Autor

henry

Selle ja eelmise postituse vahele jäi päris pikk aeg. Põhjus on kõhugripis, mis meid esileediga tabas. Minul möödus see õnneks võrdlemisi lihtsalt. No vähemalt võrreldes esileediga, kes andis emotsioonile “väkk” täiesti uue tähenduse. Õnneks oleme tänaseks sellest täiesti taastunud ja tunneme end suurepäraselt.

jalutuskäikHaiguse tõttu sai kannatada natuke ka minu trenniskäimise regulaarsus ja jõusaalis sai möödunud nädalal käidud vaid kahel korral kolme asemel. Kuid see eest antud nädal on olnud super. Ma tegin kaks korvpalli trenni, kolm jõusaali trenni ja me oleme esileediga käinud iga päev tund aega jalutamas. See on uskumatu, mis rahustav ja lõõgastav efekt sel minu jaoks on. Tartu on ikka nii uskumatult ilus ja auto aknast ei oska seda absoluutselt hinnata. Mul ei ole ka Tartus mingit ohutunnet ja ma pole esileediga nii pikki vestluseid, nagu me jalutamise ajal teeme, pidanud juba päris kaua. Seega liikumine on olnud tip top.

õhtusöökSöömisega on olnud ka super. Üks suurepärane asi, mis ma olen kontrolli alla täielikult saanud, on näksimine ja nii kui näksimine täielikult kadus ja ma olin teadlik, kui palju ma söön, hakkas kaal ka alla tulema. Teiseks oleme me toiduvalikul suurte sammudega edasi läinud. Projekti algusega võrreldes olen ma kaotanud 7 kilo, mis juba iseenesest on super. Igal juhul, kui see nii peaks edasi minema, siis on mul väga head ootused kogu selle projekti tulemusena.

Kuid, mis veelgi olulisem kui kaotatud kilod, on see, et mu keha muutub. Kõht jääb väiksemaks, vööümbermõõt väheneb, moobsid (meeste boobsid) taanduvad- see on minu jaoks olnud alati olulisem, kui kaalunumber. Mulle meeldis, kuidas kirjeldati inimesi, kes võtsid ainult dieediga maha, nendega, kes kasutasid kaalu normaliseerimiseks ka jõutrenne: dieediga saab õunakujulisest kehast lihtsalt natuke saledam õun, samas kui lihaste treenimine muudab su keha kuju. Ja see tõepoolest on nii. Mu keha küll näeb tõenäoliselt keskmise inimese silmade läbi välja ikka midagi juustukera ja keeglikuuli vahepealset, kuid need väikesed muudatused on olemas.

Mina RauligaEelmisel nädalal käisime esileediga pulmas. Oli väga tore ja kui rääkida tervisliku toitumise aspektist, siis ka väga ahvatlusterikas õhtu. Kuid tegime esileediga enne minekut juba kokkuleppe, et kohtleme enda kehasid austusega ja ei topi neid jama täis. Üritasin ennast kõrvalt vaadata ja avastasin end mitmel korral näksimas mitte selle pärast, et mul kõht oleks tühi olnud, vaid kuna toit oli lihtsalt seal. Harjumused on visad kaduma.

Kuid hea oli see, et mul oli esileedi kaasas, kes küsis mult aeg ajalt, kas mul on kõht tühi, või on sel mingi muu põhjus, miks ma järgmise marineeritud liha lõigu enda taldriku servale lohistasin. Paaril korral ma valetasin talle, et mul on tõepoolest kõht tühi, kuid siis ma mõtlesin endamisi- kurat küll, mida ma teen. Ma ju ei naudi enam toitu. Vastupidi. Iga järgmine amps muudaks mu olemise ainult raskemaks. Igal juhul ei söönud ma end üle nagu ma seda varem alati teinud oleks ja keskendusin toidu asemel seltskonnale ja esileedi lõbustamisele 🙂

