Kategooria

Isablogi

Me oleme nüüd seal. Noorsand saatis mind esimest korda oma elus pikalt. Kunagi varem pole ta mind pikalt saatnud ja nüüd saatis ning mitu korda järjest. Tal on nimelt nõbu, kes on temast kaheksa päeva vanem ja avastas mõni aeg tagasi, et see fraas, mida ta kusagil kuulis, on päris naljakas, sest see toob inimestes esile reaktsioone.

Kumbki jõnglastest ei tea, mida “mine pekki” tähendab. Ainus, mida nad teavad, on see, et kui nad kellegi pikalt saadavad (nad ei tea, et see on pikalt saatmine), siis vastu saavad nad kõike – naeru, hämmingut, näpu vibutamist. Kõike.

Olukord oli järgmine. Istusin kaksikutega diivanil, kui Vennase peale maandus maailma kõige hirmsam monstrum. Teisisõnu kärbes. Ta ei armasta neid eriti- ei kärbseid, sääski ja rääkimata herilastest-mesilastest. Mina, super-isa nagu ma olen, võtsin kärbsepiitsa ja kiire litakaga oligi kärbes uutele jahimaadele saadetud. Noorsand, kes samal ajal meie selja taga köögilauas istus, küsis hämmeldunult: “Issi, kas sa lõid kärbse maha?”. “Jah”, vastasin ma uhkelt. “Issi, mine pekki!”

What??! Kas ma kuulsin just õigesti? Ja ma palusin tal lolli peaga korrata seda, mida ta ütles ja ta saatis mind uuesti. Esileedi sekkus kohe ja seletas Noorsandile, et nii ei ole inimestega ilus rääkida. “Mine pekki!” teatas järsku Piiga, kes kogu trianglit vaikides pealt vaatas ja soovis osa saada. Esileedi oli uuesti valmis reageerima, kui ma vaatasin tema suunas, panin sõrme suule ja ütlesin, et ärme pööra sellele enam üldse tähelepanu ja ta unustab selle peagi ära. Nii oligi, pool tundi pikalt saatmist ja nüüd pole taas mitu päeva seda teemaks olnud.

Ma teadsin, et see aeg tuleb, kus ta kuuleb sõnu, mida ta teab, et ta tegelikult kasutada ei tohi ja ta hakkab seda tegema lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub. Minu strateegia on olla peorikkuja, et ei juhtu mitte kui midagi. Lasteaed ja mänguväljakud on küll suured õpetajad, aga mina olen ka ja kuna ei mina, ega Esileedi oma igapäeva kõnes roppuseid ei kasuta, siis ei saa see olema ka meie laste suus igapäeva kõnepruugis. Vahel ma siiski kasutan ja jällegi lihtsalt selleks, et näha Esileedi reaktsiooni ja seda loomulikult mitte laste kuuldes. Vahel kui me toimetame või me vestleme mingil teemal, viskan ma sisse mingi räigelt rõveda roppuse ja lähen jutuga lihtsalt edasi, sest seda on alati vahva kõrvalt jälgida, kuidas Esileedi aju seda protsessima hakkab. Sellest võib isegi mitu lauset mööda minna, kui talle järsku pärale jõuab: “Oot, Henry, mis sa ütlesid? Kas sa tõesti just praegu ütlesid …. või ma kuulsin midagi valesti?”. Tavaliselt ma lükkan selle viimase kaela, et ta kuulis midagi valesti, sest miks ma oleks pidanud praegu ropendama? Näis, kaua aega läheb, et ta enda terves mõistuses kahtlema hakkab.

Rääkides mänguväljakutest, siis see siin ei ole kuidagi tasustatud koostöö, aga tarbijakaitseamet kontrollis 33 mänguväljakut ja mängumaad ja leidis olulisi puudujääke ja turvariske neist 31s. Päris hull. Nad lõid selleks lehe, mida palusid teiega jagada ja kui ka teie laps on vanuses, et neid kohti väisate, siis kindlasti võiks pilgu peale visata. Lehe leiab SIIT

Postitus valmis koostööna Sportland Eestiga

Kui ma väike olin, siis pagendati mind iga suvi maale ja tuldi augustis järele. Ok vahepeal käidi ka nädalavahetustel mind vaatamas, aga kõik suved veetsin ma maal. Üksik poiss. Kõik teised naabrid olid tüdrukud. Ehk mu õde oli maal nagu või sees, samal ajal kui mina pidin endale pidevalt tegevust otsima.

