Kategooria

Isablogi

See on selline emotsioonidel põhinev postitus. Kuidas mulle, eemalseisjale, asi näib.

Üks asi, mida ma väga fännan siin meie riigis, on see, et kui ma võtan kätte noa, korvi, tõmban kummikud jalga ja suundun metsa poole, ei vaata mind keegi imelikult. Kui ma elasin Iirimaal Dublinis ja üritasin neile selgeks teha, et eestlased käivad siiani metsades marju ja seeni endile korjamas, siis vajusid nende lõuad põrandale, sest meeldib see neile või mitte – nemad ja nende mõttelaad on suuresti amerikaniseerunud. Nende arusaam looduses käimisest on rahvuspargid, kus on rajad, sildid, viited, korralikud parkimisplatsid ja soovitavalt tee peal ka mingit sorti toitlustus.

Mina tahan metsa minnes täpselt vastupidist. Ma ei taha, et minu rajad oleks minu eest tehtud. Pekki, ma ei taha metsas isegi teisi inimesi näha. Midagi on selles, et kui ma näen teist inimest metsas, tundub see mulle alati kahtlane. Mida ta siit küll otsib? Seeni? Tuleb ja korjab minu seened ära? Ka radade puudumine, mida ma eelistan, loob minu jaoks ohu, sest mu orienteerumisvõime on hullem kui peata kanal. Ma eksin sekundiga ära. Kui ma kaotan kasvõi hetkeks ära aktiivse mõtlemise ja ma ei ole teadlik, kuhu ma auto jätsin, on minuga mäng läbi. Ma olen eksinud.

Kuid metsa on vahel hea ära eksida. Enne kaksikute sündi, kui Esileedi hirmuunenägu ei olnud kolme lapsega üksi koju jääda, oli üks minu meelisajaviiteid seenel käimine. Jäi see peamiselt hilissuvesse ja varasügisesse. Talvel pidin ma muid ettekäändeid otsima, et kodus välja pääseda. Kuna mul ei olnud tekkinud ühtegi seenemetsa, siis ma istusin tavaliselt autorooli ja sõitsin mööda Võru maanteed lihtsalt edasi ja keerasin suvalises kohas metsa vahele ja siis sõitsin nii palju edasi kui viitsisin. Nii tekkis mul ka paar lemmik seenekohta, kuhu ma iga paari päeva tagant taas käisin. Ka Esileedi jagab minuga metsavaimustust ning ma usun, et see on suurele osale eestlastest üldse omane, kes on üleskasvanud suviti mööda metsi ringi joostes, luurekaid mängies, onne ehitades.

Ka eelmisel suvel sain ma kuidagi Esileedilt linnaloa.. see tähendab metsaloa ja sõitsin südamepõksudes oma seenekohtade suunas. Polnud ma ju sinna nüüd mitu aastat pääsenud. Kujutasin juba roolis ette, kuidas need jämejalgsed haavapuravikud mind metsas ootavad, kuidas ma võtan aja maha, et neid põlvekõrguste sipelgapesade toimetamist uurida. Ma oleksin nii tahtnud, et Noorsand oleks natuke vanem, nii nagu ta on praegu, sest need suured sipelgapesad metsas on minu jaoks nii põnevad. Kui need on minu jaoks põnevad, on need ammugi ka tema jaoks. Aga no pole hullu, küll tuleb järgmisel aastal.

Ma sain juba metsa vahele pöörates aru, et midagi on valesti. Varem oli see samblaga kaetud ilus ja paks mets, kuid nüüd olid mõned puud vaid fassaadina ette jäetud ja kui ma olin mõnisada meetrit läbi sõitnud, kadus ka fassaad. Seda metsa ei olnud enam. Terve see tohutu laan nägi välja nagu lahinguväli. Kõrged kännud, kuivanud hein, songitud maa. Kõik oli ära kuivanud. Suured sipelgapesad -kadunud. Nagu polekski neid kunagi olnud. Minu jaoks oli see kui torge südamesse. Mitte sellepärast, et mu seenekohta enam polnud. Persse need seened. Vaid loodus oli loonud midagi nii ilusat ja me olime selle pööranud selliseks.

Endiselt natuke šokeerituna istusin ma rooli ja sõitsin oma paarkümmend kilomeetrit kruusateed edasi ja vaatasin aknast vasakule ja paremale – kõikjal lageraied. Mööda suurt maanteed ringi vaadates on näha lapikesi, kus puud viimseni maha saavad võetud ja juba see sunnib taskus käe rusikasse. See, mis toimub meie pilkude alt eemal, on hoopis teine tase.

