Kategooria

Isablogi

Noh, sest me ütleme neile! Nii lihtne see ongi.

“Issi, ma armastan sind niiiiiiiiiii palju”, teatab Noorsand ja ajab käed nii laiali kui vähegi suudab. Sest just nii ütlen mina talle kui väga ma teda armastan. Piiga, kes seda eemalt näeb, hüppab hetkega mulle sülle ajab käed laiali ning ütleb “Almastan issi pallu”. Seda näeb eemalt Vennas, kes tormab tulistjalu minu juurde, torkab näpuga silma ja jookseb itsitades minema.

Me oleme midagi õigesti teinud. Meie lapsed jagavad ja tahavad jagada õrnust ja armastust. See käib loomulikult käsikäes näpistamise, sikutamise ja löömisega. Kuid kui kõik vägivallaaktid saab ühele poole, on armastuse aeg käes.

Noorsand on selles eriti osav. Ta teab täpselt, mis meid heldima paneb. “Pane tahvel käest ära, aitab küll!”. “Kolm minutit veel!” vastab Noorsand ja tõstab viis sõrme püsti. “Ei, aitab”. Siis ta ohkab, paneb tahvli kõrvale, ajab käed laiali ning kirjeldab kui väga ta mind ikka armastab. Ta tahab minuga ühel lainel olla, sest juba temagi mõistab seda hoolivuse nii vaimset kui materiaalset poolt – ma ei taha, et ta tahvlit ära paneks sellepärast, et ma temast ei hooli, vaid sellepräast, et ma hoolin. Loomulikult ei ole ta valmis seda kohe ära panema kui ma ütlen ja sellepärast annamegi me talle alati ette teada: “Viis minutit veel ja siis paneme tahvli puhkama.”

Eks me ole seda õrnuse avaldamist ise soosinud ka. Me püüame olla teadlikud sellest, mida me oma lastele ütleme. Oluline on ju see, et nad mõistaksid, et mitte inimesed ei ole rumalad, vaid teod võivad olla. Mitte need teod, mida ma kasvuhoone ümbruses surnuks tallan. Ei, võtan tagasi, need teod on ka rumalad. Aga ma pean silmas, et mitte lapsed ei ole pahad, vaid ka head lapsed teevad aeg-ajalt pahandusi.

Seepärast me hoiame kõrvu lahti ka siis kui vanavanemad neid hoiavad, sest eks nad ole teine põlvkond, teised arusaamad. Meie põlvkond kuulis ju palju sellist: “rumal poiss”, “paha poiss”, “Henry kui sa seda kohe ei tee, siis ma ei armasta sind enam!”

Rahune ema, ma tegin nalja. Sa pole kunagi armastusega kaubelnud.

Ehk siis need sõnumid, mida me lastele püüame edestada ongi see, et nad on väga hoitud ja armastatud ja kui me pahandame, siis mitte sellepärast, et nemad tropid on, vaid midagi, mis nad tegid oli pahandamise ära teeninud. Tundub, et see mõjub ka, sest nad on ka üksteise vahel õrnad. Ja see pole iseenesestmõistetav asi. Eks loomulikult tuleb neil sageli ette nääklemisi ja löömisi. Piiga ja Vennas on legendaarsed üksteise peale kitujad ja kuna nad ise veel väga palju ei räägi, siis kitumine käib nutu ja jorinaga, mida nad esile toovad kui emb-kumb peaks kasvõi korraks üksteise vastu minema.

Kuid need negatiivsed hetked asenduvad kiiresti armsatega, kui Piiga tõttab koridori, et aidata Vennasel õueriideid seljast. Kui Vennas kiirustab teisele korrusele, sest ta kuulis poole kõrvaga, et Piiga otsib lutti taga ja ta teab, et teisel korrusel on alati kusagil mõni lutt. Või kui Noorsand kuuleb neid kahte omavahel nääklemaks, tõstab käe üles ja karjatab “Stopp”, läheb tardunud Vennase juurde, kallistab teda, kummardab tema tasemele ja vibutab sõrmega “Ei tohi õde kiusata!” ja pöördub siis Piiga poole, kallistab teda ja manitseb teda venda kiusamast.

Kui kaksikute esimesel aastal ja kauemgi, olime kogu aeg hädas, et Noorsand kippus neile selga ja pea peale istuma, siis see on õnneks lõppenud. Veelgi enam, sageli ei löö Noorsand neid enam vastugi, kui keegi neist teda frustreerunult lööb või näpistab. “Aia! Ei tohi haiget teha!” ja löömise asemel suundub ta minu või Esileedi suunda, et me teda lohutaksime ja valusale kohale peale puhuksime.

