Kategooria

Isablogi

23e68530eeb93e6972-68116923Minust kui paadunud autojuhist sai seoses poja sünniga automaatselt ka jalakäija. Täpsemalt öeldes lapsekäru taga kõndija. Eesmärgiks oli jalutades kilosid kaotada, aga välja kukkus paras Erna Retk. Hindan kõrgelt hapraid emasid, kes suudavad koos vankriga meie tänavatel liikudes toime tulla.

Ei ole meie peres seda muret, et noorel emmel oleks vaja beebikilodega võidelda, küll aga noorel isal. Need kilod on mul ju beebist saati  kogunenud. Kõige tervislikum viis kaalulangetamiseks ja samal ajal oma naise silmis hulganisti plusspunkte koguda, on vabatahtlikult, et mitte öelda rõõmu ja entusiasmiga, õues tempokalt beebikäru lükata. Sellest on kasu. Mitmes mõttes.

Kellele seda õues jalutamist siis tegelikult vaja on?

Kes loeb mu kaalublogi, see teab, et minu kuu aja eesmärkide sisse kuulub lapsega jalutamine vähemalt neljal korral nädalas. Tegelikult on lapsega jalutamine tinglikult öeldud, sest tema eriti ei jaluta. Ta on küll kaasas, kuid ta vajub ära hetkel, kui ta nahk puutub kokku välisõhuga. Täiesti müstika ongi see, et ta võib jaurata tunde, kuid hetkel, kui ma vankri trepikojast tänavale kärutan, magab ta hetkega.

Täpselt sama on ärkamisega, nii kui ma astun majja tagasi, on tal silmad lahti. Kust ta teab, et nüüd on õige aeg ärgata, ei oska öelda. Asi ei saa selles olla, et ta naaseb tagasi siseruumidesse, sest eelnevalt võime me olla käinud mitmes poes, kuid ta on need käigud täiesti maha maganud.

Kuna ma üritan ühendada siis kasuliku meeldivaga, ehk võtta seda kärulükkamist ka väikese trennina, siis ma katsun teha ka ringe, mis oleksid piisavalt pikad, mis läheks justkui trennikorra eest arvesse. Keskmine on tulnud kaks ja pool tundi. See on olnud piisav, et õppida Tartu jalakäijate elukorraldust (ma elan nimelt Tartus). Autojuhina ma näen, et autoteed on kohati üpris korrast ära, kuid ma ei ole olnud kunagi teadlik, mis olukorras on jalakäijad ja siinkohal neile (meile) minu kaastunne.

Käruga jalutamine õpetab uusi ellujäämisoskusi

Liialdamata, enamus teid on auk augus kinni ja paljudel teedel ka korralik lainetus sees. Ma ei ole nüüd suurem asi geoloog ja ei oska arvatagi, mis paneb asfaldi jalakäija teel selliselt lainetama. Kuid katsu siis taolistel teedel käru tõugata. Minu üks suurimaid foobiaid on hüppeliigese välja väänamine, sest ma olen seda korduvalt teinud ja sellistel teedel ei ole palju tarvis, et astud kogemata jalaga auku ning ongi nõksti jalg valesti.

Kui ma kõnnin mööda kõnniteed ja auto, mis on end parkinud enda kodu väljasõidule, kuid blokeerib selliselt risti kogu jalakäijate tee ära, teeb nõutuks.

Kuid kõige hullemad on need, kes ei arvesta sellega, et vihmaste ilmadega loigust hooga läbi sõites, pritsib see täis kõik, kes läheduses satuvad olema.

Kuid häid asju on loomulikult ka

Esiteks juba eelmainitud treeningufunktsioon. Arvutiajastu inimesena, oli mu ainus aeg kui ma jalgsi käisin, retk toast autosse. Eks laisa inimesena leidsin ma alati endale õigustusi, miks ma pean 500 meetri kaugusel olevasse poodi minema autoga — äkki ma ostan selle suure ploki vetsupaberit, tegelikult peaks ma ju tööd tegema ning jalgsikäik võtaks ilmatuma aja, särk saab higiseks, jne. Kuid tegelikult ei viitsinud ma enam jaolt endale vabandusi otsida ja veeresin lihtsalt autosse.