Üks asi, mida ma aga tegin, oli see, et ma jõin pulmas alkoholi. Täpsemalt viina. Alkoholiga ongi mul sellised suhted, et mul ei ole pea mingeid suhteid. Ma ei joo põhimõtteliselt alkoholi üldse. See ei ole mingi veendumuse küsimus, kuid mulle lihtsalt ei sobi alkoholi tarvitamine. Alkoholil on minu jaoks kaks omadust- see on halva maitsega ja see teeb purju. Ma ei joo alkoholi kahel põhjusel- see on halva maitsega ja see teeb purju. Mulle tõepoolest ei meeldi see sumin peas. Eks ma aeg ajalt tähtsatel hetkedel võtan ja teen seda vist seepärast, et meelde tuletada, kui jube asi see alkohol on.

Kuid ma olen terve nädal toitumisega väga tubli olnud. Ma üritan hommikuti süüa putru, ooteks puuvilja, lõunaks olen söönud salatit, vahepalaks pähkleid puuviljaga ja õhtuks siis kas liha või kala salati ja juurviljadega. Ma olen nii toitunud nädal aega ja muutused ei olegi niivõrd välispidised kui seest poolt- mul on palju, PALJU rohkem energiat, mu enesetunne on super ja mul on tahtmist ja viitsimist asju teha. Sellele annab loomulikult panuse magamisrežiimi paranemine- ma olen viimasel kolmel päeval väga tubli uinuja olnud ja lasknud tule ära juba enne südaööd.

Esmaspäeval trennisTrenniga läheb suurepäraselt. Ma hakkan vaikselt nautima jõusaalis käimist. Kell on 22.47 teisipäeva õhtu ja mul on see mõnus erutus sees, kui ma mõtlen, et hommikul lähen jõusaali rinda ja selga treenima. Midagi on tõepoolest muutumas ja ma ei ole selleks teinud mingeid kardinaalseid muudatusi vaid jooksvalt väikseid samme. See vist ongi oluline, et mitte lahkuda täielikult oma mugavustsoonist, vaid teha seda samm sammult, sest väga raske oleks armastada midagi, mida sa vihkad.

Ma ise ennast kõrvalt ei näe, kuid on tulnud esimesed komplimendid, et midagi on kehalt kadumas. Noh, mul on selle üle ainult hea meel. Ma ei ole küll harjunud komplimente vastu võtma ja tavaliselt rehman käega, et “mis sa nüüd”. Kuid kui mul on tervislik elustiil käsil ja sellega seoses ka kaalulangus, siis tuleb vist veits mehistuda ja õppida komplimentide tegijat tänama.

Ma tegin ka enda Facebooki lehe, kus ma postitan natukene tihedamalt pilte näiteks enda einetest, võib olla tulevikus ka mingeid retsepte ja trennivideosid ning ehk motiveerivaid loosungeid. Kui oled huvitatud, võid mind ka sealt jälgida. http://www.facebook.com/TervisePoole

strippEelmisel nädalal oli mu sõbra poissmeeste pidu, mida ma korraldama pidin. Selle korraldamine oli minu jaoks esmakordne kogemus ja ma läksin oma mõtetega liiga kaugele ja muretsesin ikka liiga palju. Ma magasin pea terve nädala halvasti ja mõtlesin pingsalt tegevusi välja, kuidas poissmeest proovile panna viisil, mis ei oleks tema jaoks alandav, vaid oleks hoopis väljakutsuv ja lõbus. Asi, millest ma aru sain, on see, et talvel poissmeeste pidu korraldada, on väga väga raske. Eriti, kui lumega on lood nagu nad on. Seega tuli õhtust selline chill saunaõhtu ühe külalisesinejaga, kes õpetas poissmehele, kuidas naist tantsuga võrgutada.

Kuid põhjus, miks ma sellest räägin, on see, et ma ei suuda stressi ajal süüa. Söömine on üldse siis viimane asi, mis mul meeles on. Kõhus keerab, kurgus on klomp, väike värin on pidevalt sees. Ma tean, et paljudel on just vastupidi, et stressi olukorras hakkavad just sööma. Kuid minu puhul on just nii, et olgu see kas positiivne stress (millegi hea ootuses), või negatiivne stress (rahamured, tervisemured), siis ma ei suuda lihtsalt süüa.