Antud postituse kontekstis pole vist ka üllatav, et ka teine seenemets, kuhu ma sõitsin, oli rahaks tehtud. Sama trööstitu vaatepilt.

Praegu on meedias vastandunud kaks poolt – riigi esindajad, kes ütlevad, et kõik on hästi ja me ei peaks muretsema ja teiselt poolt massiliste raiete vastased, kes ütlevad, et lood on väga hullud ja selliste mahtudega ei ole võimalik meie metsi säilitada. Kumba uskuda? Ühte motiveerib raha ja teist metsade säilitamine… Otsustage ise.

Ma ei pea isegi numbreid nägema, mulle piisab kui ma näen oma silmaga, mis toimub. Sõitke Tartust Põlvasse ja lugege kokku, mitu lageraiet üle elanud platsi te teel näete. Ning see on vaid see, mida te tee pealt näete. Ja mis mind kõige enam riigipoolses retoorikas ärritab, on see, et räägitakse metsa taastumisest, kuidas puud kasvavad tagasi ja kui on raieküpsed, siis võtame taas maha. Mets ei ole vaid puud. Mets on elus loodus. Mina muretsen, kuhu siil läheb? Kuhu need sipelgad kadusid? Kaua läheb aega, et sel kuivanud põllul taastub see ökosüsteem, mis seal enne selle hävitamist oli? Istutatud mets ei ole põlismetsaga isegi sarnane mitte. Te saate kohe aru kui te olete sisenenud istutatud metsa.

Mu sugulane oli kunagi Kambja vallas metsavaht. Tema töö oli metsa kaitsta. Seda targalt majandada. Lageraieid viidi läbi vaid istutatud metsas, kus kuused olid kõik justkui joonalauaga reas. Põlismetsa kallale ei mindud. Harvendati, raviti, hoiti keskkonda. Kuid nüüdseks ei tundu see enam väärtus, mis harvesterid eemal hoiaks. Puu on valuuta. See, mis seal puude vahel on, see kas hukkub või liigub edasi. Muud valikut pole ja see pole ka kellegi mure, sest kui see miski pole punases raamatus, siis see pole ka kellegi probleem.

Mul käis seminaril hiljuti üks karismaatiline noormees, kelle tööks on Eestis väljapoole puitu müüa ja ta oli õnnelik ja uhke, et sai tehingu, et Hiina sai müüdud 500 konteineritäit palke. Hiina ostab meie puitu! Isegi hiinlaste jaoks on meie küsitav summa puidu eest mõistlik. Me käitume hetkel nagu rahanäljas ärikad, kes said maitse suhu – me suudame enda metsa nii edukalt müüa ja seega see on hea äriplaan, sest mets kasvab tagasi. Kõik. Selle kohapealt mõtlemine lõpeb.

Me suudame metsa nii edukalt müüa, sest me anname selle nii odavalt ära! Me ei tee sellest mitte kui midagi. Me oleme allhankijad – me teeme selle kõige lihtsama töö ära. Me ei peaks sellises pöörases mahus puitu välja viima, kui see puit ei oleks nii kuramuse odav ja hinda saab tõsta eelkõige lisandväärtus. See oleks umbes sama, et sul avastatakse tagahoovis täisliku mineraalisisaldusega allikavesi ja seda on tõesti palju ja sul on valida, kas müüa seda vett soovijatele tavalise veena, mille eest sa saad sandikopikaid, või sa paned selle pudelisse, brändid ära ja seisad enda toote taga. Sul kulub pudeliga vett palju vähem ja sa teenid palju enam. Miks müüvad grusiinid Borjomi vett mitu eurot pudel, aga ei too seda sama vett meie metsatulekahjude kustutamiseks? Sest see oleks debiilsus. Raiskamine. Loodusliku väärtusliku ressursi halb majandamine.

