Kategooria

Isablogi

Meil ei ole palju raha. Me ei ole ka vaesed. Tegelikult oleme, sest me maksame selle maja eest veel järgmised 20+ aastat. Meil on piisavalt palju raha, et me ei pea poes sõrmega hindu taga ajama, et näha, kas me endale seda lubada saame. Ma tahan, et see jääkski nii. Selleks ma pean end natuke rohkem tööle pühendama ja siis me tuleme kenasti toime. Sest kuigi me tuleme enam-vähem toime, siis meie varud ei ole suured ja suured ootamatud väljaminekud lööks meile ikka korraliku kiilu sisse. Meie säästud võiksid olla suuremad ja kulud väiksemad, aga eks see ole nii ju igas keskmiselt toimetulevas perekonnas.

Ma just ükspäev arutlesin siin, et kui me võtaksime ette ja peaksime hakkama säästma, siis mis on need luksused, millest ma oleksin nõus esimesena loobuma?

Esiteks tooksin ohvriks väljas söömise. Me ei söögi nii väga väljas, kuivõrd me tellime toitu koju. Viimasel ajal aina vähem, kuid tuleb järkuvalt ette. Muide, kui keegi tahab natuke säästa ja tal ei ole veel WOLTi toidu kojutoomisäppi installitud, siis installige ning kasutage rakenduse seadistamisel koodi AMHT. See annab teile 7 euri esimesel tellimisel hinnast alla. See 7 euri püsib kontol küll vaid paar nädalat, aga igaljuhul kui registreerute, siis kasutage julgelt koodi AMHT ja esimene päevapraad on põhimõtteliselt tasuta.

Teiseks kuluks, kus ma oleks nõus kokku hoidma, on erinevad tellitavad meelelahutused nagu Viaplay ja Netflix. Ma kasutan neid mõlemaid, aga kõike legaalset on põhimõttelsielt võimalik internetis vaadata ka illegaalselt. Kvaliteet tõenäoliselt kannataks, aga siiski, elaks üle. Hetkel tahaks ma tegelikult ühte asja veel juurde, mis mu varandusest iga kuu 10 euri sööks – Spotify. Aga ma ei raatsi. Arvata võib, et ühel hetkel ma siiski tellin. Ma ei tea, kas Spotifyl saab korraga mitu kasutajat ka olla. Kui saab, siis ma ühineks kellegagi ja ma oleks nõus maksma osa. Andke märku 🙂

Kolmandaks võiks kirjutada, et ma loobuks koristajast, kes meil korra nädalas maja läikima lööb, aga ma loobuks vist pigem elektrist. Te ei kujuta ette, millist rõõmu ta meie elamisse toob. Ta ei ole mitte ainult ilus ja rõõmus ja lastega suurepärane ja ülipüüdlik, vaid tema on see meie päike, kes meile igal teisipäeval rõõmu toob. Ta ei ole küll odav, aga ma olen silma pilgutamata nõus tema küsitavat hinda maksma, sest see puhtus, mis temast maha jääb, see on hinge kosutav. See ei kesta küll kaua ja õhtuks on tunne justkui koristajat poleks pool aastat käinud. Kuid tegelikult on tajuda küll, sest kui lapsed suudavad elamise hetkega pahupidi keerata, on siiski tolm pühitud, põrandad pestud, tualetid säravpuhtad. Ta on imeline leid ja peaaegu meie perekonnaliige. Noorsand küsib pidevalt, et miks ta iga kord ära läheb ja meile ööseks ei jää. Hea küsimus. Tahaks ka teada.

Kuid kokku saaks hoida kindlasti ka vee arvelt. Kuidas, ma päris hästi ei tea. Meil on selline loll veesüsteem, et torudes on pidevalt selline leige vesi ja kui sa soovid, kas külma või kuuma, siis tuleb umbes 30 sekundit lasta veel lahmata, et temperatuur õigeks läheks. Ma usun, et meil kulub kuus paar kanti vett lihtsalt selleks, et vee temperatuur õigeks saada. Kindlasti saaks ka elektrilt säästa ja suviti näiteks mitte käiata õhksoojuspumpasid, vaid kannatada kuuma nagu mees, või meisterdada endale lehvikud. Sel aastal, kui kõik kodudes sulasid, hoidsime meie toas pidevalt mõnusat 23 kraadi. Need masinad ei võta vist väga palju, aga kui need 24/7 taga on, siis midagi kindlasti.

