Autor

henry

egoKõigepealt sooviksin klaarida ära ühe probleemi, mis on pea nädal otsa vindunud. Kes pani eelmisele postitusele nelja?? Kas sa vihkad mind, või üritasid mind lihtsalt õnnetuks muuta? Palju õnne, läks korda! Ma ei pannud seda hindamise süsteemi sinna selleks, et te saaksite mind õiglaselt hinnata, vaid selleks, et mu ego upitada.. gosh.

Nüüd kui see sai hingelt ära, võime siis päevaga edasi minna.

Eelmisel nädalal seadsin ma nädala eesmärgiks teha video ja videoga olengi ma ka viimased paar päeva tegelenud. Kuid kahjuks ei saa ma seda teiega jagada, sest see video on poissmeestepeost, millel ma laupäeval osalesin. Oli lahe õhtu, mis sisaldas nii kuulide veeretamist, kuulide tulistamist, nii laulu, tantsu, kui ka hasartmänge. Põhimõtteliselt poissmeeste pidu nagu poissmeestepidu traditsiooniliselt olema peakski- ka ohtralt topless tantsijaid sealhulgas. Nende seas ei olnud kahjuks ühtegi naist küll. Valetan. Viimased pidutsejad lõpetasid siiski peo omal käel stripiklubis.

Kuid kuna eestlasele meeldib naerda teiste, mitte enda üle, siis kahjuks ei saa ma seda videot kellegagi jagada. Kui ma peaksin suutma kokku panna poliitiliselt korrektse video, saaksin ma kasutada ainult peo esimest viiteteist minutit. Siis tehti lahti esimene purk õlut ja mõne hetkega läks asi käest ära. Nagu vanasõna ütleb: “What happens in Kambja, stays in Kambja”. Kambja lähedal oli siis koht, kus toimus lõviosa üritusest.

DSC01747Olin peol tubli. Sõin küll ülivähesel määral mitte paleo toitu- kaks supilusikat kartulisalatit ja paar singirulli, kuid öösel, kui me Tartusse mäkki sõitsime, ei võtnud ma sealt muud, kui pudeli vett. Ei olnud raske ei öelda, sest eesmärk on silme ees. Samuti ei joonud ma alkoholi. Kas te teate, kui raske on mängida pokkerit, kui sa oled ainuke kaine lauas? Kõigi tähelepanu on hajutatud ja nii kui hea muusika peale tuli, tuli alati teha tantsupaus. Jällegi, ma jagaks teiega meeleldi pilte, kui mul tsensuuri peal ei oleks. Saan siia panna vaid pildi pokkerilauast. Parem, kui mitte midagi, eks?

Trenniga on mul asjad olnud kehvasti. Reie tagalihas, mille ma möödunud kolmapäeval ära tõmbasin, on tänaseni valulik. Mitte rahuolekus, kuid nii, kui natukene pingutan, annab endast märku. Sellegi poolest käisin eile CrossFitis ja mulle tehti täiesti oma kava arvestusega, et ma ei koormaks eriti enda reielihast. Väga vastutulelikud ja hoolivad- enne intensiivset osa, käisime treeneriga ka kõik harjutused vaikselt läbi, et näha, kuidas mu reielihas reageerib. Väga palju on trennis uusi nägusid ja ma teadsin alati, et on aja küsimus, kui inimesed selle trenni avastavad. See lihtsalt on nii erinevate inimestega arvestav.

Asi on kindlasti minus, kuid kui mulle eelmise aasta detsembris öeldi, et siin on su MyFitnessi poole aasta pääse ja järgmisel nädalal lähed sa rühmatrenni, siis kukkus mul süda saapasäärde. Õnneks ma suutsin korraldajaid veenda, et ei, ma ei lähe ennast sinna lolliks tegema. Mul ei olnud võhma ja tegelikult ka soovi sinna saledate neidude vahele higistama ja puhkima minna. Öeldi küll, et ega keegi sind ei vaata, et seal käib igasugu inimesi ja mõned ongi kobad, võtavad endale liiga raskeid kange või ei tee kõike kaasa. Kui nad ei vaata, kust nad siis teavad? :). Kuid nagu ma ülalpool kirjutasin, keskmine eestlane, ka mina, ei taha end naeruväärseks teha.

CrossFitis ongi eripära see, et keegi ei vaata sind, peale treeneri. Kui keegi vaatabki, siis selleks, et innustada ja jõudu juurda anda. Sa ei tunne seal ennast ebaõnnestujana, vaid sinu harjutused on sinu jaoks modifitseeritud, et sa suudaksid anda endast parima. Sellepärast mulle meeldibki. Lisaks loob seal treenimine justkui sellise hea seltskonnavaimu ja mul on väga hea meel, et ma olen seal nii paljude inimestega tutvunud nagu Ain, Sille, Marianne, Heidi, Kaija jpt. Lisaks otsustasime, et teeme paari nädala pärast ühise paleo õhtusöögi nende Crossfittijatega, kes võtavad hetkel osa 30 päeva väljakutsest, jagame ideid ja räägime maast ja ilmast. Mina ja kolm tüdrukut siis, kes kõik on väga toredad ja kenad tüdrukud ning Esileedi pole isegi mitte armukade, vaid arvas, et see on lahe mõte.

1466299_454012591374788_573676725_nSelle poole aasta jooksul, kui ma käisin jõusaalis, ei suhelnud ma ühegi seal treeniva naisega ja teretasin ning rääkisin pealiskaudselt kolme-nelja mehega. Ma ei ole just eriti tagasihoidlik, aga mingit sidet ma ka ei loonud. Ma ei kujutaks isegi ette, et kuidas ma suhtleks jõusaalis enda kõrval treeniva naisega nii, et see ei tunduks külgelöömise või flirtimisena- võtaks hantli kätte, treeniks biitsepsit, astuks mõne naise juurde ja ütleks “noh, tsau mis teed?”.