Aga kõik see tänane jutt on lihtsalt minu tunded, mis on viimaste aastatega minusse kogunenud. Mind ei häiri paljud asjad. Mind häirivad inimesed, kelle mõtlemine katkeb seal, kus algab raha. Ma tunnen alati metsa minnes rahu ja hingekergust ja nähes lageraiet on tunne, et see on midagi sedavõrd õelat ja kasuahnet. Ma tunnen enda sidet metsaga, siis ka see teema on minu jaoks väga oluline. See on teema, mille peensustega ma end kurssi püüan viia ja mida rohkem ma viin, seda suurem on mu hirm “peale mind tulgu või veeuputus” tüüpide ees. Inimesed, kellel on suur võim, aga vastutuse puudumise tõttu nad ei süvene. Just see, et Eestis ei ole mingit poliitilist vastutust. Kui selgub, et piir Venemaaga läheb 100 miljonit kallimaks. Ups. Juhtus nii. Kui selgub, et raiemahud ei ole reaalsed. Sorry. Me arvasime, et on. Aga noh, tegijal juhtub. Peaasi, et hiinlane Eesti männi kätte saab.

!See postitus sisaldab reklaami tootele, mille saatis meile üks blogilugeja abiks selle tüütu nohu vastu, mis meil haigusega kaasnes!

Kui ma peaksin valima kõige raskema asja, mis kolme lapsega on, siis see on haigustega tegelemine. Meie kogemus näitab, et kui jääb üks, siis jäävad teised ka. Kui mitte kohe, siis väikese viibega. See tähendab alati unetuid öid, sest nohuga magamine on tõeline katsumus. Eriti kui keegi veel lutiga on, või ema rinnal- kuidas sa imed kui kinnise ninaga on suu ainus õhuvõtuava.

Sellist asja, mida me nüüd jaanuaris gripiga kogesime, ei ole me tõesti varem kogenud. Me olime üks aasta kõik viiekesi mingi kõhu viiruse käes, kus me kõik viiekesi jäime samaaegselt haigeks, aga see sai pooleteist päevaga läbi. Gripp vindus siin majas detsembri lõpust veebruari keskpaigani ja ka praegu ei ole me veel terved. Suurem osa perest käib nuusates ja köhides ringi. Ometi ma käin ka kõikjal ringi taskus desinfitseeriv geel taskus, mida ma päevas 10 korda kasutan. Iga kord kui ma midagi väljaspool kodu puutun, on pudel kasutuses.

Haiguse kõige hullem osa minu jaoks on alati nohu. Pole tüütumat asja kui see, et sa üritad magada ja sa lihtsalt ei saa hingata. Suu kaudu ju saab, aga esimese paari päevaga on suukaudsele hingamisele ümber lülitumine nii paganama harjumatu. Just sellega seoses tekkis meil sel haiguskorral üks uus asi, mis just nohu puhul abimees on.

Mu blogi üks ammune lugeja soovitas meil nohu puhul kasutada seadeldist, mida ta ise aastaid Eestisse on toonud ja mida ta isegi kasutab. Selle tarvitusele võtt vajavat natukene harjutamist, aga kui lõpuks see nipp selge on, siis olla see suurepärane abivahend. Mis iganes aitab mul nina tööle saada, siis palun, saatke. Saimegi endale sellised asjad, mille kõige täpsem kirjeldus oleks vist – ninasarviku sarve kujuline ninaloputuskann. Ingliskeelne nimetus sel ka Rhino horn, ehk ninasarviku sarv. Töötab see nii, et tuleb võtta mõõtelusikatäis kvaliteetset söögisoola (näit. meresool) klaasi või tassi ja valada käesooja vett peale ning segada. Otse kannu tehes võib sool jääda sulamata, seda on raske lõplikult ära lahustada. Võite Esileedilt küsida, mis juhtub kui juhiseid eirata ja soola graanulid ninna satuvad. Ja polegi muud kui kraani kohal pea viltu ajada ja vesi kannust endale ninasõõrmest sisse kallata.

Juba selle kasutamine lasi mul avastada uusi asju. Näiteks, mis värk sellega on, et sa kallad vee sisse ühest ninasõõrmest ja see voolab välja teisest? Ma ei teadnud, et seal kusagil üleval on avaus. Esileedi vaatas mind nagu ilmaime, et ma sellist asja ei teadnud. Ma ei teadnud, et see on üldteadmisküsimus. Aga tõesti toimib. Soolveega nina loputamine pole mingi uus asi, aga ma olen sellest alati eemale hoidnud, sest need apteegis müüdavad, mis gaasi survega ninna pritsivad, olid minu jaoks äärmiselt ebameeldivad. Niimoodi kannuga valades, on see protsess lihtsalt loomulik.

