Kategooria

muud jutud

Oh, ma tunnen ennast nii erilisena. Sain oma selle aasta esimese vihkamiskommentaari. Käies nüüd Gordoni perekoolis suhtlemiskoolitusel, ütleb selline teisele halvasti ütlemine mulle palju enam. Ma nagu ei oskagi seda isiklikult võtta ja mul on päriselt ka täiesti kahju inimesest, kes enda sisemise rahulolematuse tõttu peab kellelegi teisele halvasti ütlema, et normaalselt funktsioneerida. Aga lahe, kuidas üks koolitus võib sisemaailma avardada.

Tänane postitus on lihtsalt päevakorras asjadest rääkimine. Ei räägi midagi konkreetset, vaid saan südamelt ära selle, mis sinna kogunenud on.

Ma tean, et ma võtsin endale eesmärgiks postitada minimaalselt kolm korda nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 10.30, aga sel nädalavahetusel oli mul suitsetamisest loobumise seminar ja kuigi läks kenasti ning tõenäoliselt on meil Eestis kaheksa mittesuitsetajat juures, siis see on ka hästi emotsionaaselt kurnav. Ma olen alati paar päeva audis kui seminar läbi saab. Tullakse ju sinna murega ja ootustega ning ma ei saa oma tööd ülejala teha, vaid ma panen sinna kogu oma emotsiooni ja energia. Allen Carri õpetused kui ma kunagi alustasin, olid, et sul võib olla maailma parim sõnum, mis kõigile korda läheb, aga kui sul pole oraatorlikke võimeid, siis jääb suuremal osal inimestest sinu sõnum kuulmata. Ehk ma pean hoidma seminari huvitava, kaasakiskuva ja inimesed peavad end selles ära tundma. Muide see ongi raamatu ja seminari suurim vahe – raamat on nagu kaart, mis õpetab, kuidas suitsust lahti saada. Seminar on nagu inimene, kes sind käe kõrvale võtab ja õigesse kohta viib 🙂

Homme (laupäeval) ilmub Päevalehe nädalalõpu lisa LP ja seal vahel on minuga päris pikk intervjuu, kus ma räägin enda suitsetamisest ja kuidas ma selle meetodini jõudsin. Ma arvan, et suitsetajatele ehk päris huvitav lugemine. Äkki saate ka innustust. Ma olen aidanud suitsetajaid juba üle üheksa aasta ja see tähendab, et minu kümne aasta litsents saab peagi läbi. Kas ma jätkan, ei oska veel öelda. Eks ma vaatan, kuidas aasta läheb, sest investeering frantsiisi õiguste soetamisele, on märkimisväärne. Igal juhul siit ka noomitus, et kui sina oled üks neist, kes seda aastaid edasi lükanud on ja ootab ikka veel õiget aega, siis viimane aeg tulla, sest ma ei tea, kas ma jätkan ja kui ei jätka, siis ei ole Eestis ühtegi inimest, kes seda meetodit valdaks.

Kuid hetkel on mul hea võimalus olnud natuke puhata, sest meil on nagu ikka iga 4-5 kuu tagant külas Esileedi õde Saksamaalt, kes on nagu koduhaldjas – ta koristab, riisub, peseb pesu, teeb süüa, sorteerib, hoiab lapsi. Ta oleks meie unelmate lapsehoidja, aga kahjuks ei saa, sest mis iganes see põhjus on, kas oma pere ja oma elu või mõni muu jabur põhjus, ta eelistab ikka alati koju tagasi minna. Ma tean, ma ka ei mõista. Ma oleksin nõus talle andma isegi ühe oma poegadest kui ta jääks. Lemmiku poja jätaksin siiski endale, aga selle teise – jumala eest.

Järgmisel nädalal on meil põnev nädal tulemas, sest kümne päeva jooksul mängime me viite erinevat laua/õue/seltskonnamängu. Ma pole mitte ühegagi neist tuttav, aga juba  õpetusi vaadates tundub tulevat põnevad mänguõhtud ja hoidke silmad lahti, sest keegi teist saab ühe mängu ka iga kord endale. Õuemängud tuleb küll päeval ära mängida, sest ma ei tea, mis neil sääskedel ja murus elavatel kärbestel sel aastal pähe on löönud. Igatahes muudavad nad õues meeldiva ajaveetmise võimatuks ja lisaks tuleb end pool ööd kratsida. Mis on teil tõestanud end parima sääsetõrjevahendina? Meie poest ostetud sääsetõrjevahend mu meelest rohkem meelitab neid kui peletab.

