Kategooria

muud jutud

Ma olen seda ka paaril korral siin blogis rääkinud, aga me oleme Esileediga enda vanematele keelu peale pannud. Neil on keelatud külla tulles lastele mänguasju tuua. See on range keeld, millest nad jätkuvalt aeg-ajalt mööda üritavad hiilida. Aga tõesti, meil on asjade uputus ja nad mängivad heal juhul murdosaga sellest. Rõõmu mängimisest on maksimaalselt pooleks tunniks ja seda ka siis kui ta selle mänguasjaga kusagile tühja ruumi kinni panna. Muidu on huvi viie minutiga kadunud.

Ka saabuvate jõulude puhul on nad juba oktoobrist pommitanud, et mida lastele tuua võib. “MITTE MIDAGI!” oleks see, mida ma tahaks karjuda, aga ma ei ole füürer ning ma ei saa vanavanematelt võtta rõõmu lastele jõulukinke tuua. Seega luba on kinkida ainult ühte – Duplo klotse. Neid on meil niigi aastatega kogunenud, aga see on miski, millega nad tänaseni absoluutselt iga päev mängivad. Kui teistest leludest tüdinevad nad loetud minutitega, siis klotsidega võivad nad end vahel ka tunniks ära unustada.

Isegi Esileedi ilmselgelt naudib nendega mängimist kahtlaselt palju. Pole harv juhus kui ma tulen teise korruse kontorist alla ja lapsed tegutsevad omaette muid asju tehes ja Esileedi istub üksi keset põrandat ja ehitab midagi ja nii kui ma mind märkab, lähevad tal silmad põlema, et esitleda mulle see loomaaed/loss/torn/kahekordne garaaž/suvila, mille ta just valmis on ehitanud. “Näe, siin on tool, siit pääseb aeda, siia pargivad autod.” Kuigi ta ei näita seda enamjaolt välja, siis väike mänguline tüdruk on ka temas peidus.

Mulle Duplodega väga mängida ei meeldi, sest mulle ei meeldi see, mis alati juhtub – keegi lammutab mu meistriteose varem või hiljem ära. Tavaliselt on see Vennas, kes mu kauni pilvelõhkuja suure pauguga maha kukutab. Või on see Noorsand, kes oma peale istutava autoga läbi klotside kihutab. Või on see Piiga, kes tavaliselt solvub, kui ma ei luba tal kõige keskmist klotsi enda ehitisest välja koukida ja ootab lihtsalt momenti, kui ma olen millegi muuga ametis, et mu inseneritöö hävitada. Esileedi võtab neid barbareid rahulikumalt. Mina solvun. Siis meenub, et nad ei oska eriti rääkidagi ja solvumine läheb üle.

Ehitamise muudaks lihtsamaks, kui ma hoiaksin Duplo karbid alles. Või teeks neist vähemalt foto. Sest komplektina ostes, on seal alati peal õpetus, mida neist klotsidest ehitada. Karbita seda hiljem loomulikult ei mäleta ja meil on sadu erinvaid tükke ja selle asemel vaadata pakendilt, tuleb meil mängimiseks kasutusele võtta enda fantaasia. Kui tüütu.

Ka nendeks jõuludeks ostsime me lastele uued Duplo komplektid ja ka nende vanaemad-vanaisad ostavad neild Duplo komplektid. Et ei oleks kordusi, siis ostsime ka vanavanemate komplektid ise ja need on juba kuu aega garaažis salamisi jõule oodanud. Kuid siis kirjutas mulle Lego, kes arvas, et Duplo klotse pole kunagi liiga palju.

Tal on õigus, kuid me ei tahtnud kogu rõõmu vaid endile hoida ja kaks lugejat võidavad endale suure Duplo komplekti. Üks neist on poisilikum ja teine on mõeldes rohkem tüdrukutele, kes tunnevad printsessist ja tema lossist kindlasti suurt rõõmu. Ma panen Facebooki lehele homme selle loosi üles ja kõik, kes sooviksid ühte komplekti endale, võtke kindlasti osa. Pea iga kampaania, mis ma olen siin läbi viinud, on võitjaks osutunud inimene, kes ütleb mulle ühe ammututtava lause – ma ei ole kunagi üheski loosimängus midagi võitnud. Seega tundub, et neil, kel tavaliselt ei vea, veab just minu mängudes.

Aga meie pöördume nüüd tagasi klotsidega ehitamise juurde. Vennas on endale ehitanud just kümnevagunilise rongi ja mitte keegi teine ei tohi seda puutuda. Ometi on see draama, mida Piiga kasutamata ei jäta, näidates kui ebaõiglane see on, et kõik ratastega Duplod Vennase käes on. Tund aega hiljem on tavaliselt rollid vahetunud ja Vennas passib peale hetke, et rong tagasi kaaperdada.

