Kategooria

Isablogi

DSC04907Vaikus, mis valitseb siis, kui last kodus ei ole, ei ole kuidagi võimalik võrreldagi vaikusega, kui laps on kodus, sest iga lapsevanem teab, et kui titt on kodus ja sa teda ei kuule, siis sa võid kindel olla, et ta näiteks avastas su rahakoti ning teeb eksperimenti, kui väikesteks tükkideks paberraha rebida võimalik on, või ema puuder on laokile jäänud ja see on lubamatu ning lapse püha kohus on vanematele õppetund anda ning võtta sellest maksimum.

Kas teate sellist multikast pärit kukkumist, et keegi astub banaani koore peale, jalg lendab libisedes silmade kõrgusele, teine jalg järgi ning prantsatab kõrge kaarega selili. Sain omal nahal tunda, et see ei ole ainult multikates, vaid sarnane, kõrvalt vaadates naljakas kukkumine, võib juhtuda ka päris elus. Selleks pole isegi banaani koort vaja.

Magamistoast elutuppa minnes tuleb tavaliselt olla ettevaatlik, sest põrand on tihti mänguasjadega kaetud, kuid sellel päeval ei olnud. Sellel päeval oli Esileedi Noorsandiga ema-poja asju tegema läinud. Mida see tähendab, ei ole ma kindel, kuid fakt, et ma koju jäin, tähendab, et midagi olulist see olla ei saanud.

Hingasin voodist tõustes sügavale kopsudesse seda vaikust, mis kodus valitses. Sel hetkel võisin ma teha seda, mida tahtsin ja nii valjult, kui tahtsin ja nautisin seda hetkelist vabadust ja vaikust täiel rinnal. Selliseid vaikseid hetki, kui ma üksi kodus olla saan, ei ole enam eriti tihti ning seda enam ma neid hindan. Vaikus, mis valitseb siis, kui last kodus ei ole, ei ole kuidagi võimalik võrreldagi vaikusega, kui laps on kodus, sest iga lapsevanem teab, et kui titt on kodus ja sa teda ei kuule, siis sa võid kindel olla, et ta näiteks avastas su rahakoti ning teeb eksperimenti, kui väikesteks tükkideks paberraha rebida võimalik on, või ema puuder on laokile jäänud ja see on lubamatu ning lapse püha kohus on vanematele õppetund anda ning võtta sellest maksimum.

õusin voodist, ringutasin ja olin väga elevil järgmise paari tunni suhtes, kus ma ei pea kellegagi arvestama. See ei olnud muide mu esimene tõusmine sel päeval, vaid hommikul olime kõik toimetused ära teinud, söönud, söötnud, mänguasjad kasti pannud ja siis ma ka Esileedi Noorsandiga ära saatnud, väites, et ma jään neid igatsema. Sekund peale nende lahkumist, seisin ma voodi jalutsis ja ma võiks mürki võtta, et ma langesin sinna voodisse aegluubis. Kuidas see võimalik sai olla, ma ei tea, aga ma oleks ennast justkui kõrvalt näinud, kuidas ma sinna pehmete patjade vahele langesin. Sirutasin end täielikult välja, kartmata, et ma kellelgi silma siniseks löön. Panin rahus silmad kinni, sest ma ei pidanud muretsema, et keegi liiga voodi ääre peal on ja iga hetk parketti maitsma kukub. Nii vähe on õnneks vaja. Ma ei pikutanud seal kaua, vaevalt 4-5 minutit, kuid need olid fantastilised minutid.

Kuid voodist tõustes läksin kontorisse (loe pesukuivatustuppa), panin kõlaritesse James Browni „I feel good” laulu ja tantsusammul liikusin elutoa suunas. Mitte miski ei oleks suutnud mu tuju sel päeval rikkuda. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas põrand jalge alt kadus ning jalad taeva poole maandusin ma selili kõval parketil. Jumal tänatud, et me elame esimesel korrusel, sest ligi kahe meetrine kõvasti üle tsentneri kaaluv mees, kes kukub kõrge kaarega kõvale põrandale, raputaks vaevata alumise korruse lühtri lahti.

