Kategooria

Isablogi

Postitusele andis hoogu ja pani välja loosiauhinna Lego!

Kui ma peaksin kirjeldama enda ideaalset vaba päeva perega, siis see oleks midagi sellist, kus me läheme kõik päevaks bussiga Tallinnasse ja halbade tingimuste kokkulangemisel jään mina kogemata bussist maha ja see on viimane buss sel päeval. On lihtsalt selline päev. Ma küll armastan oma lapsi kogu südamest ja soovin neile parimat, aga vahel on seda kõike liiga palju. Sõnast “vahel” täpsem sõna oleks tegelikult “tavaliselt”. Tavaliselt on seda kõike liiga palju. See möll, mis kõigega kaasnema peab, on rusuv. Olen lugenud, et lapsed, kes sõjakoledusi näinud on ja pidevalt neid plahvatusi kuulevad, muutuvad igaveseks. Ma usun, et ma olen muutunud igaveseks. Ma ei ole küll sõda näinud ja väga loodan, et ei mina ega mu järeltulijad seda ka kunagi ei koge, aga kõik lapsed näevad nagu lahingust naasenud. Sinikad, kriimud, plaastrid. Kui nad kogu aeg nii rõõmsad poleks, siis ma arvakski, et nad on kas sõjast tulnud, või tikripõõsas kasvanud. Ja kisa, mis sellega kaasneb ei ole õnneks midagi hullemat kui see, et keegi võttis kellegi Käpapatrulli mänguasja ära.

Kuid kui ma peaksin nendega päev läbi koos olema (mis toimub muide juba homme, sest Esileedi läheb terveks päevaks Tallinnasse ja mina jään lastega üksi koju), siis me leiame mingi filmi, mida me kõik naudime ja vaataksime seda. Loomulikult on see variant välistatud, sest minu pere lapsed on nii sügavale Käpapatrulli lummusesse langenud, et ma ei pääseks midagi muud vaatama. Lihtsam on teler kinni hoida. Minu vaimne tervis on tähtsam.

Seega, mida teha, mida viitsiksime me teha kõik, mis ei ajaks lapsi iga sekundi tagant tülli ja oleks kuidagigi arendav? Siin kohal ongi tegelikult tubased valikud – kas mängida kineetilise liivaga, maalida/joonistada, mängida plastilinga, või ehitada klotsidega.

Meil on aastatega Duplo klotse kogunenud juba päris muljet avaldav hulk ja kui keegi meile sünnipäevale tulles küsib, et mida kinkida võib, siis Duplo on jätkuvalt kindla peale minek, sest meie kollektsioon suureneb, mis tähendab, et me saame ehitada ka suuremaid asju.

 

Lego saatiski meie pere lastele mõned uued komplektid ja tee mis tahad, siis Lego on nagu “Shreki” multikas – mõeldud lastele, aga ka täiskasvanud nopivad endale sealt nii mõndagi välja. Nii ka Lego klotsidega mängimine. Kui Esileedi põrandale lastega tundideks end mängima unustab, siis ta ise ei märkagi, et vahel on lapsed ammu endale uue tegevuse leidnud, kui tema ei lõpeta enne kui tema ehitis on valmis. Ei ole harv juhus kui lapsed trepil virisevad, et nad on unised ja soovivad magama minna ja Esileedi keel huulte vahel jätkuvalt klotsidega mängib, lubades teist tundi, et ta saab kohe kohe valmis. Nali. Samas oleks see päris naljakas vaatepilt.

Uus pakk lahti, ei läinud kaua aega, et terve põrand oleks klotse täis ja mis seal salata – kõige entusiastlikum mängija oli nagu alati Esileedi. Ta pole mitte ainult entusiastlik, vaid ta ei lubanud ka kellelgi teisel klotse puutuda, sel ajal kui tema mängis. Päriselt. Ta küll väitis, et sellepärast, et ta tahtis raudtee enne kokku panna, mitte ei soovinud, et Vennas seda pidevalt lammutas, aga kes teda usub? Lõpuks kui raudtee oli sõidetav, oli ka Vennas Noorsandiga jaol. Võrreldamatu on see, kuidas nad ehitamises ka arenenud on. Alles oli see aeg, kui nad ei suutnud klotsi klotsi peale kinni saada ja nüüd ei ole tehniliselt enam mingit probleemi ja ainsaks takistuseks on loovus. Ka see pole neile enam mingi takistus. Rohkem on see takistus täiskasvanule, kes õpetus käes, püüab karbis olnud klotsidele õiget kuju anda. Laste fantaasia ei suru neid raamidesse ja kas majal on aknad või ei ole, pole üldse oluline. Nende käkerdised on täiuslikud, sest nad ei tee mingi pähe pandud malli järgi.

