Kategooria

Isablogi

Mis vahe on Vennasel kui ta on terve, versus see aeg kui ta on haige? Kui ma küsiks tervelt Vennaselt, kas ta tahab jäätist, lööksid ta silmad särama ja ta jookseks ise kiirelt laua taha istuma. Kui ma aga küsiks seda haigelt Vennaselt, siis… siis ta jookseks säravate silmadega laua taha jäätist ootama. Ei olnud hea näide. Jäätis ei ole kunagi hea näide, sest seda võivad lapsed vohmida olenemata enesetundest. Isasse.

Kuid kui Esileedi eile enda ülakeha paljaks võttis ja Vennase endale rinnale tõstis (Esileedi ei lubanud pilti teha), siis esimene asi, mis mulle pähe kangastus oli see, et mu naine on puhta lolliks läinud. Hakkab täismehele tissi andma. Selgus, et ei hakka. Vaid nahk-naha kontakt pidi olema tervendav. Seal ta siis oli, silmad kaugusesse vaatamas ja lihtsalt vaikis. See ei ole see Vennas, keda mina tunnen, sest Vennas ei ole mitte kunagi vaikne. Ega ühel kohal. Tal on silmis pidev tuluke, mis reedab, et ta silmad skännivad tuba, et leida midagi, mis õelt või vennalt pihta panna ja sellega mööda tuba neilt eest ära joosta. Ta tõepoolest ei diskrimineeri – hea meelega jookseb ta nukk kaisus eest ja õnnetult röökiv Piiga kohe sabas, kui ka hiilib Legodest torni ehitava venna selja taha, et see kiire käe või jala liigutusega ümber paisata ja naeru kugistades eest ära joosta. Noorsand saab ta küll alati kätte ja karistab, aga ega see Vennase indu kahanda.

Õnneks hakkab see viirus üle minema. See ei olnud võrreldavgi sellega, mida me talvel kogesime.Seekord oli väike palavik, mõõdukas nohu ja vastik rögane köha. Nöha nagu moodne sõna meie läbitud nädalavahetust kirjeldada võiks. Varem polnud kunagi mul probleeme sellega, et mul on nohu. Noorena olin ma üldse olin üliharva haige. Ega ma praegu ka eriti tihti pole, aga nohu on minu jaoks kõige suurem katsumus. Päeval see mind ei häiri, aga ööd on see-eest tõeline kadalipp. Ma olen märganud, et kui üks ninapool kinni läheb, tuleb pikutada vastas küljel ja mingi aja pärast vajub see nina pool lahti. Kuid ma ei saa seda teha kui öösel ärkab Noorsand ja teatab, et ta nägi unes hirmsat unenägu ja tal on vaja kaissu. Siis ma laman seal silmad pärani oma pimedas toas, käsi Noorsandi raudses haardes ja tuletan endale meelde põhjusi, miks ma oma poega armastan. Lihtsalt selleks, et teda mitte aknast välja visata. Lase elada! Ma ei teagi, mis juhtus. Vahepeal läks nii hästi ning ta magas juba teises toas omaette voodis ja nüüd väidab, et ta kardab. Kui on üks positiivne asi mu suuruse juures, siis see pakub alaealistele poistele turvatunnet.

Mis on nohu puhul veel fenomenaalne. Kuna nina on natuke kinni, siis sealt kaudu ei käi ka õhku nii palju läbi, mis tähendab, et ka aju on hapnikupuuduses. Kui ma peaksin end praegu kahe sõnaga iseloomustama, siis ma olen tuim ja loll. Eks ma ole muul ajal ka, aga kindlasti mitte sellisel määral. Mul puudub reaktsiooni võime ja Noorsand hammustas mind eile sõrmest, et mu tähelepanu saada. Ma lihtsalt istusin diivanil ja vaatasin kaugusesse, samal ajal kui tema minuga tähtsat asja arutada soovis. Isegi mitte autada, vaid kuulda minu arvamust, et kui hea mees lööb päti maha, kas ta on siis ka pätt? Ma ei tea, miks ta seda küsis. Igal juhul pätid- olge valvsad!

Ka ei lase mu tuim aju mul kirjutada raamatut. Ma tahaks, et raamat ei tuleks jutustus eemaloldud ajast, vaid põnev ja mõnus ajaviide, kuhu te sooviksite end mingiks ajaks ära unustada. Et te tunneksite seda, mida mina seal olles tundsin ja hetkel nöhaga ei suuda ma seda saavutada. Täna on juba täitsa ok. Kui Mallukas oli rõõmus, et ta suutis päevaga kirjutada 100 000 tähte enda peagi ilmuvast raamatust, siis mul on vastu panna 200. No ei jooksnud jutt. Panin arvuti kinni. Sellise tempoga peaks raamat ilmuma hiljemalt jõuludeks.