Suurim koht, kus aga saaks säästa, on toidupoes käimine. Ma olen kohutav planeerija. Ma ostan alati toidu ühele toidukorrale mõeldes. Sageli venitab sellest ka järgmisesse päeva, aga ma näiteks käisin täna poes ja mul õrna aimugi, mida me homme sööme. Kui ma õpiksin toiduainete ostu paremini planeerima, siis ma arvan, et meie kulu toidupoes võiks langeta head 30%. Aga see tähendaks, et ma peaksin millegisse tüütusse süvenema ja ma ei ole selles üldse hea. Turul võiks ka mitte käia, sest seal läheb ka raha nii, et tolmab, samas ei saa ma ka mitte minna. Olete näinud turu arbuuse? Need punased ja ilusad, mitte aneemilised (heleroosad), mida meie kaubandusest osta saab. Ploomikilo 5 euri – andke kaks kilo. Õunte kilo 2.50 – andke kolm kilo. Arbuusi kilo 1.20 – andke üks 7 eurine tükk. Tartu turul on üks vene mees, kes on maailma parim müügimees ja tal on ühtlasi ka väga maitsvad soolakurgid. Kui sa ütled talle, et palun kümme kurki, siis ta laob kümme tükki ära ja pakub, et äkki ta paneb siis kohe viie euro eest, et ei peaks senti otsima. Loomulikult sa oled nõus ja vaatad, kuidas kümme kurki juurde paneb. Samal ajal pakub ta kõike oma müüdavast kraamist üks haaval. Tsirkel-K müüjad peaksid sinna koolitusele minema, et kabanossile lisaks keegi ikka juua ka kaasa ostaks.

Aga et see jutt ei oleks lihtsalt jutt, siis ma peaksin ju ka endale mingi eesmärgi püstitama ja ma teen seda nüüd – järgmisel nädalal ei lähe ma esmaspäevast kuni kolmapäevani kordagi toidupoodi, sest ma mõtlen meie toidud läbi ja ostan kogu vajaliku pühapäeval ära. Annan märku, kas õnnestub. Kui teie peaksite praegu mõtlema, et kuidas oma olemasolevate kulutuste juures säästa, siis millest alustaksite? Jagage mõtteid!

Ma olen lastelausuja. Ma suudan neid kõike tegema panna. Välja arvatud enda järel koristamine ja veel vähem kellegi teise järel. Siis hakkab meil alati debatt teemal, et tema ei ajanud sassi ja pole ühtki jõudu maailmas, mis sunniks teda kellegi teise järel asju ära panema. Kuid kõike muud suudan ma neid tegema panna küll.

Ok, kasulikke asju sööma ei suuda ka panna. Vähemalt töödeldult mitte. Juurvilju vitsutavad nad nii nagu homset polekski, kuid seda juhul, kui need on töötlemata. Toores porgand, hernes, tomat, kurk, absoluutselt kõik puuviljad ja marjad. Kõik läheb. Pane need kasvõi hetkeks potti või pannile ning sama hästi oleks ma võinud keset taldikut junni poetada, sest see toit on nende jaoks täpselt sama isuäratav.

Kuid kõiki muid asju teevad nad nagu kullakesed. Hästi, ühte asja veel ei tee. Kui ma ütlen neile, et nad ei tohi midagi teha, siis tuleb seda veel umbes viis korda teha ja alles siis ollakse valmis lõpetama. Või oodatakse, et emb-kumb vanemast häält tõstab. Küsimus “Miks ma pean su peale häält tõstma, et sa midagi teeksid?”, on neile enam kui tuttav. Nende piiride kompamine on igapäevane tegevus ja neil oleks justkui teadmine, et esimest kolme keelamist pole mõtet tähele panna. Umbes nagu teatri etenduse vaheaeg hakkab läbi saama ja siis tuleb mõne minuti jooksul kolm kutsungit ning puhvetis ei reageeri keegi esimesele kahele, vaid söövad kiluvõileiba ja kuiva keeksi edasi.

Kuid teisi asju suudan ma neid manipuleerida tegema suurepäraselt. Üks viis mitmelapselises peres lapsi tegutsema panna, on kiita. Mitte küll seda last, kellel sa midagi teha palusid, sest tema ootab kolm korda veel, et sa talle midagi ütleksid, enne kui ta reageerima hakkab. Kuna meie lapsed on väga võistlushimulised, siis pöördudes  Noorsandi poole, et ta näiteks läheks ja kasvuhoone lahti teeks, ei juhtu midagi. See on hetk, kus ma pöördun järgmise lapse poole ja ütlen näiteks Vennasele, kas tema oleks nõus minema kasvuhoonet avama. Ja kui ta ütleb jah, siis ma valan ta kohe kiitusega üle ja avaldan suurt tänulikkust, et ta issile appi oli nõus tulema. Järgmine hetk on Noorsand raketina püsti ja tormab kasvuhoone suunas, et see lahti teha ning tuleb uhke näoga tuppa, kus ma teda kiidan ja tänan abi eest. Ma teadsin, et kuigi Vennas oli nõus, ei ulatu ta kasvuhoone lukuni ja mul oli vaja leida viis, et just Noorsand seda teeks.

