Kategooria

muud jutud

*Selle postituse partner on NS King, kes on vastutav, et mul on nüüd ilus paar mugavaid jalatseid.

Meie majatagune muruplats on nädala taguse ajaga kardinaalselt muutunud. Miski, mis nägi välja nagu talvevõlumaa, siis nagu uisuväljak, näeb välja nüüd nagu kevadet ootav maa (viskas korraks Nancyt sisse). Enne uisuväljakut oli maja taga ka paar päeva tiik, mis jää näol endale libeda katte sai. See kõik juhib mu tähelepanu sellele, et talv hakkab läbi saama. Tahaks siinkohal kiita selle aasta talve, sest kui aeglane start välja jätta, on see olnud ilmapoolest täiesti kift. Tartu maraton toimus. Oli piisavalt lund, et talverõõme nautida ja ka see kole külm periood kestis lühikest aega. Kuid sellega paistab nüüd ühele poole saavat, mis tähendab, et mu talvised saapad rändavad samuti kappi.

Selle üle on mul hea meel. Kuid mille üle ei ole, on see, et kui ma homme oma varbavahe plätudega poodi läheks, siis vaadataks mind kui hullu, sest kusagil on keegi võtnud pähe jabura mõtte, et enne peab lumi ära sulama ja ilm soojemaks minema, kui plätudega avalikus ruumis ringi käia paslik on. See tähendab, et tuleb välja otsida midagi vahepealset, ehk siis mõni kevadjalanõu.

Nagu tellitult andis endast märku NS King, kes on panustamas klienditeenindusse ja nende positiivsesse kogemusse ja pakkus välja, et mina võiks sellest osa saada ja siis rääkida, mis oli hea ja mis olid puudujäägid.

Hea meelega. Mulle meeldib kingi ostmas käia. Erinevalt riietest, mis mulle kuidagi selga ei taha minna, siis kingadega seda muret ei ole. Kuigi mu lampjalgsus ja üpris suur jalanumber panevad teatud brändide ostmisele kriipsu peale. Näiteks ei saa ma kanda Puma valikust midagi, kuna neil on alati minu jaoks liiga kitsa liistuga ja lampjalg seda ei võimalda. Lisaks ma tean, et kui ma kaalun rohkem, on mu jalanumber ligi 46 ja kui ma teen sporti ja söön paremini, siis on see pigem 45.

Kuid mulle ei meeldi poes käia kauem kui pean. Kui mul on võimalust minimeerida seda kaubanduses veedetud aega, siis ma teen seda. Ainuke müügikoht, kus mulle meeldib käia, on laat ja suvine roheline turg. Kui ma lähen poodi, siis ma püüan alati teada, mida ma sinna konkreetselt ostma lähen. Kui raamatut, siis mis raamatut ja netist vaatan ka järgi, et see selles konkreetses poes ka olemas oleks. Kui toidupoodi, siis ainult koos nimekirjaga ja ma valin poodi sageli nimekirja järgi.

Ka NS King andis hea võimaluse mitte sukelduda arvukate riiulite vahele, vaid eeltöö sai tehtud kodus ekraani ees. Eks ma tean, mis mulle meeldib. Veider on see, et ma ei ole moodi järgiv inimene, kuid minu eelistused näiteks kingade alal, on pidevas muutumises. Kui ma vaatan seda stiili jalatseid, mida ma kandsin kümme aastat tagasi, siis tekib mul õigustatud küsimus – Mis mul viga oli? Ühe nurinana võiks kodulehel surfamise juures välja tuua, nimelt, kui nad pakuvad seal erinevaid filtreid brändide, hinna ja soo eristamise jaoks, siis võiks olla võimalik filtreerida ka selle järgi, et need kingad, mida ma seal vaatan, võiks olla olemas ka mu lähimas poes. Mis kasu on mulle sellest, et see on olemas kusagil Ülemistes. Isegi kui seda saab tellida, siis ma ei tea, kas on mõtet, kuna ma tahan lihtsalt jalga proovida.

Ma pole oma kingade valikuga eriti fancy. Minu märksõna kevadjalanõuks on lihtsus, sportlikkus ja mugavus ning nende seas oli õnneks valikut igas hinnaklassis. Kuigi meeste jalanõud eriti kalliks seal ei läinudki ja mu valikus jäid kõik 100 euro piiresse (vahemärkus: oma paari sain mina tasuta #bloggingrules). Kolm paari välja valitud, läksingi neid jalga proovima. Raskeim osa minekust oli laste küljest raputamine. “Miks mina ei või tulla?” päris imestunud Noorsand. Sest nagu ma ütlesin, ei viitsi ma kaubanduses kaua passida ja Noorsandiga võin ma poes oleku aega julgelt kahe-kolme kordistada. Eriti Lõunakeskuses, kus on iga kümne meetri tagant erinevad laste atraktsioonid, mis mu rahakotist münte õngitsevad.

Käik kingapoodi näitas, kuidas ma olen ajast maha jäänud. Ma ei tea, kas see on kõikides poodides nii, aga enam ei pea ma käima iga kingaga müüja juures, et õiget suurust leida, vaid poes on ekraanid, kus saab ise poe laoseisu vaadata. Introvertsele eestlasele ideaalne lahendus.

