Kategooria

muud jutud

Mul tuli üks väga hea idee, millest ma teile rääkida tahtsin. Ma olin pool päeva elevil, sest see oleks midagi uut. See liigituks see rohkem arvamusblogide alla ja ma ei ole eriti palju arvamust avaldanud. Mitte sellepärast, et mul seda pole, aga te teate küll arvamusi.. see on nagu tagumik – igal ühel on see olemas, aga teised ei soovi, et võõras tagumik neile näkku pistetaks. Mõni soovib. Kuid see oli minu jaoks oluline teema ja ma tahan selle tõstatada. Ja mis see oli… seda ma ei mäleta. Ma ei kirjutanud seda üles, sest ee ajas mu nii elevile ja sellist asja ma ometi ära ei unusta ja siin ma nüüd olen. Tänasest uus reegel – ma kirjutan kõik mõtted üles. Kõik mõtted, mida ma võiksin kunagi kusagil kasutada, aga kohe hetkel ei saa. Paljud teist soovitasid mulle äppi nimega Google Keep ja enne kui ma uut lõiku alustan, tõmban ma selle ära ja panen otsetee avakuvale.

Viimastel päevadel olen ma kirjutanud, aga facebooki seinale ja seda on ikka nii lahe näha, kuidas te ei jää kõrvaltvaatajaks ja suudate samastuda ning jagate ka enda kogetut/mõtteid. Ma jagan siin paari näidet pildi näol ka. Iga selline postitus jõuab ligi 10 tuhande inimese ekraanile, sel on sadu pöidlaid/südameid/muud ja kümneid ja kümneid kommentaare. Sellepärast mulle selline kirjutamine meeldibki. Kui keegi kirjutab raamatut, siis ta teeb seda enda pimedas koopas ja alles siis kui ta valmis saab, saab ta tagasisidet. Mina saan tagasisidet iga päev. Paljud teist, kes kommenteerivad, te olete ammu oma nimega mulle pähe kulunud. Isegi need, kelle kommentaarid mulle kunagi ei meeldi. Eriti need. Aga me ei olegi Henry kuningriigis (veel!) ja mulle ei peagi kõik kommentaarid meeldima.

Kuid selline seinale kirjutamine ei ole hea mõte, sest kuigi need saavad väga suurt tagasisidet, tahaks ma neid kirjutada pigem hoopis blogisse, sest siis jäävad need alles. Facebookis kaovad postitused kusagile aja vagude vahele ja mingeid vanu postitusi otsides ei tulegi need enam välja. Seega julgustan- tulge lugege ikka blogipostitusi eelkõige, sest nüüd on mul Google Keep ja kõik tähtsamad mõtted saavad ka kirja.

Rääkides äppidest, siis tegelikult saab väga palju öelda inimese kohta, kui sa vaatad ta telefoni esilehte. Seal sisalduv on minu jaoks indikaator, kuidas inimene veedab enda vaba aega ja mida internetimaailmas oluliseks peab. Välja arvatud siis, kui mõni lastest mu telefonile küüned taha saab, sest siis ei jää sealsest midagi alles. Pole harv juhus kui ma tahan helistada ja ei suuda helistamise ikooni kusagilt leida.

Kui me teeme minu telefoni esilehe lahti, siis esimene äpp on Fitbit. See on vajalik neile, kellel on Fitbiti aktiivsusmonitor. Minul on Fitbit Ionic kevadest ja neile, kes püüavad enda ellu muutusi tuua, siis sellega saab monitoorida kõike- alates unest, lõpetades veetarbimisega ja pulsi mõõtetulemustega, sest see kell võtab pulsi randme pealt.

Teisel real on SoundCloud ja Pocket Casts. Need on kaks programmi, mida ma kasutan podcastide ehk taskuhäälingute kuulamiseks. Ma kuulan päris palju neid ja iga pikem autosõit, kui kedagi autos pole, siis üks neist äppidest pea alati töötab. MU auto helisüsteem on telefoniga seotud, et heli tuleb autokõlaritest, mis muudab iga sõidu nauditavaks. Esileedi arust piinavaks ja seepärast ma teda enda podcaste kuulama ei sunni. Kahjuks on mul mõlemat äppi vaja, sest mitmed podcastid on saadaval ainult teatud platvormidel. Ma ei tea miks.

Kolmandal real Youtube ja Analytics. Youtube on vajalik selleks, et lapsed laseksid juuksuril rahulikult nende juukseid lõigata ja Analytics on selline tark riist, mis näitab mulle, kuidas mu kodulehtedel läheb. Kuidas sinna inimesed satuvad, mis nad seal teevad, kuhu nad klõpsavad, palju neid käib, kas nad kasutavad lauaarvutit, tahvlit või telefoni, kus linnas/maal nad elavad ja muu, et olla natuke paremini teadlik, kes mu lugejad on.