Ka olen teilt korduvalt saanud kirju, et kuna te olete märganud, et meil on tihe klapp BredenKidsiga, et kas äkki mul ei oleks võimalik sebida teile allahindlust. Seni ei olnud, aga nüüd on. Ma sain endale koodi AMHT15 ja kõik, kes BredenKidsi lehelt sisseloginuna seda kasutavad, saavad täishinnaga toodetest 15% alla. Kehtib kood vaid ühe korra. Eks ma tulevikus püüa uue koodi sebida ja küll ma siis jagan ka teile.

 

 

Tegime otsuse ka, et sel aastal me veel Linnanmäki lõbustusparki ei lähe. Lähme hoopis kusagile Eestis trippima ja üheks suureks plaaniks on minna Saaremaale. Ei ole mitte keegi meie perest seal kunagi käinud ja tahame suvel sinna tulla. Seega, kui oskate soovitada majutust, kus me lastega mõnusalt ära mahuksime, siis see oleks super. Eks tuleb siis tee peal ka Lottemaal ära käia, sest kaks väiksemat ei ole veel kunagi seal koha peal käinud ja kuna Vennas hakkas lõpuks autosõite paremini taluma, siis me pääseme ka natuke kaugemale kui kodupoodi.

Muide, siin ka üks video, mille ma kokku monteerisin sellest söödavast kohvi tahvlist, mida ma teile paar nädalat tagasi tutvustasin. Ma olin lubanud ka video teha, aga mul oli see täitsa meelest ära läinud. Tsau!

Postitus valmis koostöös dinee.eu-ga*

Teate, mis on minu unistus? Mitte suurim, lihtsalt üks paljudest. Osata hakkida nii nagu tippkokad seda teevad. Kiiresti ja vaevata. Ma kindlasti saaksin seda teha kui ma piisavalt harjutaksin. See tähendaks omakorda aga püsivust, katkiseid nukke, valusat rannet ja kõike muud ebameeldivat. Ma pole maailma püsivaima iseloomuga inimene ja mul on raskusi alustatu lõpule viimisega. Olgu selleks mis iganes. Ma vaimustun kiiresti uutest asjadest ja ma ei anna endale võimalustki milleski heaks saada. Selepärast peab mul olema keegi juures, kes mind innustab ja kätt pulsil hoiab, siis ma pingutan juba tema nimel. Vahel ongi selline pettumust tekitav tõdemus, et ma olen nõus teiste pärast rohkem pingutama kui enda pärast.

Söögi tegemine on üks neist asjadest. Ma armastan head toitu, kuid kui Esileedi lastega kusagile ära sõidab, näiteks maale, siis ei viitsi ma endale mitte midagi süüa teha. Söön seda, mis külmkapis on. Palju enam viitsin ma vaaritada kui pere kodus on. Ka olen ma üle saama hakanud, kui mu toit kellelegi ei maitse. Asi, mida ma kunagi väga põdesin. Lapsed on ses mõttes head treenerid, et nad sülitavad pooled su südamega tehtud toidud vastikusega taldrikusse tagasi. See omakorda kasvatab paksu naha. Nemad võiksidki vist terve suve maasikatest ja arbuusist elada.

Viimased kaks nädalat pole mina pidanud menüü pärast pead vaevama, sest meil oli võimalus katsetada teenust lehelt dinee.eu. Asja tuum on selles, et lehelt saab valida endale nädala õhtusöögi menüü ja sulle tuuakse ukse taha välja mõõdetult kõik, mis nende roogade valmistamiseks vaja läheb koos retseptide ja samm-sammulise õpetusega. Minu arust väga vinge teenus, et proovida uusi maitseid ja mitte toitaineid raisata. Ma poleks näiteks selle pealegi tulnud, et maisi grillida, või et ise grillimarinaad teha, sest need ei õnnestu mul kunagi. Ja erinevad salatid, mis roogadega kaasnesid, olid väga maitsvad. Isegi see pealtnäha tavaline kurgisalat, mis kanafilee burgerit saatis, oli nii maitseid täis. Õppisin palju.

Esimese nädala jooksul sõime pikka poissi, kana burgerit ja curryt. Teisel nädalal oli menüüs kaks rooga, mis valmisid grillil ja kolmandaks Itaalia pulmasupp koos šokolaadi laavakoogiga. Muide, kõik tänased pildid on tehtud Dinee toitudest. Laavakook ja supp said tehtud siis, kui mind kodus polnud ja seega ei ole ka pilti. Kuid selle teenusega kadus ära see rahmeldamine, et mida me täna sööme, mis meil alatasa on, sest me oleme kohutavad planeerijad. Vaid dinee.eu poolt oli igaks päevaks pakendatud paberkotitäis tooraineid, mis tuli ettevalmistada ja sellest söök valmis teha.