Ma arvasingi, et mõni arst võiks mulle valetada ja öelda, et: “Henry, sul on jäänud elada kolm kuud”. Ma arvan, et ma kaotaksin kolme kuuga kogu oma liigse peki ja rohkemgi veel. Ma sööksin siis konkreetselt sellepärast, vist, et mitte surra varem, kui kolme kuu pärast. Nali naljaks, kuid uskumatu on see, kui selgeks saab sulle siis keha kuulamine, kui söömine ei ole sinu peas kinnisideeks. Kui sul on mõtteis ainult muu asi (stress). Siis kuulad sa enda keha ja ei söö toitu maitsenaudingu pärast, vaid siis, kui su keha sulle reaalselt märku annab. Mul on tunne, et Healthy Attitude Coffee ongi justkui mulle abimeheks olnud ja aitab mul oma keha natuke paremini kuulata.

trennisHea on see, et ma olen nüüd vigastustest paranenud ja uuesti täiesti valmis treeningutega jätkama. Olen jätkuvalt joonud Healthy Attitude Coffee jooki. Vahele jäi küll siin jõuluperioodil umbes nädala jagu päevi. Kaalulangust ei ole nüüd viimase paari nädala jooksul toimunud, kuid ma ei ole ka juurde võtnud. Pühade ajal on vast seegi saavutus. Kuigi jõusaalis märkisid Kati ja Ere, et ma tundun justkui veits saledam. Nad vist ei tea, et mehed tõmbavadki kõhu sisse ja ajavad õlad taha, kui nad kenadest naistest mööduvad 🙂

Sel nädalal ei söö me esileediga mingeid jahutooteid, kartulit ega suhkrut. Meid on pühapäeval pulma kutsutud ja eesmärk on riietuses kena välja näha. Täna on kolmapäev ja seni on läinud sellega suurepäraselt. Kuigi eile ja üleeile tundis esileedi magusaisu. Selle lahendas aga õnneks kenasti hurmaa, mis võttis selle isu kiiresti.

Kuid avastasin endale veel ühe lehe, millega ma liitun täna. See on www.dietbet.com. Lehe mõte on selles, et võistlus kestab neli nädalat. Kõik võstlejad maksavad osalustasu. Lehel on palju erinevaid võistluseid, mis on ka erinevate osalustasudega. Võistluse eesmärk on kaotada nelja nädalaga 4% enda kehakaalust. Kui sa kaotad need 4%, saad sa oma raha tagasi, pluss sa jagad ka kõikide teisetega, kes seda suutsid, nende raha, kes seda eesmärki ei täitnud. Kui sa ei langeta 4%, jääd sa oma rahast ilma ja see läheb teiste vahel jagamisele. Ma arvan, et see on minule suurepärane lisamotivaator, sest raha mulle meeldib 🙂

uusaastalunadusMa olen igal aastal andnud endale uusaastalubadusi, kuid ma ei ole neist kunagi kinni pidanud. Tegelikult ei ole uusaastalubadused midagi enamat, kui tavaline patukahetsus- ma olen liiga paks, ma peaks suitsetamise maha jätma, ma peaks vähem jooma, ma tahan kitarrimängu osata, ma peaks oma perekonnale rohkem tähelepanu pöörama. Teistesõnadega, sa ei tee muud, kui võtad hetkeks teadmiseks asju, mis on niigi su kuklas musta varjuna jälitamas.

Kuid siis tuleb uus aasta ja sa avastad, et sa oled täiesti ettevalmistamata ning üritad neist lubadustest hammastega kinni hoida. Sa ei ole muutnud oma mõtlemises muud, kui, et sa oled lihtsalt enesele lubanud, et sa nüüd sööd vähem, ei suitseta, ei joo jms. Kuid see kõik kestab ainult seni, kuni sa tahtejõuga sellest lubadusest kinni hoiad, sest sa tahad ikka süüa neid kahjulikke toite, sa küll tahaksid suitsetamist maha jätta, kuid sa ikka veel tahad edasi suitsetada, kuna sa ka enam ei joo, väldid sa pidusid, kuid sa tahad ikka veel pidutsemas käia.

