Kategooria

Isablogi

DSC04277Nimelt noorsand avastas roomamise suurepärase maailma. Ta ei pea enam lootma meie vastutulelikkusele, vaid nüüd kasutab ta enda vastomandatud oskusi, et jõuda, kuhu iganes süda soovib.

Õnneks tema süda veel eriti kaugele ei soovi. Selle äraveerenud pallini piisab küll.

Meie nädal ongi olnud kahe uue kogemuse tähe all. Nagu öeldud on esimeseks roomamisoskus ja teiseks on noorsandi esimene haigus. Ah jaa ja nädal enne roomamist, õppis ta kõhult selja peale pööramise ära.

Haiguse näol ei ole midagi erilist, vaid väike viirus, mis enne teda veel ka Esileedi maha murdis. Igal juhul see haigus lasi meil avastada maailma ebameeldivaima tegevuse — nina puhastamise. Seda siis noorsandi jaoks. Igakord, kui esileedi selle voolikuga ta ninale läheneb, on noorsandi hädakisa selline, nagu juhtuks seal toas kõige hirmsamaid asju. Esileedi vahel isegi hüüatab üle ukse, et ta lubab, et ta ei ole meie poega tapmas. Siiani on ta tõtt rääkinud.

Tänaseks on palavik taandunud ja noorsand laseb roomates mööda tuba ringi nagu gasell, kes ei oska kõndida. Ega roomata. Noorsand küll roomab, kuid tema tehnika vajab veel lihvimist, sest kasutab ta selleks peamiselt käsi. Jalgadega siputab ka, justkui selleks olest abi. Oleks küll, kui ta oleks vees. Aga ta ei ole, nii ta siis veab end kätega aina edasi.

Tema roomamise esimesel päeval, kui olin köögis toimetamas, viskasin noorsandile pilgu peale, kes mängis enda tähestiku alusmati peal oma lemmikleludega, milleks on Tic-Taci purk ja üks potikaas. Kõik teised mänguasjad vedelevad ümber tema, sest nende võlu on vaid kastist välja koukimine ja kui nad kõik välja saab võetud, pole tal neist sooja ega külma. Kuid ma nägin, et ta mängib rahulikult ja ma unustasin ta mõneks minutiks ära. Umbes viie minuti pärast uuesti vaadates, oli ta mati pealt kadunud ja ennast mitme meetri kaugusele vedanud ja lakkus ennastunustavalt toolijalga.

Nüüd ongi siis see aeg, kui ma ei saa poisil mähet ära võtta ja minna uue järele. Temalt ei saa sekundikski pilku pöörata, sest ta on hetkega diivani teises otsas. Mis on üllatav, sest tema roomamistehnika justkui ei lubaks nii kiiret edasiliikumist ja kui sa teda kõrvalt vaatad, siis ta liigubki aeglaselt. Kuid piisab hetkeks pilgu eemale pöörata ja ta on kadunud sealt, kus ta hetk tagasi oli. Ma püüan teda jälgides võimalikult harva pilgutada, sest mulle tundub, et kogu action toimubki siis, kui ma eemale vaatan.

Hakkasime nüüd Esileediga ka arutama, kuidas hakata peitma nähtaval olevaid juhtmeid, sahtlid kinni hoida ja kindlustada erinevad lahtised asjad, mille endale pähe tõmbamine ei vaja eriti suurt pingutust. Õnneks neid asju meil ei ole palju ja lahtiseid juhtmeid tuleb ka otsida, kuid kui ma olen beebide kohta midagi selgeks saanud, siis see on see, et nad leiavad kõik üles ja teisalt kaotavad ka kõik ära.

Kui mul tulevikus midagi kadunud on, siis ma tean, kes selle kõige pealt üles leidnud on ja selle siis sinna otsa ära kaotanud on. See on üks suurimaid muresid, mis mul tema ringiliikumisega kaasneda võib. Hetkel jätan ma kodus võtmed, rahakoti ja käekella vedelema sinna, kus juhtub, sest neid tasapindu, kuhu ma neid jätan, ei ole eriti palju. Tulevikus pean ma need ära panema väga teadlikult ja kindlasse kohta.