„Miks?” oli ainuke mõte mu peas. „Miks just täna?” Minu küsimus ei olnudki selles, et mis põhjusel ma libisesin, vaid miks just täna. Täna pidi olema täiuslik. Jäin pikali, sest valu liikus vaikselt mööda selgroogu. Huvitav, kauaks ma pikali jääma peaks? Panin vaikselt silmad kinni ja tabasin kõige idiootsema mõtte enda mõtteis ringi liikumas: „Mmm, vaikus”. Isegi see kukkumine ei olnud minu päeva rikkunud, sest ma kuulsin seda, mida ma olin nii väga igatsenud — mitte midagi.

Vaikselt ajasin end istukile, tegin paar kaelaringi, kontrollisin kõik keha osad üle ja kergendusena avastasin, et kõik oli alles. Uurisin põrandat, et aru saada, miks see juhtunud oli ja avastasin, et Noorsand tahab vist, et kui kellelegi on lõbus, siis peab tema ka juures olema. Või kui teda ei ole, siis ta annab ennast kõik, et ka teistel tema äraoleku ajal lõbus poleks. Avastasin, et ma olin astunud kohale, kus ta oli enne uurinud uut mänguasja. Kui 10-kuune inspekteerib mõnd uut lelu, siis ta usaldab eelkõige enda maitsmismeelt, mis tähendas, et selle lakkumise, hammustamise ja lutsimise tulemusena oli ta endast mahajätnud suure süljeläraka. Sülje suurim probleem on see, et see on läbipaistev ja lastel, kel hambad tulemas, tuleb seda ila ikka ohtralt. Lisan tänasele postitusele just sellise kena illustreeriva pildi, mille tähenduslikkuse mõistmiseks, peate vist lähemalt vaatama, et välja paistaks.

Vaikselt ajasin end püsti, venitasin ja sirutasin valutavad kehaliikmed tagasi paika ja longates, kuid puusanõksudes, jätaksin oma teekonda James Browni loo saatel elutoa suunas, sest see oli suurepärane päev.

cd95f5465ed66880a0-70155465Varem, kui mina noor olin, käisid noored Toidutorni või McDonaldsi parklas aega veetmas, kuid seda kohta enam pole ja vaevalt seda ka kümnekuused tegid. Kui keegi käib mõnes toredas titeringis, siis ärge hoidke seda vaka all ja kutsuge Noorsand ka oma lapsi lakkuma ja patsutama.

Nüüd, kus noorsand ei maga enam nii väga kuis jumal juhatab, vaid tal on tekkimas väikestviisi rutiin, on meil tekkinud rohkem võimalusi olla sotsiaalsed. See tähendab, et meil käib külalisi natukene tihedamalt. Varasemalt oli ikka üks külaline kahe kuu jooksul, aga nüüd on see muutunud vaat, et igakuiseks, kui keegi külla satub.

Õnneks noorsand inimesi väga ei võõrasta. Ta suhtub uutesse nägudesse küll umbusklikult ja eelistab tutvuda nendega distantsilt, kuid ta ei pane ka väga pahaks kui mõni põsenäpistaja ja nunnutaja talle lähedale läheb. Seda küll ainult seni, kuni ema või isa haardeulatuses on. Kuid ükskord ehmatas ära küll, kui talle enda vanaema tutvustasin. Vanaema, vaeseke, enam eriti ei näe ja kui ma ütlesin, et mul on noorsand süles, siis selleks, et teda näha, tuli ta noorsandi näost umbes nelja sentimeetri kaugusele ise samal ajal erutunult teda pojakeseks kutsudes. Kui seal toas olnuks tuletõrjealarm, oleksime me sissepõlenud, sest noorsand tõi kuuldavale sellise paanilise hädakisa, et see oleks summutanud ka kõige võimsama alarmi.

Kuid on üks tüüp inimesi, kellest ta täielikult vaimustunud on — lapsed. Kui meid külastavad sõbrad, kel on lapsed, või lähme ise külla kellelegi, kel on kodus väikesed, ei suuda noorsand enda elevust ja rõõmu vaka all hoida. Ta silmad löövad särama, naerulagin kostub üle elamise ja kui torpeedo roomab ta väikesemõõduliste suunas, et neid käega patsutada ja keelega uusi maitseid avastada.

