Kategooria

Isablogi

Täna on mu elu üks tähtsamaid päevi. Igal aastal on. Täna neli aastat tagasi avanesid mu silmad täiesti uuele maailmale, millest mul varem aimugi polnud. Vanad lugejad vast juba teavad ka, et ma sain isaks. Maailm sai ühe imetoreda, elujanulise ja rõõmsameelse poisi võrra rikkamaks.

Need neli aastat Noorsandiga on olnud minu elu parim aeg. Ta on väga intensiivne ja aktiivne laps ja just selles ongi tema võlu. Paar päeva tagasi oli ta mõned päevad maal vanavanematel külas ja Esileedi vaatas mulle otsa ja ütles naerdes: “Henry, suudad sa uskuda, et meil kodus nii rahulik on?” Kaksikud mängisid omas nurgas ja kui nad samal ajal mingi mänguasja pärast surmaheitlust ei korralda, siis on nad nii vaiksed, et neid nagu polekski kodus. “Ei ole rahulik. Igav on” teatasin ma vastu. Sest mida me vanematena õpime, kui meil on lapsed, kes kuuletuvad, on rahulikud ja teevad kõike seda, mida vanemad tahavad? Meie kaksikud ei ole sellised, aga sellel hetkel olid. Noorsand on ilmselgelt saadetud siia maailma, et ma õpiks enda emotsioone taltsutama. Ta on siin, et õpetada mulle kannatlikkust ja hinnata siirust ning armastust, mida ta meile iga päev nii isetult jagab,

“Issi ma armstan sind niiiiiiiii palju!” ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Kui ta tajub,et kas mina või Esileedi oleme närvis, või endast väljas, siis ta ei küsi, mis viga on, vaid ta toidab alati meie positiivset enesetunnet kui ta tuletab meile meelde kui väga ta meid armastab. Eile kui ta teatas, et ta ei saa ise kõndida, sest ta jalg on valus, ehmatas see mind väga, sest mingit vigastust me ei fikseerinud. Ei olnud sellist olukorda, kus ta oleks tulnud kurtma, et väänas enda jala välja ja minu suurim hirm oli, et see nõme haigus, mis meid siin kodus jätkuvalt kimbutab, on teinud mingi tüsistuse ja liikunud liigestesse. Haigus on üldse minu suurim hirm. Mitte enda oma. Enda pärast lõpetasin ma muretsemise neli aastat tagasi. Õnneks ütles valvearst, et tegu on kindlasti traumaga ja luu katki ei ole.

Muide, ma viin blogija Mallukaga läbi projekti “Teeme koos 2018” ja minu jaoks on see projekt, kus ma hakkan taas enda pärast muretsema. Noorsand ja kaksikud vajavad tervet ja aktiivset isa. Nad tahavad endale isa, kellega ujumas käia, kes viitsiks ja jõuaks mürada, mitte isa, kes paneb igaks juhuks vannitoa ukse lukku ka siis riideid vahetades, kui kedagi kodus ei ole. Seega ma teen taas samme, kus ma hakkan hoolima sellest, kes ma olen ja kuidas ma end tunnen, mida ma suudan ja kes ma olla tahan. Kui sa ei ole ka rahul sellega, kus sa oled, siis tule otsi FBst grupp Teeme Koos 2018, sest iga nädal on uus eesmärkide püstitamine ja nädala jooksul saavutamine. Iga nädal natuke tervema mina poole.

Kui ma eile Noorsandilt küsisin, et mis ta sünnipäevaks tahab, siis ta ütles, et ta tahab ralliautot. Ma ütlesin, et mul ralliautot pole, aga ma kingin talle hoopis sokid. Ootasin raevupurset ja pettumust, aga Noorsand naeratas ja noogutas. “Kas sa tahaksid siis tõesti sokke sünnipäevaks?” “Ikka. Siis ma saan need hommikul endale jalga panna!” Ta tõepoolest saaks, aga mul pole talle sokke ka. Tema puhul ongi fenomenaalne, et on hetki, kus ta on nii jaburalt mõistlik nagu ma ei räägiks alla-neljasega, vaid elukogenud reisiselliga, kes teab kui oluline jalas on mugav ja kuiv sokk.

