Kategooria

Isablogi

956af54a689460d714-70478441Abielul on palju tahke. On neid, mis mulle meeldivad ja neid, mis meeldivad vähem. Näiteks üks positiivne külg paljudest on see, et kui sa abiellud jõuka naisega, läheb lahutades „ühiselt” soetatud vara pooleks. Sellest aspektidest lähtudes, oli Esileedi väga hea valik. Kindlasti on teisi plusse veel, mis mul kohe pähe ei tule.

Või oot, ee.. jah, las ta praegu olla, küll meenub veel. See selleks. Kuid on ka asju, mis ei ole mulle väga sobivad. Kui ma peaksin tooma ühe asja, mis abielust mulle kõige vastumeelsem on, siis see on ühiste otsuste tegemine. See on tohutult tüütu.

Enne Esileediga tutvumist, elasin ma viis aastat nagu üksildane hunt — Eestist eemal, töötasin 84 tundi nädalas, mis tähendas ka seda, et ei suheteks ega erilisteks sotsiaalseteks olukordadeks aega eriti ei jäänudki. See tähendas omakorda, et ma elasin väga rutiinset elu. Minu päevakava oli: ärka, triigi, riietu, mine tööle, naase koju, triiksärk ja viigipüksid pessu, riided kuivatisse, magama, ärka, triigi ja tööle tagasi. Ma vastutasin ainult enda eest ja otsustasin ainult enda eest.

Kui ma Eestisse tagasi tulin, sain ma pea kohe Esileediga tuttavaks. Me ei tutvunud kusagil klubis, vaid tänu mu heale sõbrale, kes palus mind endale kaineks autojuhiks ja sihtpunkt, kuhu me sõitsime, oli Esileedi ema sünnipäev Mammastes, kuhu meid ei oodatud. Kuid õnneks ära ka ei aetud. See oli päev, kui ma nägin esmakordselt Esileedit. Mind lummas see, et ta naeris kõikide mu naljade peale. Seda ei olnud varem juhtunud. Juba kasvõi sellepärast, et mul on kohutav diktsioon ja enamus inimesi ei saa pooltest asjadest aru, mis ma räägin. Aga näe, tema sai.

Mäletan, et ta oli just enda Itaalia puhkuselt tulnud ja kõik sõbrad kutsusid teda sel hetkel Bobiks. Kui keegi arvaks ära, miks teda just sellise nimega kutsuti, annaks ma talle miljoni. Mul küll ei ole miljonit, aga ma leiaks selle ja annaks selle talle. Teda kutsuti Bobiks, sest tal olid lokkis juuksed. Ja kuulsal lauljal Bob Marleyl olid samuti lokkis juuksed. Vot sellepärast. Kuid Bob (oleks pidanud teda selles blogis äkki Esileedi asemel hoopis Bobiks kutsuma) jäi mulle eredalt meelde ja kuu hiljem trehvasime me taas ühel korteripeol ja paar päeva hiljem kutsusin ma ta kinno ja sealt see kõik alguse saigi.

Kuid alguse sai ka see, et ma ei saanud enam teha otsuseid vaid enda eest, vaid Esileedi (Bob) tahtis kõiges ka minu arvamust kuulda. Eeskätt, käis see riietuse valimise kohta. Algul, kui me alles tutvusime, oli see loomulikult minu jaoks põnev, kui me välja minekuks garderoobi valisime, sest mul avanes võimalus näha tema paljast naba ja vahel rohkemgi. Kuid ka see kaotab aegapidi enda võlu, kui seda varjutab kohustus valida kahe identse pluusi vahel.

„Henry, ütle, kumb pluus sulle rohkem meeldib, kas see või see?“ Ta presenteerib mulle ilusasti istuvat pluusi, võtab selle seljast ja paneb selga teise pluusi, mis on TÄPSELT sama kena ja sunnib mind valima. Ma olen proovinud vastata, et vahet ei ole, või et nad on täpselt üheilusad, kuid kumbki neist vastustest ei kõlba mitte kusagile. Kuna need on erinevad pluusid (tegelikult ei ole!), siis peab ju ometi üks olema ilusam kui teine (tegelikult ei pea!).

Tavaliselt valin ma selle pluusi, mis tal hetkel seljas on, sest kui ta võtab selle seljast ja paneb esimese pluusi, siis ta pöördub alati uuesti minu poole ja küsib jälle üle, et kas see on siis ikka parem, kui see teine ja ma pean jälle keskenduma.

Kui ma siis valin ühe pluusidest välja, lõpeb see tavaliselt sellega (Esileedi vaidleks mulle siinkohal väga aktiivselt vastu, et ta ei tee seda), et Esileedi jääb peegli ette seisma ja paneb ikkagi teise pluusi, mida ma ei valinud. Kui ma siis sellest probleemi tekitan, suudab ta hetkega kurva näo pähe manada ja öelda: „ Aga kallis, ma tean, et sa valisid teise ja ma kiidan su maitset, aga ma lihtsalt tunnen ennast selles pluusis täna paremini.” Miks ma siis üldse valima pidin?