Ma ei tea, kust see tuleb, sest mina olen legendaarne tagasitegija. Mul on füüsiline sund vastu lüüa. Vahel kui keegi neist mulle munadesse kargab, siis see suur vihalaine, mis minusse koguneb, see kasvatab ja õpetab. Ma olen kogu aeg öelnud, et minu lapsed õpetavad mind. Nad on õpetanud mind ka enda viha talitsema. Esileedi on õnneks pääsenud sinikateta. Eks te peate ise järeldama, kas seetõttu, et ma ei ole teda löönud või seetõttu, et ma oskan lüüa nii, et sinikaid ei jää.

Aga see selleks.

Kunagi ma vaatasin ühte filmi nimega “The Help” ja seal ütles lapsehoidja väikesele mustanahalisele tüdrukule: “You is kind, you is smart, you is important” (natuke katkises ingliskeeles: oled lahke, oled tark, oled oluline). See oli enne kui ma üldse lastesaamisele mõtlesin, aga ma mõtlesin, et kui ma kunagi saan, siis ma teen temaga (nendega) sama moodi. Ma sisendan talle (neile) iga päev kui armastatud ja oluline ta(nad) on. Kui tähtis ja nutikas ta on. Ma usun, et selline enesehinnangu boostimine on oluline, sest ühel hetkel võtab su alateadvus selle vastu ja sa hakkadki end nägema targa ja armastatuna. Ja sa ei löö enam käega, sest sa oled nagunii loll ja ei oska, vaid sa hakkad andma endale võimalusi. Kui sa oled enesekindel, julged sa ka võtta vastutusi ja elada julgemalt.

Sama asja võib rakendada kõigiga, kes ei usu, et nad on armastust väärt. Inimestega, kelle enesehinnang mutta tambitud. Kellele on aastaid üritatud selgeks teha, et kui nad sellest destruktiivsest suhtest minema lähevad, jäävad nad üksi, sest mitte keegi teine ei vaataks tema poolegi. Läksin vist liiga spetsiifiliseks. Ma lihtsalt näen selliseid inimesi ja nende pilt endast on nii moondunud, et nad ei vajagi muud kui tunda, et neid armastatakse ja neist hoolitakse.

Ja ühed, kes seda tingimusteta armastust meile pakuvad, on meie lapsed. Nad ajavad käed laiali, et kujutada seda armastuse suurust, mida nad meile väljendada tahavad, või Vennase puhul sõrmega silma.  Ok, see pole ehk armastuse avaldamise žest, aga alati ta tuleb varem või hiljem mulle taas sülle, võtab mu pöidla endale pihku, veab mu käe ümber enda ja poeb pead minule nõjatades kaissu. Kes meile veel seda pakuks? Teod? Ja nii nagu meie üritame hoida neid armastavas keskkonnas, pakuvad nad ise ka meile väga palju vastu. Tänase postituse mõte oligi see, et tuleviku lastele öelda (kui nad seda kunagi lugema peaksid), et me märkame ja hindame, mida te üksteise ja meie heaks teete 😉

Inglise keeles on üks ilus väljend – beauty is only skin deep. Põhimõtteliselt ütleb see, et tõeline ilu on peidus inimeses sees. See on väljend, mida minusugused, mitte kõige atraktiivsemad inimesed kasutada armastavad. Te ei kujuta ette, kui palju rohkem pean näiteks mina tööd tegema kui mõni mu kobedatest sõpradest, kel piisab lihtsalt kohale tulekust ja naised vaimustuvad. Selleks, et mina huvitav tunduksin, pean ma kordades enam rabelema ja valetama ning jätma mulje, et tegelikult on sisu minus see tõeline asi, mis huvi pakkuda võiks. Esileedi hakkab alles nüüd läbi hammustama, et äkki ma polegi nii vaimustav vend, kellena ma talle end presenteerisin.

Seega kulub mulle igasugu abi ära, et ma väljapoole ilusam tunduks. Tegelikult on minu jaoks inimese seksikaim kehaosa enesekindlus. Hästi, see pole küll füüsiline, aga see võiks sama hästi olla, sest kui see on olemas, siis näib inimene kordades atraktiivsem välja. Missugune inimene on enesekindel? See, kes ennast armastab. Ja tegelikult ei olegi selleks midagi hirmsasti vaja. Kõik on kinni selles, millele sa keskendud. Ma seletan lahti, mida ma silmas pean.