Tegelikult kingin ma talle midagi eriti põnevat. Ma kingin talle drooni. Ta nägi hiljuti ühte toas lennutatavat drooni ja see on talle sellest ajast kinnisideeks olnud. Ta ei ole taas selline laps, kes trambiks jalgu ja nõuaks kohe, vaid tuleb aeg-ajalt ligi ja ütleb “Issi, kui sa kunagi saad, siis osta mulle droon. See meeldiks mulle väga” Ja kõik. Ei mingit kauplemist ja nõudmist. Ja nüüd ta saabki selle endale. Photopointis maksab selline pisike vaid 30 euro ringis ja see nõuab palju oskusi, et selle taltsutamine ära õppida. Ei mina ega Noorsand temaga hakkama veel ei saa, kuid see ongi parim esimene droon, sest see on kerge (ei lähe kukkudes katki) ja selle tiivikud ei tee millelegi viga. Ma tean, et me mõlemad oleme järgmised paar nädalat väga elevil. Kui kedagi huvitab, siis just SEE tundus hea valik. Aga eks te näete vast pilte ka järgmiste päevade jooksul 🙂

Esileedi on mulle kinkinud kolm inimest, kes laiendasid mu südant ja maailma sellisel määral, et ma ei teadnud seda võimalik olevat. Ma armastan seda kaost ja lärmi, mida nad toota jõuavad ja see on miski, mida ma ei kujutanud kunagi ette end ütlevat. Kallis Noorsand palju õnne sulle ja sa magad mu kõrval ning niutsud läbi une. Sa oled mures ja sul on valus. Mul on väga kahju, et su aasta pidi niimoodi algama, aga siit läheb sul kõik ainult üles mäge. Issi tegeleb nüüd endaga ka, et su neljas eluaasta oleks täis rõõmu, avastusi ja kõike, mida lapsed vajavad. Sa ei ole siiamaani ära õppinud ühtegi roppu sõna ja loodame, et ka sel aastal sa ses vallas targemaks ei saa. Palju õnne poeg!

Loodan, et kõigil olid pühad rõõmsad ja tunnete söödud toidu pärast süümekaid. Paras. Teine kord teate. Ka meie laud oli lookas, sest Esileedi ema vist suutnud ära otsustada, mis tüüpi liha pakkuda, siis ta pakkus kõike. Laual oli seapraad, hautatud loomaliha suurepärases kastmes, verivorstid peekoniga, hani ja külmale lauale traditsiooniliselt kotletid ja marineeritud liha, mida nemad mingil veidral põhjusel “liket lihaks” kutsuvad. Vast on mingi Põlva murrak leotatud liha kohta.

Ma plaanisin kõigest ka pilti teha ja selleks tarbeks võtsin kaasa oma fotoka, välgu ja mitu erinevat objektiivi. Maha jäi vaid üks asi ja selleks oli selline tühine asi nagu mälukaart. Ka maal polnud sellist asja. Keegi polnud sellisest asjast kuulnudki ja ei jäänudki mul muud üle kui telefoniga pilte klõpsida, mida ma eriti palju ei teinud.

Kuid juba hommikust saadik olid lapsed üles köetud, et täna jõulud tulemas, mis muutis nende silmis selle päeva eriti pingeliseks. Vennase puhul nii pingeliseks, et teel Põlvasse tuli meil Vastse-Kuustes peatus teha, Esileedi hüppas pea ees sõiduteele, tõmbas tagumise ukse lahti ja täpselt sel hetkel kui Esileedi käterätikuga Vennase suu ette jõudis, täitis ta selle hommikuse pudruga. Noh võib olla ei olnud jõulud põhjus, miks ta oksendas, sest ta kipub seda ka jõuludeta tegema ja on takistus, miks me ei saa pikki otsi ette võtta. Meil on suisa kutse Tallinnasse nädalavahetust veetma ja erinevatest asjadest osa saama, aga me ei ole seda saanud veel ette võtta, sest Vennas on näost valge enne kui me kodutänavalt välja oleme jõudnud saada.

Jõulupakkide osas tegi Esileedi teistega kokkuleppe, et ükski laps ei saa rohkem kui kaks kingitust, et ei oleks seltskonnas lapsi, kellest üks saab 30 tükki ja teised iga üks ühe kaupa. Kõik kolm olid oma uute autode üle rõõmsad. Ka Piiga. Teda kisub küll nukkude poole, aga tal on vajalik teadmine, et ta on vendadega võrdne ja kui kaks saavad autod ning tema ainsana nuku, siis see ei sobi. Nukku tahab ka, aga autodele lisaks.