Kahjuks ei ole meil sõpru, kes elaksid meie läheduses, kelle laps oleks sama vana, et noored saaksid omi jutte ajada. Esileedil on vana klassiõde, kes elab jalutuskäigu kaugusel ja tal on üks peagi kuuekuuseks saav, kellest noorsand täielikus vaimustuses oli. Mind ennast kaasas ei olnud, kuid Esileedi ütles, et noorsand on leidnud endale väärilise oponendi — on olemas teine laps, kes on sama valju häälega kui tema. Esileedi pidi kogu aeg noorsandi vastleitud sõbra juurest ära võtma, sest noorsandi liigutused on nagu Steven Seagalil headel päevadel — hetkeks vaata kõrvale ja ta on terve näo uuel sõbral läbi patsutanud. Välkkiire.

Kõrvalpõikena see, et minu lemmikosa päevast on noorsandi ärkamine (neid on suisa mitu päeva jooksul), sest ta on nagu mina — nii kui silmad lahti teeb, tuleb naeratus näole. Siis on tal vaja pugeda nii ema kui minu külje alla ja hakkab voodis ringi tuuseldama — hammustab kätt, silitab nägu ja teeb äkksööste minu või Esileedi suunas ja need on nii ohtlikud, ma pean pidevalt valmis olema, et ta oma peaga mulle silma alla sinikat ei teeks või hambaid välja ei lööks. Tihti saan ma noorsandi peaga obaduse enda pähe ja paneb ainult imestama, kuidas küll temal valus ei ole, samas kui mul tahab suisa vesi silma tulla. Oleks pidanud talle Jürto nimeks panema, sest tal on väga suured soodumused kivipalluri karjääriks.

Teine laps, kes meil hiljuti külas käis, oli jaanuaris kaheaastaseks saav noorhärra, keda ei huvitanud noorsand absoluutselt. Tema oli ainult noorsandi autode peal väljas. Istus siis seal, peod autosid täis ja vaatas kummastusega, et miks see väike laps teda ära süüa üritab. Jällegi oli Esileedi jaol ja hoidis noorsandi vaos, et ta oma liigse entusiasmiga noorhärrat ära ei ehmataks. Mul oli noorsandist sel hetkel nii kahju, sest nii selgelt oli näha, kuidas ta püüdis tähelepanu ja tahtis seltsiv olla. Kuid ei ole ju ka imestada, et kaheaastasel vähem kui kümnekuusele midagi eriti öelda ei ole. Kuna noorsandil ei ole väga palju kokkupuuteid teiste lastega, siis ta alles õpib käitumisetiketti ja on imerõõmus, kui mõni laps tema radarile satub.

Kui ta nõbu külas käib, kes on temast nädala vanem, kuid elab Tallinnas, siis tavaliselt nad veedavad koos paar-kolm päeva. Alati õpib ta nende päevadega rohkem juurde, kui vahel nädalatega. Ka nõbu nähes on tuba rõõmu täis ja alati tormab suure kiirusega tema suunas, kuid ta on samas ka õrn ja tema puudutused tittedega (Esileedi vihkab sõna titt ja arvab, et ma peaks kasutama sõna tita) ei ole võrreldavad sellega, mida ta mulle ja Esileedile voodis korraldab, kui ta oma labakäega üritab mind hammastest ilma jätta ning laubaga silmad kinni lüüa. Seega, me otsustasime, et peame leidma noorsandile väljundi, kus ta saaks teiste lastega lävida ja areneda.

Kas keegi Tartust oskab mõnd head väljundit soovitada? Kus kümnekuused hängimas käivad? Varem, kui mina noor olin, käisid noored Toidutorni või McDonaldsi parklas aega veetmas, kuid seda kohta enam pole ja vaevalt seda ka kümnekuused tegid. Kui keegi käib mõnes toredas titeringis, siis ärge hoidke seda vaka all ja kutsuge Noorsand ka oma lapsi lakkuma ja patsutama.