Neljandal real on puha sotsiaalmeedia – Facebook, Pages, Instagram ja Chrome. Kasutan neid kõiki igapäevaselt. Facebooki selleks, et vaadata, mida teised teevad. Ise olen ma Facebookis maru passiivne. Ma postitan keskmiselt 3-4 korda aastas midagi, sest sõpradega kellega ma tahan ühenduses olla, nendega suhtlen ma messengeris. Pages on programm selleks, et hallata enda Facebooki lehti. Nagu minu AMHT Facebooki lehte. Kuid mul on ligipääs umbes kümnekonnale Facebooki lehele. Aktiivselt haldan ma vaid kahte – amidahenryteeb ja igav.ee. Teiste jaoks ei jagu tähelepanu kahjuks. Ma tean, et ma peaks ka teisi lehti aktiivsena hoidma, aga meh. Instagramis olen ma ka aktiivne ja ma ikka ütlen – kui sul on insta, siis tule meie sõbraks ka. Seal me jagame hoopis teist meediat kui blogis või fbs. Mitte hoopis teistsugust, aga teistsugust küll. Vabandan muide kjui keegi teist on mulle kunagi kirjutanud ja ma ei ole vastanud. Mu lapsed näpivad alati mu telefoni ja sageli klõpsivad ka sissetulevatel kirjadel ja siis kaob ära see, et ma saan aru, et tegemist on lugemata kirjaga. Kui ma teile päeva-paari jooksul ei vasta, siis kirjutage palun uuesti.

Ja viiendal real on mul Shazam. Kui raadiost tuleb ilgelt eha lugu ja sa tahaksid väga teada, kes see esitaja on, siis piisab kui see äpp tööle panna ja ligi viie sekundiga on sul vastus olemas. Kuna seda on alati ootamatult ja kiiresti tarvis, siis see peab olema esilehel. Teiseks on seal galerii ja nüüd kolmandaks asjaks Google Keep, et mõtte tekkides, oleks äpp kohe olemas.

 

Jagage enda tähtsamaid äppe ka, mis teil avakuval on ja FBs lisage kommentaariks pildina enda telefoni esilehe pilt, et ma näeksin kui sarnased või erinevad me oleme. Kui mul on mingi äpp puudu, mis peaks seal kindlasti olema, siis andke ka sellest teada.

 

 

Postitus valmis koostöös Pombel smuutidega.

Et meie kõigi kolme lapse lemmiktoite üles nimetama hakata, võib päris jupp aega minna. Kuid kõige enam on neile meeltmööda näiteks punapeet. Armastavad, spinatit ja kurki ning loomulikult hulgaliselt erinevaid puuvilju. Kõik vitamiinidest pulbitsevad ja meie laste suured lemmikud…Mnjah, see oleks kõik tõsi kui me elaks kusagil paralleeluniversiumis, aga kahjuks me ei ela ja ma arvan, et Vennas oleks nõus pigem põletama kõik enda lemmikmänguasjad kui prooviks näpuotsagagi spinatit.

Ometi nad söövad kõiki loetletud asju ja sellest endale ise aru andmata, sest juulis on meil koostöö taas Food Studioga, kelle puljongeid ma teile mõned kuud tagasi tutvustasin, siis nüüd palusid nad mul teile rääkida nende Pombel smuutidest ja neis smuutides on kõik see loetletud köögivilja kraam sees. Lapsed söövad kahe suu poolega peeti, porgandit ja spinatit ning neil pole sellest aimugi.

Meie jaoks on sellised pakendatud smuutid ideaalne lahendus snäkiks, sest tahaks ju anda midagi, mis ei täida ainult kõhtu, vaid annaks vajalikke vitamiine ja miks me Pombeli fännid olime juba enne, oli see, et see pakendamisviis, mida nad Pombeli puhul rakendavad säilitab kõik vitamiinid. Me ostsime muidu ka jätkuvalt püreesid lastele, aga püreed on siiski mõeldud eelkõige beebidele ja seepärast on need läbi keedetud, kuna beebi õrn seedimine tahab ka õrna toitu. Need ei ole enam vitamiinidest pulbitsevad. Seega oleme nüüd juba tükk aega Pombeli smuutisid vahepaladeks kasutanud.

Ka on need mugavad kui sa ärkad üles nii, et sul on valik, kas sööd hommikusöögi või paned riidesse. Kuna paljalt tööl käimine ei ole aktsepteeritav enamik firmades, siis oleme järginud trendi, et kodust välja minnes on riided reeglina seljas. Sest hommikusööki saab süüa käigult. Seda ei tule teha õnneks tihti, aga näiteks kui me Lottemaal käisime, ka siis võtsime igaks juhuks need smuutipakid kaasa, sest lastega on see teema, et nad ei tea kunagi, mil neid tabab nälg, mis nad paari sekundi jooksul ära võib tappa kui nad kohe midagi süüa ei saa. Eriti kui on sellised dramaatilised lapsed nagu Noorsand ja Piiga. Kui nemad ei saa soovitud asja nüüd ja kohe, on nad kohe otsi andmas. Paar päeva tagasi vajuski Noorsand kokku kui ma teatasin, et ma pean enne hambad ära pesema kui talle soovitud asja külmkapist otsin. Rauhti! Oli Noorsand pikali ja õrnast piiksumisest sain vaid aru ,et ainus asi, mis teda aitab, on see, kui issi talle smuutit toob ja siis selle korgi ka maha keerab.

