Kategooria

muud jutud

Ma teen täna reklaami millelegi, mis on mulle eriti südamelähedane. Mul on enam vähem viisakad hambad. Esileedil ka. Ma olen üldse hammastefriik ja minu jaoks on oluline, et hammaste eest kantakse hoolt. Samas ma olen suur hambaarstifoobik, aga sellegi poolest käin ma seal regulaarselt kontrollis- iga 20 aasta tagant. Hambad on üks esimesi asju, mis ma teise inimese juures märkan. Siis tuleb tagumik, siis kuidas inimene lõhnab ja siis vaatan uuesti hambaid.

Õigemini seda ma tegin enne Esileedit ja nüüd siivsa abielumehena hindan ma ainult sisemisi väärtusi… ja tagumikke. Ok. Ma ei tohi liiga palju lõõpimist sisse panna, muidu kaob fookus ära.

DSC09127
Räägin täna hoopis hambapesust. Noorsandiga on olnud see väga keeruline. Ta on olnud suhteliselt resoluutne keelduja ja me oleme olnud hädas ta hammaste harjamisega. Ta küll võttis vastu hambaharja, kuid poetas selle esimesel võimalusel ära ja tee või.. tina (mingi ütlus oli, et tee või .. aga ma ei mäleta, mida…). Oli tina? Vahet ei ole. Point on selles, et me olime väga hädas tema hambapesuga.

Ja siis tuli taeva kingitus, nimelt meie lähedaste sõprade sõbrad olid otsustanud maale tuua sellist brändi nagu Jack & Jill ja me saime nendega kokkuleppele, et me saame nende tooteid proovida, et äkki läheb asi kuidagi paremaks. Mulle lihtsalt meeldis ka kogu see mentaliteet Jack & Jilli taga (ma kasutan edaspidi lühendit J&J), et kõik on võimalikult maalähedane ja mahe.

Saimegi kaubale ning saime proovimiseks maasika, mustika ja banaanimaitselise hambapasta. Paar hambaharja ja topsi, mida suu loputamiseks kasutada. Tops läks käiku enne, kui hambaharjad, sest seal peal oli dinosauruse pilt, mis oli sarnane Peppas figureeriva mänguasjaga. Igal juhul lõid Noorsandil silmad särama- DINOSAUR!
DSC09141
Ka hambaharjal on pilt, mida Noorsand iga kord enne pesu uurib. Seega lisaks headele materjalile, on ka disainer head tööd teinud ja lapse pähe näinud.

Täna, umbes peale kaht kuud toodete kasutamist, võin kerge südamega öelda, et need olid nö elupäästjad, sest Noorsand peseb ise hambaid, mis näeb küll välja rohkem nagu hambapasta lutsutamine hambaharjalt, kuid siis laseb ka ilma probleemideta mul ja Esileedil enda hambad üle harjata. Väga rahul, sest eks praegu ju käibki harjumuste loomine ja hambapesu, mis on nii paljudele lastele ebameeldivaks kohustuseks, võiks olla meeldiv võimalus ennast hommikuti ja õhtuti värskendada.

Kaksikuid kraanikausis pestes, ulatuvad nende jäsemed absoluutselt kõigeni, mis on viie meetri raadiuses, seepärast on nad tihti pihta pannud ka kõik minu kasutatavad hambapastad, mida ma mööda mänguasjakaste ja diivanialuseidpidi taga otsima pean. Eks ma olen siis ka neid J&J hambapastasid kasutanud ja… siinkohal mu kiidusõnad lõpevad.
DSC09169
Ei, need ei asenda täiskasvanute hambapastasid, sest ma hiljuti lugesin üht põnevat raamatut, kuidas ameeriklasi hambaid pesema pandi, sest eelmise sajandi esimeses pooles oli neil kohutav hambahügieen, kuna keegi ei pesnud hambaid. Mis nad siis tegema hakkasid, oli see, et hakati lisama pastadesse ühte ainet, mis suu õhetama pani ja tänaseks ongi inimesed uskuma jäänud, et kui suu peale pesu õhetab, et siis on see puhas. Tegelikult pole sel puhtusega miskit pistmist, kuid ka mina ajan seda õhetavat värsket tunnet taga, kui hambaid pesen.

Seda need J&J pastad ei tee, sest seda ainet pole sinna lisatud. Sinna pole isegi värvainet lisatud ja pastad on läbipaistvad, seega just see, mida oma lastel kasutada sooviksin.

Igal juhul me Esileediga väga tänulikud, et nad seda maale toovad ja väga loodame, et see asi võtab neil hoogu, sest see Eestis olemas vaid paar kuud ja me väga loodame, et nad jäävad turule pikalt. Kuid nad said endale meie näol lojaalsed kliendid ning ma loodan, et kui keegi teist peab võitlust, et lapse hambad puhtad oleks, siis saate isegi selle lahendatud. Meie saime. Lasime paar päeva tal nende pastadega tutvust teha, ehk siis lutsutas niisama pastat harja küljest esimestel päevadel ja kui küsis juurde, siis andsime juurde. Paar nädalat hiljem hakkasime vaikselt tal ise harjama, mille vastu ta võitles ja paari päevaga kadus ka võitlus, pluss hakkas ta ise lutsutamise asemel harja suus ringi liigutama. Kuid see liigutus pole päris piisav ja me harjame igaks juhuks üle ka. Usun, et oluline lihtsalt tunnetada, millal on tark järgi anda. See ei tohiks sunniga vastumeelseks muutuda. Kuula last ja kogu harjamise aja räägi, mida sa teed, miks sa seda teed. Mina laulan isegi talle harjamise ajal “eest hambad puhtaks, tagant hambad puhtaks, ülalt hambad puhtaks ja keelekene ka” (itsy bitsy spider viisiga 🙂 )

Me ei ole reklaami eest raha saanud, kuid proovipaki saime sellegi poolest tasuta. Teise paki, mis me sõpradele lapse sünnipäevaks kinkisime, ostsime ise ja ka neil lahenes hambapesu mure ja laps seisab ise õhtuti vannitoas, hambahari käes ja karjub üle elamise “HAMPAAD!”.

DSC09140

Esileedi jaoks oli oluline, et kõik osad alates pakendist, kuni joogitopsini, on biolagunevad. Ainuke, mis ei ole, olid hambaharja harjased, mis tuleks enne komposti viskamist ära murda. Ma ei tea, miks ta selle üles nii rõõmus oli. Ta ongi veits imelik. Aga J&J kohta saate infot SIIT(LINK) ja tellimiskeskus on SIIN(LINK).

Kiidame. Hea leid. Vot. Tsau.

