Kategooria

muud jutud

Ma tahan tääkida täna endast. Kui millalgi oli see blogi algusjärgus, siis oli selle nimi a mida henry teeb? täiesti õigustatud, sest ma rääkisin endast. Mul polnud üldse plaanigi kedagi teist siia sisse tuua. Esileedi täitis taustajõudude rolli ning ma rääkisin enda toimetamistest. Nüüd sobiks selle blogi pealkirjaks pigem: a mida kõik teised peale henry teevad? ja ma teeksin väikese inventuuri enda sees, et teie, kes te siin käite, oleksite minuga samal lainel. Tänane postitus ei ole tavapärane perepostitus ja ma ei jaga seda ka Facebookis enda pealehel, vaid siin a kuhu henry jäi? lehel. Mul on tunne, et äkki ma vajan seda natuke endast välja kirjutamist.

Ma olen terve elu olnud ülekaaluline. Mitte päris terve elu, aga kui me käisime Esileediga läbi minu arstikaardi, mis mul õnnestus kuidagi enda kätte saada, siis juba kuue aastaselt oli mul diagnoositud rasvumistõbi. Kuni selle ajani olin ma rõõmsameelne ja aktiivne peenike poiss. Kuid siis, kui ma olin neljane, kolisime me tagasi elama mu alkoholikust isa juurde, kes väitis end olevat muutunud mees. Ei olnud. Mul pole elu jooksul temast mitte ühtegi head mälestust. Ma olen nii püüdnud meenutada, kuid ainus, mis meenub, on joomine ja lubaduste mitte täitmine. Kõik, mis oli potentsiaalselt hea, lõppes alati sellega, et see oli alati tore ainult selle hetke, kui ta midagi lubas, sest kui asi tegudeni jõudis, siis seda ei juhtunud kunagi, sest alkohol tuli alati vahele. Ka see ei aidanud, et ta oli tohutu introvert ja ma ei ole temaga kordagi teadliku elu jooksul vestelnud rohkem kui teretanud ja vahetanud paar lauset. Nüüdseks on ta paar aastat surnud olnud ja ma pole kordagi ta haual käinud, sest see oleks ainult sellepärast, et surnuid on kombeks mälestada, aga kui ma ei mäleta mitte midagi, siis mida ma mälestan?

Lisaks avastati mul põhikoolis hormonaalne probleem, mida hakati hormoonraviga ravima. See lahendas küll probleemi, kuid selle kõrvalnähuks oli suur kaalutõus. Niigi pontsakast lapsest sai lühikese ajaga oma eakaaslastest ligi poole suurem poiss, kelle suurim hirm oli iga—astane kutse arsti juurde, kus kõiki mõõdeti kaaluti. See hirm on siiani ja see ebakindlus ning häbi, mis sellega kaasneb on mu tervet mu elu piiranud.

Seda rääkides, siis ilmselgelt ei söö ma ainult nälja pärast, vaid juba väiksest saadik olen leidnud endale miskise toimetulekumehhanismi, kuidas jääda ellu ja minu suhe söömisega ei ole selline nagu see võiks olla normaalsel inimesel. See on minu elu missioon – saada endas selgus ja lahendada see. Mul on tunne nagu ma oleks suures labürindis ja otsiks pidevalt väljapääsu ja käin ja otsin ning lahendust ei kusagil.

Ma olen suurema osa oma elust tundnud enda ülekaalu tõttu väga suurt ebakindlust ja olen olnud veendunud, et ma ei saa kellelegi meeldida. Et inimesed ei taha tegelikult minuga aega veeta. Ka praegu mulle ei meeldi inimestega kokku saada, sest ma usun, et inimesed annavad hinnanguid – tõenäoliselt mitte, aga ebakindlus teeb seda inimesega, et ta näeb end sellisena nagu ta arvab inimesena teda nägevat.

Siiski suudan ma inimestele mõjuda väga enesekindlalt, sest ma olen õppinud, kuidas ebakindlust maskeerida huumori ja enesekindlusega. Juba teismelisest saadik võisin ma tüdrukutega tunde telefonis lobisedes veeta, kellega ma kusagilt a la Meie Meele kaudu tuttavaks sain, aga ma ei saanud nendega kunagi kokku, sest ma ei näinud endas kunagi kaalust kaugemale. Väga tihe kommentaar, mis ma sugulaste käest sain, oli, et Henry sa oled nii ilus poiss, aga (alati järgnes sellele aga) kui sa ka selle kaalu asja korda saaksid. Mina kuulsin sellistes kommentaarides alati vaid üht- Henry sa oled paks ja nii ma olen ka end terve elu tundnud.