Minu olukorda raskendab ka see, et ma olen kohutav otsija. Esileedi seevastu teab absoluutselt iga asja kohta, mis meie kodus on ja seda millimeetri täpsusega. Kui ta palub mul midagi tuua teisest toast, siis ta ei ütle mulle, et too mulle see sealt teisest sahtlist. Ta ütleb mulle, too mulle see sealt teisest sahtlist, paremast äärest pealtpoolt kolmas. Kust ta seda kõike nii täpselt teab, ei kujuta ette. Mina seevastu saan igal hommikul pisikese rabanduse, sest hoolimata, et neid tasapindu, kuhu ma enda asju jätan, ei ole palju, ei suuda ma kunagi neid sealt üles leida. Tavaliselt siis Esileedi hüüab teisest toast näiteks, et kas sa köögi lauale vaatasid? Loomulikult ma vaatasin! Mitu korda! See on esimene koht, kuhu ma vaatan! Ma ju seisan keset kööki, kuhu ma siin veel vaadata võin? Ning vaikselt, vaikselt võtan köögilaualt oma võtmed ja rahakoti, mis ei tea kust sinna äkki ilmunud olid ning astun korteriuksest välja, sest ma ju ei saa tunnistada, et tema on teisest toast parem asjade otsija, kui mina, kelle silma all need kadunud asjad kogu aja olnud on.

09528540187b80bf7b-69637455
Tähelepanelikum lugeja on ehk märganud, et noorsand pea igal pildil triibuliste riietega. Nagu meil muud värvikombinatsioone talle ei olekski. See oleks väga ennatlik järeldus. Tavaliselt. Kuid meie puhul peaks see päris hästi paika. Vähemalt mulle tundub nii, et kõik riided, mis tal on, on triipudega. Nii ka tänasel pildil.

Aga selle järelduseni jõudsin päris üllatuslikul moel.
Kuna me olime esimestel kuudel natuke noorsandi tervise pärast mures (ma ei mäletagi, mis see mure oli), siis tänu sellele saime perearstilt saatekirja taastusraviarsti juurde ning iga kord, kui me seal käime, kutsub ta meid lihtsalt kontrolli mõttes uuesti tagasi. Sel nädalal käisime seal taas.

See on arst, kus mul meeldib käia, sest seal saab alati häid näpunäiteid ja positiivset tagasisidet. Kui ma algul lootsin, et noorsand hakkab varakult kõndima, siis aitas seesama arst mulle selgeks teha, et tegelikult see, kui laps varakult jalad alla võtab, ei ole ju hea asi. Vaatangi nende tuttavate lapsi, kelle tited varakult ringi paterdavad ja see on tõesti nuhtlus — aju on ikka umbes seitsmekuuse tasemel, aga kehaliselt suudab teha juba kõike seda, mida kümnekuused.

Huvitav jah, et seda kuude suurt erinevust saab välja tuua vaid esimesel aastal. Praegu ei oleks see eriline muljetavaldav avaldus, kui ma ütleks, et ma olen vanuselt küll 33 aastane ja viie kuune, kuid arengult 33 aastane ja 8 kuune. See ei oleks suurem asi, mille üle uhke olla.

Kuid taastusraviarsti juures sain ma aru, et ma väärtustan täiesti valesid edusamme ja ma mängin lapsega täiesti valesti. Möödunud nädalal avastasin ma, et noorsand harjutab pidevalt näputööd. Kandsin selle uhkusega arstile ette, kes lasi pea viltu ja ütles, et see ei ole üldse oluline. Hetkel polevat oluline mitte väikeste lihasgruppide motoorika, vaid suurte lihaste treenimine.

Kui mina noorsandiga mängin, siis ma annan talle käeulatusse mänguasjad, mis ta mingil imekombel kahe sekundiga endast nii kaugele toimetab, et sellest ülekohtust tuleb kõigile valju häälega teada anda. Lükkan siis mänguasjad lähemale, et ta vääksumise lõpetaks, kuni ta taas kõik mänguasjad haardeulatusest eemale toimetab, et siis taas teha maailma kõige kurvem nägu ja esile tuua kõige õnnetum hääl.