 

Kuid see Duplo rong on geniaalne, sest sa saad ehitada talle nüüd ju absoluutselt kõike. Tahad teha pika tunneli? Tee! Tahad, et see sõidaks su maja keldrist läbi? Palun! Tahad ehitada pika depoo, kuhu mahuks nii politseinik, autojuht, arst, jänes ja kaelkirjak? Kõik on tehtav, sest Duplo on olnud aastaid kindla peale minek ja terve hulk klotse võimaldavad fantaasial lennata nii vabalt kui vähegi soovi on. Arvestades, mis pahandustega lapsed iga päev hakkama saavad, siis fantaasiavaesuses neid küll süüdistada ei saa.

Igal juhul Lego – meie oleme teiega nõus koostööd tegema ka järgmised 100 aastat ja ma ootan põnevusega seda aega, kui mängu tulevad väikesed Lego klotsid, sest avanevad võimalused veelgi. Usun, et enamus teist on minuga nõus ja seepärast loosin ma ühele teist nädala pärast selle laheda Duplo rongikomplekti, mida Noorsand pildil käes hoiab. Rongile käivad patareid ja rööpad kaasas ja värki. Igatahes keegi saab endale. Selleks kommenteerige, kas siin või Facebooki postituse all, mis oli teie lemmik mänguasi kui te lapsena üles kasvasite. Tingimuseks on, et oled Facebookis meie lehe jälgija.

Enda kohta võin öelda, et mina mängisin peamiselt sõduritega, kuigi ma unistasin pidevalt Legodest. Ainuke koht, kus ma Legodega mängida sain, oli muide Rasmus Kaljujärve pool, kellel oli neid terve suur kastitäis 🙂

Te ei kujuta ette kui rõõmus ma olen, et me lapsed lasteaias ei käi. Asi pole selles, et ma tahaks nendega hirmsasti hommikust õhtuni aega veeta, vaid see igahommikune stress kohale jõudmise pärast ajaks mind veel hallimaks kui ma niigi olen. Lastel ei ole lihtsalt mingit taju, kui kiiresti peaks tegutsema kui me oleme kusagile hiljaks jäämas. Neil on aega maa ja ilm. Ja ma hea meelega laseks teha kõike omas tempos, kuid sellisel juhul ei jõuakski me koridorist mitte kunagi kaugemale.

Me jääme pea alati hiljaks, sest kuigi Esileedi paneb igale lapsele riided diivanile valmis, siis nende selga tõmbamine võtab ilmatuma aja. Pole haruldane vaatepilt kui Noorsand on end alasti võtnud, ühe jala aluspükstesse tõmmanud, selle ära unustanud ja vedeleb pooleldi jalga tõmmatud aluspükstes põrandal ja uurib, kuidas mänguauto rattad küljest ära käivad. Nii raske on rahulikuks jääda kui iga kord tuppa tulles, on ta täpselt samas seisus. “Pane palun püksid jalga!”. Ta virgub hetkeks, tõuseb püsti, uurib, kuias see teine jalg sinna sisse peaks mahtuma ja siis meenub, et tal on janu ja loivabki pooleldi jalas olevate bokseritega kööki juua otsima.

Kuid ühel hetkel on ta riides ja mina rõõmus, et saame nüüd minema hakata. Hakkan uksest välja astuma kui järsku meenub, et olen midagi unustanud. Vaatan selja taha ja seal seisavad jahmunud nägudega kaksikud, et kuhu ma nüüd omast arust minema hakkasin? Seisavad seal pidžaamades ja ootavad kuni keegi kupjana neid riietuma kiirustaks. “Noh, mis te passite? Ruttu riidesse!”, “Ei, sina issi pane!”. Kõik kolm oskavad end riidest lahti võtta ja kõik kolm oskavad tegelikult ennast riidesse panna, aga miks peaks kui on võimalik mind ära kasutada. Ma tean, et ma ei peaks järgi andma ning peaksin olema kannatlik, et nad end ise riidesse paneks, aga kuhu iganes me sel hetkel minemas oleme, oleme niigi hilinenud ja tahaks juba kohale jõuda.