Lemmik ajaviide oli mul rattaga sõitmine, sest seda sai teha üksi. Ma võisin ei tea kui pikalt sõita seda umbes 150 meetrist ringi – maja eest tiigini ja tagasi. Ma olin seal nagu täiesti oma mulli sees, lihtsalt tiirutasin päevad läbi.

Mis lapsepõlv see üldse on, kui lapsel pole ratast? Noorsandil ostsime me ratta möödunud aastal. 16” Botecchia. Neoonvärvides, jääb kaugele silma.  Noorsandiga oli üldse jama lugu sellega, et ta ei õppinudki jooksurattal sõitmist ära. Me püüdsime siin isegi jooksuratta maaletoojaga koostööd teha, kuid see jäi nii toppama, sest Noorsand ei tundnud lihtsalt selle vastu huvi. Ta läks otse enda abiratastega ratta peale ja tiirutas sellega mööda küla ringi.

Kuid sel aastal on ka kaksikud nii suured, et vaatavad ahnelt Noorsandi ratast. Kaksikutel tuleb jooksuratastel natuke paremini välja, kuid nii kui Noorsand enda ratta laokile unustas, jooksid nad võidu, kumb esimesena Noorsandi ratta sadulasse end vinnata suudab. Tegime otsuse, et soetame ka kaksikutele rattad.

Rattaid on palju ja erinevaid brände on palju ning mul oli peas kummitamas küsimus, et kuidas me suudame sellest tohutust valikust läbi närida? Kuid ma olin unustanud ära selle, et mul on kodus Esileedi, kes oli juba ammu kodutöö ära teinud ja teatas, et seda ja seda firmat me ei osta, sest need on raske raamiga/halva jooksuga/ ilma jalgpidurita ja mis iganes veel. Ta oli läbi rääkinud kõik enda tuttavad, kellel on sarnases vanuses lapsed ja uurinud, mis rattaga nad sõidavad ja kuidas nad nendeni jõudnud on. Sest meil ei olnud mingit kogemust peale selle Botecchia, millega Noorsand ringi tiirutas. Esileedi jaoks jäigi pinnale vaid kaks brändi, millest üks oli Botecchia. Kõikjalt tuli selle kohta vaid kiidusõnu.

Ratta soetamine on üks sellistest, mida me tahame teha selliselt, et meil on eelnevalt palju infot. Nagu autogagi – sa tahad teada konkreetse margi tüüpvigu ja märksõnu, mida silmas tuleb pidada.

Seega ei tulnudki mul kõiki rattaid silmas pidada ja neid ühekaupa uurima hakata, vaid tuli lapsed autosse karjatada ja sammud Sportlandi seada, sest nemad on Botecchia esindajad.

Te ehk lugesite SEDA postitust, mida ma Sportlandis käigu kohta kirjutasin. See oli piin, sest minu plaani- hüpata poodi, haarata rattad ja minema kihutada, nurjas Esileedi, kes arvas, et kuna ma lähen nagunii poodi, siis äkki ta tuleb kolme lapsega kaasa, sest meil on vaja nagunii neile botaseid osta ja seal olla just need, mida vaja. Botased ei ole osa koostööst ja kuigi me saime seal lastele need jalanõud, mida nad nüüd igapäevaselt kannavad, siis see poeskäik raputas mind nii, et ma näen tänaseni košmaare unes.

Rattad käes oli meil raskusi neid autost maha tõstmisegagi, sest juba kaksikud jagelesid, kumb esimesena ratta selga saab. Nii kui jalgratas maad puudutas, oli kaksik selle seljas ja vaatas mulle nõutult otsa. Nad olid seni ainult 16 tollise ratta seljas olnud ja selle tool oli Noorsandi järgi seatud, mis tähendas, et nemad pedaalideni eriti ei ulatunud. Nüüd, endi rataste seljas nad ulatasid, aga ei olnud teadlikud, kuidas väntamine käib. Esimene sõiduring läks üle kivide ja kändude, sest nad kippusid pedaalidega tegema ühe ringi ja siis lõpetasid väntamise või hakkasid väntama teises suunas, mis aga pidurdas. Teisel ringil sai Piiga selgeks, kuidas see käib ja kolmandal ringil tuli ka Vennasel vahelduva eduga pea täielikult välja.