Ma räägiks ka nõks möödunud blogiaastast ja selle kokkuvõttest, ehk blogi auhindade galast.

Aasta on läinud tormiliselt. Mida muud see kolme lapsega olla saab. Mu juustes on rohkem halli, kui kunagi varem. Isegi mu punases habemes on halli. Ehk ma olen isa staatuse korralikult välja teeninud, sest ma nüüd ka näen oma halliga selline elutark välja. Muide, elutarkusest rääkides, siis ma läksin suveks Delfisse tööle, kus ma asendan Elutarga toimetajat, kuni ta puhkusel on. Väga põnev tegelane. Aastaid kroonikas, Õhtulehes ja Nelli teatajas uudiseid ja artikleid treinud ning ka raamatu (äkki ka mitu) välja andnud. Eks mul tuleb need suured kingad kuidagi ära täita ja siiani on täitsa ok. Eriti, kui arvestada, et on suvi ja netis inimesi tunduvalt vähem, kui pimedal-külmal ajal.LRG_DSC01324

Nagu regulaarsed lugejad teavad, siis ma olen ka regulaarselt enda isablogi postitanud. Igal neljapäeval ja ma püüan ka nii, et see ilmuks kella 10.30-11.00 vahel, kuid see ei sõltu alati minust, sest Eve, kellele ma enda postitusi saadan, teeb miljon muud asja veel. Te teate Evet sellest muutumise saatest, kus ta saatejuht on.

Kuid ma räägin natuke mõtteid, mis mul on tekkinud. Nagu te teate, võitsin ma enda kategoorias, ehk siis Pere- ja beebiblogide kategoorias. Ma olin väga kahe vahel, kas osaleda beebi või eluliste blogide kategoorias ja nagu tulemused näitasid, siis ei oleks ka vahet olnud, ma oleksin ka eluliste blogide kategooria kinni pannud. Mitte, et mul rohkem lugejaid oleks, aga minu lugejad olid pea tuhande võrra aktiivsemad hääletajad, kui teisel tulemusel. Teisisõnu oli mul üldse kõige rohkem hääletajaid, mis on mulle kõige suurem kompliment üldse.

Paljud blogid rääkisid sellest, et see Laura blogi poleks pidanud osalema. Mina arvan, et ta võis ikka osaleda, sest jah, ta ei ole päris inimene ja tal on suur meediatugi taga, kes tema blogi iga päev mitu korda prime timel reklaamib, kuid lihtsalt see kategooria oleks pidanud olema miski muu. Mis, ei ole ma süübinud, sest mina seal suurt vastuolu enda jaoks ei tunnetanud. Kui ma oleksin videoblogija olnud, kes püüab end nähtavaks saada, siis oleks ehk teine asi. Siis oleks see tõenäoliselt ebaõiglane tundunud küll.

Kuid minu jaoks ei olnud nii märgiline see, et ma nii palju hääli sain, vaid see, kui suur oli vahe eelmise aastaga. Ma sain sel aastal enam kui neljakordse häältesaagi võrreldes mullusega ja kõik need hääletajad on ju päris inimesed, kes tegid enda valiku. Suur suur aitäh teile.

Selle taga on järjepidevus. Ma ei ole eriti aktiivne blogija, kuid ma olen selle asemel topelt aktiivne sotsiaalmeedias, kus ma jagan teiega pidevalt enda hetki päevast. Jah, ma ju võiks selle kõik blogisse kanda, selle asemel, et see Facebookis või Instagramis välja hüüda, kuid siis kaoks minu jaoks ära spontaansus. See vahetu emotsioon, mis ma sellest hetkest just sain. Äkki, kui ma otsustan hakata pidama videoblogi, saan ma selle edasi anda.

Ka olen ma igas blogipostituses kasutanud võimalust ja kutsunud üles neid, kes tahavad meie tegemisi jälgida, et nad tuleks ja laigiksid ka meie Facebooki lehte ja see kasvab pidevalt. Keskmiselt lisandub lehele 160 inimest nädalas. Miks ma seda üleskutset teen? Sest ma ei jää ju Delfisse alatiseks blogima. Ühel hetkel, kui mu numbrid ei ole enam sellised nagu nad ootavad, võivad nad mind tänada pikaaegse koostöö eest ja siis olengi ma paljude jaoks radarilt kadunud. Kui nad on Facebookis, siis on nad vähemasti olemas.

Hetkel on mu numbrid väga ilusad. Nüüd, kus mul on ligipääs suurtele Delfi andmebaasidele, siis igat mu postitust klikib 8000-18000 inimest (suvel vähem, külmal ajal rohkem), mis on super tulemus, arvestades, et ma kirjutan vaid korra nädalas. Kuigi need on ilusad numbrid, siis mu sotsiaalmeedia numbrid on veelgi ilusamad. Kuna te olete nii faking head laikijad ja kommenteerijad, siis on mu FB postituste reach on samuti super hea ja need ilmuvad 20 000-40 000 inimese seinale. Ma olen nii tänulik, et te ei ole kitsid enda laikidega ja kommentaaridega, sest tänu teile on mul võimalusi, mida ma olen küll väga laisk ära kasutama.

Kuid tulles teema juurde tagasi. EBA2016. Kõige pealt, mis ma võitsin? Mis oli mu auhinnakotis? Ma olin eelmise aasta tõttu väga elevil, sest eelmisel aastal oli seal hunnik väiksemaid auhindu ja tooteid, millest mul muidu isegi aimu poleks. Näiteks oli eelmisel aastal seal Dermoshopi duššigeel, mis sai paugult mu lemmikuks ja ma tellin seda neilt tänase päevani. Dermoshop võiks mulle nüüd selle reklaami eest tasuta geeli saata :D. Aga veel oli seal.. ma ei mäleta. Ma mäletan seda emotsiooni, et kui põnev see koti läbi tuhlamine minu jaoks oli.