Seega ma olen päris elus täpselt sama Henry, kes on siin blogis. Lihtsalt päris elus te ei näe seda haavatavat poolt ja te näete seda Henryt, kes on ühelt poolt hädas kaaluga ja teisalt te näete mind üle võlli nalju tegemas, sest siis te ei ole keskendunud minule, vaid sellele naljale.

See kõik ei tähenda, et minu naljad ja huumor tuleks läbi valu. Ma usun, et ma oleksin selline ka siis, kui ma oleksin elanud teistsugust elu, kuid äkki ma suudaksin siis olla tõsine kui tuleb tõsine olla…

Ma olen suure osa oma elust püüdnud kaalu kaotada ja kohati on see olnud ka edukas. Seda eriti neil perioodidel, kui ma töötasin töökohtadel, mis olid füüsilised – kaubakomplekteerijana laos kunagi kooli vaheajal, või Iirimaal portjeena töötades, kus ma olin ka väga aktiivne ja sõin seda mis juhtus, siis kui juhtus. Kuid kõik need on kestnud seni, kuni ma olen olnud selles töös ja uues rutiinis ning kui ma tulen tagasi enda loomulikku keskkonda, tuleb tagasi ka kaal pluss alati ka lisa.

Iga kord, kui ma asja ette võtan, järgneb sellele ühel hetkel tagasilöök. Kuid tegelikult on see protsess alati nauditav – see hetk, kui sul on võhma ja sa tahad ning viitsid füüsiliselt aktiivne olla ning kui sa oled aktiivne, siis ei soovi seda halva toiduga ära rikkuda ja hakkad tegema ka paremaid valikuid. Kuid siis jälle midagi juhtub. Näiteks saad kaksikud (peaaegu kolmikud) ja kaob ära võimalus trenni teha, väheneb võhm ning vähenevad ka toidu head valikud.

Eriti trenniga nagu crossfit, mis on oma olemuselt täielikult saavutussport. Üks põhjusi, miks ma ei lähe sinna trenni tagasi, on see, et ma olen kõik seal saavutatu ammu kaotanud ja langenud veel tahapoole, kui sinna trenni minnes, kuna enne minekut, käisin ma juba korvpalli mängimas ja mingi võhm oli mul juba olemas. Nüüd teen ma 20 kükki ja mu jalad on krambis, kui ma võisin crossfitis käies teha ühe trenniga vahel 200 ja see oli alles soojendus.

Seega uuesti tagasi ree peale saamisega ma tegelengi, aga seekord pean ka teadlikum olema. Üks ütlus ütleb, et hullumeelsuse definitsioon on teha iga kord sama asja ja oodata erinevat tulemust. Järelikult ma pean tegema midagi teistmoodi. Ma olen olnud paks viimased 30 aastat ja dieet ning trenn on toonud mind ikka ja jälle siia tagasi.

Äkki, kui mu probleem tekkis siis, kui me selle mehe (isa) juurde kolisime, siis äkki on hoopis see teema, millega ma tegelema peaksin. Juba mõte, et ma peaksin seda asja enda jaoks uuesti läbi mõtlema, tekitab minus õudu, kuna ma olen selle teema kusagile sügavale ära matnud ja mul on reaalselt tunne, et ma ei mäleta mitte midagi. Ma mäletan siis, kui ma selle peale ei mõtle ja nii kui mõtlen, on see meelest läinud. Aga ma pean sellega tegelema – enda ja laste pärast. Ma armastan elu – see on mu ellu toonud nii palju uusi elamusi ja inimesi. Mõned on sellised, kes jäävad minu sisse elama ka siis, kui neid lähedal pole ja teised, kes mu elu lihtsalt hetkeks oma juuresolekuga rikkamaks teevad. Ma tahan seda pikalt kogeda. Ja lapsed. Nad on mul kõik imeliselt välja kukkunud ja nemad väärivad tervet ja tervislikku isa, mitte katkist ja ebatervislikku.

 

See on minu uus algus. See pole üks neist paljudest taasalustamistest, mida ma iga mingi aja tagant teen. See on minu täiesti uus algus – isana, mehena, Henryna. Ma ei anna teile mingeid lubadusi. Ma annan ainult endale. Kuidas teie saate mulle kaasa aidata? Nii nagu te ise soovite. Ärge kontrollige, kas ma ikka teen ja kus ma olen, vaid jagage enda tegemisi, olge minu cheerleaderid. Mul on seda vaja. Olge toeks ja osa sellest protsessist.