Vahepeal astub ka Esileedi sauna eesruumist välja, föön käes ja teatab, et ma sügavalt sisse ja välja hingaks. Tema on ka suur hilineja, aga ma ei tohi seda talle öelda, sest ta on nii kindlalt endale pähe võtnud, et ta ei ole. Tema hilinemine on seotud ainult ja ainult sellega, et enne minekut tuleb lapsed korda panna. Isegi siis kui tema lapsi valmis ei pane, vaid mina. Ka siis oleme sageli lastega juba autos teda ootamas. Aga nagu ma ütlesin, siis ma ei tohi sel teemal rääkida. Kallis, ma tegin nalja, sa oled väga punktuaalne ja ei jää kunagi hiljaks!

Kõige raskem on tagant kiirustada aga Vennast, sest teda lihtsalt ei huvita. “Poja, kui sa kohe riietuma ei tule, siis sina meiega kaasa ei tule ja jääd üksi koju!” ja tema vastus sellele on enamjaolt: “Ok…” Teda ei mõjuta ükski ähvardus ja pole midagi, mida ma saaksin öelda, et ta end liigutama hakkaks, kui ta seda ise ei soovi. Ainus, mida ma teha saan, on lõpuni bluffida. Minna istuda terve perega autosse, et ta näeks, et me tõesti oleme minemas ja siis on lootust, et ta tormab enda riietega koridori ning teatab, et mina peaksin teda riietama. Vahel ei piisa sellestki ja ta vaatab kavala näoga kui kaugele ta endapoolse blufiga minna saab.

Kuid igasugune ajatundlikkus puudub ja kui öelda, et palun tehke natukene rutem, sest muidu me jääme hiljaks, vaatavad kõik kolm (tegelikult neli, aga ma ei tohi seda öelda) üllatunult mulle otsa, sest nad ei tea, mida see tähendab, kuna me polegi vist kunagi kusagile õigeks ajaks jõudnud. Kui Noorsand möödunud aastal lasteaias käis, siis nad pidid Esileediga kodust välja minema alati kindlal kellaajal, sest kui nad läheksid kasvõi paar minutit hiljem, jääksid nad rongi taha. Ma kuulsin iga päev, kuidas Noorsand kirjeldas mulle rongi vaguneid, mida nad tõkkepuu taga uudistasid.

Olge siis meiega mõistvad kui me hilineme. Me ei tee seda ausõna meelega. Lihtsalt on meie perel mõnevõrra teine ajaarvamine. Esileedi teataks kindlasti, et mina olen ise samasugune, aga ta valetaks. Ärge kuulake teda. See, et mul vetsuhäda alati just siis peale tuleb kui kõik istuvad autos ja on valmis minema sõitma, on alatu laim ning ma ei suuda mitte kunagi enda rahakotti leida ja seetõttu lükkub väljasõit edasi, on ka lihtsalt vale. Naised.

Mis vahe on Vennasel kui ta on terve, versus see aeg kui ta on haige? Kui ma küsiks tervelt Vennaselt, kas ta tahab jäätist, lööksid ta silmad särama ja ta jookseks ise kiirelt laua taha istuma. Kui ma aga küsiks seda haigelt Vennaselt, siis… siis ta jookseks säravate silmadega laua taha jäätist ootama. Ei olnud hea näide. Jäätis ei ole kunagi hea näide, sest seda võivad lapsed vohmida olenemata enesetundest. Isasse.

Kuid kui Esileedi eile enda ülakeha paljaks võttis ja Vennase endale rinnale tõstis (Esileedi ei lubanud pilti teha), siis esimene asi, mis mulle pähe kangastus oli see, et mu naine on puhta lolliks läinud. Hakkab täismehele tissi andma. Selgus, et ei hakka. Vaid nahk-naha kontakt pidi olema tervendav. Seal ta siis oli, silmad kaugusesse vaatamas ja lihtsalt vaikis. See ei ole see Vennas, keda mina tunnen, sest Vennas ei ole mitte kunagi vaikne. Ega ühel kohal. Tal on silmis pidev tuluke, mis reedab, et ta silmad skännivad tuba, et leida midagi, mis õelt või vennalt pihta panna ja sellega mööda tuba neilt eest ära joosta. Ta tõepoolest ei diskrimineeri – hea meelega jookseb ta nukk kaisus eest ja õnnetult röökiv Piiga kohe sabas, kui ka hiilib Legodest torni ehitava venna selja taha, et see kiire käe või jala liigutusega ümber paisata ja naeru kugistades eest ära joosta. Noorsand saab ta küll alati kätte ja karistab, aga ega see Vennase indu kahanda.