Äkki mõni teist mõtleb, et ma kuulutasin ju välja, et ma hakkan ju jagama Fazeri tooteid teile, kes te mu FB lehel aktiivselt osa võtate. Mul on hea teatada, et ma olengi seda teinud. Kui ma selle idee välja käisin, siis ütlesid väga paljud, et jätku ma oma Fazeri kraam endale ja viigu parem kusagile toidupanka või varjupaika. Mõneti oodatav ja mõneti ootamatu. Kas teie viite alati kõik oma jõulupakid ja sünnipäevakingitused lastekodulastele ja toidupankadesse? Vaevalt. Ja ometi te soovitate mul seda teha. Igaüks, kes minult paki sai, võib ise otsustada, mida ta paki sisuga peale hakkab – sööb ära, või viib abivajajatele. Va meie perepilt pühendusega – see on tõesti sulle. Ehk viis inimest teist said meilt väikese pakikese, aga ma otsustasin selle jätta tähelepanuta, sest eriti suurt heakskiitu ma siin lehel ei saanud. Kui ma tahan midagi annetada toidupanka, siis ma annetan toidupanka. Kui ma tahan teha lugejatele kingitusi, siis ma seda ka teen.

Aastavahetus läks sujuvalt edasi sealt, kus jõulud pooleli jäid. Mina võtsin mõlemal korral toiduga tagasihoidlikult, sest neli aastat tagasi viis rasvane toit mind aastavahetusel EMOsse, kus mul sapipõis ära taheti lõigata. Sel korral jäeti alles. Mingid näitajad, mis pidid normi piires olema vahemikus 25-50, oli minul näitajaga üle 9000. Väga hull. Residendid ei saanudki aru, kuidas ma suudan veel jalgel olla, ehk vaadates näitajaid ja vaadates minu seisukorda, ei läinud need kaks üldse kokku. Ma oleks pidanud põrgupiinades maas vedelema, sest see olla ainus valu, mida mehed tunda saavad, mis on võrreldav naiste sünnitusvaluga. Seega, kui naised tunnevad sünnitusel samasugust valu nagu mina tookord EMOsse minnes, siis polegi see väga hull :D. Ok ok, ma saan aru, et ma mängin tulega.

Kes on jälginud minu tegemisi, siis te teate seda, et ma võtsin ennast kokku ja vean Mallukaga projekti Teeme koos 2018. Esimene nädal kirjas ja juba ma tunnen end tugavamalt. Mu keha on vastupidavam, mul on natuke enam energiat. Aga no eks ma olin füüsilises mõttes nii sügavas augus ka, et iga väiksemgi tulemus paneb mind rõõmust käsi kokku lööma. Ja esimesel nädalal võitis meie tiim ja täna loosin kõigi võidutiimi eesmärgi täitnute vahel tasuta puhkuse kuuele inimesele ühe ööbimisega Palade Retrovisiidis Hiiumaal. No vaadake seda videot, kes ei tahaks sinna minna? Keegi läheb. Kui soovid ka osaleda, siis pane otsingusse Teeme koos 2018 ja tule grupi liikmeks.

Aga hästi, ma heietaks veel, aga Esileedi on siin juba mitu päeva haige ja mul eriti muuks peale lapsehoiu aega ei olegi. Võiks juba terveks saada, sest praegu on tunne, et mingi võõras naine käsutab mind aina. Tal on hääl nii ära ja see on muutunud tundmatuseni. Ma püüan õhtul ka terviseblogisse kirja panna.

Pere istub rõõmsalt laua taga ja ulatab käest kätte hapukapsa, keedukartuli ja verivorsti liuda. Mõnus vaikne jutukõmin. Taustaks Maarja-Liis Ilusa või Ott Leplandi härdad jõululaulud. Mõnus kuuselõhn ja pisike ootusärevus õhtuse ees, sest kõigest paari tunni pärast tuleb jõuluvanariietesse maskeerunud sõber ja kordad peas salmi, mis tuleb kingi lunastamiseks ette kanda. Te küll leppisite kaasaga kokku, et sel aastal kingitusi ei tee, kuid tead teda ja pealegi – sa oleksid suisa mõnevõrra pettunud, kui ta sõna peaks ja sulle midagi ei kingiks. Sina ju ometi kingid. Loe edasi