Ka lastele saadeti kann, aga Noorsand, kes on pelglik uute asjade ees, enda peal seda kasutada ei lasknud. Ainult pildi jaoks oli nõus. Piiga näitas küll suurt huvi üles ja sai suisa kurjaks kui ma teatasin, et see sarv käib ninna mitte suhu. Kes on enne nina kaudu vett jooma pidanud? Rumalus. Sa.. ei.. peagi.. seda.. jooma.. muidu.. ah las olla. Kuigi me oleme nüüd mitmelt poolt kuulnud, et tegelikult lapsed kasutavad seda meeleldi, lihtsalt harjutamise asi. Ma loodan, et me nii pea enam harjutada ei saa. Siin on üks õpetlik video. Mina soovitan siiski lahuse enne klaasi teha. Eriti kui on jämedam sool.

Seega meie ravimite kapis on nüüd lisaks ka see ninasarviku sarve kujuline ninaloputuskann, mis nohuga leevendust pakub. Kui ka teie soovite, et teil selline abivahend arstikapis olemas oleks, siis ma loosin välja 3 komplekti, Rhino Horn ninaloputuskann + Biolatte Boulardii annusepakendid (samuti meie majapidamises olevad probiootikumid). Selleks peab lisama Rhino Horn Eesti FB lehe meeldivate hulka ja jagage seda postitust. Loosi teen neljapäeval.

See võtab mõne korra aega, et see õige hingamine selgeks saada ja kui saate, siis see kann kestab teil elu lõpuni.

Ma kirjutasin pika, ligi 6500 tähemärgiga postituse, et kokku võtta meie jaanuar, mis on olnud eranditult haiguste tähe all. Andsin seda Esileedile lugeda, kes leidis igas lõigus 44 asja, mida muuta tuleks. “Henry, esimese öö olin ikka haiglas mina temaga! Ära kirjuta sellist asja sinna – meid lintšitakse ära! Ei tulnud haigena koju – tulles tundus ta täiesti terve!” Ja sada märkust veel, et ma otsustasin, et ma ei avaldagi seda. Oli kuu täis muret ja vaeva ja kahjuks pole see veel läbi, sest nüüd tabas meie peret ka veel kõhuviirus ning kaksikud koos Esileediga oksendavad sünkroonis. Vähemasti oleme haiglast väljas. Noorsand näeb välja nagu ta oleks paastulaagris käinud. Kaks korda järjest. Ta pole isegi oma näoga mitte.

Kuid parem oleks öelda, et mis järeldusi me sellest tegime. Oleme selle kuu jooksul paljude arstide, lastearstide, aternatiivmeditsiini inimeste ja muude inimestega suhelnud, kelle elukutseks ongi inimeste tervise eest hoolt kanda. Ja kõigest sellest infost, mida meiega lahkelt on jagatud, jõudsime järeldusele, et see haiguspuhang oli meile suureks äratuskellaks. See näitab kui haavatavad me oleme. Meie missiooniks saab laste ja enda immuunsuse parandamine. Ning üks asi, mida tuleb muuta, on toidulaud – rohkelt värsket ja rõhk taimsele. Iga kord kui me oleme haigeks jäänud, oleme me sööma hakanud probiootikume, kuid tegelikult peitub nende tõeline “võluvõime” immuunsuse tugevana hoidmisel. Ehk probiootikumid saavad üheks osaks meie päevast. Eriti on nende suurepärases toimes veendunud Esileedi. Ma olen nõus kõike tegema, aga sellist kogemust nagu jaanuar on meile pakkunud, ma enam läbida ei sooviks. Kolmandaks füüsiline aktiivsus. Ma sain selleks isegi uued aktiivsusmonitorid endale ja Esileedile, mis hoiab meie aktiivsusel silma peal.

Kuid hea tunne on tagasi blogilainel olla. Kuu aega eemal olla oli keeruline, sest ma tunnen, kuidas emotsioon tahab minust välja tulla, kuid käsi oli liiga lõtv ja ekraani vaatamine liiga pingutust nõudev. Ma olen alati soovinud, et see blogi pidamine tuleks minu seest, et ma teeksin seda eelkõige seepärast, et see meeldib mulle. Haigena see mulle ei meeldinud. Seepärast astusingi sammu tagasi. Astusin ka sammu tagasi Teeme Koos 2018 eestvedajate hulgast. Kuigi sinna tahan ma peagi tagasi.

