Kategooria

Isablogi

Täna öösel ma eriti ei maganud. Magasin, aga see oli selline pindmine uni. Ma tundsin igat korda öösel kui Esileedi mulle käe või jalaga pihta tuli. Tavaliselt ma seda öösiti ei märka, sest ma magan. Seda isegi hoolimata Esileedi suurest laiutamisvajadusest. Mäletan, kui me ostsime selle 180 cm laia voodi, siis oli selline tunne, et me eksime sina voodisse ära. Nii suur erinevus oli meie 110cm kušetiga, mis voodiks lahti käis. Kuid ka selle uue laiusega harjub ära ja ühel hetkel oli Esileedi minu poole vallutanud ja mõte hakkas liikuma, et aga miks me ei võiks soetada 220 laia voodi…

Nagu terasem lugeja võis välja raalida, siis ma ei räägi eilsest ööst, kuna minu vabadust voodis ei piira hetkel Esileedi, vaid seda teevad Noorsandi pikad jalad ja Esileedi pole enam aastaid laitanud, vaid kaksikud veenduvad igal ööl, et Esileedi ärkaks hommikul täpselt samas poosis nagu õhtul uinub. Selleks tuleb talle mõlema külje peal hästi külje alla ronida, et rinnaku tõusmine ja laskumine, mis hingamisel toimub, oleks tema ainuke liikumine.

Kirjeldasin teile hoopis ööd, mis leidis aset täpselt kaheksa aastat tagasi ja uni oli raske tulema, sest päeval seisis mul ees missioon – teha Esileedist aus naine. Täna on siis meie kaheksas pulma-aastapäev!

Kuidas on need kaheksa aastat läinud? Väga suurte tõusude ja langustega. On ilusaid päevi ja on päevi, kus ma mõtlen, et paneks enda seitse asja kokku ja läheks kergema vastupanu teed. Siiski on need vaid emotsioonid, mis tulenevad väsimusest, privaatsuse puudumisest ja hullusest, mida kaheksa last peres korda suudavad panna. Ok, tegelikult mul pole neid kaheksa, kuid tunne on küll selline.

Eks lastega ja eriti kui lapsi on ühes vanuses nii palju, tulebki mitmeid ootusi alla suruda. Üks peamisi küsimusi, mis mu postkasti potsatab, on see, et kuidas me üksteisele aega leiame? Kuidas me suudame üksteise täiskasvanute vajadused rahuldatud saada? Hea küsimus. Ei leiagi ja ei suudagi. Õigemini nõudlus on tunduvalt suurem kui pakkumine. Seega need harvad juhud, kui tähed langevad kokku ja mingi ime läbi on kõik kolm last teadvusetud või kodust eemal, tuleb see aeg täita võimalikult kvaliteetselt.

Seepärast ei saanudki Durex oma aastapäeva kingitusega rohkem pihta panna, kui saatis meile katsetamiseks kondoome ja stimuleerivaid geele. Kui ma ütlesin Esileedile, et Durex meile taolised asjad saatis, läks ta hetkega näost punaseks ja teatas, et tema ei tunne ennast mugavalt, et ma sellist asja blogis lahkan. Hetk hiljem sosistas ta mulle, et ma peaksin siiski Durexit tänama, sest ta on ammu mõelnud need geelid ära katsetada.

Minul ei ole probleemi sest va vanainimese asjast rääkida. Me kõik ju teeme seda. Kes tihedamalt ja kes harvemalt ja ma ei ole seda kunagi spordina teinud. Minu jaoks ei ole kunagi olnud oluline enda asi ära lahendada. Vastupidi. Selles vallas olen ma väga isetu ja minu jaoks miljon korda olulisem kogeda seda, mida kogeb teine pool. Just see kui sa koged, et teisel on hea ja see on kõik sinu süü, on see, mis minu mõtlemise välja lülitab.