Kuid taastusraviarsti juures pöörati meie nägemus mängimisest täiesti pea peale. Mänguasjad polevat selleks, et neid haarata ja lutsutada. Mänguasjad on hoopis selleks, et need endale tähelepanu tõmbaksid ja paneksid lapse liikuma. Selle asemel, et lapsele mänguasi kätte anda, tuleks see talle küljele panna, et ta selle jaoks ennast pöörama peaks. Kui ta mänguasjani jõuab, siis lükkad selle edasi, et ta ennast uuesti liigutama peaks ning selline peakski olema see rõõmsameelne mäng, kus põhimõtteliselt ainuke, kes mänguasjaga kontaktis on, on lapsevanem.

Proovisime siis kodus ka ja tõepoolest laps keerleb ja pöörleb ning pingutab, et selle leluni jõuda. Kuid seda ainult esimesed viis minutit, sest siis saab ta aru, et see mäng küll eriti lõbus ei ole, kui ma tema haardest mänguasja pidevalt eemale toimetan. See on ju nagu koera mäng, mida koolis mängitakse, kus kaks inimest viskavad üksteisele palli ja keskel on kolmas laps (koer), kes püüab palli vahelt kätte saada. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks enne mängu öelnud, et „oh ma loodan, et ma saan täna koer olla!” Igatahes viie minuti pärast ajab noorsand ennast „lennukiks”, laseb alahuule rulli ning teeb õnnetut häält. Tänaseks on ta vist enda jaoks läbi hammustanud, et tähelepanu püüdmiseks, tuleb lihtsalt hetkeks nutmist matkida. Pisarad pole siinkohal olulised. Häälest piisab.

Avastasin ka laisa isa mängu, kes ei viitsi näiteks mänguasja kogu aeg edasi toimetada. Ma ei ütle, et ma laisk isa olen, ma ütlen, et alati ei pea aktiivselt ümber tite sebima. Selleks on tarvis olla ühel aastal jaanipäeval kaine autojuht ja eelnevalt endale seda kinnitav kleeps autole muretseda. Eelmisel aastal anti kleepekaga kaasa igast muud nodi ja seal hulgas ka üks võtmehoidja/taskulamp. Kui sa selle taskulambi valgusvihu seinale kuvad, siis ilmub sinna kiri „Sõida kaine peaga”. Just selle valgusvihuga saabki lapse tähelepanu ja huvi. Sa ei pea isegi diivanilt tõusma, vaid liiguta seda valgusvihku pidevalt lapse haardeulatusest eemale ja vaata, kuidas ta seda taga ajab. Kasside tähelepanu saab laserpointeriga, kuid lastepuhul pisikesest taskulambist täiesti piisab.

Eks ma siis lähen nüüd ja vaatan, äkki leian mõne mänguasja, mis noorsandilt ära võtta ja eemale visata. Las näeb vaeva. Muidu ongi äkki liiga heatujuline.

e469653f77d66047a9-69592209
Eelmine nädal oli meil tähtpäevaderohke. Esiteks sai noorsand juba seitsmekuuseks ja teiseks on Esileedi mind viis aastat kodus kannatanud. Me oleme koos olnud üheksa aastat ja neist viis abielus. Ma ütlen kannatanud, sest ma ei muuda tõepoolest endaga kooselu lihtsaks. Me oleme paljuski täiesti erinevad inimesed ja eks seetõttu on meil ka tülid kerged tekkima. Tülitsemise üle on mul aga väga hea meel, sest me ei jäta negatiivseid tundeid sisse ning lahendame riivatud tunded ja erimeelsused esimesel võimalusel.

Eelmine nädal oli meil tähtpäevaderohke. Esiteks sai noorsand juba seitsmekuuseks ja teiseks on Esileedi mind viis aastat kodus kannatanud. Me oleme koos olnud üheksa aastat ja neist viis abielus. Ma ütlen kannatanud, sest ma ei muuda tõepoolest endaga kooselu lihtsaks. Me oleme paljuski täiesti erinevad inimesed ja eks seetõttu on meil ka tülid kerged tekkima. Tülitsemise üle on mul aga väga hea meel, sest me ei jäta negatiivseid tundeid sisse ning lahendame riivatud tunded ja erimeelsused esimesel võimalusel.