Mulle on seal grupis kiitusena öeldud, et ma olen hea motivaator. Võib olla ka. Nimelt ma olen domineeriv inimene. Igas mõttes. Ma ei ole see, kes suudab elu nautida kinni seotud kätega. Vastupidi. See oleks minu jaoks väga traumeeriv kogemus kui ma ei saaks kogu asja ise juhtida. Isegi pulma minnes pean ma saama 100% lubaduse, et ma ei saa seal üllatusi. Ma pean kas teadma, et ma mingi ameti saan või pean teadma, et ma ei saa mingit ametit. Kui mul on selles vallas kahtlusi, et ma ei saa 100% asja kulus kindel olla, siis ma ei naudi ka pidu. Kuna ma olen nii domineeriv tüüp, siis on minu jaoks oluline ka see, et inimesed, kelle eest ma vastutan, tunneksid pidevalt minupoolset tuge. Et nad teaksid, et minu poole võib pöörduda ja selleks, et neil see teadmine oleks, tuleb neid aeg-ajalt motiveerida. Need kõned ei ole mõeldud hirmsaks sütitamiseks, vaid meeldetuletusena, et me oleme ühise asja eest väljas.

Aga loodetavasti peagi tagasi. Hetkel ei ole minu tervis veel ligilähedane sellele, kus ma tahan, et see oleks. Ma köhin nagu hobune, ma tahaks kogu aeg magada, nina jookseb. Ma võtsin mingeid antibiotse, mida tuli võtta kolm päeva, aga see pidi kehas toimima 10 päeva, ehk elava hävitamine mu kehas toimib ikka veel ja olekski narr paljut oodata. Aga peagi. Mõõdukalt liigutada saan ma ju ennast ikka.

Netis ringleb ka üleskutse osaleda järjekordsel EBAl, ehk blogiauhindade jagamisel. Mina tegin põhimõttelise otsuse juba möödunud aastal, et ma sellest osa ei võta. Lõplikult matsin ma maha osalemise otsuse, kui tulid välja kategooriad ja seal ei ole ühtegi kategooriat, mille seas ma enda blogi näeksin. Ma ei arva, et mul on tegu beebiblogiga, ma ei arva, et see on elustiiliblogi ja kusagile mujale see ka ei sobitu. Eelmisel aastal olid korraldajad pannud meesteblogide kategooria, mille eest nad suurt kriitikat said, kuid samas see sobis mulle. Sellesse kõrvalisse kategooriasse kandideerimine tekitas minus tunde, et ma ei võta oma hinge blogisse panevatelt inimestelt hääli ära, sest ajalugu on näidanud, et mul on kombeks võita igas kategoorias, milles ma osalen (nina veits püsti). Ok, teistelt meestelt võtab, aga meestel on oskus asju vabamalt võtta (seksist!). Kuid ma ei taha võita ei beebi ega elustiili blogi kategooriat. Tahan võita teie südameid ja ilma raamidesse panduna. Meesteblogi kategooria andis selleks võimaluse.

Loomulikult mulle meeldib võita ja te olete seda naudingut mulle ka igal aastal pakkunud. Kuid suurim võit on siiski see pidev tugi ja kaasaelamine, mida te meile pakute. See tekitab soovi edasi tegutseda ja annab kinnitust, et blogi on jätkuvalt aktuaalne ning teid huvitab, mida me teeme.

EBA ürituse kohta ütleme nii, et ilmselgelt korraldustiim tegelikult fännab selle läbiviimist ja need ideed, mida ma nendega suvel arutasin, olid väga lahedad ja annab üritusele võimaluse astuda samm edasi. Kuid kui peaaegu ükski eelmiste aastate enim hääli kogunud blogija üritusest osa ei võta, siis tuleks korraldajatel kiirelt pead kokku panna ja arutada, et massi huvi tagant ära ei kaoks. Usun Mari-Leenu võimetesse teha sellest ühel hetkel blogijate Oscarite jagamine, kus osalemine oleks au ja privileeg. See võiks vähemasti olla suund.

Aga hästi. Haiguskuu suurim probleem on see pankrot, mis sellega kaasas käib. Kuu aega ei ole ma teinud blogiga koostöid ja kõik on olnud unaruses. Olles nüüd ka pere ainus sissetulek, on need alustavale ettevõttele alati teravad löögid. Kuid olen nüüd tagasi. Lapsed on peagi rivis. Esileedi otsustab ka ehk peagi pea potist välja võtta ja vahelduseks naeratada. Kõik läheb paremaks!