Lisaks käis eelmisel kahel pühapäeval, enam, kui kümnepealine CrossFiti seltskond paaritunnisel matkal Vooremäel. Suurepärane viis veeta lahedas seltskonnas aktiivne ja sotsiaalne puhkepäev. Kahjuks ei saanud mina oma vigase jalaga osa võtta. Lisan seltskonna pildi ka siia. Blogide jälgijad tunnevad sealt äkki ühe näo ära ka.

Jällegi, see on minu jauramine teemal, CrossFit- connecting people. Äkki olen mina socially awkward ja jumala eest ärge võtke minu juttu puhta kullana, sest ma räägin ALATI ainult enda vaadetest ja seisukohtadest. Ma ei räägi tõtt, vaid enda nägemusest.

Võibolla on rühmatrennid ka nii. Ma ei tea, ma pole kunagi käinud. Ma lihtsalt ei näe, kuidas see võimalik oleks. Asjatundjad, lükake julgelt mu hirmud ümber 🙂

20131127_152143Toitumisega on ka kõik joone peal. Paleo elustiil eeldab suurt kokkamist- sa pead põhimõtteliselt kõiki toite endale ise valmistama, sest valmistoidud poest ei ole pea kunagi paleo. Välja arvatud, kui sa tahad õuna süüa.. või porgandit. Mis juhtub, kui Henry teeb köögis süüa? Seda võid näha pildilt. Kui mina olen köögist läbi käinud, oleks seal justkui tornaado olnud. Absoluutselt kõik on laiali. Ma küll üritan jooksu pealt ka koristada, kuid mul on tunne, et nii ma teen asja ainult hullemaks. Ma võin köögis lusika maha pillata ja kui ma kummardun seda võtma ning siis üles tagasi tõusen, on selle aja jooksul määrdunud kaks panni ja kuus taldrikut. Liialdamata.

20131125_194506Kehakaal on vaikses languses taas ja ma olen ühe kilo kaugusel pulmapäeva kaalust aastast 2009. Awesome! Selle eest ei tule tänada mitte ainult paleot, vaid üleüldse on ostukorvi sisu tundmatuseni muutnud. Eile peale poekoti tühjendamist vaatas vastu just selline sisu nagu siin pildil näha võib.

Kuid selle nädala eesmärk: Filmida IGA PÄEV, mingi hetk päevast, et panna kokku lihtsalt üks video, mida ma nädala jooksul tegin. Kokkuvõtlik video ei tohi olla pikem kui kaks minutit ja kakskümmend sekundit, ehk maksimaalselt 20 sekundit päeva kohta.

Ärge tundke minu kirjutisest keegi ennast puudutatuna, kes te rühmatrennides käite. Ma olen täiesti veendunud, et te naudite seal käimist. Ma lihtsalt selgitasin, miks mina paksu mehena sinna ei läinud, mis hirmud mul olid/on. Ma olin siis vaid nõus jõusaalis vehkima, sest seal ma ei tundnud ennast ebamugavalt. Kuid üksinda rassides hakkas igav ja sellepärast ongi CrossFit mulle ideaalne lahendus. Küll tundus jõusaalis lahe see rühmatrenn, mida viidi läbi seal samas jõusaali ruumis, peegli ees, kus oli grupis 3-7 inimest ja harjutused olid oma keharaskuse, raskusketta ja sangpommiga-väga sarnane CrossFiti soojenduse osaga.

Ok, ma panen selle hindamise võimaluse siiski siia otsa ja kui sa tahad, et ma nädal otsa õnnetu oleksin, siis pane julgelt neli tärni. Ah, ma niisama jauran. Hinda nii, nagu õigeks pead 🙂

Südame- ja hingevaluga pidid head sügavad kirjutised tulema. Eks ma siis proovin. Mul küll ei valuta hetkel ei süda, ega hing, kuid ma tõmbasin täna korvpallitrennis enda reie tagumise lihase ära ning katsun siis selle najal inspiratsiooni ammutada.

Ma loodan, et tegemist on pisikese venitusega, mitte rebestusega. Mitte, et ma neil kahel vahet teeks ja minu lootus põhineb vaid usul, et venitus kõlab süütumana, kui rebestus. Aga mine tea. Igal juhul ei armasta mu parem jalg hetkel sirget poosi- tuleb teda ka pikali olles õrnalt krõnksus hoida. Kuid tegelikult on see minu enda süü, et ma nii viga sain. Mängides tundsin, et reide lõi sisse selline ebamugavus, nagu kerge kramp. Küsisin vahetust ja läksin platsi äärde venitama. Päris ära ei kadunud, kuid see ei tundunud nii suur probleem olevat. Läksin mängu tagasi ja sain vaevalt paar korda platsil edasi tagasi joosta, kui ühel kiiremal rünnakul (tava mõistes oleks see kiirrünnak, aga ma ei hiilga just eriti oma kiirusega), käis äkki tohutu valujutt läbi reie tagaosa. Üritasin siis seisma jääda, aga ma ei saanud end põlvest nõtkeks lasta, et hoogu maha pidurdada. Jooksin siis samas tempos, kuni sein ette tuli. Õnneks oli seal sein ees. Nooremana mängisime korvpalli sõbra juures maal, kes elab keset põlde. Mõtle, kui ma oleks seal ära tõmmanud- lähim sein võis mitme kilomeetri kaugusel olla.