Esileedi näeb alati mu kurnatut olekut ja mu püüdu end kodusleiduvate asjade taha peita, kui ta palub mul mingeid valikuid teha ja ma räägin siinkohal valikutest, mis mulle tunduvad tühised, mille otsustamine minu elu mitte kuidagi ei muudaks. Samuti ta teab, et mind on võimatu endaga riidepoodi kaasa saada. See on küll paaril korral tal õnnestunud, kuid pea alati on see lõppenud skandaaliga, kuidas ma olen lapsik ja ei suuda siis paari tundi temale pühendada. Kui ta teaks, kui suur see katsumus mu jaoks on. Kui ma peaksin mingi võrdluse tooma, siis mul on Esileediga riidepoes sama raske käia, kui täis põiega bussis loksumine — iga sekund on piin ja ei jõua ära oodata, mil ma lõpuks sealt minema saan.

Mis me õhtuks sööme? Kas pigem see, või see? Kumb turvatool? Kas me kingime neile 25 või 30 eurot? Nii palju asju, mille otsustamises pean ma kaasa lööma ja iga kord on tunne, justkui keegi kraabiks ajus kahvliga justnagu kastruli põhjas. Kui on kaks ligilähedaselt head asja, miks siis mitte valida esimene? Või visata kulli ja kirja?

Aga eks see ole mehe kohus, olla naisele toeks. See, et miski tundub mulle tühine, ei tähenda, et Esileedi seda samamoodi näeb ja minu asi on teda sellistel momentidel näiliselt aidata. Isegi siis, kui ma iga kord tunnen, kuidas väike osake minust sureb, kui ma pean valima kahe identse pluusi vahel ja siis naisele selgeks tegema, et teine pluus ei ole sellepärast koledam, et see valimata jäi, vaid ma pidin lihtsalt ühe kahest valima. Oluline on lihtsalt otsuste puhul mitte süveneda, sest siis sa põled kiirelt läbi. Lihtsalt vali süvenemata üks ja kui sa pead põhjendama enda valikut, siis vaata naisele sügavale silma ja ütle, et sa ei tea, kuid see lihtsalt tundub õige. Ja see, mu sõbrad, ongi õnneliku abielu saladus.

d4e52549df5b975eb9-70443441Ma ei tea, mis teema lastel jagamisega on, kuid ilmselgelt tundub see neil olevat midagi ületamatut. Usutavasti on see üks kasvamise etapp, kui kõik, mida sa näed peab olema sinu oma ja ei kellegi teise.

Muide, kui kedagi huvitab, siis ostsin Esileedile jõuludeks ühe ehte, millest ta pikalt rääkinud on. Ma ei tohi vist avaldada, mis tüüpi ehet me otsisime, sest sellel on üks piinlik taustalugu ja jõulurahu huvides jätaks ma selle loo rääkimise teiseks korraks.

Olime Tartu ühes kesklinnas asetsevas keskuses kahe ehte vahel, kõrvuti asetsevates poodides. Esimeses ehtepoes oli müüja nii ettevaatlik, et mul ei tekkinud kordagi tunnet, et ma sooviks sellest poest midagigi osta. Ta hoidis seda ehete väljapaneku plaati kiivalt enda vastas ja ta oleks võinud näidata mulle maailma ilusaimat ehet ja ma poleks seda ostnud, sest mul tekkis tohutu trots ning kõik, mida ta näitas, tundus nõme. Samas kõrval asuv kullapood otsustas mind kohelda, kui potentsiaalset klienti, mitte kui potentsiaalset röövlit ja õnneks tekkis väljapanekut uurides ka äratundmismoment ning ehe saigi soetatud. Minu jaoks on teenindus lihtsalt nii oluline. Lisaks ilmnes, et müüja on mu blogi lugeja. Seega, aitäh Mirvet Goldtime´st, suurepärase teeninduse eest!

Veetsime traditsiooniliselt jõululaupäeva Esileedi vanemate juures, kuhu kogunes päris hulk rahvast, kuna Esileedi pere on kokkuhoidev ja keskmisest suurem. Esileedi on enda pere noorim, viies laps ja igal pereliikmel on üks kuni kolm last, seega Noorsand leiab alati endale kellegi, kes talle sel õhtul kõige enam huvi pakub.

Jõululaupäeval oli ohvriks üks kolme aastane ( ma arvan, et ta on kolme aastane, kuid olen kindel, et Esileedi teeb suured silmad, et kuidas ma ei tea, et ta mingi kümnene on, aga ma lihtsalt ei ole vanuste pakkumisega väga osav) tüdruk.

Noorsandi esimesed jõulud ja kaks suurt kingitust kuuse all teda ka ootamas. Kujutasin ette, kuidas ta õhinal oma pakid paberist välja rebib ja kuidas tal silmad uusi mänguasju nähes kohe põlema lähevad. Kuid viimane asi, mis teda sel õhtul huvitas, oli kingitus kuuse all, sest toas oli … KUUSK! Pole ta ju varem kuuske näinud, vähemalt toas mitte ja see ei olnud mitte tavaline kuusk, vaid see oli ehitud kuusk, mis omakorda tähendas, et puu otsas rippus ehteid, mida oli võimalik küljest rebida ja suhu toppida.