Sel aastal oli kotis kategooria peaauhind Pesutarga kinkekaart 200 euro väärtuses, siis see aukiri/diplom/tunnustus ja paar reklaamlipikut. Kõik, ei mingit põnevat pudi-padi. Ma mõistan seda, miks korraldaja uskus, et arvestades kategooriat on see pesumaja kinkekas hea auhind ja see seda ka on, kuid see on miski, mille ma kasutan ära ja mulle ei jää midagi alles. Ei elamust, ega mingit asja. Isegi puhtaid riideid mitte, sest ka need määrduvad. Siiski olen ma tänulik auhinna eest ja me saame kõik oma talveriided puhtaks. Ma lihtsalt räägin dilemmadest, mis mu peas hulguvad. Iga firma, mis on nõus sellisele projektile õla alla panema, on kiitust väärt ja ma kavatsen nende pesumajast ühe riidepuu ka pihta panna, siis jääb mul vähemalt mingi mälestus auhinnast. Kuid annan kindlasti läbi blogi ka tagasisidet, kuidas mu kogemus pesumajaga oli. Ma pean selle kinkekaardi ära realiseerima enne augusti lõppu, nii et eriti pikka pidu pole 🙂 DSC_0359

Kui see sama võistlus toimuks nüüd sama moodi, kas ma osaleks? Ei. Ma ei osaleks enam pere- ja beebikategoorias, sest olgem ausad, mul on ikka ebaaus eelis. Mitte ainult see, et ma kirjutan nagu noor jumal .. tjahh :D.. minu eelis on see, et mu blogi avaldatakse Eesti suurimas uudisteportaalis, mida külastab päevas mingi 100 000+ inimest. Kuna mu blogi on ka nii loetav, siis on see tihti mitte ainult Delfis, vaid Delfi esilehel 11 tippuudise seas (kohe delfi esilehe esimeses plokis). Sinna on väga raske pääseda, mis ütleb nii mõndagi selle populaarsuse kohta. Seega, kui mu blogiga mingit krahhi ei juhtu ja/või mina mõne alaealise poisiga kusagil uduste akendega autos vahele ei jää, siis ka järgmisel aastal kavatsen ma hoida teid ikka kursis enda tegemistega ja ma väga loodan, et teile meeldib.

Ma teen EBA korraldajatele ettepaneku tuua tagasi see kategooria, kus ma osalesin möödunud aastal, milleks oli Meediablogid (oh krt ma just märkasin, et jalka käib.. aga ma ei lähe vaatama, muidu kaob see draftidesse ja see postitus ei ilmugi.. hoian siiski pöialt Portugalile). Arvan, et see oleks õigalne. Minu võimalused end nähtavaks teha on suuremad, kui keskmisel blogijal ja ma olen väga üllatunud, et keegi minu osalemist ebaausaks ei pidanud. Ebaaus ehk polegi, võib olla ka mitte ebaõiglane, sest Delfisse ja Delfi esikale saan ma tänu loetavale sisule, aga siiski pean ma õiglasemaks ja ausamaks, kui mul oleks võimalus osaleda kategoorias, kus on blogid, mis ilmuvad meedias. Muide, kui keegi arvab, et tal on väga hea blogi ja see sobiks Elutarga rubriiki Delfis, siis andke mulle märku ja kui ka mina pean sobivaks, siis võid endale feimi saada läbi selle portaali.

Kuigi ka Britt oli minu kategoorias kolmandast kohast jupp maad ees, siis seal on kõigil võrdsed võimalused ja kõik võiksid kasvada selle alles jäänud aja jooksul ning seisu võrdsustada. Minu blogi kasv ei hakanud siis, kui ma Delfisse postitama hakkasin. Esimesed kuus kuud ei olnud mingit märgatavat kasvu. Kuid nägin seda, et kuna ma lubasin Delfile regulaarsust, et iga nädal, kindlal päeval ja ajal saavad nad minu käest postituse, siis hakkasid tekkima ka püsilugejad ja nii see aina kasvas. Paari suurema hüppega, kui me saime teada kaksikute rasedusest ja kui oli sünnitus. Neid postitusi luges oma 60 000 inimest.

Seega need on minu mõtted. Kui kogu see pikk jutt kokku võtta, siis minu ettepanekud järgmiseks aastaks- panna mind uude kategooriasse nendega, kelle postitused ilmuvad samuti meedia väljaandes ja tooge tagasi goodie bag-id, et oleks põnev neid avada.

Ja ma mõtlesin, et ma annaks alustavatele blogidele mõned nõuanded, mida mult küsitud pole 😛

Ma tean, et keegi pole mult küsinud nõu, kuidas teha paremat blogi, siis hoolimata sellest oleks minu soovitus sisu luues pidada meeles ühte asja, mis on igale inimesele kõige tähtsam – tema ise. Kui sinu blogi on enesekeskne ja sa räägid enda päeva tegemistest, siis see tõenäoliselt ei saagi populaarseks, kuid kui sa suudad oma jutuga puudutada teisi- luua neile äratundmisrõõmu, pakkuda positiivset emotsiooni (ka negatiivset), tuua nende päeva natuke värskust, sealt hakkab sinu muutus pihta. Kui sa ei ole humoorikas, siis ära püüa nalja teha. Kui sa ei ole poliitik, siis ära räägi poliitikast, sest see jääb naeruväärne. Räägi sellest, milles sa hea oled ja sa saad endale lugejaid. Kui sa ei ole milleski hea, siis oled sa ilmselge liiga enesekriitiline. Äkki sa oledki kriitikas hea.

Ja teine märksõna on järjepidevus- ole järjepidev. Loo endale regulaarsus. Isegi, kui see on korra nädalas- loo see endale ja jää sellele kindlaks. Et su lugejad teaksid, et sel päeval, sel kellaajal ilmub sinu postitus. Ära jäta pikki pause, sest sind unustataks kiiresti.

Äkki siin on mõni idee, mis annab su blogile uue hingamise (kui sa oled blogija). Ka on abiks, kui teised blogijad end su blogrolli panevad. Mind ei ole keegi eriti sinna pannud. Ma ei teagi miks. Varem mõnes olin, nüüd on enamjaolt kadunud. Ju ei loeta. Siiski on kõige olulisem minu jaoks see, et teie loeksite. Seni, kuni teie loete, seni ma kirjutan.

Aga ok, selline mõtete postitus tänaseks. Ma nüüd loen selle läbi, et otsida kirjavigu ja kui on liiga tühi mula, siis ma kustutan selle ära. Kui sa siiski näed seda postitust, siis see ei ole maailma kõige kohutavam 🙂

PS! Ja ma vabandan A kuhu Henry jäi lugejate ees, et me Henry kusagile kadunud on. Väga varsti ma tagasi. Natukene kannatlikkust. Mul on siin mõned ideed pooleli ja need vajavad natukene aega. Ma olen jätkuvalt paks ja ma ei ole jätkuvalt sellega rahul. Õnneks söömisega on praegu suurepärane. Kuid kõigest lähemalt peagi.

Ja kes te jõudsite selle pika pika postituse lõppu, jätke palun kommentaar, et mida A mida Henry teeb? blogi/FB/Insta sinu päevale annab? Mis on sind siia köitnud? (kui on). Oleksin väga tänulik.Aitab mul blogi asja paremaks teha. Ja kui on miski, mis võiks parem olla/ mis ei meeldi, palun räägi sellest ka.

