Kategooria

Isablogi

168a8544144af143e2-69970477
Meie poeg on nüüd põhimõtteliselt 18 kuud vana, sest ta on kõhust väljas olnud sama kaua, kui ta oli kõhus. Esileedi rasedus kulges tõesti keeruliselt — pidev rõhuv kurbustunne, iiveldus, valud alaseljas. Mina olen loomult hästi positiivne inimene ja eks tema seal oma masendusega ja mina oma positiivsusega täiendasime üksteist. Kõik lohutasid Esileedit, et peale kolme kuud läheb kergemaks. Läkski. Sest kolme kuu pärast harjusin ma Esileedi pideva öökimisega ära.

Ehk siis minul läks kergemaks, Esileedi olemine jäi muutumatuks. Lihtsamaks läks tal alles kusagil kuuenda kuu paiku, kui pidev iiveldustunne kadus ja ma võisin jälle rahulikult tualetti ajalehe kaasa võtta, sest ma sain seal sees olla kauem, kui kaks minutit, ilma, et keegi paaniliselt ukse taga linki logistaks.

Kuid rasedusega kaasnes ka mitmeid positiivseid momente. Esiteks, ei olnud enam mina perekonna kõige suurema kõhuga. Mina pole kunagi palunud Esileedil enda paelu siduda, kuid tema kingarihmade kinnipanek sai mingil hetkel minu ülesandeks.

Teine positiivne asi, mis rasedusega kaasnes, oli Esileedi üleöö tekkinud suurepärane huumorisoon. Ma ise järeldan, et see oli sellest, et ta kõhus oli kasvamas minu väikene koopia, sest kuidas teisiti seletada fenomeni, et Esileedi oli üle öö õppinud nalja viskama. Kahtlane on vaid see, et nüüd, kui noorsand sündinud on, sähvatab Esileedi ikka aeg-ajalt mõne hea naljaga, hoolimata sellest, et ta enam rase ei ole.

Kuid uus üheksa kuud, mis algas selle aasta 17 jaanuaril, on olnud imeline. Ma kuulen ikka, et mehed on kodusest elust beebi ja naisega nii väsinud, et otsivad väiksematki ettekäänet, et kodust sõprade juurde põgeneda. Mul on vastupidi — alati on nii suured süümekad, kui ma pean kodust olema eemal kauem, kui paar tundi. Mitte, et ma oleks mingi suurepärane isa, kes tahab lapse ja naisega hirmus palju aega koos veeta, vaid noorsand ja Esileedi on ise nii toredad, et mulle meeldib nende seltskond.

Muide, sarnaselt Esileedile, oli ka noorsand esimestel kuudel suur öökija ja oksendaja. Ka sel puhul lohutati, et vaevalt see kauem, kui kolm kuud kestab. Sai täis kolm kuud, neli kuud, viis kuud. Kaua võib? Ja siis äkki lõppes see pidev piima raiskamine ära ja oligi kõik. Kui ta algul oksendas umbes kümme korda päevas, siis nüüd tuleb tal piim üles ehk korra-paar nädala jooksul.

Sarnaselt rasedusega, kui Esileedi ei saanud väga palju magada, sest selg valutas ja igasugune voodis pööramine oli tema jaoks suur pingutus ning rääkimata öisest iiveldusest, mis ta igal ööl mitmeid kordi tualetti jooksutas, ei saa Esileedi ka nüüd väga hästi magada. Tegelikult Esileedi saaks, aga noorsand nõuab valjuhäälset keskmiselt iga kahe tunni tagant enda kõhutäidet. Usun, et suur osa öisest söömisest on sissetallatud harjumus, sest vaevalt tal päriselt igal ööl 3-4 korda kõht tühjaks läheb. Mõtlen juba murega, kui me teda võõrutama hakkame. Mind ei hirmutagi sedavõrd see nutt, mis sellega kaasneda võib, vaid see, et kui hetkel on mul ettekääne, et ma ei pea tõusma, sest minu rinnast pole öösel kasu, siis võõrutades rinnast, kaob mult see õigustus.