Päev päevaga sinu pingutus väheneb, kui sa ühel päeval avastad end purjuspeaga hamburgeriputka järjekorras suitsetamas. BAM! Kõik kukkus kokku. Loogiline oleks, et sa unustaksid halva kogemuse ja lähed eluga edasi, kuid nüüd oled sa avaldanud nõrkust ja sa teed otsuse, et patustad ainult pidudel. Edasi lähevad asjad nii nagu nad alati lähevad. Mõni on selles otsuses nii kinni, et tõepoolest patustab vaid pidudel, kui avastab, et ta on hakanud käima pidudel kuuel päeval nädalas, et patustada.

Seepärast arvan ma, et läbimõtlematud otsused on pea eos läbikukkumisele määratud. Kuid sellegi poolest on minu puhul tegemist inimesega, kes on väga rahulolematu antud olukorraga, sest ma tõepoolest ei soovi olla ülekaalus. Ma olen tegelikult sportlik ja tervislik mees, paksu mehe kehas. Hoolimata sellest, et ma olen energiline ja sportlik, on seda paksu meest kaasas vedada väga raske ja väsitav ning seepärast olen ma loid ja väsinud. Minu eesmärk on välja tuua tõeline mina.

Seepärast ma tegin ka otsuse osaleda projektis “Sinu uus tervislik elustiil”. Ma tõepoolest ei viitsi otsast jälle alata. Iga paari kuu tagant ma alustan uuesti, kuid miks mitte teha otsus ja minna sellega lõpuni. See ongi minu plaan. Mis sest, et jõulud ja aastavahetus andsid tagasilöögi toitumises. Tühja sellest. Ma võin põdeda juhtunut või ma võin selle unustada ja edasi minna.

Kuid, mis otsuseid ma langetasin aastaks 2013? Muide 13 on mu õnnenumber. 13 on läbi mu elu olnud erinevatel päevadel just kuidagi eriline ja miks mitte ka aasta 2013. Minu selle aasta lubadused ei ole kaotada ei kaalu, ega jätta maha joomine, vaid eelkõige austada ennast. Ma ei loobu sel aastal uusaastalubadusega absoluutselt millestki, vaid toon väikseid muudatusi enda ellu. Kuid selleks, et mu tervislik seisukord tõepoolest normi saada ja ma vabaneksin sellest tüütust rasvakihist, tegin ma uueks aastaks järgmiseid otsuseid:

