Kategooria

muud jutud

Mul oli taas töine nädalavahetus. Enamus teist teab, et minu üheks tegevuseks on aidata suitsetajatel sõltuvusest vabaneda ja olen seda teinud viimased 9,5 aastat. See tähendab, et 0,5 aasta pärast täitub 10 aastat ja mul tuleb langetada valik, kas ma kulutan uuesti summa, mis jääb 10 000 ja 20 000 vahele, et saada õigus järgmised kümme aastat Eestis tegutseda, või leida mingi muu väljund endale. Mõnes mõttes oleks mõistlik kõrvale astuda, sest ma olen kogu aja teinud seda kõrvaltegevusena. See ei ole suureks kasvanud, sest ma ei ole selle kasvu pea üldse panustanud. Võiks tulla uus inimene, kes näeks seda tegevust ärina ja panna see õlitatult tööle. Mina olen seda teinud alati kui missioonina, et paaril päeval kuus teen ma midagi hingele.

2014. Enne kaksikuid. Nii puhanud 🙂

Seega panna ettevõtmisesse ligi 15000 eurot, on otsustamiskoht, sest see tasuvusaeg on natuke liiga pikk. Kui ma kunagi 2009 alustasin, siis ma alustasin suure entusiasmiga. Laenasin vajaliku raha, ostsin frantsiisi ja arvestasin, et pooleteist aastaga peaks ära tasuma. Kulus oma 7-8 aastat kui ma omadega nulli sain. Ma pidin tegema korduvalt otsuseid, kas ma lasen ettevõttel pankrotti minna, või tasun kohustused isiklikust rahast. Ettevõte jäi ellu. Praegu, kus teadlikkus on suurem, tasuks see kiiremini ära, aga siiski – mina sooviks ka perega soojale maale reisida ja tunda finantsilist vabadust ja selleks tuleks mul leida midagi, mis ei ole keskendunud hingele, vaid rohkem rahakotile. Praegu teengi ma kahte tegevust – blogimine, mis on peamiselt hingele ja Allen Carri meetod suitsetamisest vabanemiseks, mis on seda samuti. Ah jaa, raamatut kirjutan ka ja sellest võiks hitt saada küll, sest potentsiaali sel on, et see võiks olla hea lugemine ka neile, kes mind ei tea.

Kui ma olen selle jätkamise küsimuse õhku visanud, siis paljud, kes on minu abiga suitsetamisest vabanenud, ütlevad kui ühest suust, et mis küsimus see on? Loomulikult Henry pead sa jätkama! Kujutad ette kui sind poleks olemas – ma istuksin siiani iga päev tunde külmal rõdul ja imeksin haisvat pulka ja rögiseksin hommikuti vannitoas. Seega jah, mul on palju otsustamiskohti, et kas ja kuidas. Isegi kui mina enam ei tegutse, siis Allen Carri raamat jääb ikka alles ja soovijad võivad seda lugeda. See pole sama efektiivne, aga meetod on ikka sama.

Mitmed teist on öelnud, et ma võiks teha seminari ka mittesuitsetajatele ja lihtsalt selleks, et te näeksite, mida ma seal seminaril teen, et suitsetajaid aidata. Aga äkki ma räägikski täna siis.  Lühidalt rääkida on keeruline. Mul kulub seminaril kuus tundi, et suitsetaja, kes tuleb seminarile, kes on veendunud, et ta naudib suitsetamist, et see rahustab teda ja on mõnus ajaviide, läheks päeva lõpuks ära õnneliku mittesuitsetajana, kes hetk tagasi viskas ise sigaretipaki minema ja otsustas, et ta ei suitseta enam kunagi.

Kogu see suitsetamise sõltuvus on pea täielikult inimese peas. Tema mõistuses. Nikotiinisõltuvus on ka füüsiline, aga see pool on väga lihtne lahendada kui mõtted on paigas. Iga aine sõltlasel tekib elu jooksul väärastunud nägemus ainest, millest ta sõltuvuses on. Nii ka suitsetajal. Kui enne suitsetamist ei vajanud ta midagi lisaks, et stressiga toime tulla, siis sõltuvusse jäädes hakkab ta tundma vajadust suitsu järele iga kord kui stress kimbutab ja see süveneb. Lühikese aja pärast vallutab see ta täielikult ja suitsetaja ei julge mahagi enam jätta, sest kuidas ta tulevikus stressiga toime tuleb? Mida ta teeb siis kui ta närvi läheb? Ehk miski, mida ta absoluutselt ei vajanud, muutub peagi millekski, millest sõltub, kas ta suudab mingites olukordades toime tulla või mitte.