Eks ma olen neid erinevaid isa gife ka enne isadust vaadanud ja mõelnud, et kurat küll, mina küll vist kukun isana läbi, sest minu refleksid on nagu maailma kõige aeglasemad. Istub esimesel mail sääsk põsele ja neljandal mail taipan ma, et vist olen maha löömisega hiljaks jäänud. Kuid uskumatu on see, kuidas isana need refleksid tekivad. Sa oled koguaeg ärgastunud (tõenäoliselt sellist sõna pole olemas.. näe, ei olegi, punane joon tuli sõnale alla) olekus ja valmis, et äkki pead reageerima. Istud vaatad telekat ja samal ajal ühe silmaga hoiad lapsel pilku peal, kui ta diivanil ringi hassab (Esileedi sõna, mis tähendab ringi tuustimist) või kui ta söögitoolis õuna järab. Iga hetk oled sa valmis ta kas diivanilt poole lennu pealt kinni püüdma või tormama söögitooli juurde Heimlichi võtet tegema. Kuid jagan naljakamaid gife, mis ma isade reflekside kohta leidnud olen.

1. 50735d80e48ad6d849bded93d7563f23

2.
3b44e00256f8467aff54c9f1c6951999

3.
1906d85e67cb5897c5eafc5e50924fcb

4.
24487af5b0673fb1ec91ca91dd5061ed

5.
a9c07ba6b9c1a0ce04bbcbee1658f84f

6.
3231d5cdeeaceebe5ab36658fda50d6d

7.
ee1a4ef173e93a43d2e7766b9b08a9c3

8.
b812ccc63b05e4c3f198eb82e0550443

9.
anigif_enhanced-18678-1404399483-20

10.
anigif_enhanced-13782-1404398770-4

11.
anigif_enhanced-18571-1404396864-7

12. Vahel üritad sa liigagi palju

13.
37a759c204226e8cef983f7509988f21

14.
459ee15de2320543449c6702eeed779d

15. No ega kõigil neid reflekse tõesti ei teki vist 🙂
cb75ecdb86d554fff7a52c6153b60a2d

41942545e01757e135-70112519Ma olen isa ja ma arvan, et see on parim tiitel, mis mehel olla võib. Ministri ja presidendi tiitlid jäävad sinna kusagile kaugele, sest isa tiitel tähendab erinevalt eelpool nimetatuist ka tohutut vastutuse koormat. Ja see pole vaid viieks aastaks.

Pea kümme kuud tagasi, kui noorsand meie ellu tuli, avas see mitmes vallas minu silmad. Ma mõistsin, et minu elu ei ole enam lihtsalt minu elu, vaid kõik minu otsused, mis ma edaspidi isana teen, mõjutavad ka minu poja elu. Ikka ja jälle tuletatakse meelde vana teada tõde, et lapsed ei kuula pea kunagi seda, mida sa neile räägid, kuid jälgivad tähelepanelikult seda, mida sa teed.

Kuna pühapäeval on isadepäev, siis ma jagan täna enda mõtteid enda isaks olemise kohta.

Hiljuti lugesin ma ühte artiklit, mis kinnitas taaskord seda, et lapsed lähtuvad su tegudest, mitte su sõnadest. See rääkis just statistikast, et kui vanem suitsetab, joob alkoholi, ei väärtusta haridust, siis näitavad uuringud, et on palju suurem tõenäosus, et ka su laps läheb sama rada.

Siinkohal on meil väga suur vastutus ja enda puhul ma tean, et ma pean saama paremaks, mitte ainult rääkima sellest, et ma pean saama paremaks. Tähelepanelik lugeja, kes on ka varem mu postitusi jälginud, teab, et ma pean ka kaalublogi ja noorsand on väga suur osa sellest, miks ma seda teen. Ma olen pea elu aeg olnud ülekaaluline – juba umbes viieaastasest saadik olen ma olnud paksem laps, kui teised lapsed. Seega elu jooksul olen ma endaga niivõrd-kuivõrd leppinud. Kuid ma ei taha, et noorsand kannataks terve elu sarnaste kaaluprobleemide käes, sest mina ei õpetanud teda aktiivseks ja tervislikuks. Ma ei suudaks leppida, et ma ei teinud kõike, mis võimalik, et pakkuda oma lapsele täisväärtuslikku elu, sest ma ei elanud enda sõnade järgi.