Aastal 2038. Siiski oleks nii tore, kui se ilmuks enne jõule, aga kas tegelikult ka nii läheb, ei tea. Väga tahaks.

Aga nagu öeldud, siis sümptomid on veel alles aga haigus tundub ise taandunud ja oli hirm, et homne kaksikute sünnipäev tuleb edasi lükata, millest oleks väga kahju olnud. Tundub, et vist ikka ei tule. Kuigi külalisi tuleb vähem, sest hoiatasime ette, et me pole päris terved ja ka kingitusi saavad lapsed vähem, siis loodetavasti neid ikka tuleb ja paar tundi ringi trallimist homme õhtul aset leiab.

“Noorsand, süga palun mu selga. Siit ülevalt. Ma ise hästi ei ulata!”

Noorsand astus kahtlustavalt minu juurde, vaatas mulle otsa nagu tahtes küsida, et kas ma räägin tõsiselt või. “Palun süga, ma ise ei ulata!”. Noorsand astus mulle lähemale, vaatas mu selga, nuusutas seda ja ohkas. Hoidsin samal ajal särki üleval ja ootasin kannatamatult, et oma sügelusele leevendust saada. Ma ei näinud selja taha ja pöörasin ärritunult Noorsandi poole, kes ehmunult mu selja taga seisis.

“Issi, miks sa tahad, et ma su selga sügaks?”

“Sest mul sügeleb!” Mul tõepoolest ei olnud mingit varjatud agendat.

Eks ma palun ikka lastel teha veidraid asju, näiteks anda mulle patsu ja siis haaran käest ja tõmban nad kaissu, et kõditada, või näiteks palun silmad kinni panna ja kui nad silmad lahti teevad, siis on midagi ehmatavat silme ees. Ok, tundes teid, siis siin on kindlasti vähemalt kuus perversse mõtlemisega inimest. Ei! Ehmatav asi võib olla ka mänguämblik või mask mu näo ees. Kuid sel korral tahtsin ma lihtsalt tema abi, sest sügeles täpselt selle koha peal, kuhu üks käsi ülevalt ei ulatunud ja teine käsi alt poolt kätte ei saanud.

Aga ei, tema seisis ootusärevuses mu selja taga ja püüdis nuputada, et mis hirmus asi temaga juhtub, kui ta mu selga sügab. “Issi, ma ei taha su selga sügada..” Ma ei saa ju loomulikult sundida teda sügama. Püüdsin end kuidagi vastu voodi peatsit hõõruda, aga mu peats lõppes ära umbes 20 cm madalamal kui see sügelev koht. Pole midagi hullemat kui sügelus, mida sa ei saa kratsida. Minu hirm on, et mul pandaks käed selja taha raudu ja mu silm vajab sügamist. Nina saad sa veel kuidagi vastu seina hõõruda, aga silma sügamine on ju hoopis midagi muud. Sa pead nuki sinna päris sisse suruma, et leevendust ja sa ei saa seda asendada aknalaua nurgaga vms.

Nagu muuseas jalutas mu uksest mööda Piiga, kes mulle pilgu heitis, naeratas ja kelmikalt lehvitas. “Piiga, tule issile appi. Tule süga palun mu selga!” Ma ei tea, mida mu lapsed arvavad, et selja sügamine tähendab. Ma pole kunagi palunud neil seda endale teha, aga Piiga jäi uksele seisma, ta nägu kahvatus, käed vajusid külje peale rippu ja ma ei tea, kas see oli aegluubis või mul on nii meeles, aga ta käest kukkus maha nukk, keda ta hetk tagasi õrnalt kaisutanud oli.

“Issi, ma ei taha!”

Mis toimub? Ma ei palu ju midagi füüsiliselt võimatut, nagu mänguasjade kokkukorjamist või kahte minutit ühel kohal istumist. Ma palusin lihtsalt, et ta oma teravad küüned hetkeks mu ülaseljast üle libistaks. Äkki on Esileedi oma eeterlikeõlidega mingi trauma tekitanud, sest Esileedi lõhnab pidevalt nagu lõhnakuusk ja alati kui ta palub mul endale massaaži teha, kulub mul viis kanti vett, et oma kätelt hiljem see lõhn maha saada. Aga minu selg polnud millegiga kokkuhõõrutud!

“Ei, ei, Piiga, sa ei peagi. Mine mängi edasi”.