Ehk suitsetaja peas hakkavad tekkima erinevad seosed suitsu kasude kohta, miks tal seda vaja on. Ta ei mäleta, et enne alustamist ta ei vajanud mitte midagi sellist, aga kuna nikotiin lollitab sõltlase ajuga, siis ühel hetkel ei suuda suitsetaja isegi ühe koha peal istuda. Selleks, et istuda lihtsalt rahulikult toolil, peab suitsetaja iga mingi aja tagant väljas käima, suitsu tegema ja tagasi istuma tulema. Nikotiinisõltuvus võtab talt kogu rahu, aga suitsetaja näeb seda asja absoluutselt vastupidiselt – suits annab rahu, suits aitab stressiga hakkama saada, suits aitab igavust taluda, suits aitab mõtteid koondada. Seepärast ongi suitsetajal omal käel maha jätta sageli väga raske – ta ju jääb ilma suurepärasest asjast, mis rahustab, peletab igavust, aitab kohvi nautida, on seksijärgne nauding. Ehk tema näeb probleemitekitajas hoopis probleemilahendajat.

Kuue tunniga võtangi ma seminaril kõik need anomaaliad ja peas olevad uskumused ette ja näitan neid sellisena nagu ta nägi neid kunagi siis kui ta veel ei suitsetanud. Suitsetaja teab kõike seda, mida ma talle räägin, sest kunagi ta ju mõtles ise ka nii. Kuid aastaid sõltuvuses olles, on tema pilt sellest täielikult vastupidiseks pöördunud. Kui inimene on seminaril avatud meelega ja ta näeb, kuidas ja mis vahenditega ta sellesse lõksu langenud on, oskab ta selle ka peale seminari enda jaoks ära lahendada ja see pole isegi raske mitte. Ainuke, millega nad silmitsi esimestel päevadel on, on see nikotiinivõõrutus, mis on nii pinnapealne tunne, et suitsetaja magab iga öö tundmata mingit võõrutust. Isegi janu, või vetsuvajadus äratab meid üles. Nikotiinivõõrutus on nii õrn tunne, et ei sega magamistki.

Nii et vabanemiseks tuleb teha silmad lahti ja näidata suitsu selle õiges valguses – ilma ajupesuta. Siia võiks tuua analoogia. Kujuta ette, et sul on elukaaslane, keda sa väga armastad. Ta hoiab sind, toob sulle kingitusi, teeb süüa, on su lastega hell. Sellist inimest oleks ju väga raske maha jätta ja kui te läheks lahku, siis sa põeksid pikalt pikalt. On nii?

Kuid kui keegi avaks su silmad ja sa saaksid aru ,et su elukaaslane on tegelikult pedofiil, kes su lapsi ära kasutab. Ta teeb sulle süüa ainult sellepärast, et ta peidab sinna väikeseid koguseid mürki, et sa koguaeg haiglases seisundis oleksid ja ei saaks aru, mis kodus tegelikult toimub. Ta toob sulle kingitusi, mille ta on ostnud raha eest, mis ta sinu tagant varastab ja lisaks ta irvitavad sõbrad teavad kõik, kuidas ta sind enda kontrolli all hoiab. Kui raske oleks sul silmade avanedes seda sama inimest maha jätta? Ma pakun, et miljon korda lihtsam. Sulle teeks rohkem haiget see, et sa nii pikalt selles haiglases suhtes olid.

Kuigi siin olid ekstreemsed näited, siis just seda me seminaril teemegi, et sa näeksid suitsu kui probleemi, mitte kui lahendust, sest seda see täpselt ongi. Paljud ütlevad mõned nädalad-kuud peale seminari, et ainus asi, millest neil kahju on, on see, et seda asja varem ette ei võetud. Kuid nagu ma ütlesin, et mul kulub kuus tundi, et suitsetaja uskumusi lõhkuda ja see kõik põhineb loogikal. Kui mina, kes ma tegin kolm pakki päevas ja olin veendunud, et mina naudin suitsu niivõrd väga, et ei suuda kunagi päevakski maha jätta, suutsin sellest täielikult lahti saada, siis suudab seda igaüks. See eeldab lihtsalt avatud meelt.

Sellega ma siis tegelen ja see annab mulle emotsionaalselt väga palju juurde ja samas peale töist nädalavahetust olen ma mentaalselt täiesti tühi ja mu selg on alati ilgelt valus, sest liiga palju istumist ja autoga sõitmist. Loodan, et saite vastuseid, mida ma siis lisaks blogimisele veel teen 🙂

