Kategooria

Isablogi

Postituse ilmumist toetas JOIK

Mul oli Iirimaal kolleeg, kes veetis suure osa ajast poes selle peale, et lugeda põhjalikult iga toote kohta, mida ta osta soovis. Ta valis isegi poode selle järgi, kus oli talle tuttavaid tooteid. Sageli selleks, et saada poest kõik vajalik, oligi tal lihtsam käia mitmes poes. Sellepärast, et ta oli kõige mõeldava vastu allergiline. Iga paari aasta tagant avaldusid tal ühe uued talumatused ja ma mäletan siiamaani tema masendust kui arst ütles talle, et ta ei tohi enam piimatooteid tarbida. Ei teagi kindlalt millest need allergiad ja talumatused tekkisid, kuid arst spekuleeris ise, et võis olla ema rasedusaegsest suitsetamisest, kuid võis olla ka üldiselt aina enamate pestitsiidide kasutamine põllumajanduses.

Mina olen õnnistatud olekus, sest mina olen allergiline ainult teiste inimeste aevastuste vastu. Eriti kui nad mulle pihta aevastavad. Ma usun, et ma olen hüpohondriku leebem versioon ja kui Esileedi mõne haiguse kirjelduse ja selle sümptomid mulle ette loeb, siis poole tunni jooksul on mul sama haigus, sest ma tunnen enamikke loetletud sümptomitest. Eriti tunnen ma ennast haigena kui keegi mulle pihta aevastab. Alles mõni nädal tagasi aevastas poe järjekorras üks vanamees mulle nägu katmata selja tagant kaela peale. Ma mõtlesin, et ma lähen EMOsse ja palun neil mul end kiiritada lasta. Läksin hoopis koju pika-pika duši alla.

Seega minu kui täiskasvanud mehe jaoks ei ole see eriti mingi oluline näitaja, kui toote peal on silt, et Allergialiidu poolt heaks kiidetud, kuid ma saan aru, et paljude jaoks on ja meie sõbrad JOIKist palusidki mul see sõnum teieni tuua, et kogu nende uuenenud lastesari on saanud Eesti allergialiidu tunnustuse ja tooteid võid leida poest Allergialiidu logo järgi. Seega pöial püsti, et kodumaised tegijad näevad vaeva, et kõik saaksid nende valikust osa. Selgus, et ka Esileedi jaoks on see oluline näitaja, kuna ta püüdvat kogu keemiat alates pesupulbrist ja lõpetades laste šampooniga osta võimalikult neutraalset. Ah sellepärast ta sunnibki mind poest seda hirmkallist pulbrit tooma kui kõrval viis korda suurem pakk neli korda odavama hinnaga…

Kuid kui ma juba nende allergiavabast toodangust juttu teen, siis mõtlesin, et katsetaks ka uusi tooteid. Seega ongi aeg segmendiks: Henry testib, et sina ei peaks!

Ma olen päris suur duši all käija. Mitte nii suur nagu Esileedi, aga temaga ei olegi õiglane end võrrelda, sest ma vahel kahtlustan, et äkki ta on merineitsi, kes end iga mingi aja tagant peab vette kastma, muidu kasvab saba tagasi või lämbub ära. Igal juhul kui mul tekib küsimus, et huvitav, kus mu kallis naine on, siis ta on tõenäoliselt duši all. Pakkuge, kus ta praegu kirjutamise hetkel on! Pakkuge! Vale! Ta magab. Kell on kolm öösel ja ega ta nii maniakk ka pole.

Ja kuigi ma katsetan neid enda peal, siis tegelikult liiguvad sellised lisatud lõhna- ja muude lisaaineteta tooted laste riiulile. Kasvavale organismile ei ole tarvis igast kahtlast kraami peale määrida, sest kui kreem imendub nahka, siis imendub ju ka kõik see, mis sinna kreemi sisse segatud on. Seega lapsed, kui te seda kunagi loete, siis see kõik on teie nimel.

Toodeteks, mida mu karune mehe keha katsetama hakkab, on kaerapiimaga ihupiim ja dušivaht, mis on mõlemad nahka rahustava ja pehmendava toimega. Seisin siis keset vannituba ühes käes ihupiim ja teises õrn dušivaht. Vaatasin üht totsikut ja siis teist. Siis jälle esimest ja siis teist ning järsku käratasin: “Esileedi! Mine pekki! Mina küll endale ihupiima peale määrima ei hakka!” Mis asi on üldse ihupiim? Miks peaks mulle vaja minema ihupiima. Dušivahust saan ma aru, sellega käid sa pesemas, aga ihupiim?