Ma tunnen, et mul on nii palju anda ja see kaal on ankruga mul kaelas (otseses mõttes), mis mind maadligi kisub. Ma võtan oma elu tagasi ja ka seda otseses mõttes. Ma ei saa lasta millelgi kontrollida enda elu – ma olen mees ja ma pean elama vabana. Inimesed elavad nikotiinisõltlastena, alkoholisõltlastena, narkootikumide sõltuvuses ja minu sõltuvus ei erine eelnevatest, kuna ka minu valikud pole vabad, sest kui ma saaks valida, valiks ma loomulikult terve Henry. Ma pean tegema otsuseid, mida MINA soovin ja olema see mees, kes ma MINA tahan olla. Minu fookuseks ei saa tulemus, vaid protsess. Muutumise protsess ja eelkõige sisemiselt, on minu õnnestumise eelduseks, et see ka väljaspoolt välja paistma hakkaks.

Teate, mis on maailma üks toredamaid ajaviitmisviise? Kiikumine!
Teate, mis on maailm üks igavamaid ajaviitmisviise? Kiigutamine!

Eelmise aasta lõpus saadeti meie lastele igale ühele üks kiik, sest jah, nad pole suuremad asjad jagajad. Nad jagavad asju vaid seni, kuni nad neid ise ei kasuta ja nad ei kasuta neid vaid siis, kui neil need asjad meeles pole. See tuleb neil kohe meelde, kui keegi teine nende asjadega tegelema hakkab ja need tuleb kohe endale tagasi võidelda.

Õnneks sai kiikusid kolm ja kuna meil on mängutoas (tuba, kus mina magan ja töötan) päris suur see avatud ala, arvasime, et paneme sinna lakke. Kahjuks jäi see ära, kuna meil on lagi kipsist ja mitte betoonist.

Ootasid kiigud siis lõpuks ära kevade ja mai kuus panime me need kiigud lõpuks õues asuva kiigupuu külge üles. Tegemist on selliste kookon kiikudega, kuhu nad saavad sisse pugeda ja madala raskuskese tõttu kiiguvad need pea ise. Komplektis oli kookon ja selline hästi õhuline padi, mis põhja käis. Me kinnitasime need kiigupuu külge ja ei läinud sekunditki mööda, kui kõigil laul lahti. Eks te vaadake ise:

Kindlasti ei tohi sellega kiigutada last, kellel on uneag tulemas, aga pole veel käes. Enne kui ma mõistagi jõudsin, oli Noorsandil silm loojas ja magas. Küll ei asenda need tavalisi kiikusid, kuna nendega ei saa nii suurt hoogu teha. Kuid sellegi poolest super vaheldus ja selline mõnus chillimise koht väikestele. Kiik kannatab kuni 80 kilo. Katsetatud – lapsehoidja istus kiigus ja laps oli ka veel süles. Kandis küll.

Ühel hetkel nägi meie aed välja nagu mõnest ulmefilmist, kus mingi elukas oleks justkui kolm kookonit tekitanud ja need nüüd seal vastsete valmimist ootasid. Õnneks ei oodanud, sest mina ja putukad pole just suurimad sõbrad.

Muide, kui tahate ühte kiiku endale ka võita, siis valige SIIT(LINK!) lehelt endale meeldiv ja kirjutage minu Facebooki lehele , missugust ripp-pesa te võita soovite (pange kiigu link). Tingimus on see, et olete ka kiiged.ee FB lehe jälgija (FB LINK). Võitja saab ka kinnituskomplekti koos juhendiga, kuidas kinnitada. Kes meil lastega külas käinud, teab missugused hitid need on. Aga osalege ja ma loodan, et see kiik läheb õigesse kohta. Loosin võtja välja reedel 23.06

Mis ma oskan öelda. Ah jaa, seda oskan, et ma võitsin aasta parima meesteblogi kategoorias esikoha! Nii vinge! Mul on peagi siis kolmas diplom, sest kahe eelmise aasta esikohtade aukirjad on mul riiulil ja tuletavad mulle iga päev meelde, et ma peaks riiuli ära koristama. Teisipäeval astun Marimellide juurest läbi ja korjan nodi kaasa.

Kuid terasem lugeja ja mitte niivõrd terane lugeja (sest ma kirjutasin sellest FBsse ja lisasin lõppu hunniku hüüumärke) teab, et ma võitsin ka aasta blogi tiitli. Ehk ma sain kõige enam hääli ja neid oli kokku 8819! Tegelikult ma sain ka möödunud aastal kõige enam hääli, kuid siis valiti aasta lemmikblogi teise loogikaga.