1. Asenda suhkrused joogid veega või magustamata teega
2. Puu- ja/või juurviljad iga toidukorra juures
3. Alustan päeva tervisliku hommikusöögiga
4. Leian igal nädalal uue tervisliku retsepti ja valmistan selle nullist
5. Alati, kui võimalik, pakin lõuna kaasa, mitte ei käi väljas söömas
6. Kaotan menüüst toidud maisisiirupi ja suhkruasendajaga
7. Jalutan vähemalt 30 minutit viiel päeval nädalas
8. Käin MyFitnessi jõusaalis kolmel korral nädalas
9. Korvpall kahel korral nädalas
10. Otsin põnevaid kohti/paiku/külasid/muuseume/näituseid ja külastan neid korra kahe nädala jooksul
11. Magamine regulaarseks (mine magama hiljemalt kell 12 öösel)
12. Olen taimetoitlane ühel päeval nädalas
13. Pean päevikut ja panen kirja enda mõtted ja tunded hetkedel, kui ma tahan väga rämpsu süüa, kuid ei ole tegelikult füüsiliselt näljane
14. Kui ma ostan valmistoitu, siis valin tooteid, mis sisaldavad elemente, mida ma tunnen, või milles on viis, või vähem, koostisosa
15. Eelistan alati liftile treppe
16. Pargin oma auto poeuksest võimalikult kaugele
17. Valmistan suurema koguse mingit toitu pühapäeval, et saaksin nädala keskel lihtsalt seda endale soojendada
18. Registreerun juunis toimuvale paadimaratonile ja sel aastal ei ole mul vabandusi, vaid osalen sellel
19. Asendan negatiivsed mõtted, missugune mu keha välja näeb, positiivsetega, mõeldes, mida mu keha suudab
20. Treeningutel pean päevikut, et näha oma progressi
21. Lõpetan endast halvasti rääkimise
22. Teen endale peegli ees iga päev ühe komplimendi 🙂
23. Lõpetan enda võrdlemise teistega
24. Valmistan puu ja juurvilju ette, et kui tahan midagi näksata, oleks neid lihtne võtta
25. Vaatan vähem telekat ja olen vähem arvutis
26. Väike jalutuskäik peale lõunapausi
27. Ei hoia kodus kahjulikke toite, mille söömist ma ei suuda kontrollida
28. Kasutan nüüdsest söömiseks väiksemaid taldrikuid ja ei tõsta juurde enne, kui on möödas 15-20 minutit, et siis otsustada, kas ma soovin lisa
29. Ma ei söö taldrikut tühjaks. (see pidi õpetama su ajule, et sina kontrollid toidu kogust, mitte ei tee seda taldriku suurus. Isegi kui sa jätad alles vaid ühe suutäie).
30. Olen toetav ja armastav abikaasa.

Tundub küll suur hulk eesmärke, kuid enamus neist on lihtsalt imepisikesed muudatused, mis võivad pikas perspektiivis anda suure tulemuse.

jalutamasHoidsime möödunud nädalal esileediga ka ta õe last ning nüüd ma vaatan hoopis uue pilguga emasid, kes oma lapsi süles kannavad. Ma kandsin seda sulgkerget pisikest tüdrukut käes vaevalt kümme minutit, kui mu käsi tuld lõi ja tahtis küljest ära kukkuda.

Ah jaa… Head alanud aastat!

sünnipäevalaudJõuluaeg on vist kõikidele, kes üritavad mingil määral enda kaalu jälgida, keeruline periood. Piparkoogid, verivorstid, rasvased kapsad, ahjukartulid jne. Nii ka minul- kiusatused igal sammul. Kuidas ma olen siis toime tulnud. Nooooooh… ütleme nii, et kõike arvesse võttes, on hämmastav see, et ma olen isegi suutnud viimase nädalaga poolteist kilo alla võtta. Ma tõepoolest ei ole jälginud, mida ma peolaua taga söön, kuid mida ma olen enda juures jälginud, on kogused. Ma lõpetan hetkest, kui ma ei söö enam nälja tõttu, vaid sellepärast, et taldrik tühjaks saada, või selleks, et tunda mingit maitset suus. Vähemalt ma annan endast parima, et ma seda teeks.

Ma usun, et üldse minusugused ülekaalulised inimesed on ajupesu tulemus. Mul on tõepoolest väga raske vahet teha, kas mul on isu midagi süüa, või on mul kõht tühi. Lapsest saadik on meile pähe taotud, et tõsta enda taldrikule nii palju, kui sa ära süüa jõuad. Kuid näljane inimene sööb silmadega ja sa ei suuda tegelikult kunagi adekvaatselt hinnata, kui palju sa tegelikult süüa jõuad ja kui palju sa tõstad. Kuid ometi olen ma õppinud, et taldrik tuleb alati tühjaks süüa. Lapsest saadik õpetatakse lastele, et söö praegu ära, muidu läheb hiljem kõht tühjaks. Meisse surutakse hirm, et meil võib kõht tühjaks minna ja seega õpetatakse sööma üle- mitte kuulama enda keha signaale. Ja loomulikult see tohutu ajupesu toiduainete tööstuse poolt, kes üritab aina selgeks teha, et ainus oluline asi toidus on konsistents ja maitse. Toitainete rikkusele ei pöörata tähelepanu. Tegelikult nüüd on hakatud seda tegema, kuid sedagi idiootselt- müüakse sulle toode, mis on täis kahjulikke kemikaale ja sinna on sisse lisatud näpuotsaga mingit kasulikku ainet ja reklaamitakse nüüd seda kui tervisetoodet. Oeh, ma lähen alati sel teemal rääkides nii keema :D.