Ma olen seda ka paaril korral siin blogis rääkinud, aga me oleme Esileediga enda vanematele keelu peale pannud. Neil on keelatud külla tulles lastele mänguasju tuua. See on range keeld, millest nad jätkuvalt aeg-ajalt mööda üritavad hiilida. Aga tõesti, meil on asjade uputus ja nad mängivad heal juhul murdosaga sellest. Rõõmu mängimisest on maksimaalselt pooleks tunniks ja seda ka siis kui ta selle mänguasjaga kusagile tühja ruumi kinni panna. Muidu on huvi viie minutiga kadunud.

Ka saabuvate jõulude puhul on nad juba oktoobrist pommitanud, et mida lastele tuua võib. “MITTE MIDAGI!” oleks see, mida ma tahaks karjuda, aga ma ei ole füürer ning ma ei saa vanavanematelt võtta rõõmu lastele jõulukinke tuua. Seega luba on kinkida ainult ühte – Duplo klotse. Neid on meil niigi aastatega kogunenud, aga see on miski, millega nad tänaseni absoluutselt iga päev mängivad. Kui teistest leludest tüdinevad nad loetud minutitega, siis klotsidega võivad nad end vahel ka tunniks ära unustada.

Isegi Esileedi ilmselgelt naudib nendega mängimist kahtlaselt palju. Pole harv juhus kui ma tulen teise korruse kontorist alla ja lapsed tegutsevad omaette muid asju tehes ja Esileedi istub üksi keset põrandat ja ehitab midagi ja nii kui ma mind märkab, lähevad tal silmad põlema, et esitleda mulle see loomaaed/loss/torn/kahekordne garaaž/suvila, mille ta just valmis on ehitanud. “Näe, siin on tool, siit pääseb aeda, siia pargivad autod.” Kuigi ta ei näita seda enamjaolt välja, siis väike mänguline tüdruk on ka temas peidus.

Mulle Duplodega väga mängida ei meeldi, sest mulle ei meeldi see, mis alati juhtub – keegi lammutab mu meistriteose varem või hiljem ära. Tavaliselt on see Vennas, kes mu kauni pilvelõhkuja suure pauguga maha kukutab. Või on see Noorsand, kes oma peale istutava autoga läbi klotside kihutab. Või on see Piiga, kes tavaliselt solvub, kui ma ei luba tal kõige keskmist klotsi enda ehitisest välja koukida ja ootab lihtsalt momenti, kui ma olen millegi muuga ametis, et mu inseneritöö hävitada. Esileedi võtab neid barbareid rahulikumalt. Mina solvun. Siis meenub, et nad ei oska eriti rääkidagi ja solvumine läheb üle.

Ehitamise muudaks lihtsamaks, kui ma hoiaksin Duplo karbid alles. Või teeks neist vähemalt foto. Sest komplektina ostes, on seal alati peal õpetus, mida neist klotsidest ehitada. Karbita seda hiljem loomulikult ei mäleta ja meil on sadu erinvaid tükke ja selle asemel vaadata pakendilt, tuleb meil mängimiseks kasutusele võtta enda fantaasia. Kui tüütu.

Ka nendeks jõuludeks ostsime me lastele uued Duplo komplektid ja ka nende vanaemad-vanaisad ostavad neild Duplo komplektid. Et ei oleks kordusi, siis ostsime ka vanavanemate komplektid ise ja need on juba kuu aega garaažis salamisi jõule oodanud. Kuid siis kirjutas mulle Lego, kes arvas, et Duplo klotse pole kunagi liiga palju.

Tal on õigus, kuid me ei tahtnud kogu rõõmu vaid endile hoida ja kaks lugejat võidavad endale suure Duplo komplekti. Üks neist on poisilikum ja teine on mõeldes rohkem tüdrukutele, kes tunnevad printsessist ja tema lossist kindlasti suurt rõõmu. Ma panen Facebooki lehele homme selle loosi üles ja kõik, kes sooviksid ühte komplekti endale, võtke kindlasti osa. Pea iga kampaania, mis ma olen siin läbi viinud, on võitjaks osutunud inimene, kes ütleb mulle ühe ammututtava lause – ma ei ole kunagi üheski loosimängus midagi võitnud. Seega tundub, et neil, kel tavaliselt ei vea, veab just minu mängudes.