Erinevad oleme ka lastega suhtlemisel. Mina olen see tüüp, kellega kõik lapsed mängida tahavad, sest ma teen nägusid, lollitan, ajan taga, maadlen ja mängin peitust. Ma olen selline positiivsem ja vähem perversne versioon Tujurikkuja onu Heinost.

Esileedi on seevastu just see, kes lapsi ja mind korrale kutsub. Eks ma unustan end aeg-ajalt ära lastega mürades ja Esileedi pragamist ei pea ma millekski, sest mida ta ka teab. Tema on see, kes ütleb, et ma peaksin olema õrnem, vähem intensiivne, et ma ei õpetaks lastele rumalusi. Muide, ma ei õpetagi neile rumalusi, vaid ma harin neid, et nad teaksid tulevikus, mida tasub järgi teha, mida mitte.

Näiteks, olime me aastaid tagasi Esileedi vanemate juures maal ja mingi ürituse raames grilliti ja söödi väljas. Loomulikult olid need vähesed lapsed, kes sel päeval seal olid, ümber minu. Ma ei tea, miks tundus mulle naljakas see, et ma ütlesin ühele viieaastasele, kes šašlõkki järas, et ma ei usu, et need kõik lihatükid ta taldrikul talle korraga suhu mahuvad. Jah, ma tean, et see ei olnud eriti tark mõte, kuid enne, kui ma jõudsin öeldut heaks teha, olid poisil põsed punnis ja taldrik tühi.

Oma pisikese suuga ta loomulikult eriti mäluda ei saanud, sest see oli rasvast liha pilgeni täis. Välja ta ka ei sülitanud, sest siis oleks mul õigus olnud. Muidugi teadsin ma, et oht on suur, et ma saan nüüd poisi ema käest peagi pahandada ja Esileedi perekonnas on kõik naised väga valjuhäälsed. Ma naerangi, et seal perekonnas ei võida vaidlust see, kes kõige paremaid argumente välja toob, vaid see, kes kõige valjemalt räägib.

Otsisin oma mõtteis head plaani, kuidas sellest potentsiaalselt piinlikust olukorrast välja tulla, kui kuulsin valju hüüatust, kui poisi ema ehmunult poisilt küsis, „mis juhtus, miks sul suu nii punnis on?”

Mul oli kaks valikut, kas joosta sealt seltskonnast metsa ja mitte kunagi enam tagasi tulla, või käituda mehena ja öelda, mis juhtus.

Tõusin siis püsti, et metsa ära joosta, kui ema sõrme poisi suhu pistis ja sealt lihatükke välja koukis. Olin jooksmisega liiga hiljaks jäänud. Seda rumalat tempu meenutatakse mulle tänase päevani. Tagantjärgi ei tundugi see nii naljakas nagu enamus rumalusi, millega ma hakkama saan. Minu peas on nad kõik ideaalselt viimistletud ja hirmnaljakad, kuid enamus lahenevad nii, et ainuke, kes naerab, olen mina ja ma ei suuda aru saada, kuidas teistele see naljaks ei ole.

Kuid viis aastat on Esileedi püüdnud mind parandada ja mina temasse lapsemeelsust süstida. Edusammud? Ütleme nii, et me teeme üksteisele järeleandmisi, sest sa ei saa teist inimest muuta. See muutus, mida sa teed teise inimese pärast, on ajutine. Ainukesed püsivad muutused on need, mis sa teed, et sinu enda elu muutuks paremaks ja mugavamaks. Sa lihtsalt õpid teist inimest armastama tema vigadega, või sa ei tee seda.

Seitse kuud oleme ka noorsandile näidanud kahte poolt — ema ratsionaalne ja tasakaalukas pool ning minu natuke hüperaktiivne ja intensiivne pool. Loodetavasti tuleb noorsandist meie kahe tulemusena midagi meie vahepealset.

