Kategooria

muud jutud

Postitus valmis koostöös GoGoNanoga

Paar päeva tagasi postitas üks tuttav pildi enda majaesisest, mis oli hommikul mahal sadanud lörtsist valge. Täna lugesin, et suvega ongi nüüd kööga ja kolme päeva pärast on oodata lörtsi laiemalt, mitte ainult mu tuttava maja ees. Hakkab pihta see aeg, kui inimesed vaatavad mind imelikult, sest mina ilma võitluseta alla ei anna. Veel tänagi käisin ma asju ajamas oma suviste šortsidega ja päikesekollaste Crocsi varbavahekatega. Midagi pole teha – ma vajan õhku. Ma sõidan autoaken lahti ja seda hoolimata sellest, et autol on kliima täiesti olemas. Ma magan aken lahti, seda hoolimata sellest, et ma saaksin iga toa temperatuuri ära seadistada just selliselt nagu ise soovin. Ma armastan lahtiseid jalanõusid. Ma ei tea, miks ma kasutasin väljendit “lahtiseid jalanõusid” nagu ma peaks enesega igal hommikul diskussiooni, kas otsustada täna rihmikute, sandaalide või varbavahekate poolt.

 

Kuid paratamatus on see, et väljas viibides tuleb arvestada ka sellega, mida ilmataat meile nautimiseks pakub. Eile oli väljas õhtupoolikul kaheksa kraadi ja see on märgatavalt vähem kui soovitud kakskümmend ja õhtu veetsin ma juba pikkade riietega (ja varbavahekatega). Loomulikult ka kogu ülejäänud pere, sest kui mina otsustan t-särgile midagi peale visata, sest jahe on, siis on Esileedi & Co on ammu juba soojas pesus ja vatijopedes.

 

 

 

 

Ja ilmad on ka väga heitlikud. Eile käisime jalutamas ja selle aja jooksul oli väljas torm, vihm, päike, vihm, päike ja jälle vihm. Ei oodanud sellist ilma ja seljas polnud neil ka päris otseselt vihmariideid ning koju jõudes tuli meil kõigil seljast võtta märjad riided ning kuna tee peale jäi ka paar porilompi, siis ükski laps ei suutnud kiusatusele vastu panna ning nüüd olid kõigi tossud poriveega kaetud. Kõik sai kuivama, et nad homme nanospreiga üle lasta.

Juba kolmas aasta teeme me GoGoNano-ga koostööd ja mul on selle üle väga hea meel, sest umbes kuu aega tagasi oli Esileedi löödud, sest eelmisel aastal said ära kasutatud kõik Nano spreid ja andis mulle korralduse paar pudelit juurde tellida, et kaitstud oleksid riided, mille esimeseks funktsiooniks ei ole täielik vihmakindlus. See, kuidas nano sprei töötab on täiesti kreisi – tuleb võtta riide-ese või jalanõud, mida soovid katta, minna soovitavalt paika, kus õhk hästi liigub (õue) ja katta soovitud pinnad, panna need 24 tunniks kuivama ja ööpäeva pärast toimub midagi väga lahedat. Pritsitud riideesemed ja/või kingad on tänu nano pinnatöötlusele vedeliku ja porikindlad, sest moodustavad pinnale vedelikke hülgava kaitsekihi.

Kolmas aasta, kus me oleme seda kasutanud ja meie näol on tegu fännidega ja oleksime jätkanud selle kasutamist ka siis, kui selleaastast koostööd toimunud poleks. Näiteks Esileedi tegi katse: kogemata õnnestus ta Vennase pool-kilesed püksid ära pesta 60 kraadiga ja nende pükste märja vastased omadused olid sellega rikutud. Selleks, et teha eksperiment ka enda jaoks, et kas see värk ikka päriselt toimib, katsime me pükste ühe sääre GoGoNano kaitsevahendiga ja teise jätsime katmata. 24h tundi hiljem kastsime me pükse veega ja tulemust vaadake ise. Üks säär on sai täielikult läbimärjaks ja teine säär veeretas raskuseta kõik piisad endalt maha. Ma tegin siin pilte ka.

Teise eksperimendi tegime me jalanõudega, mis märjaks saades kohe ka jala märjaks teevad. Katsime ka selle kollase kaunitari, see kuivas päevakese ja vett peale valades jäi jalanõu täiesti kuivaks. Minu käest on möödunud aastatel küsitud, et kas see ei muuda jalanõusid siis nö kummikuks, et kui vett läbi ei lase, kas siis ei lase ka õhku. Nüüd, aastate pikkuse kogemuse järel võin kinnitada, et see ei muuda jalanõu ja riietuse õhku läbilaskvaid omadusi mitte kuidagi, sest aine tekitab kaitsekihi materjali pinnale, mitte ei täida õhuauke kiudude vahel. Sellepärast toimib aine kõige paremini nahal ja tekstiilil. Vanaema kootud kinnaste puhul ei anna vahend suurt midagi juurde, sest kiudude vahelised avad on nii suured, et märg pääseb läbi igal juhul. Eelmisel aastal katsetasime me ka õliga, seda jalanõudele valades ja toime oli täpselt sama – mitte midagi ei jäänud kinga peale.