Esileedi ei räägi minuga juba teist päeva. Ainult põrnitseb ja maigutab suud. On öeldud, et naist ei tule karta siis kui ta su peale karjub, vaid siis, kui ta on vait. Selle järgi peaks ma magama üks silm lahti, kuid õnneks ei ole mina midagi valesti teinud, vaid ta kaotas hääle. Vahel kuulen koridoris kerget sahinat kui ta püüab mingeid vokaale esile tuua, aga see on nii naljakas. Neile püüetele ma ei reageeri, vaid vaatan kaua ta viitsib selle surija korinaga mu tähelepanu püüda, enne kui käega lööb ja füüsiliselt tuppa tuleb. Astub tuppa käed puusas. Žestide ja näoilme järgi ta pahandab minuga. Suu käib kiiremini kui tavaliselt, aga ühtegi heli suust ei tule. Ütlen, et mina ei viitsi lasteriideid valida. Ma tean, et see ei ole see, mida ta püüab mulle selgeks teha, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta veel rohkem närvi läheb. Ehk siis meil on kodus praegu päris lõbus. Ok, tõe huvides – MUL on kodus praegu päris lõbus. Ja lisaks on ka väga vaikne. Ma arvasin, et lapsed teevad seda lärmi kodus, aga nii vaikne on. Järelikult oli see Esileedi.

Minu suurim mure on see, et minul on jätkuvalt nöha ning homme tuleb läbi viia kuue-tunnine loeng ning pühapäeval tuleb mul inimeste ees häält teha suisa üheksa tundi järjest. Ma nii loodan, et mu hääl peab vastu. Kui keegi siin on avalik esineja/laulja, siis jagage soovitusi, kuidas nädalavahetus vastupidada, et hääl kindlasti enne lõppu ära ei kaoks. Ostsin endale apteegist Isla Moosi imemistablette ka igaks juhuks, mis peaks kurguärritust leevendama. Lisaks olen ma Esileedi kallal nii palju nalja visanud viimase kahe päeva jooksul, et ma ei saa lubada, et mul hääl ära läheb. Karma võiks kuidagi teisiti kätte maksta.

Blogil on ka uus logo. Ühel ilusal hommikul vilkus messenger, mis andis märku, et keegi kirjutab mulle midagi. Selleks oli Mariann, ehk blogija Mallukas. Saatis mulle mulle mu blogi päise, kus ilutses logo ja ütles, et see nägevat välja nagu 90ndatel põlve otsas tehtud lasteaia logo. Just nii ülbelt ütleski. Kust ta teadis, äkki tegi selle mulle mu kadunud vanaema oma surivoodil, et ma tema mälestust kaasas kannaks? Või äkki leidsin ma selle logo oma sugupuud uurides ja sel on suur tähendus mulle ja meie perele? Reaalsus on muidugi see, et selle kujundas mulle üks pakistanlane ühes allhanke keskkonnas, kus saab endale paarikümne euriga tellida nii logo, bännereid ja ei tea mida veel. See logo ei saanud tookord valituks ka seetõttu, et see mulle ilgelt meeldinuks, vaid sellepärast, et ta oli mulle eelnevalt umbes 40 eriti jubedat logo teinud ja mul oli lihtsalt piinlik, et tüüp saab nii suure (kuigi kohutava) töö eest 20 euri ja mina kirtsutan aina nina. Lihtsalt leppisin lõpuks. Tekkis kahtlus, et äkki on see mingi 15 aastane nolk, kes lihtsalt mingi stock pilte tuhlas ja neid mustaks võõpas. Arvatavasti nii oligi. Moraal – saad selle, mille eest maksad!

Uue logo tegi mulle IIWY disain(ei ole koostööpostitus, lihtsalt kiidan head kogemust) ja selle üle olen ma väga uhke ja suudan sellega samastuda palju enam. Ka IIWYga läks meil jupp aega, aga ta oli ise nii ülipüüdlik ja lõpptulemus oli seda ootamist väärt. Minuga tal kindlasti lihtne ei olnud, sest ma olin selline tüüpiline passiivne mõmm:

Kas sul ideid on? Eriti ei ole, paku ise midagi.
Kas sul värvi eelistusi on? Eriti ei ole, paku ise midagi
Kas sul on mõtteid, mis sellel logol olema peaks? Eriti ei ole, paku ise midagi
Kas muudan või jätame selliseks? Ma ei tea, näita, milline see muudetult oleks.

Ehk minuga on keeruline, sest mul ei ole nägemust, missugune miski olla võiks. Nii oli ka korteri valmise puhul kunagi. Kui oli koledasti sisustatud korter, siis ma ei osanud seda ilusaks mõelda, et mis mina teha oleks soovinud. Kui oli ilus korter, siis olin ka mina väga potentsiaalne soovija. Siit küsimus, ega teie seas pole ühtegi sisedisainerit? Me hakkakme kevadel natuke remontima ja sooviksime kellegagi nõu pidada värvide ja paigutuse osas. Kirjutage mulle!

Aga loodetavasti saame õige pea terveks, sest meil on veel sügiskoristus lõpetamata – garaaž, terrass, kasvuhoone ja leiliruum. See kõik veel plaanis.

Postituse valmimisele olid toeks Heleni helbed!