Kas ma olen vanemaks saades ja lapse tulles nüüd natukene õrnem ja vähem tembutav? Ma arvan küll. Ma ei tahaks kunagi naerda noorsandi üle, vaid tahan naerda koos temaga. Kui ta topibki enda suu nii toitu täis, kui suudab, siis tahan, et see oleks tema jaoks sama naljakas, kui minu jaoks. Hetkel on tema huumorisoon veel selline arenemisjärgus, sest tema arust on hästi naljakas see, kui ta oma asju põrandale loobib ja mina neid pean üles korjama. Või äkki ta vihjab sellega, et ma peaksin ennast ikka käsile võtma ning trenni tegema ja sellest liigsest rasvast lahti saama. Kuid ma tegelengi sellega.

de45253ee2b56ac67a-69551805Üks hullemaid asju, mida koeraomanik teisele inimesele öelda võib on see, et ära muretse, ta ei hammusta, vaid ta lihtsalt uriseb ja nuusutab. Võib olla on tegemist mu lapsepõlves läbi elatud traumaga, võib olla on siin kohal lihtsalt mu mõtlemine normaalne, aga minu ideaalne päev ei sisalda uriseva koera poolt nuusutatav olla.

Mäletan ühte seika umbes 20 aastat tagasi (wow, ma olen tõesti vana…), kui ma läksin maale vanavanematele külla ja bussipeatus oli nende majast umbes pooleteisekilomeetri kaugusel ja mis see kümmekond minutit jalutamist siis ära ei ole. Loomulikult nägid mu vanemad vaeva, et mu reis võimalikult ebamugavaks teha ning mulle anti kaasa mitme koti jagu külakosti, mis ma vanavanematele viima pidin.

Olles poolel teel, kuulsin järsku selja taga ähvardavat lõrinat ja ümber pöörates nägin seal suurt koera, kes vahutava suuga kurjakuulutava ilmega urises. Astusin sammu tagasi, tema astus sammu edasi. Astusin sammu edasi, tema astus sammu tagasi. Ta hoidis minuga kogu aeg umbes kahe meetrist distantsi, ainult siis kui ma ümber pöörasin ja kõndima asusin, tuli ta urisedes lähemale. Ma ei tea, kas selleks, et nuusutada, või selleks, et näksata, kuid ma ei soovinud ka teada saada.

Ma liikusin aina selg ees ühe sammu haaval edasi ja tema urisedes minu varjuna kaasas. Kuna ma olin maale poolel teel, tähendanuks see veel umbes 750 meetrit selg ees kõndimist ja mul on meeles, et see oli pühapäeva õhtu ja telekast oli peagi algamas „Seitse vaprat” ning ma ei saa ju lasta mingil koeral võtta võimalust, et näha Click OK uusimat hitti.

Üheks külakostiks oli ema kaasa pannud verivorstid. Võtsingi vorsti välja ja viskasin penile, mida ta järama hakkas, see andis mulle võimaluse kiirel sammul oma paarkümmend meetrit edasi minna. Siis andsin järgmise ja järgmise ning nii oma kümme vorsti järjest. Kuni ühel hetkel kuulsin põõsastest vilet ja kuidas keegi hüüdis koera nime. Puude varjust astus tee peale maailma rõõmsameelseim noormees, kes sasis koera kõrva tagant ja ütles mulle, et ära muretse ta ei hammusta. Ma oleks tahtnud talle öelda kõige krõbedamaid sõnu, mida ma teadsin ja 13 aastaselt tead sa neid juba palju, kuid sain sõna sabast kinni, sest mingis mõttes ta ju tegelikult just päästis mind koera käest.

Sellest ajast saadik ei salli ma, kui keegi laseb oma koeral võõrast inimest üle nuusutada öeldes, et ära muretse ta ei hammusta ja seda hoolimata sellest, et ma olen koera inimene ning kui Esileedi lubaks võtaks ma enda korterisse homme 14 koera.

Miks ma seda räägin, on see, et mul on tunne, et beebide vanemad peaksid külla tulevaid inimesi samuti hoiatama ja oma lapsed neist eemal hoidma. Kui koeraomanik ütleb, et ära muretse ta ei hammusta, siis lapsevanem ei saa sedagi teha. Paistab, et beebidel on soov kõiki asju endale suhu panna, neid lutsutada, juustest kakkuda, küünistada ja kuidagi on neil oskus leida alati oma jalaga meesterahvaste keha kõige hellem koht üles. Meie noorsand ei ole mingi erand.