Eks ma olen aastatega õppinud ka, mida teine pool soovib, sest Esileedi ei ole juhendamisega kooner olnud ning eks paremaks üksteise tunnetamiseks kulubki aega. Usun, et ootustest ja tajudest rääkimine on oluline, et need korrad linade vahel (või auto tagaistmel) oleksid hetked, millele mõeldes, alati sooja tunde sisimas tekitab. Enamus inimesi vahetab elu jooksul partnereid mingites eluetappides ja kui lähtuda terve elu sellest, mis esimesele partnerile meeldis, võivad järgmised suhted eriti lühikeseks jääda. Seega sellised abistavad mänguasjad ei teegi muud kui abistavad ja võimendavad ehk seda sensatsiooni, aga see kuulamine ja hetkele pühendumine tuleb meil endil ära teha.

Kuid nüüd, kus meie ühine voodielu on häbematult harv ja kaootiline, siis on eriti oluline üksteist tajuda. Kas te teate, mis lihas lastevanematel seksi ajal kõige aktiivsemalt tööd teeb? Kui selline lihas oleks olemas, oleks see kuulmislihas, sest vanemana oled sa valmis paratamatusega 50% on tõenäosus, et asi tuleb pooleli jätta. Eks see, et need vajadused on jäänud lapsevanemana kusagile tahaplaanile, on ka üks pingete põhjuseid ja ka selline emotsionaalne distantseerumine kaasneb füüsilise kokkupuute vähenemisega. Sellepärast ongi kõik sellised seksi rikastamise jaoks mõeldud leiutised eriti põnevad. Tegelikult ei peakski me kondoome kasutama, sest Esileedi on selle asja seal korralikult hetkel ära korraldanud, aga te olete mind seal oma kaksikute ja kolmikute jutuga kommentaarides nii ära hirmutanud, et liiga palju kaitset on alles see piir, mis on minu jaoks piisav. Kui Esileedi lubaks, oleksin ma ka tuukrikostüümis, et kindel olla.

Pärastlõuna. Istume Esileediga koos diivanil ja naudime hetkelist vaikust. Kõik lapsed on õues ja segamini keeratud elamine varjab isuga fakti, et vähem kui 24 tundi tagasi käis meil koristaja. Liivane põrand, kellegi läbinäritud Rukkipala, mis oli demonstratiivselt keset põrandat välja tatistatud ja rääkimata veerajast, mis tualetist välisukseni jookseb, sest Noorsand avastas, et just tema peab oma pisikese kastekannuga majaesist põõsast kastma.

Järsku taban silmanurgast, kuidas üks väike poiss elutoa aknast mööda kõnnib. Keerame mõlemad pilgud poisi suunas, naeratame ja vaatame rahulikult teleka suunas tagasi.

„Kas sa tead, kes see poiss oli?” küsin ma Esileedilt.

„Ei, ma arvasin, et sina tead. Kas see mitte naabripoiss polnud?”

„Ei olnud, sest naabripoiss istub ju näed seal, liivakastis”

„On jah, aga kes see tüdruk seal naabripoisi kõrval istub?”

„Ma ei tea. Pole teda varem näinud. Kas see mitte sealt küla teisest otsast üks uutest pole?”

„Pole aimugi….”

See on olnud viimased päevad meie reaalsus. Meie hoov on täis sagimist ja mängu ning enam kui pooled sagijatest ei ole meie lapsed. Just nimelt – meie lastel on tekkinud sõbrad. Sõbrad on vist natuke palju öelda, pigem on tekkinud lapsed, kes tahavad nendega mängida ja see on nii tore. Mul on naabrilaste üle meie aias ainult hea meel. Ka on mul ütlemata hea meel näha oma laste sotsialiseerumist ja eriti just Noorsandi puhul, kes uuest nädalast lasteaeda väisama hakkab.

Noorsand on hästi õrn ja habras laps ja elab alati kõiki korvisaamisi väga üle. Ta sageli ei näita seda välja, kuid ühel hetkel on ta nende kogunenud emotsioonidega ise nii kimpus, et käitub halvasti -lööb või loobib asju ning kui ei tunneks teda, siis arvaks, et ta lihtsalt ei oska käituda. Oskab, aga ju siis keegi ei võtnud teda mingil hetkel mängu, millega ta lihtsalt veel toime ei oska tulla. Ja nii ma vaatan teda eemalt ning kaitsva isana mõtlen hirmuga, kui palju ta peab veel korve saama, pettuma, haiget saama selleks, et nahk pakseneks ja kui mina tahan olla hea isa, siis ma pean kõigel sellel ülekohtul laskma juhtuda.