Aga meie pöördume nüüd tagasi klotsidega ehitamise juurde. Vennas on endale ehitanud just kümnevagunilise rongi ja mitte keegi teine ei tohi seda puutuda. Ometi on see draama, mida Piiga kasutamata ei jäta, näidates kui ebaõiglane see on, et kõik ratastega Duplod Vennase käes on. Tund aega hiljem on tavaliselt rollid vahetunud ja Vennas passib peale hetke, et rong tagasi kaaperdada.

See on paaniline hüüatus, mida kuulen kodus päris tihti. Ei, see ei käi selle kohta, kui Esileedile hommikuti pärale jõuab, et ta minu endale meheks valis. Ei, see ei käi selle kohta, kui lapsed elutoa lae siniseks värvivad. Arvestades, et pikim neist on vaevu üle meetri. See karjatus käib tavaliselt seepeale, kui Esileedi proovib lastele selga riideid, mida on neile kasvuvaruga ette ostnud, ja need on täiesti väikesed. Loe edasi

Noh, sest me ütleme neile! Nii lihtne see ongi.

“Issi, ma armastan sind niiiiiiiiiii palju”, teatab Noorsand ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Sest just nii ütlen mina talle kui väga ma teda armastan. Piiga, kes seda eemalt näeb, hüppab hetkega mulle sülle ajab käed laiali ning ütleb “Almastan issi pallu”. Seda näeb eemalt Vennas, kes tormab tulistjalu minu juurde, torkab näpuga silma ja jookseb itsitades minema.

Me oleme midagi õigesti teinud. Meie lapsed jagavad ja tahavad jagada õrnust ja armastust. See käib loomulikult käsikäes näpistamise, sikutamise ja löömisega. Kuid kui kõik vägivallaaktid saab ühele poole, on armastuse aeg käes.

Noorsand on selles eriti osav. Ta teab täpselt, mis meid heldima paneb. “Pane tahvel käest ära, aitab küll!”. “Kolm minutit veel!” vastab Noorsand ja tõstab viis sõrme püsti. “Ei, aitab”. Siis ta ohkab, paneb tahvli kõrvale, ajab käed laiali ning kirjeldab kui väga ta mind ikka armastab. Ta tahab minuga ühel lainel olla, sest juba temagi mõistab seda hoolivuse nii vaimset kui materiaalset poolt – ma ei taha, et ta tahvlit ära paneks sellepärast, et ma temast ei hooli, vaid sellepräast, et ma hoolin. Loomulikult ei ole ta valmis seda kohe ära panema kui ma ütlen ja sellepärast annamegi me talle alati ette teada: “Viis minutit veel ja siis paneme tahvli puhkama.”

Eks me ole seda õrnuse avaldamist ise soosinud ka. Me püüame olla teadlikud sellest, mida me oma lastele ütleme. Oluline on ju see, et nad mõistaksid, et mitte inimesed ei ole rumalad, vaid teod võivad olla. Mitte need teod, mida ma kasvuhoone ümbruses surnuks tallan. Ei, võtan tagasi, need teod on ka rumalad. Aga ma pean silmas, et mitte lapsed ei ole pahad, vaid ka head lapsed teevad aeg-ajalt pahandusi.

Seepärast me hoiame kõrvu lahti ka siis kui vanavanemad neid hoiavad, sest eks nad ole teine põlvkond, teised arusaamad. Meie põlvkond kuulis ju palju sellist: “rumal poiss”, “paha poiss”, “Henry kui sa seda kohe ei tee, siis ma ei armasta sind enam!”

Rahune ema, ma tegin nalja. Sa pole kunagi armastusega kaubelnud.

Ehk siis need sõnumid, mida me lastele püüame edestada ongi see, et nad on väga hoitud ja armastatud ja kui me pahandame, siis mitte sellepärast, et nemad tropid on, vaid midagi, mis nad tegid oli pahandamise ära teeninud. Tundub, et see mõjub ka, sest nad on ka üksteise vahel õrnad. Ja see pole iseenesestmõistetav asi. Eks loomulikult tuleb neil sageli ette nääklemisi ja löömisi. Piiga ja Vennas on legendaarsed üksteise peale kitujad ja kuna nad ise veel väga palju ei räägi, siis kitumine käib nutu ja jorinaga, mida nad esile toovad kui emb-kumb peaks kasvõi korraks üksteise vastu minema.