Kui selline manipulatsioon toimib laste puhul, siis võiks see toimida ka täiskasvanute juures? On ju ütlus: kiida lolli ja loll jookseb. Püüdsin siis eile selle praktikasse panna ja palusin eile Esileedil mulle alt korrusel õuna tuua. Meil on maailma tüütuim trepp, sest seal on astmed.. ja neist tuleb käia… Seega ma teadsin, et Esileedi mitte ainult ei too mulle õuna, vaid prahvatab naerma, kui ma talle selle küsimuse esitan. Tema arvutuste kohaselt on köök minu jaoks sama kaugel kui tema jaoks. Tegelikult ei ole. Tema istus uksele mitu meetrit lähemal.

Mul oli õigus ja Esileedi naeruturtsatus mu küsimuse peale oli niivõrd ootamatu, et ta tatistas ootamatult Vennasele kuklasse, kes ta ees seisis. Hästi, kui Esileedi ei too, siis ma pöördun Piiga poole. Kuid selle asemel, et ise püsti hüpata ja mu õuna järele tormata, vaatas Esileedi mulle etteheitva pilguga otsa ja küsis vaid ühe küsimuse: “Really?”. Vist ei tööta tema puhul. Õuna järgi pidin ma ka ise minema, sest nii kui ma õuna teema üles võtsin, teatasid ka kõik lapsed, et soovivad ühte ning Piiga oma tillukeste kätega poleks suutnud nelja õuna korraga tuua. Kui ma siis lõpuks neile järgi läksin, teatas Esileedi, et kui ma all olen, siis ma võiksin kiirelt kasvuhoone ka lahti teha ja talle ka ühe õuna tuua.

Ma arvasin, et mina olen see manipulatsiooni mastermind, aga ei. Mulle alati tundub, et sellised asjad juhtuvad spontaanselt, aga samas need juhtuvad pidevalt, et ma keeldun midagi tegemast ja enne kui ma arugi saan, olen ma seda juba tegemas, mida Esileedi eelnevalt tahtis. Kuidas ta seda teeb? Mina ei ole veel aru saanud. Mul on palve, et te pöörduksite palun tema poole, ja paluksite see lõpetada. Mind ta ei kuula. Panin just nõud nõudepesumasinasse, millest ma pool tundi tagasi keeldusin. Ma isegi ei saa aru, kuidas ma kööki sattusin. Kuid vähemasti sain kiitust, et ma nii tubli olen ja nõud pesema panin. Krt! Mina olengi vist see loll, kes jookseb…

Segaduses ilmaga on nüüd siis ühel pool. Õige Eesti suvi on tagasi. Meil oli vist terve kuu õhksoojuspump taga, et tube jahutada ja nüüd võime pidulikult selle taas kinni panna, sest ööseks jätsin akna õhutuse peale ja tekkis tuuletõmbus ja toa ukse alt oli kosta tuule ulgumist. Suvi.

Nädalavahetusel käisime juubelil, kuhu ka lapsed olid kaasa lubatud. Ma mäletan kui väga meeldisid ka mulle väiksena suurte inimeste üritused. Lastepidudest ma suurt ei hoolinud aga sellised suurte inimeste istumised olid minu jaoks miljon korda põnevamad. Tundub, et minu lastele ka. Vähemasti Noorsandile, keda ma nägin õhtu jooksul heal juhul paar korda ja kui ta on muidu selline, kellel tuleb kogu aeg silma peal hoida, siis kogu õhtu jooksul pidin ma teda korrale kutsuma vaid korra, kui juubilari tütar sünnipäevaks paar laulu esitas. Nimelt Noorsandile ei meeldi, kui keegi on millegiga niivõrd ametis, et talle tähelepanu pöörata ei saa, seega ta üritas paar korda seda lõõritamist enda kõva kilkamise alla matta, sest mis mõttes see laulev tibi isegi ei vaata tema poole? Aga see oli lootusetu üritus, sest sel tüdrukul oli tõesti võimas hääl.

Aga oli väga meeleolukas õhtu. Väga hea õhtujuht. Palju toredaid inimesi. Koos oli suur osa minupoolsetest sõpradest (teine pool sõpradest tuleb Esileedi kaudu) ja suures osas jagan ma nendega sarnast huumorimeelt. Mitte kõigiga. Kuid nendega on super see, et seal seltskonnas saame me kõik end vabaks lasta ja teha kõige üle nalja, ilma, et keegi solvuks. Seda muidugi seni, kuni minu kallal nalja ei rebita. Ei, tegelt oskan ma ka enda üle naerda. Siin oleneb väga, kes seda nalja teeb. Enda puhul olin ma veendunud, et lapsed on mu ära nüristanud, aga ei. Ma viisin öösel oma hea sõbra autoga koju, kes terve tee seletas, et mul on anne ja ma ei tohi lasta sel raisku minna. Et mul olla nii peen huumor, et ma saan inimestele öelda, mida iganes ma soovin ja keegi ei oska sellele reageerida muud moodi kui naerda, sest kuigi ma justkui nagu pool-solvasin teda, tuleks seda vist naljaga võtta. No igal juhul sai minu ego purjus inimese poolt korralikult upitatud.