Kuid jättes kõrvale kõik see kurnav ja harjunud elurütmi muutev uudsus, mis lastega kaasneb, on lapse tulek olnud midagi suurepärast. Üheksa kuud on minu igapäevaseks ülesandeks noorsandilt naeratuse välja meelitamine ja õnneks tal tuleb see kergelt. Kui ta just ei uuri seina küljest lahti kangutatud ääreliistu, või ei ürita selili mähet vahetades igal juhul kõhuli keerata, siis ta enamjaolt naeratab ja on rõõmsa olemisega.

Lõpetuseks räägin väikesest neljapäeval juhtunud äpardusest. Ärkasime üles, laulsime noorsandile sünnipäevalaulu. Kaunistasime valmistatud kohupiimakoogi üheksa küünlaga. Kiitsime terve päeva, kuidas ta pingutab pidevalt, et õppida uusi asju, tema uudishimu ja rõõmsat meelt. Kuid kella kuue ajal õhtul, oli juba natuke kahtlane tunne, et mitte keegi ei ole meile lapse sünnipäevaks õnne soovinud. Ok, ma mõistan täielikult, et meie sõbrad ei mäleta seda päeva (ma ei tea ühegi sõbra lapse sünnipäeva peale ühe, mis on esimene juuli, sest tema oli meie seltskonna esimene laps), aga meie vanemad? Miks ei ole keegi vanavanematest õnne soovinud? Kõik eelmised kuud on nad seda meeles pidanud. Lohutasime siis, et tegelikult see igakuine sünnipäev, ei ole ju päris tähtpäev. See on siiski vanemate endi vasikavaimustuse leevendamiseks. Kuid õhtul helistas Esileedi ema, kes ei soovinud ka telefonis õnne ja Esileedi siis vihjaski, et meil on täna sünnipäev. „Mis sünnipäev?” Küsis ämm. „Täna on kuueteistkümnes. Poisi sünnipäev on homme!” . Vaikus. Alles nüüd saime me saime aru, miks keegi meid meeles pidanud pole. Aga mis seals ikka, saabki kaks hommikut järjest sünnipäevalaulu laulda.

ef48d5437ac6bb5327-69920985Andsime arbuusi. Ma ei jõudnud köhatadagi, kui noorsand juba köhimise ja lämbumise liigutusi tegi. Õigemini ei jõudnud ma reageeridagi, kui Esileedi oli hetkega püsti karanud, lapse tagurpidi keeranud ja juba oli ta käsi küünarnukini noorsandi kurgus ja tõmbas arbuusitüki hingamisteedest välja. Kuidas ta teadis täpselt, mida ta tegema peab? Kuidas ta suutis nii kiiresti reageerida?

Kui me noorsandile suvel puuvilju tutvustama hakkasime, siis mul on meeles esimene kord, kui ta proovis ploomi — tal lõid silmad särama, näole tuli ilme justkui ta oleks just hetk tagasi proovinud maailma kõige maitsvamat toitu. Kui see ploomitükike, mida me andsime talle läbi spetsiaalse puuviljavõrgu, otsa sai ja see võrk ise imekombel kohe uue ploomitükiga ei täitunud, lasi ta kuuldavale suure hädakisa. Miski, mis on niivõrd imeline, sai nüüd äkki otsa.

Tegime suvel ka proovi, et äkki annaks talle proovida ka ilma puuviljavõrguta, kust ta seda puuvilja läbi imema peab, vaid annaks talle väikese tüki millestki, mida ta saab siis ise nosida ja lutsida. Mõtlesime et anname midagi, mis oleks oma struktuurilt kõige hõredam, et kui ta tõmbabki selle endale kurku, et siis see laguneb ka kõige kiiremini ära. Andsime arbuusi.

Ma ei jõudnud köhatadagi, kui noorsand juba köhimise ja lämbumise liigutusi tegi. Õigemini ei jõudnud ma reageeridagi, kui Esileedi oli hetkega püsti karanud, lapse tagurpidi keeranud ja juba oli ta käsi küünarnukini noorsandi kurgus ja tõmbas arbuusitüki hingamisteedest välja. Kuidas ta teadis täpselt, mida ta tegema peab? Kuidas ta suutis nii kiiresti reageerida? Ma mõtlesin, et mida oleks mina teinud, kui ma oleksin üksinda olnud. Ma tõesti ei kujuta ette, kuid stressi olukord on ideaalne näide sellest, kuidas mõnes inimeses võivad avalduda omadused, mida sa endal ei teadnudki, et sul on. Esileedi satubki olema üks neist, kes reageerib stressile tegutsemisega. Meil on koosolemise jooksul olnud mitmeid olukordi olnud, kus mina pinge all nõrken, löön käega ja hetkega võtab Esileedi raskuse enda kanda ning ei jäta enne, kui probleem on lahendatud.