Igal juhul maani kummardus. OK, ma liialdan, minu suur kõht nii madalale kummardada ei lase. Igal juhul mõõdukas peanoogutus teile kõigile ja loodan, et ka sel aastal on teil siin huvitav jälgida meie pere tegemisi, et järgmisel aastal samal kõrgel lainel jätkata. Kuid eks aasta näitab. Inimene ikka väsib. Isegi asjadest, mis talle meeldivad. ka mina järgin blogisid ja vlogisid ning eriti just mõne vlogiga, mis mulle tegelikult meeldib, läheb mul vahel kuid ja isegi üle aasta ning ma ei suuda neid lihtsalt avada. Kuigi need inimesed ja vlogid mulle meeldivad.

Saatsin ka tänukõne viimasel minutil Marimellile. Kuigi see tänukõne oli täiesti laest tulnud ja mul olid sellega kardinaalselt teised plaanid. Kui ma sain teada, et mul on meesteblogides hea tulemus tulemas, siis palus Mari-Leen mul ka väike videotervitus kokku panna ning mul tuli geniaalne idee ja kõik klappis. Inimesed nõusse saadud ja värki. Kuid kokkuvõttes ei tulnud midagi.

Täpsemalt olin ma rääkinud läbi Horvaatia esindajaga Eurovisioonil, kes pidi ette vuristama lühikese eestikeelse tervituse, sest meie välimuses on ilmselge sarnasus, mida ka teie kõik nägite. Pildi 3100 laiki vaid kinnitasid seda. Ta oli nõus ja arvas, et see oleks päris fun idee ja siis… ta kadus. Ei vastanud enam kirjadele ning täna hommikul sain kirja, kus ta vabandas, et on olnud ilgelt busy ja kunaseks mul seda tarvis on? Seega selle plaaniga läks nii nagu läks. Lisaks oli mul plaan võtta ühendust Karl-Erik Taukariga, kes oleks lausunud paar sõna, kui ma oleksin öelnud, et paar sõna ka Noorsandilt, kelle päris nimi on Karl-Erik. Kuid selle jätsin ise pooleli, sest see oleks sobinud minu silmis hästi vaid siis, kui horvaat oleks oma osa ära teinud. Selle asemel saite kuulda minu 50 sekundi pikkust tänukõnet.

Kuid tulemustest rääkida, siis ma ei ole väga adekvaatne kaasarääkima, sest ma ei loe paljusid blogisid. Malluka head tulemust võis etteaimata, sest teist sellise tootlikkusega blogijat ma ei tea. Kui mina punnitan, et 1-2 postitust nädalas üles saada, siis tema suudab oma lugejatele pakkuda sageli mitu korda päevas. Tubli töö ja igati teenitud võit.

Teine, keda ma olen sattunud lugema läbi Facebookis oleva reklaamigrupi on Ebapärlikarp. Tal tundub ka olevat parajalt suur jälgijaskond ja kiitused hea tulemuse eest, sest temale tundub blogi olevat täiesti eneseväljendusvahend ja mitte äriprojekt ega edevuse asi. Ta ei kirjuta sageli seda, mida inimesed lugeda tahavad, vaid ta kirjutab seda, mida ta mõtleb. Eks see inimesi paelubki, et sa saad toore materjali ilusas Eesti keeles. Vahel ta postitused kipuvad minu jaoks liig negatiivseks, kuid siis meenub, et tegemist on arvamusblogiga ja sellisel juhul tulebki paratamatult väljendada just selle üle arvamust, mis ei meeldi. Ta kirjutab ka positiivset teksti oma perekonnast, kuid kes viitsiks lugeda mingi võõra perekonna tegemistest… ee.. 😀

Ka tean võitjatest spordiblogide võitjat Margitit, aga kuna ta kirjutab peamiselt jooksmisest, siis ma ei suuda sealt enam midagi enda jaoks leida. Kui ta kirjutaks veeremisest, oleks see rohkem minu teema. Vanasti, kui see oli kaalulangetusblogi, oli see minu jaoks päevakajalise sisuga.

Igal juhul on igal ühel oma fännibaas ja keegi meist ei konkureeri ju tegelikult üksteisega. Sulle kas keegi meeldib vähem, või keegi meeldib rohkem ja just sellele sa enda sümpaatiat väljendadki. ME ei püüa üksteise eest hääi, vaid kui sa soovid paremat tulemust, siis ma arvan, et on kolm märksõna populaarse blogi ülesehitamisel: järjepidevus, põhjus, sina. Ehk siis kirjutama peaks kindla intervalliga, et lugejad teaksid oodata. Miks sa seda kirjutad- keda see peaks huvitama? Ja kas sa oled blogis ikka sina ise? Kui sa oled karakter, siis see ei kesta kaua (va kui sa oled nagu Vello42, mis ongi nalja”blogi”). Kui inimesed minuga tutvuvad siis nad saavad täpselt sama Henry, kes siin blogis on. Sageli onsee nende jaoks ka miskipärast üllatus.

