Põhjaka mõis. Ka sinna oleme mõelnud minna. Rohkem kohti pole eriti jutuks tulnud. Muide soovitage enda lemmikuid, kes oskab. Võiks olla pigem siin lõuna pool. Esileedi õde tuleb meile peagi Saksamaalt külla ja mu sisetunne ütleb, et lähiajal me kodust korraks ka välja pääseme. Kuigi 99% tõenäosusega maandume me sel korral ikka jätkuvalt GMPsse. Proovitud. Meeldib. Ei julge riskida kui nii harva kodust pääseb.

Lõpetuseks. Käisime siin Noorsandiga juuskuris. Me käime Tartu hotellis. Emajõe perejuuksuris. Ma olen seal oma 15 aastat käinud ja seal on mul imeline ja imeilus juuksur Merka (ta ei luba seda nime kasutada, aga kuna mul pole meeles kunagi, kas ta on Merlin või Merilin, siis ma kutsun teda Merkaks). Tulime Tartu hotelli fuajeest välja ja seal kohe kõrval Du Nordi kohvik. Noorsand tõmbas ninaga õhku ja tundis toidulõhna. Pani silmad kinni, tõmbas uuesti sügavalt kopsud õhku täis ja lasi naeratades taas kopsudest õhu välja ja teatas: “Issi, kunagi kui sul aega on, siis sa võtad ju mu ka kohvikusse suppi sööma kaasa.” Ma tahtsin sealsamas põlvili ta ette laskuda ja teda kõvasti-kõvasti kallistada ja teatada, et mul on alati tema jaoks aega ja ta ei pea olema sellistes asjades nii mõistev, vaid nõudku minuga kohvikusse minekut. Ja ometi ei ole ma siiani temaga kohvikus käinud… Kallis poja, nii kui me auto remondist kätte saame ja kõik viiekesi ühte autosse koos turvatoolidega ära mahume, lähme me sinu ja teistega kõik kohvikusse. Võime ka La Dolce Vitasse makarone sööma minna! Või kuhu iganes meid lärmakaid oodatakse. La Dolce Vita omanikud on itaallased ja sellepärast on vast hea valik, kuhu minna :). Kohapeal saab osta sealset eriti maitsvat kanafileed sidruni-koorekastmega ja Esileedi unistab aastaid sealsest steigist. Aga küll te ise arvatavasti Instagramist või Facebookist näete, kuhu me kambaga maandume.

Oot! Üks koht, mis vajab veel ära märkimist. Ma otsisin siin paar kuud tagasi uut paika, kus seminare läbi viia. Tartus toimusid need viimasel ajal Kantri hotellis. Kes iganes on viimastel aastatel seal käinud, see teab, et seal oli aeg seisma jäänud. Ma ei julgenud seal valjemalt aevastadagi, sest kartsin, et muidu sajab midagi selga. Seal oli kõik märksõnaga – aegunud. Mul on alati klientidele tellitud ka vahepala ja kui üks kord oli vahepalaks kaks ilmselgelt kõvaks läinud leivaviilu, millel oli vaevutajutav võikirme ja maailma kõige õhem viil sinki, mis kattis vaevu 30% leiva pinnast, siis ma sain aru – mida ma teen? Ma olen tänulik aastate pikkuse koostöö eest, aga viimastel kordadel pidin ma pabereid pabertahvlil nätsuga kinnitama, sest viimased seitse aastat on see olnud katki ja lagunes aina edasi. Lisaks kuulsin, et koht pannakse selle aasta novembris kinni. Jumal tänatud -motivatsioon, et otsida uus koht. Ja kui ma uurima hakkasin, siis vaevalt paarsada meetrit eemal, Lõunakeskuse küljes, asub hotell Sophia. Minu esimene asi, mis ma Esileedile ütlesin, oligi, et vot mida tähendab mugavustsoonis olemine. Me sätime oma standardeid olemasolevate teadmiste põhjal ja kui sa ringi ei vaata ja oma silmaringi ei avarda, siis sa istudki oma pisikeses maailmas ja arvad, et see piirdubki sellega. Igatahes on Sophia olnud suurepärane koht, kus enda seminare läbi viia – koht, parkimine, teenindus, söök, hind. Loomulikult ma tahaks soodsamalt kõiki asju, aga uurides turgu, siis tegu on Tartu vast parima hinna-kvaliteedi suhtega konverentsikohaga ja ma loodan, et ma praegu enda oksa ei sae ja keegi minu aegu endale võtma ei hakka. Eks! Lepime nii kokku!