Eriti meeldisid mulle teise nädala grillitooted, sest minu nõrgim külg on marinaadid ja kastmed. Teisel nädalal oli üheks toiduks kanafilee apelsinimarinaadis koos grillitud paprikaga. See kanafilee sai selle tunni jooksul, mis ta meil seisis nii tugeva ja hea maitse, et ka lapsed, kes pole suuremad kanasõbrad (va kana trummipulgad), kiitsid pöidlad püsti toidu heaks.

Kuna meid on kodus palju, siis olid meil vist kõik portsud arvestatud neljale inimesele, mistõttu oli alati ka järgmise päeva lõuna olemas, sest lapsed keeldusid enamus toite proovimastki. Küll sõid nagu öeldud ühe päeval meeleldi grillitud kanafileed ja samuti olid nad nõus laavakooki proovima. Pole vist eriti üllatav.

Ma sattusin siin ühele videole, mille sõnumiga ma väga nõustusin ja seal räägiti tervislikust toitumisest. Ja kui kõik ajavad näpuga järge, mis on tervislik ja mis mitte, siis kõige tähtsam asi mida vaadata, on see, kus see tehtud on, sest kodus ei tee me samamoodi süüa nagu suures tööstuses. Kodus ei pane me kunagi sellsies koguses õli, suhkurt ja soola, mis kindlas vahekorras ja õige toidu tekstuuriga on väga sõltuvusttekitav ja seisab pikalt riiulil. Seega on minu valik number üks kodus alati toit, mis me oleme ise teinud ja dinee.eu seda just võimaldaski. Ometi tegin ma kõik toidud nullist ise ja nägin kõike, mis toidu sisse kadus.

Kuid ka peale kahte nädalat ei ole mu hakkimise oskus oluliselt paranenud, mis tähendab, et ma pean veelgi pingutama. Ostsin endale isegi uue kokanoa lootes, et asi paraneb. Ei paranenud. Sõrme lõikasin.

Aga kui keegi teist sooviks ka Dinee teenust katsetada, siis ma viskan ühe loosi ka üles. Üks inimene võidab Dinee poolt  KOLM õhtusööki kahele, mis teil tuleb endal valmis teha ja mille kõik koostisosad teile ukse taha tuuakse. Selleks on vaja teha kaks asja: ole meie ja Dinee(FB LINK) jälgija Facebookis ja kirjuta FB postituse alla kommentaariks, mis on teie enda firmaroog, mille poolest te nö kuulus olete. Loosin võitja esmaspäeval.

Kõige mõnusam on mitte midagi teha. Lihtsalt chillida ja mitte vaevata pead selle üle, mis tuleb ja mis saab. Kuid ma pole kunagi peale laiseldud õhtut mõelnud, et vau, küll see oli vinge õhtu. Mul pole isegi ühtegi mälestust õhtutest, kus ma midagi ei tee. Kõik mälestused on neist hetkedest, kus ma teen midagi rutiinist väljas pool. Ehk elan.

Esmaspäev oli tore päev. Õigemini tore õhtupoolik, sest esmaspäeval jäi Esileedi nõiakoolitus ära (või ma ei tea, kus ta üle nädalati esmaspäeviti käib) ja otsustasime, et teeme midagi natuke muud, kui et veedame õhtuni aega, läheme pesema ja magama. Otsustasime minna hoopis lastega mänguväljakule.

Ma ei tea, kas lastel on tõesti nii igav, igatahes hetkest kui me neile sinnaminekust teatasime ja kuni kohale jõudmiseni, olid nad nii sillas ja ainult karjusid kontrollimatult “Me läheme mänguväljakule!!” Enne minekut pidin ma koos lastega ka ühele pildile jääma, et see ühele ajakirjale saata, kes mu artikli juunis avaldab. Mul oli vaja ilusat pilti, aga kuidas sa saad ilusat pilti kui lapse ei suuda elevusest paigal olla. “Issi, tead mida?”. “Noh, mida?”. “ME LÄHEME MÄNGUVÄLJAKULE!!!”

Peale mitukümmet katset saime lõpuks midagi pildile ka. Alles hiljem avastasime, et pooltel piltidel oli fookuses hoopis selja taga olev puu ja just need udused pildid olid parimad. Võib olla nad lihtsalt tundusid paremad, sest ma olin seal uduselt.

Kuid millest ma tahtsin rääkida, oli see, et mänguväljakud olid kõik okupeeritud koolieelikute ja teismeliste poolt. Nad eriti ei teinud seal midagi. Mõni ehk kiikus vähe, aga nad lihtsalt olid ja chillisid. See ei häirikski mind, kuid mis nende juures mind enim riivas, oli nende non-stop ropendamine. Väikesed 6-9 aastased poisikesed jooksid ringi ning vahepeal oli mul kahtlus, et äkki on tegu mingi tourette laagriga, kus hädalised üksteisega muljeid saavad vahetada.