20131120_121644Kuid nüüd tuleb mul vist natukene trennidest kõrvale hoida. Samas, on mul ju keldris hantlid, paar kangi ja surumispink. Polegi ammu enam pingil surunud. Suurepärane on see, et CrossFit on mu jõule ikka imesid teinud. Minu raskused on CrossFitis tänaseks sellised, mida ma jõusaalis ei saavutanud ka peale aastaid käimist. Sest jõusaalis ei ole sul kedagi juures, kes sinusse usuks, kui sina ise ei usu. Lisaks on nii kerge minna lihtsamat vastupanu teed, kui täna ei viitsi. CrossFitis sellist võimalust pole- kui sa täna ei viitsi, pead sa andma endast maksimumi. Kui sul pole täna motivatsiooni, pead sa andma endast maksimumi. Sealt ka see areng. Ma ei ütle, et jõusaalis ei ole võimalik saavutada häid tulemusi. Ma ütlen, et mina ei saavutanud jõusaalis kunagi tulemusi sellise tempoga nagu ma saavutan neid CrossFitis. Muide ka teine Esileedi käis paar kuud meil CrossFitis. Täpsemalt siis proua Evelin Ilves. Igal juhul ei mingeid kaameraid, ei mingit pressi. Lihtsalt naine, kes hoiab end vormis.

Movembri alguset on möödas juba 3 nädalat ja ma ei ole tänaseni habet ajanud. Korra juuksuris mul piirati küll vuntsipikkust, sest Esileedi arvas, et need olid ilmselgelt liiga pikad. Samas, on tema arust kõik karvad näos liiga pikad, kui nad ulatuvad nahast kõrgemale. Muide, ajalooline päev. Sel päeval, kui ma tulin juuksurist ja mul oli habet veidi kohendatud, vaatas Esileedi mulle hetkeks otsa ja ütles, et Henry, sellise hooldatud habeme vastu pole mul mitte kui midagi ja sellist habet ei pea sa novembri lõpus ära ajama. Nagu wow! Tema suust midagi sellist kuulda, mis tunnustab mu habet. Igal juhul oli see väga emotsionaalne moment (viimati olin ma nii senitmentaalses meeleolus, kui Nukitsameest igalt poolt otsiti, aga ei leitud, sest ta nuttis seal maja all) ja kui me käisime Pere ja Kodu photoshootil, olin ma natuke liiga emotsionaalne, et head pilti saada. Seega, kui ma ei ole piltidel eriti ilus, siis süüdistage Esileedit ja tema habemelembust.

20131121_013142Teine asi habemega on see, et tihti läheb meestel see punakaks. Minul mitte. Mul läheb see punaseks. Eriti, kui päike peale paistab. Ma muudkui ootan ja loodan, et ta tumedaks läheks, aga seni on ta punane, mis punane. Kell on pool kaks öösel, kuid mul pole ühtegi pilti mu habeme hetkeseisust ja ma peaksin siiski ju selle jutule pildi lisama. Ilmselgelt olete te põnevil ja ei jõua ära oodata, et missugune see habe siis on. Eks? EKS?! Jätan siis hetkeks kirjutamise katki ja läheb teen vannitoas oma tavapärase selfika.. seekord siis kuiva särgiga. Nii.. tehtud. loodan, et sa ei tüdinenud ootamisest. Sa vist ei oodanudki eriti. Kuid sa vist juba näed ka pilti. Blogi kirjutades vist ei pea ka kirjutama seda, et oot, ma käin ära. Jah..

20131119_102645Toitumisega on lood praegu väga head. Esileedi eestvedamisel muutsime me taas natuke toitumisharjumusi. Mu kaal on pikalt püsinud muutumatuna ning midagi tuli ette võtta. Ma kipun unustama, et näksimine ei ole ok, sest näksides ei ole sul tegelikult aimugi, kui palju sa sööd. Esimesel päeval oligi naljakas, et igakord, kui pähklinõust, või üldse köögist mööda läksin, täiesti endale teadvustamata, sirutus käsi välja ja ma pidin endale meelde tuletama, mida ma teen. Tegime siis näksimisele lõpu ja tegime otsuse, et sööme iga kahe tunni tagant ja järgime seda nii täpselt kui võimalik. Kuna sa sööd iga kahe tunni tagant, siis kahe tunniga ei jõua kõht veel eriti tühjaks minna ning aja kätte jõudes peab end peaaegu sundima sööma. Seepärast võtsin toidukordadel ka väiksema portsu. Va hommikusöögi ajal. Teine asi, kui nii tihti süüa, siis mina hakkasin tahtma midagi värsket. Tundsin väga huvi värskete smuutide järele, mida ma söön vahepaladeks ja ka salati järele, mida söön nii lõuna-, kui õhtusöögiks. Kuid nüüd on kaal taas allapoole liikunud ning esmaspäevast saadik, mil ma olen söönud iga kahe tunni tagant, on kaal alla läinud kaks kilo, kuigi täiskõhutunne ütleb justkui sööksin rohkem, sest ta on kogu aeg täis. Minu toidulaud on hetkel 99,9% paleo, sest olen läbimas ka paleo 30 päevast väljakutset.

comfort-zoneMa mõtlesin, et ma teen esimese püsirubriigi siia blogisse. Ma võtan endale igal nädalal eesmärgi, mille pean täitma nädala jooksul. Miski, mis mind viib natukenegi mugavustsoonist välja, sest just seal toimub kasvamine. See ei pea olema seotud toidu ega trenniga, ega üldse tervisega. Mingi tegevus, mis viib mind mugavustsoonist välja. Miski, mida paks ja laisk Henry ei teinud. Võtakski kohe ette ja seakski kohe esimese eesmärgi. Maksa Katile võlg ära!.. hah, nali.. küll ootab. Kuid mingi eesmärk, milleks ma natukenegi pingutama ja/või ebamugavust tundma peaksin. Teen nädala jooksul ühe video. Millest, ma veel ei tea. Kuid nii. Eesmärk ette võetud.. ja Kati, chill, küll ma maksan.. nali.