Meie olemegi igal aastal katnud need riiete pinnad, mis on küll õues käimiseks mõeldud, aga mitte otseselt vihmakindlad. Näiteks pea kõik kasutatavad jalanõud (plätusid pole mõtet katta, sest isegi kaetuna saavad varbad märjaks), õueriided nagu Esileedi parka, windstopper ja muud riided, mis muidu märjaks saades kohe vett läbi lasevad.

Teine küsimus oli, kas riietele mingi lõhn lisaks tuleb, kui seda peale pritsida? Ei, mitte mingit. Ma ei ole toote esindaja ja saan rääkida ainult enda kogemusest – ei mingit lõhna ega silmaga nähtavat ja käegakatsutavat erinevust pindadel ei täheldanud.

Kolmas küsimus on miski, mida ma saan alati siis kui koostööpostitusest on möödas mingi aeg – miks sooduskood ei kehti? Sooduskood kehtib, aga tänasest järgmise kahe nädala jooksul (kuni 10.10.2018). Seega kui tahate anda õueriietele lisakaitset, siis teil on vaid kaks nädalat aega, et saada GoGoNano lehel(LINK!) tellimuselt 15% alet. Selleks tuleb kasutada koodi AMHT15.

Kuid ühele teist loosime me välja ka GoGoNano täiskomplekti. Selleks olge meie ja GoGoNano Facebooki(LINK!) lehe jälgijad ja jätke kommentaariks siia või Facebooki, mis teile selles märjas ja sombuses sügises meeldib? Loosimine toimub esmaspäeval.

Ma käisin eile juuksuris. Mul on olnud sama juuksur viimased viis aastat äkki ja ta on tõesti imeline. Eelkõige seepärast, et ta arvab, et tal on hästi hea huumorisoon. See tähendab, et ta püüab iga kord kildu rebida ja need naljad ei olegi naljakaim osa, vaid see üritus iseenesest. Kuidas ta midagi ütleb ja siis reaktsiooni ootama jääb. Teiseks on tal hästi nõrk süda, ta tunneb end iga kord natukene halvasti ja tema suurim hirm on saada kokutajaks. Vähemasti ta väidab seda mulle iga kord, kui ma tooli istudes teatan: “Täna ma ehmatan sind kolm korda!” Tema ehmatamine on parim osa juuksuriskäigust, sest see kiljatus ja võpatus, mis sellega alati kaasneb, on sedavõrd naljakas. Õnneks peab ka ta ise seda naljakaks. Mul on vaja sellist juuksuriskäiku, sest kodus ei tohi ma kedagi ehmatada – Esileedi hakkab nutma ja lastele ei taha ma lihtsalt seda õpetada, sest muidu oleks õige pea mina see, kes peaks kogu aeg valmis olema, sest keegi võib nurga tagant karjudes välja karata. Ei, mul on nõrk süda ja ma tunnen ennast halvasti ning pealegi ei taha ma kokutama hakata.

Eile lasin ma juuksuris endale teha senise kõige julgema soengu. Kui ma koju tulin ja Esileedilt arvamust küsisin, siis kõige pealt jäi ta seda suu ammuli jõllitama ja kui oli mingid sõnad leidnud, siis küsis: “Henry, kui vana sa omast arust oled?”.  Kuid siiski ta pidi tunnistama, et tegelikult sai päris hea lõikus ja lisas, et ma olla hirmsat moodi edev. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt tahtsin seda ühte triipu enda juustesse juba ammu ammu. Mitte värvitriip, aga masinga tehtud triip seal, kus jookseb seitel. Ma panen lähipäevil vast pildi ka sellest Instagrami ja kes seda veel ei jälgi, siis tulge aga julgelt. Minu lehe leiab SIIT(LINK!)

Esmaspäeval ei ilmunud blogi sellepärast, et pühapäeval oli mul Tallinnas seminar, kus ma aitasin suitsetajatel suitsetamist maha jätta. Väga hästi läks. Alati läheb. Väga harva jääb mulle sisse tunne, et ei olnud päris see. Kuid see seminar imeb mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma ei suuda terve järgmise päeva inimestega suhelda ja rääkimata blogi kirjutamisest. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle viimastel aastatel nii mõjuma on hakanud. Samas ma tajun, et ma olen viimastel aastatel kogu sellest meetodikast ka palju parema arusaamise saavutanud ja lähen asja palju intensiivsemalt sisse. Ma tunnen, et ma pean olema hästi tugeva energiaga, et inimesed ka seda tajuksid ja saaksid aru, kuidas nad seal seminaril oma elu muutmas on. Järgmine päev on alati tunne nagu ma oleks nädal otsa joonud – valus, väsinud, emotsionaalne, eemalehoidev. Esileedi on sellest ka aru saanud ja see oli tema enda soovitus kunagi, et kuna endale töötades ei ole kedagi, kes mind esmaspäeval tööle sunniks, siis miks ma olen masohist ja püüan kohe järgmisel päeval taas töösse sukelduda. Ma enam ei ürita. Seega, te võite mu kodulehe järgi vaadata, millal see esmaspäev on, mil ma arvatavasti teieni ei jõua. Ja kui suitsetate, siis tulge ja saame sellest kerge vaevaga lahti.