Igal juhul olen mina nüüd ilusate jalanõude uhke omanik. Vastab kõigile nõudmistele ja nagu pildil näha, siis sobis Piigale täpselt sama number. Või on teine variant, et ta on taas mu kingad endale kaaperdanud. Kuna mul paluti hinnata kasutusmugavust ja kogemust, siis mul pole siin eriti midagi kommenteerida – ma ei pidanud poes ekseldes aega eriti veetma ja enamus asju on nutikalt lahendatud, mis sobib mulle suurepäraselt. Neid lahendusi ei pea kasutama, aga mul on väga hea meel, et see võimalus olemas on. Sobib, et müüja ei pea käima iga paariga arvutist suurust vaatamas ja neid ühe kaupa toomas. Valin välja, mida ma proovida soovin ja küsin korraga kolme paari proovimiseks, sest olen järgi vaadanud, et minu number on igast mudelist olemas. Kiidan!

Ma ei ole kunagi mõelnud edasi vanusest umbes 32 aastat. Kõik oma elu eesmärgid, mis ma oma elus seadsin, olid tärminiga enne 32. eluaastat. Valetan, üks eemsärk oli ka seatud vanusega 40. Ok, eesmärk ei ole õige sõna, sest ma pole selle nimel eriti sihipärast tööd teinud. See on rohkem nagu daatum, millest võiks miski muutuda. Vanuseks 40 pidi mul olema piisav vundament laotud, et mul võib olla vaba voli, kas minna pensionile, või teha ka edaspidi seda, mida ma ise teha tahan. Minu nägemus oli, et kui ma saan 40, siis ma siiski pensionile ei lähe, kuid võtan aja paariks aastaks maha, kui ma enda purjekaga kusagil Vahemere ja Aadria mere sinistes vetes õõtsun. Loomulikult on üks muutuja juurde tulnud – ma ei seostanud ka enda tulevikuga kunagi seda, et mul võiks kunagi lapsi olla. Rääkimata kolmest.

 

Loomulikult on mul sellega alati olnud kahtlusi, sest mul pole küll midagi, mis seda kinnitaks, aga ma olen suht kindel, et ma jääks esimese tuulega merehaigeks ja see plaan ei oleks enam üldse nii ahvatlev. Pealegi on mulle pankrot 40ndaks eluaastaks 1000 korda lähemal kui finantsiline vabadus ja Vahemere puhkusest võin ma vaid und näha. Muide, trivia küsimus: mitu korda on Henry käinud soojamaareisil (sh Euroopa vahemeremaad?) Vastus: mitte kordagi. Ma pole elus käinud ühelgi soojamaa reisil, ega ühelgi sellisel reisil, mis sisaldaks lihtsalt päikese käes vedelemist. Kõik minu reisid on olnud tihedad kultuurireisid, või sellised, kus ma käin mööda mägesid matkamas, või kus ma käin mööda koopaid uudistamas. Minu lähim reis päikesevõtuga oli ükskord, kui ma reisisin Tallinnasse laulupeole ja kui see läbi sai, siis ootasime me meid majutanud kooli ees oma bussi ja ma põlesin seal maja ees istudes ära. Minu ainus päikesereis.

Kuid, miks ma ei ole lähedal oma planeeritud finantsilisele vabadusele? Kas need on elus tehtud valed valikud? Kindlasti. Eriti need, mis suunas ma enda elu sätin. Ma arvan, et kuritegelik on see, et koolides ei õpetata säästmist ja investeerimist. Terve minupoolne pere on rahalise puudega – vahet ei ole palju peale tuleb, alt läheb vähemalt sama palju ära. Ma olen aastatega suutnud seda kalduvust endas kontrolli alla võtta ja säästmine tuleb mul vähesel määral välja, kuid investeerimine seevastu absoluutselt mitte. Kui mina mõtlen rikkaks saamisele, siis ma otsin endale ideed, mis mu rikkaks teeks. Nagu Facebook või Instagram, või idee panna kohvritele rattad alla. See on olnud alati see, kuidas mina olen näinud ennast sellest rahalisest sõltuvusest välja tulekut. Reaalsus on aga see, et enamus, kes selle saavutavad, teevad seda ohverdades ja järjepideva tööga, kus nad kasvatavad vähe haaval, kuni sellest saab suurem ja siis suurem ja siis suurem, kuni sa siis saavutadki selle.

Ka minu karjäärivalikud on olnud alati küsitavad. Need on sellised ideaalsed keskmise inimese valikud. Ma olen suure osa oma elust olnud müügimees. Müüsin ma koristustarvikuid, müüsin õlut, jäätist ja ma tean, et ma sain enda asjadega suurel jaol alati hakkama, sest see, mida ma müüsin, oli miski, mida ma ka ise ostaks. Sellisel juhul on see käkitegu. Siis sa isegi ei müü, vaid võtad tellimusi vastu. Ja müügimehe töö on selline kuldne lõks – see on üks hävitavamaid kohti, kus ma tööl olin, sest ma sain head palka. Mul oli enda tarbeks alati ametiauto. Töötajana võisin saada ka igasugu muid boonuseid ja mis kõige hullem – ma olin rahul. Rahulolev inimene ei otsi paremat. Ta on rahul. Ta ei pea pingutama, et midagi paremat ehitada. Tal pole selleks vajadust. Koondamine, mis minu ametikohaga juhtus ja mis tundus siis suurima katastroofina, oli tegelikult õnnistus, sest see andis mulle jalaga tagumikku – Henry tee oma ajaga midagi targemat, mitte ära kühvelda teistele raha kokku!