Ok, tsau!

Täna oli Sisuturunduse konverentsil eriti inspireeriv päev. Palju esitlusi ja uusi mõtteid, kuidas edasi, mitte ainult tööga, vaid ka blogi poolega. Päeva viimase pooltunni täitsid Youtuberid ja blogijad, ehk kutsuti rääkima blogija www.paljasporgand.ee , kes näeb välja täpselt välja selline nagu tal oleks toidu- ja fitnessiblogi, mina, kes ma nägin välja täpselt selline, et mul pole ei toidu- ega fitnessiblogi ja kaks Eesti youtube tegijat TanelHD ja Einar Kuusk. Kuna meie nelja ideid üritati ära mahutada poolde tundi ning youtuberid sattusid olema elavad ja karismaatilised ning väga jutukad (nii nagu kaamera ees tegijad vist olema peavadki), siis saingi ma umbes neli minutit enda mõtteid jagada, et kuidas luua huvipakkuvat sisu. Ehk siis eriti ei saanud.

Kuid, mis ma tahan öelda firmadele on see, et teie toode ega teenus ei ole tähtis- inimene, kes seda kasutab, on. Kui te peate oma sotsiaalmeedia lehti, siis ei ole ime, et kui te kirjutate, et meil on nüüd uus toode, et see saab heal juhul kuus laiki, millest neli on teie kolleegid. Selle asemel, et rääkida endast, leidke väljund läbi nende, kellele teie toode mõeldud on. Ärge kartke teha koostööd blogijatega, nende lugejatega.

Mina ja paljud teised blogijad on alati avatud koostööpakkumistele. Siiski, nagu mind kõnetanud firmad teavad, siis lõviosa lükkan ma tagasi. Kui ma ise seda ei ostaks, kui ma ei julgeks sellele enda nime taha kirjutada, siis ma seda ka enda lugejatele ei reklaami. Kui see on miski, mille eest ma oleks nõus maksma ka siis, kui pakkumist poleks tulnud, siis teen hea meelega koostööd. Kuid reklaamiga tuleb leida ka hea balanss, et mitte teleturuks muutuda.

Ma lükkan vahel tagasi häid pakkumisi. Näiteks siin kuu-paar tagasi pakkus mulle üks spordiklubi võimalust käia nende klubis piiramatult ja tasuta. Lisaks personaalne toitumisnõustamine ja personaaltreener mitmel korral nädalas trenni ajal kõrval. Imeline pakkumine.. kui mul poleks kolme pisikest last. Kui ma oleks pakkumise vastu võtnud, oleks ma petnud nii enda kui spordiklubi ootuseid, sest paljudel kordadel poleks ma lihtsalt kohale jõudnud. Ainus trenn, mida ma hetkel saan endale lubada on siin kodu ümbruses hetkedel, kui lapsed magavad.

Kuid enamus pakkumisi tuleb firmadelt, keda ma enda lehel lihtsalt näha ei soovi. Ma saan ikka pakkumisi kiirlaenufirmadelt, et pane meie bänner enda lehele ja ma teeniks iga kliendi pealt, mis neil läbi minu lehe tekib päris kopsaka summa. Ma lõpetaks enne blogimise, kui enda lehel kiirlaene reklaamima hakkaks. Ka ei hakka ma mingeid kõhnumistablette ja e-sigarette reklaamima, mida mulle pakutud on. Me oleme üks suur pere teiega ja ma ei soovitaks kunagi ühelegi pereliikmele ei kiirlaenu, e-sigaretti ega kõhnumistablette. Ma oleks eriti halb pereliige sellisel juhul.

Minu käest küsiti ka täna, et miks ma ei pane pop-up reklaame enda kodulehele. Teate küll neid, mis te ristikestest kinni panete, kui midagi lugeda püüate. Ma olen neile mõelnud. Ma olen neid kaalunud. Kuid ma otsustasin seda mitte teha, sest ma tunnen ennast ja kui ma hakkan teenima mahu, ehk klikkide pealt, siis ma lähen kergema vastupanu teed ja kipuksin looma sisu, mis võib olla vaevu vaevu lugemiskõlbulik. Mu kodukal läib praegu kuus umbes 40 000 inimest, sest ma kirjutan ühe postituse nädalas. Kui ma kirjutaks kaks, käiks lehel 80 000 ja nii edasi. Kuid mu elu pole nii põnev. Kaksikud on suurema osa ajast pikali maas ja vahivad. Noorsand on viimasel ajal hästi tujukas selle viiruseussi tõttu ja Esileedi näeb välja nagu ta oleks järvest välja toodud- magamata ja väsinud. (Esileedi, vaata, et sa nüüd ei solvu (ta on praegu viiruse ja väsimusega maru õrn)). Ma otsustan kirjutada harvem, et püsiks mingi tase, mis mulle meeldib mõelda, et mul on. On neid, kes suudavad ka suure mahu juures luua head sisu. Mina endast seda ei usu.

Peagi on Eesti Blogiauhindade jagamised. Täpsemalt 11. juunil- turundajad, hoidke oma kõrvad lahti. Kui teie spetsiifilistest tegemistest tunneb huvi paarkümmend, võib olla isegi ebatõenäoliselt paarsada inimest, siis blogid jõuavad tuhandeteni. Isegi kümnete tuhandeteni. Ühel hetkel võib olla olukord, kus te mõistate selle väljundi võimalusi, aga siis on juba liiga hilja, sest konkurent mõistis seda varem. Kõikide osalevate blogide nimekiri, kus sa saad valida enda lemmiku, on siin(LINK). Kui meie blogi sulle mokka mööda, siis see blogi kandideerib Pere- ja beebiblogide nimekirjas nimega amidahenryteeb.eu.

Aga jah sellised mõtted tänase produktiivse päeva möödudes. Pidin välja laduma, et mõtted paberile/blogisse saaks. Homme ei mäletaks ma seda vaimset elevust enam. Mul pole ühtegi head pilti siia lisada. Ma lisan pildi tänasest lõunast, mida sõime Blissi konverentsimaja taimetoidukohvikus ja parim maitseelamus üle pika aja. Elaks Tallinnas, käiks seal tihedalt. Tõesti, kiidan! Tsau!
DSC_0056

Kui sul pole veel lapsi ja sinu suurim hirm on kakase mähkme vahetamine, siis ma lohutan sind, et seni, kuni laps on ainult rinnapiimal, on kakase mähkme vahetamine käkitegu (get it? käkitegu). Kuid kahjuks/õnneks ei jää see alati nii, sest ühel hetkel tuleb hakata ka muud toitu sööma.