Tegime otsuse, et ihupiima katsetab ta ise, sest ta teadvat, mis see on. Ma olen ka kuulnud, et selline asi olemas on, aga ma pole kunagi tundnud, et mu nahk poleks piisavalt pehme. Selleks, et  šokist taastuda ja ennast ikka mehena tunda läksin garaaži ja tõmbasin traatharjaga paar korda üle selja ning palusin Esileedil mu peale karjuda, et meelde tuleks, mis tunne on mees olla ja kannatada. Psshh ihupiim…

Me saame sageli JOIKi tooteid proovida nii kui need välja tulevad, sest Esileedi õde töötab seal ja võite paar korda arvata, mida sünnipäeva- ja jõulupakid sageli sisaldavad. Seega on meil välja kujunenud maitse ja me ei ole kunagi JOIKist saanud tooteid, milles me oleksime pettunud. Ka see dušivaht, millega ma ennast nüüd sisse seebitasin, tegi oma tööd suurepäraselt. Nii hästi nagu sa ootad, et dušivaht töötaks. Kuna lastele oleme me alati valinud ilma lõhnastamata ja lisaaineteta tooteid, siis läbis dušivaht oma katse puhaste paberitga.

Esileedi katsetatav ihupiim tegevat tõesti naha hästi pehmeks. Selleks jättis Esileedi ühe käe määrimata ja teise määris sisse ja palus mul arvata, kumb käsi nüüd ihupiimaga määritud on. Ma pakkusin see, mille käis on üles keritud. Mul oli õigus. Vahel Esileedi ainult tundub nupukas. Määrisime ka lapsed sisse. Ma vaatasin hirmuga, kuidas ka poiste käed ihupiimaga kaetud said. Andsin neile sama õhtul õlut proovida, et nad ihupiima pehme pilve pealt tagasi päris maailma tuua. Las naised olla õrnad ja pehmed, meie lähme homme poistega põllu peale kive purustama või midagi.

Seega mine uuri JOIK lehelt(LINK!)uut allergialiidu poolt heaks kiidetud sarja. Meie katsetatud ihupiim ja dušivaht on igatahes väga mõnusad. Kui tahad ka endale selle komplekti võita, siis ole JOIKi ja meie sõber Facebookis ning jäta kommentaar, kas sina oled kunagi millegi peale allergiline olnud. Loosin esmaspäeval.

Esileedi räägib palju. Isegi naise kohta. Ei provotseeri feministe. Ma usun, et see on kindlasti teaduslikult tõestatud, et keskmine naine räägib päevas rohkem kui mees. Esileedi ei ole kindlasti keskmine naine. Tema ongi see tüüp, kes seda keskmist üles veab. Täitsa võimalik, et kui teda ei oleks olemas, siis see keskmine langeks nii alla ja selguks, et keskmine naine räägib hoopis vähem kui mees. Igal juhul sai vist selgeks, et ta räägib hiiglama palju.

Suure osa sellest sõnumist, mis tal on iga päev enda seest välja vaja saada (sest muidu ta plahvataks), saan mina. Kuid minu tilluke aju ei suuda kogu seda infot sisse võtta ja analüüsida, vaid mingil hetkel ta lülitab end välja ja isegi kui ma Esileedile otsa vaatan ja tema ilusatesse silmadesse upun, ei ole mul õrna aimugi millest ta räägib. Minu aju taaskäivitab tavaliselt see, kui ta jutu keskel mulle mõne küsimuse esitab. Siis ma vastan tavaliselt “Ma ei tea” või “Mhmh, mis sa ise sellest arvad”või lihtsalt “Jah” ja loodan, et see ei reeda mu välja lülitunud aju.

Tavaliselt ei reeda, sest Esileedi ei vajagi tegelikult, et ma temaga aktiivselt kaasa mõtleksin. Ta vajab lihtsalt teist sooja keha ruumis, kellele rääkida. Kuid selline minu aju kaitsemehhanism on kahe teraga mõõk. See ühelt poolt kaitseb mind, kuid teiselt poolt jätab mind ilma ka väga olulisest informatsioonist, mida mul teada oleks tarvis. Nimelt Esileedil on kombeks täiesti ootamatult, muu jutu sisse pookida ka teemasid, mida ma peaksin kuulama. Aga kuidas ma tean kuulata, kui ta pole mind ette hoiatanud? Ei teagi ja sageli juhtuvad minuga asjad täiesti ootamatult.

“Henry, ma lähen siis tunni pärast kohvikusse ja ole nii kena hoia lapsi!” Mis asja? Mis kohvikusse? Miks ta mulle sellest alles nüüd räägib? Mul oli plaanis töökas õhtu ja nüüd läheb tema selle asemel hoopis kohvikusse. “Kas sa ei arva, et me peaksime selliseid asju ikka enne kokku leppima?”. “Henry, me leppisime ja sa ütlesid, et sulle sobib”. Null mälestust sellest. Ja see ei ole esimene kord. Ja ma olen täiesti veendunud, et Esileedi on avastanud minu nõrga koha ja nüüd kasutab seda mõnuga ära. Ma kujutan isegi tema vestluseid sõbrannadega ette:

“Tsau, kuule lähme nädalavahetuseks spasse!”

“Jaa, muidugi lähme.”