Antud koostööpostitus lasi mul jõuda kahe järelduseni – mul on vaja uusi jalanõusid ja teiseks on see leiutis täiesti geniaalne. Snaps on selline Eesti start-up, mis leiutas millegi, mis muudab paljude elu sada korda lihtsamaks. Ok, see on nüüd ilmselge liialdus. Kuid siiski, kui ma sellest esimest korda kuulsin, siis oli minu esimene emotsioon, et “oh, lõpuks ometi”

Snaps on toode, mille letti võib näha juba päris paljudes kingapoodides. Täpsemalt on Snaps bränd, mille tooted võtavad ära sellise kohutava tegevuse nagu kingapaelte sidumine. Mul on alati kingapaelte sidumisega probleem olnud. Ma olen nimelt natuke koba siduja. Minu peenmotoorika pole ehk nii hästi arenenud kui mõnel teisel. Muide see on ka üks suurimaid tuska valmistavaid asju kalale minnes. Kui teised sõlmivad oma konksud ja landid ilma mingi vaevata oma õnge kõlge, siis minul on selle peenikese jõhviga tükk tööd, et ühtki silmust korralikult valmis saada.

Ka kingapaeltega on sama jama. Jah näiliselt pole mingit probleemi, aga Esileedi sageli itsitab kui näeb mu tehnikat. Minu paelte sidumistehnika on nii, et ma ei tõmba seda lipsu sealt teise alt läbi, vaid võtan need kaks lipsu ja seon need oma vahel kokku. Saite ehk aru seletusest. Tulemus on sama, aga Esileedi ütles, et see on nii armas, et ma üritan viieaastast tüdrukut imiteerida. Ei ürita. Äkki üritavad nemad mind.

Tänaseks hetkeks on mul loomulikult tekkinud uus probleem ja paksu mehena on mu unistus, et ma ei peaks kunagi vöökohast allapoole küünitama. Ometi on kingad vööst jupp maad madalamal ja nende sidumine on on alati ettevõtmine, sest selleks paarikümneks sekundiks kui ma paelu siduma sukeldun, tuleb mul hinge kinni hoida. Iga kord kui paelad seotud saab ja ma tagasi pinnale hingama jõuan, on selline tunne nagu ma oleks kolmandale korrusele klaverit tassinud. Tiibklaverit. Üksinda.

Kuid kui jätta kõrvale ebamugavus, siis minu arust näevad sõlmede lipsud jalanõudel lihtsalt tobedad välja. Kui kummagi ketsi peal on suur lipsuke, siis võiks sama hooga ka dressipüksid võimalikult kõrgele tõmmata ja pähe panna mõni tuulikuga nokamüts. Kui tobe välja paista siis lõpuni välja. Mina ei sidunud kunagi lipsu jalanõude peale, vaid ma püüdsin paelte otsad kusagile jalanõusse ära peita, mille kõvad otsad sageli kingas torkisid või läksid talla alla. Aga noh, ilu nõuab ohvreid. Aastaid olen kannatanud ja unistanud, et oh tule noor ja tugev mees ja lahenda mu mure ära.

Ja siin nad nüüd on. Snaps. Noored leidlikud eestlased esitasid endile sama küsimuse, mis minagi. Lihtsalt selle erinevusega, et mina olen alati küsinud, et miks keegi ei võiks leiutada mõnd lahendust ja nemad küsisid, et miks me ei võiks leituada mõnd lahendust. Ja lahendus on lihtne ja lihtsuses peitubki võlu. Ok, mitte väga lihtne, sest kõik, mis paelte ja sõlmedega seotud on, on minu jaoks müstika.

Snapsil on kingapaeltele mitu erinevat lahendust ja üks lahendus on võtta kingadelt oma vanad paelad ja asendada need elastsete paeltega. Selliselt ei tule sul teha muud kui king lihtsalt jalga tõmmata ja kummised paelad annavad järgi ja tõmbavad kokku täpselt nii nagu kumm oma elastsusega ikka teeb. Vahetasin oma hallidel jalatsitel paelad Snapsi elastsete paelte vastu ja kingade jalgapanek on nüüd puhas rõõm ja ka jalas püsivad need täiesti kindlalt. Minu soovitus neile tootearenduse mõttes oleks see, et leida materjal, mis oleks jämedam, et Snapsi elasntne pael oleks tavalise nööriga sarnasem. Aga loomulikult seda ei märka keegi teine peale sinu enda, kuid siiski viisakale lakk-kingale seda peale ei paneks. See on lahendus pigem igapäevastele jalanõudele.

Teine lahendus muuta oma kingapaelte sidumine lapsemänguks (otses mõttes), on kasutada nende teist paelte lahendust, kus paelad lähevad kinni magnetiga. Jep, magnetiga. Siit arvatavasti ka nimi – Snaps. Kui ma eile õhtul lastele näitasin, kuidas need paelad kinni lähevad, siis ma tegin seda lollis kohas. Ma tegin seda maal enne linna tulekut. Loomulikult olid kõik lapsed magnetitest vaimustuses ja see tähendas suurt kisa kui ma egoistlikult neilt ketsid ära kahmasin, jalga panin ja ise enda magnetid kinni panin. Midagi sügavalt rahupakkuvat on magnetite kokku panekus. Mulle on alati magnetid meeldinud. Mul oli enne laste tulekut neocube hullus, aga kuna lastest on tark neid pisikesi magneti pallikesi eemal hoida, siis on need ei tea kus. Esileedi – siin on sulle jõulukingi idee ;). Ära ainult neid eriti pisikesi kingi.