Mis aga selle õhtu hämmastavaim avastus oli, oli see, et Noorsandil ei olegi tegelikult müstilist energiapuudust ja käte ära suremist. Ta lihtsalt ei viitsi kodus koristada. Külas olles küsis Noorsand perepojalt, kas ta tema tuppa võib mänguasjadega mängima minna ja vastuseks sai, et kui ta hiljem enda järel ära koristab, siis võib. Noorsand koristas kõik enda järel ära. Ilma, et ma oleks pidanud juures olema ja ähvardama, et kõik, mis koristamata jääb, läheb teistele lastele. Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda, kuidas see koristamise entusiasm koju üle kanda. Kas peaks ka äkki mänguasjad kättesaamatusse kohta panema ja kui ta mängida soovib, siis öeldagi, et loomulikult saab, aga tingimusel, et ta lõpetades enda järel ära koristab. Hmm, äkki töötab?

Kingituseks tellis sünnipäevalaps Esileedi kuulsat võileivatorti, mis on täiesti jaburalt maitsev. Hästi juustune, tuunikalane ja mahlane kook, kus igas ampsus on umbes 5000000000 kalorit, aga seda saab õnneks/kahjuks piisavalt harva, et kaloreid lugema ei pea. Pluss on Esileedi alati nii armas, et teeb torti tehes pisikese koguse ka eraldi, sest ta teab pettumust, kui ma seda kohe hommikusöögiks ei saa. See on küll vaid paar ampsu, aga on asju, mis on olulised juba lihtsalt selle žesti pärast. Nii nagu väiskena oli mulle oluline, et ema ei viskaks vispleid pessu, vaid andis enne need mulle üle lakkumiseks. Või kui kartulisalatit tehti, siis me võitlesime õega, kes saab salatit süüa hernepurgist. Ja nii on nüüd oluline mulle ka nüüd, et ma oleksin piisavalt oluline, et ma saaksin selle oma tüki juba hommikul kätte. Väikesed võidud 🙂

Noorsand on selles mõttes minuga sarnane. Tal on ka mingid kindlad põhimõtted, mida ta peab saama teha ja kui ei saa, siis on samasugune skandaal nagu ma praegu alt korruselt kuulsin. Nagu ma lõhna järgi aru saan, tegi Esileedi hommikuks vaeseid rüütleid ja nagu ma kisast aru saan, siis Noorsand tahtis ise saia pannile panna, aga ta otsustas tee peal selle munaseguse saia korra ka Piigale näkku pista. Selle tagajärjel kaotas ta privileegi saia panni peale panna ja nüüd on terve elamine õnnetuid karjeid täis, sest ilmselgelt on see ebaõiglane. Ja tegelikult ma mõistan teda, sest ka mul on raske vahel Piigale saia mitte näkku panna, kui ta must mööda kõnnib ja mul võine saiaviil juhtub käes olema. Seni olen suutnud oma sisetungi kontrolli alla hoida.

 

Gäng on tagasi! Läksid nad ära täpselt nädal tagasi ja kui nad eile vaikselt üle ukse tuppa kiikasid ja siis aralt silmadega mind otsisid, sain ma aru, kui väga ma neid tegelikult igatsesin. Kohmetunud ja naljakad ning selleks, et seda pinget vähendada, tulid kõik minu suunas, käes uued rahakotid ja ees uued päikeseprillid, et mulle kohe neid tutvustama hakata. “Kas keegi issit ka kallistab?” küsisin ma. Kõik vaatasid üksteisele otsa, siis otsisid silmadega Esileedit, kes veel auto juures oli. Mul oli selline tunne, et nad olnuks nagu kaheksa aastat ära ja on nüüd ruumis mingi võõra pässiga, kes neilt füüsilist lähedust nõuab.

Õnneks oli Piiga just ärganud ja ei saanud vist aru, mis toimub, kuid ta tuli mulle sülle ja kui ma teda kallistasin, siis ta lükkas end kätega minust eemale, vaatas mulle umbes kümme sekundit silma sisse, pani peakese tagasi mu rinnale ja ohkas sügavalt “Meie tulime nüüd koju…”. Selliste hetkede nimel peabki enda lähedastest eemal aeg-ajalt olema. Kui sa oled teise inimesega kogu aeg ninapidi koos, siis sa unustad ära kui hea temaga koos olla on. Ja kui ma järgmisel aastal peale kolme nädalast reisi Vietnami või Birmasse või Taisse lõpuks koju tulen, siis on kõigil kindlasti hea meel ja mitte ainult uute Armani kellade ja Louis Vuittoni märsside üle.