Väikestest poistest saan ma veel aru – sa oled vanemateta väljas, oled koos oma sõpradega ja nüüd on sul võimalus teha midagi, mida sa ei saa kunagi oma vanemate kuuldes teha – ropendada. Lakkamatult ja rõvedalt. Ma ei mäleta, et mina seda teinud oleks. Kuid veel veidram oli see, et erinevatel mänguväljakutel lonkisid ringi ka teismeliste kambad. Parajalt pikad lõngused, kes selles keskkonnas pigem naeruväärsena tundusid. Minu rikkumata nelja-aastane Noorsand, kes pole kunagi veel kasutanud ühtegi roppu sõna ja ma tahan, et nii ka jääks kuni ta 40nda eluaastani, kuni ta oma elu peale kolib, oli nende vahetus läheduses. Noorsand korjas maast prahti nagu tal kombeks on, et see prügikasti viia ja kõrval räägivad omavahel tolgused sõnadega, mis meie mänguväljaku ilusa lapsepõlve aurasse julmalt sisse sõitis.

Ma ei öelnud kummalegi seltskonnale midagi, sest ma ei ole neis olukordades eriti vilunud ja mul pole plaani B. Et mis siis saab, kui lastekamp selle asemel, et ropendamine lõpetada, hakkaksid hoopis demonstratiivselt karjuma ja roppustega esinema? Mis ma siis teen? Õnneks oli seal lähemal veel üks ema lapsega, kes lastele siis käratas, et äkki nad kontrolliks oma sõnu. Ropendamine lõpetati, kuid paari minuti pärast hakkasid lapsed uuesti olukorda proovile panema. “Sa oled ikka hea nunnipea!”, “Mine peresse!”.

Parim strateegia ei olegi ehk sellises olukorras sekkuda, sest ümber sa neid ei kasvata. Parim oleks see, kui laste vanemad oleksid ise kodus loomas väärtushinnanguid, et ropp kõnepruuk ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav. Ma tean, et ma pean viivitamatult sekkuma kui mu laste elu ja tervis on ohus, aga kui need ropendavad lapsed lihtsalt suhtlevad ja lõbutsevad… Ma panen ennast samasse olukorda, kui ma nende vanune olin. Ei olnud nad pahatahtlikud, lihtsalt elasid välja ja meie juhtusime seal läheduses olema.

Oli tore õhtupoolik ja jääb pikaks meelde.

Mida teie teinuks?

“Issi, pane plaaster pääle!” teatas Piiga kui tuli kurva näoga õuest tuppa. Tal ei olnud suurt haava ja isegi väikest mitte. Ok, pisike kriimustus oli, aga seda nüüd küll tõsiseltvõetavalt haavaks ei saanud nimetada. Pealegi ei ole plaastril valuvaigistavat omadust. Vale! Lastele on plaaster morfiini eest. See ei pea olema üks neist värvilistest lasteplaastritest, aga see peab olema seal haava peal. Nii me plaasterdamegi enda lapsi mitu korda päevas, sest lapsed ikka löövad ära ja kriimustavad end kõige najal, mis tee peale jääma peaks.

Eile võtsin ma lasteplaasterdamise enda peale. Ka mitmed muud toimetused, sest eile oli emadepäev. Päev, kus emadel võiks olla natukene erilisem päev kui igapäevarutiin. See tähendab, et ma haakisin lapsed endale sappa ja läksime hommikul ise alla ja Esileedi jätsime patja kallistama. Mitte väga kauaks, sest ühel hetkel oli Vennas taibanud, et Esileedi ikka põõnab… ja mis veel hullem: ILMA TEMATA! Peagi oli ta Esileedi kaisus.

Päev oli meil täis päikest ja vett. Hommikul oli esimeseks missiooniks Esileedile hommikusöök valmistada ja ülesanne number kaks oli leida lastele täispuhutav bassein. Kuhu mujale seda otsima minna, kui Lõunakeskuse Bauhofi. Kohutav plaan. Tundus, et pool Tartut oli just selle paiga endale valinud, et emadepäeva tähistada. Pealegi olid basseinid poes nii ära peidetud, et ma pidin tegema mitu tiiru kui avastasin, et need on hoopis sissepääsu juures aluse peal, kinni kiletatud. Pealegi, keeldusin ma nendes monsterjärjekordades seismast. Kaks kohta, kus Tartus on alati järjekorrad, kuhu ma satun – Bauhof ja Sõbra Prisma ja see on ka üks peamisi põhjusi, miks ma seal eriti tihedalt ei käi. Kuigi Prisma mulle väga meeldib oma laiade vahede ja veidi erilisema valikuga.