Kuid see olukord ehmatas meid mõlemaid ja ma tegin ettepaneku, et äkki ootaks tahke toidu andmisega kuni ta kooli läheb, sest siis vastutavad õpetajad ta eest. Õnneks nii kaua ootama ei pidanud, sest vaikselt-vaikselt oleme talle andnud erinevaid puu- ja juurvilju, millega ta tutvub.

Kui me talle esimest korda banaani andsime, siis tegi ta näo, nagu oleks me andnud talle keedukaalikat. Igal juhul ajas ta näo vastikusest krimpsu ja öökis paar korda. Ma reageeriks sarnaselt, kui ma kogemata (sest teadlikult ei teeks ma seda kunagi) keedukaalikat hammustaks. See lõhn, see tekstuur, see maitse. Mul jooksevad praegugi külmavärinad sellele mõeldes üle selja.

Kuid see, et see talle vastik tundus algul, ei tähendanud absoluutselt seda, et ta seda uuesti endale suhu ei pannud, sest asi ei saanud olla selles, et talle banaan ei maitse, sest läbi võrgu oli ta seda varem korduvalt söönud. Praegu ongi aeg, kus ta õpib erinevate toitude tekstuuri tundma õppima. Täna oli siis esimene päev, kui noorsand sõi ära kogu banaani, mis me talle söögitooli lauale pannud olime.

Lemmiktoit, mida ta oma kätega nüüd meeleldi järab, on õun. See tuleb tema jaoks ära koorida ning pihku anda. Ta ei saa seda väga edukalt süüa, sest hambaid tal ei ole. Noh ühe hamba äär on millimeetri jagu väljas, kuid sellega ta väga palju veel ära ei tee. Põhimõtteliselt ta lakub ja lutsub õuna. Kui kõik vabanenud mahlad on õunalt ära lakutud, siis annab ta märku, et nüüd peaks isa tulema ja õuna sisse mõned hambajäljed tegema, millest igemetega kinni saada ja kust magusat õunamahla välja imeda. Uskumatu on see, et isegi oma lapse ila, millega see õun kaetud on, ei ole vastik. Meeldiv ka mitte. Kui ma peaks valima, kas ma hammustaksin pigem ilast või puhast õuna, valiksin ma viimase. Kuid ma ei tunne vastikust, kui ma süljest nõrguvat õuna hammustama pean. Ma pean küll õuna hammustama salaja, sest Esileedi keelab, kuna see levitavat kaariest. Kuid muu valik oleks ennast põrandalt püsti ajada, kööki jalutada ja lõigata õuna noaga, mis on ilmselgelt liiga suur ettevõtmine.

Kuid suurim probleem omal jõul söömisega on see korralagedus, mis ta maha jätab. Täna sõi ta keedetud brokolit ja kuna sai söögiks mitte ühe, vaid suisa kaks õisikut, siis igal hetkel, kui ta ühte suhu oli pistmas, tuli teine õisik kaarega põrandale lennutada. Kõik tema käed, nägu, isegi kukal, riided, söögitool ja põrand kahe meetri raadiuses oli brokoli puruga kaetud. Loomulikult tal endal oli nii palju nalja.

Esileedi lihtsalt vaatas teda andunult ja märkas, et kui noorsand võtab tahkest toidust liiga suure ampsu, siis ta ajab selle ka suust peale natukest aega imemist ka välja. Vaatas, kuidas ta toidu tükke suust välja ajas ja ütles õndsalt ohates: „Meil on ikka maailma kõige targem laps!” Mõistan seda ahviarmastuse väljendit täielikult, sulle reaalselt tundubki, et su laps on kõige targem ja ilusam ning tundub suisa mõistmatu, kuidas seda kõik teised ei näe.

92bb8542e97d057b1e-69874629Umbes nädala jooksul on noorsandil tekkinud erinevad nähud, mida Esileedi nimetab probleemideks. Mina neid probleemina ei näe, sest inimene vajab ikka ellu vaheldust.