Täna on mu elu üks tähtsamaid päevi. Igal aastal on. Täna neli aastat tagasi avanesid mu silmad täiesti uuele maailmale, millest mul varem aimugi polnud. Vanad lugejad vast juba teavad ka, et ma sain isaks. Maailm sai ühe imetoreda, elujanulise ja rõõmsameelse poisi võrra rikkamaks.

Need neli aastat Noorsandiga on olnud minu elu parim aeg. Ta on väga intensiivne ja aktiivne laps ja just selles ongi tema võlu. Paar päeva tagasi oli ta mõned päevad maal vanavanematel külas ja Esileedi vaatas mulle otsa ja ütles naerdes: “Henry, suudad sa uskuda, et meil kodus nii rahulik on?” Kaksikud mängisid omas nurgas ja kui nad samal ajal mingi mänguasja pärast surmaheitlust ei korralda, siis on nad nii vaiksed, et neid nagu polekski kodus. “Ei ole rahulik. Igav on” teatasin ma vastu. Sest mida me vanematena õpime, kui meil on lapsed, kes kuuletuvad, on rahulikud ja teevad kõike seda, mida vanemad tahavad? Meie kaksikud ei ole sellised, aga sellel hetkel olid. Noorsand on ilmselgelt saadetud siia maailma, et ma õpiks enda emotsioone taltsutama. Ta on siin, et õpetada mulle kannatlikkust ja hinnata siirust ning armastust, mida ta meile iga päev nii isetult jagab,

“Issi ma armstan sind niiiiiiiii palju!” ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Kui ta tajub,et kas mina või Esileedi oleme närvis, või endast väljas, siis ta ei küsi, mis viga on, vaid ta toidab alati meie positiivset enesetunnet kui ta tuletab meile meelde kui väga ta meid armastab. Eile kui ta teatas, et ta ei saa ise kõndida, sest ta jalg on valus, ehmatas see mind väga, sest mingit vigastust me ei fikseerinud. Ei olnud sellist olukorda, kus ta oleks tulnud kurtma, et väänas enda jala välja ja minu suurim hirm oli, et see nõme haigus, mis meid siin kodus jätkuvalt kimbutab, on teinud mingi tüsistuse ja liikunud liigestesse. Haigus on üldse minu suurim hirm. Mitte enda oma. Enda pärast lõpetasin ma muretsemise neli aastat tagasi. Õnneks ütles valvearst, et tegu on kindlasti traumaga ja luu katki ei ole.

Muide, ma viin blogija Mallukaga läbi projekti “Teeme koos 2018” ja minu jaoks on see projekt, kus ma hakkan taas enda pärast muretsema. Noorsand ja kaksikud vajavad tervet ja aktiivset isa. Nad tahavad endale isa, kellega ujumas käia, kes viitsiks ja jõuaks mürada, mitte isa, kes paneb igaks juhuks vannitoa ukse lukku ka siis riideid vahetades, kui kedagi kodus ei ole. Seega ma teen taas samme, kus ma hakkan hoolima sellest, kes ma olen ja kuidas ma end tunnen, mida ma suudan ja kes ma olla tahan. Kui sa ei ole ka rahul sellega, kus sa oled, siis tule otsi FBst grupp Teeme Koos 2018, sest iga nädal on uus eesmärkide püstitamine ja nädala jooksul saavutamine. Iga nädal natuke tervema mina poole.

Kui ma eile Noorsandilt küsisin, et mis ta sünnipäevaks tahab, siis ta ütles, et ta tahab ralliautot. Ma ütlesin, et mul ralliautot pole, aga ma kingin talle hoopis sokid. Ootasin raevupurset ja pettumust, aga Noorsand naeratas ja noogutas. “Kas sa tahaksid siis tõesti sokke sünnipäevaks?” “Ikka. Siis ma saan need hommikul endale jalga panna!” Ta tõepoolest saaks, aga mul pole talle sokke ka. Tema puhul ongi fenomenaalne, et on hetki, kus ta on nii jaburalt mõistlik nagu ma ei räägiks alla-neljasega, vaid elukogenud reisiselliga, kes teab kui oluline jalas on mugav ja kuiv sokk.