Kes ei tea, siis mina sain enda kõrghariduse turunduse erialal ja kui turundus hästi lihtsalt kellelegi lahti seletada, siis minu turunduse õppejõud Andres Kuusik kasutas alati lihtsat selgitust: “Turundus ei ole midagi muud kui silmade särama panemise kunst!” Ja see on olnud lause, mis on aidanud mul olla edukas paljudes valdkondades ja nii ka blogimise valdkonnas. Loomulikult ajavad inimesi elevile erinevad asjad ja see, mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida kellelegi teisele. Seega see blogi peab eelkõige minu silmad särama panema ja kui see paneb mul, siis tõenäosus on, et on keegi veel, kellel see seda sama teeb. Ja teid, kes te käite siin sellest blogist/Facebooki lehelt midagi saamas, on juba 20 000 inimest. Te ei ole ju siin lootuses, et te võidate midagi. Vahel ma tõesti loosin nipet-näpet, kuid seda ei juhtu eriti tihti. Vahel on põuda suisa pool aastat järjest. Te olete siin, sest te olete minu tüüpi inimesed, kel lähevad silmad särama sarnaste asjade peale. Teie olete need, kes loovad sellele blogile väärtuse, sest teie kinnitate, et ma ei ole üksi hull ja end täitsa ok tüübiks pean. Meid, hulle, on 20 000.

Palju õnne teile võidu puhul!

Teate, mis sel nädalal on? Sel laupäeval toimuvad blogiauhindade jagamised. Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, olen ma väga elevil. Ma olen üldse loomult väga võistlushimuline ja ma otsin endale pidevalt viise, kuidas teiste või iseendaga võistelda. Üheks heaks viisiks on ka see sama gala, mis korra aastas toimub.

Võita on alati tore ja seni olen ma ka mõlemal aastal võitnud. Minu jaoks on see justkui tagasiside teilt – kas teile ikka jätkuvalt läheb korda see, mida meie teeme ja kui ma tunnen suurt toetust, siis ma ka tajun, et ma ei saa teid ometi alt vedada ja blogimist pooleli jätta. Kas mul on olnud mõtteid, et peaks selle kinni panema. Loomulikult. Eks mu tujud ja emotsioonid käivad tõusude ja mõõnadena üles ning alla, suurt rolli mängib selles, kuidas ma öösel maganud olen. Kuna mul ilmub selle hooaja viimane HOMME ajakiri järgmisel nädalal, siis olen ma sellega väga hõivatud olnud. Mu lehekülje statistika (www.homme.ee), mida ma hoidma pean, on sel nädalal kohutavas seisus, kuid õnneks tuleb ajakirja number suurepärane. Väga head kaasautorid ja jäin ka enda lugudega rahule. Eriti ühe grilli looga, kus ma käisin Meat Marketis koka käest tarkust taga ajamas, et kuidas saavutada hea tulemus. Ta peab hea kokk olema ja mitte ainult sellepärast, et ta on grillmises pärjatud Eesti Meistriks, vaid tal on täpselt sama grill, mis minul.

Nagu te teate, et ma osalsin meesteblogi kategoorias ja mitmed teist avaldasid imestust, et miks ma just seal, aga pole pere ja beebiblogide kategoorias? Sest ma ei tahtnud. Ma tahtsin osaleda kusagil mujal ja õnneks ma leidsin selle kategooria, kuhu ma enamvähem sobin, sest muidu ma poleks äkki kandideerinudki. Ma ei tea, kus kategoorias ma järgmisel aastal osalen. Mitte meeste omas, sest see sai palju kriitikat, et mis imeasjad need mehed on, et nad peavad eraldi kandideerima. Ei olegi. Ei peagi. Oli võimalus, kandideerisin.

Eks ma siis peagi saan teada, kui paljud teist pidasid meid võidu vääriliseks ja kui ma saan hea tulemuse, siis peame mõtlema, kuidas samm edasi teha. Ma olen mõelnud vlogi lisamisele, kuid ma olen siin ikka püüdnud enda tegemisi filmida ja ma olen nii kuramuse igav. Päriselt. Mina ei saa aru, kuidas inimesed minuga rääkida viitsivad. Tuim, ilma karismata. Jube. Lapsed on õnneks väga teatraalsed aga seda ka siis, kui kaamera ei käi. Enamjaolt ma filmin nende kuklaid või jalgu välkumas, kui nad minema tormavad, kui ma neile kaamera suunan.