WHO soovitab lasele rinnapiima anda kaks esimest eluaastat. Huvitav, miks nad peavad alati ära märkima, et need kaks aastat on just kaks esimest? Kas tõesti oleks muidu mõni ema, kes mõtleks, ok ma annan ühe aasta lapsele rinda kui ta saab kuueseks ja teise aasta siis, kui ta ülikooli läheb, siis on tal jõudu vaja.

Kuid ma pakun, et enamus perekondi, seda kahe esimese lapse eluaasta soovitust ei jälgi. Meie ka mitte, kuid meie eesmärk on, et nad saaksid rinnapiima vähemalt ühe aasta vanuseni. Noorsand lõpetas, kui ta oli aasta ja kahekuune. Siin samas blogi kommentaarides on lugejad öelnud, et nende põhimõte oli, et hiljemalt kuuendaks elukuuks lõpetavad nad rinnaga toitmise ära, sest selleks ajaks on beebi nii suur, et veider oleks edasi anda.

Ise oled sa veider. Aga mitte sellest ei soovinud ma rääkida, vaid tahtsin jagada hirmsat uudist, et juba mitu nädalat on kaksikute number kaks jube. Nüüd tuleb mähkmevahetust teha läbi suu hingates. Eks see pidi nii juhtuma ühel hetkel, aga nii kahju on mõelda, et meie beebid kasvavadki suureks- alles nad sündisid ja nüüd söövad püreesid nagu vanamehed.
LRG_DSC00487
Ma ei tea, kas vanamehed püreesid söövad. Vist mitte, kuigi see oleks väga loogiline asi, mida süüa, kui sul hammastega väga uhkustada pole. Minu hambaarstihirmu juures, on minu kikud mul veel heal juhul paar aastat suus. Tegelt seni olen ma siiski sellest hirmust võitu saanud ja pean ka nüüd saama, et hambakivi eemaldada, mis küll veel silmaga näha ei ole, kuid keelega on.

Kuid kindlasti söövad püreesid beebid ja ka meie omad ei ole teistsugused. Meie põhimõte püreedega on sarnane sellega, mis meil oli ka Noorsandi esimesel aastal, et me soovime, et püreed oleksid ilma lisatud soola ja suhkruta. Siin on kaks valikut, kas osta püreed poest või valmistada ise. Meie otsustasime nii Noorsandiga, kui ka nüüd kaksikutega, et meie teeme mõlemat- ostame ja valmistame ise.

Esimese püreena said kaksikud suvikõrvitsa püreed ja nende reaktsioonid esimeste amspude juures olid väga värvikad. Piiga tegi iga lusika juures suu lahti, kuid ajas suurema osa uuesti suust välja. Vennas seevastu täiesti vastupidi- hoidis suud kramplikult kinni ja Esileedi pidi suurt vaeva nägema, et lusikat krampis huulte vahelt sisse toppida, kuid see oli nagu must auk- kõik, mis sisse läks ka sisse jäi. Umbes nii lahti hoidiski Piiga suud iga kord, kui lusikas ta suunas liikus.
DSC00259
Nüüdseks oleme püreestanud neile suvikõrvitsat, kõrvitsat, brokkolit ning andnud läbi selliste spets luttide neile vaarikaid imeda. Mis on olnud tulemus? Olenemata toidust, oli see hitt Vennase silmis. Olenemata toidust, pidas Piiga seda kohutavaks. Kuid mida aega edasi, seda rohkem harjus ka Piiga, et tema toidumaailm ei pea koosnema ainult piimast ja piimast.

Kuid lisaks sellele, et kodus neid püreesid vaaritada, on neid võimalik ka osta ja nii Noorsandiga, kui kaksikutega, tuli mul välja valida miskit, mis neile meeldib ja üks, mis võeti kohe suure hurraaga vastu, oli Salvesti õunapüree pisikeses purgis. Noorsandi ajal me Salvesti asju ei ostnud, sest tundus, et neis kõigis oli lisatud suhkur, kuid tänaseks on tehtud totaalne kannapööre ja üheski lastetoidus ei leia enam ei soola ega suhkurt. Kiidame.
LRG_DSC00505
Proovisime ka ploomipüreed ning ka see läks väga edukalt alla ja mitte ainult kaksikutel, vaid ka Noorsand tahtis kõikidest toitudest osa saada. Naabrinaine seda ploomipüreed ei kiitnud ja ütles, et peale seda, kui sealt suhkur välja võeti, tema lapsed sellest enam huvitatud ei olnud. Mis näitab eriti ilmekalt, kui salakavalalt suhkur käitub- ühel hetkel ei ole lapsele enam oluline kõhu täitmine, vaid suhkur.

Ostsime veel paar nende toodet ja kõik tundusid hästi minevat ja mina isiklikult olen alati olnud veendumusel, et ma toetan võimalusel Eesti tootjat. Igal pool, kus ma seda teha saan. Ma olen nõus isegi vahepeal enam maksma, et saada kohalikku kaupa ja mis seal salata tihti maksabki kohapeal toodetud asi enam, kui väljast poolt toodud. Õnneks, mitte siinkohal ja Salvesti beebitoidud püsivad kenas hinnakonkurentsis ka suurte välismaa firmade arvestuses.
LRG_DSC00498
Kuid nagu te teate on mul blogi. Kes ei tea, siis jah, see on minu blogi. Seda sama postitust siin, loeb nädala jooksul umbes 10 000 inimest ja ma olen nii tänulik igale ühele teist, kes te meie tegemistel silma peal hoiate. Kui ei oleks teid, ei oleks ka seda blogi. Ok, siis ma rääkisin valesti, see ei ole minu vaid meie blogi, sest lugeja on sama tähtis, kui mina, kirjutajana. Tänu sellele blogile avanevad mul vahel võimalused ja miks mitte uurida Salvesti käest, et ehk oleksid nad huvitatud koostööst meie blogiga. Natuke aega vaikust ja kui ma olingi juba lootust kaotamas, sain neilt vastuse, et mul on suurepärane ja kaasahaarav blogi ning nii me käed lõime. Ehk kuna Salvesti beebitoit saab isetehtu kõrval kaksikute peamiseks toiduks, siis kuulete ka teie sellest.
LRG_DSC00481
Mul on plaanis üldse järgmise poole aasta jooksul kõik nende beebitooted läbi käia ja anda teile tagasisidet, kuidas see meile meeldis. Teen äkki lühikesi ülevaatlikke videoid nende erimaitsete kohta. Luban, et proovin ka ise ja see on miski, mida ma kardan kõige enam, sest nagu sõna, beebitoit, ütleb, on tegemist toiduga, mis on mõeldud beebidele, millele pole lisatud suhkurt, ega soola. Mina, kes ma olen ilmselgelt suhkru- ja soolahoolik. Ma pean tihti vabandama Esileedi ees, et kokk on täna armunud, sest ma kipun kõike üle maitsestama.