Pere lemmikuks kujunes kollane Pombel, sest seal on selline kooslus puuvilju, mis paneb selle maitsema nagu Pina Colada. Kollased saavad meil alati kõige kiiremalt otsa. Ainuke, kes eelistab kollasele mõnd muud, on Vennas, sest spinatiga smuuti on tema vaieldamatu lemmik. Me oleme neid smuutisid vaheluva eduga kasutanud möödunud aasta suvest ja mul on ainult hea meel soovitada teile midagi, mis meie perele väga meelt mööda on.

Seega, kui teie olete ka hädas sellega, et lastel järsku kõhud tühjaks lähevad, siis ma arvan, et valik number üks võiks antud kuul olla värske puuvili/marjad, aga kui neid pole käepärast, siis selline smuuti on ka super valik – häid asju täis ja maitseb ka imeliselt. Kes tahab proovida, siis käisime mõned päevad tagasi COOPis ja seal on Pombeli smuutid hetkel hea alega. Kui muidu maksab pakk 2+ eurot, siis hetkel saab mingi 1,50 euroga. Me pidime smuutisid ostma minema, sest koostöö alguseks saadeti karbitäis smuutisid, aga enne kui ma esimese postituseni jõudsin ja söömisest pilte klõpsutada sain, olid lapsed kõikidele lemmiksmuutidele päkad silma teinud.

Leppisime Food Studio rahvaga kokku ka selle, et keegi teist võidab juulis igal nädalal terve kasti Pombeli smuutisid ja saate mu sõnadele vaid kinnitust. Kui soovite osaleda, siis jätke kommentaar, olge meie ja Pombel smuutide järgijad Facebookis ning kommenteerige, mida teie lapsepõlves ei söönud ja nüüd sööte hea meelega. Loosin esmasüpäeval.

Ma olen leidnud ühe väga nutika viisi, kuidas külastada hulka Eesti tipprestorane, süüa nende käekirjaga toitu ja mitte kulutada sellele terve varandus. Nimelt käisin ma sel aastal teist korda üritusel Flavor Fair, mis toimus Sausti mõisas.

 

Tartus pole just väga suurt hulka restorane. On igast pubisid ja kohvikuid, aga kui tahta sellist peenemat toitu, siis võib neid siin kandis ühe käe sõrmedel üle lugeda. Nagu vanad olijad teavad, siis me käime tähtpäevadel peamiselt Pühajärvel GMP hotelli restoranis, sest seal on garanteeritud maitseelamus ja teenindus on ka Eesti parimaid. Seal kulub meil kahekesi kolmekäigulisele õhtusöögile koos jookidega ligi 100 eurot. Korralik summa, aga arvestades, et seda juhtub vaid paar korda aastas, siis ma arvan, et on ok. Me saame seda endale lubada. Selle eest me saame eelroa, pearoa ja magustoidu. Me oleme sellised sööjad, et meil pole ka mingit häbi poole söögi ajal omavahel taldrikud ära vahetada, et me saaksime proovida mõlema toitu. Ma ei tea, miks ma kasutasin sõna häbi. Ma arvan, et see on suhteliselt tavaline praktika inimestel. No ja meil ka.

Seega 100 euro eest saame ühe väga hea koka roogi maitsta. Aga! See sama Flavor Fair, mis eile toimus, on üritus, mille suurem eesmärk on näidata inimestele, kui võimekad ja mitmetahulised on need suured rohelised munagrillid, sest kõik toidud valmivad just neil grillidel ja kõik need kokad kasutavad neid grille ka igapäevaselt enda restoranides. Selle pääse maksis 45 eurot inimese kohta, ehk kahe peale koos jookidega kulub kahel inimesel ikka 100 eurot, kuid sul on võimalus proovida 21 absoluutse tippkoka hõrgutisi ja nende toitude õige nimetus on tõepoolest hõrgutised.

Ma olen selline tüüpiline grillija – mingi aja jooksul taandub minu grillimine poest ostetud maitsestatud šašlõki grillimisele ja lisaks meeldib meile selles grillis ka juurvilju wokida ning bataati hõbepaberis küpsetada. Ideid justkui polegi. Sellel üritusel tehti täiesti pööraseid asju – alates püreedest, millele andis maitset grillil röstitud paprika, lõpetades sõrnikutega, mida Angelica Udeküll valmistas. Las ma loetlen toite, mida ma eile proovisin ja vabandan kui mõni välja jääb – 3-4 eri moodi valmistatud veiseliha, aasiapärast burgerit, ribi, vutti, sinimerekarpe, kaheksajalga, AUSTREID!, sõrnikuid, teine magustoit veel, maksa, harknääret (mis oli täielik kogemus omaette), Joel Ostrati salatit grillitud porruga, pitsat, lammast ja kindlasti midagi veel, mis mul hetkel meelde ei tule. Kust on võimalik 45 euroga saada sellist variatsiooni toitu?