“Aitäh issi!” kiljatas Piiga, kes täiesti ebaproportsionaalselt rõõmsaks muutus sellest, et ta ei peagi mind sügama. Maailma suurima naeratusega jooksis ta mulle kaissu ja kallistas mind tugevasti. Ta käsi muide maandus kallistamiseks täpselt sinna, kus mul sügeles ja kui ta oleks seda kaks sekundit süganud, oleks ma rahul olnud. Aga ma ei hakanud enda jonni ajama ja lasin tal oma nuku maast üles korjata ja edasi joosta. Mul ei ole ju mingit haigust ja ma käin regulaarselt pesemas. Erinevalt Esileedist, ei lõhna ma nagu viiruk ja ei ole ma omast arust neile ka mingit hirmsat sügamiskogemust elades tekitanud. Ja nüüd nad käitusid nagu ma paluks neilt võlgu, mida ma kunagi tagasi ei plaani maksta.

Ma ei hakanud Vennast palumagi, sest tema ei ütleks “ei taha”, vaid kui Vennas midagi teha ei taha, siis ta läheb kägarasse maha, peidab näo ära ja võib selles poosis nädalaid veeta. Variant oleks olnud Esileedi kutsuda, või minna ise alla korrusele, aga mõlemad variandid tundusid liiga utoopilised – ei viitsinud mina alla minna ja kui ma oleks Esileedi selleks üles kutsunud, oleks ta seda naljaks pidanud.

Miks ma seda kirjutan, on see, et päev hiljem sattusin ma Jyski ja seinal rippus selline jumala poolt saadetud vidin. Ostsin kaks tükki. Kummalegi korrusele ühe. Mul pole enam abi vaja. Jätan meelde kui testamenti koostan.

PS! Üks asi veel. Paar postitust tagasi rääkisin, et kui tõmbate endale telefoni WOLT äpi, et restoranitoit otse koju tellida, siis registreerudes kasutades koodi AMHT, saate te endale automaatselt 7 euri krediiti, mis tuleks paari nädala jooksul ära kulutada. Sain tagasisidet, et kood ei tööta. Nüüd töötab jälle. Seega tõmmake WOLT, kasutage registreerumisel koodi AMHT ja esimene päevapraad on minu kulul. Äpp töötab Tallinnas ja Tartus ning ka Soomes minu teada 🙂

Lapsi pole. Esileedit pole. Ma olen täitsa üksi kodus ja ma valin siin pilte, mida printimisse saata ja iga pilt räägib mingi loo. Kuna 99% piltidest on nagunii lastest, siis ma räägin täna uhkusest, mida saavad tunda vaid lapsevanemad. See on selline tunne, mis võib tekkida nii suurtest kui ka kõige pisematest asjadest. Sageli millestki, mis eemalt vaatajale võib täiesti tähtsusetu tunduda. Kuid minule, kes ma lastega iga päev koos olen, on need pisikesed asjad, mis südame nii väikseks tõmbavad, et need emotsioonid sinna sisse ära mahtuda ei taha ja pisarakanalitest endale väljapääsu otsivad. Ma ei olnud kordagi enne isaks saamist pisarat poetanud, sest ma olin kellegi üle uhke. Mul oli teiste üle hea meel, aga see on midagi hoopis muud.

Noorsand hakkas kõndima hilja. Me olime üldse väga mures ta jalgade pärast, sest neuroloogi juures käies ja lootes kuulda midagi julgustavat, ütles ta hoopis seda, mida ükski lapsevanem kuulda ei taha: “See on esimene kord, kui ma midagi sellist oma pika karjääri jooksul näinud olen.” Neil polnud aimugi kui hull või mitte hull seis tal jalgadega on ja kas ta kunagi üldse kõndima hakkab. Kuid Noorsand ei teadnud seda, et see kuidas ta end varbanukkidel püsti ajab, ei ole tavapärane ja jätkas iga päev tööd, et teha paar sammugi järjest. Kui ta lõpuks ühel õhtul vaarus ühest seinast terve tee diivanini, kus me Esileediga igat ta sammu jälgisime, siis oli see üks meeldejäävamaid hetki minu elus. Ma mäletan ka seda päeva kui ta oma esimese kilomeetri maha kõndis ja mida ma sel hetkel tundsin.