Minu asi on talle lihtsalt alati meenutada, et olgu mis on, siis tal on alati selja taga armastav perekond. Armastus on üks asi, millega ma mitte kunagi ei kauple ka, et tal kahtlust ei tekiks. Ma võin kaubelda Lottemaale minekuga (jää ruttu magama, muidu homme Lottemaale ei lähe) või mõne muu taolisega, aga minu armastuses võib ta alati kindel olla. Kui homme (reedel) pussnuge ei saja, siis lähebki Noorsand Esileediga seda koera vaatama. Sa eeldasid nagunii pealkirja lugedes, et me võtame endale koera. Kahjuks mitte. Lihtsalt eemisel aastal sai Noorsand Lottemaal väga positiivse elamuse ja nüüd minnakse taas. Sel aastal ma ise kaasa ei lähe, sest esiteks on mul tööpäev ja teiseks ei oska kaksikud gaasipliiti ise kasutada ja seega arvasime, et oleks parem, kui keegi nendega koju jääks. Esileedi läheb ise Noorsandiga, pluss on mu lapsepõlvesõbranna Iirimaalt oma tütrega meil külas, kes läheb ka seda kohta avastama. Soovitan väga. Eelmisel aastal sain ka ise väga hea elamuse. Ka sel aastal pakuti meile võimalust koostööna sinna minna, aga me ei saanud tingimustes kokkuleppele ja me planeeritud kohtumist lugejatega seal ei korralda. Aga Lottemaad soovitan ma igal juhul. Kui sul muidugi on kolm last nagu meil, siis see on korralik väljaminek, kuid ma arvan, et tasub ära.

Ma polegi teistes teemaparkides Eestis käinud. Neid on ju veel. Igast Vudilad, Vembutembumaad, Pokumaad ja mida kõike veel. Eks me hakka neid järgmistel aastatel jõudumööda avastama. Kuidas te kirjeldaksite neid teisi? Kas lapsed on neist vaimustuses olnud?

Aga hästi. Ma tulevasest nädalast tiba aktiivsem ka, sest siis ma enam ELUTARKA ei tee. Uskumatu, et ma pidasin 4 nädalat puhkuseasendajana vastu. Õnneks kuu eesmärgid sain täis. Nädal aega toimetan enda HOMME lehega ja siis 2 nädalat puhkust. Ma polegi ammu puhkust kui sellist kogenud. Ma olen aastaid aidanud inimestel suitsetamist maha jätta ja pole sellest puhkust võtnud, kuna see ei ole selline ettevõtmine, mis mult igapäev tähelepanu nõuaks. Tegelikult on küll, aga ma olen sellega ise laisk olnud ja ei ole ettevõtte kasvuks suurt midagi teinud. Tegemist on hästi stressirikka ja emotsionaalse tööga ja mul saab peagi 10 aastat täis ning ma olen väga kahe vahel, kas ma sellega jätkan. Inimesi sõltuvusest välja aidata – iga üks, kes su käest haarab ja end sealt välja vinnab – see heaolutunne, mis sellega kaasneb, on kirjeldamatu, kuid see pinge, mis kaasneb soovides igat hädasolijat aidata, see väsitab. Teenimise mõttes ei ole tegu mõistliku ettevõtmisega ja töö peab küll pakkuma nii hingele kui rahakotile, kuid kuna ma olen mingi aja pere ainuke sissetulek, kuni kaksikud ka lasteaeda lähevad, siis ma pean ka raha peale mõtlema. Ja minu blogi meile suurt sisse ei too. Seega, kui ühel hetkel blogisse reklaamid tekivad, siis iga klikk saab olema suureks abiks. Millal need tulevad? Pole aimugi.

Läkski selliseks loba postituseks. Olge tublid ja kui homme (täna, kui täna on reede) Noorsandi Lottemaal näete, siis võite julgelt tere ütlema minna.