Tekitan blogile uue kategooria, kus ma proovin asju, mis on alles turule tulnud. Mida enamik inimesi veel proovinud ei ole ja mina võtan enda peale, et ma testin neid ise ja lihtsalt selleks, et teie ei peaks. Sealt ka pealkirjas olev lühend HTESEP Henry Testib, Et Sina Ei Peaks. Siin saavad olema nii sponsoreeritud tooted (mille ma ka eraldi ära märgistan) ja sponsoreerimata tooted. Seega soovitage julgelt, mida te tahate, et ma katsetaks, enne kui teie selle oma raha eest soetada julgete.

Täna ma testin uusi putrusid. Putrudega on mul sama probleem, mis ka teiste toitudega – mind piirab fantaasia. Tatrapuder hapukoore või võisilmaga, neljaviljapuder, või kaerahelbepuder marjadega. Ma ostsin isegi Palja Porgandi pudruraamatu, kus ta jagab vist 30 pudruretsepti, aga nii uskumatu kui see ka pole, siis mind ei kõnetanud ükski. Paljudesse oli lisatud vahustatud munavalge, mis pidi pudru eriti õhuliseks tegema. Ei katsetanud ka seda kordagi, sest meie peres süüakse putrusid eelkõige hommikul ja hommikuti on vali mikseri hääl tõeline tüütus. Seega ka mu pudrud on jäänud ühekülgseks ja ei isuta ammu enam.

Sellest on aga kahju, sest nagu ma sotsiaalmeedias rääkisin, siis puder üks selline toit, mida süües on mul kõht kõige kauem täis ja mina, kes ma näen vaeva, et Henryt aina vähemaks jääks, eelistan toite, mis nälja pikaks ajaks kustutavad. Paar teist ütles vastupidist, et putru süües on nälg kiire tulema. Kuidas see võimalik on, ma ei tea. Midagi peab olema valesti. Äkki te panete kogemata lusika suust mööda või äkki sööb pilgutamise ajal koer pool teie toidust ise ära. Ei tea.

Meil on ka välja kujunenud kindel helveste sort, mida me oleme nüüdseks aastaid ostnud. See on meie kodupoes kohe esimene toode ülemisel riiulil. Sageli on Heleni helvestest ehitatud riiulitele ka nii kõrged tornid, et ma mõtlen alati, et mida lühikesed inimesed sellises olukorras teevad? Kuidas nemad pudruhelvesteni ulatuvad? Kuidas nad üldse ülemiste riiuliteni ulatuvad? Või on nende eelistused alateadlikult selle põhised, milleni nad poes ulatuvad?

Minu teekond Heleni helvesteni oli omal ajal ka omamoodi. Ma töötasin puhastustarvikute ja -keemia müügiesindajana lõuna-Eestis ja üks koht, kus ma pidin kliente väisama, oli Valgamaa pisikene alevik nimega Keeni. Meelde jäi see mulle sellepärast, et sealse kooli õppealajuhataja (vist), oli mu vana klassivenna ema ja seal müügiringi tehes, jäi silma suur silt HELEN. Kui ma poes nende toodet nägin, tekkis kiire ära tundmine ja sellest saadik ongi see olnud mu esimene valik. Huvitav, kas lõuna-eestlased said koha nimede panemisel inspiratsiooni Aafrikast, et me võime käia ilusates kohtades nagu Keeni(a) ja Kambja(Gambia)? Andke andeks, et ma nii mageda nalja tegin. Kell on kolm öösel. Ära ka ei kustuta.

Igal juhul saadeti mulle Helenist proovimiseks nende uued Helde sarja pudrud, et ma vaataksin, kuidas need mulle maitsevad. See on välja töötatud siinsamas Tartu Ülikooli teadlastega ning täis pikitud vitamiine ja mineraale, et lisaks kõhutäiele oleks ka lakk läikivam ja keha tugevam. Selleks, et neid kõiki uusi putrusid aga adekvaatselt hinnata, tuli mul kõik need ka ette võtta. Kõige enam olin ma elevil selle pudru üle, kus oli sees vinnutatud liha ja kõige skeptilisem selle suhtes, mille koostisosaks oli porgand. Porgand ja puder? Võeh. Vaevalt. Teised kaks olid sellised magusana mõeldud pudrud, mis on alati mõnusad. Seega sealt mul mingit eriti skeptismi peale ei tulnud.

Õnneks on pudruhelvestest pudrutegemine hästi kiire ja keskmiselt kulus mul iga pudru valmistamisele kokku 10 minutit. Sobib. Olles nüüd kõiki nelja proovinud, siis ma pean enda sõnu sööma, sest puder, mis oli tehtud kõrvitsaseemnete ja porgandiga oli minu absoluutne lemmik. Väga mõnusa tekstuuriga ja see krõmps, mida porgand ning seemned lisasid, andsid sellele pudrule täiesti uue lisakäigu. Seevastu vinnutatud liha ja kõrvitsaseemnetega asetaksin ma nelja pudru proovimise järel kolmandale kohale. Mitte sellepärast, et see halb oleks olnud, vaid minu ootused olid hoopis midagi muud. Kui ma mõtlen vinnutatud lihale, siis ma mõtlen hästi kontsentreeritud ja intensiivne suitsune singimaitse, kuid seda ma ei saanud. Sai mõnusa tekstuuriga pudru ja algselt oli mul tunne, et liha maitset kui sellist ma ei tajugi. Kuid kui seda otsida, siis see siiski on seal olemas. Ma soovitaks selle ära proovida, sest puder on hea ja oma lemmiku leidmiseks, tuleks lihtsalt järgi proovida.