Minu hirm nende magnetitega kinnitavate snapside puhul oli see, et äkki need ei meeldi mulle disainilt ja siis ma ei saa nendega koostööd teha. Ma ei tea, minu ketsid näevad küll nende magnetitega isegi paremad välja ja hirm oli asjatu. Ka muretsesin, et kas need on piisavalt tugevad, et äkki hakkavad lahti hüppama. Tundub, et ka Snapsi tootearendusel oli sama küsimus, sest magnetid on küllalt tugevad ja Piiga vajas abi, et neid üksteisest isegi eraldada.

Igaljuhul on mul hea meel teile neid tutvustada ja mina olen fänn. Hea meel, et noored inimesed midagi taolist ette on võtnud ja ma kirjutasin neile ka juba enne koostööd, et vahet ei ole, kas me jõuame koostöös kokkuleppele või mitte, siis mina olen fänn juba enne proovimist ning kui me ei jõuagi koostööni, siis ma lähen ja ostan need endale nagunii ise. Ma arvan, et see oleks ideaalne päkapiku kingitus ja kust neid soetada saab, võib vaadata SIIT(LINK!)

Muide, kõik kes te soovite endale võita kolm komplekti Snapse vabalt valitud värvides, jätke kommentaar, mis värvi ja missuguseid te neid võita sooviksite. Valikuga tutvuda saab SIIN(LINK!). Loosin homme välja.

“Henry, kas sa minule ei tahaks reklaami teha? Lihtsalt räägi inimestele, kust sina enda puuvilju ostmas käid!” hõikas mulle Moonika, kes on Tartus asuva ökopoe Valete juhataja. Esiteks, see on nii tore alati kui mulle märku antakse, et nad loevad minu blogi. Moonika oli seda teinud eelnevalt ja me oleme korduvalt vestlema sattunud. Ja teiseks – mul pole mingit probleemi rääkida sellest, kust ma enda puu-ja juurvilju ostan.

Ma ei ole pühendunud ökoinimene. Kui ma midagi söön, siis küsimus, kas tegu on mahetoodanguga või mitte, ei ole minu esimesi küsimusi. Kuid see on aastaid olnud lugu meie lastega. Sünnist saadik oleme me näinud vaeva, et köögiviljad oleks hooajal kohalikud ning võimalikult mahedad ja hooajavälisel ajal mahedad. Võimalikult mahe tähendab seda, et kui on kohalik kasvataja, siis ma ei aja öko sertifikaati taga kui ta kinnitab, et ta kasvatab mahedalt.

Ma elan natuke linnast väljas. Mitte palju. Ma näen aknast Lõunakeskuse seda suurt kollast kera, mis peaks vist olema päike. See ei meenuta muide eriti päikest. See näeb välja pigem midagi juustu sarnast. Kuid siin läheduses, kus ma olen, on palju põlde. Mitte eriti kaugel on maisipõld, siin on kartulipõllud, hernepõllud ja ma näen (õigem oleks, et ma tunnen ninaga) sageli, kuidas neid põlde erinevate kemikaalidega pihustatakse. Kui ma kallan millelegi mürgi peale, näiteks pükste peale, siis jah, suurem osa aurustub ära, kuid jalga ma neid enne korralikku pesu ikka ei paneks. Ometi paljud suisa naeruvääristavad seda muret toiduga. Kui silmaga ei näe, siis on kõik korras.

Sel suvel oli meedias hoiatus inimestele, kes hernepõldudel raksus käivad, et see on ettevõtmine, mis võib lõppeda paremal juhul mürgistusega haiglas, kuna hetkel on just herneste pritsimise aeg ja mürgi kontsentratsioon viljades on laes. Kas see on miski, mida ma tahan oma lastele pakkuda? Ma kahtlen. Mul pole küll teadmisi, mida see mürk täpsemalt inimorganismis teeb, kuid minu lihtne talupoja mõistus ütleb, et kui ma pritsime taimi ainetega, mille tagajärjel ükski elusolend neid ei puutu, siis äkki oleks tark ka endal eemale hoida. Kuidas nad teavad, et müüki pannes on taimed mürgist vabad? Vaevalt nad keegi neid testivad. Lähtutakse sellest, mida tootja kinnitab ja loomulikult soovib tootja rääkida eelkõige seda, mida põllumees kuulda tahab.

Kui ma suviti turul ostmas käin, siis ma olen ikka küsinud, et kas midagi on pritsitud ja nii mõnegi leti taga ei ole ma enam väga populaarne, sest ma küsin aina küsimusi. Vastuseks öeldakse enamjaolt, et tooted on kasvatatud vastavuses hea põllumajandusliku tavaga. Võta siis kinni, mida see tähendab. Mul on välja kujunenud kindlad müüjad, kust ma ostan.

Seega ma püüan puu- ja köögivilja eelistada mahedat. Vähemasti lastele ja sellises ulatuses kui saan. Ma ei lähe sellega pööraseks ja ei aja iga tootja nime taga näpuga järgi, kuid kui ma satun Karlova linnaossa, siis üks peatus, mida ma püüan alati teha, on Saekoja tänavas.