Põhimõtteliselt oli keegi täiskasvanutest terve õhtu rakkes, et takistada tulevast metsameest seda puud langetamast. Vahel unustasid end korraks õhtut nautima ja hetkepärast võis näha, kuidas kuusk kahtlaselt sahiseb ja viltu vajub. Hetkega olid püsti, unustasid ära, et hetk tagasi ägasid, et kõht on nii täis, et liigutada ei jõua ja jooksid kuuske päästma. Õhtu lõppedes jäi küll kuusk püsti, kuid nii mõnigi ehe leidis end kuuse asemel Noorsandi kõikehaaravas pihus. Kuuseehtija oli õnneks ettenägelikult pannud puule purunematud plastikust ehted, sest ma ei ole kindel, kui osav Noorsand veel klaasi söömises on.

Seda, missugused on kuuse ja kinkidega jõulud peres, kus soovitakse oma lapsukesele parimat, võid vaadata SIIT!

Noorsand sai jõuludeks suure treilerauto, kuhu saab mitmele korrusele autosid panna ja mingi Lego komplekti lisaks. Autot ta natuke uudistas, Lego olemasolu unustati kiiresti, sest kõik see ei tundunud päris õigena. Midagi oli nagu puudu. Ah jaa! Need olid ju tema mänguasjad, kuid ilmselgelt on parimad mänguasjad need, millega teised mängivad!

Ülejäänud õhtu veetis ta suuresti oma kolmeaastast nõbu ahistades ja püüdes mängida ükskõik millega, mida väike nõbu talle mängimiseks keelas. Nõbu sai jõuluvanalt köögikomplekti, millele ta peale viskus ja püüdis kõik kohvikannud, veekeetjad ja rösterid enda pisikese keha alla peita, et Noorsand jumala eest neile enda küüsi taha ei saaks.

Oli suur hunnik mänguasju Noorsandist paremal, oli veel suurem hunnik asju temast vasakul, kuid teda ei huvitanud need värvilised vurrid, ega uhked autod. Tema tahtis just seda, mitte midagi ütlevat, valget mängutaldrikut, mida see väike tüdruk oma elu hinnaga kaitsta püüdis. Sel õhtul oleks ta nõbu vist tõesti pigem oma neeru andnud, või liitri verd, aga ei ühtegi asja, mida ta enda omaks pidas.

Noorsandil veel seda etappi pole, kus ta midagi täiesti enda omandiks peab. Ta jagab meeleldi ja uurib hea meelega ka teiste mänguasju. Kuid eks me elame pärismaailmas ja küll ka see järk tal ühel hetkel päral on.

PS! Loodan, et te naudite seda pikka nädalavahetust ja järgmine postitus juba uuel aastal, mis tähendab seda, et vähem, kui kuu pärast on Noorsand aastane. Kas ja/või kuidas ma aasta täitudes neid postitusi jätkan, ei ole veel selge. Kuid ma tänan selle toetuse eest, mida ma teie poolt sel aastal tundnud olen. Ma tänan väga, kes te olete kommentaarides enda arvamusi ja soovitusi jaganud. Seni, kuni positiivset tagasisidet on natukenegi rohkem, kui negatiivset, on kõik korras. Ilusat vana lõppu ja usun, et sinu 2015 aasta saab olema topelt parem, kui su 2014 aasta. Isegi, kui see oli sulle väga hea aasta!

FotorCreated
Ma ei taha naisi üldistada, seega ma räägin siin oma naisest. Kui mina jumaldan kingiks saadud praktilisi asju nagu näiteks tööriistu, siis naistega see niimoodi pole. Kui ma kingiks Esileedile mõne praktilise asja, nagu uue tolmuimeja, kiirkeedupoti või wok panni, siis vaevalt ma kuuleks suuri rõõmukilkeid. Kujutan ette, kuidas ma uhkelt muheledes palun tal uue tolmuimejaga elutoa põranda üle käia, sest see on nii hea imeja.

See nädal läheb meie pere ajalukku kolmel põhjusel

Esiteks tegi Noorsand enda esimesed käputamise liigutused. Ma ei teagi, kas õigem sõna on käperdamine või käputamine. Arvutis olev õigekeelsuskontroll tõmbab igatahes käputamisele punase joone alla. Samas, käperdamine ei tundu ka just 11-kuusele eriti sobiv tegevus. Kasutan siis sõna käputamine. Sain selle ka videole, mida kunagi vanaduses heldinult vaadata.

Teiseks oli Noorsandil viimane „minisünnipäev”. Ta sai 11-kuuseks. Seekord oli see meil meeles õigel päeval ja mu ema varajased sünnipäeva- ja jõulukingid hoidsid Noorsandi rakkes, et kõik korralikult üle lakkuda. Ta kinkis suure rohelise põdra, mille otsast lõpuni lakkumine, võib veel nädalaid võtta, kuid Noorsand on pühendunud.

Kolmas, mis sel nädalal selgeks sai, oli, kuidas suuga puristades sülge pritsida ja see on tal sellel nädalal olnud lemmik tegevus. Enam ei pea otsima, kuhu nurga taha Noorsand end peitnud on, vaid tuleb hetkeks kuulatada, kust huulte põrin kostub. Talle meeldib seda ka söögi ajal teha. Ka siis, kui tal suu toitu täis on.