Ei ole harv juhus, kui idüllilise vaikuse kodus lõpetab Esileedi valukarjatus, kui noorsand rinda imedes oma pea teises suunas pöörab, enne, kui ta nibust taipab lahti lasta. Ei ole harv juhus, kui sa teda musitada üritad ja samal hetkel, kui sa pea ta näo kohale langetad, torkab ta oma peenikese sõrme sulle täpselt silma. Igapäevane on see, et kui voodis selili olles ma ta enda kõhule võtan, siis enne, kui ma ta õigele kõrgusele sättida jõuan, on ta mulle juba jalaga täpselt kümnesse virutanud. Ta suisa vaatab mulle otsa ja kui ma oigama ei hakka, siis ta virutab teise jalaga otsa.

Kui külalised tulevad, siis minu hoiatustest pole kasu, et ole ettevaatlik ,ta võib juustest kinni haarata, sõrmest oma igemetega hammustada, sind täis tatistada või küünistada. Pole mõtet hoiatada, sest ta teeb kõike seda nagunii. Sellega tuleb arvestada. Räägitakse küll, et kõik elusolendid sünnivad siia maailma headena, kuid ma ei tea…

Eriti naljakas on vaadata Esileedit, kui noorsand mõne omavanusega kõrvuti on, siis on Esileedi pidevalt stardivalmis ja valmis, et kui ta on teisel lapsel kõrva peast lutsutamas, või käega toud andmas, et ta siis kiirelt sülle võtta, enne, kui tuba nuttu täis on.

d091553e472da991b2-69502771Muide, kes ei tea veel, siis mina Isablogi postitustele pealkirju ei pane 🙂

„Issi!”. Mul vajus suu lahti. Hüppasin hooga üle lapse tema kõrvale voodisse, vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin, et ta kordaks seda uuesti. Noorsand vaatas mulle ehmunud pilguga otsa, sest hetk tagasi oli ta silmitsi surmaga, kui ilmselgelt ebatervislikus kaalus habemega mees hüppas üle tema ja prantsatas voodiraginal temast vaid paari sentimeetri kaugusele.

Tavaliselt mõtlen ma sellistele ohtudele alles pärast sooritamist. Mis oleks saanud, kui ma parketil libisenud oleks ja ma oleksin lapsele peale kukkunud? Kuid see selleks. Sel hetkel polnud mul aega tühiste asjadega tegelda, vaid ma kuulsin hetk tagasi selgesõnaliselt, et mu poeg ütles „Issi”. Ma ei suutnud enda kõrvu uskuda, et kas tõepoolest olin ma meie lapse esimese sõna tunnistajaks ja mul ei olegi see lindi peal?

Vaatasin talle otsa ja julgustasin:” Ütle issi. Noh, ütle I S S I.” Ei midagi. Tundub, et noorsandil on samasugune olematu tähelepanuvõime nagu mul endalgi, sest selle asemel, et korrata enda esimest sõna, oli ta juba avastanud, et kui kõhuli olles nägu madratsisse suruda ja tagumik taevapoole upitada, siis see on ilmselgelt tunduvalt põnevam ja lõbusam, kui see naeruväärne vestlus minuga. Ma käitun umbes sarnaselt, kui Esileedi püüab minuga igavatest asjadest rääkida nagu see, et ma peaks tolmu imema, või, mida poest vaja tuua.

Loomulikult ei tulnud sealt enam ühtegi sõna peale naerulalina. Kuid ometi ma kuulsin ja Esileedi kuulis ka, et meie laps ütles „Issi”. Nii noorelt lapselt, kes pole veel seitsmekuunegi ei oleks ju ma kunagi midagi taolist oodanudki.

Noh, jah, tegelikult ma ju sisimas teadsin, et ta ei öelnud seda teadlikult, vaid tõenäoliselt oli see segu itsitamisest ja kiljumisest, mis lihtsalt kõlas nagu „Issi” ja me ei hakka pidama seda tema esimeseks sõnaks, sest see tuli välja lihtsalt muu lalina vahel ja kõlas „Issina”. Äkki, kui noorsandi lalinat kuuleks mõni portugallane või jaapanlane, siis nad kuuleksid ka mõne endakeelse kõlaga sõna. See ei tähendaks, et mu laps neid keeli räägib. Kuid hetkeks oli see nii lahe hetk.