Mida ma värskest seal ostan? Kuna Rimi on mulle lähemal ja ka Rimis on oma mahemärgisega puuvilju, siis ma ostan neid, mida ma Rimist ei saa ja see on peamiselt köögivili – brokoli, lillkapsas, suvikõrvits. Viimati sattusin ma sinna seetõttu, et keegi tõi meile hunniku mandariine (Ei, mitte teie Agnes ja Reelika) ja eelmisel aastal kui me neid sõime, olime me 48h liikumisvõimetud ja tuuseldasime tualeti ja voodi vahet. Kõik viiekesi korraga. Ma pole vist kunagi oksendanud, kakanud, nutnud ja naernud samaaegselt, sest Esileedi nägi vannitoa teises otsas pesukaussi öökides nii totter välja ja kuigi mul oli tunne nagu oleks ma rongi alla jäänud, ei saanud ma naeru pidama. Sellel ööl andsin ma endale pühaliku tõetuse, et ma ei puutu elus enam ühtegi mandariini.

Ok, sellest on nüüd aega mööda läinud, mälestused sellest hirmsast ajast on tuhmunud ja ma olen ikka paaril korral mandariine söönud. Kuid ma tegin otsuse, et kui mandariinid, siis mahepoest. Vähemasti lastele. See ei välista loomulikult, et ka mahedate mandariinidega võib mõni painav viirus liikuda, sest mõni korjaja oli seda viirust just põdenud, kuid vähemasti pole neid keegi pritsinud ja nagu ma aru olen saanud, on ka järelvalve, et ma võin julgelt osta mahetoitu ja teada, et see on tõesti mahe, päris hästi organiseeritud.

On veel mõni asi, mida ma alati mahepoest ostan ja nendeks on roosa sool, mandli- või pähklivõi, kinoa, agaavisiirup ja kindlasti midagi veel, mida ma praegu ei mäleta. Kuidagi on nii läinud, et neid ma käin alati just ökopoest otsimas.


Seega, ma teen reklaami – kui te soovite mahedat puu ja köögivilja, siis minge Valete ökopoodi. See asub Saekoja tänaval. Seal, kus kunagi oli Karlova linnaosa postkontor. Poe “Akord” taga kohe :). Ma mõtlesin alati, et kuidas inimesed selle koha üles leiavad. See on nii lolli koha peal, et sinna ei komista naljalt keegi. Aga nad on olnud kannatlikud. Aastaid hiljem ja nende toodang on ikka värske. Eelmisel nädalal saime neilt hunniku mandariine ja kiivisid, mis on nüüd enamjaolt kõik otsas ja need olid ilgelt magusad. Seega, minge avastage see pood ja sisenedes võitegi öelda, et “Henry rääkis, et siin pidi maru hea pood olema”. Nad teavad mind seal nüüd kõik ja ka teenindus on alati super olnud.

See oli Valete reklaampostitus ja mulle tasuti vitamiinipommidega natuuras. Aitäh. Teinekordki 😉

Ma ei armasta jahedat aega ja see aeg ei armasta mind. Mulle meeldib kui ei ole palav, aga see äärmus, mis praegu õues valitseb, tekitab ka minus tugevat tuska. Eile olid lapsed meile armulised ja me magasime terve perega kella poole üheteistkümneni. Väga hull. Kui ma silmad lahti tegin oli aga mu esimene reaktsioon, et ei kell on liiga vähe, paneme nüüd ühiselt silmad kinni. Alles kella vaadates jõudis teadmine, et hoolimata pimedusest õues, oleme siiski pool päeva maha maganud.

Õue astudes oli mu esimene reaktsioon kohe tagasi ümber keerata, sest see läbilõikav tuul, mis mind näotu ilma saatel tervitas, oli kõike muud kui julgustav. Kuid see on kõigest eelistuste küsimus. Mind aga häirib külm hoopis muul moel. Nimelt ei kannata mu näonahk temperatuuride kõikumist ja seda just kraadiklaasi alumises pooles. Nii kui termomeetri näit on lähemal nullile kui 15 pluss kraadile, on mu näonahk laigulisem kui Gorbatšovi laup. See on mind terve elu mõjutanud.

Näole tekivad punased kuivad laigud, kus nahk ketendama kipub ja need löövad alati välja külmal ajal. Minu habetunud näo tõttu seda teised suurt ei näo. Välja arvatud need, kes mu nägu väga lähedalt takseerivad ja õnneks/kahjuks pole neid palju. Ja ma olen pikalt otsinud endale sobivat kreemi. Alustasin nende tavaliste geneeriliste poest ostetud kreemidega, sest arvasin, et ainus, mida mu nahk vajab, on natuke rasvast määret. Vale. Need kreemid ajasid lisaks kõigele muule ka mu naha sügelema ja kui ka kratsid punast ala, siis see kipub veel punasemaks minema.

Olengi aastaid otsinud mingit lahendust sellele. Otsinud on vale sõna. Ma pole teadlikult käinud mööda kohti oma muret kurtes, sest see mure tekib ja kaob ning loomulikult oleks ma pigem ilma mureta. Esileedi õde on aastaid töötanud sellises firmas nagu JOIK ja kui keegi on siin Tartu jõululaadal JOIKi leti taga käinud küünlaid nuusutamas, siis tõenäoliselt olete näinud ka teda ja arvatavasti ka teisi Esileedi õdesid. Aastaid on Esileedi temalt ka kingitusteks saanud erinevaid JOIK tooteid ja oleme neid ka minu peal katsetanud. Ning tundub, et enamikes hästi varustatud poodides JOIKi sortiment esindatud nii ehk naa.