Meil on nüüd kolm liikluseeskirju mittetundvat last, kes meie küla teel kilomeetreid mõõdavad. Ainus eeskiri, mida nad teavad, on see, et kui auto tuleb, tuleb võtta tee serva. Meil on küla peal paar lastetut, keda ei morjenda ei õueala silt, ega sellega kaasnev kiiruspiirang 20 km/h ja seega on lastel ka korraldus võtta kurvides välimine ring, mitte kurvi siseküljest lõigata, et nad ilusasti nähtaval oleksid.

Rattad on ausad ja just need, mis me eeltööna välja valinud olime. Tore on ka tõdeda ,et eelmisel aastal pimesi ostetud ratas Noorsandile on just see hea ratas, mille me sel aastal soetasime ka Vennasele ja Piigale. Lihtsalt suurem. Nüüd hakkavad ka nemad endile mälestusi sisse sõitma kui nad kambakesti meie küla ringe sõidavad.

Ma olen suure osa oma elust teadnud, et ma olen suur telkija. Värske õhk, vastu telgi väliseina trummeldavad sääsed, hommikused helid. Super! Alles Esileediga telkima minnes taipasin ma, et ma vihkan telkimist. Sest mina olin telkinud seni ainult maal, oma aia hoovis. Välivoodis. Suleteki all. Suure padjaga. Selgus, et see ei olegi tavaline praktika ja päris telkimiseks ei võeta voodit ja suletekke kaasa. Kui ma hommikul Esileedi aias oma valusate kontidega  telgist välja tulin… vahet pole, see oli minu viimane telkimine. Sellest on möödas üle kümne aasta. Ma tunnen, et ma olen valmis taas proovima.

Mul on üldse mitte enda voodis magamisega probleem. Kui ma ei ole oma turvalises voodis, siis on see uni samuti nagu ta on. Ma ei kujutaks ettegi näiteks seda, mida tegid kaks eestlast kui nad ehitasid oma vanast kaubikust endale kodu, milles nad reisisid kaheksa kuud. Te ehk olete ka ise neist kuulnud. Nad on ka blogijad ja ühiseks nimeks neil lifeisaview. Küll video formaadis ning nad on võtnud enda vaatajad enda seiklustele kaasa.

Nende auto “elamuosa” on 1,8×3,3m ja selle ala peale on nad sunnitud paigutama kogu oma tavaari, magamisase endile ja oma väikesele lapsele, söögitegemisala ja kõik, mis nende hobidega kokku läheb – rulad, rattad, fotovarustus jpm. Miks ma seda räägin, on see, et nad saatsid meile väljakutse, et me paneks ennast proovile – kuidas meie sellega toime tuleksime.

Selleks saatsid nad meile pakikese, milles oli peidus teip ja meil tuli põrandale ära märkida ala, mis oleks sama suur kui nende auto elamise osa, ehk ristkülik suurusega 1,8×3,3 meetrit. Juba see osutus meile pähkliks, sest meie laste lemmikuteks mänguasjadeks on kõik, mis vajab eelhoiatust “Ole ettevaatlik, sa võid sellega endale haiget teha!” Ka mõõdulint vajab seda, sest nad on korduvalt sellega endale vastu kätt või nägu virutanud, kui see ennast sisse kerima hakkab. Seega ei leidnud ma tervest majast ühtegi mõõdulinti ja meil on neid kolm. Kuid saime tõkkest üle ja märkisime ristküliku maha.

Ma olekski võinud selle koha peal väljakutse pooleli jätta, sest mina nendega reisile ei lähe. Juba lindi tõmbamise ajal olid lapsed jõudnud omavahel viis korda tülli minna ja ajasid üksteist taga nõudes, et just nemad saaksid järgmise lindi joone põrandale tõmmata. Keegi ei saanud. Mina sain.