Treeninguga on mul asjalood olnud veidike heitlikud, sest väänasin taas enda hüppeliigest. Sel korral korvpallis ja on korralikult paistes. Mul on teatud elemendid, mida ma tean, mida minusuguse kaaluga mees teha ei tohiks. Kuid sel päeval läks mul mäng hästi. Ma viskasin mängus sisse järjest kaks kolmest.. pff.. see on nagu uskumatu minu puhul. Selle õnnestumise tõenäosus on pea sama suur, kui see, et mind valitakse järgmisesse Riigikogu koosseisu. Võimatu. Samas, ma ju viskasin kaks kolmest järjest sisse, järelikult ei ole võimatu. Hmm, kas tõesti on mul nii hea võimalus Riigikokku pääseda… Igal juhul, kui sul mäng läheb hästi, visked kukuvad sisse, söödud jõuavad adressaadini, kaitse peab, siis adrenaliini mõjul unustad sa enda vigastused ja tunned end mõneks hetkeks Supermanina ja siis, nätaki, oled valudes põrandal maas. Igal juhul on jalg juba tunduvalt parem ning plaanin juba homme (kolmapäeval) MyFitnessis jõusaalis olla ja neljapäeval korvpallis vaikselt ringi sörkida.

sulgpallKuid uus spordiala, mida ma proovisin oli sulgpall. See küll tundus hästi kiire ja tehniline ala. Noh, igatahes ei olnud see ei kiire ega tehniline, kui mina seda mängisin. Läksime sinna koos ristiisaga, kes samuti on mõnikümmend sentimeetrit liiga lühike (mitte paarkümmend kilo liiga raske). Meil oli ka treener suisa, kes õpetas meile võtteid ja erinevaid lööke ning juba peale esimest pooleteisetunnist trenni, olin ma juba palju palju osavam. Ma tahaks seal oma esileediga käima hakata. Hea võimalus koos aega veeta ja teha midagi sportlikku. Võtab naha märjaks, on liigestesõbralik ning ei ole tappev ka väga vormist väljas olevale inimesele.

Teine asi, mis ma enda jaoks avastasin, on see, et ma vihkan suusatamist. Nagu täiega. Kõige nõmedam tegevus maailmas. Mul on tunne, et sel oli tõsine põhjus, miks ma 15 aastat suusatamisest pausi pidasin. See oli seetõttu, et suusatamine on nõme. Ostsime endale suure raha eest suusavarustuse, et avastada, kui väga ma seda vihkan. Sääred krambis, tallad valusad, jalad värisevad, tasakaaluhäired, oht, et kohe olen jälle siruli. Ei no tegelikult ka. Mu sõber Keijo küll lohutas, et see ongi alguse asi, et umbes peale seitsmendat korda hakkavad jalad harjuma. Ma nii väga loodan. Tegelikult ma tahaksin väga, et suusatamine natukenegi meeldiks. Seega otsustasin, et ma ei anna veel alla, vaid jätkan katsetusi. 🙂

Möödunud nädal möödus pisut ebameeldivalt, sest, kas ma tegin jõusaalis endale liiga, või sain külma, kuid nädal otsa vaevlesin ma alaselja valude käes. Selline vastik närvivalu, mis algas tagumiku kohalt ja kiirgas reitesse. Seetõttu jätsin ma sel nädalal ka trennid ära ja sõin kodus, mis ette juhtus.

Tegelikult oleks täpselt see juhtunud kõik eelnevad korrad, kui ma oleksin ennast vigastanud. Ma oleksin hoidunud treeningutest ja olnud mõtlemisega, et nagunii läks nädal pekki. Kui juba siis juba- ma võin süüa kõike, mida silmad näevad ja ei näe. Küll ma alustan uuest nädalast uuesti.