Nimelt pages ta lastega maale. Vale oleks väita, et ma liiga õnnetu oleksin olnud. Mulle sobis see vägagi hästi. Ma pole ammu nii intensiivselt mitte midagi teinud. Ma reaalselt ei teinud mitte midagi. Ok, tööl käisin, aga muus osas täiesti lohe. Kuid kui inimene on lohe, siis ei saa ka asjad tehtud ja nii koorusidki välja asjad, mis on täielikult Esileedi õlgadel. Loe edasi

Oh jummel, tundub nagu oleks viimasest postitusest möödas mingi mitu nädalat. Viimasest postitusest ongi möödas mitu nädalat ja ma kohe räägin miks. Nimelt oli asi selles, et ma olen üksi kodus. Esileedi võttis lapsed ühes ja kolis oma vanemate juurde tagasi. Kuid mis kõige hirmutavam – ta tuleb täna tagasi. Kõigi kolme lapsega. Ma olen nii harjunud kõndima mööda puhast köögi põrandat. Juba mitu päeva pole ma millegisse märga astunud ja palvetanud – jumal tee nii, et see märg asi, mille sees ma seisan, oleks vesi. Ma olen ärganud hommikuti täielikult puhanuna ja mu keha ei valuta. Täna saab see läbi.

Ma küll kõlan, et ma olen ilgelt õnnetu, aga tegelikult eks ma ikka igatsen neid ka. Esileedi saadab mulle regulaarselt maalt pilte ning Piiga on selle nelja päevaga, mis ma teda näinud pole, täiesti teise näoga. Ma vaatan peale postituse lõpetust, äkki ma saan mõnda pilti temast ka jagada. Esileedi nimelt ei ole hingega blogi asja juures – tema lihtsalt klõpsib telefoniga pilte teha ja meie lapsed on hingelt nudistid. Kui mina näen lapsi midagi vahvat tegemas, siis kõige pealt mõtlen ma nurga ja pildi ülesehituse peale, et kuidas saada vahva moment pildile ja hoida samas perverdid eemal.

 

Kuid üksi kodus olemine ei seleta, miks ma pole bloginud. Kui üldse, siis on see vastupidi – üksi olles peaks ju just rohkem aega olema, et blogida. Jah, kuid nautimise kõrvalt ei jää üldse aega. Eile näiteks ostsin ma endale turu pealt herneid ja istusin õhtul terassil ning sõin herneid ja nautisin vaikust. Kuna me oleme ümbritsetud lastest, siis vaikus pole vist õige sõna, et kirjeldada olustikku. Õigem oleks öelda, et ma nautisin seda, et ma sain lihtsalt olla.Naabermajade lapsed ikka kisasid oma batuutide peal. Teine asi, mida ma tahtsin öelda, oli see, et see aasta on esimene kord elus, kui ma ostan herneid. Viis euri kilo ja ma pakun, et kui ma oleks hiljem selle tühjade kaunade koti ära kaalunud, oleks see kaalunud ikka mingi 800 grammi. Seega hernekilo ei ole mitte 5 euri vaid 25 euri. Aga õnneks olid herned head. Turu peal müüvad ühe talu tooteid (oli äkki Kuusiku talu?) kaksikud naisterahvad ja neil on alati hästi mõnus värske kaup. Noh need, kes oma naeriseid ja nuikapsaid kuubikuteks lõikavad maitsmiseks pakuvad.

Kuid eelnevad nädalad olen ma olnud rakkes sellega, et lisaks sellele, et ma toimetan lehte homme.ee, asendan ma juulikuus ka Elutarga toimetajat taas ning sel aastal on see eriti raske. Ma olen sellesse oma meesteportaali nii sisse elanud, minu kirjutamisstiil on seal hästi vastu võetud ja püüda end nüüd Elutarga lainele viia, on paras väljakutse. Seega, kes tahab olla mu lemmik inimene maailmas, võib tulla aeg-ajalt ja Elutark.ee lehel ringi luusida. Kindlasti leiad seal hästi palju põnevat lugemist. Kellel on mõnd head näpunäidet millegi kohta, või tahab enda põnevat suhtelugu mulle kirja panna, siis kirjutage mulle. Saan natuke honorari ka maksta. Saate hea võimaluse natuke ajakirjandust teha 🙂