Aga ma siiski tajun teatud vabanemist, kui ma kirjutan uuesti siia enda blogisse, mitte kusagile mujale ja loodan, et teie ka. Ja ma loodan, et see algatus, mis ma siin sel nädalal teen, kus tutvustan teile erinevaid viise, kuidas laste maiustamine võimalikult tervislik olla võiks, on teile huvitav ja kasulik. Ma tean, et mul on olnud. Ma ei ole küll kellegi käest reklaami eest raha saanud, aga ma pean ise oluliseks, et suhkrut vähendada. See kogus, mida me igapäevaselt sisse ahmime, kui me teadlikult seda ei jälgi, on mehine.

Kuid tulles tagasi blogi juurde, siis loomulikult peab kõik arenema ja ka see blogi peab arenema. Juba selline lisamata suhkruta teavitusnädal on ju tegelikult areng – varem ma seda ei teinud. Kuid ka teemad arenevad, sest lapsed kasvavad ja muutuvad iseseisvamaks, tahavad rohkem privaatsust (mitte veel) ja seega peab ka fookus muutuma. Kuid seni, kuni te arvate, et ma võiks jätkuvalt kirjutada ja toetate meid Eesti blogiauhindadel ning käite ikka lugemas, seni on ka see blogi elus.

Tänane postitus on lihtsalt selleks, et selgitada, mis toimub ja kus me oleme. Mulle on öeldud, et mu tekstid on liiga pikad. Ma ise ei tunne seda. Minu arust just hea pikkusega- mitte liiga lühikesed ja samas piisavalt pikad, et see üle viie minuti elust ära ei kulutaks. Aga ma siis igaks juhuks tõmban otsad kokku. Mis teie arvate? Kas ma peaksin enda postituste pikkust lühemaks tegema? Mis mõtteid on teil, kuidas blogi paremaks teha?

Ühel hommikul, kui Esileedi oma vajalikud kaheksa tundi und kätte saanud, otsustasime me, et … Saite vist isegi aru, et ma tegin nalja. Esileedi ei maga kaheksa tundi öösiti. Tema magab 4-5 tundi nagu normaalsed emad. Mitte küll järjest, aga niimoodi tunniste settidena ja lisaks on Piiga avastanud hea viisi, kuidas emaga üks-ühele aega saada. Selleks tuleb ärgata öösiti ja enam mitte uinuda. Uinuda alles siis, kui Vennas ärkama hakkab, sest siis tuleb tähelepanu jagada.

Ma just postitasin siin, et ma pean enda nelja pätakat siin ohjes hoidma ja tekkisid kohe küsimused, kas me ootame neljandat. Jumal, ei! Ainus viis, et ma oleksin nõus ühe lapsega veel, oleks 10000000% kinnitus, et ta tuleb üksinda ja soovitavalt tüdruk, et ka Piigal oleks mängukaaslane. Kuna keegi seda garantiid mulle anda ei suuda, siis minu püksid on mul kurguni kinni nööbitud ja Esileedi meelitustele (loe: röögatustele, sest ta pole ammu maganud) järgi ei anna. Kaksikute saamiseks piisas ühest korrast, samas kui Noorsand lasi end oodata üle aasta ja ma käisin dr. Punabi juures kontrollis, kes analüüse vaadates teatas, et ma küll päris tõupull pole, aga korralik 4+. Peaks talle kaksikud kabinetti viima, demonstratiivselt ümber pöörama nii, et sall lehvides ta kohkunud nägu riivaks ja aegluubis mööda koridori minema kõndima. Kui selline kogus lapsi esimese korraga pole tõupulli tunnus, siis ma ei tea, mis on.

Kolm last on tore küll, aga kõike kulub nii kohutavalt palju. Kõike. Isegi neid asju, mida nad ei kasuta. Näiteks vetsupaberit. Eile sattusin poes kokku vana tuttavaga, kes vaatas mu ostukorvi ja ainult itsitas. Suur hunnik vetsupaberit ja kõike muud ka vähemalt kolm eksemplari. See ongi naeruväärne, et ema palk on ühe lapse puhu täpselt sama, mis kahe lapse puhul. Riigil oleks kaksikud just kasulikud – vanem on vähem töölt eemal, kui saada kaks eraldi last. Minu silmis oleks õiglane kaksikute puhul see, et selle eest ei tohiks karistada, et nad kahekesi korraga tulid.