“Aga kas sa Henryga enne seda arutama ei peaks”

“Kamoon göörlfrend, selleks on mul omad nõksud. Homme näeme!”

…. Tund aega hiljem: “Henry, nagu me rääkisime, siis homme lähen ma bitchidega spasse ja sina hoia siis lapsi ja värvi teise korruse laed ära nagu kokku sai lepitud. Ära tee nüüd nägu, et sa jälle ei mäleta. Kas sa tahad öelda, et sa ei kuula mind kui ma sinuga räägin?”

Lisaks kujutan ma ette, kuidas ta terve selle aja nätsu närib, sellest roosasid mulle puhub ja enda blonde patse samal ajal näpib.

Kuid õnneks ei ole mina meie peres ainus, kellel ajuga probleeme on. Ta ise on samasugune. Viis magamata aastat on talle oma jälje jätnud ja ta aju jätab meelde asju ilma mingi loogikata. Võiks arvata, et tähtsad asjad jäävad meelde ja siis pisiasjad ununevad, aga tema aju ei diskrimineeri mitte midagi ja ta unustab täiesti suvalisi asju.

Veel eelmisel nädalal oli ta kimbatuses, et ta oli saanud sõnumi meie naabrinaiselt, kes küsis, et kas me oleme unustanud või me otsustasime mitte tulla. Ta tuletas kogu selle perekonna sünnipäevad meelde ja vahtis jamunud näoga mulle otsa, et mida see naaber silmas peab? Kus me täna oleksime pidanud olema? Me oleksime pidanud olema teise naabri lapse sünnipäeval, kuhu meid kutsutud oli ja Esileedi ei mäletanud sellest mitte midagi. Õnneks oli meil hea vabandus, sest lapsed olid hommikul haigeks jäänud ja me ei oleks saanud nagunii minna.

Ta unustab asju. Kuid lisaks ta mäletab asju, mida pole olnud. “Henry, ma mäletan konkreetselt, kui ma need võtmed siia panin. Keegi teine on neid liigutanud! Ups, valehäire! Hoopis taskus olid.”  Kuna Esileedi on meie peres alati olnud asjade otsija ja leidja, sest ta märkab kõike, siis see on meile eriti valus hoop, sest enam ma ei tea, kas tema juhised mulle asjade otsimisel on head või ta kujutab asju ette ja jooksutab mind mõttetult.

Erinevalt Esileedist ei kasuta mina tema seisundit ära. Mul pole ka mingit tõestust, et tema seda teeb ja ma arvan, et ta äkki ei tee isegi seda meelega, vaid ta plaanib, et ta räägib mulle midagi, kuid unustab ära ja kui see asi on käes, mis ta pidi mulle rääkima, siis ta on veendunud, et ta on seda mulle rääkinud, kuid ma lihtsalt ei mäleta! Uhh, keeruline. Nii me siin kaks hallaju oma aega veedame.

“Issi, sa oled nagu vasikas…” ütles Noorsand eile, pannes oma põse vastu mu käe triitsepsi osa. “Nii pehme nagu vasikas…” jätkas ta silmad poolvidukil unistavalt. Ma ei saa eriti tihti komplimente ja kui ma saan, siis need on alati sellised, et ma ei oskagi kosta, kas see oli kompliment või vihje, et mine trenni. Siiski tundus Noorsand nautivat oma põske vastu mu käe tagakülge silitades, seega tema poolt võis see tulla komplimendina. Vaevalt, et tal ka väga palju kogemusi teiste meeste käte põsega silitamisel on. Küsimus tekkis siiski, et kust see vasika võrdlus? Vahet pole.

Ma olen nüüd läbinud katsumuse ja jätkuvalt elus. Nimelt veetsin ma reedel üksipäini kolme lapsega, kellest kaks olid haiged 11 ärkvelolekutundi ja laupäeval kolme terve lapsega 9 tundi. Kui ma arvasin, et kõige karmim katsumus on olla päev otsa kolme lapsega, siis nüüd võtan ma oma sõnad tagasi, sest kõige karmim katsumus, on olla kolme lapsega, kellest kaks on haiged. Eile, kui nad olid paranenud, oli see reedega võrreldes lust ja lillepidu. Lisaks käis päeval ka vanaema neid tunnikeseks vaatamas ja päev veeres mugavalt õhtusse. Mida ma veel ei oska, on multitaskimine – kui ma olen lastega, siis ma olen lastega. Ma ei kujuta ette, kuidas sinna aega veel söögitegemine, koristamine, pesupesu jms sisse mahutatakse. Tundub võimatu. Siiski kartulit praadisin, sest ma teadsin, et see on üks asi, mida ma suudan ära teha ja mida nad välja ei sülita. Nad ei söö ka seda (söövad keskmiselt 4 kartuliviilakat nägu), aga samas täiesti ära ka ei põlga.