Miks on meie ühiskonnas nii palju ebakindlaid ja õnnetuid inimesi? Sest me ei vasta standarditele. Kui lapata meediat, siis standard on trimmis ja kauni kehaga inimesed. See on meie ajju süübinud justkui standard, mis peaks olema iga inimese eesmärk ja kui sa erined sellest, siis pole sinu asi elu nautida, vaid selle nimel tööl teha. Sellepärast on ka kaal meie kinnisideeks ja need paar numbrit seal kaalu peal otsustavad sageli meie eest, kuidas me end sel päeval tunneme, kui ilusana me end näeme, kui enesekindlad me oleme ja isegi seda, mida me täna sööme ning kellega me täna suhtleme. Naeruväärne! 

Kaal ja kehakuju on ju ainult üks miljardist asjast, mis inimese ilusaks teevad. Ma olen kohanud viimasel ajal nii palju überilusaid ja seksikaid inimesi, kuid kes ei vasta kehakuju mõttes nomidele. Ometi on neis mingi X-faktor. Nad hoolivad ja hindavad ennast. Seepärast olen ka mina ennast viimastel päevadel enesekindlana tundnud ning Esileedi on nagu kass ümber palava pudru käinud. Ta ei saa aru – miski on nagu teisiti, kuid samas ei ole ka. Ma tegin nimelt otsuse, et ma hakkan ennast armastama. Ja kohe praegu, mitte siis kui ma poole kergem olen. Ja suur tänu ka koostööpartneritele, kes mind sellega abistavad. 

Kui mul pole sixpacki, siis pole see mingi õigustus, et mul juuksed rasvased oleksid. Kui mul pole läbitungivaid pruune silmi, siis ei tähenda see, et mu habe ei võiks olla hoolitsetud.  Me oleme alati nii keskendunud negatiivsele ja vaatame peeglist ning näeme seda, mida me muuta tahame. Kuid mis siis kui võtaksime iga päev eesmärgiks leida midagi, mis meile enda juures meeldib?

Pure Cosmetics on leht, mis loodi selleks, et ühes kohas oleks looduslähedased ja kehasõbralikud kehatooted. Kui nad küsisid, kas see võiks meie perele huvi pakkuda, siis kui mitte see, siis mis veel? Nad saatsid meile katsetamiseks mõned tooted. Tooted, mida ma kunagi kasutanud pole ja kasutada plaaninudki pole, sest mida ma rabelen- saa enne pekist lahti, siis hakka vaatama muid asju! Kuid nüüd, kus ma olen 36 aastat vana (kuigi LHV mees poes ütles, et ma näen palju noorem välja ning kui mul oleks teine sammas, oleks see selle komplimendi pärast kohe LHVs), ei lükka ma seda enam edasi.

Ma katsetasin nende turbašampooni ja -palsamit argaaniaõliga ning Esileedi on end mu juustesse sasima end unustanud. Ma võitlesin kiusatusega kui üks värske tuttav meil külas käis, et paluda tal mu juustes sasida. Ma tean, et see oleks talle kindlasti meeldinud, kuid ta oleks tundnud end ebamugavamalt kui mõni ärinaine Malaisia labrakal.

See šampoon on ise täiesti teistsugune – see on must ja see ei vahutanud eriti. Kuid see lõhnas väga hästi ja siltide järgi igati auhinnatud. Kui ma täna duši all käisin, oli Esileedi need pudelid nagu muuseas enda vanniriiulile liigutanud. Ta teadis, et ma nagunii tilkuvana vannitoa teise otsa jooksma ei hakka (meil on sigasuur vannituba). Ta eksis.

Saadeti veel katsetamiseks toonikut ja huulepalsamit, mille Esileedi endale ärandas ja kui kolme lapse kõrval meenub, et tegelikult ka sina oled oluline, annab see ensekindlust ja samm sammu haaval hakkad sa end taas inimesena tundma. On ka Esileedi sageli enesekindlusega kimpus, sest pole tal olnud võimalust pöörata endale tähelepanu. Mu süda tilgub verd kui ta sesisab peegli ees ja küsib, kuidas ma teda ikka veel armastan. Ta lihtsalt ei vasta enda seatud standardile. Oh, oleks tal minu silmad. Ta on imeline ja ilus ning neil päevil kui ta end ilusana tunneb, siis ta särab. Ta lukustab end vannituppa- kreemitab, koorib, niisutab, kuni ta lõpuks varbaotsteni rahulolevana vannitoast välja libiseb. Päevadel, kui me end armastame, tahame me enda eest hoolitseda ja hoolitseda toodetega, mis meile ka head on.