Portsud ei olnud suured, aga kõik toidud olid läbi mõeldud – kastme, salati ja muuga, mis kaasas käib. Kui oleks suuremad portsud, ei oleks võimalik kõike ka proovida. Niigi jäi viimaseks jäänud restoranidele isus ja kõhus väga vähe ruumi. Üritus kestab kolm tundi ja need maitsete kogemused, mida sel päeval saab, on midagi täiesti teistsugust. Need ongi nii hõrgud nagu sa tipprestoranist ootaksid. Meie jaoks olid need kui visiitkaardid- et missugusesse restorani me sooviksime järgmine kord minna. Seekordne võitja oli minu jaoks restoran Ö lammas. Esileedi pani samale pulgale ka vuti ja harknäärme.

Mis veel on ürituse puhul lahe, siis kõik kokad on oma kinnistest köökidest rahva sekka toodud ja kui nad pakuvad seal toite, mille üle nad põhjusega ise uhked on, siis tahavad inimesed ka teada, kuidas neid valmistatakse ja kõik kokad suhtlesid inimestega ja rääkisid etapp-etapilt, kuidas nad midagi valmistavad. Ma lootsingi, et ma saan näpunäited selle lamba valmistamiseks, kuid selleks, et saada selline rabav tulemus, tuleb lammast esimesena sous-vide meetodil valmistada (vaakumkotis, kindlal temperatuuril), seejärel pannil rasvane külg läbi praadida ja alles siis Suurde rohelisse munasse madalal kuumusel suitsema panna. Tulemuseks oli parim lammas, mida mina kunagi proovinud olen.

Teistmoodi maitseelamus oli elus esimest korda austri proovimine. Austreid pakuti grillis küpsetatuna koos seene täidisega, aga soovijatele anti ka täiesti elus auster näpu vahele. Kuna Esileedil oli vist igav ja vajas meelelahutust, siis lisaks küpsetatud austrile tõi ta mulle proovimiseks ka elusa austri. Ma olin kuulnud, et neid neelatakse tervena alla, kuid küsides austrispetsidelt nõu, ütlesid nemad, et sellist toitu süüakse maitse pärast ja seda alla kugistades ei tunne sa mingit maitset peale soolase vee. Seega peale lühikest enesekogumist see mulle suhu kadus, mälusin seda täpselt ühe korra ja neelasin alla. Ma arvan, et austrid on selline asi, mida peab õppima nautima. See ei olnud kohutav ja ma kindlasti prooviksin veel (sest see on põnev), aga samas ma ei nautinud ka. Hirmutav on mõelda, et sa sööd midagi elusalt. Kui mõned ekstreemsemad kutsuvad lihasööjaid laibasööjateks, siis kuidas kutsutakse austrite sööjaid? Nemad ei söö ju laipu. Täitsa elusaid olendeid. Lisan ka väikese näite söömisest. Ärge pöörake plekil pluusil tähelepanu, olin just midagi peale ajanud ja Esileedi arvas, et seda tuleks kohe rohke veega puhastama hakata.

Kuid kogu see päev oli tore, sest meil oli üle viie aasta esimene kord kui me kahekesi kodust nii kaugele pääsesime. Lapsed on juba piisavalt suured, et võisid päev otsa vanaema piinata, kes lausa tuiskas minema kui me lõpuks koju jõudsime. Kui me seal kodus kinni oleme, siis me vahel unustame ära, mis meid üksteise juures võlus. Tekib rutiin. Tekivad tülid. Kõik elu keerleb ümber kodu ja laste ning ise jääme tahaplaanile. Ei pööra üksteisele ehk nii palju tähelepanu, aga sellised koos väljaskäimised, kus on võimalus rääkida, olla lihtsalt kahekesi, nautida imelisi toite, väga head muusikat (Brigita Murutar oli minu jaoks väga suur üllatus, et ta nii hea laulja on ja nii head repertuaari esitab ja saatjaks üks parimaid kitarriste Eestis Paul Neitsov, kellega nad vist ka paar on).. See kõik oli lihtsalt väga hea nii hingele kui meie suhtele.

Ma võtsin kaasa ka retseptiraamatu grilli jaoks ja mul on paar ideed, mida võiks teha, et ka teil huvitav oleks. Mida täpsemalt, räägin kui on aeg. Mul on sisu jaoks paar ideed.