Isegi lapsed on tööpäevajärgsel päeval mõistvad ja ei roni mul seljas. Nad leiavad endale muid tegevusi. Näiteks Noorsand tegi süüa, Piiga mängis arsti ja Vennas kukkus eile ajaviiteks meie kodu trepist alla. Võttis käed asju täis, läks trepi peale ja hüüdis Esileedit appi. Esileedi tõusis, et tulla, kuid järgmisel hetkel astus Vennas ja Esileedi nägi justkui aegluubis, kuidas Vennas aste aste haaval pea ees alla põrkab. Minu reaktsioon on sellistes olukordades alati ebasobilik ja ma püüan täie tõsidusega end muuta – ma kipun automaatselt tänitama ja ütlema, et ei tohi nii paljude asjadega korraga alla tulla. Loomulikult pole sellest rääkimisest antud hetkel kasu ja targem oleks aega veeta lohutamisega, mida me Esileediga ka tegime.

Esileedi loomulikult reageeris 14000000 korda üle. Nagu tavaliselt. “Ma arvasin päriselt, et ta saab surma. Mul käed siiamaani värisevad!”. Kuna ta on aastaid veetnud telekast krimisarju vaadates, siis näeb tema alati kõiges kõige mustemaid stsenaariumeid. Pluss pidi ta magistri saamiseks viis aastat haiguseid õppima ja nii kui ma teatan, et mul on nohu, paneb tema juba matusebüroos aega kinni, sest mis see muu kui muhkkatk või pidalitõbi on. Ta teab liiga palju õnnetuste stsenaariume ja liiga palju haiguseid.

Ma esitasin Facebooki lehel ka küsimuse, et kas teil oleks huvi ka videosisu vaatamiseks ja sellele on vastanud pea 700 inimest, ehk üldist meelsust võiks sellest järeldada küll. 67% vastas jah ja 33% ei ole huvitatud. Õnneks te ka kommenteerisite ja hea oli tõdeda, et ka 33% seas on selliseid, kes video puhul oleksid nõus pingutama ja selle kuidagi vastutahtmist ära vaatama. Järgmisel nädalal teen ma juba esimese video, mis anti mulle teatekepiga edasi. Nimelt on challenge, kus ma pean midagi proovima/tegema silmad kinni seotuna. Te võiksite mulle ideid pakkuda, mida te tahaksite mind pimesi tegemas näha. Proovida toite, mille lasen Esileedil poest osta ja pean ära arvama, mis see on? Joonistama midagi? Tegema Noorsandile tattoo õla peale? Andke märku ja võtan kindlasti arvesse.

Muide,  kui teie seda kolmapäeva hommikul loete, olen mina juba seeni korjamas.

Viimased päevad on veninud nagu tatt. Lapsed otsustasid riburadapidi haigeks jääda ja ma olen suure osa päevast olnud ametis enda keha küljest lahti raputamisega. Sedavõrd kaisutajaks ja sülekaks muutuvad tõbised lapsed. Haigena ei söö nad midagi, ei huvita neid miski ja veedetakse suur osa ajast jorisedes ja liibudes. Päeva esimesel poolel on see armas ja ma olen lohutav ning kaasatundlik isa. Kuid mida päev edasi, seda raskem on mul kaastunlik olla ja õhtuks olen ma nõus pigem ühe oma neerudest ära andma kui tunda ühegi lapse palavikus keha enda ihu vastas.

Aga nad tulevad siiski. Seega, mida teha kui lapsed on haiged, virilad ja loiud? Tuleb kodust ära minna. Soovitavalt üksi. Kuna see variant Esileedile ei sobinud, siis tuli kogu pere kaasa võtta. Otsustasimegi, et läheme jalutama. Kohaks sai valitud Toomemägi. Ega Tartus rohkem mõnusat jalutamispaika suurt polegi ja enamajolt ongi valikus, kas Emajõe kallas või Toomemägi. Tartus on üldse Emajõge nii nadilt kasutatud ja sel oleks potentsiaali sada korda paremaks. Mõlemas kohas jalutades on mul tunne, et lapsi on Tartus ilmselgelt liiga palju. Mitte sellepärast, et neid igal pool on, ei ole, vaid mulle tundub, et linnavalitsus valib meelega piirdeid, kust lapsed saaksid vaevata läbi kukkuda ning siis kas vette prantsatada või Toomemäel kuristikku langeda.

Toomemäel on suur osa nõlvadest piiramata ja see on täiesti ok, sest lastel on seal ohutunne täitsa olemas. Seal on ta teadlik, et seal on suur kukkumine ja sinna ta ei lähegi. Kuid aga kui nõlv on piiratud, siis seal tekib lastel petlik kindlustunne ja esimese asjana minnakse aia juurde, kus sellele toetutakse, sellele astutakse, sest see on pandud sinna ilmselgelt selleks, et takistada kukkumist. Kuid nii mõnigi piire on selline, et ma ei ole kindel, et selle olemasolu olukorra ohutumaks muudaks. 