Sellised rasked hetked on mulle suured väljakutsed. Kui Vennas haige on, siis ei taha ta mitte midagi muud kui emmet. Iga väiksemgi asi ajab nutma ja nuttes hüüab ta alati emmet. Ta läheb vaikselt pimedasse koridori akna peale, surub lauba vastu klaasi, vaatab igatsevalt õue ja ütleb vaevukuuldavalt: “Emme, tule palun koju!”. Sellistel hetkedel minust talle ei piisa. Ma läksin ta juurde, panin põlve maha ja kallistasin selja tagant ja lohutasin öeldes, et emme igatseb teda ka, aga ta peab täna ära olema ja tuleb kindlasti varsti tagasi. See ajas ta veelgi enam nutma, kuid ta pööras minu poole võttis mul kaelast kinni, ronis mulle sülle ja me istusime koos diivanile. Ta toetas  kaisus olles pea minu põsele.. ja lükkas põse kaugemale, sest see torkivat. Pidin pea kuklasse ajama ja ta pani oma pea mu rinnale, ütles õrnalt veel “emme” ja hetke pärast ta magas.

Ma ei asenda absoluutselt oma lastele ema ja ei suudaks kunagi tema kohta täita, kuid asjad, mida ma olen nõus oma laste nimel ära taluma, on märkimisväärt. Ma olen nõus taluma laste kaebenuttu, sest neil on paha ja et parem hakkaks, on neil vaja ema lähedust ja kuigi minu karvane lõug ei asenda ema, siis on minu vasikaga sarnanev triitseps neile alati olemas kui neil seda vaja peaks minema. Ma saan ju iga päev ootamatuid küünanukihoope, jalahoope ja muid hoope, kui ma nende mängudele peaksin ette jääma. Kuri “Olge ettevaatlikud, te teete haiget!” üleskutse toimib. Umbes minuti. Ja hetke pärast on keegi taas kellegi eest ära põgenenud ja ronib mu seljas oma kondiste põlvedega. Kui Esileedi on kodus, on see kõik jagatud ja nii, et tema kannab raskemat koormat. Absoluutselt. Kõik haigused, plaasterdamised, arsti juures käimised on tema kanda. Peamiselt sellepärast, et ta ei usalda mind selles vallas. Aitäh usaldamatuse eest. Mulle sobib.

Kuid mida on antud aasta mulle isana õpetanud? Seda, et et mida rohkem ma asja kohta õpin, siis mitte ei saa asi mulle selgemaks, vaid aina enam selgub kui palju on veel mõista. Me läbisime Gordoni perekooli kursused, mis on väga hea tööriist selleks, et oma lapseni jõuda ja me vajasime seda hädasti. See õpetas meile palju ja kui sina tunned, et sa tõstad äkki laste peale liiga palju häält, et sa ei suuda oma teismeliseni jõuda või mõni muu mure lastekasvatamisega on, siis ma usun, et see koolitus annab väga häid mõtteid ja tööriistu. Sest vähim, mis ma teha saan, kui ma tunnen, et ma ei oska, on õppida. Lapsed õpetavad ise iga päev vääääga palju, kuid paar koolitust on ainult kasuks. Pole mul ju lapsepõlvest võtta eeskujuks isarolli, millest oleksin saanud õppida, seega ma ainult teesklen isaks olemist ja teen nägu, et ma tean, mida ma teen. Kuid ma olen alati nõus tunnistama enda vigu ja olen valmis õppima olema parem.

Esileedile luban, et näen vaeva ka, et olla parem mees. Isana ma arenen, aga mehena olen ma jätnud asju soiku ja muutunud mugavaks… sest lapsed noh.

Lapsed magavad nüüd lõpuks öösiti ja aeg on meil nüüd ka endile tähelepanu pöörama hakata. Sinu ma endale valisin (nii meeldib mulle mõelda) ja nii nagu ma tahan, et mu lapsed tunneksid uhkust enda isa üle, tahan ma, et ka sina tunneksid uhkust minu kui enda mehe üle.

Ma olen lõpuks suutnud leppida, et mul on kolm last (kaksikute saamise šokk taandus) ja mõte neljast lapsest ei hirmutaks mind väga, sest idee, et Piiga saaks endale õe, mulle täitsa meeldib. Kuid kui ma näen mõnd vastsündinut, kui ma näen mähkmehunnikut ja kuulen imetamisest ja magamata öödest, siis ma olen valmis kondoomiga ringi käima kasvõi 24/7. Lihtsalt igaks juhuks. Ei tahaks küll uuesti kõike seda läbi tegema hakata. Ja kui lisada, et umbes iga teine, kes meiega sellel teemal juttu teeb, viskab nalja, et äkki saame siis veel ühe paari kaksikuid, või mis veel parem – kolmikud, siis universiumile on seda mõtet nii palju üles visatud, et mina küll riskima ei hakka.

See oli minu isadepäeva mõttevahetus ja lubaduste puistamine. Kõik, mis ei arene, aegub. Kõik vajab hoolt ja tööd. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja leebeid õppetunde meile kõigile.