Ei ole see koostööpostitus ega reklaampostitus, kuigi mul on Big Green Eggi meestega väga head suhted ja nad suhtuvad minusse nagu oma inimesesse ja see tuli kõik lihtsalt grilliostuga kaasa. Ei saa ma selle eest raha, lihtsalt oli väga nauditav päev, Rohelised munad on väga head grillid ja me saime korraks rutiinist plehku pista. 

PS! Ah jaa, kohal oli ka Peenjoogivabrik Nudist, mida ma lubasin reklaamida, sest Esileedi ostis terve kasti nende vahuveini ja siidrit. Või noh kaks pudelit ja kaks pudelit.. pole vist päris kast. Aga see selleks. Me polnud nende jooke kunagi proovinud, aga Esileedil on mingi teema rabarberiga ja kui panna vahuveini nimeks Rabarbara ja teha see rabarberist, siis Esileedi on müüdud ja kogu meie Tartu tee tagasi oli kuulda, kuidas pagasiruumis pudelid vaikselt kastis üksteise vastu kolksusid. Ma ei tee alkoholile reklaami ja ei taha siin rahva ette esitada Esileedi alkoholilembust, aga üle kahe aasta, mis ta kaksikuid imetas, unistas ta külmast valgest veinist ja nüüd, kus tal on võimalus kasvõi igapäev juua, ta ei joo, vaid ostab peeneid jooke, mis oma korda ootama jäävad.

PS2! Ja nii tore oli see, et nii paljud teist juurde tulid juttu ajama. Alati on meelitav kui äratuntakse ja teretatakse. Üks, kes ära tundis oli suisa kolme lapsega tulnud, mis ajas korra pähe mõtte, et äkki tuleme meie ka järgimsel aastal kolme lapsega. Ah, näis. Ilma lasteta oli ka väga tore.

PS3! Oot, tuleme korra pealkirja juurde tagasi. Päris šokeeriv, eks? Täpselt nii šokis oli meie sõbranna, kes telefonis just seda minu mitte parima diktsiooni tõttu kuulis. Loomulikult oli õige sõna, et ma proovisin elusat austrit mitte hamstrit, aga kuna tema kiljatus oli nii naljakas, siis ma jätsin ta seda just eile arvama ka ja ta saab alles tänast blogi lugedes teada, mis ma tegelikult ütlesin. Ma ei hakanud teda parandama, vaid läksin tema versiooniga kaasa ja selgitasin, et hamstri söömine on väga kiiresti leviv kulinaariatrend ja ei ole üldse nii hirmus, sest nad rabelevad suus vaid esimesed viis sekundit ja kui kurku kõditavad karvad välja jätta, siis oli see väga põnev kogemus. Kui teile räägitakse midagi, mis ei saa tõsi olla, siis see tõenäoliselt polegi. Sõbranna hakkab küll tagasi ajama, et ta ei uskunudki, aga ma olen teda veel ilmsemate asjadega orki tõmmanud. Tervitan siinkohal sõbrannat 🙂

Ilusat alanud nädalat! Tulge järgmisel aastal ka. Näeme Flavor Fairil 2019 🙂

Kellega ka ei räägiks, siis kõik kiidavad Lottemaad – nii positiivne paik, nii põnevil ja rõõmsad lapsed, nii detailirohke teemapark, põnev ka lapsevanematele jne. Mina tahaks rääkida hoopis selle varjupoolest ja anda viis põhjust, miks Lottemaale mitte minna. Seekord käisime terve perega, pluss olid kaasas meie Iiri sõbrad ja sõbranna, kes meie lastest ära ei väsi. 

1.Kui ma eelmisel korral Lottemaal käisin, olin ka mina vaimustunud. Noorsand toimetas igas nurgas ringi, uuris kõike ja oli veel päevi põnevil. Sel aastal käisime Lottemaal Noorsandiga juba kolmandat korda ja minu ootused olid, et lõpuks saab talle siis ühest kohast küll. Kuid, mis te arvate, millest me Noorsandiga järgmisel päeval vestlesime? Lottemaast ja sellest, et ta tahaks juba tagasi minna. Väga pettunud, et teemapark on ehitatud selliselt, et lastel küll ei saa.

2. Lottemaa on liiga suur. Me jõudsime teemaparki natuke peale kella 11 ja lahkusime eelviimase rongiga (kell 18), mis meid autoparklasse tõi. See tähendab, et me veetsime seal pea seitse tundi ja me ei jõudnud ikka paljudes kohtades käia ja kõigest osa saada. Iga maja pakkus nii palju detaile ja uudistamist, et ei olnud võimalik ära minna. Lastel läks ainuüksi Lotte majas ligi kolmveerand tundi. Lisaks on Lottemaa ühest küljest ääristatud Pärnu lahega ja ka vesi sattus olema mõnusalt soe, mis tähendas, et ka vees platserdamisele kulus omajagu aega. Kusjuures kui ma eelmisel korral Lottemaal käisin, siis ma sinna ranna-alasse ei sattunudki ja et selline asi olemas oli, oli minu jaoks paras üllatus. See tähendab, et kui Lottemaa tundub suur, siis tegelikult on see veel suurem ja ühest päevast jääb väheks, et kogu teemapark täielikult läbi käia ja end seal nautida. Loomulikult oleks see võimalik, kui kaart käes, igas majas tiir peale teha, aga siis jääks mängulisus ja kogemuse nautimine tahaplaanile.