Basseini ja sinna juurde ka pumba saime hoopis Jyskist, kus ma saali peal teenindaja kinni püüdsin ja ta oli lahkelt nõus mind basseini juurde juhatama. Ilus, särtsakas ja väga abivalmis teenindaja, kelle samm oli nii kiire, et mul oli tükk tegemist, et ta kannul kaasa lohiseda. Samas ei olegi ma eriti kiire kõndija. Ma oleks eriti kehva Jyski teenindaja, sest ma oleks nii aeglane. Vähemasti mu sammu kiirus on häbiväärselt aeglane.

Kuid tänu ostule, olin ma päeva kangelane, kes kärssavatele lastele jahutuseks basseini skooris. Lisaks avastasime, et väike liumägi sobib täpselt selleks, et sellelt otse basseini liugu lasta. Sellega nad suure osa päevast eile tegelesidki. Piiga, kellele tekitab suurimaid vastikustundeid just märjad riided, oli pidevalt hädas, sest kuidas sa lased basseini nii liugu, et ise vette ei plärtsata. Kui algul käis ta lunimas, et me ta riided ära vahetaksime, siis ühel hetkel ta leppis. Esileedi oli lastele tellinud kõigile ujumisriided, mis on vist UV-kaitsega, et nad liiga palju korraga päikest ei saaks.

Õhtul kui lapsed lõunaunest ärkasid ja mina samal ajal elamist koristanud, tuli meile ka hulk külalisi. Lapsed nägid nii tädisid, tädide lapsi, vanaisa ja vanaemasid. See tähendas, et nüüd oli lapsi, kes oma liivast jalgadega elutuppa jooksevad palju enam. Kuid tegime grilli ja nautisime päikest, mida meile hetkel eriti lahkelt jagatakse. Mina nautisin seda peamiselt toast. 27 kraadi viludas on minu jaoks ilmselge liig. 21 kraadi oleks super, mulle piisaks. Tegime grill-liha ja ma wokkisin ka juurvilju. Imeline.

Selline oli meie emadepäev ja ma pean seda tähtpäeva oluliseks, sest Esileedi saab hakkama asjadega, millega mina ei saaks. Ta haldab seda vanemaks olemise värki palju lahedamalt. Mina olen nagu see taustajõud. Mul on väga hea meel, et Esileedi just minu laste ema on ja ma ei oskaks soovida ei paremaid lapsi ega ka neile paremat ema. Sa oled teinud suurepärast tööd. Jätka, ehk toon järgmisel emadepäeval jälle lilli (:

Tuli natuke meh postitus. Kuid ma püüan end tagasi kirjutamisvormi saada ja kavatsen postitada minimaalselt kolm korda nädalas- esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ning alati kella 10 ja 11 vahemikus. Lepime kokku, et alati kell 10.30. Diil

 

 

Oh, täna ma olin hoos. Ma kirjutasin ühe artikli Delfile ja teise Pere ja kodule ning mõtlesin, et äkki ma jõuan siia ka. Kell on küll 3:15 öösel ja ma tean, et ma hommikul vihkan ennast, et ma läpakal ekraani alla ei vajutanud, kuid ma tunnen end hästi. Sõin pool tundi tagasi selle kohvi bari ära ja nüüd on tunne, et aju on mingi suure boosti saanud. Kirjutan siis sellise nö lobapostituse, kus ma räägin kõigest natuke. Räägin, mida henry pere teeb (:

Mul on muide komme kasutada palju ingliskeelseid väljendeid. Juba esimeses lõigus kasutasin sõnu boost ja bar. Kuid mulle endale ei meeldi blogis seda väga viljeleda ja tänu sellele ma püüan tuletada, mis on emakeelne vaste, et neid ingliskeelseid slänge liiga palju ei saaks.

Aga see nädal on olnud väga lahe. Ma sain paar koostööd blogile, mida ma väga hindan. Nimelt lõime käed Sportlandiga ning nüüd on mõlemal kaksikul jalgrattad ja just sellised nagu me ise neid ostma minemas olime. Esileedi tegi põhjaliku uurimustöö eelnevalt ja kõik soovitasid Botecchiat (mitte kõik. Ütleme, et need, keda ta enim usaldas) ja seda müüb minu teada ainult Sportland. Lastele sünnipäevafondi oli paari aastaga kogunenud ka täitsa arvestatav hulk raha ja kui Sportlandil poleks huvi olnud, oleksime need nagunii endale ostnud. Aga ma teen neist nagunii postituse õige pea ja siis räägin ka, miks Esileedi nii kindlalt väitis, et meil just Botecchiat vaja.