Õnneks hakkab see viirus üle minema. See ei olnud võrreldavgi sellega, mida me talvel kogesime.Seekord oli väike palavik, mõõdukas nohu ja vastik rögane köha. Nöha nagu moodne sõna meie läbitud nädalavahetust kirjeldada võiks. Varem polnud kunagi mul probleeme sellega, et mul on nohu. Noorena olin ma üldse olin üliharva haige. Ega ma praegu ka eriti tihti pole, aga nohu on minu jaoks kõige suurem katsumus. Päeval see mind ei häiri, aga ööd on see-eest tõeline kadalipp. Ma olen märganud, et kui üks ninapool kinni läheb, tuleb pikutada vastas küljel ja mingi aja pärast vajub see nina pool lahti. Kuid ma ei saa seda teha kui öösel ärkab Noorsand ja teatab, et ta nägi unes hirmsat unenägu ja tal on vaja kaissu. Siis ma laman seal silmad pärani oma pimedas toas, käsi Noorsandi raudses haardes ja tuletan endale meelde põhjusi, miks ma oma poega armastan. Lihtsalt selleks, et teda mitte aknast välja visata. Lase elada! Ma ei teagi, mis juhtus. Vahepeal läks nii hästi ning ta magas juba teises toas omaette voodis ja nüüd väidab, et ta kardab. Kui on üks positiivne asi mu suuruse juures, siis see pakub alaealistele poistele turvatunnet.

Mis on nohu puhul veel fenomenaalne. Kuna nina on natuke kinni, siis sealt kaudu ei käi ka õhku nii palju läbi, mis tähendab, et ka aju on hapnikupuuduses. Kui ma peaksin end praegu kahe sõnaga iseloomustama, siis ma olen tuim ja loll. Eks ma ole muul ajal ka, aga kindlasti mitte sellisel määral. Mul puudub reaktsiooni võime ja Noorsand hammustas mind eile sõrmest, et mu tähelepanu saada. Ma lihtsalt istusin diivanil ja vaatasin kaugusesse, samal ajal kui tema minuga tähtsat asja arutada soovis. Isegi mitte autada, vaid kuulda minu arvamust, et kui hea mees lööb päti maha, kas ta on siis ka pätt? Ma ei tea, miks ta seda küsis. Igal juhul pätid- olge valvsad!

Ka ei lase mu tuim aju mul kirjutada raamatut. Ma tahaks, et raamat ei tuleks jutustus eemaloldud ajast, vaid põnev ja mõnus ajaviide, kuhu te sooviksite end mingiks ajaks ära unustada. Et te tunneksite seda, mida mina seal olles tundsin ja hetkel nöhaga ei suuda ma seda saavutada. Täna on juba täitsa ok. Kui Mallukas oli rõõmus, et ta suutis päevaga kirjutada 100 000 tähte enda peagi ilmuvast raamatust, siis mul on vastu panna 200. No ei jooksnud jutt. Panin arvuti kinni. Sellise tempoga peaks raamat ilmuma hiljemalt jõuludeks.

Aastal 2038. Siiski oleks nii tore, kui se ilmuks enne jõule, aga kas tegelikult ka nii läheb, ei tea. Väga tahaks.

Aga nagu öeldud, siis sümptomid on veel alles aga haigus tundub ise taandunud ja oli hirm, et homne kaksikute sünnipäev tuleb edasi lükata, millest oleks väga kahju olnud. Tundub, et vist ikka ei tule. Kuigi külalisi tuleb vähem, sest hoiatasime ette, et me pole päris terved ja ka kingitusi saavad lapsed vähem, siis loodetavasti neid ikka tuleb ja paar tundi ringi trallimist homme õhtul aset leiab.

“Noorsand, süga palun mu selga. Siit ülevalt. Ma ise hästi ei ulata!”