Kui porgandi puder sai esimese koha ja vinnutatud lihaga sai kolmanda, siis mõlemad magusad pudrud ma paneksin teisele kohale, sest need olid mõlemad väga head. Need kaks on täiesti erinevad, kuid väga mõnusad ja ma ostaksin mõlemaid ka edaspidi. Lisaks olen ma nii uhke, et ma panin õuna ja mustsõstraga mitmeviljahelbepudrule garneeringuks peale granaatõuna ja see sobis sinna imeliselt. Seda putru tulekski süüa granaatõunaga. Nii nagu soolased pudrud vajavad lisatud soola, nii vajavad ka magusad lisa magusust. Mina kasutasin mett.

Kuid ka kookose-, õuna- ja jõhvikaga helbed olid väga maitsvad ja sellest sai laste lemmik. Mul võttis küll tükk aega, et neid proovima meelitada, aga kuna ma asetasin peale kiivit ja mangot ning ütlesin, et neid võivad nad võtta alles peale seda kui nad kasvõi proovivad keele peale seda putru, siis nad proovisid ja mõne hetke pärast olid nad nagu vastsündinud linnud, kes nokad taevapoole järgmist suutäit ootavad…

Mingiks ajaks on meil nüüd see mure murtud, et meie pudrud igavad on ja toitev eine on taas hommikusöögiks teemas. Pole mõnusamat kui alustada päeva kausi pudru ja võilievaga, või keeta endale lisaks paar muna. Või võtta ette magusam puder ja süüa kõrvale värskeid puuvilju, et alustada päeva õigesti. Mis on teie eelistatuim hommikusöök?

PS! Ma panen ka loosi ühe erilise pudrukohvri ja selle võidab endale vaid üks. Seda pole isegi mul! Loos toimub instagramis. Mine vaata ka (SIIA)

 

Mis vahe on Vennasel kui ta on terve, versus see aeg kui ta on haige? Kui ma küsiks tervelt Vennaselt, kas ta tahab jäätist, lööksid ta silmad särama ja ta jookseks ise kiirelt laua taha istuma. Kui ma aga küsiks seda haigelt Vennaselt, siis… siis ta jookseks säravate silmadega laua taha jäätist ootama. Ei olnud hea näide. Jäätis ei ole kunagi hea näide, sest seda võivad lapsed vohmida olenemata enesetundest. Isasse.

Kuid kui Esileedi eile enda ülakeha paljaks võttis ja Vennase endale rinnale tõstis (Esileedi ei lubanud pilti teha), siis esimene asi, mis mulle pähe kangastus oli see, et mu naine on puhta lolliks läinud. Hakkab täismehele tissi andma. Selgus, et ei hakka. Vaid nahk-naha kontakt pidi olema tervendav. Seal ta siis oli, silmad kaugusesse vaatamas ja lihtsalt vaikis. See ei ole see Vennas, keda mina tunnen, sest Vennas ei ole mitte kunagi vaikne. Ega ühel kohal. Tal on silmis pidev tuluke, mis reedab, et ta silmad skännivad tuba, et leida midagi, mis õelt või vennalt pihta panna ja sellega mööda tuba neilt eest ära joosta. Ta tõepoolest ei diskrimineeri – hea meelega jookseb ta nukk kaisus eest ja õnnetult röökiv Piiga kohe sabas, kui ka hiilib Legodest torni ehitava venna selja taha, et see kiire käe või jala liigutusega ümber paisata ja naeru kugistades eest ära joosta. Noorsand saab ta küll alati kätte ja karistab, aga ega see Vennase indu kahanda.