Brändid nagu Ermana ja Pure Skin Food naelutasid Esileedi arvuti taha, sest see on tema meelelahutus- kui ta millestki vaimustub, siis ta googeldab selle pilbasteks. Ka siis kui tegu on sarja või filmiga – ta googeldab selle enne ette ära, saab teada, kes kellega käib, kes kelle maha lõi ja mis on selle filmi ootamatu püänt ja alles siis hakkab seda vaatama. Sama oli ka Ermana ja Pure Skin Foodi puhul – hoidis pudelit nina ees ja samal ajal luges.

Kui ma olin noorem, siis ma jälgisin kosmeetika toodetel (nii palju kui ma neid kasutasin) kahte asja – hinda ja lõhna. Te võite mind tänagi poes näha dušigeele nuusutamas ja higipulkasid analüüsimas. Tegelikult enam pigem ei õnnestu, sest tänu blogile olen ma avastanud sedavõrd palju teisi võimalusi ja ma pean oluliseks seda, et tooted oleksid looduslähedased. Miski, mis noorena tundus tähtsusetu. Kui soovite ka ise enda kehale midagi, mis head teeb, siis Pure Cosmetics (LINK) on hea koht, kus alustada. Ka saab kasutades sooduskoodi “amidahenryteeb” oktoobri lõpuni kogu valikust 20% allahindlust. Seega eriti pikalt see ei kehti. Ma sain sealt miljon ideed, mida jõuludeks kinkida. Aitäh, et end meile tutvustasite!

 

PS! Kuidas te eelistaksite, kas koostööpostitustes räägiksin ma toodetest põhjalikumalt ( a la, mida miski teeb, kuidas miski lõhnab?), või meeldib selline tutvustav postitus, kus me jagame millegi kogemust ning sellest tulenevat emotsiooni? Nagu see siin. Kirjutage palun kommentaaridesse! Ma vaatasin, et ka üks teine blogija teeb nendega koostööd ja tema lähenemine on kardinaalselt teine – põhjalik toodete ülevaade koos kõigi spetsifikatsioonidega. Andke märku!

„Me saame kaksikud!” teatasin ma emale telefonitorru. Vaikus. „Sa teed ju ikka nalja, Henry. Räägi nüüd tõsist juttu. Kuidas teil läks?”

„Päriselt saame ka kaksikud!”

„Oh issand. Ausalt?”

„Aprill! Mõtle, kui me saakski päriselt kaksikud. Kui hull see oleks. Me ei saa ühe lapsegagi hakkama…”

Sel hetkel me ei teadnud, et aprillinali, mille ma just teinud olin, ei olnudki nali. Ma ei teinud oma ema narriks ja kes viimasena naerab, naerab paremini, pidas antud kontekstis ideaalselt paika. Selle vahega, et keegi ei naernud, vaid mu ema oli samasuguses šokis nagu ma isegi. Kuid kõigest paar nädalat hiljem ütles arst ultrahelis meie peres klassikaks saanud lause: „Seda, et te kaksikud saate, seda te ju teate, eks?”

Maailm kukkus kokku. Noorsand lasi ju ennast meisterdada üle aasta. Palju vaeva ja sahmerdamist. Jah, me olime jõudnud sellesse olukorda, kus seks oli muutnud tüütuks kohustuseks, sest me ei saanud ju ometi ovulatsiooni perioodi maha magada.

„Ma ei jõua täna kallis. Ma olen niiiii väsinud.”

„Henry, võtame ennast kokku. Minu jaoks on mõte seksist sama ebameeldiv nagu sinulegi…”

Kuid kaksikud tulid esimese korraga. Me vist ei pidanud selle jaoks seksimagi. Ma vist hüüdsin Esileedile; „Hei, tellime või teeme ise midagi süüa?” ja järgmine hetk oli ta rase. Nii lihtsalt see käiski. Ma arvan, et ma alateadlikult võtsingi isaks saanuna nii palju kaalus juurde, et Esileedi edaspidi minuga voodisse minna ei tahaks ja me jumala eest enam lapsi ei saaks. Aga ma ei saa midagi parata, oma šarmiga olen ma vaese proua põlved nii nõrgaks ajanud, et ta aina usutleb mind lootusrikkalt, et kas ma olen ikka 100% kindel, et ma enam kunagi ühtegi last ei taha? „99,99%” vastan ma ja astun otsemaid külmkapi ette, et 14 kohukest alla neelata ja 3 kilo nädalavahetusega juurde võtta. See 0,01% jäi tagavaraks, sest mine tea, äkki ma sisimas kunagi tahan, sest kui meil tuli jutuks, kas ma võiksin kaaluda vasektoomiat, teatasin mina, et on kaks asja siin maailma, mida ma nõus tegema pole – vasektoomiat ja värskekapsasuppi. Las teised teevad. Äkki ma jätan endale igaks juhuks võimalused avatuks. Ja kurat, mine tea, äkki kui Esileedi ütleks, et ka tema enam lapsi ei soovi, hakkaks mult see naiseiha peletav pekikiht ka hoogsamalt kaduma. Siin pildil ma umbes kuu enne Noorsandi sündi ja just habemega tutvununa.