Paar kuud masendust ja enesehaletsust ning siis kargaski mulle pähe, et kui ma suitsetamise maha jätsin, siis jäi kõlama, et kui sinu piirkonnas veel esindust ei ole, siis võta meiega ühendust. Võtsingi ning ostsin üüratu summa eest endale Eesti piirkonna frantsiisi. Juba alustades ei tundunud see küll rikkaks saamise mõistes hea plaan, kuid miks mitte proovida ja ma tõin Eestisse Allen Carri meetodi, mis aitas nii mul ja tänaseks Eestis juba sadadel inimestel suitsetamisest lahti saada. See võttis kogu mu aja ja kogu mu tähelepanu. Esimestel aastatel olin ma end sellega täielikult sidunud ja ei läinud kaua aega kui ma sain aru, et sõltuvuse see pool, kus sa tahad inimest välja aidata, ei ole isegi tolmukübeme suuruselt sama kasulik kui see pool, mis inimest lõksus hoiab. Miljon korda tulusam ja lihtsam on inimestele sigarette peale müüa, kui inimest sellest välja aidata.

Mis hoiab sõltlast lõksus? Hirm. Hirm, et sellest sõltuvusest lahti öeldes ei naudi enam elu, pidusid, koosviibmisi. Et elu aeg tuleb end sellest tahtejõuga eemal hoida (see käib kõigi sõltuvuste kohta – nikotiin, alkohol, suhkur, uimastid). Et mahajätmise protsess saab olema pikk ja piinarikas. Ja kui inimesel on hirm, siis ta ei tegutse – ta on seal enda pisikseses väljamõeldud mugavas kookonis ning ei astu neid esimesi samme. Need, kes astuvad, ei tea, mida oodata ja haaravad sageli esimesest võimalusest kinni, mis neile abi lubab ja mis see võimalus on ? See, mida palju palju reklaamitakse. Minul selliseid ressursse pole, et pidevalt pildis olla ja seega tuli mul ka see tegevus tahaplaanile jätta. Mõelda vaid – üliefektiivne ja loogiline ja lihtsasti toimiv viis suitsetamist maha jätta ja ma lasen sel frantsiisil lihtsalt tiksuda, mis vähem kui aasta pärast läbi saab ning kas ma seda pikendan – ei oska öelda. Ma tõenäoliselt otsustan selle põhjal, kuidas aasta kulgeb. Rahaliselt rikkamaks see mind ei tee. Vaesemaks ka mitte. See on olnud nagu minu panus ühiskonda. Mind on hoidnud tegutsemas need tänukirjad, mis ma enda silmis täiesti lootusetute sõltlaste käest saanud olen. See on mind toonud tagasi ja meenutanud, et selle töö boonus ongi see pool, kus ma kingin inimesele võibolla 10 või 20 aastat elu (keskmise suitsetaja oodatav eluiga on 13!!! aastat lühem kui mittesuitsetajal). Rääkimata elukvaliteedist elu teises pooles. Kui ma selle Eestisse tõin, siis püüdsin tasuvust prognoosida ja eeldasin, et esimesel aastal tuleb mu seminarile 350 inimest. Tuli 32. Terve aasta peale. Nüüd on see number iga aastaga loomulikult kasvanud, kuid see ei tee kedagi rikkaks.

Seega ma olen aru saanud, et rikkaks ei saa sõltlasi ravides ja rikkaks ei saa teenides pisikest protsenti ja andes lõviosa kasumist lihtsalt ära. See hoiab sind lihtsalt rahuolevana. Raha tuleb sinuni siis kui sa pakud piisavalt suurele hulgale inimestele seda, mida nad vajavad. Minu otsingud ühesõnaga jätkuvad.

Blogimine ei tee ka rikkaks. Vaeseks ka mitte. Seda ma teen rohkem sellepärast, et see pakub midagi rohkem hingele kui rahakotile. Kui ma varem põdesin koostöid, et kes neid loeb, siis see on minu jaoks isegi üks põnevamaid külgi blogimise juures. Mul on hea meel tõdeda, et mu koostööpostitusi loeb sama palju inimesi kui ka muid postitusi. Ma olin mures, et kes neid loeb, aga ma olen aru saanud, et need tooted, mida meile testimiseks antakse, on sama palju osa meie elust kui poest ostetud leib või jalamatt ukse ees. Tulekski sellesse suhtuda selliselt ja inkorporeerida see meie ellu, mitte keskenduda tootele. Sest lõppude lõpuks te loete seda blogi, et lugeda meie toimetuste kohta, mitte tooteinfot.  Muide ma sain 2018 aasta sotsiaalmeedia auhindade jagamisel esikoha “Aasta parim kirjatükk” kategoorias. Ja ma sain selle…  reklaampostituse eest! Ma rääkisin seal jäätmenädalast. Nii et ettevõtted, kes tahavad end  tuhandete teadvusesse tuua, siis pöörduge julgelt ja kui see, mida te pakute on hea, siis ma arvan, et mu lugejad väärivad ka seda, et sellest kuulda.