Ma olen vaadanud lifeisaview vloge ja võin kohe öelda, et nende sisustamine on olnud geniaalne ja põhimõtteliselt ainuvõimalik. Vaata auto tutvustust SIIN. Samas peaksin mina ikka otsima alternatiive. Kuna bussi laius on 180cm, siis ka nende voodi on 180cm pikk. Mina olen selline, kes on voodis alati nii, et mu jalad on põlvest saadik üle ääre. Lisaks olen ma 190cm pikk ja ma ei kujutaks end ette magamist nii, et ma ennast sirgeks sirutada ei saaks. Ma magasin kunagi Iirimaal voodis, millel oli jaluts.  Igal ööl surusin ma läbi une jalad vastu seda plaati, mis voodi jalutsit ääristas, kuni ma ühel öösel paugu peale üles ärkasin, sest olin plaadi nii ära väsitanud selle paari kuuga, et see ühel ööl pauguga ta voodist eemale lendas. Paha asi oli see, et selle plaadi küljes olid ka voodi jalad. Tuli tagasi panna. Ma arvan, et kaheksa kuuga oleks ma ka bussi pleki välja venitanud ja väljast poolt võiks näha mu taldade perfektseid kontuure, mis ma sinna sisse vajutasin. 

See tähendaks, et minu voodi peaks olema pikkusesse, mis tähendab, et see lööb uppi kõik muud asjad – ei mahuks kööginurk, ei ole lapse voodit kusagile panna. Mis lapse – lastevoodit, sest kuidagi tuleks mul ära mahutada kolm last ja kes iganes on samavanuste lastega magama pidanud, siis nad võivad armastada üksteist kogu hingest, aga nii kui üks paneb jala teise poolele, on see piisav põhjus, et teine maha nottida. Rääkimata sellest kui keegi teisele kasvõi õrnalt vastu läheb.

Seega otsustasime, et laseme hoopis lastel meie bussi ära sisustada ja nii ma ütlesingi: “Lapsed, täna olete teie meie vanemad ja kujutame ette, et see siin on meie buss ja me peame kõik vajaliku siia bussi tooma. Te peate saama siin süüa teha, magada, oma asjad ära mahutada, sest me kujutame ette, et me läheme pikale reisile!”

“Kuhu me reisile läheme?” “Kas me läheme Lottemaale?”. Piiga, kes oli unustanud end põrandale tõmmatud teipi imetlema, kuulis sõna Lottemaa ja jooksis mind kallistama: “Issi, me läheme Lottemaale!”.  “Ei lähe!” teatas Noorsand “Enne peame bussi valmis panema!”

Ja tihe siblimine hakkas pihta. Bussi toodi voodi, milleks on see ranna lebokott, mida saab õhuga täita. Vennas puhises tõsise näoga, kui ta kõige tähtsamat atribuuti – korvpalli korvi bussi lohistas. Piiga tõi kõik enda nukud ja kärud, sest kuidas sa nendeta reisile lähed? Bussi leidis teed ka nukuköök, terve sahtlitäis makarone, KÕIK pidžaamad, mida kodust leiti, laud ja toolid, sest muidu pole kusagil plastiliiniga mängida ja paar kastitäit mänguasju, et Vennas kurvaks ei muutuks.

“Aga kuhu emme ja issi tulevad? Kus me magame ja oleme?”. Noorsand mõtles hetke ja vinnas voodist kaks patja ja asetas need bussipõrandale: “Peate siia mahtuma. Rohkem ruumi pole. Buss on üpris kitsas.” Panen ka paar pilti ja videolõigu nende nägemusest bussist. Seega, kui meie peaksime bussiga Euroopa peale trippima minema, siis näeks meie oma välja just selline:

Kuid see on täiesti fenomenaalne, mida need noored Euroopas teevad ja näevad ning nad panevad sellest ka dokumentaalfilmi kokku, mis saab kindlasti olema väga põnev vaatamine, kuid nad vajavad selleks natukene hoogu. Kui sa tahad sellist ettevõtmist toetada ja arvad, et see on lahe, mida nad teevad, siis LINK ON SIIN.