Mitte kõik ei hinda mu jõulueelseid pingutusi

Need kolm asja kõrvale jättes, on minu mõtted siiski olnud jõuludel. Püüdsime Noorsandiga teha päkapiku kostüümis pilte ja saime aru, et kui ta otsustab olla pahas tujus, siis selle muutmine on raskem ,kui oleks eladeski oodanud. Saja mossis ja ükskõikse pildi juurde saime heal juhul neli-viis heatujulist pilti, mis tulid, kas tänu kõditamisele, või peenikese häälega haukumisele. Lisan tänasele postitusele väikese kollaaži.

Endale me sel aastal kuuske ei too

Sest ma tean juba ette, kuidas ma peaksin kogu aeg valvel olema, sest üks tegelane võtaks endale missiooniks see igal juhul ümber lükata. Me oleme niigi sunnitud kõik pesukuivatusrestid, triikimislaua, tulekustuti jms ümber paigutama, sest kui see pole kindlalt seina külge kruvitud, siis tuleb see ka pikali tõmmata. Pealegi ei saa Noorsand aru veel, mis need jõulud on. Jõulukuusk on olemas Esileedi vanemate juures, kuhu me jõuluõhtul läheme, las ta katsetab sealse kuuse vastupidavust.

Kuid jõulud on mul meeles, sest ma tahan kinkida ka enda Ilusamale poolele midagi

Iga aasta olen ma umbes päev enne jõule meeleheitel, sest ma ei oska midagi kinkida. Kuid ma tabasin, et aasta jooksul märkab Esileedi mingeid kindlaid asju, mille puhul ta silm särama lööb. Kas talle meeldib mõni ehe, mille ta ohates tagasi paneb, või meeldib talle mingi raamat, mida ei raatsi osta. Ma tulin kavalale ideele, et kui ma teeksin neist meeldivatest asjadest salamahti fotod ja jätaksin märkega telefoni mällu, siis on jõulude ajal lihtne, sest tuleb valida vaid asjade vahel, mis tal aasta jooksul silmad särama on löönud, kuid mingil põhjusel jäänud ostmata.

Hea plaan, kuid ainukesed pildid, mis mu telefonis hetkel on, on foto Prismast ühest hinnasildist, mis müüs Eestimaitselist kotletti ja teine Esileedist, kes magas autos suu lahti. Ma pidin selle pildi tegema, sest ta ei uskunud, et autos magades, magab ta suu pärani lahti. Ma arvasin, et ta on rõõmus, et ma sain fototõendi, kuid ta oli vastupidi, kuri, et ma teda magamise ajal pildistan. Saa siis naistest aru — kuidas ma teisiti seda tõestaks?

Seega mul ei ole aimugi, mida talle kinkida. Meeste ja naiste puhul on väga oluline erinevus kinkide poolest, sest mehed tahavadki praktilisi kingitusi. Mul oleks väga hea meel iga tööriista üle või mõne tehnika vidina saades. Isegi, kui ma kasutaks seda tööriista korra poole aasta tagant või harvemgi, oleks see minu silmis hea kingitus. Seega, kui meestele sobib mingi tööriist, mida ta aeg-ajalt kasutab, siis sobiks ka naisele mõni praktiline asi? Vale!

Ma ei taha naisi üldistada, seega ma räägin siin oma naisest. Kui ma kingiks Esileedile mõne praktilise asja, nagu uue tolmuimeja, kiirkeedupoti või wok panni, siis vaevalt ma kuuleks suuri rõõmukilkeid, kui ta mõne neist asjadest pakist avastaks. Kujutan ette, kuidas ma uhkelt muheledes palun tal uue tolmuimejaga elutoa põranda üle käia, sest see on nii hea imeja.

Esileedi ei ole huvitatud 100% praktilistest asjadest. Neid asju ei peaks me kinkima, vaid neid ostame me siis, kui vajadus tekib. Seega, mul tuleb läheneda asjale personaalselt ja välja mõelda, mida ta tegelikult tahab.

Ma võiksin ju temalt endalt küsida, kuid siis kaoks ära see üllatusmoment, kui ta pakki avab, sest ta teaks, mis sealt seest tuleb ning Esileedi perekonnas on säilinud traditsioon, et pakke annab üle perepea, ehk minu äi, kelle käest tuleb pakk ka välja lunastada. Igal aastal on seal kõik häbelikud ja väidavad, et ei ole valmistunud ja ei tea ühtegi luuletust, kui järsku neile meenub üks vanast ajast ning justkui varukast hakkavad pereliikmetel üle huulte tulema sellised luuletused, et ka kõige innukamal poeedil jääks suu lahti. Mina püüan viiendat aastat järjest oma „jõuluvana kullapai anna mulle suhkrusai” luuletusega läbi saada.

Teised jõulukingitused, mis me Esileediga koos teeme, on lihtsad, sest valisime kaks peret, kellel jõuluvana ilma toetuseta sel aastal muidu ei tuleks ja seal olid lastel väga kindlad soovid. Minu puhul on jama selles, et ma ei ole loomult hea inimene. Ma ei ole halb ka. Ma lihtsalt tahan näha neid kingisaajate rõõmsaid nägusid ja ma tahan, et nad teaksid, et just mina kinkisin neile need suurepärased kingitused. Kuid kui sa teed nendele peredele kingitusi, siis ma ei näe ei tänulikkust, ega pole neil ka aimugi, kes neile kingituse tegi, kuna kinkijad on anonüümsed.