Vennas hakkas väga varakult kõigest aru saama. Sarnaselt vanema vennaga on tal väga kõrgelt arenenud valikuline kuulmine ja ta kuuleb tänase päevani vaid asju, mis tema huve teenivad. Ma olen täna üksi kodus ja ma olen kindel, et kui ma ütlen praegu siin, Tartus, kõva häälega “komm”, siis magav Vennas Põlvas võpatab. Kuna ta rääkis hästi vähe aga, siis iga edusamm, mida ta on tegemas, täidab rinna uhkusega ja ma tahaksin sellest kõigile rääkida. Kuid see ei ole eriti kellelegi huvitav peale minu ja Esileedi. Vennas on jätkuvalt kangelt kasutamas “k” tähe asemel “t” tähte, kuid tema sõnavara on nii kõvasti edasi arenenud, et vahel ei saa ma küll aru, mida ta räägib, kuid seda sellepärast, et ta ütleb iga päev uusi sõnu ja mu kõrvad ei ole lihtsalt harjunud, et see väikene suu nii palju öelda suudab.

Piiga jätab mulle kõige vähem võimalusi uhkust tunda, sest ta on nii kiire kõiges. Ta räägib juba nagu mõni kolmanda kursuse filoloog, tal on välja kujunenud stiilitunnetus (kõik peab olema roosa) ja ta on nii arukas laps lihtsalt. See on umbes sama fenomen, et kui su naine iga päev kodu korras hoiab, siis sa ei taipa teda selle eest kiitagi, sest mingit muutust sa silmaga justkui ei tajugi. Kui kodu on sassis ja rokane ning naine lõpuks selle ära koristab, siis sa tajud muutust ja taipad kiita. Teine variant oleks sellele naisele kogu aeg tänulik olla, et ta kodu eest nii hästi hoolitseb ja mul Piiga üle iga päev uhkust tunda, et ta selliste suurte sammudega elus edasi liigub ning ma teengi seda.

Aga neid pisikesi edusamme, miks ma lastele iga päev patsu annan ja tunnustavalt kallistan, on absoluutselt igas päevas. Näiteks, kuidas Noorsand on mitmel korral suutnud vastu panna kiusatusele kedagi vastu lüüa. Meil oli täitsa mure, et kuidas teha talle selgeks, et löömine ei ole aktsepteeritav käitumine, kuid päev päevalt näeme, kuidas ta suudab kaksikute provokatsioonidele vastata nii nagu Esileedi, kes laste terroriaktidele vastab kortsus kulmu ja selgitustööga. Mina kipun vastu lööma. Või vastu tegema. Kui keegi mind näpistab või hammustab, siis enne kui ma taipan, et mida ma teen, on mul juba süüdlase säär hammaste vahel. Ma ei tee kõvasti. Lihtsalt selleks, et enda pahameelt demonstreerida. Võiks kasutada Esileedi lähenemist, aga noh, jah.

Uhkust teeb mulle see, kuidas kaksikud on õppinud üksteisega sõbralikult mängima, kuidas Vennas Noorsandi imetleb ja temaga koguaeg aega veeta soovib, kuidas nad enda järel koristavad(on juhtunud), kuidas nad mind hommikul äratavad, kui mu telefoni enda kätte tahavad. Enam ei ole see ootamatu hüpe munadesse, vaid see on õrn peopesa minu põsel ja vaikselt küsimine, kas nad võivad mu telefoni võtta. Või trennis käies Vennas oma elu esimese kätelseisu ja kukerpalli tegi. Kui Piiga kurb oli, et tema jogurtijook otsa sai ja Vennas mõtles pikalt, kuid siiski tõusis püsti ja viis enda pooliku jogurti Piigale, tegi talle käe peale pai ning teatas, et ta ei tahagi enam.

Sellised sentimentaalsed tunded tulevad mulle peale kui mu pere paariks päevaks maale läheb, sest kui neid ei ole mu käeulatuses, saan ma aru, millest ma ilma jään. Ma olen üks väga uhke mees ja ma ootan kannatamatult enda peret koju tagasi. I’m such a wimp… 🙂

Me käisime nädalavahetusel sünnipäeval. Ma arvan, et igasugune pingutus sõbrad kokku kutsuda on tänu väärt, aga see üritus jättis tunde, et sel ei olnud hetkekski mõeldud minu peale. Vahel ma satun sellistele pidudele, et ma võin olla küll keset kogu seda suminat, aga ma tunnen end ikka nagu võõrkeha. Inimesed astuvad ligi ja teevad tutvust ning mina lihtsalt naeratan totakalt ja ei oska kuidagi sisse elada. Ma olen varemgi rääkinud, et minu small talki oskus on olematu.

Ma loodan, et sünnipäevaline ei võta seda kriitikat isiklikult. Tegelikult ma ei pea sellepärast muretsema, sest ma olen 99% kindel, et ta isegi ei loe mu blogi. Kusjuures üldse väga vähesed sõbrad teevad seda. Eriti meessoost sõbrad. Tahaksin siin rõhutada kõikidele meestele, kui te loete seda postitust, jätke palun endast märk maha ja pange sellele postitusele like või kommenteerige, siis ma tean, et mõni on ikka olemas. Aga jah, kui peoperemees seda lugema peaks, siis mitte midagi isiklikku. Ma lihtsalt püüan selgitada, miks see pidu päris minu masti polnud.