Minu teekond tervislikuma elu poole on kõike muud, kui sirgjooneline. Seal on palju rohkem käänakuid ja silmuseid, kui ma oodanud oleks. Kuid siin ongi minu enda teha, mis hoiaku ma selles suhtes võtan – kas ma võtan omaks, et ma olengi paks, sest kunagi väiksena tehti mulle ravi, mille tagajärjel võtsin aastaga mitukümmend kilo juurde, miski läks mul nälja tajumises katki ja nii jääbki? Või ma võtan hoiaku, et see laisk, paksu mehe elu ei ole minu jaoks ja minu kätes on see ära lahendada?

Isana ei saa ma määrata oma poja saatust, kuid ma saan anda endast parima, et anda talle võimalikult hea lähtepositsioon, et ta mõistaks, et tema elu on tema enda kätes. Ma soovin, et ta mõistaks, et seni, kuni tal on usk, et kõik on võimalik, ongi kõik võimalik. Kuid nagu ma ütlesin, siis sellest rääkimisest ei ole mingit kasu, kuna lapsed ei käitu meie sõnade järgi. Selleks tuleb ise elada nende põhimõtete järgi. Sellepärast ongi minu eesmärk olla parim versioon minust.

Ükski inimene ei ole täiuslik. Mina ka mitte. Kaugel sellest. Kuid olles kaardistanud enda suuremad murekohad, on mul võimalik liikuda edasi, et saada paremaks. Sellepärast arvan, et ka Movember on suurepärane algatus. See ei ole pelgalt tobe vuntsikasvatuskuu, vaid tobeda vuntsiga tuletame meelde, et kui meil on perekond, siis meie elu ei ole enam ainult meie elu, sest tervisest hoolimine ja pahedest vabanemine on terve perekonna huvides.

Kui sa oled laisk ja ülekaaluline isa, siis võta ennast lihtsalt käsile. Kui suitsetad, siis saan mina sind aidata, kuid mitte enne, kui sina seda tahad. Lapsele pole mõtet rääkida, et suitsetamine on halb, kui sa samal ajal ise suitsetad. Kui sa vajad abi, siis minuga kontakti leidmine ei ole keeruline. Meeste puhul arvatakse, et abi otsimine tähendab nõrkust. Ei tähenda. Vastupidi. Selleks, et tunnistada probleemi ja teha samme paremaks saamiseks, näitab inimese sisemist julgust ja tugevust. Mis oleks veel parem õpetus lapsele, kui julguse ja sisemise tugevuse näitamine?

Isadena on meil suur vastutus, anname siis endist parima.

Mina ühes diivani nurgas ja lohutamatult nuttev laps lohutava emaga teises nurgas. Selline pilt on mulle sööbinud mällu ja kui keegi oleks sel päeval sinna tuppa astunud, oleks ta võinud järeldada ei tea mida.

Selleks, et mõista, mis põhjusel seal toas selline vaatepilt ilmnes, tuleb minna päris palju aastaid tagasi, kui see juhtus.

Olin enda heal sõbral Tallinnas külas. Ei olnud teda juba aastaid näinud ja ilkusin ta habeme kallal, sest ma ei kujutanud ette, mis vägi võiks olla see, mis sunnib noore mehe täishabet kasvatama. Kui mu sõber mind täna näeks, ei jõuaks ma teda ära kuulata, sest minu eelmise aasta Movember (mul on nii vuntsid kui ka habe) on mu näos tänaseni ja mingiks ajaks see sinna jääb. Seda peamiselt seetõttu, et ma vaatasin Esileediga enda eelmise aasta habeme eelseid pilte ning ma tegin märkuse, et ma nägin habemeta välja nagu mehelik naine. Ootasin ootusärevusega, et ta minu enesekirjelduse ümber lükkaks, kuid selle asemel, et mult ümbert kinni võtta ja öelda, „Ei Henry, sa ei näe habemeta välja nagu mehelik naine”, purskus ta naerma ja ütles, et ta ei mäleta, et ma nii naiselike näojoontega olnud oleks. Mida iganes. Habe jääb.