Tänane postitus oligi lihtsalt rant sellest, et ma saan põhimõtteliselt kahe nädala pärast 37 aastat vanaks ja 40nda eluaastani on veel aega. Mul on veel aega avastada enda andeid ja huvisid, mis toetavad mu plaani elada ja võimaldada enda perekonnale piisavalt head elu, et raha ei oleks peamine kriteerium, mis elus valikuid tegema sunnib. Kuid tuleb alla neelata tõdemus, et 40ndaks eluaastaks ma Vahemerele muretult purjetama veel ei jõua. Lükkame selle viie aasta võrra edasi. 

Märtsis teeme me koostööd Food Studioga, kelle naturaalseid puljongeid me katsetame ja teile tutvustame!

Nagu lubatud, sai möödunud nädalal tehtud kalasuppi. See oli mu elu esimene kalasupp, mis ma kunagi teinud olen. Lihtsalt ma ei ole kunagi saanud kalasuppi, mida ma oleksin tahtnud veel. Võib-olla sain väiksena ka mingi trauma mõnest kohutavast uhhaast, mida keegi valmistas. Ei mäleta. Kuid kalasupp pole kunagi menüüsse kuulunud.

Ei kuuluks praegugi, kui Food Studio valikus ei oleks kalapuljongit. Otsustasingi, siis kalasupile uue võimaluse anda ja järgisin enam-vähem seda retsepti, mida nad enda FB lehel jagavad. Oot, püüan lingi siia ka panna (LINK). Ma panin lihtsalt törts rohkem kartulit ja rohkem kala. Mulle meeldivad tummised supid. Ma polegi vist kunagi kohanud ühtegi meest, kes väidaks vastupidist, et tema eelistab leemest ja hõredat suppi. Ei, supp peab olema korralik.

Las ma ütlen – see supp oli tõeline maitseelamus. Ma arvan, et see on parim supp, mis ma kunagi teinud olen. Ja see on nii kuramuse lihtne ja ma tean, et selle teeb heaks see puljong, aga natuke au võtan ma ka endale, sest mina lõikusin asjad sinna sisse. Ok, Esileedi lõikus. Aga mina lõikusin kala ja segasin. Praegugi kirjutades hakkab suu vett jooskma. Kindlasti on abiks ka see, et ma püüan siin eksperimendi korras hoida silma sellel, mida ma nädala jooksul söön ja kõik kirja panna ning automaatselt, kui sa hakkad ennast jälgima, hakkad sa ka tegema paremaid valikuid. Ja kõht on veidike tühi. Kuid see selleks, see supp oli ka imeline. Mis ma järgmine kord teistmoodi teeks: ma paneks riisi, mis valmiks rutem, või keedaks selle enne valmis ja ma lisaks enam teisi erinevaid köögivilju nagu suvikõrvits, hernes, lillkapsas.

Nagu ma ka eelmises postituses ütlesin, siis nende puljongid teevadki kõik supid heaks. Kuigi tegu on valmispuljongiga ja selle suur eelis on see, et see on imekiire – viskad juurikad sisse, keedad 10 minutiga pehmeks ja voila! sul on supp olemas, siis mina olen selle supi keetmisega võtnud aega ja seda meelega kauem keetnud, sest võib olla olen ma liiga palju kokasaateid vaadanud ja kujutan endale asju ette, aga kui ma olen seda kauem keetnud, siis selle supi maitsesügavus on hoopis teistsugune ja see maitseb veelgi parem. Mul on kogemus nüüd kanapuljongiga ja nüüd ka kalapuljongiga. Mõlema puhul pöidlad püsti.

Eelmisel aastal kui mulle neid tutvustati, siis üks asi, mis silma jäi, oli see, et puljongid ei olnud teps mitte odavad. Maksta kolm eurot, kui selle puljongi kuubiku/kallerdise saad sa 50 sendiga, tundus palju. Ometi olen ma nüüd pea aasta seda regulaarselt ostnud ja mitte kordagi pole mu käsi tõusnud ostma uuesti neid kuubikulisi, sest neid kahte ei saa võrrelda. Isegi kui me keskendume ainult maitsele ja jätame tervislikkuse poole välja. Loomulikult on keskmine eestlane (mina näiteks) nii harjunud nende odavate kuubikute maitsega, aga me ei peaks. Kui me ajame taga sügavat ja naturaalset maitset, siis me ei saa loota seda tootest, mille koostise nimekirjast ei tea sa pea ühtegi nimetust.