Täna kaks aastat tagasi nad olidki kohal. ”Isa, kas teil on paha?” küsis üks ämmaemandatest sünnituse ajal. Rahvast oli seal üsna rohkelt. „Ei. Ei ole. Emotsioonid!” teatasin ma vastu. Siiani painab sees, et kas mu emotsionaalne kõrghetk, kus ma poetan pisara, näeb kõrvaltvaatajale samasugune välja nagu ma hakkaks kohe-kohe oksendama? Teinekord kui ma mingil põhjusel liiga palju alkoholi jooma peaks ja tualetis potti kallistan, siis saan ukse taga muretsejatele öelda, et ei, ma ei oksenda. Ma lugesin Bämbi raamatut ja ta ema tapeti just ära. Ma olen lihtsalt emotsionaalne siin poti juures…

See oli ka päev kui Noorsand pidi suureks poisiks hakkama. Ta oli nüüd suur vend. Ta kisti ema kaitsvast kaisust ja suruti minu üha kosuvasse rüppe, mis tulevikus Esileedi lähenemiskatseid tõrjuma oli mõeldud. Enam ei saanud ta meie 100%list tähelepanu ja pidi hakkama seda jagama kahe kortsulise ja jaurava tegelasega. Juba peale paari päeva nende jalaga togimist ja minust eemal hoidmist andis Noorsand mõista, et oli tore ja värki, aga saadaks need tegelased nüüd tuldud teed tagasi. Aga nad ei läinud. Nad jäidki. Ja tänaseks on need kolm tattnina (neil kõigil nohu hetkel) maailma suurimad sõbrad.

Sellised sõbrad muidugi, kes on nõus üksteist liumäelt alla tõukama ja viimase kommi kausist ära krabama. Aga siiski suured sõbrad. Nad ise ei märkagi, aga nad teevad selle alaise nääklemise ja võitluse juures pidevalt üksteisest hoolivaid žeste. Kuigi nad võistlevad pidevalt, kes kolmest saab mulle teise tuppa ununenud telefoni või diivani all peidus oleva puldi tuua (parim võistlus ever) ja kolmest kaks nutavad, kui neil see ei õnnestu, siis järgmine hetk on võitja luuserite juures ja lohutab neid. Toob neile teisi mänguasju ja silitab päid, et kaotusvalu kuidagi summutada.

Piiga, sa oled imeline. Sa oled kõige rõõmsam tüdruk meie peres. Küll ka ainus tüdruk kui me Esileedi välja jätame. Aga jätame tema välja, sest tema pole aastaid maganud ja sealt rõõmsat nooti ilma ähvarduseta välja võluda on keeruline. Sa lähed särama kui sa leiad selle, mida sa otsimas oled. Iga kord kui ma sulle musi teen, ütled sa mulle aitäh. Võta heaks! Kuid kui sa teaks kui palju see väike musi mulle annab. Sa oled ka kõige kangem tüdruk meie peres. Sa vihkad tagant kiirustamist. Kui ma ei luba sul paljalt külma kivi peale minna kui välisuks lahti on tehtud, siis selle asemel, et kiirelt tuppa sooja joosta, istud sa paljalt maha ja keeldud liikumast, sest kes ma selline olen, et sind tagant kiirustada?

Sa tahad juua, kui keegi teine küsib juua. Sa tahad süüa, kui keegi teine sööb midagi. Isegi kui su taldrik puutumata on ja minu taldrikus on täpselt sama toit, on minu toit sulle 100 korda maitsvam. Sa tahad mängida nende asjadega, millega teised mängivad ja seega sa oled ka meister konfliktide korraldamises. Sa oskad nii armsalt käsu peale kurba nägu teha ja siis jälle naeratada. Sa oled imeline ja selle kahe aastaga oled sa mulle õpetanud, et ma suudaksin kogu südamest armastada naisterahvast ka siis, kui ta end täis kakab ja mina seda puhastama pean.