Tegelikult kingin ma talle midagi eriti põnevat. Ma kingin talle drooni. Ta nägi hiljuti ühte toas lennutatavat drooni ja see on talle sellest ajast kinnisideeks olnud. Ta ei ole taas selline laps, kes trambiks jalgu ja nõuaks kohe, vaid tuleb aeg-ajalt ligi ja ütleb “Issi, kui sa kunagi saad, siis osta mulle droon. See meeldiks mulle väga” Ja kõik. Ei mingit kauplemist ja nõudmist. Ja nüüd ta saabki selle endale. Photopointis maksab selline pisike vaid 30 euro ringis ja see nõuab palju oskusi, et selle taltsutamine ära õppida. Ei mina ega Noorsand temaga hakkama veel ei saa, kuid see ongi parim esimene droon, sest see on kerge (ei lähe kukkudes katki) ja selle tiivikud ei tee millelegi viga. Ma tean, et me mõlemad oleme järgmised paar nädalat väga elevil. Kui kedagi huvitab, siis just SEE tundus hea valik. Aga eks te näete vast pilte ka järgmiste päevade jooksul 🙂

Esileedi on mulle kinkinud kolm inimest, kes laiendasid mu südant ja maailma sellisel määral, et ma ei teadnud seda võimalik olevat. Ma armastan seda kaost ja lärmi, mida nad toota jõuavad ja see on miski, mida ma ei kujutanud kunagi ette end ütlevat. Kallis Noorsand palju õnne sulle ja sa magad mu kõrval ning niutsud läbi une. Sa oled mures ja sul on valus. Mul on väga kahju, et su aasta pidi niimoodi algama, aga siit läheb sul kõik ainult üles mäge. Issi tegeleb nüüd endaga ka, et su neljas eluaasta oleks täis rõõmu, avastusi ja kõike, mida lapsed vajavad. Sa ei ole siiamaani ära õppinud ühtegi roppu sõna ja loodame, et ka sel aastal sa ses vallas targemaks ei saa. Palju õnne poeg!

Loodan, et kõigil olid pühad rõõmsad ja tunnete söödud toidu pärast süümekaid. Paras. Teine kord teate. Ka meie laud oli lookas, sest Esileedi ema vist suutnud ära otsustada, mis tüüpi liha pakkuda, siis ta pakkus kõike. Laual oli seapraad, hautatud loomaliha suurepärases kastmes, verivorstid peekoniga, hani ja külmale lauale traditsiooniliselt kotletid ja marineeritud liha, mida nemad mingil veidral põhjusel “liket lihaks” kutsuvad. Vast on mingi Põlva murrak leotatud liha kohta.

Ma plaanisin kõigest ka pilti teha ja selleks tarbeks võtsin kaasa oma fotoka, välgu ja mitu erinevat objektiivi. Maha jäi vaid üks asi ja selleks oli selline tühine asi nagu mälukaart. Ka maal polnud sellist asja. Keegi polnud sellisest asjast kuulnudki ja ei jäänudki mul muud üle kui telefoniga pilte klõpsida, mida ma eriti palju ei teinud.

Kuid juba hommikust saadik olid lapsed üles köetud, et täna jõulud tulemas, mis muutis nende silmis selle päeva eriti pingeliseks. Vennase puhul nii pingeliseks, et teel Põlvasse tuli meil Vastse-Kuustes peatus teha, Esileedi hüppas pea ees sõiduteele, tõmbas tagumise ukse lahti ja täpselt sel hetkel kui Esileedi käterätikuga Vennase suu ette jõudis, täitis ta selle hommikuse pudruga. Noh võib olla ei olnud jõulud põhjus, miks ta oksendas, sest ta kipub seda ka jõuludeta tegema ja on takistus, miks me ei saa pikki otsi ette võtta. Meil on suisa kutse Tallinnasse nädalavahetust veetma ja erinevatest asjadest osa saama, aga me ei ole seda saanud veel ette võtta, sest Vennas on näost valge enne kui me kodutänavalt välja oleme jõudnud saada.

Jõulupakkide osas tegi Esileedi teistega kokkuleppe, et ükski laps ei saa rohkem kui kaks kingitust, et ei oleks seltskonnas lapsi, kellest üks saab 30 tükki ja teised iga üks ühe kaupa. Kõik kolm olid oma uute autode üle rõõmsad. Ka Piiga. Teda kisub küll nukkude poole, aga tal on vajalik teadmine, et ta on vendadega võrdne ja kui kaks saavad autod ning tema ainsana nuku, siis see ei sobi. Nukku tahab ka, aga autodele lisaks.