Lobisedes sõbraga maast ja ilmast, jõudis koju ka tema abikaasa nende väikese tütrega. Imearmas tüdruk, naeratus kõrvuni ja andis oma issile suure mahlase tervitusmusi. Nagu väga mahlase, terve suu ja nägu oli süljega kaetud. Miskipärast on nii, et need väikesed lapsed, kes alles musitama õppinud on, soovivad seda teha pärani lahti suuga.

Istusime siis neljakesi diivanil, laps isa süles, kes püüdis tulutult isa sõrmi labakäe küljest välja tirida. Ei teadnud, kas laps ei ole mulle tere öelnud, ega ühtegi sõna koju saabumisest lausunud sellepärast, et ta ei oskagi rääkida, või sellepärast, et ta mind häbeneb. Ühel hetkel kõlas uksekell ja all olid naise vanemad, kes tõid maalt head ja paremat ning sellepärast pidid alla minema mõlemad, kuna kolmandale korrusele oli vaja kõik see kraam ka tuua.

Järsku olid mõlema pilgud mulle suunatud. „Henry ole nii kena, tegele paar minutit Charlotte-Priscillaga” (pole pärisnimi. Ta pärisnimi oli midagi sama lihtsat ja “eestipärast”, mis täpselt, ei mäleta. Ma ei saa eriti võõrapäraste nimede kallal ilkuda, sest mu enda nimi ei ole ka päris Juhan või Tiit).

„EIIIIIII!!!! Ma tõesti ei soovi. Kui tahate, ma värvin pigem teie laed ära ja koristan wc-d. Tegelikult ka. Võtke titt kaasa, kuna mina ei kavatse võõra lapsega tegelda, sest mis siis saab, kui ta nutma hakkab? Või kakale tahab. Või mida iganes. Ma pole mingi hoidja!” See on see osa, mis ma tahtsin öelda. Kuid suust tuli välja vaid: „Loomulikult. Peaasi, et ta ei võõrasta.”

„Ah, ära muretse, ta ei võõrasta”, ütles isa last mulle üle andes ja kiirelt alla joostes. Istusin diivanil, käed sirgelt ette välja sirutatud, hoides paariaastast last, kes oli veel ehmunuma näoga, kui mina. Ma ei julgenud liigutada, sest ma ei olnud selleks päevaks kordagi hoidnud süles nooremat, kui 18 aastast. Kas ma võin ta maha panna? Kas ta käia oskab? Miks ta mind niimoodi vaatab? Äkki peaks ta naerma ajama. Kuidas lapsi naerma aetakse? Räägitakse anekdoote? Vaevalt. Neid tuleb vist kõditada, sest see Ferndanda- Yasmine (või, mis ta nimi oligi…), ei paista eriti arusaaja näoga. Kuid kuidas ma kõditan, kui mu mõlemad käed last õhus hoides kinni on? Tuleb vist ninaga kõditada.

Aeglaselt tõstsin ma seda näost valget last enda nina suunas, peas arutledes, mis keha piirkonda ma ninaga kõditama peaks. Kaela? Laupa? Kõhtu? Teeme kõhtu. Samal sekundil, kui mu nina vaevu tema kõhtu puudutada jõudis, tuli selle ehmunud tite suust kõige õnnetum hädakisa, mis ta esile kutsuda suutis. Mitte ainult ei vääksunud ta südamepõhjast, vaid ta hakkas ka rabelema ja ma oleksin ta peaaegu maha pillanud. Mida ma nüüd teen? Kuidas ma teda lohutan?

Asetasin ta diivani ette põrandale kõhuli ja teadmatusest, kuidas edasi tegutseda, patsutasin ma lohutavalt ta selga. Nii kui ma patsutuseks käe ta seljale panin, võimenes nutt 10 korda väljemaks. Jookseks alla vanemaid otsima? Nad ju nagunii kohe tulevad. Kuidas siis laps maha rahustada? Äkki kavalusega? Geniaalne idee Henry! Mis on see, mida see laps hetkel kõige rohkem tahab? Mis muudaks ta rõõmsaks? Loomulikult vanemad!