Mis aga tegelikult juhtus? Tegelikult juhtus see, et hoolimata sellest nõmedast valust seljas, ei jätnud ma ühtegi treeningut vahele. Käisin jõusaalis kolmel korral ja kahel korral korvpalli mängimas. Suusatama ma tõepoolest ei jõudnud, sest esiteks oli laupäeval mingi hull tuisk ja tuul (ometi mu sõbrad K&M käisid sel päeval) ning nädala keskel oli mul trenne niigi tihti.

janu
janu
Kas valus selg treeninguid ei seganud? Loomulikult oleks olnud palju mõnusam, kui ta poleks valutanud, kuid eelkõige tuleb kuulata enda keha. Kui sa tunned, et mingi treening tekitab valu, siis jäta pooleli- sa teed midagi valesti. Sellepärast ongi tore, et Ere MyFitnessis juures on, et mul oleks kellele kaebelda. Valus selg ei seganud treeninguid jõusaalis absoluutselt. Korvpallis tuli natuke vaiksemalt võtta. Kuid point on selles, et mitte midagi ei tulnud seetõttu ära jätta. See on minu puhul suur edasiminek, sest pisivigastused on tihti olnud need, mida kasutasin ettekäändeks, et trenni mitte teha.

Millega ma hetkel rahul ei ole, on toitumine. Ma ei söö halbu asju, kuid mul puudub regulaarsus ja kui ma unustan söömise, siis hiljem söön selle tasa. Ma usun, et allolevad joonised söömise kohta peavad paika, sest paljud ülekaalulised, kellega ma olen rääkinud, jätavad tihti mingi eine ära, kas hommikusöögi või mõne muu ja siis järgmise eine ajal kühveldavad sisse. Nagu alumiselt jooniselt näha, siis usun seda ka mina, et ideaalne oleks 3 einet ja kaks vahepala. Nii nagu tervisespetsid vist tegelikult ka soovitavad. Jooniste mõte on, et oluline on hoida enda veresuhkur päeva lõikes stabiilsena ja seepärast tuleks süüa väiksemaid koguseid, kuid tihti.

sumo
keskmine
burning

Ma küll seadsin endale eesmärgiks, et teen endale toitumiskava ära, kuid ma ei ole seda tänaseni teinud ja avastan end ikka täielikus teadmatuses ja kimbatuses, et nii, mul on nüüd kõht tühi, midagi peaks sööma. Kas poleks lihtsam, kui mõelda ette ja kui sul on kõht tühi, siis sa juba tead, mis sul on ja mida sa sööd? OK. Eelmine eesmärk läks metsa. Uus eesmärk- teen toitumisplaani hiljemalt pühapäeva 16.12.2012 õhtuks. Mul on isegi plastmasskarbid ära ostetud, et sööki ette valmistada. Ostsin need juba mingi septembris äkki ära ja pole kordagi kasutanud. Teen ehk järgmise nädala postituse tarbeks ka video enda toitumise planeerimisest. Andke kommentaarina teada, kas selline asi pakuks huvi. Või pange kusagile like või share, siis ma tean, et keegi ikka loeb ka mu üllitisi ja/või on huvitatud, et ma teeksin ka mõne video sekka 🙂

Ma olen tohutu edasilükkaja. Edasilükkaja on tegelikult lihtsalt ilusam sõna laiskusele. Ma olen laisk. Muide laiskust on tegelikult väga kerge võita, kuid ma tunnen, et ma täna lihtsalt ei viitsi seda teha :D. Ma olen seadnud endale eesmärke ja ma olen läbinud mitmeid eesmärgistamise koolitusi. Ma osalesin isegi Peep Vainu “Hakka pihta” koolitusel augustis ja sain powerit nädalaks… ja olin tagasi seal, kus olin koolitusele minnes. Sellepärast mulle see “Sinu tervislik elustiil” projekt meeldibki, et kui sa tunned, et vajad motivatsiooni, või, et keegi sulle aeg ajalt jalaga tagumikku annaks, siis on see tugi ja taguja alati olemas.