Esiteks olustik. Kui ma tulen sünnipäevale, siis ma tahan ennast tunda mugavalt. Mõnus oleks istuda seltskonnaga laua taga, rääkida mälestusi, röstida sünnipäevalast. Sel sünnipäeval olid seltskonnad nii hajutatud ja laua taga istus heal juhul paar inimest ja ma tundsin kogu peo peale ainult kahte kolme inimest. Enamus inimesi ei võtnud vaevakski minu ja Esileediga sotsialiseerida ja üldse tulid laua taha istuma ainult tordi ajaks. Ka siis ei olnud võimalik normaalselt vestelda, sest pidu peeti kohas, kuhu kogu seltskond ei olnudki laua taha arvestatud.

Teiseks söök. Ei mingit seapraadi, ega sooja toitu. Laud oli lookas vaid snäkkide all. Kuna mina pole suhkurt juba kuus nädalat söönud, siis minu valikud pidid piirduma viinamarjade ja virsikuga. See tähendas, et ma pidin minema koju sööma. Ma saan aru, et enamus seltskonnast ei olnudki toidust absoluutselt huvitatud ja olid peole tulnud ainult pidutsema ja röökima. Aga eks see vist ongi selline ajas edasi minek. Mäletan, et ka kahekümnendates oli toit viimane asi, mis mind peol huvitas. Peaasi, et oleks koos lahedad inimesed ja piisavalt alkoholi, et ka need, kes lahedad polnud, tunduksid lahedad. Ma olen edasi liikunud justkui täiskasvanu perioodi, kus ma eelistan rahu ja stabiilsust. See pidu oli kõike muud kui seda.

Kolmandaks inimesed. Nagu ma ütlesin, siis mul oli raske inimestega kontakti saada, sest ma ei tea, asi ei saa ju nii väga olla põlvkondade erinevuses (võib olla on ka), aga küsimuse peale, et kas  sa oskaksid mulle öelda, kus siin tualett on, peaks olema loogiline vastus, kas “ei tea” või selgitus, kus see asub. See konkreetne inimene, aga lihtsalt vaatas mulle otsa ja tormas minema justkui oleks ma teda enda roostes valgesse minibussi meelitanud. Ole normaalne. Ma olen isa. Ainus, mida ma tahan, on leida väikeste poiste tuba. Oh, ma ei tohiks vist ka sellist väljendit kasutada. Ehmuvate lumehelbekeste ajastul tuleks väga jälgida sõnavara, mida me kasutame.

Teine olukord püüdest suhelda, oli näiteks see kui üks naisterahvas (neiu) endale köögis kohvi keetis ja ma tema juurde astusin ning küsisin, kas ta valmistab suppi? Ok, ma saan aru, et see on rumal küsimus, et kas inimene tuleb sünnipäevale ja hakkab endale köögis suppi keetma, aga ma tegin seda jäälõhkumiseks. Tema vaatas mulle etteheitvalt otsa ja küsis, kas ma olen rumal? Ei ma ei ole rumal, ma olen viisakas. Tundsin kõikjalt, et ma justkui ei sobi seltskonda ja kogu peo järeldusena võingi öelda, et järgmine kord olen ma palju parema meelega kodus kui keset inimesi, kelle jaoks mind pole olemaski mitte. Ainukesed, kellega suhtlesime oli käputäis inimesi, kes hindasid sarnaselt meile rahulikku laua taga istumist ja mõnusat vestlust, mitte hullumeelset röökimist.

Ainuke põhjus, miks ma üldse läksin, oli Esileedi, kes ei soovinud sinna üksi minna ning ma läksingi talle rohkem toeks. Olles seal, sain ka kohe aru, miks ta ei soovinud seal üksi olla. Aga see selleks. Sain endast välja elada. Jakob, kuigi sa oled mühakas ja ei loe mu postitusi, siis palju õnne sulle korra veel 4-aastaseks saamise puhul! Lastele meeldis seevastu su pidu väga! Aitäh, et kutsusite!

(Sünnipäev toimus mängutoas ja külalised olid teised 4-aastased.)