Esmaspäevast hakkas mul järjekordne paleo 30 päeva challenge. Hetkel on käsil neljas päev ja ma olen ikka kenasti rajal. Kuigi võiks olla veelgi kenamini. Põhjus, miks ma nii ütlen on see, et ma ei valmistunud üldse ette. Nagu üldse. Pühapäeva võtsin vabaks, et siis päeval valmistuda- vaadata retsepte ning teha plaane ning mis välja tuli- pühapäev oli Isadepäev. Nii palju siis planeerimisest. Käisime Esileedi perekonna juures Mammastes ja mu vanavanemate juures Kambja lähistel.

20131114_151812Tegelt on iga asjaga nii, et sa oled palju paremas olukorras, kui sa teed ettevalmistumisi. Kooli ajal ei oleks ma isegi oodanud head tulemust matemaatikas, kui ma poleks kontrolltööks absoluutselt õppinud. Ma ei loodaks mingil juhul maratonil kohta poodiumil, kui ma selle jaoks eelnevalt korralikku eeltööd ei tee. Ok, kui ma oleks ainuke osaleja maratonil, oleks mul siiski poodiumile jõudmise võimalused päris head. Vähemalt kolmandaks tuleks küll. Kuid ometi ootan ma häid tulemusi 30 päeva challengelt nii, et ma ei ole mingit eeltööd selleks teinud. Õnneks tuli meil eile vähemasti super hea lõunasöök välja- salat ja sea sisefilee.

Tartu turuhoones on üks müüja, kes müüb KÕIGE värskemat sea sisefileed. Teiste käest ostes on olnud seni loterii. Ma ka kiidan iga kord tema kaupa, kui ostan ja ta valib mulle selle väikese kiituse eest alati ilusaima tüki- isegi siinkohal on suhted olulised. Kui teile miski meeldib- kiitke seda. Sellest ei võida mitte ainult need, kes kiituse pälvivad, vaid ka teie ise. Oluline ka vahet teha kiitusel ja pugemisel- kiida ainult asja, mis sulle tõesti väga meeldib. Kui ma ei saaks sealt igakord maailma värskeimat liha, siis ma ka ei kiidaks- siis ta oleks lihtsalt üks müüja teiste seas.

Õnneks on mul paleo-Ardilt saadud nelja nädala menüü, mida ma üritan järgida. See menüü avardab su silmaringi teemal- et mida siis lõpuks süüa. Kui keegi veel alustab selle challengega, soovitan Ardi käest see menüü muretseda. Ta pakub isegi võimalust, et ta teeb spetsiaalselt sinu kava, mis on kooskõlas sinu eesmärkidega. Siinkohal me ei räägi geneerilisest copy-paste kavast, vaid tõeliselt personaalsest lähenemisest. Mul ei ole paleo.ee lehega mingit seost, ma lihtsalt julgen kiita head asja.

henry ja käksi pulm 059Kuid esmaspäeval leppisime siin kolme teise väljakutse vastuvõtnuga kokku, et võtame kõik mõõdud ja kaalu, et siis 30 päeva pärast näha, et kas on muutusi. Jah, ok, ma peaks ka need ära võtma, esmaspäev on vist juba läbi… Mõõtudest rääkides, siis täna käisime me Esileediga photoshootil. Me käisime Emajõe ääres pildistamas, sest Esileedi räägib ühes ajakirjas meie praegustest tegemistest. Kui ajakiri ilmub ja mu topeltlõug pildile ei jää, siis annan teile ka märku, kus meie kohta lugeda saab. Kuid kui mõõtude juurde tagasi tulla, siis täna ma lihtsalt pulli pärast proovisin ühte särki, mis mulle seni kunagi selga läinud pole… ja ka täna ei läinud see mulle selga.

Kuid üks teine särk läks. Sellega käisin siis pildistamas. Mul ongi praegu selline vaheetapp, kus mu riided on kõik suureks jäämas ja vanad riided ei lähe veel selga. Seepärast, kannan ma hetkel riideid, mis on mulle suured. Esileedi pööraski tähelepanu, et mu minapilt ei muutu vist nii kiiresti, nagu mu keha. Olen ka teiste ülekaaluliste muutumislugudest kuulnud, et kaotatakse suuri numbreid, kuid peeglist nähakse ikka paksu. Eks inimene vist keskendubki negatiivsele rohkem ja see viib kogu pildi endast alla poole.

036See on nagu kui sul tuleb tänaval vastu inimene, kel on suus väga väga ilus hammas ja seal kõrval on väga väga kole hammas. Matemaatiliselt võttes, ei tohiks see segama jääda, sest kui miinus ühele liita üks, siis on kokku null. Justkui ilus hammas peaks koleda hamba võrdsustama. Kuid ei ole ju nii. Kui sul on kole esihammas, siis ei märka keegi seda iludust seal kõrval- kõik keskenduvad asjale, mis neile ei meeldi.

Paleo väljakutsega on mul ka ees kaks suuremat väljakutset. Järgmisel nädalavahetusel on mu sõbra poissmeestepidu ja nädal hiljem pulmad. Ma tean, et tulevane pruut loeb seda blogi, kuid vaevalt ta mu üleskutset, teha paleo tort, väga tõsiselt võtaks. Aga tegelt ka- suhkru võiksite ju asendada datlitega, ja sinna peale veidi pähkleid purustada ning banaani viilutada. Teete ju sellise.. eks? Õnneks alkoholiga ma piiri pidama ei pea, kuna ei tarvita niigi. See järgmise päeva uimane olek nullib minu jaoks kõik need alkoholi võlud nagu diktsiooni kadumine, joodikutega sõbrunemine ja Esileedile nunnude sõnumite saatmine, suutmata samas ühelegi õigele klahvile vajutada ja nunnust sõnumist saab loetamatu tähtede kogum: “kakkis muxo, ms ki aknrsten sins” (copy paste sõnumist, mille saatsin, kui ma viimati joobes olin). Kes on geenius ja loeb välja?

