Kategooria

Isablogi

Rõõm tõdeda, et viimast postitust luges terve hulk inimesi. Kui tavaliselt jääb lugejate hulk postituse kohta 3000 ja 7000 inimese vahele, siis Lottemaa postitust luges 20 000 inimest. Enamus sai ka sellest lähenemisest aru, et ma rääkisin ju tegelikult kogu jutu ridade vahele, kuid nii mõnigi saatis sapise kirja või kommentaari, et mida ma lörtsin Eesti oma asja ja et kõik mu argumendid on naeruväärsed. Huvitaval kombel kõik ainult mehed. Siit järeldus- naised, kui te meestelt midagi tahate, siis öelge otse. Ärge keerutage. Me ei saa sellest aru.

Alati saavad enim vastukaja postitused, mille emotsiooniks on inimestel – haha, meil on täpselt samamoodi. Sest kõige naljakamad ongi enam jaolt need asjad, mida me ei taipa märgata, aga kõik teeme. Alles siis kui need teadlikult välja tuua, tuleb nende naeruväärsus kõige paremini esile.

Kuid naljade üle ei peagi inimesed alati naerma. Mina armastan teha üldse nalju, millest saavad aru need, kes mind natuke tunnevad. Meil on mingi ajalugu, oleme mingitel teemadel rääkinud ja nüüd ma ütlen mingis seltskonnas midagi, millest saavad aru ainult need, kes teavad, kust see tuleb. Need olukorrad pakuvad mulle kõige enam meelelahutust. Ka erinevatese postitustesse peidan ma vahel vimaksid ja ma olen kas teie või enda üle alati siin nii uhke, kui keegi selle ära tabab ja sellest märku annab. Aga ära tabada saavad vaid need, kes on pikaaegsed lugejad. Ja pea alati keegi on 🙂

Igapäevaselt on naljakas raske olla ja kui see muutub su tööks, ehk tuleb peale pinge, et sa pead pidevalt vaimukas olema, siis on see eriti keeruline. Tean seda rääkida, sest ma toimetan siin osalise koormusega Delfi lehte igav.ee ja ma oleksin nii rõõmus kui te tuleksite ja paneksite mu FB lehele ka pöidla, et tuttavaid nägusid sealgi lehel laikimas näha. Ma ikka märkan neid, kes mu toimetustele kaasa elavad ja näiteks Elutarga FB lehel, kuhu ma kolm korda nädalas mingi elutarkuse/elulolluse üles panen, siis päris paljud teist toetavad neid likega.

Aga mida ma pean veel naljakaks. Ma avastan tegelikult nii palju naljakaid asju igapäevaelus, mida ma tahaks kõike teieni tuua, aga kuna mul on kombeks asju meelde jätta, mitte aga üles kirjutada, siis tavaliselt unustan ma kõik need säravad tähelepanekud esimese paarikümne minutiga ära. Soovitage mingit head äppi androidile, kuhu ajupuuksatused üles märkida. Mul on sageli, et tekib mingi geniaalne idee ja ma jätan selle meelde ja siis ma näen maas kellegi ripakil trussikuid ja siis ma uurin, kes paljalt ringi käib ja siis ma panen ta riidesse ja siis ma valmistan perele midagi süüa ning selleks hetkeks on mul ammu ununenud, et mul mingi geniaalne idee üldse tekkis.

Eile näiteks avastasin naljaka asja enda jaoks. Ma olen seda alati teadnud, aga ma pole seda kunagi veidraks ja analüüsi vääriliseks pidanud. Mul ei ole probleemi sellega kui ma istun diivanile ja telekast tuleb mingi mõttetu jama, sest telekast tulebki tavaliselt mõttetut jama. Kui ma aga avastan, et see mõttetu jama tuleb korduse pealt, siis pean ma puldi kasvõi maapõuest üles leidma, sest mina ei kavatse seda mõttetut jama korduse pealt vaadata. Ma saan aru, et otse vaadata, sest siis sul justkui pole valikut – kuna telekast ei tule midagi, eks ma vaatan siis seda. Aga korduse pealt – EI! Eile vaatasin TLC peal mingit kohutavat pulmakleidi saadet ja siis ühte ekstrasenssi ka takka otsa ja jõudsin ainult hetkeks mõelda, et saaks see juba läbi, et äkki järmine saade on põnevam, kui kordus läbi sai. Ma ei jõudnud end ära needa, et ma pool tundi selle peale kulutanud olin.