Toomemäel polnudki asi nii hull. Kuigi mu süda tegi paar kiiremat takti kui Vennas seal kõõlus ja oleks vaevata sealt piirdest läbi mahtunud, siis pole need kaugeltki nii jubedad nagu Emajõe ääres on. Eriti turu ääres, aga ka kaarsillal. Iga kord kui ma üle selle silla lähen, kamandan ma kõik lapsed käest kinni hoidma, sest mu peas käib iga kord film, kuidas keegi komistab, veereb veits ja sillalt vette kukub. Vaadake seda piiret siin.

Mitte ainult on mul hirm, et mu laps võib vette kukkuda, vaid mul on hirm, et see sild võib lõhkuda ka mu abielu, kui ma lapse kukkudes ootavalt Esileedile otsa vaatan ja peaga nõksutan, et hüpaku nüüd järgi. Vaevalt, et Esileedi ootama jääks, kas ma teen nalja või mõtlen seda tõsiselt ja hüppaks mõtlemata järgi. Püüa siis hiljem seda siluda. Miks ma ise ei hüppa? Mis ma enam hüppan, kui Esileedi juba hüppas. Daa!

Aga virilate lastega jalutamine on pingutus, kuid miljon korda lihtsam kui kodus istumine. Käisime Toomemäel varemete vahel jalutamas ja kuigi oli hetki, kus nad olid justkui elevil, siis tuli neile kohe meelde, et täna on torisemispäev ja nii nad seal oma jalgu lohistasid, nuiasid kõike võimalikku ja rääkisid aina kui igav neil on. Ma isegi ei tea, kas nad teavad, mida sõna “igav” tähendab. Noorsand kasutab seda väga kergekäeliselt. “Mul on igav selle rattaga sõita!”, “See viiner on nii igav!”, “Ma ei taha uinumiseks pikutada! See on nii igav!”

Kuid selleks, et neil ei oleks kogu aeg igav, hakkasid nad käima loovustunnis ja akrobaatika trennis. Kuigi see nädal jääb neil vist tervise tõttu vahele. Esileedi otsus. Eilegi tahtsime me minna Toomemäe mänguväljakule ja Esileedi teatas, et me ei tohiks minna, sest seal on teisi lapsi veel, keda me oma viirusega nakatada võime. Gosh! Me ei näe neid lapsi nagunii enam kunagi. Ma saan aru, et lasteaeda ei saa haiget last viia, sest siis saavad kõik näpuga näidata, aga mänguväljakul on ju kõik puha võõrad. Esileedit aga see ei veennud ja otsustasime hoopis automaatpesulasse minna, mis on lastele alati elamus. Eriti tore on see, kui kuivatamise ajal aken alla lasta. Nagu ikka ei jaga Esileedi minuga seda vaimustust ja kilkab (loe:möirgab) alati kui ma akent paotan. Püsige terved!

Ma kardan kõrgust. Ja kitsaid ruume. Õigemini kitsaid ruume ma ei karda, aga ma tunnen, et näiteks kitsastes käikudes ja tunnelites/koobastes on mul vererõhk üleval ja süda peksleb. Varem oli see ka liftis, aga ajaga on liftis olemine muutunud minu jaoks lihtsamaks. Mulle ei meeldi küll jagada lifti ja kui ma saan siis ma püüan seda alati vältida. Minu suurim hirm on, et mu lift jääb äkki mingi rikke tõttu poole peal seisma ja ma olen seal kinni mõne teise inimesega veel. Hirmu ei tee see, et lift jäi kinni, vaid see, et nüüd oleme seal kinnises väikeses ruumis mina ja see teine inimene veel. See piinlik vaikus on lihtsalt nii jube ja veel hullem on pingutatud vestlus. Ma ei tea kumb hullem oleks. Sest ebamugavatesse olukordadesse ei satuta kunagi toredate inimestega, vaid alati on teine inimene see jube friik, kes ainult sellepärast kodust välja tuli, et kellelgil päev pekki keerata. Huvitav, kui ma satun mõne normaalse inimesega ebamugavasse olukorda ja ometi peab teine inimene alati friik olema… kas neil kordadel olen siis mina see friik?…

Aga kõrgust kardan ma päriselt. Kui keegi on küsinud kunagi, kas ma kusagilt kõrgelt ei karda alla kukkuda, siis ma võin alati ausalt vastata, et ei karda. Mul ei ole hirmu kõrgelt alla kukkumise ees. Sest ma ei lähe sinna. Ma ei kuku kunagi kusagilt kõrgelt surnuks ja kui kukun, siis ma palun, et teie kõigi silmad vaataksid nutmisest paistes silmadega Esileedi suunas. Tõenäosus on, et ta ei nuta mitte mind taga, vaid ta on avastanud, et mul pole elukindlustust. Kuna praegu ta silmad paistes pole, siis pane ühe kellel on.