041Kahjuks mu ülikond, millega ma olen käinud viimases, ei tea mitmes, pulmas, ei sobi mulle enam selga. Suurevõitu- teeb mind neli korda laiemaks ja see eeldab, et ma hoiaksin pükse käega pidevalt üleval. Ma kardan, et see võiks tüütuks muutuda. Me tegime ju pilte ka ülikonna selga proovimisest. Äkki leian, kuhu ma need pistnud olen. Kui leian, siis sa juba näed neid pilte siin blogis. Lisan ülespoole ka ühe pildi pulmapäevast selle sama ülikonnaga, kus ma kaalun vähem, kui ma hetkel kaalun.

Lisaks peaksin olema ka järgmises Tervis plussis. Ma arvan. Igal juhul kirjutatakse seal inimestest, kes on leidnud aktiivse eluviisi enda ellu, peale seda kui kehalise kasvatuse tund ei õpetanud muud, kui seda, et see füüsiline pingutus on üks igavene jama.

Trennid on olnud suurepärased. Ning üldse kõik on suurepärane- habe kasvab, Eslieedi kõht kasvab, trenn toimib kenasti ja toitumine on ka enam-vähem. Aga edu ka teistele, kes teevad seda paleo challenget, hoian teie blogidel silma peal. Kui keegi veel seda tegemas või plaanib teha, võite endast märku anda.

2013-11-06 00.09.11Kes veel ei tea, siis novembris on kombeks meestel tavapärasest vähem raseerida. Novembrit nimetatakse ka Movembriks aga ka Noshembriks, ehk siis maakeeli vuntsikuu. See on algatus, et pöörata tähelepanu meeste tervisele. Eks tüüpiline mees ju pigem uhkustab enda haavaga, kui läheb seda arsti juurde lappima. Sel aastal võtan ka mina sellest osa. Ei, ma ei lähe arsti juurde :). Jumal hoidku selle eest. Kas sa tead, kuidas nad kontrollivad eesnääret??? Siin on hästi lühike tutvustav video. Nagu vanglas ole. Selle vahega, et arst ei suudle sind vähemalt kaelale, kui ta valmis on. Kui sinu kogemus ütleb, et suudleb küll, siis peaksid sa arsti vahetama. Küll aga ma plaanin novembris habet kasvatada. Esimesed kuus päeva viimasest raseerimisest on möödas ja juba võib märgata üksikuid udemeid. Novembri lõpus on meil ka pulmaminek ja näis, kas Esileedi sunnib mind nägu puhtaks ajama, või ma võin lihtsalt natuke habet selleks päevaks kohendada. Lisan siia ka pildi enda hetkeolukorrast. NB! Pilt on tehtud trennijärgselt ja duššieelselt. Ma ei ole alati nii kurnatud ilmega.

Pühapäeval käisime paari Crossfittijaga Tallinna avastamas. Nii tore oli näha nende nägudelt peegelduvat rõõmu, kui nad nägid esimest korda trammi ja kõrgeid maju. Eks Tartust tulles tundubki Tallinn nii ülevoolavalt suur. Me nägime seal ka ühte pilusilmset noormeest, kellega me koos pilti tegime ja aadresse vahetasime. Mul oli kunagi üks kirjasõber Koreast, aga ta ei ole alates 2011 aasta aprillist enam mu kirjadele vastanud. Loodan, et Yoang Su´ga on siiski kõik korras, aga ma olen nüüd edasi liikunud ning loodan, et mu uus kirjasõber vastab kiiremini, sest ta elab Paldiskis. Kui sa loed mu blogi nüüd esimest korda, siis sa kindlasti mõtled hetkel “mis asja?”. Tegelikult on mul lihtsalt üks sõber Tallinnast, kes kujutab ette, kui ma Tallinnasse tulen, siis kõik minu, kui “maainimese” jaoks täpselt nii ongi. Võtku teadmiseks, ma olen Tartus suisa mustanahalist näinud!!!

1421433_10152304797946521_1264204131_nKuid tegelikult käisime Tallinnas Paleo koolitusel. Kolmetunnine koolitus selgitas siis täpsemalt, mis on paleo ja kuidas erinevad toiduga omastatavad ained meis reageerivad. Kõik küsivad, et kas ma jäin rahule. Ma võin öelda, et ma arvan, et selle väikese raha eest oli koolitust rohkem, kui küll. Kuid minu ootus oli rohkem, mitte see, et antaks mulle olemasolevatele teadmistele teadmisi juurde, vaid püütaks asendada olemasolevaid. Ootasin, et mulle müüdaks paleo täielikult maha. Ma täiesti usun sellesse, sest on ju ainult loogiline, et inimene peakski sööma puu ja köögivilju, kala ja liha, pähkleid ja seemneid. Mitte Virmalise torti ega Snickersi jäätist, Kai saia ega suhkrut täis topitud joogijogurtit. Süüa päris toitu, mitte seda, mis tuleb keemialaborist. Ma tean seda enda kogemusest, et eluaegseid uskumusi, ei ole lihtne kahe-kolme tunniga ümber lükata, seepärast jään ma võib olla ka edaspidi uskuma, et “Kuno Plaani” kihiline küpsis on hea ning ma pean kasutama tahtejõudu, et sellest end eemale hoida. Kuidas teha nii, et sellised pikaaegsed lemmikud minus enam emotsiooni ei tekitaks? Kes leiab sellele lahenduse, teenib ülekaaluliste abistamisega varanduse :). Aga Ardi, kes on siis isehakanud paleo ekspert Eestis, on oma ala täielik fanatt ja mul on väga hea meel, et just tema sellega tegeleb. Ta on väga põhjalik ning Eesti paleohuvilised on väga heades kätes. Ardi ei maksa mulle muide kiituse eest… kuigi võiks. Aga jah, ma kiidan meeleldi head asja.