Ma olen neid erinevaid JOIKi kreeme järjepanu ikka kasutanud, kuid pole ühtegi kasutama jäänud, kuni Esileedi küsis, kas ma tahaksin proovida ühte meeste kreemi, mida ta vend kasutab ja ka tema hipsterist vennapoeg, kes enda antiikse jalgratta kollaseks värvis. Ta ei öelnud, et ta on hipster, aga tal viskab neid hipsteritele omaseid jooni sisse küll. Värvis ta ju vana jalgratta kollaseks, sest oma uue rattaga poleks Kalamajas pilke pööranud. Kuna vennapoeg on selline hästi trenditeadlik ja enda eest hoolitsev noor mees, siis keda selles vallas ma veel järgima peaksin kui mitte teda ja saingi endale JOIKi meeste päevakreemi.

Sellest päevast alates olen ma seda kasutanud regulaarselt. Nii oma kätel ja ka näol. Ning peale kolmapäevast pediküüri käiku kavatsen seda ka jalgadel kasutada. Kiidan lõhnavalikut ja ka seda, et see pole nii hirmus rasvane. Ei, ta on rasvane, aga ma ei tunne, et ma tahaks peale kreemitamist käsi pesema minna nagu mul see osade kreemidega instinktina pähe tuleb. Kas see võttis mu näonaha probleemi ära? Ei oska öelda, sest viimase paari nädala jooksul pole mu näonahk endast märku andnud. Ma olen enda nägu sellega kreemitanud ehk viimased kolm nädalat ja mul on vara ka tulemusi oodata. Kas ta ei ole hetkel laiguline, sest kreem aitas, või sellepärast, et pole lihtsalt veel avaldunud. Eks aeg näitab. Loodan väga, et leidsin leevenduse. Kui te küsite mult seda näiteks märtsis, siis oleks ehk õiglasem mingeid otsuseid teha.

Aga jah, mina, kes ma tahan luua inimestele illusiooni, et ma olen hirmus mehelik, ei saaks ju lubada enda kreemitamist, sest õige mees ju seda ei tee. Kui õigel mehel kulub liivapaber siledaks, siis ta ei torma poodi, vaid ta hõõrub kareda pinna siledaks oma rakkus karedate kätega. Kui õige mehe näonahk kipitab ja külmast tuppa tulles on see pingul nagu trumminahk, siis ta kannatab. Antud kreem on aga õnneks meestele ja selle kasutamine pole liiga gei.. nagu pediküür või jooga või maasikal käimine.

Aga JOIKil on kaks asja, mida ma veel tahaksin välja tuua ja need on näopesuvaht ja dušivaht. Näopesu peale hakkasin ma mõtlema alles vähem kui aasta tagasi kui mu üks kosmetoloog andis mulle intervjuu, mida peaksid mehed tegema, et näonahk liiga noorelt kortsu ei läheks ja enneaegselt ei vananeks. Kuna paljude meeste elustiil just seda soosib, siis on mitu asja, mida me saame endale selle peatamiseks teha ja üheks ta soovitaski just kasutada näopesuvahendeid ja täpsemalt näopesuvahtu. Soovitavalt pesta mitu korda päevas, et poorid puhtad oleksid ja peale kantavast kreemist ka kasu oleks. Kuna näopesuvahendid ei ole päris meigieemaldusvedelikud, millega võiks autol värvi maha võtta, siis need on nahale hästi leebed. JOIKi näopesuvaht on meil kasutuses olnud sellest saadik ja on olnud üks suurepärane leid.

Kuid ka dušivaht vajab ära märkimist, sest ka selle toomine meie majapidamisse on olnud kiitust vajav avastus. Ma ei tea, kas mulle tundub, et just vahuna on see eriti kokkuhoidlik ka. Pumpan ma sealt justkui ainult vahtu välja ja pudel tühjeneb teosammu kiirusel. Kuid jällegi, mis vajab ära märkimist on selle lõhn. See on täpselt minu maitse ja ka Esileedi ei vihka mind peale sellega pesu. Ta on peale kaksikute ootama jäämist ja ka peale sünnitust eriti lõhnatundlik ja enamus mu dušigeele ära keelanud. Seda ei ole. Seda kasutab ta isegi. Meil on paar brändi veel, mis on kasutuses, aga JOIKi oma on oma uudsuses olnud värskendav.

Seega kui keegi tahab oma mehele teha praktilise kingituse, või otsib lihtsalt head kreemi ning pesuvahte ja mees oskab hinnata kvaliteetseid tooteid, siis need on kolm, mida ma julgen soovitada, sest need on kasutuses ka meil endil. Olen kindel, et ka teised tooted on head, aga keskendun just neile kolmele, sest julgen siia alla panna enda nimega garantii, kuna olen kasutanud ja rahule jäänud. Meil on vist igas ruumis majas midagi JOIKilt – seebid, kreemid, küünlad, vahud ja mida iganes veel. Ja mitte ainult sellepärast, et Esileedi õde seal tööd teeb, vaid tänu temale oleme me avastanud tooteid, mida me muidu äkki poleks.