Siiski püüan ma leida humoorikat ja naermaajavat inimestes endis. Mulle meeldib vahepeal inimesi jälgida. See aitab mul neid armastada ka siis kui me näiteks keset tulist tüli oleme. Kui inimene ei tea, et teda keegi jälgib, siis ta laseb igasugused tõkked ja kaitsed alla. Ta on rõõmus, omas mullis. Esileedi näiteks laulab siis palju. Tema laul on sümbioos Maie Parrikust ja Kasatšoki Jürist, aga kui ta laulab ja on oma mõtetega kusagile kaugele triivinud, siis ta on seesama muretu Esileedi, kellesse ma kunagi armusin ja see meenutab mulle rasketel hetkedel,et temast võib ka veel täitsa asja saada. Ja lisaks, kui inimesel on kaitse maas ja ta ei püüa enda olemust seltskonnale vastuvõetavamaks sättida, siis ta ongi tema ise ja kõige naljakam. Kuid siin vajab see ka minu diskreetsust, et ma ei reedaks neid inimesi – nad peavad tundma end kodus turvaliselt ja kuigi ma olen blogija, siis ma näiteks ei filmiks kunagi Esileedit salaja laulmas, et seda üles panna. Või kui lapsed teevad midagi tobedat, mida nad tegid siis kui valvsus maas oli, siis ka seda ma ei jaga üheski vormis

Aga tulge siis ja pange palun IGAV.EE lehele like ja kui te avastate internetis midagi naljakat, siis saatke mulle alati igav.ee postkasti. Ja soovitage mulle head äppi, et mõtted salvestada.

Kellega ka ei räägiks, siis kõik kiidavad Lottemaad – nii positiivne paik, nii põnevil ja rõõmsad lapsed, nii detailirohke teemapark, põnev ka lapsevanematele jne. Mina tahaks rääkida hoopis selle varjupoolest ja anda viis põhjust, miks Lottemaale mitte minna. Seekord käisime terve perega, pluss olid kaasas meie Iiri sõbrad ja sõbranna, kes meie lastest ära ei väsi. 

1.Kui ma eelmisel korral Lottemaal käisin, olin ka mina vaimustunud. Noorsand toimetas igas nurgas ringi, uuris kõike ja oli veel päevi põnevil. Sel aastal käisime Lottemaal Noorsandiga juba kolmandat korda ja minu ootused olid, et lõpuks saab talle siis ühest kohast küll. Kuid, mis te arvate, millest me Noorsandiga järgmisel päeval vestlesime? Lottemaast ja sellest, et ta tahaks juba tagasi minna. Väga pettunud, et teemapark on ehitatud selliselt, et lastel küll ei saa.

2. Lottemaa on liiga suur. Me jõudsime teemaparki natuke peale kella 11 ja lahkusime eelviimase rongiga (kell 18), mis meid autoparklasse tõi. See tähendab, et me veetsime seal pea seitse tundi ja me ei jõudnud ikka paljudes kohtades käia ja kõigest osa saada. Iga maja pakkus nii palju detaile ja uudistamist, et ei olnud võimalik ära minna. Lastel läks ainuüksi Lotte majas ligi kolmveerand tundi. Lisaks on Lottemaa ühest küljest ääristatud Pärnu lahega ja ka vesi sattus olema mõnusalt soe, mis tähendas, et ka vees platserdamisele kulus omajagu aega. Kusjuures kui ma eelmisel korral Lottemaal käisin, siis ma sinna ranna-alasse ei sattunudki ja et selline asi olemas oli, oli minu jaoks paras üllatus. See tähendab, et kui Lottemaa tundub suur, siis tegelikult on see veel suurem ja ühest päevast jääb väheks, et kogu teemapark täielikult läbi käia ja end seal nautida. Loomulikult oleks see võimalik, kui kaart käes, igas majas tiir peale teha, aga siis jääks mängulisus ja kogemuse nautimine tahaplaanile.