Piiga läks nüüd teise tuppa ka riideid valima ja ta ei taha kuuldagi sellest, et tegelikult me Lottemaale ei lähe.

Ma tutvustan teile meie uut rattakäru, mis ongi tõld. Ingliskeelne nimetus on seda tüüpi rattakärul chariot, mis maakeelde tagasi tõlgituna tähendabki tõlda. Ja see tõepoolest on tõld.

Postitus valmis koostöös Nordic Cab Estoniaga.

Mul on lastega vedanud. Õigemini ma pole neid ära rikkunud veel. Nimelt mu lapsi ei ole raske üllatada. Kui sa ütled neile, et mul on sulle üllatus, siis nende elevus level tõuseb kohe maksimumi ja enam pole väga suurt vahet, mis see üllatus on – nad oleks justkui juba oma üllatuse kätte saanud.  Teadmisest piisab. “Vauu, kas need kolm rosinat ongi meie üllatus? Aitäh issi!!!” ja nad jookseksid mind kallistama. Ma pole neile rosinaid üllatusena pakkunud, aga nagu ma ütlesin, siis teadmine, et mingi üllatus tuleb, ei lase neil milleski pettuda.

Kuid kui üllatus ületab kõiki nende ootusi, siis lisaks üllatunud olekule lisandub rõõm lahedast asjast ja jumal tänatud, et neil südamed heas korras on, sest neid kilkeid, mida nad paar nädalat tagasi esile kutsusid, kuulsid vist kõik naabrid. Nimelt kui lapsed üles ärkasid, ootas neid all särav punane Explorer jalgratta käru, mille saatis meile Nordic Cab Estonia.

Ma olen pikalt kaalunud selle soetamist ja vaadanud läbi ning uurinud internetist, kuid erinevatel põhjustel ma käru ostmiseni ei jõudnudki. Püüame leida endile meeldivaid viise füüsiliselt aktiivsemaks eluks, mis ei tunduks kui tüütu kohustus, vaid mõnus ajaviide.

Üks asi, mida me Esileediga enne laste saamist nautisime koos teha, oli mööda linna jalgratastega sõita. Me ei jõudnud seda teha küll pikalt, sest me soetasime rattad siis, kui Noorsand ta kõhus juba jalgadega vastu kõhtu trummeldas. Kuid see mõnus kulgemine ja vaikuses pedaalide väntamine, oli väga mõnus.

Täna ei tule see kõne allagi. See tähendaks, et iga kord kui me tahame ratastega sõitma minna, tuleks meil leida endale hoidja. Mu ema küll tuleks appi, kuid me ekspluateerime teda niigi küllalt palju ja rohkem ei ole keegi valmisolekut avaldanud ja ma täiesti mõistan, sest kolm last on ikka kolm last. Seepärast ei ole ma hellitanudki mõtteid, et tahaks Esileediga kahekesi rattaga sõitma minna. Sellepärast olengi ma aktiivselt kaalunud erinevate rattakärude soetamist.

Kuid enne kui me jõudsime midagi ära osta, võttis minuga ühendust Nordic Cab Estonia, kes oma füüsiliselt aktiivsete juhtide tõttu on väga palju ka maailmas ringi liikumas ja Norras jäi neile silma sealne kohalik tootja, kes toodab jalgrattakärusid, mida saab kasutada nii jalgratta taha, niisama jalutamiseks, jooksukäruna, matkamiseks, isegi koerarakendina ja loomulikult, kuna see on Norrast, siis saab käru panna ka suuskadele, vedajale rakmed ümber ja lumiste laante vahel suuskadel tuld anda.

Ma ei näe ennast kunagi nii heas vormis olevat, et ma hakkaks hellitama mõtet, et ma jõuaksin suuskadel mäest üles rühkida ja mis veelgi enam vedada enda taga käru. Kuid ma nägin nende pakutavas kärus lahendust meie vajadustele, sest lõpuks ometi saime me millegi, mille järgi on olnud karjuv vajadus. See on olnud minu vabandus – me ei saa sõitma minna, sest meil pole lapsi kusagile panna.