 

Kui ma Londonis käisin ja sõbrad kõik vaimustunult London Eye peale minna tahtsid, siis ma ei saanud aru, miks peaks keegi tahtma minna kõrgele, et sealt alla vaadata. Minu jaoks on juba viienda korruse aknast välja vaatamine omaette elamus. Käisin kunagi praktikandina Tartu Milli teraviljahoidlat uudistamas ja nad tegid mulle tuuri ja näitasid ka kui hea vaade sealt torni otsast on. Töömees, kes hooletult ääre peale istus ja kaugusesse vahtis ja siis mina seal oma higiste kätega redeli viimasest astmest kramplikult kinni hoidsin ja kiitsin, et küll siin on hea vaade. Mul olid silmad kinni.

Ma kardan ka pimedust. Mitte igasugust ja mitte pimedust ennast, vaid kõike seda, mis pimedus endas hõlmab. Ma ei maga öölambiga ja ei vaja valgust, et end turvaliselt tunda, kuid kui mul on kahtlus, et pimeduses võib midagi olla, siis on teine lugu. Mul on väga hea nägemine. Ma näen tõesti hästi kaugele ja hästi teravalt, aga pimeduses see eelis kaob. See, et ma eile pimedas oma muru niitsin, siis see ei tähenda, et ma ka pimedas hästi näen. See oli puhas tahtejõud, sest meie aia muru oli nii piinlikult pikk, et Esileedi ütles juba, et Henry, palun niida ära, sest ma kardan, et nii pikas heinas on juba puugid reaalne oht. Naised. Liialdavad nagu alati. See muru nii pikk ka polnud. Vaevalt põlveni.

Kuid Esileedit see ei huvita, et pimedas asjad juhtuda võivad. Regulaarsusega umbes korra kuus, kuuleb tema asju. Kuuleb ta neid alati pimedas ja tavaliselt saadab ta mulle kõrvalt toast sõnumi või helistab sosistades: “Henry, keegi on all korrusel. Palun mine vaata…”, “Henry, maja ees oli mingi imelik müts. Palun mine vaata rõdult!”, “Henry ma kuulen kilomeetri kaugusel metsast lapse õrna häält, kes mu nime hüüab. Palun mine vaata!”

HELL NO, BITCH! Sorry, sa ei ole bitch – ma olin lihtsalt emotsionaalne must mees korraks. Kui keegi on pimedas all korrusel, siis ma ei taha teda küll vaatama minna. Ma olen suht kindel, et ta ei tulnud mind otsima, vaid midagi muud. Ja kui väljas on kolin ajal, kui kõik ümbritsev magab, siis ei ole ka mõistlik pere kalleimat vara (mind) seda uurima saata. Ok, tundmatu lapse hüüdu pole ta mind veel kuulama saatnud, aga tundes teda, siis ma ei välistaks seda absoluutselt. Loomulikult ma lähen uurima, aga see lööb alati mul sellise adrenaliini ülesse, et järgmised paar tundi uinuda on lootusetu ja siis ma istun ärkvel ja monitoorin mitu tundi igat krõbinat, mis majast läbi käia võib.

Reaalsuses ma ju tean, et kedagi ei saa all olla, sest me paneme ööseks alumise korruse valve alla, aga mingi võimalus ju siiski on, et nad on mingid superpätid, kellel on mingi maailma tasemel varustus ja murdsid meile sisse, et alt korruselt varastada… ee… ploome? Aegunud Apollo kinkekaarte? 5,5 aastat vana teleka? Meil pole midagi suurt varastada. Ainus kallis asi on mu läpakas ja fotokas ja need on kenasti ülemisel korrusel minu range silma all. Aga fakk, ploome tuleb kaitsta ja alla ma vaatama läksin. Võtsin julgustuseks kärbsepiitsa ka kaasa. Ah jaa, kuna kõik puhtad aluspüksid olid all korrusel ja ma käisin duši all ülemisel korrusel, siis võib ette kujutada, kuidas ma palja noksiga mööda krigisevat treppi ähvardavalt kärbsepiitsaga alla tulen. Tegelikult võiks see olla päris hea strateegia, sest lõpuks kui pätid naerust toibuma hakkavad, olen ma ammu politseisse helistanud. Teine variant on see, et ma solvun nende naeru peale. Siis ma löön lihtsalt solvunult ukse kinni ja ei helistagi kusagile, sest mina sellistele troppidele aega ei raiska. Pealegi pole siin midagi naerda.. tuba oli lihtsalt jahe ja paksudel meestel ongi rohkem peidus. Seda parem üllatus hiljem. Aga ma ei hakkaks neile seda seletama…

Ka täna saatis Esileedi mind keskkööl õue kontrollima, sest ta kuulis mingit mütsu. Nagu alati polnud seal midagi. Vaid ühel korral on ta kuulnud päris asja kui öösel maja kõrval oli suurem sahistamine. Siis oli arvatavasti rebane meie aias ja tassis ukse taha tõstetud prügikoti sisu mööda hoovi laiali.