Õnneks hakkab see viirus üle minema. See ei olnud võrreldavgi sellega, mida me talvel kogesime.Seekord oli väike palavik, mõõdukas nohu ja vastik rögane köha. Nöha nagu moodne sõna meie läbitud nädalavahetust kirjeldada võiks. Varem polnud kunagi mul probleeme sellega, et mul on nohu. Noorena olin ma üldse olin üliharva haige. Ega ma praegu ka eriti tihti pole, aga nohu on minu jaoks kõige suurem katsumus. Päeval see mind ei häiri, aga ööd on see-eest tõeline kadalipp. Ma olen märganud, et kui üks ninapool kinni läheb, tuleb pikutada vastas küljel ja mingi aja pärast vajub see nina pool lahti. Kuid ma ei saa seda teha kui öösel ärkab Noorsand ja teatab, et ta nägi unes hirmsat unenägu ja tal on vaja kaissu. Siis ma laman seal silmad pärani oma pimedas toas, käsi Noorsandi raudses haardes ja tuletan endale meelde põhjusi, miks ma oma poega armastan. Lihtsalt selleks, et teda mitte aknast välja visata. Lase elada! Ma ei teagi, mis juhtus. Vahepeal läks nii hästi ning ta magas juba teises toas omaette voodis ja nüüd väidab, et ta kardab. Kui on üks positiivne asi mu suuruse juures, siis see pakub alaealistele poistele turvatunnet.

Mis on nohu puhul veel fenomenaalne. Kuna nina on natuke kinni, siis sealt kaudu ei käi ka õhku nii palju läbi, mis tähendab, et ka aju on hapnikupuuduses. Kui ma peaksin end praegu kahe sõnaga iseloomustama, siis ma olen tuim ja loll. Eks ma ole muul ajal ka, aga kindlasti mitte sellisel määral. Mul puudub reaktsiooni võime ja Noorsand hammustas mind eile sõrmest, et mu tähelepanu saada. Ma lihtsalt istusin diivanil ja vaatasin kaugusesse, samal ajal kui tema minuga tähtsat asja arutada soovis. Isegi mitte autada, vaid kuulda minu arvamust, et kui hea mees lööb päti maha, kas ta on siis ka pätt? Ma ei tea, miks ta seda küsis. Igal juhul pätid- olge valvsad!

Ka ei lase mu tuim aju mul kirjutada raamatut. Ma tahaks, et raamat ei tuleks jutustus eemaloldud ajast, vaid põnev ja mõnus ajaviide, kuhu te sooviksite end mingiks ajaks ära unustada. Et te tunneksite seda, mida mina seal olles tundsin ja hetkel nöhaga ei suuda ma seda saavutada. Täna on juba täitsa ok. Kui Mallukas oli rõõmus, et ta suutis päevaga kirjutada 100 000 tähte enda peagi ilmuvast raamatust, siis mul on vastu panna 200. No ei jooksnud jutt. Panin arvuti kinni. Sellise tempoga peaks raamat ilmuma hiljemalt jõuludeks.

Aastal 2038. Siiski oleks nii tore, kui se ilmuks enne jõule, aga kas tegelikult ka nii läheb, ei tea. Väga tahaks.

Aga nagu öeldud, siis sümptomid on veel alles aga haigus tundub ise taandunud ja oli hirm, et homne kaksikute sünnipäev tuleb edasi lükata, millest oleks väga kahju olnud. Tundub, et vist ikka ei tule. Kuigi külalisi tuleb vähem, sest hoiatasime ette, et me pole päris terved ja ka kingitusi saavad lapsed vähem, siis loodetavasti neid ikka tuleb ja paar tundi ringi trallimist homme õhtul aset leiab.

Postituse loosiauhinnad pani välja Photopoint!

See, mida ma aknast näen ja see, mida ma tunnen, kui ma õue lähen, ei kattu mitte kuidagi. Aknast paistab rusuv, pime, karge ja õõvastav sügis ning õue minnes ei jõua ära imestada, miks lapsed nii paksult riidesse pandud said. Mina imestan. Esileedi moto on, et kunagi pole liiga palju riideid. Ma käiks vabalt on vallatute kollaste varbavahekatega veel tänagi ringi, kui pinkidel istuvad memmed ei ahhetaks. Nii korda läheb mulle võõraste memmede arvamus lihtsalt.


Kuigi välja jõudes võtab mind vastu mõnus soe õhk, siis mina olen see, kes sööb silmadega. Kui see näeb kräpp välja, siis on mul selles suhtes ka eelarvamused ja ilma suhtes on mul korralikud eelarvamused ning kogu me pere on muutnud palju tubasemaks. Eile käisime küll kogu täiega juuksuris ja saime kodust välja, aga see oli ka suur ettevõtmine. Muide ma olen enda üle eriti uhke, sest Esileedi tuli kaasa vaid esimeseks pooleks tunniks ja ülejäänud aja pidin juuksuris lastega mina üksi olema. Õnneks käitusid nad nii nagu ma alati loodan, et nad käituvad –viisakalt, aga ikka nagu lapsed. Juuksur küll ehmatas ära kui küsis, kas nad on kogu aeg nii lärmakad, kui Vennas natuke häälekamaks muutus. Vennas on meie pere kõige vaiksem laps. Ehk siis korruta kolmega ja pane veel juurde.