Kuid jah vetsupaberit, mähkmeid, banaane. Kõike kulub nii palju. Mul on kahtlus, et seda kohalikku Selverit ei olekski, kui meid siin poleks. Mul juba praegu mingi 30 eurot partnerkaardile kogunenud ja seda mitte eriti pika aja jooksul. Lisaks on kõik sedavõrd kallis. Üks suurimaid valesid, mida mulle on aetud, oli see, et euro hinda ei tõsta. My ass. Proovi sa kellelegi 100 krooni vääringus kingitust teha. Kui ma vanaemal külas käisin andis ta mulle alati 25 krooni ja küll ma olin helde vanaema üle rõõmus. Ja siis tuli euro. Kuidas tänapäeval inimesed stripiklubis käivad? Topivadki viie euroseid sukkade vahele? Või on stripparitel tugevate kummisäärtega püksikud, mis põrsaga kaasatoodud münte kannavad? Ma ei tea. Ma pole elus kordagi ühtegi taolisse kohta sisse astunud ja mul on vaid ettekujutus, kuidas nad pungil pükstega sentide kolisedes posti otsas turnivad.

Paar nädalat tagasi saatis mind Esileedi poodi, et toogu ma Zewa niisket tualettpaberit? Mis asja? Milleks? Missugusest vahest ma neid otsima pean? Milleks? Iga mingi aja tagant jõuab Esileedi järelduseni, et meil on taas mingit uut asja vaja. Enamjaolt need asjad on mingid puhastus-koristusvahendid. Milleks talle märg vetsupaber? Nagu alati on tal ka igale küsimusele vastus: kuna sellega saab Noorsandi puhastada nii, et pärast ei tulegi eraldi käsidušiga üle pesta. Olen aus, mina olen meie peres see, kes püüab laste tagumikke mitte puhastada. Paberiga. Ma võin kraani all pesta, aga paberiga ma seda teha ei armasta, sest ma ei saa kunagi piisavalt puhtaks. Seega on Noorsand Esileedi kasida.

Ja tõepoolest. See muutis asja miljon korda meeldivamaks talutavamaks, sest teeb kerge vaevaga puhtaks ja erinevalt neist niisketest salvrätikutest, võib selle otse tualettpotti visata nagu tavalist wc-paberit. Keegi kunagi soovis, et ma räägiks headest leidudest, mis ma olen avastanud, kuid mis poleks reklaamartiklid. Ehk me oleme need ise avastanud, mitte pole firma palunud mul neid katsetada. Ja see oligi üks neist, mida ma tahtsin kiita, mis meie peres on saanud täiesti asendamatuks ning siis tuli Zewa ja rikkus mul selle ära, sest nad pakkusid, et kas me ei sooviks neid katsetada. Loomulikult soovime, sest meil kulub kõike hästi palju. Ning nad saatsidki meile terve kastitäie neid pabereid.

Poes ma sellist valikut ei näinud, aga kastis olid nad erilõhnalised ka. Esileedi sõbranna laps, kes meil külas käis ja seletas aina kui lahedad on juutuuberid ning kui ma ütlesin, et ma olen ka ju lahe, et ma blogin, heitis ta mulle pilgu, mis ütles, et õu vanamehepäss, mis sa seletad. Igal juhul oli see jõmpsikas mandlilõhnalisest paberist nii sillas, et enne kui me ise neid katsetada ja nuusutada saime, oli ta paki lahti teinud ja pööritas silmi, et kui hea lõõõhn. Et tema läheb koju ja hakkab sellega meiki endal maha võtma. See, et ta veel meiki ei kanna, ei olnud siinkohal tähtis argument.

Minu jaoks ei ole see maailma kõige tähtsam argument, et paber, millel nii nukker saatus on, peaks hästi lõhnama. Kuid see, et ta niiske on, on just eriti lastega peredes, täiesti geniaalne. Nüüd ka täiskasvanuil, sest teise korruse tualetis pole meil käsidušši. Olime tarvitajad enne kui Zewa ettepaneku tegi ja jääme ka edaspidi. Poest (Selverist) leiate need sealt köögipaberite ja tualettpaberite vahelt. Võtke heaks. A mida henry teeb soovitus olemas. Tempel.

Viimased kolm nädalat pole säranud mitte ainult minu puhanud naeratus (Noorsand oli 3 päeva maal vanaisa juures ja Esileedi õde käis meil külas ja Noorsand tahtis nädal otsa magada temaga ühes toas), ega ka päikeseloojangud, mis siin kandis eriti kaunid on, vaid ka meie elamine, sest me saime endale koristaja. Ja ta on imeline. Ta on ülipõhjalik ja teeb laitmatut tööd.

See kord kestab küll maksimaalselt 2 tundi peale tema lahkumist. Siis on perekond „lähme ajame kõik sassi” kodu jälle koduseks teinud, kuid siiski selle korralageduse all paistab välja puhtus. Kui enne oli meil korralagedus koos tolmuga, siis nüüd on lihtsalt korralagedus.