Mäletan, kui ma üritasin kunagi ühe kulturisti toitumiskavaga peenemaks saada. See nägi ette, et ma peaksin sööma umbes miljon keedumuna päevas ja ühe viilu sepikut. Ok, ma teen veidi liiga, kuid igatahes see menüü, mis ta mulle copy-pastega saatis, oli kõike muud, kui ahvatlev ja vaheldusrikas. Teisel nädalal sain ma aru, et ok, isegi, kui ma võtan selle jabura dieediga mõne kilo alla, siis see ei saa ju püsima jääda, sest juba teisel nädalal olen ma nõus sööma, mida iganes, aga mitte muna. Loomulikult lõppes see dieet nagu kõik dieedid paratamatult lõppevad. Iga kord, kui ma dieeti pean, võtan ma umbes viis kilo juurde.

Kuid lapse juurde tagasi tulles, on neid muutuseid kaks. Esiteks, on tal beebidele omaselt põsed hästi punased. Jah, ma näen, et see ei näe välja selline, et võiks öelda, et küll on meie laps terve, sest põsed punetavad. See on selline põsepuna, mis näeb välja nagu allergia. Esileedi, kes on proviisoriks õppinud, luges terve Ravimiameti andmebaasi vist läbi, et leida sobiv kreem põskedele. Minu arust lisab see poisile just särtsu juurde, sest seda kahvatut nägu saame me ju terve talve veel vaadata. Palju vahvam vaatepilt on see, kui tal põsed vahvalt punased. Esileedi vaidleb mulle loomulikult siinkohal vastu, sest tema tahab oma kahvatut titat tagasi.

Teine asi, mis tal juhtunud on, on see, et ta kaotas enda hääle. Nagu ma eelnevalt rääkinud olen, siis noorsand on väga, väga (ma paneks paar „väga” veel siia juurde, aga toimetaja kustutaks need tõenäoliselt ära), väga valjuhäälne. Me tahtsime talle algselt nimeks panna Märt Jakobson ja googeldades nägin, et Eestis on juba üks Märt Jakobson olemas, kes juhtub olema ooperilaulja. Noorsandi heledas ja läbilõikavas hääles on väga suur potentsiaal vallutamaks ka kunagi ooperilavasid. Kuid seni, kuni ta veel viisi ei pea ja toob kuuldavale häälitsusi, mida võiks vabalt pidada autoalarmiks, ei ole ma väga kurb, et tal häält pole.

Kui teised oma tittedega meil külas on ja nad mingil põhjusel nutma puhkevad, siis on selline tunne, et keegi hoiaks justkui patja nende näo ees — noorsandiga võrreldes, no nii vaikse häälega. Noorsand vaikib valjemini, kui teised beebid nutavad.

Kuid hetkel on eriti öösiti see aeg, kui ta ei suuda piiksugi suust välja saada, sest öösiti on kurk ikka kuivem ja kui ta püüab märku anda, et nüüd oleks aeg rinda saada, tuleb kuuldavale vaid merekohina sarnane hääl … Mmm …rahustav … päike, rand, liiv… „Esileedi! Ärka üles, see ei ole merekohin, see on sinu näljane beebi!“ Päeval tuleb hääl tagasi, kuid see on teistsugune. Selline jäme. Selline, mis paneks mind kahtlustama, et huvitav, kas ta suitsetab, kui ta kõndida mõistaks ja välgumihklit põlema oskaks panna.

Selleks, et hääl tagasi tuleks, palus Esileedi mult apteegist inhalaator osta. Ma tõepoolest ei tea, kuhu tal selle häälega taastamisega nii kiire on. Kodus pole üheksa kuud nii vaikne olnud. Kui keegi on hiljuti apteegist inhalaatorit ostnud, siis ta teab, et see maksab tõepoolest väikese varanduse. Ma mäletan, kui ma väike olin, siis meil oli mingi valge potsik, kuhu sa panid suu peale, katsid lõua rätikuga, et lõuga ära ei kõrvetaks ja hingasid seda sisse. Nüüd on see mingi elektriline ja sa vist ei pea isegi sisse hingama, vaid see kompressor ise surub sulle õhu kopsudesse. Ma ei ole päris kindel, kuidas see töötab, sest Esileedi palus mul juhiseid lugeda ja mina .. ei loe juhiseid.