3. Selle raha eest võiks lapsed mitu korda kinno saata. Lottemaa pilet ei ole odavamate killast ja selle raha eest saaksid lapsed mitu korda kinos mõnd filmi vaatama minna. Jah, neil poleks aktiivset päeva ja avastamist, aga vähemalt saaks raha kokku hoida. Mis on meie jaoks üks suurimaid Lottemaa võlusid, siis see on inimesed – tegelased alates müüjatest ja lõpetades näitlejatega. Kõik nad on karakteris sees ja lastel tekibki tunne, et nad on Lottemaal. Meile pöörasid sel päeval enim tähelepanu rebased, kes kutsusid meie lapsi käbisid korjama, et suppi teha ja iga kord kui nad meist möödusid, siis nad võtsid aega, et lastega suhelda ja arutleda erinevate asjade üle. Kui me päeva lõppedes rongi istusime ja Lottemaa tegelased ühekaupa kõigile lahkujatele patsu andsid, siis teatas Noorsand kõlaval häälel, et see ilus rebane on tema kõige lemmikum. Kõige populaarsem oli muidugi Lotte, keda piirasid pidevalt lastehordid. Saime siiski ka ise ta ühel hetkel rajalt maha. Loomulikult saab päeva jooksul osa mitmetest ühismängudest ja teatrietendustest… aga noh sama raha eest saab kino+popcorni ja mitu korda.

4. Sa ei saa veeta päeva enda tempos. Täiskasvanuna ei näe me enam pisidetaile kui maailmaimet. Küll on need meie jaoks tavapärased asjad imelised lastele. Kaksikud võivad sageli tund aega meie kodu terassi kõrval istuda ja uurida, kuidas sipelgad kiviparketi vahele oma tunneleid uuristavad. Terve Lottemaa on väikeseid detaile täis. Kuhu sa ka ei läheks, siis hetkeks seisma jäädes hakkad sa avastama pisikesi asju ning teemapargi sarnasus multikaga on uskumatu. Absoluutselt kõigele on mõeldud. Nii siis ei olnudki meil võimalik käia ühest kohast järgmisesse, vaid kõike tuli teha laste tempos, sest no nii põnev oli.

5. Liiga palju õhevil lapsi. Õnneks on Lottemaa hästi avar, et ei teki tunnet, et lapsed sind pikali jooksevad, aga ometi on kõik kohad neid täis, kes ringi tormavad ja emad-isad kompsudega taga komberdavad. Seega, kui sa ei armasta rõõmsaid lapsi, siis ei ole Lottemaa sinu jaoks. Midagi on selles kohas, mis kaotab ajataju ja toob meis esile lapsemeelsuse, sest lapsed ei olnud ainsad, kes vaimustunult päeva muljeid jagasid, kui me tagasi koju sõitsime. Ma isegi loobusin filmimisest. Päev oli nii sündmusterohke lihtsalt.

Et mitte olla liiga negatiivne, siis üks positiivne asi ka – õnneks on Lottemaa piisavalt kaugel, et sinna päris igal nädalal sattuda on keeruline, küll ma tean, et me ei pääse sellest, et korra tuleb meil sel suvel sinna veel minna.

Jaanipäev. Alati olnud minu jaoks aasta tähtsaim üritus, sest need on olnud peod, mis on mulle alati kõige enam emotsioone pakkunud. Enne kui mind maha väänati ja sõrmus sõrme sunniti, oli iga aasta mul see püha erinevas kohas, uute inimestega ja loomulikult rohke alkoholiga.  Ma olen rääkinud ka, et enam ma alkoholi eriti ei tarbi. Ma usun, et ma jõin oma limiidi vanuses 17-25 täis, sest ma pidutsesin ikka korralikult. Ma ei ole kunagi alkoholi joonud selleks, et lõõgastuda, sest mind see ei lõõgasta.  See paneb mul jala tatsuma ja muudab kõik naised vastupandamatuks. Mitte ainult naised, kõik muud asjad ka – vau see on maailma parim laul! Sa oled mu kõige kallim sõber! Sul on kõige vingem takso! Sina oled baarmanina klass omaette! Vau kui puhas peldik! Vau, see on ka maailma parim laul! Kõik muutub minu jaoks ülivõrdes parimaks.

Enam ma ei joo, sest minu jaoks on see peojärgne päev nii maha visatud aeg, kui ma võiks teha mida iganes. Isegi kui ma ei tee tavaliselt midagi, siis minu jaoks on alati oluline valikuvõimalus. Kui sa oled omadega läbi ja tahad pool päeva kudeda, siis sul pole valikut, sest su keha vajab taastumist. Isegi kui sa siiski oled aktiivsem, ei naudi sa seda, mida sa muidu naudiks.  Seega olen ma aastatega õppinud, et tegelikult ei eeldagi minu jaoks hea seltskonna nautimine ja peol meeldivalt aja veetmine alkoholi. Klubis keset purjus inimesi on see loomulikult keeruline, sest kaine peaga on seda tümakat ja ülisõbralikke inimesi taluda keeruline, kuid ma jõudsin tõdemusele, et äkki see ei olegi siis meeldiv koht kui ma selle nautimiseks end purju pean jooma. Ma ei ütle, et ma enam alkoholi ei joo ja klubisse ei lähe. Vast ikka lähen kui sõbrad ära veenavad.