Esileedi küll püüab kogu jõust päästa ja esimesel paaril õhtul paneb asjad enne magamaminekut ära, aga mida aega edasi seda enam raugeb ka tema initsiatiiv ja tegelikult ka see teadmine, et teisipäeval tuleb koristaja, on lohutav. Esileedi üks peamiseid stressi põhjuseid on olnud pikalt see, et lapsed kogu elamise segi pööravad ja seal ta siis istub, keset segadust, stressis, aga koristada ka ei jõua, sest kolm aastat magamatust teeb oma töö. Nüüd ta võib vähemasti teada, et see ei jää nii.

Ka see, et mina koristan, ei sobi talle. Mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma olen väärt enamat, mitte ei peaks kodus koristama nagu tavaline inimene, vaid sellepärast, et meie standardid on täiesti erinevad. Ma olen sellest kirjutanud varemgi, aga minu puhas on see, kui ma enam millegi sisse ei astu ja ma võin julgelt vastu lauda nõjatuda, ilma, et ma kardaks, et ma millegisse küünarnukini vajun. Esileedi jaoks ei ole see puhas, vaid sageli, kui ta kusagilt tagasi tuleb, siis ta kortsutab kulmu ja on südamepõhjani solvunud, et ma koristanud pole, kuigi ma olen viimased tund aega kodu läikima löönud.

Kõige raskem on minu jaoks olnud tolmu imemine. Kui ma kunagi Iirimaale tööle läksin, siis minu esimene töökoht oli hotellis. Imeline hotell. Mitte ainult väljast, vaid ka inimesed, kellega ma koos töötasin on mulle kõik kustumatu mulje jätnud. Üldse Iirimaale minek oli minu jaoks meheks saamise aeg. Olin 21 ja ma olin vaid korra klassiga Slovakkias käinud. Rohkem mul välismaa kogemust polnud. Läksin täiesti üksi, kehvapoolse ingliskeelega, taskus 100 naela (mille ma lennujaamas ära kaotasin koos rahakotiga) ja täiesti tundmatusse vette kargasin. Minu esimeseks tööks oli portjee amet. Portjee Iirimaal ei ole tüüp, kes uksi lahti teeb. Portjee seal kandis on tüüp, kes koristab, on kelner, on baarman, on see, kes konverentse üles paneb ja hiljem ruumid korda seab. Ehk portjee teeb absoluutselt kõike. Üks suur osa minu tööst oli tolmu imemine ja ma pidin iga päev imema umbes viis miljonit ruutmeetrit vaipa. Oh kui tüütu see oli. Triiksärgi ja viigipükstega, üleni higine. Sain seal tolmuimemise eluaegse trauma.

Õnneks on meil see Philipsi vinge varstolmuimeja, millest ma olen juba rääkinud ja mida ma siiani ära kiita ei jõua. Lisaks sellele, et see meil on, siis kõik, kes seda meie juures kasutanud on (ämmad), küsivad, et palju selline asi maksab. Arvata on, et varsti see ka nende juures, sest see võtab tolmuimemise juures selle vastiku osa ära. Sa teed sellega iga kord mingi minutilisi sutse. Keegi tõi liiva tuppa – kiirelt masinaga peale. Keegi pudistas põrandale – masin näppu ja korras. Ei ole seda juhtmetega jamamist . Ning kui keegi ajab midagi määrivat maha, siis sama masina alla käib ka mopp ja see töötabki nagu tavaline mopp, mida saad sama masinaga niisutada. Kui keegi tahab lähemalt uurida, siis link on SIIN.

Aga tuline võistlus on käimas ja valitakse aasta parimat blogi. Kui sulle meeldib see blogi, siis mine anna kohe üks hääl meile (võid ka viis) aadressil http://eba.marimell.eu . Ma tean lihtsalt kui suurt motivatsiooni on mulle iga aasta andnud tõdemine, et nii paljudele teist läheb korda see, mida me teeme. See väike emotsioon, mida me jagame teiega pea iga päev. Paljud teist ka kirjutavad tänades, et nii palju negatiivset on kõikjal ja meie blogi on see väike oaas, kus te teate, et saate hea tuju. Kui soovite ka meile seda head tuju pakkuda, siis meie kandideerime meesteblogide kategoorias. Miks seal? Sest ma ei tahtnud kandideerida pereblogide kategoorias ja mujale ka nagu ei sobinud 🙂 Aitäh sulle, kes sa selle hetke võtad!

 

Mis töö vastu sul muidu allergia on? Mida sa hea meelega alati kellelegi teisele delegeeriks?