Ja pealegi, arvata, et mingi 3.20 maksta puljongi paki eest on palju, on naeruväärne. See kalasupp, millest jagus meile kõigile lõunaks ja täiskasvanud sõid seda ka õhtusöögiks, siis selle supi kogumaksumus oli: 3.20 puljong, 1.00 euro juurviljad, 5.00 eurot kala ja kuna tegu on valmispuljongiga, siis pole tegelikult ka vahet, mis kala sa sinna sisse paned. Meie panime lõhet, sest lapsed muud ei söö. See teeb siis 7 inimese eine hinnaks 1.20 inimese kohta. Ma tahaks öelda, et pole paha. Ja oluline aspekt on ka see, et ei mingit keemiat, ei mingeid maitsetugevdajaid ja soolasust saab igaüks reguleerida ise maitse järgi, kuna puljongid on teadlikult tehtud vähesoolased, et me julgeksime anda ka pere kõige pisematele.

Ma püüdsin supitegu ka filmile saada, aga kuna KÕIK mälukaardid olid täis ja tühjendamata, siis ma pidin filmima telefoniga ja telefoniga filmides saab telefoniga filmimise kvaliteedi. Aga ma olen iga korraga aina targem :).

Kas te tahate ka muidu proovida neid puljongeid, mida ma siin kiitnud olen? Noh, ühele teist saadan ma terve kastitäie erinevaid puljongeid, kuid selleks mine viska lisaks minu lehele ka nende lehele pöial püsti (SIIN LINK) ja jäta Facebooki mu postituse alla kommentaariks, mis on sinu lemmiksupp. Keegi teist saab reedel väga mõnusa auhinna!

“Lapsed, mida te täna süüa tahate?” Ma viskan selle küsimuse sellisena üles, kuid tegelikult hakkab vastuseid tulema vaid ühest suust. Vähemasti selliseid vastuseid, millega mul midagi peale on hakata. Noorsand oskab enda soove päris kenasti väljendada. Kaksikud ka, kuid ainult “kas” küsimusele vastates. Kui ma küsin, “mida nad süüa soovivad?”, siis Vennas saab tavaliselt küsimusest valesti aru ja juba ta istub ootusärevalt laua taga, sest küsimuses kõlas talle tuttav sõna “süüa” ja nüüd peab ta süüa ka saama. Piiga nii krapsakas pole ja vastab tavaliselt küsimusele mõne tähtsa faktiga, nagu “mina juba pissisin” või “mina olen väike ilus printsess.” Võib olla enne sööki. Söögijärgselt tuleb fantaasiat rohkem kasutada, et sealt printsess leida.

Kuid Noorsand teatab 90% kordadest kohe esimese asjana, et tema soovib oranže makarone. Ta räägib lõhe tagaliatelledest, mida me Itaalia restoranist ikka tellinud oleme ning mis on kõige kolme lapse vaieldamatud lemmikud. Kuid ei, täna me ei telli. Täna me teeme ise süüa ja nüüd ei ole meil ka eriti palju aega teha, sest Vennas, kes kogu asjast valesti aru sai, istub jätkuvalt hämmendulnult lusikas püsti laua taga.

“Kas te soovite suppi?” Sellest küsimusest saavad kõik aru ja tavaliselt tuleb ühine “Jaa”. Kõik kolm on suured supisõbrad. Ainus supp, mida keegi neist ei söö, on eilne supp. Ma ei teagi, miks see nii on. Mingil veidral põhjusel ei armasta nad soojendatud suppi ega soojendatud üldse midagi. Kas see on seetõttu, et nad just eelmisel päeval seda sõid, või on soojendatud toidul madalam kvaliteet, võta näpust.

Supp on hea valik, sest see on kiire. Puljong keema, samal ajal koorid ja tükeldad juuviljad, mis sisse lähevad ja umbes 5 minutiga on kogu mant seal sees, 10 minutit hiljem läheb sisse lihaline/kalaline ja viis minutit veel ning olemegi taas olukorras, kus laste närvid lõpuni pingesse ajada – nad ei tohi ikka veel süüa, sest nüüd peab supp jahtuma. Kui see aeg, mis neile tundub 10 tunnina ja kell tõestab, et möödub vaid 4 minutit, läbi saab, on kolm supisööjat kiivalt ametis.

See siin on lugu ideaaltingimustes, kus kõik kolm last on samal ajal näljased ja keegi kolmest lapsest ei käi mulle peale, et mul on kindlasti tarvis abikokka, kes juurviljadega mul abis peab olema. Kui see on nii, siis korrutage toidutegemise aeg kolmega. Ükskõik mille tegemisele lapsi kaasata, pikeneb aeg märgatavalt. Seepärast paljud meist ongi sellised, et teeme pigem ise ära kui lapsi tegema kaasame. Kurb tunnistada, et olen isegi läinud korduvalt seda teed ja ma kahetsen seda alati kui järgmisel korral ma neid kaasan ja näen kui palju rõõmu neile osalemine valmistab. Esileedi on selles vallas minu suur eeskuju – tema kaasab lapsi kõiges.

Kuid rääkides suppidest, siis sel kuul ma räägin teile tootesarjast, mida meie kasutame juba eelmise aasta suvest. Olemas on see olnud poelettidel juba paar aastat vist. Selleks on Food Studio valmispuljongid. Lõime käed, et märtsis räägime neist ka teile.