Teine positiivne faktor on aeg pojaga. Ma tean, et ta küll magab, kuid ma näen ta nägu, kui käru enda ees lükkan. Juba praegu tundub mulle, et see on meie sideme loomise aeg. Kui ta rahutuks muutub ja enda punnitamise nägu teeb, siis kuuleb ta ju minu häält, mis teda rahustab.

Kolmandaks teeb see mind paremaks autojuhiks. Kuna ma olen viimased 13 aastat omanud autot ja ei ole muid transpordiliike eriti kasutanud, jalutamist seal hulgas, siis ei olnud mul seda teist perspektiivi. Nüüd ma tean, kui häiriv on see, kui sa lähed näiteks üle jalakäija tee ja auto, mis laseb küll üle, kuid, mis ei peatu lõplikult, vaid läheneb vaikselt sebrarajale, sõidab sul peaaegu üle kanna. Käruga ei saa sõita otse sõiduteelt kõnniteele, vaid tuleb enne kõnniteed hetkeks seisma jääda, et vankri esirattad ülespoole kallutada, siis nüüd ma tean seda ja ei kiirusta autoga kiirendamisega.

Lisaks on lapsevankril maagiline omadus, mis imekombel autod kinni peab, kes kõik mulle tee ületamise võimalust pakuvad. Seda isegi kohtades, kus selleks õige koht pole.

Sel nädalal käisime pojaga jalutamas neljal korral ja targa telefoni rakenduse kohaselt on meil seljataha jäänud 41 kilomeetrit. Kuid ma lähen nüüd särki vahetama, sest Esileedi palus mul korraks paljast noorsandi hoida, kuni ta teisest toast uue mähkme toob…. ta jäi hiljaks…

bd83d53034546c1264-67972785Kuna tegemist on meie esimese lapsega, siis ma ei oska võrrelda, kas meie laps on keskmisest rahutum või rahulikum laps. Kuid vastates küsimusele, kas ta meil magada laseb, siis neil hetkedel, kui ta magab, siis laseb küll. Neil hetkedel, kus ta on ärkvel, ei lase.

Tegelikult kartsin ma hullemat ja lootsin paremat

Ma pole küll teab mis kaua isa olnud ja võibolla on veel vara järeldusi teha, kuid arvan, et meie beebi on täiesti keskmine magaja. Vahel võib ta öösel ka viis tundi järjest põõnata ja siis teinekord on tunni pärast jälle kisa lahti. Me leppisime Esileediga kokku, et ka Esileedi saaks sügavat ja pikemat und nautida, siis me magame kõrvatroppidega kordamööda.

Miks ma selliseid asju teen? Oma uneajast?

Kahjuks ei ole mina eriti osav magaja, kui minu valve on. Ma ärkan üles iga väiksemagi kägina peale ja ta on meil väga suur unes häälitseja. Samas, kui ta on vaikselt, siis ma pean iga natukese aja tagant vaatama, kas kõik korras. See vist ei ole eriti tark tegu, kuid kui ta magab täiesti vaikselt, siis ma õrnalt togin teda, et ta liigutaks. Lihtsalt kontrolliks.

Kuid suurem probleem pole sellega, kuidas ta magab, vaid sellega, kus ta magab

Alustasime hälliga, kuid seal ei meeldinud talle üldse. Järgmisena võtsime me ta endale voodisse ja panime ta meie peade vahele magama.
Õnneks ostsime endale kunagi piisavalt laia voodi. Kuigi me algul selle suure voodi pärast isegi muretsesime, sest vahepeal kadus Esileedi voodisse ära ja mul kulus tunde, et ta sealt tohutust voodist üles leida. Vähemasti mulle tundus nii, sest meie päris esimene voodi oli sedavõrd kitsas, et üks pidi alati külili olema, sest kahekesi selili ei mahtunud. Kuid kui laps magas meie vahel, oli mul alati hirm, et ma olen läbi une litsunud beebi pildiks oma t-särgile.