Mida ma siis avastasin, et ma oma pere juures kõige enam igatsen? Teadvustamist, et ma olen olemas. Lapsed ei käi ringi ja ei loobi “Ma armastan sind” lauset siia-sinna. Aga väiksed asjad, mida nad teevad, on kõik armastust täis. Näiteks kui Noorsand millegagi hakkama saab ja ma pahandan temaga, olen tõrges ja hoian temast eemale, siis ta tuleb nuttes minu juurde ja nõuab: “Palun lohuta miiiind! Mul on vaja, et keegi mind lohutaks!”. See on tema viis vabandada ja armastust väljendada.

Meil on üldse Noorsandiga oma suhe. Kui kaksikud kunagi majja smuugeldati temaga nõu pidamata, siis ta klammerdus minu külge. Mina olin tema turvaisik. Meil oli see võimalik, sest esimese kaksikute elukuu veetis meie juures ka Esileedi õde. Seega oligi jaotunud – mina Noorsandiga koos ja Esileedi õega kaksikute seltsis. Ja õhtuti kui ta magama jäi, siis ta silitas ja nuusutas mu küünarnukki. Tundus veider asi, mida teha, aga Esileedi sõnul pidi see normaalne olema, sest näiteks tema õepoeg olla silitanud magama minnes oma ema kõrva kui ta viie-aastaselt pimedaks jäi (Esileedi õepoeg on pime ja see on väga lahe, sest temaga saab alati mõnusat musta pimedahuumorit teha). Ja Noorsandil tuleb siiamaani aeg-ajalt meelde kui suurepärane asi mul see küünarnukk on ja vahel kui ma oma küünarnuki püsti unustan (kui ma näiteks diivanil istudes käed kukla taha panen), siis sageli avastan käsi alla pannes, et keegi on olukorda ära kasutanud ja nüüd nuusutab mu nukki. Ka eile, nii kui Noorsand oli oma prillid ja rahakoti mulle ära näidanud, küsis, kas ma annaksin nüüd talle korraks küünarnukki puudutada.

Vennas, kes oli nädalaga tundmatuseni muutunud, oli kõige pikemalt minu suhtes kahtleval seisukohal. Muide, naljakas, et vahel kui sa oled isegi võib olla ühe päeva kodust eemal, siis tuled koju ja vaatad lapsele näkku ja ta on täiesti uue näoga. Kuid ma ei lasknud tal kaua end pika pilguga takseerida ja murdsin ta ise maha. Tema on selline põnev laps, kes naudib kõdi lõputult. Teised kaks hakkavad peale paari sekundit paluma, et ma lõpetaksin. Vennas nõuab hüsteeriliselt naerdes, et ma veel kõditaks. Õnneks kardavad kõik kolm kõdi. Minu suur hirm oli, et äkki saan ma endale tuimad lapsed, kes ei tee kõditamise peale teist nägugi. Kuidas ma neid siis naerma ajan? See on alati mu go to move, kui keegi mu naljadest aru ei saa. Ma ei tea, kuidas ma stand-upi kunagi tegema hakkan. Äkki ei naera keegi? Kas ma pean siis terve saalitäie inimesi läbi kõditama, sest nad ostsid ju pileti, et naerda saada…

Ja Esileedi nägemise üle oli mul väga hea meel. Kõigest viie päeva pärast on meil juba üheksas pulma aastapäev ja sel aastal, kui lapsed enam rinda ei saa ja võiksid jääda hoidjaga, ei ole meil mitte ühtegi hoidjat. Esileedi vanemad võõrustavad külalisi kaugelt Ameerikast ja minu ema läks suvitama. Valgevenesse. Kes läheb Valgevenesse? Ma arvan, et see käis nii, et kui ta kuulis, et ma otsin kolmele lapsele hoidjat, ostis ta esimese pileti suvalisse kohta. See seletaks, miks keegi läheb sanatooriumisse Valgevenesse. Seega tundub, et meie tähtpäev möödub kolme imega, kui mingit muud imet ei juhtu.

Pere on jälle koos. Esimesed kallistused kallsistatud. Esimesed musid tehtud. Esimesed tülidki peetud. Esimesed kriimud plaasterdatud. Esimesed unustamised vetsu minna, et siis jäätist süües köögi põrandale pissida, unustatud. Ma arvan, et ta oli lihtsalt hajevil ja elevil. Oli ta ju alles koju jõudnud peale nädalast reisi lastega.