Kuid siiski jäin koolitusega rahule ja päeva lõpus, kui me Crossfittijatega Mere pst mingis pubis õhtusööki sõime, tegime ühise otsuse, et nädala pärast, ehk siis 11.11-11.12, teeme läbi paleo 30 päeva väljakutse. Ma olen selle korra juba läbi teinud, kuid ma teen uuesti. Esiteks solidaarsusest ja teiseks, see eelmine kord läks nii hästi, et ma tahan seda head tunnet uuesti kogeda. Muudan seekord seda, et katsetan toitudega rohkem. Teen toite erinevate retseptide järgi. Ah jaa, seda ma ei valetanud- me tõepoolest nägime Tallinnas ühte pilusilmset noormeest. Mitte, et see kuidagigi millegagi seotud oleks. Ta lihtsalt oli seal- kõndis mööda tänavat. Siuke värk siis.

Oktoober oli trennimõttes väga produktiivne kuu. Mul jäi vaid üks planeeritud trennikord vahele. See oli kuu esimesel nädalal, kui see va viirus mind maha murdis. Tavaliselt ei pööra ma neile viirustele tähelepanu ja teen kõik oma asjad ja käigud köhiva ja tatistavana ära (sõpadel on alati hea meel, kui ma uppunud ilmega ja vesiese ninaga nende lastega mängupõrandal klotse torni laon), kuid tookord oli ka palavik. Ma ei tea, kas see on tavaline, et kui mul on palavik näiteks 37,1, siis ma tunnen end kordi halvemini, kui siis, kui mu palavik on näiteks 38,5. Kõrgema palavikuga olen ma isegi päris tegus ja suudan ise endale villased sokid jalga tõmmata. Väiksema palavikuga peab Esileedi mu tekki kohendama, sokke jalga tõmbama ning lusikaga mett söötma. Ma teeks seda ise, kuid ma kardan, et ma võin ära surra, sest ma olen niiiiii haige. Ta siis alati itsitab, kui abitu ma palavikuga olen. Kuid tõenäoliselt on üks peamisi põhjusi, miks ma nii abitu neis momentides olen see, et ta laseb mul olla. Lisan siia oktoobri trennipäeviku.Capture1

Facebooki lehel tehti ettepanek rääkida blogis mu hommikusöökidest. Hetkel ei ole nad midagi erilist ja ma neil ei peatuks, kuid sellegi poolest on see hea mõte. Miks mitte rääkida, mida mu laualt leida võib. Katsun teha hoolikamalt pilte enda toidukordadest ja neid siis teiega jagada. Hommikusöök on mul hetkel pealtnäha igav, sest ma olen vist mingi 5 hommikut järjest muna söönud- igas variatsioonis- keedetult, praetult… Ok lõppeski loetelu ära. Ma arvasin, et läheb pikemalt. Ei läinud.

Muide lisan siia lõppu ka võimaluse hinnata postitust. Kasuta seda. Võta ka teadmiseks, et ma ei talu kriitikat ja kui sa paned vähem kui viis tärni ning ei põhjenda seda, siis tea, et minu pepus päev on sinu süü. Seega, aita mul teha blogi paremaks ning kui see sulle meeldis, siis anna sellest ka märku. Ok ok, anna ka siis, kui ei meeldinud (I´m watching you!)

Posititasin enda Facebooki lehele, et see teisipäevane torm andis kinnitust sellele, et üks ülekaaluliseks olemise plusse on see, et ma ei pea kunagi muretsema, et tuul mu ära viib. Ma võin arvatavasti rahulikul ilmel keset orkaani nina nokkida ja vaadata, kuidas bussid must mööda lendavad.

Tänases postituses ma natuke jauran ja siin on tegemist puhtalt minu enda mõttelennuga ja kui sa sellega ei nõustu, siis on see täiesti ok.

asdMa astusin Facebookis ühe grupi liikmeks, mille nimeks on “Kaalulangetajad – etapp 2”. See on selle kanal 2 saate “Sa ei ole üksi” toimetaja loodud grupp. Ma ei ole ise küll kunagi ühtegi saadet näinud, kuid seal on vist korduvalt puudutatud ka kaaluteemat, kuna saatejuht on ise selle asjaga kimpus olnud. Ma isegi ei tea, miks ma liitusin, kuid ma ehk mõtlesin, et see annab inspiratsiooni ja ehk mingeid häid uusi retsepte vms. Kuid ma vaatan, et enamus sealsetel postitajatel ei ole probleem kaaluga, vaid kahe kõrva vahel. Suur osa neist on ilusad, saledad naised, kuid nad on loonud endale pähe mingi ideaali täiuslikkusest, mis ei vasta sellele, mida nad peeglist näevad. See on see meedia hävitav mõju inimeste enesekindlusele- see ei lase normaalse välimusega naistel tunda ennast normaalsena. Kahju tegelikult- need inimesed veedavad suure osa enda elust õnnetutena, sest nad pole saavutanud enda soovkaalu- mingit suvalist numbrit.