Kui ma püüan keskenduda millegi igava lugemisele, siis muutub kõik ümbritsev palju huvitavamaks. Eile, kui ma püüdsin seda lugeda, siis peale teist lõiku meenus mulle, et meil pole kodus tomatit ja läksin turule tomatit tooma. Tulin tagasi, istusin, lugesin paar lõiku edasi ja avastasin end laelambilt tolmu võtmas (ma ei ole elus vist kordagi varem lambilt tolmu võtnud). Igatahes otsin ma endale kohe mingi muu tegevuse, mis tuleb kohe ära teha. Ma olen umbes sama pühendunud nagu enesetaputerrorist enda kolmekümne viiendal missioonil.

Õnneks päästis Esileedi päeva ja lubas, et loeb ise juhendi läbi. Ma küll näitasin väikest vastuseisu, et oh ole nüüd, küll ma ise loen, ära muretse, kuid ta vist tunneb mind ja teab minu suhet igavate tekstidega. Me täiendame teineteist — tema loeb juhendeid ja mina hoolitsen, et kodus tomat otsa ei saaks. Õiglane ju.

DSC04474Palju on selliseid, kes tänitavad su kallal terve õhtu, et sa kaamera kaasa võtsid ja õhtut püüad jäädvustada. Iga kord, kui sa pilti teed, panevad käed näo ette, või teevad tobedaid nägusid ja hiljem kurdavad, et nad ei jää piltidele kunagi normaalsena (huvitav küll miks?) ja kui sa oled neist pildi teinud nii, et nad ise tähele ei pannud, kus nad näevad normaalsed välja, paluvad nad selle endale saata ja päev hiljem on see nende Facebooki profiilifoto.

Lapsest pildi tegemine ei ole enam nii lihtne nagu see oli veel mõned kuud tagasi. Eriti, kui sa püüad teha kvaliteetset pilti, kus fookuses on näiteks ainult lapse pea ja ülejäänud taust on udustatud. Mul on selleks puhuks ostetud isegi hästi suure avaga objektiiv, mis võimaldaks mul kenasid portreefotosid teha. Kuid noorsand ei paista eriti kunstiinimene olevat.

Vahet ei ole, kas ma püüan teda pildistada kaamera, telefoni, või tahvliga, on see tema jaoks just kui märk, et see on aeg, kui ta peab pööraselt ringi tuustima. Viskasin siis kõhuli, et saada üks hea kaader, sest poiss mängis ennastunustavalt sokiga, mille ta hetk tagasi endalt jalast kiskus. Kas ka teie puhul on see, et tavaliselt püsib jalas ainult üks sokk? Üks sokk kaob miskipärast alati poolel teel. Seda lutsutades ja imedes, käes hoides ning seda vehkides, tundus mulle kui suurepärane hetk, mida jäädvustada. Kahjuks mu kaamera ei oska vaikselt fokusseerida ja nii kui noorsand kuulis seda häält, mis ta süljest nõretava näo fookusesse sai, kukkus sokk ta käest ja enneolematu kiirusega roomas ta kaamera suunas. Oligi idee rikutud. Ma oleksin võinud ju ka käsitsi fokusseerida, kuid esiteks ma ei tea kunagi kaua ta tähelepanu mingil tegevusel püsib ja teiseks, ei ole see mul kunagi meeles, kui pildistamise hetk käes on.

Ma ei tea, mis selles kaameras nii paeluvat on? Tõenäoliselt pakub see talle nii palju huvi sellepärast, et kaamera ja muu tehnika on just see, mis me ta nina juurest ära tõstame, et ta seda enda suhu ei topiks. Või on tal sama sündroom nagu paljudel inimestel, kes tänitavad su kallal terve õhtu, et sa kaamera kaasa võtsid ja õhtut püüad jäädvustada. Iga kord, kui sa pilti teed, panevad käed näo ette, või teevad tobedaid nägusid ja hiljem kurdavad, et nad ei jää piltidele kunagi normaalsena (huvitav küll miks?) ja kui sa oled neist pildi teinud nii, et nad ise tähele ei pannud, kus nad näevad normaalsed välja, paluvad nad selle endale saata ja päev hiljem on see nende Facebooki profiilifoto.