Teine asi, mis meie arsenali lisandus, on ratta käru. Kindlasti olete näinud rattureid, kell käru taga, kuhu mahub kaks last. Meil on ka see nüüd olemas. Oleme pikalt silmi lahti hoidnud ja seda osta plaaninud, kuid õnneks kirjutas meile Nordic Cab, kellele meie blogi silma jäänud ja nüüd saimegi endale ühe, millega peagi tiire tegema hakkame. Seda käru saab kasutada ka tavalise käruna ja mis on eriti lahe, on see, et kõik kolm last mahuvad ära ja kokku pandes võtab ta sama vähe ruumi nagu meie teine lahtikäiv kaksikute jalutuskäru. Nii et mul on pekipõletusega tõsi taga. Täna kirjutas mu sõber mulle ka, et me peaks nüüd end jõusaali liikmeks arvama, sest tal oleks suveks 1-packist 6-pack saada. Mu meelestatus rasvapõletuseks on päris hea. Mind inspireerib hetkel täiesti ootamatu inimene. Kunagi oli üks blogija deadlifting barbie, või mingi barbi oli. Selline ümaram tüdruk, kes tegeles jõutõstmisega. Ta võttis enda kaalu käsile ja on saavutanud super tulemuse. Kõik see, mis ta instagramis enda teekonna kohta kirjutab on nii loogiline ja tervemõistluslik. Tubli töö. Oled minu muusa (:

Sel- ja järgmisel nädalal on meil ka suurepärane võimalus katsetada teenust, mida ma olen instagramis juba paaril korral kajastanud. Kaks nädalat tuuakse meile koju toiduained, mis on juba õigeteks portsjoniteks arvestatud ja minu asi on etteantud toorained ette valmistada, kokku panna ja sellest söök valmis teha. Väga vinge teenus, sest sa teed küll ise nullist süüa, aga keegi on sinu eest ära ostnud toorained ja sul on seda täpselt õige kogus, mis tähendab, et külmkappi ei jää vedelema asju, mida sa järgmise 10 kuu jooksul kordagi ei kasuta. Nagu dijoni sinep või maltoosa. Ma ükskord tegin hummust kodus ja hummusesse läks üks lusikas tahiinit. Purk ise oli mingi 300ml ja nii ta seisabki ja ootab järgmist korda, mil ma äkki kunagi jälle hummust teen. Pole hetkel plaanis. Ja see purk maksab ju mingi viis eurot. Kui ma oleks saanud osta 1spl tahiinit, oleks ma seda nii palju ka ostnud. Lisaks on see lahe, sest me sööme hoopis teistsugust toitu, kui me tavaliselt sööme ja see aitab avastada uusi maitseid. Näiteks tänase kanafilee burgeri üks koostisosa oli aioli. Nii lihtne asi ja ma pole kunagi teinud ja selle peale tulnud ka mitte. Imemaitsev. Neljapäeval on menüüs roheline curry riisiga. Näis. Pole kunagi söönud. Saate ise ka uurida dinee.eu lehelt.

Lapsed muidugi sellest teenusest väga sillas pole, sest nemad on meil väga konservatiivsed sööjad. Nad isegi ei proovi kui see makaron või ahju/frii/prae kartul pole. Õnneks nad armastavad ka porgandit, kurki ja tomatit ning kõiki puuvilju, siis saab kräpi kõrvale ka midagi head pakkuda. Maasikaid fännavad nad eriti. Kui teil on suvel palju ilusaid maasikaid, siis kirjutage meile, me vajame! Ostsin alles maasikaid ja turult ühelt müüjalt, kellega mul head suhted ja ikkagi kurat, olid ilusad maasikad peal ja alumiste eest poleks ma sentigi maksnud. Tegime otsuse, et enne ostma ei hakka kui kohalikud maasikad valmis on. Hispaania maasikaid las söövad teised. Meil veel sügavkülmas ka terve hulk. Tuleb ära tarbida enne kui uued peale tulevad.

Sügavkülmast rääkides, siis see seisab meil koridoris ja selleks, et see välja lülitada, tuleb off-nuppu 3 sekundit alla hoida ja keegi tõenäoliselt toetas selle vastu kui kingi jalga pani ning me avastasime üles sulanud külmkapi päevi hiljem. See aitas meid maasikate lõpuni söömisele suure sammu lähemale, kuid meil on teine kapp veel ja seal on veel oma jagu.