Äkki mõni teist mõtleb, et ma kuulutasin ju välja, et ma hakkan ju jagama Fazeri tooteid teile, kes te mu FB lehel aktiivselt osa võtate. Mul on hea teatada, et ma olengi seda teinud. Kui ma selle idee välja käisin, siis ütlesid väga paljud, et jätku ma oma Fazeri kraam endale ja viigu parem kusagile toidupanka või varjupaika. Mõneti oodatav ja mõneti ootamatu. Kas teie viite alati kõik oma jõulupakid ja sünnipäevakingitused lastekodulastele ja toidupankadesse? Vaevalt. Ja ometi te soovitate mul seda teha. Igaüks, kes minult paki sai, võib ise otsustada, mida ta paki sisuga peale hakkab – sööb ära, või viib abivajajatele. Va meie perepilt pühendusega – see on tõesti sulle. Ehk viis inimest teist said meilt väikese pakikese, aga ma otsustasin selle jätta tähelepanuta, sest eriti suurt heakskiitu ma siin lehel ei saanud. Kui ma tahan midagi annetada toidupanka, siis ma annetan toidupanka. Kui ma tahan teha lugejatele kingitusi, siis ma seda ka teen.

Aastavahetus läks sujuvalt edasi sealt, kus jõulud pooleli jäid. Mina võtsin mõlemal korral toiduga tagasihoidlikult, sest neli aastat tagasi viis rasvane toit mind aastavahetusel EMOsse, kus mul sapipõis ära taheti lõigata. Sel korral jäeti alles. Mingid näitajad, mis pidid normi piires olema vahemikus 25-50, oli minul näitajaga üle 9000. Väga hull. Residendid ei saanudki aru, kuidas ma suudan veel jalgel olla, ehk vaadates näitajaid ja vaadates minu seisukorda, ei läinud need kaks üldse kokku. Ma oleks pidanud põrgupiinades maas vedelema, sest see olla ainus valu, mida mehed tunda saavad, mis on võrreldav naiste sünnitusvaluga. Seega, kui naised tunnevad sünnitusel samasugust valu nagu mina tookord EMOsse minnes, siis polegi see väga hull :D. Ok ok, ma saan aru, et ma mängin tulega.

Kes on jälginud minu tegemisi, siis te teate seda, et ma võtsin ennast kokku ja vean Mallukaga projekti Teeme koos 2018. Esimene nädal kirjas ja juba ma tunnen end tugavamalt. Mu keha on vastupidavam, mul on natuke enam energiat. Aga no eks ma olin füüsilises mõttes nii sügavas augus ka, et iga väiksemgi tulemus paneb mind rõõmust käsi kokku lööma. Ja esimesel nädalal võitis meie tiim ja täna loosin kõigi võidutiimi eesmärgi täitnute vahel tasuta puhkuse kuuele inimesele ühe ööbimisega Palade Retrovisiidis Hiiumaal. No vaadake seda videot, kes ei tahaks sinna minna? Keegi läheb. Kui soovid ka osaleda, siis pane otsingusse Teeme koos 2018 ja tule grupi liikmeks.

Aga hästi, ma heietaks veel, aga Esileedi on siin juba mitu päeva haige ja mul eriti muuks peale lapsehoiu aega ei olegi. Võiks juba terveks saada, sest praegu on tunne, et mingi võõras naine käsutab mind aina. Tal on hääl nii ära ja see on muutunud tundmatuseni. Ma püüan õhtul ka terviseblogisse kirja panna.

Pere istub rõõmsalt laua taga ja ulatab käest kätte hapukapsa, keedukartuli ja verivorsti liuda. Mõnus vaikne jutukõmin. Taustaks Maarja-Liis Ilusa või Ott Leplandi härdad jõululaulud. Mõnus kuuselõhn ja pisike ootusärevus õhtuse ees, sest kõigest paari tunni pärast tuleb jõuluvanariietesse maskeerunud sõber ja kordad peas salmi, mis tuleb kingi lunastamiseks ette kanda. Te küll leppisite kaasaga kokku, et sel aastal kingitusi ei tee, kuid tead teda ja pealegi – sa oleksid suisa mõnevõrra pettunud, kui ta sõna peaks ja sulle midagi ei kingiks. Sina ju ometi kingid. Loe edasi