Äkki noorsand ronib kaamera ette täpselt samal põhjusel, sest ta arvab, et ta ei ole fotogeeniline ja kui ta kogu aeg liigub, siis tuleb pilt udune ja keegi ei viitsi vaadata uduseid pilte. Seepärast enamus pilte, mis mul viimasest ajast on, ongi pildid, kuidas noorsand roomab kaamera suunas, või kui ta magab. Kuid une pealt ei saa ma ka eriti pilte teha, sest ta ärkab iga pisemagi müra peale üles. Arvesse lähevad ainult need mürad, mis korteris sees juhtuvad.

See müra, mis väljast poolt tuleb, ei paista teda kuidagi segavat. Meil ehitatakse kõrvalkrundile uut maja ja seal on pidev lihvimine, saagimine, segumasinate müra, kopa mootori hääl ja veoauto juhtidele märguandeks pidev signaalitamine. Mitte midagi – see ei sega tema und vähimalgi määral. Magas rõdu peal, kui ma rõdust paari meetri kaugusel muru niitsin. Kohe üle tee on bussipeatus, kus noored roppude hõigetega mööduvaid naisi meelitada püüdsid – polnud parim strateegia. Kuid ka see ei seganud tema und mitte mingil moel. Piisab mul korteri tagumises otsas salvrätik maha pillata või natuke valjemalt neelatada ja hetkega on tal uni läinud ja tal vaibumatu vajadus teada saada, mis meeletu müra seal teises toas toimub. See on ainult üks põhjustest, miks tal hüüdnimi „kutsu“ on tekkinud. Lapsi kutsutakse tavaliselt kiisudeks või linnupojadeks vms, kuid meie oma sai nime kutsu – sest ta jälitab kõike liikuvat, lakub kõike liikuvat ja liikumatut, sülg ripub nagu buldogil ja ta valvab kodu, ärgates iga pisimagi liikumise peale.

fd9ae541d59249c003-69786235
Nõbu teeb noorsandile kõiges silmad ette — tal on suus hulgim hambaid, ta ajab end juba ammu toe najal püsti, käputab, istub ja sööb tahket toitu. Noorsand vaatab ainult kõhuli, süljelomp lõua all, kuidas teine viuh ja viuh mööda tuba ringi laseb.

Juba mitmendat päeva kilkab Esileedi rõõmust, et noorsandil on hammas. Algul olin ka mina kohe elevil, et las ma vaatan. Kes iganes on püüdnud lapse suhu vaadata, teab, et see võib olla keerulisem, kui niisama pilgu heitmine. Hetkest, kui poiss taipab, et meid huvitab miski tema suus, on tal vaja kõiki asju elamises vaadata, suud ära keerata ja seda kramplikult kinni hoida. Kuid on momente, kus õnnestub pilk tema suhu heita ja ma ei näe seal midagi, mis meenutaks hammast.

Paar korda olen ma Esileediga nõustunud, et tõepoolest, vist on hammas, kuid ka need nõustumised on eesmärgiga, et ta saaks enda rõõmu jagada. Kuid ma ei näe seal tegelikult midagi. Esileedi ütleb, et see kumab läbi igeme ja nurgad oleks justkui väljas. Minu jaoks ei tähenda see, et hammas on väljas- see kas on väljas või see ei ole. See oleks justkui seada eesmärgiks osta endale uus auto ja olla elevil, kui sa paned rahakassasse esimesed 20 senti. See ei tähenda, et sul nüüd auto on, mis siis, et esimesed sammud on tehtud.

Kuid oleme nüüd iga päev ootuses, et hommikuks on hammas välja, aga ei midagi. Ma pole kunagi uskunud, et selline asi võiks kedagi nii elevile ajada. Igal juhul on sülje eritus umbes 20 liitrit tunnis ja ige on paistes, ju siis midagi ikka peagi tuleb. Eks esimese lapsega ongi kõik need kogemused niivõrd erilised. Vaevalt ma noorsandi 21. hammast sama tundega ootan.

Hamba tulekust hoiatab meid ka noorsandi kehvapoolne uni. Õigemini, ta magab hästi, kuid ta ärkab iga tunni tagant ja vahel läheb tal öösel ärgates uni ära ja siis ta annab sellest kõigile ka märku. Enam ei pea ta nutma, et häälekas olla, vaid nüüd oskab ta juba rääkida. Küll veel enda keeles, mille lahti mõtestamine ei ole mul veel väga käpas, sest tema „babababababa” käib iga asja kohta.