Ühte toodet ma julgen juba soovitada, milleks on see õunapüree ja seda ma võikski sööma jääda. See purk on üldse nii häbematult väike. Ma saan aru, et see on mõeldud beebidele, aga kurat, tehku siis liirtised purgid suurtele meestele. Mina ostaks.
LRG_DSC00496
Aga hästi. Mis on teie lemmik salvesti beebitoit, oleks vist paslik küsida sellistel puhkudel, aga eeldades, et sa ei ole beebi, siis vist ikka ei ole väga paslik. Aga kui sa hoolimata täiskasvanuks olemisest, oled neid proovinud, siis anna mulle ka teada, et mul oleks, mida oodata 🙂

Muide, kuu aega on aega hääletada oma lemmikblogi poolt. Kategooriaid on palju ja amidahenryteeb blogi kandideerib ka pere- ja beebiblogide kategoorias. Ära jäta hääletamata. Sa ei pea isegi minu poolt hääletama. Lihtsalt, mida rohkem hääli, seda olulisemaks selline üritus muutub ja järgmine aasta on korraldajatel tänu sellele ehk veel kergem partnereid leida. Hääleta ära, siis on see tehtud: https://surveer.com/s/W94RS22J
LRG_DSC00503

Hei!

Las ma räägin kõigepealt natuke ühest kohutavat kogemusest, mida ma siin kogemas olen. Ma olen natuke OCD. Mitte midagi tõsist, aga on mõned asjad, mis mind häirima jäävad. Näiteks pean ma ruumi sisenema alati parem jalg ees. Treppidest kõndides peab viimane aste, mis viib mind uuele korrusele, lõppema alati parema jalaga. Mul olid kunagi isegi Karlova Gümnaasiumis trepid peas ja ma teadsin iga trepi juures, mis jalaga ma pean alustama, et viimane aste paremaga oleks.

Tulles tänapäeva, siis mind häirib tohutult, kui mõnel telefoni äpil on juures number. Näiteks FB äpil juures number kolm, mis ütleb, et mul on kolm uuendust seinal. Kui ma vaatan seda activity nuppu, siis läbi klikkimata teated on tumedama taustaga ja ma ei saa rahu enne, kui ma olen kõik läbi klikkinud. Sama asi mailboxi ja sõnumitega- ma ei saa enne rahu, kui kõik uued kirjad on läbi klõpsitud, et number eest ära kaoks ja hiljuti tegi mu iPad uuenduse. Polegi nagu suur probleem, kuid nüüd näitab mu ekraan, et mul on lugemata ligi 2000 kirja ja neid ei saa eest ära. Ei saa valida, et märgi kõik loetuks. See on väga häiriv, kuid vist mitte piisavalt, et kõiki kirju läbi klikata. Esileedi, ma luban, et see ei olnud peamine põhjus, miks me uue tahvli endale ostsime :D. On teil ka taolisi kiikse, mis te peate ära tegema, sest muidu jääb närima?
IMG_0694

Kuid tänase teema juurde. Blogiauhinnad. Kas vajalik üritus? 100%! See on üks päev aastas, kus blogilugejad saavad ühiselt tunnustada neid, kelle tegemistele nad aasta otsa kaasa elanud on. See on üks auhind, mille sa võid uhkelt enda kamina kohale panna, sest see tunnustus ei tule mingilt naeruväärselt “ekspertide komisjonilt”, vaid otse neilt, kellele su tegemised korda lähevad.

Mul oli väga raske sel aastal enda kategooriat valida. Kui ma blogimist üldse alustasin, siis sai alguse see kaalublogina. Kuid elu teeb keerdkäike ja ma olen suhteliselt samas kaalus tagasi, kui ma olin siis, kui blogimist alustasin. Seda võiks pidada negatiivseks asjaks, kuid see ei ole seda. See on positiivne, sest ilmselgelt ei saa minu kaalublogi mitte kunagi otsa ja kestab igavesti.

Eelmisel aastal kandideerisin ma meediablogide arvestuses, ehk blogid, mis ilmuvad ka mõnes meediaväljaandes, mille ma võitsin (aitäh kõikidele hääletajatele!). Kuid sel aastal seda kategooriat enam ei olnud ja mul läks jupp aega, et välja mõelda, kuhu kategooriasse ma peaks sobima. See lugeja, kes kutsus mind üles kandiderima, soovitas, et ma võiks olla pere- ja beebiblogi kategoorias. Kuid ma olin kahevahel, sest minu blogi on hoopis teistsugune. Eks ma ikka loen teisi blogisid ka. Muide, ma loen päris palju erinevaid blogisid. Ma ei jäta märke maha ja ma ei kommenteeri kunagi, kuid ma vaatan igal õhtul kindlad blogid läbi, kui ma Noorsandi magama panen.

Teised beebiblogid, mis ma vaatasin, on päris beebiblogid, kus räägitakse nädala kaupa, mis tunne on olla rase, õpetatakse, kuidas lastele patse teha, kuidas nendega koos värvida, tehakse videosid, kuidas käidi linna peal tuvisid vaatamas jne. Ma ei tee midagi taolist. Ma lihtsalt kirjeldan korra nädalas kindlat situatsiooni ja mõtteid, mis mul pähe kogunevad. Ehk selles ongi minu blogi võlu, aga eks seda otsustate teie oma häältega. Ütlen lihtsalt nii, et ilmselgelt on teisi sama kategooria blogijaid, kes panustavad tunduvalt rohkem sisusse, kui mina ja ma mõistan täielikult, kui te soovite kellegi teise poolt hääletada. Ärge küll siis enam siia tagasi tulge ja te olete minu jaoks surnud.. kuid ma siiski mõistan.

Tegelikult tagantjärele mõeldes, olen ma ikka suht aktiivne, sest ma postitan pea iga päev nii Facebooki kui Instagrami ning 90% juhtudel mitte samu asju. Ehk siis ma hoian töös kolme meediumi- blogi, instat ja Facebooki.

Aga ma võtaks kategooriad läbi, et kelle poolt mina mingis kategoorias hääletasin.