Kuna välja ei kisu, siis üks asi, mida ma sügises fännan ja tõesti üks väheseid asju, on tubased tegevused- asjade organiseerimine, lauamängud, fotoalbumite vaatamine. Kui ma laps olin, siis oma lapsepõlvepiltide vaatamine oli minu absoluutne lemmiktegevus kui õue ei pääsenud. Enne nutielu oli ka elu täitsa olemas. Minu lapsed teatavad ka alati kui nad mind arvuti taga ümber piiravad, et nad tahavad nüüd vaadata pilte ajast kui nad veel titad olid. Nagu nad oleks nüüd hirmus suured. Kuigi tegelikult vist on küll, sest kaksikud saavad teisipäeval juba KOLME AASTASEKS! Kingisoovid on neil ka hästi spetsiifilised- üks tahab kraanat ja teine kahe jalaga nukku. Väga diskrimineeriv, ma tean.

Minu heaks meeleks pöördus Photopoint nii nagu möödunud aastal, nii ka nüüd taas minu poole, et toetada mu albumite jaoks piltide välja printimist ja rääkida teile, nende lhtsalt kasutatavast tellimiskeskkonnast. Photoexpressi sünnipäeva puhul saate te endale tellida pilte tervelt neljandiku võrra soodsamalt (VAATA SIIT) ja katsetamiseks kingiti mulle võimalus printida 100 pilti paberile, et õhtud klõpsatusi vaadates ei mööduks arvuti ekraaani taga, vaid mõnusalt diivanil, kus terve pesakond mind sissepiiranud on ja me lehitseme albumit ja meenutame situatsioone, mis pilti tehes valitsesid. Kujutan ette seda õdusat äraolemist, laste kisklemist, sest kõik tahavad ise lehte keerata, lehtede vahel oleva pärgamendi rebenemist, kui nad lehte liiga kiirelt püüavad pöörata, minu tänitamine, kui ma palun pilte näppudega mitte puutuda ja Noorsandi 4000 küsimust minutis, mis ei lase mul absoluutselt teemaga edasi minna. Mõnus….

Tellimiseks ei pea ka sellesse kõledasse, kuid sooja sügisilma astuma, vaid saab teha otse arvutist. Photoexpressi (LINK) lehel lohistad lihtsalt pildid, mida sa soovid tellida, vormista tellimus ja unusta teema. Küll nemad sulle ise märku annavad kui pildid valmis. Seal on erinevad paketid, aga minu omade valmimiseks kulus kas neli või viis päeva, kui ma möödunud korral tellisin.

Muide, ma ei ole viimased kaks nädalat fotokaga ühtegi pilti teinud. Ka telefoniga olen klõpsinud 40 jäädvustust ehk, sest see valgus, millega Eestit sügiseti õnnistatud on (va kui päike on konkreetselt väljas), jätab ka pildid tuimaks ja seni kuni ma pilditöötlust ära ei õpi, pean ma lootma päikesele, loomulikule valgusele ja loomulikele looduse värvidele. Ehk käes on aeg suve saak kaante vahele panna ja seda eriti nüüd kui iga neljas foto on tasuta (-25%). Pakkumine lõpeb 14.ndal oktoobril. See annab mulle kaks asja lisaks organiseeritusele – digikaamerga ei tee ma olukorrast ühe pildi, vaid igaks juhuks teen ma 25 ja sageli on mul kataloogides hulk pilte, mis üksteisest peaaegu, et ei erinegi. Ehk hea võimalus korrastada pildipanka ja teiseks näha kui kiiresti aeg on läinud. Mulle nii oluline on võtta hetk aega maha ja elu korraks kõrvalt vaadata. Alles mu lapsed olid titad ja ma olin veendunud, et mõni neist käib ülikoolini mähkmetega ja nüüd on nad juba kolm saamas ja täiesti mõistlikud ning intelligentsed inimesed kasvamas.

Sünnipäevanädala puhul annab Photoexpress ka viiele teist võimaluse tellida endale tasuta 100 pilti. Need saad tellida Photoexpress keskkonnast. Osalemiseks postita palun Facebooki kommentaaridesse oma telefonist kuues pilt. Ole julge. Mida reaalsem ja vähem sätitud, seda huvitavam on mul ka hiljem loosida. Edu!

 

Mul on see:

Ma olen alati püüdnud endast kujundada inimeste ees machomat kuvandit kui ma tegelikult olen. Esileedil oli sellega vanasti alati probleem, et nii kui keegi külla tuli, ei olnud ma enam õrn nunnutaja, vaid kildu rebiv macho ning see ei sobinud talle absoluutselt. Pidevalt üritas ta minu maski maha rebida öeldes, et tegelikult Henry ei ole üldse selline. Tegelikult on Henry tundlik gamma-isane (või mis kreeka täht alfast võimalikult kaugel on).