Seekordne jaanipäev oli aga vist minu elu üks parimaid, sest see tuli täpselt õigel ajal. Kui see olnuks minu pidu 20 aastat tagasi, kui ma 17-aastaselt sõpradega lärmata tahtnuks, oleks see pidu olnud maailma kõige mõttetum. Kuid nüüd 37-aastasena ja kolme lapse isana, oli see täielik idüll. See oli meie esimene päris õige jaanituli koos kolme lapsega. Eks me oleme ikka vaikselt tähistanud, kuid mitte sellise lõkkega. Lisan pildi ka, sest süüdates tõusid leegid  ligi 10 meetri kõrgusele.

Koht, kus me pidasime, oli Esileedi vanemate juures, kelle kruunt piirneb Põlva järvega ja kohe selle ääres oli ka tuli püsti pandud. Õhtuti on seal üldse ilus vaatepilt, sest ka naabermajad on enda lõkked just järve äärde püstitanud ja mingil hetkel ääristab veekogu kümmekond lõket. Ainuke, mis õhtu täiuslikkust nautida ei lasknud, olid need pisikesed kärbsed, kes alati muru sees passivad, et kellelegi kambakat teha. Oligi valik, kas minna lõkkele lähemale, kuhu kärbsed ei tikkunud või vehelda elu eest, et neid raipeid eemale ajada. Isegi sääsetõrjevahend ei aidanud. Muide, Liena Natura sääsetõrjevahend aitab väga hästi sääskede vastu. Küll aga mitte nende kärbeste. Me ei taha päris kanget kraami lastele pihustada ja Linea sprei ongi vist just lastele mõeldud. Aga toimib ka suurte inimeste puhul.

Kuna mina olin sel õhtul suur laps ja lennutasin oma uut mänguasja, ehk drooni, siis mul polnud valikus lõkkele lähemale minemist. Olin üldse mänguasja tõttu õhtu kõige popim poiss, sest kõik lapsed piirasid mind, et ma ka neile lennutada annaksin. Kõige enam fännab asja Vennas, kes küll eriti ei lennuta, vaid pigem seisab pult käes ja vaatab pikisilmi, kuidas droon õhus hõljub. Ometi tunneb tema, et ta lennutab, sest seda pulti ei saa tema käest keegi kätte.

Täiuslikuks muutiski selle õhtu see, et oli näha, kuidas lapsed fännasid seda üritust. Suur krunt, kus ringi joosta (lisan pildi ülaltvaatest, sest mul on droon :D), mis droonilt vaadates ei tundugi nii suur. Kogu see seltskond, kes sinna kogunes, kelleks oli Esileedi õe pere, Esileedi vanemad, Esileedi vend, Esileedi õemees Saksamaalt ja meie. Kogu kodutee autoga me laulsime terve aja ja üldse, selline idülliline õhkkond valitses. Väga mõnus olemine ja ma ei oleks muutnud mitte kui midagi.

Lisaks oli mul võimalus sõbraga aega veeta ja täita oma Selge grupijuhi kohust ning sõita Põlvast Tartusse naasedes talle Otepääle järgi. Istusime veel tunde tema maja ees autos ja kuulasime üksteise muusikat. See on meie thing aastetagusest ajast, kus me istume autosse, laseme istmed pool pikali ja kuulame silmad kinni natuke alternatiivsemat muusikat, et ära tajuda lahedamaid bassikäike ja huvitavamaid sämpleid. Me ei vaja selliseks nautimiseks isegi kanepit mitte. Kella viie paiku olin ma kodus. Loodan, et ka teie jaanijärgsed emotsioonid on sama kõrgel. Järgmiseks aastaks plaanime lastele ka erinevaid jaanimänge. Soovitage, mida lisaks saapa viskamisele veel teha!