Aiandusblogid. Kuna me alles kolisime enda majja ja enamus aiatöid teevad ära mu ämm ning Esileedi pereliikmed, siis ma ei ole ühegi aiandusblogiga kursis. Lisaks on meie aed imepisike, kuhu mahub vaid paar pisikest peenart ja kasvuhoone. Muide, üleeile sai kasvuhoone täis istutatud. Nüüd tuleb lihtsalt meeles pidada hommikuti selle uks lahti teha ning õhtul kinni panna. Pluss tuleb ülepäeviti kasta. Eelmisel aastal oli esimestel kuudel nagu kellavärk, aga mida edasi, seda rohkem praaki sisse tuli.

Arvamusblogid. Sellest kategooriast olen ma enam-vähem kursis kolme blogiga. Ebapärlikarp, G2tlin ja Powerliftingbarbie. Arvamusblogi pidada näitab mulle inimese julgust olla tema ise. Ilmselge on see, et nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ning ka kolme loetletud blogija arvamustega ei lange minu arvamus pea kunagi kokku. Ebapärlikarp meeldib/ei meeldi mulle, kuna tema avaldab enamjaolt arvamust asjade suhtes, mis talle ei meeldi ja mulle tundub, et talle meldivad suht vähesed asjad. Veganlus meeldib. Veganlus meeldib ka G2tlinile kui ka PLBle (tegin just poweliftingbarbiest lühendi). Gätlini blogi võlus mind sellega, et ta laseb ka kõik negatiivsed kommentaarid läbi ja julgeb tunnistada, kui ta eksib. Viimasel ajal ei ole ta enam oma arvamust suurt avaldanud ja räägib rohkem igapäevaasjadest. PLB blogi on selline uuem blogi ja tema võiks vabalt valida ka aasta uustulnukaks, arvestades seda, kuidas tema nimi on Eestis inimeste kõrvu levinud. Kuid PLB blogi tundub olevat kujunemis järgus ning seda õiget nägu alles otsiv. Usun, et ta tegeleb veel otsingutega. Loodan, et leiab. Ma ei olegi päris täpselt aru saanud, mis ta blogi on ja mis see kõige õigem kategooria oleks. Kuid neiu rabab mitmel rindel- loob enda riidekollektsiooni, tõstab raskusi, surub kätt, käib koerte varjupaikades, mängib mälupokkerit, pikutab talvel haigena lahtise akna ees voodis. Kes palju teeb, see palju jõuab. Andsin siin enda hääle G2tlinile ja ära karda ka edaspidi olla ebapopulaarne 😉

DIY blogid. Kahjuks ei ole ühegagi kursis. Pole eriti kuldsete kätega mees. Kuna kasvasin käpardist isaga, kes vajas abi ka naela seina löömisel, siis käbi kännust kaugele ei kuku :D. Loomulikult tulen ma lihtsamate töödega toime. Tänagi vahetasin ühel sahtlil siinid välja, sest vanad olid läbi, aga mul ei ole sellist loovat mõtlemist, mis muudaks mu kuldsete kätega meheks.

Elu välismaal blogid. Siin ma olen kursis kahe blogiga. Diip kunstiinimene ja Seiklusjutud. Seiklusjutud avastasin ma enam, kui aastat tagasi, sest ka minu õde elab Vancouveris. Lisaks kirjutab ta väga hästi ja tema blogi on tõesti värskendav lugeda. Diipi blogi avastasin ma hiljuti ja seeläbi, et tema avastas minu. Jättis mulle paar kommentaari, lisas minu blogi enda blogrolli ja nii on ta ka minu enda võrku meelitanud. Siin oli mul raske otsust langetada, aga kuna Seiklusjutud jättis mulle nii sügava mulje ning tema oskus luua tunne, justkui sa oleksid seal samas ja näeksid seda, mis tema ja Diip unustab vahepeal ära, et ka mehed loevad ta blogi ja on kohati liiga naiselik, siis minu hääl läheb sel korral Seiklusjuttudele. Kuid ma hääletasin Diipi poolt, kui ta blogi veel ekslikult reisiblogide kategoorias oli, seega äkki siiski sai ka hääle 🙂

Elulised blogid. Woah. Ma praegu lappan seda nimekirja läbi ja täitsa jama, nii palju osalejaid. Ma hoian siin mitmelgi blogil rohkem või vähem silma peal. Ma ei hakka neid siin eraldi välja tooma, aga nii mõnigi osaleja on tunnustust väärt. Kuid mis seal salata Mallukas on nii populaarne, nagu ta on, põhjusega. Ta tõesti oskab inimestes emotsiooni luua. On nii Malluka vihkajaid, on armastajaid, kuid mõlemad pooled käivad ja loevad Malluka blogi. Seega minu hääl Mallukale. Ei loe kaugeltki kõiki postitusi, kuid korra päevas vaatan ta FB feedi läbi ikka, et mis ta täna kirjutanud on ja kui on teema, mis mind kõnetab, siis loen meeleldi. Kas ma vihkan, või armastan Mallukat? Esiteks ma olen mees- ma ei vihka kedagi ja sõnaga “armastus” käin ma väga ettevaatlikult läbi. Me Mallukaga natuke tuttavad ka, sest me blogijad ja ma ikka tüütan teda aeg-ajalt blogi teemaliste küsimustega, kuidas ja mis ning ta alati väga abivalmis olnud. Kui ma kirjutasin paar lauset tagasi sõna “esiteks”, siis peaks nüüd järgnema ka teiseks, aga ei järgne. Kõik.

Fotoblogid. Taaskord ei ole kursis. Kuid siiski siiski, meenus, et ühte blogi tean ja hoian aeg-ajalt silma ka peal, milleks on Efkablogi. Võrratu fotograaf, kes muide tegi meile kingituse ning me saime vapustava kaksikute fotoshooti, kui nad olid paar nädalat vanad. Lubas ka poole aasta vanusena tulla. Äkki varsti tuleb jälle. Muide tema oli ka see, kes aitas mul aprillinalja raames Piigale kõrvarõngad külge pookida. Seega minu suur hääl Efkale.

Nüüd tuleb järjest valdkondi, millest mul pole aimugi. Kui keegi minu lugejatest blogib, siis öelge mulle kindlasti, sest siis tekib mul selle põhjal side ja tõenäosus on, et ma hakkan ka sinu blogi lugema.