Mina tema keelt ei mõista. Mul on valik, kas mina õpin tema keele ära, või tema minu. Lihtsam on vist talle õpetada. Küll aga saab tema jutust väga selgelt aru temast nädal aega vanem nõbu. Olime esivanematel külas ja lisaks noorsandile oli seal ka tema nõbu, kes, nagu öeldud, temast nädal vanem on. Nõbu teeb noorsandile kõiges silmad ette- tal on suus hulgim hambaid, ta ajab end juba ammu toe najal püsti, käputab, istub ja sööb tahket toitu. Noorsand vaatab ainult kõhuli, süljelomp lõua all, kuidas teine viuh ja viuh mööda tuba ringi laseb. Noorsand juhib nõbu ees see-eest hääle valjuselt (ta on vist üldse kõige valjema ja kõlavama häälega laps, keda ma tean) ja pikkuselt. Ühel õhtul istus nõbu söögitoolil ja Esileedi noorsandiga nende läheduses. Nõbu teatas uhke häälega midagi enda beebi keeles. Mis iganes ta ütles, kuid noorsand haaras sõnasabast kinni ja vastas talle kõrgendatud hääletoonil. Sellest piisas. Nõbu vaatas õnnetult enda ema poole, uuesti noorsandi ja kuuldavale tuli kõige õnnetum nutt. Ma ei tea, mida ta talle täpselt ütles, või, mis sõnu ta kasutas. Kuid kui ta on juba 8-kuusena nii terava keelega, mis siis saab, kui ma temast ükskord aru saama hakkan.

Kuid siiski võib tema soovidest seda titekeelt kuulates aru saada, sest toon on erinev. Vahel ma unustan ära, et kui noorsand häälekalt ja õnnetult häälitseb, siis see on põhjusega ja saan pahaseks, sest kaua ta jaurab! Kui ma siis avastan, et ta tahtis lihtsalt hellust, või mähkmevahetust, või tal oli kõht tühi, siis ma ei jõua teda ära kallistada ja vabandust paluda.

Varem arvasin ma, et lapse käest vabanduse palumine näitab nõrkust. Et sa pead olema autoriteet ja kui sa vabandad, siis võib laps äkki seda kunagi enda jaoks ära kasutada ja tulevikus öelda, et näe tookord, kui sa vabandasid, eksisid sina ka ja see annab talle põhjuse kahelda enda isa öeldus, kes on varasemalt tunnistanud enda eksimust. Seda sõna pole ma vist kunagi ja kordagi enda isa poolt kuulnud. Sealt vist ka minu usk, et vabandades on inimene haavatav.

Olen lapsevanemaks saades enda suhtumist vabandamisesse täielikult muutnud ja seda suuresti tänu Esileedile. Lapse ees vabandades, kui sa oled midagi valesti teinud, ei näita nõrkust, vaid see näitab sinu tugevust — sa julged näidata, et ka sina eksid. Siis teab su laps, et ta saab su poole enda murega pöörduda, kui midagi on valesti, sest eksimine on inimlik. Ma arvan, et kui ma vabandan ja selgitan, mille eest ma vabandan, siis hakkab ka laps vahet tegema õigel ja valel. Kui ma aga hambad ristis, teades sisimas, et mingi käitumine on vale, ei vabanda, siis ei oleks mul ka kunagi õigust olla üllatunud, et mu laps kordab kõike seda, mis ei olnud sinu silmis vabandust väärt.

9e64754140f01274fa-69740279
Käisin eilegi neil maal külas. Helistasin metsast seenelt tulles, et ma olen tore lapselaps ja toon nüüd neile seeni, kuna nad ise enam metsa ei pääse. Õigemini metsa vast pääsevad, välja saamisega võib keerulisem olla. Kui vanaisa telefonitorus mu plaanist kuulis, siis rõõmuhõisete asemel tuli küsimus, et kas mul tõesti kusagile mujale neid viia ei ole?

„Päevad läbi istume me vanaemaga ja puhastame seeni — sina tood, naabrid toovad, kõik toovad aina seeni juurde. Ma näen unes seeni!”