Suure tähtsa isana on mul ka suured tähtsad kohustused. Ma pean looma lastele arusaamu, kuidas maailmas asjad käivad. Iga päev tulevad nad minu juurde küsimustega, millele ma pean vastuseid leidma ja ehk see ei kuma siit blogist nii teravalt läbi, aga ma pole maailma kõige targem inimene anatoomias/geograafias/antropoloogias/bioloogias/zooloogias/jamuudesloogiates. Lapsed küll arvad, et ma olen, aga tegelikult ma pole. Päriselt. See võib tulla külma dušina, aga maailmas on mõni inimene, kes teab maailma asjadest rohkem kui mina. Eilse küsimuse peale “Miks mul selline noku on?” ei osanud ma eriti põhjapanevaid selgitusi anda peale selle, et see peabki selline olema. Ma ei oska ka seletada kust neil need küsimused tekivad. “Kus herne kodu on?”, “Kui inimene ära sureb, kas nahk tuleb temaga kaasa?”, “Miks issil nii suur noku on?”. Pidin selle viimase siia kirja panema. Päriselt ka küsis. Ei kekuta niisama. Tegelt see pole nii suur. Oleneb muidugi millega võrrelda. Kui me võrdleme … what? Lõpetage. See on peresõbralik blogi.

Kuid ma soovin, et mingid asjad toimiksid meie peres ja neil ei tekiks kahtlust, et asjad käivadki nii. Ma tahan luua traditsioone, mis on meie perele omased. Mitte midagi pöörast nagu ma ei tea.. nokude võrdlemine. Sest ma võidaks. Praegu vähemalt. Kuidas jutt jälle selleni läks? Mida iganes. Ma tahan luua traditsioone, mis ühendavad perekonda ja jäävad mälestuseks ka tulevases elus.

Üheks asjaks, mida me oleme juurutanud, on ühised õhtusöögid. Kui me oleme kõik kodus, siis me sööme kõik koos ka õhtusööki. Istume ümber laua ja sööme ühiselt. Ma ei poolda mingeid karme lauakombeid nagu et söögi ajal ei tohi rääkida, ega küünarnukke lauale asetada, aga ma palun, et söömise ajal ei lollitataks ja kõrvalistuja taldrikusse ei tohi vett valada. Isegi kui ta tahab seda. Ma ei tea, mis teema neil vee valamisega on, sest mingi hetk oli peale sööki köögilaua ümber nagu torm üle käinud. Kõik ujus. Kui me siin Neptunase veega koostööd tegime, siis saime paar plokki mullivett ka ja õnneks sellega nad ei lödista, sest nad teavad, et see vesi maksab raha. Kõrvalepõikena – see on uskumatu, kui palju kulub suvel vett. Gaseeritud veega jäimegi Neptunase peale, sest selle mullilisus on lihtsalt kõige mõnusam ja gaasita vett saame me kraanist. Õnneks on siinkandis torudes hea joogivesi.

Teine traditsioon, mida ma tahaks juurutada, on see, et me käime õhtuti terve perega jalutamas. Sellega on veel keeruline, sest kuigi tahaks, siis õhtuks oled kolme lapsega emotsionaalselt nii läbi, et füüsiline pingutus tundub nii meeletu ettevõtmine. Õnneks nad magavad normaalselt lõunaund ja annavad meile päeval paar tundi ülivajalikku puhkust neist. Aga ühised jalutuskäigud mööda külast möödaminevat kergliiklusteed, on alati väga vahvad ja neil tekib alati miljon küsimust, mis vastust ootavad ja kuna nagu öeldud, et õhtuks on nad sinu tassi niitühjaks loksutanud, siis viimane asi, mida sa teha tahad, on küsimustele vastata. Seega on mul stampvastus: “Ma ei tea, küsi emme käest”. Töötab alati.

Kolmas traditsioon on rohkem vajadusest tingitud – igapäevane hambapesu. Nii hommikul kui õhtul. See, kuidas me alustame seda traditsiooni, määrab selle kui palju meil hambaarsti juures tulevikus asja on. Kuid kaksikutel on hetkel jube mina-ise periood peal ja nad ei lase end absoluutselt aidata ja nende hambapesu on rohkem hambaharjalt pasta söömine kui mingisugunegi pesemine. Tagumised hambad ei näe harja absoluutselt ja selleks me peamegi pidevaid võitlusi, et nad end aidata laseks. Mina hambaarstifoobikuna olen nii tänulik, et minusse hea hambahügieeni harjumus süstiti ja et mul endal on nii tugevad hambad, et ainus, mida ma arsti juures tegemas käin, on hambakivi eemaldamine.