Ma olen suur võistlevate kokasaadete fänn. Noh tegelikult ma olen Austraalia MKR-i fänn. Ameerika MasterChef ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma alati hämmastan Esileedit kui ma suudan juba saate poole peal ära arvata, kes välja kukub. Ma oleksin justkui ise saate produtsent ja umbes 90% kordadest tean ma, et see, kes ei loo seal saates draamat, vastuolu või vastupidi ei räägi, kuidas ta näeb isegi unes kokkamist, sest kirg on nii suur, siis ta kukub tõenäoliselt välja. Ma vaatangi seda peamiselt seetõttu, et see on nii klišeesid täis ja suur osa sellest liiga läbinähtavalt lavastatud.

Kuid neis saadetes ja ka paljudes Youtube retseptivideotes kasutati alati valmis puljongit. Kui ma püüdsin siin Eestis retseptide järgi teha, siis minu puljong oli alati vees lahustatud puljongikuubik ja kõik need puljongikuubikud maitsevad nagu puljongikuubikud. Ma mõtlesin aastaid, et miks ei võiks juba Eestis poodidesse keegi maale tuua valmispuljongeid. Ma ei tulnud selle pealegi, et aga miks neid mitte ise valmistama hakata. Food Studio tuli ja nad teevad seda tõesti hästi, sest ükskõik, mis suppi ma sellega valmistanud olen, see teeb kõik supid heaks.

Just see kiirus, mida selle puljongi kasutamisega saavutab – sa lihtsalt valad selle potti ja kõik muu mant sinna juurde. Kaob ära see tundide pikkune puljongi valmistamine. Food Studio puljongitegu võtab kaheksa tundi ja kujuta siis ette, et sa peaksid 8 tundi midagi keetma lihtsalt selleks, et teha üks supp. Ja tänapäeval kui toodetel peavad olema peal kirjas koostised, siis kes iganes on lugenud, mis tema kasutatavas puljongikuubikus sees on, on arvatavasti samuti alternatiivide otsingul.

Sel nädalal teen ma nende puljongiga neljapäeval kalasuppi ja andke märku, kas te tahaksite, et ma hakkaks ka videot rohkem kasutama ja püüan selle teo ka linti võtta?

Nagu öeldud, on märtsis Food Studioga mitu koostöös valminud postitust.

!See postitus sisaldab reklaami tootele, mille saatis meile üks blogilugeja abiks selle tüütu nohu vastu, mis meil haigusega kaasnes!

Kui ma peaksin valima kõige raskema asja, mis kolme lapsega on, siis see on haigustega tegelemine. Meie kogemus näitab, et kui jääb üks, siis jäävad teised ka. Kui mitte kohe, siis väikese viibega. See tähendab alati unetuid öid, sest nohuga magamine on tõeline katsumus. Eriti kui keegi veel lutiga on, või ema rinnal- kuidas sa imed kui kinnise ninaga on suu ainus õhuvõtuava.

Sellist asja, mida me nüüd jaanuaris gripiga kogesime, ei ole me tõesti varem kogenud. Me olime üks aasta kõik viiekesi mingi kõhu viiruse käes, kus me kõik viiekesi jäime samaaegselt haigeks, aga see sai pooleteist päevaga läbi. Gripp vindus siin majas detsembri lõpust veebruari keskpaigani ja ka praegu ei ole me veel terved. Suurem osa perest käib nuusates ja köhides ringi. Ometi ma käin ka kõikjal ringi taskus desinfitseeriv geel taskus, mida ma päevas 10 korda kasutan. Iga kord kui ma midagi väljaspool kodu puutun, on pudel kasutuses.

Haiguse kõige hullem osa minu jaoks on alati nohu. Pole tüütumat asja kui see, et sa üritad magada ja sa lihtsalt ei saa hingata. Suu kaudu ju saab, aga esimese paari päevaga on suukaudsele hingamisele ümber lülitumine nii paganama harjumatu. Just sellega seoses tekkis meil sel haiguskorral üks uus asi, mis just nohu puhul abimees on.

Mu blogi üks ammune lugeja soovitas meil nohu puhul kasutada seadeldist, mida ta ise aastaid Eestisse on toonud ja mida ta isegi kasutab. Selle tarvitusele võtt vajavat natukene harjutamist, aga kui lõpuks see nipp selge on, siis olla see suurepärane abivahend. Mis iganes aitab mul nina tööle saada, siis palun, saatke. Saimegi endale sellised asjad, mille kõige täpsem kirjeldus oleks vist – ninasarviku sarve kujuline ninaloputuskann. Ingliskeelne nimetus sel ka Rhino horn, ehk ninasarviku sarv. Töötab see nii, et tuleb võtta mõõtelusikatäis kvaliteetset söögisoola (näit. meresool) klaasi või tassi ja valada käesooja vett peale ning segada. Otse kannu tehes võib sool jääda sulamata, seda on raske lõplikult ära lahustada. Võite Esileedilt küsida, mis juhtub kui juhiseid eirata ja soola graanulid ninna satuvad. Ja polegi muud kui kraani kohal pea viltu ajada ja vesi kannust endale ninasõõrmest sisse kallata.