Leidsime siis viisi, kuidas laps magab kõige rahulikumalt, kõige pikemalt ja meie jaoks kõige ebamugavamalt. Ja see on rinnal. Ei ole tal seal magades neid gaase, mis ta und segaksid, ei tee ta seal ka eriti hääli, mida ta voodis magades teeb.

Ma olengi siis ühe õhtuse vahetuse võtnud nõuks magada poisiga nii, et ta on mu rinnal ning ma olen hakanud neid momente koos temaga vägagi nautima. Ma lausa ootan õhtuid, kui temaga aega veeta saan. Olen nüüdseks õppinud ka uinuma poisiga rinnal, kuid sellele eelneb korralik ettevalmistus, kus ma end igaks juhuks diivanipatjadega sisse müürin, juhuks kui poiss peaks unes libisema.

Kuna ma ei ole ka eriti püsiva loomuga inimene, siis ma ka tüdinen sellest staatilisest selili olemisest maru kiiresti ära, kuid see on ohver, mille ma olen nõus tooma.

Ülejäänud ööuni tuleb tal siiski meie voodis magades, kuid nüüd oleme ta pannud Esileedi poolele, mitte enam meie vahele. See on hea lahendus, et ka täiskasvanud veidi kaisutada saaksid ja mina ei pea nägema õudusunenägusid lapse lömastamisest.

Aga äkki teeme siiski valesti?

Kõik vanad teadjad hoiatavad meid aina, et me hellitame lapse selliselt ära ja teda tuleks juba praegu õpetada üksi magama. Noh, esimene vasikas pidi ikka aia taha minema.

Nali naljaks, kuid kuidas teil on? Kas ma peaksin muretsema, et hellitame selliselt magades lapse ära? Kui vanalt teie lapse omaette magama panite?

3587d52fe7bb390879-67953477Meie beebi nutab päris palju. Ju tal on põhjust ka. Aga tema sõnum, see läheb tõlkes kaduma. Mul tuleb lihtsalt mõistatada, kas nutt tuleb nüüd sellest, et tal on kõht tühi või tahab ta lihtsalt kaissu. Või nutab ta hoopis seepärast, et ma nii mõistmatu olen?

Õpin oma last tundma. Olen keskmiselt kehv õpilane.

Esimesed kolm nädalat on meil läinud magamata ööde ja üksteise tundmaõppimise tähe all. Õigemini olen õppija rollis siiski vist rohkem mina. Kui ta midagi õpiks, siis ta teaks, et nutmine ei ole kõige parem viis, kuidas enda mõtteid edasi anda. Ma pean pidevalt nuputama, mida ta nutt tähendab. Seni ei ole valik veel õnneks väga lai. Nutt on peamiselt kolmel põhjusel — mähe must, kõõks vaja üles kutsuda või on kõht tühi. Nutmise asemel võiks ta vähemasti sõrmega osutamise ära õppida, et näidata õige suund ette.

Kuid on õhtuid, kus noormees korraldab trianglit ja põhjust teab ainult tema. Ei aita siis ei rind, ei lutt, ei kiigutamine, ei teki sisse mähkimine ega googeldamine. Ma ise mõtlesin, et äkki on tegu puuduliku keeleoskusega — ta küll teab, mida ta tahab, kuid ta ei räägi keelt, millest mina aru saan. See võiks olla üsna frustreeriv küll ja kuna teda ei ole õpetatud veel sissepoole elama, siis tema enda emotsioone veel ei varja, vaid on vägagi häälekas ja kannatamatu.

Aga mehed ju ei nuta!

See ongi mõte, mida ma enda peas olen kedranud. Väga väikesest saadik õpetatakse väikestele lastele, et mehed ei nuta. Et nutmine ei ole ok. Kuid, kes iganes on kunagi nutnud korraliku peatäie, teab, kui palju kergem pärast on.