Postitusele andis särtsu Eesti Energia

Ma ei tea, kas te olete kunagi selle peale mõelnud, et koolis olles on inimeste õppeedukus väga erinev. Üks, kes haarab kõike kõike käigult, saab aru ja teeb eksamid suurepäraselt ja samas ruumis võib olla teine, kes ei saa mitte mõhkugi aru, saab ainetest kuidagi moodi läbi, teeb eksamitel naabrite pealt maha ja kutsutakse iga paari kuu tagant vaibale, kus talle öeldakse, et kui ta ennast kokku ei võta, siis ta kooli ei lõpeta. Tuleb see imeline lõpetamise päev ja lõputunnistuse saavad kõrvuti kätte nii priimus, kui see, kes ei suuda uskuda enda õnne, et ta läbi sai. Need kaks inimest võisid õppida arstiks, raamatupidajaks või elektrikuks. Neil kõigil on vajalik paber käes, et õpituga edasi minna.

Minu lapsepõlve sõber oli üks neist kahest äärmusest. Ta läks peale põhikooli elektrikuks õppima ja tegigi elektriku paberid ära. Hindele kolm miinus! Mäletan, kuidas ta veel itsitas, et ta ei usaldaks end pirnigi lampi keerama. Ometi oli tal paber käes ja mõni nädal hiljem oli ta ettevõttes, mis pani kokku elementmaju ja tema ülesandeks oli juhtmeid vedada. Paar kuud hiljem ei suutnud ma toolis istuda ja naersin laua all kõht krampis, kui mu sõber kirjeldas, kuidas ta esimest korda ilma järelvalvajata juhtmeid vedas ja oma esimese objekti tulekahjuga lõpetas. Tuli töölt ära ja otsustas, et hakkab tegema juhutöid ja pakkuma teenust neile, kel on väikeseid otsi tarvis teha. Ka see karjäär lõppes kiirelt, kui ühe kliendi kindlustus tuvastas, et nende saun põles maha, sest juhtmestik oli valesti veetud. Ta oli kohutav elektrik! Ta töötab elektrivallas jätkuvalt edasi, sest tal on vajalik tunnistus ju olemas, kuid õnneks enam mitte otseselt.

Seega mitte iga elektrik ei ole hea elektrik ja õnneks töö käigus eraldatakse terad sõkaldest ja tõenäosus, et inimene, kelle sa tellid elektritöid tegema, on pädev, on väga suur. Eriti kui sa kutsud kellegi, kellel on kogemust. Kui sa kutsuksid segaduses näoga kooliõpilase, kes püüab keelega juhtmeid puudutades aru saada, missugune on voolu ja missugune massi juhe, siis teda sa vaevalt enda uut maja voolu alla panema kutsud.

Kuid meestega käib kaasas ka see maskuliinsuse asi, et iga mees peaks suutma kodused tööd ise ära teha. Seal hulgas elektritööd. Ning ega minagi papist poiss pole. Õigemini ei meeldi mulle seda tunnistada, et ma enda oskustes absoluutselt enesekindel pole. Samas olen mina vist see ohutum variant, sest kujutage ette kui ma teeks neid töid enesekindlalt, sest mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Ok, maja võib maha põleda. Ok, naabri elamine võib takkaotsa tule alla võtta. Ok, Esileedi võib pesu pestes ilge siraka saada. Ja ongi ju kõik. Seega ma olen oma elus naaaatuke juhtmeid vedanud. Ma olen oma elus naaaatuke seadmeid ühendanud ja paar pistikut vahetanud, aga elektritöö on minu silmis siiski miski, mille ma usaldan professionaalile. Sest jumal hoidku, aga oletame, et juhtubki midagi ja kindlustus tuvastab, et see oli minu oskamatu elektritöö, siis vaevalt, et ma sealt mingit kompensatsiooni saaks. Kui töid on teostanud ettevõte, on see kellegi teise mure.

Ja see ettevaatlikkus tulebki rohkem elukogemusega. Ma olen elus korduvalt elektrilööke saanud, mis käe jupiks ajaks halvavad. Ma olen tõstnud maast elektrijuhtme, mille ühe külje isolatsiooni oli meie hamster pealt koorinud. See vappumine kui ma seda juhet katsusin, on mul siiani liiga selgelt meeles. Ja kuna minu lapsed on sama uudishimulikud ja hooletud nagu mina, siis kõik pistikud on meie majas lapsekindlaks tehtud. Kui mind painas väiksena, et huvitav kui sügavale need seinapistiku augud lähevad, siis ma tean, et see huvitaks ka neid. Mina taipasin kodus voolu välja võtta, et siis sukavardaga mõõta. Ma ei ole kindel, et mu pojad sama nutikad on. Eile nad võitlesid, kes põrandalt viimase kuivanud makaroni endale saab. Ütleme nii, et sellel võitlusel ei olnud võitjaid, sest üks jäi sellest ilma ja teine pani suhu kopitanud makaroni. Lisaks lahkus Noorsand võitlusest sinise silmaga. Seega mina riske ei võta. Iga väikese lapse vanem võiks läbi lugeda need neli näpunäidet. Nagu alati – hirmutamine ei ole hea viis. Harimine on.