Ma ei tea, kas te märkasite, aga august algas. See tähendab, et kuu aja pärast sureb meie küla taas välja, sest kõik on koolis. Räägin teile, kuidas meil läheb natuke. August saab meie peres igatahes imelise alguse, sest Esileedi läheb puhkusele. Tallinnasse. Ta pole juba oma viis aastat Tallinnas käinud ja nüüd tuleb ta õde Saksamaalt külastama ja nad plaanivad veeta umbes nädala õe juures, Nõmmel. Ah jaa, üks pisidetail veel – koos lastega. Nüüd ma ei teagi, kas puhkus on temal, sest ta läks lastega puhkama, või puhkus on minul, et ma olen nädal aega üksinda kodus. Autota. Ma elan linnapiirist 2-3 kilomeetri kaugusel ja see tähendab, et tavaline poeskäik, mis on umbes 4 kilomeetri kaugusel, võtaks ilmatuma aja. Seega jah, pigem on ikka Esileedi puhkusel.

Selliste ilmadega oleks minu meelest piin puhkusele minna. Kodus olles ei saagi aru, mis leitsak väljas on. Meil on kliimaseade kolmes toas neljast ja hoiab stabiiliselt 23-24 kraadi ja ma vajan väga surt stiimulit, miks päevasel ajal kodust välja minna. Eile oli Vennas maja ees ja nuttis. Hea isana oleks ma välja tormanud ja uurinud, mis juhtus. Kuid siin oli üks tegur veel – tohutu palavus. Seega hea isana ei tormanud ma välja, vaid lasin tal ise enda murega toime tulla. Õigustasin endale, et ma ei saa alati juures olla, kui tal mind vaja on. Vähem kui tunniga nutt lõppes ja kõik oli jälle korras.

Kaksikutel on üldse mingi uus nutt, mis on kõige tüütuma häälega üldse. See pole tegelikult nutt, vaid karjudes nõudmine. Ma keelduks juba sellepärast nendega kusagile puhkusele minemast. Kaksikud ja eriti Vennas on endas leidnud hääle, mida nad kasutavad kui nad midagi ei saa. Vennas toob esile seda eesli häälele sarnast hüüdu ja nii intensiivselt ning pikalt kuni vaja läheb. Ma nii loodan, et see on ajutine, sest mul tekib igakord küsimus, kas see on ikka minu laps, kes sellist jama korraldab. Kui ma kunagi enne lapsi enda tulevaste laste peale mõtlesin, et millised nad olla võiks, siis ükski neist ei teinud seda vigastatud eesli häält ja nüüd siis äkki… Ma pean seda filmima, sest äkki mu lapsed kunagi ei usu, mis piina ma olen pidanud kannatama.

Seevastu Noorsand karjub ainult siis kui ta on kas magamata või söömata. Muul ajal on ta muutumas aina asjalikumaks. Ta on ka tohutu jutupaunik, kes räägib kõigiga kõigest. Kuigi see teemavalik võib olla täiesti ootamatu. Kui ta näiteks satub mõne võõra inimesega jutusoonele, siis võib see alata nii nagu peakski – tervitusega ja esimese asjana, mida Noorsand uuele tuttavale ütleb, võib olla näiteks: “Saskia elab Mammastes ja tal on kodus küülik. Ust ei tohi lahti teha. Mul oli pissi punane” Kes on Saskia? Mis küülik? Mis ust? Mis pissi? Aga see on vist lastele omane, et nad võivad täiesti sissejuhatuseta hakata rääkima millestki ja siis on sinu asi ära tabada, millest ta sellel hetkel vestlemas on.

Mina olen seevastu avatanud millegi, mis on üks hävitavamaid asju maailmas. See on võtnud kõik –  minu mõtted, minu vaba aja, minu tööaja. Ma ei saa midagi tehtud, ma lähen öösel kell neli magama ja lähen magama süütundega, et mitte midagi ei ole tehtud. Ärkan hommikul üles, pea magamatusest paks ja teen seda, mida ma oleksin pidanud juba õhtul tegema. Ma ei tea, kuidas ma sellesse auku kukkusin ja ometi ma suutsin nii pikalt eemal olla  ning seda mitte näppida ja siiski siin ma olen. Ma sain endale Netflixi. Kes ei tea, siis see on ligipääs filmide ja seriaalide keskkonda, mille eest sa maksad mõne euro kuus ja võid vaadata nii palju kvaliteetseid filme ja sarju kui soovid. Ma ei soovita seda mitte kellelegi. Jah, see on lahe ja see on täis vinget kraami, kuid samas on see igasuguse tootlikkuse hävitaja. Ma tean, ma pean selle kontrolli alla saama.