Looduse poolt on meile antud võime elada enda pingeid väljapoole, kuid lapsest saadik teevad meie kallid vanemad kõik, et me nutmise lõpetaksime — karistatakse, antakse magusat, lubatakse maad ja ilma kokku, et laps vaid nutmise lõpetaks. Mõni ime siis, et keskmine põhjamaalane nii morn on, kui teda on kasvatatud emotsioone varjama ja sissepoole elama. Ma ei räägi siinkohal jonnist, vaid nutust. Kuigi tõenäoliselt ei tee laps isegi neil kahel vahet, sest ta võib tõepoolest tunda ennast kurvana, kui ta vanem tema soovi ei mõista või keeldub seda täitmast.

Kas mina ei keela siis tulevikus oma lapse nuttu ja lasen tal oma emotsioone välja elada?

Ma ei tea. Me siiski elame mingis kultuuriruumis ja kultuur seab ette, et emotsioonide väljaelamine ei ole normaalne. Kui seda ei õpeta mina, siis seda õpetab mu pojale ühiskond. Vaataks ju kõik võõrastusega, kui näiteks minusugune mehemürakas keset poodi nutma puhkeks ja varrukaga tatti veaks ning seda regulaarselt.

Eks ma pean mingi kuldse kesktee leidma, kuidas kasvatada negatiivses maailmas positiivset last, kes tuleb enda emotsioonidega toime. Kui me räägime jonnist, siis selle otsuse olen ma juba ammu teinud, et minu lapsest saab üks mõistlik olend, kes ei jonni, vaid argumenteerib. Kuidas ma selleni jõuan, seda ma veel ei tea.

Muidugi on selliste otsustega on veel aega, sest praegu tundub, et pojale on tähtis vaid kaks asja: piim ja puhas tagumik. Samas öeldakse, et esimese kolme aasta jooksul pidid lapsed olema nagu švammid, kes imavad kõike endasse. Kui võtta mingi suund, siis tuleks seda teha võimalikult varajases eas, et hiljem vältida ta mõtetes segadust, et mis siis õige on. Et mul siis tuleks juba suunda otsima hakata?

Kuid hetkel otsin ma ta nutule lahendust mitte sellepärast, et ma ei tahaks, et ta nutaks, vaid kuna nutt on ta ainuke viis suhelda ja tõenäoliselt on tal miski mure, millega tegelda tuleks. Nii me siis käimegi mitu mitu korda päevas läbi nimekirja — kontrollime mähet, võtame õlale, või annab Esileedi talle rinda.

1c5f752f0e57ac55e7-67743407Sünnitus oli valusaim ja ilusaim kogemus, mida ma kunagi kogenud olen. Tänu sellele, et ma olin juures, oskan ma hinnata Esileedit kordades paremini. Ma mõistan paremini ka seda, mis on naises peidus. Muidugi mõistan ma nüüd lõpuks ka neid vanemaid, kes valimatult oma beebipilte sotsiaalmeediasse postitavad.

Ma olen nii õnnelik, hoolimata sellest, et ma ei tea tegelikult millestki midagi

17.01.2014, kell 06.05 hommikul nägi ilmavalgust poiss, kelle strateegilised mõõdud olid 52cm ja 4026 g. Kahjuks hoiti meid seal haiglas pikemalt, sest poisile oli vajalik ka väikene ravi, kuna ta bilirubiini tase oli ohtlikult kõrge. Mis on bilirubiin, ei tea vist mitte keegi. Või siis mulle tundub nii. Esileedi küll seletas mulle, kuid minu tähelepanuvõime ei ole just meistriklassist ja ma lülitasin ennast mõnekümne sekundiga välja. Ma tegingi järelduse, et kui ta ei suuda mulle seda 4 sõnaga ära seletada, ju siis ta ei tea isegi päris täpselt.

Ah et selline on siis ahviarmastus

Aga poiss on imeilus. Vähemalt mulle tundub nii. Küsisingi Esileedilt, et huvitav, kas meie laps on tõesti nii ilus, kui mulle tundub, või on mul ahviarmastus peal. Hetkel ei oska öelda, kelle moodi ta rohkem on. Noku poolest on ta rohkem minusse, kuid kõrvad on tal Esileedi omad- väikesed ja pead ligi. Minu kõrvad on harali ja suured. Ma olen veendunud, et kui me koolis omal ajal sadat meetrit jooksime, läks nende kõrvade tõttu paar sekki kindlalt kaduma. Pane end minu olukorda ja võta sülle näiteks satelliitpann ja jookse.