Aga jah, mulle meeldib osta maasikaid kasvatajate käest ja kui keegi otsib kellele oma imelilusaid maasikaid pakkuda, siis pakkuge meile. Sama käib vaarikate-herneste kohta. Oluline on, et oleks pritsimata. Kuidas ma tean, et ei ole? Ei teagi. Sellepärast ma usaldangi kasvatajat eelkõige, mitte edasimüüjat. Ma ostan ka mune inimese käest, kelle kanad lasevad mööda õue vabalt ringi. See on mulle oluline. Olen nõus selle eest palju enam maksma kui ma tean, et seda vaesekest kusagil kitsas puuris kinni ei hoita. Küsisin kunagi oma munamüüjalt, et kui vanalt kanast suppi tehakse, siis vaadati mulle otsa kui mõrtsukale, sest nemad enda kanu ei tapa, vaid linnud elavad seal kuni surmani ja kui nad enam ühel hetkel ei mune, siis nad ei mune. See on peaaegu vegan munad ju 😀

Nii, kell on 3:52. Ma ei hakka seda kohe üles panema. Tegelen sellega hommikul. Ah jaa. Lasin ennast blogi draamasse kaasa tõmmata, sest üks blogija pani mulle diagnoosi, et ma pean ennast teistest paremaks. Mul on väga piinlik, et ma lasin end sellest mõjutada ja dialoogi laskusin. Luban, et ei kordu. Ma saan lubada, et mu blogi pole mind mitte kusagile ära tõstnud. Vastupidi ma olen väga alandlik ja tänulik teile ja blogile, et te mõlemad mul olemas olete. Esileedil saab kohe aasta sellest kui meil emapalk ära lõppes ja tänu blogile saame me olla olukorras, kus Esileedi saab lastega kodus olla, mitte me ei pea neid sundkorras lasteaeda viima. Lihtsalt piisab sellest, et te käite mu blogi lehe peal lugemas.

Üks asi veel. Ma hakkan regulaarselt postitama kolm korda nädalas: Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Alati kell 10 hommikul. Kuna facebook tõmbab aina kokkupoole seda, kelle seinale mu teated jõuavad, siis võite julgelt tulla neil päevadel kaema, ehk on midagi uut. Püüan hoida seda sagedust. Ühel päeval ilmub lastega blogi, ühel päeval nädala pildipostitus, mida 98% teist heaks kiitis ja ühel päeval mingi muu. Loodan videoga rohkem sina peale saada. See ei tähenda, et teistel päevadel ei ilmu, kuid kui ma hetkel postitan 1, vahel 2 korda nädalas, siis püüan olla natuke produktiivsem ja sisu rohkem pakkuda.

Aga küsiks teilt seda, kas on ka teil asju, mida te poest osta ei soovi, vaid eelistaksite käest-kätte? Kas see on mingi võrkturunduse kodukeemia? Mune? Liha? Riideid? Ja kui on häid soovitusi, siis jagage minuga ka. Ma tahaks vähendada liha tarvitamist ja minna nii palju kui võimalik üle mahelihale. Kas keegi Tartu kandis pakub? Lisaks tiksub meil mõte terve perega Linnanmäki lõbustusparki minna. ma tean, et ma kahetsen seda juba enne kui me Tartust välja jõuame, aga kui te olete käinud, siis rääkige kui läbus seal 2-4 aastastel olla võib.

Postitus on valminud koostöös Trendsetter Europe-ga

Esileedi otsis internetist välja endale teki, mis on sellisest materjalist nagu kunagi kaugel nõuka ajal neid tekke tehti. Ta nimetas seda baika-tekiks. Ma ei tea, kas see on nostalgia, või on tekil mingid seletamatud omadused, mis talle meeldivad. Igal juhul mina seda tekki ei mõista – ebamugav, kõva ja mul on selle all alati külm. Oli ka nõuka ajal. Mäletan kui ma lõpuks sain suleteki alla, kui mõnus see oli.

See, kuidas sa end voodis tunned on ju ka ülioluline. Kui sul on voodis, kus sa peaks enda keha laadima ja lihaseid puhkama, ebamugav, siis on ka su uni rikutud. Madrats on mul juba väga hea, kuid ma olen aastaid taga otsinud seda õiget patja ja tekki.

Paar aastat tagasi ostsin ma ühest poest padja, mis on alati jahe. Oligi, kuid see kaotas nii kiiresti enda kõik muud omadused. Mõne kuuga oli padi enda vormi kaotanud ja ma oleks sama hästi võinud ka käterätiku pea alla panna. Muidugi tõele au andes, siis ma peaksingi olema see ekstreemne padja testija, sest mina neile armu ei anna.

Esiteks ja seda võivad kõik mu lapsed kinnitada, olen ma väga suur padjasõdade austaja. Esileedi võib ka kinnitada, aga ta tüdineb sellest keskmiselt 3 sekundiga ära ja saab mu peale kurjaks. Seega on mul vaid lapsed, kelle kallal ma seda kodust vägivalda rakendada saan. Pole midagi naljakamat kui see, kui sa lapse padjaga jalust niidad. Tegelikult on naljakad ka nende haletsusväärsed katsed mind padajaga vastu lüüa. Kuidas nad selle endasuuruse padja vaevu pea kohale vinnavad ja siis mind sellega lüüa püüavad, mis näeb rohkem välja nii, et keegi üritab mulle õrnalt patja pea peale asetada. Ma annan endale aru, et nad kasvavad ja kosuvad ja varsti ei ole ma nii eelisseisus, et võin ühepoolset padjasõda pidada.