Muide, üks hea uudis veel. Esileedi õde saatis meile ühe selle kolmese komplekti viisakas maskuliinses pakendis ka teie jaoks. Kes soovib seda minu poolt heakskiidetud komplekti endale võita, jätke siia alla kommentaar, mida te JOIKist proovinud olete. Meenutuseks visake nende lehele(LINK) pilk peale, et sortimenti kaeda. Kui ei ole midagi proovinud, siis kommenteerige, mida te sooviksite proovida ja äkki nad otsustavad kunagi veel mulle midagi saata, siis nad teaksid, mida.

Üks asi veel, kõik meeste tooted Movembri lõpuni 15%-lise soodustusega. Vaata SIIA(LINK).

VÕITJAD LOOSITUD. KINKEKOTI VÕITSID MARIT HMK JA LILLE MESTILJAINEN. PALJU ÕNNE!

Ma rääkisin teile paar nädalat tagasi sellest, et meie külmkappi on tekkinud Gefilus jogurtijoogid ja see juhtus peamiselt kahel põhjusel – lapsed armastavad neid ja vanavanemad armastavad neid tuua. Kuid loomulikult ei ole laste jogurtijoogi lembus peamine ja ainuke argument, miks me mingit toitu tarbime.

Pealegi, ma loodan, et neist kirjutistest ei kuma välja, justkui me oleks hirmus teadlikud toitujad. Ei ole. Me ei aja pühalikult toitainetel näpuga järge, me ei demoniseeri toidugruppe ja lastega on üldse see keeruline- sest lapsed söövad seda, mida nad söövad ja mul on alati hea meel kui sellesse söödavasse gruppi langeb kasulikku. Puhtalt jahu ja suhkru pealt nad vast kasvada ei saaks. Saaks, aga sellepärast ongi vanemad, kes näevad vaeva, et oleks täidetud ka muud vajadused.

Gefilus jogurtijoogid on üks näide, et süvenemine toote sisusse on oluline, sest muidu on oht beebi vanniveega välja visata. Muide, see on üks aforisme, mida mulle meeldib kasutada, kuid millest sageli aru ei saada. Minnakse kohe pingesse, et oh, sul kolm beebit, kelle sa välja siis viskasid? Kõik beebid alles. Ütlus beebit vanniveega välja visata tähendab, et kui mingi mõte ei meeldi, siis ei tohiks seda kohe maha kanda, sest äkki on selles mõni iva, mis on täiesti toimiv.

Ma olen alati mõelnud, et kõik jogurtid on ühesugused – suhkrut täis ja võta üks ja viska teist. Nagu ma ütlesin, siis me ei ole hirmus teadlikud toitujad, kuid samas ma ka tean, et parim lahendus jogurtit magustada on teha seda ise, sest siis sa kontrollid selle sisaldust. Kuid alati ju ei tee seda ja siis tulekski süveneda, miks mingi toode on teistest peajagu üle. Ma räägiks, mis äratundmisele meie jõudsime:

Ja rääkideski suhkrust, siis Gefilus jogurtijookidesse on teistega võrreldes lisatud kõige vähem suhkrut. See on oluline argument. Kuid sellest hoolimata, maitseb see kõigile kolmele. Valio esindaja rääkis ka, et nad teevad aktiivselt tööd, et suhkru sisaldust vähendada, kuid seda ei saa kiirustades teha. Üleminek peab olema sujuv, sest tarbija peab teadma, mis teda topsi avades ees ootab. Ta ei tohi maitses pettuda ja seepärast ongi suhkru sisaldust vähendatud järk-järgult.

Gefilus jogurtijoogid on laktoosivabad. See ei ole meie jaoks oluline argument, aga paljude jaoks on. Mul on nii palju sõpru kusjuures, kel on see talumatus avaldunud alles vanuses 25+ ja kui ma mõned aastad tagasi ei tundnud kedagi selle murega, siis nüüdseks ma tean neid rohkem kui ma kokku jõuaksin lugeda.

Minu jaoks on oluline, et need on ainsad jogurtijoogid, mis on kodumaised. Kõik teised on lehmadelt, keda ei kutsuta Vissiks või Mustikuks, vaid kannavad nimesid nagu Sparky või Lūcija. Mitte, et ma suhtuksin võõramaa lehmadesse vaenulikult, aga ma olen Eesti patrioot. Veelgi enam, need on tehtud Lõuna-Eesti lehmadelt saadud piimast ja Esileedi isa on viimased 50 aastat olnud Põlva Agros tööl, ehk kaudselt toetate te Valiot ostes meie lapsi, sest just nende peale armastab Esileedi isa oma raskesti teenitud raha kulutada. Eriti jogurtijooki ostes.