 

Ma käisin eile juuksuris. Mul on olnud sama juuksur viimased viis aastat äkki ja ta on tõesti imeline. Eelkõige seepärast, et ta arvab, et tal on hästi hea huumorisoon. See tähendab, et ta püüab iga kord kildu rebida ja need naljad ei olegi naljakaim osa, vaid see üritus iseenesest. Kuidas ta midagi ütleb ja siis reaktsiooni ootama jääb. Teiseks on tal hästi nõrk süda, ta tunneb end iga kord natukene halvasti ja tema suurim hirm on saada kokutajaks. Vähemasti ta väidab seda mulle iga kord, kui ma tooli istudes teatan: “Täna ma ehmatan sind kolm korda!” Tema ehmatamine on parim osa juuksuriskäigust, sest see kiljatus ja võpatus, mis sellega alati kaasneb, on sedavõrd naljakas. Õnneks peab ka ta ise seda naljakaks. Mul on vaja sellist juuksuriskäiku, sest kodus ei tohi ma kedagi ehmatada – Esileedi hakkab nutma ja lastele ei taha ma lihtsalt seda õpetada, sest muidu oleks õige pea mina see, kes peaks kogu aeg valmis olema, sest keegi võib nurga tagant karjudes välja karata. Ei, mul on nõrk süda ja ma tunnen ennast halvasti ning pealegi ei taha ma kokutama hakata.

Eile lasin ma juuksuris endale teha senise kõige julgema soengu. Kui ma koju tulin ja Esileedilt arvamust küsisin, siis kõige pealt jäi ta seda suu ammuli jõllitama ja kui oli mingid sõnad leidnud, siis küsis: “Henry, kui vana sa omast arust oled?”.  Kuid siiski ta pidi tunnistama, et tegelikult sai päris hea lõikus ja lisas, et ma olla hirmsat moodi edev. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt tahtsin seda ühte triipu enda juustesse juba ammu ammu. Mitte värvitriip, aga masinga tehtud triip seal, kus jookseb seitel. Ma panen lähipäevil vast pildi ka sellest Instagrami ja kes seda veel ei jälgi, siis tulge aga julgelt. Minu lehe leiab SIIT(LINK!)

Esmaspäeval ei ilmunud blogi sellepärast, et pühapäeval oli mul Tallinnas seminar, kus ma aitasin suitsetajatel suitsetamist maha jätta. Väga hästi läks. Alati läheb. Väga harva jääb mulle sisse tunne, et ei olnud päris see. Kuid see seminar imeb mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma ei suuda terve järgmise päeva inimestega suhelda ja rääkimata blogi kirjutamisest. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle viimastel aastatel nii mõjuma on hakanud. Samas ma tajun, et ma olen viimastel aastatel kogu sellest meetodikast ka palju parema arusaamise saavutanud ja lähen asja palju intensiivsemalt sisse. Ma tunnen, et ma pean olema hästi tugeva energiaga, et inimesed ka seda tajuksid ja saaksid aru, kuidas nad seal seminaril oma elu muutmas on. Järgmine päev on alati tunne nagu ma oleks nädal otsa joonud – valus, väsinud, emotsionaalne, eemalehoidev. Esileedi on sellest ka aru saanud ja see oli tema enda soovitus kunagi, et kuna endale töötades ei ole kedagi, kes mind esmaspäeval tööle sunniks, siis miks ma olen masohist ja püüan kohe järgmisel päeval taas töösse sukelduda. Ma enam ei ürita. Seega, te võite mu kodulehe järgi vaadata, millal see esmaspäev on, mil ma arvatavasti teieni ei jõua. Ja kui suitsetate, siis tulge ja saame sellest kerge vaevaga lahti.

Isegi lapsed on tööpäevajärgsel päeval mõistvad ja ei roni mul seljas. Nad leiavad endale muid tegevusi. Näiteks Noorsand tegi süüa, Piiga mängis arsti ja Vennas kukkus eile ajaviiteks meie kodu trepist alla. Võttis käed asju täis, läks trepi peale ja hüüdis Esileedit appi. Esileedi tõusis, et tulla, kuid järgmisel hetkel astus Vennas ja Esileedi nägi justkui aegluubis, kuidas Vennas aste aste haaval pea ees alla põrkab. Minu reaktsioon on sellistes olukordades alati ebasobilik ja ma püüan täie tõsidusega end muuta – ma kipun automaatselt tänitama ja ütlema, et ei tohi nii paljude asjadega korraga alla tulla. Loomulikult pole sellest rääkimisest antud hetkel kasu ja targem oleks aega veeta lohutamisega, mida me Esileediga ka tegime.