Kuid me paneme kõik endale mingi maski ette, et mitte olla haavatavad ja minu mask on alati olnud huumor. Kui inimene teeb enda üle nalja, ei ole teda võimalik solvata, või öelda talle midagi, mis teda halvasti tundma paneks ja ma olen aastaid endale üle nalja visanud ning mõtlesin, et täna on aeg, mil ma tulen kapist välja ja räägin paarist üdini ebamehelikult iluprotseduurist, mida ma olen kiivalt varjanud.

Kui keegi peaks minust inspireeritud parfüümi tootma, oleks see täis testosterooni. Ma ei tea, kuidas see lõhnaks, aga nagu ma olen aru saanud, siis just see hormoon määrab, missugune on inimese karvakasv. Seda enam on üllatav, et paljud naised eelistavad siledaid mehi. Mina olen kõike muud kui sile. Ma arvan, et kui ma ei hoolitseks enda karvakasvu eest kuu aega ja läheks näiteks sõpradega jahile, siis ma peaks kandma seda neoon-oranži vesti, et keegi mind karu pähe maha ei laseks. Igaks juhuks peaksin peakohal hoidma ka suurt plakatit, kus on kirjas: MA EI OLE KARU! Ja tõenäoliselt laseks siis ikka keegi mulle kuuli per*e, mõeldes, et karud on ikka maru kavalaks läinud ja käivad siin mööda metsa vestide ja plakatitega ringi.

Seega ma pean karvakasvu hoidma kontrolli all. Kui 2009ndal aastal midagi juhtus ja Esileedi mulle midagi sisse jootis ning ma kirikus millegi peale sõna “Jah” ütlesin, siis enne seda vedas ta mind uimasena ilusalongi, kus mulle tehti mingit näomaski ja ühtlasi andis Esileedi korralduse mu ilusast kulmust teha kaks kulmu. Tõesti oli ilus tulemus. Kuid sellega ta terror ei lõppenud, vaid kuu aega hiljem viis ta mind uuesti sellesse paika, kus kordus sama piinarikas protseduur, kus vahaga mu kulmudele taas kuju anti. Ja siis kuu aega hiljem jälle. See kordus samas tempos umbes kaheksa aastat ja alles aasta tagasi suutsin ma end sellest lahti rabeleda ja seda tänu sellele, et selle piinapingi omanik läks fitnessihulluks ja võttis endale klientide rohkuse ja ajapuuduse tõttu kolleegi, kes lihtsamad tööd talt üle võttis. Loomulikult sinna ma enam ei läinud, sest see tähendanuks, et üks inimene saab veel teada mu piinlikust saladusest, et mu otsa ees olevat karvariba on korrigeerinud inimese käed. Kuid ma pean vist uue kosmeetiku leidma, kellega oma räpast saladust jagada. See on nagu meeste soengu tegemine -see peab olema piisavalt sätitud, et näeks cool välja ja piisavalt lohakas, et see ei tunduks sätitud. Meeste raske elu.

 

Teine üdini ebamehelik asi on fakt, et keegi õrn naisterahvas, võtab minu suure 46 numbrilise jala ja peab sellelt kuivanud nahka maha kõhvitsema. Seejuures nägema professionaalne välja justkui see oleks tavaline töö. See on kõike muud kui tavaline töö. Mulle küll meeldivad jalad (hoolitsetud jalad), aga mulle meeldib elada roosas fantaasiamullis, et jalad näevadki hoolitsemata hoolitsetud välja. Kui ma peaksin lähedalt vaatama paksu tallanahaga jalga, mille küüned kaarduvad põrandani, siis ma tõenäoliselt enam nii jalafänn ka poleks. Esileedi oli umbes selline, kui ma ta 2005ndal aastal Põlva metsadest üles korjasin ja valguse kätte tõin. Ta oli nagu nukitsamees, kelle tsiviliseerimine tõsine väljakutse oli – kuidas ta tuli tünnis puhtaks pesta, varbaküüned maha viilida, kuidas ta nii tänulik mulle oli ja kõik lilled peenras juurtega üles kakkus ning mulle tõi ja kuidas ka tema voodis lõket alustas. Vahel õhtutigi märkan, kuidas ta rõdul pimedas metsa poole vaatab või naabrikoera peale uriseb.

Kuid mu sõbranna on õppinud küüne- ja kannatehnikuks (või kuidas on pediküürija moodne nimi?) ja kuidagi tuli jutuks, et ta võib alati meile tulla ja mu lõhkised kannad korda teha. Mul on suviti sage probleem, et kannanahk kipub mõranema ja need lõhed on ilgelt valusad. Selle olen ma pärinud oma emalt. Sellest hoidumine eeldab jalgade kreemitamist ja regulaarset pediküüri. Sõranna käib meil külas, mässab mu jalgadega poolteist tundi, küsib naeruväärse tasu selle töö eest, millele ma alati jootraha otsa viskan ja mu jalad näevad miljon korda paremad välja. Esileedi jaoks ikkagi rõvedad, sest tema ja varbad ei käi eriti kokku. Korras, olen kapist väljas.