Ja kõik. Seega, kes veel Wolti ei kasuta ja plaanivad, siis võite julgelt registreerimisel panna promokoodiks AMHT, sellega tekib kohe teie arvele 7 eurot. Teiste sõnadega, esimene päevapraad on minu kulul 😉

PS! Ükski neist kohtadest ei tea tõenäoliselt minu olemasolekust ja soovitan neid täiesti omal initsiatiivil. Ma olen üldse mõelnud, et võiks toidukohti natuke arvustada. Õigemini enda kogemusi jagada. Ma pole viimasel ajal näinud, et keegi seda siin kandis teeks. Olen kuus aastat ju Dublinis hotellinduse-restorani alal töötanud. Kas mõni väljaanne oleks sellest huvitatud? Kui mitte, siis miks mitte ühe haruna siinse blogi jaoks.

Ok, jah, sai pikk. sorry. Aga kõik neli – minupoolne suur heakskiit!

Ma olen seda ka paaril korral siin blogis rääkinud, aga me oleme Esileediga enda vanematele keelu peale pannud. Neil on keelatud külla tulles lastele mänguasju tuua. See on range keeld, millest nad jätkuvalt aeg-ajalt mööda üritavad hiilida. Aga tõesti, meil on asjade uputus ja nad mängivad heal juhul murdosaga sellest. Rõõmu mängimisest on maksimaalselt pooleks tunniks ja seda ka siis kui ta selle mänguasjaga kusagile tühja ruumi kinni panna. Muidu on huvi viie minutiga kadunud.

Ka saabuvate jõulude puhul on nad juba oktoobrist pommitanud, et mida lastele tuua võib. “MITTE MIDAGI!” oleks see, mida ma tahaks karjuda, aga ma ei ole füürer ning ma ei saa vanavanematelt võtta rõõmu lastele jõulukinke tuua. Seega luba on kinkida ainult ühte – Duplo klotse. Neid on meil niigi aastatega kogunenud, aga see on miski, millega nad tänaseni absoluutselt iga päev mängivad. Kui teistest leludest tüdinevad nad loetud minutitega, siis klotsidega võivad nad end vahel ka tunniks ära unustada.

Isegi Esileedi ilmselgelt naudib nendega mängimist kahtlaselt palju. Pole harv juhus kui ma tulen teise korruse kontorist alla ja lapsed tegutsevad omaette muid asju tehes ja Esileedi istub üksi keset põrandat ja ehitab midagi ja nii kui ma mind märkab, lähevad tal silmad põlema, et esitleda mulle see loomaaed/loss/torn/kahekordne garaaž/suvila, mille ta just valmis on ehitanud. “Näe, siin on tool, siit pääseb aeda, siia pargivad autod.” Kuigi ta ei näita seda enamjaolt välja, siis väike mänguline tüdruk on ka temas peidus.

Mulle Duplodega väga mängida ei meeldi, sest mulle ei meeldi see, mis alati juhtub – keegi lammutab mu meistriteose varem või hiljem ära. Tavaliselt on see Vennas, kes mu kauni pilvelõhkuja suure pauguga maha kukutab. Või on see Noorsand, kes oma peale istutava autoga läbi klotside kihutab. Või on see Piiga, kes tavaliselt solvub, kui ma ei luba tal kõige keskmist klotsi enda ehitisest välja koukida ja ootab lihtsalt momenti, kui ma olen millegi muuga ametis, et mu inseneritöö hävitada. Esileedi võtab neid barbareid rahulikumalt. Mina solvun. Siis meenub, et nad ei oska eriti rääkidagi ja solvumine läheb üle.

Ehitamise muudaks lihtsamaks, kui ma hoiaksin Duplo karbid alles. Või teeks neist vähemalt foto. Sest komplektina ostes, on seal alati peal õpetus, mida neist klotsidest ehitada. Karbita seda hiljem loomulikult ei mäleta ja meil on sadu erinvaid tükke ja selle asemel vaadata pakendilt, tuleb meil mängimiseks kasutusele võtta enda fantaasia. Kui tüütu.