A kuidas Esileedil lastega maal on läinud? Ütleme nii, et maal olemine on ikka maal olemine. Lapsed naudivad seda täiel rinnal. Suur aed, koer, teised lapsed, teised mänguasjad, kogu aeg ainult õues olemine. Kõik pildid, mis Esileedi mulle saadab, on täis rõõmu ja päikest. Noorsand käis esimest korda ka järvevees sulistamas ja näha, kuidas minu enda poeg nii julgelt vette sumpab, tekitab minus eriti uhke tunde, sest ma olin ise ka nagu veeloom. Ta küll ei läinud põlvesügavusest edasi, aga algus seegi. See on muide üks mu motivaatoreid siin kaalualandus teekonnal – ma armastasin ujumist ja suplemist nii väga ja nüüd pole ma oma 20 aastat ujumas käinud just sellepärast, et ma ei võta avalikus kohas särki ära. Jabur. Elu jääb elamata. Valetan, paar korda olen käinud. Ühe korra Pangodis neli aastat tagasi ja ühe korra käisime Esileediga umbes seitse aastat tagasi Palojärves keskööl ujudes tähti vaatamas.

Küll aga Esileedi ei ole maal olles päris sama rõõmus. Võõras keskkond. Miljon hulluvat last. Õnneks sõidab ta ka Põlvas Babboe rattaga ringi, mis meile paariks nädalaks katsetamiseks toodi. Ütleme nii, et kui see oli nende müügitaktika, siis suurepärane töö, sest Esileedi on müüdud. Ta pole ammu nii palju füüsilist teinud. Sõidab rattaga pikki ringe, lapsed kõik kaasas. Õnneks on ka kodus rattaga lihtne sõita, sest nii nagu maal vanemate juures jookseb maja eest kohe kergliiklustee mööda, siis ka siin on kergliiklus tee põhimõtteliselt pea maja taga. Kas me selle ka ostame endale? Pff, väga raske öelda. Ütleme nii, et selle hind on piisavalt kõrge, et olla väga kahe vahel. Kui meil poleks majalaenu, siis me vist ei kahtleks ka enam.

Loodan, et minu eemalolek on andestatav. Luban, et olen aktiivsem. Mul ongi siin mitu uut toodet saadetud, mida ma peagi katsetama hakkan ja teiega sel teemal mõtteid jagan. Ühte katsetan juba neljapäeval ja teen selles ka FB laivi. Kõik sellised koostööprojektid tekitavad minus alati entusiasmi ja elevust. Seega, mina ootan väga 🙂 Suhtleme.

Terasemad silmad ja mitte nii terased silmad on ehk märganud, et Noorsandil on viimastel nädalatel käsi olnud kinni seotud. Tundsite ka muret, milles asi ja kes veel ei tea, siis Noorsand käis vanavanematel maal külas ja kui traktoriga muru sai niidetud, siis oli õige aeg minna traktorit lähemalt uurima ja nii sai ta oma elu esimese vahetu kogemuse ja teab nüüd, et bensiiniga töötavad niidukid on vahetult peale niitmist päris kuumad.

Tal vaesekesel oli kogu käe laba ikka ville täis, mis tänaseks on juba päris kenaks läinud, sest vana naha lõikas Esileedi juba ammu küljest ära ja uus nahk on asemele tulnud. Küll aga ta ei taha midagi kuuldagi et sellest, et plaastrid ja side võiks nüüd käe pealt ära võtta, et kiiremini paraneks. Käsi on küll korras enam-vähem, aga see, kuidas sellised õnnetusjuhtumid psüühikale mõjuvad on täiesti hullumeelne. Mitte meie, vaid just lapse omale.

Meile ei mõjunud see kuidagi. Vastupidi, ma palusin, et Esileedi lubaks mul maal olles ema kuuldes teha nalju teemal, et ma ei tea, kas ma julgen last enam nende hoolde jätta. Esileedi ema oli tõesti mures, et me kindlasti pahased, aga kaugel sellest. Siiski mu kallis abikaasa arvas, et sellised naljad ei ole väga hea plaan. Tuletan meelde, et meie pere naljahammas olen siiski mina ja tema on puhas tsensuur.

Aga Noorsand sai juhtunust tohutu õppetunni ja kardab seetõttu kõike. Eriti niidukeid. Varem ta ei kartnud ja ta ei karda niidukit enda pärast, vaid kaksikute pärast. Tal on nii suur hirm, et kaksikud võivad ennast ära kõrvetada ja meie ütlemine, et me hoolitseme selle eest ise, ei ole talle piisav, vaid ta peab venna-õe heaolu eest ise seisma. Täna tegin kuuriukse lahti, kus see niidukilogu seisab ja sekund hiljem vaatasin uksest välja, kuidas Noorsand kumbagi kaksikut korda mööda pikali lükkas.