Teine asi, mida ta on hakanud viimastel nädalatel tegema, on see, et kui ta hakkab tüdinema oma mänguasjade suhutoppimisest ja kõige mõeldava täisilastamisest, siis ta hakkab „tegema lennukit”. Olles kõhuli, ajab pea kuklasse, käed laiali ja hoiab jalad õhus. Me teeme umbes taolist harjutust ka trennis korduste peale ja selle poosi hoidmine on väga vaevarikas. Noorsand võib seda teha nii kaua, kui tarvis – nii kaua kuni keegi ta põrandalt üles korjab.

Kuid, mida see lennuk tähendab? Kust sa mujalt, kui Google abil ja perefoorumitest, sellele vastust ikka otsid. Loomulikult olid esimesed vasted noorte emade paanilised appihüüded ja mustad stsenaariumid, et kindlasti on see lihaspinge ning tuleb esimesel võimalusel arsti poole pöörduda. Kuid ma ei tea, kas see on teada-tuntud uudis, või olen mina esimene inimene maailmas, kes selle avastas, aga Google otsingus ei ole mitte ainult üks leht, vaid seal on neid mitu. Müstika, eks? Kunagi oli mingi statistika, mille kohaselt, ei lähe 90% otsingu kasutajatest esilehest kaugemale ja suurem osa neist vaatab ainult esimest seitset vastet.

Sirvides edasi, siis mida kaugemale paanilistest abiotsijatest foorumites läksime, seda rahulikumad ja analüüsivamad vastused tulid. Saimegi erinevaid allikaid uurida ja tegime siis otsuse, et me ei muretse, sest jõudsime järelduse, et tema lennuk ei ole sellest, et tal midagi viga on, vaid sellest, et ta tüdineb ja tahaks edasi liikuda, kuid veel ei oska ning selliselt ta treenib enda tulevikus vajaminevaid lihaseid. Kust ta teab, mida treenida? Loodus on ikka uskumatu. Ja noorsand ka.

c53ef53da52dfbd562-69458257Ma ei saanud kuidagi varem aru, millest see tuleb, et inimesed, kes muidu täiesti asjalikku ja arusaadavat juttu ajavad, imiku juuresolekul äkki peenikese häälega rumalusi korrutama hakkavad.

Aastaid tagasi lugesin ma ühte artiklit, kus intervjueeritavaks oli üks kuulus eestlane, kes ütles, et tema räägib oma lapsega nagu võrdne võrdsega. Ei ole mingit ninnu-nännutamist ja kui tänaval on koer, siis on see koer, mitte kutsu. Kass ei ole ka kiisu, vaid kass.

Mäletan, et kui ma seda artiklit lugesin, tabas mind äratundmishetk, sest see on nii mõistlik. Miks õpetada lapsele eluks tarbetuid sõnu ja õpetada kõigepealt valesti, et ta siis hiljem uuesti ümber õpiks? Hakatagi maast madalast rääkima sõnadega, mida ta nagunii varem või hiljem kasutama hakkab.

Teine asi, mis mul noorena alati võõristust tekitas, oli see, et kõik rääkisid beebidega peenikese häälega ja selle asemel, et neile õiget keelt õpetada, räägiti nendega pudikeeles või korrutati lihtsalt suure naeratuse ja liigse entusiasmi saatel mingit küsimust nagu „Mis sa teed siin? Ah? Mis sa teed siin? Uuu! Mis sa teed siin?” samal ajal ninaga kõhtu või kaela kõditades.

Esiteks, ei oska laps rääkida, mis tähendab seda, et ta ei saa sulle vastata ja teiseks, kuna ta ei oska rääkida, ei ole ma kindel, et ta üldse küsimusest aru saab. Seega sa võid küsida talt või miljon korda, mida ta seal teeb — mitte midagi ei muutu, sest ta nagu ei vasta. Samahästi võid sa talle naeratavalt otsa vaadata ja selle asemel, et teda tüüdata küsimusega, et mis ta seal teeb, lihtsalt öelda „Neli pluss kuus on kümme!”. Vähemasti on sellisel programmeerimisel äkki mingigi kasu. Võtadki iga nädal uue tehte ja äkki jõuadki esimese eluaasta lõpuks siinuste ja koosinusteni.

Võtsingi endale ülesandeks oma kunagi sündivasse lapsesse suhtuda kui mõistlikusse elusolendisse.