Kui ma oleks hea lapselaps, siis ma oleksin neid säästnud ja seened koju viinud ja ise neist midagi meisterdanud, kuid kuna seentepuhastamine on lae värvimise kõrval maailma kõige jubedam töö, siis ma tegin näo nagu oleks kõigest valesti aru saanud ja poetasin uhkelt oma seened neile, mille nad sügava ohke saatel vastu võtsid.

Pühapäeval on selline tähtpäev nagu vanavanemate päev

Eriti oluline on see seetõttu, et paljude elud on läinud nii, et vanaemade ja vanaisadega, kel need alles on, väga palju ei suhelda. See võiks olla see päev, kui me kõik võtame telefonitoru kätte ja helistame ning küsime, kuidas neil läheb. Siin on muidugi oht, et need, kelle suhtlus vanavanematega ei ole nii tihe, võivad telefonitoru külge lõksu jääda, sest neil tuleb vastata miljonile küsimusele — kas laps istub juba? Kuna sa meid vaatama tuled? Ega te oma last ei hellita? Kas ta magab üksi?

Minu üks suuri unistusi oligi, et mu vanavanemad elaksid piisavalt kaua, et nad näeksid ka minu last. Oht oli, et ei näe, sest igal sünnipäeval kuulen ma oma isapoolselt vanaemalt, et tal on tunne, et see on vist viimane aasta ka talle. Ma arvan, et ta on seda rääkinud oma viimased 10 aastat. Teisisõnu, ta ei ole väga hea ennustaja ja seal telesaates, kus need ennustajad päeval istuvad ja nõu annavad, tal vist eriti suurt edu ei oleks. Samas ma ei ole kindel ka, kui selgeltnägijad nood selgeltnägijad on. Mul viimasel ajal tunne, et igaüks, kes öösel imelikku und näeb, peab end selgeltnägijaks.

Selle valesti ennustamise „oskuse” olen ma vanaemalt pärinud. Ma olen viimase nelja kuu jooksul öelnud kümneid kordi Esileedile, et täna nutab noorsand kuidagi veidralt, ma ennustan, et tal on hommikuks hammas. Seni pole ükski mu ennustus paika pidanud ja kui ta suus midagi valget välgatab, siis võib kindel olla, et see pole hammas, vaid salvrätik, mille ta kusagilt välja koukinud on.

Noorsandist rääkides, siis talle on tekkinud selline hästi terane pilk ja ta justkui hindab pidevalt olukorda, mis ta ümber toimub. Sõbrad ja sugulased kiidavad aina takka ja ütlevad, et ta on väga intelligentse näoga ja mingitel hetkedel ma jäängi uskuma, et äkki ta ongi uskumatult tark laps ja siis ta läheb ja lakub diivanit või lauajalga…

Ka noorsandil on vanavanematega vedanud. Kui ma ei keelaks enda ema igakord, kui ta kusagile kodust välja satub, siis ta ostaks poisile terve maailma kokku. Tal on teine lapselaps veel, kuid nagu ma varasemas postituses öelnud olen, elab tema kaugel Briti Columbias. Seega tulebki tal kogu vanaema tähelepanu just meie poisile suunata.

Esileedi vanematel on olukord lihtsam, sest kuna neil on viis last, siis nende viie lapse peale on neil lapselapsi rohkem, kui keegi kokku lugeda jõuaks. Esileedi isa paistab noorsandiga eriti tugevat sidet omavat, sest kõik, kes noorsandi näinud, ütlevad, et poiss on oma vanaisa koopia. Tegelikult on poiss täiesti mina, aga ma lasen neil teisiti arvata, sest ma ei jõua kõigiga vaielda. Just nimelt kõigiga, sest kõik ütlevad, et Madis mis Madis. Mida nad ka teavad!

Hoidke enda vanavanemaid ja hoidke enda lapselapsi. Tuletage neile pühapäeval meelde, et nad on teile tähtsad ja öelge neile, et te mõtlete ikka nendele. Võtke see päev aega, et kuulata vanaisade sõjalugusid ja pange kirja toitude retseptid, mida ainult teie vanaemad teha oskavad. Kui teil ei ole neid enam, siis meenutage neid hea sõnaga ja rääkige oma lastele, mida teie olete oma vanavanematelt õppinud. Esivanemate lood on minu jaoks uskumatult huvitavad, sest maailm oli teistsugune ja väärtushinnangud olid teised.