On ka teisi traditsioone, mida ma olen juurutanud, aga Esileedi seisab risti vastu. Näiteks perekondlik korvpalli/võrkpalli/jalgpalli vaatamine. Ja seda vaikuses. Ok, ei pea olema vaikuses, aga jututeemad peaksid olema mänguga seotud. Lootusetu. Esileedi küsis veel alles paar päeva tagasi, kas ma tõesti kujutan ette, et järgmised kuu aega peab ta igal õhtul telekast jalkat vahtima? See ei ole kuu aega! Paar päeva vähem ju…

Või teine traditsioon, et enne majas kõva häälega ei räägita kui issi üles ärkab. Ka lootusetu. Esileedi ei võta omaks, aga ma võiks mürki võtta, et tema on selle taga – Noorsand ärkab kõige varem ja iga hommik kui ta ärkab, lööb ta suure pauguga mu toa ukse lahti ja teatab, et ta läheb nüüd pissile ja et ma võiks oma telefoni tema kätte anda. Ta ütleb, et poeg tuleb omal initsiatiivil, aga ei tundu eriti usutav.

Kuidas teil perekonnatraditsioonidega lood on? Mida teie perega ühiselt teete, mis alguses väljakutsuv oli, aga nüüd on lihtsalt üks osa teie päevast?

Möödunud nädalal lõppes meie Gordoni perekooli koolitus, kus keskseks teemaks oli suhtlemine lastega. Tegelikult see kitsendus, et just lastega, on tõenäoliselt pandud sellepärast, et oleks kergem sihtida, aga tegelikult olid need tehnikad ja põhimõtted nii laialt kasutatavad, et ma arvan, et iga inimene võiks selle koolituse ette võtta.

Lastega suhtlemine, mis see siis ära ei ole. Aga tegelikult kasutame me vanematena nii palju suhtlemistõkkeid, taipamata, et me üldse midagi taolist teeme. Vanemana me arvame, et me lihtsalt tegeleme olukorraga. Minu jaoks oli see väga silmiavav kogemus ja näiteks kui ma teaks, et minu lapse kooliõpetajad on selle koolituse läbinud, siis ma viiksin neid sellesse klassi kerge südamega, sest ma oleksin temaga samal lainel. Kuid samas on see nagu iga teine koolitus – see on täpselt nii efektiivne kuivõrd sa seda enda elus rakendad. Kui sa ei muuda midagi, siis ei muutu ka midagi.

Ma kipun sageli lastega ise lapseks muutuma ja seda mitte heas mõttes. Noorsand on natuke hädas enda emotsioonidega ja kui ta kurjaks läheb, või satub konfliktiolukorda, siis kipub ta lööma. Me korrutame talle seda iga päev, et me ei saa lubada, et ta lööb, aga seni kipub ta seda ikka tegema. Kui ei ole konfliktiolukorda, on ta kõige rõõmsameelsem ja mängulisem laps maailmas. Ja kui ta mind lööb, siis selle asemel, et tegelda, et aidata tal enda emotsioonidest sotti saada, saan mina kurjaks ja hakkan heietama selle löömise ümber. Loomulikult ei tohiks keegi kedagi lüüa, aga ta ei löönud mind ju sellepärast, et ta mind lüüa tahtis, vaid ta ei tulnud oma viha/pettumuse/kurbuse või mis iganes muu emotsiooniga toime ja elas ennast välja.

Gordoni perekool andis meile konkreetse tööriista, et konfliktidega tegelda ja ma näen, et kui ma olen puhanud ja mu kõht ei ole tühi, ehk olen füüsiliselt tugev, siis suudan ma laste konfliktiolukordadega palju paremini toime tulla.

Paar päeva tagasi sattus Noorsand rääkima enda vanuse tüdrukuga, kes elab meist kohe üle tee ja üks asi viis teiseni ja ühtäkki oli Noorsand põlevate silmadega minu ees ja rääkis ülielevil, et vastasmaja tüdruk kutsus teda kaksikutega enda hoovi ja kas ta võib minna. Seda on näha, kuidas ta endale sõpru igatseb. Iga kord kui keegi talle tähelepanu osutab, on ta valmis enda hinge tagant kõike loovutama, palun tule lihtsalt meile veel kord külla.

Igal juhul oli Noorsand veetmas oma elu üht ilusaimat päeva, mis lõppes sellega, et nii tema kui naabritüdruk tahtsid sama mänguasja, tekkis konflikt ja Noorsand lõi. Ta sai loomulikult kohe aru, et see ei olnud õige tegu, sest ta oli just saanud endale uue sõbra, kes tema peale nüüd pahane oli. See pettumus ja kurbus saatis teda kogu õhtu, kuid värskendav oli näha, et ta võttis kogu vastutuse. Ta ei öelnud, et tüdruk on süüdi, sest ei andnud mänguasja talle, vaid ta ütles, et lüüa ei tohi, sest siis lähevad inimesed tülli ja teda ei kutsutagi enam külla. Väga õiged järeldused.