Viimaseks ja võib olla üheks olulisemaks tuleks rääkida ka vitamiinidest, mille üle Valio ise Gefilus jogurtijookide puhul kõige enam uhkust tunneb. D-vitamiinist räägivad kõik. See on oluline ja meie polaaröös siin on selle kätte saamine sageli raskendatud. Esileedi käib iga päev mööda meie maja elanikke väikese pudelikesega ringi ja kamandab kõiki suud lahti tegema, et seda siis suhu tilgutada. Gefilus sisaldab D-vitamiini ja uuendusena ka B-12 vitamiini, mille tähtsut ka pidevalt rõhutatakse ja sellega rikastatud toidud peaksid olema osa meie menüüst. Pluss ka veel LGG piimhappebakter, mis on risti-rästi läbi uuritud ja jõutud järeldusele, et organismi sujuvaks toimimiseks, võiks selle tarvitamist kindlasti kaaluda.

Meie kiires elus unustame me hoolitseda oluliste asjade eest. Ma näen seda enda pealt. Enne kui ma endale kolm last sain, käisin ma trennis viiel päeval nädalas ja ka toit, mida ma sõin, oli selline, millest soovisin vaid pilte klõpsutada. Kui tulid kaksikud, lõi see kogu rutiini laiali-ma ei saanud enam ei käia ei korvpallis, sest see algas siis kui ma pidin juba ammu lapsi magama panema ja ka Crossfitis, sest kella pealt kusagile jõudmine, oli puhas õnn. Toit asendus sellega, mida kiirelt sai, ehk võileivad olid 90% meie manustatavast toidust. Kuid nüüd, kus lapsed on vaat, et iseseisvad, siis on aega mõelda ka endale ja sellele, et toidu tähtsaim omadussõna poleks – kiire. Vaid sel võiksid olla ka teised omadused, mis selle tarbimise teistega võrreldes mõistlikuks teeb ja jogurtijooke valides on Gefilus meie peres esimene valik. Seda juba jupp maad enne seda koostööpostitust.

Sageli kasutavad Eestit väisavad välismaalased ja ka reisilt naasvad eestlased Eestit tutvustava omadussõnana, et Eesti on puhas. Kuid tegelikult ei ole. Eesti on puhtam kui paljud teised riigid, aga Eesti on ikka prahti täis. Linnas jalutades on raske leida paari järjepanu ruutmeetrit, kus maas ei vedeleks ühtegi suitsukoni. “Teeme ära” talgutajatel on igal aastal meeletult tööd ja kuigi olukord on parem, on siiski veel väga pikk tee minna.

Meie oleme iga aastaga aina teadlikumaks muutunud nii prügisorteerimise kui ka taaskasutuse suhtes. Me oleme kaugel eeskujulikest, kuid ma arvan, et võttes arvesse, kust me tulnud oleme ja kuhu jõudnud, siis see muutuski on juba märkimisväärne. Meil on katlaruum nagu prügisorteerimisjaam. Õigemini seal on mul ära jaotatud kotid klaasile, panditaarale, pakenditele ja paber/papile. Kui ma pean sinna gaasinäitu vaatama minema, siis on see alati tükk tegemist, et neist mööda trügida. Kuid on näha ka eeskuju pool, sest lapsed taipavad juba ka vaikselt ise, mis prügi läheb prügikasti ja mis läheb kasti kõrval olevasse kotti.

Kuid oleme tegemas esimesi tähtsamaid samme ka selles suunas, kuidas me pakendeid näeme. Ma mäletan kui ühel hetkel ei saanud poest enam seda sooja saia ja leiba osta, vaid sa läksid poodi ja kogu leivariiul oli täis kilepakendites viilutatud ja viilutamata leiba ja saia. See tundus nii veider, sest pakendis olev leib tundus palju kehvem. Miski, mille ma olen ammu unustanud ja nüüd seda kirjutades see meenus. Täna ostame me ka neid kilesse pakendatud viilutatud jahutooteid ja see tundub täiesti normaalne. Jaa, müüakse ka lahtist, aga ma pole enam saanud seda nostalgiat neist ja pole ostma jäänud.

See on ka üks põhjus, miks ma tahan ise poes käia. Tartus ei ole veel e-toidupoe võimalust, aga olles kuulnud erinevatelt inimestelt tagasisidet, siis ma olen mõelnud, kas ma tahaksingi. Mitmed on kurtnud, et e-poodide puhul minnakse pakenditega suhteliselt hulluks – üks sidrun ja üks kilekott, üks mandariin ja üks kilekott, üks sibul ja üks kilekott. Ehk kõik erinevad puu- ja juurviljad pakendatakse eraldi kottidesse. Kui ka teie arust ei ole see mõistlik, siis kirjutage neile. Kui piisavalt palju inimesi kaebab, küll siis ka muutused toimuvad. Te ei taha, et keegi teie puuvilju näpiks? Nagunii näpib ju – keegi peab selle sidruni sinna oma sõrmedega ju kilekotti panema.

Ma ei võta pea kunagi puu ja juurviljade ostmiseks neid läbipaistvaid kilekotte. Kui need on nagunii seal lahtiselt, siis ma ka ostan need lahtiselt. Kuna ma kasutan pea alati kiirkassasid, siis olen ka mina viimane, kes neid vilju näperdab. Ka oleme me ostnud endale puu-ja juurviljade tarbeks võrgud. Mis küll meil aga pea alati maha ununevad.