Lapse sünniga hakkasin ma lõpuks mõistma ka neid vanemaid, kes igat lapse liigutust maailmaga jagada soovivad

Ma pidin ennast reaalselt korduvalt korrale kutsuma ja suruma alla kihku jagada Facebookis postitusi lapse teemal. Kiidelda, et mähkmevahetus ei ole absoluutselt vastik. Nabaväät on nii tühine asi, et ma võiks seda hammustada. Teha igast tema näoilmest pilt ja see üles laadida. Kuid ma tegin otsuse, et ei. Ma ei lähe seda rada. Kui sa oled nagu mina, siis sind eriti huvita teiste laste pildid. Välja arvatud juhul, kui tegu on koomiliste piltidega, siis nad meeldivad mulle. Aga nunnud beebid, titevarbad, pildid, kus nende pisikesed sõrmed hoiavad pihus sinu sõrme… meh!

Ja ma täiesti mõistan neid, kes taolisi pilte postitavad. Ma postitaks ka, kui mul ei vasardaks peas, et tegelikult kedagi see ju ei huvita. Isalik uhkus ei suuda küll seda uskuda, et kuidas on võimalik, et kedagi huvita mu lapse pilt — vaata, kui armsas poosis ta on. Aga me teame paremini. Kuid ma võin muutuda hooletuks ja libastuda ning laadida üles terve kataloogi ja katsuge siis mitte laikida.

Haiglas veedetud aeg möödus voodis vedeledes ja Esileedile nii palju und pakkudes kui võimalik. Sellegipoolest on tal ikka korralik unevõlg. Tulebki nüüd oma aega jagada. Hetkel ei saa ma täielikult esileedit asendada, kuna minu rinna otsa poiss vaevalt tahab. Samas ma pole proovinud ka…

Nimepanek

Poja nimi oli mõnda aega lahtine. Oli erinevaid kandidaate. Esmalt olid lapse nimeliidrid Johan ja Märt. Igal juhul olin väga tänulik igasugu soovituste ja ideede eest. Olime päris hädas ja pakkusin isegi sõpradele välja, et kes iganes pakub nime, mille me valime, saab mingi auhinna ka. Näiteks saab poissi üheks ööks hoidma tulla, kuni me välja magame…

Mõtlesin siin vahepeal isegi, et ma ju tahaks, et ka siis, kui laps kodust välja kolib, oleksin ma tal ikka meeles, siis oleks nimi selline vahva võimalus. Paneks ta nimeks näiteks Vjatšeslav-Ferdinand Jakobson. Alati, kui tal palutakse kusagil kirjutada nimi ja allkiri, tuleksin mina talle meelde, sest tahaks näha, kuidas ta kõik selle sinna joonele ära mahutab.

Peale pikki vaidlusi ja arutlusi nii Esileedi kui pojaga jõudsime lõpuks konsensusele ja panime lõpuks pojale nime. Finaali jõudsid lisaks Johanile ja Märdile lisaks veel ilusad nimed nagu näiteks Erik, Georg, Joosep ja Johannes.

Kuid poeg ei olnud ei Johani ega Märdi moodi. Mitte mingit emotsiooni, kui me neid nimesid talle tutvustasime. Tuli siis otsinguid laiendada. Minu vanaisa nimi on Karl , kes on ka minu suur eeskuju ja kunagi teismeeas ütlesin talle, et kui ma saan poja, siis panen ma ta nimeks Karl. Kuid Karl on just äsja vanemateks saanud sõprade poja nimi, lisaks ei tahtnud Esileedi kuidagi loobuda enda lemmiknimest — Erikust. Siit sündis ka meie poja nimi Karl-Erik Jakobson. Selle nimega saabus justkui rahu ja äratundmine.

Nimi ei ole seotud Carl-Robert Jakobsoniga ega Karl-Erik Taukariga, kuigi mõlemad tunduvad toredad inimesed. Igal juhul, tere tulemast Karl-Erik.