Seega Netflix kõrvale ja seame augustiks paar eesmärki, mis kuklas ikka on. Ära teha 2016 majandusaasta aruanne. Ära teha 2017 majandusaasta aruanne. Ära teha KÕIK meestetööd, mis kodus kuklas on ja Esileedile õigustuse annavad mulle meelde tuletada, et miski kogu aeg tegemata on. Vaadata ringi, et mõelda, mis võiks olla pere teine auto, sest me vajame seda. See peaks olema pigem kõrge, sest mulle ei meeldi need, kuhu tuleb alla istuda. Oskate soovitada? Vaatan pigem kasutatud autode poole.

Ja muide, homseni saab veel osaleda loosis, et võita 90€ väärtuses kinkekaart, et minna perega ja meisterdada endale päris oma postkast. Selleks visake pilk eelmisele postitusele. Hetkel on ainult ligi 20 osalejat, ehk päris head võiduvõimalused.

Üks minu elu unistusi on väike maja või suvila, mis asub veekogu ääres. Ma olen terve elu unistanud, et mu suvila või kodu krunt piirneks veekoguga, kust oleks otse pääs ujuma/paadiga sõitma/kalale. Nagu siin kohe alloleval pildil, kus me oleme Väike-Juusa talus Avatud talu päevade raames. Tänased pildid postituses on eilsest päevast, kus me käisime Võrtsjärve ääres ja Avatud talu päevadel.

Eile veetsin ma tunde otsides kinnisvaralehtedelt krunte ja maju, mis midagi taolist pakuks ja täiesti pöörane on see, kuidas see kinnisvara hinda muudab. Rõve lobudik pärapõrgus hinnaga 10 000 eurot. Rõve lobudikpärapõrgus, kuid mis asub veekogu kõrval 110 000. Hetkega on hinna tempel oma korrektuurid teinud ja mul pole teha muud kui näppu imeda. Igal juhul otsisin ma eile suure hulga erinevaid müügipakkumisi välja. Eks neid oli ka erinevaid ja ainus takistus on mul see, et mul puudub igasugune raha, et endale midagi taolist osta. Isegi meie enda kodu pole meie oma.

Kuid unistama peab. Minu elu on mind seni hoidnud ja mul pole kunagi jäänud asjad raha taha. Mul on jäänud asjad piisava tahtmise taha, ehk kui ma midagi ei saa, ju siis ma ei taha seda piisavalt. Ja tegelikult rannajoonega elamine on küll minu unistus, kuid see on Esileedi hirm ning tema on suur osa sellest, miks ma enda unistust aktiivsemalt taga ei aja. Tema muretseb sellise tühise asja pärast, et meil on kolm last ja kui elada veekogu vahetus läheduses, siis ei saa hetkekski end lõdvaks lasta, sest sa pead olema kogu aeg teadlik, kus su lapsed on. Siin külas, kus meie oleme, kus suurim veekogu on poriloik ühe kurvi peal, võivad lapsed ringi joosta nagu soovivad, sest meie tänav on ringtee ja kui mõni võõras auto siia ära eksib, siis on garanteeritud kõigi uudishimulikud silmad, et mida see auto siit nüüd otsib. Turvalisuse mõttes on see suurepärane paik.

Kuid see minu unistuste paik võiks ideaalis asuda Pangodi järve ääres, sest selle paigaga on mul eriline side. Kui me olime väiksed, siis me käisime igal suvel Pangodi ääres puhkamas. Mu ema töötas Tartu Piimakombinaadis ja ettevõtte suvila asus fantastilises kohas, kohe Pangodi järve ääres (Palomäelt otse üle järve). Iga suvi nagu rusikareegel läksime mina, mu õde ja mu ema kolmekesi paariks nädalaks kaldal asuvasse puumajja ühte tuppa. Kõik seal oli minu jaoks vinge- et oli maja peale ühisköök, oli ühine puhkeruum, kus inimesed mängisid koroonat, oli teisi lapsi, sai vesirattaga ja paadiga sõitma minna. Praegu muidugi ei tunduks mulle eriti ahvatlev idee kuivkäimlast, ühisköögist ja privaatsuse puudumisest, aga tollal ei oleks ma kogu seda olustikku teisiti ka ette kujutanud. Fännasin, et sel krundil oli kolm ujumiskohta – üks liivase rannaalaga koos hüppesillaga, teine kivise põhjaga vettemineku koht, mis kubises kaanidest ja kolmas oli saunast järve juurde viiv trepp, mis oli hästi privaatne ja millest umbes viiskümmned meetrit eemal oli Tartu Konservitehase vette hüppamise koht. Konservitehase rahvas tundus end alati palju paremini tundvat, sest kilked, vali muusika ja räuskamine olid helid, mida meie suvila poolt kunagi kosta ei olnud. Konservikas oli justkui koguaeg pidu. Enam pole Piimakombinaati ja ka suvilat pole. Peale kombinaadi kaotamist läks kompleks Riigikohtu inimestele ja mis seal täna toimub, pole mul aimugi.