Ma tean, et Noorsand võib lüüa kui ta emotsioon on selline, mis ta kurvaks/pahaseks jätab, aga isana ma näen ka sellest kaugemale, et see ei ole kasvatamatuse tagajärg (kuna me ei tolereeri kodus mingit vägivalda), vaid see on tema tõke, millest ta loodetavasti varsti üle saab. Kõik, kes on väiksena selliselt reageerinud, on saanud. See on tema viis seda tekkinud pinget välja elada, sest ta veel teistmoodi ei oska. Küll ta õpib.

Vanemana ei taha ma ta muret vähendada ja kuulan teda kannatlikult – tema jaoks on need suured mured. Kui varem oleks ma pisiasjade peale öelnud, et ah ära muretse, see on nii väike asi, küll te ära lepite, siis tema jaoks võivad väikesed asjad tunduda suured ja ma ei taha tema tundeid kuidagi alavääristada. Tahan, et ta pöörduks minu poole alati, kui ta tunneb selle järgi vajadust. Isegi kui ühiskond arvab, et see on tühi asi. Minu asi on teda aktiivselt kuulata, et ta mõistaks, mis on see, mis teda tegelikult segab.

Mis ma tahan teile täna öelda, on see, et kui teie tabate end sageli lapse peale vihastamas või tunnete, et ei jõua kuidagi temani, tunnete, et teil on konfliktid, või tahate lihtsalt õppida, kuidas lapse tunnetest ja vajadustest paremini aru saada, siis mina soovitan Gordoni perekooli kogu südamest. Ei ole mul nendega mingit diili ja ei tea nad ka, et ma sellest kirjutan, aga ma näen juba esimesi vilju meie lastega ja ma olen näinud meie sõprade näitel, kuidas vanemad, kes muidu lastega püsti hädas olid, on leidnud tee lastega suhte juurde tagasi. Koolitus ei ole odav ja ei tohikski olla. Hind tagab loodetavasti selle, et selle läbinud inimesed seda reaalselt ka rakendama hakkavad, sest muidu oleks maha visatud raha.

Mul tuli siin erinevatel põhjustel tegelda natuke riigiasutustega ja ma sattusin saatuse tahtel suhtlema kahe inimesega. Üks oli tulnud riigiametisse erasektorist ja teine taju järgi eluaegne riigiteenistuja. Ma ei ole kunagi nii suurt kontrasti näinud. Mul ei ole riigitöötajatega eriti palju tegemist teha tulnud. Õnneks e-Eesti võtab vajaduse inimestega silmast-silma suhelda ja jumal tänatud.

Inimene, kes oli ametisse läinud erasektorist, oli tulemusele orienteeritud, julgustav ja ma mõistsin, et kui meie projekt läbi saab, olen ma paremas seisus kui sinna minnes. Ma ei olnud ka kiitusega kitsi, sest ta oli tõesti inimene, kes nautis oma tööd ja nägi vaeva, et mõista ka mind.

Seevastu teine, kes oli eluaegne süsteemi mutrike, tekitas minus vähem kui kahe minutiga tunde, et minu elus olek ärritab teda ja kuna tegu oli toetuse teemalise aruteluga, siis jäi tunne, et ma üritan seda raha tema taskust välja petta, samal ajal kui tal on kodus kaheksa näljast last, kelle elu sõltub sellest, et kas nende ema suudab kõik šaakalid enda laua juurest minema peletada. Tema väljend, “Saa aru, ma olen sinu partner, mitte vastane” kostus tema suust nii küüniliselt, et ma oleks tahtnud demonstratiivselt naerma hakata, aga see oleks õigustanud tema jubedat hoiakut mu suhtes.

Mul ei ole probleemi sellega, et ma pean enda seisukohti kaitsma ja mind sellega proovile pannakse, aga ma ei ole lastekodust ära jooksnud poisinolk, kes naabri kuuri põlema pani, et minuga selliselt suhtlemine kuidagigi õigustatud oleks. Otsustasin, et pekki nendega, mul polegi seda toetust vaja ja ma ehitan selle asja ise üles. Mind lihtsalt häirib, et sellised inimesed ei anna aru, et just ettevõtjad loovad töökohti ja seega maksavad tema palka. Kui ta ongi kogemustega ja tema kogemus ütleb, et pea kõik üritavad tal nahka üle kõrvade tõmmata, siis peaks ta töökohta vahetama ja leidma elus taas üles postiivsuse.

Aga hästi, ma ei hakka detailidesse minema. Olete ka ametnike halba suhtumist kogenud?