Nii et kui mul on tarvis elektritöid, mis on keerulisemad kui lambipirni vahetamine, siis mina usaldan spetsialisti. Peamiselt kutsun oma lapsepõlve sõbra appi. Ei mitte selle. Ühe teise. See teine pole küll ametlikult elektrik. Tal on hoopis lõpetamata puidutisleri haridus. Päriselt. Õnneks elektritööd ta jagab nagu kulda ja tal on ka üpris edukas elektrifirma, mida ta on üle 10 aasta juhtinud ja riiklikultki tunnustust saanud.

Muide, kuna mul on Eesti Energiaga koostöö käimas, siis äkki on teil kodus miski, mis vajab elektriku sekkumist. Ma loosin kõigi soovijate vahel, kes jätavad kommentaaridesse, ühe enda elektri äparduse loo, 100 euro väärtuses elektriku tööd. Elektrik (mitte mu sõber) tuleb  teile ja teeb kõik vajalikud elektritööd, mis sellesse väärtusesse mahuvad, tasuta ära. Äkki on vaja juhtmeid vedada? Äkki on soov jõulutuled välja panna. Äkki soovite kodus kõik pistikud välja vahetada? Äkki on vanaema hädas boileri ühendamisega? Vaata teenuse kohta lähemalt SIIT.

Kui pikalt olen ma ülekaalus olnud? Põhimõtteliselt kogu oma elu. Samas pole ma sellega kunagi leppinud ja minu jaoks on terve elu olnud sõna “paks” mind alandav ja mulle halvasti ütlev sõna, sest ma ei ole kunagi valinud paksu inimese elu. Minu kaal hakkas kasvama tugevalt siis kui mulle tehti lapsena ühte hormoonravi ning lisada sinna emotsionaalsed probleemid, mis kõik ongi teinud tulemuse, et ma olen terve elu endaga teist inimest enda seljas kaasas kandnud. On perioode, kus ma võtan ennast kokku, lõhun trenni teha ja jälgin toitumist, aga väikene muudatus elus (saad isaks) ja oled vanas rööpas tagasi ja sügavamal kui varem.

Seega, kuna minu jaoks on kaaluteema alati olnud ebamugavust tekitav, siis minu üks suurimaid hirme on olnud väikesed lapsed. Sest neil kuraditel pole filtrit. Mäletan siiani, et seisin Maxima kassas ja minu selja taga vaatas mu tagumikuga tõtt umbes kolme aastane armas rosinasilm. Naeratasin talle ja lehvitasin sõbralikult. “Emme, miks see onu nii paks on?” kostus järsku selja tagant. Ja mina veel naeratasin ja olin sõbralik selle väikese tõpraga? Kus kasvavad sellised kasvatamatud sitapead? Kas ema pole tõesti kodus õpetanud, et teiste inimeste eripärade välja toomine ei ole viisakas? Annaks sellele tatile põlvega näkku ja väidaks, et see oli kogemata…

Ma tean, ma olen väga agressiivne, aga õnneks ainult enda peas. See ei olegi oluline, mis mõtted inimese peas on, oluline on see, mis ta nende mõtetega peale hakkab. See eristabki normaalset inimest ja psühhopaati.

Kuid aastatega olen ma aru saanud, et lastel ei olegi filtrit ning seega püüan ma lastega olla eos hästi sõbralik, et nad näeksid minus enamat kui lihtsalt suurt kuju ja enamasti see toimib. Neid märkuseid on laste poolt tulnud ikka, aga väga harva. Mäletan ka ühte korda, kus laps küsis emalt, et kas see onu on nii suur, sest ta sõi kogu toidu ära? Tead kasvatamatu tattnokk….!!!

See on miski, mida meie Esileediga aastaid tagasi otsustame, et me enam ei tee. Me ei anna inimestele hinnanguid, sest kõige tühisemad inimesed arutlevad teiste inimeste välimust. Ma tunnistan, et ma olen suure osa oma elust olnud täis hinnanguid ja hetkest kui ma ei hakanud inimeste välimusele tähelepanu pöörama, on mu maailm tohutult avardunud. Ma olen tutvunud imeliste inimestega, kellega ma varem kindlasti ei oleks tutvunud. Ja ma arvan, et ka lastele on see hea eeskuju, et nad oleksid avatud kõigi inimeste suhtes ja see veider poiss seal klassinurgas,  see ratastoolis kokutaja või punapäine kõrend, kellel on kohanemisraskusi, võib olla su elu parim kogemus teise inimesega. Ära viska seda nurka lihtsalt sellepärast, et kõik teised seda teevad!