Vennas, sina oled hoopis teist tõugu kui su vend ja õde. Sa oled meie pere insener. Kui nemad on kaks sellist, kes teevad asju lahti haamritega, siis sina võtad iga mutri ja kruvi üksipulgi lahti. Kui me olime Noorsandi pärast mures, et äkki on tal midagi viga, et ta üldse sõna ei kuula, siis võrreldes sinuga on Noorsand nagu dresseeritud pommikoer. Sa oled lihtsalt nii taltsutamatu. Kui ma tõstan su peale häält, sa naerad. Kui ma tulen kurjalt su nina alla sõrmega vehkima, üritad sa sellest naerdes hammastega kinni saada. Kui ma keelan miskit, siis su pilk reedab hetkega, et piisab mul vaid teise ruumi astuda, kui sa oled seda juba tegemas. Ma tunnen sinus väga palju ennast ära ja see hirmutab ja rahustab mind, sest see tähendab, et sinust saab küll mässaja, kuid sa ei kaota kunagi enda vastutustunnet.

Sa armastad blondi peaga naisterahvaid ja kõik blondid, kes on sinuga tegelemas käinud, on saanud sinu jäägitu tähelepanu. Sa istud neile sülle ja kallistad neid liikumatult seni kaua, kuni nad kontrollima hakkavad, kas sa ikka ärkvel oled. Sa oled alati. Me oleme suutnud sind edukalt nutiseadmetest eemal hoida, kuid viimastel nädalatel on see aina keerulisem, sest see kõik pakub sulle meeletut huvi. Sina tood meie perre selle kodusoojuse ja tunde, et me toimime kõige paremini perekonnana, sest nii kui on keegi puudu, käid sa pidevalt kontrollimas, kas ta on juba tulemas- lähed koridori klaasi juurde, vaatad õue ja tuled tagasi mängima, et mingi aja pärast uuesti ootama minna.

Piiga ja Vennas, palju õnne teile kahe aasta täitumise puhul! Issi, emme ja venna poolt!

Kes veel ei tea, siis nädalavahetusel oli Tartus Linnamaraton. Sai valida kolme distantsi vahel 10km, 21km ja täispikk maraton, mis on siis törts üle 42km. Igal juhul ärkasin ma laupäeva hommikul suure elevusega, sest… ma olin üksi kodus ja ma ei kujuta ette, mis jõud sunniks mind vabal päeval rahvamassiga kaasa jooksma. Ehk siis ei käinud ma mingil jooksul. Võid kulmud kukla tagant tagasi silmade juurde lasta, kui mu maratoni jutt need sinna kergitas 😉

Kõik, mis ma endale selleks üksinda olemise nädalavahetuseks eesmärgiks seadsin, jäi tegemata. Ei, kõik ei jäänud. Ma käisin oma heal sõbral külas, keda ma pea kunagi ei näe, sest ta elab kaugel. Aoveres. See on Tartus oma 11km kaugusel. Lisaks saime temaga väikese fotosessiooni teha, sest mul pole enam jäänud ühtegi suitsetavat sõpra ja mul oli vaja uue kodulehe jaoks suitsetamisest pilte. Ma teadsin, et tema aitab hädast välja. Aitaski. Läkastas ja turtsus kui sigaretti süütas, aga saime hakkama.

Aga kõik muud asjad on veel ootel. Näiteks üks asi, millele ma kuidagi head lahendust ei leia – me sorteerime prügi ja pakendi- ning paberprügi viime me linnas asuvatesse vastavatesse konteineritesse. Aga me ei tee seda iga päev, sest need ei jää eriti meile tee peale. Nüüd ongi meil sageli olukord, kus katlaruum on paksult pakendiprügi täis ja takistab liikumist. Plaanisin selle tühjaks vedada, aga ma arvasin, et maraton läheb kindlasti sealt mööda ja viimata ta jäigi.

Ka plaanisin kogu aiamööbli talveks ära panna ja olla muidu kasulik, aga näe, läks teisiti. Tuleb siis sel nädalal see ette võtta. Lisaks oli ka sel nädalal Linnamaraton ja kui ma oleks sel jooksmas käinud, ei oleks ma nagunii, midagi teha saanud. Mis siis, et ei käinud. Oleksin võinud ju minna. Näiteks 10km rajale. Aga ma ei tahtnud korraldajaid kiusata, et nad hommikuni mu järele ootama oleks pidanud.

Muide, kui keegi teab kedagi, kes on Tartus kuldsete kätega (sest ma ei oska enda kätevärvi isegi kirjeldada, aga need on kõike muud kui kuldsed), siis ma otsin kedagi, kes aitaks paari väiksema ehitustööga. Kahte kohta oleks tarvis lihtsamad riiulid ehitada. Kui sa tead kedagi, kel oleks aega ja oleks valmis proovima, siis andke palun märku. Ehitaja, kes mul korteri ära remontis baseerub Lääne-Virumaal ja ei viitsi eriti nii väikeste asjade pärast tulla. Ma ka ei viitsiks.