Teiseks veedan ma suure osa ööst padja jahedat poolt jahtides. Ma ei saa magada padjal, mis on mu kukla all soojaks läinud ja ma tean, et padjal ei ole kaks külge, vaid neli, sest kui padi väsima hakkab, siis saab padja ka pooleks murda. Nii ma rähklengi seal linade vahel ja otsin unesegaselt midagi jahedat, mida enda kukla vastu panna.

Mitu kuud tagasi kirjutas mulle Trendsetter Europe, kes toodavad Haljalas tekke ja patju. See ei ole päris koostöö, mida ma tahan vastu võtta, sest mina olen enda patjade suhtes väga nõudlik ja kuidas ma teen koostööd, kui ma pole päris rahul. Kuid firma esindaja enesekindlus tekitas usaldust ja ühel hetkel oli mu koridor puupüsti täis tekke-patju, mida siis katsetama hakkasin.

Selline katsetamistöö mulle sobib, sest sõna “töö” on siin väga tinglikult, kuna padja peal magamine ja teki peale tõmbamine ei ole päris tegevus, mis konti murraks. Vastupidi, see oleks mu unelmate töö: “Henry, näe siin on uus padi, mis peaks õrnalt su nahka paitama ja su unekvaliteeti tõstma…” Kui kellelgi on selline töö pakkumisel, siis palun, leidke mind üles. Olen saadaval.

Ma ärkasin hommikul täielikult värskena. Ma olin nii välja puhanud ja ütlesingi Esileedile, et ma ei tea, kas see on nendest uutest patjadest ja tekist, aga ma ei mäleta, millal ma end hommikul nii hästi tundnud oleks. Mina, kes ma veedan öö otsa paremat poosi ja jahedamat kohta otsides, ärkasin samal voodi poolel, kus ma õhtul silma looja lasin. See ei tundu suure saavutusena, aga see on.

Ka järgmisel hommikul kordus sama sensatsioon. Õhtul käisime täiskuud vaatamas, mis naabermaja kohal rippus ja mis Noorsandi kalkulatsioonide kohaselt peaks olema kiviviske kaugusel, kui ta hoogu võtab. Kahjuks sel õhtul ta välja ei visanud. Ei oskagi öelda, miks. Ma olin valmis, et nagu ikka on mul täiskuuga magamisraskused. Ma ärkasin hommikul taas täiesti puhanuna. Ma ei olnud isegi öösel kordagi tualetis käinud, ega ka voodisse teinud. Tavaliselt ma korra öö jooksul ikka käin… või teen. Tegelt ei tee. Ühe korra tegin, kui ma nägin unes, kuidas ma häda pikalt tagasi hoidsin ja lõpuks vetsu jõudsin. Selgus, et ei jõudnud. Magasin hoopis.

Ka Esileedi, kes armastab natuke kõrgemat patja, sai endale padja, mis oli ühteviisi pehme ja samal ajal toetas. Ehk selle üks külg on foam materjalist (mäluvaht) ja teine pool on täidetud sulgedega ja kui ühest settingust küll saab, võib teise poole keerata. Minule meeldib madalam padi.

Need padjad ja see tekk on väga head ja usun, et suur osa minu katkematust unest on tänu neile. Tekk hingab, on kohev ning sulgkerge ja laseb õhku läbi ja padi on jahe ja toetab kaela. Meie testisime täpsemalt Breath tekki, mulle sobis Cool touch padi ja Esileedile Foam/Sule padi. Nüüd tuleb mul veel leida see ideaalne voodipesu, siis olengi ma oma elu eesmärgi ära täitnud. Igal juhul kui te olete patjade/tekkide jahil, siis Eesti oma tootja teeb head asja ja kogu toodang ei lähegi ainult piiri taha, vaid ka meie saame sellest osa saada. Praegu on neil mitmetel asjadel soodushinnad ka. Vaadake ise (LINK!)

Üks väga meeldiv katsetamise kogemus on olnud ja keegi teist saab sarnase kogemuse osaliseks ning võidab endale Trendsetteri mõnusad tekid kogu perele (kuni viis tekki)! Selleks peaksid sa olema meie lehe ja Trendsetter lehe jälgija Facebookis ja FB postituse kommentaariks tagima kahe oma sõbra nime, kelle võidu üle oleks sul ka hea meel.  Loosime välja 21.05