Esileedi loomulikult reageeris 14000000 korda üle. Nagu tavaliselt. “Ma arvasin päriselt, et ta saab surma. Mul käed siiamaani värisevad!”. Kuna ta on aastaid veetnud telekast krimisarju vaadates, siis näeb tema alati kõiges kõige mustemaid stsenaariumeid. Pluss pidi ta magistri saamiseks viis aastat haiguseid õppima ja nii kui ma teatan, et mul on nohu, paneb tema juba matusebüroos aega kinni, sest mis see muu kui muhkkatk või pidalitõbi on. Ta teab liiga palju õnnetuste stsenaariume ja liiga palju haiguseid.

Ma esitasin Facebooki lehel ka küsimuse, et kas teil oleks huvi ka videosisu vaatamiseks ja sellele on vastanud pea 700 inimest, ehk üldist meelsust võiks sellest järeldada küll. 67% vastas jah ja 33% ei ole huvitatud. Õnneks te ka kommenteerisite ja hea oli tõdeda, et ka 33% seas on selliseid, kes video puhul oleksid nõus pingutama ja selle kuidagi vastutahtmist ära vaatama. Järgmisel nädalal teen ma juba esimese video, mis anti mulle teatekepiga edasi. Nimelt on challenge, kus ma pean midagi proovima/tegema silmad kinni seotuna. Te võiksite mulle ideid pakkuda, mida te tahaksite mind pimesi tegemas näha. Proovida toite, mille lasen Esileedil poest osta ja pean ära arvama, mis see on? Joonistama midagi? Tegema Noorsandile tattoo õla peale? Andke märku ja võtan kindlasti arvesse.

Muide,  kui teie seda kolmapäeva hommikul loete, olen mina juba seeni korjamas.

Kasutaks “Troonide mängu” klassikaks saanud lauset: “Talv on tulemas…”. See ei ole ju üllatus, et  käes on septembri keskpaik ja näe, väljas läks jahedaks, aga siiski, mis korralik eestlane ma oleks kui ma natukenegi ei kurdaks. Ma olen küll optimist, aga isegi mina lasin eile meie basseinist õhu välja. Ei usu, et seda järgmise üheksa kuu jooksul vaja läheb. Uhh, üheksa kuud. Praegu oleks naistel väga hea rasedaks jääda – pime ja sombune aeg läheb mööda nagu nipsti kõhu kasvamise ja hommikuse ropsimise saatel. Rasedana ei saaks arugi, et külm on, sest kui ma mõletan õigesti oli Esileedil kogu aeg palav. Pluss ta nuttis kogu aeg kontrollimatult. Head ajad…

Kuid õudseim asi, mis külmaga kaasneb, on laste riietamine. Enam ei saa neid looduslapse kombel hommikul õue kupatada, vaid nad tuleb hoolikalt riidesse saada. Mina ei ole väga hea riietaja. Ok, olen hea riietaja, aga minu ja Esileedi külmataju on absoluutselt erinev. Mina käin ikka veel lühikeste pükste ja varbavahekatega ja Esileedi otsis enda sügise parka välja. Seega ta ei usalda mind, et ma lastele õiged riided selga leian. Teiseks ei ole ma aastatega kuidagi Esileedi riiete loogikale pihta saanud. Mul pole aimugi, kus kelle riided on. Kui ta ütleks mulle praegu, et pane neile kilepüksid, sokid ja fliisid, võiksin ma kohe alla anda. Ma pole märtsist saadik neil sokke jalas näinud ja kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei tea, kus isegi minu sokid meie elamises on. Kas mul üldse on sokke? Ühe soki asukohta ma tean, sest see on mu dressika taskus. Tema paarilist ei ole ma kevadest saadik näinud. Jätsin ta igaks juhuks taskusse, puhuks, kui ma leian kadunud paarilise üles, sest ma tean oma sokke – nii kui ma ta kusagile ära panen, ei leia ma teda enam kunagi.

Aga selleks, et mul sügisel meeles oleks, kuidas laste riietamine käib, olen ma välja töötanud skeemi, et oleks nii vähe üllatusi kui võimalik. Kui teil on samuti peres mitmeid lapsi, kes vajavad abi riietumisel, siis võite ehk endki siin ära tunda.