Esileedi seevastu arvab, et me tõepoolest ei vaja kinnisvara kusagil eemal veekogu ääres (mitte, et meil selleks raha oleks), vaid me peaksime püüdma endale leida mõnusa järveäärse puhkemaja, kus eriti teisi inimesi ei käi ja me saaksime olla kas oma perega, või inimestega, kes hommikuni Nexuse vanu hitte ei käia ning seda nädalaks-paariks rentida. Kuid ka selliseid rendikaid on väga keeruline leida. Arvatavasti kusagil lääne-Eestis oleks, kuid ma ei tunne seda kanti absoluutselt ja me peame hakkama järgmise aasta puhkust varakult ette planeerima, sest nii palju kui ma olen siin viimastel päevadel uurinud, siis kõik on broneeritud. Leidsime ühe koha Võrtsjärve ääres, kus on majake järvest umbes 60 meetri kaugusel, kuid ma tegin otsuse, et ei, see pole päris see, mida ma otsin. Kuna ma olen seal samas majas kunagi hirmsal läbul käinud (minu poissmeesteõhtul) ja ma tean seda kohta rohkem pidutsemiskohana, siis ma ei näinud end seal lastega toredalt aega veetmas.

Ma oleksin isegi nõus minema telkima, kui me suudaksime leida selle mõnusa paiga. Ma ei taha minna kusagile RMK puhkealale, sest hetkel on need kõik täis ja sul veab, kui need on täis mõistlikke ja teistega arvestavaid inimesi. Aga lugesin just ühte blogi, kus autor rääkis, et said Peipsi ääres puhkealal oma telgile just viimase koha ja terve öö kostus mingite osside räuskamine ja tümakas ning mitu korda välja kutsutud politsei, ei saanud ka midagi eriti lahendatud. Ma vihkan naabrite muusikat. Olenemata muusikast. Kui see kostub kellegi teise kõlarist, siis see mind ka häirib.

Siinkohal üleskutse: Äkki teil on soovitada mõni koht, kus suvitada. Kus oleks vesi lähedal ja lastel tore, siis kirjutage mulle. Kui te elate ise sellises kohas ja rendite endal tuba või käpingut või kasvõi telkimisplatsi, siis võite mulle julgelt kirjutada, kas privaatselt või jätke soovitus kommentaaridesse. Ma tõesti sooviks, et lastel oleks lapsepõlve suvedest, kus me oleme terve perega ära, samad helged mälestused nagu mul. Luban, et paik jääb meie vahele!

Ka eile tegime mälestusi, kus me käisime Avatud talude päeva raames Pühajärve kandis Väike-Juusa talu uudistamas. See on sürreaalne kui maaililiselt ilus paik see on. See maja, mis seal on – kui see ükskord kunagi korda saab, siis on see midagi nagu muinasjuturaamatust. Lisaks käisime Võrtsjärve ääres, kus vesi oli nii soe, et see peaaegu ei jahutanud. Natuke jahutas. Pull oli see, et seal tuleb mingi kilomeeter maha kõndida, et vesi üle põlve ulatuks. Suurema osa ajast tuli olla sügavuses, kus põhja puutusid kas tagumik või käed. Mul tagumiku vahe siiani liivane. Pole veel duši alla jõudnud. Hommikul lähen. Aga selline seikluste otsimine oli väga laheda päeva meile loonud, sest lastel oli kogu aeg põnev – me tegime kogu aeg midagi ja kuigi me otsustasime päeva kulgu suurel jaol ise, siis me jätsime suunavate küsimustega neile tunde, et see päev oli tore sellepärast, et nad tegid just õigeid valikuid, kui me neilt midagi küsisime.

Andke vihjeid, kus me võiksime end privaatselt hästi tunda. Mina luban vastu, et ei avalda kellelegi ei blogis ega muudes kohtades. Aitäh kõigile, kes midagi soovitada oskavad/viitsivad.

PS! Muide, üks reklaam. Kes ei soovi reklaami, siis ärge siit edasi lugege. Kuna mult eile küsiti koodi, siis kui te ei ole veel kasutanud BredenKidsi lehel koodi AMHT15, siis võite seda julgelt teha! See annab 15% täishinnaga toodete hinnast alla. Kui olete koodi kasutanud, siis tehke kasutaja oma mehele/naisele ja saate jälle kasutada. Tänastel piltidel võib mitmes kohas näha nende ilusaid mütse.

PS2! Esileediga vesteldes selgus, et me mõlemad oleme alati mõelnud, et miks tehakse nii väikestele tüdrukutele lisaks ujumispükstele ka top, mis rinna(d?) ära katab. Kuid nüüd me teame, miks ka nii pisikestele tüdrukutele on kahe osalist rannariietust vaja. Sellepärast, et nad tahavad. Ise küsivad.