Mõni kuu tagasi läksime Noorsandiga poodi, seisime Nutella degusteerimise järjekorras. Ma tegelikult tean, kuidas Nutella maitseb ja ma ei oleks pidanud sinna seisma jääma, aga ole nüüd, see oli ju Nutella! Meie ees seisis korpulentsem daam kuuekümnendates ja äkitselt Noorsand astus sammu ettepoole ja teatas prouale: “Meie emmel olid ka kunagi kaksikud kõhus!”.

Ma oleks tahtnud maa alla vajuda. Minu poeg ja on nii ebaviisakas!? “Aga mul ei ole kaksikuid kõhus!” vastas lõbusalt naeratav proua. “Aga miks sul siis nii suured tissid on? Kas sul ei tulegi piima?”. Ma oleks tahtnud ta sinna samma poodi jätta ja kiirelt autosse joosta, aga Esileedi poleks vist mõistnud. Ma tõmbasin Noorsandi eemale ja seletasin, et inimesed ongi hästi erinevad- mõned suuremad ja mõned väiksemad, kuid sellest rääkimine on väga ebaviisakas. Ta küll ei saanud aru, miks, aga noogutas siiski nõustuvalt. Meil on paar sellist vestlust veel olnud, kui ta on kelleltki küsinud, kas tita kõhus liigutab ka või veel mitte. Enamjaolt tulevad tal sellised vestlused ette just küpses eas prouadega.

Ma sain alles oma lastega aru, et tegelikult paksude inimeste kohta märkuseid tegevad lapsed ei olegi halvasti kasvatatud ega ebaviisakad, vaid nad on nii ülisiirad ja uudishimulike inimestena tahavad saada lihtsalt vastuseid. Ainuke, kes seda märkust solvavaks on pidanud, olen olnud mina ise. Kas mulle tekitab ebamugavust kui mõni laps mulle paks ütleb? Ikka, kuid ma ei solvu enam, vaid ma tean, et tema jaoks on täpselt samasugune tähelepanek, nagu ta näeks tänaval kollast VW põrnikat. Ta lihtsalt on väike laps, kes räägib, mida ta näeb.

Eile saatis mu sõber mulle ühe pildi aastast 1999, mis oli meie kursuse üks esimesi koosviibimisi ja ma palusin Noorsandil ennast pildil üles leida. Väikese vihjega, et mul on pildil seljas sinine pluus ja sinised püksid, suutis ta siiski lõpuks leida ja ütles vabanduseks, et nii kaua läks sellepärast, et ta ei tundnud mind kohe ära, sest selle pildi peal olen ma veel täitsa õhuke. Nüüd olla mul palju suurem kõht ja mind on palju kergem ära tunda. Taaskord – täiesti tavaline vaatluse tulemus, mitte mingi solvang. Ta tuli sõna peale “õhuke”, sest me ei kasuta Esileediga kunagi inimese kirjeldamiseks sõna “paks”, sest me oleme ise kogenud, kuidas see mõjutab inimese enesehinnangut. Kui me kirjeldame ülekaalulist inimest lastele, siis me kasutame teisi näitajaid nagu “see tädi, kes sulle seal patsu tegi”, või “see onu, kes seal tooli peal istus”. Ka ei käi nad lasteaias ja nende sõnavara tuleb peaasjalikult meie kodusest kasutusest.

Kui ka sina oled kaaluga kimpus ja sulle teevad haiget väikeste laste repliigid, siis see on ainult ja ainult sinu enda peas. Laste jaoks oled sa lihtsalt põneva kehaga inimene, mis talle huvi pakub. Teisisõnu – sa oled lihtsalt huvitav inimene 😉 Kui sinu laps teeb mingi taolise märkuse, siis sa ei ole halvasti teda kasvatanud, vaid su laps on lihtsalt siiras ja uudishimulik. Kuid tuleta talle siis lihtsalt meelde, et inimesed ongi erinevad ja paljud ebakindlad lasteta inimesed võivad muutuda kurvaks, kui neid arvustatakse.

 

Kas ka teie lapsed on öelnud avalikus kohas asju, mille pärast oleksite soovinud maa alla vajuda?

Blogijatele saadetakse nänni. Päris sageli. Keskmiselt kolm-neli korda nädalas kindlasti helistab kuller ja uurib, kas ma olen järgmise veerand tunni jooksul kodus. Veerand tundi on päris hea etteteatamisaeg, sest isegi kui mul oli plaan kusagile ära minna, siis 15 minutit saan ikka oodata ja vajalikud asjad, mis pooleli, oskan ka veerand tunniks ära planeerida.

Sel päeval kui ta helistas, olin ma just puhtaid nõusid masinast välja võtmas ja musti asemele panemas ja samal ajal oli mul jalad risti tegu, et vetsuminemist nii kaugele edasi lükata, et enne nõud pesema panna. Sain hakkama! Ammu see oli kui ma lastele sõnu peale lugesin, et kaka käib potti ja ma ei oleks suutnud kuidagi seletada, miks mina ise seda ei praktiseeri. See ei ole muidugi ainus põhjus, miks ma potil käin ja püksi ei lase.