Noorsand astus kahtlustavalt minu juurde, vaatas mulle otsa nagu tahtes küsida, et kas ma räägin tõsiselt või. “Palun süga, ma ise ei ulata!”. Noorsand astus mulle lähemale, vaatas mu selga, nuusutas seda ja ohkas. Hoidsin samal ajal särki üleval ja ootasin kannatamatult, et oma sügelusele leevendust saada. Ma ei näinud selja taha ja pöörasin ärritunult Noorsandi poole, kes ehmunult mu selja taga seisis.

“Issi, miks sa tahad, et ma su selga sügaks?”

“Sest mul sügeleb!” Mul tõepoolest ei olnud mingit varjatud agendat.

Eks ma palun ikka lastel teha veidraid asju, näiteks anda mulle patsu ja siis haaran käest ja tõmban nad kaissu, et kõditada, või näiteks palun silmad kinni panna ja kui nad silmad lahti teevad, siis on midagi ehmatavat silme ees. Ok, tundes teid, siis siin on kindlasti vähemalt kuus perversse mõtlemisega inimest. Ei! Ehmatav asi võib olla ka mänguämblik või mask mu näo ees. Kuid sel korral tahtsin ma lihtsalt tema abi, sest sügeles täpselt selle koha peal, kuhu üks käsi ülevalt ei ulatunud ja teine käsi alt poolt kätte ei saanud.

Aga ei, tema seisis ootusärevuses mu selja taga ja püüdis nuputada, et mis hirmus asi temaga juhtub, kui ta mu selga sügab. “Issi, ma ei taha su selga sügada..” Ma ei saa ju loomulikult sundida teda sügama. Püüdsin end kuidagi vastu voodi peatsit hõõruda, aga mu peats lõppes ära umbes 20 cm madalamal kui see sügelev koht. Pole midagi hullemat kui sügelus, mida sa ei saa kratsida. Minu hirm on, et mul pandaks käed selja taha raudu ja mu silm vajab sügamist. Nina saad sa veel kuidagi vastu seina hõõruda, aga silma sügamine on ju hoopis midagi muud. Sa pead nuki sinna päris sisse suruma, et leevendust ja sa ei saa seda asendada aknalaua nurgaga vms.

Nagu muuseas jalutas mu uksest mööda Piiga, kes mulle pilgu heitis, naeratas ja kelmikalt lehvitas. “Piiga, tule issile appi. Tule süga palun mu selga!” Ma ei tea, mida mu lapsed arvavad, et selja sügamine tähendab. Ma pole kunagi palunud neil seda endale teha, aga Piiga jäi uksele seisma, ta nägu kahvatus, käed vajusid külje peale rippu ja ma ei tea, kas see oli aegluubis või mul on nii meeles, aga ta käest kukkus maha nukk, keda ta hetk tagasi õrnalt kaisutanud oli.

“Issi, ma ei taha!”

Mis toimub? Ma ei palu ju midagi füüsiliselt võimatut, nagu mänguasjade kokkukorjamist või kahte minutit ühel kohal istumist. Ma palusin lihtsalt, et ta oma teravad küüned hetkeks mu ülaseljast üle libistaks. Äkki on Esileedi oma eeterlikeõlidega mingi trauma tekitanud, sest Esileedi lõhnab pidevalt nagu lõhnakuusk ja alati kui ta palub mul endale massaaži teha, kulub mul viis kanti vett, et oma kätelt hiljem see lõhn maha saada. Aga minu selg polnud millegiga kokkuhõõrutud!

“Ei, ei, Piiga, sa ei peagi. Mine mängi edasi”.

“Aitäh issi!” kiljatas Piiga, kes täiesti ebaproportsionaalselt rõõmsaks muutus sellest, et ta ei peagi mind sügama. Maailma suurima naeratusega jooksis ta mulle kaissu ja kallistas mind tugevasti. Ta käsi muide maandus kallistamiseks täpselt sinna, kus mul sügeles ja kui ta oleks seda kaks sekundit süganud, oleks ma rahul olnud. Aga ma ei hakanud enda jonni ajama ja lasin tal oma nuku maast üles korjata ja edasi joosta. Mul ei ole ju mingit haigust ja ma käin regulaarselt pesemas. Erinevalt Esileedist, ei lõhna ma nagu viiruk ja ei ole ma omast arust neile ka mingit hirmsat sügamiskogemust elades tekitanud. Ja nüüd nad käitusid nagu ma paluks neilt võlgu, mida ma kunagi tagasi ei plaani maksta.