Ah jaa, selle mütsu kontrollimise jutule järgnes veel see ka, mis all pildil näha on. Kas ta tõesti kuulis, või see oli tema kavalus, mine tea…

Ma lõin autoukse kinni, saatsin õhusuudluseid ja lehvitasin nagu suutsin – mu pere läks ööseks maale ja mina jäin koju üksi. Mida kõike ma selle aja jooksul ära teha jõuan. Ma kirjutan seda blogi kell üks öösel vastu esmaspäeva ja võin teile ette kanda, et ma ei teinud mitte ühtegi asja ära, mida ma plaanisin, sest liiga palju oli segajaid.

PS! Kuna ma ei taibanud magades endast pilti teha, siis peate leppima piltidega, kus on lapsed autos ja/või mind ära saatmas.

Suurim segaja on loomulikult laiskus. Suurem osa asju, mida ma planeerisin ära teha, nõudis kükitamist. Oh, kuidas ma ei armasta kükitada. See ei ole ainult ülekaalu tõttu (kuigi see on peamine põhjus), vaid aastatega on minu lihased lühenenud ja ma lihtsalt ei paindu eriti hästi. Kui ma kunagi Crossfitis käisin, siis üks lisaülesandeid, mida ma pidin kogu aeg tegema, oli nende lihaste venitamine, mida ma kükil kasutan. Läks tõepoolest paremaks, aga nüüd, kolm aastat hiljem, on kõik tollased kasud kadunud.

Seega ma otsustasin, et kõik need põrandal hoolt vajavad ülesanded saab ju alati edasi lükata. Ega see põranda liist ei peagi ju nii kindlalt põranda küljes kinni olema. Las ta turritab seal vallatult ja ka meie saame nalja, kui üks kaksikutest jalaga selle taha jääb ja pikali komistab. Esileedi küll seda naljakaks ei pea…

Mul oli ka plaan ära teha 2017 aastaaruande vajalike dokumentide kokkupanemine. Kuid ka see lükkus uude nädalasse, sest nii kui ma tooli istusin ja seda igavat ekraani vaatasin, meenus mulle, et mul on vaja ju nõud ära pesta. Õigemini mitte pesta, vaid tõsta nõudepesumasinasse. Sellele peaks muidugi eelnema see, et enne tuleb sealt puhtad nõud välja tõsta. Muide, maailmas pole suuremat nuhtlust, kui see nõudepesumasina kitsam versioon. Vist on 40cm. Miks inimesed ostavad selle? Sinna paned paar taldrikut, ühe kahvli ja see ongi täis. Meil oli kodu ostes see sees ja see oli esimene asi, mida me plaanisime 60cm vastu välja vahetada. Sellest on nüüd möödas üle kahe aasta. Ma ei ole sellega ikka absoluutselt rahul, aga ma olen õppinud temaga elama.

Igal juhul taipasin ma nõudepesumasina juurde jõudes, et masina tühjendamine on üks selline tegevus, mis on põrandale liiga lähedal, et see eeldab peaaegu, et kükitamist ning otsustasin selle edasi lükata ja selleks ajaks olin ma ka unustanud, et ma üldse mingit aruannet koostada olin plaaninud. Selle asemel seadsin ma end mugavalt diivanile, sest kogu see tegevuste planeerimine oli mult ilmselgelt liiga palju energiat ära võtnud ja ma mõtlesin, et laseks korraks pleedi all silma looja. Mitte kaua, sest ma ei taha ju ometi perest vabat päeva magamisele kulutada. Ma tahan ju veel ka muru ära niita.

Ma olin aga unustanud, et täna öösel magas minu kaisus Noorsand, kes öösel oma teki ja padjaga mu voodi jalutsis käevangu palus ja ma ei maga eriti hästi kui keegi minuga voodit jagab. Minu uni oli öösel vaevu kolm tundi pikk, ehk umbes neli tundi jäi väljamagamisest puudu. Selle neli tundi magasin ma nüüd ühe raksuga täis nii kui mu pea diivanipatja puudutas. Kui ma kell kümme õhtul silmad ehmatusega lahti tegin, süljest läbiimbunud patja uurisin, sain ma aru, et täna pole mõtet enam pingutama hakata. Pimedas nagunii niita ei saa. Homme on ka päev.

Märge iseendale: ära maga päeval, muidu passid jälle hommikuni üleval!

Ma ei planeerinud üleval passida. Kuna mu uni oli nagunii teadmata ajaks edasi lükatud, siis ma plaanisin vaadata paari youtube videot, et siis sukelduda kodukate maailma ja hakata otsima enda kodulehele uut kujundust. Umbes viis tundi hiljem, kui ma olin youtube sügavustes ja vaatasin, kuidas üks paks must mees istus koos hästi kondise valge mehega ja nad vaatasid üksteisele otsa ning üritasid üksteisele nägusid tehes teineteist naerma ajada, küsisin ma endalt: “Henry, mida sa teed?”. Mul ei olnud head vastust. Ma isegi ei teadnud, kuidas ma olin selle video peale sattunud. Kuid kuna väljas hakkas õrnalt valgeks minema, siis tegin otsuse, et ma lähen parem magama, sest homme on tulemas tegus päev – tarvis kodukale kujundust otsida, vastata e-mailidele, köök ja elutuba korda teha ning muud nipet näpet.