Ka nendeks jõuludeks ostsime me lastele uued Duplo komplektid ja ka nende vanaemad-vanaisad ostavad neild Duplo komplektid. Et ei oleks kordusi, siis ostsime ka vanavanemate komplektid ise ja need on juba kuu aega garaažis salamisi jõule oodanud. Kuid siis kirjutas mulle Lego, kes arvas, et Duplo klotse pole kunagi liiga palju.

Tal on õigus, kuid me ei tahtnud kogu rõõmu vaid endile hoida ja kaks lugejat võidavad endale suure Duplo komplekti. Üks neist on poisilikum ja teine on mõeldes rohkem tüdrukutele, kes tunnevad printsessist ja tema lossist kindlasti suurt rõõmu. Ma panen Facebooki lehele homme selle loosi üles ja kõik, kes sooviksid ühte komplekti endale, võtke kindlasti osa. Pea iga kampaania, mis ma olen siin läbi viinud, on võitjaks osutunud inimene, kes ütleb mulle ühe ammututtava lause – ma ei ole kunagi üheski loosimängus midagi võitnud. Seega tundub, et neil, kel tavaliselt ei vea, veab just minu mängudes.

Aga meie pöördume nüüd tagasi klotsidega ehitamise juurde. Vennas on endale ehitanud just kümnevagunilise rongi ja mitte keegi teine ei tohi seda puutuda. Ometi on see draama, mida Piiga kasutamata ei jäta, näidates kui ebaõiglane see on, et kõik ratastega Duplod Vennase käes on. Tund aega hiljem on tavaliselt rollid vahetunud ja Vennas passib peale hetke, et rong tagasi kaaperdada.

Antud koostööpostitus lasi mul jõuda kahe järelduseni – mul on vaja uusi jalanõusid ja teiseks on see leiutis täiesti geniaalne. Snaps on selline Eesti start-up, mis leiutas millegi, mis muudab paljude elu sada korda lihtsamaks. Ok, see on nüüd ilmselge liialdus. Kuid siiski, kui ma sellest esimest korda kuulsin, siis oli minu esimene emotsioon, et “oh, lõpuks ometi”

Snaps on toode, mille letti võib näha juba päris paljudes kingapoodides. Täpsemalt on Snaps bränd, mille tooted võtavad ära sellise kohutava tegevuse nagu kingapaelte sidumine. Mul on alati kingapaelte sidumisega probleem olnud. Ma olen nimelt natuke koba siduja. Minu peenmotoorika pole ehk nii hästi arenenud kui mõnel teisel. Muide see on ka üks suurimaid tuska valmistavaid asju kalale minnes. Kui teised sõlmivad oma konksud ja landid ilma mingi vaevata oma õnge kõlge, siis minul on selle peenikese jõhviga tükk tööd, et ühtki silmust korralikult valmis saada.

Ka kingapaeltega on sama jama. Jah näiliselt pole mingit probleemi, aga Esileedi sageli itsitab kui näeb mu tehnikat. Minu paelte sidumistehnika on nii, et ma ei tõmba seda lipsu sealt teise alt läbi, vaid võtan need kaks lipsu ja seon need oma vahel kokku. Saite ehk aru seletusest. Tulemus on sama, aga Esileedi ütles, et see on nii armas, et ma üritan viieaastast tüdrukut imiteerida. Ei ürita. Äkki üritavad nemad mind.

Tänaseks hetkeks on mul loomulikult tekkinud uus probleem ja paksu mehena on mu unistus, et ma ei peaks kunagi vöökohast allapoole küünitama. Ometi on kingad vööst jupp maad madalamal ja nende sidumine on on alati ettevõtmine, sest selleks paarikümneks sekundiks kui ma paelu siduma sukeldun, tuleb mul hinge kinni hoida. Iga kord kui paelad seotud saab ja ma tagasi pinnale hingama jõuan, on selline tunne nagu ma oleks kolmandale korrusele klaverit tassinud. Tiibklaverit. Üksinda.