Kuna ta kahte korraga kinni hoida ei suutnud, siis ta tegi kõike, et takistada neid edasi liikumast. Nii siis oligi terve hoov hetkega nuttu ja hala täis. Ühel hetkel istus Noorsand kaksiratsi vennale sülle ja haaras piiga kaissu ja olukord lahenes alles siis, kui kuuri uks taas kinni läks. Loodetavasti see kogemus ta peast aegapikku kob ja ta ei tunne vajadust kaksikuid koguaeg päästma tõtata, kui paari kilomeetri raadiuses niidukit kuulda või näha on.

Aga lastel on üldse hoolitsemisevajadus erakordselt suur. Kõik kolm vast ei saa nii suurt tähelepanu nagu ainult üks laps saaks ja eks nad otsivad ja manipuleerivad ka, et tähelepanu saada. Igakord kui on väiksemgi põrutus, tullakse kohe sellele peale puhumist otsima, sest kui maailmas on kaks asja, mis kõik haavad parandab, siis need on peale puhumine ja plaaster. Olenemata vigastusest. Kõrvenõges kõrvetas – pane plaaster, puhu hetke ja korras. Nael peas – sama. Kukud katuselt alla – sama. Olen ostnud ka neid värvilisi lastele mõeldud plaastreid aga sageli need ei toimi, sest need pole need päris õiged ja ei võta sead valu nii hästi ära, kui ühevärvilised.

Kaksikud plaastreid veel ei taha ja piisab hetkelisest kallistusest ja peale puhumisest. Ning haiget saavad nad kogu aeg ning suurem osa päevast tuleb korrutada ühte ja seda sama, aga vahel on tunne, et meil on kolm hullukest, kes ei saa mitte midagi aru. Õhtuks on meie mõlema närvid läbi nagu pommikoertel ja oleme kõik omavahel tülis ja kusagil peale seitset õhtul me ei küsi üksteiselt enam asju normaalselt, näiteks: „Ega sa ei tea, kus mu telefon on?”, vaid see oleks pigem: „KUHU MU SEE KURAMUSE TELEFON JÄLLE TOPITUD ON?!?!?!?”

See on see koht, kus see, kes pole veel Xanaxi järele haaranud, ega salaja jooma hakanud, küsib murdujalt, et äkki ta soovib minna pooleks tunniks teise tuppa rahunema. Jah, ma soovin. See aitab. Või tuleb väriseva alalõuaga Esileedi minu juurde ja teatab, et ta läheb nüüd pooleks tunniks autoga sõitma ja ennast tühjaks karjuda/nutta. On ka häid päevi ja õhtuid ja kui need on, siis on need nii head ja mõtledki, et küll meil on imelised lapsed.. kuni jälle keegi kusagilt alla hüppab, mille kohta me vähem kui sekund tagasi teavitavat selgitustööd tegime…

Samas veetsin ma isegi suurema osa oma elu esimeset kümnendist plaasterdatud põlvedega. Vähemasti lapseõlvepildid reedavad seda…

Kuulge, ma mõtlesin, et räägiks täna blogimisest ja selle telgitagustest. Mõtlesin, et teeks selle mulli katki 🙂

Tõenäoliselt te pole siin blogis esimest korda. Ma küll ei pea end suureks blogijaks, vaid rohkem nagu sotisaalmeedia „näoks”, sest enamus minu suhtlusest teiega käib just Facebooki ja Instagrami kaudu. Sel on nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks on see, et Facebookis läheb ajalugu ajaloo hõlma ja postitused ei jää alatiseks kõigile nähtavaks. See sama on ka miinuseks, sest suhteliselt igapäevane on see, et keegi teist kirjutab mulle, et kunagi oli seinal mingil teemal mingi jutt, näiteks hambaarstist, keda ma väga soovitasin, ja nüüd ei suudeta seda enam leida. Lisaks peaksin ma neid naljakaid seiku äkki rohkem blogisse jäädvustama, sest peagi ma neid ei mäleta ja Facebooki seinalt pole neid ka lihtne leida. Mõtlen sellele mingi lahenduse edaspidi. Ka teie kommentaarid on sageli kuld ja ka need vajuvad seinal ainult tahapoole.