Kui ma kell 11 lõpuks üles ärkasin, vandusin, et ma ei söö enam mitte kunagi enne magamaminekut arbuusi. See, kuidas arbuus mõjub minu põiele, on midagi erakordset. Ma vist käisin öö jooksul 2-3 korda tualetis. Pole midagi hullemat kui sa näed unes pool-erootilist unenägu ja midagi hakkab kohe juhtuma ja siis põmaki- aeg vetsu minna. Need pipardavad naised mu unenägudes justkui teaks, et tegudega tuleb võimalikult kaua venitada, sest peagi läheb Henry tualetti. Olen püüdnud käia vetsus pool-kinniste silmadega ja lootnud, et tagasi voodisse jõudes unenägu jätkub, aga see ei jätku kunagi. Kes tahakski semmida mehega, kes just sel hetkel kui huuled hakkavad kohtuma peldikusse minema peab? Näe Esileedi, isegi unes olen ma truu. Peamiselt põie tõttu, aga siiski.

Ajasin end püsti ja meenus, et täna niita ju ka ei saa, sest meie külas pühapäeviti ei niideta. Ainus, mida ma lõpuks saingi tehtud, oli koristamine ja kes on minu Facebooki lehe jälgija, siis teie juba teate, et ka see tuli kõige naljakamal viisil. Nimelt tänitas Noorsand kulm kortsus teisel pool telefoni ekraani, et kuidas ma pole ikka veel elamist jõudnud korda teha? See oli näga naljakas, aga ma otsustasin, et ma surun oma ego alla ja koristan sellegi poolest. Ei hakka jonni ajama ja rääkima, et muna ei tule kana õpetama nagu kunagi minu lapsepõlves kombeks oli.

Ma küll arvan, et kui mu kodused eemal on ja ma majas vaikust naudin, et siis olen ma palju produktiivsem, aga reaalsus on hoopis, et nende lahkumine loob kodus õhkkonna, mida ei ole kunagi muul ajal. Mul ei ole tava päevas luksust vajuda diivanile ja magada nii nagu torust tuleb. Mina olen efektiivne siis, kui mul on midagi kuklas. Kui ma pean tegema perele näiteks õhtusööki ja ma pean enne midagi ära jõudma teha, siis ma olen keskendunud ja tegutsen nagu noor jumal. Kui mul on aega küll, siis ma ka käitun nii nagu mul oleks aega küll. Seega, ma pean endale seadma eesmärgid kindlate aegadega ja kui ma sean näiteks praegu mingi eesmärgi, et see peab aasta lõpuks tehtud olema, siis tundes ennast, stressan ma sellepärast järgmised paar kuud, aga ette võtan ma selle ikka alles aasta viimasel päeval, sest tähtaeg kukub. Jama.

Kuidas teil on lood enese motiveerimisega, kui tuleb teha asju, mida teha eriti ei viitsi? Otsite ka viise, kuidas edasi lükata? Ingliskeeles hea sõna procastinating. Olete ka prokastineerija või pole probleemi- kohe härjal sarvist?

Ja kui te veel ei jälgi meie Facebooki või Instagrami, siis tulge! Olete oodatud. Ma jagan neis pea igapäevaselt videoklippe ja/või pilte. Kõigis kolmes kanalis on erinev materjal – siin pikemad postitused, Facebookis naljakad igapäevased juhtumised pluss mõned pildid ja Instagramis videod ja pildid igapeävastest tegemistest.

Meil ei ole palju raha. Me ei ole ka vaesed. Tegelikult oleme, sest me maksame selle maja eest veel järgmised 20+ aastat. Meil on piisavalt palju raha, et me ei pea poes sõrmega hindu taga ajama, et näha, kas me endale seda lubada saame. Ma tahan, et see jääkski nii. Selleks ma pean end natuke rohkem tööle pühendama ja siis me tuleme kenasti toime. Sest kuigi me tuleme enam-vähem toime, siis meie varud ei ole suured ja suured ootamatud väljaminekud lööks meile ikka korraliku kiilu sisse. Meie säästud võiksid olla suuremad ja kulud väiksemad, aga eks see ole nii ju igas keskmiselt toimetulevas perekonnas.

Ma just ükspäev arutlesin siin, et kui me võtaksime ette ja peaksime hakkama säästma, siis mis on need luksused, millest ma oleksin nõus esimesena loobuma?

Esiteks tooksin ohvriks väljas söömise. Me ei söögi nii väga väljas, kuivõrd me tellime toitu koju. Viimasel ajal aina vähem, kuid tuleb järkuvalt ette. Muide, kui keegi tahab natuke säästa ja tal ei ole veel WOLTi toidu kojutoomisäppi installitud, siis installige ning kasutage rakenduse seadistamisel koodi AMHT. See annab teile 7 euri esimesel tellimisel hinnast alla. See 7 euri püsib kontol küll vaid paar nädalat, aga igaljuhul kui registreerute, siis kasutage julgelt koodi AMHT ja esimene päevapraad on põhimõtteliselt tasuta.