Üleeile avastasin, et üks mu lemmik toidublogijaid on välja andnud raamatu, mis on välja antud ka Eesti keeles ja googeldades oli see juba ammu kõikjal otsas. Kuid õnneks müüs keegi seda Kuldses Börsis ja veel Tartus. Eile käisin raamatul järel ja mind võttis vastu umbes mu ema vanune naisterahvas, kellega paar sõna vahetasin, kui ta järsku otsad kokku viis ja küsis: “Kas sina oled SEE Henry? See päris Henry?” Saanud kinnituse teatas ta üllatunult: “Aga sa oled ju nii suur” ja lasi mind varvastest peanupuni silmadega üle “Piltide pealt ei saa arugi.” Ka teist komplimenti ei tulnud kaua oodata: “Henry, sa peaksid ka ühiskondlikult aktiivsemaks muutuma. Sul on palju jälgijaid. Väga paljud mu sõbrad ja tuttavad muudkui räägivad sinust ja laigivad su postitusi. Sul on see eelis, et sa kirjutad nagu naine.” Paks ja kirjutan nagu naine… kes oleks teadnud, kuhu see edasi oleks läinud, kui oleks kauaks vestlema jäänud. Loomulikult ma sain aru, et ta ei mõelnud midagi halba. Vastupidi, ta ütles korduvalt, et ma olen hea mees ja ma peaksin kindlasti poliitikasse astuma kui õige erakonna leian. Lihtsalt see, kuidas mõnel inimesel ununeb filter koju kui nad võõraga vestlema hakkavad.

Ja jällegi, ta ei öelnud ju midagi valesti, äkki ma tõesti kirjutan nagu naine ja paks olen ma ju ka, aga neid võõralt inimeselt kuulda, on väga ootamatu. Vestluse lõpuks jäi mul temast siiski hea tunne.

Mul on ühel heal sõbrannal kadunud vanaema (on vist surnud?) ja iga kord kui ma talle külla juhtusin (ta oli ka mulle kaugelt sugulane), siis ta heldis ja aina seletas, et talle pole kunagi paksud mehed meeldinud, aga vot sina Henry oled hoopis teistsugune -ilus ja mehelik ja oleks ta vaid 50 aastat noorem. Et on see kompliment või mis see on? Mul on üldse olnud sõbrannade emadega lööki, kes mulle oma tütreid alati sokutada püüdsid ja väga löödud olid, kui Esileedi nende plaanidele vee peale tõmbas.

Naise moodi kirjutamisega ei saa ma teha midagi. Tea, kas tahangi. Teid on see ju siia toonud. Küll aga selle paksuks olemise vastane võitlus on mul ikka käsil ja kuna see ei ole selline sirgjooneline, vaid vahelduvate tagasilöökidega, siis ma ei ole ka terviseblogi eriti täiendanud, sest ma ei tea paljusid see huvitaks ja palju neid pöidlahoidjaid oleks. Seega ma olen seda joont ajanud ilma suure kella külge riputamata. Ehk siis tegelen.

Muide, telerist jookseb esmaspäeviti saade kallist kaasblogijast Mallukast ja kuigi see on saanud mõttetult palju kriitikat, siis mina arvan, et see saade on naljakas. Mulle meeldib, et see on mõnusalt üle võlli ja vanemate karakterid on väga vahvalt välja toodud. Ma naeran siiamaani iga kord kui ma meenutan, kuidas nad viimases osas telkima läksid ja kaasas oli suur plokk tualettpaberit. Keegi ei tee ju päriselt nii – see ongi naljakas! Ja kahe vanema omavaheline tögamine – nad on täpselt samal lainel ja ma ei tea, kas asi on minus, aga mina olen ka samal lainel. Ja see jutt, et nad veedavad pool saadet Maximas – minugi poolest. Ka see on naljakas, kuidas nad vaidlusi peavad, mida korvi panna. Ma ei tea, mulle meeldib, sest mul ei ole saate suhtes mingeid ootusi ja võtan seda kui kerget meelelahutust, mida see formaat ongi. Vaevalt ka neil oli plaanis maailma teleajalugu teha. Ei, lihtsa perekonna toimetamisi täis suvi, kus nad ei karda naerda ka enda äparduste üle.

Terve plokk tualettpaberit üheks ööks kaasa! 😀

 

Kirjutan postituse igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel, hiljemalt kell 11:00 hommikul. Vahel ka tihedamini. Kui postitus meeldis, viska FBs pöial ka. Oleks abiks 🙂