Ma ei hakanud Vennast palumagi, sest tema ei ütleks “ei taha”, vaid kui Vennas midagi teha ei taha, siis ta läheb kägarasse maha, peidab näo ära ja võib selles poosis nädalaid veeta. Variant oleks olnud Esileedi kutsuda, või minna ise alla korrusele, aga mõlemad variandid tundusid liiga utoopilised – ei viitsinud mina alla minna ja kui ma oleks Esileedi selleks üles kutsunud, oleks ta seda naljaks pidanud.

Miks ma seda kirjutan, on see, et päev hiljem sattusin ma Jyski ja seinal rippus selline jumala poolt saadetud vidin. Ostsin kaks tükki. Kummalegi korrusele ühe. Mul pole enam abi vaja. Jätan meelde kui testamenti koostan.

PS! Üks asi veel. Paar postitust tagasi rääkisin, et kui tõmbate endale telefoni WOLT äpi, et restoranitoit otse koju tellida, siis registreerudes kasutades koodi AMHT, saate te endale automaatselt 7 euri krediiti, mis tuleks paari nädala jooksul ära kulutada. Sain tagasisidet, et kood ei tööta. Nüüd töötab jälle. Seega tõmmake WOLT, kasutage registreerumisel koodi AMHT ja esimene päevapraad on minu kulul. Äpp töötab Tallinnas ja Tartus ning ka Soomes minu teada 🙂

Lapsi pole. Esileedit pole. Ma olen täitsa üksi kodus ja ma valin siin pilte, mida printimisse saata ja iga pilt räägib mingi loo. Kuna 99% piltidest on nagunii lastest, siis ma räägin täna uhkusest, mida saavad tunda vaid lapsevanemad. See on selline tunne, mis võib tekkida nii suurtest kui ka kõige pisematest asjadest. Sageli millestki, mis eemalt vaatajale võib täiesti tähtsusetu tunduda. Kuid minule, kes ma lastega iga päev koos olen, on need pisikesed asjad, mis südame nii väikseks tõmbavad, et need emotsioonid sinna sisse ära mahtuda ei taha ja pisarakanalitest endale väljapääsu otsivad. Ma ei olnud kordagi enne isaks saamist pisarat poetanud, sest ma olin kellegi üle uhke. Mul oli teiste üle hea meel, aga see on midagi hoopis muud.

Noorsand hakkas kõndima hilja. Me olime üldse väga mures ta jalgade pärast, sest neuroloogi juures käies ja lootes kuulda midagi julgustavat, ütles ta hoopis seda, mida ükski lapsevanem kuulda ei taha: “See on esimene kord, kui ma midagi sellist oma pika karjääri jooksul näinud olen.” Neil polnud aimugi kui hull või mitte hull seis tal jalgadega on ja kas ta kunagi üldse kõndima hakkab. Kuid Noorsand ei teadnud seda, et see kuidas ta end varbanukkidel püsti ajab, ei ole tavapärane ja jätkas iga päev tööd, et teha paar sammugi järjest. Kui ta lõpuks ühel õhtul vaarus ühest seinast terve tee diivanini, kus me Esileediga igat ta sammu jälgisime, siis oli see üks meeldejäävamaid hetki minu elus. Ma mäletan ka seda päeva kui ta oma esimese kilomeetri maha kõndis ja mida ma sel hetkel tundsin.

Vennas hakkas väga varakult kõigest aru saama. Sarnaselt vanema vennaga on tal väga kõrgelt arenenud valikuline kuulmine ja ta kuuleb tänase päevani vaid asju, mis tema huve teenivad. Ma olen täna üksi kodus ja ma olen kindel, et kui ma ütlen praegu siin, Tartus, kõva häälega “komm”, siis magav Vennas Põlvas võpatab. Kuna ta rääkis hästi vähe aga, siis iga edusamm, mida ta on tegemas, täidab rinna uhkusega ja ma tahaksin sellest kõigile rääkida. Kuid see ei ole eriti kellelegi huvitav peale minu ja Esileedi. Vennas on jätkuvalt kangelt kasutamas “k” tähe asemel “t” tähte, kuid tema sõnavara on nii kõvasti edasi arenenud, et vahel ei saa ma küll aru, mida ta räägib, kuid seda sellepärast, et ta ütleb iga päev uusi sõnu ja mu kõrvad ei ole lihtsalt harjunud, et see väikene suu nii palju öelda suudab.