Teiseks kuluks, kus ma oleks nõus kokku hoidma, on erinevad tellitavad meelelahutused nagu Viaplay ja Netflix. Ma kasutan neid mõlemaid, aga kõike legaalset on põhimõttelsielt võimalik internetis vaadata ka illegaalselt. Kvaliteet tõenäoliselt kannataks, aga siiski, elaks üle. Hetkel tahaks ma tegelikult ühte asja veel juurde, mis mu varandusest iga kuu 10 euri sööks – Spotify. Aga ma ei raatsi. Arvata võib, et ühel hetkel ma siiski tellin. Ma ei tea, kas Spotifyl saab korraga mitu kasutajat ka olla. Kui saab, siis ma ühineks kellegagi ja ma oleks nõus maksma osa. Andke märku 🙂

Kolmandaks võiks kirjutada, et ma loobuks koristajast, kes meil korra nädalas maja läikima lööb, aga ma loobuks vist pigem elektrist. Te ei kujuta ette, millist rõõmu ta meie elamisse toob. Ta ei ole mitte ainult ilus ja rõõmus ja lastega suurepärane ja ülipüüdlik, vaid tema on see meie päike, kes meile igal teisipäeval rõõmu toob. Ta ei ole küll odav, aga ma olen silma pilgutamata nõus tema küsitavat hinda maksma, sest see puhtus, mis temast maha jääb, see on hinge kosutav. See ei kesta küll kaua ja õhtuks on tunne justkui koristajat poleks pool aastat käinud. Kuid tegelikult on tajuda küll, sest kui lapsed suudavad elamise hetkega pahupidi keerata, on siiski tolm pühitud, põrandad pestud, tualetid säravpuhtad. Ta on imeline leid ja peaaegu meie perekonnaliige. Noorsand küsib pidevalt, et miks ta iga kord ära läheb ja meile ööseks ei jää. Hea küsimus. Tahaks ka teada.

Kuid kokku saaks hoida kindlasti ka vee arvelt. Kuidas, ma päris hästi ei tea. Meil on selline loll veesüsteem, et torudes on pidevalt selline leige vesi ja kui sa soovid, kas külma või kuuma, siis tuleb umbes 30 sekundit lasta veel lahmata, et temperatuur õigeks läheks. Ma usun, et meil kulub kuus paar kanti vett lihtsalt selleks, et vee temperatuur õigeks saada. Kindlasti saaks ka elektrilt säästa ja suviti näiteks mitte käiata õhksoojuspumpasid, vaid kannatada kuuma nagu mees, või meisterdada endale lehvikud. Sel aastal, kui kõik kodudes sulasid, hoidsime meie toas pidevalt mõnusat 23 kraadi. Need masinad ei võta vist väga palju, aga kui need 24/7 taga on, siis midagi kindlasti.

Suurim koht, kus aga saaks säästa, on toidupoes käimine. Ma olen kohutav planeerija. Ma ostan alati toidu ühele toidukorrale mõeldes. Sageli venitab sellest ka järgmisesse päeva, aga ma näiteks käisin täna poes ja mul õrna aimugi, mida me homme sööme. Kui ma õpiksin toiduainete ostu paremini planeerima, siis ma arvan, et meie kulu toidupoes võiks langeta head 30%. Aga see tähendaks, et ma peaksin millegisse tüütusse süvenema ja ma ei ole selles üldse hea. Turul võiks ka mitte käia, sest seal läheb ka raha nii, et tolmab, samas ei saa ma ka mitte minna. Olete näinud turu arbuuse? Need punased ja ilusad, mitte aneemilised (heleroosad), mida meie kaubandusest osta saab. Ploomikilo 5 euri – andke kaks kilo. Õunte kilo 2.50 – andke kolm kilo. Arbuusi kilo 1.20 – andke üks 7 eurine tükk. Tartu turul on üks vene mees, kes on maailma parim müügimees ja tal on ühtlasi ka väga maitsvad soolakurgid. Kui sa ütled talle, et palun kümme kurki, siis ta laob kümme tükki ära ja pakub, et äkki ta paneb siis kohe viie euro eest, et ei peaks senti otsima. Loomulikult sa oled nõus ja vaatad, kuidas kümme kurki juurde paneb. Samal ajal pakub ta kõike oma müüdavast kraamist üks haaval. Tsirkel-K müüjad peaksid sinna koolitusele minema, et kabanossile lisaks keegi ikka juua ka kaasa ostaks.

Aga et see jutt ei oleks lihtsalt jutt, siis ma peaksin ju ka endale mingi eesmärgi püstitama ja ma teen seda nüüd – järgmisel nädalal ei lähe ma esmaspäevast kuni kolmapäevani kordagi toidupoodi, sest ma mõtlen meie toidud läbi ja ostan kogu vajaliku pühapäeval ära. Annan märku, kas õnnestub. Kui teie peaksite praegu mõtlema, et kuidas oma olemasolevate kulutuste juures säästa, siis millest alustaksite? Jagage mõtteid!