Ehk siis kategooriad, kus ma ei osanud kedagi valida.
Haridusblogid
Ilublogid
Investeerimisblogid
Kokandusblogid
Kultuuriblogid
Moeblogid
Noorukiteblogid
Poliitblogid
Reisiblogid
Raamatublogid
Remondi- ja sisustusblogid
Taludeblogid
Tehnikablogid
Videoblogid

Pere- ja beebiblogid. Siin kategoorias figureerin siis ka mina. amidahenryteeb.eu. Kuid siin on teisi väga populaarseid blogisid, nagu näiteks Life According to B, mis tegi eelmisel aastal puhta töö ja on populaarne kindlasti ka sel aastal, sest ma hoian ka tema blogil aeg-ajalt silma peal ja ma mõistan, miks ta Esileedile nii meeldib. Ta kirjutab tõesti põhjalikult ja hästi. Kuid veel on valikus lipsukese blogi, mis tuli eelmisel aastal vist kolmandaks ja mis tundub olevat populaarne ning loomulikult mitu kaksikuteblogi, mille vastu on mul eriti soojad tunded, sest me oleme samas paadis. Kelle poolt ma hääletasin? Ma pidin valima ühe kaksikutest ja minu hääle sai roosadstilettod. Tundub, et nime pannes, ei olnud ta veel teadlik, et sellest beebiblogi saab 🙂

Spordiblogid. Ma loen enam-vähem regulaarselt vaid Margiti blogi ja seda seepärast, et tal oli kunagi kaalublogi, millest arenes välja spordiblogi. Enam ei suuda ma küll selle blogiga sel määral end samastada, kuid see on imetlusväärne, kuidas järjepidevus ja süstemaatilisus viib ümarast tüdrukust neiuni, kes jookseb faking maratone. Müts maha. Healthymargit saab minu hääle ja lugupidamise.

Tervise- ja kaalulangetusblogid. See on kategooria, milelga ma peaks end paremini kurssi viima. Kuid lasin silmadega üle ja oli vaid kaks nime, keda ma olen lugenud või loen. Esimene blogi iseoledpaks. Mariliis kirjutab väga hea huumoriga ja alati on selline tunne, et ta on nii elevil kirjutamise pärast ning ta suudab selle positiivse energia ka blogi kaudu edasi anda. Kuid kahjuks ta enam ei blogi, sest kaal on nii all ,et enam pole kuhugi minna. Muide, nägin teda täna poes. Oli tõesti vormis. Algul ma ei suutnud meenutada, kust ma teda tean, kuna oma töö tõttu suhtlen sadade inimestega igal aastal. Alles autos panin pildi kokku. Kuid nägin teda koogileti ees, nii, et on lootust, et ta hakkab millalgi taas blogi pidama 😀

Teine, kelle teekonnal olen ma silma peal hoidnud on Merlin. Tema teekond meenutab mulle minu enda oma. Ikka suurte tõusude ja sama suurte mõõnadega. Sarnaselt minuga on ka tema maksimalist. Inimene läbis maratoni, omamata selleks mingit treeningut. Kõik 43 kilomeetrit, või kui pikk iganes see distants on. Kuid mis ma olen enda ebaõnnestumistest sel teekonnal õppinud, on see, et selline radikaalne muutmine, et nüüdsest söön vaid õhku ja kõnnin 3545345345 kilomeetrit päevas, kuna see ei ole jätkusuutlik, siis on langus käegakatsutav juba enne alustamist. Kuid enda vigadest õpitaksegi. Oluline on see, et tullakse taas püsti ja minnakse edasi. Viimasel ajal tundub, et Merlin küll oma teekonda ei naudi ja ka sellest blogimist, sest postitused on olnud mõnevõrra punnitatud ja ühetaolised, lisaks eksib vahele reklaampostitusi, mis tõmbavad teekonnalt rohkemgi tähelepanu eemale. Kuid ma usun temasse ja hoian talle ka edaspidi pöialt ja kuna tema teekond ei ole läbi ning ta vajab ka edaspidi meie tuge ja kaasaelamist, siis minu hääl just talle.

Aasta üllataja. Ma ei oska välja tuua. Äkki ikka powerliftingbarbie oma selle tõusuga.

Aasta saurusblogija tiitli jagaks ma tikriblogi, dakiblogi ja malluka vahel, aga kuna kaks esimest ei ole kandidaatide nimekirjas, siis annan enda hääle Mallukale.

Aasta lemmikblogi. Äkki vajab tunnustust selle ürituse korraldamise eest ja ma päriselt loen tema blogi ka vahel, marimell. On ka hästi vastuoluline kirjutaja ja ma ei ole tihti nõus nende järeldustega, mis nad teevad, aga siiski on nad meelt lahutavad ja eristuvad massist.

Kui sa soovid minu poolt hääletada, siis saad seda teha pere- ja beebiblogide kategoorias. Samuti aasta üllatajana (ma olen siia maani üllatunud, et me kaksikud saime) ja lemmikblogina. Mina, Esileedi, Noorsand, Vennas ja Piiga täname iga hääle eest. Kui me saame top kolme sekka, luban, et kirjutan veel sel aastal raamatu, mida poodidest leida võid.

Kuid mine ja anna enda hääl ka. Kui sa hääletad kogemata valesti, siis võid uuesti hääletama minna, sest arvesse läheb vaid hääl, mis sa viimasena annad. Hääletada saad SIIT

Kahjuks ma ise auhindade jagamisele minna ei saa, kuid ma sean eesmärgiks jõuda sinna järgmisel aastal!

Maolen eluaeg enda fotokaga rahulolematu olnud. Ükskõik, mis fotokas mul hetkel olnud on, olen ma terve elu olnud veendunud, et minu ja heade piltide vahele jääb tehnika. Kuid nüüd ma ei saa seda ettekäändeks tuua, sest otsustasime Nikoniga ühte heita ja nad andsid mulle kasutada enda imelist aparaati, missugusest olen ma alati unistanud. Nüüd ei saa ma enam kehva tehnika varju peita, vaid tuleb tunnistada- asi on ikka alati olnud minus. Kuid õnneks on see fotokas olnud nii lollikindel, et isegi minu koba käsi ei ole takistuseks, et püüda hetki päevast. Ma nimetan neid siis Nikoni momentideks, sest arvatavasti tuleks selle aparaadiga hea pilt välja olenemata sellest, kas mina seal taga olen või mitte. Püüan regulaarselt iga kahe nädala tagant postitada ühe pildipostituse lihtsalt erinevatest hetkedest.

Kasutan siis pildistamiseks Nikon D7200 ja objektiiviks on F2,8 24-70mm

 

DSC_1964 DSC_1889 DSC_1924 DSC_1931 DSC_1945 DSC_2018 DSC_2033 DSC_2035 DSC_2042 DSC_2056 DSC_2088 DSC_2102 DSC_2119 DSC_2131 DSC_2155 DSC_2265 DSC_2301 DSC_2353 DSC_2549 DSC_2558 DSC_2624 DSC_2629 DSC_2666