Kuid need negatiivsed hetked asenduvad kiiresti armsatega, kui Piiga tõttab koridori, et aidata Vennasel õueriideid seljast. Kui Vennas kiirustab teisele korrusele, sest ta kuulis poole kõrvaga, et Piiga otsib lutti taga ja ta teab, et teisel korrusel on alati kusagil mõni lutt. Või kui Noorsand kuuleb neid kahte omavahel nääklemaks, tõstab käe üles ja karjatab “Stopp”, läheb tardunud Vennase juurde, kallistab teda, kummardab tema tasemele ja vibutab sõrmega “Ei tohi õde kiusata!” ja pöördub siis Piiga poole, kallistab teda ja manitseb teda venda kiusamast.

Kui kaksikute esimesel aastal ja kauemgi, olime kogu aeg hädas, et Noorsand kippus neile selga ja pea peale istuma, siis see on õnneks lõppenud. Veelgi enam, sageli ei löö Noorsand neid enam vastugi, kui keegi neist teda frustreerunult lööb või näpistab. “Aia! Ei tohi haiget teha!” ja löömise asemel suundub ta minu või Esileedi suunda, et me teda lohutaksime ja valusale kohale peale puhuksime.

Ma ei tea, kust see tuleb, sest mina olen legendaarne tagasitegija. Mul on füüsiline sund vastu lüüa. Vahel kui keegi neist mulle munadesse kargab, siis see suur vihalaine, mis minusse koguneb, see kasvatab ja õpetab. Ma olen kogu aeg öelnud, et minu lapsed õpetavad mind. Nad on õpetanud mind ka enda viha talitsema. Esileedi on õnneks pääsenud sinikateta. Eks te peate ise järeldama, kas seetõttu, et ma ei ole teda löönud või seetõttu, et ma oskan lüüa nii, et sinikaid ei jää.

Aga see selleks.

Kunagi ma vaatasin ühte filmi nimega “The Help” ja seal ütles lapsehoidja väikesele mustanahalisele tüdrukule: “You is kind, you is smart, you is important” (natuke katkises ingliskeeles: oled lahke, oled tark, oled oluline). See oli enne kui ma üldse lastesaamisele mõtlesin, aga ma mõtlesin, et kui ma kunagi saan, siis ma teen temaga (nendega) sama moodi. Ma sisendan talle (neile) iga päev kui armastatud ja oluline ta(nad) on. Kui tähtis ja nutikas ta on. Ma usun, et selline enesehinnangu boostimine on oluline, sest ühel hetkel võtab su alateadvus selle vastu ja sa hakkadki end nägema targa ja armastatuna. Ja sa ei löö enam käega, sest sa oled nagunii loll ja ei oska, vaid sa hakkad andma endale võimalusi. Kui sa oled enesekindel, julged sa ka võtta vastutusi ja elada julgemalt.

Sama asja võib rakendada kõigiga, kes ei usu, et nad on armastust väärt. Inimestega, kelle enesehinnang mutta tambitud. Kellele on aastaid üritatud selgeks teha, et kui nad sellest destruktiivsest suhtest minema lähevad, jäävad nad üksi, sest mitte keegi teine ei vaataks tema poolegi. Läksin vist liiga spetsiifiliseks. Ma lihtsalt näen selliseid inimesi ja nende pilt endast on nii moondunud, et nad ei vajagi muud kui tunda, et neid armastatakse ja neist hoolitakse.

Ja ühed, kes seda tingimusteta armastust meile pakuvad, on meie lapsed. Nad ajavad käed laiali, et kujutada seda armastuse suurust, mida nad meile väljendada tahavad, või Vennase puhul sõrmega silma.  Ok, see pole ehk armastuse avaldamise žest, aga alati ta tuleb varem või hiljem mulle taas sülle, võtab mu pöidla endale pihku, veab mu käe ümber enda ja poeb pead minule nõjatades kaissu. Kes meile veel seda pakuks? Teod? Ja nii nagu meie üritame hoida neid armastavas keskkonnas, pakuvad nad ise ka meile väga palju vastu. Tänase postituse mõte oligi see, et tuleviku lastele öelda (kui nad seda kunagi lugema peaksid), et me märkame ja hindame, mida te üksteise ja meie heaks teete 😉