Õnneks on Esileedi selline, kel jagub kaastunnet iga inimese suhtes ja ta ei jää isegi restoranist väljudes minuga sarnaselt akna peale vaatama, kas ettekandja jootraha üle ikka rõõmustab. Temale piisab teadmisest, et ta on midagi head teinud. See ei tähenda, et ma näiteks tänaval kerjusele alati silma vaatama jääks, kui sinna münte poetan ja suurt tänulikkust ootaks. Lihtsalt, kui ma saaks valida, kas olla anonüümne heategija, või avalik, siis ma valiks avaliku. Ma tean, mul on arenemisruumi veel küll ja küll.

Mul on jäänud veel paar päeva, et leida midagi, mis talle meeldiks, kuid mul ei ole hetkel veel õrna aimugi, mis see olla võiks. Samas, meie tolmuimeja on juba vist kaheksa aastat vana…

c2b48548c2805e9cc4-70358675Kui meie üles kasvasime, siis meie vanaisal oli ilus tumesinine VAZ 2101 ja meil ei jäänud ühtegi sõitu tegemata sellepärast, et kellelgi oli turvahäll maha ununenud, sest sellist asja lihtsalt ei olnud leiutatud. Vähemalt meie kandis mitte.

Pea iga päev kuulen ma Esileedi üllatunud hüüatusi, kuidas see või teine riietus Noorsandile väikseks jääb. Täna mõistsime, et see tohutu pidžaama, millesse ta alles ära oli uppumas, on tõenäoliselt täna öösel viimast korda ta seljas, sest tal läheb päkkade väljasirutamine juba keeruliseks.

Teine asi, millest ta on välja kasvamas, on turvahäll. Ta veel mahub sinna sisse, kuid ta jalad tilbendavad üle ääre. See vist ei ole küll probleem, kuid ka ta peanupp on üle ääre ulatumas ja varsti pole turvahällis tal ka enam eriti turvaline. See pani mind üldse mõtlema tänapäeva turvanõuete peale.

Arstidel on turvahällist üldse oma arvamus, sellest võid lugeda SIIT

Kui meie üles kasvasime, siis meie vanaisal oli ilus tumesinine VAZ 2101 ja meil ei jäänud ühtegi sõitu tegemata sellepärast, et kellelgi oli turvahäll maha ununenud, sest sellist asja lihtsalt ei olnud leiutatud. Vähemalt meie kandis mitte. Ainuke turvaseade, mis vanaisa autol tagaistmel oli, oli käepide uksekohal, millest kinni hoida, kui vanaisa vanal Postiteel, mis Põlvasse viis, liiga uljalt kurvi võttis. Kes on käinud Maanteemuuseumis või söönud lõuna-Eesti parimat pitsat Pizza Olives, on selle tee võlusid kindlasti tunda saanud.

Ükskord, kui Noorsand Esileediga jalutades ühel hetkel enda soovimatust värskes õhus viibida näitama hakkas, kutsus Esileedi mind neid autoga koju tooma. Selle asemel, et olla tänulik, et ma neid päästma tulin, sundis ta mind koju tagasi pöörduma, turvahälli võtma ja alles siis oli ta nõus auto peale tulema. Kas ta pingutas üle? Ma ei oska vastata. Tol hetkel tundus mulle see nii küll, sest sõita tuli vaevalt kaks kilomeetrit. Eksisin ma siis tõesti nii rängalt, et mind tuli joonelt koju tagasi saata? Kui oleks rollid vahetunud, kas ma oleksin nõus olnud oma pojaga istuma autosse ilma turvahällita? Ma usun küll. Selleks ongi Esileedit vaja, kes hoolitseks, et mina oma positiivse suhtumisega midagi negatiivset ei korraldaks.

Eks mehed ongi vist riskialtimad, kui naised. Õigemini, ma ei näekski vist seda, et Noorsand sõidab kaks kilomeetrit linnatänaval ilma turvahällita, kui riskimist. Kuigi seda see tõenäoliselt on, sest sul võib olla maailma parim autojuht, kuid sa ei saa vastutada teiste juhtide eest, kes sulle vastu sõidavad. Väga nõme oleks pärast enesesüüdistuse käes vaevelda ka, et miks ma just täna otsustasin turvahällinõuet ignoreerida …

Noorsand veedab tänaseks ärkveloleku ajast rohkem püstises asendis, kui kõhuli, sest igakord, kui ta kusagile kohale roomab, ajab ta end kohe põlvedele püsti. Kuid ta ei ole veel kõige kindlam selles poosis ja ei möödu päevagi, kui ta mingil hetkel ära unustab, et ta pole veel maailma osavaim istuja ning ta kukub kolaki selili. Ma olengi täiesti imestunud, et Esileedi ei ole kusagilt poest talle mingit kiivrit muretsenud, sest ma olen täiesti kindel, et mõni tootjafirma on mingi lastekiivri välja mõelnud ja ülemuretsevad emad seda ka ostnud. Võib olla mitte, kuid kui on välja mõeldud laste jalutusrihmad, et aktiivseid rüblikuid läheduses hoida, siis miks mitte turule tulla ka kiivriga.