3. Selle raha eest võiks lapsed mitu korda kinno saata. Lottemaa pilet ei ole odavamate killast ja selle raha eest saaksid lapsed mitu korda kinos mõnd filmi vaatama minna. Jah, neil poleks aktiivset päeva ja avastamist, aga vähemalt saaks raha kokku hoida. Mis on meie jaoks üks suurimaid Lottemaa võlusid, siis see on inimesed – tegelased alates müüjatest ja lõpetades näitlejatega. Kõik nad on karakteris sees ja lastel tekibki tunne, et nad on Lottemaal. Meile pöörasid sel päeval enim tähelepanu rebased, kes kutsusid meie lapsi käbisid korjama, et suppi teha ja iga kord kui nad meist möödusid, siis nad võtsid aega, et lastega suhelda ja arutleda erinevate asjade üle. Kui me päeva lõppedes rongi istusime ja Lottemaa tegelased ühekaupa kõigile lahkujatele patsu andsid, siis teatas Noorsand kõlaval häälel, et see ilus rebane on tema kõige lemmikum. Kõige populaarsem oli muidugi Lotte, keda piirasid pidevalt lastehordid. Saime siiski ka ise ta ühel hetkel rajalt maha. Loomulikult saab päeva jooksul osa mitmetest ühismängudest ja teatrietendustest… aga noh sama raha eest saab kino+popcorni ja mitu korda.

4. Sa ei saa veeta päeva enda tempos. Täiskasvanuna ei näe me enam pisidetaile kui maailmaimet. Küll on need meie jaoks tavapärased asjad imelised lastele. Kaksikud võivad sageli tund aega meie kodu terassi kõrval istuda ja uurida, kuidas sipelgad kiviparketi vahele oma tunneleid uuristavad. Terve Lottemaa on väikeseid detaile täis. Kuhu sa ka ei läheks, siis hetkeks seisma jäädes hakkad sa avastama pisikesi asju ning teemapargi sarnasus multikaga on uskumatu. Absoluutselt kõigele on mõeldud. Nii siis ei olnudki meil võimalik käia ühest kohast järgmisesse, vaid kõike tuli teha laste tempos, sest no nii põnev oli.

5. Liiga palju õhevil lapsi. Õnneks on Lottemaa hästi avar, et ei teki tunnet, et lapsed sind pikali jooksevad, aga ometi on kõik kohad neid täis, kes ringi tormavad ja emad-isad kompsudega taga komberdavad. Seega, kui sa ei armasta rõõmsaid lapsi, siis ei ole Lottemaa sinu jaoks. Midagi on selles kohas, mis kaotab ajataju ja toob meis esile lapsemeelsuse, sest lapsed ei olnud ainsad, kes vaimustunult päeva muljeid jagasid, kui me tagasi koju sõitsime. Ma isegi loobusin filmimisest. Päev oli nii sündmusterohke lihtsalt.

Et mitte olla liiga negatiivne, siis üks positiivne asi ka – õnneks on Lottemaa piisavalt kaugel, et sinna päris igal nädalal sattuda on keeruline, küll ma tean, et me ei pääse sellest, et korra tuleb meil sel suvel sinna veel minna.

Kui teie seda postitust loete, on kell juba 10 läbi, ehk meie oleme tegemas lastega hullumeelset autotrippi kahe tunni kaugusele, ehk Lottemaale. Juba eile algasid ettevalmistused ja esimene asi, mida me tegime, oli laste vääksutamine pool päeva. Lasime neil karjuda, nutta, ustest välja tormata ja olla kurjad kogu maailma peale. See ei olnud küll plaanis, aga nii juhtub alati kui neil lõunauinak vahele jääb ja me pidime jätma, kui me soovime kodust mõistlikul kellaajal välja saada. Plaan on jõuda hiljemalt 11:30 kohale, et näidata kaksikutele seda maailma, mida nad nii palju kordi telerist multikas näinud on.

Noorsand on seal kaks korda käinud. Mina olen ka ühe korra ja isegi mina olen elevil, sest see rõhk detailidele, mida seal kohas pandud on, on märkimisväärne. Aga eks ma teen pilte ja videot ka ja jagan hiljem käiku ka teiega.