Naeratades läksin põrandale nutva lapse kõrvale, silitasin kaastundlikult ta pead ja ütlesin: „Kui sa kohe nutmist ei lõpeta, siis su vanemad ei tulegi tagasi”. Misasja ma just ütlesin? Ma tahtsin ju öelda, et lõpeta nutmine, nad tulevad kohe tagasi, aga ärevuses läksid sõnad sassi. Võite ette kujutada, et mitte ainult see nutt ei jäänud järele, vaid see läks jälle kordi valjemaks.

Ja siis see päästev ukse snepperi hääl ning ema tuli oma kottide ja korvidega tuppa. Ta pillas hetkega kõik oma asjad põrandale ja jooksis lapse päästmisele. Võttis ta sülle ja kallistas oma mitu minutit enne, kui lapse šokk hakkas üle minema. Ning siis ilmnes see, mida ma kõige rohkem kartsin – Jessica-Britni oskas ka rääkida!

„Emme, onu ütles, et te ei tulegi enam kunagi tagasi ja ta nuusutas mu kõhtu.” Selle asemel, et mõista, et laps ajab pada, see ei ole ju loogiline ja võimalik , et ma midagi sellist teeks (kuigi mõlemad väited olid tõsi…), võttis ema oma lapse veel innukamalt kaissu ja küsis mult, et mis mul viga on? Loomulikult oleksin ma tahtnud ennast õigustada ja selgitada olukorda, kuid hetkel ei olnud vist õige moment seda teha, sest laps tundus neile hetkel tähtsam olevat. Seal me siis istusime mina ühes diivani otsas ja ema Antoinette-Francescaga teises.

Mis on kogu loo moraal? Esiteks – ma ei kavatse mitte kunagi mitte kellegi last hoida! Seda isegi nüüd, kui ma tänu noorsandile asjaga paremini kursis olen. Teiseks – isegi, kui te laps ei võõrasta, siis ärge jätke teda inimese juurde, keda laps põhjalikult ei tunne. Olime mõni päev tagasi sõpradel külas, kes maja müüvad ja meie tahame võib olla, et nad selle meile müüksid ning jätsime maja tuuril hetkeks noorsandi väikese kaheaastasega kõrvaltuppa uudistama. Mõni hetk peale ruumist väljumist oli noorsandil õnnetu nutt lahti ning ta vajas kohest ema kalli, et šokist üle saada, sest hetkeks oli ema ta vaateväljast kadunud. Kuid, kui see oleks kestnud mitu minutit nagu minu puhul tookord ja seal teises toas oleks olnud üks meheliku naise näoga paks mees, kes tema kõhtu nuusutab ja ähvardab vanematest ilma jätta, oleks nutt tõenäoliselt selle võrra õnnetum olnud. Vaene Izolda-Rihanna.

d6942544bba1452b7f-70019749Me püüame kodus ikka korda hoida. Täpsustan, Esileedi püüab ikka kodus korda hoida. Isegi, kui ei ole korras, siis selleks ajaks, kui keegi peaks üle lävepaku astuma, on ta jõudnud kodu viia sellisesse seisukorda, et enam ei tule karta millegi sisse astumist ja millegi pähe kukkumist. Kui kodus hakkab korralagedus aset võtma, võib Esileedit eemalt vaadata ja näha, kuidas ta stressitase seetõttu kasvab.

Annan loomulikult ka enda panuse, et kodu võimalikult vähe sassis oleks. Minu ja Esileedi suurim erinevus koristamises ongi see, et tema eesmärk on kodu korras hoida ja minu eesmärk on seda võimalikult vähe sassis
hoida. Pealtnäha justkui samad asjad, aga sisuliselt täielikult erinevad.