Järgmise nädala plaan ongi siis meil leida sobivaim turvatool. Missugune see olema peaks, ma veel ei tea. Esileedi on siin kuid eeltööd teinud ja mulle linke saatnud, et ma neid läbi loeks… Küll ma loen. Mul on vaja veel paar asja ära lõpetada, siis jõuan nende linkideni. Seda juttu on Esileedi vist juba kuid kuulnud. Samas, kui ta neid linke saadab, siis tõenäoliselt on ta need juba läbi lugenud ja mingi otsuse langetanud. Mis see minu lugemine ikka nii väga enam juurde annaks. Ma olen kunagi rääkinud ka siin blogis, et minu tähelepanuvõime on umbes 15 sekundit. Kui see mind 15 sekundiga endasse ei ime, siis ma tunnen tõsist piina, kui seda edasi lugema peaksin. Ma ei ole kohanud maailmas veel ühtegi tootespetsifikatsiooni, mida oleks huvitav lugeda. Seega, jäägu see Esileedi pärusmaaks.

Ma olen kasvanud põlvkonnas, kus me veetsime septembreid värvihaisulises koolis, loopinud eterniiti lõkkesse, põletanud kamme, mis olid mingist eriplastikust, mis suitsesid meeletult, kui need juppideks lõhutuna tühja tikutoosi pista ja põlema süüdata (miskipärast kutsusime me selle kammi materjali tšelloks), mitmed sõbrad kaotasid sõrmi, tegime karbiidiga pauku, me ei olnud kuulnudki ei gluteeni- ega laktoositalumatusest ja ammugi tundunuks tobe sõita autos turvatooliga. Kuid tänapäeval on olukord muutunud ja ei teagi, kas sellepärast, et maailm on ohtlikum, oleme ohtudest teadlikumad, või kavalad tootjad on mõjutanud otsustajaid, et meil on neid asju ilmtingimata vaja. Mine sa tea.

f043f5481aed3d595e-70302583Küll ainult üks lohk, kuid seda on ühe lohu võrra rohkem, kui minul ja Esileedil kokku. Kusagilt olen ma kuulnud või lugenud, et põselohud pidid olema päritavad, aga ei minu ega Esileedi lähedases suguvõsas pole ühtegi põselohuga inimest.

Lapse sündides soovime me kõik ilusat ja tublit last. Esileedi rikkus enne sünnitust alati mu valju häälega väljaöeldud soovi ära, seletades, et ära ole nii pealiskaudne, et kõige olulisem on see, et meie laps oleks terve. Seda muidugi. Kuid ta võiks armas ka olla ju…

Ja jumal tänatud, meie laps oli terve ning kirsina tordil, ka armsa näoga. Peagi on Noorsand üheteistkuune ja ta hakkab aina enam enda nägu minema. See armas beebinägu hakkab aina rohkem muutuma ja tekivad sellised omanäolised ja natukene teravamad näojooned.

Ümara beebinäoga leidsin ma mitu sarnasust endaga, millele ma kohe alguses tähelepanu juhtisin ja kiitsin, et kui väga ta minusse on. Kuid nüüd, kui beebinäo asemele hakkab tekkima väikese poisi nägu, kaovad needki vähesed sarnasused, mis ma endaga leidsin. Pean vist ikka omaks võtma, et paksud põsed ja topeltlõug ei ole sarnasused, vaid paksude inimeste tunnus.

Samas ei kao kusagile sarnasused Esileediga — tema silmad, tema… Praegu ei meenugi muud, mille poolest ta Esileedi moodi on. Nii nagu Esileedilgi, on ka Noorsandil väiksemapoolsed silmad. Tegelikult pole vist õige öelda, et nad on väikesed, kuid nad lähevad imetillukesteks, kui ta vaatab päikese poole või naerab. Mina kissitan hoopis teistmoodi. Tänasele postitusele lisangi pildi, kus Noorsand istub päikese käes. Kui Esileedi ei istuks Noorsandi varjus, oleks ta täpselt sama avatud silmadega. Naerdes lähevad nende silmad veel väiksemaks.

Ma ikka ilgun siin aegajalt Esileedi kallal, et temast ei saaks väga head snaiprit, kui ta katusel enda sihtmärki ootab. Sest kui sihtmärk peaks välja tulema samal ajal, kui talle mingi vana nali meenub, siis on missioon nurjunud, kuna naerdes ta silmad põhimõtteliselt sulguvad.

Kui ma vaatan enda beebipilte, siis ma olen üllatunud, kuidas need kaks tumedat taldrikut mu näkku ära mahtusid. Minust oleks erinevalt Esileedist saanud väga hea luuraja, sest ma usun, et need tohutud silmad katsid 360 nägemiskraadi vaevata ära. Siiamaani imestan, kuidas ma lapsena, silmad lahti, rattaga sõita sain.