Kuid räägiks, mida ma ei viitsiks blogiga teha. Ma ei viitsi takseerida pilte ja videoid, et mõelda, kas siin pildil on midagi, millest keegi hakkab järeldusi tegema. Ma ei räägi siin alastusest ega muust ebasobivast, vaid mürast, mis piltidel on. Teate, kaua pildi tegemine käib? Umbes ühe sajandiku. Te näete pildil seda hetke, mis oli toimumas sellel ruutmeetril, sellel ajahetkel. Paari sekundi pärast on olukord tõenäoliselt kardinaalselt muutunud. Ehk siis see sajandik on imepisike hetk ühes minutis. Rääkimata, tunnist, päevast, nädalast, kuust, aastast, elust. Kuid kuna teid pole reaalis meie toas ringi uudistamas, siis te saate selle infokillu ja hakkate pusle tükke ise enda peas kokku panema ja järeldusi tegema.

Hiljuti oli üks kommentaar teemal, et ma vaatan, et te toidate lastele pidevalt makarone sisse nii, et neil lõuad pidevalt õlist nõrguvad, et me peaks hoopis mõtlema, kuidas neile tervislikke valikuid pakkuda. Kas keegi reaalselt arvab, et me söödame neile ainult pastat sisse? See kommenteerija võibolla. Miks ta võis arvata, et mu lapsed vohmivad pidevalt pastat? Sest ma teen sellest pilte rohkem, kuna pasta söömine laste poolt on vaatemänguline- käed, nägu, riided, laud, põrand kõik on kastmene. Kui laps sööks porgandit, poleks mul millestki pilti teha. Te ei saaks arugi, et ta midagi sööb, sest see ei pudise, see ei määri. Loomulikult teen ma pilte just neist olukordadest, mis räägivad pildil lugu. Meie lapsed söövad suurima hea meelega makarone, kuid ka ühepajatoitu, herneid, porgandit, tomatit, puuvilju, woki, kurki, kodujuustu salatit kurgiga, aga ka pitsat, praekartulit, pannkooke, komme. Nad söövad erinevaid asju ja pasta on lihtsalt alati selline, mis kutsub pildistama.

Või see, et piltidel telekas taustal käib. Meil on elamises neli tuba ja elutuba on ainus, kus on teler. Ehk see on tuba, kus me sageli veedamegi aega ja üheks viisiks on teleri vaatamine. Millal hakkavad lapsed asju omapäi tegema? Siis, kui vanemad neile tähelepanu ei pööra ja millal ei pööra vanemad neile tähelepanu? Siis kui nende tähelepanu on mujal. Kui nad vaatavad näiteks telerit. Just siis kui telekas käib, on see, kui hakkavad asjad juhtuma. Ma püüan vahel teadlikult pilti teha nii, et teler peale ei jääks, sest keegi hakkab kohe järeldusi tegema. Seega andestage mulle edaspidi, kui ma lihtsalt taolistele kommentaaridele ei reageeri. Ja järeldused nende klõpsude põhjal, et teil käib telekas pidevalt, on ka ennatlikult. Meil käib telekas siis, kui me oleme elutoas telekat vaatamas. Kui te näete, et see taustal käib, siis tegelikult on pildi eesmärk ju midagi muud, kui näidata taustal käivat telekat.

Ma olen mitmeid pilte jagamata jätnud just sellepärast, et on inimesi, kes teevad järeldusi. Ma jagan lihtsalt teiega enda hetki elus koos kõigi murede ja rõõmudega. Ma püüan olla aus ja nö filtrita, aga minu palve on, võtke seda sellena, mis see on – see on hetk päevas. Kui ma näitan teile enda korrast ära tuba ja pildi kommentaariks on midagi stiilis – just another day vms, siis see ei tähenda, et ma olen kurtmas ja otsin lahendusi, kuidas lapsed tuba segamini ei ajaks. Ma lihtsalt jagan teiega enda päeva. Siin on mitmed soovitanud mänguasju annetada. Kuid see pole minu asi annetada, sest need pole minu omad. Enamus pole isegi minu ostetud, vaid need on neile kolmele kingiks toodud. Ma arvan, et annetamise peale on mõistlik mõelda siis, kui lapsed hakkavad mõistma, et on olemas lapsi, kellel ei ole nii palju ja selleks, et ka nemad mängida saaksid, kingime mõned meie mänguasjadest neile. Sel oleks kasvatuslik pool ja mänguasju saaks vähemaks. Aga jah, minu eesmärk ei ole neid pilti jagades vähemaks saada, vaid ma jagan teiega, mis meie peres toimub.