See ongi minul olnud vabastavaks. Ka mina olen kunagi pannud ennast pinge alla ja öelnud- ma ei puhka enne, kui ma saavutan enda soovkaalu. Teisisõnu- ma ei naudi teekonda, vaid raban tulemuse nimel tööd teha. Aga kurat võtaks, me elame vaid korra ja kui kogu su elu ongi rabamine, mingi üürikese hetke nimel, siis mida sa saad vanaduses tagasi vaadates nautida- neid üksikuid hetki? Sa muudad ise oma elu õnnetumaks ja need hetked, kus sa tunned end normaalsena, paistavad justkui eredamalt välja. Kuid normaalne ei tohiks olla sinu elus ere, vaid see peakski olema normaalne! Miks mitte hakata normaalseks kohe? Kas poleks loogilisem lasta lahti nendest pähe topitud ideaalidest? Ma tean, et see on raske, kuid see on ka väga vajalik. Ma ei ütle, et paks olla on ok. Seda eelkõige sellepärast, et selle käes kannatab su tervis ja sinu oodatav eluiga on seetõttu tunduvalt lühem. Kuid ma ütlen seda, et dieet ei ole enam dieet ja trenn ei ole enam tahtejõudu nõudev pingutus, kui sa aktsepteerid ennast- võtad end sellisena, kes sa oled. Hakkad ennast armastama. Siis sa tahad pakkuda endale parimat. Siis hakkad sa nautima neid pingutusi trennis, sest sa tead, et see tugevdab su südant. Siis sa ei söö meeletutes kogustes suhkrut sisse, sest sa tead, kui laastavalt see mõjub. Tuleb teha endale justkui positiivne ajupesu. Teisisõnu saada lahti ajupesust, mida meile läbi meedia igapäevaselt tehakse.

Here-NowSeepärast naudingi mina nüüd teekonda. Ma ei oota nüüd pikisilmi, et ma saledaks saaks, sest see ei ole teekond, millel on alguspunkt ja lõpppunkt- mulle meeldib olla aktiivsem ja tervislikum puhtalt sellepärast, et ma tunnen ennast paremini- nii kehas, kui peas. Minu stress on palju madalam ja ma olen tunduvalt rõõmsameelsem. Loomulikult see ajupesu, mis meile tehakse, on konstantne- reklaamid, mis reklaamivad igast kräppi, jooksevad sulle silmade ette nii internetis, kui teleris, nii tänaval, kui poes. Taban ennastki ihaldamas asju, mida ma ehk kunagi proovinudki ei ole. Kuidas on see võimalik? Läbi pideva alateadvuse pommitamise.

Kuid ma ei vaata üleolevalt neid grupis olevaid noori naisi, kes on õnnetud, sest on omasoovkaalust 5 kilogrammi kaugusel. Oleks rumal arvata, et see inimene, kes tahab kaotada 40 kilogrammi, on õnnetum, kui see, kes tahab kaotada 5 kilogrammi- nad on mõlemad õnnetud. Nad on mõlemad rahutud ja stressis sellepärast. Ja mida tahab stressis olev inimene teha? Süüa! Kas söömine maandab stressi? Ei, see tekitab seda juurde- sest mitte ainult ei ole kadunud stress sellest, et sa ei ole enda soovkaalus, vaid juurde on tulnud uus stress- sa oled nüüd kaalus juurde võtmas. Ja nii nad yo-yo´tavad. Ma tahaks lihtsalt astuda igale õnnetule ligi, kallistada teda ja öelda, rahune, sa oled juba ilus, elu on liiga lühike, et veeta seda õnnetuna. Ja kui talle siis ka see pärale ei jõua, anda talle üks korralik bitch slap.

On täiesti ok omada eesmärke. Kuid see eesmärgi saavutamise teekond ei peaks võtma sult võimaluse nautida teekonda. Kui sulle ei meeldi joosta, siis ära jookse. Kui sa ei suuda süüa kaalikat, siis ära sunni end seda sööma. Kui sa ei suuda juua 100 liitrit vett päevas, siis ära joo. Leia enda jaoks midagi, mis muudab selle teekonna sinu jaoks meeldivaks. Sa võid ju tõesti jooksu ja tartapudruga kaotada kiiresti kilosid, kuid kui sulle ei maitse ei tartapuder, ega meeldi ka jooksmine, siis see ei ole jätkusuutlik elu- sa ei ole õnnelik ka siis, kui sa saavutad enda soovkaalu, sest sa pead jätkuvalt sööma tatart ja jooksma. Ning kui sa oled midagi taolist proovinud, siis sa tead oma kurvast kogemusest, et kui sa lõpetad tatra söömise ja jooksmise, on ka kilod tagasi. Tee asju, mida sa naudid. Teiste sõnadega muuda enda elustiili.

004Kuid, et see pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis me tegime Esileediga (ma mõtlesin, et Esileedi algustäht peaks ikka suur olema) hakitud kalkuni rinnalihast muffineid. Super head tulid ja täiesti paleo. Homme panen retsepti Facebooki lehele ka.

Neck_crackOled sa kunagi pannud valmis veeklaasi juhuks, kui janu tuleb, sättinud lambi õigele kõrgusele, raksutanud valmisolekuks sõrmi, painutanud pead kahele poole ning sirutanud käed klaviatuuri poole, et hakata kirjutama… Mina olen seda just tegemas ning mu käed on välja sirutatud olnud viimased kolm tundi. Mitte ei taha see inspiratsiooni hetk peale tulla ja ma ootan mingit välist tõuget, et hakata lõpuks kirjutama. See on muide enamus ülekaaluliste suurim probleem- oodatakse tõuget väljaspoolt: tuleks mulle ometi peale motivatsioon, küll ma siis teeks. Aga see ei toimi nii: kõige pealt tuleb hakata tegutsema ja alles selle järgneb motivatsioon.

Ma olen oodanud siin juba ei tea mitu aastat, f-duuret ma kitarrimängu lõpuks selgeks saaksin. Võttis aega, mis ta võttis, kuid ma sain siiski valusa õppetunni näol aru, et ega ta vist ikka ise vist selgeks saa. Tuleb vist reaalselt õppima hakata. Kuid kitarri mängides lähevad sõrmed valusaks ja F-duuri on puhtinimlikult võimatu ühekäe sõrmedega võtta. Loomulikult kaob motivatsioon mingitel hetkedel ära, kuid need ongi murdehetked. Need hetked otsustavad, kas sa oled oma ettevõtmises edukas või mitte.