Möödunud aastal proovisin ma Noorsandi enda selja taha rattatooli istuma panna. Ma ei tea, võib olla tuleb see teile nüüd üllatusena, aga ma olen nõks paksuvõitu. Ok, võtame sõna nõks ära. Ja võtame sõnast “paksuvõitu” “-võitu” laiendi ka. Ja minu selja taga istudes ei ole lapsel just parim vaade. Ma mäletan siiamaani, kuidas Esileedi püüdis pisarais oma naeru minu eest kinni hoida kui Noorsand mu selja taga nina põhimõtteliselt mu tagumikus istus. Lisaks ei saanud ma ratast jala üle viimiseks kallutada, sest Noorsand istus istmes ja mu meesteka raam on sigakõrge. Ka pealeminek oli vaatamisväärsus omaette.

Enam ei pea me kasutama rattatooli, sest kõik kolm last mahuvad Nordic Cabi kärusse lahedalt ära, sest kärus on laste iste siinidel ja seda saab ette ja taha liigutada ning kui tool lükata taha, siis jalgade ette tekib tohutu ruum, kuhu saab kolmanda lapse istutada. Ei, käru ei ole mõeldud kolme lapse vedamiseks, kuid arvestades Esileedi kiirust, mis ta jalgrattaga aretab, siis see ei erine eriti kõndimiskiirusest. Tema vaidleks vastu. Naised. Ainult vaidleks.

Teine super asi selle juures on see, kui väikseks selle pakkida saab. Kui soovida see kusagile kaasa võtta, näiteks jalutuskäruna, siis see ei võta kokkuklapituna rohkem ruumi kui suurem kohver. Ka suured tagarattad saab kiirkinnitusega küljest võtta ja siis on see käru pagasiruumis ehk 30 cm kõrgune. See on ka meile oluline punkt, sest kuhu iganes me lastega läheme, on meil pagasiruum asju täis.

Oleme seda nüüd kasutanud 2-3 nädalat ja tänaseks on see ka jalutuskäruna meie eelistatuim. Meil on korralik jalutuskäru ka, aga nii kui teatame, et läheme suure tee äärde kõndima, on kõik lapsed raketina Nordic Cabis. Lastele on nii põnev see, et nad saavad kõik sellsse tumendatud klaasidega (loe: putukavõrkudega) kärus ringi sõita. Kõik mahuvad sisse. Ainus, millega tuleks ettevaatlik olla, on see, et kuna taga on veerevuse maksimeerimiseks suured rattad, siis jalutuskäruna on oht, et see võib peale vajutatuna tahaküljele vajuda. siin aitaks ehk lahendusena jooksukäru lisa ostmine, mis annaks ette suurema ratta näol suurema tasakaalu ning võimaldaks mugavamalt kõikidel maastikel liikuda, kuid me senini selleks vajadust näinud ei ole.

Kuid jah, meil on väga hea meel, et Nordic Cab Estonia meid leidis ja märksõnad, mida ma välja peaks tooma, et anda edasi selle käru plussid, on: mahukus, ülihea veerevus, kompaktsus ja universaalsus – seda saab kasutada jalgrattakäruna, jalutuskäruna või lihtsalt poodi minnes võib seda sama käru kaubakäruna kasutada. Neil on kaks mudelit veel (SEE ja SEE), millest üks on eriti edeva välimusega. Meie käru eelis on universaalsus. Kuid minge vaadake ise ja kui meid käruga siin Tartu kandis ringi sõitmas näete, visake käppa ka 🙂

Ma küsisin kord teilt, kas teid huvitaksid ka pildipostitused ja vastuseks tuli ühehäälne jaa. Välja arvatud need paar, kellele ilusad pildid ei meeldi. Meil oli väga perekeskne ja tore nädalavahetus. Ma veetsin perega väga palju aega ja üldse on nädalavahetusest selline väga mõnus ja soe tunne. Loodan, et suudan läbi piltide selle toreda emotsiooni teile ka edasi anda. Mõned pildid siin ka nädala keskpaigast. Kui teil on küsimusi piltidel nähtava kohta, siis küsige julgelt. Nagu miks neil basseinis nii sogane vesi on. Hea küsimus (:

Muide, leidke ka mind Instagramis üles, sest ma postitan sinna pmtslt iga päev  ja hoopis teistsugust kraami kui FBsse.