Piiga jätab mulle kõige vähem võimalusi uhkust tunda, sest ta on nii kiire kõiges. Ta räägib juba nagu mõni kolmanda kursuse filoloog, tal on välja kujunenud stiilitunnetus (kõik peab olema roosa) ja ta on nii arukas laps lihtsalt. See on umbes sama fenomen, et kui su naine iga päev kodu korras hoiab, siis sa ei taipa teda selle eest kiitagi, sest mingit muutust sa silmaga justkui ei tajugi. Kui kodu on sassis ja rokane ning naine lõpuks selle ära koristab, siis sa tajud muutust ja taipad kiita. Teine variant oleks sellele naisele kogu aeg tänulik olla, et ta kodu eest nii hästi hoolitseb ja mul Piiga üle iga päev uhkust tunda, et ta selliste suurte sammudega elus edasi liigub ning ma teengi seda.

Aga neid pisikesi edusamme, miks ma lastele iga päev patsu annan ja tunnustavalt kallistan, on absoluutselt igas päevas. Näiteks, kuidas Noorsand on mitmel korral suutnud vastu panna kiusatusele kedagi vastu lüüa. Meil oli täitsa mure, et kuidas teha talle selgeks, et löömine ei ole aktsepteeritav käitumine, kuid päev päevalt näeme, kuidas ta suudab kaksikute provokatsioonidele vastata nii nagu Esileedi, kes laste terroriaktidele vastab kortsus kulmu ja selgitustööga. Mina kipun vastu lööma. Või vastu tegema. Kui keegi mind näpistab või hammustab, siis enne kui ma taipan, et mida ma teen, on mul juba süüdlase säär hammaste vahel. Ma ei tee kõvasti. Lihtsalt selleks, et enda pahameelt demonstreerida. Võiks kasutada Esileedi lähenemist, aga noh, jah.

Uhkust teeb mulle see, kuidas kaksikud on õppinud üksteisega sõbralikult mängima, kuidas Vennas Noorsandi imetleb ja temaga koguaeg aega veeta soovib, kuidas nad enda järel koristavad(on juhtunud), kuidas nad mind hommikul äratavad, kui mu telefoni enda kätte tahavad. Enam ei ole see ootamatu hüpe munadesse, vaid see on õrn peopesa minu põsel ja vaikselt küsimine, kas nad võivad mu telefoni võtta. Või trennis käies Vennas oma elu esimese kätelseisu ja kukerpalli tegi. Kui Piiga kurb oli, et tema jogurtijook otsa sai ja Vennas mõtles pikalt, kuid siiski tõusis püsti ja viis enda pooliku jogurti Piigale, tegi talle käe peale pai ning teatas, et ta ei tahagi enam.

Sellised sentimentaalsed tunded tulevad mulle peale kui mu pere paariks päevaks maale läheb, sest kui neid ei ole mu käeulatuses, saan ma aru, millest ma ilma jään. Ma olen üks väga uhke mees ja ma ootan kannatamatult enda peret koju tagasi. I’m such a wimp… 🙂

Me käisime nädalavahetusel sünnipäeval. Ma arvan, et igasugune pingutus sõbrad kokku kutsuda on tänu väärt, aga see üritus jättis tunde, et sel ei olnud hetkekski mõeldud minu peale. Vahel ma satun sellistele pidudele, et ma võin olla küll keset kogu seda suminat, aga ma tunnen end ikka nagu võõrkeha. Inimesed astuvad ligi ja teevad tutvust ning mina lihtsalt naeratan totakalt ja ei oska kuidagi sisse elada. Ma olen varemgi rääkinud, et minu small talki oskus on olematu.

Ma loodan, et sünnipäevaline ei võta seda kriitikat isiklikult. Tegelikult ma ei pea sellepärast muretsema, sest ma olen 99% kindel, et ta isegi ei loe mu blogi. Kusjuures üldse väga vähesed sõbrad teevad seda. Eriti meessoost sõbrad. Tahaksin siin rõhutada kõikidele meestele, kui te loete seda postitust, jätke palun endast märk maha ja pange sellele postitusele like või kommenteerige, siis ma tean, et mõni on ikka olemas. Aga jah, kui peoperemees seda lugema peaks, siis mitte midagi isiklikku. Ma lihtsalt püüan selgitada, miks see pidu päris minu masti polnud.