Juba selle kasutamine lasi mul avastada uusi asju. Näiteks, mis värk sellega on, et sa kallad vee sisse ühest ninasõõrmest ja see voolab välja teisest? Ma ei teadnud, et seal kusagil üleval on avaus. Esileedi vaatas mind nagu ilmaime, et ma sellist asja ei teadnud. Ma ei teadnud, et see on üldteadmisküsimus. Aga tõesti toimib. Soolveega nina loputamine pole mingi uus asi, aga ma olen sellest alati eemale hoidnud, sest need apteegis müüdavad, mis gaasi survega ninna pritsivad, olid minu jaoks äärmiselt ebameeldivad. Niimoodi kannuga valades, on see protsess lihtsalt loomulik.

Ka lastele saadeti kann, aga Noorsand, kes on pelglik uute asjade ees, enda peal seda kasutada ei lasknud. Ainult pildi jaoks oli nõus. Piiga näitas küll suurt huvi üles ja sai suisa kurjaks kui ma teatasin, et see sarv käib ninna mitte suhu. Kes on enne nina kaudu vett jooma pidanud? Rumalus. Sa.. ei.. peagi.. seda.. jooma.. muidu.. ah las olla. Kuigi me oleme nüüd mitmelt poolt kuulnud, et tegelikult lapsed kasutavad seda meeleldi, lihtsalt harjutamise asi. Ma loodan, et me nii pea enam harjutada ei saa. Siin on üks õpetlik video. Mina soovitan siiski lahuse enne klaasi teha. Eriti kui on jämedam sool.

Seega meie ravimite kapis on nüüd lisaks ka see ninasarviku sarve kujuline ninaloputuskann, mis nohuga leevendust pakub. Kui ka teie soovite, et teil selline abivahend arstikapis olemas oleks, siis ma loosin välja 3 komplekti, Rhino Horn ninaloputuskann + Biolatte Boulardii annusepakendid (samuti meie majapidamises olevad probiootikumid). Selleks peab lisama Rhino Horn Eesti FB lehe meeldivate hulka ja jagage seda postitust. Loosi teen neljapäeval.

See võtab mõne korra aega, et see õige hingamine selgeks saada ja kui saate, siis see kann kestab teil elu lõpuni.

Ma ei oska öeldagi, kas tänane postitus on reklaampostitus. See ei ole tellitud postitus ja me koostöö jäi üldse eelmisesse aastasse. See on selline tagasivaatav postitus, kus ma räägin kahest õnnestunud koostööst, mis on jäänudki meie pere lemmikute sekka ja saanud meie näol endale truud kliendid.

Ma tahtsin selle postituse kirjutada juba eelmise aasta lõpus, aga läks teisiti. Ma tegin eelmisel aastal otsuse, et ma üritan segada kaks asja- hobi ja töö. Ehk teisisõnu ma otsustasin proovida, kas mul õnnestub jätkata nii, et blogi oleks ka minu töö. See oli tore mõte, kuid eks see asi võtab aega, et idaneda. Blogiga saab teenida peamiselt kahel viisil – panna lehele vilkuma reklaamibännerid, või olla katsejänes ja teha ettevõtetega koostööd, kus sa nende pakutuid tooteid/teenuseid omal nahal katsetad.

Ma ei ole reklaami blinkima pannud, sest reklaamide puhul loevad klikid ja siin on väga oluline blogida nii tihedalt kui võimalik, sest mida rohkem sa kirjutad, seda rohkem inimesed su blogisse tagasi tulevad. Aga mina ei blogi tihedalt. Vastupidi, mina kirjutan tavaliselt 1-2 postitust nädalas, mis tähendaks, et arvestades lugejate hulka, teeniks ma kuus võibolla 70 eurot. Kui ma blogiks aga iga päev (või suisa mitu korda päevas), oleks olukord hoopis midagi muud ja ma võiks teenida päris korralikult. Aga ma olen mees ja selline mees, kes eriti small talki ei mõista. Ma ei oska inimestega mitte millestki rääkida. Ma ei oska lihtsalt spontaanselt teemat aretada. See on asi, mida ma aga peaksin kindlasti endas arendama. Ma ei taha kunagi kusagil üritustel üksi käia, sest ma ei oskaks kusagile seltskonda sulanduda, sest ma tunnen, et olen oraalselt taandarenenud.

Küll aga ma olen teinud mitmeid koostöid ettevõtetega, kes kirjutavad mulle, et ma aitaks nende sõnumit levitada. Sest eks ole blogi fantastiline reklaamikanal- seda loevad tuhanded inimesed ja see on ettevõttele hindamatu väärtusega. Kas reklaami tegemine blogis, kuhu inimesed tulevad hoopis meie pere tegemistest lugema, on eetiline? Ma arvan, et selline suust suhu reklaam on eetiline, sest minul puuduvad igasugused kasud ja mulle pole absoluutselt oluline, kas mu lugejad selle reklaami tagajärjel ostavad või mitte. Minu jaoks on oluline, et te saaksite minu blogist adekvaatset infot, et ma oleksin usaldusväärne. Et mu soovitus oleks teie jaoks garantiiks. Seega ma palun alati, et kui ma olen midagi soovitanud ja te ostate, aga pole üldse rahul, siis kirjutage mulle, kuna mul on ettevõttega otsekontakt alati olemas ja loodetavasti saab minu kaudu mure alati ära lahendatud.