Ok, kitarri mängus ma ei ole seni veel edukas olnud. Mul on vist reaalselt vaja, et keegi seisaks ähvardavalt mu seljataga ja sunniks mind õppima. Näiteks ähvardaks, et kui ma kohe “Kes aias” laulu selgeks ei saa, pean ma taldrikutäie aedvilja-piima suppi ära sööma. Ma usun, et mul oleks samal päeval lisaks “Kes aias” laulule veel selged nii mõnedki teised.

Kuid ma olen olnud järjepidev oma trennidega. Ma ei ole sel kuul puudunud ühestki trennist ja olen terve selle nädala toitunud puhtalt- ei mingit valmiskräppi, vaid olen esileediga igapäev teinud nullist toite. Näiteks täna tegin ahjus koha. Esimest korda elus. Ainus asi, mida ma senise elu jooksul ahjus teinud olen, on juustusaiad viineriga. Viimati vist kunagi viiendas klassis. Seega nagu aru võib saada, siis kogu see küpsetamise ja toitude algusest lõpuni tegemine, on minu jaoks üpriski uus maailm. Koha tuli suurepärane. Esileedi ka kiitis. Küll ainult lõhna. Proovimiseni ta ei jõudnudki, sest minu koha retseptis ei ole suitsuvorsti ega õunamoosi ning hetkel mulle tundub, et ainult need kaks asja teda isutavadki.

Nii ma vaatasin järgi ja ma siiski valetasin. Ma puudusin trennist ühe päeva kuu esimesel nädalal. See oli see mu haiguspäev. Kes on hoolikam lugeja, see teab. Kas sina teadsid? Kui su vastus on jah, siis oled sa ilmselgelt liiga huvitatud mu blogist…creepy…
ee

Kuid motivatsiooni juurde tagasi tulles. Siis me ootame tihti motivatsiooni, et midagi ette võtta. Eks keskmine eestlane ju tegutsebki omal initsiatiivil vaid siis, kui on sattunud väljapääsmatusse olukorda. Siis oleme me väga efektiivsed. Kuid see ei ole hea koht, kus olla, sest siis on edasiviivaks jõuks stress ning kogu see eesmärk saab negatiivse varjundi. Mõtle, kui palju produktiivsemad me oleksime, kui me suudaksime lihtsalt võtta pähe midagi ja see ära teha- ilma selleta, et me peame.

Ma tegingi nüüd otsuse, et ma ei lükka enam asju niisama edasi. Ma võtan need ette ja teen ära. Ma tegingi selle otsuse just hetk tagasi ära. Postitust kirjutades ma ei teadnud sedagi, et ma motivatsioonist rääkima hakkan- ma hakkasin lihtsalt järjest kirjutama. Kuid mu järgmise kahe nädala eesmärgiks on olla kõige efektiivsem, mis ma suudan olla. See käib siis absoluutselt kõige kohta. Ma panen kirja kõik eesmärgid, mis mul on vaja kahe nädala jooksul ära teha ning hakkan homme pihta.

20131023_173324Esileedi veel ei tea ja homme ma kindlasti kahetsen seda, et ma seda kõike siin öösel unise peaga luban, kuid homme teen ma tühjaks meie komka, kuhu me hakkame garderoobi ehitama ja ma proovin oma ülikonda selga. Meie lähedased sõbrad on järgmisel kuul abiellu astumas (meie hoiatustest ei piisa vist ja tahavad oma nahal ära tunda) ja esileedi ei olnud nõus, et ma lühikeste trennipükstega lähen. Mul on veel hunnik eesmärke ja ma juba näen, et järgmised kaks nädalat saavad olema mul tihedad. Ma luban siin ja nüüd, et ma ei laiskle ja käitun kahe nädala jooksul nii nagu mu unistuste Henry käitub: efektiivne, sööb kvaliteetset toitu, treenib isuga, on tähelepanelik ja abivalmis. Ma ju tahan olla just selline inimene, miks ma seda siis juba ei ole? Miks ma justkui ootan, et selliseks saada? See ei tule iseenesest ja selleks, et muutus toimuks, pean mina ise tegema esimese sammu. Küll motivatsioon järgi tuleb.

Kas mul tuli siis motivatsioon peale, et hakata siia kirjutama? Ei. Ma hakkasin lihtsalt kirjutama ning kui ma olin esimesed paar lauset kirja saanud, tuli ka tuhin ei tea kusagilt peale. Sama ka trenniga neil päevadel, kui sa kohe kuidagi ei viitsi- kõige raskem osa on enda kohale viimine. Kui sa lõpuks kohal oled ja ennast liigutad, siis on mingil hetkel ka motivatsioon kohal. Kuid nagu ma olen arusaanud: võtmesõna on järjepidevus. Kui sa mõni päev pead, aga kuidagi ei viitsi, siis pole hullu- tee ikka. Sa ei saa kunagi kahetseda seda, et sa oma vajalikke tegemisi teed. Sa võid vaid kahetseda seda, et sa ei teinud või miks sa seda nii pikalt edasi lükkasid. Nagu ühes raamatus kirjutab, et kui su päevaseks ülesandeks on ära süüa suur kärnkonn, siis kõige targem on see kohe hommikul ära süüa, sest siis on kogu ülejäänud päev palju helgem. Ok, kaua sa loed nüüd siin- mine tee ära see, mida sa tegema pead, kaua sa lased sel enda peas stressi tekitada. Tee ära see, mida sa tead, et sa pead ära tegema, kuid oled nii pikalt edasi lükanud, sest sa ei suuda end sundida- hakka pihta ja tee see lihtsalt ära. Tsau!