Noorsandi välimuse juures valmistab mulle siiski muret asjaolu, et tal on põselohk. Küll ainult üks lohk, kuid seda on ühe lohu võrra rohkem, kui minul ja Esileedil kokku. Kusagilt olen ma kuulnud või lugenud, et põselohud pidid olema päritavad, aga ei minu ega Esileedi lähedases suguvõsas pole ühtegi põselohuga inimest. Loomulikult esileedi mu muret ei mõista ja naerab alati, kui ma laualambi talle näkku keeran, kahe käega lauale toetan ja karmil toonil vastuseid nõuan. Olenevalt, mis perioodil kuus ma seda küsin, on see kas naljakas või solvav.

Lisaks on muutunud välimus ka lisandunud hammaste tõttu. Tal on kaks hammast all ja kaks ülevalt tulemas. Need ülemised hambad on pakkunud meile nii mõnegi unetu öö, sest Noorsand tahab veenduda, et kõik ta hammaste tulekuga kursis oleksid. Kui enne oli ta hambutu naeratus selline süütuke, siis kui ta nüüd oma kahte alumist hammast välgutab, siis see pole enam süütu naeratus, vaid mul on alati tunne, et ta plaanib mingit koerustükki. See on osaliselt tekkinud ka seetõttu, et ta naeratab alati, kui keegi talle range häälega „Ei!” ütleb. Ja „Ei!” öeldakse talle tavaliselt siis, kui ta millegagi hakkama on saanud.

Ehk siis meie pisike beebi on muutumas ja ühelt poolt on selle üle väga hea meel, et ma olen suutnud teda pea terve aasta elusa ja tervena hoida (uus rekord!), kuid samas on kahju, et varsti ei ole tal meid enam igaks asjaks vaja. Tekivad uued huvid, uued sõbrad ja muud nuhtlused. Kui tal on energiat nii palju nagu mul pisikesena oli, siis ta kaob toast hommikul enne kukke ja jääb ootama, kuni ka teised sõbrad üles ärkavad ja õue mängima tulevad ning naaseb alles siis, kui VÄGA vaja- põlved verised ja vajavad plaastrit ning peale puhumist, või kui tüütud vanemad sunnivad mängimise pooleli jätma ning tuppa sööma tulema. Aga, noh, sinna läheb veel mõni aasta aega.

97f2654799fdce4b04-70256779Jõulud on aina lähemal ja aina rohkem üritatakse meile läbi reklaamide selgeks teha, mida me tegelikult jõuludeks tahame. Mõni võib ju mõelda, et las reklaamivad, mind need reklaamid ei mõjuta. Kui reklaamid ei mõjutaks, kui nad ei toimiks, siis mis mõte oleks üldse reklaamida? Loomulikult nad toimivad ja kui sa saad seda söögi alla ja söögi peale, siis ühel hetkel on see sulle nii pähe pugenud, et sa ei teagi, kas sa tahad seda päriselt, või on selle soovi sulle keegi sisse istutanud.

Jõulud on aina lähemal ja aina rohkem üritatakse meile läbi reklaamide selgeks teha, mida me tegelikult jõuludeks tahame. Mõni võib ju mõelda, et las reklaamivad, mind need reklaamid ei mõjuta. Kui reklaamid ei mõjutaks, kui nad ei toimiks, siis mis mõte oleks üldse reklaamida? Loomulikult nad toimivad ja kui sa saad seda söögi alla ja söögi peale, siis ühel hetkel on see sulle nii pähe pugenud, et sa ei teagi, kas sa tahad seda päriselt, või on selle soovi sulle keegi sisse istutanud.

Ok, tegelikult ma saan aru, et täiskasvanud inimene teeb enamjaolt ratsionaalseid otsuseid. Tegelikult järele mõeldes, ei tee, me teeme enamjaolt emotsionaalseid otsuseid, aga see selleks. Siiski meeldib meile mõelda, et me langetame õigeid otsuseid. Ja kuidas me saame langetada õigeid otsuseid? Olemasoleva informatsiooni põhjal. Kuid, kui väga suur osa informatsioonist on kommerts teated- artiklid, filmidesse ja seriaalidesse sisseostetud reklaam, reklaamid ise, teised tarbijad, siis on väga keeruline jääda ratsionaalseks.

Kuid selleks, et enda toodet tutvustada, tulebki leida erinevad reklaamikanalid, et see inimeste teadvusesse tuua. Kui kõrvale jätta varjatud reklaam, mis on saadetes ja filmides sees, siis on tegelikult võimalik teleris reklaami ajaks kanalit vahetada (olete märganud, et peamistel kanalitel on alati reklaam ühel ajal?), internetis surfates kasutada erinevaid liideseid, et reklaami mitte näha. Sa saad ikka reklaami, kuid sa võid selle kogust vähendada. Me saame valida, mis infot me endale ligi laseme, missugust mitte.

Kuid üks asi, mis mulle pähe ei mahu, on reklaam lastele. Olen end ette valmistamas eluks lapsega, kes hakkab peagi aru saama, mis ümber ringi toimub. Ma ei ütle, et ta praegu ei saa. Kui ta näeb mind väljendusrikkalt naeratamas, siis ta naeratab vastu. Kuid ma pean silmas, et paegi on tal tekkimas huvi multifilmide vastu ja teleris on üks kanal pühendatud täielikult multikatele. Mõtlesin, et see on üks tore asi lastele, kes kodus näiteks haiged on.