  • Saada lapsed pissile. Keegi neist ei taha. Sunni neid käima hoiatusega, et sa ei saa enne riidesse neid panna kui pissitud on. Keegi ei lähe. Tõsta häält ja ütle, et kui nad ei lähe, siis tuleb suur pahandus. Keegi ei lähe.
  • Vali üks laps kolmest, kelle esimesena riidesse aitad. Lükka manguvad, nutvad, krabavad lapsed eemale, kes soovivad samuti esimesed olla ja ütle, et kui nad oleks pissil käinud, oleks nemad esimesed olnud, aga nüüd sul tuli teha lihtsalt mingi valik.
  • Las ta paneb ise püksid jalga. Võta talt jalast püksid ja keera need õiget pidi. Võta talt uuesti jalast püksid ja keera need õiget pidi. Kuidas tal õnnestus õigeks keeratud püksid ikka valet pidi jalga saada, on üks looduseimesid, mille jälile me kunagi ei saa.
  • Aita tal jalga panna sokid. Kui ta jalg on nagu makaron ja ta tegeleb kõige muuga kui sinuga koostöö tegemisele, siis ära mine endast välja. Hinga sügavalt. Vajadusel hammusta huulde. Viska sokid diivani otsa ja ütle, et pangu ise endale sokid jalga kui ta ei suuda kaks sekundit keskenduda. Mine too sokid diivani nurgast tagasi ja pane need pisarais lapsele jalga. Kallista. Vabanda.
  • Aita tal selga panna fliis. Käsuta üks käsi üles ja las ta paneb käe varrukasse. Ei, teise varrukasse. Teise varrukasse! TEISE VARRUKASSE! Hoiata, et kui ta ei keskendu, siis sa jätad pooleli ja hakkad järgmist last riietama. Tõuse ja mine pane aken kinni, et naabrid ei arvaks, et sa laste peale häält tõstad.
  • Tõmba pähe müts ja saada esimene laps õue.
  • Kutsu järgmine laps ja samal ajal lohuta kolmandat, et täna on kõik võitjad ja see, et ta viimasena riided selga saab, ei tähenda, et ta viimane on. Tegelikult tähendab. Aga ära talle ütle. Kärata Esileedile, et miks ma pean üksi neid riidesse panema ja ta võiks oma hobidega, nagu pesu kuivama riputamine ja pesueelne sorteerimine, jätta enda vabale ajale. Hinga sügavalt sisse ja välja. Vabanda.
  • Pane ka teine laps riidesse järgides kõiki samu protseduure nagu esimesega.
  • Selleks ajaks kui teine laps hakkab riidesse saama, on tõenäoliselt esimene laps toas tagasi ja tahab pissile. Hinga sügavalt. Võta talt fliis seljast, traksid maha, püksid alla ja saada pissile. Tõenäoliselt tahab nüüd riides olev teine laps veesolinat kuuldes samuti pissile. Võta ka tema riidest lahti. Kärata Esileedile, et kui ta kohe appi ei tule, siis sa tahad lahutust. Vabanda. Kuula loengut, kuidas tema seda kogu aeg üksi teeb. Hinga sügavalt.
  • Pane kaks pissinud last riidesse ja sunni ka kolmas vetsu. Ta ei lähe. Sest tal pole häda. Häda tuleb siis kui ta on kolm minutit õues olnud. Pane laps riidesse ja mine temaga kolmeks minutiks õue. Saada laps tuppa, et ta paluks emme abi lahti riietumisel. Hinga sügavalt. Üheksa kuud veel.

Eelmise postituse Iirimaale jõudmise kohta sain ma väga palju positiivset tagasisidet ja teil oli huvi, et ma sellest veelgi räägiksin. Ma ei ole neid lugusid väga jaganud, sest see hotell, kus ma töötasin oli kõige värvikirevam koht, kus ma kunagi aega veetnud olen. Ainuüksi minu vahetuses töötas inimesi 11 erirahvusest ja kui nii palju erinevaid inimesi koos on, siis juhtub alati midagi. Paljud minu märkused tunduvad ehk rassistlikud ja kitsarinnalised, paljud juhtumised võivad tunduda nii uskumatud, et te arvate, et ma mõtlesin selle nagunii välja, aga ma luban, et ma püüan kirjutada nii ausalt kui mul vähegi meeles on. Aga siis võtke mind sellisena nagu ma olin – lihtne väikelinna poiss, kes maailma näinud polnud. Ehk ma siis jagan teiega ka edaspidi Iirimaa lugusid nagu need mul meeles on. Sellest ajast võiks tõepoolest raamatu kirjutada.

Aga ma blogin kolmel päeval nädalas (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 11) ja tahtsin julgustada, et kui teile minu kirjutatu meeldib, siis ma olen nii tänulik, kui te sellest märku annate, kas Facebookis pöidlaga või siin või Facebookis kommentaariga. Siis oleks mul mingigi taju, mis teile meeldib ja mis mitte. Ja kui teile miski eriti meeldib, siis võite alati ju ka sõpradele jagada ;).

Üks üleskutse veel – ma teeks hea meelega küsimuste ja vastuste postituse ning kui teil on küsimusi, mida te tahaksite küsida, siis küsige julgelt. Püüan vastata kõigile.