Kuna see postitus oli planeeritud aastalõppu, siis mul oli plaan üle rääkida kaks koostööd, mis meie jaoks olid eelmisel aastal ehk parimad leiud. Eks ikka on nii, et mõni hea asi, mille sa avastad- see on küll hea, aga misiganes põhjusel sa ei jää seda kasutama. Teine hea asi on aga miski, mis jääbki sinuga. Ja täna on kaks asja, mida ma tahaks lihtsalt üle kiita ja tänada, et me möödunud aastal nad avastasime. Ma valisin just need, kuna need ei ole lastele, vaid me kasutame neid ise ja igapäevaselt.

Ma olen kuulnud mitmest blogist, et nurisetakse, et nii paljud blogijad kirjutavad kahest asjast BredenKidsist ja Linea Eestist. Bredenist ma täna ei räägi, seda te näete isegi meie piltidelt, et Breden on meil jätkuvalt päevakorras ja palavalt armastatud. Kuid räägiks Lineast. Miks nii paljud blogijad räägivad Lineast? Sest nende tooted on tõepoolest sedavõrd head. Kui keegi väidaks, et ei ole ja pettus kvaliteedis, siis ma lihtsalt ei usuks.

Me oleme jäänud kasutama nende Linea Mamma Baby sarja ja Esileedi kasutab seal Linea Natura sarjast enda juustele ja kõik tooted, mida me katsetanud oleme, on olnud väga head. Ainuke tüütu asi nendega on see, et kui ma palusin nõu, missugust juuksetoodet Esileedile soovitatakse, siis küsiti mult umbes 4500 küsimust (kas tahab lokke siluvaid või esiletõstvaid, missugune on juus, kui pikad ta varbad on?), et ma tüdinesin enne ära kui toode tellitud sai. Lasin Esileedil endal küsimustele vastata. (Ok päris varbapikkust teada ei soovitud). Palusin Linealt ka sooduskoodi juhuks, kui keegi soovib tellida ja küsige julgelt Esileedilt, mis on need tooted, mida tema julgeb soovitada. Lisaks piltidel olevatele kasutab ta ka mingeid kapsleid, aga kuna ma ei saanud ta seletusest aru, kus ned vannitoas asuvad, siis ma neid pildistamiseks ka ei otsinud. Palusin hoopis poistel toodetega poseerida. Aga sooduskood on HENRYARVAB10, mis annab 10% hinnast alla, see kehtib 15.02-28.02.

Ja teine asi, mis on just mulle eriti südamelähedane oli, oli avastus siit samast kodulinnast Tartust, kus Võlumaa ilusalong müüb sarja Barba Italiana. Nii salongist kui e-poes. See on sari meestele ja eelkõige habemikele. Kui ma möödunud aastal nende tooteid algselt katsetasin, siis meeldis mulle kohe see, et nende toodete lõhnad olid sellised maskuliinsed ja üpris intensiivsed ning kuigi nad mulle meeldisid, ei olnud ma kindel, kas ma harjun nendega ära. Ma mitte ainult ei harjunud, vaid ma julgeks diagnoosida endal väikestviisi sõltuvuse, sest näiteks nende šampoon on minu jaoks nii pööraselt hea lõhnaga, et mul oli hirm, et see võib ühel hetkel otsa saada ja mul pole kohe uut pudelit võtta. Ma kasutan regulaarselt nende valikust just kolme toodet: šampooni juustele, šampooni habemele ja habemeõli. Nüüd, kus ma olen neid oma 3 kuud kasutanud, siis juuste šampoon pidi olema kiilanemisvastane ja ma võin kinnitada, ma ei ole selle ajaga kiilamaks jäänud 🙂

Kui ma rääkisin Võlumaale, et ma plaanin sellist postitust teha ja loomulikult selle eest raha ei küsi, sest minu arvamus ei ole ostetav, siis on neil ka üks põnev pakkumine, kus nad on kokku pannud kolm kindlat komplekti, pistnud need lahedatesse seljakottidesse ja pannud müüki soodushinnaga ning nii, et ostes on kott üldse tasuta. Sain endale ka ühe koti ja on juba ka kasutuses. Mahutab kenasti 13” läpaka ära ja kõik muu, mis lisaks kaasa võtta tarvis. Ma lisan siia lingi ka, äkki keegi soovib oma meest sõbrapäeva puhul üllatada. Vaata seda pakkumist SIIN(LINK). Ma isiklikult arvan, et see on väga lahe komplekt ja olles nüüd tootega tutvunud ka, siis ma ei kahtleks hetkekski.

Ma arvan, et sellised tagantjärgi ülevaatlikud postitused on vajalikud, sest sageli kui blogijale saadetakse midagi testida, soovitakse postitust nii pea kui võimalik. Kuid vahel kui uudsus kaob ja välja hakkavad tulema miinus pooled, siis ei ole tegelikult see esialgne postitus enam õige. Antud kahe puhul aga vaimustus kinnistus ja me oleme tänu koostööle saanud kaks sarja, mida me soovitame sõpradele ja julgeme soovitada ka teile.