Kui mina koristan tuba, siis sätin asjad nii, et nad laokil ei oleks, tõmban vabad pinnad tolmulapiga üle ja lasen kiirelt ka tolmuimejaga põrandad üle. See võtab mul ehk kokku 10-15 minutit. Kui Esileedi sama tuba koristaks ja teeks täpselt samu toimetusi, võtaks tal juba ainuüksi tolmuimeja osa poolteist tundi, sinna otsa ka mopiga ülekäimine. Tulemus on ka totaalselt erinev, sest minu arusaam puhtusest on tema omaga täiesti erinev.

Mäletan suhte algusajast, kui ta mind esimest korda enda juurde ööseks vedas, siis see juhtus peale alkoholirohket klubiüritust. Kui sa oled oma organismi õhtu otsa alkoholi ja nikotiiniga mürgitanud, sinna otsa tantsuplatsil ebaloomulikke liigutusi teinud, preili ees edvistanud ning teda kilomeetreid süles kandnud, sest ta suunurgast kurtis, kui väsinud ta on, siis sellise õhtu lõppedes on viimane asi maailmas, millele sa tähelepanu pöörad see, kui korralikult sa enda riided tooli peale sätid. Astusin kuidagi pükstest ja sokkidest välja, pluus vajus kusagile voodi vahele ning langesin rampväsinuna tema diivanvoodile. Minu suureks jahmatuseks sättis Esileedi kõik oma riided pedantse täpsusega riidepuule, sättis justkui muuseas ka minu riided ilusasti kokku, võttis meigi maha, loputas keha ja puges voodisse. Ma ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Mulle tundus, et tema midagi minusarnast ka mitte.

Igal juhul on Esileedile puhtus alati ülioluline olnud ja kui ei ole puhas, siis ta reageerib sellele, kas koristamisega või stressis olemisega. Noorsand muudab selle aga väga keeruliseks. Ma ei tea, kas tal on mingi külgetõmbejõud, aga ta võib roomata ühest toa otsast teise, ühtegi asja puutumata ja kui ta selja taha vaataks, siis ta näeks, et hetk tagasi täiesti puhas olnud põrand on mänguasju täis. Kuidas tal see õnnestub, ei oska kuidagi seletada.

Lisaks on ta arusaanud, et kappidel on võime lahti tulla ja kõik sees olevad asjad, ei ole kapi külge keevitatud, vaid need saab lihtsa vaevaga tuppa vedada. Meil on suured lükandustega kapid ja kui ta avastab, et keegi on jätnud millimeetrise vahe, siis sinna on ju võimalik sõrm vahele pista ja hetke pärast ei ole kapis tema sõrm, vaid sa näed, kuidas sokk kapiukse juurest välgatab ja ta üleni kappi ekspeditsioonile poeb.

Ma ei tea, kas see on kõigil lastel nii, aga miskipärast on kõige põnevamaks mänguasjaks kujunemas jalanõud. Tõenäoliselt sellepärast, et me ütleme talle alati „Ei!”, kui ta mu tossu endale poolenisti suhu mahutab, või Esileedi plätut lakub.

Sõna „Ei!” tundubki justkui võlusõna olevat. Kui ta kuuleb seda, siis ta hetkeks tardub, lõpetab selle ära, mida iganes ta hetkel teeb, vaatab üle õla keelaja poole, naeratab ja vaikselt-vaikselt liigutab käe tagasi keelatud asja poole.

Meil on põrandal üks potilill, millest on väga vahva näiteks mulda välja kraapida, või selle lehtedest kinni haarata ja põrandale tõmmata. Ka see lill on väga põnev, sest miskipärast on selle puudutamine keelatud ja ta peab ju ometi tõe jälile jõudma, et mis kuramuse põhjusel ta seda siis puutuda ei või. Eks ta jätkab selle pikali tõmbamist ja mulla sees sonkimist seni, kuni ta selle saladuse avastab. Mine tea, äkki on seal kusagil midagi väga olulist peidus.. nagu kivi, või puuoks.

Hetkel ongi väga keeruline kodus korda hoida ja sellega võiks leppida, kuid Esileedi pole käega löönud ja võitleb vapralt tuuleveskiga. See tuuleveski sööb praegu pirni ja võib ainult ette kujutada, kuidas Esileedi igakord sügavalt sisse ja välja hingab, kui noorsandil järjekordne pirnitükk põrandale plartsatab.