Kuid täpselt nädala pärast on kaksikute sünnipäev ja Esileedi juba elab selles rütmis. Juba on organiseerimas nii riideid, mille peaproov täna oli, mõtleb koogi ja muu toidu peale. Mõtleb, kuidas seda pidada. Minu asi on lihtsalt kohale tulla. Mõtlesime, et me seda suurelt ei pea. Hommikul lähme lastega kusagile mõnda Tartus asuvasse mängumaale, kus laseme lastel mürada ja õhtul tulevad meile külla need, kes soovi avaldavad. Kuna nad on nii väiksed veel, siis neil pole veel sõpru ja mängivad peamiselt omavahel nii ehk naa. Pole ka mõtet asja suureks ajada.

Ka on mõned teist avaldanud soovi neile kingitusi teha. Ei võta mina teilt seda rõõmu. Vastan täna kõigile. Eks oleme paljude jaoks juba suhteliselt omaks saanud ja isegi tänaval kui juurde astutakse, siis suhtleme võõraste inimestega nagu omadega. Õigemini mina olen kohmetu, aga õnneks teie ei ole.

Aga, mis ma siin teinud olen. Ma töötan väga intensiivselt enda mõtte kallal luua ka lisaks nendele FB säutsudele ja blogile videosisu. Kuid see ei saa olla klassikaine vlogi, sest püüan, mis ma püüan, aga ma olen tuim Eesti mees. Ma ei oska naeratada naeratamise pärast. Seega peab ka selle formaat olema natuke loovam ja teistsugune. Minu plaan ei ole hakata youtuberiks, vaid siiski veeta koos teiega aega. Youtuberite keskmine vaataja on kusagil seal 8 ja 14 aasta vahel ning ma ei taha võtta vastutust olla kogu aeg poliitiliselt korrektne. Ei pruugi ka nad mu irooniast aru saada. Seega, vaatame, kuidas sellega läheb. Igal juhul on mul videote jaoks nüüd ülivinge arvuti, Samsungi väline kõvaketas ja ka viisakas kaamera, mis suudab toota vägagi head pilti. Aga rääkides välisest kõvakettast – ma ei arvanud, et miski selline asi, võib olla nii hea. Kõvaketas on kõvaketas ju. Eks? Ei. Kui ma poleks seda koostööna endale saanud ja peaksin selle nüüd ostma, siis ma läheksin otsejoones poodi ja ostaksin just selle, sest ma ei saaks enam leppida kehvemaga. See tõepoolest nii kiire ja jõuline. Aga eks ma tutvustan seda teile peagi nii ehk naa. Kui ma poleks seda enne näppida saanud, ma läheks poodi ja ostaks kõige soodsama, sest enne seda olen ma elanud teadmatuses, et neil erilist vahet on.

Hästi. Ma ei hoia teid kauem kinni. Kes ei ole veel blogi FB lehe jälgija, tulge sinna. Seal see põhi elu käibki.

PS! Kellel on Mac. Mul teeb siin Pagesi programmis kirjutades vahepeal mingid sõnad suure algustähega. Peab neid sõnu nimedeks äkki ja teeb automaatselt algustähe suureks. Kuidas seda maha saab? Mul on seal spelling ja grammari alt see autocorrect maha võetud, aga näe, ikka.

Hoiatan, et tänane postitus ei tule eriti rõõmsameelne ja humoorikas, kuna see nädal on olnud minu jaoks raskem kui tavapärased.

„Vanaema see munapuder on maailma kõige parem! Aitäh, et sa seda mulle tegid!”. Need on laused, mida ma hiljem olen korduvalt kahetsenud, sest KÕIK järgmised korrad, kui ma vanaema juurde ööseks jäin, ootas see omlett mind hommikusöögiks. Pole vaja vist geenius olla, et taibata, kui vastumeelseks see mulle muutus. Aga ma ei öelnud seda talle kunagi, sest tema rõõm kui ta seda mulle taas serveeris oli minu jaoks olulisem kui söök, mida hommikul süüa.

„Henry, anna oma kotid minu kätte. Las ma kannan. Sa oled laps ja sa peaksid rõõmsalt ringi jooksma, mitte olema veohobune!” Mu vanavanematel oli üks talukoht, kus kedagi ei elanud, aga kus nad kasutasid selle talumaa põllumaad. Keegi sugulane oli ära surnud. Kuid see talu asus keset metsi. Sinna ei läinud isegi elektrit ja bussipeatusest oma 6km eemal ning sinna andis alles kõmpida. Maja oli ka külm ja kubises kirpudest, kuid me majas suurt ei käinudki. Vanaisa tegi enda telliskividest aretatud suitsuahjus suitsusinki, mis mitte kunagi välja ei tulnud ja pisut tooreks jäi ning vanaema koos mu isaga toimetasid põllu peal. See mälestus ei ole väga helge, sest see oli tõesti bussipeatusest maratoni kaugusel.