Esiteks olustik. Kui ma tulen sünnipäevale, siis ma tahan ennast tunda mugavalt. Mõnus oleks istuda seltskonnaga laua taga, rääkida mälestusi, röstida sünnipäevalast. Sel sünnipäeval olid seltskonnad nii hajutatud ja laua taga istus heal juhul paar inimest ja ma tundsin kogu peo peale ainult kahte kolme inimest. Enamus inimesi ei võtnud vaevakski minu ja Esileediga sotsialiseerida ja üldse tulid laua taha istuma ainult tordi ajaks. Ka siis ei olnud võimalik normaalselt vestelda, sest pidu peeti kohas, kuhu kogu seltskond ei olnudki laua taha arvestatud.

Teiseks söök. Ei mingit seapraadi, ega sooja toitu. Laud oli lookas vaid snäkkide all. Kuna mina pole suhkurt juba kuus nädalat söönud, siis minu valikud pidid piirduma viinamarjade ja virsikuga. See tähendas, et ma pidin minema koju sööma. Ma saan aru, et enamus seltskonnast ei olnudki toidust absoluutselt huvitatud ja olid peole tulnud ainult pidutsema ja röökima. Aga eks see vist ongi selline ajas edasi minek. Mäletan, et ka kahekümnendates oli toit viimane asi, mis mind peol huvitas. Peaasi, et oleks koos lahedad inimesed ja piisavalt alkoholi, et ka need, kes lahedad polnud, tunduksid lahedad. Ma olen edasi liikunud justkui täiskasvanu perioodi, kus ma eelistan rahu ja stabiilsust. See pidu oli kõike muud kui seda.

Kolmandaks inimesed. Nagu ma ütlesin, siis mul oli raske inimestega kontakti saada, sest ma ei tea, asi ei saa ju nii väga olla põlvkondade erinevuses (võib olla on ka), aga küsimuse peale, et kas  sa oskaksid mulle öelda, kus siin tualett on, peaks olema loogiline vastus, kas “ei tea” või selgitus, kus see asub. See konkreetne inimene, aga lihtsalt vaatas mulle otsa ja tormas minema justkui oleks ma teda enda roostes valgesse minibussi meelitanud. Ole normaalne. Ma olen isa. Ainus, mida ma tahan, on leida väikeste poiste tuba. Oh, ma ei tohiks vist ka sellist väljendit kasutada. Ehmuvate lumehelbekeste ajastul tuleks väga jälgida sõnavara, mida me kasutame.

Teine olukord püüdest suhelda, oli näiteks see kui üks naisterahvas (neiu) endale köögis kohvi keetis ja ma tema juurde astusin ning küsisin, kas ta valmistab suppi? Ok, ma saan aru, et see on rumal küsimus, et kas inimene tuleb sünnipäevale ja hakkab endale köögis suppi keetma, aga ma tegin seda jäälõhkumiseks. Tema vaatas mulle etteheitvalt otsa ja küsis, kas ma olen rumal? Ei ma ei ole rumal, ma olen viisakas. Tundsin kõikjalt, et ma justkui ei sobi seltskonda ja kogu peo järeldusena võingi öelda, et järgmine kord olen ma palju parema meelega kodus kui keset inimesi, kelle jaoks mind pole olemaski mitte. Ainukesed, kellega suhtlesime oli käputäis inimesi, kes hindasid sarnaselt meile rahulikku laua taga istumist ja mõnusat vestlust, mitte hullumeelset röökimist.

Ainuke põhjus, miks ma üldse läksin, oli Esileedi, kes ei soovinud sinna üksi minna ning ma läksingi talle rohkem toeks. Olles seal, sain ka kohe aru, miks ta ei soovinud seal üksi olla. Aga see selleks. Sain endast välja elada. Jakob, kuigi sa oled mühakas ja ei loe mu postitusi, siis palju õnne sulle korra veel 4-aastaseks saamise puhul! Lastele meeldis seevastu su pidu väga! Aitäh, et kutsusite!

(Sünnipäev toimus mängutoas ja külalised olid teised 4-aastased.)