Ma ikka mõtlen, et nii vahva oleks olnud kui sellised teemapargid oleks ka minu lapsepõlves olemas olnud. Ma olin väga elava fantaasiaga ja ma tean, et minu elu missiooniks oleks olnud salaja ööseks kusagile sinna teemaparki end ära peita, et öösel seal ringi luusida, et näha, kas need jänesed on ikka päris jänesed. Mis seal salata, ka praegu tundub see idee üpris ahvatlevana. Aga ma pole eriti nõtke peitja ja mind ei ole keeruline üles leida ja kujutan ette seda kohmetust kui öösiti ringkäiku tehakse ja siis mingi paksu pea kahe meetrist meest laste mängumaa põõsastes peitmas nähakse. Kuidas sa seda neile seletad? “Ah, ma teen siin herbaariumi. Öösel. Pimedas. “ või “Ah ma tulin lihtsalt põõsastesse, et hommikul lapsi üllatada. Ma lihtsalt nii armastan lapsi!”

Jääks vist ära.

Ainus atraktsioon minu lapsepõlves oli Tartu Laulalava juures üles pandud lõbustuspark, mis sisaldas endas paari okseratast, kiikusid, autodroomi, laste karuselli ja vaateratast. Kõike saatis loomulikult võimas kurjakuulutav krigin ja rooste domineeris kõikide atraktsioonide disainis. Tänapäeval ei julgeks keegi selliste asjanduste suunas vaadatagi, aga siis seisti järjekorras, et vaaterattaga tiir peale teha.

Me püüame ka lastele mälestusi luua. Hetkel on kaksikud veel maru väikesed ja ega nad suurt midagi tulevikus praegusest ajast ei mäleta. Mina vähemasti ei mäleta midagi, mis juhtus enne neljandat eluaastat. Vaatan neid lapsepõlvepilte ja null – mitte mingit mälestust. Mälestused tekkisid kusagil neljandast eluaastast ja nii olen ma aru saanud, et see on paljudel nii.

Kuid sellegipoolest võiks Lottemaa neile positiivseid emotsioone pakkuda ja isegi kui nad unustavad kasvades ära, siis ma kavatsen hunniku pilte teha ja näidata neile tulevikus kui hoolitsev isa ma olin. Eriti kulub see ära kui tuleb vanadekoduteemaline debatt ja mina seisan enda õiguse eest voodisse lasta. Siis saan ma väriseva käsi selle Lottemaa pildi neile ulatada ja öelda ,et mina küll ei kurtnud kui nad voodisse lasid. Boom! Olemas! Kui ma neist päris südametuid elukaid ei kasvata, siis sellest peaks piisama.

Lisaks olen ma fotokaga aina osavam käpp ja hiljuti kutsuti mind ka pildistama Eesti-Soome ragbi mängu ja ma ei tea, kas asi on minus või minu suurepärases kaameras, aga ma jäin nii rahule piltidega. Raha ma ei võtnud, vaid naudin selliseid kogemusi.

Fotondusest rääkides, siis sain ma tuttavaks ühe hästi laheda tüübiga, keda ma paar kuud tagasi elus esimest korda nägin. Nädal peale tutvumist ta kirjutas mulle, kas ma ei tahaks enda ligi 3000 euri maksvat MacBook Pro-d talle paariks nädalaks laenata, et ta läheb ringsõidule. Pikalt mõtlemata ütlesin jaa, sest ta lubas vastukaaluks mulle fototöötlus programmi Adobe Lightroomi põhjaliku koolituse teha. Mõnda inimest sa lihtsalt usaldad. Vähestega sa lihtsalt tead, et tegu on fantastilise inimesega ja ma ei ole pidanud pettuma. Selliseid inimesi võiks rohkem minu ellu eksida. Seega peagi olen ma natuke teravam ka piltide töötluses kui leiame koos aega, et seda õppida. Hetkel oskan ainult instafiltreid peale panna kui Instagrami pilte laen. Blogis ja FBs on täiesti töötlemata pildid.

Loodetavasti tuleb meil mõnusa õrna tuulega päikesepaisteline ilm ja loodetavasti inimesi ka liiiiiga palju ei tule. Kuid isegi kui tuleb, kavatseme meie veeta suurepärase päeva. Jätka postitusele FBsse SÜDA kui tahaksite päevast ka mõnd laivi näha. Tsau!

Jaanipäev. Alati olnud minu jaoks aasta tähtsaim üritus, sest need on olnud peod, mis on mulle alati kõige enam emotsioone pakkunud. Enne kui mind maha väänati ja sõrmus sõrme sunniti, oli iga aasta mul see püha erinevas kohas, uute inimestega ja loomulikult rohke alkoholiga.  Ma olen rääkinud ka, et enam ma alkoholi eriti ei tarbi. Ma usun, et ma jõin oma limiidi vanuses 17-25 täis, sest ma pidutsesin ikka korralikult. Ma ei ole kunagi alkoholi joonud selleks, et lõõgastuda, sest mind see ei lõõgasta.  See paneb mul jala tatsuma ja muudab kõik naised vastupandamatuks. Mitte ainult naised, kõik muud asjad ka – vau see on maailma parim laul! Sa oled mu kõige kallim sõber! Sul on kõige vingem takso! Sina oled baarmanina klass omaette! Vau kui puhas peldik! Vau, see on ka maailma parim laul! Kõik muutub minu jaoks ülivõrdes parimaks.