PS! Numeroloogiliselt kohutav nimi

41d5d52f0cc4d33503-67741969Et mõista, kes ma olen ja kust ma tulen, pean ma märkima, et mis puutub isadusse, ei ole ma asjatundja. Võib julgelt öelda, et olen täielik võhik. Ma ei ole kunagi mähet vahetanud, alla 18 aastast last süles hoidnud ega kedagi magama äiutanud/laulnud.Seda kuni 17. jaanuarini, kui meie ellu saabus noormees, kes oli tulnud plaaniga jääda.

Kuidas kõik algas

Terve Esileedi rasedusaja (see on mu abikaasa bloginimi) irvitasid ja õrritasid mind mu sõbrad, kel lapsed juba käes. Kirjeldati äärmise detailsusega mähkmevahetust ja nabaväädi hooldust, hoiatati unetute ööde eest ja privaatsuse täieliku kadumise eest. Hirmutati pea surmani ära, et lõpetada jutt lausega, ah, tegelikult pole midagi hullu. Mis mõttes? Just sa rääkisid mulle täieliku õudusfilmi süžee ja lõpetad selle öeldes, et pole midagi hullu.

Igatahes hirm oli suur. Sest ma kardan erinevaid asju. Ma kartsin neid lõhnu ja vedelikke, mida ma võin Esileedi sünnituse ajal tunda ning näha. Seda abitust, kui ta seal valudes on ja ma ei saa teha muud, kui silitada ta pead ja öelda, kui hästi tal läheb. Kartsin, et äkki ma näen sünnituse ajal ta vöö alla ja Esileedi muutub mulle aseksuaalseks. Kartsin, et kui laps pannakse ema rinnale ja ta on lootevõidega ning muu rõvedaga koos, et äkki siis ei tulegi mul armastust peale.

Olengi isa

Nüüd olles juba kaks nädalat isarolliga tuttav, võin kinnitada kõikidele tulevastele isadele, et need hirmud on ok, kuid neil ei ole alust. Võib olla tegelikult ühe puhul on ka, sest ma hoidusin sünnituse ajal ja järgselt jalgade vahele piilumisest ja ma ei tea, kuidas oleksin ma sellele reageerinud. Küll aga andis sünnituse juures viibimise kogemus mulle uue austuse Esileedi ja naiste vastu üldse. Sellepärast julgustan ma iga isa sellest sündmusest osa saama.

Kuid ma pean ära märkima, et meil oli ka abi. Meie sünnituse juures oli ka sünnitoetaja, kellest oli rohkem tuge, kui ma kunagi oodata oskasin. See raha, mis me selle eest maksime oli marginaalne võrreldes selle toega, mis me vastu saime. Ma ei teagi, kes vajas sünnitusel toetust enam, mina või Esileedi. Kuid ta toetas meid mõlemaid. Kuna tegemist oli meie esimese lapsega paljudest (kujutan ette, kuidas Esileedi nüüd seda lugedes šoki saab), siis me ei teadnud sellest midagi- mis abivahendeid saame kasutada, kas sellesse suurde vanni võib vett lasta, kust mida leida, mida miski tähendab. Kohapealsetest ei rääkinud meile sellest kõigest keegi midagi. Seega, julgen soovitada, et muuta see kogemus nii eriliseks, kui võimalik. Et ei tuleks muretseda pidevalt kaheldes, kas kõik toimuv on ikka normaalne.

Aga isaks olemisest ei tea ma tegelikult veel midagi

Kuid ma võtsin vastu selle väljakutse, et rääkida enda isadusest. Ütlen veelkord, et ma ei tea midagi isaks olemisest. Ainus, mis ma tean, mida isad teevad, on see, et nad ütlevad: mine küsi ema käest. Sellepärast ma räägingi siin blogis enda õppimisest ja avastustest. Olen tänulik igasugu nõu eest, mida te oskate mulle anda ja igasugu positiivne tagasiside on ka teretulnud. Negatiivset pole vaja, selleks on mul ämm (sa ju tead, et ma teen nalja, kallis Tiiu).