Loomulikult ei läinud see nii. Nii kui ma noorsandi poole pöördun, tõuseb mu hääl mitu oktavit kõrgemaks ja ma ei räägi temaga mõistlikel teemadel, ega programmeeri eluks vajalikke oskusi, vaid ma avastan end temalt peenikese häälega küsimas nelikümmend korda järjest, et mis ta seal teeb, samal ajal näos suurt naeratust hoides. Ma isegi ei oota vastust, mulle piisab küsimisest. Esileedi vahel itsitabki eemal, et noorsand nagunii mõtleb, et kes see idioot teda siin küsitleb.

Eile, kui väljas oli temperatuur langenud pisut mõistlikumale tasemele, käisime Esileedi ja noorsandiga õhtul jalutamas. Jalutuskäigul panin ma tähele, et ka Esileedi on lapsega nunnutav, kuid tema vestlus noorsandiga on hoopis teistsugune kui minul.

Kui keegi satuks pealt kuulama minu monoloogi (mis on tegelikult dialoog noorsandiga, aga kuna ta ei vasta, siis nimetagem seda monoloogiks) ilma, et ta mind näeks, siis ta arvaks, et ma olengi mingi peenikese häälega imbetsillist meesnaine, kes kuulab kedagi üle: „Mis sa teed siin? Ah? Kes see nii armas on? Kes on nii väike armas? Kes on kõige armsam? Jaa, sina oled! ” Võta sealt olukorrast välja beebi ja pane ükstapuha, mis muu asi asemele ja olukord muutub väga veidraks. Näiteks asenda beebi kurgipurgi, politseiniku, või kasvõi sangpommiga. Ainus kord, kui ma saan sellist käitumist õigustada, on siis, kui seal ruumis on väike beebi. Kui ma püüaksin samasugust vestlust aretada trahvi kirjutava politseinikuga, saaksin ma vist teise trahvi juurde idioodiks olemise eest.

Kui ma kuulasin Esileedit eile lapsega suhtlemas, siis ta tutvustas talle jalutuskäigul vahtrapuud ja kaske ning see on suur auto, mis mööda sõitis. Ta sisendab talle, et ta on tubli, oluline ja tark juba praegu (seda teen mina ka, aga peenikese häälega, mis vist vähendab mu tõsiseltvõetavust). Lisaks ta laulab talle igal õhtul. Kuna tema viisipidamine on selline nagu ta on, siis on ta ka enda unelaulud ise välja mõelnud. Ta ütleb, et peas oskab ta laulda küll ja peas on viis perfektne, aga midagi läheb aju ja huulte vahel valesti ning suust tuleb välja hoopis midagi muud, kui see, mis tal peas kõlab. Kuid need iseloodud unelaulud toimivad. Ükskord jäin ukse juurde maha istudes kuulama, et kuulata, mis sõnad seal sees on, aga ei õnnestunud, sest ühel hetkel ärkasin ma enda norsatuse peale üles.

Ma siin nüüd mõtlengi, et vanemad peaksid lastele õpetama väärtusi ja andma teadmisi, aga paistab, et ainus väärtus, mida mina õpetan on järjepidevus. Ja võib olla seda „tarkust”, et kui keegi on sinust väiksem, siis räägi temaga kõrgendatud häälel ja pideva naeratusega. Meil on ühed head sõbrad, kes on mõlemad lühemad inimesed. Huvitav, kui ma järgmine kord nendega näiteks kaupluses kohtudes räägiks nendega samamoodi nagu noorsandiga, et kummardaks ettepoole, toetakski käed põlvedele ja küsiks peenikese häälega korduvalt, et mis nad siin teevad, mis nende reaktsioon oleks?

Esileedi õpetab see eest neid asju, mida lapsel reaalselt elus vaja läheb. Võin järeldada vist, et veab, et ma üksikisa pole, sest ma ei ole kindel, millal ma babytalk’i ära lõpetama peaks. Eks nad vast mõlemad vihjavad, kui selleks aeg on. Kui noorsand ühel hetkel oma jämeda häälega ütleb: „Mis ma teen, mis ma teen! Habet ajan, palun pane see uks kinni! Ja palun lõpeta oma ninaga mu kõhu kõditamine. Aitab!” Siis ma tean, et on vist aeg lõpetada.