Mu vanaema üks põhiküsimusi on terve elu olnud: “Henry, kuidas sul külm ei ole?” Vahet ei ole, mis mul seljas oli, ta oli alati pahviks löödud, et miks mu külm ei ole. Ma arvan, et see oli tema viis small talki alustada, aga see oli alati nii koomiline ja ma teadsin ette, et see küsimus alati tuleb. Üks kord panin suvel paksu sviitri selga, et teda lihtsalt tögada. Vanaema tuli ukse peale , vaatas mu sviitrit ja küsis- „Henry, kas sul niimoodi õues külm ei ole?” Lootusetu.

Vanaema neiupõlvenimi on Schweizberg ning mind on hämmastanud terve elu, et ta on puhast verd lätlane. Ta isegi räägib oma õega läti keelt. Terve elu on ta venelaste peale viha kandnud, kuna ta rääkis, kui suur vahe oli sõjaajal, kas majja astusid sisse punasõdurid või natsisõdurid. Kui tulid punased, valitses majas hirm – nad käisid mööda maja ringi, kõike ümber keerates, lõhkudes ja võttes kaasa kõik, mis vähegi ilus või väärtuslik tundus. Kui tulid sakslased, siis kõigepealt nad rahustasid pere maha, et nad tulid vaid lühikeseks ajaks. Kõik lapsed said neilt kommi ja ka maja taga olevad puud said lõhutud.

Minu vanaema ei ole enam. Pühapäeval hingas ta viimast korda. Kui nädal enne mu ema helistas, et vanaema ei tunne ennast hästi ja kirjeldas, kui halvas seisus ta on, muutis see mu väga murelikuks. Esileedi, kes nägi, et ma istun omaette ja kaugusesse vahin, küsis, kas ma kardan, et mu vanaema sureb ära? Ma ütlesin, et ei, seda ma ei karda. Ma kardan hoopis, et ta ei sure.

Mu vanaema oli väga uhke selle üle, et ta sai kuni 90nda eluaastani ise hakkama. Alles kaks aastat tagasi võttis mu ema oma ämma enda juurde elama, sest teated sellest, et ta kaotab tasakaalu, muutusid liiga sagedaseks. See oli ka põhjus, miks mu ema sageli meid külastada ei saanud, sest vanainimese hooldamine on vaata et täiskohaga töökoht. Kui ta sai, siis lapsed rippusid ta seljas otseses mõttes.

Minu suur hirm oli, et mu uhke vanaema jääbki voodisse, kes ei suuda ise potilgi käia. Kuid ta ei jäänud selliseks. Peale kahte haigusnädalat ta lahkus ja kolmapäeval saatsime ta ära.

Ma ei tule surmaga väga hästi toime. Seda enam hirmutab mind tulevik, sest elus on veel mu 94 aastane vanatädi, 90seks saav vanaisa ja 86 aastane vanaema. Seni pole mul surmaga väga palju tegemist olnud. Mõned korrad ikka. Varasemalt olen ma neil rasketel hetkedel alati püüdnud nalja ja huumoriga üle saada, kuid seekord enam mitte. Ma lasen endal tundeid tunda ja mu toetav pere on olnud ka alati juures. Alati. Ka siis kui ma olen soovinud üksi olla, on keegi mu pea otsas turnimas. Igal. Jumala. Sekundil. On nad seal.

Lastele on üldse keeruline surma olemust selgitada. Püüdsin Noorsandile seletada, aga mul jäi mulje, et ta tegi järelduse, et ma ütlesin „Mu vanaema suri ära” valesti ja tahtsin tegelikult öelda „Mu vanaema sulas ära”, sest ta on mitu päeva mult küsinud juba, et miks mu vanaema ära sulas. Ka see tekitas talle meelehärmi, et vanaema enam kunagi tagasi ei tule. „Ma lähen toon ta tagasi! Mul on vaja superkangelase riideid ja ma pean õppima lendama ja siis ma toon su vanaema tagasi!”, ütles ta mulle silma vaadates lohutavalt kätt õlale pannes.

Tsau, vanaema Friida! Sa oled kümmekond aastat rääkinud, kuidas sa vanaisast puudust tunned ja hiljem ka mu isast. Olid imetore vanaema ja sinust jäävad vaid ilusad mälestused! Head teed meie kõigi poolt! Räägin sinust kindlasti oma lastele ka siis kui nad vanemaks saavad ja mõistavad, et sa ei sulanud ära.