Kuid kui jätta kõrvale ebamugavus, siis minu arust näevad sõlmede lipsud jalanõudel lihtsalt tobedad välja. Kui kummagi ketsi peal on suur lipsuke, siis võiks sama hooga ka dressipüksid võimalikult kõrgele tõmmata ja pähe panna mõni tuulikuga nokamüts. Kui tobe välja paista siis lõpuni välja. Mina ei sidunud kunagi lipsu jalanõude peale, vaid ma püüdsin paelte otsad kusagile jalanõusse ära peita, mille kõvad otsad sageli kingas torkisid või läksid talla alla. Aga noh, ilu nõuab ohvreid. Aastaid olen kannatanud ja unistanud, et oh tule noor ja tugev mees ja lahenda mu mure ära.

Ja siin nad nüüd on. Snaps. Noored leidlikud eestlased esitasid endile sama küsimuse, mis minagi. Lihtsalt selle erinevusega, et mina olen alati küsinud, et miks keegi ei võiks leiutada mõnd lahendust ja nemad küsisid, et miks me ei võiks leituada mõnd lahendust. Ja lahendus on lihtne ja lihtsuses peitubki võlu. Ok, mitte väga lihtne, sest kõik, mis paelte ja sõlmedega seotud on, on minu jaoks müstika.

Snapsil on kingapaeltele mitu erinevat lahendust ja üks lahendus on võtta kingadelt oma vanad paelad ja asendada need elastsete paeltega. Selliselt ei tule sul teha muud kui king lihtsalt jalga tõmmata ja kummised paelad annavad järgi ja tõmbavad kokku täpselt nii nagu kumm oma elastsusega ikka teeb. Vahetasin oma hallidel jalatsitel paelad Snapsi elastsete paelte vastu ja kingade jalgapanek on nüüd puhas rõõm ja ka jalas püsivad need täiesti kindlalt. Minu soovitus neile tootearenduse mõttes oleks see, et leida materjal, mis oleks jämedam, et Snapsi elasntne pael oleks tavalise nööriga sarnasem. Aga loomulikult seda ei märka keegi teine peale sinu enda, kuid siiski viisakale lakk-kingale seda peale ei paneks. See on lahendus pigem igapäevastele jalanõudele.

Teine lahendus muuta oma kingapaelte sidumine lapsemänguks (otses mõttes), on kasutada nende teist paelte lahendust, kus paelad lähevad kinni magnetiga. Jep, magnetiga. Siit arvatavasti ka nimi – Snaps. Kui ma eile õhtul lastele näitasin, kuidas need paelad kinni lähevad, siis ma tegin seda lollis kohas. Ma tegin seda maal enne linna tulekut. Loomulikult olid kõik lapsed magnetitest vaimustuses ja see tähendas suurt kisa kui ma egoistlikult neilt ketsid ära kahmasin, jalga panin ja ise enda magnetid kinni panin. Midagi sügavalt rahupakkuvat on magnetite kokku panekus. Mulle on alati magnetid meeldinud. Mul oli enne laste tulekut neocube hullus, aga kuna lastest on tark neid pisikesi magneti pallikesi eemal hoida, siis on need ei tea kus. Esileedi – siin on sulle jõulukingi idee ;). Ära ainult neid eriti pisikesi kingi.

Minu hirm nende magnetitega kinnitavate snapside puhul oli see, et äkki need ei meeldi mulle disainilt ja siis ma ei saa nendega koostööd teha. Ma ei tea, minu ketsid näevad küll nende magnetitega isegi paremad välja ja hirm oli asjatu. Ka muretsesin, et kas need on piisavalt tugevad, et äkki hakkavad lahti hüppama. Tundub, et ka Snapsi tootearendusel oli sama küsimus, sest magnetid on küllalt tugevad ja Piiga vajas abi, et neid üksteisest isegi eraldada.

Igaljuhul on mul hea meel teile neid tutvustada ja mina olen fänn. Hea meel, et noored inimesed midagi taolist ette on võtnud ja ma kirjutasin neile ka juba enne koostööd, et vahet ei ole, kas me jõuame koostöös kokkuleppele või mitte, siis mina olen fänn juba enne proovimist ning kui me ei jõuagi koostööni, siis ma lähen ja ostan need endale nagunii ise. Ma arvan, et see oleks ideaalne päkapiku kingitus ja kust neid soetada saab, võib vaadata SIIT(LINK!)

Muide, kõik kes te soovite endale võita kolm komplekti Snapse vabalt valitud värvides, jätke kommentaar, mis värvi ja missuguseid te neid võita sooviksite. Valikuga tutvuda saab SIIN(LINK!). Loosin homme välja.