Sama asi ka poekottidega. Meil on piisavalt tugevaid kangast kotte, et tegelikult ei peaks me üldse poest kilekotte ostma. Kuid taaskord – kui ma poekoti köögis ära tühjendan, siis kipub ka poekott kööki jääma ja ma ei käi poes eriti planeeritult. Kui ma sõidan poest mööda, siis ma korra lihtsalt mõtlen, kas poest ka midagi vaja on ja tavaliselt on sel hetkel kõik kotid kodus. Ja see on ka taoliste postituste võlu. See inspireerib mind muutusi sisse viima. Ma luban, et ma ei osta aasta lõpuni mitte ühtegi kilekotti ja ei kasuta ka ühtegi ühekordset kilekotti. Null. Ainult hurmaa jaoks, sest see on alati nii kleepuv. Ei. Oot. Kui null siis null. Isegi hurmaa jaoks mitte.

Tehke ka proovi, sest see nädal on üleeuroopaline jäätmetekke vähendamise nädal ja nii tore kui võimalikult paljud meist teeksid selle otsuse, anda enda panus, et me neid jäätmeid võimalikult vähe tekitaksime. Paar aastat tagasi ei olnud me suured sorteerijad ja meil oli pidevalt häda, et prügiauto tulekuks oli lootus prügikasti kaas kinni saada lootusetu. Me mõtleme nüüd, et äkki peaks prügiauto käimiskordi harvendama, sest sageli ei ole ta tulekuks kast täis.

Taaskasutus on lastega peredes alati aktuaalne ja nii ka meil pidevalt asjakohane. Esileedi saadab mind sageli kusagile inimestele uste taha, sest ta olla kelleltki jälle mingid teise ringi saapad või riided soetanud. Lastega ongi kerge, sest nad ei jõua riideid ära kulutada ja kasvavad neist enne välja. Ka paljud Esileedi sõbrannad saavad talt hunnikute viisi laste esimese aasta riideid, mille meie eelnevalt kelleltki saanud oleme. Ka kõik riided, mis me oleme saanud Breden Kidsiga koostööd tehes, on leidnud endale uued kandjad, sest kvaliteetsed materjalid kestavad kaua.

Üks kuluartikkel, mis pole märkimisväärne, aga siiski lastega peredes ülivajalik – joogikõrred. Neid ei kulu meil palju, sest 99,99% ajast joovad nad kraanivett. Kuid on päevi kui laual on õunamahl või mõni muu magusam jook, siis seda soovitakse alati tarbida läbi kõrre imetuna. Me ostsime endile taaskasutatvad kõrred, mis on tehtud ….. metallist. Ja need toimivad sama hästi kui tavalised kõrred. Veelgi enam. Nendega tahan ka ma isegi juua. Neid müüdi selles otsemüügifirmas, mis müüb igast lappe ja muud. Meenus, nimeks on Norwex. See on üks brändidest, millest Esileedi vaimustuses on ja paneb pool palka nende erinevate lappide peale.

Ka kogu meie elutoa mööbel on taaskasutuses. Ka köögilaud ja köögimööbel üldse. Oma vanaema korterisse panime me kööki uue mööbli, mis oli samuti taaskasutuses ja vajas vaid veidi meistrimehe kätt, et see ära sobitada. Tasuta saadud asjade puhul on meil ka kunagi langetatud otsus, et kõik, mis me oleme tasuta saanud, selle anname me ka tasuta edasi. Küll aga eeldusel, et keegi sellest endale äri ei tekita. Auto, millega me liigume oli ka eelnevalt kasutuses. Aga see pole vist eriti saavutus.

Jäätmenädala toimumiseks on tehtud ka informatiivne leht www.jäätmed.ee ja kui seal ringi lappate, siis seal jagatakse infot, et kuhu saaks enda jäätmed ära viia, antakse nippe, kuidas vähendada ja isegi õpetusi, kuidas kogu asi endale võimalikult lihtsaks muuta. Ma nägin, et ka Mallukat inspireeris see nädal ja ma loodan, et ka teid.

Veel kord, me ei ole rohelised ja eeskujulikud, aga ma tahan, et me oleksime palju rohelisemad ja palju eeskujulikumad ning rääkige ka enda kogemusi, kuidas teie sellesse panustate. Mida teie teete enda jalajälge keskkonnale vähendada? Kas sorteerite jäätmeid? Kas taaskasutate?

Kas teete minuga kaasa väljakutse, et aastalõpuni kilekotte ei osta juurde ja puuviljaosakonnas ka ei võta? Vaatame kuidas läheb, sest kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et mitte midagi ei muutu. Iga uus harjumus on alguses harjumatu ja mina olen valmis seda piina kannatama, et ma ei saa poolteist kuud loodust tavapärases tempos reostada.

Kõigi kommenteerijate vahel on mul välja loosida viis auhinda – kolm teist saab hugbagi, mis on väga mugav võrkkott ja teil ei lähegi enam kilekotti tarvis. Eeldusel muidugi, et te selle poodi kaasa võtate. Ja kaks teist saab korduvkasutatava bambusest kohvitopsi. Mõlemad suurepärased abivahendid puhtama kodukandi nimel.