Kui ma piltide puhul saan filtreerida ja lõigata, et jääks peale see, mida ma tahan, siis video puhul on see kordades keerulisem, kuna võte kestab kauem kui ühe pildi klõps. See on ka üks põhjusi, miks ma pole näiteks vlogi ja muud taolist teinud, sest siis kaob mul kontroll, mida ma tahan jagada ja mida mitte. Ega meie elud ei erine teie omast ju eriti suurel moel. Ka meil on sarnased mured nii üksteise vahelistes suhetes. Lapsed teevad koeruseid. Ei lõpeta ka siis, kui sa oled neile 40 korda öelnud, et teisele ei meeldi, kui ta talle nii teeb ning lõpuks tuleb teha palju valjemat häält, kui sooviks. Ka meie oleme rutiinis ja korralikult välja puhkamata ning kolme lapsega olles endale tähelepanu unustanud pöörata. Sellega ma nüüd enda puhul rakkes olengi – peale kolme aastat, lõpetan ma söömise, mis ülikiirelt valmib, sest sul pole endale sekunditki aega (võileivad) ja leian endas ka motivatsiooni liigutada, sest minu unegraafik on natuke mõistlikumaks muutunud, kuna Noorsand nüüd 3,5selt on täitsa ok magaja. Mitte väga hea, aga täitsa ok. Lisaks mul avanes midagi hiljutist postitust kirjutades, kus ma rääkisin, miks ma paks olen ja midagi hakkas koitma. Aga vara hõisata, olen varemgi entusiastlikult alustanud ja vaikselt vaikselt tagasi vajunud. Loodan, et seekord on teisiti. Peab olema. On teisiti :).

Kuid kõigi nende probleemide ja murede varjus on need hetked. Need imelised hetked, mida ei märkaks, kui ma neid märgata ei püüaks. Neis on huumorit, ilu, armastust ja võlu. Need on need hetked, mida ma jagan teiega ja ma tahaks neid teile esitada nii elusalt nagu meie neid kogeme, aga ma sageli ei saa, sest seal võib olla miski, mida ma pean hakkama lahti seletama. Jah, see on pitsakarp. Ei, Esileedi keegi ei pea sind selle pärast halvaks emaks, aga ok, kui sa kardad, et nii võib minna, siis ma sellest ei kirjuta/sellest pilti ei tee. Ehk selle asemel, et märgata selle hetke ime, märkavad osad hoopis midagi ebahuvitavat ja konteksti mitte sobivat. Ja ma üldse ei viitsi seletada lihtsalt sellepärast, et keegi teeb järeldusi. Ma mõistan, et ma räägin hetkel väga väikesest lugejate vähemusest (enamus teist ei kommenteeri kunagi ja enamus on väga positiivsed ning jagavad enda hetki ka meiega), aga ma märkan neid ja ma taban, kuidas ma ise seetõttu muutun ja kontrollin ennast kõrvalt, kuigi ma üldse ei tahaks. See on nagu mu ema ükskord minuga poes olles, ütlesin, et mul on ainult 2 eurot sularaha ja ta ei saanud öö otsa magada, sest tema tegi järelduse, et mul on näpud täitsa põhjas. Kuid see pole ju tõsi, vaid ta tegi järelduse sellest hetkest ja ainult selle põhjal, mis mul oli ühe püksipaari sügaval taskus. Ärme anname hinnanguid. Mitte ainult mulle(meile), vaid üldse. Maailm ongi hästi kirju ja on hästi palju erinevaid inimesi. Ma elan nö avalikku elu ja pean kõiki teid enda sõpradeks, kes tahavad olla kursis meie tegemistega ja sõbrad ei anna üksteisele hinnanguid, vaid on toetavad ja inspireerivad.