Enam ma ei joo, sest minu jaoks on see peojärgne päev nii maha visatud aeg, kui ma võiks teha mida iganes. Isegi kui ma ei tee tavaliselt midagi, siis minu jaoks on alati oluline valikuvõimalus. Kui sa oled omadega läbi ja tahad pool päeva kudeda, siis sul pole valikut, sest su keha vajab taastumist. Isegi kui sa siiski oled aktiivsem, ei naudi sa seda, mida sa muidu naudiks.  Seega olen ma aastatega õppinud, et tegelikult ei eeldagi minu jaoks hea seltskonna nautimine ja peol meeldivalt aja veetmine alkoholi. Klubis keset purjus inimesi on see loomulikult keeruline, sest kaine peaga on seda tümakat ja ülisõbralikke inimesi taluda keeruline, kuid ma jõudsin tõdemusele, et äkki see ei olegi siis meeldiv koht kui ma selle nautimiseks end purju pean jooma. Ma ei ütle, et ma enam alkoholi ei joo ja klubisse ei lähe. Vast ikka lähen kui sõbrad ära veenavad.

Seekordne jaanipäev oli aga vist minu elu üks parimaid, sest see tuli täpselt õigel ajal. Kui see olnuks minu pidu 20 aastat tagasi, kui ma 17-aastaselt sõpradega lärmata tahtnuks, oleks see pidu olnud maailma kõige mõttetum. Kuid nüüd 37-aastasena ja kolme lapse isana, oli see täielik idüll. See oli meie esimene päris õige jaanituli koos kolme lapsega. Eks me oleme ikka vaikselt tähistanud, kuid mitte sellise lõkkega. Lisan pildi ka, sest süüdates tõusid leegid  ligi 10 meetri kõrgusele.

Koht, kus me pidasime, oli Esileedi vanemate juures, kelle kruunt piirneb Põlva järvega ja kohe selle ääres oli ka tuli püsti pandud. Õhtuti on seal üldse ilus vaatepilt, sest ka naabermajad on enda lõkked just järve äärde püstitanud ja mingil hetkel ääristab veekogu kümmekond lõket. Ainuke, mis õhtu täiuslikkust nautida ei lasknud, olid need pisikesed kärbsed, kes alati muru sees passivad, et kellelegi kambakat teha. Oligi valik, kas minna lõkkele lähemale, kuhu kärbsed ei tikkunud või vehelda elu eest, et neid raipeid eemale ajada. Isegi sääsetõrjevahend ei aidanud. Muide, Liena Natura sääsetõrjevahend aitab väga hästi sääskede vastu. Küll aga mitte nende kärbeste. Me ei taha päris kanget kraami lastele pihustada ja Linea sprei ongi vist just lastele mõeldud. Aga toimib ka suurte inimeste puhul.

Kuna mina olin sel õhtul suur laps ja lennutasin oma uut mänguasja, ehk drooni, siis mul polnud valikus lõkkele lähemale minemist. Olin üldse mänguasja tõttu õhtu kõige popim poiss, sest kõik lapsed piirasid mind, et ma ka neile lennutada annaksin. Kõige enam fännab asja Vennas, kes küll eriti ei lennuta, vaid pigem seisab pult käes ja vaatab pikisilmi, kuidas droon õhus hõljub. Ometi tunneb tema, et ta lennutab, sest seda pulti ei saa tema käest keegi kätte.

Täiuslikuks muutiski selle õhtu see, et oli näha, kuidas lapsed fännasid seda üritust. Suur krunt, kus ringi joosta (lisan pildi ülaltvaatest, sest mul on droon :D), mis droonilt vaadates ei tundugi nii suur. Kogu see seltskond, kes sinna kogunes, kelleks oli Esileedi õe pere, Esileedi vanemad, Esileedi vend, Esileedi õemees Saksamaalt ja meie. Kogu kodutee autoga me laulsime terve aja ja üldse, selline idülliline õhkkond valitses. Väga mõnus olemine ja ma ei oleks muutnud mitte kui midagi.

Lisaks oli mul võimalus sõbraga aega veeta ja täita oma Selge grupijuhi kohust ning sõita Põlvast Tartusse naasedes talle Otepääle järgi. Istusime veel tunde tema maja ees autos ja kuulasime üksteise muusikat. See on meie thing aastetagusest ajast, kus me istume autosse, laseme istmed pool pikali ja kuulame silmad kinni natuke alternatiivsemat muusikat, et ära tajuda lahedamaid bassikäike ja huvitavamaid sämpleid. Me ei vaja selliseks nautimiseks isegi kanepit mitte. Kella viie paiku olin ma kodus. Loodan, et ka teie jaanijärgsed emotsioonid on sama kõrgel. Järgmiseks aastaks plaanime lastele ka erinevaid jaanimänge. Soovitage, mida lisaks saapa viskamisele veel teha!