Mäletan, et kui mina väiksena haige olin, siis ei olnud telekas päev otsa mitte kui midagi. Selles mõttes, et päeval lihtsalt saateid ei olnudki – oli värviline kujutis ning pidev toon, mis kõrvu lõikas. Vahel sattus selline päev, kus näidati päeval „Üle linna Vinskit” või „Verekivi”, kuid see oli harva ja enamasti tuli haigena voodis vedeledes lihtsalt haige olla ja lakke vahtida. Meie pere polnud ka eriti jõukas ja tol ajal olid videomakid luksuskaup.

Kuid nüüd võivad lapsed voodis vedeleda ja päev otsa multikaid vaadata. Multikad olid minu lapsepõlves ka defitsiit ja neid näidati teleris vaid paari kaupa, ehk kogu päevane meelelahutus ekraani ees oli vaevalt pool tundi. Selleks, et multikaid suuremas koguses näha, käisin ma nädalavahetustel linnavanaema juures, sest laupäeva ja pühapäeva hommikuti näitas SAT1 ja RTL2 pealt Turtlese ja Scooby-Doo multikaid. Meil taaskord kodus sellist luksust, nagu sateliitkanalid, polnud.

Kuid see multikakanal on kõike muud, kui tore. Iga multika vahele lastakse suur kogus reklaami, mis on suunatud lastele. Kust peaks lapsed raha saama, et neid asju endale osta? Kas me oleme laste suhtes samuti sama suhtumisega, et reklaam neid ei mõjuta? Loomulikult mõjutab. Jõulud on korra aastas ja aasta jooksul on tekkinud lastel erinevad soovid. Eks nemad tunnetavad ka ära, mis neil on ja mis neil puudu on ning nüüd paari kuuga elimineeritakse igasugu loogiline mõtlemine ja lapsed hakkavad tahtma seda, mida neile söögi alla ja söögi peale müüa üritatakse, mitte seda, mille järele aasta jooksul soov tekkinud on. Seda rääkis mulle üks nelja lapse isa, kes ostab alati lastele kingitusi umbes nädal enne jõule, sest ta ei tea kunagi ette, mis mänguasja reklaamimisse sel aastal kõige enam panustatakse ja mida lõpuks nõutakse.

Ma mõistan, kui mänguasju reklaamitaks lastevanematele, sest siis ei piisaks valjust muusikast, värvilistest sähvakatest ja rõõmsatest lastest ekraanil, kes mängivad mänguasjadega nii nagu ükski laps kunagi ei mängi, vaid tootjad peaksid tooma argumente, kuidas mingid mänguasjad lapsi arendavad ja miks just see mänguasi on hea valik.

Mäletan, et ma tahtsin kunagi reklaamisnähtud võidusõidurada, kus lapsed sõitsid autoga võidu ja see, kes võitis, kargas püsti, käed taeva poole ja siis nad naersid kõik. Pika lunimise peale sain ma selle. Kutsusin sõbragi mängima. Plõksutasime neid autosid seal pool tundi (selleks, et auto liikuma hakkaks, tuli vedru üles vinnata, mis auto hooga sõitma lükkas). Ei püsinud need autod rajal, ei olnud mingit emotsiooni, ainult plõksuv hääl ja tursanägudega lapsed. Kuna mänguasjad ei too kunagi seda rõõmu, mida reklaamides etendatakse, siis on laste elevus maksimumis selle soovitud asja saamishetkel ja väheneb iga tunniga, sest tegelikult müüdi lapsele emotsioon, aga kätte sai tüki mõttetut plastikut.

Ja siis veel erinevate maiuste reklaamid lastele. Uskumatu, et see lubatud on. On ju tõestatud suhkru negatiivset mõju, selle sõltuvust tekitavat mõju, selle laastavat mõju laste hammastele ja tervisele üleüldiselt. Miks siis lubatakse telesse reklaami, kus joonistatud draakon, räppiv siga või juhmi näoga mõmmibeebi kutsuvad ostma tooteid, mille peamiseks koostisosaks on aine, mille tõestatud toime on sõltuvus ja tagajärjeks erinevad haigused? Kõik see on suunatud lastele, kes ei saa aru, et neid püütakse mõjutada ja nii nad tahavad poes Mõmmi limonaadi ja Draakoni komme. Ma ei ütle, et keelame need tooted ära, ma ütlen, et nende reklaam ei peaks olema suunatud lastele, vaid neid otsuseid peaksid tegema vanemad, kuna enamjaolt soovivad nad oma lastele siiski parimat.

Seega, ma ei tea, kuidas kaitsta last nende mõjutajate eest. Oktoobrist detsembri lõpuni telekat väljalülitatuna hoides? Panema ta silmad kinni reklaami ajaks, või paluda tal endal silmad ära katta?

Mul on vahel tunne, et reklaamid teleris edastavad justkui mingit täiesti erinevat sagedust, sest Noorsand võib tegelda millegi täiesti muu asjaga, aga hetkel, kui telekas algab mõne saate vahele reklaam, on ta pilk telerisse naelutatud ja nägu rõõmu täis. Ma ei räägi siin isegi lastele suunatud reklaamist, vaid selleks võib olla ka pesupulbri või tampoonide reklaam, mis ta silma särama lööb.