Asend sees ja toimetustega poole peal, tungis ootamatult tualetti Piiga, kes lõi ukse pärani lahti ja teatas, et temal on nüüd tarvis pissile.. Lükkasin jalaga talle poti lähemale. Ta istus potile ja vaatas tänulikult minu poole ja teatas oma lemmiklause: “Issi, sina oled minu lemmik issi!”. Äkitselt katkestas selle armsa tualeti õrnushetke uksekell. Piiga kargas püsti ja tormas püksid rebadel välisukse suunas. Loomulikult olid pahkluude ümber keerduvad püksid kiirustavale Piigale takistuseks ja nii ta kõhuli põrandale prantsatas. Uksekella peale olid püsti karanud ka Vennas ja Noorsand, kes võidu välisukse suunas tormasid. Vennas, nähes palja tagumikuga Piigat maas lamamas, ei saanud tormates võimalust kasutamata jätta ja istus talle selga. Noorsand ei pööranud aga sellisele igapäevasele nähtusele tähelepanu ja sööstis ukseni, lükkas selle pärani ja uksel seisis kuller.

Ma tean seda kõike kirjeldada, sest meie wc uks käib välja poole, Piiga oli selle pärani jätnud ja tualett on peaaegu vastastikku välisuksega, ehk esimene asi, mida koridori astunud kuller nägi, olin mina, kes ma istusin pärani uksega wc-s ja keset põrandat palja tagumikuga tüdrukut ja ratsutavat poissi. Eestlasele omaselt ei reageerinud ta ootamatule vaatepildile, vaid jäi kohkunult kokutama:

 

“Eeee…eeee…. Jaanson jah? See tähendab, et eeee.. Jakobson, eks? Mul on teile pakk!”

“Jah, aitäh. Jätke palun koridori!”

“Mul oleks tegelikult allkirja ka vaja!”

“Jaa tulge siia, ma viskan oma konksu alla!”

Isegi siis kui mul on nii piinlik, et mu nägu on punasem kui kunagi varem, leian ma viisi, kuidas olukord endale talutavamaks muuta ja naljaks keerata. See oli nii naljakas näha kulleri kohmetust, kes ei soovinud kuidagi sinna kitsukesse tualetti minuga aega veetma tulla. Sellest hoolimata hakkas ta kõhklevalt minu suunas tulema ja ma hüüatasin:

“Ma tegin nalja. Ei pea siia tulema. Hehh, Kas mu poeg võib anda?”

“Võib!”

See oli minu elu ebamugavaim vestlus. Ma olen vetsupotil sadu vestlusi maha pidanud, kuid teine pool pole sellest kunagi teadlik olnud, et ma tegelikult temaga suheldes kempsus istun. Ja nüüd vahtisin ma tõtt kulleriga, kes ei julgenud minuga silmsidekontakti katkestada, kartes, et äkki näeb muidu veel midagi hirmsat. Te ei kujuta ette kui ebamugav tunne on see, et sa istud peldiku potil ja võõras mees vaatab sulle samal ajal silma sisse. Ma ei saanud ka püsti tõusta, et ust kinni panna. Ma ei saanud mitte midagi teha peale selle, et teha nägu, et see on täiesti normaalne. Lugupeetud kuller, see ei ole meie peres normaalne. Noh tegelikult on, aga on esmakordne kui keegi sellisel hetkel ukse taha satub.

Ja need kullerile antavad allkirjad. Ma ei tea, kui mina neid annan, siis ei näe need kunagi välja nagu minu päris allkirjad, vaid suvalised kriipsud, mis sinna peale jäävad. Seega usun, et Noorsand sai oma tööga suurepäraselt hakkama.

Sellest päevast on reegel, et vetsu sisenedes ja väljudes, käib ruumi uks alati kinni. Keegi ei pea sellest kinni ja ma pean neile seda iga päev 40 korda meelde tuletama, aga küll ühel hetkel see loogiliseks muutub.

See ei ole esimene kord kui meie pere kullereid kohutab. Suvel võttis paki vastu kolm täiesti alasti last, kes vannist välja tormasid kui uksekella kuulsid. Kuna me teadsime, et ukse taga on maalt tulnud vanaisa, siis ei pööranud sellele ka olulist tähelepanu. Loomulikult ei olnud see vanaisa, vaid kuller, kes ei osanud kuidagi reageerida kui palja tilliga Noorsand teda tervituseks kallistada soovis. Leppisime lastega kokku, et enam alasti ukse peale ei minda ja võõraid inimesi ei kallista. Eriti palja noksiga. Eriti kui kallistatav on palja noksiga. Pole ette tulnud, aga kasulik teadmine sellegi poolest.

On ka teil piinlikke seikasid kulleritega?